Hüsteeriline leib pasteediga (Lõpetatud)

Viimati muutis seda Lammas (5/8/2010, 23:01). Kokku muudetud 1 kord

Uus jutt:D lihtsalt tuli täna selline pealkiri:D ja see kõlas väga kahtlaselt niiet ma lihtsalt pidin tegema midagi:D ma ei tea veel kas sellest midagi tuleb, aga kui kellegile meeldib siis ma vähemalt üritaks sellest midagi teha:) Very Happy

Hüsteeriline leib pasteediga.

Dean avas silmad. Ta lamas rahulikult oma voodil ning kohendas veidike tekki. Läbi kardinate kumas sisse õrn hommikuvalgus.

Poiss ajas ennast tülpinult püsti ning kõndis kapi juurde. Seal natuke sobranud otsis ta välja koolivormi ning ajas selle endale lohakalt selga. Veel endale sokid ja jalanõud otsinud vaatas noormees toas ringi.
Ta nägi kapi ukse peal peeglit ning silmitses seda. Poisi silme alused olid tumedad. Ta tumeblondid juuksed olid sassis ning tänu sellele ka püsti. Ta rohelistest silmadest oli näha väsimust.
Tõmmanud kiiresti käega läbi juuste ning paar õpikut laua pealt haaranud kiirustas poiss uksest välja.
Koridoris kõndides nägi ta mitmeid tuttavaid, kuid ei vaevunud neid tervitama. Tema õnneks olid täna kõik täpselt sama unised kui temagi.
„ Ma ei lähe enam kunagi esmaspäeva õhtul peole,“ pomises noormees iseendale ning jätkas söökla poole rühkimist.
Jõudnud sinna paigutas ta ennast väikese laua äärde, kus oli veel viis poissi.
„ Jou,“ sõnas ta vaikselt ning kuulis vastuseks noormeeste mõminat. Ta teadis seda mis tunne neil hetkel on ning ei vaevunud vestlust edasi arendama.
Ta haaras endale ühe leivaviilu ning määris sinna peale paksu kihi pasteeti. Ta hammustas leiba ning jäi seda siis tuimalt silmitsema.

„Nii tore…ma söön leiba ning pasteeti. Pasteet on ju kunagi olnud mingi loom, loom kellel oli elu, vanemad, õed-vennad ning võibolla ka armuelu. Ja leib…leib on kunagi olnud mingi väike väike viljatera keset suurt suurt põldu ning nüüd ma lihtsalt söön ta ära?Ja kui ta elus oleks siis mis tunne tal oleks? Mina oleks küll hüsteerias kui mingi hiiglane mind ära tahaks süüa. Ilmselt oleks ka leib. Hüsteeriline leib pasteediga. Palju parem hommikusöök kui näiteks sai juustuga.“ Mõtles poiss muiates ning otsustas, et ta ei taha enam süüa.

Ta pani hammustatud leiva tagasi taldrikule ning jälgis siis ükshaaval teisi. Nad olid kõik pea norus ning nosisid midagi süüa.
„ Kuulge…pekske mind järgmine kord välja peale keskööd,“ sõnas noormees ning toetas oma küünarnuki lauale ning pea käe peale.
„ Ja mind,“ sõnas Joseph, kes istus teisel pool lauda keskel ning nägi veelgi väsinum välja kui ülejäänud. Tegelikult nägi ta välja nagu ta poleks silmatäitki maganud ning selle asemel edasi pidutsenud. Ilmselt täpselt seda ta teinud oligi.
Ka ülejäänud noormehed nägid välja nagu nad ei tahaks seda tükk aega korrata.
„ Keemias on töö?“ küsis Carl, kes istus Deani vastas.
„ On või?“ küsis poiss vastu kuna tal polnud õrna aimugi millest too rääkis. Kui ta nägi, et poiss ei tea vastust vaatas ta automaatselt Sebastiani poole. Kui too pead raputas ohkas ta sügavalt.

„ Üks kaks jääb TÄNA saamata,“ sõnas noormees muigega ning vaatas oma kaaslasi. Thor ja Caleb olid küll kahtlaselt ebaaktiivsed suhtlejad, kuid noormees ei pannud seda eriti tähele. Ta oli nüüd jälle oma võileiba jõllitamas. Tema hullumeelsuse õnneks püsis võileib ilusasti paigal ega näidanud mingeid märke elus olemisest.

Kui kõlas kõle tirin ajas noormees ennast aeglastle püsti ning ringutas. Viinud ära oma taldriku ning visanud prügikasti oma võileiva, haaras ta pingilt oma asjad ning liikus teiste sabas klassi poole.
Jõudnud keemia klassi ukse taha kuulis ta kogu seda kisa mis sealt kostis ning otsustas jääda sinna kuni õpetaja tuleb.

Mõne hetke pärast kuulis ta oma selja tagant kontsade klõbinat ning lipsas kiiresti klassi Carli kõrvale pinki ja jäi sinna istuma. Ta nägi, et õpetaja on nüüd juba klassi jõudnud ja hakkab kohe midagi seletama, kuid ta ei vaevunud teda isegi kuulama.
„ Ajaraisk,“ pomises ta iseendale mõttes ning pani kõrvaklapid kõrva nii, et pusa kattis juhtmed. Keegi ju ei tohtinud ometigi teda tunnis mitte osalemisel segada.

Pealkiri: Re: Hüsteeriline leib pasteediga (Lõpetatud) 1/4/2009, 21:20

pealkirja vaadates , arvasin , et sellest tuleb järjekordne hull story. : D
Aga .. esimese osaga ei saa midagi vee kindlalt öelda ,
Suht äge , uut , ? Very Happy

Pealkiri: Re: Hüsteeriline leib pasteediga (Lõpetatud) 1/4/2009, 21:41

Noh... viimasel ajal on kõik mu jutud hullud, aga see tuleb natuke tavalisem hull:D arvatavasti mitte midagi üleloomulikku vaid lihtsalt natuke kiiksuga teglased:D(ja jah kiiksuga alla käib ka leivale kaasa tundmine:D)

Pealkiri: Re: Hüsteeriline leib pasteediga (Lõpetatud) 2/4/2009, 19:43

Pealkirjast mõtlesin, et see jutt on mingi iuuu.
Aga jah, kui lugema hakkasin hakkas meeldima!

Pealkiri: Re: Hüsteeriline leib pasteediga (Lõpetatud) 2/4/2009, 21:33

topeltpost mis kordab teist on minuteada igas foorumis keelatud...see tekib siis kui sa suudad send nuppu kaks korda vajutada...
muide hea jutt...

Pealkiri: Re: Hüsteeriline leib pasteediga (Lõpetatud) 5/4/2009, 21:06

Wow:D i know i'm fast:D Igatahes uus osa. Ma loodan, et kellegile ikka meeldib:)

2.

„ Dean,“ kuulis poiss nõrka häält läbi kõrvaklappidest tuleva muusika. Ta jõllitas õpetajat, kes tundus vihast pulbitsev. Noormees sai aru, et see oli õpetaja hääl ning arvatavasti nõuab too, et ta tunnist osa võtaks. Siiski ei vaevunu ta ennast enne liigutama kui õpetaja ähvardas talle ühe panna. Tegelikult ei mõjunud see ähvardus vaid see, et ta oligi juba pastaka kätte võtnud.

Poiss võttis vastumeelselt endal klapid peast ning ütles napisõnaliselt:“Oih.“ Kuna õpetaja oli niivõrd rahul sellega, et poiss ei otsustanud endale kindlaks jääda, ei pannud ta ka ühte sisse.

Kui õpetaja teda enam väga hoolikalt ei jälginud libistas ta ühe kõrvaklapi tagasi kõrva ning tegi näo, et on siiralt huvitatud õpetaja jutust.

Kui helises päästev koolikell tõusis poiss koheselt püsti ning jalutas klassist välja. Ta ignoreeris fakti, et õpetaja karjus üle klassi, et kell ei lõpeta tundi vaid tema.
Poiss lõi ukse enda tagant kinni ning sammus trepist alla. Klassist põgenevate inimeste hulk oli selleks ajaks juba jõudnud selleni, et pidi vooluga kaasa minema.

Seda Dean ka tegi. Mingil hetkel rebis ta ennast teistest inimestest eemale ning suundus oma toa poole. Ta jäi enda uks juurde seisma ning otsis taskust võtit. Noormees kuulis kõrvaltoast karjumist ning otsustas välja uurida mis toimub. Ta läks ukse juurde, mis oli pärani lahti ning vaatas tuppa sisse. Ruumi nurgas kükitas nuuksuv neiu, kelle põsk oli sinine ning suust tuli verd.

„ Hei. Tüdrukuid ei lööda,“ sõnas Dean nii karmi häälega kui suutis endast välja pigistada. Tema ei olnud tavaliselt see, kes teistega õiendama läks vaid pigem see, kes kaitses neid kellega õiendama mindi.

Noormees ruumis pööras ennast aeglaselt ringi ning jõllitas Deani marus pilguga.
„ Pole sinu asi,“ oli ainuke asi mida poiss ütles enne kui ta ukse kinni lõi.
Siiski oli noormees otsustanud sinna juba sekkuda. Ta avas pauguga ukse ning kiirustas tüdruku juurde. Poiss jõllitas teda ning liikus ukse ette.

„ You must be kidding,“ sõnas Dean otsekui iseendale ning lisas juba kõvemini,“ sa peksad tüdruku läbi ja ei lase teda arsti juurde ka viia?“
„ Täpselt nii,“ vastas poiss ülbelt ning ei liikunud ukse eest ära.
„ Mine eest ära,“ sõnas Dean tuimalt. Ta ei vaevunud enam isegi ta peale vihane olema kuna selline käitumine oli kohutavalt nõme.
„ Ei,“ vastas noormees ülbelt ühte kulmu kergitades.

„ Joosta suudad?“ sosistad Dean tüdrukule kõrva. Nähes teda noogutamas lasi ta neiust lahti ning sammus poisi juurde. Ta pani poisi taganema uksest eemale. Dean andis tüdrukule peaga märku, et too nüüd läheks ning tegi äkilise liigutuse poisi suunas ning haaras temast kinni. Ta küll proovis vastu hakata kuid poisi haare oli väga kindel.

Kui ta nägi, et neiu on juba ohutusse kaugusesse jõudnud lasti ta poisist lahti ning lidus ise talle järgi. Arvestades poisi iseloomu oli ta arvestanud, et ta hakkab kõvasti vastu ning kui poiss temast lahti laseb ei jäta too jonni ja üritab ikka veel vastu hakata.

Enne kui ta nurga taha pööras nägi ta ka kuidas poiss talle järgi jookseb. Õnneks oli ta võitnud üsna suure edumaa ning kiirustas nüüd rahvahulga poole.
Ta nägi ees seda tüdrukut ning kiirendas, et temani jõuda. Neiu oli nüüdseks juba jooksmise lõpetanud ning komberdas edasi toetudes seinale.
Dean liikus tema kõrvale ning pani ta käe ümber oma kaela ning tõstis ta endale sülle.

Tüdruk pani oma pea ta õlale ning sulges silmad. Poiss jäi teda hetkeks vaatama, kuid jooksis siis edasi. Ta tuiskas kiiresti mööda mitmetest ja mitmetest inimestest kes jäid talle järgi vaatama.
Jõudnud arsti kabineti juurde koputas ta tungivalt uksele ning vastust ootamata kiirustas ta ruumi sisse.

Tema õnneks ei olnud seal kedagi peale arsti ja õe. Ta paigutas neiu aeglaselt haiglavoodile, mis seal oli ning seletas kiiresti mis juhtunud oli.
Enne kui vana naine midagi öelda jõudis oli poiss uksest väljas ning liikus riideid vahetama.

Pealkiri: Re: Hüsteeriline leib pasteediga (Lõpetatud) 6/4/2009, 20:51

Mulle meeldib , ! ^^

Ausalt öeldes , mulle meeldivad kõik jutud , aga see onn .. wii .. ^^
Ma tean , ma olen segane . Segaselt segane .
Aga see on segaselt hea jutt ka , ^^
Niiet , kähku, uut , ^^

Pealkiri: Re: Hüsteeriline leib pasteediga (Lõpetatud) 25/4/2009, 21:30

uus osa:)

ma loodan, et vähemalt keegi loeb ja kellegile meeldib:) Very Happy

ja vihjeks, et kui mulle vahepeal kirjutamine meelde tuletada saaks uusi osi kiiremini:D

3.

Poiss kiirustas tagasi oma toa poole. Tema õnneks polnud ta arvatavat naabertoa elanikku seal.
Ta avas oma ukse ning liikus kiiresti sinna sisse. Hajameelselt lukustas ta enda järel ukse ning peaaegu prantsatas juba voodile.
Siiski suutis ta ennast peatada kuna ta nägi, et seal juba on keegi.

“Ei ole võimalik!!“ karjus ta endale mõttes, kuid manas näole viisaka naeratuse.
Ta istus neiu kõrvale ning võttis tal ümbert kinni ning tõusis siis koos temaga püsti.

„Kas sa palun läheksid praegu ära? Ma tahan üksi olla,“ sõnas noormees viisakalt ning juhtis tüdrukut õrnalt ukse poole.
Neiu vabastas ennast poisi haardest ning astus tema ette. Varvastele tõustes suudles ta poissi kiiresti või tegelikult kuni noormees end sellest eemale tõmbas.
“Miks? Miks? Miks? Miks ta juba aru ei saa?“ karjus poiss mõttes ning avas siis kiiresti uke.

„ Mine!“ sõnas noormees nüüd juba natuke karmimalt.
„ Aga Dean…“ alustas neiu kuid poiss oli ta juba märkamatult ukeses välja suunanud, ise ruumi tagasi läinud ning ukse poole neiu lause pealt kinni pannud ning lukustanud.
„ Miks kõik tüdrukud, kes mind tahavad nii kuradi lollid ja ülbed on?“ pomises nootmees vaikselt ning prantsatas oma voodile pikali.
Oli küll käimas söögivahetund, kuid poiss oli otsustanud, et ta veedab selle puhates ja hangib endale midagi hiljem hamba alla.

Koukides taskust välja telefoni seadis ta endale igaks juhuks äratuskella ning viskas telefoni voodi lähedusse maha.
Pea padjale pannud langes ta kergesse unne.
Ta tõusis voodist püsti lüües telefoni jalaga voodi alla. Aeglaselt ning sujuvalt liikus ta oma toa uksest välja.

Ta oli otsustanud minna õue ning jalutas nüüd pikkades koridorides, et sinna jõuda. Siiani polnud ta näinud mitte ainsatki hingelist. Arvates, et nad kõik on liiga okupeeritud söömisega liikus ta edasi. Mõne hetke pärast jõudis ta välisukse juurde ning avas selle. Vaadanud korraks õue mõtles ta ümber ning suundus treppide poole.

Ta läks keerdtrepist aina üles ja üles kuni jõudis luugini mille ta avas. Ta vedas enda üles ning keeras näo taeva poole.
Hetke otsustas ära rikkuda tugev tuuleiil, mis poisi riided loperdama pani ning seega kaotas ta peaaegu tasakaalu.

Ta nägi katuse serval üht kuju, mis oli talle väga tuttav.
„ Kirsty…vabanda, et ma su enne ära ajasin, aga ma tõesti tahtsin üksi olla,“ sõnas noormees vaikselt, kuid piisavalt kõvasti, et neiu seda kuuleks.

Poiss ei näinud mitte mingit reaktsiooni.
Tüdruk lihtsalt seisis seal nagu kuju, tuul ta blone juukseid sasimas.
„ Ja se suudlus…me leppisime ju kokku, et oleme ainult sõbrad,“ jätkas noormees peale hetkelist vaikust.
Selle peale pööras neiu aeglaselt näo poisi poole ning ta põsel sillerdas üksik pisar.

Saatnud põgusa pilgu noormehele pööras ta pea äkiliselt tagasi hoovi poole ning kallutas siis ennast ettepoole.
Mõne hetkega oli Dean jooksnud sinna, kus neiu oli ning Kirsty oli jõudund maani.
Poiss vaatas, kuidas neiu keha maas lamas ning tundis siis, kuidas ta ise talle järgi kukub.

Kusagil kauguses oli mingi väga häiriv heli. Mõistnud, mis see on tõusis Dean istukile ning pani äratuskella kinni. Ohates langes ta tagasi sellili ning jõllitas mõne hetke lage.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Vääääga Loorelik jutt, või mis? Very Happy

Aga äge!
Sillele meeldib! Very Happy

Ootan uut. :)
Ja see hüsteeriline leib pasteediga koht oli mõnus. D Selline sinulik ajuvaba loogikaarendus. Very Happy

Aga ma kartsin, et kui nii jätkub, siis ei suuda ma midagi süüa enam. Very Happy

Pealkiri: Re: Hüsteeriline leib pasteediga (Lõpetatud) 28/4/2009, 17:26

Jaaahh .. Loore .. on Loore .. nagu alati .. : P
Igatahes .. Ikka meeldib .. : d
Ja ma tahan Uut ^^

Pealkiri: Re: Hüsteeriline leib pasteediga (Lõpetatud) 19/12/2009, 19:29

Miks selline suurepärane jutt on pooleli jäänud?

Hüsteerilise leivaga koht oli parim. Hüsteeriline leib pasteediga (Lõpetatud) Icon_biggrin

Pealkiri: Re: Hüsteeriline leib pasteediga (Lõpetatud) 8/1/2010, 03:32

Oejah:D mulle tuleb vahepeal meelde tuletada kirjutamist:D nüüd selle osaga läks küll kaua aega aga jah:D

4.

Dean oli nüüdseks maha maganud ka ajaloo tunni, aga mis vahet seal tegelikult on kas magada klassiruumis või oma voodis. Järgmine tund pidi aga olema kirjandus, kust ei saanud ta mingi valemiga puududa. See on siis karistus oma õpetajaga suguluses olemise eest. Tegelikult võiks arvata, et see fakt ainuüksi on piisav karistus, aga oooei.

Ta jõudis klassiruumi enne kui teised ning pani ennast valmis üheks tüütumaiks tunniks. Teemaks oli hetkel küll Shakespere, kes iseenesest on huvitav, aga arvestades fakte, et õpetaja on ta tädi, pinginaaber ta parim sõber, kes enam ilmselt seda pole ja nad on kohustatud etendama Romeot ja Juliat ei olnud sellest tunnist midagi head oodata.
Vaikselt hakkasid inimesed klassi laekuma ning juba neljanda inimesena astus klassi Kirsty.
Ta istus vaikides poisi kõrvale, võttis välja asjad ja toksis siis hajameelselt pastakaga vastu lauda.

„ Vabanda, et ma….“ alustas noormees, kuid ei osanud seda lauset lõpetada. Tegelikult polnud tal millegi eest vabandada.
Jah ta oli küll tüdruku ära ajanud, aga see oli tõesti ainult sel põhjusel, et ta oli väsinud ja neiu oli lihtsalt üks loll blondiin.

Aga kuna ta polnud seda kunagi talle öelnud siis ei teadnud ta ka mille pärast vabandada.
„ ma olin lihtsalt väsinud.“ sõnas ta lõpuks ning alles nüüd julges ta tüdruku poole vaadata.
Tema üllatuseks ei jõllitanud neiu teda vihaselt nagu oleks arvata võinud, vaid vaatas talle otsa rõõmsalt, näol särav naeratus.
„ Niiet sa ei mõelnud siis seda?“ sõõnas Kirsty väga kiiresti.
„ Mida?“ jõudis poiss veel vastata enne kui tüdruk talle kaela langes.
„ Ma olen nii õnnelik. Ma hakkasin juba vaikselt mõtlema, et ma ei meeldi sulle või midagi ja noh see tegi ikka kurvaks ja nüüd täna kaa ja siis ma juba arvasin, et sa ei tahagi minuga koos olla ja tahadki tegelikult ainult sõbrad olla kui sedagi.“ vadistas neiu kiiresti ning suudles teda jälle.

Poisi reaktsioonid suudlustest pääsemiseks olid viimasel ajal aina paremaks läinud. Võib vast tõesti öelda, et harjutamine teeb meistriks, aga seekord tal see ei õnnestunud kuna tüdruk tundus olevat väga otsusekindel. Alles mõne hetke pärast õnnestus poisil ta haarest vabaneda.

„ Sa said valesti aru,“ sõnas poiss ega julgenud enam tüdruku poole vaadata.
„ Vabandust,“ lisas ta siis ning tema õnneks astus õpetaja klassi. Kogu tunni ei lausunud tüdruk midagi ning seega otsustas poiss, et tegeleb üle pika aja tunnis tunni asjadega. See tasus ka ära ning isegi liiga kiiresti lõppes tund ära. Kella helisedes tormas tüdruk kiiresti klassist välja, kuid poiss võttis oma aja lootes kohe mitte temaga kohtuda.

Kahjuks pidi ta lõpuks siiski klassist lahkuma ja mitte kohe järgmisesse klassi minema. Kõige ohutumaks kohaks pidades oma tuba otsustas ta selle poole liikuda. Koridoris vastu tulemas nägi ta tüdrukut, keda täna aidanud oli. Neiu lonkas aeglaselt mööda seina äärt nähes selle juures välja üsna armetu.
Noormees kiirendas sammu ning jõudis üsna kiiresti tüdrukuni. Dean silmitses teda hetke ning lausus siis: „Saan ma aidata?“
Alles nüüd nägi neiu noormeest ning sõnas: „Jälle sina.“
„ Nojah. Eks mul pole midagi muud teha kui sinu jälitamise.“
„ Edu sellega.“
„ Edu ei ole selle jaoks küll vaja.“
„ Olen ma tõesti siis nii lihtne saak?“
„ Üsna.“

Dean võttis neiu käe ning tõstis selle üle oma pea. Oma käe pani ta ümber tüdruku piha. Ta teadis, et neiu ei hakka talle vastu puiklema kuigi ta ego seda teha tahaks. Noormees tundis neiu raskust oma õlgel ning hakkas siis aeglasemas tempos kui enne liikuma samas suunas tagasi.

„ Teed seda tihti?“ küsis neiu.
„ Mida?“
„ Päästad ja aitad tundmatuid?“
„ On jah selline hobi. Saab natuke põnevust ja verd ja. Nagu märul, saga reaalsem ja võikam.“
„ Ahhaa. Eks jah. Kino peab saama. Eriti siin.“
„ Aga ise?“
„ Nojah…viimasel ajal on tõesti kuidagi palju juhtunud.“
„ Ooei,“ sõmas poiss vaikselt kui nägi, kes koridoris neile vastu liikus
.
Enne kui poiss midagi teha jõudis oli Kirsty juba nende ees ning oli ta põsele tugeva laksu andnud.

„ Ah siis nii. Sellepärast siis? Mida sa õige arvad endast? Ei ole kedagi teist? Tahad lihtsalt sõbrad olla? Sa valelik tõbras!“ hüsteeritses neiu kergelt kõvema häälega kui keegi seal koridoris seda tahtnud oleks.
Dean aga otsustas, et ei vaidle vastu kuna a) ta ei võtaks teda niikuinii kuulda ja b) nii saab temast kõige kergemini lahti.
Nähes poisi tühja pilku jooksis Kirsty väga kiiresti sealt minema.

„ Ma ei taha isegi teada,“ sõnas tüdruk kui nad olid jälle liikuma hakanud.
„ Mina küll tahaks, aga tean, et niikuinii ei saa. Vähemalt sai ta kaelast ära. Natuke aega peaks vaikus olema.“
„ Ja kui natuke aega on läbi?“
„ Siis ma pean ta ilmselt ahistamise eest kohtusse kaebama või lähenemiskeelu võtma või midagi sellist.“
„ Edu sellega.“
„ Vot sellega läheb tõesti edu kõvasti vaja.“

Nad olid jõudnud ukseni, kus ees neiu peatus. Ta koukis taskust välja uksevõtme ning avas sellega ukse. Toas ei olnud kedagi. Seega otsustas poiss tüdruku ka tuppa sisse aidata. Aidanud neiu voodile läks ta ise ukse juurde tagasi.

„ Ma loodan, et ma sind enam aitama ei pea.“
„ Usu mind…mina kaa.“
„ Head aega.“
„ Aitäh.“
„ Ei ole vaja tänada.“
„ On.“
„ Ei ole.“
„ Miks?“
„ Sina päästsid ka minu.“
„ Ah?“
„ Sa aitasid mul ka minu ahistajast lahti saada.“
„ Tuleb välja, et me polegi nii erinevad.“
„ Paistab nii.“
„ Head aega.“

Poiss astus uksest välja ning sulges enda järel ukse. Tunnikell helisses hetkel kui ta oli esimese sammu astunud. Kiirustades asus ta järgmise klassi poole teele.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Kas nüüd saab armastust? xD

Pealkiri: Re: Hüsteeriline leib pasteediga (Lõpetatud) 8/1/2010, 17:46

Armastust? Very Happy

Nad ei tea üksteise nimegi:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

So? hakkavad teadma! Very Happy

Pealkiri: Re: Hüsteeriline leib pasteediga (Lõpetatud) 8/1/2010, 18:21

They will:D Aga ma ei ütle sulle kas tuleb armastus:D sa ei taha ju teada:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

TAHAN! XD

Pealkiri: Re: Hüsteeriline leib pasteediga (Lõpetatud) 8/1/2010, 21:15

Ega tegelikult ei taha ikka küll ju:D

Pealkiri: Re: Hüsteeriline leib pasteediga (Lõpetatud) 8/1/2010, 21:22

Siin on uus osa? Hüsteeriline leib pasteediga (Lõpetatud) Icon_eek

*neab forumotionit, mis tal enne lampi pooled oranžid asjandused ära kustutas*
make them fall in love!

väga hea...millal uus tuleb?

Pealkiri: Re: Hüsteeriline leib pasteediga (Lõpetatud) 8/1/2010, 21:28

„Nii tore…ma söön leiba ning pasteeti. Pasteet on ju kunagi olnud mingi loom, loom kellel oli elu, vanemad, õed-vennad ning võibolla ka armuelu. Ja leib…leib on kunagi olnud mingi väike väike viljatera keset suurt suurt põldu ning nüüd ma lihtsalt söön ta ära?Ja kui ta elus oleks siis mis tunne tal oleks? Mina oleks küll hüsteerias kui mingi hiiglane mind ära tahaks süüa. Ilmselt oleks ka leib. Hüsteeriline leib pasteediga. Palju parem hommikusöök kui näiteks sai juustuga.“ Mõtles poiss muiates ning otsustas, et ta ei taha enam süüa.

See mõte, mis pasteeti puudutab ajab mu toiduisu ära iseenesest Very Happy

Which is goooooood Wink

Heaheahea. Peakirja järgi ei tasu ikka otsustada :) Enne tuleb lugu ka lugeda ikka :)

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Tahan. Tõsiselt tahan. Very Happy

Pealkiri: Re: Hüsteeriline leib pasteediga (Lõpetatud) 8/1/2010, 22:21

Sel juhul ma lihtsalt ei ütle:D
Pealkirjaga oli nii, et pealkiri tuli enne kui jutt:D
uue osaga on nii, et siis kui tehtud saan siis saab:D loodetavasti nädala jooksul või varem:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Õel oled.

*mossitab* Very Happy

Viimati muutis seda Lammas (9/1/2010, 02:19). Kokku muudetud 2 korda

Uus osa siis:D
kiiresti, aga ka palju dialoogi:D väga palju:D natuke liiga palju aga nojah:D

5.

Järgmised paar tundi möödusid rahulikult kui mitte arvestada sagedasi närvilisi pilke, mida Kirsty poisile saatis.

„ Kuidas sa temast lahti said?“ küsis Joseph vaikeslt samal ajal kui füüsika õpetaja üritas neile midagi seletada.
„ Talle jäi mulje, et mul on keegi teine," vastas noormees sosinal tehes ise nägu, et kuulab õpetajat, et too neid keelama ei hakkaks.
„ On siis?“ lausus noormees vaikselt ning vaatas Deanile kulmukergitusega otsa.
„ Hetkel mitte," sõnas poiss kavala muigega.
„ Aga saab olema?“küsis noormees üllatunult ning kirjutas samal ajal midagi oma vihikusse.
„ Mine sa tea,“
„ Kes ta on siis?“
„ Ma ei tea,“
„ Mismõttes?“
„ Ma tean ainult, et teda ahitab mu naabertoa elanik, me oleme täna kaks korda kohtunud ja kus ta tuba on.“
„ Ja see on kõik?“
„ Ma ei ütlegi, et ta mulle meeldib või midagi, aga ta tundub…normaalne. Ja ta päästis mu tema käest.“
„ Mida sa siis teha kavatsed?“
„ Välja uurida kes ta on.“
" Ja kuidas sa seda teed?" küsis noormees natuke murelikult kuna oli poissi näinud ka varem nii käitumas ning see ei lõppenud just kõige paremini.
„ Ma juba ütlesin ju, et ma tean kus ta tuba on,“ lausus noormees kavala muigega ning kirjutas siis kiiresti maha kõik mis õpetaja oli selle ajaga jõudnud tahvlile kritseldada. Seda ei olnud küll palju, aga teades, et sellel õpetajale meeldib kohutavalt tahvlit puhtana hoida õigustas ta kiirustamine ennast ära kuna minuti pärast polnud seal enam ühtki sõna ega numbrit.
Tunnikella helisedes vedas ta Josephi endaga sööklasse kaasa.

„ Niisiis…mida ma ostma peaks?“ lausus Dean vaadates enda ees suurt valikut saiakesi, puuvilju, salateid ja veel paljusid asju.
„ Seda mida tahad?“ vastas noormees talle.
„ Ei….Ma pean ostma midagi, mida tema tahab.“
„ Miks?“
„ Sellepärast, et ma lähen tema tuppa ja mul peab ju ometi mingi põhjus olema. Ja ta ei saa väga hästi kõndida niiet ma ostan talle süüa.“
„ Õuna," lausus Joseph kindlalt kuna ta oli veendunud, et haigele tüdrukule tuleb alati viia õunu.
„ Niisiis…kolm õuna, kaks banaani, viis mandariini ja paar saiakest. Kõlbab kah.“

Kui poiss oli oma ostud sooritanud liikusid nad kiiresti tüdruku toa poole. Tunnid olid enamasti nüüdseks juba lõppenud ning seega liikus koridorides vähem rahvast kui tavaliselt.

Jõudes koridori algusesse kus neiu tuba oli jättis poiss Josephi sinna seisma ja tegema nägu, et ei jälgi teda ning liikus siis edasi neiu toa ukseni. Kerge ärevusega koputas ta uksele ja kuulis kuidas sees keegi kobistama hakkas.
Noormees kuulis kuidas seespoolt uks lukust lahti keeratakse ning seejärel avati uks.

„ Sina,“ sõnas neiu üllatunult, kuid tuli ukse eest ära, et poiss sisse lasta.
„ Mina,“ vastas noormees ning vaatas siis hetkeks Josephi poole kes neid vägagi arusaadavalt jälgis. Seejärel astus ta uksest sisse ning ootas vaikides kuni neiu ukse lukustas.

„ Mida sa siin teed?“
„ I could ask you the same thing.“
„ See on minu tuba.“
„ Nojah seda küll.“
„ Noh?“
„ Ma tõin sulle süüa,“ sõnas noormees ning ulatas läbipaistva kilekoti söögikraamiga neiule.
„ Süüa?“
„ Nojah…Ma arvasin, et sul pole äkki väga lihtne ise sööma minna," lausus poiss ning üritas teha murelikku nägu, mis tal muidugi väga hästi välja ei tulnud. Ta tegelikult lootis, et neiu saab ta plaanidest aru kuna ei tahtnud, et see vestlus liiga pikaks veniks.
„ Niiet sa oled mu lapsehoidja nüüd?“sõnas neiu ning üks ta kulmudest liikus üsna kõrgele üles väljendades tema arvamust lapsehoidjast üsna selgelt.
„ Ma võin ka seda olla kui vaja.“
„ Ja kui ei ole vaja?“
„ No ma võin siis ära kaa minna.“ vastas noormees ning tegi paar sammu ukse poole ise samal ajal tüdrukut väga tähelepanelikult jälgides.
„ Ära mine veel. Mulle võibolla kulubki natuke seltsi ära. Need laed polegi enam huvitavad kui neid mitu tundi jõllitada kas tead.“
„ On küll…Soovitan järgmiseks praod üle lugeda ja siis nende pikkusi võrrelda. Siis on palju huvitavam. Ja seinad on ju kaa olemas kuigi jah…hiljemaks tuleb kaa midagi jätta.“ sõnas poiss ning ta näole tekkis kerge naeratus.
„ Hea soovitus. Aga miks sa siin oled? Ja ma tean, et söök ei ole ainuke põhjus. Ma olen muidugi väga tänulik kuna ma mõtlesin juba tükk aega tagasi söögi peale aga muidugi ennast voodist välja vedada ei viitsinud.“
„ Ma tahtsin teada kes sa oled," lausus poiss otseselt ja lootis, et tüdruk ei ole nii põikpäine, ega ütle talle kes ta on.
„ Oleks vast aeg öelda jah?“ ütles neiu üritades jätta muljet nagu talle oleks alles nüüd enda tutvustamine mõttesse tulnud.
„ Me oleme täna juba kolm korda kohanud ja ma tõin sulle banaani niiet jah," sõnas Dean kui oli näinud tüdruku ilmet. Ta teadis väga hästi, et neiut piinab see, et ta ei tea kess poiss on ning Dean otsustas, et seda ei taha ta veel muuta.
„ Ostad mind ära?“
„ Banaanidega? Muidugi. Parim nipp tüdruku saamiseks. Poistele mõjuvad samamoodi kiivid," lausus noormees kerge muigega ning ootas, et tüdruk end tutvustaks.
„ Tore teada. Ma olen Natalie," sõnas neiu peale hetkelist mõttepausi.
„ Meeldiv sinuga kohtuda Natalie," ütles noormees naeratades.
„ Sinuga kaa …“ lausus neiu oodates, et poiss talle ka oma nime ütleks.
„ Ma siis lähen," ütles Dean neiu üllatuseks ning astus ukse juurde.
„ Aga kes sina oled?“ küsis neiu närviliselt. Justkui kartes, et kui ta nüüd poisi nime teada ei saa ei saa ta seda kunagi teada.
„ Ma jätan sulle võimaluse kiividega minu juurde tulla," lausus Dean muigega.
„ Aga ma ei tea kus su tuba on.“
„ Sinu ahistaja kõrval.“
„ Kummal pool kõrval?“
„ Väike mõistatus peab kaa ju jääma. Tsau.“
„ Tsau.“

Poiss avas ukse, läks sellest välja ning sulges selle enda järel. Muie näol kõndis ta Josephini.

„ Läks siis nii hästi?“ küsis Joseph kohe kui oli näinud poisi rahulolevat nägu.
„ Paari päeva jooksul tuleb ta mind mu tuppa otsima," vastas noormees ning saatis poisile pilgu mida too väga hästi mõistis.
„ See käis kergelt," lausus Joseph muigega.
„ Ta on ka kerge saak,“ sõnas noormees ning nad läksid naerdes oma tubade poole.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

„ Mida sa siin teed?“
„ I could ask you the same thing.“
„ See on minu tuba.“
„ Nojah seda küll.“

Haha. Very Happy

Tglt, oled tähele pannud, et suurem osa su jutust on alati kahekõne saatelauseta? Very Happy