2014

Jaa!

Ma niiiiii nõustun sinuga  Lugesin ka selle just eelmine nädal ära ja absoluutselt iga su sõna on nii tõsi  Ma ei teagi, mis ma nüüd endale siia kirjutan  

Tohutult hea raamat tõesti 

Haha sorri. Sellest raamatust võib jah ainult kiidusõnadega rääkida. Mulle meeldis see isegi rohkem kui TFIOS.

NELIKÜMMEND ÜHEKSA
Valelikud võrgutajad.

Autor: Sara Shepard
Lehekülgi: 272
Kokku: 17 370
Sisu: Igaühel on midagi varjata – eriti keskkoolitüdrukutel Spenceril, Arial, Emilyl ja Hannal. Spencer himustab õe poissi. Aria unistab oma inglise keele õpetajast. Emily armub uude kooliõesse. Ja Hanna kasutab ilu nimel üsna inetuid võtteid.Aga sellest ajast saadik, kui nende sõbranna Alison jäljetult kadus, varjavad nad kõik veelgi suuremat saladust. Kust ma tean? Ikka tänu sellele, et ma tean kõike selle kohta, kui halvad tüdrukud nad olid enne ja kui üleannetud on praegu. Ja teate mis? Ma räägin kõik ära. Sara Shepard lõpetas New Yorgi Ülikooli. Brooklyni Kolledžist sai ta loova kirjutamise alal magistrikraadi. Raamatusarja „Valelikud võrgutajad“ inspiratsiooniallikaks on lapsepõlv Philadelphia Main Line’il, kus ta elab nüüdki. Romaanide põhjal on valminud ka ülipopulaarne telesari Pretty Little Liars, mis jookseb Eestis Kanal2 ekraanil.
Arvamus: Ma ikka pidin selle esimese osa ka läbi lugema. Peamiselt sellepärast, et lootsin siit palju Ezria kohti leida. Raamatu lühidust ja seda, et see rääkis nelja erineva tüdruku vaatepunktidest, arvesse võttes, vastas see muu ootustele. Ma nii-nii loodan, et Ezra ja Aria ikka lepivad raamatus ka ära ja neist saab uuesti paar. Seda pole nüüd küll vaja, et Seanist ja Ariast -nagu teises raamatus vist vihjati- paar saab. Päris iiveldamaajav kombinatsioon tegelikult. Sean on ju nii igav (võrreldes Ezraga).
Pole midagi parata, aga ma pean seda siiski nüüd sarjaga võrdlema. Kõigepealt nende tegelaste välimused (peamiselt juuksevärvid) on neis kahes nii erinevad, et lausa segadusse ajab
Mulle tohutult meeldib, et sarjas on need tüdrukud omavahel palju lähedasemad kui raamatus. Aga ehk jõuab muidugi see viga siin veel paraneda.
Lisaks on sarjas veel nii tohutult palju kenasid meestegelasi, isegi need, keda ma raamatus alguses koledana ette kujutasin, on filmis ilusad. Eks see ilmselt ongi üks põhjustest, miks ma seda vaatan.
Iseenesest oli see raamat tõesti vaid sissejuhatus, aga sellegi poolest väga väga hea.
Punktid: 10/10

VIISKÜMMEND
Vareste pidusöök. II osa

Autor: George R.R Martin
Lehekülgi: 476
Kokku: 17 846
Sisu: Seitsmes Kuningriigis jätkuvad rahutud ajad. Ehkki Lannisteride võim tundub taas tugev, on kasvamas ka Seitsmeusu uue juhi ja tema jüngrite mõju, mis ilmutab ennast üpris ootamatul moel. Raudsaarlased kimbutavad Avarmaad, kuid nende uue kuninga eesmärgid on hoopis suuremad ja kaugemad. Brienne’i otsinguid Sansa leidmiseks ei krooni edu, küll aga kohtub ta kellegi olulisega, ja see jällenägemine ei kujune kaugeltki rõõmsaks. Braavoses uut elu alustanud Arya saab rängalt karistada oma isepäisuse eest. Sam ja meister Aemon aga jõuavad pärast pikka ja rasket teekonda Muinaslinna, et kuulutada Tsitadellis oma ohusõnumit – kuid neidki ei võeta seal vastu nii nagu nad on lootnud…
Arvamus: Kogu ''Jää ja tule'' sari on minu jaoks hea olnud, aga pigem selline keskpärase poole kalduv hea. Mõned kohad on päris igavad ning vahel tuleb raamat isegi pooleldi sunniviisiliselt kätte võtta, samas on ka tohutult palju põnevaid kohti, mille ajal on praktiliselt võimatu lugemist lõpetada.
Selle raamatuga oli alguses samamoodi: kohati tuli vägisi lugeda. Aga siis -ma isegi ei mäleta täpselt, millises kohas- läks kõik kuidagi nii huvitavaks ja põnevaks ja haaravaks ning siis mind selle raamatu küljest enam ära ei saanud.
Cerseiga juhtunu oli...huvitav. Muidugi oli ta selle igati ära teeninud, aga see kõik läks kuidagi ootamatult ja kiiresti. Mind üllatas, et kõik jäid seda ühte inimest nii kergesti uskuma. Ja kas nad ei tulnud selle peale, et kui inimest piinata, siis on ta mingil hetkel valmis ükskõik mida tunnistama?
Igatahes ma tunnen Tyrionist puudust. Oleks ääretult vahva, kui ta Bronniga uuesti kokku saaks. Danyst ja Jonist tahaksin ka kuulda. Ma tõsiselt tõsiselt loodan, et need laiali paisatud Starki-lapsed (seal hulgas Jon muidugi ka) ikka lõpuks kokku saavad. Aga, noh, arvestades seda, kes selle sarja autor on, tundub see suhteliselt ebatõenäoline.
Nad võiksid '' A Dance with Dragons'' hästi kiiresti ära tõlkida, sest ma tahan kohutavalt teada, mis edasi saab. Aga ma ei kujuta ette, et ma seda raamatut inglise keeles lugeda suudaksin.
Punktid: 9/10

Kusjuures see pole inglise keeles nii jube kui ma arvasin. Kui varem mingeid muid raamatuid oled lugenud, saad tõenäoliselt ka sellega hakkama. Ehk aeglasemalt, aga saad kindlasti.

Okei, see on väga tore. Ma lihtsalt kartsin, et kui juba eestikeelne lugemine sellist keskendumist tahab, siis inglisekeelne on veel kordades hullem. Eks ma millalgi, kui mul natuke rohkem aega on, võtan selle käsile, sest kohutavalt tahaks teada, mis edasi saab.

VIISKÜMMEND ÜKS
Marley ja mina

Autor: John Grogan
Lehekülgi: 344
Kokku: 18 190
Sisu: Lugu noorest abielupaarist, kes alustab ühist kooselu, ning suurest, arulagedast, parandamatust, aga ka vastupandamatust labradorist, kes muutis kogu nende elu – neid ja nende lapsi, muutis perekonda, kelleks nad said. See pole vaid ühe koera ega koeraga pere lugu, vaid liigutav ja humoorikas lugu inimestest ja loomast, kellel on ühine elutee, tõusude ja languste, naeru ja pisarate, rõõmude ja südamevaluga.
Käesoleva raamatu järgi on valminud film, mille peaosades mängivad Owen Wilson ja Jennifer Aniston.
Arvamus: Ma ei tea, miks ma selle raamatu laenutasin. Ausalt ei tea. Juba ammu enne lugemist oli selge, et lõpus nutan oma silmad peast välja ja kas siis tõesti on vaja ennast niimoodi traumeerida? Aga siiski tõmbas mingi nähtamatu jõud mind selle raamatu poole.
Algus oli tõsiselt vahva, naljakas ja lõbus, aga kogu seda lõbu varjutas teadmine, et lõpp murrab mu südame. Vahepeal tabasin end soovimast, et autor oleks raamatu enne Marley surma ära lõpetanud- siis oleks see üks tõeliselt positiivne ja elurõõmus lugu olnud. Kuid lugu poleks sel juhul terviklik, õige, olnud. Juba enne kodulooma võtmist tuleb arvestada sellega, et mingil hetkel ta sureb. Ja see on valus. Kuradi valus.
Mul on hea meel, et Marley sai nii kuulsaks; et ta surm ühendas inimesi, kes on samuti sama üle elanud ja nad said üksteiselt tuge; et nii paljud said teada, kui eriline koer ta on; et kõikidest nendest pahandustest, mida ta tegi, hoolimata, armastasid teda paljud.
Igatahes igati hea raamat oli. Kohustuslik kõigile koeraarmastajatele. Nutta sain ma muidugi korralikult, aga see-eest ka naerda. Ma ei kahetse, et seda lugesin.
Filmi ma vaadanud pole. Ja kuna paljalt treileri vaatamine suutis mulle pisarad silma tuua, ei kavatse ma seda teha ka. Aga Marley on küll üks kuradi eriline koer. Ma arvan, et ta jääb kauaks iga lugeja südamesse.
Punktid: 10/10

VIISKÜMMEND KAKS
Org. I raamat. Mäng

Autor: Krystyna Kuhn
Lehekülgi: 288
Kokku: 18 478
Sisu: Org pidi olema meile pelgupaigaks. Aga kõik on sootuks vastupidi! Minu vend Robert ja mina oleme lõksus selles mahajäetud orus, kusagil Kanada metsikus looduses.
Me oleme Grace College´ is. Võib-olla olete kuulnud sellest ajalehtedest? See kool on mõeldud väga andekatele õpilastele, aga minu arvates on enamik neist imelikud. Ja nüüd uppus see tüdruk Lake Mirrori! See ei olnud õnnetus! Mõrvar jookseb meie seas. Kes on järgmine ohver?
Kahjuks ei saa ma teile täpselt öelda, kus meie kolledž on. Olen meeleheitlikult püüdnud leida seda Google Earthist, kuid keegi on kõik andmed kustutanud!
ME VAJAME TEIE ABI, VASTASEL JUHUL EI VÄLJU KEEGI SIIT ELUSANA!
Arvamus: Äärmiselt veider raamat, selles suhtes, et tagakaanel mingit sisukirjeldust nagu ei olnud, aga seal oleva katkendi kohaselt tundus lugu suhteliselt põnev olevat, ja nii ma selle siis laenutasingi.
Kirjeldused olid head ja pikad. Kohati tegelikult isegi liiga pikad ning seetõttu pisut tüütuks muutuvad, näiteks nende teekond järvemajani, mille edasiandmine võttis vist vähemalt viis lehekülge, suutis mind natuke kannatamatuks muuta.
Sisu poolest jäi aga kuidagi nõrgaks, tase sarnanes pigem eesti noorsooromaanidele. Tegelased ja sündmused olid üsna läbinähtavad. Mingit vau-efekti nagu eriti ei tekkinud. Samas tekkis mul tahtmine teada saada, mis selles sarjas edasi juhtub. Nii et päris maha kanda seda raamatut ka ei saa.
Punktid: 7/10

VIISKÜMMEND KOLM
Isa Goriot

Autor: Honore dé Balzac
Lehekülgi: 272
Kokku: 18 750
Sisu: 19. sajandi prantsuse klassiku Honoré de Balzaci romaani "Isa Goriot" uustrükile on järelsõna kirjutanud Katre Talviste. Järelsõnas mõtiskleb Talviste selle üle, mida võiks nüüdseks üle pooleteise sajandi vanustel Balzaci romaanidel olla öelda 21. sajandi hakul, eritleb Balzaci elu ja loomingu põimumisi, selgitab lähemalt, mida tähendab Balzaci liigitamine realistiks, küsides seejärel, kuivõrd ammendavaks võib sellist vooluloolist lahterdamist Balzaci puhul pidada. Lugejale tutvustatakse "Inimliku komöödia" loomise aluseks olnud maailmavaatelist ja kirjanduskontseptsiooni. Järelsõna lõpetab sissevaade "Isa Goriot" narratiivsesse struktuuri, kompositsiooni, tegelassuhetesse ja üldideestikku.
Arvamus: Selle raamatu puhul tegin ühe hiiglasliku vea: ülehindasin ennast. Arvasin, et nädalaga on see mul kindlalt läbi ja jätsin selle viimasele minutile. Seda viga mõistsin ma paraku alles siis, kui olin esimesi lehekülgi vähemalt kolm korda üle lugenud, et nendest sotti saada, ja ei jõudnud ennast ära kiruda. See muutis mu üldmuljet raamatust üsna palju, sest nautimisest ei olnud enam juttugi. Ja kes selles süüdi oli? Mina.
Mulle ei meeldinud need viie lehekülje pikkused kõned. Enamasti oleks seal olnud mõtte saanud edasi anda ka paari lausega. Ja need ülereageerimised olid ka imelikud, tegelikult üsna naljakad. Täpseid näiteid mulle praegu ei meenu, aga põhimõtteliselt ütlesid tegelased välja selliseid asju, millest tavaliselt mõeldakse või mida raamatu puhul jutustava lausega edasi antakse. Aga noh, võib olla oli asi selles, et autor on prantslane.
Olgugi, et isa Goriot oli oma olukorras ise peamine süüdlane, hakkas mul temast lõpus väga kahju.
Punktid: 6/10

VIISKÜMMEND NELI
Lolita

Autor: Vladimir Nabokov
Lehekülgi: 280
Kokku: 19 030
Sisu: Imetlus ja erutus koos südamevalu ja sünge vaimukusega läbivad Vladimir Nabokovi kuulsaimat ja enim poleemikat tekitanud romaani, mis jutustab loo vananeva Humbert Humberti kinnismõttelisest, hävitavast ja hukule määratud kirest nümfett Dolores Haze´i vastu. "Lolita" on ka lugu hüpertsiviliseeritud Euroopa kokkupõrkest sõjajärgse Ameerika rõõmsa barbaarsusega. Aga esmajoones on see meditatsioon nägemusliku, hullutava armastuse teemal.
Arvamus: Huvi ''Lolita'' vastu tekkis tänu PLL-ile. Nii palju, kui ma enne raamatu lugemist uurisin, jagunesid inimeste arvamused selle suhtes üldiselt kaheks: osad pidasid seda suurteoseks, teised täiesti haigeks ja vastikuks raamatuks.
Minu meelest ei pea kunst alati normaalne ja tavaline olema; see peab šokeerima, tekitama mingit tugevat emotsiooni. Antud juhul võis selleks tõesti olla jälestus. Kuid samas oli sellel raamatul ka väga-väga palju häid külgi. Näiteks kirjeldused, mis olid lihtsalt suurepärased. Ma võin ausalt öelda, et ma pole kunagi lugenud ühtki raamatut, kus oleks tundeid nii hästi, nii põhjalikult, nii üksikasjalikult, nii mõistetavalt kirjeldatud. (Aga noh võib olla on asi selles, et ma olen peamiselt noorteromaane lugenud ). Tõenäoliselt sellepärast ei suutnudki ma Humbertit vihata. Vastupidi, ma elasin hoopis talle kaasa, mul oli temast kahju. Sest südames oli ta tegelikult hea inimene. Ma usun, et oli. Tema kalduvused olid talle needuseks, tema puue. Tõsi, ta oleks pidanud pisut tugevam olema ja sellele vastu seista suutma. Aga ma kujutan ette, et see oli päris raske.
Pigem tekkis mu kohati vastumeelsus Lolita suhtes. Muidugi ma sain aru, et Humbert rikkus ta lapsepõlve (või selle hilisema osa) ära ja tema põgenemine oli täiesti mõistetav. Kuid samas ta ju ise võrgutas Humberti ja tänu sellele hakkas mees teda rohkem tahtma.
Ahjaa. Ma ei saanud aru, kuidas Humbertil kogu see aeg nii palju raha oli, et nad kaks aastat reisida said ning ta Lolitale pidevalt kingitusi tegi. Eriti kui arvesse võtta fakti, et enda sõnul ei teeninud ta üldse palju. Kuid las see jääb.
Lolita on muide väga äge nimi.
Punktid: 10/10

Ära ''Marley ja mina'' filmi küll vaata. Kunagi kui näidati, siis mul isegi isa nuttis lõpus See on nii kurb film, samas ka naljakas, kuna Marley oli paharet ikka ka Me ei võta uut koera ka seetõttu, et ühel hetkel kui kutsa sureb, on see lihtsalt nii kurb.

Ma vist ei hakka ennast traumeerima jah.
Eks see koera võtmine ole tõesti kahe otsaga asi, ühelt poolt on ju tore, et saad endale aastateks parima, ustava ja truu sõbra, aga samas on väga väga raske vaadata, kuidas koer vanemaks ja nõrgemaks ja haigemaks jääb.

VIISKÜMMEND VIIS
Lõppmäng

Autor: Becca Fitzpatrick
Lehekülgi: 397
Kokku: 19 427
Sisu: Nora on kindlam kui kunagi varem, et armastab Patchi. Langenud ingel või mitte – tema on see õige. Kuid just nüüd peavad noored koondama jõud viimase ohtliku katsumuse läbimiseks, kus naasevad vanad vaenlased, uusi tuleb juurde ning sõbra reeturlikkus seab ohtu rahu, mille poole Patch ja Nora nii väga püüdlevad. Kerkib valus küsimus: kelle poolt on Patch ja kelle poolt Nora? Ja kas nüüd on teel takistus, mida isegi armastus ei võida? Becca Fitzpatricku bestsellerite „Salajane” (2010), „Crescendo” (2011) ja „Vaikus (2013) järg.
Arvamus: Ma ei mäletanud sellest sarjast eriti midagi. Täielik must auk. Pidin isegi üle kontrollima, kas ma eelmist raamatut üldse lugenud olin. Õnneks aitas autor mu mälu värskendamisele natuke kaasa.
Millegipärast hakkasin ma Norat vihkama. Ta tundus kuidagi nii egoistlik. Põhimõtteliselt oli tal nefilimidest -kelle juht ta oli- täiesti suva, peaaasi, et ta oma kalli Patchikesega koos saaks olla. Kui jutt juba sinna läks, siis nende armastus oli kuidagi nii imalaks muutunud. Nagu tõsiselt, kõik need pisarad, pidevad ülekaitsmised ja ''oi kui väga ma sind armastan'' jutud hakkasid mul lõpus juba südant pahaks ajama. Täielik ''Videvik''. Pluss veel Nora armukadedus. Täiesti ajuvaba. Kõige tipuks oli Patch sellest lahedast, ülbest, seksikast poisist, kes ta varem oli, mingiks kuradi kiindunud kutsikaks muudetud.
Väga ettearvatav raamat oli. Kusjuures ma tabasin ühe autori taktika ära- kui Nora oli ühes asjas liiga kahtlaselt kindel (korrutas kogu aeg, et nii läheb ja mis siis edasi saab), oli tegelikult juhtunu hoopis vastupidine.
Aga, noh, kiiresti läks ja oli ka üsna kaasahaarav.
Ma vist hakkan nende noorteromaanide jaoks tõesti liiga vanaks jääma.
Punktid: 6/10

VIISKÜMMEND KUUS
Lotte reis Lõunamaale

Autor: Andrus Kivirähk
Lehekülgi: 128
Kokku: 19 555
Sisu: Väike väsinud linnupoeg Pippo jääb Lõunamaale lendavast linnuparvest maha. Lotte otsustab Pippo Lõunamaale viia. Koos isa Oskari ja vana rännukoer Klausiga asutakse Oskari leiutatud lennumasinaga teele. Reisilisi ootavad ees mitmed põnevad seiklused. Südamlik lasteraamat, mis põhineb 2000. aastal valminud samanimelisel animafilmil.Raamatu väljaandmist toetas Kultuurkapital.
Arvamus: Kui ma viimane kord laevaga Soome sõites lastenurgast möödusin, mängis seal just Lotte reis Lõunamaale multikas. Ja mul tekkis kange tahtmine seda raamatut uuesti lugeda. Mis sest, et ma olen selle sihtgrupist umbes kaksteist aastat vanem. Aga aeg-ajalt on ju tore lapsepõlve meelde tuletada, eks? Eriti kui tegemist on Kivirähki teosega.
Üldjoontes oli kõigi nende peatükkide ülesehitus sama: tekib probleem ja selle lahendamisega tehakse ka veel kellelegi heategu. Kuid siiski väga nunnu raamat. Muidugi ei saa ma ka seekord Kivirähki fantaasiat kiitmata jätta. Kasvõi see, et maakaardid on hapuka maitsega, gloobused aga see-eest magusad. No selliste asjade peale annab ikka tulla.
Aa, ja pildid olid ka väga ilusad.
Punktid: 10/10

VIISKÜMMEND SEITSE
Siidimaja

Autor: Anthony Horowitz
Lehekülgi: 267
Kokku: 19 822
Sisu: Raamat algab doktor Watsoni tagasi­vaatega tema ja Sherlock Hol­mesi ühistele seiklustele ning siirdub sealt ühele juhtumile, mis oli nii hirmus, et sellest ei saanud varem üldse kirjutada. Tegu on nn Sonimütsijõugu juhtumiga ning Sherlock Holmesilt tuleb abi paluma üks Londoni kunstikaupmees, kelle hindamatud maalid hävitas Ameerikas iirlastest koosnev röövli­jõuk. Nüüd on jõugu üks liige jälitanud kunstikaupmeest Londonisse ning kaupmees on kindel, et kurjategija ihkab tema surma. Õige pea murtakse sisse ka kunsti­kaupmehe majja ning Holmes ja Watson asuvad võimaliku röövli jälgi ajama. Siis toimub juhtumis ootamatu pööre ning pealt­näha lihtne kättemaksulugu muutub hoopis halvaendelisemaks.
Arvamus: Kõigepealt vau. Ma kujutan ette, et Sherlockist kirjutamine pole üldsegi lihtne. Aga autor oli sellega suurepäraselt hakkama saanud. Kõik oli kuidagi nii tõetruu ja usutav, nagu ei olekski teise autori poolt kirjutatud.
Hakkasin juba raamatu algusest peale peaaegu kõiki tegelasi kahtlustama ning üritasin iga detaili tähele panna. Olin üsnagi enesekindel ja arvasin, et seekord taban ma süüdlase kindlalt ära. Aga muidugi kaugel sellest. Väga kaugel. Raamatu lõpus sain korralikult šokeeritud. Eriti uskumatu oli see, et üks detail, mis oli tegelikult ju nii ilmselge, jäi mul märkamata.
Sherlock on kindlasti üks mu lemmik kirjanduskangelasi. Ta on lihtsalt selline kuradi geenius, nii omapärane, nii enesekindel, tuleb igast olukorrast -ükskõik kui lootusetu see ka poleks- nii geniaalselt välja. No kuidas saakski ta kellelegi üldse mitte meeldida? Kui ma kunagi kujutasin teda ette Robert Downey Jr.- ina, siis nüüd on ta minu kujutlustes hoopis Benedict Cumberbatch.
Ikka kuradi kahju, et see raamat juba läbi sai. Ma olen jälle Sherlockist täielikku sõltuvusse sattunud. Peaks selle seriaali veel korra üle vaatama
Punktid: 10/10

VIISKÜMMEND KAHEKSA
Tähetolm

Autor: Neil Gaiman
Lehekülgi: 232
Kokku: 20 054
Sisu: Neil Gaiman (sünd 10. november, 1960 Inglismaal, Portchesteris) on tunnustatud inglise kirjanik, koomiksite autor ja stsenarist, kelle nimi ei vaja fantaasia- ja science fiction-kirjanduse nautijate hulgas ilmselt erilist tutvustamist. 1999. aastal ilmunud “Tähetolm” (Stardust) oli Neil Gaimani esimene romaan – varem ilmunud „Head ended“ kirjutati kahasse Terry Pratchettiga ning Neverwhere sündis jätkuna samanimele BBC sarjale. Vaimukas raamat võeti fännide ja kriitika poolt hästi vastu ning on tänaseks jõudnud juba ka kinolinale.
Müüriküla seisab täna, nagu ta on seisnud juba kuussada aastat, kõrgel graniidist kaljul, mida ümbritseb väike metsane maalapp. Idas, vahetult Müüriküla külje all, on kõrge hall kivisein, mille järgi linnake oma nimegi saanud. See vana müür on laotud tahutud hallidest graniidikamakatest, ning see saab alguse metsast ja tema teine ots kaob jälle metsa. Müüris on ainult üks ava…
Siin, väikeses külakeses, kaotab noor Tristran Thorn oma südame kaunile Victoria Foresterile. Ja siin, ühel kargel oktoobriõhtul, annab Tristran oma armastatule lubaduse – tormaka lubaduse, mis viib ta läbi ainukese avause müüris, üle aasa... kõige pöörasemasse seiklusse tema elus.
Arvamus: Millegipärast kerkis seda lugedes mu silmade ette ''Sõrmusteisand'': loodus, tegevustik ja isegi tegelased sarnanesid minu kujutlustes kõik selle filmidega (sest raamatuid pole ma tegelikult lugenud). Natuke meenutas ''Narniat'' ja ''Troonimängu'' ka. Aga eks iga fantastika/ulmeraamat või -film sarnaneb mingil määral mõne teisega.
Raamat ise läks suhteliselt kiiresti. Kohati sai isegi päris korralikult muiata.
Kusjuures selle raamatu -nagu tegelikult ka mõne teise- puhul märkasin ma ühte imelikku asja. Lugesin seda kohati ainult selle pärast, et see lihtsalt läbi saaks. Aga siis kui see hetk kätte jõudis, tekkis kuidagi tühi tunne. Muidugi see on ju täiesti normaalne. Mind üllatab lihtsalt tõsiasi, et kahju on isegi nende raamatute lõppemisel, mis lugemise ajal ehk nii põnevad ei tundugi.
Punktid: 8/10

Sellest on täitsa korralik film ka tehtud

On tõesti. Treiler tundus küll väga lahe olevat. Ma vaatan selle filmi kindlasti millalgi ära.

VIISKÜMMEND ÜHEKSA
Org. II Raamat. Katastroof

Autor: Krystyna Kuhn
Lehekülgi: 295
Kokku: 20 349
Sisu: Katiel on ambitsioonikas eesmärk: alistada oru kohal kõrguv ohtlik kolme tuhande meetri kõrgune Ghosti mäetipp. 1970. aastatel kadusid mäetippu vallutada püüdnud üliõpilased jäljetult. Sellest saadik sosistatakse mäe kohta üha süngemaid legende. Uljas tudengikamp otsustab aga metsikule loodusele esitada väljakutse, mille tagajärjed on rängemad, kui keegi neist karta osanuks… Kes noortest jõuavad eluga kooliseinte vahele tagasi?
Arvamus: Olgugi, et olin nende raamatute lugemise suhteliselt väikese vahe sisse jätnud, ei mäletanud ma eelmisest eriti midagi. Näiteks ei suutnud ma alguses Chrisil ja Davidil vahet teha. Aga lõpus juba suutsin. Chris on persevest. Tõeliselt vastik tüüp. Ma ei salli inimesi, kes arvavad, et kui nad on suhtes, kuulub teine pool ainult täielikult neile. Ja kohe eriti ei salli ma egoistlikke armukadetsejaid. Aga noh, kuna Julia mulle ka väga ei meeldinud, pole sellest väga lugu, et nad suhtes on. Ongi ju paras paar.
See raamat oli tunduvalt parem kui eelmine. Põnevust ja pinget keriti ikka üsna korralikult. Vahe peal oli suhteliselt võimatu lugemist lõpetada.
Endiselt häirisid mind siiski aga need liiga pikad kirjeldused, mille ajal mõte justkui vägisi mujale liikuma hakkas.
Punktid: 9/10

Lõpetan siis 59 raamatu ja 20 349 leheküljega.