Habras: Haavatav XVII

"Raphael, kas sa ei tea, mis kell on?"
Heitsin pilgu üle õla ja nägin eemal elutoa ukse lävel ema seismas ja meid vaatamas. Mul polnud aimugi, kui kaua ta juba seal meid passida võis.
Rafe liigutas end minu kõrval ja tõmbas oma käed aeglaselt mu ümbert ära. "Paistab, et piisavalt palju..."
Ta tõusis vastuvaidlemata püsti ja soovis mulle viisakalt head õhtut ja sammus siis mu emast mööda esikusse.
Jäin elutoa diivanile mossitama. Ma ei tahtnud õhtut veelgi kurvemaks muuta ja välisuksel seda piinlevalt lõpetada.
See oli emast nii jabur, lasta meil kohtuda aga hoida meie vahel distantsi- ei mingit suudlemist ja muud sarnast tema majas. Mu ema polnud vanamoeliste vaadetega ja see tegi asja minu jaoks veel eriti ülekohtusemaks.
Nagu ta ise poleks noor olnud...
Peale seda õhtut, mil ema ootamatult koju jõudis ja taipas, mis meil kahel teoksil oli, ja peapesu, mis mina siis sain, kui Rafe lahkunud oli, muutus meie omavaheline suhtlemine peaaegu et minimaalseks. Mine olin tema peale solvunud ja vihane, tema aga minus pettunud. Ja ega see ei lugenud, et me oma suhte algfaasis olime. Ema ei uskunud ning paikapandud reeglid jäid kehtima.
Näiteks keelas ta meil kuuks ajaks igasugused kohtumised. Viimased koolinädalad me muidugi koolis kohtusime ja saime segamatult koos olla, kuid see polnud ikkagi see, mis kahekesi...
Teiseks piiras ema mu helistamisi, kuid interneti vastu ei saanud ta kuidagi. Mõnikord me Rafe'iga kasutasime
suhtlusportaalide võimalusi, kuid peale üht nädalat andsime alla.
Esimene suvekuu möödus tänu Ellyle, Sarale ja Alysonile ideaalselt, kuid ülejäänud kaks tõotasid mind murda...
Mingi ime väel oli kooli kehalise kasvatuse õpetaja-jalgpallitreener märganud viimasel koolinädalal Rafe'is potentsiaali hea jalgpallur olla. Esialgu piirdus see vaid pingil varumehena istumisega, kuid kui kätte jõudis juuli, saabus teade, et meeskond, kuhu kuulub ka Elly vend Jake, sõidab pikalt kestvasse jalgpallilaagrisse, kus kohtutakse mitmete võõraste meeskondadega.
"Mina olen küll rahul, et Jake'ist pooleteiseks kuuks lahti saan," rõõmustas Elly toona, kuid nähes minu ilmet ruttas end parandama: "Oh, Quinn... ma tean, et..."
Noogutasin vaid.
Ema ei lubanud mind isegi Rafe'i ära saatma. Kui ta viimaks alla andis ja hea proovis olla, oli juba hilja. Ma oleksin pidanud kihutama, et lennujaama jõuda, kuid isegi siis poleks jõudnud...
Ma tõepoolest ei mõiganud millega ma sellise karistuse äa teeninud olin. See oli puhas ülereageerimine. Ma oleks sellest
veel aru saanud, kui ta meile otseselt peale sattunud oleks kuid... Kõik see ühe pahupidi pusa pärast? Jabur.
Pääsesin ema seatud ahelaist viimasel augustikuu nädalal, kui Rafe meeskonnaga tagasi saabus. Esimene asi, mida ma siis tegin, oli talle helistamine...
"Emps..," pomisesin nõudlikult.
"Homme on kool."
"Mis siis?"
"Sa pead välja puhkama," hüüdis ta esikust välisust lukku keerates.
"Mismõttes? Kas ma olen alles mingi jõmpsikas, kes kell pool kümme magama poeb? Ma ise küll nii ei arva..."
"Quinn," ohkas ema väsinult kui elutuppa tagasi jõudis. "Ma soovin sulle ainult kõige paremat."
"Rafe ongi kõige parem."
"Tõesti?" venitas ema kulme kergitades. "Sa oled nii noor, sul on terve elu ees... Ma usun, et..."
"Mida sa usud? Tõsiselt, ema, mis sul Rafe'i vastu on?"
Olin püsti tõusnud ja valmis toast lahkuma, et end teisele korrusele peita.
Ema tasandas häält: "Vabandust, kullake, aga mul on raske teda usaldada."
"Sina ei peagi teda usaldama. Mina usaldan teda ja sellest piisab."
"Sa arvad, et piisab."
"Jumal hoidku küll!" sisistasin tigedalt. "Kas sa arvad, et kogu nende idiootsete reeglite järgi elamine paneb sind teda usaldama? Sa ei anna talle võimalustki... Ta on suurepärane."
Ema tõstis allaandvalt käed: "Okei, okei!"
Jäin teda kerge võiduka muigega vaatama.
"Olgu!" ohkas ta raskelt. "Tehke, mis tahate."
"Päriselt?"
"Jah."
"Tänan," mühatasin üllatunult. Vabadus tuli kuidagi liiga ruttu... Kuid see vabadus tundus liiga habras, et sellest kiirelt kinni rabada.

"Mida me siis õhtul teeme?" küsisin järgmisel päeval koolis lõunapausil pühalikult ja absoluutselt kõigi nägudele ilmus lai naeratus. Nad teadsid mida see tähendas...
"Lähme kinno," pakkus Elly ja Sara nõustus temaga otsekohe.
"Ma ei tea isegi, mida hetkel näidatakse. Pole nagu vajadust end sellega kursis hoida olnud," laususin naerdes ja nõjatusin mõnusalt vastu Rafe'i.
"Reeded on teie kahjuks actionite päevad," tõdes Jake fakti ja heitis pilgu Rafe'ile. Mõlemad hakkasid naerma.
"No selleks oletegi teie meil," naeris Sara ja pistis joogikõrre suhu. "Te ajate meil seda mõtetut tegevust mõista."
Rafe mühatas lõbusalt ja lõpetas söömise.
"Me vist peame tundi minema."
Ajasin end püsti ja ootasin Rafe'i järele.
"No õhtul helistame siis," otsustas Alyson. "Me peame kuidagi ju Quinni vabadust tähistama."
"Muidugi peame," hüüdis Jake ja naeris. "Laupäev ju jälle trenn meil, Rafe."
Rafe laksas käega otsaette: "Oh pagan."
Võtsin Rafe'i käest kinni ja toetasin oma pea vastu poisi õlavart.
See nõme jalgpall...
Viipasime Sarale, Ellyle, Alysonile ja Jake'ile ning hakkasime minema. Reedene koolipäev oli üsna pikk- üheksa tundi- kuid teadmine, et ees ootas nädalavahetus, aitas selle kenasti üle elada.
"Miks sa nii vaikseks jäid?" küsis Rafe, kui me teisele korrusele jõudsime, kus järgmine tund hakkama pidi.
"Ma olen lihtsalt väsinud."
"Juba?" manas Rafe näole mossituse ja vaatas mind ootavalt.
"Mida?" viskasin koti meie kõrvale aknalauale.
"Minus juba väsinud?"
"Sinust mitte iialgi," müksasin teda mänglevalt.
"Kunagi sa ei tahtnud mind tundagi..."
"Ole," venitasin ja pöörasin Rafe'ile selja, kui märkasin teisi tulemas. Nende järgi tammus kohe õpetaja.
Sara lipsas minu kõrvale: "Otsustasime siiski kinno minna. Saame seal siis kell kaheksa kokku?"
"Ee..."
"Muidugi, ma korjan Quinni auto peale ja seal siis näeme."
"Oot, miks ma otsustada ei saa?"
Sara pööritas silmi.
"Sul on mees, selle pärast."
"Ha-haa, Sara. Mida iganes."
Rafe kummardus pisut ja surus mu laubale suudluse.

Kinos osutus üsna igavaks. Vaid poistel oli lõbus lõputut tulistamist ja kihutamist vaadata. Umbes pool tundi peale filmi algust andsime me Elly, Sara ja Alysoniga alla ning seadsime end sisse kino hubases kohvikus. Poisid, sealhulgas ka Dante, kelle Rafe kaasa kutsunud oli, jätsime kino pimedasse saali.
Rääkisime tüdrukutega kõigest- poistest, koolist, elust... Kõigest, mis vähegi huvi pakkus.
Kui meie jutuajamisse esimene unine paus tekkis, otsustasin võimalust ära kasutada ja wc-sse minna. Kino wc oli tumedates toonides ja palju hubasem, kui kõik need teised haiglavalged ruumid, kuhu mul varem asja on olnud. Mõne minuti pärast seadsin sammud taas kohviku poole, kuid märkasin järsku midagi veidrat teiselpool tumedat klaasseina.
Mingi vari justkui liikus minuga kaasa ja vedas sõrmega klaasi peale ebaühtlast joont. Kui ma seisma jäin, nägin, kuidas see keegi oma käe vastu klaasi surus ja küünistavat liigutust tehes seda allapoole vedas.
Hetke pärast heitis ta end vastu klaasi ning ma nägin teda kogu tema haiglases hiilguses.
Justkui meie vahel poleksi seda tumedat klaasi olnud...
Tardusin paigale.
Ma ei suutnud jalgu liigutada, ma ei suutnud mõelda...
Ma ei suutnud mitte midagi teha.
"Quinn!" kuulsin järsku Alysoni häält ja ärkasin oma tardumusest.
Ma kaotasin tasakaalu, kuid tänu seinale ja Alysonile jäin püsti.
"Mis juhtus? On sul halb olla?" päris ta murelikult.
"Ma..."
"Mida?"
"See oli tema..." kogelesin värisedes.
"Kes tema?" ei mõistnud Alyson.
"Thalia," laususin kramplikult ja vaatasin Alysoni.
"Thalia?" kordas ta uskumatult.
"Jah," noogutasin nuuksudes ja Alyson võttis mu ümbert kinni. "Lähme, me peame siit võimalikult ruttu kaduma. Kui kohvikusse jõuame siis lähen kutsun Rafe'i. Me ei või aega kaotada."
Aga me juba kaotasime...