Tuba (16 osa; Lõpetatud!)

TUBA


Kuidas ma olen kirjutamist igatsenud...
Ma ei usu, et "Tuba" väga pikk jutt tuleb, kuid mingi väike vahepala siiski. Suvi on nii kiire olnud, et... ugh. Loodan, et ta on teile huvitav ja tegus olnud ja et sügise tulles jõuab veel rohkem loomingu juures aega veeta.
Seniks aga lugege ja avaldage arvamust! :)


1. osa

BRITT

Ohkan raskelt ning potsatan voodile istuma. Madrats vetrub natukene ja pilt käib paar sekundit üles-alla, kuni ma paigale jään. Toetan oma selja vastu seina ning vaatan isa poole.

„Noh... nüüd on kõik vist,“ ütleb ta närviliselt naeratades. „Minu laps on suureks kasvanud.“

Pööritan silmi. No ausalt ka. Kaua sa jõuad seda ühte ja sama joru kuulata? Aga nad emaga nagu tahaksid, et ma neile pidevalt meenutaksin, et minu ülikooli minemine ja väljakolimine ei tähenda, et ma nõiaväel enam nende laps poleks.
Niisiis teen ma neile iga kord, kui nad selle asja teemaks võtavad, headmeelt ja kinnitan, et ma olen endiselt nende tütar.

„Olen. Aga see ei tähenda, et ma teid enam ei vaja,“ ütlen tõsiselt – see on ka tõsi. „Ma vajan teie rahakotti, kui ei midagi muud.“

Isa muigab mu otsekohesuse peale ning vaatab oma kella. „Aga ma pean nüüd tagasi sõitma hakkama. Ole siis tubli ja... ära oma korterinaabreid sega ja... saa oma toanaabriga hästi läbi ja... jah.“

„Ma olen kindel, et kõik on toredad.“

Me juba nägime teise toa asukaid – kaks toredat tüdrukut, mõlemad teist aastat ülikoolis. Isa ees ütlesid nad, et ei joo ega suitseta ega pidutse, aga kui me kaste tassides korraks kuue silma vahele jäime, tunnistasid tüdrukud, et nad pidutsevad lihtsalt teistes kohtades.

Kuigi ega siin pidutsemine võimatu pole – Tartu Ülikooli ainus ühikas, kus pole järelvalvet.

Ma pole veel ainult oma toakaaslast näinud. Sain teada, et ta tulevat homme. Selleks ajaks olen mina oma asjad juba korda sättinud ning kõik vajaliku tema toa poolelt enda poolele vedanud.

Nali.

Ainult natukene.

„Mina ka,“ ütleb isa mind kohmakalt kallistades, kui ma üles olen tõusnud. „Ja kui probleeme on, anna teada, eksole?“

„Mhm,“ pomisen, nina vastu tema rinda lõmastatud.

Kui isa ära on saadetud, lähen vaikselt enda tuppa tagasi ning hakkan lahti pakkima. Päris hirmus on mõelda, et olen nüüd üksinda. Ma olen kindel, et saan hakkama, aga... See koht ei tundu veel koduna.

Mis muidugi ei tähenda, et ta mu koduks ei saa.

Ma lihtsalt loodan, et mu toakaaslane on tore tüdruk ja me hakkame sama hästi läbi saama kui tüdrukud kõrvaltoast.


***

Ärkan valju kobina peale.

„Mõh?“ küsin enda pead kergelt tõstes ja end istukile ajades.

Uks avaneb ning üks mu uutest korterikaaslastest, Piia, pistab oma pea sisse. Ta nägu on kergelt punane ja ta on täiesti ähmi täis. „Su toakaaslane on siin,“ ütleb ta kiiresti. Lisa sellele veel minu unisus ja mul on asjadest arusaamisega natukene raskusi.

„Ahhh... tore?“ küsin silmi hõõrudes ning silmi kissitades kella poole vaadates – ma vajan prille, kuid miinus pole nii suur, et ma neid kogu aeg käeulatuses hoiaksin. Kell on VIST pool üheksa hommikul. Ma pole kindel.

Panen prillid ette.

Piial on endiselt tema pidžaama seljas (karumõmmidega püksid ning valge topp) ning ta punased juuksed on täiesti kaootiliselt patsi pandud.

„Uhh,“ ütleb Piia närviliselt itsitades. „Sa tahad end kiiresti voodist püsti ajada ning riidesse panna, võib-olla juuksed ka ära kammida.“

Kortsutan kulmu. „Miks?“ Ma hakkan oma toakaaslast nagunii kogu aeg totaalse padjakaga nägema.

Piia avab suu, et mulle midagi öelda, kuid ma saan vastuse enne, kui ta suust ühegi sõna välja saab. Uks lükatakse pärani lahti ning Piia, oskamata ise kuhugi minna, nügitakse tuppa sisse.

„Tere-tere!“ hüüab uustulnuk ühe suure kastiga tuppa sadades ning seda oma voodi ette maha pannes. Olgu. Nüüd ma mõistan, miks ma oleksin tahtnud olla riides, meigitud, kammitud juuste ja pestud hammastega.

„Mina olen sinu uus toanaaber,“ ütleb too ühe sammuga minu ette astudes ja mulle oma päevitunud kätt ulatades. Võtan selle juhmilt vastu ja raputan, hoides teise käega tekki rinnal – ma magan nimelt aluspesus. „Martin on mul nimeks.“

„B-Britt,“ ei saa ma rohkem sõnu suust.

Tundub, et mu toakaaslasel on üks üleliigne kehaosa.

Hahhaaaa... viimane lause ajas mind laua alla naerma lausa Väga äge. Lõpuks ometi jutt, mida ka mina, loodetavasti, sinu loomingust jõuan lõpuni lugeda.

Uut!

Haha.
Ma natukene kõhklesin viimase lause juures... aga kuna see tuli mul sinna nii loomulikult, otsustasin instinkte järgida ja lasta tal jääda.
Loodan, et siis jõuad selle läbi lugeda. Eks see ole vist kergem, kui algusest peale lugeja oled.

Mulle meeldis täitsa päris palju

Ja viimane lausa oli tabav, ajas näi mõnusalt muigvele

(H)
Aitäh!

Üks üleliigne kehaosa...
Hahahahahahhahaha

Ei, mulle nii meeldis. Ning viimaks üks lugu, milles ma algusest peale kaasa saan rääkida...

Jei!

Loodan, et siis tuleb ka, millele kaasa rääkida. ;D
Aga tore, et esimesele osale juba vastukaja on. :)

Ole rahulik, sellest tuleb romantiline komöödia. xD ;D
Kui ma väga ära ei kibestu ja tuleb epiloog: 60 aastat hiljem.
Ja sinu loogika... *raputab uskumatuses pead* lol.

Edit: tglt ei. Teoorias on meestel ka rinnad, lihtsalt mitte nii... Suured. Aga kui me rindasid naistel eraldi kehaosadeks loeme, siis on tglt mehel ju 2 munandikotti, nii et neil ikka üks kehaosa rohkem.
Jumal mis teema... Xd

Jah, see viimane lause on väga tabav.

See tundub selline... Põnev. Ja siin võib ikka veel igasuguseid lahedaid asju juhtuda. Jään ootama! :)

P.S. Jah, tõesti jumal mis teema. Aga ma lisaksin omalt poolt, et öeldakse, et naine olevat mehe küljeluust tehtud või midagi. Selle teooria järgi peaks vist meestel üks vähem olema, sest neil ju siis küljeluud pole...

Olles üliõpilane, kes ühe aastakese on ühiselamus juba elanud, siis tean raudpoltkindlalt, et NEVER EVER ei panda ühte tuppa poissi ja tüdrukut (nii on meie ühikas + veel kahes, mille kohta üht-teist tean...). Kõrvaltoas võivad veel kaks/kolm (oleneb toast) poissi olla aga mitte et tüdruk+poiss. See võib põhjustada jamasid... Sest poiste nn üleliigne kehaosa tekitab neile teatud vajadusi, eksole... Kui sa tahad mingi tüübiga ühes toas olla, läheb avalduste kirjutamiseks. Avaldust on mõtet ka vaid siis kirjutada, kui tüüp su boyfriend või sugulane on... Muul juhul ei tule see jutuks kah mitte. Põhimõtteliselt kooli dire otsustab Aga isegi ruumipuuduse (millega üldiselt problemot pole) korral ei topita poissi ja tüdrukut ühte tuppa (minu ühika juhataja ise ka rääkis seda)

Love me or hate me, aga nii on

Dragormia - see asi kisub juba väga tõsiseks aruteluks meil siin. xD Ja keeruliseks!

Audrey - Ma ei vihka ega armasta sind. Sest mul on põhjendus ilusti olemas. Oli juba eile õhtul. Ja järgmises osas seda selgitatakse.

Jään seda põhjendust ootama, sest hetkel muudab see minu eelnev kirjutatud asi jutu pisut ebareaalseks See põhjendus peab ikka väga hea olema.

Noh, minu jaoks on see põhjendus midagi väga lihtsat juba. xD Nagu.... loogiline. xD
Ma usun, et tänase päeva jooksul tuleb uus osa ka. ;D

Oh god. xD See viimane lause.

Ei, mulle väga meeldib, keep it coming.

Ma igatahes ootan huviga mis see on... Mul on muidu kahtlane seda lugeda ka. (sest never ever ei panda poissi ja tüdrukut ühte tuppa kokku, isegi kui see käsk tuleks kuskilt kõrgemalt poolt... never ever)

No ega meil ka koolidire seda ei otsustanud aga see oli juba pisut tema pärusmaa kui poiss+tüdruk olukord on

Nii tore, et uus osa oodatud on!
Seda oli täitsa lõbus kirjutada.
Loodan, et siia tglt palju mind ei tule. Muidu keerab asi metsa poole.
Ja noh... ma ei pretendeeri selle teosega just kõige tõsiseltvõetavama kirjatüki preemiale. Lihtsalt midagi... lõbusat, et mu kirjutamissoon rooste ei läheks.
Loodan, et kõik inglise keelest aru saate. :)
Nautige!



2. osa


MARTIN

„See on lõbus,“ ütlen oma toanaabrile lõbusalt.

Ah, kuidas mulle meeldib selline sissesadamine. Kõikidele šokk ja keegi ei oska reageerida. Muigan. Vaatan Britti üles ja paremale ja tagasi üles, kuna ta on endiselt pooleldi pikali voodis, hoiab oma tekki rinnal kinni. Ta õlad on paljad, kui välja arvata rinnahoidjapael, nii et mulle tundub, et olen ühte tuppa sattunud küllaltki vallatu tüdrukuga.

Kahju, et ta pigem keskpärane välja näeb. Blondid juuksed, hallid silmad, pole ei paks ega kõhn, ei ole otseselt ilus, aga kole ka mitte.

Noh, küll neid tüdrukuid mujalt ka tuleb. See punapea ukse peal on päris tore.

Koridorist kostub kobistamist ning paari vänge sõimusõna saatel astub mu kõlaritega tuppa Katrin, mu kaksikõde. Ta asetab väärtuslikud esemed pehmelt mu voodile ning vaatab siis ringi. Toas oleva oma peast läbi lasknud, raputab ta taunivalt pead.

„Ma ütlesin, et kellaaeg on liiga varajane. Vaene tüdruk pole end voodistki püsti ajanud, sina tekitad juba piinlikkust. Ja kas ma mitte ei öelnud, et võta kõigepealt see hiiglaslik kommikarp kaasa?“ küsib Katrin käsi puusa pannes.

Ausõna. Vahel võib ta nii tüütu olla.

„Got it, got it,“ hingeldab uksele ilmunud Pedro – mu õe peika – suure Kandle kommikarbiga vehkides.

„Ah, näed. Kõik on korras. Pedro päästis päeva,“ ütlen mehelt kiiresti karpi võttes ning seda Britti poole susates. „Näe, see on sinu vaikimise eest ja vabanduseks ja mida kõike veel. Kati seletab,“ ütlen peaga õe poole nõksatades.

Ma pean tunnistama, et ma naudin seda lolli ilmet punapea ja Britti näol.

„Ma... meh?“ küsib Britt pead raputades.

„Jumal küll, Martin!“ sädistab Katrin mul käe alt kinni võttes ning toast välja tirides. „Inimene ei ole veel riideski. Mina olen Katrin, kutsu mind Katiks,“ ütleb ta Brittile naeratades... ja samal ajal mind endiselt enda järel toast välja vedades.

„Mis ei tähenda, et mind Matiks kutsuda võib!“ ütlen nii igaks juhuks.

„Me lähme välja, toome veel mõned Martini asjad üles ja me uimerdame. Ma luban. Ja siis sa pane riide ja saame rääkida, mis toimub. Come, Pedro.“ Ja me olemegi uksest väljas ja uks prantsatab meie ees kinni.

Katrin toetub vastu seina ning ohkab raskelt. „See on hullumeelne. Ma ei kujuta ette, miks ma sellega nõustusin,“ ütleb ta mulle väsinult otsa vaadates.

„Sest sügaval sisimas sa tahad... ah. Ma ei teagi, mida sa tahad. Lähme toome alt veel midagi ära,“ ütlen Katrinist mööda astudes ning ukse poole minnes.

„Sõjavägi oleks pidanud selle aastaga su vaidlemisoskust suurendama, mitte vähendama.“

„Ta suurendas mu kuuletumisvõimet. Ja see on asi, mille ma endalt esimesel võimalusel raputada kavatsen,“ ütlen õlgu väristades. Psh. Vähemalt hakkab siin nalja saama.

Lähme esimesele korrusele, võtame kõik ühe kasti – Pedro ka – ja tegelikult ongi kogu mu kraam üles transporditud. Palju sa ikka ühte poolikusse ruumi ära mahutad. Muidugi on mul kavas, kui Britt ära on, mõned ta panipaigad enda toa poolele sokutada.

Nali.

Ainult natukene.

„Koormaga trepist ülesronimine on ebaõiglaselt raskem koormata allaminemisest,“ ähib Katrin minu taga valulise häälega.

„Hmh. Jõutrenni vaja sulle,“ ütlen õlgu kehitades. Minul musklijõudu jagub ja mitte vähe. „Kuigi mul on tunne, et vaesel Pedrol on veel raskem kui sinul. No ma räägin... oleksid pidanud endale valima ikka korraliku tüüaka ja temperamentse Hispaania mehe. Jäta see Kati hooleks... leida kõike vibalikum ja ebatemperamentsem Hispaania mees, kes eal eksisteerinud.“

„Ei ühtegi halba sõna Pedro suunas, või saad tappa,“ ähvardab õde.

„What did I do now?“ küsib Pedro.

Ma vaid naeran.

Aasta on pikk aeg, aga Pedro välja arvata, on kõik õega samamoodi.

Jõuame tagasi korterisse ning nüüd on kõik end liikvele saanud. Kõik minu kolm naissoost korterikaaslast vähemalt selleks õppeaastaks (või nii ma loodan).

Ja minu toakaaslane näib neist olevat ainuke, kes toimuvaga rahul pole. Ta seisab risti oma toa ukse ees, minu enne kohaleveetud asjad on välja tõstetud (vaid šokolaadikarp on puudu). Britti nägu pole just vihane, aga see on resoluutne, sellal kui teiste tüdrukute näod on põnevil ja ilmed lõbustatud.

„Selgitage,“ ütleb Britt käega meie poole näidates.

Pedro astub just sel hetkel uksest sisse ning ohkab raskelt. „I did nothing!“ ütleb ta allaandval toonil. „I was just helping to... helping to move some of Marty’s stuff! I’m completely innocent.“

Kõik vahivad teda lolli näoga, välja arvatud Katrin, kes talle kinnitab, et ta on armas nagu alati ja mina, kes lihtsalt teises suunas vaatab, et mitte Pedrole näkku naerda.

Britt suunab oma tapva pilgu uuesti minu poole.

Pagan, see on lõbus. Ma ei tahakski selgitada.

Lõpuks Katrin ohkab.

Ja rahusobitaja nagu ta on, ei jäta ta rahu sobitamata... või vähemalt ta teeb kõik, mis tema võimuses, et rahu sobitamata ei jääks. „Noh... asi on nüüd niimoodi, et me vabandame, kõik kolm, selle segaduse pärast. Eriti sinu ees...?“ jääb ta küsival ilmel Britti vaatama.

„Britt,“ on tüdruk abivalmis.

Katrin noogutab. „Just, eriti sinu ees, Britt. Nimelt... ametlikult olen mina sinu toanaaber... ja seda ma peaksin ka olema, aga... juhtus väikene plaanide muudatus.“

Britt turtsatab. „Nagu näha. Lase edasi.“

„Noh... asi on nii, et me Martiniga oleme kaksikud, eksole. Ja siis kuna tema läks pärast kooli kohe sõjaväkke, otsustasin mina ka aasta vabaks võtta. Tema istus Tapal, mina läksin Hispaaniasse vabatahtlikuks.“ Õde naeratab Pedro poole. Pööritan silmi.

„No ja siis võttis Kati kätte ja armus ära ning see kõik on äärmiselt põnev ja äärmiselt intrigeeriv ja südantsoojendav ja kõike-“ üritan ma abivalmis olla. Millegipärast äsab Katrin mulle selle peale hoopis käega vastu pead.

„Auts,“ ütlen kukalt masseerides.

„Meie armastuse lugu on jah pigem pikk ja keeruline, aga väga südantsoojendav – nagu Marti juba oma kibestunud südamest teile teatas – kuid asi lühidalt... Minu aasta Hispaanias sai läbi ja ma tulin Eestisse tagasi, valmis kooli astuma.“

„Süda oli tal muidugi kildudeks,“ pistan abivalmilt vahele.

„Niisiis... avaldused tehtud, kooli ka sisse saadud... Tahtsime Martiniga küll ühes linnas olla, kuid mõtlesime natukene eraldiseisvalt hakkama saada. Tema tahtis omaette olemist, mina aga ühikaelu proovida...“ räägib Katrin ääri-veeri, vabandaval toonil.

„Ainult et siis tuli Pedro talle Eestisse järgi nagu mingisuguses Mehhiko seebis ja oli tulesärki-värki ning nemad kolivad minu väljaotsitud korterisse elama ja mina pean leppima Katrini ühikakohaga.“

Jahmunud vaikus. Naudin seda. See on tore.

Ja noh... olgu, vabadust on natukene vähem, aga kolme enam-vähem väljanägemisega tüdrukuga ühes korteris. Asi saab tore olema, teist võimalust ei ole.

„Ma tõesti luban, et Martin rahuneb maha. Tal on vaja lihtsalt eputada praegu- Ai, ära löö mind, Martin,“ räägib Katrin rahulikult, suutes ühe käega minu lööke blokeerida. „Nii et lugu lühidalt – ametlikult elan siin korteris ja selles toas mina. Mitteametlikult aga minu vend. Me teame, et seda on palju küsida, aga ühikakoht üles öelda tundus liig, kuna me kolm ühetoalises korteris oleks lihtsalt liig.“

„Vale puha. Teil Pedroga poleks kusagil seksida lihtsalt,“ pistan vahele. Ja kuigi nii mina kui ka Katrin lahvatame tema sekselule mõeldes tulipunaseks – ja tegelikult ka ülejäänud tüdrukud, miinu Pedro, kes jutust mõhkugi aru ei saa (veel, peab seda aega nautima) – siis ma ei kahetse seda kommentaari.

Ma lihtsalt ei saa neile oma ühetoalist andestada ja kui ma nende heaks teen oma siiakolimisohverduse, pean ma kasvõi natukene nalja saama. See võiks kuskil lepingus kirjas olla või miskit.

Katrin köhatab ning ajab enda selja sirgu. „Ühesõnaga... Minu suured vabandused – ja Martin sisemuses vabandab ka – selle olukorra eest, millesse me teid pannud oleme, aga hetkel teine korter leida? Ei mängiks rahaliselt välja. Kui ta kuuse alla elama ei taha minna, on ta vaikne ja korralik toa- ja korterikaaslane. Ja ei mingit liputamist ning teiste ahistaist, nagu me kokku leppisime. Eksole, Martin?“ küsib Katrin nüüd tõsisel pilgul minu poole vaadates.

Suskan käed püksitaskutesse ning ohkan. Kui ma siia jääda tahan, peab vist end kokku võtma. Noogutan ja vaatan siis kolme neiu poole.

„Tegelikult ma nii hull ei ole, kui end teile näitasin. Ma oleksin väga tänulik, kui te mind oma korterikaaslasena aktsepteeriksite ja seda väikest saladust hoiaksite.“

„Selles suhtes meil vedas, et siin pole seda järelvalve naist. Ehk jääb see suurema tähelepanuta, et üks poiss vale korteri vahet käib,“ ütleb Kristin alahuult närides. „Sest kui nüüd mõtlema hakata... siis on see üks suur, suur risk. Äkki peaks ma ikka-“

„Ei mingil juhul. Mina Pedroga voodit jagama ei hakka,“ ütlen resoluutselt pead raputades.

„What’s with Pedro?“ küsib hispaanlane jälle.

Britti suunurk tuksatab.

„Ühesõnaga – kas te olete nõus Martini endaga ühe katuse alla võtma?“ küsib Katrin kordki oma musirullikest eirates.

Kaks teise toa tüdrukut vaatavad üksteisele küsivalt otsa ning kehitavad siis õlgu.

„Meiegi poolest. Kuid noh... eks Britt peab sinuga tuba hakkama jagama, nii et...?“ vaatab punapea Britti poole.

Tema sõbranna tõstab arglikult käe. „Kui Britt ei ole nõus, siis mina võin tuba vahetada küll.“

Turtsatame kõik ning ma vaatan seda tüdrukut hindavalt üles-alla. Kena tots, kuigi korterisiseselt võiks tegelikult asjad sõbralikud ja korras hoida.

Vaatame kõik Britti poole.

Ta ohkab ning kammib ühe käega oma juuksed üle pea. „Noh... eks proovime,“ ütleb ta huulde hammustades.

Meie pilgud kohtuvad ning ma tunnen suunurki tahtmatult kerkimas.

Mulle iseenesest meeldib ja värkki aga no... isegi kui selline muudatus tuleb siis peaks ühikajuhataja ikkagi teadma ja siis... Ja siis hakkab jamamine pihta... See asi on ikka karm.

Aga olks, ma rohkem ei vingu siin nagu mingi meeleheitel bitch, kes norib selle kallal, et asi mulle pisut mööda on Aga no kammooon BRITT, mulle meeldiks küll mingi tüübiga ühikas koos olla. Meil oleks tore. Või noh, oleks olnud tore...

Nii et jahm, Sille... Ära vihka mind Palun.

Ikkagi ma tahan UUT!!!

Haha xD

Mulle väga meeldib. Kusjuures ma arvasingi, et mingi sugulase värk on.

Pedro on nunnu.

Pedro nunnu :)

Nii hea oli hommikusöögi kõrvale lugeda seda juttu, endal suu ammuli. Nii äge osa lihtsalt
Martin on äge kuju. Väga äge