Morelya Manthony saladused 22/23

Sa kirjuta mulle Tea, et su jutul on vähemalt 1 pühendunud fänn olemas

ma tean vähemalt kolme veel aga jah. okei. eks ma millalgi, pärast kuumi seitsmekümnendaid kirjutan edasi

Hehe, tore teada.
Ma tahaks näha milline kaan oleks su raamatul

kaas*
düüd. mulle ei meeldi kaanid.

Kaanid on head. Apteegi kaanid eriti :)

ei ole. rõvedad. ligased. ja kuigi nad verd imevad, siis üldse mitte nii toredad kui vampiirid

Kaanide hammustust pole üldse tunda, muide.
Aga nad on kenad. Mitte, et ma armastaks neid või fännaks, aga nad on kenad.

ei ole. rõverõverõve. nagu nälkjad. ja nüüd. see on liiga offtopic. niisiis. jah. mine postita chat'i

Kohe lähen

13. peatükk


Ärkasin, haigutasin ning sirutasin, kui Matt juba mantlit selga tõmbas. Tervitasime üksteist ning asusime teele. Teen teile lühikokkuvõtte järgnenud päevateekondadest, kuna seal just palju olulist infot juurde ei saanud.
Tol öösel läksime läbi ühe sinnamaani suurima küla. Lagendikust mööda ning ületasime jõge. Päevane teekond oli huvitav ümbruskonna poolest. Kui piisavalt kaugele jõudsime, harjutasime veidi võitlemist, mis mul aina paremini välja tuli ning ma Matt’ile igal korral vastu sain. Samuti proovisin lõpuks ka jäneseverd ning pean nentima, et see oli päris… tervisliku maitsega. Palju vitamiinidelaadseid kasulikke aineid. Lasin tal peatselt minna ning heitsimegi juba magama.
Järgmistel päevadel tutvustas ta mulle vampiiride nii-öelda eeskirju või reeglistikku. Mainin ära, et tähtsuse järjekorras neid ei sorteerita ning siin olen ma nende peamise mõtte välja toonud.
1. Ükski inimene ei tohi teada vampiiri olemusest, kui seda pole Nõukogu heaks kiitnud.
2. Avalikkuses on iga vampiir iseenda eest. Kui keegi oma olemuse paljastab, peab ta kas end tapma või jättes inimesed teadmatusse olukorrast välja tulema. Kui mitte, toimub hukkamine.
3. Saaki ei tohi kunagi tappa, kui too just juba ennist haavatud ei olnud ning ta piinad on targem lõpetada.
4. Ausus ja uhkus on vampiiri suurim vara.
5. Kõrgema seisusega vampiire tuleb neid vastavalt aunimetustega kutsuda, kui vastav isik pole andnud lubadust seda eirata. Samuti peab vastavalt hierarhilistele seisustele ka vampiiridele alluma.
6. Probleeme lahendatakse duelliga, mida peetakse kolmes raundis, kus igaüks kaotatakse horisontaalses asendis maas lebades. Ei ole lubatud kasutada abivahendeid, ainult oma jäsemeid.
7. Koosolekul arutlusele tulnud küsimused lahendatakse demokraatliku hääletusega, mille viib läbi vastavalt määratud juht, kelleks on enamasti kõige vanem vampiir.
8. Uute vampiiridega tutvudes kummardatakse tervituseks ning esitletakse end täisnimega.
9. Teiste palveid tuleb austada, eriti naisvampiiride omi, kellel on meestest kõrini.
10. Individuaalselt antud ülesannete täitmisel ei tohi alt ära hüpata (eriti timukatel!).
11. Vampiiriks tohib teha ainult neid, kes on selleks oma vabatahtliku loa andnud. (See ajas mind ka segadusse. Nendel, kes tõeliselt tahavad vampiiriks saada, pidavat tee lõpuks üheni meist viima ning seega, kui ta iseseisvalt aru on saanud, saab ta vastavalt paluda end üheks meie seast muuta. Keeruline värk, ma lootsin ja loodan, et ei pea kunagi kedagi vampiiriks tegema, sellega väldin mõnesid probleeme.)
12. Vampiiri tegijatel on kohustus oma „lapsi“ harida ning nende eest hoolitseda nõnda kaua, kuni nad on valmis igapäevaelule üksinda vastu astuma.
13. Kokkutulekule on kohustatud tulema kõik erinevate vampiiriühingute liikmed, välja arvatud FreeMinded Vampires, Vabamõtlevad vampiirid, kellel on keelatud Orgu kohale ilmuda. (Tõendiks on ripats, mida erinevate klubide liikmetele jagatakse.)
14. Varastamise, petmise, mässu algatamise, inimesele oma olemusest rääkimise, kui eesmärgiks pole teda vampiiriks teha, inimese tapmise, kõrgematele isikutele vastuhakkamise või muul moel reeglite rikkumise karistuseks on pea maharaiumine.

Kindlasti jätsin mõnesse ajusoppi vaatamata ning seega ei kirjutanud mingit reeglit üles, kuid saite mu peamisele mõttele pihta. Nõndaks. Seejärel tutvustas ta mulle tähtsate inimeste iseloome, kuidas nendele meelepärane olla (näiteks Charlie’ga läks seda väga vaja). Samuti sain ka oma kolmanda õppetunni kätte: kuidas maskeeruda inimeste eest. Esiteks, mitte kunagi eemaldada kindaid käest. Võimalikult vähe füüsiliselt kokku puutuda nagu ka nendega ühise söögilaua taha sattuda. Proovida mitte magama jääda. Peamine on siiski mitte üldse päeva aeg avalikku kohta minna.
Ühel öösel möödusime linnast. Nägin isegi paari inimnägu, mis mind õrnalt naeratama panid. Lisaks jooksime ühel päeval tõesti nii kaua, et oleks jõudu olnud ainult toitumiseks. Arvasin, et oleme sihtpunktile juba üsna lähedale jõudnud, kuid sain sellegipoolest Matt’ilt eitava vastuse.
Jäime vahepeal lõpuks isegi vihma kätte. Metsas oli seda küll vähem tunda, kuid seda enam kujutan ette, et mujal tuli kui oavarrest. Suurema puhangu ajal peatusime ühe tamme all, edasi kasutasime oma vampiirilikku kiirust. Hommikuks jäi see järele ning õnneks leidsime järjekordse koopa, kuhu sisse ronida. Märjal maapinnal ei ole just kõige meeldivam oma ööd veeta.

Järjekordsel ööl ärkasin enne Matthew’d ning kasutasin paari minutit üksindust päevikusse kirjutamiseks, mida üsna tihti teinud olin. Märkmik mahtus mulle ilusti taskusse ära ning teadsin, et pärast oleks tore lugeda, mida kõike ma tegema pidin või mu vaatenurka erinevatele asjadele.
„Õhtust!“ tervitasin õpetajat, kui too ärkas ning mulle vastati samaga. Alustasime teekonda kiirelt, kuid pärast mõnda minutit peatusime ning jalutasime. Silmapiirile ilmus majake.
„Täna külastame ühte sõpra,“ sõnas ta mulle lõbusalt. Noogutasin näitamaks, et kuulsin ja nõustusin. Mõnisada meetrit ning olimegi puust maja juures. Matt liikus ukseni ning koputas sellele. Seest kostus kolistamist, kuid sellele järgnes vaikusehetk. Seejärel avanes uks, mille taga peitus Matt’ist välimuse poolest umbes viis aastat noorem mees, rohelised silmad, umbes mu juhendajaga sama pikad juuksed, pruuni värvi, enamvähem 1,8meetrit pikk, seljas linased püksid ning pluus.
„Matthew!“ hüüdis too ning nad tervitasid kättpidi.
„Tervitus, Nicholas!“ vastas Matt lõpuks, endal väga õnnis nägu peas.
„Pole kaua näinud!“ jätkas Nicholas ning kutsus meid sisse.
„Tõesti on kaua aega möödas,“ nõustus mu õpetaja ning me sisenesime. Maja oli Matthew omast suurem. Võisin näha ust, mis tähendas teist tuba. Selles ruumis oli üks diivan, paar taburetti, raamaturiiul, külmik, kapp ning mõned dekoratiivsed asjad.
„See on Morelya Manthony, Morelya, Nicholas Gand,“ tutvustas Matt meid ametlikult. Nii mina kui Nicholas kummardusime üksteisele ning see pani mind õrnalt itsitama.
„Chloe,“ kutsus Nick, nagu ma talle mõtteis kohe hüüdnime panin, kedagi. Teisest toast tuli välja üks mehest veelgi noorem neiu, kaunis põlvini kleidis. Väga tagasihoidlik, musta värvi, poolvarrukatega. Tegi kohe kadedaks.
„See on Chloe, mu naine. Chloe, Mr. Matthew O’Horald ning Morelya Manthony,“ tutvustas ta meile oma kallimat. Esmalt kummardusime meie üksteisele, seejärel tema Matt’iga.
„Väga meeldiv,“ lisasin juurde ning naeratasin laialt.
„Võtkem nüüd istet, mis me seisame,“ lausus Nicholas ning juhatas meid diivani juurde, kus maha potsatasime. Polnud nii kaua aega istuda saanud. Enamasti ainult kas kõnnime, jookseme või magame. Olin täitsa unustanud, mis tunne see oli. Nick ja Chloe istusid erinevates tugitoolides meie vastu.
„Räägi, mis teid siia toob?“ jätkas maja peremees vestlust.
„Olime parasjagu teel Orgu, kui pähe turgatas, et pole sind kaua näinud ning maja jääb just meie tee peale,“ selgitas Matt.
„Igatahes, mul on hea meel!“ vastas Nick sõbralikult.
„Kuid kuidas teil endal läinud on? Ma olen nähtavasti päris paljust ilma jäänud,“ vihjas Matt Chloe’le.
„Tõsi. On ju möödas oma kakskümmend aastat? Kuid jah, leidsin vahepeal omale armastuse, kellega igavikku jagada,“ sõnas ta hoolivate silmadega Chloe’t silmitsedes.
Seal veetsime oma tunnike aega. Matt ja Nick vahetasid uudiseid ning meenutasid vanu aegu koos. Mina ja Chloe lihtsalt naeratasime ja kuulasime neid, kuna polnud eriti millestki kaasa rääkida. Lõbus oli sellegi poolest. Mul oli eriti meeldiv näha Matthew’d lõpuks südamest naermas.
Peatselt jätsimegi hüvasti ning lahkusime nende kodust.
„Miks nemad Orgu Kokkutulekule ei tule?“ küsisin, kui edasi jalutasime.
„Nendele meeldib omaette olla. Kui nad ei ole mingi ühingu liikmed, ei saa neid ka pärast milleski süüdistada, kui FMV suure ülestõusu korraldab ja teiste vampiiride vastu läheb,“ selgitas Matt mulle ning pidin nentima, et mõistsin neid täielikult. Kui vaid minul ka selline võimalus olnuks.
„Kuidas sa Nicholas’t tead?“ jätkasin arutelu.
„Ühe teise tuttava läbi,“ naeratas ta õrnalt. Noogutasin ning edasi kõndisime vaikuses, kuni mul meelde tuli müütide kohta küsida.
„Kuidas meid siis tappa saab, kui isegi päikesevalgus mõju ei avalda? Vai läbi südame?“ teadsin kohe pärast selle väljaütlemist, et panin täiesti mööda.
„Morelya, Leofrick ju rääkis, kuidas meid pidevalt sureb,“ alustas ta vaikselt ning kahetsesingi juba, et küsinud olin. Polnud üldse Leo juttu meelde tuletanud.
„Vai südamesse tapaks kõik. Samuti ka kuul pähe, südamesse, kõhtu, noaga üle kaela, kõhtu, südamesse, pähe, ükskõik kuidas. Me oleme põhimõtteliselt sama surelikud kui inimesedki, ainult, et paksema nahaga, seega kuulid väga kergesti siseorganiteni ei jõua. Mõni nõrgem ei jõua nugagi läbi naha suruda. Vot see on hea hetk naermiseks,“ sõnas ta lõbusalt itsitades. „Kui inimesed meile jälile saavad, siis tuleb lihtsalt loota meie liigirohkusele, et kõiki kätte ei saada. Meil pole lubatud inimesi tulistada, kuid omavahelised probleemid lahendatakse duelliga, seega võimalus kuuliga pihta saada või kedagi ise tulistada on väike.“
„Kas me ei tohi inimesi ka enesekaitseks tulistada?“ pidin veidi arukama küsimuse küsima.
„Ei, kuid enesekaitseks tapmine on lubatud, seega sellises olukorras võib inimese täiesti tühjaks juua. Tervise nimel soovitan aga seda mitte üksinda teha.“ Jäin veidikeseks mõttesse ning otsustasin oma arendamist jätkata.

„Leo rääkis, et vampiirid olid võistluseid korraldanud. Milliseid?“
„Näiteks spordivõistlused. Pikamaajooks. Võistlejad ei tohi olla 24 tundi enne toitunud. Enne võistluse algust antakse kõigile klaas põdraverd. Kes sellega kõige kauem joosta jaksab, on võitnud. Kiviheide. Kolmekümnekilone kivi antakse igale võistlejale, kes kaugemale viskab. Ronimine. Ilma julgestuseta Oru seina mööda üles. Kiireim võidab. Peale spordi võisteldakse veel teadmiste vallas. Näiteks tšeerikeelsete tekstide tõlkimine. Kui paari sõna tead võid isegi midagi oletada, mis ülejäänud lause tähendab. Või inimeste kohta minevikust. Kroonikast fakte, kes on lugenud, kes mitte. Võistelda vampiiridele iseenesest meeldib. Võistlused ise toimuvad täieliku päiksevarjutuse ajal Oru lähedal, seega kindlat ajavahemikku, mille järel need toimuvad on raske määrata.
Oru ümber on jooksmiseks kindel rada läbi metsa määratud. Teised sportlikud alad on samuti seal lähedal. Kultuurialaline konkurss toimub Orus sees,“ seletas ta mulle üsna pikalt sellistest üritustest. Noogutasin agaralt kaasa ning mõtlesin siis hetke järele. Otsustasin, et järgmine kord võiksin neid vaatama minna.
„Kas sa ise ka kunagi võistelnud oled?“
„Ei. Ning ei ole soovi ka. mulle ei meeldi teistega rinda pista. Olen täpselt nii hea, osav, kiire, kui olen, ei midagi enamat,“ jagas ta minuga oma vaatenurka.
„Kuidas me inimestest tugevamad oleme?“ vahetasin teemasid üsna tihti, kuid huvitusin igast vastusest.
„Meie lihaskiud on veidi teistsugused kui inimestel. Kui neil jagunevad need tüüp I, II, siis meil, võib ütelda, on tüüp III. Need kiud suudavad tekitada kiireid energiapurskeid, mis kiirust annavad, kuid samas ka hapnikku siduda, andes nii-öelda jõudu ka kiireks ja pikaks jooksuks või muuks treeninguks, näiteks raskuste tõstmiseks,“ selgitas ta mulle meie anatoomiat. Lisasin informatsiooni ajus „vampiiridest“ kausta ning noogutasin taaskord.
„Kas sellistest asjadest on ka „Kroonikas“ kirjutatud või on seal ainult meie ajalugu?“ tahtsin teada.
„Ei, seal on ainult ajaloost. Kuid Mirabelle kirjutas samuti ühe raamatu. Ma olen kindel, et tal on see Orus kaasas, seega võid talt seda laenata, kui soovid,“ vastas ta mulle lõbusalt.
„Kõlab küll ahvatlevalt,“ ütlesin vaikselt ning vajusin mõtteisse. Nii imelik oli nädalaid ilma tualetti kasutamata liigelda. Nii mugav. Riided ei olnud läbi higistatud, juuksed polnud rasvased, sest, nagu ma teada sain, vampiiriveri võttis rasunäärmed üle. Rasu ei toodeta, nahka ei ole vaja kaitsta, kuna pind on bakteritele ja seentele ebasobivaks keskkonnaks. See torkas mu pähe kiire küsimuse.
„Kas me haigeks ei jää?“ küsisin igasuguste haiguste kohta, mis inimesi nakatavad.
„Meil on teistsugused haigused. Näiteks, kui me toitume haigest loomast, siis magu ei lagunda verd ära, niisiis peame me rohkem korralikku verd jooma, et see teise endas ära lahustaks ja nõnda sellest lahti saaks. Halvimal juhul võivad maohaavandid tekkida ning siis koged muutumisvalu väiksemal määral uuesti. Me võime nii-öelda külmetada, kehatemperatuur langeb, kui liiga kaua külmas olla. Soojas saame lihtsalt rohkem energiat, peame kauem aktiivselt liikudes vastu. Selle kohta olen ma sulle varem pikemalt ka rääkinud. Kuid üldiselt meil viiruseid ei ole, mis köhatades õhus bakterite kaudu ühelt teisele liiguksid. Ning inimhaiguseid meie keha ei omasta. Üleüldse, meie veri on palju tugevam kui inimestel, sinna pääsemine on juba viirustel keerukam. Kuid kui ka midagi peaks sinna saama, siis meie verelibled teevad selle kahjutuks. Kõige hullem kaasnebki haige looma vere joomisest. Rohkemat pole väga vaja jälgida,“ seletas ta usinalt.
„Superman’i tunne tuleb peale,“ naersin endamisi. No tõesti. Haigeks ei jää, saame suure kiirusega liikuda, varsti tuleb välja, et saame lennata ka, mõtlesin lõbustatult.
„Kas teised peavad ka end vampiirina tõestama nagu mina seda varsti teen?“ küsisin seejärel veidi tõsisema tooniga.
„Enamasti mitte. Vahel tuleb ka erandeid ette, kui näiteks… keegi tõesti väga rumalasti ütleb või üldse vampiiridest ei tea. Nii tema kui tema õpetaja pannakse proovile,“ mõtles ta kiiresti ühe näite välja.
„Kas Orus on samamoodi verevarud või käivad kõik seal ümbruskonnas jahil?“
„Kohapeal on haigetel ja vanematel võimalik verd küsida, kuid enamasti käiakse eemal ise vastavalt vajadusele toitumas.“ Seejärel olin mõnda aega vait ning otsustasin täiesti teemat muuta.
„Sulle muusika meeldib?“ küsisin laia naeratuse saatel.
„Muusika minu kõrvule on tuulepuhangud, mis lehti liigutavad, merekohin ja öökullide rääkimine,“ naeratas ta tagasihoidlikult. Muigasin vastuse peale.
„Et sulle mingit inimeste poolt tehtav muusika peale ei lähe?“ tahtsin siiski oma eesmärgini jõuda.
„Mitte eriti,“ vastas ta tolerantselt ning viis pilgu taevasse. Üldiselt tume, kuid juba vaikselt roosakas.
„Päike hakkab tõusma, peaksime varjualuse otsima,“ sõnas ta kiiresti, millega pidin nõustuma. Tarisime mõned puud kokku ja heitsime sinna alla pikali. Kuulsime kohinat ning jalgadest kaugemale vaadates saime aru, et vihma oli jälle sadama hakanud.
„Napp pääsemine,“ kommenteerisin vaikselt. Ma ei olnud siiani veel pidanud, kuid ei tahtnud ka tulevikus märjal pinnasel magada.
„Puhka välja, homme on pikk tee vaja läbida,“ ütles ta samuti tasaselt.
„Kas me jõuame lõpuks kohale?“ läksin elevust täis.
„Homme veel mitte. Ülehomme,“ naeratas ta õrnalt. Olin tõsiselt erutatud ning kartsin, et ei jäägi magama, kuid nii pea, kui silmad sulgesin ja Orust pikemalt mõtlema või seda ette kujutama hakkasin, jäin magama.

M, ma naersin mingi koha üle, kuid unustasin ära mis koht see oli.
Ei, väga hea
Realistlik.

ma proovisin veidi huumorit nendesse etiketipunktidesse panna, aga see vist ei tulnud välja xd

Mitte eriti

i knew it...

Ma ei saa, meenutab osa filmist "Big fat lie" vms
Gerard Butler on seal

pole näinud seda. aga okei. xd

Ma kavatsen vaadata. Ta mängis Draculat ka

nägin jah. ei tule meelde küll, milline ta seal oli. :/

Noh... Imelik

see film oli ise juba mõttetu

Mulle meeldis

kui väga veab, saan isegi täna uue osaga valmis

Maiuuuu on piimaautooo... Ma laulan niisama.
Aga väga hea, kuigi ma saan alles homme lugeda.