Põrgu!? (20. osa)

13. Osa

MARKKUS:

Istun meie toas, oma voodil, ja vaatan lakke. Akende ees on hõredad kardinad ja päike, mis neist läbi piilub, jätab lakke naljakaid varje. Nende vahtimine on mu päeva kõige põnevam osa. Kuidas nad vaikselt liiguvad ja mõnel juhul üksteise sisse sulavad.

Liisi ei ole praegu millekski võimeline. Ta lihtsalt lamab oma voodil... ja on. Ma ei tea, millal ta magab või millal ta ärkvel on. Pisarad ta põskedel on juba ammu kuivanud. Tal lihtsalt ei ole enam midagi, mida nutta.

Sõna otseses mõttes.

Ta kehas pole enam liigset niiskust.

Või midagi taolist. Tõnn ütles, et siin on vett – eriti talvel, mil Maria käib väljas ja korjab lund, mis siis kaussidesse ära sulab. Ja niimoodi hoiavad nemad end... märgadena.

„Me võime olla surnud, kuid nagu me praegu siin liigume ja värki... meie kehad elavad mingil moel edasi. Me võiksime põhimõtteliselt süüa ka, kuid me ei tunne nälga ja me kehad ei vaja enam elamiseks toitaineid. Nii et see oleks suhteliselt mõttetu – ainult sittuma peaks tihti. Aga vaat: igast otsast kuiv olla... see oleks ebameeldiv,“ seletas ta mulle eile õhtul.

Ma tahaks ringi liikuda, oma jalgu sirutada... kuid ma ei malda Liisit tülitada. Ma tahan lihtsalt ta vaateväljast aeglaselt kaduda. Siit toast haihtuda. Aga kuna see on võimatu, surun ma oma soovid alla.

Sest kui Liisi peaks veel rohkem kannatama, või minu poole veel ühe valu täis pilgu tulistama... siis ma sureksin. Uuesti.

Liida ja Maria toimetavad enamuse osa päevast enda asjadega – jalutavad mööda maja ringi või istuvad oma laua ääres (miks nad näiteks... ma ei tea, ei koli?!). Rass konutab kusagil nurgas ja nutab oma õnnetut surma.

Tõnn on ainuke inimene, kellel minu jaoks aega on. Vahepeal ta lihtsalt tuleb siia ja... istub. Või selgitab mulle elu põrgus. Kuid tähtis on see, et ta tuleb ja on. Ta ei ole küsinud, miks Liisi selline on... ja ma olen tänulik.

Me võime küll olla põrgus, kuid mul on tunne, et mitte kõik ei ole andestatav... ega lunastatav.

Peidan oma näo kätesse.

Millega ma küll hakkama saanud olen?!

„Ma ei tea midagi! Ausalt! Ma- Palun!“ Mees, kes pingil istub, käed-jalad kinni seotud, vaatab mind ahastava pilguga. „Ma... m-ma ei tea, mida te minust tahate. Mul... ma ei tea midagi. Ausalt!“

Vaatan oma partnerit. Rain kehitab õlgu ja vaatab meest külma pilguga. Revolvrit hoidev käsi tõuseb aeglaselt, kuid kindlalt. „Kas see on su viimane sõna? Et sa ei tea midagi?“

Muigan. Paneb lukku?

„E-ei, m-ma...“ Mehe nägu on kaame. Hammustan huulde ja vaatan teda. Mis ta olla võib? Kahekümnendate keskpaigas? Pole veel piisavalt kogenenud, kuid samas päris kollanokk ka enam pole... teab, mis talle hea.

Noh, enamasti.

„Ma... ma nägin jah, küll, üht meest... kui ma nüüd hästi meenutan. P-pikk, aga mitte kiitsakas. Selline... matsakam. Oli pime ja ta riided olid ka mustad, nii et ma h-hästi ei mäleta...“ kokutab ta maha vaadates.

Rain kratsib oma revolvrit hoidva käega pead. „Ja mis siis sai?“ Kas ta kohtus selle mehega?

„E-e-hei. Ei. Üks noor naine istus sadamakail. T-tegi pilte.“

„Millest?“

„M-m-ma ei tea. Loodusest?“

„Oli ju pime.“

Mees neelatab ning langetab pea. Juuksetukk varjab ta pilgu.

„Milline see naine välja nägi?“ küsin huvitunult ettepoole kummardudes. „Vanus? Riided?“

„N-no... Ma ei tea...“ Mees vaatab jälle eemale ja surub hambad tugevasti kokku. „Ta oli ehk kuskil minuvanune... Kahekümne viie kanti,“ kehitab ta õlgu. „Pikad blondid juuksed, suhteliselt õbluke.“

Niisutan keelega huuli. „Veel midagi? Mis meil teda identifitseerida aitaks?“

„M-ma ei tea... Ta oli... kena. Kena naine.“

„Ja see on kõik?“ urgitseb Rain.

Mees ei vasta. Surub vaid oma huuled kõvemini kokku ning vaatab eemale, maha. Rain ohkab südamepõhjast ja virutab mehele rusikaga kõhtu. Too vaid ägab ja kummardub, kuid ei karju. Mis sest, et Rain teda kolmnurka lõi. Tugev mees, respekt selle eest.

Kui kaks järgmist lööki teda ka rääkima ei pane, tõstab Rain uuesti revolvri. „Viimane võimalus. Keelepaelad valla, või sa leiad end õige pea Vaikijate saarelt.“ Koht, kuhu me oma... hukatud matame.

Mees vaatab Raini altkulmu pilguga, mis siis vaikselt, aeglaselt, minule liigub. See pilk on täis trotsi. „Ma olen juba piisavalt rääkinud,“ ütleb ta meie ette maha sülitades.

Rainil saab mõõt täis.

Käib üks pauk ja mehe silmad klaasistuvad. Käib teine pauk... ja ta pea vajub rinnale.

Ma võpatan oma mõtisklustest välja, kui minu ümber paanika vallandub. Ja paanika võrdub siin sellega, et kostuvad kiired jooksusammud. Ja mitte vaid üks paar. Tõusen kärmelt voodist püsti ja astun ukseavasse. Seal tunnen ma kerget vastupanu ja peatun.

Vaatan Liisit. Ta ei liiguta oimugi.

Kui Maria me toast mööduda tahab, sirutan käe välja, et teda peatada.

Naine jääbki pidama ja vaatab mind, kulmud kergitatud, silmis lõbus läige. „Äh? Mis viga? Mul on kiire!“ seletab ta ühe oma käes oleva raamatuga vehkides. Mu silmad lähevad suureks kui tõllarattad, kui ma näen, et tegu on Piibliga.

„Mis toimub? Mis juhtus?“ küsin, tahtmata teda kauem kinni hoida.

„Ah! Rasmus üritas end jälle ära tappa. Jooksis peaga vastu seina. Mitu korda!“ siristab ta rõõmsalt. Ja tõsiselt, ma pole veel enne ta silmi niimoodi säramas näinud. „Ma vannun, see poiss on puhas geniaalsus ise. Iga kord midagi uut ja huvitavat.“ Naine naeratab, kehitab õlgu, ja jookseb edasi.

Vaatan talle järele, suu lahti.

„Kui sa selle tüübi liikuma saad, tule ka vaatama! Me oleme Rasmuse toas!“ hüüab ta mulle veel enne nurga taha kadumist.

Vahin kohta, kuhu ta haihtus, suu endiselt lahti. Rass üritas end ära tappa? Mismõttes? Ja selline kino siis nüüd?

Hammustan huulde ja vaatan Liisit.

Ja seekord vaatab ta mulle vastu, silmad tühjad ja ilmetud, kurvad.

„Sa tahad minna,“ ütleb ta vaikselt. Nii vaikselt, et ma kahtlen, kas ta üldse rääkis.

Neelatan.

Liisi ajab end aeglaselt püsti ja ma langetan pilgu. Kas ta tahab ka minna? Või teeb ta seda minu pärast? Ma ei suuda ette kujutada, et minu pärast.

Ma ei ole seda väärt.

Ma lihtsalt ei ole seda väärt.

Ta mässib oma käed endale kaitsvalt ümber. Kaitsvalt ümber oma kõhu. Vaatan eemale. Ma ei ole selle ideega veel harjuda suutnud. See pole mulle isegi veel kohale jõudnud. Sest ma ei taha sellest mõelda.

Ei taha.

„Lähme siis,“ ütleb ta aeglaselt minust mööda minnes ja mööda koridori edasi kõndides. Rassi tuba on järgmisel korrusel.

Ma tahan kogu hingest, et ta vaid kiiremini kõnniks, kuid ma ei ütle midagi. Üritan selle asemel enda välimisi kannatamatuse tunnuseid varjata ja oma sammu tema omaga ühildada.

Kuid ma jään sammu-kaks temast tagapoole.

Rassi toale lähenedes kuuleme, kuidas seal elevil hääled kädistavad. Oh sa issand. Mu suu on kuiv. Astume üle uksepiida Rassi tuppa ning jääme siis seisma.

Mees lamab oma voodil, silmad kinni ja nägu, kogu tema keha, alistunud. Rassi pea näeb kohutav välja. Tema juuksed on täis kuivanud verd ja tema nina on veidra nurga all. Liida pühib sealt parajasti märja kaltsuga verd ära.

Astun edasi ja jätan Liisi ukse juurde.

Nihkun Tõnni juurde, kes kogu seda toimetust lihtsalt pealt vaatab. „Mis värk on?“

Ta popsutab oma piipu ja vaatab Rassi. „Rääkimine aitab. Alati. Ükskõik kui halvad siis asjad ka poleks,“ ütleb ta vaikselt. „Aga Rass ei räägi. Me ei tea siiani, mis ta tegi ja mis ta lugu on.“

„Mhmm...“ Üritan teha tarka nägu.

„Ta on olnud meiega juba 16 aastat.“

Oi.

„Ja see tähendab, et ta on kogu seda värki jumal teab kui kaua enda sees hoidnud. Ja iga paari aasta tagant see kõik vajab väljapääsu ja ta...“ Tõnn maigutab oma suud, otsides sõnu. „...üritab seda väljapääsu ise teikitada.“

„Mhmh!“ Maria astub minu kõrvale ja närib erutatult küüsi. „Need on kõige ägedamad ajad üldse. Ja sa ei kujuta ette, mida kõike ta on teinud. Piinatud inimene võib ikka nii geniaalne olla.“

Kortsutan kulmu ja vaatan Rassi. Ta näeb seal nii armetu välja... Piinatud.

„Mida ta teinud on?“ küsin teadmata, kas ma vastust kuulda tahangi.

„Oi. Ikka igasugu asju,“ lööb Maria käega. „Ükskord ta hüppas, pea ees, teise korruse aknast alla. Oli see alles jama... Pidime ta kaela mitu korda uuesti katki tegema, et seda enam-vähem õige nurga all kokku saada. No ja siis oli see kord, mil ta oma pead ukse vahele jätta üritas... Pea oli uksepiidal ja siis käega muudkui tõmbas ust ja rammis oma pead... Kui nüüd järele mõelda, siis on kõik ta teguviisid kuidagi peaga seotud,“ pomiseb ta lõpuks pigem endale. „Huvitav...“

Vaatan Rassi ega oska midagi öelda. Liida puhastab praegu tema juukseid. Mees on oma silmad avanud ja vaatab nüüd meid süüdistavalt. Kuid ta huultelt ei paotu mitte kui üks sõna. Ma peaksin olema õudunud, kuid millegipärast ei leia ma endas energiat nii tugeva emotsiooni tundmiseks.

Mitte kõige selle üldise emotsioonide virr-varri kõrval.

„Klassika on muidugi see, millal ta endale teiba pähe jooksis. See oli kohutav vaatepilt. Kui sa hästi vaatad, on ta laubal seda punast ringikest ikka veel näha. Õrnalt, kuid siiski. Meil peaks see teivas isegi kusagil olemas olema...“

„Mkm,“ ütleb Tõnn kuueservaga oma piipu poleerides. „Me põletasime ta paar aastat tagasi ära. Mäletad? Kui meil äärmiselt külm oli ja me leidsime, et põrgus võiks ka talvel sooja olla.“

„Ahjaa...“ Maria tundub pettunud olevat. Ta torutab oma huuli nagu väike laps ja tundub oma mõtetega meie juurest lahkuvat. Ta pilk klaasistub, nägu vajub aina pikemaks ja tõsisemaks.

Vaatan Liisit. Naise õbluke keha toetub vastu uksepiita ja ta silmad on suletud. Ja ta tundub olevat kaugel. Mõtlen paratamatult, kas ma olen teinud temast järgmise Maria?

„Okei. Võta nüüd voodi servast hästi kõvasti kinni ja ole valmis. Ma loen viieni,“ ütleb Liida Rasmuse kõrvale istudes ning emalikult ta pead paitades. Rass noogutab ning ma vaatan, suutmata oma pilku sellelt paarilt tirida, kuidas Rasmuse käed voodist kinni haaravad, nii et nukid valged.

Liida paneb oma käed kummalegi poole noormehe nina. „Üks... kaks... ko-“ Naine liigutab hoiatuseta oma käsi ning ma võpatan, kui toast käib läbi üks kraks.

Rasmuse näole ilmub sekundi murdosaks valu, kuid see kaob sealt sama kiiresti, kui ta tuligi. Rass pöörab pea küljele ning ma näen, kuidas ta silmalaugude alt immitseb üks pisar. Liida võtab mõlema käega tema peast kinni ja kummardub, pannes oma pea mehe rinnale.

Kõik on vaikne.

13. osa

Ai, mulle meeldib see number.

Mulle ei meeldi, et Markkus nii.. ükskõikne on Liisi suhtes. ta võiks ikka torkida teda ja värki.. Teda rääkima panna.

Aga Rasmus mulle meeldib.
Ja selle peaga on tal ka raudselt mingi teema?

Ja kui ta tunneb valu, siis kuidas nad said tal kaela mitu korda uuesti katki teha? See on julm valu ju.

Kas poleks olnud hullem, kui nad oleksid ta kaelal täiesti väärakaks jääda lasknud?

Tore, tore.... *ei oska midagi muud öelde *

Mulle meeldib Rasmus.

Mnjah, kõik. Õhtul vb pikendan, arvuutitund on.

Uut? (A)

No.. Ei.. Aga ikkagi.. Luuvalu on meeletu ju.

Ausalt öeldes ma ei oska ette ka kujutada. Kõike muud, aga mul pole elusees kondid katki old. *sülitab kolm korda üle õla*
*ja loodab, et Rassile liiga pole teinud, kuna talle Rass meeldib*

Uhhh...

Homme? ülehomme?
Mitte täna igal juhul.
hetkel olen kirjadele vastamisega ametis... ja praeguse kirjaga läheb vabalt 11ni välja, kui mitte kauem. Siis magama.
Homme tahaks läpetada Schütsi referaadid... või vähemalt ühe neist, ja ühe raamatu läbi lugeda.
Kui siis aega jääb... kui mitte, ehk neljapäeval, (A)
Aga mitte kauem. Sest ma ise kibelen ka juba nende tegelaste juurde tagasi.

See on selline vaikne osa, kus midagi ei juhtu.
Läänestage end juba sellele lainele.
Ma kuulasin seda kirjutades The Calling - Wherever You Will Go. Pole just sellesse tujju viiv lugu, kuid siiski.
Nautige!

Kopeerisin kaks tundi tagasi asja siia ära. Siis läksin pesema ja igale poole ning sinnapaika ta jäigi. xD


14. Osa

LIISI:

Ma arvan, et kõik on mingisugusel perioodil ette kujutanud, kuidas tema matused välja näevad. Huck ja Tom olid piisavalt... õnnelikud? Ei, seda kohe kindlasti mitte. Aga nad nägid seda. Oli see midagi meeldivat? Ma arvan, et ei.

Mina kujutasin ka seda ette. Mõtlesin, et inimesed on kindlasti kurvad, kuid soovisin, et laua taga mind meenutades nende tujud paremaks muutuksid. Kujutasin ette, et mu matustel on palju sõpru ja perekonnaliikmeid. Ma kujutasin ette, et mind sängitatakse põletamata. Ja mis põhiline?

Ma kujutlesin ette, et kui see aeg kord kätte jõuan, kui ma lähen... siis ma teen seda graatsiliselt. Kõrges vanuses ja inimesena, kes on saavutanud palju ja kes endast palju head maha jätab.

Mu matustel oli tõesti palju rahvast – ema ja isa, isegi mu põdur vanavanaema oli kohale tulnud. Seal olid mu sõbrad, töökaaslased. Oli ka Tormi, kes oma vanemate ja õega ühte hoidis.

Nad olid kurvad ja läbi tseremoonia see ei muutunud. Kui oli Tormi kord minu juurest läbi kõndida, pani ta oma käe mu pea peale ning sulges silmad, lasi peal kuklasse langeda. Ta ei liigutanud end aja jooksul, mis näis kestvat tunde.

Ta nägu oli punane.

Nagu oli minugi oma, kui ma vaatasin teda ja oma elutut, kahvatut keha seal kirstus lamamas. Kui ma mõtlesin, et ma polegi selles kirstus õigupoolest üksi.

Ma olin selles kirstus noor. Nii kohutavalt noor. Isegi kirikuõpetaja rääkis noorest kadunud elust. Et nii ei oleks pidanud juhtuma, kuid see oli Jumala tahe ja blah-blah-blah.

Ma ei jõudnud oma eluga paljut teha. Ma olin leidnud inimese, keda ma kogu hingest armastan, kuid me polnud jõudnud veel pereni, kõrge vanuseni. Ma ei jõudnud abielluda ega karjääri teha – lihtsalt end rakku joosta, üritades ajakirjanikuna endale nime teha.

Ma jätsin endast maha hunniku inimesi, kes minust ja kellest mina hoolisin. Ma jätsin ühe suurepärase mehe tühja korterisse, kaks armastavat vana inimest murtud südametega, mu sõbrad ja tuttavad hämmelduma, mis minuga juhtus.

Miks ma nii lahkusin.

Mu elu jäi nii poolikuks. Aga mulle meeldib asju lõpetada. Nii väga meeldib neid asju lõpetada, mida ma alustanud olen. Nüüd on Tormil pool korterit, mida korrastada, mida minu eest lõpetada. Nüüd on kellelgi teisel mõni uudisnupuke, mida minu eest alustada.

„Kas oleks võimalik kuidagi aknaid pesta? Et rohkem valgust sisse tuleks?“ küsib Markkus meie väikeselt seltskonnalt. Näen teda nagu läbi udu, mis mu silmi viimastel päevadel katnud on. Ja see väikene hetk on lähim, mis ma ärkvelolekule jõuan.

Mu pea vajub uuesti küljele ja ma sulgen silmad, kuid läbi katkise aknaruudu paar päikesekiirt minuni jõuavad. Seda on vaid minutiteks, nii et ma naudin seda.

Markkuse matustel oli vähe rahvast. Tema tuhastati. Ma nägin jälle tema õe perekonda ja ühte vana naisterahvast, kes närune välja nägi – vana ja kortsus ja kaltsakas. Seal olid veel paar meest ja naist ja... preester. Kõik.

Mitte ühtegi liigselt kurba nägu, vaid üksik pisar siin ja seal – matused ju siiski on kurb koht. Surnuaed, kus keset talve tema matuseid peeti, oli kõle ja juba hakkas hämarduma.

Kuidas iganes ka Markkus kunagi oma matuseid ette ei kujutanud, olen ma kindel, et see polnud see.

Ja selline ärasaatmine peab paratamatult valus olema.

„Kui sul aega ja energiat on, lase aga tulla,“ ütleb Liida vaikne hääl.

„Tänan.“

Ta tundub olevat liikuv inimene. Ei suuda paigal püsida. Või on asi selles, et millegi tegemine aitab mõtteid eemale saada... kõigest muust?

Niisutan keelega huuli ja sätin end mugavamalt istuma. See on mõnus... Lihtsalt istud ja oled, lased mõtetel peast läbi käia. Võin teeselda, et olen juba elatanud naine, kes on pensionil ja kellel mees surnud ja lapsed kodust läinud.

Mul pole teha muud kui mõelda. Mõelda, mis ma oma eluga teinud olen ja mis oleks võinud teisiti olla. Mõelda, mida teevad mu sõbrad ja tuttavad ning mis neist saanud on. Meenutada oma esimest kassi ja kuidas ta mu esimese kala ära sõi. Kuidas ma siis nuttes ema juurde jooksin ja vandusin, et ma enam kasse ei armasta.

Nii palju asju, mis sa mõtlemata ütled.

Kõik need ütlused, et ma tapan end ära, kui... Ma suren, kui ma seda tegema pean... Ma viskan sussid püsti, ausõna! Ja kui vabalt me neid kasutame.

Ja kui sa ükskord surnud oledki?

Mis siis? Miks sa siis surnud oled? Kas oleks võinud jätta midagi tegemata? Midagi ütlemata?

Ma võtsin kolmandas klassis oma pinginaabri ptsikummi ära. See meeldis mulle nii väge. See oli selline kohev ja roosa ja liblikaga. Sel ajal väga harv ja ilus asi, mida omada. Ta oli nii kurb ja mures, otsis seda igalt poolt taga... Kuid ma ei julgenud seda talle tagasi anda. Ja ma ei julenud seda ka ise kanda – mis siis, kui keegi näeb? Nad saaksid teada, et ma olen varas!

Nii väikene asi... suures mastaabis, kuid kui ma oleksin selle tegemata jätnud, oleks ta ehk rõõmsam olnud, paremini õppinud ja elus hästi hakkama saanud. Oleks jätnud suhtlemata halbade inimestega ning saanud lapse pärast täisealiseks saamist.

Mitte et ma usun, et üks väikene patsikumm nii palju asju muuta võib.

Tulen mõtisklustest välja, kui laua ümber istuvad inimesed järsku kollektiivselt oma toolid tagasi lükkavad ning püsti tõusevad. Avan silmad ja näen, et üks kogu istub – Rasmuse oma. Maria on aga juba poolel teel ukse poole.

Tunnen pea juures kerget tõmmet ning avastan, et Markkus on ukse juures ja vaatab mind kõhklevalt. Ta hammustab huulde ning kõnnib aeglaselt minu juurde, tema pruunid silmad täis muret.

„Mis toimub?“ küsin. Olen ehmunud sellest kui pehmelt see küsimus välja kukkus. Nagu mu keel ei liiguks enam õieti. Nagu ma kaotaksin vaikselt oskuse rääkida. Ma olen viimastel päevadel suud lahti teinud ikka väga vähe.

„Keegi kobistab all ukse peal,“ üleb Markkus erutunult. „Ja siin kandis ei ole eriti rahvast – ega külalisi. Seega võib natukene põnevaks minna.“

„Hmm...“ Vaatan osavõtmatult maha, ja siis Rasmust, kes endiselt laua taga konutab ja nüüd sõrmega puule mingisuguseid mustreid veab. Ohkan ja tõukan end püsti. Markkuse käed liiguvad hetkeks kaitsvalt ettepoole, kuid ta tõmbab need ära, kui näeb, et ma saan ise hakkama.

Alguses lasi tal mul olla voodis ja oli ise ka meie toas. Siis hakkas ta mind igal hommikul siia, akna alla viima. Alguses viis, siis talutas, kuna mul kontides üldse energiat ei liikunud.

Kuid ma ei taha, et ta puudutaks mind rohkem kui vajalik. Tõmbun igaks juhuks temast natukene eemale. Mu käed korrastavad automaatselt juukseid, mis tunduvad selle kahe nädalaga edasi kasvavat olevat. Meeste juuksed kasvavad ka, kuid ma pole viitsinud küsida, kuidas nad neid piiravad.

Oleme just ukse juurde jõudnud, kui kõva jutuvada trepist üles liigub. Astun paar sammu oma tooli poole tagasi, olles järsku sellisest suurest lärmist kohkunud. Siis valguvad tuppa Liida, Maria ja Tõnn, kellel kõigil on täna päev, mil nende silmades on rohkem elu.

Nendega on üks pikk ja kiitsakas meesterhvas, vahest nii viiekümnendates, kes mind ja Markkust rõõmsalt üle oma prillide vaatab. Tema vuntsid liiguvad, kui ta suu naeratuseks kõverdub.

Ma ei oska sellele žestile midagi vastata.

„Tere!“ ütleb mees rõõmsameelselt ja kõlab üks vali kolksatus. Vaatan põrandale. Mees oli lasknud sinna oma puust kohvril kukkuda. See tudiseb ja kõõlub natukene, kuid jääb siis paigale. Vaatan jälle võõrast.

„Mina olen doktor Krapp!“ ütleb ta endiselt laialt naeratades ning meile oma kätte raputamiseks ulatades.

Ta on rõõmsaim surnu, keda ma siin olles näinud olen.

Vähemalt on seal nüüd arst, kes saab Rasmuse kaela ise paika panna.

Ja äkki Liisi kannab surnuna rasedust edasi ja sünnitab surnud lapse? xD
Võinoh.. Mitte surnud, aga sellises olekus, nagu nad seal on.

xD

Agaaaa... Mmmömmmm. Markkusest on kahju. Kedagi ei kotigi, et ta surnd on.
Jaaa...


Meow.

Kõik vist.

uut! ^^

Seda, kes see arst on, saate te teada järgmises jaos.... xD
Markkus on ****. Okei, tglt mitte.

Ma parem ei hakka nuputama, mis seal tärnide asemel oli.

Haha.

Doktor Krapp. *naerab* Miks mul on küll tunne, et tema on pigem antagonist kui mõni protagonistlike kalduvustega tüüp...

Mulle meeldib ikka veel Rasmus. Ma ei tea miks. Ta tundub lihtsalt... selline.

Uut. Kähku. Mul on ninja ka, ja ma ei karda teda kasutada.

Antagonist? Mida tähendab?

Uut osa ehk pühapäeval. ei usu, et varem. oleneb, kuidas vaba aega tekib.

Antagonist on... aam... ähem... the villain? Gah, googelda, ma ei oska peast normaalselt seletada.

Okei.

Pühapäev on läbi.

Ma jõudsin eile kell 5 koju, 6 läksin magama, täna kell 8 hommikul ärkasin.
Aga see-eest teile kõige pikem osa, mis siiani selles loos üldse ette tulnud on.

Nautige!


15. Osa

MARKKUS:

Istume kõik laua taga – ka Liisi, ning Krappile (nagu Kräpp – hehe) on ka tool muretsetud. Liida keetis vett ning otsis üles suvised... taimed. Ma ei tea, mis taimed need on. Rohelised ja... mingid õied. Ta tegi sellega kõigile teed. Päris hea on.

„Noh... ja siis ma võtan noa ja teen ta käele nagu sisselõike. Pikuti, mööda veene, eksole,“ seletab Krapp rõõmsalt. „Ja siis sealt hakkab verd tulema. Nagu ikka korralikku, paksu verd. Aga see haav sulgus nii paganama kiiresti, et me ei jõudnud midagi vaadatagi. Ja siis ma pidin seal selle noaga ikka uuesti ja uuesti surkima.“ Mees raputab pead ning võtab lonksu teed. „Ma olen oma surma jooksul juba nii mõndagi näinud, aga see võttis küll põlved nõrgaks. Praegugi värisevad, kui mõelda. Brr.“

Peidan oma näo plekist kruusi taha. See on ikka püsti hull. „Mida see mees tegi?“ küsin siiski vastumeelselt. Maria kõrvad liiguvad ning ta vaatab säravate silmadega Krappi, silmad säramas, nõudmast rohkem detaile.

„Ma olin ta voodi külge kinni sidunud. Mis mul üle jäigi? Me tunneme ju valu. Ühegi väega poleks mina suutnud ta kätt vabaks saada, kui ta selle kord juba endale rinnale oleks tõmmanud.“ Krapp kortsutab kulmu ja vaatab lakke. „Ja see polnud mees. Naine. Kusagil... ma ei tea, oma kahekümnendates? Koguvanus on muidugi rohkem.“

Naisele. Sellist piina.

„Miks? Miks sa seda tegid?“

Krapp paneb oma kruusi lauale ja vaatab küsivalt Tõnni. „Mis, need täitsa kollanokad alles veel? Ei tea, et põrgu piinadeks on?“

Tõnn krimpsutab nina ja võtab oma piibu suust. „Piin piinaks. Sinu katsed lihtsalt ei ole kuigi...“ Ta kehitab õlgu. „Humaansed, ütleme nii. Nad tulevad ajast, kus inimene on aa ja oo. Tema mugavus ja kõik.“

„Häh,“ lööb Krapp käega. „Need katsed on vajalikud minu uurimuse jaoks. Kes muidu järgmisele generatsioonile saaks jätta andmeid, mida neil siiani pole? Ja see naine oli nõus...“

Tõnn tsk-tab ning jääb vait.

Krapp vaatab ringi.

Ja siis vaatab ta mind ja Liisit.

„Noh, noored olete? Pole teilt õietki sõnagi kuulnud.“

Vaatan silmanurgast Liisit, kellel ei paista vastamisega kiiret olevat. Näpib oma sõrmeküüsi ja hammustab huulde. Mina viilisin enda omi hommikul, aga ei julenud viili tema kätte usaldada. Äkki võtab Rassist veel eeskuju ka oma praeguses seisundis.

„Tsipa üle kahe nädala,“ ütlen vastumeelselt, kuna ta mind niimoodi ootavalt silmitseb. Kaks nädalat, kolm päeva... ja tund. Võta või jäta natukene.

„Oii!“ Tema suured pruunid silmad löövad sädelema nagu leeklambid. Nii nagu Maria omadki. See ei tähenda head. „Aga siis,“ ütleb ta end juba lauast eemale lükates, „pean ma teid üle vaatama. Ja intervjueerima. Ma pole ammu nii noorte otsa sattunud. Kuidas te end tunnete ka?“

Vaatan, kuidas ta oma kohvri juurde töntsib ning selle lahti lööb. Võiks eeldada, et kohvris on riided, kui tal on seal näha pabereid, kääre, muid metallist riistu, mingit riidelappi...

„Mis värk sinuga on?“

„Mismõttes? Ma-“ Krapp vaatab oma õla minu poole, siis silmitseb aga Mariat. „No olge nüüd!“ hüüatab ta süüdistavalt, end püsti ajades. „Nad on siin olnud kuu aega ja teie pole jõudnud neile minust rääkida!“

„Umm...“

Liida ja Tõnn vahetavad pilke.

Maria sekkub. „Mäs. Nagu sa meil mingi regulaarne oleks. Kord dekaadis hüppad läbi, siis ka ainult selleks, et head aega öelda ja kahe lausega rääkida, mis mujal toimub. Ei osanud meie sind praegast oodata. Neil muudki õppida.“

Krapp ei lase end sellest häirida. „Ah, no olgu peale. Mina olen doktor Krapp,“ ütleb ta narrilt sügavale kummardudes. „Uurin siinse elu telgitaguseid ja meie funktsioneerimist. Kogun lugusid. Lõikan inimesi lahti, kui tarvis. Seepärast ma siin olengi – põrgus, see tähendab. Lõikasin inimesi lahti...“ ütleb ta mõtlikult.

„Teate... õpikust võib õppida vaid nii palju.“ Krapp jätab oma pöidla ja nimetissõrme vahele sentimeetrise vahe. „Kuid õppida võib hoopis nii palju.“ Nüüd hoiab ta oma käsi laiali. „Niisiis, miks piirduda õpikute ja laipadega, kuid see pole vahetu informatsioon. Et midagi väga hästi õppida, peab see olema vahetu. Sa pead nägema, kuidas miski toimib: süda tuksub, aju kuivab... noh, selliseid asju.“

Okei. Ma ei karda eriti midagi. Ma olen suurem kui enamus inimesi, pikem, kiirem. Ma olen küllaltki tark ja oskaksin metsas ilma igasuguse varustuseta paar nädalat elus püsida. Kuid see mees... tema on jube.

Tema jutt on jube, tema teod on jubedad, tema suhtumine on jube.

„Ma olen end siinmail okupeerinud sellega, et uurin, kuidas me elame. Kuidas me surmaga toime tuleme ja kuidas meie kehad siin funktsioneerivad.“

„Selles suhtes pole sulle tõesti vastast!“ hüüatab Maria vaimustunult.

„Ma tänan.“ Krapp saadab naisele säravvalge naeratuse.

„Soovite, et ma uurin teid siin, või lähme teie tuppa? Kumb tahab olla esimene?“ küsib mees entusiastlikult.

Vajun sügavamale oma istmesse. „Ma eelistaksin mitte uuritud saada,“ ütlen vaikselt.

Krapp kehitab õlgu ja pöördub Liisi poole. „No sina siis! Noor naine, ikka julgete!“ Mees muigab. „Ma ei tee liiga. Lihtsalt vaatan, kuidas teie füüsiline olek on – nagu ka vaimne...“ Tema jutt vaibub, kui ta mõistab, et Liisi pole teda arvatavasti kuulnudki.

Naine ümiseb midagi omaette.

See hetkeline elevus, mis uue inimese tulekuga kaasnes, on kadunud.

„Noh?“ küsib Krapp end tikksirgeks ajades ja kõigile küsivalt otsa vaadates. „Mis temaga siis on? Isegi sina, meie veteran,“ ütleb ta Mariale otsa vaadates, „pole niisugune.“

„Oi, aga ma olen olnud,“ vastab Maria rõõmsalt. „See oli kuskil kolmkümmend seitse-kaheksa aastat tagasi. Suure Masenduse aeg.“ Naine noogutab mõtlikult, näol unelev naeratus. „Mu tütar suri sel aastal... Aga ta läks paremasse kohta...“ Ja tema nägu tuhmub.

„Läinud,“ pomiseb Tõnn vaikselt.

Krapp torutab huuli ning viib oma pilgu Marialt Liisile. Ta kulm on kortsus. „Aga no mis kurat peab ühe inimesega juhtuma, et ta nii varakult nii... katatooniline on. Peale nõrga närvisüsteemi, muidugi.“ Mees läheneb Liisile ning vidutab mõtlikult silmi.

„Kas sa kuuled mind?“ küsib ta naise ette kükitades ning tema klaasistunud silme ees käega lehvitades. Liisi pilgutab silmi ning vaatab siis aeglaselt meest, tema näol segaduses ilme. „Kas sa kuuled mind?“ kordab mees.

Liisi pilk vilksatab ehmunult Tõnnile, siis minule. Ma langetan oma pilgu.

„J-jah.“ Liisi hääl on kähe.

„Hästi.“ Krapp naeratab. „Kuidas sa ennast tunned?“

Liisi vaatab teda osavõtmatult.

„Füüsiliselt? Kuidas sa end füüsiliselt tunned?“ uurib mees.

Liisi neelatab ja kogub end mõne sekundi. „Nõrgana... Väga nõrgana.“

„Ja vaimselt?“

Kiristan hambaid. Seda pole vaja. Ma tahaksin Liisi ta käest päästa, kuid ei suuda end millegipärast toolilt tõsta.

Liisi pöörab oma pea ära. Kujutan ette, kuidas ta huulde hammustab ja mööda tema põske pisar allapoole veereb. See on nagu unenägu. Halb unenägu.

„Ja vaimselt?“ küsib Krapp uuesti, nõudlikumalt.

Kiristan endiselt hambaid. Sa ei räägi Liisiga niimoodi. Ei räägi! Kui tema ei taha rääkida... „Siis sa ei räägi!“ ütlen kõva häälega. Tõusen toolilt nii kiiresti püsti, et see maha pikali kukub. Hingan raskelt ja avastan, et mu käed on külje peal rusikas.

Krapp vaatab mind üllatunult. „Istu maha, poiss. Ma teen siin ainult oma tööd.“

„Ja mis töö see oleks?!“ küsin vihasemalt, valjemat. „Teiste hinges surkimine? Nende enestunde halvendamine?“

„Ma kõigest uurin, miks me siin oleme. Mis eesmärk sellel kõigel on. Miks ta on selline nagu ta on. Ma tahan teada.“

„Ja sind ei huvita tagajärjed, eksole? Mida see teistele inimestele põhjustab?“ Mu raev aina kasvab, kuni ma kuulen oma verd keemas, vulisemas. „Nagu see vaene naine, kelle käe sa uuesti ja uuesti lahti lõikasid, et näha mida? Mida?“

„Mul oli ainult seda vaja teada, mis saab, kui surnul on verd organismis vähe, peaaegu üldse mitte!“ Ka Krapp karjub nüüd. Ta on minust peajagu lühem. Ma võtan ta iga kell. Või siin teiste eludega mängima. Liisi eluga mängima.

„Sina verista teine kord iseennast!“ hüüatan.

„See on natukene raske,“ ütleb Krapp õlgu kehitades, nägu jälle asjalik. „Iseenda veristamiseks peaks mul olema suurepärane valulävi. Ja olematud enesekaitseinstinktid. Selline asi vajab meelekindlust, mida mul pole. Ja mul oleks meeletult raske hoida end asendis, kus võimalikult palju verd välja voolaks, rääkimata keerukusest-“

„Kuradi lits, ma veristan su praegu isiklikult ära!“ möirgan mehele kallale tormates. Löön talla jalaga kõhtu ning ta koperdab tahapoole, käed kaitseks ees, silmad pungis. Säh sulle valutalumatust. Ma ei jäta järele, löön uuesti ja lükkan ta pikali, hüpates tema peale, et teda kinni hoides edasi klobida.

Võimalikult palju valu. Võimalikult palju piina.

„Oi! Oleks mul vaid fotoaparaat!“ kilkab Maria, kes on vahepeal naasnud. Ma vaevu kuulen teda.

Krapp rabeleb ja üritab mulle vastu äsada. Võtan vastu ühe löögi näkku, kui tagasi tõmbun ja tal minna lasen. Kaks sammu, ja ma olen tal jälle kallal. Ma tirin ta pikki juukseid, ma kägistan teda, ma jätan kõik ausad võtted ja keskendun ainult tema piinamisele.

Kui ta siis ikkagi minema pääseb ja ma talle pimedas raevus järgi torman, kuulen karjatust ja peatun. Pöördun, et näha Liisit maas lamamas ning raskelt hingamas.

Peatun.

Vaatan kordamööda nii Krappi kui ka Liisit. Ja hingan. Veri mu peas jätab kohisemise. Ma suudan mõelda. Kui palju ma siis ka ei tahaks, et ma seda ei suudaks. Aga ma mõtlen.

Torman Liisi juurde ning aitan ta maast üles. Naine ei kurda, lihtsalt laseb mul end tooli tagasi panna. Tooli, kust ma ta välja tirisin, kui hetkeks tema olemasolu unustasin.

Liisi olemasolu unustada.

See ei tundu õige.

Lükkan ta juuksed kõrva taha ning lasen oma peopesal tema põsel peatuda. Ta vaatab mind punaste silmadega. Lihtsalt sekundi. Ja nendes on midagi tänu taolist.

Siis vaatab ta eemale.

„Ohh-ohh-hoo!“ Vaatan Krappi, kes end Maria tooli najale toetab ning kõhust kinni hoiab. Kuid sellele vaatamata naeratada suudab. Ja oh sa issand, kuidas see Maria naeratust meenutab. Mõlemad maniakaalsed, kuigi Maria hetkel jälle meie hulgas ei viibi. „Kas ma olen seotute otsa komistanud?!“ küsib ta naerma hakates. „Kae rõõmu!“

Mu käsi liigub kaitsvalt Liisi ümber, kui ma oma suu avan ning tal persse või kuhugi analoogsesse kohta minna käsin. Kuid minust jõutakse ette.

Liida tõuseb püsti ning tema pikk seelik voogab, kui ta Krappi poole pöördub. „Ma kardan, et meie külalislahkus on end ammendanud. Palun mine ja ära tüüta meid enam kunagi.“

Krapp naerab ja viipab ühe käega meie poole. Mu haare Liisi ümber tugevneb. „No ole nüüd, Liida-kallis. Kas sa tead ka, kui harv see on? Kaks seotut? Vaat et isegi harvem kui mõni rasedana surnud naine siin ringkonnas. Lase mul neid uurida.“

Ma tardun, kuid Liida on sama enesekindel kui ennegi.

„Mine ja otsi siis mõni rase naine, kelle jõnglase kasvamist jälgida. Meie sind siia enam ei soovi,“ ütleb Liida kindlalt.

„Liida...“

Tõnn ohkab ning võtab oma piibu taaskord suust, nagu vana rahu ise. „Me hoiame kokku. Ja praegu oled sa kolmandikuga meist ebaviisakalt käitunud ning ülejäänud seltskonna endast välja ajanud. Palun lahku ja ära järgneva paarikümne aasta jooksul oma nägu siia näita.“

Krapp avab suu, nagu ta sooviks midagi öelda, kuid sulgeb siis selle uuesti. Nõutuna veelkord ringi vaadanud, jääb ta pilk viimaseks pidama minule ja Liisile. Ta silmad muutuvad piludeks. Siis pöörab ta otsa ringi, paneb oma kohvri kinni ja kaob.

Hingan välja õhu, mille hoidmisest ma teadlikki polnud.

„Ta võib olla väga lõbus, kuid vahel...“ Tõnn raputab pead ning paneb piibu tagasi suhu. Selles ei põle midagi. Pole kunagi põlenud.

„Vahel on ta meie jaoks liig. Ma pole kindel, kas ma ise oleksin lasknud tal teid läbi vaadata,“ pomiseb Liida uuesti istudes ning mulle oma läbitungivate silmadega otsa vaadates. „Rasmus...“ Tema kaastundlik pilk libiseb nüüd noormehele, kelle olemasolust ma suurem osa ajast teadlikki pole. Sest ta lihtsalt eksisteerib. Vaid vahel sõna siin ja seal. Naine hammustab huulde. „Temale tegi doktor rohkem halba kui head.“

Vajun Liisi tooli kõrvale maha ning tõmban jalad kõhu alla, toetades nendele oma pea. Last ootav naine? Laps, kelle kasvamist jälgida?

„Mm... Liida?“ küsin ettevaatlikult. Kas ma tahan seda teha? Liisi juuresolekul kuuldavale tuua?

„Jah?“ küsib naine.

„Kui... Mis te enne mõtlesite, kui rääkisite neist naistest, kes surid... ee... rasedatena? Nende jõnglaste kasvatamisest?“ Hoian hinge kinni. Mitte ükski muskel mu kehas ei liigu.

Kuulen, kuidas Liida oma tooli peal niheleb. „Noh... Meie kehad töötavad ju edasi. Juuksed kasvavad; kui jood, siis on vaja urineerida... Selline värk. Ja noh... sama toimub ka meie sisemusega. Kui naine sureb rasedana ja tema laps on sel ajal elus ning kahjustada ei saa... rasedus ei katke.“

Liida on vait, mina olen vait.

„See on imeline asi tegelikult.“

Üritan naeratada, kuid ei suuda. Kergendus on meeletu. See rõõm, mis minust välja saada üritab... see on siiraim rõõm üldse.

Tunnen, kuidas sisemusest nuuksed endale teed välja rajavad ning avastan mõne sekundi pärast, et ma vappun üle kogu oma keha.

Ja siis kellegi nuuksed ühinevad minu omadega.

SILLE!
*kallistab*

Sa-sa-sa-sa...

Ma ütlesin, et krapp on nõme.

Liisi on ikka veel rase! Ja see laps kasvab edasi! ^____^

Oh Sille küll...

*ohe* Uut?