Morelya Manthony saladused 22/23

Nii see on. Mul on nimedega raskusi, aga tavaliselt olen ma ajalugu ropsti välja mõelnud

geesh, ma pean siin googeldama ja vaatama, et ma faktidega mööda ei pane ja midagi valesti ei ütle nimedki peavad ajastusega sobima xD jumal, kui haige oli teooriaid mõtelda! (nende tekkest). oeh. suht haige xD

Googelda-googelda.
Ma eile läksin ka haigeks ära Lihtsalt võtsin ühe entsüklopeedia ja hakkasin oma uut bioloogia vihikut pidama. Mis sellest, et seal olid juba kõik mida ma olin õppinud ülesse kirjutatud, tegin ma seda ikkagi. Natuke tundsin ennast targana

ma pidin seda teksti kolm korda lugema, enne kui ma aru sain

sa oled imelik

Jah, olen küll.
Mulle on isegi öeldud, et minust ei saada aru ainult sellepärast kuna mul on veider mõttemaailm ja ma seletan kuidagi imelikult oma mõtteid. :]

Seda nimetatakse Friikuse sümptomiks

me oleme sarnased, kuid samas nii erinevad

Haha Nojah, eks ikka
M, mulle tuli meelde see kuidas ma Kerttuga ujuma läksime ja siis ta ujus madratsiga eemale ja mulle ütles üks tüdruk:"Näe, vaata kuhu su kaksikõde läks!" ja osutas käega tema poole. xD

wtf?! u look so alike?

Nope
Mul on imeliku kujuga nina ja sa tead seda. (Kui sa tähele panid)

ei mõista küll, mismõttes imelik.

Midagi nöpsnina sarnast.
Aga tal on sirge ja pikk nina, siis on ta minust pikem ja mina olen temast veel natuke väiksem.

okei, väga offtopic juba. ja nöbinina ongi nöbinina, mitte imelik ^o)

Ei, mul on imelik, see on kartuli ja nöbinina segu:D

nonii. valmis. ja 5lk



12. peatükk


Ärkasin päikseloojangu ajal, kui Matt juba üleval oli ning oma mantlit selga sättis. Haigutasin, tervitasin teda ning toimisin sarnaselt. Sirutasin seejärel ja vaatasin enda ümber ringi. Puud.
„Ma arvan, et me peaksime…“ hakkasin ma ütlema, kui pilgu taas oma õpetaja poole viisin, kui too äkitselt mind oma kätega ründama tuli. Lihtsalt tegi kiireid liigutusi minu juurde, mille ma õnneks kõik ära kaitsesin, tuletades kiiresti eelmise päeva õppetunnid meelde. Olin küll väga segaduses ning kui lõpuks avanes mul võimalus teha otsustav löök, jätsin käe ta nina juures seisma.
„Mis see nüüd oli?!“ küsisin pahaselt, kuna ta mind reetis.
„Tahtsin lihtsalt näha, kui palju sul meelde jäi,“ sõnas ta naeratades ning pöördus siis nõost välja ronima. Olin hetkeks pahviks löödud ning seisin mõned hetked oma kohal.
„Vampiirid ei unusta ju midagi,“ ei mõistnud ma ta vastuse mõtet ning läksin talle kiiresti järele.
„Just nimelt,“ vastas ta napisõnaliselt ning ajas mind sellega veel suuremasse segadusse.
„No kuule, meil pole terve päev aega. Liigume ka?!“ lisas ta pikema pausita, pilgutas mulle silma ning hingas sügavalt sisse, enne kui ta mu vaateväljast kadus. Ma ei saanud ausalt mitte midagi tol hetkel aru, kuid seejärel süvenesin endasse ning jooksin talle järele. Ta oli võtnud aeglasema tempo, mistõttu leidsin ta kähku ülesse. Edasi jooksime. Jooksime. Jooksime veel. Ja umbes pool tundi veel. Vähemalt viisteist kilomeetrit läbisime sel päeval. Lõpuks aeglustasime ning jalutasime inimliku tempoga edasi.
„Niisiis…“ alustasin vaikselt rääkimisega, “sa vältisid väga eile jutustamist. Ning algas see lapse saamise teema juures. Halvad kogemused?“ Järgnes paariminutiline vaikus.
„Mul pole lihtsalt mugav sellest rääkida,“ jäi ta pealiskaudseks ning viisakaks.
„Ja miks?“ tahtsin siiski teada saada, kuid ta ei vastanud.
„Miks sul perekonda ei ole?“ lõin valusamasse kohta. Mitte täiesti tahtlikult.
„See ei ole sinu asi. Mitte üldse kohe!“ käratas ta mulle vastu, jättes mu üllatunult seisma, kui ta ise must mööda tuhises. Teadsin, et valusad mälestused on sellesse segatud. Vaikselt ruttasin tema kõrvale ning ebalevalt piilusin tema poole.
„Tahad sa sellest rääkida?“ pärisin, proovides emotsioone näolt hoida.
„Ei,“ vastas ta karm hääl, millega pälvis mult mühatuse.
„Palun?“ pinnisin edasi ning lootsin, et ta teab mu järjepidevust asjade teadasaamisel. Vastust ei tulnud, kuid peas valmis juba teine plaan, seega muutsin teemat.
„Miks sina üldse mind õpetama pead?“ Mr. O’Horald, ütlesin mõtteis edasi, kuid temale naeratasin ainult.
„Sest mina võtsin selle operatsiooni enda peale. Nõustusin „väljavalitu“ üheks tegijaks ning tema juhendajaks hakkama. Keegi teine sellele ei pretendeerinud, neil olid omad ülesanded,“ rääkis ta lõpuks minuga, kuid ka seda jäigalt.
„Ma olen esimene, kellega sa verd jaganud oled?“ Näoilme oli mul tõsine, kui selle öeldud sain.
„Põhimõtteliselt,“ vastas ta kiiresti, rohkem infot jagamata.
„Matt,“ alustasin, tüdinud häälel, „sina pead mind õpetama ning mina sinust õppust võtma. Ma teen seda hea meelega, aga meie koostöö ei suju väga, kui sa nõnda kinnine oled. Seega, äkki räägiks omavahel asjad sirgeks ning ales siis jätkaks oma teekonnaga?“ vaatasin talle pingsalt silma. Need sügavad tumepruunid iirised, mis mulle vastu jõllitasid. Olin uhke oma sõnade üle, et need lõpuks endast välja sain. Proovisin tõsist näoilmet säilitada, kui Matt’iga tõtt vahtisin. See peaaegu õnnestus, vahetevahel tõmbusid suunurgad ülespoole ja lõug läks veidi krimpsu, aga üldiselt suutsin oma emotsioone ilusti kontrolli all hoida. Mehe reaktsioon oli üllatav. Ta istus maha. Lihtsalt, ei midagi ütlemata potsatas sinna samasse kohta, kus äsja seisnud oli. Imestusin oma sõnade mõjust ning maandusin tema ette, kus jätkasime üksteise piidlemisega.
„Mis ta nimi oli?“ küsisin pärast vaikuseminuteid.
„Sarah,“ vastas ta tõsiselt, hääl veidi kurvavõitu isegi.
„Mis temaga juhtus?“
„Põletati tuleriidal.“
„Mis tunded sul tema vastu olid?“ Selle küsimuse peale ta ohkas ning oleks peaaegu ära läinud, kui poleks mu mis-see-nüüd-siis-on pilku püüdnud. Ta ohkas ning vaatas oma sõrmi.
„Ta oli mu maailm.“
„On see kõik?“
„Ei, siis tuli Elizabeth. Meie tütar,“ lisas ta tuimalt.
„Mis temast sai?“
„Sama, mis emast.“
„Kuidas neile jälile saadi?“
„Ega ei saadudki. Tol ajal, kui jälle nõiajaht populaarseks läks, võis igaüks ohvriks langeda. Meie olime lihtsalt omaette ning sellest järeldatigi, et meil on midagi varjata.“
„Kuidas sina pääsesid?“
„Valel ajal vales kohas. Olin parasjagu jahil, kui nad kinni võeti. Kui tagasi jõudsin, oli juba liiga hilja.“
„Mis sinust pärast õnnetust sai?“
„Mitmeteks aastateks peitusin metsas ning katsetasin erinevaid enesetapuvõimalusi. Kunagi ei suutnud asja lõpuni viia.“
„Millal kogu intsident aset leidis?“
„Kui ma olin oma maailmaavastamisereisilt tagasi tulnud, kohtusin Sarah’ga. Pärast masendusperioodi naasin Tristan’i juurde.“
„Oled sa sellest kellelegi rääkinud?“
„Ei.“
„Mis tundeid see sinus praegu esile toob?“
„Kurbust, viha, saamatust, õnnetust, igatsust.“
„Tahad sa end kuidagi välja elada?“
„Väga meeleldi.“
„Karjumis… ei, ei. Kirjut… ei… Hmm… Oota korraks,“ sõnasin pärast väikest mõtlemist ning tõusin püsti. Otsisin veidi ringi ning leidsin peatselt ühe mahakukkunud puu. Murdsin sellest umbes meetri ja kolmeveerandise tüvejupi, paljude raagudega, välja ning panin ühe puu najale seisma. Järgmiseks kogusin palju oksaprahti, mille tüve otsa ning harude vahele panin.
„Tule siia. Kujuta ette, et see… inimene võttis su naise ja lapse. Anna talle natuke peksa,“ juhatasin Matt’i puu najal seisva rohelise kuju juurde ning eemaldusin. Esmalt ei juhtunud midagi, kuid seejärel tuli selline paremsirge, et iga inimene kukkunuks pikali. Puu jäi õnneks veel püsti. Seejärel teinegi löök, kolmas, neljas ja nii edasi. Sellega koos veel mõned vanduvad sõnad, kuni ta lõpuks aeglustas ja ma väikest nuuksumist kuulsin. Läksin kiiresti ta juurde ning panin ta veidi eemale maha istuma, samal ajal kuuldes, kuidas vihavaenlane meie selja taga pikali lendas.
Mis siis juhtus, jätan konfidentsiaalseks, kuid ütlen nõnda palju, et Matt elas end välja ja seda täiega.
„On nüüd kergem olla?“ küsisin lõbusamalt.
„Tohutult.“
„Liigume’s edasi,“ tegin pakkumise, millele sain positiivset vastukaja. Seega hakkasimegi taaskord jalutama.
„Olid nad ilusad?“ küsisin veel ta pere kohta.
„Poleks paremaid osanud soovidagi,“ vastas ta särasilmselt. Lootsin, et edasine meenutamine pole enam nõnda valus nagu see varem olnud oli. Üleüldse olin oma saavutustega väga rahul. Ma olingi ta päriselt rääkima pannud ning teda aidanud.
„Kuidas te kohtusite?“ lootsin midagi positiivsemat jututeemasse segada.
„Linnas, ükskord. Seisin ühe maja nurga peal ning tema istus varjualuses paigas. Tundsin ta pilku endal üsna kaua. Ise vaatasin teisi inimesi, jälgisin ümbrust. Lõpuks hakkas ta liikuma, uhke kleit seljas, kõndis täpselt minust mööda ning kukutas oma lehviku maha. Tõstsin selle talle üles ning ta kutsus mu enda juurde teed jooma. Sinna ma ka läksin, kuid teest pidin ära ütlema.“ Ta nägu oli laialt muiges, kui ta seda meenutas ja mul oli ausalt ta pärast hea meel. „Ta vanemad olid üsna rikkad, seega maja oli tal vägev. Siiani ma imestan, kuidas ta nende eest varjata sai oma õiget olemust. Ta olevat just hiljuti enne meie kohtumist kodust ära jooksnud ning seal Stewart’iga tutvunud, kes ta vampiiriks tegi. Seejärel naasis koju ja nautis elu. Kuni ta nägi mind. Lõpuks rääkis ta vanemad ära, et ta minuga elama tahab tulla. Läksime minu majja, kus rahulikult koos olla saime. Ja seda palju aastaid. Seejärel tuli Elizabeth. Pärast mõnesid aastaid, sõja ajal, hakkasid probleemid pihta. Kuid me elasime esimese vaenuaja üle. Vot siis, pärast seda olid inimesed nõnda pinges, et nägid igal pool vaenlast. Ja nõnda mu pere ka oma lõpu leidis. Kuid koosoldud aeg oli kvaliteetne ning see annab mulle edaspidigi jõudu. Varem ma lihtsalt vältisin nendele mõtlemist, kuid praegu on isegi üsna vabastav taas vanu häid aegu meelde tuletada. Aitäh sulle,“ pidas ta siiani vist pikima monoloogi maha. Kuid mul oli seda meeldiv kuulata. Ma sain ta kinnisuse põhjuse teada ning selle probleemi lahendatud.
„Sa olid kindlasti väga õnnelik,“ ütlesin naeratades.
„Tohutult,“ nõustus ta, noogutas isegi peaga kaasa. Ma ei teadnud enam, mis teemal arutelu jätkata, kuna ta pere kohta olin justkui kõik teada saanud.
„Morelya, on midagi, mida sa peaksid teadma,“ sõnas Matt ning ma olin esmalt tänulik, et tema midagi ütles, kuid see asendus peatselt ettevaatlikkusega. Sel hetkel tuli mulle meelde Leo ja Matt’i omavaheline vestlus enne mu magamajäämist.
„Kui me kohale jõuame, oled sina üks peamine aruteluteema. Sa pead kindlasti end tutvustama, rääkima pikalt ja laialt. Seejärel pannakse sind proovile. Ma ei tea, mitu erinevat katset sa pead läbima, kuid lihtne see olema ei saa. Üks asi on kindlasti füüsis. Sa pead, arvatavasti, Christiana’ga võitlema. Ära muretse, me veel harjutame ja ma räägin sulle tema nõrkadest ning tugevatest külgedest. Teiseks, testitakse su teadmisi vampiiride kohta. Ajalugu, olemus, teaduslik pool ja muud. Ka meie ajaloost räägin sulle teekonna vältel pikemalt. Kolmandaks, inimestega koosolemine. Ma ei kujuta ettegi, mida või kuidas nad selle ülesande sulle korraldavad, kuid sa pead hakkama saama inimeste seas nõnda, et nad midagi ei kahtlustaks. Ma arvan, et nad tekitavad mingi päriselulise olukorra. Need kolm on kindlad, kuid ma võin vanduda, et katseid tuleb üle viie. Valmistu hulgaliseks tähelepanu saamiseks,“ selgitas Matt jällegi üsna pikalt. Ma kuulasin pingsalt ning noogutasin, kujutades juba end nendes olukordades ette.
„Selge. Sul on suur töö ees,“ naljatlesin veidi.
„Sinul veel suurem,“ pilgutas ta mulle silma ning pidin nentima ta sõnade tõesust.
„Kuid tänaseks aitab. Ma arvan, et me oleme üsna jõudsalt edasi jõudnud. Päike tõuseb samuti varsti. Mis sa arvad, kui keeraks tänaseks magama?“ tegi nüüd tema ettepaneku.
„Täna sai tõesti palju trenni tehtud. Olen sinuga päri,“ nõustusin ning hakkasin ümbruskonnas sobivat kohta otsima. Selle leidnud, kohendasime endale asemed ning pöörasime magama.

Ärkasin enne Matthew’d, kuid veetsin vahepealse aja teda vaadates. Ta oli tunduvalt rahulikum nüüd. Näo peal olid kohati üsna sügavalt kortsud sisse uuristunud. Otsaesisel oli pikk arm nagu ka lõua peal. Kuna ta käsi mantli alt välja paistis (magasime mantleid tekkidena kasutades), nägin, et ka piki kätt oleks nagu miski tõmmanud jäädava jälje. Võisin kihla vedada, et need armid olid vaid väike osa kogusummast. Ta näost peegeldusid kogetud raskused, mis igaüks oli sinna oma märgi jätnud. Talle otsa vaadates võinuks ütelda, et ta on väga elukogenud. Mõtlesin irooniliselt, milline Stewart’i nägu siis lähedalt vaadates oleks.
Seejärel läksid mõtted aga oma pere peale. Olin ju alles Matthew omast rääkinud, kuid endal oli alles hullem ees. Tuletasin meelde nende hoolitsust. Iga päev õhtul korralik söömaaeg. Nad olid mulle ikka nõnda palju lubanud. Oma madu. Huvitusin taaskord Kullist, kuna ei teadnud, kuidas tal minna võis. Tuletasin meelde lapsepõlve, kuidas me Nelly’ga väljas maja taga mängimas olime käinud. Kuidas ema oli endast välja läinud, kui ma kiige pealt maha olin kukkunud. Käsutas isa kohale, et too mu põlve üle vaataks, kuigi seal tegelikult ainult veidi mulda peal oli. Isegi marrastust mitte.
Mu kaklused õega, kui ta jälle mult mingeid asju küsimata laenamas käis või mu arvutis passis, kuna ta enese oma jälle katki suutis teha. Vanemate kannustamised, kui ma õppida või kohustuslikku kirjandust lugeda ei viitsinud. Nende pahandamised, kui ma hilja peale olin jäänud. Kui ma ütlemata Nel’i juurde ööseks jäin. Kiitused üleminekueksamite positiivse sooritamise eest. Kui ma ise süüa olin teinud või lihtsalt kokkasin.
Klassikaaslased. Meie joonistused Nel’iga, kui Charley imestunult pealt vaatas. Minu seletused Robert’ile, kui ta matemaatikast taas midagi ei jaganud. Johnny ja Nelly pilgud tunnis. Kuidas ma Nel’i ärgitasin, et ta ise Jon’i välja kutsuks, mitte ei jääks ootama, kunas too esimese sammu astuda julgeb. Phil’i tsitaadid, mis kirjanduse tundi üsna tihti ilmestasid. Shelly ja Diana sosistamised igas tunnis tagapingis. Fredy, Claus’i ja Phil’i jalgpalliteemalised vestlused. Thomas’e klassiõdedele külgelöömiskatsed. Mia humoorikad kommentaarid. Laura äritsemised spikritega. Paula uhkeldamised, mis läbudel ta jälle hiljuti käis. Tim’i ja Maria kudrutamised. Oeh. Nemad ning kõik teisedki olid omaette pärlid, kellega mul oli au koos olla.
Trennikaaslased. Lara, meie treener, kes alati innustas tiimitööd tegema ning söötma. Abbey, meist kõige pikem, kes ainsana alati pealt visates korvini ulatus ja võistkonnale kaks punkti tõi. Jessi, Julia, Rose, Daria, Marge ja kõik teised fruktid. Nii toetavad, üksteisega arvestavad. Lihtsalt super meeskond, kellega üldse koos mängida võiks.
Kuid enim tuli mulle siiski ette perekond. Meie reisid koos. Suguvõsakokkutulekud. Suvilas käimised. Metsas seenel, marjul. Pereliikmed olid siiski alati toeks olnud ning ma ei olnud veel valmis neist lahku minema. Ma polnud isegi põhikooli lõpetanud. Kuidas ma pidin neile majast pääsemiseks valetama. Kurat, kuidas mulle tehtud asjad ei meeldinud. Polnud ma piisavalt palju kordi neile ütelnud, kui väga ma neid vajan või armastan. Polnud piisavalt palju nendega koos aega veetnud või nautinud nende seltskonda. Koos hiljuti väljas käinud. Mina neile süüa valmistanud. Ma leidsin nii palju vigu, mida võinuks parandada, et lahkuminek õigustatum olnuks, kuid siis ei andnud enam midagi teha. Nad olid selja taha jäetud ja nõnda pidigi olema. Ma ei saanudki midagi selle parandamiseks teha. Mõte, et ma pean nendest igaveseks lahti ütlema, ajas mu nutma. Tõsiselt. Lõpuks ometi lasin ma oma tunded valla. Lõpuks jõudis mulle see fakt kohale, et minu aeg nendega koos elada on läbi.
Nõnda ma lihtsalt nuuksusingi vaikselt, nägu kätesse peidetult. Oi, kuidas ma oma perekonda igatsesin. Ja Nelly’t. Tundsin piinlikku peaaegu vaikust, tähendab, teadsin, et Matt on ärganud, kuid ma ei reageerinud sellele. Ta ei osanud midagi teha ning mina tahtsin ainult nutta.
„Tunned perekonnast puudust?“ küsis ta lõpuks lohutava häälega.
„Väga,“ sain kiiresti välja üteldud, kui pisarad taas edasi voolasid. Midagi rohkemat ütlemata viskusin talle kaela ning nutsin ta õlal. Ta lihtsalt silitas mu selga ning kinnitas, et neil läheb kõik hästi ja ma saan aru, et nõnda on kõige parem. Muidugi ma teadsin kõike seda, aga see lohutab, kui keegi teine ka seda usub ning sulle seda ütleb. Pärast umbes poolt tundi pisarate valamist tundsin, et olen tühjaks jooksnud. Ning mul oli tunduvalt kergem olla. Mitte ainult füüsilise kaalu poolest, kuid mentaalselt oleks nagu raske koorem seljast maha saadud. Lõpuks kuivatasin oma triiksärgi varrukaga silmad ning ülejäänud näo ja vaatasin kõhklusega, kui märjaks ma Matt’i pluusi teinud olin.
„Anna andeks,“ viisin tähelepanu vesisele õlale. Omamoodi oli see humoorikas ja tõi naeratuse mu näole.
„Ei ole hullu, küll ta ära kuivab,“ sõnas ta oma mantlit selga visates. Toimisin niisamuti ja vaatasin värske pilguga ringi.
„Lähme siis,“ ütlesin otsustavalt ning viisin silmad sõbrale.
„Teeme seda,“ nõustus ta minuga. Hakkasime koos jalutama.
„Täna kavatsesin ma sulle vampiiride ajaloost rääkida.“
„Kõlab huvitavalt,“ vastasin ilma sarkasmita ning jäin loengut ootama.
„Seda, kuidas me tekkisime, on raske ütelda. On palju erinevaid versioone. Üks vampiir, härra Noel Wright arvas, et me oleme välja arenenud nendest inimestest, kes vete ääres elasid. Nemad olevat söönud nii palju kalmaare, kaheksajalgu, krabisid ja teisi elukaid söönud, et hakkasid nendega sarnaneva. Jumala eest, välimuse poolest mitte, aga vere. Ja sedasi need metsistusid ning praeguses arengujärgus oleme me sellised. Härra Lucianus Torendus uskus aga, et me oleme samamoodi Jumala lapsed ning koos Aadama ja Evaga tekkis ka meie esimene vampiir. Teised teooriad on vähetuntud, kuid loogilist alget pole keegi veel avalikkuse ette toonud.“ Seejärel tegi ta väikese pausi, et ma mõtelda ja arvamust avaldada saaksin.
„Mis teooriat sina usud?“ pidin küsima ning viisin pilgu temale.
„Ma ei teagi, mida uskuda. Kõige meelepärasem on ühe alkeemiku, madam Octavia Philnius’e arvamus, et kunagi oli keegi, kes ühe sajajala kinni püüdis ning tollest vere välja lasi. Too oli seda nõnda palju joonud, et veres olnud hapete tõttu tekkis haavand, mille kaudu vered segunesid. Edasi läks instinktide, mis muutunud olid, kohaselt. Kuid ma tõesti ei tea, mida arvata.“
„Kuid siin me nüüd oleme.“
„Oleme. Kõige vanem nimeliselt teadaolev vampiir elas umbes 6000aastat enne Kristust. Selleks oli Mister Cornelius. Ta ise ei teinud küll midagi märkimisväärset, kuid tema üks „lastest“ hakkas nimesid üles kirjutama. Selleks oli Tacitus. Sellest ajast saati on meie sugupuusse hakatud tuntumate tegelaste nimesid lisama. Sein, kuhu ta need sisse uuristas, asubki Orus. Sel ajal oli see küll arvatavasti üks mägi, kuid nüüdseks on see jagunenud. Maavärinate tagajärjel, usutavasti. Seetõttu on sinna seina ka üsna tipust nimesid sisse uuristama hakatud. Ja kõige põhja on ikka palju meetreid veel jäänud, seega erakordseid kangelasi nõnda palju ei olegi. Vampiiride seas on ka palju inimestele teatud tegelasi olnud. Seda küll mitte eriti tavakodanike jaoks, kuid teaduritele pigem.
Ka meil oli nii-öelda ringe, ühinguid, mis regulaarselt kokku said. Näiteks kirjanike ring oli täitsa olemas. Esimene vampiir, kes meie ajalugu jäädvustama hakkas, oli Härra Isac Davy. Esmalt küll väikeste joonistuste abil, kuid pärast ruunid, hiljem sõnad. Kiri tekkis meil inimestest varem. Arvatavasti nemad meilt selle üle võtsidki. Keeleks oli tšeeri (ing. k. chear). Seda ei räägi ammu enam keegi. Väga väheste sõnade tähendused on tänapäeval veel teada. Aga tol ajal oli ta olemas ning ka peamiseks suhtluskeeleks. Edasi võeti juba ladina ning lõpuks inglise keel, vajadusel ka midagi muud, mida kohalikud räägivad. Meie ajaloost on raamatu, „Vampiiride Kroonika“ kirjutanud Härra Geoffery Stewl. Foliant on käsitsi kirjutatud ning sellest tegid mitmed endale koopia, seda paar aastat kopeerides. Praegugi on võimalik saada kelleltki üks koopia, mis ise ümber kirjutada. See võtab küll aega, seda küll, aga aega meil ju on? Ja kui seda järjepidevalt teha, siis võtab asi kõigest kuu või paar aega.“
„Kas sinul on koopia?“ pidin vahele küsima, kuna olin huvitatud selle lugemisest.
„Ei, minul ei ole. Kuid Tristan’il on. Ma olen kindel, et ta laenaks sulle, kui sa küsiksid. Niisiis. Tal valmis see raamat viieteistkümnenda sajandi algusepoole.
Meditsiiniga hakkas esimesena tegelema samuti Octavia Philnius, kes keemiakatsetega koos ka ravivaid asju leidis. Sellega kaasnesid muidugi paljud katseloomade surmad või mürgistused aga tulemused olid seda väärt. Esimese haigla loojaks oli seitsmendal sajandil härra Marcus Gerald. Tema juhtimisel hakati seda ehitama. Sa tead küll, kuhu ning kuidas.
Maalikunstigagi on meil tegeletud. Eneseväljenduseks see sobib päris hästi. Tuntuim on Naryssa Boyle. Tema kuulsaim teos on „Sulphur“. Kujutab endast ühte meeskeemikut, kes laboris erinevate ainetega mängib ning väävlit põletab. Teos on niivõrd detailne, et lausa lust vaadata.
Näitemängudega alustas William Haston, umbes kolm tuhat aastat enne Kristust. Esmalt võttis lihtsalt sõbrad kokku, kellele ta oma ideid tutvustas. Pärast proovimist tuli ka lava ehitada, mis siiani kasutuses on, millel etendusi presenteerida. Esimesena ta ka kirjutas paar teost. Lava asub üsna Oru lähedal. Tänapäeval on näitlejad loonud AV ühingu – näitlevad vampiirid (Acting Vampires). Nende tegevuse kohta ma rohkem ütelda ei oska, kui see, et nad tegutsevad aktiivselt ning minu meelest peaks ka kokkutuleku ajal ühte etendust mängima.
Muusika pole meie seas populaarne. On küll rahvuslaule, mida aeg-ajalt ikka leelotatakse, kuid üldiselt pole meil lauluhäält, seda vampiirivere pärast.
Nõndaks. Mis veel…“ tõmbas ta lõpuks hinge ning ma seedisin kogu seda informatsiooni, mida massiliselt tuli.
„Kokkutulemine Orus kasvas välja kirjanike ringist. Sellel oli lihtsalt väga palju liikmeid ning lõpuks haarati sellesse kõik teisedki. Vampiiride Org tekkis niisiis Tacitus’e ideest vampiiride olemasolu jäädvustada. See oli esmalt suvaline kaljune mäetipp, kui võib ütelda, kuna ta just eriti kõrge ei olnud. Seejärel toimus millalgi maavärin ning kalju murdus kaheks. Künkast tekkis org, kuhu vampiirid hakkasid elamispaika sisse ehitama. Esmalt oli see üpris väike, kuid meie arvu suurenedes süvendati ning suurendati seda. Paar kilomeetrit eemal metsa keskel väikesel lagendikul on niisiis väike teatrilava, mille kõrval väike maja, kus AV vahel koos käib või oma kostüüme hoiavad. Ei mina täpselt tea, aga seal see on.
Kokkutulekut viib läbi Stewart, nii on see hetkel seatud. Temal kui kõige vanemal on see privileeg. Tema järel on kõige tähtsam Charlie. Tema on see, kes sind su katsetele saadab ja need välja mõtleb või vähemalt teatavaks teeb. Nemad on kaks kõige tähtsamat inimest, keda sa kummardama pead. Muideks, sul on üsna suur au olla vampiir, kelle üks tegijatest on Stewart. Kõikide ülejäänutega sa tutvud. Me oleme väga aktiivselt suhtlejad, reeglina, ning sinuga tahavad kõik tutvuda, usu mind. Lihtsalt, ära pabista, ole aus ning jää iseendaks,“ andis Matt lõpus nõu. Lootsin, et kogu eelnev tekst mul ajus salvestus ning seega noogutasin.
„Seda oli päris palju,“ kommenteerisin lõpuks.
„Seda ongi päris palju. Kui Tristan’il kroonika kaasas on, siis ma arvan, et sul tasuks see kindlasti enne läbi lugeda. Saaksid palju huvitavat teada, mida ma sulle kohe nõnda ütelda ei oskagi. Ning tema sõnade kaudu on see palju võimsam, paneb sind kaasa elama ning tunnetama aegade olu.“ Kõik see kõlas nii huvitavalt ning ma tõesti lootsin, et saan raamatuga tutvuda. Tekitasin veel paariminutilise pausi, proovides uuesti üle mõtelda, mida kõike ma kuulsin ning nüüd tean.
„Kuid nüüd, olles mentaalse töö teinud, lisaks kiirust juurde?“ tegi ta ettepaneku, millega meeleldi nõustusin.
„Teeme nii! Kuid pärast, enne magama minemist sooviksin väga kõhtu täita. Kogu selle jutu kuulmine ja kaasa mõtlemine on mao täitsa korisema pannud ning energiavarud ära kasutanud,“ lootsin, et pole ainus.
„Mul pole veel varem olnud vaja kõike seda meelde tuletada, seega olen rohkem kui nõus su plaaniga,“ vastas ta lõbusalt ning valmistusime mõlemad minekuks. Olles oma seitse kilomeetrit läbinud, määrasin ühe põdra asukoha. Neid oli Inglismaa metsades palju ning nad on suured, seega suuri kahjusid ei tekita.
„Lapsus quiesco insquequo ego creo sanus,“ laususin uhkelt ning nautisin järjekordset söögikorda. Tundsin põhimõtteliselt koheselt, et olen võimeline teekonda veel pikalt jätkama, kuid tundsin päikese teravaid kiiri õrnalt puude vahelt paistmas, seega otsisime varjulise paiga, kuhu ööseks peituda. Selle leidnud, võisime lõpuks ometi möödunud ärkvelolekuajast puhata.

Okeeei... Ma poleks kunagi oodanudki, et Mattil kunagi FAMILY olla võiks
Shit, kahju on neist. Põleda tuleriidal surnuks. Sad. ._.

see oli mul juba ammu plaanitud

M, noh, ilmselt :d

nonii, ootaks nüüd teistelt ka kommentaare

Keegi teine pole praegu sees peale minu, kes ka kohe lahkub

aww i'll keep on waiting anyway

Kuule, ma panin tähele jah, et teised kommenteerivad siin

still waiting

Oota-oota Tegelt saada msnis kirjad neile, kes on kommenteerinud Siis tuleb kohe meelde ^w^

ei hakka tülitama. ise teavad. ma võin endale ka edasi kirjutada