Chu's fate and the hints [Lõpetatud]

Eessõna
Lühike eessõna on. Et siis 1 on kirjeldus ja ajalugu. Teisest osast hakkavad tulema siis tõelised teemad ja lood. See tuleb väga pikk jutt. See on tehtud selleks, et te aru saaksite, mis selles jutus toimuma hakkab ja et te saaksite aru, kui mingi võitlus tomub. Samuti, kuidas lood on ja mis on mis, kes on kes.

PS: Alguses on natuke halb lugeda. Kirjavigu ikka on.
Tõlge kah:
Chu's fate and hints
Chu saatus ja vihjed

Kunagi oli maailm tavaline. Selline, kus rohi kasvas, inimesed elasid igapäevast elu. Ainuke hirm, mis neis oli, oli sõda. Aastad läksid, kuni läksid sajandid. Tomus veel palju sõdasid ja saadeti veel palju tuumapomme. Selle ajagi oli rahvastik kasvanud 12 miljardile.

See kasvas ja kahanes. Alguses toimus kolmas maailmasõda. See tekkis 2010 aastal, kui Venemaale kuulutati uus juht, uus president ja tänu temale algaski uus sõda. Sõda rahunes juba 3 kuuga maha, kui Fretrick sai surma ja venemaa oli saanud kohutavalt kahjustada. Läks mööda veel aega, kui inimesed elasid rahus, kuni 2018 aastani, kui inimeste arv oli just saanud 12 miljardini, kui tekkis maailma kõige suurem ja ennustatult viimane sõda, mida kutsuti kahe nimega. Üks neist oli 'neljas maailmasõda' ja teiseks osutus 'Igavene sõda'.

Maailmas toimus suur revolutsioon, kui saadeti tuumapomme ja rahvastikku hävitati, tapeti, küüdidati ja piinati. See kõik toimus aastaid ja aastaid, keegi ei andnud järele, paljud riigid vallutati, kuni järele oli jäänud ainult 1 miljard elanikku ja ometi sõda kestis edasi. Kõik olid kõigi vallutusega arvestanud, välja arvatud ühe kohaga.

See koht oli Antarktika, mida peeti liiga külmaks. Ometi oli seal midagi, millele keegi ei suutnud tulla. Seal oli meeskond, kes töötas uue tehnoloogia kallal. Nad olid riskinud oma eludega, et saada materjali ja et saavutada oma suurim soov. See täitus aastal 2027, kui nad leiutasid uue masina, millega saada kaugemale, kui kunagi varem.

Et põgeneda siit universumist, mis oli tõotatud hävinema, mis oli needetud jumalate poolt. See meeskond aktiveeris oma raketi, mis oli nende ainukene lootus. Seal peal oli ümardatult 900 inimest ja see lendas ilusasti kosmosesse ja lendas mööda marsist ja isegi plutost ja veel kaugemale. Edasi ja edasi, kuni päike paistis tähena ja eemal täht, hakkas paistma paremini. See laev liikus ja liikus, kiirusel mida keegi ei suutnud uskuda, kuni nad jõudsid mitu miljardit, mitusada miljardit valguskiirgust kaugele planeet maast.

Nad nägid ühte päikesesüsteemi ja nägid planeeti, mis oli suurem, kui planeet maa, ilusam kui planeet ja säravam kui planeet maa. Kuna neil oli kõik materjalid peaaegu otsas, maandusid nad sellele planeedile. Nende 900-st inimesest oli saanud vahepeal 3 tuhat inimest ning aasta oli 2067. Planeet, kuhu nad olid maandunud nägi kena ja ilus välja. Oli näha rohtu ja puid, oli näha loomi ja kõike seda, mida ka planeet maal oli näha.

Seal oli ka selliseid taimi, mida inimesed ei teadnud. Inimesed kolisid sellele planeedile ja tegid oma esimese maja, lammutades laeva ja sulatades laeva metalli, et teha tugeva peamaja. Nad ju ei teadnud, mis ohte siin võib olla. Läks natuke, kui nende suur peamaja oli valmis ja samuti oli juba puust endale väikseid maju ehitatud.

Nad hakkasid maailma uurima ja tegid palju avastusi. Jõuti avastusteni, et planeet on inimtühi ja see on planeet, mis on sarnane planeet Maaga ning samuti on see rahulikum ja turvalisem. rahvastik suurenes ja inimesed said targemaks, ehitasid linna suuremaks ja tegid uusi linnu, uurides maailmu ja kaardistasid ala. Maailm sai enamvähem täielikult kaardistatud aastaks 2101. Kasutati satelliite ja kõike muud, kuid siiski polnud siin ka materjale, mida planeedil maal oli.

Planeet arenes ja rahvastik kasvas ja planeedi nimeks sai otsustatud 'CHU'. Rahvas oli rahulik ja vaikne. Linnasid ehitati kividest ja puidust ja tehti liivasid teesid, kuid ometi ei tehtud paljusid asju, nagu autosid ja autoteesid. Aeg oli seal, nagu vana aeg, polnud relvi ja palju muid asju, kuna see planeet ei sisaldanud neid asju. Relvadeks olid mõõgad ja vibud, kuna seal ei leitud muud materjali, millest relvi teha.

Rahu oli kuni selle ajani, millal avastati asi, mille nimeks sai "ninn". Ninn oli üks sinine pall, mis sädeles ilusasti. See on ainuke asi, mis planeedilt on leitud. Ahjaa, pärast leiti veel ühe villi. Selle sõi inimene, kelle nimi oli 'Jack' ära. Tal avastati erivõimed ja teda uuriti hoolikalt. Avastades, et ta võim koosneb levelitest. Mida suurem level, seda võimsam ta on. Mehe naine rasestus ja sündis laps, kellel oli samuti võimed. Niiviisi põlvkond arenes ja tekkisid 4 liiki inimesi. Lihtrahvas, ninjad, Villid ja kuulajad.

• Lihtrahvas oli tavaline rahvas, kes nägi vaeva, et elada, töötasid, et teenida raha ja elasid lihtsalt oma elu. Neid oli kõige rohkem.

• Ninjad olid need, kellel olid võimed. Neid kutsuti vähemalt ninjadeks. Nad kasutasid enamasti relvaks mõõka, või puuoksa ja kasutasid veel enda sisest energiat. Neid oli üpris vähe, kuid neid oli ikka korralikult palju. Nad olid alati tähtsad tegelased ja võitlesid villadega, et kaitsta lihtrahvast.

• Villad on deemonid. Nad tekkisid tänu ühele mehele, kes sai endale väga võimsa jõu. Tema leidis teise ninni, ning seal oli midagi väga võimsat. Võime teha surnud inimesest deemoni, kes töötab tema heaks ja samuti sai ta igavese elu. Tal on kokku 13 levelit. Ta nimi on Robert. Villadel on samuti levelid olemas.

Level 1 on tavaline deemon, kes ei suuda rääkida ja ta suudab võtta inimese kuju. Ta on deemon kes käib ringi, kuulab Robertit ja kui ta inimese kuju lahti võtab, muutub suureks koletiseks, kellel on palju relvi. Lvl 2 suudab rääkida ja tal on oma erivõime.

Nad on üpris tugevad. Lvl 3 on väga tugev juba, nad on nagu võimega inimesed ja nad isegi ületavad neid. Kõige suurem level on siiamaani kolm. On võimalik kõrgemale minna. Ville on natuke vähem kui Lihtrahvast, aga ometi liiga palju. Mida rohkem nad inimestelt verd saavad, seda tugevamad nad on.

• Viimaseks rahvaks, või liigiks on kuulajad. Neid on väga palju. Nad töötavad ninjadega ning nende missioon on kuulata, mida rahvas räägib ja minna vaatama järgi, kas nende jutud vastavad tõele. Samuti kui mingi oht, on nemad need, kes inforeerivad HQ-d (peamaja) villide eest ning kutsuvad Ninjad lihtrahvast kaitsma. Nad tavaliselt abistavad Ninjasid, kuid nad on võimetud. Nad kannavad seljakotte, kus on sidepidamisaparaat ning aparaat, mis takistab villidel liikumast. See takistab ainult liikumast level kolmedel ja edasi. Siiski level kahtedel ei takista see igavesti.


Aastal 2136, tehti suur otsus. Tehti suur reset, ehk siis kõik aeg hakkas aastast 0. Aastal 13 oli 13 miljardit lihtrahvast, 253 miljonit ninjat, oma 10 miljardit villi ja 1 miljard kuulajat. Sell ajal oli juba sedasi, et see 253 miljardit ninjat ei olnud enam samal poolel ninjad. Osad olid head, osad olid halvad, osad lihtsalt rivaalitsesid ja elasid oma elu. Siiski enamus oli head. Suurem osa. Selle suure võitluse ninjade vahel oli põhjustanud Rivaalsus ning küsimus "kumb on tugevam?". Ometi oli kõikidel ninjadel üks soov ja käsk. Kui nähakse ville, tuleb ta eemaldada. Midagigi head.

Nii kummaline, kui see ka pole, oli planeet Chu nii palju muutunud. Rahvas oli kiiresti kasvanud, kuid nii palju on muutunud. Siiski oli kummaline see, et oli palju ville, kuid ometi rahvas ei teadnud eriti villidest midagi ja arvasid, et villid olid ainult muinasjutt. Kui keegi uskus sellesse, peeti seda inimest hulluks. See on siiski sama, kui vanasti planeet maal küsiti: "Sa usud deemonitesse?" siis ikka vastati "ei usu." sama on siin planeedil. Nad ei tea seda kohutavat tõde ja mõtlevad, et elu on lihtne, kuigi praegu käib suur sõda ja paljud seda isegi ei märka. Fakt jääb faktiks ja seda muuta ei saa.

"Neetud, millal need inimesed aru saavad, et tänu nendele on nii palju probleeme?" Tuli hääl laua taga istuvalt poisilt, kes oli kõigest 17 aastane. Tõesti kohutav. Nii noor, aga juba on ninja ja peab elu ja surma nimel võitlema. Tänapäeva noored on tõesti väga haritud ja on isegi 15 aastaseid ninjasid. Jack vaatas tüdinenult põlevat küünalt ja mõtles oma eelmisele missioonile „Ma poleks pidanud killima seda villi, kui see tšikk poleks seda neetud poega tagasi kutsunud“ Aga mis teha, mõned on südametud. Selline Jack oli. Teda pani rohkem mõtlema see, kuidas missioon läks ja see, et saaks selle kõik kiiresti teha, et oma armsas voodis magada ja kirjutuslaua taga midagi mõelda. "Nõme lugu. Ja pidi see mees mul ette tulema? Ma oleks saand palju kiiremini selle missiooniga hakkama." lausus Jack ja vaatas lage.

Väljudes toast, tuli nähtavale suur saal, kus oli sadu uksi. Nende uste taga olid loomulikult ninjad. Muidugi oli sellel saalil oma 10 korrust ja saal oli rohkem ring, kust läks keerdtrepp alla. Paar korrust allpool, oli näha uks, millel oli number 87. Sinna sisenedes oli näha poissi kes tegi kätekõverdusi "491, 492, 493, 494, 495, 496, 497, 498, 499, 500." Luges poiss kätekõverdusi ja hüppas püsti, hakates end painutama ja sirutama "Ahh, millal ma uue missiooni saan?" mõtles John endamisi ja vaatas enda mõõka, mis vastu seina oli pandud. Ta haaras selle enda kätte ja lausus "Oh, järgmine kord ma kasutan seda trikki ja siis seda võimet ja siis ma hüppan ja löön mõõga vastu teist mõõka" Poiss säras ja unistas, kuidas ta oma vastasega võitleb. "Oeh..." pomises ta ja vaatas mõõka, olles oma mõttemaailmas.

Väljudes jälle toast, kus oli 14 aastane poiss, oleme jälle selles ringikujulises saalis, kus on sadu ruume, kuid ainult paarkümmend on hetkel kasutusel ja neist paljude elanikud on missioonil. Ometi tuleb saali allpoolt kaks häält. Minnes nende kahe juurde, kuuleb nende kahe ilusat vestlust "Neetud, sa oled mul ees!" lausub Nick Rickile vihasel toonil. "Kuule ninakoll, sina oled see, kes mul siin jalus on." Lausub Rick, tulemata Nickilt eest. Nickile tundus, nagu oleks talle suur tonnine kivi pähe kukkunud.

"KES SUL SIIN NINAKOLL ON, SA PUNANE SITABANAAN!" Karjub poiss kõvasti ja vaatab Rickile, kõrvadest auru tulemas, pea vihast punane, otsa. Rick hakkab naerma ja lausub "Sina, hiina elevandisitast ninakollikirp, ole vait." ta oli täiesti tavaline ja ei liigutanud end.

"MIDAAAAA?" Küsib Nick kõvasti, vihast lõhkemas.
"Sa igavene tainapea..." Lausub Nick, tundes, et ta tahab midagi väga koledat karjuda. No loogiline, Nick on 15 ja Rick 21. Muidugi Nick tahab alati olla Rickist parem, aga ise käitus nagu laps.
"Eest ära, ninakoll." Lausub Rick rahulikult.
"MIDA?" Karjub Nick veel kõvemini.
"JÄÄGE VAIT, TE IDIOODID!" Tuli karjumine, kui nende kõrval läks uks pauguga lahti ja Steffeny virutas oma käega Nickile ja siis kohe ka Rickile vastu vahtimist. Mõlemad lendasid vastu teiselpool ruumi olevaid kive ja tegid neisse jäljed sisse. Mõlemad kukkusid maha kiviseinadelt, endal pisarad silmis.

"Idioodikari. Ma ei saa mõelda, kui te ukse taga karjute." lausus Steffeny, kes oli 18 aastane. "Kas teate, et tänu teile läks mul luuletuse rida meelest ära." Ta lõi ukse kinni.

"Mu selg." lausus Rick, pisarad voolamas. "Idioot NICK. Tänu sinule sai Steffeny vihaseks." Lausus Rick, hõõrudes selga, ise olles vihane.
"Hahahahahaaa." Naeris Nick kõvasti ja tõusis võidurõõmsalt püsti "Paras. Steffeny lõi sind. Hale. Sinusugune junn peaks maa alla kaduma." naeris Nick Rickile näkku.

Ricki nägu muutus punaseks ja talle otsekui kasvasid sarved. Pannes ühe käe ümber Nicki kaela, kägistas ta teda.
"Idioot, ma tapan su, tappan SU!" päriselt ta muidugi ei tapnud, kuid siiski kägistas.
"Lase lahti. Lase lahti!" Lausus Nick, teeseldes suremist.
"Ma ausalt tapan su!" Lausus Rick vihaselt.

Siiski oli igasuguseid ninjasid olemas. Kui minna edasi esimesele korrusele ja sealt liikuda mööda koridori, jõuame laboratooriumi, kus kohas on töötajad, teadlased ja uurijad.

"No Robin... Ainult 4531 lehekülge veel." Lausus Yuri irvitades. Robin, kellel olid silmad vesised pani oma pea lauale, silmad vett jooksmas.
"Pidin ma hakkama seda tööd tegema? Pean terve elu siin laua taga piinlema? Pean uurima seda totakat masinat? Miks see totakas printer pidi nii palju materjali printima? Miks? Miks? Miks?" Küsis Robin.

Yuri pani käe Robini seljale ja lausus "Pole hullu, mul on sust paarsada lehekülge rohkem teha. Meil on hea palk ja lisaks on mõnus seltskond. Või mis poisid?"

Ta uuris tuba, kus olid teised 9 inimest. Toas oli näha masendust, nukrust, kurbust ja kõik nende paberite pärast, mis nad pidid tegema. "Miks see töö peab nii raske olema? Need arvud on ju valed?" Lausus Daisy masendunult, oma pea paberikuhja tipus, pisarad voolamas.

"Hey, sa teed paberid märjaks." lausus Tom järsku ja tõmbas Daisy pea paberitelt ära lauale. "Õudne... Kohutav." lausus Daisy, Tom muigas ja vaatas teisi, kes üritasid pabereid lahendada ja üritasid ärkvel püsida.
"10 minutit veel vaheajani." Karjus järsku George, kellel oli suurim hunnik pabereid.
"Jehuuuu!" Karjusid kõik teadlased korraga ja hakkasid kiiresti tööle.
"Terekest." tuli eemalt hääl. Hääl kuulus Fredile, kes oli samuti üks ninjadest.
"Kuda läheb?" Küsis ta Georgilt
"Hästi. Aga noh, halvemini kui teistel." lausus George ja üritas midagi kirjutada.
Fred muigas ja lausus: "Ikka annavad sulle kõige suuremad kuhjad?" mille peale George muigas.

"Pole hullu. Vähemalt on sul hea voodi."
George säras ja lausus "Fred, ma tahan sulle kaissu tulla..."
Fred kivistus "Ei. Mitte mingil juhul!" lausus vend kohe.
"Sa oled kohutav" lausus George.
Fred irvitas "Tõesti?" ta vaatas Georgele otsa, kes kivistus seekord
"Ei... Väga hea oled." Parandas Georg end kohe.
"Tore." lausus Fred ja muigas.
"Ma siis lähen" Ta kõndis julmalt minema.
"Eeeeeiiih." Lausus George ja ohkas "Neetud töö." lausus ta ja hakkas paberitele midagi kirjutama.

Lähme nüüd edasi tuppa, kus oli selle HQ juhataja, ehk boss.
"Tere Elven ja... Lizzy" Juhataja tõusis püsti ja hüppas Lizzy poole ja hakkas teda kallistama.
"Igatsesin sind... Tõesti igatsesin sind." Elven ohkas ja vaatas irvitades Lizzy poole.
Lizzy naeratas ja lausus "Tere vennake."
Vend vaatas tüdrukule otsa, pilk üleval ja lausus "Oh, kallis õeke."
Kallistades tugevalt edasi.
"Hey vend, sa kallistad liiga kaua." lausus tütarlaps. Vend lasi lahti ja kõndis oma kohale tagasi. Elven oli seal 19 aastane ja Lizzy 17 aastane, Juhtaja, kelle nimi oli Martin, oli 24 aastane.

väga hea jutt Elven (Y) , ma ootan väga uut, see on nii teistsugune :)

„Hei.” Lausus Elven suht tüdinenult „Mis missioon on siis?” Küsis ta ja vaatas Martinile otsa. Lizzy ohkas. Martin seisis oma laua taga, kõndis akna juurde ning vaatas sealt välja. Martin kandis enamasti valgeid pikki riideid. Tal olid kollakas-pruunid juuksed ja silmad olid pruunid. Aknast välja vaadates oli näha kaugust. See kaugus oli üpris ilus, kuna oli näha metsa ja ookeani.
„Teie missioon on linnas, mille nimi on šožlikk.” lausus Martin, mille järel ta kohe muigas ja tõmbas pulga tagataskust välja. Suunanud selle laua taga olevale tühjale seinale, pikenes pulk automaatselt ja ta tõmbas alla kaardi. Ta suunas pulga kaardi allaossa. „See on siit üpris kaugel. Teid teenindab kiirrong.”
„šožlikk? Kummaline nimi” lausus Elven, poolenisti mõtteis.
„Kusjuures ma arvan sama.” lausus Martin, ise muigas samal ajal.

Lizzy uuris kaarti, otsustades juba marsuuti, kuidas võimalikult kiiresti sinna saada.
„Seletan siis täpsemalt ära, mis toimub.” Ta muigas ja kõndis kaardi juurde. Tema kaardikepp lühenes samal ajal. Ta lükkas kaardi ülesse ja tõmbas alla ninni pildi.
„Ninn?” küsis Elven ja vaatas Martinit. Martin raputas pead
„See pole ninn. See on midagi muud, kuid tundub midagi võimsat olevat. Me kutsume neid kristallideks. Tundub, et selle sees on mingi energia ja kui inimene selle ära sööb, võib temaga midagi head juhtuda, näiteks hea leveli juurde saada. Seda on varem juhtunud, kuid seda kristalli ei ole kerge saada. Nimelt on olemas ohtlikke ja mitteohtlikke kristalle. Enamasti on ikka kristallid neutraalsed.”
Elven mõtles kaasa ja küsis üle „Neutraalsed? Mismõttes nagu?”
„Teisisõnu nad satuvad mingi eseme sisse, näiteks puu ja annavad sellele puule mingi jõu, näiteks igavese elu, või kaitseb linna, tehes barjääri ja takistades Vinnidel linna sisenemast, või kui see kristall satub ennustuspalli sisse, siis saab sellega ennustada tulevikku.”
„Aga siis saaks ju Robert...” Hakkas noormees pihta, kohe peale võpatust, kuid Martin lõpetas lause
„...võitmatuks, kuna tal onkerge kristalle koguda.” Ta ohkas
„See pole lihtne. Need kristallid on nagu lemmikloomad, kurjad ja võimsad lemmikloomad. Kui ninni sai ükskõik kelle sisse panna, tehes ta väga tugevaks, siis kristalliga on teine lugu. Kristall valib endale ise omaniku. Ehk, tal on mingi võime inimeste südameid lugeda ja kui ta leiab selle enda ‚õige’ omaniku, siis hakkab ta sädelema ja kui see õige omanik ta endasse paneb, või nagu öeldakse, ‚sööb’, siis saab omanik millegi võimsa omanikuks. See on veel üks viis, kuidas saab Ninjasid juurde.” Ta muigas ja lausus „Siiski, Robert ei taha seda ja ta pigem jahiks neid, et kristalle hävitada, kuna tal on võime olemas, et kristalle hävitada. Kuid õnneks tundub, et Robert ei tea kristallidest midagi.”
Martin vaatas Elvenit ja Lizzy't. Lizzy lausus peale väikest vaikust „Teisisõnu seal, kuhu me läheme, võib olla kristall?” Martin noogutas
„Kuulajad on seal lähedal külas kuulnud kuulujutte, et šožlikis elavad inimesed erakordselt kaua.”
„Oota, see on vihje, et seal on kristall?” küsis Elven, ise naeris selle 'nalja' üle. Lizzy lõi oma käega vastu Elveni pead „Auauau.” Lausus Elven kiiresti ja vaatas Lizzyle otsa
„Miks sa mind lõid? See oli valus, kas tead?”
„Sa oled ikka loll küll.” Vastas Lizzy
Elven vaatas Martinile otsa „Mis ma valesti arvasin?”
Martin irvitas ja lausus „Kas sa ei saa aru, et seal ega sealt lähedusest pole kunagi ühtki villi nähtud.”
„Mis siis?” küsis Elven, mossis nägu peas.
„Sa ei saa aru. Inimesed elavad kuidagi kaua ja seal pole ühtki villi nähtud ja inimesed elavad kuidagi kaua aega? Vastus on lihtne, tegemist on kristalliga, mis on kuskil linnas, mingi eseme sees, mille abil linna ümber on barjäär ja mis kaitseb linna kõige halva eest, mille tõttu on inimestel pikem eluiga, või vähemalt nii ma arvan” Lausus Martin ohates. Lizzy võpatas.
„Aga kuule... Miks me peame selle eemaldama? See kaitseb küla ja teeb ainult head.” Küsis Liz kohe
„Vastus on lihtne. See kristall on väärt uurimist ja samuti võib tal hea võime olla. Mõtle, meil oleks vaja ninjat, kes suudab teha tugevat ja head barjääri, ilma et ükski vill saaks meid rünnata.”
„Selge. Me toome kristalli ära.” Ta hakkas ruumist lahkuma
„Õnn kaasa. Muide, te saate kaasa ka ühe kuulaja. Ta võib veel informatsiooni jagada. Te saate kokku Hq väljapääsu juures.” Elven noogutas ja väljus, Lizzy tema järgi.

Peagi koridoris küsis Lizzy: „Ma ei saa aru. Ta teeb ju ainult head. Miks me peame selle eemalda?”
„Lihtne. Kui ta tekitab sellise tugeva barjääri, siis see tekitab ka Robertile kahtlust ja see kristall võib valedesse kätesse sattuda. Praegu on see kristall küll kaitstud villide käest, kuid ma kahtlen, et ta takistab level 3-me villi.” Ta ohkas
„Loodan, et sinna ei tule level kolme Villi.”
„Jah, kummaline, et me pole isegi level kolme kunagi näinud. Suurim Level on olnud level 2.” Pomises Lizzy vaikselt. Elven noogutas selle peale. Nad jõudsid suurde saali ja hakkasid trepist alla kõndima.
„Elven kuule,” sellepeale pööras elven pilgu korraks Lizzyle, kuid vaatas peaaegu kohe ette, et trepil mitte kukkuda
„Mis on?” Küsis ta vaatamise ajal. Lizzy vaatas enda ette
„Mis sa arvad, kas inimest võib mitu kristalli kah omanikuks võtta?”Küsis Lizbeth. Elven jäi mõtesse.
„Ma ei tea. Ma arvan küll, kuid see peaks olema väga harv juhus.” Ta muigas ja lisas „Aga ole mureta. See ei ole praegu oluline. Seda näitab ainult tulevik.” Lizzy muigas, noogutas ja lausus „Jah!”. Nad olid suure ukse juures, mis viis HQ-st välja, suurde külla, kuhu oli rakett maandunud. See rakett oli see, millega nad ültse olid sellele planeedile reisinud.

„Terekest.” Tuli eemalt, ukse äärest üks hääl. Näha oli meest, kes istus maas, käes mingi pudelis jook, ja kandiline seljakott, kus oli näha sidevahendit. Tema riieteks oli tüüpiline kuulaja video, milleks oli hall pikk mantel, koos kapuutsiga.
„Tere.” Lausus Elven tollele võõrale, kes tõusis nüüd istumast püsti ja kõndis Elveni ja Lizzy poole.
„Mu nimi on Charlie.” Lizzy naeratas ja lausus
„Olen Lizbeth.” Elven ohkas sellepeale
„Elven.” lausus ta tutvustuseks.
Charlie naeratas ja lausus „Rõõm tutvuda.”
Nüüd muutus ta hetkega tõsiseks ja lausus „Mulle anti missioon teiega tulla šožlikki, ning teid informeerida kõigest, mis seal on. Ma olen siiski kuulaja, kes seda värki uuris” Ta muigas ja tõstis pilgu ülesse
„Sa tead kus kristall on?” Küsis Elven, kuid kuulaja raputas koheselt pead
„Selles pole mul õrna aimugi. Kahjuks jääb see teie ülessandeks. Meie kinnitasime ainult, et see on villade vaba ja seal on tõesti vanemad inimesed.” Ta ohkas. Elven naeratas
„Selge. Ole siis meile teejuht.”
„Seda ma teen.” Lausus Charlie, ise kergelt noogutas samal ajal. Elven muigas ja vaatas Lizzyle otsa
„Lähme?” Lizzy noogutas. Kolmene Grupp hakkas liikuma šožliki poole.

Möödus ainult mõni aeg, kui nad juba rongiga sõitsid. Nad olid kõik kolmekesi kiirrongi kabiinis, Elven oli akna ääres, Lizzy kohe tema ees. Ukse ääres istus Charlie, ikka oma pudelijook käes, vahest võttes sealt lonksu.
„Hey Charlie.” Lausus Lizzy lõpuks, kui vaikus oli juba kaua ruumis püsind.
„Jah?” tuli vastus.
„Miks sa oled kuulaja?” Charlie naeratas.
„Ma tahan. Ma ei taha olla kasutu, vaid tahan elada oma põnevat elu. Meil on hea palk, millega elab väga hästi ära. Uurimine on mu seiklus. Ültse kuulaja elu on seiklust täis. Muidugi oleks lahe ninja olla, kuid kuulaja on minu jaoks maksimum hetkel. Niisiis, ma naudin seda nii palju, kui ma saan.” Ta naeratas ja vaatas Lizzyle otsa
„Mis tunne on ninja olla?” Küsis kuulaja uudishimust.
„Me elame oma elu. Meil on kõik lubatud, kuid me peame vahest missioone täitma. Me elame ja võitleme selleks, et oma sõpru, ennast ja teisi inimesi kaitsta. Kõige rohkem neid, kellest me kõige rohkem hoolime.” Lausus Lizz ja vaatas nüüd aknast välja, nähes merd, kus sillerdas kuldne päike. Päike hakkas vaikselt ja aeglaselt loojuma.
„Puhake end välja.” Lausus Elven järsku, peale väikest vaikust.
„Me reisime nüüd kaks päeva järjest. Meil on ülehomme suur päev. Loodame, et me ei pea teisi ninjasid kohtama, kes tahavad seda kristalli endale.” Lizzy noogutas
„Sul on õigus. Puhkame natuke.” Ta võttis teki kotist ja pani selle enda ümber, sättides end magama. Elven tegi sama. Kuulaja istus põrandale...
„Kus sa magad?” Küsis Elven siis. Charlie naeratas
„Põrandal. Ärge minupärast muretsege.” Tuli vastuseks kuulajalt. Elven naeratas ja lausus suht ükskõikselt „Olgu.”
Ta pööras ümber ja pani silmad kinna, uinudes peagi.
„Charlie?” Küsis Lizzy vaikselt.
„Jah?” vastas Charlie
„Mis siis juhtub, kui inimene, keda kristall ei tunnista enda omanikuks, sunniviisiliselt kristalli enda sisse paneb?” Charlie vaatas enda ette..
„Ta sureb.” tuli vaikne vastus kuulaja poolt. Lizzy silmad läksid suuremaks. Ta pööras end ümber ja lausus „Head ööd.” Charlie vastas samaga: „Head ööd.” Niiviisi reisisid nad edasi, mööda pikka raudteed šožliki poole.

Väga hmm... huvitav
Lase aga edasi

„See ongi siis šožlik?” Küsis Elven ohates ja vaatas mäe künkalt väikest küla. Liikumist oli seal selgelt näha. „Elven... Me peame olema ettevaatlikud. Kui nad teaksid, et me tulime eemaldama nende suurimat saladust, tapaksid nad meid ära. Samuti ei tohiks mainida, et oleme Ninjad. See oleks liiga kahtlane. Ville ei ole siin siiski kunagi nähtud.” Lausus Lizzy. Elven noogutas.
Mõlemal, nii Lizzyl, kui Elvenil olid sealjas mustad riided, nende peal oli lisaks veel must mantel kapuutsiga. Need olid pigem reisimantlid, et reisimine oleks mugavam. Ka kuulajal oli mantel seljas, ainult, et hall. Elven ohkas ja küsis „Kas tõesti siin on kristall?” Ta ohkas uuesti ja lisas „Kui tüütu.” Ta hakkas koos teistega kõndima suure šožliki küla poole, pannes kapuutsid pähe.
Nad kõndisid edasi, kuni jõudsid linna väravateni. „Tere, kes te olete?” Küsis üks turvamees. Kuulaja lausus „Me oleme reisijad. Tulime siia ööbima, et paar päeva puhata ja edasi reisida.” Sõdur noogutas ja kolmene grupp sisenes linna. „Tere tulemast šožlikki.” Lausus kuulaja.
Elven vaatas suurel peatänaval ringi. See kõik oli elav ja ilus. Oli näha, et inimestel oli elu sees ja mingit hirmu polnud. Nad kõndisid lähima kõrtsini ja üürisid toa, minnes oma tuppa, võtsid kõik kuskil istet ja Elven hakkas rääkima
„Missioon on lihtne. Meil on kaks päeva, et leida kristall ja siit kaduda, ilma, et meid märgataks.” Lizzy andis Elvenile kõrvakiilu „Idioot oled?” Elven pani käe kõrvale ja lausus „Mille eest see veel oli?” Lizzy oli tõsine ja lausus „Siis tõmbame uttu ja jätame nad surema, kui kõik need jubedad Villid tulevad siia, kes on tahtnud siia tulla, aga pole saanud tulla?” Ta vaatas Elvenile uskumatu ilmega otsa. Elven vaatas tüdrukule otsa ja lausus „Meil ei ole muud valikud Lizbeth.” Ta vaatas tüdrukule otsa. Ta polnud kaua aega ütelnud tüdruku täisnime välja. „Meie missioon oli võtta kristall ja viia selle hq-sse. Mitte midagi ei ole linna kaitsmisest räägitud.” Lizzy vaatas Elvenit ja lausus „Sa oled südametu. Sa ei saa aru. Kui see kristall on siin seda linna kaitsnud, siis kui see kaitse kaob, tulevad kõik need villid, kes pole siia seni saanud tulla ja ründavad seda linna. Mõtle kui palju rahvast siin elab. Tasuta lõuna pluss saab kiiresti leveli kõrgemale.” Elven ohkas selle peale.
Tüdrukul oli tegelt õigus, sest pärast oleksid nemad need, kes peaksid neid level kahtesid ja kolmesid hävitama „Mis sa siis soovitad?” küsis Elven ja vaatas Lizzyle otsa „Me peaksime võtma kristalli ja end siin linnas varjama, oodates seda hetke, mil villid linna ründavad. Siis saame nad hävitada ja linn on mõnda aega ohutu. Seda ei saa me peatada, et see linn on lõpuks ikkagi samasugune, nagu kõik teised, kuid vähemalt ei hävitata linna kohe täielikult.” Elven ohkas ja noogutas siis „Teeme siis nii.” Lausus Elven.
Kuulaja oli terve see aeg vait olnud ja kuulanud nende kahe juttu. Lizzy naeratas ja lausus „Siis, mis plaanid on teil seoses kristalli leidmisega ja kes otsib kust?” Küsis Lizzy kõigilt. Peale seda oli mõnda aega vaikus, kuni kuulaja lausus „No, arvestame seda, et barjäär peab ulatuma kaugele, kui isegi lähedaste farmide omanikud on turvalises olukorras ja mitte ainult lähedaste. Ka üpris kaugete.” Lausus kuulaja. Elven ja Lizzy noogutasid „No, on mainitud, et paar korda on nähtud taevas mingit imelikku olevust ja lisaks käib väikene plahvatus.” Lausus Kuulaja juurde ja mõtles veel. „See tähendab...” hakkas Elven ütlema „See tähendab seda, et see kristall peab olema kuskil kõrgel, väga kõrgal, sest temast tuleb see barjäär. Mida kõrgemal, seda kaugemale ulatub. Tundub vähemalt nii.” Elven muigas ja lausus „See tähendab, et esimesena peame vaatama kõige kõrgemad tornid.” Lizzy noogutas „Olgu, teeme nii, et mina vaatan põhja poolsed tornid, Lizzy vaatab kagu tornid ja Charlie vaatab edelas olevad tornid üle.”
Ta ohkas. „Me tegutseme öösel, kuna siis ei ole meid selle musta riietusega näha. Praegu me kõnnime linnas lihtsalt ringi, uurime ümbrust ja üritame midagi tarka teada saada. Samuti kui midagi kahtlast märkate, andke kohe teada. Saame siinsamas kokku kell 1 öösel, kui siin linnas on vaikus.” Kõik noogutasid. Nad olid rongi reisi ajal palju puhanud. Nad kõik väljusid toast ja läksid kokkulepitud linna suunda.

Elven kõndis mööda tänavat, endal must mantel seljas, kapuuts peas. Ta võttis märkmiku ja tegi jooniseid, märkides iga torni asukohta, valmistudes ööseks suureks tegevuseks. Tema pilk jäi purskkaevul seisma. Elven kõndis selle juurde ja uuris vett. Peagi märkas, et purskkaevu ots sätendas kuidagi kahtlaselt. See ei tundunud päiksest olevat „Vabandage.” Lausus Elven ühele võõrale „Ma olen turist ja ma mõtlesin sellest purskkaevust. Sellel tundub midagi nii võluvat ja ilusat olevat!”
Mees vaatas ja lausus „Ohjaa... Aga miks see teid huvitab?” Elven naeratas ja lausus „Ma olen minu väikse küla ajalehe toimetaja ja üritan siin artiklit teistest küladest kirjutada.” Võõras mees hakkas naerma ja hakkas kohe rääkima „Oh, see kaev on väga eriline. Ta on terve elu vett voolanud, kunagi pole siin olnud hetke, kui pole saanud kannutäit. Samuti selle ots sädeleb täpselt sellisel kellaajal, või tegelt paari minuti pärast sädeleb paremini. Keegi ei tea miks. See on kohutavalt ilus. Nagu teemandid oleksid seal otsas ja... Bella mia ma ütlen selle kohta. Eks oota paar minutit ja sa näed seda. Ta kestab ainult pool tundi ja see aeg muutub i-ga päev.” Elven naeratas ja lausus „Aitäh.”
Talle tundus asi väga kahtlane. Sädelev ots ja ajutiselt? Mida veel? Ta uuris seda ja kirjutas märkmikusse ülesse. Kui oli paar minutit möödunud, hakkas ots kohutavalt hästi särama, sealt kus vesi ikka alla voolas. Kõik imetlesid. „On see ometi kristall?” lausus poiss vaikselt endamisi „Aga see on siis nii madalal... Kas mingi erivõime või?” Ta vaatas purskkaevu ja eriti selle tippu. Pead raputanud kõndis ta edasi, möödudes paljudest asjadest, mis ei jäänud ültse silma. Poisi mõtted olid enamasti purskkaevu juures.

Kell oli 00.30, kui kõik 3 saabusid erinevatel aegadel sinna tuppa. „Ma nägin täna midagi väga huvitavat.” Lausus Elven. „Purskkaev on kesklinnast natuke põhjapool. Aga kummaline on see, et igapäev, pool tundi, teatud ajast teatud ajani, rahvas koguneb sinna, et vaadata, kuidas purskkaevu ots sädeleb väga kaunilt. See oli tõesti fantastiline, kuid see on ju võimatu, et seal oleks kristall? See on liiga madalal.” Kõik vajusid mõttesse. Kuulaja lausus lõpuks „Ma leidsin ka midagi huvitavat. Inimene rääkis, et selle linna vesi pikendab eluiga ja tänu sellele ongi rahvas siin nii vana.” Lizzy ohkas ja lausus „Kõik, mis siin linnas on, on tehtud selle vee abiga, ometi ei pikenda see eluiga, mis on eksporditud mujale linnadesse. See oleks nagu võlujõu kaotanud.” Elven mõtles hetke ja lausus „Klapib ju. Kui kristall on allikavee otsas, siis ta teeb veest eluvee, ning see eluvesi on eluvesi, kuni teatud alani, sealt alates on ta jälle tavaline vesi.” Ka Charlie noogutas „Jääb ära.” Lausus Lizzy. „Jääb jälle küsimus, et kuidas see ala nii suur on. Kui kristall on nii madalal, siis barjääri ala peaks väiksem olema.” Elven mõtles selle peale, kuna see oli tõesti hea küsimus „Mis siis, kui kõrgus ei olegi oluline, kui kaugele need kiired lähevad?” Kuulaja raputas pead „Ma ei usu. Isegi kui kõik on võimalik, siis peame täna öösel kaevu uurima.” Elven noogutas.
Ta vaatas kella „Kell on 1 öösel.” Elven avas akna „Level 1” Lausus poiss, ise tundes, kuidas ta keha lihased otsekui muutusid tugevamaks. Ta tundis, kuidas tal on rohkem jõudu ja tugevust. Ta tõukas ühe jala vastu akna raami ja hüppas üle maja teise maja katusele. Ometi maandus ta nagu sulg. Kuulaja vaatas neid kahte suu ammuli „Level ühest saab juba nii hästi hiilida?” Lizzy muigas ja lausus „See on tema level 1. Teeb ta palju tugevamaks ja palju pehmemaks ja kergemaks. Ehk siis, ta on nagu õhupall, ainuke vahe, et ta liigub kiirelt. Midagi sarnast vähemalt. Sa jää siia valvama. Me tuleme tagasi kristalliga, kui me selle leiame.” Ta muigas ja pani oma käe enda mõõgale „Level 1... Level 2” Ta avas silmad. Sinikas-lillad silmad olid muutunud punasteks...


(PSH, Pildil on Lizzy )

Ta hüppas samamoodi, nagu Elven oli hüpanud naabri katusele ja järgmisena jooksid nad ülikiiresti mööda katuseid, vahepeal pidid natuke hüppama. Kiirus oli 50 km/h lähedal. Muidugi võisid nad kiiremini. Ühel hetkel hüppas Elven õhku ja maandus ühe kaevu kõrval. Lizzy tegi sama. „See ongi see kaev.” Lausus poiss. Ta pani käe allikasse ja võttis sealt ühe lonksu vett „Tore oleks küll meil kauem elada.” Lizzy võttis samuti lonksu vett. Nad naeratasid ja Elven tõmbas välja oma bambusmõõga. Jah, see oli tavaline bambus, mis kasutatakse treenimisel ja ta on ümmargune, ei midagi teravat. Järgmisena muutus bambusmõõk siniseks ja seal hakkas otsekui tuli põlema ümber bambuse, nagu see bambus põleks, kuid ometi ta ei põlenud, sest see tuli, mis põles ei olnud punane, vaid hoopis sinine. Elven tõmbas bambusmõõga, nagu tavalise mõõga läbi purskaevu tipu ja järgmisena oligi sealt lõigatud, lihtsalt paksem lõige oli. Ta püüdis otsa kinni. Mitte midagi erilist ei juhtunud. Vesi voolas ikka edasi.
„Minumeelest pidi kristall nähtavale tulema, kui seda asja lõigata, mille sees ta oli.” Elven noogutas. Ta pani otsakivi ettevaatlikult tagasi „Repair” Ta toetas bambusmõõga otsa vastu balli ja järgmisena lõige paranes. Kuju oli selline, nagu ta ennem oli olnud. „Siin toimub midagi kahtlast.” Lausus Elven. Lizzy lausus aga peagi „Vaatame selle kirikutorni üle. See on selle kaevu kõrval ja see äkki mõjutab.” Elven vaatas kirikutorni tippu, märgates tipus risti ja riski tipus väikest auku. „Võimatu.” Lausus poiss.
Ta toetus jalgadele ja tõukas end üles, hüpates kiriku tippu. Vaevu kinni haaranud tipust pomises ta „Vedas, ma oleks peaaegu tagasi alla kukkund.” Elven uuris auku, märgates, et see auk sädeles kergelt. „Muidugi.” Lausus Elven. Ta haara oma bambusmõõga ja lõi sellega risti tipust läbi. Tippust tuli välja kristall, mis oli täiesti valge ning helendas. Ta haaras selle ja pani risti tagasi oma kohale, kasutades „Repair” võimet, mis parandas kerge asja ära. Ta tõukas end kõrgelt alla ja maandus Lizzy kõrval ja näitas kristalli Lizzyle. Tuult oli tunda.
„Parem valmistume rünnakuks ja oleme koguaeg valmis. Villid võivad iga hetk tulla.” Lizzy noogutas. Nad tõukasid end lähedale katustele ja jooksid kiiresti, hüpates pehmelt katuselt katusele, kuni jõudsid ööbimispaiga juurde. Nad hüppasid aknast sisse, pannes akna kinni „Dismiss” laususid Elven ja Lizzy korraga. Lizzy silmad taastusid. Nad olid jälle tavalised inimesed, või midagi tavaliste inimeste lähedale.
„Kust sa teadsid, et see seal tornis on?” Elven muigas ja alustas seletust „risti tipus oli väike auk. Iga päev paistis päike sealt läbi. See pool tundi, kui tipp oli geniaalne, oli see aeg, kui päike oli sellisel kõrgusel, et selle kristalli sära puudutas purskkaevu otsa ning tänu veele, tekkiski sädelemis efekt. Samuti, samal ajal, kui ta sädeles, muutus seesama vesi eluveeks. Kuid tundub, et nüüd on eluvee ajad otsas.” Poiss muigas ja Lizzy naeratas. „Ma järeldasin järgmisena.” Ta pani kristalli ühe karbi sisse ja karbi pani kindlasse kohta. Elven muigas ja lausus „Nüüd valmistuge sõjaks. Ma lähen magan natuke. Äratage, kui midagi tõsist toimub.” Ta naeratas veelkord ja läks magama, ka kuulaja läks magama. Lizzy jäi öövalvesse.

väga huvitav.
Loeks nagu mingit raamatut lausa

Ohh.
Üle ootuste hea!
Tõesti, loeks nagu mingit raamatut.
Huvitavalt kirja pandud ja ka sisu on paeluv.
Ainult üks asi hakkas häirima - vähesed lõigud. Natukene raske oli järge pidada, kuid noh, elas üle.
Ootan põnevusega uut. ;D

m6te on v2ga hea, maailm on huvitav ja tegelased on lahedad..
See on t6esti nagu raamat ;P
Igaljuhul mulle v2ga meedib

(Tegemist on RAW versiooniga :). see osa kustub, kui kõik vead on kontrollitud ja ebasobivad laused on ümber tehtud :))

Hommik oli. Kõik magasid selles suures ruumis. Lizzy oli diivanil, oma tavaliste riietega. Tal olid jalad põrandal ja kere ülemine osa oli diivanil. Mõlemad käed diivanil, kingad jalas. „Neetud mõnus magus uni oli” Lausus Charlie ja avas silmad. Ta vaatas roas ringi, kuni ta pilk kinnitus Lizzyle. Silmad punnis, vaatas ta Lizzyt. Tema mõttes oli: Kui nunnu, sellist armsat pilti ma pole aastakümneid näinud. Ta on nii seksikas ja armas. Mida ma küll teeks temata, mõtles Charlie ja vaatas tüdrukut, nagu mingit armastust. Ta tõusis püsti ja liikus vaikselt tüdrukule lähedamale. Tal olid igasuguseid mõtteid peas. „Äratus Lizbeth.” Lausus Elven järsku, kes oli samuti ülesse tõusnud lärmi peale, mis väljast tuli. Charlie võpatas ja kadus ruttu toa teise nurka, endal mark tunne. „Liz!” Ütles Elven Lizi juurde. Ta võttis ta ümbert kinni ja tõstis ta ülesspoole, omale sülla „Mida kura...” alustas ta, nähes, kuidas eestpoolt oli tüdrukul kõik verine. Täpsemalt kõhu pealt. Tüdruk süles jooksis poiss ruttu aknale ja vaatas aknast välja. „Mida kuradit?” Lausus ta, märgates inimeste jooksmist. Eemal märkas ta Ville. „NEETUD!” Karjus Elven ja pani tüdruku diivanile pikali. Tüdruk oli täiesti elus „Uinutid?” Küsis poiss ja vaatas kõhul olevat suurt haava. Ta teadis, et sellega oli hakkama saanud level 2 vill, sest level 1 poleks sellise üllatusega nii kergelt hakkama saanud. „Pea vastu.” Lausus Elven ja lausus kuulajale „Valva teda oma eluga. Kui taga midagi ei juhtu, siis ta peab vastu.” Ta tõmbas välja oma mõõga, mis oli bambusest vastalpool. Hüpanud aknast välja, lendas ta täpselt level 1 villi poole. Ta ajas mõõga ette ja kui ta maandus, lõikus ta villa pooleks, joostes mööda tänavat, tehes sama järgmiste villadega. „LEVEL 1” Karjus Elven ja kiirus suurenes. „Võta, võta... Säh sulle! SURE!” Lausus Elven tugevalt, hävitades järjest ville. Ta asetas mõõga tuppe ja lausus „Fire slice.” Ta tõmbas mõõga suure kiirusega välja, mille järel mõõga otsast lendasi suunatud suunas suur tuleriba. Kõik Villid, kes ette jäid, lõigati pooleks. Ta tõukas end ülesse katusele ja sealt veel kõrgemale õhku „Level 2” Lausus ta, asetades mõõga tuppe ja tõmmates uuesti välja, läks mõõk kuumaks. Laavakuumaks. Ta lõikus veel ville, kuni enamvähem kõik oli maha võetud. Muidugi rahvas oli enamasti pääsenud. Ainult majasid oli lõhutud.

„hahahahaha.” Tuli eemalt naer. Üks koletis, kellel oli kaks kätt, kaks jalga, teisisõnu oli ta nagu tavaline inimene, irvitas Elveni poole „Tead, sa said hästi hakkama, kuid täna sa sured. Mina tapan su. Hahahahahaaaaa.” Lausus Level 2 vill. Elven jooksis tohutu kiirusega villi poole, kui villi käed muutusid kaheks relvaks ja blockis Elveni rünnaku ära. „Neetud.” Lausus Elven selle peale. Ta üritas lükata mõõka võimalikult palju vastase poole, kuid too ainult irvitas ja lükkas Elveni, koos relvaga eemale. „Mängime siis sinuga huh? Kahju, et su kaaslane oli igav. Ta küll sai aru, et ma olen siin, kuid enne, kui jõudis midagi öelda, oligi ta mu okkaga pihta saanud.” Ta irvitas „Sina... Sina oledki selle taga jah? Sina tegid seda?” Lausus Elven vihaselt. Lizzy oli ta hea sõber. Ta lõi mõõga ühelt poolt villi poole ja ka teiseltpoolt, ülevalt ja alt, ometi Vill blockis kõik ära „No, mis on?” Küsis Vill irvitades. Elven vaatas Villi, endal vihane nägu peas, kuid Elveni nägu muutus muigeks. „Tead mida? Algaja kohta sa oled hea...” Ta vaatas Villi, ise seisis eemal „Sest ka mina olen praegu level 2.” Ta irvitas. Vill ehmatas „Mida?” Elven naeratas ja pani oma mõõga tuppe. Ta tõmbas selle aeglaselt välja, samal ajal, kui mõõga tera nähtavale tuli, süttis see kohe põlema, mõõk ise hõõgus samal ajal, ometi ei läinud see katki. Iga hetk, kui Elven mõõka tupest välja tõmbas, muutus tema silma sisemine rinb veel väiksemaks, ka välimine ring läks väiksemaks. Tema sisemised musklid läksid pingumale ja ajasid poisi veel tugevamaks, kiiremaks ja mai tea mida veel. Tema sisemine energia oli ikka veel kasutamata. Poiss muigas ja tõmbas lõplikult välja, mõõk põles täielikult tule käes, vill vaatas kartlikult mõõka „Level 3 huh? Sa ei saa midagi tugevamaks sellega.” Lausus Vill ja jooksis Elveni poole, pannes käed kokku. Kaks mõõka sulasid üheks suureks mõõgaks, tugevamaks mõõgaks „SURE!” Karjus Vill, kui lõi mõõga ülevalt Elveni pea poole. Elven suunas mõõga ülesse, ja tema tera ots peatas Villi löögi hetkega „Mida? Võimatu. Kuidas sa saad tera otsaga mu mõõga peatada? Kes sa oled? Sa oled koletis ju.” Elven hakkas naerma vaikselt „Sa said Ninjaga kokku. Nüüd... Hävine.” Ta lõi Level 2 villi mõõga ülesse ja järgmisena kadus ta ära, Villi selja taha. Tema liikumine oli nii kiire olnud, et tema liikumist polnud nähagi olnud. Ainult uduhetke, kui sedagi. Elven lõikus ilusasti koletise pikkupidi pooleks. „Eiiiii” Karjus koletis kõva häälega. Elven tõukas end koletisest eemale, kui käis plahvatus. Koletis lendas õhku, kuid ometi ei lennanud ühtki tükki laiali. Tema keha muutus tuhaks ja oli näha, kuidas inimese hing lendas taevasse ja pomises „Aitäh.” See oli see hing, kes oli muutunud sunniviisiliselt tolleks koletiseks.” Elven muigas ja lasi mõõga tuppe. Tema silmad taastusid, mõõk muutus tavaliseks ja tema lihased muutusid tagasi, siiski oli ta piisavalt tugev, ilma levelita, et katuselt katusele hüpata. Ta naeratas ja hüppas tänavale. Rahvas vaatas Elvenit ja plaksutas päästmise peale. Elven liikus kõrtsi poole, ta muretses Lizzy pärast.

„Mis asja sa ajad? Ma olin kõigest uimane. Te oleksite võind mind ikka ülesse äratada!” Lausus Liz pahaselt Charliele, kes natuke higistas Lizzy närvilisuse peale. „Noh, Elven ütles, et ma pean valmama jääma, ta oli ehmunud su haava peale.” Lizzy vaatas pahaselt Charlie poole ja lausus „Mis asja sa ajad? Ma olen täiesti terve. Ninja ei sure nii kergelt.” Charlie raputas pead „Kui sa oled Level 0 oled sa pea-aegu sama mis inimene, sa ei saa aru, et Level 1 ja 2 salarelv ongi salajane rünnak. Ta oleks võind su tappa uimases olekus olles.” Lizz raputas seekord ise pead „Meil on võime tajuda Ville... Samuti on paaril inimesel eriline silm tunda ära Villid, kui nad kõnnivad tavaliste inimestena.” Nüüd raputas jälle Charlie pead „Aga sul ei ole seda erilist silma ja kui sa oleksid tajunud, oleksid sa vabalt blockeerinud need löögid ära. Pealegi pidid sa kiiresti liikumiseks aktiveerima level 2 juba, kui Elven aktiveeris alles level 1.” Lizzy muutus kangemaks ja raputas kiiremini pead „Ma aktiveerisin 2, et saaks kiiremini liikuda. Level 1-ga oleks ka paremini hakkama saanud.” Charlie raputas pead „Elven aktiveeris ka level ühe, et kiiremini liikuda. Nii, et sa ära parem liiguta, sest see haav mõjub sulle.” Elven irvitas. Ta oli juba tükk aega olnud uksepeal ja jälginud kahe vaidlust. „Mis sa ajad? Praegu Elven vajab mu abi!” Charlie raputas pead „Ta saab väga hästi hakkama. Geniaalsels.” Lizzy raputas pead ja lausus „Minuga päästaks ta rohkem inimelusid.” Charlie lausus kõvasti „Jäta see jutt. Vähem inimelusid? See on KÜLA. Mingit erinevat pole, kui üks inimene tegutseb. Kui ta hakkab Ville tappa, pööravad teised villid tähelepanu talle.” Lizzy lausus „LASE MUL MINNA.” Ta surus hambad kokku, tundes haava valu märku andvat. „Ma ei lase. Elven ütles, et ma valvaksin ja hoiaksin sind siin.” Elven kordas „Lase mind lahti” Charlie hoidis Lizbethi käest kinni, et too ei saaks minna „Sa võiksid minna vabalt, kui vaja. Sa peaksid ainult aktiveerima level 1 ja sa saaksid vabalt, kuid sa ei suuda praegu seda teha.” Liz raputas pead „Ma saan, kuid ma ei taha sinu vastu seda kasutada ja pealegi ma ta...” Elven katkestas „Olge mõlemad juba vait. Oht on möödas ja linn on maha rahunend. Kõik on terved.” Liz vaatas Elveni ükskõiksust. „Kuidas sa saad nii ükskõikne olla.” Elven lausus selle peale „Kuidas? Lihtne värk. Ma olen rohkem su haava pärast mures, kui linna.” Liz hakkas naerma „Sa oled musse mingi armunud, et muretsed ühe totra haava pärast?” Elven naeratas ja lausus „Unista aga. Ma ei armasta kedagi. Lihtsalt kui ma su kaotaksin, siis pärast oleks vähem Ninjasid, kes ville tapaks ja süütuid saaks rohkem surma. Tahad seda?” Liz ei siplenud enam vaid maatas maha. Charlie lasi ta lahti ja tõusis kükili olekust püsti „Täpselt. Pealegi, ma olen kindel, et on palju inimesi, kes tahaksid Ninjad olla ja oma perekonda kaitsta Villide eest, aga näed ei saa. Ainult kindlad inimesed saavad, kas sünnist saadik, või kristallide abiga.” Liz tõusis püsti ja vaatas maha. Tema silmi polnud näha, kuna tukk takistas selle vaate. Tüdruk nägi eriti armas välja, eriti kui pisarad voolasid alla. „Elven...” Alustas Liz, mille peale Elven, kes oli vahepeal akna juurde kõndinud vaatas Lizi poole. Ta võpatas ja pööras täielikult, kuna ta oli näinud Lizi pisaraid. Ta kõndis Elveni juurde ja andis tugevalt kõrvakiilu poisile „Mis sa arvad, mis ma tunnen, kui sa oleksid seal surma saanud? Sa arvad... ET MA OLEKSIN SÜDAMETU? Et... mind ei huvitaks, mis sinuga juhtub? Mis siis kui keegi tugev oli seal? Mis siis kui keegi oleks su tapnud?” Elven vaatas silmad pärani Lizile otsa „Liz... IGApäev sureb ninjasid, kes ei suuda mõnda villi hävitada. Nad annavad PARIMA, et päästa kellegi, kuid mõndadel pole jõudu selleks. Siin on palju ninjasid. Ninjad surevad isegi omavahel võideldes. Maailm on jube ja...” Liz lausus kõvasti „MIND EI HUVITA, MIS TEISTEGA JUHTUB! Mind huvitab sina. Ainult sina, sest sina oled praegu see keda ma tean. Sina oled see perekond, sõber... See tähtis inimene, kes on mulle nagu perekond. Mu vanemad on surnud, tänu villidele. Sa arvad, et mul on kerge sind kaotada?” Elven vaatas Lizile otsa, üks käsi toetas aknalauale, teine käsi oli tavaliselt. Tema silmad olid suured, ning suu oli paigal, kust ei tulnud ühtki sõna välja. Oli vaikus. Poiss oli samuti praegu üptis tumedalt riides, kuna nad olid alles öösel liikunud. Tal olid pruunid juuksed ja pruunid silmad, mis tegid ta teistest poistest väga erilise poisi


(Psh, pildil on Elven ja arvestame selle roosa asja maha, mis tal särgi all on . Paremat pilti ei leidnud.)

Poiss vaatas tüdrukule otsa, tüdruk vaatas maha, pisarad voolamas. „Mind ei huvita, mis teistega juhtub. Mind huvitab, mis minu sõpradega juhtub, sest minule on see reetmine, kui teised võitlevad oma eluga ja ma ei saa midagi teha. Ma ei taha seda... Ei taha. Ma ei taha olla jäetud kõrvale.” Elven vaatas nüüd üle tüdruku, otse. „Sa idioot Elven... Idioot!” sosistas Lizbeth vaikselt. Elven vaatas tüdruku juukseid ja sosistas „Anna andeks. Ma ei tahtnud. Ma olin ka sinu pärast mures. Ma ei tahtnud, et suga midagi juhtuks.” Lausus Elven. Lizbeth tõtsits oma pea ülesspoole ja vaatas Elvenile otsa, Elven naeratas õrnalt ja lausus „Ega ma ei taha sama.” Lizbeth hakkas veel rohkem nutma ja haaras Elveni ümbert kinni, surudes oma näo poisi rinda. „Idioot oled Elven. Sa oled idioot.” Elven naeratas ja vaatas endast natuke allapoole, võttes samuti tüdruku ümbert kinni „Anna andeks Lizbeth.” Lausus Elven vaikselt ja kordas seda viakselt mitu korda. Ta tõstis pilgu ülesspoole ja nägi, kuidas voodi ääres Charliel pisarad voolasid alla ja vaatas vahepeal kallistavat paari. „Nii romantiline ja tunderikas.” Pomises Charlie vaikselt, mis nüüd jõudis Elvenini. Elveni kulm liikus vaikselt üless, alla, suu otsekui urises. Ta liigutas jala järsku Charlie poole, ilma, et see Lizzy vastu oleks läinud, otsekui lööks palli kõigest jõust, nii et järgmisena lendas Elveni jalanõu tugevalt vastu Charlie nägu. Nüüd tuli talle irvitus näole „Olgu, olgu. Jätan teid kahekesi.” Lausus Charlie siis, tõstes käe ülesse ja roomas toast välja. Elven mõtles omaette ‚Või et see on romantiline ja kirge täis. Ei ole’. Tüdruk nuttis ikka poisi rinnal, akna ääres ja poiss vaatas nüüd enda ette. Kahekesi ühes ruumis.

Nad veetsid veel paar tundi linnas, kui nad kõik ajasid endale reisimantlid selga ja lahkusid linnast, külarahvas järgi lehvitades. Siiski rahvale jäi see suureks mõistatuseks, miks järsku rünnati. Kahtlustati, et sellepärast, et nemad sinna tulid ja lootsid, et see rünnak nüüd lõppeb, kuna nad lahkusid linnast. „Toredad külainimesed olid. Ma arvan, et nad oleksid meid vihanud, kui nad oleksid teadnud, et meie olime need, kes kristalli ära võtsid.” Elven muigas, Lizzy noogutas „Ma arvan, et paljud kahtlustasid, et meie olime selle müstika taga. Paljud kartsid meid ja ei tulnud isegi majast välja, osad kartsid, kuid olid rohkem tänulikud, et me linna päästsime.” Lizz vaatas nukralt maha, Elven märkas seda „No, no. Ole rõõmsam. Me saime siiski Missiooni tehtud ja linn sai rünnaku eest kaitstud.” Charlie vaatas tüdinenult Elvenile otsa „Sa ei saa tüdrukutest kohe ültse aru.” Sosistas Charlie vaikselt ja vaatas taevasse „Mida sa ütlesid?” Küsis Elven ja astus ‚kogemata’ Charliele jala peale „Au...” Lausus Charlie „Oih, vabandust. Ega ma siis meelega.” Viimasele lausele näitas ta seljataga risti. „Ma arvan, et Liz on kurb sellepärast, et linn on niikuinii määratud hukale. Kuna seal ei ole mitte ühtki Villi, siis varem või hiljem tulevad siia villid.” Elven muigas ja lausus „Aga vähemalt see ei söödud esimese korraga ära.” Charlie noogutas „Selles on sul õigus” Lausus ta muigega. Liz vaatas ikka maha, kurb, samas mõtlik nägu peas. Charlie sosistas siis vaikselt Elvenile „Kuule, kuule. Sa parem ära räägi sellel teemal. Sa ajad olukorra ainult hullemaks ja sa saad muidu varsti veel ühe kõrvakiilu.” Lausus Charlie, millele järgnes kohe tema lause „Au.” Elven lausus „Oih vabandust, ega ma siis meelega.” Ta oli jälle valusalt jala peale astund „See on valus.” Lausus Charlie vaikselt „AU!” ütles ta veel tugevamalt „Oh, mai tea, mis mu jalaga lahti on. Koguaeg astub natuke valesti.” Lizbeth muigas ja lausus Charliele „Ole mureta, alati astub ta kogemata kuulajate kanda, jalale, kuhu iganes. See on aps, mida ta kogemata teeb.” Charlie kergitas kulme ‚Muidugi, ta teeb sellist asja koguaeg meelega teistele kuulajatele, kui nad ütlevad midagi, mida talle ei meeldi, nii et teised arvavad, et ta teeb kogemata ja pidevalt selliseid asju, nagu oleks tal käimisega probleeme? Või nad meelega norivad? Näos pole igastahes näha,’ mõtles Charlie omaette ja jälgis Lizbethi, Elvenil naeratus näol. ‚Migaiganes’ mõtles Charlie omaette ja nad kolmekesi liikusid edasi. Sealt läksid rongi peale ja nii nad istusid vaikselt kabiinis.

„Hey?” Alustas Elven, kui nad hakkasid juba tagasi domusesse jõudma (Domus on ladina keeles kodu). Domu oli tõesti linn, mida nimetati ninjade koduks. Selles linnas elas oma 110 miljonit inimest, neist umbes 1/10 olid ninjad.. Nendest umbkaudu 10 miljonist ninjast oli ainult oma 300 ninjat, kes töötasid riigi heaks, enamus olid rändninjad, ehk siis otsisid endale vastasteks tugevaid ninjasid, või otsisid tugevaid ville, kuid nad otseselt riigile ei kuuletunud. Tõesti, kuid siiski oli ainult selles linnas 300 ninjat. Mujal oli veel ninjasid, kes kuuletusid muule linnale. „Jah?” Küsis Lizbeth, kes ise vaatas aknast välja „Anna andeks.” Lausus Elven vaikselt „Ma mõtlen sellele.” Lausus Lizbeth siis „Päriselt... Vabandust.” Lausus Elven uuesti, vaadates enda ette maha, kus juhuslikult olid Lizbethi ja Elveni jalad. „Lõpeta juba... Sa ajad... Silmad kipitama.” Lausus Lizbeth siis. Sa ei saa aru, et ma antsin sulle juba andeks?” Elven naeratas ja lausus „Selge. Aitäh. Aga mis sa siis nii vaikne oled?” Lizbeth muigas ja lausus „Sest mul ei ole midagi öelda, ega meil pole millestki rääkida.” Elven muigas ja lausus „Selge.” Ta oli vait ja vaatas jälle aknast välja. Vaikus kestis, kuni nad jõudsid Domusesse.

„Tublid” Lausus Martin, ise vaatas jälle sellest tüüpilisest aknast väljas. Laual oli näha 10-t virna paberit ja lisaks maas oli näha suuri paberite virnu „Mart, tee kähku, sul on vaja need paberid ära täita ja veel allkirjastada osa pabereid.” Martini nägu muutus punaseks. Laiskus oli see, mis ajas selle punaseks „Jää vait! Ma olen Martin, mitte Mart muide!” Teisest toast tuli vastus „Ja ja... Mida iganes, Mart.” Martini kulm hakkas vihast värisema, käed samuti värisesid „Sa ei saa aru ve? MARTIN!” Ta vaatas Lizzyle otsa ja hüppas teda kallistama „Oh õekene, sa oled elus. Ega sul mingit kriimustust pole? Oled sa ikka terve? Su vend igatses sind. Koguaeg mõtles.” Ta naeratas. Elven ja Charlie vaatasid Lizi ja Martinit, mõlemad kulmud püsti, pilk oli täiesti müstikat täis. Elven vaatas maha, nagu oleks see tavaline asi. Charlie vaatas vääraka pilguga neid kahte edasi. „Ossa väikene õekene.” Lausus Charlie ja kallistas rahulikult Lizzyt edasi, Elven pööritas silmi. „Vend. See on liiga palju.” Ta lõi käega tugevalt vastu Martini pead, kuna Martin kükitas ja peasse oli kerge lüüa. „Jah õde.” Lausus vend, tõusis püsti ja kadus laua juurde, endal silmad pisarad, tal oli tunne, nagu peas kasvaks tonnine muhk. Pisarad olid rohkem sellepärast, et õde lõi teda. „Räägime, nuuks, siis missioonist. Õnnestus, nuuks?” küsis Martin, ise oli seljaga kõigi poole. Charliel oli üllatunud pilt, Elvenil ja Lizzyl olid vanad tüdinenud pildid näos näha. „Jah. Saime kristalli, jäime kauemaks heaks juhuks ja hävitasime kohe ründavad villid ära.” Lausus Elven muigega „Kristall oli kuidagi sattunud küla kirikutorni tipus olevasse risti. Rist kaitseski küla selle kõige eest ja kuna ristis oli väike auk sees, siis võlus selle lähedal olevat kõla kaevu eluveeks, see päike läks läbi selle augu ja sellega sai nagu need kiired mingi eluveeks tegeva võime.” Seletas Elven ja võttis taskust karvi ja tegi karbi lahti. Seal tuli nähtavale üks valge sädelev kristall, millel oli selline valgus üle, et seda kristalli ise polnudki näha. Kristall oli umbes näpu otsa suurune, aga sädelus oli umbes rusika suurune. Martin pööras ümber ja vaatas kristalli „ilus värk.” Ta kõndis Elveni juurde ja haaras karbi koos kristalliga ja pani karbi kinni „Siis võite minna. Paar päeva ärge oodake missiooni. Puhake, sööge, nautike vabat aega.

Jaa.. tegevus käib, mulle meeldib kui juttudes kaklemist/võitlemist ka on
Elven on nagu Elven ikka (te ei peagi aru saama ;D)
Jaa.. jamh, nunnu ;P

(Tegemist on Raw-iga, ehk toorega, vabandan selle pärast. Kui see saab parandatud ja korda tehtud, siis see tekst kaob siit)

„Tere Nick, tere Rick.” Lausus Martin kahele poisile, kas mossis seisid Martini ees. „Ma ütlen sulle, et mina jõudsin sinust ennem.” Lausus väikene Nick „Arva, mida tahad väikene ninakoll, aga ma jõudsin sust ennem. See on fakt, mida ei saa muuta.” Lausus Rick irvitades. „MIDA?” Ta tõmbas mõõga välja, samal ajal tõmbas ka Rick mõõga välja. Nick lõi mõõga ülevalt poolt Ricki poole, kuid Rick pani mõõga risti ette, blockides tolle löögi ära. Nick surus oma mõõka ikka sinnapoole, mõõgad tegid häält, kui nad olid üksteise vastas. „Poisid?” Alustas Martin „JÄÄ VAIT” Karjusid Rick ja Nick korraga Martini poole „Tead Rick, ma olen sind koguaeg vihanud.” Lausus väikene Nick vihaselt „Ohoo? Kas väiksel ninakollil on tunded? Ma ei teadnudki, et sul tundeid on.” Nick tundis, otsekui tal oleks tonnine kivi pähe lennanud. „SA VASTIK...” Ütles Nick ja vaatas vihaselt Ricki nägu „Tead, et Steffeny vihkab sind?” Lausus Nick siis muigega. Rick võpatas. Hetk hiljem kükitas ta toa nurgas. Ta näost võis lugeda suurt masendust. „Vihkab mind? Vihkab mind? Vihkab mind?” Kordas ta vaikselt omaette „See alati töötab.” Lausus ta irvitades Martini poole „MUL ON TEILE MISSIOON, TE TOBUD!” Lausus Martin nüüd vihaselt. Rick tõusis püsti ja kiirustas Martini ette. Mõlemad seisis sirgelt Martini ees „Te reisite linna „Hon” Ta kõndis kaardi juurde ja suunas oma kaardikepi linna juurde „Hon? Ma jõuan sinna esimesena.” Lausus Nick kohe. „Arva mida tahad, väike ninakoll, aga sa võid sellest unistada” tuli Ricki poolt vastus „Sa vastik...” Ta vaatas Rickilt vastaspoole „Seal elab üks mees, kelle nimi on „James... James Smith.” Nick kulutuas selle peale kohe „Ma leian ta esimesena ülesse, oujeaaa!” Rick irvitas ja lausus „Arva mida tahad, väike ninakoll, aga sa võid sellest unistada.” Nick tõmbas teist korda mõõga välja ja lõi selle Ricki poole. Rich haaras noa ja pani mõõgale ette. Järgmisena muutus tavaline nuga siniseks helendavaks noa. Poiss kasutas oma sisemist energiat, et teha relva palju tugevamaks ja vastupidavamaks. Seal ei olnud midagi chakraga tegemist. Käis väike klirin ja nuga puudutas mõõka „Sa värdjas.” Rick muigas ja lausus „Su väikene nuga ei ole mu mõõka väärt. Pealegi see on nii suur ja ma kulutasin üleliigseid kaloreid. Noale on parim vastu panna noale.” Nicki kõrvadest hakkas auru välja tulema, hambad vihast kokku surutud „Sa idioot.” Ta hakkas sõdima Rickiga, lüües mõõga ühelt poolt, teiselt poolt, eest, ülevalt, alt, vasakult, paremalt, alt, paremalt ja nii edasi... Muidugi kiirus oli normaalsest inimest palju kordi kiirem. Rick aga blockis kõik löögid ja naeris samal ajal. „Idioot, idioot, sure ära, värdjas.” Ütles Nick vihast samal ajal, kui Rick ainult naeris „hahahahaa... möödas, möödas, hahahahaha” Martin vaatas lootusetu pilguga neid kahte. Peagi Nick ja Rick eemaldusid, Nick ajas mõõga ette ja lausus „Mina hakkan olema maailma kõige parem ninja, ma jõuan sinna linna esimesena, leian selle vanamehe ülesse ja siis...” Nüüd oli ta mõtteis tühjus, kuna ta ei teadnudki, mis ta tegema pidi. Rick hakkas naerma ja lausus enne, kui Martin jõudis midagi öelda „Sina ja maailma parimaks? Sa ei suuda isegi mu noakest ära võita. Sa pole märgand, et ma pole mõõka välja võtnudki.” Nick surus hambad kokku „Mis me edasi selle vana mehega peame tegema?” Martin ohkas ja lausus „Te peate teda kaitsma, kuni ta jõuab Eedeni aeda.” Nick lõi kohe särama „Oooh? Eedeni? See on ju suurim linn, mis ültse siin planeedil on? Seal on 500 miljonit elanikku. Enamus, ehk pea-aegu kõik on seal ninjad. Appi, see on mu elu unistus sinna minna. Ma tahan vaadata selle linna HQ-d, samuti tahan ma...” Rich hakkas naerma „Sa enne eksid kolm korda ära, kui sa jõuad HQ-ni.” Ta irvitas. Nick vaatas vihaselt, mõõk käes Ricki „SUREEE!” Ta hakkas jälle sõdima Rickiga, Martini ees. „Oi, oi... See oli küll tüütav. Ma ei saa aru, kas nad suudavad missiooniga hakkama saada?” Ta ohkas. Peale 5 minutit, kui nad eemaldusid jälle võitlemast lausus Martin „See ongi kõik. Aga arvestage, et teid ohustavad nii Ninjad kui ka Villid. See mees on väga tähtis tegelane. Kaitske teda oma elu hinnaga. Paljud tahaksid ta röövida, et raha pressida. Isegi ninjad. See on kõik.” Lausus Martin, endal tüdinenud nägu peas. Nick lausus „Olgu. Ma jõuan sinna esimesena” Kohe kimas ta toast välja, kindlas suunas. Rick hakkas naerma ja kõndis toast välja, ise naeris.

---------------------

Lühike on seekord, aga kas keegi loeb ka? Arvamusi tahaks .

Esimestes osades tegin lõikumist, et oleks kergem lugeda . Teen hiljem ka teistel seda sama

Tegin siis suure paranduse :)

I ja II osa on täielikult ümber tehtud .

I osa ja II osas sain ma abi ühest teisest foorumist, mainin ära :).

Lugege siis palun.

Kavatsen hiljem nad edasi selliseks teha, kuna mulle öeldi, et nii on parem lugeda

Edit: Mitte täielikult ümber tehtud, vaid kujundus.

Mainige, kui on nõme lugeda, või mis iganes teid häirib, et ma saaks seda mugavamaks teha

Tänks...

Jah, on küll sinine... Arvatavasti ma mõtlesin muud asja samal ajal, aga see võib ka tumelilla olla

Heh.
hea. ^^
Elven läks vahepeal mõnusalt närvi.
Ja vahepeal on raske aru saada, kes mida ütleb.

Muidu ootan huviga uut. ^^
Mõnus on lugeda. ;D

(Niisiis väikene minijutt jälle vahele, kuid neid part-e tuleb palju. Millalgi tuleb pikem lõik jälle välja)

„Vett... VETT!!!” Karjus Nick kõigest väest, kui ta kõndis kõrbe riietes keset kõrbe.
„NEETUD!” karjus Nick ja komistas. See oli olnud tema 400-s komistus. Ta vaatas vihaselt tema ette, silmad otsekui muutusid punaseks ja need hakkasid vihast põlema.
„Miks see ku*adima Martin ei ütelnud et tegemist on kõrbe linnaga?” küsis Nick vihaselt enda käest ja see tuli sellise suure kiirusega välja, et selle sama lause võis kõik üheks lauseks ühendada. Ta ajas end sellili ja hakkas irvitama „Vähemalt mul on edumaa. Ma kavatsen esimesena sinna jõuda.” Ta irvitas vaikselt ja hingeldas. Ta oli pool kõrbe joostes läbinud.

„Tere vennake. Kuidas läheb, sellises kuivas kohas? Tahad vett ka natuke?” Tuli eemalt hääl. Hääl kuulus muidugi Rickile, kes kaamli otsas parajasti reisis ja liikus Honi poole
„Iga tobu oleks mõtelnud, et Hon on kõrbelinn.” Ta irvitas vaikselt ja vaatas Nickile otsa, endal suur irvitus näos.
„Ammugi peaks iga tobu teadma, et kõrbe tuleb ettevalmistades minna.” Ta irvitas ja hakkas naerma. „Hahahaha... Hahahahaa.” Ta liikus kaamli seljas Nickist suure tempoga ette. Nick oli terve see aeg sõnatu olnud. Nicki silmad kustusid ja jäätusid, järgmisena tulid pisarad alla.
„Neetud... Neetud. DAMN IIIT!” Karjus ta kõvasti ja hakkas rusikata vastu maad taguma „Ma tahtsin esimene olla. Esimene, kes jõuab James Smithini. Ma tahtsin saada selle au, võita RICKI ÄRA... AGA EIII?” Ta vaatas taevasse, pisarad voolasid. Tema mõte rändas kohe mõttemaailma.

„Nick. Sa said tublisti hakkama, et sa siia esimesena jõudsid. Ma täidan ühe su soovi, mis iganes see ka on.” Lausus James Nicki mõtteis. Muidugi James nägi noor ja väga rikast nägu välja.
„MA TAHAN STEFFENYGA OLLA, TEMAGA ABIELLUDA!” Karjus Nick kohe ja hüppas Jamesi kallistama. Eemalt tuligi ta unistuste tüdruk, Steffeny, tal olid pulmariided seljas.
„Kas sina Nick, võtad Steffeny oma naiseks, toetad, aitad ja kaitsed teda...plaplapla... kuni surm teid lahutab?” küsis preester juba laulatuses olles
„JAH!” Karjus Nick rõõmust
„Ja kas sina Steffeny, võtad Nicki oma meheks, toetad, aitad ja kaitsed teda...plaplapla... kuni surm teid lahutab?” Küsis Preester, piibel käes.
„Jah Nick, ma võtan su oma meheks.” Karjus Steffeny rõõmsalt, oma ilusas valges abielu kleidis.
„Te võite oma pruuti suudelda.” Lausus preester ja vaatas neid kahte. Nick ja Steffeny suudlesid.

Nick tegi oma silmad lahti. Ta lebas liiva sees, ise oli üleni liivane. Tema huuled olid vastu tema kotti surutud. Nick hakkas esmalt liiva suust välja köhima ja siis nutma.
„Neetud, pidi see kõik kõigest unistus olema. Miks see ei võind nii olla?” lausus Nick vihaselt, ise vehkis kätega samal ajal. Ta ohkas ja vaatas enda ette.
„Huh?” tuli hääl Nickilt, endal segatuses pea näos „Kus Rick on?” Ta haaras kotist kinni ja kimas suure kiirusega Hon linna poole. „Neetud, kuidas ma sain praegu unistada? Ma peaksin praegu esimesena Jamesini jõudma, ma saaksin siis kogu selle esimese koha au endale.” Ta irvitas
„Kui ma lasen oma energia jalgadesse, siis ma saaksin sellise kiiruse, et ma jõuaksin kohe kindlasti ennem Jamesini.” Ta irvitas, endal saatana silmad peas.
„Energia, JALGADESSE!” Karjus ta kõvasti, et olla kindel, et see nii ka juhtuks. Muidugi oleks võinud ta seda vaikselt näha. Järgmisen tekkis jalgade ümber sinine väikene energia kiht. Kiirus suurenes.
„FULL SPEEED!” Karjus Nick inglise keeles. Tempo läks suuremaks kuid järgmisena ta kukkus, maandus selles kiiruses pea ees ja siis tegi oma kakskümmend kukerpalli, ise pani pea ees liiva sisse iga kord. Hetk hiljem, avas ta silmad, temast üleval pool lendasid ringiratast linnud ja tegid linnu hääli „Damn it” Pomises ta ja silmad vajusid kinni. Ta polnud arvestanud sellega, et liiv oli suur takistaja suure kiiruse puhul.

Haha.
Päris hea. (Y)
Ikka edasi. ^^

Tänks :). Kirjutasin siis järgmise osa valmis. Natuke tõsisem seekord. Loodan, et ikka muigate ja naudite ka seda lugedes. Kindlasti kommenteerige .

---------------



Mööda koridore oli samme kuulda. Need sammud lähenesid koguaeg Martini kabineti poole. Ja need sammud kuulusid Jackile.

Jack oli kõige ükskõiksem, ülbem ja ennast täis isik, keda võis ültse teada. Siiski vaatasid paljud tüdrukud teda eemalt, kuna tal oli eriti huvitav riietus, soeng ja mõõk. Tema iseloom oli aga välimusest hoopis teistsugune. Tema eesmärk oli saada tugevamaks, kui keegi teine ja mitte kunagi kaotada. Talle meeldib teha kõike üksi ja omaette. Tal olid mustakas-valged juuksed, hallikas jakk, punakas mustad kindad. Tema näost võis lugeda selgelt sõna „Kao minema, tatikas”, kuid ometi tüdrukut vaatasid teda, kui mingit vinget tegelast, sest tundub, et tema iseloom oli omamoodi lahe. Tema vanuseks oli 19.



Poisil oli mõõgaks suuremat stiili mõõk ja välimuse järgi võis see palju kaaluda, kuid Jackile oli see nagu udusulg. Paljudele oleks see kaalund, nagu sulg. Ta kandis seda tavaliselt seljal ja selle ümber oli katkine side, mis varjas mõõka. Side oli nagu võlutud, igakord kui läks võitluseks, siis poiss tõmbas mõõga seljatagant välja nii, et ka side lendas ümber mõõga laiali ja üllatuseks ta kasvaks üheks lühikeseks osaks. Kui aga võitlus lõppes, lendab side nagu võluväel ümber mõõga tagasi ja Jack asetab mõõga tagasi oma seljale. Ta pani selle mõõga nimeks „Must mürk.” Keegi ei tea, miks ta sellise nime pani, sest ometi pole mõõk mürgine.

Jackil oskust on. Tema relv käsutab kaheksat levelit. See on väga suur arv kõikide ninjade kohta. Ninjade keskmine level on 5. Ometigi pole üheski Dokumendis kirjas tema Level 7 ja level 8 kohta midagi. Kui temalt küsitakse midagi, keeldub ta vastamast ja tema põhjus on lihtne, ta pole pidanud neid kahte levelit veel kasutama.

Poisi perekond on väike. Tema ema on surnud ja isa koos tema vennaga on elus. Mõlemad on ninjad. Isa käsutab 10. levelit ja vend 4. Levelit. Siiski on ta vend alles väga noor ja võib olla tõsi, et tema vend ei ole piisavalt võimas, et aktiveerida viiendat levelit.

Tema seksi ja armastuselu on tühi leht.


Jack kõndis mööda koridori ja mõõk oli kaelaga risti, käed toetasid mõõgale. Jõudnud ukse juurde koputas ta mõõga otsaga uksele
„Sisse.” Tuli hääl seest. Jack lõi jalaga ukse lahti ja vaatas Martinile otsa.
„Anna ruttu informatsiooni kätte ja ma teen selle missiooni üksinda ära.” Lausus ta, sulgedes samaks ajaks silmad.
„Seekord sa ei tee seda missiooni üksinda. Sa teed seda koos teise inimesega, kuna missioon on raskem, kui su tavaline missioon.” Lausus Martin tüdinenud häälega. Ta teadis, et kuuleb sellist lauset Jackilt.
„Mida? Kes siis mu partnes peaks olema? Ma loodan, et sa seekord jälle kuulajat kaasa ei topi. Eelmine kord ta käis mul ainult jalus.” Lausus Jack veel tüdinenuma häälega.
„Kuula Jackie...” Alustas Martin tüdinenult.
„ÄRA KUTSU MIND JACKIEKS!” Lausus ta saatana silmadega, sarvet olid tal otsekui peas, poiss otsekui põles „või ma raium su tükkideks.” Lisas Jack juurde, ikka saatana silmad peas.
„Oh?” vaatas poiss segaduses ringi, kuna Martin oli kadunud.
„Lõpetasid, Jackie?” küsis Martin, kui oli teisel pool tuba ja pühkis oma lapika kellaklaasi.
„Ma ütlesin...” Alustas Jack jälle, kuid Martin segas vahele
„Lõpeta pull Jackie.” Jack ohkas Martini lause peale. Ta teadis, et parem on mitte jamada temaga, kuigi kui ta oleks saand, oleks ta ammu ta läbi peksnud ja ülesse poonud.
„Kes siis seekord mulle ette tuleb ja keda ma pean seekord kaitsma, peale kuulaja?” Küsis Jack ja vaatas Martinit, ise hoidis mõõka ikka ristis.
„See on...” Alustas Martin.

Eemalt oli jälle samme kuulda. Seekord oli tulijaks naistsoost isik. See naistsoost isik oli Steffeny. Tema käes võis näha paberit ja paberil võis näha luuletust.

Tüdrukul olid sinised juuksed, pigem tumesinised. Tal oli tavaliselt üks suur pats taga ja kaks patsi kõrval, ainuult suurem tagapats oli kinnitatud helesinise lindiga. Tal oli seljas valge jakk, siniste äärtega ja sinise lipsuga. Samuti oli tal punane seelik. Silmad olid tal rohelised. Tal olid tavaliselt pruunid tossud ja mustad sokid. Mõõk oli tal üpris tavaline, natuke suurem ja ta kandis seda tupes, enda kõrval, nagu enamus inimesi kannab.



Tüdruku hobi oli luuletuste kirjutamine, kuid see oli ainult hobi, ei midagi muud. Mõnikord ta võib neid kirjutada terve päev kuni terve nädalagi, teine kord ta ei kirjuta kuu aega. See sõltub ainult tema ideedest. Ta võib isegi keset lahingut kirjutama hakata, kui tal ainult idee tuleb.

Tüdruk ise on südamlik. Ta hoolib oma sõpradest ja soovib, et nendega oleks kõik korras. Ometi, kui ta närvi ajada, võib ta väga vihaseks saada. Tema eriline boonus on tugevus. Tema vanuseks on arv 18. Tema välimus aga seda ei ütle. Ta on väiksemat kasvu, kuid mõistus tal on olemas. Samuti on ta kaval. Ta eelistab ajada kõik sõdadeta ära, kuna ta ise eriti ei taha sõdida. Tema levelite arv on 6. Siiski on tema 6. level sama mis osade 7. level. Tema 7. pole veel kasutamas nähtud ja kui temalt küsiti selle kohta, ütles tema ‚Mu 7. leveli nimi on ‚Present from the Love’’ Keegi ei saanud aru, mis ta sellega mõtles ja samuti ei hakanud tema seletama, mis see täpsemalt teeb. See on müstika ja jääb selleks senikauaks, kuni ta seda kasutab.

Tüdruku iseloomu peab jagama kaheks. Üks on lahke pool, või siis normaalne pool. Ta suudab väga hästi suhelda. Kui ta närvi ajada, võib ta muutuda nii kurjaks, et sa ei taha kunagi teda sellisena enam näha.

„Tere” Tuli ukse juurest Steffeny hääl. Jack pööras pilgu temale
„Steffeny? Tüdruk?” Küsis Jack mördinult.
„Siis ma pean enamus aega kaitsmisele pühenduma, et nad elusalt tagasi tuleksid.” Lausus Jack, lüües käe õrnalt silmade ette. Steffeny naeratas ja kõndis Jacki juurde, võttis ümbert kinni...
„Kaitse mind Jackikene.” Tuli sosistus Jackile. Jack kangestus „Mis sa teed?” küsis poiss kohe ja eemaldus tüdrukust, põsk kergelt punetas.
„Ma protesteerin... Ma ei taha teda!” Martin pööras pilgu Jackile, silmad põlesid tulest. Vähemalt seda võis arvata.
„Oled sa kindel?” Küsis ta suur irvitus näol. Jack võpatas.
„Ei, las ta olla siis. Saab hakkama.” Lausus Jack nüüd tüdinenult. „Aga vaata, et sa ette ei jää.” Lausus Jack Steffenyle, ise vaatas tema poole. Üllatuseks hüppas talle Steffeny sülle, nii et poiss oli sunnitud ta kinni püüdma.
„Ole mureta. Ma ei jää sulle ette, ega taha, ku isa mind kannad.” Jack kergitas kulme.
„Vaata, et sa hoiad teda korralikult. Muidu ma teen sust hakkliha.” Lausus Martin saatanliku häälega.
„Miks?” Küsis Jack ja ei mäletanud, et Steffenyl oleks midagi ühist Martiniga.
„Sest tema isa tuleb varsti külla.” Jack võpatas
„Mi-da?” küsis ta siis. Martin vaatas Jacki „Sa tead, et Steffeny isa on väga rikas ja ta on suur sponsor meie firmale, et teie saaksite igapäev nii palju süüa kui tahate ja et teil oleks mõnus magamistuba. Sa jääd sellest kõigest ilma, kui sa teda elusalt tagasi ei too, või tal on kasvõi üks väikene haav käel.” Lausus Martin. Jack tundis, kuidas tal tahtis higi alla voolata. Tal käis pilt eest läbi, kuidas ta peab keldris magama ja siis Steffeny, Martin ja Steffeny isa naeravad tema üle, ninad kõrgel üleval, nagu sipelgas vaataks inimest. Ta ei julgenud isegi Steffenyt süles hoida „Psh ja siis?” Küsis Jack ja lasi tütarlapse maha, kes muiates kõndis Martini juurde.
„Jään ühest magamiskohast ilma, mis siis. Pealegi, see on fakt, et ninjad saavad vigastada.” Martin naeratas selle lause peale.
„Jaa, aga kui midagi tema poolt kaebatavat tuleb, siis on su elu läbi.” Lausus Martin ja lõpetas kella puhastamise.
„Aitäh, onu Martin.” Lausus Steffeny ja kallistas Martinit. Martin punastas ja lausus „Oh, mida iganes sa tahad, mu väike kaunitas.” Ta naeratas ja lausus „Te lähete linna, mille nimi on ‚hon’. Teie missioon on võtta üks pakk, mis seal on ja toimetada selle Eedeni aeda.”
„Eedeni aeda?” Küsis Steffeny muigega „No problemo. Mind huvitab rohkem kõrbe ületamine.” Ta pööras pilgu Jackile ja nägi tüdinenud nägu. „Selge, selge. Teeme ruttu ära.” Lausus ta ohkega.
„Arvestage, et tegemist on väärtusetu esemega. Paljud ninjad ajavad seda taga. Nad teevad kõike, et seda kätte saada. Te peate seda kaitsma. Teile räägitakse edasine info kõik kohapeal. Te peate minema Honi ja rääkima inimesega, kelle nimi on „Donald Macfly.” Ta on selle linna preester.” Lausus Martin muigega
„Preester?” Küsis Jack üle. Martin noogutas.
„Ma ei imesta, et see midagi väärtuslikku on.” Lausus Steffeny ohates, kui talle meenus küsimus „Aga miks varem ei ole üritatud seda ära röövida?” Küsis Steffeny siis.
„Vastus on lihtne. See linn on väga turvaline. Seal elab palju tugevaid ninjasid ja nende suurim röövi võimalus on transpordi ajal. Kahjuks aga ei saa keegi linnast lahkuda, kuna linna kaitse muutuks nõrgemaks. Seal on veel palju väärtuslikke asju. Sellepärast usaldaksegi ÜKS hinnaline ese meile, et me peaksime selle Eedeni aeda transportima, ilma et selega midagi juhtuks.” Lausus Martin. Steffeny noogutas selle peale.
„Vaadake, et te põru, muidu ei tee see linn meiega enam tegemist. Vähemalt mitte selliste asjadega. Uskuge mind, nendega saaks head sidemed luua.” Jack noogutas ja hakkas lahkuma.
„Sa lähed?” Küsisid Steffeny ja Martin korraga. Jack noogutas.
„Olgu, ma ka siis lähen. Näeme hiljem.” Ta jooksis Martinile järgi.

Tulebki välja, et 2 rühma startisid sama linna poole pea-aegu samal ajal.

Nooo?
Ja edasi???

Kolm kaamlit liikusid kõrbes ‚Hon’i poole. Kaamlite seljas oli Jack, Steffeny ja üks kuulaja. Kaamlid olid kõik asju täis. Jack istus kaamli otsas, poolenisti magas, poolenisti vaatas ta enda ees olevat liiva. Steffeny käes oli meigikarp ja ta üritas samal ajal oma huuli värvida. Neist kahest veel tagapool liikus kolmas kaamel. Seal istus kuulaja, kelle nimi oli Rock. Mehe käes võis näha raamatut, mis tutvustas ‚hon’ linna.

Kestis tükk aega vaikus. Päike jõudis vahepeal loojuda ja nemad ikka liikusid kõrbes. Järsku Jack jäi koos oma kaamliga seisma. Ta hüppas maha ja kõndis kaamlist ettepoole. Muidugi Steffeny ja kuulaja jäid ka seisma. Jack naeratas. Ta kõndis jalksi edasi, haaras oma seljal oleva mõõga sangast kinni ja tõmbas selle endale kätte, kõik sidemed, või katkised lindid tulid ümber mõõga ära ja läksid ainult lühikeseks lindiks mõõga lõppu.
„Hiljaks jäid.” Lausus Jack vaikselt. Ta suunas mõõga enda ette ja lausus muigega „Deadly symbol.” Järgmisena lõi ta tugevalt mõõga maasse sisse. Mõõgast tuli välja ring ja tosin sümboleid, mis täitsid ringi. Jack tõmbas mõõga välja ja hüppas ringist välja. Järgmisena tekkis viimasest ringist välja säde, millega tekkis barjäär, nii et ringi ei saanud siseneda, ega sealt ei saanud väljuda. Nii Steffeny, kui Rock olid segaduses. Järgmisena oli näha, kuidas barjääri sees liiv lendas. Vill tuli nähtavale liiva alt.
„Ma olen juba avastatud? Ma ei jõudnud midagi teha, kui juba mu püüti kinni.” Jack irvitas selle peale.
„Tõesti? See oleks tõesti ülletav olnud, kui me natuke edasi oleks reisinud ja sa liiva alt välja sööstad ja meid otsa ära sööd.” Steffeny värises korraks Jacki lause peale. See oleks tõesti kerge saak olnud.
„Aga nüüd sa ei saa kuhugi põgeneda. Sa oled siin barjääris kinni ja mis iganes sa teed, sa ei saa sealt välja. See on minu mõõga loits.” Lausus Jack irvitusega. Ta lõi mõõga maasse sisse ja pani käed barjäärile. Oli näha Villi peksmist vastu barjääri „Deadly fire.” Lausus ta vaikselt. Poisi sisemine energia, mis ninjadel aktiveerus, liikus kõik käe poole. See kõik käis kähku, kui see energia läks barjääri ja järgmisena hakkas barjääri sees tuli tiirlema. Tuli oli vägagi kuum, mis oli kohe kindlasti tappev. Tõesti, ninjadel on sisemine energia, mida saab samuti kasutada võitluses.
„Lähme?” Küsis Jack naeratades, kui tuli lõppes barjääri sees levimast ja kui järgmisena barjäär kadus. Näha oli Villi, kes oli kõik ära põlend ja järgmisena maha pikali kukkus. Seal muutus ta liivaks.
„Liivaks? Miks ta tuhaks ei muutunud?” Küsis Steffeny, kui kolmene grupp mööda kõrbe edasi liikus.
„See sõltub kõik ümbrusest. Kõrbes muutub tuhaks, linnas muutub tossuks, vees muutub veeks. Lihtne ja kerge.” Lausus Jack ja haaras veepudeli ja võttis sealt suure lonksu.
„Hey idioot? Kaua veel reisima peab?” Küsis Jack tüdinenud häälega.
„1 tund. Me oleme enamus tee ära läbinud.” Lausus Rock, endal nägu kergelt higine. Jack oli arvatavasti nende elu just ära päästnud. Sellist asja poleks tõesti oodanud.
„Ma ei saa aru, mida Vill kõrbes tegi?” Küsis Steffeny vaikselt. Jack irvitas...
„Lihtne. Nad toituvad rännumeestest, loomadest ja on kohastunud kõrbega. Pealegi kõrbes on kõrbelinnu. See oleks kummaline, kui neis ei oleks ville.” Lausus Jack muigega „Pealegi, me peame midagi tähtsat varsti toimetama, mis siis kui Robert oli valmistunud selleks ja saatis meelega ville, et meid maha võtta ja selle eseme endale saada. Võibolla on see ese kristall?” Küsis Jack muigega.
„Võibolla.” Pomises Steffeny muigega „Igastahes aitäh.” Lausus Steffeny naeratades. Jack punastas korraks...

-------------------------

Tegemist oli väga lühikese osaga. See sisaldas enamasti ainult teekonda 'Hon'i .

Võite täna kindlasti oodata uusi osasid (Ma loodan). Tahaks täna midagi veel kirjutada.

Ootan endiselt uut.

„Vett.” Tuli vaikne sosin Nicki suust. Ta oli ikka veel kõrbes, roomas liiva sees ja unistas endamisi veest. Ta jäi seisma ja avas oma vee pudeli. Võtnud sealt lonksu, avastas ta, et vesi on otsas.
„NEETUUUUUD!” Karjus ta ja hakkas oma pead vastu liiva lööma. Tema kahjuks aga, oli liiv liiga pehme, et haiget saada.
„Kas see oligi mu saatus? Kas ma pean siia kõrbe ära surema?” Küsis Nick, pisarad alla voolamas. Ta ohkas ja vaatas taevasse.
„Ma teeksin midaiganes, et praegu Steffenyt näha.” Pomises Nick vaikselt.
„Nick?” Tuli eemalt Steffeny hääl. Tõesti, seesama kolmene grupp startis siiski hiljem, kuid nad jõudsid Nickile järgi. Jack pani kohe kaamliga Nickist ette.
„Edasi, meil pole aega.” Lausus Jack mormilt. Nick tõstis pilgu Steffeny poole, endal silmad särasid.
„Sa oled kindlasti jänune.” Ta hüppas kaamlilt maha ja naeratas poisile.
‚See Naeratus on see asi, mida ma olen terve oma elu unistanud.’ Sellised mõtted tulid poisi peast praegu välja. Ta võttis veepudeli vastu ja hakkas sealt vett jooma.
„Hey, hei. Ära kõik siis kohe ära joo.” Lausus Steffeny naeratades ja võttis pudeli tema käest ära.
‚Steffeny on kindlasti sealt joonud, nii et ma tegin praegu mitte otsese suudluse’ mõtles Nick unistavalt.
„Näed kaamel. Tahad veel juua?” küsis Steffeny ja lasi kaamlil otse purgist juua, nii et ila puudutas purgi otsa. Nicki pilt läks mustaks. Järgmisena kukkus ta kokku
„Nick? Oh sa vana hiinlane.” Pomises tüdruk tüdinenud näoga „Võtame ta kaasa. Las ta läheb Honist edasi oma teed.” Lausus Steffeny muigega ja asetas Nicki kuulaja seljataha, kaamli selga. Ise hüppas enda kaamli selga.

Kui nad olid juba üpris kaua kõndinud mööda seda liivast rada, tuli nähtavale linna sissepääs.
„Olemegi kohal.” Lausus Steffeny muigega.
„Lõpuks ometi. Ma pole kunagi Hoi linnas käinud. Räägitakse, et see pidi väga rikas linn olevat.” Lausus kuulaja muigega.
„Linn on ainult selle sissepääsu taga, künka taga. Sellepärast ongi see linn künka taga, otsekui suures augus, et keegi ei saaks seda linna kõrgelt vaadata. Vähemalt vanasti arvati nii.” Lausus Steffeny, ise lehitses samal ajal ‚Hon’ linna raamatut, mis rääkis Hon linnast.
„Enam see pole tõsi. Hon on väga suur linn. See on üks vähestest linnadest, kus ei ole mitte ühtki Vinni. Seal on turvasüsteem vägagi tugev. See linn on Chu planeedil, väga võimas linn. Linnade edetabelis on ta siiski kümnendal kohal.” Lausus Steffeny, uuris samal ajal turismiraamatut.
„Wow. Ma ei arvanudki, et see nii võimas linn on.” Lausus Rock muigega. Steffeny, kui ka kõik teised tõstsid pilgu linna väravate poole. Mida lähedamale jõudsid, seda kahtlasemaks asi läks. Näha polnud mitte ühtki inimest, osa poste olid puruks löödud ja seal oli veel muid kahtlaseid asju. Värav, mis juhatas linna, oli samuti katki, koos ülemiste katkiste tornide. Kaugelt võis näha tervena, kuid detaile võis lähedalt kergelt näha.



„Mis toimub?” Küsis Steffeny lõpuks. Ta hüppas kaamlilt maha ja jooksis värava juurde. Oli näha suuri uhkeid, kuid samas katkiseid sambaid, mis hoitsid väravate ees katust. Väravad olid kergel praokil ja ustel oli suurelt ja kuldselt kirjutatud ‚Hon’. Tekst oli tehtud puhtast kullast. Steffeny kiirustas väravani ja lükkas värava lahti. Nähtavale tuli midagi, mis ajas tüdruku šokeeringusse. Värav oli kõik põlenud, lagunenud ja inimtühi. Võis näha paljudes kohtades verd ja surnud inimesi.
„Mis toimub?” Küsis Jack samuti. Ta silmad läksid suuremaks, sest isegi temale oli see kohutav vaate pilt. Viimati räägiti sellest, kui fantastilisest kõrbe linnast, kuhu minnes jääb sulle parimad mälestused. Samuti oli see kõige turvalisem linn. See vaatepilt ei kinnitanud seda ültse. Steffeny pööras pilgu allapoole. Ta nägi seal Ricki ja Rickiga kaasas olevat kuulajat. Ta võpatas ja pööras pilgu enda kaamlite juurde. Neist eemal oli veel kaks kaamlit.
„Kuidas ma ei märganud neid kaamleid?” Ei saanud Steffeny aru. Raputades pead, ruttas ta trepist alla.
„Mis toimub?” Küsis Steffeny kohe Rickilt, nii et Rickil polnud isegi aega küsida ‚Mis sa siin teed?’
„Ma ei tea. Kui me siia saabusime, oli sama olukord, mis praegugi. Pealegi, me ei saabunud just väga kaua aega tagasi.” Lausus Rick. Jack kõndis trepist alla, endal naeratas nägu peas „Tundub, et siin on keegi tugev.” Rick ohkas ainult selle peale.
„Mis te siin teete?” Küsis Rick peagi Steffenylt ja Jackilt.
„Meil oli missioon siin. Pidime ühe paki Eedeni aeda toimetama. Kogu info pidime siit saama. Kuidas on lood teiega?” Vastas Steffeny Jacki eest ja küsis kohe uue küsimuse.
„Meie pidime ühte inimest kaitsma teel Eedeni aeda.” Lausus Rick ja vajus kergelt mõteisse.
„Midagi ei klapi.” Lausus nüüd Jack. Nii Steffeny kui Rick võpatasid, kui kuulsid Jacki suust neid sõnu.
„Sul on siiski mõtlemine olemas?” Küsis Rick üllatusega.
„Veel üks sõna ja ma lõigun su viiludeks.” Lausus Jack vihasema tooniga.
„Hai, hai. Jajah.” Lausus ta alguses jaapanlase moodi ja kordas sedasama omas keels üle.
„Üks varjant on see, et meid saadeti meelega siia, teades juba, et linn on hävitatud, või siis see, kes niinimetatult ‚tellis’ abi siia, teadis juba ammu sellest hävitustööst ja meelitas meid siia lõksu.” Lausus Jack mõtteis „Või see hävitati sell ajal, kui me tulime siia linna poole.” Lisas poiss juurde.
„Aga tundub, et see on alles tehtud.” Lausus Steffeny järsku „Mõnes majas põleb ikka veel tuli.” Lisas ta juurde. Kõik noogutasid.

Jack ohkas ja hakkas trepist veel rohkem allapoole minema.
„Kuhu sa lähed?” Küsis Rick kohe.
„Otsin ellujääjaid, et saada selle tobeda informatsiooni kätte. Ma ei usu, et kõik kes siin vedelevad, on surnud.” Lausus Jack ausalt ja kohe ära.
„Me peaksime kah otsima.” Pomises Steffeny selle peale. Kõik, kes seal olid noogutasid. Nad hargnesid ja läksid ellujääjaid otsima.

„Neetud. Pea valutab.” Tuli peale mõne aja möödumist, väravate tagant pomin. Tegemist oli Nickiga, kes ikka veel oli kaamli seljas. Kui ta silmad avas, ehmatas ta nii hullult, et libistas end meelega kaamli seljast maha. Ainuke erinevus oli see, et ta kukkus pikali. Ta hakkas kohe köhima suhu läinud liiva välja.
„Neetud.” Pomises poiss ja hõõrus korra silmi. Peagi avas ta silmad. Pilk oli alguses udune, kuid see läks järjest selgemaks.
„Mida hekki?” Küsis poiss endalt. Ta oli sissepääsu juures ja ta ei vedelenudki enam kõrbes. Ta pilk läks kaamlile. Ta luges kokku 5 kaamlit. See pidi tähendama, et Rick, Steffeny, Jack ja kaks kuulajat olid siin linnas juba.
„Nad oleksid võinud vähemalt mu mingisse kõrtsi tirida...” Lausus Jack pahaselt, kui läks läbi värava. Ka tema nägi seda kohutavat vaatepilti, kuidas kõik majad on ainult varemetes.
„Mis juhtus?” Küsis poiss vaikselt ja ei näinud mitte ühtki inimest. Linn oli väga suur, kuid ometi ei olnud mitte ühtki hinge näha. Poiss hakkas mööda linna peateed kõndima. Peatee oli lagunenud ja liivane. Kõndinud tükk aega, märkas ta suuremat platsi, kus vedeles väga palju laipu. Samal ajal oli keset platsi kaev. Ta kõndis kaevule lähedamale ja märkas, et kaevust vesi ikka veel jooksis. Heaks juhuks ei puudutanud ta seda vett, kuna see võis olla mürgitatud. Ta kõndis lähima inimeseni ja lükkas ta teistpidi, et näha ta nägu. Üllatuseks märkas ta ainult noort nägu, mis oli üleni verine. Nick lasi järsult inimese lahti ja oksendas enda ette maha. See pilt oli kole olnud. Poiss teadis nüüd kindlalt, et need inimesed olid surnud üsna alles. Poiss ohkas ja kõndis edasi mööda suurt tänavat.

„Neetud. Kõik on surnud.” Lausus kuskil kaugemas nurgas Steffeny. Ta kõndis mööda linnaäärsemat tänavat, ning vaatas ringi. Ta teadis, et tegemist võis olla kas ninjade töö, Roberti töö, villide töö, või mõne tugeva ninja töö. Tüdruk vaatas ringi ja ohkas. Tema pilk läks vasakule, et näha kõrvaltänavaid. Hetkeks nägi, kuidas keegi jooksis sealt mööda. Steffeny karjus kohe „OOTA” Ta hakkas järgi jooksma. Ta tõukas end lähimale katusele ja järgmisena hüppas katuselt katusele. Nähes ühte tumeda mantliga inimest, kellel oli kapuuts ka peas, hüppas Steffeny tolle ette. „Oodake palun.” Lausus ta. Jooksja jäi seisma. Ta hakkas tagasi jooksma, kuid Steffeny tõukas ja lendas uuesti naise ette.
„PALUN TEID. Ärge jooksme. Me oleme pärit Domusest. Meid palgati, et me siia tuleksime.” Lausus Steffeny ruttu ja tõmbas taskust ühe hõbedase märgi. Väikest kastu jooksja vaatas seda ja jooksis järgmisena Steffeny juurde ja kallistas teda. Kapuuts vajus peast ära ja nähtavale tuli väikene tüdruk. Kohe oli näha olnud, et tegemist oli väikema isikuga, kuid Steffeny ei saanud kohe aru, et see oli nii väikene tüdruk. „Tahan Emme juurde.” Lausus väikene tüdruk. Steffeny naeratas. Tal oli hea meel, et siin oli veel elusolijaid. Steffeny kükitas ja lausus „Ole nüüd paigal. Ma teen väikese kontrolli.” Ta pani oma sõrme tütarlapse otsaette ja väis näha, kuidas sinised väikesed kiires käisid üle tüdruku keha, mida tüdruk ei saanud arugi. Steffeni teadis nüüd, et tegemist ei ole Villiga.
„Kas on veel teisi ellujääjaid? On teil mingi koht, kuhu kõik ellujääjad kogunevad?” Küsis Steffeny väikse tüdruku käest. Väike tüdruk noogutas selle peale.
„On küll. Kas tädi tahab, et ma näitaksin talle seda kohta?” küsis tüdruk. Steffeny noogutas „Siis tule kaasa.” Ta hakkas tädi korra tõmbama teatud suunda, Steffeny järgnes temale.