:)
Võttis natukene aega jälle, aga see-eest tuli pikk. :) Loodan, et venivaks ei muutunud.
Ja loodan, et meeldib!
16. Osa
MAARJA:
„Umm... sa tahad vist riideid, eksole?” küsib Sander käsi kokku lüües ning eeshallis ringi vaadates.
„Ja rätik oleks ka kena,” nähvan.
No tegelikult olen ma sellest faasist juba üle saanud (umbes siis kui käskisin Sandril auto ringi keerata ja tema juurde tulla), aga see hääletoon teeb tuju umbes sekundiks paremaks. Umbes nii, et hah, ära tegin! Ja siis tuleb süütunne.
„Eeh... jah.”Sander ikka seisab minu kõval, see sama tegus nägu peas ja käed koos. Ja täiesti kivistunud.
Lehvitan ta näo ees oma kätt ning ta vaatab mind häiritult. „Liigume ka?” uurin sarkastilise tooniga. Sarkasm on samm paremuse poole, eksole?
„Jah, jah...” Ta tundub endiselt kusagil ära olevat.
„Ma lihtsalt mõtlen siin, et mis ma sulle selga otsin... Tädi pole kodus, ei taha ilma küsimata tema riideid laenata, aga...” ta vaatab minu poole ja kehitab õlgu, üks suupool kõveraks naeratuseks tõusmas.
„...sa oled suht naissoost.”
Turtsatan.
„Tore, et sa tähele panid.”Sander muigab.
„Ega sul midagi minu riiete vastu pole?” küsib ta ettevaatlikult.
„Pth! Nalja teed või?! Muidugi mi-” Saan sõnasabast kinni ja kehitan õlgu.
„No käib kah...” venitan lõpuks kõhklevalt.
„No läheme vaatame siis sulle midagi...” viipab ta mind ühe käega kaasa. Silmitsen kahtlustavalt tema selga, üritades aru saada, kas ta sai aru või mitte, kui leian, et tegelikult vahet pole.
Tunnen enda sees elevust kasvamas. Ma pole enne teisel korrusel käinud. Ja noh, tegelikult
on mul sellest täiesti suva... välja arvatud üks väike nurgake, mis Sandrile kuulub.
Trepi otsas on jälle väikene ruumi moodi asi, ainult et siin pole eriti ruumi, kuna suurema osa sellest kohast võtavad enda alla igasugused pappkastid.
„Vana mõttetu kraam,” ühmab Sander nende vahel meile teed rajades.
Noogutan, kuigi ta seda näha ei saa, ning järgnen. Sander juhatab mu koridori lõppu ja lükkab sealse kulunud värviga valge ukse lahti.
Mu süda hüppab.
Sandri kindlus.
Kuigi ma pole eriti kindel, kas poisid oma tuba enda kindluseks nimetavad, kuigi loogiliselt võttes peaks tüdrukutel olema lossid ja poistel kindlused, mis tähendab, et võib-olla minul on kahtlased arusaamad oma toast, kuid samas pole Sander ka enam mingi poiss, kuigi tujud on tal küll nagu...
Okei. Saate poindile pihta. Vist.
Astun tuppa ning panen käed rinnale risti. See tuba pole midagi erilist... nagu siin poleks elatud piisavalt kaua, et midagi erilist üles seada... Sander ütles, et ta on tädi juures vaid kuu või nii elanud...
Ühes nurgas on voodi, mille kõrval on madal laud ja vana tool... Teisel pool tuba on riidekapp, mille juures Sander praegu midagi sorib. Ja seal, kapi kõval, on peegel!
Astun kiiresti selle juurde, kartes oma väljanägemist, kuid samas ka seda, mis saab, kui Sander mind kauem niimoodi nägema peab.
Peegelpilt on peaaegu et pettumustvalmistav. Mu näol pole kübetki millestki, mida loodus sinna algselt ei planeerinud. Ju ma siis ikka suutsin hullema maha hõõruda.
„Rätik, püüa!” ütleb Sander järsku. Võpatan ning pööran end näoga tema poole hetkel, mil rätik mulle näkku lendab. Püüan selle kinni ja teen mehe poole nägusid.
„Niisama üle anda oli raske, mis?”Sander kehitab õlgu ja pöördub uuesti kapi poole.
„Ülesse saan ma sulle anda T-särgi, aga alla...” Ta vaatab minu poole, huulil kaval naeratus, kui ta mind ülevalt alla takseerib.
„...on mul vist ainult boksereid jagada. Ma ei kujuta sind oma teksades eriti ette.”
Löön teda rätikuga.
„Mille eest see veel oli?!” imestab Sander. Ja mul on tunne, et täitsa tõsimeeli imestab.
„Püksid, kohe!” ütlen karmilt.
„Millised?” irvitab tema.
Olen hetkeks keeletu. Millised? Ma ei tea ju...
„Need tumesinised. Põlvpüksid.” Ta kandis neid sellel õhtul, kui Lauri meile Kristiga järele tuli.
Sander kergitab kulmu, kuid sobrab natukene ja annab need kõhklevalt mulle.
„Nad pole just pesust tulnud...” ütleb ta ka üht T-särki minu poole visates. Püüan selle kinni.
„Pole tähtsust. Nüüd välja toast!”Sander pilgutab silmi.
„Ma usun, et see on ikka veel minu tuba.”
„Naine majas, mees õues.”
„Kuidas oleks koridoriga?”
„Shuu!”Sander tõstab käed alistunult üles ja taganeb juba ukse poole, kui talle nähtavasti meenub, et ta on samasuguses olukorras nagu mina. Mees läheb uuesti oma kapi juurde ja hakkab sealt endale asju otsima.
„Ma mõtlesin ümber. Ma ikka ei lähe koridorri. Mulle meeldib siin. Kui sul on probleeme, siis... uks on sealpool,” ütleb ta rõõmsalt.
Urisen.
„Fain.”
„Fain?” Sander vaatab mind küsivalt.
„Ee... Fain? Nagu... Inglise keelest?” uurin. Tõsiselt, vahel ma mõtlen küll, et ta on tõeline koopainimene.
„Aa... Noh, ma olen rohkem vene keele inimene,” kehitab Sander õlgu.
Kissitan silmi ja panen ühe käe puusa, et võimukam välja näha.
„Kas sa oled venelane?”Sander turtsatab.
„Ei?”
„Aga...” Kortsutan kulmu.
„Miks sa siis vene keelt oskad?”Sander turtsatab ja katab silmad korraks käega.
„Sa oled imelik, tead seda?”Kuidas ta julgeb!
„Mitte... mitte nii imelik kui sina!”
„Mhm...” pomiseb mees särki seljast tõmbama hakates.
Oh, õigus. Riiete vahetamine. Kuivatamine. Nii...
Mul on rätik... Viskan riided lauale ning panen rätiku pähe ning liigutan seda seal edasi tagasi, tehes kindlaks, et mu silmad rätiku serva alt ikka välja näevad.
Oh issand.
Oh issand.
Äkitselt on mul väga hea meel, et me ujuma ei läinud, sest kuigi Sandri ülakeha pole mingisugune stamp, et päevitunud ja musklis... Hingan järsult sisse ja pööran end peegli poole.
Pauhh.
Peegeldus.
Pigistan silmad kinni.
Hormoonid, kuradi, kuradi hormoonid.
„Niisiis... mida see fein tähendab?” küsib Sander järsku.
„Eeh... FAin, mitte fEin...” Neelatan.
„Noh... see on nagu... okei. Sellisel... nomh... tead küll...” Hingan järsult sisse.
„Sellisel... ägedal moel... Nagu et... noh... okei noh!” Peidan oma näo rätikusse, et end rahulikult välja elada.
„Ahhaa...”Noogutan järsult ja otsustan, et mu juuksed peaksid nüüd enam-vähem mitte-tilkumis-kuivad olema. Napsan laualt oma – Sandri – särgi ning pööran mehele selja, kui oma märja särgi seljast võtan.
Kui ma aga oma – Sandri – särki selga hakkan tõmbama, tõstab mees kisa
. „Ooot-oot-oot! Kuivata end ikka ära, muidu pole nagu suurt vahet.”Teen nägusid ja võtan rätiku, kui mul peas midagi plõksatab. Pööran järsult ringi, rätik kaitseks ette tõstetud.
„Sa vaatasid või?!” uurin ägedalt.
Vähemalt on Sandril oidu patukahetseja moodi välja näha.
„Nägin, ütleme nii,” sõnab ta lõpuks riukalikult.
„Hmph.” Ajan lõua püsti, pööran talle jälle selja ja kuivatan end kiiresti ära. Rinnahoidjad on küll veel märjad, kuid ma ei taha teada, mis Sandril selle probleemi lahendamiseks pähe võib tulla.
Kuigi ma usun, et mõni lahendus võib üpriski isuäratav olla.
Oh, issand, Maarja!
Tõsiselt. Meie endi mõtted on meie suurimad vaenlased.
Tõmban T-särgi selga ja hakkan pükse jalast võtma, kui Sander jälle meenub. Jätan seekord oma häälitsused endale, tõmban püksid jalast, kuivatan end rohmakalt rätikusse ja panen Sandri püksid jalga.
„Võid oma riided radikale panna... kuigi erilist kasu sellest vist pole,” ütleb Sander. Noogutan ning panen oma riided hoolikalt radiaatorile. Seejärel astun peegli ette.
...ja sealt kiiresti ära. Üldiselt on poiste riideid kanda äge. Selline mõnus soe tunne tuleb sisse, et keegi on sinu eest hoolitsenud ja teised kõik ka näevad... Aga see seadus jääb vist vaid pusade ja särkide juurde.
Praegu näen ma välja nagu kümme numbrit suuremates kottis riietes kodutu räppar.
„Niisiis. Mis nüüd?” küsin mehe poole pöördudes.
Pole aus, et ta oma riietes nii ilus välja näeb. Äkki see tähendab midagi, et mulle ta riided ei sobi. (Peale selle muidugi, et ta must suurem on.)
„Eeh... sul kõht on tühi?” küsib ta õlgu kehitades.
Noogutan.
„Käib kah, aga... kas söömine on kõik, mis sul plaanis oli?”
Sander teeskleb ehmatamist.
„Mis? Mida sa, naine, siis veel tahad?” küsib ta minu kõrvale tulles ja oma kätt mu õlgadele pannes.
Ma ei tea, kumb mulle rohkem rõõmu valmistab, kas käsi, või mingil veidral põhjusel fakt, et ta mind naiseks kutsus. Nagu oma naiseks. Naine... Maarja, naine...
Heh.
„Meil on...” kratsib Sander kukalt, kui me oleme kööki jõudnud.
„Ma ostsin küpsiseid.”
Vaatan teda poolsuletud laugude alt
. „Sa tahtsid terve päev küpsiseid süüa?”
Sander naerab napilt, kuid kehitab siis õlgu.
„Võileiva-materjali on ka.”
„Ah-haa...” ütlen aeglaselt, lastes häälikutel aeglaselt üle oma keele roomata, üritades endale reageerimiseks aega võita. Sest tõde on – ma olen täiesti keeletu.
Nihelen toolil, et end mugavamalt istuma seada.
„Sa nagu... oled enne... kohtingul... käinud?” küsin nii igaks juhuks. Ma ei julge sõna kohting eriti öelda, sest, noh... see asi siin ei tundu kohtingu moodi olevat.
Sander ajab end külmkapi juures püsti ning vaatab mind murelikult.
„Natukene ikka.”
„Natukene ikka,” kordan aeglaselt. Ega ma nüüd palju targemaks ei saanud. Ja millegipärast ei pane ma seda üldse imeks, et aiinult natukene. Õel mina.
„Noh... teil näiteks... makarone on? Saame sooja toitu. Soojeneme korralikult üles,” pakun.
„Tahad makarone?”
„Tahan makarone.”
„Siis saab makarone.” Sander pöördub ning ta õlad on längus. Ja mul hakkab tast kahju. Kõik see jama, mis täna on olnud... Unustatud!
Lükkan tabureti tagasi ja sammun ettevaatlikult tema juurde.
Ta pani mulle käe õlale... Tähendab, et füüsiline kontakt on lubatud. Aga kas ma julgen? Sander sorib midagi kapis. Kui ta teab, et ma ta selja taga olen, ei näita ta seda välja.
Tõstan ettevaatlikult käed ja jälgin ta iga liigutust. Mees tõstab kapis asju ümber – makaronipakiotsinguil?
Pigistan silmad kinni, hammustan huulde ja tõmban järsult kopsud õhku täis, sest vaid jumal ise teab, millal nad järgmine kord hapnikku näevad... ja panen käed ettevaatlikult ümber Sandri piha.
Astun mehele lähemale; nii lähedale, et me vahel pole ühtegi vaba millimeetrit, ning toetan oma pea tema seljale.
Sander ei liiguta enam. Ma ei hakka mõtlema, mida see tähendab. Lihtsalt kuulan oma kõrvus kohisevat verd ning tunnen, kuidas süda rinnus tuksleb.
Ja siis lähevad mehe käed aeglaselt minu omadele ning hoiavad mu käsi koos.
Hingan rahulikult välja ning sulgen silmad.
„See on armas,” ütlen vaikselt.
„See on sinulik. Ja kui ma... nokingi, siis mitte paha pärast.” Pigistan teda natukene kõvemini.
Sandri pöial teeb mu käeselja peal ringe ning ma värisen.
„Ma olen jah natukene... ajast maha jäänud,” pomiseb ta kerge naeruvinega.
„Ja see on täiesti okei!” luban talle.
„Küll ma su vaikselt olevikku toon.”
„Ma loodan.” Sander ohkab ja laseb mu kätest lahti. Hammustan huulde ja astun temast eemale – praegune lembehetk on niisiis läbi.
„Sulle muna maitseb?” küsib mees järsku minu poole pöördudes.
Muigan.
„Maitseb. Kui majoneesi ka veel on...” lisan vihjavalt. Potsatan tagasi istuma ning mees paneb makaronid (teokarbid, njämm!) lauale ja ründab uuesti külmkappi.
„Mitu?”Mõtlen. Makaronid, küpsised..
. „Ühest piisab.”
„Oookei...” Mees võtab kapist kolm muna ja paneb need lauale. Seejärel ilmuvad kapist üks kastrul (makaronide jaoks) ja üks... plekist kauss.
Torutan huuli ja vaatan, mis saama hakkab.
Keedumuna.
Ei no muidugi. Millegi pärast on see nii absurdne, et hakkan valjusti naerma. Sander vaatab mind ehmunult, silmis jälle see eksinud pilk.
„Tegin midagi valesti?”
„Ma... ee... noh,” hõõrun meelekohti.
„Eeldasin, et jutt käib praemunadest.” Silmitsen Sandrit tähelepanelikult.
„Aga keedumunad on veelgi paremad!” lisan veel enne, kui ta tuju jälle allamäge minema hakata jõuab.
„Ah, siis on hästi,” ütleb mees naeratades. Ta paneb makaronidele kaane peale ning istub laua taha, minu kõrvale. Naeratus venitab end jälle vägisi suule.
„Niisiis...” ütlen käsi kokku lüües.
„Pole kõige hullem, ega?” küsib Sander rõõmsalt.
Kehitan õlgu.
„Mitte kõige hullem,” möönan.
„Arenguruumi on, aga kahju oleks ju alustada tipust ja langema hakata, mis?” küsin mehele silma tehes.
„Sul on tuline õigus.”
„Niisiis... millal Ants ja Linda koju jõuavad?”Sander vaatab kella – pool kaks.
„Kuue, seitsme tunni pärast...” kehitab ta õlgu.
„Hmm.”Jääme vaikseks ja kuulame makaronivee mulksumist. Sellel on mingisugune uinutav-hüpnotiseeriv kõla.
„Kas ma võin sind suudelda?” küsib Sander järsku.
Võpatan ja vaatan üles, tema poole. Mees vaatab vastu, küsimus silmis.
Ohkan.
„Mäletad, kui ma rääkisin sellest, et aitan sul tänapäeva jõuda?” küsin.
„Mhm...” venitab Sander ettevaatlikult.
„Noh,” hingan sügavalt sisse
. „Mulle isiklikult meeldiks, kui selline asi juhtuks spontaanselt. Et sa lihtsalt... suudled, mitte ei küsi selleks luba. Ma ei pahanda, päriselt ka,” venitan naeratuse suule. Sander noogutab mõtlikult.
„Mitte et see tähendaks, nagu sa peaksid mööda ilma ringi kekslema ja inimesi suudlema, kui isu peale tuleb... Ma usun, et seal kusagil on mõni inimene, kes sellega päris... õnnelik poleks. Aga meie... kuna me oleme kohtingul...” Kõhklen jälle seda k-sõna kasutades
. „Ja me pole eriti kakelnud ega midagi... siis sa võid mind suudelda, kuna, ma eeldan, et me oleme sellises... noh... mugavamas suhtes kui mingid teretuttavad... vist.” Hingan sügavalt sisse ja vaatan jälle Sandrit, kelle suu on laiale naerule veninud.
„Mis on?”Mees turtsatab.
„Noh... Ega ma nüüd nii loll ka pole. Lihtsalt... polnud kindel, kas sa oled selline tüdruk, kellele meeldib, et kohe... jah.”
Lähen näost punaseks. Olen ma selline tüdruk? Hammustan huulde... ja ajan selja sirgu.
„Ei, tegelikult... tegelikult ma ei ole selline tüdruk. Sa pead kolmanda kohtinguni ootama,” teatan uhkelt.
Sander on nähtavasti lõbustatud.
„Selge... ma siis enne ülehomset ei helista?”Kortsutan kulmu.
„Mõh?”
„Noh...” ütleb Sander kõvera muigega mul üht salku silme eest ära lükates. Mis iganes ta ka üleb... vahet pole. Nii mõnus on.
„Nende reeglite järgi peab paar päeva enne helistamist ootama.”Tõsinen ja tõmbun mehest eemale.
„See nüüd küll ilus poleks.”
Sander naerab.
„Ma tean.” Ta silmitseb mind sekundi kaalutlevalt ja kummardub siis allapoole... ja vajutab mu põsele ühe suudluse.
Ma mõtlesin ümber. Ma olen küll selline tüdruk. Ma tahan rohkem. Praegu!
Aga Sander tõuseb juba püsti ja läheb pliidi juurde makarone vaatama.
„Pane siis juustu ka,” ütlen hapult.
Pealkiri: Re: Ja nii siis ongi...? (30. Osa; Lõpetatud!) 
20/8/2010, 15:38
