Põrgu!? (20. osa)

Natukene.
A oleks mul kahvel käes old, oleks see kurgus ka old.

Natukene võpatas Kristi. Sina võpatasid 'natuke' rohkem kui natuke.

ja siis oleks veel naljakam olnud.

Üldse.. Mida sa mulised siin? Pane uus osa parem.

Käro - *näitab keelt*

Murtagh - Ma usun, et uus tuleb õhtu poole.

*omab Internetti!*

Muidugi ma tahan palju. Ma tahan alati palju, kui tegu on Sille jutuga.

Täna õhtu? Woohoo! *ootab*

*kratsib kukalt*
Käääääätuga õuuuue vaaaarsti... aga ma lubasin. :S
Saate enne mu magamaminekut.
*on nüüd kolm päeva jutti üleval*
Armas.

Sõrmed olid läbikülmand.
Vapsee ei liikunud.


10. Osa

LIISI:

Oleme tagasi oma ööbimiskohas. Mu pea käib natukene ringi, kuid ma pigistan silmad kõvasti kinni ja see möödub. Oleme jälle selle ukse taga, kuid kisa on lakanud.

Vaatan Markkust.

Ta ei tundu endast eriti väljas olevat ja mul on hea meel. Ma ei teaks, mida öelda, kuidas olla või käituda. Kuigi noh... see oleks talle paras. Kui külm inimene ta olema peab, et ta oma õel on suht suva, et ta on... noh... läinud.

„Vaikne on...“ ütlen vaikselt.

Markkus torutab huuli ja vaatab mõtlikult ust. „Vaikne on...“

Panen käed puusa, torutan samamoodi mõtlikult huuli ja noogutan tõsise ilmega. Tõesti on vaikne. No mis sa kostad.

„Aga eks siin on meil vist päris palju õppida... Uurime hommikul.“

Imen põsed lohku ja noogutan. „Hommikul,“ nõustun. Ja mu suu teeb popsuvat häält, kui ma rääkimiseks oma suu lahti teen... ja põsed lohkudest tõmban.

„Lähme nüüd magama. Pikk päev selja taga...“

Ma ei tea, millest see tuli. Miks ma end järsku palju kergemana tunnen... Nii kergena, et suudan isegi nalja teha... või vähemalt üritada. Kuid see lihtsalt popsab mu suust välja. „Olemine on üks imelik asi. Ärkad elusana... aga magama, magama lähed juba surnuna.“

Markkus saadab mulle kõõrdi pilgu. „M-mh.“

***

Ärkan selle peale, et mulle paistab mingi valgus silma. Ja nii silma kohe, et läbi suletud silmalaugude kriiskab mulle silma. Krimpsutan nägu ja avan silmad. Maria kummardub minu kohale, hambad irevil ja silmad suured; käes põlev küünal.

Hoian suure vaevaga kriiset tagasi.

See ei ole kohe kindlasti asi, mida hommikul esimese asjana näha.

Miks ma üldse näen Mariat esimese asjana hommikul?

Ja nii väga, kui mulle ka ei meeldiks käia läbi sellest faasist, kus ma ei saa aru, kus ma olen või mis ma hetkel teen... Siis mul ei teki ka hetkeks sellist küsimust. Ainus küsimus, mis mu peas haamerdab, on: „Mida kuradit sa mu näos teed?!“

Kui selline asi üldse võimalik on, on need hambad nüüd veel enam irevil. „Egas ma siis paha pärast, Liisi,“ ütleb naine end sirgu ajades ja küünlalt leeki ära puhudes. „Lihtsalt mõtlesin, et teen sulle ilusa hommiku...tervituse.“

Miski tema toonis paneb mind sügavalt kahtlema, et asi nii oli, kuid ma ei ütle midagi. Ajan end hoopis istuli ning vaatan vasakule, Markkuse voodi poole. Mees istub oma voodi otsal ning noogutab minu poole, et anda märku oma ärkvelolekust.

Mu käsi tõuseb automaatselt üles, et oma juukseid siluda, kui ta sellesse tobedasse mütsi kinni jääb. Krimpsutan nägu ja vaatan Mariat. „Kas... kas ma pean seda terve igaviku kandma?“

„Hah, mis sa nüüd,“ naine lööb käega. „Ärme nüüd nii melodramaatilised ka ole. Kõigest järgnevad... midagi aastat.“ Ta naerab ning kui ma talle ahastavalt otsa vaatan, köhatab keegi ukse ääres oma kurgu puhtaks.

Vaatan sinnapoole. Tõnn. Oma piibu ja kõigega.

„Ära sa nüüd latsekestele enneaegselt masendust peale aja,“ ütleb ta piibuga vehkides. „Te peate mõtlemises selle nipi kätte saama. Te ei tohi mõelda, et tahate asja seljast ära saada... see ei tohi lihtsalt teie eesmärk olla. Näiteks mõtlete et... ma ei tea. Suvel, et nii meeletult palav on. Nüüd on vaja riiet ära võtta seljast. Te saate riided seljast siis, kui te teete seda nagu avaksite ust – ei mõtlegi selle peale,“ seletab ta rahulikult.

Ahaa.

Makes sense... not.

„Aga praegu on talv. Milleks teil üldse vaja riideid seljast saada?“ Maria naeratab ja vaatab kord minule, kord Markkusele otsa.

Üritan mitte silmi pööritada. „Lihtsalt see müts... tahaks ära peast.“

„See on ju vahva müts,“ kortsutab Maria kulmu. „Natukene tobe ja ega mina sellega küll kuhugi ei läheks, aga...“ ta prussitab huuli. „Parema puudumisel käib nagu kah.“

Markkus muigab.

Jääme kõik vait. Ma ei oska midagi teha. Mida ma peaksin tegema? Kas ma peaksin midagi tegema?

Surnud olla on nii paganama keeruline.

Ei, sellisteks naljadeks on... vara. Kui sellist hetke tulebki. Vaatan Mariat ja Tõnni. Nendele paistab siinne... surm istuvat. Aga nad on nii paganama kurvad sealjuures. Ja siis teevad nalja. No seda ei ole võimalik sõnadega edasi anda...

„Eile öösel...“ köhatab Markkus omal kurgu puhtaks. „Eile öösel... oli ühest kolmanda korruse toast kuulda... ee... karjumist. Kas te teate, mis see oli?“

Hoian hinge kinni. Tõnn ja Maria vahetavad pilgu ning naine niheleb, tema enesekindlus järsku kadunud. Ma ei pilguta silmagi. Ma olin suutnud selle ebainimliku kisa juba unustada, aga nüüd...?

„See... oleksin mina,“ ütleb Maria lõpuks vaikselt. Ja tema näos pole järel mingisugustki emotsiooni. Ta lihtsalt vaatab enda ette tühjusesse.

„Sest et... vaadake,“ seletab Tõnn. „Meid kõiki külastavad igal öösel õudusunenäod... Ja vahel – Maria puhul pea igal öösel – on need nii jubedad, et me ei suuda seda endas hoida.“

„Mida sa siis unes näed?“ küsin naise poole pöördudes.

Kuid küsimus, mis minu meelest pidi mõjuma lohutava ja kaastundlikuna, paneb Tõnni ägedalt pead raputama ja Markkuse kulmu kortsutama. Okei... teist korda mõeldes polnud see vist just kõige targem asi, mida küsida.

Mina ei tahaks, et keegi mult küsiks, mis mind minu surmas läbi une karjuma paneb.

„Asju, mida sina ei oskaks ettegi kujutada,“ sülitab naine minu voodi juurest minema tuhisedes ning koridorisügavikku kadudes. Hammustan huulde. See ei läinud just kõige paremini.

Markkus kratsib ühe käega oma põske. „Mis tema lugu on?“ uurib ta Tõnnilt.

Vana mees ohkab ja vajub uksepiidale, jäädes hajameelselt oma jalutuskepiga maha ringe vedama. „Mul pole õigust tema eest rääkida, kuidas ta suri või miks ta siin on... Kuid te ei kujuta ette, kui palju on põrgul erinevaid ringe...“ seletab ta. „Inimesed surevad. Mõned head, mõned halvad. Nad satuvad erinevatesse... ringidesse. Ja kui palju inimesi ikka ühes kohas selle saja või millegi aasta jooksul, mille järel kogu ring uuesti nulli läheb, sureb? Ja veel nii, et ühte ja samasse ringi korralikult inimesi satuks?“

Mõngin tema sõnu oma peas uuesti üle, et see keeruline jutt kohale jõuaks.

„Maria oli esimene, kes pärast viimast nullimist siia piirkonda sattus. Ja ta oli siin aastaid üksinda. Kohas, mis on nagu meie kodu, aga ei ole ka. Ilma ühegi hingeliseta... ja ta pani kogu loo samm-sammu haaval kokku. Hulkus üksinda tühjadel tänavatel... Surmast, oma vägivaldsest surmast, šokeeritud... inimestest isoleeritud... See keeras ta siit ülevalt,“ mees teebsõrmega oma oimu kohal ringe, „natukene metsa poole. Ma imestan, et ta niigi mõistuse juures püsis. Tema vaim pidi olema väga tugev, et sealt niimoodi tükke hammustama hakata ja selline inimenegi alles jätta...“

Imen oma alahuult, suutmata Tõnnile otsa vaadata.

Kui meie Markkusega polekski Mariat kohanud, mida me teinud oleksime? Ma ei kujuta ettegi. Aga me oleksime vähemalt üksteisel olemas olnud. Ükskõik kui palju me siis ka üksteist vihanud oleksime.

Me poleks üksinda olnud.

Ja kas sellepärast Maria meid aitaski? Kuna ta ei tahtnud, et me üksinda peaksime läbi tegema selle, mida tema läbi elas?

„Ära muretse, Liisi. Ta saab sellest üle. Tal on lihtsalt... ah, ütleme nii, et paremaid ja halvemaid päevi.“

Naeratan tänulikult, kuid see on väga nukker naeratus.

„Kaua ta üksinda oli?“ küsib Markkus Tõnnilt.

„Kuskil pea kümme aastat...“

„Ja kes siis tuli?“ küsin.

„Mina.“ Vaatan uksele ja näen seal Liidat. Ta on oma juuksed täna pea peale krunni kinnitanud. Millegipärast ei taha ma teda vaadata. Silmitsen oma saapaid. Ilusad, mustad saapad.

Tõnn komberdab vaikselt läbi toa. Mõtlen, kus Rasmus olla võib... Kuskil teises toas? Masetsemas? Mis tema vabandus oleks?

Järsku tunnen, kuidas mul müts peast kistakse. Vaatan üllatunult üles. Tõnn naeratab mulle vastu, üks ülemine esihammas kadunud. Auk. Must auk. Ta hoiab käes mu mütsi. „Mõtlesin, et aitan sind sellega.“

Naeratan ja võtan selle ta käest, asetades selle ettevaatlikult oma voodile. „Aitäh.“

„Noh,“ ütleb Liida rõõmsalt. „Olete oma esimeseks päevaks valmis?“

Ise saavad ikka ka. Kui nad teevad seda automaatselt, mitte sp, et nad mõtlevad, et nüüd vaja ära võtta. Nt päris alguses see, kui nad vaatasid oma haavu. V nh, Markkuse haava. Ei mõeldud sellele, et vaja riie eest ära saada, vaid seda tehti automaatselt selleks, et riide alla näha. kas mu loogika on liiga... khm?

See on hea, et ei oska ette arvata. :)
Aitäh! :)

Aiii mulle meeldib see!!

See riietevärk, muidugi.

Ja ära küsi, miks ma nii vara üleval olen.


Jajajjaaa.... uut saab täna, eks? Muidugi saab.

Ja siis mulle meeldib Maria nüüd.

Miks sulle nüüd Maria meeldib?
*ei vaevu riieteasja kommenteerima*

Meeldib ikkkkkkka

Mõnes mõttes on mul raske jälgida, kelle osa parajasti on - nagu ka siis, kui ma Rick Riordani viimast raamatut lugesin - , aga su tegelased väga huvitavad ja ma tahaksin nendest juba rohkem teada saada ja nüüd juba ka teistest surnutest, mitte ainult Markkusest ja Liisist. Jah, ma ei oska midagi originaalsemat öelda

Uut!

Sest nüüd on tal põhjus, miks Bitch olla.

Ja miks ma siin uut osa ei näe?!

Murtagh - Hah.

Kärolyn - Sest ma toppan ühe lause taga. (Lause on sõna otseses mõttes pooleli.) Ja ma üritan otsustada, mis ma sinna lausesse kirjutan, sest see kas annab või võtab jutult ühe suure teemaarenduse. Iseenesest see teemaarendus annaks paljut, millest kirjutada, kuid ma ei tea, kas ma tahan seda.... võib liiga sürriks teha asja.
Nii et... ma mõtlemisjärgus.

Uus osa. :)
Loodan, et meeldib.
Lähen täna õhtul ära ja siis kuna mingi kella ühest ma juba tõmblen igal pool ringi, otsustasin ma oma suure küsimuse ära.


11. Osa

MARKKUS:

Surnud olla on paganama igav. Võiks arvata, et siin on mingit tegevust või... no ma ei tea, telekaski? Ma polnud suurem asi telekavaataja, kui ma elasin, kuid praegu ma sellest ära ei ütleks. Arvuti oleks veel suurepärasem – kuigi siin ei mõista mind selles vallas keegi peale Liisi.

Mis on kurb, sest ta on jälle endasse tõmbunud.

Me istume ümber vana lagunenud laua. Maria tõi siia kaks tooli juurde ja nüüd me siis... oh õigus, ma juba mainisin seda – istume. Ümber laua. Ja vaikime.

„Kas teil kaarte või midagi ei ole?“ küsin lõpuks Tõnnilt, meie kõige jutukamalt kaaslaselt. Marialt tuleks vastuseks midagi... midagi, mis ei läheks sisulise poole pealt küsimusega eriti kokku. Liida, see väsinud naine, on niisama vaikne ja tundub, et praegu pole ta üldse mõtetes meiega – ta pilk on fookusest väljas, käed rinnal risti ja nägu... osavõtmatu. Ja siis on muidugi Rasmus – Rass, nagu ma teda mõtetes kutsuma hakata otsustasin (ma ei julge seda talle näkku öelda; jumal teab, mis teeb). Elusees pole nii kibestunud tüüpi kohanud. Või asi polegi selles, et ta on kibestunud... Maria on seda meie kõigi eest. Rass on lihtsalt tujukas. Nagu teismeline. Ega ta polegi jõudnud sellest east välja kasvada... 20 aastat pakun kõige rohkem.

„Minu arust meil kusagil oli...“ lausub Tõnn aeglaselt. Nagu meil oleks terve igavik aega. „Aga me ei viitsi enam midagi mängida...“

„Miks siis nii?“ imestan. Kaardid on elu ju.

„Sest kõik on nii-ii-ii ära mängitud,“ pistab Maria vahele. Ta kõõlub oma toolil ja vahib küüsi.

Torutan huuli. „Mõelge uusi mänge.“

„Ei viitsi!“ Käib kõva klops ja Maria istub nüüd oma toolil, kõik neli jalga maas.

„No aga teil on siin nii igav ju,“ ütleb Liisi lõpuks sõna sekka. „Ses suhtes, et mul ei ole... veel,“ lisab ta kiiresti, kõhklevalt. Ma ei küsi, miks tal veel igav ei ole. Ei malda. „Aga nii palju kui mina aru saan, istute te päevad läbi siin laua ümber ja vahite kaugusesse...“

„Ega me mõtleme sellele, mis me elus halba oleme teinud. See on ju põrgu, kallike.“

Liisi vidutav Maria poole silmi. „Nii kaua? Ma ei viitsiks. Kaua sa ikka mõtled selle peale? Mõni teist on siin olnud kauem kui ta elas.“

Maria ja Liida silmad lähevad suureks. Rass vahib plekki laual. Tõnn tõuseb järsku püsti. Oma kepile toetudes viipab ta käega meie poole ja hakkab vaikselt ukse poole minema. „Ma lähen näitan neile Kella.“

Kella?

Ajame end Liisiga toolidelt püsti. Ma ei tea, mida naine tunneb, kuid mina olen liikuma saamise üle ülimalt õnnelik. Lihased võivad ikka niiii kangeks jääda. Ja kui nad seal päevad läbi konutavadki?

Vaatan Liisit. Äkki kui paar päeva oodata? Kuni me kaks paremini läbi saame? (Sest noh, mis meil ikka üle jääb, kui mitte paremini läbi saama hakata. Muidu võtab kogu see pinge me vahel kogu energia ära ja me ei jaksagi teha muud, kui terve päev läbi laua taga istuda.) Me võiksime siis omaette siia... maailma peale minna.

Küll me hakkama saaksime.

„Me oleme sellised,“ alustab Tõnn ettevaatlikult, kui me oleme juba koridori lõppu jõudnud ja nüüd treppidest alla minema hakkame, „kuna me ei ole oma surmast üle saanud... endale andestanud... või andestanud nendele, kelle pärast me siia sattusime, et me siia sattusime... Võib-olla isegi kõige selle pärast. Me ei tunne, et me midagi enamat vääriksime. Miks muidu me siia sattusime?“

Hammustan huulde ja märkan, et me Liisiga jäime Tõnnist automaatselt, nagu sünkroonis, ühe sammu võrra tahapoole. Sest noh, jah... see sakib, et sa surnud oled, aga... Siin on ka omad võimalused ju. Me justkui elaksime edasi.

„Ja see tähendab, et meie... eriti Maria, ja Rasmus... kuigi ta seda välja ei näita, oleme selliste... ah, märkuste koha pealt üpris tundlikud.“ Tõnn vaikib, meie vaikib.

Nojah...

„Alguses oli meil ka natukene rohkem energiat... sebisime siin ringi, üritasime kohta elamisväärseks teha... Paarikümne aastaga see kustub, Rasmusel pole seda olnudki... Aga me hoiame siin kokku ja teeme elu üksteisel elamisväärseks...“

Neelatan, tundes nüüd süüd oma varasema mõtte eest Liisiga siit jalga lasta nii pea, kui võimalus avaneb.

Jõuame esimesele korrusele ja Tõnn juhatab meid läbi tubade ja koridoride, kuni me jõuame mingisuguse väikese põrandasse ehitatud luugini. „Kas sa oleksid nii kena, ja avaksid selle, Markkus? Mul pole eriti seda jõunatukest...“

Vaatan Liisi poole, et vahetada üks mida-iganes pilk, kuid ta vaatab hoopis huvitatult luuki. Noojah... kui see siis nii huvitav on. Astun neist ette ja kummardun, et luuki üles tõsta. Selle käepide on vana ja roostes ning sellel on peal mingi kole nägu.

Uhh.

Tõstan luugi üles.

„Nüüd läheks mõnda küünalt vaja,“ pomiseb Tõnn mõtlikult ruumis ringi vaadates. „Me hoiame küünlaid igal pool, sest iial ei või teada, millal neid vaja läheb. Kuigi see on tuleohtlik, hoiame me ka üldjuhul öösel mõned suuremad küünlad põlevana. Pimedus on üks hull asi...“ Tõnni hääl muutub vaiksemaks, kui ta lisab: „Eriti siis, kui ärkad järjekordse painaja peale.“

„Ah! Olemas.“ Ta komberdab ühe kummuti juurde ja võtab sealt pealt metallaluse peal oleva küünla. Ta ulatab selle Liisile ning sobrab siis natukene aega taskutes. „Ahh... siin nad ongi.“ Ta võtab välja ühe tikutopsi ja paneb tiku põlema, et sellega siis küünal süütada. „Meil on piisavalt seda küünlaniiti, ja vaha me korjame hoolikalt kokku, nii et saame teha uusi küünlaid. Need päevad teile meeldiksid – need on üpris lõbusad. Tegemist või nii. Aga tikkudega...“ ütleb ta tikke hoolikalt taskusse tagasi pannes, „on teised lood. Nii et kui te süütate küünalt, siis pigem teisest küünlast, kui on võimalus, eksole?“

Noogutame ja pöördume uuesti keldrisse viiva trepi poole.

„Teie ees... Ei mina jaksa seda küünalt hoida. Enda püstihoidmisegagi probleeme. Neiu, teie minge...“

„Eeh...“ Liisi vaatab kordamööda Tõnni ja keldrit. Siis, minu suureks üllatuseks, vaatab ta minu poole. Liisi sirutab küünla minu poole välja. „Palun mine sa ees.“

Võtan küünla, tundes järsku suurt heameelt. Ma saan talle kuidagi abiks olla.

Laskun küünalt enda ees hoides ettevaatlikult keldrisse. Mitte, et küünal siin väga suur abi oleks. Üleval aitasid valgusel olemas olla ka aknad, kust natukenegi valgust sisse imbus. Siin? Siin aknaid pole.

Astun trepist eemale ja näitan küünlaga teistele teed. Liisi jõuab alla ja jääb minu kõrvale seisma, Tõnn aga võtab mult küünla ja liigub sellega kärmelt väikese ruumi teise otsa. Kostub imelikku puist tiksumist. Kuid see oleks nagu iga sekundi jooksul, selle asemel, et teha tikk-tokk, teeb miski – see kell? – lihtsalt tokk. Nagu keegi lööks puuplaati millegi vastu.

Näen, kuidas Tõnn mingi puise asja ees kummardub ja siis hakkab põlema järgmine küünal. Ja siis järgmine... ja järgmine... ja järgmine.

Kuni me seisame silmitsi ühe pika, madala puust... kellaga, millel on rohkem numbreid kui läheb vaja lihtsalt kellaaja näitamiseks.

„See kell...“ ütleb Tõnn pühalikult, kui me lähemalt astume, „näitab, kui palju meile siin on veel jäänud.“

Niisutan huuli ja vaatan seda massiivset kella. Kas see kell on üle lakitud? Huvitav.

„Siin algab aastaga... siis kuud, nädalad, päevad... ja siis kellaaeg. Tagurpidi. Kui jõuab nulli kellaaeg, liigub üks päev vähemaks, kui jõuavad uude algusse päevad, liigub üks nädal vähemaks, kui kadunud on kuust kõik nädalad, kaob üks kuu, ja kui on läinud 12 kuud, kaob aastatelt üks number.“

See veider kellaaeg näitab: 048, 10, 2, 00, 09, 12, 07.

Aasta, kuu, nädalad, päevad, tunnid, minutid, sekundid.

Ja minu silme all muutub seitse kuueks, kuus viieks, viis neljaks... Ja seda toimingut saadavad õrnad puised klopsatused, kui uus puupakk, millele on graveeritud number, vana asemele satub.

„See on... sürr,“ võtab Liisi minu mõtted kokku.

„Tõsiselt sürr,“ nõustun seda vaadates.

„Aga... kust te teate, et see just seda asja siin loeb?“ küsib Liisi Tõnnilt.

Mees kehitab õlgu. „Ainult hinged või... jumal teab, mis me ka oleme, kaovad siit teatud aja möödudes, kui see nii öelda puhastus toimub. Aga teatud asjad... ürikud, jäävad maha. Maria...“ Mees neelatab ebakindlalt. „Kui tema siia sattus, oli tal paar aastakümmet, et neist asjust, mis maha jäänud, sotti saada ja end eluga kohandada. Riideräbalad, kirjutised, küünlad, hambad...“ Tõnn itsitab. „Ta oli nagu arheoloog, korjas kogu informatsiooni kokku.“

„Aga see ei tähendanud, et tal oleks olnud piisavalt... et ta mõtted oleksid kõigest piisavalt eemale juhitud, et ta...“

„Kulla Markkus.“ Naeratus Tõnni näol on peaaegu et isalik, kui ta mind kõnetab. „Me elame siin... põrgus. Me elame surnutena surnute keskel. Su mõtted ei saa kunagi sellest piisavalt eemale juhitud olema.“

Teate... igav on seal vist tõesti.
Ja ma ka sureks ära uuesti. xD

Uus osa.
Enne kooli.
Nautige.


12. Osa

LIISI:

Longime Markkusega oma magamistoa poole. See päev on olnud ütlemata masendav. Need inimesed siin on masendavad... Mitte, et ma ise poleks praegu masendav, aga kui sul on olnud nii palju aega masendusest üle saamiseks, kui sellel seltskonnal siin, ei tohiks enam masenduses olla.

Nii palju masendavat.

Masendav.

Markkus avab meie toa ukse ja ma hakkan tema ees sinna sisse astuma – ei tea, kas ta üritab oma heade kommetega mulle tehtud kahju heastada? - , kui me jälle kaome.

Mitte nüüd.

Mitte mina.

Sulgen silmad, soovimata näha, kumma omakseid me nüüd külastame.

„Kuidas sa end tunned?“

Mu silmad plaksatavad lahti.

See on mu ema.

Me oleme minu kodus, minu ja Tormi kodus. Ema ja isa istuvad üksteise kõrval diivanil. Nad on vahepealse ajaga justkui kümme aastat vanemaks jäänud. Ma tahaks olla üks nendest tagasihoidlikest inimestest, kes ei usu, et see kõik on tema pärast, kuid... see kõik nähtavasti toimub siin minu pärast.

Üritan ma siis sellest aru saada või ei.

Ema silmad on paistes ja punased, tema juuksed salkus. Niisutan keelega huuli. Isa tema kõrval tundub asjaga paremini toime tulevat. Ta õlad on längus, kuid kui ta nägu vaadata, ei ütleks ma, et ta on oma tütre kaotanud. Pigem seda, et tal oli tööl raske päev ja kodus lõhkes veetoru.

Või midagi.

Mehed ei nuta, eksole?

Tormi turtsatab põlglikult. Vaatan tema poole. Mees istub toolil, mille me koos niivõrd-kuivõrd restaureerisime. Kui me siia umbes aasta-poolteist tagasi sisse kolisime, olime mõlemad päris vaesed. Tõime siis oma vanematekodudest kraami kaasa.

See tool on mulle kuulunud nii kaua, kui ma seda üldse mäletan. Aga ta oli ikka päris kole. Läksime siis ühel suveõhtul mu vanemate poole ja ta kraapis vana värvi maha. Otsisime garaažist isa vanad värvipotid üles ja valisime välja kaks värvi – punase ja kollase (viimane küll natukene määrdunud). Minul oli üks pintsel, Tormil teine. Tõmbasime kahe tunni jooksul tooli peale suvaliselt oma värviga triipe, järgmisel päeval lakkisime, ja meil oli esimene päris oma kodune mööbliese.

Seda vaadates tunnen, kuidas kurk jälle kinni nööritakse ja hingamine raskeks muutub.

Tormi on vare. Selle kirjeldamiseks pole mul õieti sõnugi. Mul on tunne, et ta pole oma riideid juba mitu päeva vahetanud. Ta T-särgil on mingi pruun plekk.

Kui Tormi enam rohkem ei vasta, ema neelatab. „Me tulime siia ka selleks, et...“ Ja järsku tema hääl murdub. Mu ema ei üritagi silma tükkivaid pisaraid varjata, kui ta üle kere nuuksuma hakkab. Isa võtab tast kinni ja tõmbab oma rinna vastu, nägu järsku... pingul.

„Oli lahkamine... nagu sa tead,“ ütleb ta suurte raskustega. „Ja kuigi te Liisiga olete juba tükk aega koos elanud, otsustati, et selline asi tuleks teatada meile... Aga meie...“ Isa tõmbab ninaga. „Sina... sa peaksid seda teadma.“

Okei. Mida nüüd. Mida veel?!

„Mida...“ küsib Tormi aeglaselt, väsinult. Nagu teda ei huvitaks. Kas huvitab?

„Liisi... oli surres rase.“

Sekund vaikust, mil informatsioon kohale jõuab.

Ja puhkeb kaos.

Ma hakkan hingeldama ja mu käed liiguvad kaitsvalt mu alakõhule, kui ma paar sammu tahapoole tuterdan, justkui oleksin millegi kõvaga löögi kõhtu saanud. Ma ei saa hingata. Ma ei saa mõelda. Mu aju, kogu mu keha... on krampis.

Markkus püüab mu kinni ja ei lase mul kukkuda, kuid ma äsan talle küünarnukiga ja torman tast eemale. Eemale. Nii kaugele, kui võimalik.

Ma jõuan vaid vaevu toa uksest välja, kui nähtamatu sein mu peatab.

Ma ei ürita edasi liikuda, ma ei taha edasi liikuda. Ma vajun põlvili ja kummardun, käed surmahaardes minu kõhu ümber, kui ma lasen valla pika, südantlõhestava ulu. Kiigun oma põlvedel edasi tagasi, silmad kinni. Veri trummeldab mu peas vastu kolpa ja ähvardab sealt valla pääseda; ta kohiseb mul kõrvus.

Ise surra... seda veel. Jumal, seda veel.

Kuid mitte seda.

Mitte... tema.

Kuulen, kuidas keegi toas ringi tammub ja võpatan, kui miski kuhugi vastu puruks lendab. Miski ei suuda mind praegu oma leinast tõmmata. Nutan, nagu ma pole veel eales nutnud. Ma olen tugev inimene; ma pean end tugevaks inimeseks.

Aga see... see pole inimlik.

Ma ei suuda enam hingata. See ei peaks mind huvitama. Ma ei pea hingama.

Ma olen surnud.

SURNUD!

Kuid see ajab mind veel rohkem paanikasse. Avan silmad, vaid peenikesed pilud. Seinad mu ümber tunduvad kokku tõmbuvat, tuues endaga veel ähvardavama surma. Karjun. Karjun nii kõvasti, kui mu kopsud seda vaid lubavad.

„Liisi... Liisi!“ Keegi raputab mind, kuid ma ei pane tähele.

See ei ole nii, ei ole nii.

See ei või nii olla.

Vajun külili ja tõmban end looteasendisse. Üks mu käsi liigub suu poole, et mu nuukseid alla suruda, kuid mõistes, mis ma teen – jätan kaitseta oma kõhu – lendab see tagasi mu alakõhule.

Minu lapse juurde.

Me nii väga tahtsime endale last.

Väikest armsat tüdrukutirtsu või poisiklutti, kes meid oma koerustükkidega ahastama paneks.

„Ma ei tea... Tahaks vähemalt kahte last,“ ütleb Tormi mul üht kinga jalast tõmmates ja mu jalalaba masseerides.

„Vaid kahte?“ naeran ja ulatan talle ka oma teise kingastatud jala. „Ma ikka mõtlesin, et kolme või nelja. Et siis on korter jalakeste müdinat täis ja...“

„Maja,“ parandab Tormi mu teist kinga jalast tõmmates. „Suur maja. Kass ja koer... või igale lapsele kass ja koer. Võib-olla ka mõned linnud... papagoid.“

Itsitan ja tõusen voodile istukile. „Papagoid pidavat hullu häält tegema. Me ei saaks magada,“ ütlen Tormi lipsust kinni võttes ja seda lahti harutama hakates.

„Me ei tahakski magada. Me ei vajakski und. Sest me oleksime nii-nii-nii perfektne perekond, et...“ Ta vaikib, muie näole tardunud, kui ta üritab välja mõelda, kuhu ta oma jutuga minna plaanis.

Muigan ja tõmban ta lipsupidi allapoole, surudes ta suule ühe kiire suudluse.

„Meil polekski mahti magada. Sest me oleksime hõivatud... sellega.“ Mässin oma käed talle ümber kaela ja suudlen teda. Tormi astub põlvedega voodile, üks jalg ühel, teine teisel pool mind, ja lükkab mu aeglaselt pikali.

„Oleme,“ parandab ta mind. „Oleme sellega hõivatud.“

Naeran. „Me oleme perfektne perekond. Kõik kadestavad meid... ja meie andekaid loomi.“

„Aga mitte lapsi?“

„Noh, neid ka...“

Tormi käed libisevad mu reisi mööda üles, hakates mu kleiti ülespoole nügima. „Nüüd tasa...“ pomiseb ta mu kaelale ühte suudlust vajutades. „Välja arvatud selleks, et mulle öelda, kui palju sa mind armastad...“

„Liisi, LIISI! Palun!“

Markkus. Kuradi Markkus. Markkus, kes rikkus kõik. Minu elu ja minu unistused, ja kes nüüd ka minu hauataguse elu põrguks teeb. Oh seda irooniat.

Ta puudutab mind uuesti, õlast. Ma tahaksin ta eemale lükata, kuid ma ei suuda seda teha. Minus ei ole piisavalt energiat. Meie laps... teda ei ole enam. Ta oli olemas... ja enne, kui ma temast rõõmugi tunda saama sain hakata...

Mu keha läbib järjekordne šokk ja ma ehmatan oma silmad lahti. Ja jään paigale.

Minust kõnniti läbi. Tõstan pilgu. Tormi. Ta jookseb läbi esiku, tõmbab välisukse lahti, ja kaob. Isa tormab talle järgi, kuid jääb ukseavas, minu juures, seisma, pea langetatud ja pisarad hääletult mööda põski alla veeremas.

Ta ei kaotanud ainult oma tütart; ta kaotas ka oma lapselapse.

Isa seisab ühe jalaga minu sees. Ma piiksatan, kui seda näen.

Markkus tõmbab mu eemale, nii et me ei puutu isaga enam kokku.

Vaatan läbi uduste silmade pooleldi lahtivajunud välisust.

„Sa unustasid jope, kullake...“ pomisen jõuetult; enne, kui ma uuesti oma silmad sulen ja soovin, et võiksin eksisteerimast lakata.

!
!!!
!!!!!!!!
!!!!!!!!!!!!!!!!!!
*sõnatu*
I... umh...

*kallistab Tormit hästi kõvasti*

Sille on kuri. Kuri geenius.

*ohe* Uut kä-ähku? ._. *puppy eyes*

See on esimene kord, kui mulle ei meeldi, et ta surnud on. terve see aeg on see kõik olnud nii äge ja huvitav ja nüüd ma soovin, et ta poleks surnud. Teeme nii, et sa kirjutad teise jutu nimega Taevas!? ja siis seal kirjutad, kuidas Liisi elab ja siis Tormiga on nad koos ja värvivad mööblit ainult, et Liisi ei tohi, sest ta on rase ja värviaurud ei mõju talle hästi ja Tormi teab seda ja võtab temalt hoopis kingad jalast.


*Unine*

WT - Kurb geenius. Ma nii võitlesin seda kirjutades pisaratega... Aga siis enne lõppu kontrollisin õe teksti kooli jaoks üle ja see raputas end natukene välja sellest. (Kuigi Ellikal oli vaja kirjutada sisukokkuvõte Vendadest Lõvisüdametest.)

Käro - Ära räägi sellistest asjadest. Ma hakkan jälle pillima, kui ma mõtlen, mis Liisil ja Tormil oli ja kui pees see kõik on.