Kuu valvab sinu üle. (26. Osa; Lõpetatud!)

Nonii.

Sille on tagasi uue jutuga. Ma ei suuda hetkel aru saada, kas see on üks "resurfaced" idee või asi, mis mul tõesti ainult täna hommikul pähe hüppas. Alguses oli ta suhteliselt ilmetu, aga vaikselt kogunesid selle ümber detailid ja inimeste iseloomud ning keskkond.

Ma ei tea kui rahul ma esimese osaga olen. Tundub olevat kuiv, lühike ka. Sissejuhatav. Samas meeldis see mulle piisavalt, et ma tunneksin vajadust seda siia üles panna.

Mul pole õrna aimugi kui pikk see tuleb. Mul pole õrna aimugi, kas ma seda veel homme kirjutadagi viitsin... Elame, näeme, kas saan hoo sisse...

Loodan, et meeldib!

KUU VALVAB SINU ÜLE

Eestis elab ligikaudu üks miljon kolmsada nelikümmend tuhat inimest, neist nelisada kaks tuhat kuussada kaheksakümmend üheksa inimest, ehk ümmarguselt kolmkümmend protsenti Eestis elavatest inimestest, on koondunud Tallinnasse. Viieteistkümne- kuni üheksateistkümneaastaseid tüdrukuid on Tallinnas kümme tuhat viissada kakskümmend üheksa, samas vanuses poisse aga kümme tuhat seitsesada kuuskümmend üks. Tallinna elanikkonnast on vaid viiskümmend kaks koma kaks protsenti eestlased. Tähendab, et umbes pooled noored ei jaga teistega sama verd.

***

Janek:

’Tülpinud’ on vist kõige õigem sõna kirjeldamaks mu hetkeolekut. Istun oma voodis, läpakas süles ning selg laisalt vastu seina toetatud. Mu käed on juba nii kaua elutult mu külgedel lebanud, et nad karjuvad liikumise järele. Mu kõrvad on tuimad sellest ähkimisest ja oigamisest, mis kõrvaklappidest kostub. Mu silmad on juba liiga palju näinud seda sama naist laskmas sellel samal mehel end tagant panna.

Ohkan ning tirin klapid kõrvast ära. Hõõrun oma paksude prilliklaaside taga olevaid punsunud silmi ning vaatan ekraanivalguses oma käekella. Pool kaheksa õhtul. Kaugeltki mitte magamamineku aeg, kuid samas ka kaugelt mitte aeg, mil midagi erilist teha viitsiks.

Ajan end püsti ning teen eksperimenteerivalt käteringe. Painutan ja sirutan ükshaaval oma sõrmi ning tunnetan, kuidas tuimus neist vaikselt kaduma hakkab. Haaran voodilt oma sülearvuti ning istun sellega oma laua taha. Murran šokolaaditahvlist tükikese ning lasen sel suus sulada.

Otsin arvutist üles jazz’i kausta ning sukeldun oma tugitooli, et seda nautida. Sulen silmad, kuid nagu alati, hakkavad mind siis kummitama ebavajalikud mõtted ja ihad. Hammustan huulde ning tunnen, kuidas suu verega täitub. Hingan sügavalt sisse ja avan silmad.

Ma olen võimeline häkkima arvutisse, mille omaniku nime ma tean. Ma olen võimeline seal tekitama kaose: ma võin kustutada faile, installida viiruseid, lugeda vestlusi... Ma olen võimeline võõra arvuti vaid paari sekundiga formattima... kui ma sel mõtet näeks. Kuid hävitades arvuti, millele ma juba kord olen enda jaoks juurdepääsu taganud, nullin ma oma töö – seal poleks midagi vaadata.

Ja nagunii olen ma viimasel ajal leidnud uue hobi.

Avan enda loodud programmi ning kõhklen hetke. Ehku peale häkkimine... on mõttetu, kui sul on eesmärk. Minul pole ühtegi eesmärki peale meelelahutuse.

Ma sain selle mõtte paar kuud tagasi ühest foorumist. Veebikaamera, ühendatuna arvutiga, on selle osa, selle riistvara. Sama kergesti kontrollitav kui mistahes teine arvuti komponent. Ja annab vahel palju parema piike jälgimisaluse ellu.

See on uskumatu, mis inimestel kõik arvutis ka pole. Tundide kaupa huvitavat uurimist. Pildid, videod, meilid... Täiesti teine maailm.

Lasen võimalustel enda silme eest läbi joosta ning peatun ühel suvalisel IP-aadressil. Mu šansid on nelikümmend viis/viiskümmend viis, et ma leian arvuti tagant naiskasutaja; kolmkümmend kolm/kuuskümmend seitse, et kasutaja on arvutiga ühendanud veebikaamera; ja ma ei viitsi arvutada kui suur on võimalus, et leitud isik on viieteistkümne kuni üheksateistkümne aasta vanune tüdruk, kes elab Tallinnas.

Kümme minutit hiljem tean, et tegu on keskealise mehega.

Kindlustan juurdepääsu järgmiseks korraks ning lülitan arvuti pettunult välja.

Algus oli, jah, rõve, aga huvitama hakkas, mis edasi juhtub.

uut!

Tärru. - Endiselt armastan su pikki ja sisukaid kommentaare! janek on... jamh. Kas just pohhuist aga... Tead, see jutt jättis mulle endale ka halva meki suhu. kas just selle rõve-mitte-rõve koha pärast, kuid miski selles on, mis mind tõsiselt härib... sisulise koha pealt. Ja üldse... netisuhtlustega tuleb ÜLIettevaatlik olla.

kcissy - kohe saad teada. ;D

Keiti - aitäh. :)

LittleStar - :)

EITC. - Ennustusi on alati tore lugeda.

Uus osa siis. Lühike. Ma ei tea, palju veel selliseid jupatseid tuleb... kuni tegevus käima ei lükku, on seda raske teha. Üks-kaks sellist törkat veel ehk. Ja siis LOODETAVASTI läheb tegevuseks. Mulle ei meeldi Janeki vaatevinklist kirjutada... jutt jääb kuivaks. Mulle ei meeldi sellised inimesed nagu tema.


2. Osa

Janek:

Silmitsen rahulolevalt arvutiekraani. Sellised hetked on ootamist ja vaeva väärt. Lõpuks ometi leidsin ma teismelise tüdruku, kellel on arvuti ja veebikaamera ning kes elab Tallinnas.

Hetkel on tüdruku blondid juuksed ta näo ette vajunud. Ta kirjutab midagi oma vihikusse. Arvatavasti kodutöö, sest tal on ekool lahti.

Tüdruk pole ei kena ega kole, kuskil vahepeal. Pigem kena. Ta tuba on askeetlikult sisustatud, kuid ma eeldan, et kusagil nurga taga on ka telekas või midagi taolist. Ühte pilti ei sobi kokku lauaarvuti, voodi ja kirjutuslaud. Voodi ja kirjutuslaud, jah. Voodi, kirjutuslaud ja lauaarvuti, ei. Viimane nõuaks rohkem sisustust.

Tema vaatamine pole hetkel eriti põnev, seega sean end mõnusalt tema meili, kodutöid, ja kõiksugu faile lugema. Lasen pilgu üle tema MSNi kontaktlistist ning kirjutan endale üles tema paroolid. Soliidsuse mõttes jätan pangaarve tsekkamata. Jõuab.

Pooleteise tunni pärast on mul võimalik temast kokku panna terve ankeet, mis näeb välja umbes niisugune:

Nimi: Anett Kuusik.

Vanus: 17,5 aastat.

Sünniaeg ja -koht: 17.07.92, Pelgulinna sünnitusmaja.

Pere: Elab isaga (Kalev Kuusik), kes on emast (Sirje Laube) lahutatud. Väike õde (Anna Kuusik) elab ema ja tema uue abikaasaga. Koduloomaks on beethovenlane Musti.

Elukoht: Suurejärve 7, Nõmme, Tallinn, Harjumaa, Eesti.

Kool: VHK, 11. klass, hinded on enamjaolt viied, eeskujulik õpilane. Osalenud olümpiaadidel ja spordivõistlustel.

Vaba aeg: Jooksmine, korvpall, poiss-sõber.

Poiss-sõber: Ahti Kuningas, 18 aastat vana, VHK 12. klass. Armastab ujuda ja jalgpalli mängida.

Sobiv paarike.

Lasen ekraanile taas oma kodutööde kohale kummardunud Aneti ning vaatan teda mõtlikult. Viga tal pole... ajusid paistab olevat...

Naeratan ning võtan ette oma MSNi.

Vaatame, kuidas sina survele vastu pead.

Janek hakkab teda MSN-is ahistama?

uut !

Mulle küll Janek meeldib.. ;D
Ja , normaalne osa..
Tahaks hullult teada, mis juhtuma hakkab .
uutuuutuuut!

Prsh. Ma kartsin midagi palju hullemat. Kust otsast see algus rõve oli? Tavapärane asi meeste elus. Okei.. mitte päris nii, et sul see video pähe kulub võibolla.. Samas, kes teab.

Prsh.

Ee.. Kõik räägivad mu mõtteid siin. Kuigi ma ei usu, et nad läbi hakkavad saama. Ma arvan, et mingid jamad on neil just.

Uut.

kcissy. - Elame, näeme. ;D

Keiti. - kohe saadki.

bbrit . - aitäh! :) Ideed tulevad... lampi. Tuleb mingi algne asi, areneb edasi... Milliseid jutte sa mul veel siis lugenud oled peale Korteri?

Tärru. - Hmm... Ma lihtsalt vaatasin oma toas ringi, (A) Nüüd, kus ma mõtteis teiste sõprade tubasid silme eest läbi lasen, siis telekat ja videomakki ja musakeskust ja DVDd jms neil kõigil vist tõesti pole. (Ma pidasin neid lisadena silmas. )

Ja internetti võib minu arust võrrelda röntgeniga. Siin tehakse meid ja teeme end ise ikka niivõrd haavatavaks. Alustame koolidest... klassinimekirjad on vist igal pool, siis mõnes kohas on ka klassipildid (TG-l nt) üleval. Üles pannakse ürituste pilte... Protokollitakse iga su samm. Võistlused, kohad, punktid... Vahest peame me blogi... Meil on orkutid, rate'd, facebook'id... kuhu me ise paneme igasugust infot üles. Privaatsussätted privaatsussäteteks kui võetakse sõbraks absull kõik soovijad. Delfi on haige koht. Ma mingi 12aastasena suhtlesin mingi 18aastase kutiga. (Foorumis olime koos.) Ja siis ma olin ikka täiega kiindunud tasse. xD Ta ei nõustunud mulle perk. nime ega midagi ütlema. Ja siis võtsin kätte ja kümne minutiga oli mul tänu Delfile olemas ta perekonna nimi ja kodune telefoninumber ja ta ema mobiilinumber ja isegi kodune aadress. Ja ma muidugi ladusin kõik oma teadmised ette talle. xD Ta ehmus päris ära. (Siiamaani suhtleme tglt, kuigi mitte enam nii tihedalt. Ülikool + see, et meil pole tglt kunagi millestki erilisest rääkida olnud. ) Meie perel on näiteks nii, et isa ei ole lubanud me telefoninumbrit enam telefonikataloogidesse ka panna. Sp ei ole delfis ka. Vähemalt ma pole leidnud. Ja näiteks see sama foorumgi, kus me hetkel oleme. Me räägime endast nii palju, usaldame nii palju. MSNid, elukohad, igast isiklikud asjad... Ja kui tuleb siis keegi pahatahtlik...

EITC. - Janek... ma ei taha ta iseloomu ja põhjuste ja asjade kohta eriti rääkida. Ma tahan, et see jutu sees välja tuleks... kui ma suudan selle välja paistma panna ja teie aru saate.

Käro. - Uuuuut.


Haaah. Mul nii hea tuju! See osa on pühendatud mulle ja Kärole, TG au ülevalhoidjatele. Ja K@tule, kes täna TG aud üleval ei saanud hoida ja vaevleb praegu kodus maiteamillekäes. Ja see osa on ka Ingridile (spring), kes hoidis ka täna oma kooli au üleval.

Selle kõige puhul veidi pikem osa.


3. Osa

Anett:

Ekraanile ilmub aken, kus mul palutakse kontaktlisti aktsepteerida keegi madno91@hotmail.com, kelle ekraaninimi on Janar. Kõhklen hetke, üritades meenutada mõnda Janarit, keda ma tean, kuid ebaedust sõltumata aktsepteerin kutse. Mida halba see ikka teha võib? Uued tutvused on alati teretulnud.

Ma ei jõua veel bioloogiaõpiku juurde tagasigi pöörduda kui uus vestlusaken ekraani allservas plinkima hakkab. Lahvatan näost punaseks ning klikkan sellel ettevaatlikult. Displayl on punane Opel. Kes ta küll on...?

Äkki olen ma koolis kellelegi Janarile silma jäänud... ja nüüd ta tahab suhelda. Noh, kahju küll, mul on poiss olemas. Kuid see ei tähenda, et niisama sõbrad ei saaks olla...

Janar says:
Tsau.
’net. says:
Tsau... tean ma sind?
Janar says:
Ei.

Hmm. Närin alahuult ning jälgin hetke vestlust, kuid Janar ei jätka seda.

’net. says:
Eeh... tead sina mind?
Janar says:
Nüüdsest tean.
’net. says:
Okk.

Lasen vestlusakna alla ja pöördun tagasi oma õpiku juurde. Homme on tulemas kontrolltöö aju funktsioonide peale ja ma tõesti peaks õppima. Pealegi on see Janar väga lakooniline. Tema lisas, tema rääkigu. Ma tahaksin küsida, kust tema mind teab või kust ta mu MSNi sai, kuid miski hoiab mind tagasi. Salapära...?

Turtsatan paljalt selle mõtte peale ning vaatan pingsalt aju ehitust ja mis, kus ja kuidas töötab.

Vestlus plingib.

Lükkan bioloogia õpiku eemale ning vaatan, mida Janar mulle kirjutanud on.

Janar says:
Millega tegeled ka?

Kergitan kulmi. Ma vihkan, kui seda küsitakse. Täielik pidur. Eriti nõme on see, et kui sa vahelduseks viitsidki midagi enamat kui ns kirjutada, kirjutab keegi teine ns ja sa tunned ennast vastikult, sest sina olid nii korralik ja abivalmis ja tema vastas nagu täielik idioot. Paneb arutlema, kas see vestluspartnerit üldse huvitabki.

Kas see, mis ma teen, huvitab janarit?

’net. says:
Sulle vastamisega.
’net. says:
Üldiselt ma vihkan seda kui niimoodi küsitakse. See on nõme. Midagi muud polegi rääkida? Vahest on nii, et vestlus koosnebki iga poole tunni tagant üksteise apdeitimisest. Igav.

Vajutan enterile ning jään vastust ootama. Kui ta järgmine kord ka seda sama asja küsib, läheb asi kurjaks kätte. Esimese korra võib veel andestada.

Heidan pilgu oma bioloogiaõpikule, seejärel kellale. Pool üksteist õhtul. Ohkan ning võtan õpiku kätte, et see kohe Janari pärast käest panna.

Janar says:
Jah, nõustun. Aga tead, sinuga on raske ühist jututeemat leida kui ma sust midagi ei tea. Sellisel juhtumil alustataksegi hetketegevuste jagamisega. Kui sa näiteks... joonistad, saan mina küsida, et mida ja kas sulle meeldib joonistada ning kas sa joonistad hästi. Võib-olla on sul pildid kusagil netis üleval... Kui sa ütled, et... loed, saan küsida, mida, kas meeldib, palju üleüldiselt loed, mida üldiselt loed. Kui sa näiteks... õpid, saan küsida, et mida. Seejärel saame me rääkida koolist. Õpetajatest, lemmikõppeainetest, naljakatest juhtumitest. Kui sa sätid õue minema, saan ma uurida, kuhu sa minemas oled ja kellega. Niimoodi saan ma rohkem sinu vaba aja kohta teada. Ja selle kõige produkt on, et ma järgmine kord juba tean, mida muud küsida ja milli
Janar says:
millisel jututeemal vestlust edasi arendada.
Vot tak.

Eeh... Wow. Loen ta teksti veel korra läbi. Niimoodi ma polegi asjale varem mõelnud. Janaril on... oma point.

’net. says:
Selge. Siis peale seda korda enam sellist küsimust ei tule?
Janar says:
Ei saa garanteerida, sest vaata, ühe tegevusega ma ei saa su kohta kõike teadma.

Naeratan.

’net. says:
Sa siis tahad mu kohta kõike teada?
Janar says:
Miks ei peaks tahtma?!

Naeratan veelgi tobedamalt ning otsustan alla anda. Jutt juba jookseb.

’net. says:
Hetkel ma räägin sinuga ja õpin bioloogia kontrolltööks.
Janar says:
Vot nii. See juba läheb. Kas sulle meeldib bioloogia, millised su bioloogia hinded on? Kuidas su booloogiaõpetaja on?
Janar says:
bioloogia*
’net. says:
Bioloogia on huvitav, kuid seda on elunõme õppida. Tead ju küll, kui vastik on neid igasugu väikseid fakte pähe õppida, et äkki õpetaja küsib seda, äkki toda. Iseendale teed küll üldpildi selgeks, kuid kui sul tulevikus bioloogiat vaja ei lähe, siis sa ju süvitsi ei õpi. Õpetaja pärast õpin süvitsi. Õpetaja on tore, nooremapoolne naine. Paari teemaga on tal nägu tulipunane. No comments.
’net. says:
Sa üldse käid koolis või midagi? Vana sa oled?
Janar says:
18, kahe kuu pärast 19. Märtsis.
Janar says:
Ise?

Kui ma järgmine kord kella vaatan, näitab see juba poolt kahteteist õhtul. Ägan ning vaatan oma õpiku poole. Üks hinne siia-sinna... Hommikul ja enne tundi jõuab veel vaadata. Panen äratuse varasemaks...

Kuulan maja hääli, kuid ei kuule midagi. Isegi Musti on vist magama jäänud. Kuigi ta on suur õuekoer, laseme me tal vahel toas magada. Praegused talved on ikka liig külmad, et päevad ja ööd väljas olla.

Ahti vestlusaken lööb ette ning ma hammustan huulde, kui ta küsib, kuidas siis nii, et ma veel ei maga. Ma ei taha talle Janarist rääkida. Mitte, et Ahti armukadetseks või ma ise põeks midagi... aga lihtsalt. Nii palju kui ma tean, võib Janar homme mu elust kadunud olla. Ja kadunuks jääda. Ta pole midagi kindlat ja seega ei tunne ma ka vajadust temast kõigile hõisata.

Aht! says:
Musi, miks voodis pole?
’net. says:
Ääh... Venis pikemaks. Mõtlesingi just minna... Homme bioloogias töö ka ja... jamh.
’net. says:
Ise?
Aht! says:
Valvan oma armsama und. (:
Aht! says:
Aga mine nüüd! Homme näeme. (;
Aht! says:
Ööd. (L)
’net. says:
Und. (S)

Hingan sügavalt välja. Ma oleksin talle juba peaaegu valetanud, et bioloogia hoidis üleval... Raputan ägedalt pead ning ütlen Janarile head aega.

Ma ei oota ta vastust ära, vaid login kohe välja.

Noh aga... paar päeva ju ikkagi! xD See ka paus... mingis mõttes... mis sest, et tavaliselt osadevahelised pausid kipuvad nii pikad olema.

Teie kooli leht on... unique.

niii tore :) kaks osa päevas

ja aina paremaks läheb ahti võiks hästi armukadedaks muutuda...

uuuut!

meie kooli lehel ka pole nimekirju väljas

Mida see uuuuuut seal minu kommentaari vastuses pidi tähendama?

Ma lugesin umbes kolm korda läbi ja mõtlesin, millega ma jälle hakkama sain ja siis tuli olümpiaad meelde.


UUUT!

Edit. Osa kohta peaks ka rääkima ehk? Mulle meeldib mitmest vaatevinklist kirjutatud lood. Mulle meeldib, et Anett'i kuti nimi pole mingi nunnu või üliäge nagu Rasmus või Chris vms. Lihtsalt Ahti. Reaalne. Ahti.

Ja siis ma tahan uut. Aa ma mainisin seda juba

kcissy - ma juba tunnen süümekaid, et kaks osa päevas. xD A kui mul olemas, ss ma ei suuda seda ülespanemata ka jätta.

Käro - Ma osatasin sind. Ei osanud muud öelda. xD Ja... jah. Aasta-kaks tagasi oleks mul kõik nimed mingisugused ilged inglisepärased ja uhked olnud. Aga nüüd armastan ma lihtsaid nimesid.

Mulle meeldis see millegipärast, et selles msni vestluses olid mingid kirjavead ja nende parandamised jms. Annab veel rohkem reaalsust juurde.

Ja mulle üldiselt ka väga meeldib ja uut tahan ka.

Anett peabki korralik olema. Ta on Anett. Kõik Anett'id on korralikud. Anet'id aga..

Aga tegelikult selles suht point ongi. Bad boy, good girl.. Equals LAAVLAAVLAAV



Mm. Mulle meeldisid ka need kirjavead msnivestluses. Jap. Seda ma tahtsin ka kirjutada. Ma teadsin, et midagi oli veel, kui ma enne kommentaari kirjutasin.

Mu sõrmed on valusad. Nii juhtub kui a'la kaks tundi järjest üht lugu lihtsalt mängida ja mängida ja mängida.

Andantino on loo nimi. YouTube it! ()

Minu meelest on Anett just sellise mässumeelse tüdruku nimi.. xD
Ja mulle meeldis ka see parandus msnis...
ja muidugi meeldis mulle terve osa samuti. väga tore.
uut!!

Sa oled lahe,
Ja, ee.. ma olen pool mike goldwini ka läbi lugenud ;D
ja neid su üheosalisi jutte
aga miks Janek järsku Janariks muutus ? ;D
jaaa, põnev,
uuuut!

Jaaaa... SEDA ma panin ka tähele, et nimi muutus. Aga ma olin liiga laisk, et üles kerida ja kontrollida.

Ja ma tean ee.. Kolme Anett'i, kes on korralikud ja kahte Anet'i, kes on.. mitte nii korralikud.