Põrgu!? (20. osa)

Hei. :)
Juhtus täiesti juhuslikult nii, et minu uus armastusjutt saab tänasel päeval alguse.
Loodan, et teil on tuju hea. Mul on. Täiesti spontaanselt tehti mu päev suurepäraseks.
Loodan, et meeldib. :)

PÕRGU!?

1. Osa


MARKKUS:

Mu kopsud põlevad ja ma vannun oma hinge nimel, et nad kohe varsti ka alla annavad. Kestvustreeningud või mitte. On see alles naine! Mul ei tule enda naiskolleegidest kedagi nii hea mahviga meelde.

Mitte, et see tähtis oleks.

Liisi pöörab ümber nurga ning ma ohkan – mõtteis, kuna praegusel hetkel võtaks füüsiline ohkamine energiat, mida mul pole. Ma olen roostes. Nii roostes. Loodan, et ta seal kuhugi enne ei kao kui ma ka näha saan, kuhu ta täpsemalt kiirustab.

Siis aga vajub mu süda saapasäärde. Sest ma tean. Ma tean, kuhu ta suundub.

Jõuluturule.

„Kurat!“ Mõnda asja lihtsalt pole võimalik endas hoida.

Mu samm aeglustub, kui ma platsile astun ja läbi inimeste Liisit otsima hakkan. Ela nagu vanas vene ajas – kõik on nii hall. Vaid üksik sinine jope siin, punane mantel seal... igal teisel, noorel ja vanal, peas see naeruväärne jänesemüts. Õelapsed ka täiesti hullud nende järele. Lollus.

Ja, mõistagi, kannab Liisi musta. Mis on temast muidugi väga tark, kuid teeb minu töö sedavõrd keerulisemaks.

Ja siis ma näen neid. Pikki blonde juukseid – kaubamärk pooltele naisolevustele, kuid ma tean, et need on tema juuksed. Ma ei tea, kuidas. Aastatega sisseharjunud oskus nähtavasti. Naine vaatab mingisuguseid küünlaid ja räägib elavalt müüjaga.

Lähenen vaikselt ning kui Liisi mind lõpuks märkab, ei jõua ta võtta kahte sammu enne kui ma temaga kohakuti jõuan ning ta küünarnukist kinni haaran. Naeratan müüjale ning pomisen ehk ülearu kõvasti: „Kallis, ma nägin sealpool paaalju paremat kingitust.“

Liisi ei vasta midagi, üritab end vaid vabaks tõmmata, kuid ma libistan vaid oma käe tema käevangu ja tõmban ta tugevasti enda külge.

„Rahu nüüd. Ega ma sind tapalavale vii ega midagi. Boss tahab sind näha.“ Mu hääl on raske. Pagan, tuleb uuesti kestvustreeningud ette võtta, muudmoodi ei saa. Kui juba kümme aastat noorem n a i n e mulle ära teeb...

„Mitte, et lõpptulemus samaga ei võrduks,“ sisiseb ta oma kätt endiselt sikutades. Ma kõnnin meid kõrvaltänava poole, sest see on ainus koht, kus ma ta korralikult käsile võtta saan. Muidugi pole ma piisavalt naiivne, et uskuda, et Liisi ilma korraliku kähmluseta alistuks, kuid rammu on mul temast rohkem.

Kahtluseta.

„OIIII! Kallis! No sa vaata vaid seda toredat mütsi!“ ütleb naine ühel hetkel oma kandu maha surudes ning meid peatuma sundides – ma ei saa teda just eriti tähelepandamatult edasi ka tirida, mis?

„Jaa, kuule, lähme nüüd...“ pomisen müüjale vabandavalt naeratades.

Mitte, et teda huvitaks. Naine on kohe meil sajaga peal ja seletab erinevaid jänesemütse letti ladudes: „Oi. Need lähevad meil sel talvel kohe äärmiselt hästi – väga populaarsed, nii noorte kui ka vanade seas.“

„Jaa! Ma olen näinud! Need on nii nunnud. Kas ma võiksin seda valget roosade kõvadega proovida?“ küsib Liisi järsku elevile minnes.

Üritan mitte väga ebasõbralikult naeratada. „Kallis...“ surun läbi hammaste. „Meil on kiire. Lapsed autos ootavad ja puha...“

Liisi naeratab mulle süütult näkku. „Noh, aga nii palju meil ju ikka aega on! Ostame äkki... Kaidile ka siis ühe selle mütsi. Ta on sellist valget juba tükk aega endale luninud.“

„Jaa. Muidugi, lastele meeldivad need väga. Ja kui veel ema ja laps koos käivad...“ naeratab müüjanna. „Teil on kindlasti äärmiselt armas laps. Kaks sellist näolappi nagu teil...“

Vahetame Liisiga segaduses pilgu. Ma usun, et minu oma räägib sama, mis tema oma – kaks ilusat näolappi? Pigem üks. Minu.

„Jah... Kas ma võin proovida?“ küsib naine müüjalt. Too noogutab ning ulatab talle mütsi. Liisi vaatab mind küsivalt. „Kallis...“ siristab ta laialt naeratades. „Käsi...“

Vaatan alla ning kortsutan kulmu. Vaatan teda, meie käsi... ja kortsutan veel rohkem kulmu.

„Äsja abiellunud?“ küsib müüjanna naeratades.

Kägistaks ta siinsamas koha peal. „Võib ka nii öelda,“ pomisen endale nina alla. Lasen naise käe vastumeelselt lahti, kuid kui ta sammu edasi astub, järgin ta eeskuju. Müüja-tädi, Kristel, nagu lugeda võib, on jõulutäht ise.

Liisi paneb mütsi ettevaatlikult pähe ning patsutab selle karva. „Mõnus... pehme. Kas ma peeglit saaksin näha, palun?“ küsib ta müüjannalt. Too viipab laua otsa poole. Nihkume Liisiga sellele lähemale ja mil tema end imetleb, üritan ma välja mõelda viise siit pääsemiseks.

„See on nii kena, kallis!“ ütleb ta laialt naeratades. Siis pöördub ta minu poole. „Kas sa ostaksid selle mulle, kullake?“ Kas ta plaksutab oma ripsmeid?! Uskumatu! Ohkan ja kehitan õlgu, hakates taskutes raha jaoks kobama.

„Ja teie tütrele ka, proua?“ küsib müüja lootusrikkalt.

„Jaaa! Ka-“ Liisi krimpsutab nägu – tütre nimi ununenud – haaaah! „Jah, temale ka. See... valge siit. Ta hakkab seda jumaldama!“

Naine naeratab ning pakib väiksema mütsi kilekotti sellal kui ma viiesajase letti laon. Kristel ulatab mulle mu ostu ning ma pöördun, et Liisist uuesti kinni hakata. Ainult et ta on juba paar müügiputkat edasi.

„Kurat,“ pomisen.

„Ju lapse juurde kiire,“ kehitab Kristel õlgu. „Teile ka ehk müts?“

Turtsatan ning viskan talle koti väikese mütsiga tagasi, lüües kõigele ettevaatusabinõudele käega ning hakates Liisile järgi jooksma. Minu ruttu märganud, pistab ka tema punuma. Kurat, kui ma teda nüüd kätte ei saa, on ka minu pea pakul... Kurat, kurat, kurat! Kas siis tõesti ei saa enam tänapäeval heaga...?

Õnneks pöörab ta nüüd jälle väiksemasse tänavasse.

Ja kui ma talle järgnen, leian ta endale suureks üllatuseks lihtsalt seismas. Ja mind vaatamas. Käes püstol.

Tardun poolelt sammult ning neelatan.

„Mul on kahju, aga see olen kas mina... või sina. Mulle sobib sina rohkem,“ ütleb ta ükskõikse häälega.

„Ära nüüd tee lollusi,“ ütlen närviliselt ringi vaadates. „Inimesed ümberringi...“

„Pigem ümber nurga.“

„Noh. Ümber nurga või mitte – läheduses. Ja se ei tahaks ju ometi neil süütutele inimestele midagi halba teha, sest vaid jumal teab, mis-“

Ma ei hoiata. Lihtsalt haaran püksivärvli vahelt oma püstoli ning suunan selle temale. Mu nimetissõrm vajub päästikul alla samal hetkel kui temagi oma transist ärkab.

Ma tulistan.

Tema tulistab.

Kurat.

Kuradi kuradi kurat.

SILLEL ON UUS JUTT!

*juubeldab*

Nii. Kriitika?
No kriitika.

Mõnusalt jahmatav lõpp osal - püstolid! Yays, death!

Anyways, mina ei kritiseeri mitte tuhkagi, vaid jumaldan, ja tahan uut osa.

Haha.
Armas. :)
(Kobi msni. Mul kana kitkuda. )

(Ma olen MSNis. Mida ma seekord kokku keerasin? )

See ongi algus ju.
Aga tore. :)

Loodan, et meeldib. :)
Ajasin sada aastat oma arvutihiirt taga... Siis lõpuks isa küsis, mida mu arvutihiir leivakastis teeb... -.-




2. Osa

LIISI:

Tunnen, kuidas keegi mind puudutab. Tunnen, kuidas mu laubalt juuksed eemale lükatakse. Naeratan uniselt. „Mõnus...“ pomisen vaikselt. Keegi itsitab vaikselt ning libistab ühe oma käe mulle põlvede alla, teisega toetab kaela.

Mm. Tormi. Et ta ka ei või mind diivanil magamas näha. Nagu oleks tema lihased hiljem kanged.

Tõstan käe, et teda silitada, kuid palja pealae asemel leian eest juuksepahmaka. Ehmatan ja mu silmad plaksatavad lahti. See mees! Ta tulistas mind! (Või noh, vähemalt üritas, arvestades fakti, et minuga on kõik korras – peale selle, et ta mind nüüd kabistab.) Rammetus kadunud, virutan talle rusikaga lõua alla – tahtsin küll põske tabada, kuid praeguses asendis pole tingimused just kõige soodsamad.

Mees vannub ja ta nägu on moondunud, kui ta vapralt ja vaikselt valu talub. Ma ei kavatse paremat võimalust ootama jääda, vaid hakkan rabelema ja ta on sunnitud mul kukkuda laskma.

Mu jalad saavad järsust langemisest küll natukene põrutada, kuid ma ei hooli. Valust hoolimata tõukan end mehest eemale ja hakkan tagasi turu poole jooksma. Koban käigu pealt oma püstoli järele, kuid ei tunne seda.

Kurat.

Riskin pilguga taha, kuid nähes seda meest endale järgnemas, otsustan püstolil jääda lasta. Vähemalt praeguseks. Kõige pealt tuleb siit olukorrast pääseda. Eluga.

Keeran ümber nurga ja olen Raekoja platsis.

Ma peatun.

Sest see, mida ma näen, pole reaalne.

Siin ei ole mitte midagi.

Siin ei ole inimesi; siin ei ole putkasid; siin on vaikus. Kõik on räämas ja vaikne.

„Mida kuradit?!“ Vaatan kõrvale. Mees on samuti seisma jäänud ja vaatab ringi samasuguse imestusega nagu minagi. Minu kinnivõtmine on vist hetkel viimane asi, mis tal mõtteis on.

„Oookei...“ ütlen aeglaselt. „Mis iganes see on, haa haa. Saite naerda... said naerda...“ Vaatan ebakindlalt meest. Kui see ongi nali, on see äärmiselt halb nali. Ja tal pole üldse lõbustatud ilme.

Järsku avaneb ühe maja uks ning välja astub keskealine naisterahvas. Teisel pool platsi. Vaatame mehega üksteisele otsa kehitame õlgu. Mis iganes siin ka praegu teoksil poleks... Neelatan ja me hakkame naise poole sörkima.

Liikumist märgates tõstab ta pilgu ja vaatab meid tõsise pilguga.

„Tere,“ ütlen, kui me oleme kuuldekaugusesse jõudnud. Panen käe puusa ja hingan paar korda sügavalt sisse ja välja. „Vabandage, aga me oleme siin natukene segaduses...“ ütlen leebelt naeratades.

Mees minu kõrval on liikumatu.

„Ah? Nii?“ küsib ta endiselt osavõtmatult.

Kortsutan kulmu ja vaatan nüüd abiotsivalt meest. Mida paganat ma praegu sellele naisele ütlema peaksin? Tere, ma just ärkasin keset kõrvaltänavat üles ja kas siin mitte just suur laat ei olnud?

Noh, tegelikult ei kõla see kõige hullemini. Ju?

„Kas siin praegu mitte jõululaat ei peaks olema?“ küsib mees lumisel platsil ringi vaadates. Vaikselt hakkavad langema lumehelbed ning mu käsi läheb automaatselt mu pea juurde – ma ei saa olla kui mu juuksed märjad on. Kuid ma tunnen mütsi. Jänese mütsi. Seda mütsi, mille mees mulle ostis.

Naine naerab. See naer on kõle. „No ei tea, kes siin seda laata küll tegema peaks? Kahju, kui olete kogu tee... jumal teab, kust, siia kõndinud, et sellest aimu saada.“

„Umm...“ kortsutan kulmu. „Siin on ju laat igal aastal. See laat-“ Kõhklen ja heidan pilgu mehele. Ta kehitab õlgu – tehku ma, mis tahan. „-alles oli siin. Paar minutit tagasi. Me läksime ainult kõvaltänavale, et...“ Jään vait. Seda lauset pole võimalik siivsalt lõpetada.

Noh, on. Aga jumalakartlik inimene nagu ma olen, ei hakka seda tegema.

„Oi...“ Naise näkku ilmub mõistmine ning ta naeratab esimest korda. Ta naeratus pole just kõige ilusam – kuigi ma usun, et kunagi see oli. Ta hambad on puseriti ja kollased ning selle naeratuse juures lihtsalt on midagi... midagi... valesti.

„Oi mis?“ küsib mees ärritunult. Tubli mees! Väga tubli! Näita veel iseloomu!

„Mis te seal nurga taga õieti tegite, mis?“ küsib ta meilt kelmika häälega. Neelatan ja vaatan jälle mehe poole, kuid naine ei ootagi vastust. „Ju te seal üksteist maha tapsite. Mis muud. Nüüd olete siin. Palju õnne. Olete surnud.“ Ta laseb sellel sekundi, paar, mõjuda ning ütleb siis juba astuma hakates: „Mul on nüüd asju ajada.“

Jääme mehega nagu lollid, seisma. Mis mõttes me oleme surnud? Nagu...??? Ma olen elus ja terve. Ma liigun, ma räägin... ja mu kõht on vist natukene tühi. Kus see siin olema peaks?

Loll küsimus.

Kuhu lähevad hinged pärast surma? Taevasse.

„No kuulge!“ Mees on ellu ärganud ja kiirustab sellele naisele järgi. „Mis nalju te siin räägite? Olge nüüd kena ja juha-“ Kilgatan ehmatusest, kui miski nähtamatu mind nagu edasi tirib. Astun paar kiiret sammu ettepoole ja üritan oma tasakaalu taastada. Just siis kui olen jälle kindla aluse jalge alla saanud, asi kordub.

Ma komistan paar sammu ettepoole. Ja veel paar sammu.

Ja veel.

„Oh, kuradi-isa pärast küll,“ käratab naine lõpuks nii nagu me oleksime teda terve pärastlõuna häirinud. „Vajad tõestust? Siin see on!“ Vaatan, suu ammuli, kuidas ta oma hõlmade vahelt pussnoa haarab ja selle mittemidagiaimavale mehele kõhtu virutab.

Too vaarub paar sammu tagasi, käed noapeast kinni haaramas. Tema huulte vahelt kostub meeleheitlik ja piinatud karje. Võpatan ja jooksen tema juurde. Ma tean, et tahtsin alles viis minutit tagasi, et ta sureks, kuid nüüd... see, et tema koos minuga selles imelikus asjas on, on lohutav.

Vaatame üsteisele ärevalt otsa ning ta tõmbab noa kõhust. Hammustan huulde, kui ta ägab. Tõmban ta jopeluku lahti ning tirin ta pusa ja T-särgi üles. Ta kõhul on haav, kuid minu silme all see sulgub, jäädes vaid punaseks armiks – seal polnud verd.

Libistan sõrmed üle selle veidra haava ning vaatan, kuidas ta samuti oma kõhtu jõllitab. Neelatan. See ei ole reaalne. Mu sõrmed värisevad, kui ma ta särki veel kergitan, et näha seda tegelikku haava. Seda, mis praegu tekkis. Sest see, mis ma nägin... see pole seletatav.

Ja siis ma näen seda.

Punane väikene arm. Samasugune nagu tema kõhul... tema vasaku rinna juures.

Mul kaob kopsudest õhk. Mu süda vajub saapasäärde... Ma komistan tagasi, kukkudes istuli lumme.

„Aaah. Ma ei väsi iial nägemast, kuidas see teadmine inimestele kohale jõuab,“ teatab naine lõbusalt maast oma nuga võttes ja seda silitades. „Hindamatu.“

Neelatan. Keeldun teiste poole vaatamast ja nööbin ka oma poolmantli lahti. Ettevaatlikult vaid nööpe puudutades. Ma ei taha näha ega tunda auku, mille kohta ma kardan, et ta seal on. Minu rinnal.

Värisevate sõrmedega tõmban oma pluuse üles. Mind ei huvita, et väljas on külm ja et see mees näeb mu punasest pitsist rinnahoidjaid. Neelatan ja silme eest lööb hetkeks mustaks, kui ma oma rinnal mehe omaga identset märki näen.

Vaatan üles ja meie pilgud kohtuvad.

Kohkunud.

Ebausklikud.

Ja, nagu mulle järsku tundub – ka surnud.

Pime raev võtab minu üle võimust ja ma lendan talle peale. Kogu see värk noaga ununenud. Kogu sümpaatia ununenud. Persse temaga. Ma ei vaja teda. Ma saan hakkama. Aga kõige pealt... kõige pealt panen ma ta maksma, et ta... et ta...

„Sa TAPSID mu!“ röögin talle peale istudes ja iga vaba punkti ta kehal oma rusikatega taguma hakates. „Sa, kurat, TAPSID mu!“ Tunnen, kuidas pisarad silma ronivad. Tuimad, vihased pisarad. Kuidas ta julges?

Kuidas. Ta. Julges.

„Vaata, et sa ta nina ei murra. Paraneb küll, aga kole on vaadata selliseid asju,“ kilkab vana naine. „Anna, anna talle! Mõnuga! Tappis su ära, tüdruk!“

Mu rusikas peatub poolel teel.

Tappis su ära, tüdruk.

Alles nüüd avastan, et mees ei hakanud vastu. Ta lihtsalt... lamab mu all. Vaatab mind... Ja ma ei saa aru, mis ta silmis toimub. Mis tema sees toimub.

Neelatan.

Tõusen aeglaselt püsti.

Pluuse vajub uuesti alla ning ma tunnen, kuidas pea suureks muutub, paksuks muutub. Nagu ta ei suudaks seda kõike enam endas hoida.

Ma jooksen.

Või pigem, üritan joosta.

Sest enne kui ma veel õieti jooksmagi olen jõudnud hakata, lendan ma nagu mingisuguse nähtamatu barjääri vastu. Närvis, üritan uuesti. Ja ikka lendan ma sealt tagasi.

Mida. Kuradit?

Tunnen, kuidas silmad vesiseks muutuvad. Ma ei suuda sellega toime tulla. Mis siis nüüd? Mis kurat siis nüüd? Hingan sügavalt sisse, kuid see ei rahusta mind.

Ebasümpaatsel naisel oleks nagu jaanipäev käes. „Oiiiii!“ kriiskab ta õnnelikult. „Seotud! See saab niiiiiiiii vahva olema!“

Ma jälle hullult valmistusin selleks... xD
Aga küll see uus ka tuleb. :)

:)


3. Osa

MARKKUS:

Vaatan seda naist, kulm kortsus, ja ajan end aeglaselt üles. Kuigi mu kõht teeb veel põrguvalu, pole sellel nähtavasti enam midagi viga. See väike, peenike punane arm välja arvata.

Kortsutan kulmu.

Surnud.

Ma olen surnud.

„Aaaah,“ lööb naine väsinult käega. „Palun ära mul siin näost roheliseks mine ega midagi.“ Minust mööda, Liisi poole vaadates, lisab ta kõvema häälega: „Tule nüüd aga heaga siia tagasi! Ega sa sinnapoole niikuinii praegu minna ei saa!“

Vaatan ka naise poole. Liisi seisab, jalad harkis ja käed rinnal risti, tema jänesemüts peas tobedalt kõikumas. „Mis mõttes ma ei saa liikuda. Tahan ja liigun!“

„Prsh...“ Naine minu juures ohkab ja viipab mulle käega. „Tule minu järel. Ja lihtsalt astu võimukalt, sul oleks nagu mingi asi kannul, kuid sa oled sest tugevam.“

Heidan veel viimase pilgu Liisile, kes endiselt tusatseb.

„Kuradi äsjasurnud,“ pomiseb naine endale nina alla. Mitte nii vaikselt, et seda võiks pidada omaette pomisemiseks, aga mitte ka nii kõvasti, et see jutt mulle kuulmiseks oleks mõeldud. „Draamal pole otse ja lõppu. Ikka mina minu tunded. Ma olen surnud, mismõttes... Vaadaku enese ümber. Pole ainus, teised ka...“ Lõpuks muutub vana naise mulin nii vaikseks, et ma ei kuule midagi.

Vist ongi parem niimoodi.

Hakkan talle järgnema ja olen üllatunud, kui raske see on. Jalgu ja keha peaks nagu väevõimuga edasi vedama. Agu neil oleks rauakangid küljes või midagi. Kas see on mingi teema surnud olemisega? Et sa ei saa õieti käia, sest... sest su jalad muutuvad... mullaks või midagi?

„Mida kuradit?!“ röögib Liisi minu selja taga. Peatun ja vaatan, kuidas ta oma jalgade otsa komistan. Way to go, girl. Muigan. Ja astun edasi.

„Mis iganes see on, ma ei tolereeri seda!“ röögib naine edasi.

Naisterahvas minu ees jääb selle peale seisma ja vaatab meid väsinult. „Oeh. Mõtlesin, et vaatan teie nägusid koos oma sõpradega, aga...“ Ta vaatab meid oma paksude kulmude alt kriitiliselt. „Sina, tüdruk-“ Ta nipsutab sõrmi. „-tule lähemale. Ma ei viitsi karjuda.“

Liisi tuleb, kuigi teeb iga sammuga meile selgeks kui väga ta tegelikult tulla ei tahaks. Lõpuks jõuab ta minu kõrvale ning lükkab mütsi kõrgemale. „Mis?“

„Teie kaks.“ Naine näitab meile mõlemale sõrmega (tõsiselt, kas talle ei õpetatud, et see pole viisakas?). „Tere tulemast põrgusse.“ Ilma mingisuguse tseremooniata. Ma arvan, et kui mina midagi sellist lolli oleksin õelnud, oleksin ma vähemalt üritanud seda elavamalt edasi anda.

Nagu need tsirkuseteadvustajad: „Ja siiin on teile tulemas päeva teadaanne!“ karjuksin ma kõvasti, elavalt. „Te olete... PÕRGUS!“ Ja ma naerataksin ja näitaksin oma kätega kõigile inimestele meid ümbritsevat.

„Ah-haa,“ pomiseb Liisi minu kõrval umbusklikult. „Ma sain juba natukene aega tagasi juba pihta, mis juhtunud on juba,“ seletab ta närviliselt naerdes. „Kuigi see on tõesti täiega... ebausutav ja ebareaalne. Aga no tõesti, naine – põrgu?“

„Kas see on mingi auasi teil või? Mitte uskuda?“ Naine raputab väsinult pead. „No küll te ise sellest peagi aimu saate. Aga minu loo point on selles, et mulle tundub, et te olete seotud.“

Vaatame mõlemad (või vähemalt nii ma eeldan – ma olen rohkem ametis enda kui Liisi mõtetega) teda lolli ja sisutühja pilguga.

„Seotud?“ küsin siis lõpuks, kui tundub, et lisainformatsiooni sellest suust tulemas ei ole.

„Te ei saa üksteisest väga kaugele minna. Kui üldiselt on niimoodi, et kui sa siia satud – me ei ole just kõige hullemas põrgu dimensioonis – saad sa minna, kuhu tahad, siis nüüd peate te järgmised... 48 aastat, 10 kuud ja 15 päeva veetma üksteisega arvestades. Kuhu üks tahab minna, mida teha, sest... üllatus-üllatus, te ei saa üksteisest minna kaugemale kui paar meetrit. On hullemaid ja kergemaid stsenaariume – ma olen kuulnud paaridest, kellel ei saa meetritki vahel olla. Ja siis jälle on paare, kes saavad üksteisest isegi saja meetri kaugusele hoida.“

Umm.

Naine naeratab õnnelikult. “See saab nii-nii lõbus olema.“

Liisil aga on teised mõtted. „Mis toimub 48 aasta pärast?“ küsib ta ettevaatlikult.

Naise naeratus tuhmub natukene ja ta kehitab õlgu. „Kurat seda teab. Kogu värk pühitakse puhtaks ja uued inimesed, hinged, tulevad peale.“

Hee.

Ma üritan endiselt läbi närida ennast selle naise ülejäänud informatsioonist. Me ei saa üksteisest minna kaugemale kui paar meetrit... Mis. Kuradi. Mõttes.

„Mis juhtub kui me üksteisest kaugemale läheme kui see paar meetrit?“ küsin ettevaatlikult.

„Midagi. Te just tõestasite seda. See noor daam ei saanud lihtsalt enam edasi minna. Ja kui sina hakkasid minu poole tulema, hakkas ka tema seda vastu oma tahtmist tegema – nii et vahemaa teie vahel ikka ei suurenenud.“

Klõnks.

„Mismõttes tema-“ Liisi näitab näpuga minu poole. „-saab liikuda ja mina pean tema järgi talitama?“

Tunnen, kuidas naeratus näole valgub. Mulle sobib, ükskõik miks see nii on. Sest mina ei kavatse küll ühe naise pilli järgi tantsida. Olen üritanud, no lihtsalt ei tule välja. Otsa saanud suhete arv on piisav tõestus.

„Hah. Ei midagi üleloomulikku. Kujuta ette, et teie vahel on nöör. Üks ots sinu, teine sinu küljes,“ ütleb ta meile kordamööda otsa vaadates. „Ja kuna sina oled tugevam,“ lisab ta mind piieldes, „siis sul on lihtsalt jõudu teda endaga kaasa vedada.“

Selle peale jääme me Liisiga vait. Mina, sest mees on nähtavasti väga vinge olla. Liisi, sest... no mis vahet sel on. Mina ruulin. Jee.

„Aga...“ Liisi hääl on nüüd kohutavalt vaikne. „...sa ütlesid, et me oleme põrgus... miks me taevas pole?“ küsib ta. Neelatan. Tõesti. Miks me taevas pole? Ma olen oma elu jooksul nii palju head teinud – bussis vanematele ja daamidele istet pakkunud, õde tema lastega aidanud, palju kurikaelu ära tapnud...

Oi.

Sellepärast vist.

Naine kehitab õlgu. „Ju te pole just kõige paremad kodanikud olnud.“

„Aga ma olen hea inimene ju!“ ütleb Liisi, hääl tõusmas. „Ma olen hea inimene!“ Okei, nüüd ta üritab seda endale selgeks teha, mitte meile.

„Kas tõesti?“ Naise kulm kerkib. „Nii palju kui mina aru saan, oled sa just ühe inimelu võtnud.“

See teeb Liisi hetkeks sõnatuks. Ta avab juba suu, et midagi öelda, kui see juhtub.

Ma panen korraks silmad kinni ja kui ma need avan, olen ma kellegi elutoas. See on hubane tuba. Kamin ja diivan ja mõnus miljöö.

Ja Liisi pilt seinal.

*rant on*
*keksib ringi*
See on kõige kentsakam kujutus Põrgust, millet ma kuulnud olen, ja ka kõige toredam.
Niisiis nad peavad circa 50 aastat üksteise läheduses ringi tolknema... win xD
Hea hea hea hea uut osa hea!!
*rant off*

Mismõttes siin on vaikus? SILLE!!! Kurat, ma pean sulle koolis pinda hakkama käima või?

Oiiiiiuiiii.
See poleks üldse... meeldiv.
Ma pole juttu unustanud! Ausõna!

Vabandage tõesti, et niiii kaua läks.
Aga Kärost oli natukene abi.
Kuigi terror on jube.

4. Osa

LIISI:

Maa kaob järsku jalge alt ja ma tunnen kerget iiveldust. Tasakaal justkui kaob ja ma sirutan käed ette, et end pikali lendamast hoida. Mu käed saavad kinni vana tugitooli käetoest ja ma saan oma tasakaalu tagasi. Hingan kergendunult sisse.

Nüüd, ringi vaadates, tunnen aga, kuidas iiveldus tagasi tuleb. Miski nagu lööks mind suure survega näkku, aga ma olen nagu jonnipunn, kes keeldub maha kukkumast. Ükskõik kui palju mind siis ka näkku ei löödaks.

Mul on kopsudest õhk kadunud.

Ma olen oma vanematekodus. Väikeses eramajas Haapsalus.

Ma kuulen köögi poolt askeldamist. Raadio mängib.

Astun ettevaatlikult köögi poole, suutmata uskuda oma õnne. „Ema...“ Tunnen järsku, kuidas kurk kipitama hakkab. Sa oled suur tüdruk, Liisi. Ei ole enam emme kaissu jooksmist ja nutmist.

Kuid mulle tundub, et suremise puhul võiks erandi teha. Sest see... sellega pole võimalik üksinda hakkama saada.

Jõuan juba poole tee peale kööki, kui miski mind edasi minemast takistab. Hingan pahinal sisse ja sulgen silmad. See on see mees. See on see mees... Ma ei suuda talt seda küsida... aga ma pean.

„Palun,“ ütlen tema poole vaatamata. „Lase mul minna.“

Ma ootan sekundi ja astun siis edasi.

Ma saan liikuda.

Astun üle ukseläve ja naeratus mu näol on juba paigas. Ootan, et ema ümber pööraks ja minu tulekust välja teeks. Et ta mulle tere ütleks ja mind appi kamandaks.

Aga ta liigutused isegi ei väärata.

Ta lõikab porgandeid väikesteks juppideks. Õhtuoode isale.

Isa...

Kiikan seinal asetsevat kella. Ta peaks juba kodus olema. Arvatavasti on üleval nende magamistoas ja vahetab riideid või midagi. Võib-olla heidab ka pilgu minu tuppa, kuhu ta aastatega, mis ma eemal olen olnud, igasugu träni on korjanud.

Talle meeldib tema träni. Ja talle meeldib oma träni vaadata.

Ohkan raskelt.

Ma tahaks emaga rääkida, kuid ei julge seda tolle mehe ees teha.

Ma olen tugev. Ma olen iseseisev.

Kõlab uksekell.

Hmm. Külalised? Ema ja isa peavad pidevalt õhtusööke – ju on neil jälle mingisugune koosistumine, mille ma ära unustanud olen. Ma saan neile kutseid kogu aeg, aga elu... noh, elu käib teist rada.

Ema peseb rutakalt oma käed ja kuivatab need rätikusse. Ta sätib hallinevat krunni oma kuklal ja kiirustab esikusse. Ta ei ole vana – vaid viiskümmend kaks, aga millegipärast tuleb mul teda vaadates iga kord meelde vanaema. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et nad on sarnased.

Nagu mina olen sarnane emaga.

Kiirustan talle esikusse järgi ja näen, kuidas ta ukse avab.

Ja õhk mu kopsudest on taaskord kadunud.

Sest ukse taga seisvad inimesed ei ole meie sõbrad. Me pole neid kunagi näinudki. Ja arvatavasti ei tahagi kunagi näha. Mitte nüüd, mitte nii.

Katan käega suu, et mitte nutma purskeda. Taandun vastu seina ja vaatan läbi sõrmede, kuidas nad end tutvustavad ja ema nad sisse kutsub.

Ei, ära kutsu neid sisse.

„Kas teie abikaasa on kodus?“ küsib vanem politseihärra vaikselt.

Ema noogutab ja hüüab väriseva häälega teisele korrusele: „Toomas? Tule palun alla, kallis.“

Kuulen, kuidas isa üleval kobistab ja siis ilmub ta trepimademele. Ta on tõmmu mees – ta on seda alati olnud. Suur, tugev ja tõmmu. Ta on elu aeg põllutöödega tegelenud ja päevitus ei lahku ta nahalt isegi talveks.

Praegu on ta nägu kriitvalge.

Ta laskub trepist aeglaselt alla ja seisab mu ema kõrvale, üks käsi tema randmest haaramas. Vaatan, kuidas nende sõrmed põimuvad ning vaatan eemale, sest see meenutab mulle midagi muud... Kedagi muud.

Tormit.

„Meil on seda kahju teatada, aga... on juhtunud õnnetus.“

Mu vanemate sõrmenukid muutuvad valgeks. Ma sulgen silmad. Ma ei suuda seda vaadata. Ma ei taha seda vaadata. Miks kurat ma pean seda vaatama? Ma ei taha. Ei taha...

„Liisiga? Kas ta on haiglas?“ küsib isa lootusrikkalt.

Lootusrikkalt. Kas ma olen haiglas... Kuid võrreldes tõega oleks haiglasolek... põhjus lootmiseks. Neelatan.

Järsku tunnen, kuidas kellegi käsi õrnalt mu õlal puhkab. Kellegi soe käsi. Ma tahaksin valjusti nutma puhkeda. „Sa ei pea seda vaatama... Lähme teise tuppa ja ootame, kuni me... kuhugi mujale satume. Või... või lähme õue ja kõnnime minema. Lihtsalt kõnnime minema.“

Räägib minu mõrvar. Räägib inimene, kes mu tappis. Inimene, kelle pärast mu vanemad siin põrgut läbi elama peavad. Inimene, kellel on kerge öelda. Inimene-

„Ei, ta ei ole haiglas. Liisi... on surnud.“

Ma ei tea, mida ma ootasin. Et politseihärra oleks oma häälde rohkem sümpaatiat surunud? Et ema oleks hüsteeriasse sattunud ja laamendama hakanud. Et isa oleks käe südamele pannud ja vastu seina taganenud....

Kuid mu ema ütleb vaid: „Mismõttes surnud. Ei ole surnud. Ma alles rääkisin temaga.“

Üleeile. Ta helistas, et uurida, kuidas mul läheb. Ma ütlesin, et pole viga, aga kiire on. Pean minema.

Ja järgmine asi, mida ema minust kuuleb...

Kõlab kulununa, aga ma soovin, et oleksin talle öelnud, kui tähtis ta mu jaoks tegelikult on. Kuidas ma olen talle tänulik, et ta mind üles on kasvatanud. Kuidas ma armastan teda ja isa. Et ma hindan kõike, mis nad minu jaoks on ohverdanud. Küsinud, kas nad mäletavad korda, mil me aiapinke värvisime ja ma oma telefoni värvipurki kukutasin...

Mu isa aga sobrab taskus telefoni. „Ma kohe helistan talle. Ta peab kuulma... Missugune nali!“ Mu isa naerab närviliselt, kuid millegipärast ta käsi tardub.

Nagu tardub ka tema pilk.

Ja nagu tardub kogu tema keha.

Tardub.

Ja siis hakkab ema nutma.

PALJU ÕNNE!!!!!!!

See oli nüüd küll ilus sünnipäevakink minu poolt... Aga ma olen õnnelik, et sa nutma hakkasid. (Endal oli ka kirjutades nutukas. )

Murtagh. - Jep...

5. Osa

MARKKUS:

Kui meid tagasi turuplatsile paisatakse, ei suuda ma Liisi poole vaadata. Lihtsalt ei suuda. See, mis ta just läbi elas... Ma mäletan, et väiksena – mis oli muidugi väga ammu – oli mul pärast peksa saamist tavaks mõelda, et küll nad alles näevad, kui ma nüüd ära suren. Küll nad siis aru saavad, kui valesti nad käitusid... Küll nad siis kannatavad.

Ükskõik kui halvast perest ma ka ei tuleks... Kuidas ma oma isa ja ema ei vihkaks... ma ei tahaks neid niimoodi näha. Ei tahaks.

Või äkki ma lihtsalt tunnen, et ma ei tahaks neid niimoodi näha? Sest noh... veri on paksem kui vesi, nagu ikka öeldakse. Aga seda ma tean, et on inimesi, keda ma ei tahaks niimoodi näha...

Ja see, et Liisi seda nägi...

Neelatan. Ta vanematele ei öeldud veel, mis Liisiga juhtunud oli. Kuidas saab keegi sellist asja oma lapse kohta kuulda? Kuidas sellist asja üle elada? Kui mul oleks laps... ma raevuksin. Läheksin vihast hulluks.

Tahaksin tappa oma lapse mõrvarit.

Ainult et praegusel juhul on ta juba surnud.

Kas see ongi siis õiglus?

„Oh, oletegi tagasi!“ ütleb meie vana tuttav naine end ühe maja trepilt üles ajades ning riideid lumehelvestest puhastades – vahepeal on sadama hakanud. „Mõtlesin, et kadusite nüüd päris pikaks ajaks ära. Alguses on, mida vaadata...“ Ta peatub ning vaatab, pea viltu, Liisit. „Noh... keegi sai vist esimese matsu.“ Naine naeratab laialt.

Lööks maha selle... selle... selle... selle noh.

Kiristan hambaid.

Piilun Liisi poole. Ta seisab, pilk langetatud ja käed rinnal risti. Ta nägu on punane.

Ja ometigi peaks tema vanemate valu olema tema vanemate valu. Mitte tema valu, minu süütunne... Kui ma seda tunnen, muidugi.

Liisi pole ainus surnu siin.

„Aga okei. Hakkame nüüd astuma. Ega siin õhtupimeduses just eriti mõnus olla pole – meil ei ole sellist luksust nagu tänavalambid. Ja kiirustage nüüd. Kui kaote, siis kaote. Ega minul, vanal Marial, aega teid oodata küll...“ pomiseb ta, hääl jäämas üha vaiksemaks ja vaiksemaks.

Kehitan õlgu ja hakkan talle järele astuma. „Kuhu te meid viite? Kas siin on mingisugune... kogukond või midagi?“ Kas ma pean Kuradiga kohtuma? Luciferiga? Brr. „Sellepärast, et m-“

Jään poolelt lauselt vait, sest ma olen sunnitud seisma jääma. Mingisugune... tõke on ees. Kirtsutan segaduses olles nina, kui mulle lõpuks Liisi meenub. Vaatan tagasi, tema poole. „Palun liigume nüüd.“ Ups. See tuli välja karmimalt kui plaanis.

Liisi võpatab ja vaatab mulle oma punaste silmadega otsa.

Ja hakkab vaikselt, meeletult vaikselt, edasi astuma.

Ma vannun, et kolm tema sammu teevad minu ühe sammu ja samal ajal kui mina teeksin ühe sammu, teeb tema ka kolm tükki. Hingan sügavalt sisse. See pole aeg ärritumiseks. Ühest endast väljas inimesest siin hetkel aitab.

„No bõstra, bõstra!“ kärgib – Maria? – meid üle õla piieldes. „Noormees, pange tolle jalad liikuma. Niiviisi ei jõua me õhtaks kuhugi. Kaote enne uuesta ära...“

Sulgen silmad. „Liisi... palun. Ma tean, et sul on praegu...“ Mis tal siis praegu on? Raske? Keeruline? Masendus? „...halb olla, aga see naine siin-“

„MARIA!“ Karjub naine mulle eest. Nii kõvasti, et kogu tänav kajab. Krimpsutan nägu.

„Jah, Maria... ta saab meid aidata.“

Kuulen, kuidas Liisi turtsatab. Ma ei malda jälle tema poole vaadata. Ja kui ma siis korra piilungi, ei suuda ma talle silma vaadata. Kuigi see praegu ei loe, sest ta pilk on niikuinii langetatud.

„Aidata-aidata,“ tänitab Liisi lõpuks kõrgel häälel. „Saab ta aega tagasi keerata? Saab ta mulle jälle elu kinkida? Saab ta mu vanematelt selle teadmise võtta, et nende ainus tütar surnud on? Kui ei, siis tänan väga, aga ei. Ta ei saa mind aidata. Ükskõik, mis ta nimi siis on.“

See viimani oli vist Mariale mõeldud.

Neitsi Maarja.

„Keegi ei saa mind aidata. Mitte. Kui. Keegi.“

No aitab. Lihtsalt... aitab!

Pöördun vihaselt. „Mis sa arvad, et sina siin ainus ohver oled? Mina olen siin samamoodi nagu sina. Mina polnud ainuke, kes selle revolvri tõstis. Minul-“ Tirin vihaselt oma jope eest lahti ja tõmban pluuse ülest. Vajutan nimetissõrmega punkti oma südame kohal. Punkti, kus on jälg mulle saatuslikuks saanud kuulist. „-on siin samasugune asi. Nii et ära, jumala eest, ära mängi siin mingit kannatajat, sest sa pole seda. Sa... sa...“ Sõnad veavad mind alt ja ma laiutan käsi.

Tema, kurat võtaks, pole selles jamas siin ainuke.

„Ja miks ma pidin seda tegema? Sa effing ajasid mind mööda linna taga. Sa tahtsid mind tappa. Või viia inimestele, kes oleksid mu tapnud. Kas sa tahad väita, et ma ei võinud ennast kaitsta? Kas sa tahad väita, et ma oleksin pidanud paigal istuma nagu veel täistoppimata nukk ja sul mind ära viia laskma?“ Tüdruk sülitab. „Lollus!“

„Sülitamine pole kena. Kallutab sind põrgu poole,“ kädistab Maria. Lõbusal häälel.

„Ah, keri sa ka persse!“ pöördub Liisi nüüd tema poole.

Mina tunnen end... madalamana kui muru. See, mis Liisi ütles... see on tõsi. Kuid see pole aus. Ei. Ole. Aus. Ma tegin, mis ma tegema pidin... Ja mina olen ka siin, surnud. Mina ka. Kurat võtaks, MINA KA!

„Sina, väike tüdruk, ei kasuta minuga sellist tooni.“ Maria hääl on karm. „Veel vähem käsi mul kuhugi minna. Sinu ignorantsus ei muuda fakti. Sa oled siin, pead kohanema. Kui ei...“ Naise suunurk väreleb ja tõuseb ülespoole, õelaks poolnaeratuseks. „Ma ütleks, et siis pead surema, aga kuna see enam võimalus pole... Usu mind, asjad võiksid olla kohe palju hullemad.“

Liisi pühib oma särgivarrukaga vihaselt silmi. „Sa ei mõista! Ma tulin just... ma nägin, kuidas mu vanematele teatati, et... Et, noh...“ Naine nuuksatab. „Sa ei kujuta ette ka, mis ma läbi elan!“

Maria tardub, hallid silmad tormilised. „Mis sa arvad, kuidas mina... kuidas teised, siin lõpetasid? Siia sattusid?“ küsib ta, hääl katkendlik. „Sa arvad, et on raske näha lähedasi kannatamas? Sinu pärast?“ Maria raputab oma pead, pikad pulstunud juuksed pea ümber lendamas. „Proovi kõiki enda surma üle rõõmustamas näha.“

Vaikus.

Ja veel sekund vaikust.

Silmitsen seda naist nüüd lähemalt. Ta ei saanud surres olla vanem kui nelikümmend-nelikümmend viis. Kuid siin ta on... kibestunud, teravkeelne... ja kurb. Nii meeletult kurb.

Kaua ta juba surnud on olnud?

Liisi on samuti sõnatu. Ta maigutab suud, kuid ei oska midagi öelda. Šokist?

„Ma-“ alustab ta väriseva häälega...

Aga me kaome jälle.

Ja ma leian end teist korda tänase päeva jooksul võõrast elutoast.

Oh sa raks

Mulle meeldib! Seda on nii mõnus lugeda ja mulle on sellised kergelt kiiksuga kujutused teispoolsusest alati huvi pakkunud. Tegelikult tahaksin ma teada, kes need inimesed on ning miks Markkus Liisi kinni pidi püüdma, aga loodetavasti paljastad sa selle varsti

Aaaaaaga...

Mul tuleb nüüd "Odüsseia" juurde tagasi pöörduda

Ootan uut osa!!!

Tänan. :)
Ja uus osa oli päris kiire tulema...
Loodan, et see ka meeldib. :)


6. Osa

LIISI:

Ei, mitte jälle. Palun, mitte jälle. Mitte siin, mitte praegu.

Mitte talle.

Seisan nagu õudusest halvatuna, kui leian end oma korterist, elutoast, kus Tormi diivani peal magab, hambad laiali. Ta on oma lugemisprillid ninale unustanud ja ühe käega hoiab ta oma kõhu peal kinni Postimeest.

Vaatan kella. Pool üheksa.

Ma olen surnud olnud vähem kui neli tundi. Vist. Ma pole kindel. Ma isegi ei tea, kas ma tahan kindel olla. Sest, noh... mis vahet sel enam? Ma ei kavatse hakata oma surma-aastapäeva tähistama ega midagi.

Tormi ootab mind praegu koju – omal unisel moel – aga... Aga jah. Ma ei suuda mõtetki lõpetada. Mu silmad muutuvad uuesti uduseks ja nüüd on mul suva, kes näeb. Et see mees näeb.

Astun aeglaselt tema juurde ning kummardun diivani ette. Toetun sohvale. Sirutan ühe käe välja ja hoian seda paari sentimeetri kõrgusel mehe peast, maldamata teda puudutada. Kas ta tunneks seda? Kas mina tunneks seda? Kas ma saaksin ta huultele veel ühe suudluse vajutada?

Kas ma teda pärast seda üldse näen?

Mu süda tõmbub kokku ja ma tõmban käe ära. Toetan pea hoopis diivanile, tema õla lähedale, ning sulgen silmad.

Tormi liigutab.

Võpatan ning tõstan pea. Ta hõõrub uniselt oma silmi, surub oma pöidla ja nimetisõrmega oma ninajuurt, nagu tal tavaks on – ma pole kunagi mõistnud, kuidas see unel kaduda aitab – ja võtab siis prillid eest ära.

Paneb need meie lauale.

Võtab oma prillid eest, sirutab käe välja, läbi minu, ja paneb need lauale.

Nagu mind ei eksisteerikski.

Panen käe suu ette, et sealt naljakat lämbumishäält välja ei pääseks.

Tormi sirutab ühe käe oma teksaste taskusse ning võtab sealt välja mobiili. Ja mulle meenub, miks ma siia tulles nii hirmul olin olnud.

Ma pean selle uuesti üle elama.

Ja jälle tunnen oma õlal seda kätt. „Tule, lähme ära....“ pomiseb see mees ettevaatlikult.

Tõstan oma õlga ülespoole ja kummardun ette, suutmata teda energilisemal moel enda küljest raputada. „Ma pean seda nägema.“ Sest noh, miks muidu ma praegu siin oleksin siis?

„Ära piina end...“

Turtsatan, kuid ei vasta. Põrgu ju piinamiseks ongi, mis? Las ma siis naudin seda... asja.

Tormi silmitseb oma käes vibreerivat telefoni. Näen seal vilkumas oma isa nime.

Mees kergitab kulmu ning kehitab siis õlgu. Mu isa ei helista talle just kõige tihemini – nad saavad küll üpris hästi läbi, kuid need kaks meest on nii erinevatest ooperitest, kui üldse võimalik on.

„Tere õhtust!“ ütleb ta rõõmsal häälel – kuigi ta nägu on suhteliselt ükskõikne. Oh, Tormi... Ta ajab end diivanile istuli ning toetub ühe küünarnukiga põlvedele, kissitades kella poole silmi.

Kuulen, kuidas isa teises toru otsas midagi pomiseb, kuid ei pinguta, et neist aru saada. Tormi nägu, tema reaktsioon... see on ainus asi, mis mu maailma praegu mahub.

See, kuidas ta kulmud kerkivad, siis jälle kortsuvad... justkui ta üritaks millestki väga keerulisest aru saada.

See, kuidas ta korraks huuled kõvasti kokku surub ja siis vaikselt ütleb: „Ma ei mõista...“ Ja siis tema huuled hääletult lisavad: „Pole võimalik...“

See, kuidas ta diivani seljatoele toetub ning oma silmad käega katab. Need ilusad suured hallid silmad... millest nüüd vesi välja immitseb.

„Kuidas?“ Ta näeb selle ühe sõna väljaütlemisega vaeva. Ma pea et näen, kuidas ta kõri on kinni nööritud. Hakkan nutma, kui esimesed vaiksed nuuksed tema keha vallutavad.

Ajan end põrandalt püsti ja istun sinna, tema kõrvale. Meie kehad kattuvad natukene, lähevad üksteisest läbi, ja oma pead tema õla poole kallutades kujutan ma ette, et ma olen seal, temaga, talle toeks... mingisuguses muus tragöödias.

„Ma...“ Tormi pea vajub ettepoole. Ta vaikib.

Ka teiselt poolt liini pole midagi kuulda.

Ainult hingamist. Rasket hingamist.

Mõlema mehe poolt.

Nad on lõpuks leidnud midagi ühist, aga see ühine asi...

„Ma armastan sind, Tormi...“ pomisen veelgi enam tema poole nihkudes. „Ma nii-nii-nii väga armastan sind. Sa ju ikka tead seda, eksole?“

Ta läks hommikul varem ära ja kõik, mis me tegime, oli üks kiire suudlus (mis ehk polnudki kõige kiirem, kui nüüd meenutama hakata...) ja head aega. Meil oli ees õhtu, järgmine päev, ülejärgmine... terve aasta ja sellele järgnevad aastad, aastakümned...

„Aitäh, et helistasid, Toomas...“ pomiseb Tormi telefonil langeda lastes ning kõnet lõpetades. Ja nii me siis istume siin koos.

Ta vaatab meie lauda, meie telekat, meie kella... meie pilte seintel. Ja pisaratevoolul ei tundu lõppu tulevat. Ei temal ega minul, kes ma ainiti teda vaatan.

Siis tõstab ta telefoni tuimalt ülespoole ja trükib sisse minu numbri. Mitte ei otsi seda üles oma telefoniraamatust, vaid peast. Täitsa peast.

Minul tema number peas ei ole.

Miks ma seda pähe ei õppinud?

Sulgen taaskord silmad ja pühin varrukaga pisaraid. Kuulen, kuidas keegi naine rõõmsameelselt teatab, et telefon on välja lülitatud või... Ja Tormi tõuseb. Nii kiiresti, et ma esialgu ei saagi aru, mis on juhtunud... ja viskab selle telefoni vastu seina.

Ta kukub põrandale, aku seest väljas.

„Kasutu jublakas...“ pomiseb Tormi lämbuval häälel.

Kasutu mina, kes ma ära surin. Kasutu mina, kes ma sind ega ema ja isa aidata ei oska. Kasutu mina, kes ma siin lihtsalt istun ja sinu valu vaatan.

Ja see mõrvarist mees, kes praegu lihtsalt pealt vaatab.