Karro - Ma ARMASTAN My häält.
See on nii isikupärane. Ja see sobis sellisele väikesele kraagele suurepäraselt. Tegi tegelase ägedamaks.
(Minu meelest.) Üldse olid hääled suurepäraselt valitud. V olen ma nendega lihtsalt liiga ära harjunud.
Teletupsud... jah, ei anna. Ausalt ka.
Tore, et jutt meeldis.
Ma praegu ei leidnud Meelit kusagilt... aga nüüd kinnistunud, et ta Linda. See nimi enam sassi minna ei tohiks.
WT - KOHE!
Eniveis... uus osa. Aega võttis, aga nüüd ma enam-vähem kodus, nii et...
13. Osa
MAARJA:
„Pane kõvemaks! Ma armastan seda laulu!” hüüan oma turvavööd pikemaks venitades ja istmete vahelt heliregulaatori nupu poole küünitades. Koban meeleheitlikult õhku umbes 10 sentimeetrit oma eesmärgist eemal, kui ilmub Kristi käsi ja ta muusika vaikseks paneb.
„Eiiiii!” karjatan meeleheitlikult ja kõik autosolijad hakkavad naerma. (Kõik ehk siis Kristi, Risto ja Lauri.) Teen nägusid, kuni Risto lõpuks mulle halastab, ise ettepoole küünitab ja oma vähemalt 10 sentimeetrit pikemate kätega muusika põhja keerab.
Naeratan talle tänulikult ja me potsatame kergelt ähmis olekus tagasi oma seljatugedele. Ma panen silmad kinni ja lasen kätel muusika taktis käia. Ei lähe kaua aega, kui Risto on refrääni selgeks õppinud ja lööritab nüüd Rihannale ja Eminemile kaasa.
Naeran ja peidan silmad. Ta peab nii vähe viisi, et kohe mark hakkab seda katsetust kuulates. Kui ma uuesti piiluda julgen, on ta hingetõmbepausi teinud ja naerab nüüd omaette.
Ja refrään algab jälle...
Hakkan üle kogu auto naerma ja laksatan oma käe Ristole suu ette, et too ometi kord vait jääks. Poiss aga võtab mu käe oma suu eest ära ja röögib edasi.
Panen oma teise käe talle suule ning ka see võetakse ära. Palju ei puudu, et mu naerule ka urin lisanduks.
„Palun! Sa rikud laulu ä-ää-ä-raaa!” puiklen tema käte eest kõrvale.
„Teie kaks seal taga!” sekkub äkitselt Lauri. Tardume ja vaatame teeseldud õuduses noormeest. Hetkeks tundub, et ta ei oska midagi öelda, kuid siis ilmub ta näole lai naeratus.
„Get a room!”Pööritan teatraalselt silmi ja kohtan tahavaatepeeglis Kristi pilku. Ka temal on hea tuju, kuid miski selles on süüdistav.
Ohkan ja taandun uuesti seljatoele.
„Vaherahu,” ütlen ettevaatlikult Risto käsi lahti lastes.
Ja viimased noodid kõlavad...
Kristi paneb muusika vaiksemaks ja me kõik vaatame igavlevalt õue. Lauri on nagu meie isa või keegi – kõigest kaks aastat vanem, aga üritab käituda nagu kohusetundlik täiskasvanu kunagi. See tähendab, et kuni ta pole natukene joonud, suudab ta meie naljadele kulmukortsutusega vastata... välja arvatud mõningasel üksikul juhul, kui miski tema ma-olan-nii-täiskasvanulik koorest läbi murrab.
Milleks läheb tegelikult üldjuhul vaja vaid seda, et Kristi mõne eriti mageda naljaga maha saaks. Aga kui teised naljatavad... Uhh.
Peagi keerab Lauri ühele metsavaheteele ning me libiseme suure talumaja ette – mina ja Kristi tulime oma palka saama.
Mul tekib tahtmine kiunatada iga kord, kui leian end oma potentsiaalsest palgast mõtlemas. Liiga piinlik.
„Ootame siin,” ütleb Lauri tarbetult, kui me Kristiga oma uksed lahti lööme ning maja poole minema hakkame.
„Mis sa arvad, palju sa said?” küsib sõbranna mult erutunult.
Kehitan õlgu
. „Krooni, paar... kui veab, siis tuhat;” ütlen ebamääraselt, sest mu mõtted on jõudnud täiesti uue teema juurde.
Hammustan huulde ja vaatan ringi, üritades kusagil Sandrit silmata. Õu on täiesti tühi. Vaatan käekella. Seitse... alles või juba?
Laseme ukse peal kella, söandamata enam sisse minna – rangelt võttes on meie tööaeg siin lõppenud ja niisama siia-sinna marssimine (teatud piirides) on lubatud vaid töötajatele. Mitte niivõrd-kuivõrd võõrastele.
Kostuvad rasked jooksusammud ja uks tõmmatakse lahti. Mu süda teeb millegi pärast uperkuudi, kui ma Sandrit ukseavas seismas näen.
Mu nägu lööb särama ja selleks sekundiks, mil Sandri pilk minu oma vangis hoiab, valgub ka mehe näole siiras naeratus.
Ma loodan, et ma asju ette ei kujuta.
„Saan ma teid aidata?” küsib mees seejärel natukene tõsisemalt kordamööda minu ja Kristi otsa vaadates. Hammustan huulde, et oma nägu kuidagimoodi kontrollida.
„Me... ee, tulime siia oma palgale järele,” ütlen, kui on selge, et Kristi oma suud lahti teha ei kavatse.
„Aaah,” noogutab mees lõbusalt, kui ta meil tee pealt astub ja sisse laseb.
„Ma lähen kutsun kohe tädi. Oodake siin,” ütleb ta meile silma tehes ja kadudes. Löön näost lõkendama ja tunnen end kohe päris lollisti.
See on nagu siis, kui mu naaber, kes on minust kolm aastat noorem, tõi mulle kimbu lumikellukesi, kui ma mingi kümneaastane olin. Ma olin nii meelitatud... SEITSMEAASTASE TOODUD LUMIKELLUKESTE PÄRAST???
Praegu on analoogne juhtum.
„Mis ta oma juustega teinud on?!” sisistab Kristi järsku minu poole kummardudes ja lõbustatud näoga Sandri kadumiskoha poole vaadates.
Kortsutan kulmu. Mismõttes mida ta oma juustega teinud on?! Mis neil siis viga on?! Jõllitan kaitsvalt Kristit.
„Mis nendega siis lahti on?” küsin ehk veidi järsemalt, kui plaanitud.
Kristi põrkub tagasi ja silmitseb mind natukene pahaselt.
„Krussis on.” Kui ma teda endiselt mis-siis-on pilguga vahin, ta ohkab.
„Come on. Lase käia. Naera!”
Kergitan kulmu.
„Miks ma naerma peaksin?”
„Noh... Kõigepealt mingi hull karm kiilakas kutt, kelle juuresolekul sa suudki lahti ei saa ja nüüd selline armas lokilammas, kelle kogu nägu väljendab sellist... Mis see nüüd on...” Tüdruk kortsutab kulmu, kui ta meeleheitlikult üritab väljendit meenutada.
„Nagu mõni nelja-aastane poiss, kellele sa järele vaatad ja mõtled, et pistaks kinni.”
„Ah...haa,” venitan.
Mulle ei meeldi, et Sander Kristile lõunasööki meenutab.
Oleme vaiksed, kuni Sander oma tädiga naaseb. Olen kindel, et Kristi on mu peale natukene solvunud, kuna ma ei suutnud temaga kaasa irvitada, kuid see ei takista mind avalikult Sandrile naeratamast.
Jälle.
Sander naeratab pärast mõningast kõhklusmomenti tagasi, nagu ta poleks alguses kindel olnud, et see liigutus talle suunatud oli.
„Tere, tüdrukud!” ütleb Linda sõbralikult naeratades. Märkan, et tal on kaenla all paks kaustik, mille vahel on sada asja. Hammustan huulde.
Tõe hetk.
„Istume sinna laua äärde... Siis on hea asju vaadata,” ütleb ta meid läbi eeskambri kööki juhatades. Kristi läheb ees ning ma peaaegu et füsiliselt tunnen, kuidas Sander mulle järgneb.
Piilun selja taha ja seal ta ongi.
Olen jälle punane.
„Istuge, istuge...” pomiseb naine meile.
Võtame Kristiga mõlemad laua alt ühe tabureti ja istume sellele. Sander liigub kraanikausi juurde ja hakkab seal kannuga midagi tegema. Rebin oma tähelepanu taas Lindale.
See mees ajab mu hulluks. Hul-luks! HULLUKS!
Ja mitte just kuigi heas mõttes.
„Maarja...” sorib naine oma ümbrikupatakas, kuni lõpuks ühe välja tõmbab.
„Ja Kristi...” Ka tema ümbriku leidnud, ulatab ta need meile. Seejärel võtab ta oma märkmiku ja pöörab selle meie poole.
„Andke oma nimede taha allkirjad ja ongi kõik! Maksuamet teab ja teie olete alustanud oma tööstaa¾iga.”
Hammustan huulde ja annan oma allkirja. Kahtlane. Ümbrik on äärmiselt õhuke. Ei tea, palju selline asi tuleviku mastaabis väärt on...
Kristi kritseldab ka enda nime ning annab kaustiku siis tagasi Lindale.
„Nüüd on kõik korras. Loodetavasti tulete järgmine aasta jälle.”
Vaatame Kristiga üksteisele otsa ning ma näen, et ta on sama suures kimbatuses kui mina.
„Eks... näeme,” ütlen ebamääraselt käega lüües. Kraanikausi juurest kostub üks turtsatus ning ma tõstan pilgu, et näha Sandrit rätikuga oma punetavat nägu kuivatamas.
„Ma lähen käin vetsus ära, kui tohib...?” küsib Kristi püsti tõustes. Sandri tädi noogutab ja tõuseb samuti püsti. Kristi suskab oma ümbriku mulle pihku ja kaob.
„Noh... Ma lähen üles tagasi. Ole tubli, Sander, saada külalised ära ilusti, eksole?” palub Linda tooli laua alla lükates.
„Jah, muidugi,” pomiseb Sander ebamääraselt.
„Oli kena tutvuda,” sõnab Linda mulle lõpetuseks. Noogutan ja ta läheb.
Sander potsatab oma tädi kohale istuma ning mulle jõuab järsku kohale, et me ruumis kahekesti oleme. Silmitsen ta lühikesi lokke ja mõtlen Kristi sõnade üle järgi.
Need teevad ta tõesti armsaks. Aga ükskõik milline soeng... Sander on ikka Sander.
„Kuidas siis läinud on ka?” küsib mees oma sõrmust näperdades.
Turtsatan.
„Kui palju kolme päevaga ikka juhtuda võib?”
„Paljugi,” kehitab Sander õlgu.
„Aga ma eeldan, et siis midagi märkimisväärset pole juhtunud,” lisab ta mõne hetke pärast.
Mõtlen.
„Nooh... Liisa ja Laura suutsid meie elutoa vaibale plastiliini kinni trampida... ja siis nad väitsid, et see pidi olema karbist välja kukkunud tükk ja siis keegi olevat hooletult üle põranda käinud...”Sander noogutab.
„Mis tähendab, et hooletud olid tegelikult ikkagi nemad.”
„Noh, seda küll... Mis nad topivad seda plastiliini vaibale.”Sander naerab.
„Ma kahtlen, et nad seda tahtlikult tegid. Aga isegi siis kui nende jutt on tõde, on nemad olnud hooletud... kas karbi sulgemise või sellega, et nad ei pannud tähele, kui sealt midagi kukkus.”
„Mnjah.”Vaatan hüpnotiseeritult, kuidas ta seda laia hõbedast rõngast siia-sinna sakutab ja kuidas ta käed siis lõpuks laua alla, sülle, vajuvad.
„Vaatasin eile Videvikku... Tädi laenutas. Oled näinud seda? Sa ükskord rääkisid midagi nendest raamatutest...” ütleb Sander lõpuks pead tõstes.
Tema silmis on siiras uudishimu ning ma ei saa jälle teistmoodi, kui pean naeratama.
„Jah, olen küll. Kuidas see sulle meeldis?” uurin.
Mees kehitab õlgu
. „Viga ei olnud... magama ei jäänud.” Sander vaikib, justkui selleks, et mõtteis midagi üle mängida.
„Tead, seal lõpus... Siis, kui Bella... oli vist Bella, jah. Kui ta suremas oli. Kui... kui teda hammustatud oli. Ja siis see Edwardi-tüüp tal verd imes...”Sander jääb vait ning ma ei julge teda edasi rääkima utsitada. Nii palju kui ma temaga kokku puutunud olen, tean ma, et sellistel hoogudel tuleb lihtsalt mööduda lasta.
„Ja kui ta ei suutnud lõpetada... Ja kui ta siis Bellat vaatas... Sellise... paanikas pilguga. Et ta ei suutnud lõpetada, aga samas mõistis, mis peagi juhtub... Et Bella sureb ja tema võib süüdi olla...” Sander hammustab huulde ja tõstab oma klaasistunud pilgu minu omale.
Ta suunurgad on kergelt ülespoole, vabandavaks naeratuseks, kõverdatud.
„Ma ei tea, miks ma seda sulle praegu rääkisin,” raputab ta pead, nagu tahaks kärbest minema ajada.
„Igastahes... Kristi tuleb vist varsti tagasi,” saadab ta ukse poole vargsi pilgu.
„Mhm...” ütlen vaikselt.
Kristil võiks kõht lahti olla või midagi. Tõsiselt nagu... Ma ei taha veel ära minna. Meil on nii palju rääkida... ja me jõuame vaid üles soojeneda ajaks, kui ta tagasi tuleb.
Armas Jumal, Maarja siin. Tee palun nii, et Kristi kõht lahti oleks. Luban, et ma ei kuritarvita seda aega, mis sa mulle Sandriga annad. Aamen.
„Ma nägin, et te tulite autoga... Ja, noh... ta saaks koju. Ja ma mõtlesin, et äkki... Meil on siit paarsada meetrit eemal üks väikene veesilm. Et... ma ei tea. Jalutaks sinna ja tagasi ja...” Mehe põsed on järsku tulipunased.
„Noh... veedaks aega. Ja ma viiksin su hiljem koju.”Hammustan huulde.
See pakkumine on ahvatlev. Nii paganama ahvatlev.
Aga ma ei saa. Mul on juba plaanid. Ja ma ei saa teisi alt vedada.
Aga see on ainult väike läbu...
Aga ma pole nii ammu käinud. Kõik vanad näod...
Oh issand.
Mis ma teen?!
Noh... mõistusega võttes ma alles kohtasin Sandrit – teised on olnud mu sõbrad terve elu. Välja arvatud Lauri, aga tema ei loe. Ja ma tõesti lubasin, aga... aga ma tahan nii väga...
Ja selle kõige uuesti ja uuesti läbi pea laskmine ei aita ka kuidagi, meenutan endale.
Otsus.
Nüüd.
Kohe.
„Eeh... Ma küll tahaksin tulla, aga...” Kratsin kukalt.
„Mul on juba õhtu ära planeeritud,” kehitan vabandavalt õlgu.
„Olen... teistega.”
Miks see nii halvasti kõlas? Miks ma end nii halvasti tunnen?
„Oh... okei. Mõni teine kord siis,” ütleb Sander pettunult.
Enne kui ma end peatada suudan, on mu käsi üle laua sööstnud, et tema omast lohutavalt kinni võtta ja kinnitada, et järgmine kord tuleb. Kindlasti.
Aga siis märkan, et Sandri käed on ju laua all. Ja minu käsi prantsatab tobedalt keset lauda.
Oh god.
Rääkides piinlikust...?
„Järgmine kord. Tõsiselt,” ütlen sügavalt sisse hingates ja oma kätt sentimeeter sentimeetri haaval enda poole libistades. Ka Sander vaatab seda, huumor silmisse tagasi imbumas.
„Lepime aja kokku?” küsib ta äkitselt entusiastlikult selga sirgu ajades ning mulle tungivalt silma vaadates.
Naeran ja tõmban käe kiiresti tagasi.
„Davai.”
„Mida sa... laupäeval teed?” Sander on nagu laps jõulude eel. Mu naer muutub laiaks naeratuseks.
„Tulen siia, rannatarvete kott näpus,” ütlen lõbusalt.
„Sest et muidu oleks liiga palav.”
„Oleme kokku leppinud. Mis kella paiku?”
„Mm... Kaheteistkümnest? Kui sa tööd või midagi ei pea tegema...?”
„Mis on kella kaheteistkümnest?” kõlab ukse pealt järsku Kristi hääl. Ehmume ning ma vaatan tüdruku poole, teadmata, kas olla rõõmus või pahane.
„Kohting,” ütleb Sander ning vaatab minu poole, kaval läige silmis.
Mu süda jätab löögi vahele. Ning ka teise.
Ja seda naeratust ei pühi enam mitte keegi mitte kunagi mu huulilt.
Ma ei vaata Kristi poole, kui püsti tõusen ja ümbrikud võtan. Ütlen Sandrile oma head aega ja tipin Kristi järel uksest välja.
„Mis, pagan, see veel oli?” küsib ta nii pea, kui uks meie selja taga sulgunud on.
Irvitan. „Põhjus tähistamiseks.”
Ja mu süda hakkab jälle lööma.
Pealkiri: Re: Ja nii siis ongi...? (30. Osa; Lõpetatud!) 
17/8/2010, 00:15
(Ma'i tea kuidas seda õigesti kirjutada. Sorry)
