Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

Ma siin niisama unetu Kell peaaegu viis hommikul ja ma pean kell 7 tõusma. Lõbus Und ei tulnud ja siis hakkasin kirjutama. See peaks selgitama ka ebaloogilist sõnade järjestust, kui seda kuskil juhtunud on... Loodan, et meeldib.


14. Printsess

"Sa oled imeilus, Summer," surus Joshua mulle klaasi pihku ja istus mu kõrvale diivanile. "Väga ilus."
"Tänan," vastasin viisakalt tema komplimendile ja vaatasin klaasis sillerdavat vahuveini. "Kuule, ma ei taha seda."
"Mis? Joo-joo," patsutas Joshua mulle õlale ja lükkas juuksed teisele õlale.
Mu keha läbistas ebameeldiv surin. Tõstsin vaba käega pisikese ümbrikkoti sülle ja võtsin klaasist sõõmu veini. Joshua libistas käe mu õlalt mu piha ümber ja nihkus mulle pisut lähemale.
"Lihtsalt kerge kodune soojendus..," sosistas ta mesimagusal häälel ja ei pööranud minult pilku. Mu silmad vaatasid naelutatult ühte punkti ning mõttes soovisin, et saaksin aega tagasi keerata. Miks ma ometi lasin Joshual end nõusse rääkida? Miks? Ma saan temaga ka muudmoodi mängida. Miks ma nõustusin siia tulema?
"Kõige ilusam oled," meelitas Joshua ning ma surusin silmad kinni kui tundsin tema huuli oma õlal. Aga see kestis vaid sekundi.
Daniel müksas Joshuat. „Liigume edasi.“
„Juba?“ päris Joshua vastu ja võttis käe minu ümbert ära.
„Muidugi. Kõik on omadega varsti läbi nii et teeme minekut.“
„Olgu, Dan,“ ohkas Joshua ning tõusime koos püsti.
Danieli plaan korraldada mõnus korteripeoke, kukkus minu meelest läbi, kuna õhtu jooksul selgus, et pooled tema head sõbrad lubasid meiega liituda alles klubis. Korteris oli meid täpselt nii palju, et kogu kamp mahtus ilusti kolme autosse ära. Loomulikult istusin mina Joshua uhkesse autosse, sest tema jaoks ei tulnud kõne allagi, et ma viibin need viisteist minutit, mis Danieli korterist klubisse sõidame, temast eemal, kui on võimalus tema ligidal olla.
Klubi vali muusika muutis mu olemise raskeks. Mul oli lausa lämbe. Rahvas oli külg-külje kõrval koos ning selleks, et kuhugi liikuda, pidi meeletult trügima ja rabelema. Kaotasin Joshua silmist juba 20 minutit peale saabumist ning tundsin ennast eksinuna. Oletasin, et kõige turvalisem on istuda baarileti ääres, kui jäärapäiselt tantsivas massis trügida ning rajasin endale teed sihtkohani.
Olin baariletist paari meetri kaugusel, kui keegi krabas mu käest ning tiris mind endaga kaasa. Üritasin kätt ära tõmmata kuid rahunesin, kui tundsin Danieli ära.
„Kus Joshua on?“
„Tal on pisut tegemist. Ma hoolitsen sinu eest,“ lubas ta ja lasi mu käest lahti. Tantsisin temaga paar lugu ning tundsin end pisut kindlamalt. Korteris tekkinud ebakindel olek kadus ning asendus pisut rõõmsamate emotsioonidega.
„Kurk kuivab, lähme võtame midagi juua,“ astus Daniel minust mööda ning ma tippisin talle nii kiirelt kui võimalik järele.
„Kus teised on?“
Daniel muigas: „No eks nad kuskil siin on...“
Baarmen libistas meie juurde kaks joogiklaasi.
„Äkki Joshua on mulle helistanud või midagi...,“ pomisesin endamisi ja sorisin oma pisikeses kotis, et telefon leida.
„Vaevalt, muusika on siin nii vali, et mõtetu oleks helistada.“
Pisikesel ekraanil polnud märkigi mõnest vastamata kõnest. Panin telefoni kotti ja võtsin oma joogist sõõmu.
Rääkisin Danieliga, pilguga Joshuat otsides, lootes, et ta peagi välja ilmub. Või et nende hilisemate liitujate hulgas oleks ka Claudia... Tunneksin end siis vähekegi mugavamalt, kui Danieliga siin.
Kui klaasid tühjaks joodud, tõmbas Daniel mind uuesti endaga kaasa. Tantsisime veel ning ma tundsin, kuidas ööklubi paks õhk mu olemise palavaks muutis. Ma tahtsin puhata. Ma tahtsin istuda. Aga kuskil mujal, kui baarileti ääres.
Daniel juhtis meid peagi taas läbi rahvamassi ning peagi läks olemine kuidagi paremaks. Rahvast ei olnud siin üldse palju. Samuti oli siin ka rahulikum. Nägin tumedaid diivaneid, laudu... Rahvast, kes rahulikult istusid ja jõid oma jooke.
Muusika oli endiselt vali, kuid tantsu vihtuv mass jäi meist piisavalt kaugele. Kuigi ka klubi selles tsoonis oli pisike vaba plats et tantsida, mida mõned paremas tujus olijad ka tegid.
„Istu, Summer,“ ütles Daniel, kuid pigem lasi mul maanduda mustale ringikujulisele nahkdiivanile ning tuli siis ise minu kõrvale. Toetasin pea vastu seljatuge ja hoidsin väsinud silmi lahti, uurides, kes veel meie juures on. Paar tüdrukut, Joshua, kes millegi üle lõbusalt naeris ning veel mõned tuttavad näod.
„Ma olen..,“ pomisesin vaevaliselt.
„Mis sa oled?“ uuris Daniel ja tundsin, kuidas tema käed mööda mu keha liikusid. Üks käsi peatus mu õlal, teist libistas ta aeglaselt põlvest ülespoole.
„Väsinud,“ ohkasin ja ajasin ennast pisut püsti.
„Oh, kullake,“ naeris Daniel ning ma eristasin selles õelaid, parastavaid noote.
Ja midagi rohkemat polnud vajagi, et aru saada, et midagi oli väga-väga viltu. Ma polnud lihtsalt niisama väsinud. Ma olin... ohver.
Joshua nipsutas sõrmi ja kui ma silmad avasin, oli diivanilt enamus rahvast kadunud. Daniel kaisutas mind kergelt, ütles, et peab korra minema, kuid tuleb kohe tagasi.
Ma ei osanud talle midagi vastata. Ega tahtnudki seda teha. Ma teadsin, mida ma tegema pean, kuid mu keha ei tahtnud mind kuulata. Olin liiga uimane, et end päästa... Mu silmad vajusid kinni ning istusin niimoodi lohakalt diivanil seni, kuni tundsin kedagi enda kõrvale istumas.
„Hei,“ kõnetas mind keegi, kuid see hääl oli võõras. Raputuse peale avasin silmad.
„Hei,“ veerisin võõrale tervituseks, kes mind äraehmatatud pilguga vaatas.
„Kuule, sa pead siit kaduma. Kas sa tunned neid, kes sul siin enne olid?“
„Jah, need on... mu sõbrad,“ seletasin raskelt.
„Toredad sõbrad sul.“
Pikkade blondide juustega tüdruk tõmbas mind püsti. „Ma ei saa sind siia niimoodi jätta. Ma juba enne märkasin, et asi on kahtlane ja ei suutnud pilku pöörata. Mu sõbrannale tehti sama. Seepärast ma ei suuda nüüd vahele sekkumata jätta, kui mul on võimalus keegi päästa.“
„Nad on mu sõbrad,“ torisesin, kuid sügaval sisimas, mingi teadvusel olev osa minust teadis, et see on täielik vale.
„Aja nüüd jalad alla..,“ käskis võõras tüdruk ja tuikusin tema najal klubi väljapääsu poole.
Me ei väljunud samast uksest, kust Joshua, Danieli ja teistega sisenesime, kuid ilmselgelt oli sel ka oma põhjus...
Jõudsime pimedale kitsale tänavale, kus oli palju prügikaste ning mõnikümmend meetrit eemal paistis alles valgustatud tänav. Aeg-ajalt kostus mu kõrvu ka automürin ning siis märkasin ka sähvatusi kõrgel taevas. Äike.
Istusin trepile ning too võõras blond tüdruk kükitas mu ette.
„Ma kutsun sulle takso. Kas sul on raha?“
Ulatasin talle oma koti.
„Oh, okei... Aadress?“
Samal ajal kui ma silphaaval talle oma aadressi ütlesin, soris ta mu kotis, et veenduda, kas mul on raha, et ma ikka koju pääseks.
„Peaks välja tulema küll.“
Ta tõusis püsti ja astus minust mõned sammud eemale. Kuulsin tema häält, kuid ei keskendunud tema sõnadele... Toetasin pea põlvedele ja võitlesin selle iiveldama ajava tundega, mis mu kõri nööris.
Mõne aja pärast aitas see võõras tüdruk mind takso tagaistmele istuma, ütles taksojuhile mu aadressi ja soovis mulle kõike head.
Ja mina ei suutnud teda isegi tänada enda päästmise eest... Öelda seda ühtainsat lihtsat sõna.

"Tüdruk, kohal," lausus taksojuht mulle juba mitmendat korda, kuid alles nüüd, kui ta valjemalt mind kõnetas, kuulsin teda. Pingutasin, et end autost välja saada. Olin terve tee maganud.
"Saate hakkama? Majani on üksjagu maad ka..."
"Saan-saan," pistsin juhile raha pihku, mis Joshua alles päeval mulle andnud oli. Ma teadsin, et seda on palju rohkem, kui sõit ööklubist mu koduni maksma läks, kuid see polnud nagunii minu raha. See oli Joshua raha... Minu jaoks räpane raha, millega ma võisin hoolimatult ringi käia.
"Neiu, oodake, ma pean teile tagasi ka andma..."
"Pole vaja, jätke endale," surusin läbi hammaste ja soovisin tüsedale taksojuhile head ööd. Ta naeris muhedalt hea teenistuse üle ja ütles mulle midagi, kuid ma ei suutnud tema sõnadele keskenduda. Ma pidin end majani vedama. Isegi kui ma jään verandal magama, pole ka hullu. Ma olen siiski kodus ja sellises olukorras on isegi verandal okei öö mööda saata. Astusin paar aeglast sammu, samal ajal oma koti rihma randme ümber mässides.
Eemal mere kohal sähvatas ning mõne sekundi pärast kostus mu kõrvu kohutav mürin. Võrreldes päeval valitsenud kuumusega oli õhk nüüd ootamatult jahe. Mitte külm aga nii jahe, et see kosutas mind. Ja see oli hea. Jäin seisma, kui taksojuht mu selja taga autole hääled sisse lõi ja minema sõitis.
Sammusin edasi, proovides mõtetes korda luua. Mis siis ometi juhtus? Mis, kes, kuidas? Miks mulle nii tehti?
Astusin paar lühikest sammu edasi ning siis lõi siht mu silme ees virvendama. Kõikusin, kuid jäin püsti.
Mu silmist veeresid pisarad, kuid ma ei nutnud. Vähemalt mitte veel. Pidin koju saama. Kindlasse turvalisse kohta varjule.
„Sa oleksid edukam, kui need jalast võtaksid...“
Jäin seisma ja pöördusin.
Chadi muhe oleks hääbus kui ta nägi, kui kehv ma välja näen. „Mis juhtus?“
Turtsatasin: „Hoolid sa sellest üldse mis juhtus?“
„Hoolin küll, kui asi sind puudutab. Mis juhtus?“
„Kui ma seda isegi teaksin..,“ pomisesin ja asusin edasi liikuma. Vaevaliselt ja kõikudes. Kogu oma viimast jõudu jalgadesse suunates.
„Summer...“
Chadi hääl oli nii murelik, et see puudutas mu hinge. Isegi sellises olukorras. Astusin sammukese ja mu parem jalg nõksatas ohtlikult. Sellest Chadile aitas. Ta tuli minu juurde, üks käsi mind toetamas, et ma ei kukuks enne kui ta midagi teha jõuab, ning haaras mind siis sülle.
Toetasin pea tema õlale, vasak käsi süles, parem käsi alla rippumas. Ja siis oli kõik must. Ma ei näinud ega tundnud midagi.