Ja nii siis ongi...? (30. Osa; Lõpetatud!)

Lammas. - Kust sina tead, mida mina mõtlen? Oled sa mu peas olnud? Mkm. Do not think so. Ja noh... kui ta ongi, siis, näiteks... magamine! (I) Magamine on iga inimese südamesoov. Peab olema. magamist PEAB armastama. Hommikul tuli isa mingi veerand kümme mind torkima, et võta rohtu. Ma mingi tükk aega vahin teda täiega lollilt, mitte miski kohale ei jõua. Et miks ma hiljem ei või võtta. Ja siis Ellika ütles, et ma ei tule ju kaasa. Ja siis isa jättis mu rahule ja ma magasin edasi ja siis tuli Kristi meile ja kui ma sellest läbi une aru sain, siis ma lihtsalt pöörasin oma näo ära ja ei jõudnud talle teregi öelda. Loodan, et ta ei solvunud. Aga teda teades ma pean järgmine kord lihtsalt totakalt naeratama ja ta itsitab ja me oleme jälle sõbrad. (Kristi on mu õe klassiõde.) (See oli pigem teistele kui sulle. )

Ja osa saab vist jah täna õhtul. Ma ei usu, et sa lased mul päeval kirjutada, v mis?


EITC. - Jah... Sõrmuste isand on... ma ei tea mis. Ma olen hästi väiksena näinud. Mäletan veel ka, kuidas ma vaatasin... Kui kolmas osa välja tuli, siis Kait veel laenas mulle selle... Ja siis me isaga vaatasime. Ega ma midagi aru ei saanud.

Kusjuures. Esimene sõrmuste isand tuli vist välja samal ajal esimese Potteriga. Ja ma käisin seda vaatamas. (Potterit.) Ja siis mu isa arvas, et ma käisin vaatamas isandat ja siis viis mu jälle Potteri esimest osa vaatama.

Ja sealt algas armastus...

Üldiselt - Sõrmuste isanda kohta ei tea ma mitte midagi peale selle, et see on pikk ja peaosas on Elijah Wood ja Liv Tyler mängib seda Arewini või asja ja et tema kõrvade külgepanek võttis aega 3 h.

Ja Sander... tuleb. Aga see oli selline vaheosa. Ma lihtsalt ei saa, kui kogu aeg need peategelased ninapidi koos on. Kellegi teise juttu lugedes ma aint seda tahangi, aga endal hakkab imelik. Sest noh, Maarja pole Sandri ja vice versa maailm ju. Neil on muud elud ka. Ma siis üritan seda näidata.

Ja järgmine osa tuleb Sandri vaatenurgast. Lihtsalt sellel lihtsal põhjusel, et mul word'is asi selgeks jääks. Nad on siiamaani olnud kordamööda ja siis kui ma teeksin ühe vaatevinklist kaks korda, tuleks (näiteks selle osa puhul) rohkem kui üks *** ja see on... nõme. Ma tahan, et osad oleks eraldatud. xD Kui sa aru said. ma endiselt vääääääga sleepy.


Tärru. - Muumid on... *kratsib kukalt* Ma võin lõputult vaadata teaud osasid. Mõni on igavam. Näiteks see, kus Muumipapa... ahmaimäleta. Igastahes minu muumikassetil esimene lugu on igav. Seda ma ei viitsind kunagi vaadata. Teine oli suurte mullidega... see tüütas pärast miljonendat korda ära, aga kolmas oli see, kus puu sees oli vaim ja siis ta tahtis muumisid vangistada v midagi. See oli õudne, aga mulle meeldis.

Väiksena, kui ma vanaema juures olin ja vanaema-vanaisa tööl olid, siis muumid aitasid päeva üle elada.

Uut osa saab. Millalgi.

Ning Laura ja Liisa... edu neile.


Murtagh - Pole näinud seda filmi. Aga on plaanis. Koos "Mehed ei nutaga".

Te olete nii veidrad ikka.


Osa kohta.. Laura ja Liisa on nunnud ja ma tahan ka lapsi hoida. Kurat. Peab ikka õele selgeks tegema, et oleks nagu aeg juba.

Mu pea on nüüd muumisid ja sõrmuseid täis ja ma ei suuda siia midagi loogilist kirjutada.

Uut tahan.

Eeee! *tantsib* Ma kuulutan selle officially paremaks kui kõik su ülejäänud jutud kokku. xD
Laura-Liisa on ä-g-e-d-a-d. Mulle meeldivad tohutult kaksikud juttudes, ma ei tea miks, aga meeldivad. See, et Sander neid hoida aitab, on nagu SUPER NUNNU.
Ma ei oska mõistlikke asju kirjutada.

EITC. kirjutas:

PS. KÕIK LÄKSID ÄKKI KURVAKS! Ja kõik nutavad ja karjuvad Frodo nime. MIS JUHTUS? Ma ei näinud! Sa hajutad täiega mu tähelepanu! (Mitte, et ma seda filmi juba korra näinud ei ole. AGA IKKAGI!)

Sõrmus oli tegelikult aatompomm ja kui see laavasse kukkus siis lendas mägi õhku. Vot.

Mina vaatan ka Sõrmuste Isandat. Alati. Eranditult. St ma istun iga päev teleka ees ja vaatan TV1000 Premium kanalit.

Muumid on võimsad! Ma võin neid lõputult vaadata ja lugeda (väiksena ostsin nende koomikseid kokku). Nad on nii lahedad! *lagistab naerda*

P.S.: Ema ütles et mul on päikesepiste. Ma ei usu teda.

Muumid on ägedad. Punkt. Mulle meeldis kuumaveeallikatega osa. Ja memuaarid on muidugi The Best.

Mina... avaldan oma mõtteid väga harva verbaalselt. Ma arvan. Okei, seda ma ütlesin tglt ainult vaidlemise pärast.

Eile hakkasin uut osa kirjutama... sõin kõik oma viimased Raffaellod ära. Ja siis avastasin, et see ikka ei lähe, mis ma kirjutan... ja Raffellod olid otsas. Nii et selle osa kirjutasin ma banaani toel.

Loodan, et meeldib. :)

Btw, Laura ja Liisa pole kaksikud.

See päev nende elus saab pikk olema. Vbl (kui mõte ei muutu) tuleb veel kolmas osa ka sellest päevast... Kui nii aeglaselt edasi, siis võib see tõesti everlastinguks muutuda. Aga üle mingi... 30ne osa ma ei ennusta. Ja tglt on sellistest asjadest vara rääkida.


8. Osa

SANDER:

„Jutusta muinasjuttu!” nõuab Laura minu juurde joostes ja oma pisikesi käsi mulle põlvedele pannes. Tüdruku pale leemendab higist, kuid ikka on temas särtsu, et väsimusele vastu panna.

Vaatan kella. Veerand viis. Ma olen selle põrgukuuli tuuslamist juba kaks tundi jälginud ja kui Maarja juttu uskuda, siis oli Laura ametis juba pikka aega enne minu tulemist.

Tegelikult pole Maarja jutust midagi... Tema välimus, kui ta uksele vastu tuli, rääkis enese eest: pidžaamapüksid ja topp päise päeva ajal, sassis juuksed, silmis puuriaetud looma pilk...

„Või muinasjuttu...” pomisen. Vaatan abiotsivalt Maarjale otsa. Tüdruk vaid muigab oma tugitoolist, kuhu ta paarkümmend minutit tagasi maandus.

„Teil mõnda raamatut pole?” küsin Laurat sülle venitades.

Ta on nii tillukene. Väikesed jalad, käed, sõrmed... Ma ei saa üle sellest kui habras ta on. Kui haprad inimesed on, kui kaitseta... Eriti kui nad ohtu ei oota.

Lasen tüdrukul endale vertikaalselt sülle vajuda ning kõdistan teda kõhu pealt. Laura itsitab ja vingerdab, kuid kui naer nutuks kiskuma hakkab, lasen ma ta oma sülest maha.

Vaatan Maarja poole. Neiu lihtsalt vaatab meid vaikides, käsi väsinud pead toetamas. Ma mõtlen, kui noor ta võib olla... 17? 18? Tema kohta on veel nii palju asju, mida õppida.

„Muinasjuturaamat... Muinasjuturaamatut? Kas teil on?” üritan oma palvet meelde tuletada.

„Meil... eh. Ei ole tegelikult,” ütleb ta aeglaselt. „Pead improviseerima,” lisab ta riukalikult naeratades. Pööritan silmi, et olukorra absurdsust väljendada. Ma ei oska lugusid välja mõelda. Ja ma ei tea teisi muinasjutte, vähemalt mitte piisavalt hästi, et neid edasi anda.

„Mina tahan ka muinasjuttu!” teatab Liisa äkitselt.

Vaatan teda tõstetud kulmudega. „Ah või nii.”

Kuradi väikesed põrgulised noh.

„Minge istuge ilusti onu Sandri kõrvale. Küll ta teile midagi huvitavat räägib,” soovitab Maarja end tugitoolist püsti ajades. „Mina lähen vaatan, et me midagi hamba alla saaksime. Sul pole ju võileibade vastu midagi?” küsib ta minu poole pöördudes.

„Minul?” küsin käega tarbetult enda peale näidates. Kehitan õlgu. „Võileivad võileibade vastu.”

Maarja vaatab mind hetke mõistmatult, kuid siis jõuab ka temale kohale ning tüdruku suunurk tuksatab.

„Ma siis olen varsti tagasi.”

Ja ma vaatan abitult, kuidas ta kööki läheb. Ma ei oska lastega käituda. Mul on vaja lapsehoidjat selleks. Et ma midagi valesti ei teeks või ei ütleks.

„Mis see on, onu Sander?” küsib Liisa mu paremat kätt silmitsedes ning seejärel näppudega ettevaatlikult üle kotka libistades. Silmitsen tüdrukut ja oma kätt.

„See on tätoveering,” ohkan.

„Miks sa endale selle täto-asja teha lasid?” Tüdruk veeretab sõna täto oma keele peal ettevaatlikult, tahtes ilmselt meeleheitlikult sellist keerulist sõna osata. Muigan.

„Et eriline olla,” tunnistan.

Liisa kortsutab kulmu. „Kas iga inimene polegi siis eriline?”

Muutun tõsiseks.

Muidugi on iga inimene eriline, väike tüdruk. Muidugi on. Aga vahel sellest lihtsalt ei piisa...

„Kuidas selle muinasjutuga siis jääb?” uurin uuesti naeratust näole vedades ning tüdrukuid ükshaaval enda kõrvale diivanile tõstes.

„Kas sa tahad muinasjuttu, Laura?” küsib Liisa oma õelt. Väikene noogutab ja sätib end patjade vahele mugavamalt istuma.

„Oeh...” Hõõrun meelekohti ja vaatan inspiratsiooni otsides Maarja elutoas ringi. Nende korter on suhteliselt askeetlik, nii et nipsasjakesi siin eriti ei ole. Lihtsalt kõik hädavajalik.

Ja see ei aita üldse kaasa.

„Noh... Elasid kord kaks õde, kelle nimed olid... Mustikas ja Vaarikas,” alustan kõhklevalt oma lugu.

Laura hakkab naerma. „Mis nimed need Mustikas ja Vaarikas veel on?” küsib ta itsitamishoogude vahepeal.

Kratsin kukalt. Mis nimed nad siis on? Ma panin peategelastele need nimed lihtsalt sellepärast, et lastele võib selline totrus meeldida.

„Kas sa tahad õdedele mingisugust muud nime?” küsin lahkelt. Laura raputab pead ja ma otsustan jätkata.

„Ühel hommikul läksid nad oma maja taha metsa... jalutama. Neil olid kaasas korvikesed ja... käärid,” ütlen viimasel hetkel, kui leian, et nuga võib liig olla. „Nad läksid seenele. Oli sügis.”

Ootan vahelesegamist, kuid seda ei tule.

Kurat.

Ma ei oska ju.

Üritan meeleheitlikult mõne hea ideega lagedale tulla, kuid pea on tühi. Ma pole oma elus just palju tähelepanu loovale mõtlemisele laristanud. Parematki teha. Aga nagu näha, tuleb kõik millalgi marjaks ära.

„Ja taevas olid sinised pilved. Ja päike paistis... Ja... ja tüdrukud olid õnnelikud.”

„Miks nad õnnelikud olid?”

Ajan pea kuklasse ja sulgen silmad, paludes abi sellelt, kes kuulab.

„Õed olid õnnelikud, sest nad olid koos ja päike paistis ja nad said seeni korjata,” teatan uhkelt.

„Seened pähh,” arvab Laura.

Vaatan teda üllatunult. „Oled sa seeni saanud?”

Tüdruk raputab pead ja peidab oma näo oma tillukestesse kätesse. Naeratan.

„Onu Sander, ära solvu, aga sul ei tule jutustamine hästi välja. Ma tahan Jääaega. Pane Jääaeg,” käsib Liisa. Ajan end kergendust tundes diivani äärele, kuid peatun siis. Kas ma ei peaks tüdrukust viisakat sõna välja tirima? Kuid siis leian, et see pole minu töö. On võimalik, et ma ei pea enam kunagi nendele kahele väikesele põrgulisele orjama.

Liisa hüppab samuti diivanilt maha ning sorib oma kotis. Seejärel tõmbab ta sealt DVD välja ning annab selle minu kätte.

Teen karbi lahti ja jõllitan sees olevat plaati.

Tõde on, et mul pole õrna aimugi, mis ma sellega tegema peaks. Või noh... õrna aimu on ikka. Aga ma pole kunagi teinud selle plaadiga seda, mida sellega tegema peaks.

Tädil on küll DVD-mängija olemas, kuid ma pole leidnud veel mahti, et sellega lähemat tutvust sobitada.

Aga siin tulevad mängu mehelikud instinktid.

Plaat käib kuhugi sisse, mängija sisse. Mul on plaat ja mul on mängija. Pole ju raske, mis?

Teen plaadisahtli lahti ja vahetan Muumioru DVD Jääaja oma vastu. See ülesanne lõpetatud, tunnen end juba päris hästi. See pole ju midagi keerulist. VHS-kasseti asemel on lihtsalt DVD.

Lähen laua juurde ja vaatan seal reasseisvaid 3e pulti. Üks on digiboksi oma, teine... telekas ja kolmas DVD-mängija pult. Võtan viimase kätte ning otsin sellelt üles kolmnurga. Vajutan sellele, aga midagi ei juhtu.

Vahin lolli näoga telekat ja vajutan uuesti.

Ei midagi.

Liisa ohkab nagu ma oleksin viimane ahv maamuna peal. „Sa pead kõigepealt selle teise puldi kätte võtma,” teatab ta telekapulti võttes ja seda mulle nina alla susates.

„Ahsoo,” ütlen sunnitult naerdes. Tõde on, et ma tunnen end päris lollisti. Siin maailmas läheb vaja ka midagi peale musklite. Tunnen, kuidas mu hea tuju alla vajub.

„Ja näed. Siin vajutad sa seda nuppu.” Tüdruk vajutab ülemises paremas nurgas olevat nuppu. „Kaks korda.” Ta vajutab teist korda veel. „Ja näed, nüüd on pilt ees!”

Vaatan telekaekraani ning noogutan.

Menüü.

Seepärast ta mängima ei hakanudki. Kuigi, noh, pilt oleks ka tore olnud...

Liigun nooltega ja panen asja mängima.

Vajun tänulikult tagasi diivanile. See katsumus on ületatud. Terve mu väärikus ei ole veel küll alles, kuid see, mis on, peab hetkel kõlbama.

Tüdrukud tirivad endale diivani pealt padjad ja istuvad nende peale maha. Mõtlen, kas ma neid ehk keelama ei peaks, kuid see on rohkem nende kodu.

Mõne minuti pärast mu mõtted hajuvad ja kogu tähelepanu kisub endale telekaekraan. Vaatan, kuidas oravake oma tammetõru taga ajab ning naeran tüdrukutega sünkroonis.

Ma oleks nagu tagasi oma lapsepõlves. Ainult et siis olid teised multikad.

Järsku kõlab köögis üks karjatus ning sellele järgneb vali: „KURAT VÕTKU!”

Oleme tüdrukutega hetkega püsti ning tormame köögi poole, et näha, mis juhtus. Tahaksin sinna kiiremini jõuda, kuid lapsed on täpselt minu ees ja ainus viis neist mööduda on neist lihtsalt üle joosta.

„Mis juhtus?” küsib Liisa hingetult.

Maarja vaatab meid kolme suurte silmadega ning hakkab siis naerma. Näen, et ta hoiab oma ühest käest kinni. Tema selja taga pliidil on pann, millel säriseb õli.

„Lihtsalt kõrvetasin oma käe kuuma panni vastas ära,” ütleb tüdruk hooletult käega lehvitades. Siis ta teeb aga koledat nägu ja pigistab oma vasakut kätt.

Astun lastest ettevaatlikult mööda ning võtan tüdruku käe, vaadates sellel ilutsevat punast laiku. See pole eriti suur, nii et peale mõningase valu ei tohiks sellega midagi sündida.
Hingan kergendunult välja.

„Pane see lihtsalt külma voolava vee alla,” soovitan.

Tüdruk noogutab, kuid kumbki meist ei liigu. Avastan, et hoian endiselt neiu kätt ja lasen sellest aeglaselt lahti. Maarja seisab veel natukene aega niisama, kuid siis tundub, et temasse tuleb elu tagasi ja ta paneb oma käe voolava vee alla.

„Hoia seda seal nii kaua kui enam valus ei ole,” õpetan. Võib-olla teab ta seda isegi, kui noh, nii igaks juhuks...

Astun pliidi juurde ja irvitan. „Ma arvasin, et menüüs on vaid võileivad.”

Maarja võpatab. „Ah, ei... Meie sööme võileiba munaga,” teatab ta lõbusalt. Kiire pilk Liisa ja Laura segaduses nägudele näitab, et taoline asi pole just kõige igapäevasem.

„Kas Maarjal valus?” küsib Laura kurvalt.

Jätan Maarja tüdrukuid kantseldama ja vaatan siis köögis ringi. Kraanikausi kõrval on veel pannile löömata munad ning ma võtan ühe eksperimenteerivalt kätte.

„Sa ei pea...” alustab neiu protesti, kuid ma hoian oma kätt üleval.

„Ma tahan.”

Kui me oma munavõisaiadega (kui nüüd väga korrektne olla) peaaegu ühel pool oleme, kostub uksekell ning Maarja tõuseb, et vaadata, kes ukse taga on.

Lapsed tõusevad samuti püsti ning jooksevad oma tädile järgi, küsides, kas tegu on nende issiga.

Jään laua taha lollilt istuma ning mõtlen, kas mitte teiste juurde esikusse minna, kui peagi muutuvad hääled kõvemaks ning pikka kasvu blond mees, kahekümnendate lõpus, kolmekümnendate alguses, astub kööki.

„Ma kuulsin, et aitasid täna Liisat ja Laurat hoida,” ütleb ta sõbralikult naeratades. Neelan suutäie alla ning panen võileiva lauale. Siis ma noogutan.

„Mikk,” ulatab mees oma käe.

Kõhklen, kuid võtan selle vastu. „Sander.”

Maarja on oma venna kõrvale ilmunud ning ma üritan nägudes mingisugust sarnasust leida, kuid kõik, mis ma näen, on heledad juuksed ja suured hallid silmad.

Mikk sobrab oma kotis ning tuleb lagedale suure valge karbiga. Raffaello. Mu suu hakkab vett jooksma, kuigi kõht suhteliselt täis on. Viimati sain ma neid... Vähemalt 8 aastat tagasi.

„Kuna mul on tunne, et Sander siin on sama suure töö ära teinud, oled sa sunnitud jagama,” ütleb Mikk karpi mulle ulatades. Vaatan meest küsivalt.

„Muidu sa ei saaks ühtegi,” teeb mees mulle silma.

Noogutan ja panen karbi ettevaatlikult lauale. Imelik on hoida käes midagi, mis Maarjale kuulub.

„Too endale tool ja istu lauda. Sander tegi terve kanala munad ära,” ütleb Maarja minu kõrvale potsatades.

spring. - Matu oskab vene keelt?? Issand jumal. Ma arvan, et ta omaks minu ka ära. Me misses him.
Kusjuures, pidžaamapüksid (kui nad pole vanad kulunud närakad) on minu meelest jumala kenad asjad. Nii et way to go, Maarja!
Koomiksid lugesin ma ka väiksena kohutavalt. Vahel tuleb mingi hullusehood peale, ostan endale Tommy ja Jerry koomiksi.

Lammas. - Ma hindan seda. :)

Isegi mina ei oskaks vene keeles öelda, et ma kohe tulen. ma tean, kuidas 'ma' on sellest lausest. 'kohe' ja 'tulen' on must maa.

Aii Nurges tapaks mu ära, kui ta seda loeks...


Mulle meeldivad muinasjutud. Need on väga teemas viimasel ajal.

Jaaa.... Pidžaamapükste kohta ei oska öelda. Ma magan suure särgiga.

Peaks magama minema. Ei viitsi.

Ja budu... eee... xD guljaju do tebe. xD (Ma tglt ei tea isegi, mis kääne see tebe on. Jah... Nurgesele see ei meeldiks. (A) Hoiame saladust, palun. )

Mine magama. Ma kaon ka kohekohe. Mina magan, milles juhtub. Öösärgid-pidžaamad pmst olemas, aga alati kuskil, kust ma neid koukida ei viitsi.

Ja Ingrid - mina ei osanud Matu vanuses sedagi. Samas minu isa juba rääkis vabalt vene keelt... Ohjah.

Ega ma õigsusele ei patendeerinudki. Aga ma usun, et mu tekstist saab iva ilusti kätte. Hätta ei jää. Kuigi minu kasutatuimaks fraasiks on siiski ja nje/ploha panimaju/gavarju parusski.

Eriti feil oli ühel seminaril... eestlaste ja venelaste kooseksistents Eestis. Siis seal ühes paneelis jagati gruppidesse. Eestlasi mingi 7, venelasi 50. Ja siis igas grupis oli vähemalt üks nö näidiseestlane. *siiamaani naerab seda sõnavalikut* Ja siis me pidime ühe probleemi lahendama. Ja siis minu grupis olid kolm venelast ja üks eestlane. See eestlane sai vene keelest aru ja siis need venelased (kellest suurem osa üldse ei huvitunudki eesti keele oskamisest) hakkasid oma emakeeles patrama.

Issssand jumal. xD

Kui küsiti, kas tõlki on vaja, raputasin pead - mark oleks aint mulle. Ja siis nad rääkisid-rääkisid-rääkisid. Ja siis ma vahepeal mõtlesin öelda, et ma ei saanud aru, mis toimus. Ja siis tükk aega vaatasid mind imelikult. Ja siis see eestlane tegi kokkuvõtte - nad olid ühte ja sama asja lihtsalt 10 korda üle rääkinud ja esimesed 9 korda olin arusaamist teeselnud.

Ja nad olid hullemad kui Edvin. (Klassivend, kes suht hästi vene keelt räägib. Õps käsib tal alati halvasti hääldada, et me aru saaksime. ) Ja siis üks vanem naine puudutas mu kätt ja näitas teise grupi poole ja pomises midagi. Ma läksin täiesti paanikasse. No mitte midagi ei saanud aru. Siis ta umbes 10 korda kordas end ja ma sain aru, et ta ütles bolšoe v midagi. No seda sõna ma ikka tean...

Igal juhul... jah.

Mast.

Eesti keelest vene keelde tõlkimine on suht tühi maa. Vastupidi saan kuidagi aru, aga kirjapilti nõuan. Mul nö oma hääldus. Rääkida mulle absull ei meeldi, sellepärast on ka minu kasutatuimaks fraasiks jane pani maju (pa russki).

Väiksena (nii kümnesena äkki) helistasid mulle pidevalt mingi papsi sõbra venelastest sõbrad (ärge küsige). Ja neile sai alati öeldud "Tiha muha" või "utsit estonski jasõk" või "blät, sibul. Nu što tõ hotšes? (ja siis seletab pikalt laialt-ma ei saa muffigi aru ja siis saadan kuhugi, näiteks nii "Idi nahhui". Siiamaani naerdakse mu üle. xD Viimasel ajal hakkasid sõnumid tulema. Eesti tähtedega. Neid aitas paps tõlkida. Paar tükki olid eriti head - ma olevat kellegi naise üle löönud ja keegi oli mulle võlgu, tahtis pangakonto numbrit. (:

Aga jutu juurde.
Iap, paar kohta on, kus turtsatada saab. See on hea.
Algul vaatan, et isssandkuipikkosa. See on halb.
Siis loen läbi ja tõden, et lühikeseks jäi. See on hea.
Ma ei oska tegelt midagi tarka öelda. See on hea.

Pmst, ootan kannatlikult (see on naerukoht) uut osa. (:

Edvin sai alati Kriisa juures kõik asjad valmis ja õps lasi ära ja siis ta andis meile oma tv või vihiku ja kogu klass tegi maha pmst.


Ja ma saan veits aru, kui minuga vene keeles räägitakse. Aeglaselt ja selgelt. Aga ise ma vastu ei oska rääkida.

Ja ma läksin alles pool kolm magama jälle. Lugesin Nirtit.

*sipleb naerukrampides*
Oiissandjumal(maeiusutegelikultmingitjumalatarvestagesellega)Sille!
Sa ikka suudad...

Ma ei oska midagi mõistlikku kirjutada siia, eriti kui ma nii kõvasti naeran nagu praegu.
Mustikas & Vaarikas (Y) Tahaks mustikaid. Kolm Kuldkiharat ja karu (st vanaisa, minu ema ja kaks tädi) käisid eelmisel aastal Ruupa rabas mustikal. Tonnide kaupa mustikaid sai. Njämma! Tahan veel. Üks tädi teeb praegu muffienid (l) ja ema teeb pannkooke. Oo, mustika-vaarikamoos oleks pannkookide peal nii hea... ^^

Tahan ka Raffaellosid!
Ja uut osa tahan ka, ja kohe.