MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Must minevik, verine tulevik.

Go down 
AutorTeade
TeddyBear
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 228
Age : 22
Asukoht : Kose

PostitaminePealkiri: Must minevik, verine tulevik.   21/7/2010, 13:00

ma olen algaja, niiet äre mind ära tapke kui väga mõttetu jutt on. Very Happy ja esimene osa pole õudne. :) aga sellel on suur roll edasises jutus. :)

TRRRRRRRRRRRRRRRRRRR! helises mu äratuskell. Andsin sellele tugeva rusikahoobi ja tegin silmad lahti. Kell näitas 9. Ringutasin ennast ülipikalt ja haigutasin magusalt. Kui ma lõpuks istukile tõusin avastasin, et ma pole enda toas. Ma olin ema ja isa magamistoas. UPS! Ma lõin enda ema äratuskella puruks. Gaash, mida ta küll ütleb. Vaatasin enda ümber ringi. Kõik oli korras ja puhas. Kardinad olid akende eest ära lükatud ja päike säras tuppa. Nägin öökapi peal pisikest kokkuvolditud paberit ja avasin selle.
Kallis Maria, läksime isaga Põltsamaale mu vanaema juurde. Meile helistati öösel, ta on haiglas. Ära muretse meie pärast, ma helistada sulle ei saa, pole kahjuks levi. Kui midagi on helista tädi Marikale. Ta on praegu Tallinnas. Me tuleme umbes 2 nädala pärast. Tee mis tahad, võid meie toas ka magada. Aga kui me koju tuleme, olgu maja korras. Jätsin sulle natuke raha ka, külmikus peaks midagi süüa olema aga osta ikka juurde ka. Võid shoppama ka minna, sellest rahast peaks jätkuma. Wink
Armastame sind,
Pauliine ja Marko.
PS: Ma tean, et sa äratuskella ära lõhkusid, uus on riidekapis, ülemisel riiulil. Kalli. (L)

Hjehh, nii tema moodi. Hakkasin kirja tagasi kapi peale panema kui nägin raha. Õigemini 500-sed. Võtsin need kätte ja hakkasin lugema. 1,2,3...19,20. KAKSKÜMMEND? MU EMA JÄTTIS MULLE 10 000 KROONI? Mõni on väga ära pööranud. Millest nad seal elavad? Ah, vahet pole. Hüppasin voodi pealt maha, haarasin raha enda kätte ja keksisin toast välja. Olin eluõnnes, sest ma olen 2 nädalat üksi kodus. Kujutage ette mida teeb 2 nädalat 16 aastane puberteet 10 000 krooniga. Lihtne ära arvata eks? Igatahes, ma läksin enda tuppa, otsisin rahakoti välja ja panin 2000 krooni sinna sisse, ülejäänud raha tahtsin ma panna lukuga kappi, karbi sisse. Lugesin sealt enda raha ka ära ja sain üleüldiseks summaks 2 nädala jaoks 13 000 krooni. Naeratasin kavalalt ja pistsin kogu raha hoopis rahakotti. Panin kapi ukse kinni ja siis avastasin, et ma olen ikka veel öösärgis. Panin rahakoti laua peale ja tõmbasin riidekapi uksed pärani lahti. Võtsin sealt kollase kleidi, mis sobib hästi mu valgete plätudega. Võtsin kleidi ja tormasin vannituppa. Käisin imekäbe pesus ja enne kui ma riidesse panin, föönitasin juuksed kiirelt kuivaks. Kui vannitoas protseduurid tehtud, läksin tagasi enda tuppa, et õrn meik peale panna, kammisin juuksed ka ära, panin kõrvarõngad ja naeratasin peeglisse. Valmis. Ütlesin ma omaette. Vaatasin kella, 9.30. Ma tegin seda kõike poole tunniga. Päris kiiresti. Haarasin laua pealt mobla ja panin arvuti tööle. Valisin moblast Diana numbri. "Tuuut. Tuut. Dinnu kuuleb." Kuulsin lõpuks. "Tsau, Mammu olen. Tule msn-i." Ütlesin kiiresti. "Dvj, tsauh!" "Tsau!" Vajutasin kõne kinni. Arvuti oli selle ajaga tööle läinud ja ma logisin msni. Dinnu hakkas kohe rääkima:

Dinnu , (#) päikest! says:
tsau, mis tahtsid ? :p

Mammu-Mari . Karl :* says:
Kuuuule, lähme shoppama. Mul emps ja issih jätsid 10 000.- , 2 nädalaks. Läksid ise kuhugi põltsamaale.

Dinnu , (#) päikest! says:
NIIPALJU ? :O päris head vanemad sul, peaks mainima. Aga dvj, lähme, ma nurun kah empsilt pisut. Saame äkki kuskil kokku?

Mammu-Mari . says:
kell 10 solarise ees ?

Dinnu , (#) päikest! says:
okeh, näeme! Tsau tips , :*

Mammu-Mari . says:
ttsau ! ;*

Panin vestluse kinni ja logisin msn-ist välja. Lülitasin arvuti ka välja ja vaatasin kella. 9.45. Võtsin laua pealt mobla ja rahakoti ja tormasin trepist alla. Torkasin plätad jalga ja viskasin mobla ja rahakoti valgesse ridikülli. Sinna läks ka peegel ja kamm. Jooksin käbe kööki ja haarasin sealt õuna ja müslibatooni Võtsin laua pealt koti ja võtmed ja läksin uksest välja. Keerasin selle lukku ja keksisin suhteliselt kiiresti trepist alla. Läksin näksidses bussijaama ja seal nägin ma Karli. Ma ei öelnud talle midagi ja jäin bussi ootama. Umbes 5 min pärast jõudis buss jaama ja ma astusin sinna peale. Loksusin umbes 8 min kuni see jõudis Solarise ette. Astusin maha ja jäin peaukse juurde Dinnut ootama. Varsti ta tuli ja jooksis mind kohe kallistama. "Tsau!" ütlesin talle. "Tsau." vastas Dinnu ja me läksime poodi sisse. Hakkasime esimestest poodidest pihta ja käisime vist peaaegu kõik läbi. Sõitsime liftidega ja chillisime niisama. Mõne tunni pärast, läks meil kõht tühjaks. Läksime siis sööma. Kuhugi restorani vms. Tellisime söögid ära ja istusime kuhugi diivanite peale. Viskasime asjad enda kõrvale ja ohkasime koos. Ma viskasin ennast pikali ja hakkasin Dinnuga rääkima.
"Kuule, ma olen vaata 2 nädalat üksi kodus. Sa meile ei taha tulla? Mai viitsi üksi kodus olla."
"Mai tea. Tahaks küll tulla aga mis mu emps arvab?" ütles D. ja ma tõusin istukile, kohendasin kleiti ja võtsin lonksu mahla, mis meile juba ette ära toodi.
"Helista talle, küsi. Sul ju riided põhimõtteliselt on ja meil on sul ka igast asju. Sa ei pea kodustgi läbi käima."
"No ma helistan." turtsatas Dinnu ja hakkas kotist mobla otsima. Kui see leitud valis ta ema numbri ja jäi ootama. "Tsau mamps. Kuuledsa. Mammu ema ja isa läksid 2 nädalaks põltsamaale ja ta on üksi kodus. Kas ma tema juurde võin minna? ... Jah kaheks nädalaks. Palun. Ta on üksi kodus ikkagi. Tal ka nõme. ... Okeiokei, mul ju riided on, ma ostsin. Ja mingid asjad Mammu juures ka. Ma siis kodust ei tule läbi. ... No okei. Helista mulle, aga alles homme. Okei tsau. Armastan sind! ... Tsau!" Dinnu pani kõne kinni ja vaatas mulle kavalalt otsa. MA ei süvenenud nende kõnesse ja ei saanud aru kas ta tohib või mitte. Ta vaatas mind kavalalt ja ütles. "Tohin." Naeratasin ja ütlesin: "Ohjessss. Niiet otse meile ?" küsisin. "Mhmh," vastas ta ja hakkas sööma oma pelmeene, mis talle ette toodi. Mina aga hakkasin sööma kartuleid ja kana.
Kui söödud saime, maksime raha, õigemini mina maksin ja hakkasime liikuma kaupluse välisukse juurde. Kui bussijaama jõudsime nägin ma kahtlast meest. Ta oli kuidagi tuttav aga ma ei pööranud tähelepanu ja astusin bussi peale. Kui koju jõudsime unustasin ma ära, et me ei käinud toidupoes. Viskasime kotid nurka ja läksime uuesti toast välja. Jõudsime lõpuks üle tee poodi ja ma võtsin käru. Miks käru? küsis Dinnu kohe. Noh, ega mul kodus väga palju süüa pole. Naersime koos pisut ja ma hakkasin asju kuhjama.
Ma võtsin juustu, saia, leiba, jogurtit 6 pakki krõpsu, 5 pudelit coca-coolat jne. Muidugi ostsin ma kommi jms aga ka muna ja niisugust normaalset todu. Ellu peab ka jääma. Maksin asjad ära ja avastasin, et me ei jõua neid ise kanda. Üks poiss märkas seda ja tuli meile appi. Ta aitas meil kotid koju kanda ja kui ta minu maja ette jõudis küsis ta minult: "Mis su nimi on?" "Maria. vastasin talle häbelikult ja uppusin ta sügavatesse sinistesse silmadess. Aga sinu? küsisin. Martin. vastas ta ja küsis sama küsimust Dinnult. "Diana. Ma olen Mammu sõbranna." vastas ta. "Okei, aga kuulge. Ma nüüd lähen. Tsau, ehk kunagi veel kohtume." hüüdis ta. "Tsau, tsau." hüüdsime Dinnuga koos ja läksime tuppa. "Päris nunnu oli ta." ütles D. kavalalt. "Ma tean." ütlesin talle ja müksasin teda. Keerasin võtmega ukse lukust lahti ja kui ma ukse lahti tegin nägin ma laua peal kirja. Ma olin surmkindel, et varem seda seal ei olnud. "Dinnu, seda kirja ei olnud seal ennem." ütlesin neelatades. . "Ma tean, ma mäletan." Mine vaata mis sinna kirjutatud on." ütles Dinnu. Läksin esiku laua juurde ja avasin selle kirja. See haises kohutavalt. Sinna oli punase asjaga peale kirjutatud: Kallis Maria. Avasin käbe kirja ja lugesin selle läbi. See oli kirjutatud verega, tulipunase verega. Kui lõpetasin lugemise libises mul kiri käest ja ma tundsin kuidas pisarad mööda mu põski alla voolasid. Vaatasin enda ette ja nägin lumivalge vaiba peal vererida. See viis vannituppa. "Mis sinna kirjutatud on?" küsis Dinnu. Pöörasin ümber ja andsin värisevate kätega kirja tema kätte. Ta hakkas seda kõva häälega ette lugema, endal pisarad mööda põski alla jooksmas...
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
White Wolf
Inetu päkapikk
avatar

Female Postituste arv : 390
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   21/7/2010, 16:57

Mmmm...tüüpiline.
Ja see on üsna kahtlane, et vanemad lähevad 2 nädalaks kuskile Põltsamaale ja jätavad 16-aastase üksinda 10-ne tonniga.
Lisaks sellele- miks oli ära vaja mainida mingi Karl, kes bussijaamas oli ning peategelane ei räägigi temaga.
Ja natuke kiiresti läks kõik.


Kuigi tahaks teada, mis edasi saab. Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
TeddyBear
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 228
Age : 22
Asukoht : Kose

PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   21/7/2010, 18:19

Järgmine osa on parem ja kesteab kas need vanemad tegelikult ära läksidki... Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
TeddyBear
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 228
Age : 22
Asukoht : Kose

PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   21/7/2010, 18:22

ja siis teine osa ka, varsti tuleb 3. osa, millalgi Very Happy


"Kallis Maria, sinu elu jääb mu teele ette ja nii ka kõik keda armastad. Ma leian su, põgened sa või mitte. Ronaldo. Ps: Esimese ohvri leiad vannitoast." Dinnu lõpetas lugemise ja me jooksime koos toast välja. Õues oli juba hämaramaks läinud ja enam ei liikunud tänavatel väga palju inimesi. Me istusime Dinnuga maja ette pingi peale ja vaatasime koos tühjusesse. "Mida me teeme?" küsisin temalt. "Mul pole aimugi, aga kes ta esimene ohver siis oli? Ja kes see Ronaldo üldse on?" vaatas Dinnu mind küsivalt ja keerutas oma blonde lokkis juukseid ümber oma nimetissõrme. "Ta esimene ohver oli Karl. Ma armastasin teda kõige esimesena." ütlesin pisarsilmi. "Aga Mammu, äkki on see lihtsalt üks loll nali," pakkus D. "Loll nali? LOLL NALI? SEE EI OLE LOLL NALI, KIRI OLI KIRJUTATUD VEREGA! KARLI VEREGA JA RONALDO ON KÕIGEKS VÕIMELINE!!" karjusin Dinnule näkku. Õnneks ei olnud kedagi meie läheduses. Dinnu vaatas mind arglikult ja hakkas veel rohkem nutma. "Palun vabandust. Lihsalt... ma teadsin, et see on vaid aja küsimus mil ta tagasi tuleb," ütlesin Dinnule ja kallistasin teda. "Kes ta on? See Ronaldo," mõmises Diana mulle ja lasi mu embusest lahti.

Vaatasin Dinnut uurivat ja otsustasin siis talle kõik ära rääkida."Ma ei uskunud, et ma kellegile sellest räägin, aga nüüd vist peab. Oeh. See oli 2 aastat tagasi, suvel. Täpsemalt 22. juuni. Ma kõndisin Põltsamaal vanavanaema juurde ja üks mees tuli mulle vastu. Ta oli kahtlane ja ma hakkasin teda jälitama. Ma käisin iga päev tal järgi, sest ta tundus huvitav ja mul polnud midagi teha päeval. 27. juunil kell 23.14 nägin ma kuidas ta tappis ühe naise. Süütu noore naise ja võttis ta raha, dokumendid, kõik mis vähegi väärtuslik. Ma vaatasin kella ja jooksin minema, tuppa. Paari päeva pärast jõudis asi televisiooni ja Ronaldo Raagla muutus kahtlusaluseks. Kuna tunnistajaid tema vastu ei olnud vabastati ta kahtluse alt ja mina ei rääkinud sellest, mida ma nägin, mitte kellelegi. Kuna mees teadis, et ma nägi mõrva pealt arvas ta, et ma rääkisin kõigile. Kui ma seda ei teinud, ei näinud ta minus enam ohtu. Aga nüüd, paar nädalat tagasi tuli see jälle uudistesse, et Ronaldo Raagla on jälle kahtluse all ja ta arvab, et ma nüüd tunnistan ta vastu ja tahab mind ka tappa, et ma seda ei teeks ja ta tahab tappa kõik keda ma tean, sest ta arvab, et ma olen neile rääkinud, aga ma ei ole. Ma vannun, ainult sina tead nüüd," rääkisin Dinnule kogu loo pisarsilmi ja viimaste lausete ajal hakkasin nutma, hüsteeriliselt. Dinnu kallistas mind ja ütles: "Ma ei uskunud, et asi nii hull on." "Ma tean, see mees on hull." lasin Dinnust lahti ja jäin tänavat vaatama.

"Me peame tuppa minema," ütles Dinnu ja tõusis püsti. Ta haaras mu käest ja tiris mind ka püsti. "Aga su vanemad, lähme nende juurde," ütlesin Dianale. "Miks? Nad ei usu meid eales." ütles Dinnu ja hakkas ukse poole liikuma. "Nendega tunneme end vähekegi kindlamalt ja muide, sinna majja ma enam ei tule," ütlesin talle ja hakkasin trollipeatuse poole jooksma. "Keera vähemalt uks lukku," ütles D. Vaatasain teda kahtlevalt ja jooksin ta juurde tagasi. Ulatasin talle kotist, mis mul õla peale jäi nagu Dinnulgi, koduvõtme ja ütlesin: "Tee seda kui julged," Dinnu hingas sügavalt sisse ja astus ettevaatlikult uksele lähemale. Ta astus paarist trepiastmest üles ja keeras ukse ülikiiresti lukku. Jooksis tagasi minu juurde ja nuuksus: "Lähme nüüd, palun." ja andis võtme mulle tagasi. Panin selle kotti ja hakkasime kiire sammuga trollipeatuse poole liikuma.

Istusime pingi peale ja jäime trolli ootama. Me ei rääkinud sõnakestki ja kui troll tuli hüppasime sinna peale. Istusime uksele kõige lähemal asuvale pingile ja hakkasime jänestest rääkima. Ma ei tea miks just nendest aga siiski, mingi teema. Troll oli kuidagi tühi, vaid paar inimest peale meie. "Aga kuule," ütles Dinnu järsku. "Lähme hoopis politseisse, nemad ju aitavad meid." tuli Dinnu oma geniaalse plaaniga lagedale. "Lähme kõigepealt sinu vanemate juurde ja räägime neile loo ära, alles siis lähme koos nendega politseisse, eks?" vaatasin tüdrukut tõsiselt ja sain vastuseks noogutuse. Troll oli jõudnud õigesse peatusesse ja me kiirustasime maha. Kõndisime mööda suurtest hallidest kortermajadest ja kõik oli liiga õudne, kahtlane ja hirmus. Jõudsime Dinnu maja ette ja jäin vaatama D. elutoa akent. Seal tuli vilkus. Ma ei öelnud talle midagi ja senikaua kui ma seda vaatasin oli ta leidnus majavõtme ja ukse lahti teinud. "Lähme," ütles Diana ja viipas käega. "Mhmh," vastasin talle ja pöörasin pilgu aknalt uksele. Jooksime uksest sisse, trepist üles ja Dinnu ukse taha. Uks oli irvakil. Dinnu tõmbas ettevaatlikult ukse lahti ja hüüdis: "Ema! Isa! Kas te olete kodus?" vastust ei tulnud ja me astusime sisse. Korter oli pime, elutoas tuli vilkus ja esiku peeglikapi peal oli kiri, jälle. Dinnu läks peegli ette, võttis kirja kätte, vaatas seda pikalt. "Mis seal on?" küsisin ukse juurest. Ta vaatas peeglisse ja karjus järsku. "MARIA JOOKSE! KOHE!"

on see osa parem? Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
White Wolf
Inetu päkapikk
avatar

Female Postituste arv : 390
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   22/7/2010, 11:24

Teises osas on näha juba edasiminekut :)

Põnevalt jätkus
*ootab uut*
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
TeddyBear
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 228
Age : 22
Asukoht : Kose

PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   22/7/2010, 18:55

jei, aga ma ei tea millal uus tuleb. Very Happy öösel vist. ma loodan . :p
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2334
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   22/7/2010, 21:14

Vbla hiljem loen, aga selle kohta, et 10 000 oli, siis seda ikka poolele maailmale ei kuulutaks, et a'la ma kaks nädalat üksi kodus ja mul 10 tuhat, et mis teeme?
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
TeddyBear
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 228
Age : 22
Asukoht : Kose

PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   22/7/2010, 21:25

aah, see 10 000 tuleb hiljem mängu. Very Happy ma ei taha ette rääkida aga seal on üks isik, Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
TeddyBear
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 228
Age : 22
Asukoht : Kose

PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   23/7/2010, 20:15

kolmas osa. :)

Tõmbasin korteri ukse pärani lahti, nii, et see läks pauguga vastu seina. Seina tuli arvatavasti auk. Hakkasin trepist alla jooksma, kui nägin, et Dinnut pole. Jäin keset treppi seisa, üks jalg peaaegu keskmisel astmel, teine esimesel. Vaatasin ringi. Pimedus. Vaikus. Mitte üht krõbinat ka. Panin mõlemad jalag ühele astmele ja kuulatasin. Tervet koridori kattis hiirvaikus. Seisin ja kuulasin, et mingeidki elumärke kuulda. Ainuke heli mida ma minuti jooksul kuulsin oli pisike potsatus. Potsatus, mida põhjustas pisar, minu silmist. Ma teadsin, et midagi on väga valesti. See ei saa olla. Lihtsalt ei saa. Ma ei tohi seda lubada ju. Minu pärast peavad kõik kannatama. Aga kas just kannatama. Kes teab, mis pärast surma on. Äkki on seal paradiis. õitsevad lilled, sinine taevas ja muretu elu? Võibolla tahab Ronaldo ainult head? Raputasin pead ja viskasin need mõtted kuhugile kaugele. Nii ei tohi mõelda, ei saa. Kuulsin jälle nõrka potsatust. Järgmine pisar ja järgmine ja järgmine. Pühkisin näo enamvähem kuivaks ja hüüatasin: "DINNU! DINNU! KAS SA KUULED MIND?" Mu sõnad kajasid koridoris julmalt. Teravalt. Nagu hilisõhtune öökull, kes jahib oma saaki. Aga seda oli ju Ronaldo. Nagu öökull, kes jahib saaki hilisõhtul ja pimeduses. Astusin ettevaatlikult trepist üles. Aste, astme haaval tõstsin oma jalgu. Ma ei näinud neid selles pimeduses ja olin iga hetk komistamise äärel. Ma olin tükk aega astunud, täielikus vaikuses, pimeduses. Olin jõudnud Dinnu korteri ukse juurde. Uks oli pärani lahti. Nii nagu ma jätsin selle minut või paar tagasi. Link oli viltu ja seda kattis pooleldi tume vari. See süsimust vari hoiatas mind. Hoiatas kurjuse ja tundmatuse ees. Astusin sammu ukse poole ja vaatasin koridoris ringi. Seal oli pime. Pimedus oli läbipaistev. Sellest nägin ma läbi veel rohkem pimedust ja kurjust. See oli selge. Astusin koridori ja tundsin kuidas ma ülekere värisesin. Ma karstin kohutavalt, nagu kärbes kardab ämblikut, nagu hiir keset üksikut kõrbe kardab kotkast. Seda põlevate silmadega armutut tapjat. Kes tuleb ja tõmbab su kaasa. Tirib su pimedusse ja hirmu. Niimoodi kartsin ma teda. Ronaldot. Sellele nimele mõeldes tulid mulle külmavärinad, judisesin ülekere ja tõmbasin näo uuesti kuivaks. Ma teadsin ju sisimas, et miski pole korras. Keegi on ikkagist kadunud ja nii võin ka mina ühel hetkel, haituda. Lihtsalt muutuda tolmuks õhus. Kõik peavad kannatama nüüd minu lolluse pärast. Kõige vähem soovin ma kannatusi Dianale. Inimesele kes on juba piisavalt kannatnud. Minu pärast.
Olin jõudnud keset koridori, peegli ette. Vaatasin enda peegeldust. Nägin enda silmades kättemaksu. Ma ei olnud selle peale mõelnudki aga siiski. Selles pimeduses. Iga hetk surmaohus olevat armetut keha nähes olin kindel, et see mees maksab. Piinab. Nagu kõik kellele ta on kunagi kannatusi valmistanud. Panin korraks silmad kinni ja seisatasin hoolikalt. See oli väga vale tegu. Tundsin kellegi kätt enda õlal ja hakkasin kõigest väest karjuma. See isik, kes mu selga katsus ehmus vist ja ma ei tundnud enam kedagi ega midagi enda vastas. Pistsin jooksu. Tõmbasin koridori ukse jälle hullu pauguga vastu seina ja hakkasin jooksma. Ma ei jookse väga kiiresti aga seekord oli see vist mu rekord. Jooksin koridori ja hakkasin trepist üles jooksma. Jooksin nii, et ma ei tundnud enam oma jalgu. Astusin kolm astet korraga igal sammul ja komistasin iga 2 sekundi tagant. Tundsin, et mu jalad ei kanna enam aga ma jooksin. 12-korruselise maja treppidest joosta ei ole lihtne ja lifti jaoks polnud nagu eriti aega. Vaatasin selja taha ja nägin kedagi endast trepp allpool. See oli vari. Tume, must, värvitu vari. Aga samas nii läbipaistev. Ma suustin näha ta eesmärki, paljalt tema varjust, tema mustadest, hirmuäratavatest liigutustest. Tal oli midagi käes. See tundus terav. Väga terav. Sellelt varjult ei kostunud mitte üht sõna, veelvähem heli. Ma jooksin ikka ja aina edasi ja tundis kuidas mu jõud rauges. Nüüd astusin juba 2 astet korraga. Vaatasin mitu korda taha. Surma ja piina vari jälitas mind ikka veel ja alles siis jõudis mulle kohale. Ma jooksen ju üles poole. KUIDAS SAAB ÜKS INIMENE NII LOLL OLLA? Kui ma lõpuks kõige kõrgemale jõuan, mida ma siis teen? Mul pole ju kuhugi edasi minna. Siis ma suren. See vari imeb minust elu, hinge ja tunded. Jooksin ikka veel ja veel ja veel ja lõpuks, jõudsin ma kõige kõrgemale. Miks just nüüd? Ronisin redelist üles, mis viib katusele ja üritades midagi pimeduses näha, kompisin tabaluku järele. See oli lahti. Lahti murtud. JESS! Mul on veel võimalus. Lükkasin katuseluugi lahti. See oli raske. Väga raske. Sain selle hädavaevu lahti ja ronisin mööda redelit katusele. Seal puhus tuul. See tõmbas mind peaaegu kaasa. See oli liialt tugev minule. Inimesele või siiski juba nukule, kellega mängitakse elu ja surma mängu, oli see tuul peaaegu, et surmav. Roomasin käpukil mööda katust ja kuulsin samme redelil. Roomasin ikka veel mööda katust ja alles nüüd sain aru, et mul on külm. Mu huuled värisesid ja nii ka keha. Tõmasin ennast mööda katust edasi ja tundisn kuidas põlved marrastusid mööda krobelist katusekatet. Seal oli kive ja liiva. Arvatavasti hakkasid mu põlved ka veritsema. Tõmbasin peopesaga üle näo ja tundisn vere lõhna. Mu käed ka veritsesid. Mu keha oli vist tõesti raske oma jäsemete jaoks. Olin jõudnud roomates katuse äärde ja nägin enda taga seda sama varju. Teda ümbritses pimedus, nagu ka mind. Ajasin end mööda teravat äär lõpuks püsti kuid ma olin kokku kukkumise äärel. Keerasin ennast ümber ja nägin seda varju andale lähenemas. Nüüd on lõpp. Kõik. See mis oli oli hea ja enam paremat ei tule, sest nüüd on vaid mälestused. Tulevik puudub. Vari oli peaaegu mu nina ees, veri tilkumas tema kehalt ja riietelt. Tõstsin pea maast ja nägin enda ees veripunaste silmadega, õuduslikku ja tumedat...

keda ta siis näggi ? Very Happy kriitikat ja tahaks teada kas on parem, kui eelmised . =) proovisin rohkem tundeid edasi anda. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
-k&L-
Võlur
avatar

Female Postituste arv : 71
Age : 22

PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   24/7/2010, 01:10

MINU ÕPETATUD, MINU JUHENDATUD! (A) Ma olen su üle uhkeeee Adele! (: Arenesid kiirelt (:
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://alla-liisu.blogspot.com/
TeddyBear
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 228
Age : 22
Asukoht : Kose

PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   24/7/2010, 10:42

mwhah, kolmas kord juba Very Happy Very Happy
täna v millalgi homme tuleb uus osa ! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Stardoll
200 posti tüüd


Female Postituste arv : 203
Age : 22
Asukoht : Seal kus sind ei ole!!!

PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   24/7/2010, 12:51

Õudne aga huvitav.
Ootan põnevusega uut osa.
Mulle meeldib see, kuidas sa jätad, jutu pooleli, sealt kõige huvitavamast kohast:)
See teeb asjad palju CREEPYMAKS kui nad on:):)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
TeddyBear
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 228
Age : 22
Asukoht : Kose

PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   24/7/2010, 23:15

Neljas osa :)

Tõstsin pea maast ja nägin enda ees veripunaste silmadega õuduslikku ja tumedat keha. Mu süda hakkas kiirmeini kloppima. See oleks nagu rinnust välja tahtnud hüpata. Mu kogu keha värises ja ma muutusin hirmust liiga nõrgaks. Ma vajusin põlvili ja tundsin kuidas ma enam ei jaksa. Kukkusin sinna samusesse kokku ja uinusin. Ma lihtsalt jäin magama. Keset suurt kortermaja katust, imetillukeste teravate kivide peal. See tundus sel hetkel nagu pehme voodi ja nii ma magasin seal, sügavat und.

Tegin hommikul silmad lahti ja nägin esimese asjana pimestavat valgust. See oli päike. Oli väga vara hommik ja ma kobasin ümber enda, et aru saada, mis toimub. Enda üllatuseks avastasin, et ma olen ikka veel katusel. Keset Tallinna linna. Nende samade kivide peal. Minu “pehme voodi“. Ajasin enda valutava keha kuidagi istukile ja nühkisin silmi. Ka need valutasid kohutavalt. Vaatasin silmi kissitades enda ümber ja nägin pisikesi verelaike. Tõstsin oma käed, et näha oma peopesi. Mu käed liikusid kuidagi väga raskelt ja sõrmi oli väga valus liigutada. Mu peopesad olid marraskil ja enamjaolt verel. Arvatavasti roomamisest, mida ma öösel tegin. Ohkasin sügavalt ja mulle tuli meelde vari. See must, verest tilkuv keha. Kuhu ta läks? Miks ta mu siia jättis? Kus ta üldse on?

Raputasin pead ja üritasin sellele mitte mõelda. Peamine oli see, et ma hingan ja saan ennast liigutada. Üritasin püsti tõusta aga olin selleks liiga nõrk. Ohkasin jälle. „Miks?“ küsisin endamisi. Miks just mina? Miks mina kannatan ja teised piinlevad? Kas kõik poleks lihtsam kui ma enam ei eksisteeri? Kõigil oleks ju palju lihtsam. Elada ilma piinadeta ja üks mure vähem. Ka Dinnul oleks parem. Jah, kõigil. Oot, Dinnu, kus ta üldse on? Ougaad! Ta jäi ju sinna alla. Ta on kindlasti surnud. Ei, ei, ei, ei, ei. Ei saa olla. Nii ei tohi. Ta peab elus olema. Palun, mitte tema. Ta pole milleski süüdi, ainult süütu kõrvalseisja.

Ajasin ennast ettevaatlikult oiates põlvili ja üritasin end mööda katuseäärt püsti ajada. Võtsin teravast nurgast kinni ja tundsin kuidas miski mu kätt lõikas. See oli vist pleki või millegi sellise asja, äsjalõigatud äär. Panin ühe jala vastu maad ja toetasin end mõlemale käele. Nüüd hakkas ka teine käsi valutama. Panin mõlemad jalad kõrvuti ja kükitasin. Puhkasin. Mul oli liialt valus, et jätkata. Kükitasin seal vist minutikese kui sain aru, et kell oli väga vähe. Istusin tagasi maha, et veidike jõudu koguda ja võtsin kätte oma ridiküli, mis ikka veel mu õla peal rippus. Imestasin, et see ei olnud ära kukkunud. Valge koti riide peal oli näha verelaike nagu mu kleidil. Kui mõni võõras oleks mind näinud, oleks ta kindlasti arvanud, et olen massivõrvaga hakkama saanud. Kuid tegelikult olin mina ju ohver. See kelle peal massimõrva sooritatakse. Mitte, et mind nii massiliselt oleks aga jah. Kõik mu tuttavad, sugulased, sõbrad. Mu elu.

Tõmbasin koti lahti ja hakkasin sobrama, tõstsin ükshaaval asjad välja. Nii, telefon, rahakott, võtmed, poolik müslibatoon, valuvaigisti iidamast ajast ja poolik nätsupakk. Esimesena võtsin maast müslibatooni ja tableti. Närisin tuimalt batooni ja võtsin valuvaigisti. Sõin selle suhteliselt kiiresti lõpuni ja tundsin seespool veidike kosutust. Teiseks võtsin nätsupaki. Rebisin tühja osa ära ja viskasin selle üle katuse ääre. Passisin tükk aega nätsupakki, võtsin siis seal ühe nätsu ja pistsin selle suhu. Magus õunamaitse pani mu süljenäärme tööle ja varsti avastain, et mu ila tilgub. No nii näljane ikka ei oleks. Oijah. Tõmasin suu kuivaks ja pühkisin käe vastu kleiti puhtaks. Valuvaigisti oli ka mõjuma hakanud ja tundsin kuidas mu hakkas palju kergem. Ajasin ennast lõpuks korralikult püsti ja kiikasin korraks üle ääre. Tänavaid valitses inimtühjus. Ainult üks kodutu ja kolm kassi.

Prrrrr. Väristasin end ülekere. Tundsin kuidas kananahk vähehaaval iga selgroo lüli peal eraldi tõusis ja seejärel kogu mu keha kattis. Hakkasin peopesadega enda käsivarsi hõõruma kuid mõistsin peagi, et see ei olnud hea mõte. Vaatsin jälle peopesi. Marraskil ja verised. Viskasin korra ka pilgu enda jalgadele. Need olid kriibitud ja põlved nägid välja hullemad kui peod. Katsusin põlve. „Shhhhhhh,“ See oli väga valus. Seisin edasi ja siis tuli mulle meelde, et pean Dinnu üles leidma. Haarasin maast asjad ja pistsin need tagasi kotti. Viskasin ridiküli rihma üle pea ja siis õlale. Jätsin välja mobiili. Kell näitas 4.12 hommikul. Deemet. Liiga vara, et poodi minna. Kõht on väga tühi. Pistsin siis mobla kotti ja tõmbasin luku kinni.

Proovisin vaikselt astuda. See ei õnnestunud. Proovisin veel ja veel kuni sain lõpuks paar sammu edasi. Nii liikusin ma luugi poole, mis oli pärani lahti ja minust mitu meetrit eemal. Järsku märkasin ma midagi katusel liigutavat. Ma ei saanud aru kus, või kes, või mis aga ma tardusin otsekohe paigale. Uurisin silmadega ettevaatlikult ümbrust ja kui ma kedagi ega midagi ei märganud hakkasin edasi astuma. Olin vaevalt sammu astunud kui nägin seda jälle. Seisin uuesti nagu kivikuju ja vaatasin ringi. Ma nägin mingi suure korstnamoodi asja taga midagi. Astusin ülima ettevaatusega sellele lähemale. Samm samm haaval. See ei liigutanud rohkem ja kui ma juba selle suure asja taga seisin kuulsin ma midagi. See midagi oli täpsemalt oie. Tüdruku oie. Väga tuttav ja, ja „DINNU!“ karjusin ma kõigest nii kõvasti kui suutsin. Ja uskuge mind, see oli vaiksem kui mu tavaline hääl.

Kogu „korstna“ taga liigutas end ja ma jooksin sinna juurde. Seal ta oli. Dinnu, elus ja terve. Mittejust terve aga siiski, ta hingas. Võtsin temalt sõnagi lausumatta ümber kinni ja hoidsin teda nii kõvasti kui suutsin. Ta külm ja verest läikiv nahk oli vastu minu oma ja ma tundsin kuidas see millimeeter haaval soojenema hakkas. Hoidsin teda nii kõvasti kui suutsin ja ei lasknud lahti enne, kui ta ütles mulle need neli vaikset sõna. Need kostsid mu kõrvus pehmed ja kerged. „Ära pigista nii kõvasti,“ kähises ta muigega. Mu näole tuli kõrvuni naeratus. Ma olin maailma kõige õnnelikum inimene. Isik, kellest ma kõige rohkem hoolin on elus, terve ja põhiline: tal on hea tuju. Lasin tast lahti ja vaatsin ta kissis silmi. Teda pimestas varahommikune päike. Lugesin ta pehmetelt huultel veel kolm sõna: „Kõik on hästi!“ Puurisin ta krimpsus nägu ja kallistasin teda veelkord. Seekord palju pikemalt. „Ma niiväga kartsin. Ma oleks kasvõi roomates sind otsima tulnud.“ Pomisesin nägu vastu tema õlga ja kiikusin vaikselt tema embuses. „Suu kuivab,“ mainis mulle tüdruk pärast pikemat vaikust ja ma manasin enda näole muige. Mõtlesin viivu, lasin end ta embusest lahti ja hakkasin siis õlakotist nätsupakki otsima. Otsing lõpetatud pistsin talle pisikese valge nätsu suhu. Ootasin pisut ja küsisin kavalalt: „Parem?“ Ta noogutas uniselt ja ma sulgesin rahulolus silmad. Nii hea oli olla vaikses tuules, keset Tallinna, 12-korruselise maja katusel. Istuda koos enamvähem õnneliku meeleoluga inimesega, kellegagi kes sinujaoks tähendab maailma. Parim sõber.

Kui olime umbes 5 minutit nii istunud, koos nätsu närides, vaikuses. Vaatasin ringi. Nägin Dinnu kõrval midagi väga õõvastavat. Mul tuli ette miljon mõtet, mis selle asjandusega võis teha. See tilkus verest ja sellel oli ka punane käejälg. Vaatasin Dinnule küsivalt otsa ja ütlesin: „Miks see verine jahinuga su kõrval vededeleb?“
Jah ma tean, tuli väga mõttetu osa. Homme öösel v millalgi tuleb teemakohane osa ka. Hääääästi palju kriitikat ja mainige sõnavigu ka. Parandan ära siis, loodetavasti. ((:
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
-k&L-
Võlur
avatar

Female Postituste arv : 71
Age : 22

PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   25/7/2010, 09:10

Ausalt öeldes oli see osa hea vahepala. Sul kusagil oli mingi kirjaviga ka, aga ma ei mäleta kus. Üks täht oli puudu, rohkem ma midgi ei märganud vähemalt.

Iga osa ei peagi õudne olema. See oli selline mõnus, kuidagi kuiv osa, mis mulle eriti peale läks praegu. Võib-olla slp, et ma ise siin praen pohmakat ja on tunne, et tahaks ka sellist kuiva värki. Mulle hästi meeldis. Tubli olid jälle!



(Sorry, et ühtegi smaili pole, aga ma tõesti pole hetkel heas seisus):/
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://alla-liisu.blogspot.com/
TeddyBear
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 228
Age : 22
Asukoht : Kose

PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   25/7/2010, 09:47

Mwhah, ma mõistan sind täielikult ja endal oli ka selline tunne eile, et ei viitsi eriti midagi sellist sügavat vms, teha. Very Happy

savi need smailid Very Happy:D
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
ChocolateMoonLight
Kojamees


Male Postituste arv : 34

PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   28/8/2010, 16:14

Kas teed edasi? Võiksid küll. :)
Väga lahe jutt on.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
TeddyBear
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 228
Age : 22
Asukoht : Kose

PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   29/8/2010, 16:46

Eem, ei usu. Ma teen uue jutu ja siis vb kui mõtteid edasi tuleb samal ajal siis teen uue osa. Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Karro
Our little cutie pie (L)
avatar

Female Postituste arv : 1722
Age : 24
Asukoht : Tähtedel

PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   29/8/2010, 20:30

Mis mõttes ei tee uut osa?!

Mulle meeldis
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
TeddyBear
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 228
Age : 22
Asukoht : Kose

PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   29/8/2010, 21:11

eeeeeeeeeeeeeem, okeokei. ma teen uue osa. Very Happy aga siis kui ma arvuti korda saan. Very Happy mul läks läpakas, *püüab rahuneda* SINNASAMUSESSE!
vot sellepärast pole uut osa tulnud. =)
varsti tuleb. Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Karro
Our little cutie pie (L)
avatar

Female Postituste arv : 1722
Age : 24
Asukoht : Tähtedel

PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   29/8/2010, 21:23

Wii:D

Ma tean mida sa tunned:D

Mul oli ükskord nii et ma pillasin läpaka maha ja siis läks ekraan perse ja siis läks veel kõvaketas ka sinna samusesse ja siis oli jama kui palju.
Aga tegelikult oli see venna süü, aga ta ise seda ei tea;D

Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
ChocolateMoonLight
Kojamees


Male Postituste arv : 34

PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   29/8/2010, 22:42

Jess. Nii tore, et sa edasi teed :)
Hullult meeldib see lugu.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
TeddyBear
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 228
Age : 22
Asukoht : Kose

PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   30/8/2010, 14:17

Karro: nooh, meil oli nii vana arvuti, et lihtsalt viskas pildi eest ära. :d etjah. nüüd ükS tuttav proovib pilte kätte saada Very Happy

ChocolateMoonLight: mwhah. Very Happy mu parim sõber nurus ka, aga ma mõtlesin, et nagunii keegi ei loee. Very Happy aga kui veel lugejaid on siis peab ikka tegema.

Aitähh. (A) ma olen arenenud, võrreldes esimest ja 4. ,3. osa. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Karro
Our little cutie pie (L)
avatar

Female Postituste arv : 1722
Age : 24
Asukoht : Tähtedel

PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   17/12/2010, 18:34

Kus on uus osa?! Very Happy
Nõuan uut osa!!!!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
*Nastik.
Kärameister
avatar

Female Postituste arv : 1048
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   6/2/2011, 19:04

kuuleee , ma tahan uuuuut osaaaaaaaaaaaaa -.-
kohe !! see on nii hea lugu juu Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.nnastik.blogspot.com
ChocolateMoonLight
Kojamees


Male Postituste arv : 34

PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   7/2/2011, 18:37

Pliis tee uus osa. Sa lubasid. Very Happy
Tee käbee!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Must minevik, verine tulevik.   

Tagasi üles Go down
 
Must minevik, verine tulevik.
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Õudusjutud-
Hüppa: