ohtlik tulevik.

"Siin räägib kapten . Palun tähelepanu! Suunduge tagasi kohtadele ja kinnitage turvavööd. On tulemas turbulents! Palun varuge kannatust! Tunni aja pärast alustame toitude serveerimist." kajas kapteni hääl pisikeses lennukis.
"Ma vihkan turbulentsi!!! See ajab mind iiveldama!" Sõnas mu õde Elisabeth.
"Rahune, maha printsess Herneteral!" ilkus mu vanem vend Edward.
"Vait, sa Tuhkatriinu!" sosistas Elisabeth ja andis tugeva lopsu Ed`i ribikontidesse. Minu nääklev perekond. Aga parem on vait olla sest pesamuna on alati jooksupoiss. Meie ema Julia, isa John , vanem õde Elisabeth , vanem vend Edward ja mina Charlie oleme teel üke ookeani Miamisse.
Stuartess jagas nohisedes kätte võileivast ja shokolaadi kreemist koosneva lõuna kui tuled hoiatuseta kustusid ja lennuk langes oma 10 meetrit. Gaasimaskid kukkusid alla ja remisime kõik endale ühe ja panime peale. Õhk oli karjetest ja hirmust paks lõika või noaga.
Lähenesime kiirelt sillerdavale veepinnale kui äkki puudutasid lennuki rattad vett ja varsti oligi lennuk poolenisti vee all. Tõmbasime suure ähmiga kätte jagatud päästevestid selga ja liikusime välja .
"Lapsed olete terved ?" küsis ema kui veepinnal hulpisime. Kõik noogutasid vaikites. Ja me hakkasime ujuma.
12 tunni pärast märkesime maad . Võttes kokku viimast jõuraasu ujusime kaldale lähemale. Äkkitselt karjatas meie lähedal ujuv naine. Tema ees oli üks mees korraga veepinda neeldunud.
Haid! Võõras kohas ei saanud keegi kindel olla et siin on ohutu.