Morelya Manthony saladused 22/23

hetkel ma ei kirjutagi tegelt. kodused peaksid varsti koju jõudma, saan lõpuks ka väikest tüdrukut näha. ja no mulle tundus eile, või täna, tähendab, et keegi nkn enam sees ei ole, seega ma väga suurt pressure'it peale ei pannud. kuigi damn, kell viis mina enam magama ei lähe, liiga valge on.

jumal küll, mingi vv teema. geesh. nii mõttetu.

Mm Vv on lahe, eksole? Reidipeded
M, aga armastus sakib ikkagi.

ei oska kommenteerida.

Mina oskan sest mina tean
Aga jutt on lahe.

siiamaani 5 ööpäeva järjest... arvatavasti tuleb ka kuues täna...
eelmine nädal maal oli lan... ja olin üleval... täie hooga edasi...
niiet eile ma olin isegi foorumis... ...tegelikult valgeks hakkab minema juba nelja ajal...
viis oleks võimatu juba magama jääda...
niiet ära minegi magama...
ja see suhtumine, et keegi niikuinii sees pole on vale... enne kontrolli...

pidevalt kerisin alla ja vaatasin, kas keegi on sees. ei näinud küll mingit muud kasutajanime peale enda oma.
ma panin telefonist jacksoni mängima, nii sain magama jääda. kuigi jah, teinekord ma ärkan juba kell neli. roosi ka, rsk, ei ajanud mind üles hommikul, et jalutama minna.

ja ma ei saanud su esimesest kahest reast eriti midagi aru.

Haha, armastusega seoses - kaks-kolm päeva möödas: reidis juba uus vv, hm, väga lahe, et ise küsima ei pea

mõttetu. väga.

Armastus sakib. Nõustun.


ma tahan uut juba! Gee.. kaua te tsätite.

nigu vaba teema juba...
ma olen viis ja pool ööpäeva üleval olnud...

aaa. jumal! ma ei tahaks sinu asemel olla. suht surnud oleksin.

no suht ongi chat xD

ma koristan hetkel, ehk niipea uut osa ei tule aga koristamiseks mul kaua aega ei lähe. ja ma ei mõtle selle all kahte tundi.

Ma küll tahaksin Renxi asemel olla. kui ma ei maga mitu ööd järjest, jätan hästi haiglase mulje ja ei taha ikkagi magada

minu rekord ülevalolekus on 16 päeva... viimane päev oli kolm kohveiinitabletti korraga sisse ja ikkagi vajusin ära...
ma olin siis ikkagi liiga loll...
nii kaua üleval olla on piinav... aga nädal on nurm aeg...
just enne leidsin peegli...
mul on hetkel hästi nunnud silmad...
"sinisilmne"(ümbertringi)
Kõige nõmedam sellise ülevaloleku juures on see, et süüa tuleb palju...
See on hea dieet...

Peaks järgi proovima

järele*

ja palun. väga offtopic, võite teemat chatis jätkata. isegi vampiirid peavad magama. seega pole päris mõtet end ära tappa. kui see poleks kehale vajalik, siis me ka ei peaks magama.

anteeksi, ma ei tea, kuidas võidelda xD ja praegu kaldkirja ei viitsi panna.

18. peatükk


Ärkasin üksinda, seda nii oma voodi kui terve toa mõttes. Ei Julia’t ega Nate’i ei paistnud ruumis ja seda ka pärast tule põlemapanemist. Vaatasin käekella, mis mulle enesekindlalt väitis, et aeg juba kümme õhtul on. Hüppasin kärmelt püsti ning nagu kellavärk kõlasid uksel kolm koputust.
„Kes on?“ hõikasin ning liikusin riidekapi juurde, kust kähku midagi selga otsisin.
„Matthew,“ kuulsin teisel pool seina meest rääkimas.
„Üks moment!“ vastasin ning hüppasin pidžaamast välja, ruttu tavariided selga ajades. „Tule sisse!“ lisasin umbes viieteist sekundi pärast. Link vajus alla ning Matt sisenes. Tõmbasin t-särgi allapoole, kuna see iseendasse poole kõhu peal takerdunud oli. Jalas olid mugavad dressid, mis ma arvasin, et sobiksid duelli pidamiseks perfektselt.
„Alles ärkasid?“ küsis Matt mu käitumist vaadates.
„Jah,“ naeratasin lõbusalt, kuid veidi ebamugavalt. Seejärel istusin voodi peale ja panin sokid jalga.
„Tahtsin sulle veidi näpunäiteid tänaseks jagada,“ alustas ta viisakalt. „Christiana on tõesti väga osav, kuid kõik hea ei saa kunagi koos olla, nõnda on ka temal omad nõrgad kohad.“ Palusin tedagi vahepeal voodile istuma, kuid ta ütles pearaputusega sellest ära. Leppisin ning jäin edasi kuulama, kuna info võis vägagi kasuks tulla.
„Ta rõhub alati oma jalgadetööle, seega pead arvatavasti palju kummarduma ja hüppama, kui ta sind pikali tahab lüüa. Kõige lihtsam teda võita on jalast kinni haarates, seal juures hoia silmad teise jala suhtes lahti. Edasi vaata juba ise, kas proovid tal teise jala alt ära võtt või keerad seda jäset, mis sul käes on. Samuti ei pruugi ta end seljatagant kaitsta. Kui sul õnnestub, võid proovida ka valuvõtteid ning kaelahaardest ta maha suruda.“ Noogutasin, kuid mõte, et pean endast vanemat naist lööma ja ta pikali panema, muserdas mu meeli. Tundus, et Matt sai aru, mida ma mõtlen.
„Ja kui sa ise talle haiget ei tee, teeb seda tema ning sulle.“ Ohkasin ning närisin veidi sisemist iget.
„Aga ta on naine… ja no arvestades ta välimust, siis mitte enam oma esimeses nooruses, teades, kui aeglaselt te… me vananeme,“ krimpsutasin veidi nägu.
„Tõsi, ta on üle kolmesaja aasta vana, kuid siiski väga aktiivne ja sportlik. Pole vaja midagi karta. Kui sa ta kuidagi moodigi maha saad, siis näitab see sinu taset mitte julmust,“ julgustas mind mu õpetaja. Naeratasin hetkeks, et mitte taaskord noogutada. Seejärel ta astus paar sammu minu suunas ning pani oma käe mulle õlale.
„Sa saad hakkama küll. Sinus voolab tema veri, ta astuks justkui iseendale vastu. Vahel saab ju iseendki petta,“ lisas Matt ning naeratas tagasihoidlikult. „Ära siis hiljaks jää. Ole vähemalt pool tundi enne südaööd kohal.“
„Aitäh,“ tänasin teda taaskord ja saatsin teda oma pilguga, kui ta ukse poole liikus ning toast väljus. Hingasin sügavalt sisse ja proovisin end mõtetega rahustada. Äkitselt tabas mind paanikahoog, kuna ma ei teadnud isegi, kus see toimub! Saalis? Kuid samas seal poleks olnud sobivat kohta. Kui just esinejapulti eest ära ei liigutataks ning sinna mingi matt maha ei pandaks. Kui üldse on mingi alus, millel võideldakse.
Mind äratas mõtteist järgmine koputus uksel.
„Sisse!“ hõikasin, ükskõik kes siis teisel pool ka ei olnud. Peatselt ilmus nähtavale Angelica.
„Tule, lähme!“ kutsus ta mind käega ning ma hüppasin voodi pealt maha, hakkamata midagi rohkemat jalgagi panema.
„Kas need on sobivad riided?“ pidin enne teada saama ja osutasin kätega oma hilpudele.
„On sul nendes mugav?“ vastas ta küsimusele küsimusega.
„Jah,“ kehitasin õrnalt õlgu.
„Sel juhul – jah,“ sõnas ta mind välja ajades. Kuuletusin ja lipsasingi ukseavast välja, lastes naisel ruumiukse kinni panna.
„Kus see toimub üldse?“ ei jätnud ma pärimist ning vaatasin talle küsivalt otsa.
„Saalis,“ vastas ta lühidalt, kiire sammuga sinna poole minnes. „Matt käis enne sinu juures, eks?“
„Käis ja jagas kasulikke näpunäiteid,“ kuulutasin väite tõeseks.
„Väga hea, ma arvan, et sul läheb neid vaja,“ ei hakanud ta valetama, et on veendunud mu üleloomulikes võimetes, millega ma kõigile ära teeks. Ma austasin ta ausust, nõnda peakski rääkimine toimima – ausalt ning otse välja öeldes. „Aga ära valesti aru saa, ma olen täiesti kindel, et sa võidad selle,“ lisas ta üpris kiiresti. Noogutasin ja naeratasin tänulikult.
Olimegi jõudnud Saali. Tol hetkel oli rahvast üsna vähe. Kontrollisin kella – kolmveerand üksteist. Aega järelikult oli näiteks soojenduse tegemiseks? Ei teadnud, kuid kui Ang mu juba sinna vedas, pidi sellel ka põhjus olema. Mu isiklik toetusgrupp seisis lava ees ning paari sekundi pärast pöördusid nende näod meie poole. Jalutasime nende juurde ning märkasin, kui optimistlikud kõik paistsid. Mulle sooviti edu ja räägiti, et minusse usutakse ning kui hästi ma ikka võidelnud olin. Kõik peale Tristan’i olid minuga jõudu katsunud ning see, et ma nendega edukalt võidelnud olin, andis mulle lootust. Ma ei kartnud otseselt, teades, et mulle poleks sellist ülesannet antud, kui selle täitmine täiesti võimatu olnuks. Aga ma ei saa ka ütelda, et liiga hästi oma oskustest arvasin. Kuulsin veel natuke nippe, mis võinuks aidata ja panin kõik kõrva taha.
Natuke pärast ühteteist lasid nad mul minna ning ma hüplesin veidi kohapeal, misjärel, kui lihased soojaks saadud oli, venitasin neid natukene. Tegin harjutusi ja kordasin erinevad liigutused üle. Äkitselt kuulsin köhatust ning viisin pilgu seljataha.
„Hei,“ tervitas mind Christiana, veidi häbelikult naeratades.
„Hei!“ vastasin talle lõbusalt ning ootasin siis, et ta jätkaks. Vaikselt astus ta paar sammu lähemale.
„Tahtsin lihtsalt edu soovida. Olen palju positiivseid kommentaare su võitlemise kohta kuulnud ning arvan, et uus tšempion on tulnud. Olgu lõpptulemus mistahes, olen siiski üks su tegijatest ning alati su sõber,“ tegi ta selgeks, et mingit viha meie vahel ei ole.
„Suured tänud. Ma loodaks lihtsalt, et kõik ülesanded lähevad hästi ning valutult,“ muigasin veidi oma nii-öelda nalja peale. „Edu sullegi.“ Ta naeratas mulle vastuseks ning liikus seejärel kuhugi eemale. Ei läinud kahte minutitki mööda, kui Mirabelle mu juurde tuli.
„Oled valmis uueks parimaks võitlejaks saama?“ oli ka tema minu poolt ja naeratas toredalt.
„Ma loodaks pigem, et mul veab, kui seda, et ma temast nii palju osavam oleksin. Liiga palju tähelepanu nüüd ka vaja ei ole,“ ei tahtnud ma väga oma väikese enesekindlusega uhkeldada. Ei olnud mu võimalused nii head midagi.
„Õnne läheb igatahes vaja,“ nõustus ta minuga. „Kuid olgu, ma hoian sulle pöialt. Edu!“
„Aitäh,“ tänasin ka teda ning noogutasin siis nägemiseni. Arvasin, et soojenduse koha pealt olen valmis. Masseerisin veel korra jalalihased üle ning vaatasin lava. Esinejapult oli kõrvale pandud, Stewart’i ja Charlie toolid samuti ühele ning teisele poole pandud ja keskel oli umbes sentimeetripaksune valget värvi ruudukujuline matt. Piirjooni polnud sellele vaja, polnud ju tegemist sumomaadlusega, et vastane kusagilt välja oli vaja puksida.
Istusin puhkamiseks esireas ühte tooli. Heitsin pilgu käele ning nägin, et kell oli juba viie minuti pärast kolmveerand kaksteist saamas. Vaatasin ringi ning nägin palju tuttavaid nägusid. Minu üllatuseks tuli Stewart mu juurde.
„Ära vea meid alt, kallis laps. Sa saad hakkama küll,“ naeratas ta mulle, kui oma käe mulle toetuseks õlale pani. Vaatasin talle tõesti tänulikult otsa. Olin tema veresugulane, kuid mitte just muud moodi lähedane. See toetusavaldus aga läks mulle tõesti hinge.
„Ma annan endast parima,“ lubasin talle, mille järel ta lahkus mu seltskonnast. Silmasin Charlie’t, kes lihtsalt muigas väljakutsuvalt. Ohkasin ning raputasin lõbusalt pead.
„Edu sulle,“ kõlasid kallid sõnad Nathaniel’ilt. Mu nägu läks veel õnnelikumaks, kui teda enda kõrval silmasin. Jõudmata midagi ütelda, suudles ta mind õrnalt.
„Ääh, ära minu pärast muretse,“ proovisin talle näidata, et usun endasse rohkem, kui seda tegelikult tegin. Pärast veel mõnda julgustavat sõna läks ta paar rida tahapoole, kuna seal tühja kohta märkas. Saal oli täitunud vampiiridega, kuna vaid loetud minutid veel aega oli. Vaatasin taaskord ringi ning püüdsin seekord Rowan’i pilgu kinni. Ta naeratas ning noogutas mulle julgustavalt. Vastasin samuti peaviipega. Lülitusin mõneks ajaks välismaailmast välja ja keskendusin eesmärgile – Christiana kolm korda matile pikali saada. Mängisin peas mõned erinevad variandid võimalikest juhtumitest läbi ning seega kujutasin ette, milliseid liigutusi kasutama pean. Sisendasin endale, et saan hakkama ning kõik laabub. Seejärel kuulsin, kuidas ümberringi vaikus valitseb. Pöörasin tähelepanu lavale, kus Stewart kõnet pidama hakkas.
„Kokkutuleku esimene päev alaku. Seda erakordselt duelliga. Vastamisi lähevad Cristiana Cambray, ala parim esindaja, ning „väljavalitu“ Morelya Manthony. Paluksin osalejaid lavale.“ Tõusime Christiana’ga koos püsti ning läksime mati peale, näoga publikusse seistes.
„Reegleid peaks iga endast lugupidav vampiir teadma, kuid kordan need siiski üle. Toimub viis raundi, kes neist kolm võidab, on ka kogu duelli võitja. Lubatud on kasutada kõike, mis on keha osa, ehk enamasti jäsemed ja pea. Poksimine ei ole soovituslik, püsime siiski veidi kung-fu poolel. Raundi kaotab see, kes matil pikali on, määramata ajaks. Kohtunikuks on meie enda härra Charlie Claville. Ning, las parim vampiir võidab.“ Charlie tõusis oma toolilt püsti ning liikus mati publiku suhtes kõige tagumisse serva.
„Võtke algpositsioonid,“ sõnas ta ning toppis omale vile suhu. Viisin veel pilgu rahvasse, kuid ei silmanud kedagi tuttavat, seega mõtlesin lihtsalt, kui paljud mu peale loodavad. Lasin põlvedest veidi alla, tõin mõlemad käed kaitsvalt näo juurde ning viisin raskuse vasakule, esimesele jalale. Kõlas vali vile ning asi läks lahti.
Tundsin alles siis, kuidas mu süda sees adrenaliinist peksab. Ootasin mingit pikemat varitsemist alguses, kuid Christiana tegi kohe esimese liigutuse. Kaks sammu mulle lähemale ning, nagu mind hoiatati, parema jalaga mu pea suunas. Kummardusin nii kiiresti, kui sain, kuid sellegipoolest riivas ta mind. Tegin siis ka ise paar liigutust: parema käega ta näo poole, kuid ta kaitses selle ilusti ära. Kasutades võimalust, lõi ta jalaga mulle vastu selga. Haiget see ei teinud, pigem häiris lihtsalt. Proovisin talt jalad alt ära võtta. Ta nägi seda arvatavasti ette tulemas, kuna pärast väikest hüpet ning minu täispöörde lõpetamist lõi ta mulle rindkeresse, mistõttu ma pikali lendasin.
„Punkt Christiana’le! Seis on 1-0,“ hõiskas Charlie. Vaatasin teda veidi altkulmu, kuid ei hakanud hädaldama ja võtsin taas algpositsiooni sisse. Pärast vilet olin mina see, kes kohe rünnakule asus. Petteks tegin ühe käelöögi, täispöörde ta külje alla ning võtsin kaelast kinni. Panin jala põlve juurde ning tõmbasin ta selili. Silmad läksid üllatusest suureks, kui see päriselt õnnestuski. Teadsin, et olin teda ehk lihtsalt üllatanud, nõnda kergelt enam punkti saada ei olnud mõtet loota. Ta kiitis mind oma näoilmega.

„Punkt Morelya’le. Seis 1-1,“ ei olnud ta hääl enam nõnda entusiastlik, kuigi ma ei mõistnud, miks ta nii väga mu põrumist näha tahtis. Oli temagi minu teada VSA’s ning see ühing olevat mind vajanud. Või ehk olid seal nii-öelda asendajad, kes saavad juhirolli enda kätte, kui „väljavalitu“ põruma peaks, arvasin. Sellegi poolest läksin taas mati teisele poolele ja võtsin mugava asendi sisse. Kõlas järgmine vile ning mõlemad alustasime aeglaselt. Kumbki ei rünnanud, vaid aeglaselt kõndisime ringiratast, kuni ta loobus ning sammu mulle lähemale astus. Käsi liikus mu kõhu poole, kuid tõrjusin selle eemale. Sellele järgnes rodu erinevaid hoope. Pähe, kõhtu, jalgadesse, igale poole. Mul õnnestus ta käest kinni haarata, ning väänasin seda veidi. Ta hüppas kogu kehaga käele kaasa ning virutas siis vastu lõugu. See oli veidi valus, kuid ei midagi üleelamatut. Ta kasutas mu nõrkushetke ära ja läks järgmisele katsele mult jalad alt ära tõmmata. Kummardus alla ning tegi kiire tõmbe parema jalaga. Ma ei olnud seda oodanud ning lendasingi, kuid mitte selili. Ma ei kujuta ette, kuidas, aga ma maandusin kätele. Tähendab, kui ma lendasin, siis tõusin veidi õhku ning sirutasin käed ette. Oli küll raske, aga ma ei olnud vähemalt pikali. Ta vaatas mind imestunud näoga, teadmata, kuidas reageerida. Nägin juba ta jalga taaskord tulemas, kuid seekord jõudsin mina ette ning tõukasin end taaskord õhku, et jalgadel olla. Vot sel hetkel mõistsin ma, kui erinevad on vampiirid ja inimesed. Mu kehakaal oli juba üsna palju vähenenud, et mul polnud isegi kätel raske olnud. Seejärel hüppasin üles ja tegin ühe kiire jalalöögi naise poole. Ta kummardus ning valmistus mult tasakaalu võtma niipea, kui taaskord põrandat puudutan. Seega, kui gravitatsioon kutsus, läksin hooga silda ning tõin jalad taas üle pea. Naersin isegi valjult, kuna asi lõbusaks kiskus. Ei mina saanud teda, ega tema mind pikali, kuid osavad olime mõlemad. Edasi läks Christiana lihtsama vastupanu teed ning lihtsalt proovis mulle kõhtu lüüa. Hüppasin veidi tahapoole ja võtsin ta jalast kinni. Selle peale hüppas ta teisele jalale ning tegi siiski oma plaani teoks. Lendasin jälle pikali.
„Punkt Christiana’le! 2-1!“ kostus Charlie hääl. Katsusin käega oma lõuga, mis endiselt korras tundus olevat. Tundsin, kuidas rindkere aga vaikselt tulitama hakkab. Võtsin taas mugava asetuse ning ootasin vilet, mis peatselt ka kõlas. Nüüd oli tema kord füüsikaseaduseid eirata. Pärast tugevat tõuget, hüppas ta minu poole, jalad hoogsalt ette-taha käimas. Laskusin põlvist aina allapoole justkui limbot mängides. Seejärel, kui ta maandus, tahtis teha kiire löögi mu kõhule, et ma paarkümmend sentimeetrit allapoole langeksin – maha. Ma panin aga käed juba ette ning löögi saabudes võtsin ta jäsemest kinni ning tõmbasin üle enda teisele poole. Tähendab, oleksin tõmmanud, kui selleks jaksu jätkunuks. Lasin parem loobuvalt lahti ja tõusin sellest ebamugavast asendist püsti. Jamasime seal veel päris pikalt, kuni lõpuks, kui ta mulle taas jalaga pea suunas lõi, võtsin sellest kinni ja enne ta reaktsiooni tõmbasin jalahoobiga alt pinna ära.
„2-2!“ hõikas Charlie hääl. Viimane punkt, mõtlesin, ma suudan seda. Kui tuli aeg midagi teha, läks pea täiesti tühjaks. Ei mingeid mõtteid ega ideid. Tundus, et ma ei saanud isegi aru, kus ma olen. Lihtsalt vaatasin naist mulle lähenemas ning ähvardavalt jalga tõstes. Ning siis oli mul väike mäluauk. Tundsin oma keha tegutsemas, kuid ei omanud selle üle vähimatki kontrolli. Käed liikusid, jalad liikusid, puudutasid pidevalt midagi, arvatavasti mu vastast, kuni lõpuks kostusid saalist valjud hüüded ning aplaus. Lõin käelabadega pead ning nägemine taastus. Christiana oli maas ja vaatas edutavalt mulle otsa. Vampiirid olid toolidelt püsti tõusnud ja hõiskasid.
„“Väljavalitu“ võitis 3-2!“ ei olnud Charlie selle üle just kõige õnnelikum, kuid ei lasknud sellel oma häält nõnda palju mõjutada.
„Palju õnne!“ oli kaaslane püsti saanud ning kallistas mind.
„Aitäh,“ ei osanud midagi muud ütelda. Vaatasin hämmeldunult ringi ning teadsin, et pean hiljem ükskõik kellelt küsima, mis viimase raundi ajal toimus. Tundsin endal Christiana pilku ning ta kummardus. Talitasin tema järgi ning kallutasin samuti ettepoole.
„Esimene ülesanne on edukalt sooritatud. Homme keskööl toimub mööda Oru seina ronimine. Vaadata saab nii alt, korrustelt, rajalt kui maapinna pealt. Kohtumiseni,“ pidas Stewart kohustusliku lõpetava kõne. Mõned tõusidki püsti ja liikusid väljapääsu poole. Mina jäin lollisti oma kohale seisma ja mitte midagi mõigates ringi vahtima. Nägin, kui mu toetusgrupp lähenes. Hüppasin lavalt maha ning proovisin ümbruskonda sisse lülituda.
„Väga tubli, Morelya!“
„Ma teadsin, et sa suudad seda!“
„Suurepärane, lihtsalt suurepärane.“ Ja teised väljendid kostusid ümbert, mitte ainult sõpradelt, vaid lihtsalt toetajatelt.
„Ma ei tea, mida ma tegingi,“ ei võtnud ma kogu kuulsust ja au omaks.
„Sa võitsid meie osavaimat võitlejat,“ vastas Tristan nagu see oleks kõige loogilisem asi maailmas.
„Ma tean, kuid kuidas?“ vaatasin talle hämmeldunult otsa. Keegi ei vaevunud seletama, vaid rääkisid mu tublidusest edasi. Ohkasin vaikselt ning kuulasin ja noogutasin tuimalt kaasa. Umbes poole tunni pärast lasid nad mul minna. Lahkusin Saalist, et oma tuppa minna. Teel sinna nägin Nathaniel’i.
„Sa olid lihtsalt vapustav!“ kallistas ta mind rõõmsalt toetuse avaldamiseks. Kehitasin vastuseks ainult õlgu, sest enda meelest polnud selles nii võidukat midagi. „See on minu tüdruk,“ lisas ta rõõmsalt ning puudutas oma suuga minu oma. Alles siis naasin päriselt reaalsusesse. Mida kõike üks hea suudleja ära teha ei või, mõtlesin naljatades.
„Tänan,“ piilusin talle lõbusalt alt üles. Ta saatis mu toani ära, kuid siis pöördus ära minema. Kuigi polnud just eriti kaua aega möödas, olin rampväsinud ning ka näljane, nagu ma keset võitlust märkasin. Läksin ruumi ning sealt oma öökapini, kust sahtlist rahakoti välja võtsin. Avasin selle ja eemaldasin ühe rahatähe. Väljusin taas ruumist ning liikusin viiendale korrusele, vahepeal palju õnnitlusi ja tervitusi erinevatelt minule tundmatutelt vampiiridelt saades. Lõpuks jõudsin aga eesmärgini ja läksin leti juurde, kus sordivalikut vaatama jäin.
„Üks keskmine karu paluks,“ andsin raha müüjale, kes mind ärevalt piidles, kuid kallas siis 0,4 milliliitrit soovitud jooki klaasi. „Tagasi pole vaja,“ ei tahtnud peenraha käes alla minna. Istusin ühte tooli ja ohkasin valjult. Jõllitasin oma jooki ning tõstsin siis anuma ääre oma suule, kallutasin alumist otsa üles ning jõin üle poole verest korraga ära. See oli tõesti maitsev. Nii mitmekesine, erinevate maitsevariatsioonidega.
„Vabandust, kas tohib?“ kuulsin võõrast tooni mu kõrvalt tulemas. Seal seisis umbes Nate’iga sama vana noormees.
„Aga palun,“ ei hakanud ära ütlema ning vaatlesin teda, kui ta mu vasta istus. Tumepruunid ülaselga juuksed, kenasti patsis. Mõlemas kõrvas kolm rõngast üleval, huuleneet, hallikasrohelised silmad, t-särk, mis ta muskleid eriti rõhutas, muidu umbes 1,85 meetrit pikk.
„Mina olen Phil, Phil Buron ning ma lihtsalt pean mainima, et sul läks täna VÄGA hästi,“ rääkis ta hoogsalt ning lõbusalt nagu mõni mu fänn.
„Aitäh sulle, Phil. Morelya, meeldiv tutvuda,“ ulatasin talle oma käe, et tutvus nii-öelda ametlikuks teha. Ta võttis pakkumise vastu ning raputas õrnalt mu kämmalt.
„Rõõm on minu poolel, ausalt,“ ei kadunud naeratus ta näolt, mis mind itsitama pani.
„Olgu peale,“ nõustusin ning viisin pilgu ta klaasile. Hingasin sügavalt sisse ning proovisin selle komponente tuvastada. „Rebane?“
„Just,“ oli ta nüüd juba laes mu „võimetest“. „Kust sa teadsid?“
„Lõhn,“ vastasin veidi kas-see-pole-siis-loogiline silmapilgutusega.
„Ahjaa, muidugi. Vabandust, ma olen lihtsalt üsna uus kogu selles vampiirivärgis. Ainult kaheksateist aastat vana,“ tõi ta kiiresti vabanduse. Kui ta nii noor oli, pidi järelikult ainult paar aastat vampiir olema.
„Saad andeks, aga ainult see kord,“ tegin nalja, mille peale ta isegi naeris. Rüüpasin veel suure sõõmu oma toidust, jättes paarisentimeetrise kihi põhja. Tundsin, kuidas mu energia taastub. Phil aga arendas samal ajal minuga vestlust, küsis mu kohta küsimusi ning rääkis veidi ka endast. Ta jättis endast väga lõbusa ning laheda selli mulje. Temaga kusagil koos käies igatahes igav ei hakkaks. Juba sellepärast, et ta nõnda jutukas oli.
Jõin viimase põhja ära ning naeratasin rahulolevalt.
„Soovid sa veel?“ küsis ta hoolivalt. Mõtlesin veidi selle üle. 0,4 oli üsna palju, kuid samas tegin ma ju tavapärasest rohkem trenni ka, pluss järgmine päev oli järgmine suur katsumus tulemas.
„Jah,“ vastasin lühidalt.
„Mida täpsemalt? Väike-keskmine-suur?“ oli ta valmis mulle ükskõik mida ostma.
„Väike põder, palun,“ naeratasin vaikselt, kui ta agaralt letini jooksis ja sealt uue klaasiga naasis.
„Aga palun,“ sõnas ta mu tellimust lauale asetades.
„Suured tänud,“ vastasin siiralt ning rüüpasin vana head põdraverd.
„Sinu jaoks kõike,“ lausus ta veidi tõsisemalt ning tunnetasin, et sõnadel oli tagamõte. Sel hetkel ei hakanud ma aga väga piinama mõtlemisega ja jätkasin temaga lihtsat arutelu.
Lõpuks, kui ma seal vähemalt tunnike istunud olin, otsustasin magama minna.
„Tohib ma saadan sind?“ pakkus ta entusiastlikult välja.
„Aga muidugi, kui sul viitsimist on,“ vastasin jätkuva positiivsusega ning võtsin ta pakutud käevangu vastu. Jalutasime paljudest treppidest alla ning mööda koridore edasi, kuni sihtmärgini jõudsime.
„Suur aitäh sulle kõige eest. Loodan sind hiljemgi näha,“ naeratasin nii armsalt, kui oskasin.
„Kui sa nõnda avasüli mind vastu võtad, siis lahtisaamine muutub juba raskemaks,“ ütles ta rõõmsalt ning vaatas siis veidi piinlikult ringi. „Ma siis lähen. Head ööd.“ Ta noogutas ning lahkus. Sisenesin tuppa endamisi naerdes ta naljaka iseloomu pärast. Väga omapärane tüüp oli igatahes.
„Väga tubli olid,“ kiitis ka Julia mind, kes voodis, teki all istus.
„Aitäh,“ tänasin ka teda ning vahetasin riided ära.
„Kes see oli?“ jätkas ta teistel teemadel. Kergitasin küsivalt kulmu. „Kellega sa just rääkisid.“
„Phil. Tuli kohvikus mu juurde rääkima. Tegi isegi klaasi põdraverd mulle välja,“ sõnasin veidi naljatleval toonil ning viskasin samuti voodisse pikali. Mulle tundus, et Juliale poiss eriti ei meeldinud, kuid teadsin, et mind see ei huvita. Noormees oli huvitav ja väga lõbus ning soovis minuga koos aega veeta, mis mul selle vastu olla saigi? Polnud ju Nate’i petnud kellegagi. Phil oli sõber. Hea sõber. Ohkasin ning vajusin lõpuks ometi kauaoodatud unne.

ma mõtlesin igast filmidele. ala matrix ja mingi kung-fu värk xD

Phil peabki tegelt ägedam olema

Miks tal rohkem neete ei olnud?
Ma mõtlen Philil. ._.

Hei,mina ka lõpuks siin!!
Ja ma ütleks,et jutt on ikka täitsa s u p e r!!
Tahaks ka Proclaimerseid äratuseks..
Võitluse kirjeldus oli hea. Detailne,nii et ma kujutasin seda täpselt ette.
Nate ei meeldi mulle. Ta on liiga..perfektne. Kadedus,you know.
Phil on lahe.
Keep going!!

miks? sest ta ei taha üle pingutada neetidega

ma nägin, jah, sind eile msnis. aga sa ei vastanud mulle kus sa olid üldse?

Nate ka mulle ei meeldi. aga seda teiste põhjuste pärast xD e tu, brutus.

aitääh

Ah,meil läks nett ära.Ja see muideks ei olegi tagasi tulnud(),seega ma naudin sii viimaseidtunde tsivilisatsioonis oma tädi korteris.

aasis. päris meeldiv. no ma loodan, et sul see kodus ikka naaseb. netita on päris hull olla

16 päeva ilma sekundi uneta on surmav.


Mulle meeldis see osa, aga mul endiselt keskendumisraskused ja ma ei suutnud seda kaklust eriti ette kujutada.. Siiski. Väga hea.

Huvitav, kuidas ma koolis sedasi hakkama saan, kui ma keskenduda ei suuda...

Guess what? Ma tõmbasin reielihase ära ja mu alaselg on põrgulikult valus ja kõhulihased ka. Nice.

Elu on lill!