2014

ÜKS
Troonide mäng. Jää ja tule laul. 2. osa

Autor: George R.R. Martin
Lehekülgi: 408
Kokku: 408
Sisu: “Troonide mängu” teises osas liiguvad Seitse Kuningriiki vääramatult sõja ja kaose poole. Kui võimumängude ohvriks sattunud Eddard Stark vangikongi heidetakse, kogub Robb Talitundru lääniisandad oma lipu alla ja puhkeb verine võitlus põhjalaste ning Lannisteride vahel. Jon Müüril ei suuda kuidagi otsustada, kus on tema õige koht, kuid ebakoolnute rünnak ja Öise Vahtkonna ülempealiku otsus Müüritaguse Kuninga vastu pealetungi alustada aitavad tal teha oma valiku. Teisel pool kitsast merd aga hellitab printsess Daenerys endiselt lootust kodumaale jõuda – ja kuigi kõik ei lähe kaugeltki mitte nii, nagu ta on ette kujutanud, on ta raamatu lõpuks selle lootuse täitumisele lähemal kui kunagi varem…
Arvamus: Ma ütleks, et see oli tunduvalt parem kui esimene osa. Võib olla sellepärast, et selles raamatus on asjad juba hoo sisse saanud.  Tegelikult tuleks vist fantaasia- ja seiklusjuttude sarja raamatud kõik kohe järjest läbi lugeda, sest kui vahe peal mingi paus tekib, on kohe kõik meelest ära läinud ja alguses ei mäleta, kes kes on. Ühesõnaga üks suur tohuvabohu. Mul oli näiteks õnnestunud ära unustada, kes see Kuningatapja oli.  Aga sellest tegelaste nimekirjast ja iseloomustusest seal lõpus oli tohutult abi. Mul oli tõsiselt hea meel, et autor selle sinna oli pannud. See näitab, et ta hoolib lugejatest. Igatahes, ma loodan, et see ka järgmiste raamatute taga olemas on.
Veel olen ma õnnelik selle üle, et Danyst siin rohkem juttu oli. Hetkel tundub ta sellest ülejäänud tegevusest kuidagi nii eraldatud ja tegelikult on see mõnus vaheldus. Ma nii loodan, et ta saab lõpuks kuningannaks. Ta väärib seda nendest tegelastest raudselt kõige rohkem.
Tyrion on ka üks ütlemata lahe tegelane. See, kuidas ta ennast sõnadega paremini kaitsta suudab, kui mõni mees mõõgaga, on lihtsalt nii tore. Ja muidugi, mulle meeldib tema sarkasm ja iroonia. Ja isegi see, kuidas autor tema mõtteid ja tegevust kirjeldab, on naljakas. Ta ongi vist üks ainsaid tegelasi, kellega siin sünges raamatus nalja saab.
Tegelikult siin on üldse nii palju ääretult vahvaid tegelasi.
Punktid: 9/10

KAKS
Aegunud õnn

Autor: August Mälk
Lehekülgi: 35
Kokku: 443
Sisu: Jutt räägib üksikust kalamehest nimega Aadu ja tema armastusest oma parima sõbra naise, Marie, vastu. Pärast sõbra surma tekib Aadul võimalus oma unistuste naisega abielluda, kuid ometi ta ei tee seda, sest kardab, et too pole veel oma mehe surmast üle saanud ja ei taha talle haiget teha. Varsti tuleb aga välja, et Marie on lubanud end hoopis ühele teisele mehele. See murrab Aadu südame. Ta räägib oma murest Marie tütrele Astale, kes kogu asja tema eest ise ära korraldab...
Arvamus: Oh jah. Ma teadsin, et ei leia selle sisututvustust mitte kuskilt ja pean selle ise kirjutama.
Tegelikult on kohustuslikku kirjandust suhteliselt raske lugeda, sest siis on kogu vabadus kadunud. Põhimõtteliselt iga lõigu järel tuleb paus teha ja mõelda, kas said sellest aru ja mis selle mõte siis täpsemalt oli.
Mis raamatusse endasse puutub, siis pean mainima, et see oli üllatavalt hea. Selles oli oma ja tegelikult vägagi mõistlik iva. Kui nuriseda, siis ainult selle üle, et osad sõnad olid murdes ning nendest oli kohati natuke keeruline aru saada. Ja selles trükis, mida mina lugesin, polnud jutumärke, mis tähendab, et otsekõne oli mingisuguse mõttekriipsuga märgitud ning saatelause tuli sageli sellele kohe otsa. Aga sisu see muidugi ei mõjutanud.
Punktid: 6/10

KOLM
Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus

Autor: Indrek Hargla
Lehekülgi: 311
Kokku: 754
Sisu: Esimese eesti gooti kriminaalromaani tegevus toimub Tallinnas anno domini 1409. Selle sündmustik on ajendatud vanadest Läänemere legendidest ja Tallinna ajaloost ning romaani tegelaste hulgas on karmid ordumehed ja vagad dominiiklased, tõsised raehärrad ja vooruslikud linnadaamid, lõbusad mustpead ja üllad rändmuusikud. Teiste tegelaste seas aga troonib taibukas apteeker Melchior Wakenstede, kes peab oma kohuseks lisaks linnarahvale arstimite müümise kõrval ka mõrtsukate otsimist. Nii nagu kõigil teistelgi tegelastel on ka Melchioril oma saladus, aastasadade taha ulatuv suguvõsa needus.
Arvamus: Kui nüüd aus olla, siis alguses oli see raamat päris igav. Sellist ''tühja'' juttu, mis mõrvadega eriti seotud polnud, oli suheliselt palju. Aga muidugi oli  põnev igasuguseid uusi ja huvitavaid fakte keskaegse Tallinna kohta teada saada. Hargla on ikka väga põhjaliku eeltöö teinud. Sügav kummardus talle selle eest.
Kui aga kogu see mõrva värk rohkem lahti kooruma hakkas, muutus raamat tunduvalt põnevamaks. Panin selle alati suure kahetsusega käest ja tihti leidsin end nuputamas, kuidas mõrvar seda ja teist asja tegi. Muidugi üritasin ka ära arvata, kes see mõrvar siis olla võiks, aga see mul ei õnnestunud.
Melchior meenutas mulle millegipärast kohati pigem kõrtsmikku kui apteekrit. Sest nagu ma aru sain, käisid paljud tema apteegis eesmärgiga midagi kangemat juua saada ja seda ju Melchior neile andis ka. Alguses olin ma natuke nördinud, et Melchior abielus oli. Aga Keterlyn on tegelikult väga tore naine ja tal on Melchiori elus tähtis osa.
Punktid: 7/10

NELI
Süü on tähtedel

Autor: John Green
Lehekülgi: 270
Kokku: 1024
Sisu: Kilpnäärmevähki põdev 16-aastane Hazel on õnnelik natukese juurde ostetud aja eest, kuigi ta ei tea veel selle natukese pikkust. Tal on tunne, nagu voolaks elu ta sõrmede vahelt minema. Kuni ta kohtub Augustusega. Kangekaelne ja sihikindel poiss on otsustanud, et peab võitma Hazeli südame, mis selle hetkeni on kuulunud ühele lõputa jäänud romaanile.
Kuigi haigus nõuab oma, kirjutatakse noorte elu käsikiri ümber ja nad leiavad selle, mida ei ole jõudnud veel kaotada.
“Süü on tähtedel” on põrgulikult naljakas, enneolematu, rõõmu täis tohutult kurb raamat.
Arvamus: Raamatute teistkordsel lugemisel on oma võlu. Muidugi on ka selliseid raamatuid, mis sobivad ainult ühekordeks lugemiseks, aga see polnud üks neist. Minu puhul on näiteks nii, et kui ma midagi esmakordselt loen, tahan kohe kähku teada, mis edasi saab, mis tegelastega juhtub ja kuidas raamat lõpeb, mistõttu, loen ma hästi kiiresti. Aga teine kord, kui kõik juba teada on, võib tempot natuke maha võtta. Lugeda tegelaste vahelisi dialooge süvenenumalt ja nendest põnevaid mõtteid leida, ning siis kokkuvõttes nendesse veel rohkem kiinduda (praegusel hetkel käib jutt Augustusest, kuigi ka Hazel hakkas mulle rohkem meeldima).
Raamatu lõpus nägin Hazelit tugeva, oma haigusest palju tugevama, inimesena. Ja mulle jäi mulje, et ta elab veel kaua ning õnnelikult.
Punktid: 10/10

VIIS
Piin

Autor: Lauren Kate
Lehekülgi: 351
Kokku: 1375
Sisu: Kui mitu elu pead sa elama, enne kui leiad armastatu, kelle nimel tasub surra?
Põrgu maa peal.
Just selline tunne on Luce’il, kui ta peab jätma hüvasti oma poiss-sõbra Danieli, langenud ingliga. Neil kulus terve igavik, et teineteist leida, kuid nüüd on Daniel tüdrukule öelnud, et peab lahkuma. Vaid senikauaks, kuni tal on õnnestunud leida Väljaheidetud – surematud, kelle eesmärgiks on Luce tappa. Daniel peidab Luce’i Rannakooli, mis on mõeldud ebatavaliselt andekatele õpilastele ehk Nefilidele – langenud inglite ja inimeste järeltulijatele.
Rannakoolis saab Luce teada, mida varjud endast tegelikult kujutavad ja kuidas neid saab kasutada akendena tema varasematesse eludesse. Ent mida rohkem ta teada saab, seda enam ta mõistab, et Daniel pole talle rääkinud kõigest. Ta varjab midagi… midagi ohtlikku.
Mis siis, kui Danieli sõnad minevikus juhtunust ei vasta tõele? Mis siis, kui tegelikult peaks Luce olema koos kellegi teisega?
Arvamus: Miks, oh miks on nii, et nendes raamatutes, kus eelmiste osade meenutamist vaja on, seda pole, aga nendes, kus vaja pole, moodustab pool sisust eelmiste raamatute meeldetuletamist (näiteks ''Märgitud'')? Kahjuks kuulus see konkreetne raamat esimeste hulka. Lihtsalt nii masendav, kui sa ei mäleta mitte kui midagi. Näiteks mis värk nende varjudega oli ja..? Mulle tundus, et mul jäi nii palju sellest raamatust kätte saamata, lihtsalt selle tõttu, et ma ei mäletanud.
Ma ei tea, kas viga oli minus, aga mulle tundus, et see raamat oli halvemini kirjutatud kui eelmine. Või on asi lihtsalt selles, et mul on viimasel ajal nii paha tuju olnud, et ainult loobiks kõigi pihta mürginooli.
Aga Rannakoolis tahaks ise ka käia. Nii väga tahaks.
Punktid: 7/10

KUUS
Vampire Academy

Autor: Richelle Mead
Lehekülgi: 332
Kokku: 1707
Sisu: St Vladimir´s Academy isn´t just any boarding school - hidden away, it´s a place where vampires are educated in the ways of magic and half-human teens train to protect them. Rose Hathaway is a Dhampir, a bodyguard for her best friend Lissa, a Moroi Vampire Princess. They´ve been on the run, but now they´re being dragged back to St Vladimir´s where the girls must survive a world of forbidden romances, a ruthless social scene and terrifying night time rituals. But most of all, staying alive.
Arvamus: Ma olen seda raamatut vähemalt sada korda nii eesti kui ka inglise keeles lugenud, ja nüüd, kui see film on kohe-kohe kinodesse tulemas, tahtsin selle veel kord läbi lugeda, enne kui film minu kujutluspildid nendest tegelastest hävitab.
Üks asi mis mulle tohutult meeldib, on Rose iseloom. Enamikes noorteromaanides on peategelane selline vaikne, tagasihoidlik ja arglik, ühesõnaga hall hiireke. See hakkab iga lõpuks üksjagu pinda käima ka. Aga Rose on selline temperamentne, julge ja ei nõreta läbinisti headusest.
Mulle tundub, et iga lugemiskorraga hakkab Dimitri mulle järjest rohkem meeldima. Ta on lihtsalt nii täiuslik ja seksikas ja ohh..   
Punktid: 10/10
Lahedad kohad: Moroi magical specializations were well known, and after scanning the room, I deduced three fire users: Ralf, his friend Jacob and-
Christian Ozera.
Since neither Jacob nor Ralf would have set Ralf on fire, it sort of made the culprit obvious. The fact that Christian was laughing hystericallly sort of gave it away too.

SEITSE
Lahkulööja

Autor: Veronica Roth
Lehekülgi: 383
Kokku: 2090
Sisu: Beatrice Priori Chicagos koosneb ühiskond viiest killast, millest igaüks kummardab ühte voorust: Siirad ausust, Isetud ennastsalgavust, Kartmatud vaprust, Sõbralikud rahumeelsust ja Erudiidid intelligentsust. Igal aastal peavad valimispäeval kõik kuueteist-aastased otsustama ühe killa kasuks, et pühendada sellele oma ülejäänud elu. Beatrice’i jaoks tähendab see oma perekonna juurde jäämist või siis otsust olla see, kes ta päriselt on – mõlemat ta ei saa. Tema valik üllatab kõiki, ka teda ennast.
Otsuse langetamisele järgnevate ränkraskete katsete ajal võtab Beatrice endale nimeks Tris ja annab koos teiste kandidaatidega endast kõik, et olla oma valiku vääriline. Kandidaatide vastupidavus pannakse proovile karmides füüsilistes katsetes ja pingelistes psühholoogilistes simulatsioonides, millel on mõne jaoks laastavad tagajärjed. Kuna katsed muudavad kõiki, peab Tris otsustama, kes on tema tõelised sõbrad ja kuidas mahub uude ellu armulugu kord ligitõmbava ja siis jälle teda marru ajava noormehega. Aga Trisil on ka saladus, mida ta varjab kõigi eest, sest teda on hoiatatud, et vastasel juhul võib teda oodata surm. Avastades, et näiliselt ideaalset ühiskonda ähvardavad lõhkuda rahutused ja teravnevad lahkarvamused, saab ta ühtlasi teada, et tema saladus võib aidata tal oma lähedased päästa… või siis hävitab hoopis tema enda.
Arvamus: Kui ma ''Lahkulööja'' treilerit kinos nägin, ei osanud ma arvata, et sellest on raamat ka -kuigi oleksin ilmselt pidanud- ja seda raamatut raamatukogu riiulis märgates, läks mu tuju kohe väga heaks, sest film tundus kohutavalt põnev olevat.
Raamat oli supersuper hea! Kindlasti üks parimaid, mida ma lugenud olen. Mõte oli väga hea ja uudne. Olgugi, et alguses meenutas see natuke Näljamänge, ma ei tea isegi, miks. Võib olla selle ühiskonna ümberkorralduse vms pärast.
Ma usun, et mina oleksin vist Sõbralike kilda kuulunud. Või vähemalt ma tahaksin sinna kuuluda. Autor oleks võinud neist natuke rohkem rääkida.
Ja muidugi ei saa ma seegikord üle ega ümber meespeategelasest. Ma isiklikult kujutasin ette, et Neli on Trisist natuke rohkem, kui kaks aastat vanem, ja seda täiesti alateadlikult, kusjuures. Mistõttu hakkas ta mulle isegi natuke meeldima.
Punktid: 10/10

KAHEKSA
Elu pärast surma

Autor: Airika Harrik
Lehekülgi: 344
Kokku: 2434
Sisu: „Elu pärast surma” on eduka noore kirjaniku Airika Harriku (sündinud 1995) triloogia viimane osa. Esimeses osas „Iseenda laps” oli jutustajaks ulmeliste sündmuste keskmesse sattunud Tallinna koolitüdruk Annika. Teises osas kirjeldati sündmusi tema Valvurist sõbranna Akiira pilgu läbi. Ka kolmas osa pole erand.
Seekord viib autor lugeja uute ja vanade müstiliste tegelaste, fantastiliste seikluste ja ajas rändamise abil nii Maale, Taevasse, Põrgusse kui ka Kuule. Ära käiakse ka Lõuna-Ameerikas ja Vana-Egiptuses – paikades, mida autor isegi meelsasti võimalusel külastaks. Igav sellel peadpööritaval retkel kindlasti ei hakka."
Arvamus: Esimene sõna, mis mul selle raamatuga seoses pähe tuleb on: segadus. Üks suur vastik arusaamatu segadus. Kõik need Morthinid ja Martinid ja Annikad ja Ancad... . Liiga palju surematuid, liiga palju müütilisi olendeid, liiga palju võimeid.... Vahe peal ma isegi tõsiselt kaalusin raamatu poolelijätmist, sest mis kuradi mõttega ma seda loen, kui ma mitte midagi aru ei saa ega ei mäleta. Kuid kuna ma olin juba kaks eelmist osa läbi lugenud ja mind ikkagi huvitas, kuidas see triloogia täpsemalt lõpeb, närisin ennast sellest läbi, kuigi ega ma seda ausalt öeldes eriti ei nautinud.
Aga noh, ühe eesti noorsooromaani kohta oli see muidugi väga hea. Ega paremat ei oskakski eriti loota.
Punktid: 7/10

ÜHEKSA
Vampiiride akadeemia. Külmavõetud

Autor: Richelle Mead
Lehekülgi: 288
Kokku: 2722
Sisu: Püha Vladimiri Akadeemias on talvevaheaeg, kuid Rose’il ei ole peotuju. Ränga strigoide rünnaku tõttu on koolis häireolukord ja nüüd on akadeemias kaitsjaid nagu murdu – nende seas ka Rose’i ülikriitiline ema Janine Hathaway. Lisaks sellele, et Rose peab pidama maha võitluse emaga, mis on piisavalt halb, tuleb Rose’il silmitsi seista ka tõsiasjaga, et ta juhendaja Dimitri on kellelegi teisele silma heitnud, ning et sõber Mason on temast meeletult sisse võetud. Mis veel hullem, ta kogeb läbi nende vaimse sideme Lissa armuelamusi tema poiss-sõbra Christianiga! Strigoid lähenevad ja akadeemia juhtkond ei kavatse riskida... Sellel aastal on Püha Vladimiri iga-aastane suusareis kohustuslik. Kuid sädelev talvemaastik ja peen suusakuurort Idahos loovad vaid illusiooni turvalisest pelgupaigast. Kui kolm sõpra otsustavad kuurordist pageda, et rünnata surmakülvavaid strigoisid, peab Rose nende päästmiseks ühendama jõud Christianiga.
Arvamus: Mu pea on praegu täiesti tühi ja ma ei oska öelda midagi peale selle, et ma armastan seda raamatut. Huvitav, miks on nii, et mõnest raamatust võiksid sa lehekülgede viisi vahutada ja teise kohta ei oska jälle midagi kirjutada, olgugi, et see oli väga hea. Praegu on vist asi muidugi selles, et ma olen seda raamatut juba nii mitu korda lugenud...
Tegelikult mulle tundub, et armastan Meadi raamatuid pigem tegelaste kui sisu pärast. Muidugi sündmustik on ka väga põnev, kõigi nende pöörete ja keerdudega. Aga need, kes selle raamatu mulle südamesse viinud on, on ikkagi tegelased. Dimitri. Adrian. Rose. Lissa. Christian...neid on veel palju-palju.
Tahaks juba teada, kes Adriani VA filmides mängib.
Punktid: 10/10

Aah ma armastan ka Vampiiride akadeemia raamatuid just eriti tegelaste pärast, nad on nii huvitavad ja hästi õnnestunud!  Ja just Rose ja Dimitri, nagu ise oled ka maininud.  Rose iseloom on jah nii hea teistsugune, väge täis ja Dimitri väljast rahulik, sisemiselt kirglik ja seksikas ka lisaks kõigele.  H5! 

Hihi...jaa Kuidas neid üldse saakski mitte armastada?

Adrian meeldib mulle ka kohutavalt. Ma ei suuda siiamaani otsustada, kumb parem on, kas tema või Dimitri. Vahel on üks ees, vahel teine. Kusagil veebilehel või kuskil oli küsimus, kas sa läheksid pigem Adrianiga kohtingule või teeksid Dimitriga ühe eratreeningu. Ma ei suuda siiamaani otsustada, kuid praegu kaldub pigem eratreeningu poole.

Mina olen totaalselt team Dimitri hetkel. Praegu esimesed kolm raamatut loetud. Ta on minu jaoks lihtsalt nii perfektne, et teeb mu sõnatuks.  Adriani ma alguses kohe üldse ei sallinud, aga praegu on mulje positiivsem. Kolmanda raamatu lõpus, kui ta Rose'lt võimalust küsib, siis on see nii armas. :') Aga jah... team Dimitri.

Minule meeldib Adrian kuskil kümme tuhat korda rohkem. xD Meeldis ta mulle esimeses sarjas juba väga, ja järjesarjas on ta ainult ägedam.

Mulle meeldib ka Adrian! Dimitri on minu jaoks natuke liiga igav.   

Ja mina pendeldan lootusetult nende kahe vahel. Mulle meeldib see, et Dimitri karmi pealispinna all on selline hoolitsev ja tore mees ja samas meeldib mulle kohutavalt ka Adriani sarkasm ja huumorimeel. On vähe selliseid raamatuid, kus mõni mees(pea)tegelane mulle tõsiselt meeldima hakkab, aga VA sarjas on neid tervelt kaks tükki.

Ma pole VA-d nii ammu lugenud, et ma pole Adrianis enam kindel.

Kui sa seda loed, siis küll ta sulle uuesti meeldima hakkab.

KÜMME
Minu Alaska

Autor: Maria Kupinskaja
Lehekülgi: 256
Kokku: 2978
Sisu: Maria Kupinskaja ehk Mann otsustas oma õnnetus armastuses purustatud südant minna ravitsema nii kaugele, kui saab – ja nõnda sattus ta tööle kelgukoerte talitajana Alaskale. Kuidas saab elada keset külma liustikku, kus isegi telgis sees on miinuskraadid? Kuidas saja erineva koera tujude ja haigustega hakkama saada? Ning mis saab maailma teises otsas sellest pisikesest valutavast südamest?
Arvamus: Millegipärast meeldivad mulle sellise külma kliimaga maad, aga ma vihkan talve. Neis on midagi.. kargelt ilusat. Aga noh see selleks.
Raamat oli üsna huvitav. Ja läks kiiresti. Autor oli tegelikult päris osav sõnaseadja nii et see muutis ka lugemise kindlasti paremaks. Nii et alguses tundus see väga hea olevat. Aga siis kui ta järgmisel aastal sinna liustikule läks muutus see kuidagi...depressiivseks. Mulle jäi mulje, et ta ise ei olnud sellest eriti suures vaimustuses. Ja ma ei tea, kokkuvõttes muutis see seda üldmuljet ka kuidagi negatiivsemaks.
Tegelikult oleks ta võinud natuke rohkem Alaskalst endast rääkida.
Punktid: 8/10

ÜKSTEIST
Kuningate heitlus. I raamat

Autor: George R.R Martin
Lehekülgi: 472
Kokku: 3450
Sisu: Suurejoonelise eepilise romaanisarja teine osa - taaskord kaheks jaotatud -, mille alguses on Raudtroon taas ühendatud, kuid kuningas Robert on surnud, tema lesest on saanud ta mälestuse reetur ning ellujäänud vennad sõdivad üksteisega. Isand Eddard Stark on samuti surnud, tema tütar Sansa aga kihlatud isa tapja poja Joffreyga. Joffrey on nüüd laps-kuningas, kuninganna Cersei aga regent ning tundub, et sõda on vältimatu. Punane komeet öötaevas ennustab mõrvu ja sõda. Lisaks tundub, et lõpule hakkab jõudma pikim suvi, mida mäletatakse – suvi, mis on kestnud kümme aastat. Kardetakse, et sellele järgnev talv on veelgi pikem ning sellel talvel tuleb karta veel muidki vaenlasi peale elavate.
Arvamus: Mul on tohutult hea meel, et Foxis hakatis Troonide Mängu uuesti, alates esimesest hooajast näitama. Ma olin juba lootuse seda eesti keeles ja telekast näha peaaegu täiesti kaotanud. Aga asi, mis mind natuke häirima hakkas oli see, et seal on liiga palju seksi ja alasti inimesi (eriti naisi). Nüüd ma saan aru, miks see sari nii kuulus on.
Raamatuga oli aga selline veider lugu, et kui ma seda parajasti ei lugenud, ootasin pidevalt igatsusega, millal selle uuesti kätte võtta saan, aga siis kui lõpuks see õnnis hetk saabus, ei nautinudki seda nii väga.
Kusjuures ma kujutasin neid Starkide lapsi palju vanemana ette, kui autor oli neid kirjutanud. Nad olid kuidagi nii...mitte just täiskasvanulikud, aga pigem küpsed.
Punktid: 8/10
Lahedad kohad: ''Sinu vend Jamie kaotab muudkui lahinguid.'' Kuningas Joffrey heitis Sansale vihase pilgu, nagu oleks see tema süü. ''Starkid võtsid ta vangi ja me kaotasime Vetevoo ja nüüd nimetab Sansa loll vend ennast kuningaks.''
Kääbus naeratas kõveralt. ''Praegusel ajal nimetavad igasugused inimesed ennast kuningaks.''

Sarja jaoks tehti lapsed vanemaks, sest muidu ei oleks saanud sarja filmida. Seadused ei luba alla teatud vanuse laste sellist näitamist. Aga kuna ajastul, kus Martin seda kirjutab, on see normaalne (ja sh ka nii palju seksi), siis jah, raamatus on selliselt.

Sarjas on nad jah vanemad ja raamatus tunduvad nad ka kuidagi täiskasvanulikud. Võib olla on asi selles, et sari on mu kujutlusvōimeg juba oma töö teinud.

Nojaa seda küll. Aga sarjas on seksile just kōige rohkem rõhku pandud ja muu sisu on kuidagi liiga pealiskaudne ja läheb väga kiiresti. See mulle eriti ei meeldi.

KAKSTEIST
Klaaslinn. Surmav arsenal III

Autor: Cassandra Clare
Lehekülgi: 469
Kokku: 3919
Sisu: Cassandra Clare’i sarja „Surmav arsenal” kolmanda raamatu „Klaaslinn” tegevus leiab aset varjuküttide iidsel kodumaal, pastoraalses Idrises ja selle kaunis pealinnas Alicantes, kus aeg näikse olevat peatunud: hõbedaselt hiilgavate deemonitornide mõju ei lase seal kasutada telefoni ega mootorsõidukeid.Tuhat aastat tagasi oli ingel Raziel pannud Idrises oma verega aluse rassile, kes pidi hoidma sellest maailmast eemale deemonid, ent võimuihast hullunud Valentine Morgenstern kavatseb just nende abil valla päästa sõja, et hävitada kõik allilmlased, keda ta maniakaalselt vihkab, ning ühtlasi varjukütid, kes keelduvad talle truudust vandumast. Esimestes raamatutes põimitud suhete kangasse lisandub uusi mustreid; lõimelõngu katkestatakse ja sõlmitakse uuesti. Osa saladusi näib lahenevat, aga kas päevavalgele tuleb kogu tõde või kas seda ongi alati tarvis?
Arvamus: Ausalt öeldes oli see raamat tunduvalt kehvem kui kaks eelmist. Jace ei olnud enam nii lahedalt ülbe, sarkastiline ja vaimukas, vaid kuidagi kurb ja kibestunud. Ja hoolimata autori silmaga nähtavatest katsetest Simon mingiks seksikaks ja ''lahedaks'' kutiks teha, käis ta mulle täpselt sama palju pinda kui eelmistes raamatutes. Millegipärast hakkasin ma ka Claryt vihkama. Ma isegi ei tea, millepärast.
Lisaks oli see veel nii kuradi etteaimatav. Kogu see Sebastiani-värk ja..

Spoiler:

Punktid: 5/10

KOLMTEIST
Kuningate heitlus. II raamat

Autor: George R.R. Martin
Lehekülgi: 456
Kokku: 4375
Sisu: Kuningate heitlus Raudtrooni pärast on täies hoos. Tormiotsa all pääsevad valla tumedad jõud, Kuningalinna müüridelt lendab turmtuld ja Mustal Kärejõel põlevad laevad, mehed ja vesi. Robb ja tema liitlased saavutavad läänes ja Kolmjõel küll võidu võidu järel, kuid ükski neist pole paraku otsustav. Sõtta sekkuvad raudsaarlased ja meri tuleb Talitundrusse, nagu kaemisunenäos ennustatud. Kaugel idas astub Daenerys Targaryen peljatud Koolmatute Kotta, ja sammukese lähemale oma eesmärgile. Teisel pool Müüri aga kogunevad metslased Müüritaguse kuninga juhtimisel pealetungiks, abiks olendid, kes on seni esinenud vaid legendides...
Arvamus: Kuna ma olen selle teleseriaaliga raamatust pisut ette jõudnud, kippusid need mul natuke omavahel segi minema ja ma pidin aeg-ajalt pausi tegema, et meenutada, kus keegi omadega on.
Mulle tundub, et armastan seda raamatut pigem tegelaste pärast ja loen seda peamiselt sellepärast, et teada saada, kuidas minu kallikestel läheb. :DKusjuures ma olen avastanud, et isegi (enamusel) halbadel tegelastel on ka mingi hea omadus, mis mind neile kaasa elama paneb. Näiteks ma ootan väga Cersei ja Jamie taaskohtumist, sest nendevaheline armastus on tõsiselt ilus.
Tegelikult ma ei saa aru, miks kõik seda Joffreyd nii väga vihkavad. Ega minagi teda just väga ei armasta, aga ta tundub pigem naljakas, kui selline kuri ja ohtlik olevat.
Ja selle raamatu lõpus oli tegelaste nimekiri (Y). Aitäh, Martin, aitäh.
Punktid: 8/10

NELITEIST
Tumenejad

Autor: Berit Veidemann
Lehekülgi: 286
Kokku: 4661
Sisu: Üheksandas klassis käiva tõrjutud Ingridi elu muutub, kui ta saab teada, et tal on üleloomulikud võimed. Ta asub õppima üleloomulike võimetega laste kooli, kust saab alguse hulk maagilisi seiklusi. „Tumenejad” pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta noorteromaanikonkursil kolmanda koha.
Arvamus: Kui see oleks ühe välismaa autori raamat, ei oleks ma sellest nii vaimustuses. Aga ühe eesti noorsooromaani kohta on see väga hea. Vähemalt ei olnud siin mingit tüüpilist eesti koolielu (narkootikumid, alkohol, peod, autori poolt ära hellitatud peategelane jne) ning meespeategelane oli seekord päris talutav. Ja muidugi läks see väga kiiresti.
Pätrik oli kuidagi kahtlane nimi, võinoh selle kirjapilt oli naljakas. Ma tean küll, et selline nimi täiesti eksisteerib eesti keeles, aga Patrick või lihtsalt Patrik oleks natuke normaalsem olnud.
Ja ma tegelikult ei usu, et inimene suudab suveläbi 24/7 arvutis istuda.
Aga see Tumenejate kool tundus kuidagi nii...masendav. Tavainimestele oli see lihtsalt üks väärakate kool. Päris raske oleks oma lähedaste ees hulluks minemist teeselda. Ja nad pidid eksamid meelega halvemini sooritama, mis oli ka jõhker. Ning nad ei saanud ju elu lõpuni tumenejateks jääda, vaid pidid pärast paari aastat uuesti tavaeluga jätkama. See oli tegelikult päris nõme.
Igatahes ma tahaks juba järgmist osa lugeda.
Punktid: 9/10

VIISTEIST

Autorid: James Patterson ja Maxine Paetro
Lehekülgi: 328
Kokku: 4989
Sisu: "Sellel õhtul, mil mu vanemad surid – pärast seda, kui nad olid läikivates mustades laibakottides teenindusliftiga ära viidud –, karjus mu vend Matthew täiest kõrist nii mis ta võimsad kopsud võtsid: „Mu vanemad olid küll vastikud, kuid nad polnud ära teeninud, et neid koos prügiga välja viidaks!”
Viimase suhtes oli tal õigus, ja nagu hiljem selgus, esimese suhtes samuti.

Rikas abielupaar Maud ja Malcolm Angel leitakse surnuna. Politsei kahtlus langeb kõigile majaelanikele, eelkõige raamatu peategelasele, tütar Tandy Angelile. Tandy ja tema vennad on üles kasvanud tugeva surve all ning nad kõik on ühel või teisel põhjusel vanemate vastu vaenulikult meelestatud. Minajutustaja Tandy, nutikas teismeline, kes tunneb, et on olnud vanemate pideva jälgimise all „nagu elektriaedikus elav kiibistatud koer”, otsustab ise mõrvari jälile jõuda. Tandy on viimane, kes oma vanemaid elusana nägi. Ta kahtlustab kõiki, sealhulgas oma vendi: kunstikalduvustega kaksikvenda Harrisoni, noort, ent tugevat Hugot ja jalgpallitähest vanimat venda Matthew’d. Peres on varjatud mitmeid saladusi, mis tasapisi sündmuste arenedes ilmsiks tulevad.
Raamatu autor James Patterson valiti 2010. aastal USA teismeliste lemmikautoriks. Tema sulest on ilmunud hulgaliselt kriminaalromaane, neist on saanud rahvusvahelised menukid. Mitmed raamatud, sealhulgas romaanisari „Võlur ja nõid”, on ka Eesti lugejale tuttavad.
Arvamus: Sellest on vist aastaid, kui ma lugesin raamatut, kus on lugeja poole pöördutud. Ausalt öeldes mulle see eriti ei istu. Samuti on sellest, millal ma mõnd krimijuttu suhteliselt tükk aega möödas ja see raamat tuletas mulle, kui väga ma neid armastan. Ainult nõme oli see, et ma umbes poole raamatu peal taipasin ära, kes süüdi oli (kui üks nüanss välja arvata). Minu jaoks teeb kriminaal romaanist kriminaal romaani ikka see kui mõrvar on keegi ootamatu, keegi, keda ehk kahtlustada ei oskagi.
Raamat ise läks üllatavalt kiiresti ja libedalt. Pattersoni ''Võlurist ja nõiast'' ei olnud ma erilises vaimustuses, aga see jutt oli tõsiselt hea.
Kui veel nuriseda, siis kuidagi liiga palju asju jäi lahtiseks ja minevikusaladustelt oleks ka võinud natuke rohkem katteloori kergitada. Ehk on millalgi järge oodata?
Punktid: 8/10