Boys Next Door[lõpetatud!]

Nomaeitea, mul hakkas ühel õhtul lihtsalt igav Ma ei tea veel, mis sellest jutust välja tuleb ja see pole kohe kindlasti üks mu parimatest ideedest, aga eks me näe Paluks siis ka natuke kriitikat.
**
I


Millest mõtleksite teie, kui teie naabermaja ootamatult tühjaks jääks?
Ma võin teile öelda, millest ma EI mõelnud. Näiteks ei mõelnud ma sellele, miks mu naabrid keset septembrit kellelegi sõnagi ütlemata asjad kokku pakkisid ja minema kihutasid. Ma ei mõelnud ka sellele, miks politsei järgmisel päeval terve tänava sulges ning pommirühm maja läbi sööstis otsima. Need olid eilsed uudised, eilsed skandaalid, mis enam kedagi ei huvitanud.
Ma mõtlesin vaid sellele, kellest saavad meie uued naabrid. Variante oli lõputult. Eelkõige lootsin ma, et minu kõrvalmajja kolib kobe noormees, kes on fotomodell ja kellel pole veel tüdruksõpra. See on vist iga vaba tüdruku unelm, kui sa juhuslikult ei juhtu olema lesbi, kes ootab suurima rõõmuga, et saabub trikoos Pamela Anderson. Või veel parem, Pamela Anderson ilma trikoota.
Kulus rohkem kui nädal, enne kui suur valge kolimiauto lõpuks meie tänavale sisse keeras ja maja ees peatuma jäi. Ma surusin oma näo nii tugevasti vastu oma toa aknaklaasi, et tegin endale peaaegu haiget. Kõige mõttekam oleks olnud aken avada ja lihtsalt pea välja pista, kuid sellega oleksin ma saatnud kõigile vaid ühe signaali: vaadake mind, ma olen uudishimutsev pubekas!
Nägin ähmaselt autost välja astumas nelja kogu, kuid klaas, mille ma uduseks olin ajanud, varjas kõik ülejäänu. Mulle oli selge, et kui ma tahan oma uute naabritega lähemalt tutvust teha, ei jää mul muud üle, kui õhtul läbi astuda.
Ootasin kella viieni, kuid mitte nii kaua, et kodust väljudes töölt tulevate vanematega kokku põrgata, ning sammusin seejärel kergelt vabisevatel jalgadel kõrvalmaja juurde. Helistasin uksekella ning jäin hingetuna ootama.
Noormees, kes ukse avas, oleks löönud pahviks iga tüdruku ja miks mitte ka mõne kuti. Tal olid rabavalt hallid silmad, heleblondid juuksed ning ta oli vaid kergelt päevitanud, jäädes pigem kahvatupoolseks. Tundsin, kuidas mu pulss lakke tõuseb.
Nähes mind uksel seismas, kortsutas noormees kulmu. „Mida sa tahad?“ küsis ta häälel, mis ei olnud sugugi tema välimusega kooskõlas. Teisisõnu: see ei olnud kena, vaid mõru ja ebaviisakas. „Keegi pole sind siia kutsunud.“ Neelasin selle tillukese solvangu alla ning püüdsin naeratada. „Tere! Mina olen Ann, teie uus naaber, ja ma tulin selleks, et öelda teile tere tulemast meie naabruskonda!“ Uus kulmukortsutus. „Noh, sa ütlesid selle ära. Palun hakka nüüd minema!“ Ning ette hoiatamata võttis ta hoogu, et uks mu nina all kinni virutada. „Oota!“ üritasin ma olla nii sõbralik kui võimalik ning surusin impulsi ajel käe ukse vahele. „Ma mõtlesin, et...ma tulen hetkeks sisse!“ „Ma käskisin sul kaduda!“ ütles ta ning tundus üsna vihane olevat. „Kas sa ei saanud sellest aru?“ Oi-oi-oi. Niipalju siis ühe ilusa sõpruse algusest. Ma olin suutnud oma uue naabri esimese kahe sekundiga, mis ma teda tundsin, vihale ajada. Ning ma polnud isegi tema nime teada saanud. Vaene mina.
„Nüüd ole nii kena ja tõmba uttu, enne kui ma su välja viskan!“ ütles ta kurjakuulutavalt. „Ma ei taha, et ta sind näeks!“
Sellest viimasest lausest piisas, et mind paigale naelutada. „Kes mind näha ei tohi?“ küsisin uudishimulikult, teadmata, et saan hetk hiljem oma küsimusele vastuse.
Trepimademel seisis esimese poisi identne koopia - loodetavasti mitte kloon - ning vaatas mind uurivalt. Kõigest kahe sekundiga oli ta juba minuni jõudnud, lükates teise poisi - kes oli ilma mingi esmapilgul ilmneva kahtluseta tema kaksikvend - küünarnukiga kõrvale.
„Vabandust, et mu vend võõraste vastu nii ebaviisakas on,“ lausus ta mahedalt, kinnitades mu arvamust nende sugulussidemete kohta, ning suudles ilma mingi hoiatuseta mu kätt, mille ma tervituseks välja olin sirutanud. „Ta ei ole kunagi osanud võõrastega suhelda.“ Ta muheles. „Sa ütlesid, et su nimi on Ann?“ Noogutasin. „Ma elan teie kõrvalmajas.“ „Mul on hea meel, et me endale nii kena naabritüdruku oleme saanud,“ sõnas ta ning naeratas, paljastades oma lumivalge hambarea. „Kas sa tahaksid sisse astuda, et me saaksime sind paremini tundma õppida?“ Olin juba õnnest nõrkemas, kuid teise poisi kuri näoilme peatas mu.
„Ma palusin tal just lahkuda, Ebril,“ ütles ta oma vennale nii teraval toonil, kui vähegi võimalik oli. „Ta ei tule sisse.“ „Ann, kas sa tahaksid sisse astuda?“ vaatas Ebriliks nimetatud noormees mind uurivalt. „Või soovid lahkuda?“ Neelatasin, teadmata, mida ma tegema peaksin. Oleksin nii meeleldi koos kaksikutega aega veetnud ja neid paremini tundma õppinud, kuid tajusin, et sisse astumine külvaks nende vahel vaid vaenu.
„Ma arvan, et on kõige parem, kui ma praegu minema hakkan.“ „Astu mingi teine päev läbi,“ lausus Ebril naerdes ning patsutas oma venda õlale. „Ma vean kihla, et Embryl oleks su seltskonna üle väga hea meel.“
Embryks nimetatud noormees tegi vastikusgrimassi, kui venna käsi ta õlga puudutas, ning pilk tema silmis ütles mulle vaid üht. Samahästi oleks ta võinud karjuda „Ma ei taha sind enam kunagi näha!“
Lehvitasin neile ebalevalt ning marssisin minema. Uks minu selja taga sulgus pauguga ning sellele järgnes tige mütsatus, justkui oleks keegi trepist alla kukkunud. Judistasin end ja kinnitasin endale, et kujutasin seda endale vaid ette.
Maja sissesõidutee kõrval seisid pikka kasvu mees ja naine ning vaatasid tuimal ilmel maja poole. Viipasin neile sõbralikult käega, kuid nad ei vastanud mu viipele. Nad isegi ei naeratanud. Polnud raske arvata, kellelt Embry oma iseloomu oli pärinud.
Ebril ja Embry...Embry ja Ebril. Olin sunnitud tunnistama, et tegemist ei olnud just kõige tavalisemate nimedega. Salamisi mõtlesin, mis nende vanemate nimed on, ning ma ei oleks sugugi imestanud, kui ta isa oleks end näiteks Elvisena tutvustanud. Ma mõtlen, see ei ole ju võimatu, või kuidas? Lõppude lõpuks oli Elvis Presley ikkagi üks möödunud sajandi suurimatest iidolitest.
Marssisin trepist üles oma tuppa ning sulgesin vaikselt enda järel ukse. Tundsin end natuke alandatuna. Ma olin püüdnud kõigest heanaaberlikku suhtumist ilmutada, kuid Embry oli suutnud mu tuju ära rikkuda. Kelleks ta end pidas, et mu vastu nii vastik oli? Ta on minust maksimaalselt ühe aasta vanem ning ma võin uhkusega öelda, et ei ole oma viieteistkümne eluaasta jooksul kordagi kedagi temasugust kohanud. Kedagi nii ilusat...ja nii võimatult keerulist. Keerulist ja juukseid katkuma panevat.
Tõusin toolilt ning hakkasin kardinat ette tõmbama, kui miski mind peatas. Ma tajusin, kuidas keegi mind jälgib ning tundsin, kuidas mu keha läbib külmavärin. Lasin kardina lahti ning vaatasin areldi aknast välja, ka seekord seda avamata.
Embry seisis oma toas, selg vastu ust, ning hoidis parema käega oma põsest kinni. Tema silmad tundusid kaugusesse vaatavat, kuid ma teadsin, et need olid minule kinnitunud. Julgesin käe tõsta ja talle lehvitada, et anda märku, et olen tema vaatlemisest teadlik. Ta ei lehvitanud mulle vastu. Ta isegi ei naeratanud, kuigi ma ei oodanudki seda. Olin juba talle selga pööramas ja uuesti kardinast haaramast, et selle ette tõmbamisega uuele katsele minna, kui märkasin silmanurgast liikumist ning peatusin.
Embry huuled liikusid ning ta tundus midagi pomisevat. Otsisin oma terava pilguga tema kaaslast, kellele tema sõnad suunatud olid, kuid peale Embry ei olnud toas kedagi. Ta rääkis omaette.
Suutmata oma pilku temalt ära pöörata, jälgisin ma paari minuti jooksul, kuidas ta lakkamatult ühte ja sama fraasi korrutas, justkui sõltuks sellest ta elu. Alles siis, kui mu vanemate auto maja ees peatus, suutsin end tema lummusest lahti kiskuda ja kardina ette tõmmata.
Peale õhtusööki kulus mitu tundi, enne kui ma taas oma tuppa naasin ning, tundes kummalist kiusatust, nihutasin kardinat pisut eest ning vaatasin aknast välja.
Embry seisis endiselt oma toas ning pomises midagi, nagu ei oleks ta viimaste tundide jooksul kordagi kohalt liikunud. Pilgutasin silmi, lootuses, et ta kaob, kuid ta jäi paigale ega ilmutanud vähimatki soovi lahkuda. Tol hetkel meenutas ta mulle kuju, mida ma kord muuseumis näinud olin. Kuid kujul polnud huuli, mis pimeduses liikusid.
Libistasin endale öösärgi selga ning heitsin voodisse, kuulates end ümbritsevat vaikust. See oli nii kummaline, nii petlik. Sulgesin silmad ja üritasin uinuda, kuid ei suutnud. Tundus, nagu oleks keegi mulle kõrva sosistanud, ning sõnad „Päästa mind!“, mis end ootamatult mu pähe olid istutanud, kajasid petlikus vaikuses rohkem kui sada korda järjest.
Tol hetkel ma veel ei mõistnud, et kõrvalmaja naabritega pole kõik korras, kuid peagi pidin ma seda teada saama.

Mmm, megahea.
Kriitikat eiole.
uut

Isssand.
See... see... see... no ma ei oska midagi öelda ka enam. xD
KOHUTAVALT huvitav.
Embry on raudselt mingi imelik. Ja imelikud on armsad.
Aaaaaah...
Palun RUTTU uut !

Tsiteerin: :

Noormees, kes ukse avas, oleks löönud pahviks iga tüdruku ja miks mitte ka mõne kuti. Tal olid rabavalt hallid silmad, heleblondid juuksed ning ta oli vaid kergelt päevitanud, jäädes pigem kahvatupoolseks.

KYAA



Okei. Back to the topic.
Super. Suurepärane. Üks koht oli imelik. Kui Ann end tutvustas ja ütles, et ta on nende "uus naabritüdruk", jäi mulje, nagu oleks tema ja mitte need poisid sinna alles kolinud.

Jube ka veidi. See lõpp. Ma ootan megalt järge igastahes.

Tore, et teile meeldib

See uue naabritüdruku koht oli näpukas, aga ma ei viitsi seda praegu parandada xD Ning mis vampiirijuttu puutub, siis ma luban, et vampiirijuttu sellest ei tule. Ausõna
**
II

Kaks tundi hiljem äratas mind naabermaja hoovist kostuv kopsimine. Üritasin kõigest väest oma virgumist vältida ning katsin pea padjaga, kuid ei suutnud enam uuesti magama jääda. Ning õuest kostev müra ei näidanud vähimaidki lõppemise märke. Kas kellelgi oli tõepoolest tulnud imeline mõte keset ööd ehitama hakata?
Ma tõusin aeglaselt, võtsin laualt patsikummi ning tõmbasin oma pikad juuksed kokku, enne kui julgesin oma toast väljuda. Astusin ettevaatlikult trepist alla, andes endast parima, et mitte kedagi äratada, haarasin köögiriiulilt taskulambi ning hiilisin välja, olles eelnevalt lahtised kingad oma paljaste jalgade otsa torganud.
Tõmbasin kopsud õhku täis, lülitasin taskulambi sisse ning astusin pimedasse öösse, palvetades, et kuskil ei luuraks vampiiri ega libahunti. Mul polnud nimelt teritatud vaia käepärast.
Olgu, ma tegin vaid nalja. Vampiirid teadupärast eeslinnades ei ela ning loomapolitsei on libahuntide invasiooni juba ammu peatanud.
Taskulambiga ümbrust valgustades lippasin ma naabrite tagaaeda, kust kostev toksimine üha valjemaks muutus.
Helid, mis mu und olid seganud, tulid naabrite vana ja lagunenud kuuri poolt. Niipalju kui mina tean, oli see vana ja lagunenud juba siis, kui mu vanemad sellele tänavale kolisid ning praguseks polnud sellest järel midagi muud kui puhas sara. Selles saras aga, mis minu oletuste järgi iga hetk kellelegi kaela pidi kukkuma, käis vilgas tegevus. Ma võtsin kogu oma julguse kokku, paotasin ust ning suunasin valgusvihu kuuri sisemusse.
Embry kükitas kuuri tagaseina ääres puust kasti kohal ning oli nii tõsiselt selle sisu läbi otsimisse süvenenud, et peaaegu ei märganudki mind enda selja taga seismas. Ta reageeris alles siis, kui ma demonstratiivselt köhatasin, ning sugugi mitte sõbralikult, nagu ma juba tema selga nähes aimanud olin.
„Kustuta see valgus ära!“ haugatas ta ebameeldivalt ning pani käe silmade ette, andes mulle mõista, et valgus häirib teda. Ohkasin ja kustutasin valguse. Embry vaatas mind tigedalt, viskas millegi, mille ta kastist välja oli kaevanud, sinna tagasi ning toppis käed taskusse.
„Mida sa minust tahad?“ küsis ta, tundudes korraga sugugi enam mitte vihasena, nagu ta alguses oli, ning ma kahtlustasin, et olin ta millegi suhtes uudishimulikuks muutunud. „Ma mäletan, et andsin sulle väga selgesti mõista, et sa ei ole siia majja teretulnud. Ma arvasin, et sa mõistad, et ma pidasin selle all silmas ka maja juurde kuuluvat ülejäänud territooriumi, ning ometi oled sa siin. Kas sa oled ehk kurt või niisama loll?“ „Ära arvagi, et ma tulin siia mingist isiklikust huvist sinu vastu,“ nähvasin talle vastu, kuna mulle ei meeldi, kui keegi mind kurdiks ja lolliks nimetab. „Ma ronisin voodist välja vaid selleks, et sulle öelda, et öö ei ole kuuri koristamiseks kõige parem aeg. Mõned inimesed tahavad magada ja sinu kopsimine segab neid!“ „Ehk siis, ma segasin sind,“ lausus Embry, kes ei tundunud sellest sugugi häiritud olevat. „Tüüpiline tüdruk. Eks maga kõrvatroppidega, kui iga väiksem krõps su und rikub!“ „Võib-olla pöördun ma naabrivalvesse,“ ütlesin juba omajagu ärritunult. „Mitte mina ei ole see, kes midagi ette peab võtma. Sina pead oma öised tegevused lõpetama!“ „Ma ei saa mitte midagi lõpetada!“ käratas Embry, tehes mulle selgeks, et minu argumendid ning ähvardused naabrivalvele häirimisest teatamise kohta ei mõjunud talle karvavõrdki. „Kas sa arvad, et ma müttan öösel kuuris seetõttu, et ma seda niiväga armastan?“ Mul ei jäänud muud üle, kui õlgu kehitada. „Ilmselt mitte. Aga miks siis?“ „Sest öö on ainus aeg, mil ma tegutseda saan!“ lausus ta ning vaatas mulle tõsiselt otsa. „Mõistad?“ Üritasin naeratada, kuid see ei kukkunud mul just eriti hästi välja. Ei, ma ei mõistnud. „Miks sa ainult öösel tegutseda saad?“ pärisin ma. „Sest öösel ta magab,“ pomises Embry ning heitis häiritud pilgu maja poole. Vaatasin instinktiivselt temaga samas suunas, peaaegu arvates, et keegi meid jälgib, kuid maja kõik aknad olid pimedad. „Kes on see tema, kes öösel magab?“ Ta surus huuled kramplikult kokku, kuid ei vastanud mulle. Vihastades, et ta mind ignoreerida julges, lülitasin taskulambi sisse ning lasin talle terve valangu valgust näkku.
Mind šokeeris, mida ma nägin. Embry põse peal, mida ma teda varem kinni hoidmas olin näinud, laiutas rusikasuurune sinikas.
„Kustuta see kuradi valgus ära, ma ütlesin sulle!“ kähvas ta, taibates väga hästi, mida ma vaatan, ning trügis minust mööda. „Ning tule sealt ära või ma panen su kuuri luku taha.“ Tormasin koheselt kuurist välja, kuna mitte mingil juhul ei meeldi mulle see, kui mind kuskile kinni ähvardatakse panna.
„Mis sinuga juhtus?“ küsisin ma hämmeldunult, kui Embry kuuri ukse haaki pani. Ta ei vaadanud mulle otsa, vaid põrnitses oma tossuninasid. „Midagi. Ma lihtsalt kukkusin. Kas ma pean selleks sinult luba küsima?“ Raputasin pead ning mulle meenus müts, mida olin Embryst ja Ebrilist lahkudes kuulnud, müts, mis kõlas nii, nagu oleks keegi trepist alla kukkunud. Tõenäoliselt rääkis Embry tõtt, ning miks pidanudki ta valetama? Kuigi ta oli poiss, oli tal samavõrd õigus kohmakas olla kui igal teisel inimolendil.
„Olgu, ma unun, et sa kukkusid,“ sõnasin ma, kuid vaatasin teda endiselt kahtlustavalt. Ta ei vastanud ikka veel mu pilgule. „Sa ütlesid, et saad tegutseda ainult öösel, kuna öösel ta magab,“ pöördusin ettevaatlikult vana teema juurde tagasi, taskulambi nupuga plõksides. „Kes on see tema, kes magab?“ „Ma ei saa seda sulle öelda,“ pomises ta ning korraga oli tema hääl poole vähem ebameeldiv kui enne. Sellesse oli segatud killuke hirmu. „Ma ei saa sulle seda öelda. See on ohtlik.“ „Mis on nii ohtlik, et su keset ööd kuuri kolama ajab?“ uurisin ma uudishimulikult. „Kas sul on mingi suur saladus, mida sa varjata tahad? Oma ema, isa, isegi oma venna Ebrili eest?“
Embry astus mulle sammukese lähemale ning ma taganesin vaistlikult, peljates hetkeks, et ta kavatseb mind lüüa, kuna ta käsi tõmbus alateadlikult rusikasse. „Ära nimeta seda nime,“ urises ta raevukalt. „Ära nimeta seda nime.“ Kortsutasin üllatunult kulmu. „Ebril on su vend. Miks ma tema nime nimetada ei tohiks?“
Ette hoiatamata krabas Embry mu öösärgi kraest – päris hea saavutus, arvestades seda, et olin enda arvates olnud piisavalt ettevaatlik, et mitte tema haardeulatusse sattuda – ning sihtis mind sõrmega. „Kuula mind,“ palus ta. „Ma ei tea, mis mulje sulle meie esmakohtumisel jäi, aga Ebril...Ebril ei ole mu vend. Mul ei ole venda.“ „Aga ta ütles...“ „Mul ei ole venda!“ kordas Embry kähedalt. Seejärel pööras ta mulle selja ning marssis minema, oma maja poole. „Oleks parem, kui sa viimaks aru saaksid, et see koht ei ole sinu jaoks,“ sisistas ta. „Kui ma sind ühe korra veel oma maal nägema peaksin, panen aia peale okastraadi!“ Nende sõnade järel kadus ta majja ning lukustas ukse.
Seisin hämmeldunult kuuri ees. Mida Embry mulle ometi öelda tahtis? Raputasin mõistmatult pead ning sammusin tagasi oma maja, oma sooja voodi poole. Kindlasti oli sellele kõigele mingi loogiline seletus. Ilmselt oli Embry vaimse puudega. Küllap seepärast Ebril ütleski, et Embry ei ole kunagi võõrastega suhelda osanud.
Niiviisi mõtteid mõlgutades põrkasin ma koridoris kokku oma isaga.
„Kas sa käisid öösel väljas?“ küsis ta imestunult. Noogutasin. „Naabrid tekitasid müra. Ma käisin neid korrale kutsumas.“ Jutustasin isale lühidalt sellest, kuidas Embry kuuris kolistanud oli. Isa vangutas vaid pead. „Ma kohtasin tema vanemaid,“ lausus ta. „Nad tundusid väga meeldivad inimesed olevat. Vaiksed, muidugi, aga ega kõik ei peagi jutupaunikud olema. Kui mõelda, et neil on selline veider laps...“ Ta naeris oma habemesse, mis on minu arvestuste järgi vähemalt viisteist sentimeetrit pikk. „Ma loodan, et nad mingit Dunwichi jõletist ei kasvata.“ Noogutasin taas ning üritasin sellele variandile mitte mõelda. „Dunwichi jõletis“ on üks vähestest õudusjuttudest, mis mu viieteistkümneaastasena veel judisema võtab ning ma ei leidnud sugugi, et oleks tark seda enne magamaminekut meenutada. Kõmpisin trepist aeglaselt üles, mõeldes Embry arusaamatutele sõnadele, ning pugesin voodisse. Tuld ma ära ei kustutanud, kuna Embry jutus oli midagi, mis mind häiris ning põlvist nõrgaks võttis.

Oeeh.
Nii armas. :) See kuuri värk, ma mõtlen. Noh, et ta öösel, pimedas niimoodi sinna läks... ohh.
Ja kahju, et Ebril ta vend pole. Ma ei tea küll, miks, aga... on. xD
Ikka veel huvitav, huvitav.
UUUT ! :)

niiiiiii hea
nagu mingi ... oleks see raamta

Aah, sa ei või nii segaseks ajada kõike, ma tahan megalt, megalt edasi lugeda. Tõsiselt hea, mulle meeldib hullumoodi su keelekasutus lihtsalt.
Parimm.

Tänud
Ning mis asjade segaseks ajamisse puutub, siis asjad alles hakkavad segaseks minema
**
III

Järgmisel päeval oli mul õnn Embryt ning Ebrilit koolis kohata. Üllatus-üllatus, me oleme klassikaaslased! Kui õpetaja klassiuksest sisse marssis ja meile teatas, et me saame endale kaks uut klassivenda, ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. Kuigi ma alguses arvasin, et seda ei juhtu, olid need loomulikult Embry ja Ebril. Kuidas saakski minu õnne juures teisiti olla?
Embry nägi klassi ees seistes välja sama turris kui siis, kui ma teda esmakordselt nägin, ning ma julgesin juba vaikselt ennustada, et ta ei leia selles klassis ühtegi sõpra. Ebril seevastu lausa kiirgas sõbralikkust ning mulle jäi mulje, et tal õnnestus kõigest paari naeratuse abiga võita nii mõnigi süda. Lisaks sellele tundus ta olevat väga rõõmus, et minuga ühte klassi on sattunud, ning istus kõhklemata minu kõrval olevale vabale kohale. Õieti oli see koht vaba vaid seetõttu, et mu pinginaaber hiljuti grippi nakatus, kuid ma ei hakanud seda Ebrilile ütlema ning nautisin tema seltskonda.
„Milline rõõm, Ann, et me nii kiiresti uuesti kohtume,“ lausus ta ning surus laua all mu kätt. „Rõõm on minupoolne,“ kohmasin ma ning teesklesin, et kuulan õpetaja juttu. Tegelikult mõtlesin ma pingsalt sellele, mida Embry mulle öelnud oli. Ikka veel ei suutnud ma tema sõnadest sotti saada. Kui vahetund algas, vaatasin ma klassis otsivalt ringi. Mul oli kindel plaan Embryga paar sõna vahetada, kuid ta oli kadunud kui tina tuhka ning nii ei jäänud mul muud üle, kui lahkuda klassist koos Ebriliga. Tema hea tuju oli nakkav ning piisas juba viiest minutist, et panna mind unustama kõike, mida Embry mulle öelnud oli.
Kui ta aga peale kellahelinat koos ülejäänud õpilastega klassi ei naasnud, tabas mind väike mure. Veerand tundi tiksus mööda ning ta polnud ikka veel tagasi. Olles paar minutit kaalunud, mida ma ette peaksin võtma, küsisin ma lõpuks õpetajalt tualetiloa ning suundusin klassist välja koridori Embryt otsima.
Ma leidsin ta raamatukogust. Ta istus laua taga, põlvedel mingi paks raamat, ning juba ta näost oli näha, et kuigi ta üritab teksti lugemisele keskenduda, see tal ei õnnestu. „Hei, Embry,“ ütlesin sõbralikult ning istusin tema kõrvale. Ta saatis mulle tigeda pilgu, justkui pahandades, et ma teda segasin. „Kas sa tunnis ei peaks olema?“ küsisin ma. „Kas sa ise ei peaks?“ küsis ta ninakusega, mida ma tema juures juba tavapäraseks olin hakanud pidama. „Ma küsisin esimesena,“ sõnasin ning vaatasin teda oma läbitungiva pilguga. „Ma olen, kus iganes ma olla tahan,“ vastas ta.
„Ma arvan, et esialgu ei saa sa seda veel endale lubada,“ vastasin ma. „Sa oled alles tund aega selles koolis käinud ning juba pragu tunnist poppi visates ei ole sul kuidagi võimalik heasse nimekirja saada.“
„Siis on hea, et ma ei kavatsegi kuskile nimekirja saada,“ lausus ta teravalt ning tegi käega tõrjuva liigutuse, justkui lootes, et see mu lahkuma paneb. Seejärel süvenes ta taas raamatusse.
„Mida sa loed?“ küsisin ma, hakates juba vaikselt huvi tundma, mis teda tundi tulemast takistab. Ta norsatas põlglikult, tehes ebameeldiva grimassi, kuid ulatas siis mulle raamatu, mida ta lugenud oli. See oli „Luuletusi ja poeeme,“ autoriks George Gordon Byron. Kirtsutasin nina. Milline poiss tänapäeval veel luulet loeb? Tundus, et olin just ühe leidnud. „Miks sa midagi sellist loed?“ küsisin. Ta põrnitses mind, nagu oleksin ma puudega.
„Meeldib, noh. Kas selles on midagi veidrat või?“ „Natuke,“ tunnistasin ausalt. „Sa hiilid tunnist kõrvale selleks, et raamatukogus luulet lugeda...“ „Ega ma selle pärast ei hiili,“ lausus ta ning lajatas raamatu lauale. Tundus, et minu pidev tüütamine pani ta selle vastu huvi kaotama. „Ma lihtsalt ei suuda olla koos selle klassitäie idiootidega! Nad on nii lühinägelikud, ning sina oled üks nende hulgast!“ Ta ninasõõrmed paisusid vihast ning mulle meenus, kuidas ta eile öösel mu öösärki krabanud oli. Meenus ka see, millistele järeldustele ma jõudnud olin. Embry praegune käitumine ainult kinnitas neid. Jah, tal oli kohe kindlasti midagi viga.
„Mida need lühinägelikud idioodid siis nägema peaksid, et sa neid enam idiootideks ei peaks?“ küsisin ma, ning ilmselt oli see põhjendatud küsimus, kuna Embry tundus selle üle tõsiselt järele mõtlevat.
„Mida sina näed, kui Ebrilit vaatad?“ küsis ta lõpus.
Ma hingasin sügavalt sisse, tema küsimust mõistmata. „Mida ma nägema peaksin?“ ei saanud ma aru. „Ma näen seda, mida kõik teised. Ta on väga kena noormees.“ Jah, kohe kindlasti ei pidanud ma selle välja ütlemist kohatuks. Isegi pime oleks ju seda märganud.
Embry virutas rusikad lauale. „Ma arvasingi seda,“ pomises ta. „Ma arvasingi. Kui sa vaid näeksid tema tõelist olemust...“
Ta hammustas huulde. „Mis Ebrili tõelisel olemusel viga on?“ olin ma hämmeldunud. „Kui sa vaid näeksid...“ kogeles Embry püsti tõustes, kuid vakatas.
Ebril seisis raamatukogu uksel ning vaatas meie poole. Oli selge, et ta oli meid juba märganud. Hetk hiljem hakkaski ta meie poole tulema, ning mulle ei jäänud märkamata, kuidas Embry põlved silmaga nähtava jõnksu tegid. Ta vajus jõuetuna toolile.
„Ma hakkasin muretsema, kuhu te kadusite,“ lausus Ebril ning naeratas, „ja ma otsustasin teid otsima tulla. Kas veetsite hästi aega?“ Noogutasin ning uurisin, kas Ebrili välimuse juures on ehk mõni miinus, mida ma varem märganud polnud. Mõni arm, mõni kombits? Ma ei leidnud ühtegi.
„Jah, meil oli väga tore,“ valetasin. „Kas tulid meiega liituma?“ Ebril raputas naerdes pead. „Kahjuks ei. Ma tulin teid tundi tagasi viima. Õpetaja juba igatseb teie järele. Ta tahab uut teemat alustada, kuid ei saa seda ilma teieta teha ning seepärast oleks patt kauem viivitada.“ Ta ulatas mulle oma käe, et mind püsti aidata, ning olles vaimustatud sellisest viiskast käitumisest, mida viimasel ajal poiste hulgas nii harva kohtab, võtsin selle vastu.. Embry suunurk tõmbles tülgastusest, kui Ebrili käsi mu nahka puudutas. Ebril pakkus ka talle oma kätt, kuid Embry tõukas selle eemale, nagu oleks see teda põletanud, ning sisises õelalt, mispeale loobus Ebril igasugustest katsetest teda puudutada.
Hetk enne seda, kui me klassi sisenesime, surus ta mu taskusse kokkukägardatud paberi. Ma lasin Ebrilil ja Embryl enda ees klassi siseneda ning harutasin paberi lahti, et enne piinakambrisse naasmist sellele pilk heita. Tegemist oli luulekogu tiitellehega. Oleksin meeleldi Embryt noominud, et ta raamatust lehe välja oli rebinud, kuid mu tähelepanu köitis sellele kirjutatud sõnum.

Täna peale südaööd kuuri juures. Ole kohal. Ma näitan sulle midagi, mida sa mitte kunagi unustada ei suuda.

Kägardasin paberi uuesti kokku ning toppisin selle taskusse tagasi. Seejärel sisenesin ma klassi, vabandasin viivituse pärast ning istusin oma kohale Ebrili kõrval. Viskasin korraks pilgu ka Embryle, kes tagumises pingis oleskles, kuid ta ei vaadanud minu poole ning teeskles õpikusse süvenemist.
Polnud lootustki, et ma enne südaööd temaga jutuotsa peale saan ning kummalisel kombel hakkas mul üha rohkem tekkima tunne, et oleks parem, kui seda ei juhtuski. Minus hakkas aeglaselt pead tõstma ohutunne, mis vaikselt, kuid siiski märgatavalt häirekella helistas.

Me likez it. :]
Mulle ka meeldib su sõnastus ja loodan, et uus osa tuleb varsti :)

KRIITIKA:
UUT JA LÕIKE.

MUIDU HEA!

Miks sa asjad veelgi keerulisemaks ajad? XD
Ma tahan teada, mis sellel kuradi Ebrilil viga on... Ja tal on KINDLASTI midagi viga, sest ta on see ülisõbralik ja... ja kena ja... ja tore ja... üldse... äge.
Aga Embry on siiski imelik. Ja seetõttu ikka veel armas. :)
Ohh... ma tahan uuut !

Tsiteerin: :

Mõni arm, mõni kombits? Ma ei leidnud ühtegi.

HAHA. *Naerukramp*
Armastan seda juttu, pealkiri on ka super.

Igatahes, mul on juba üks suur idee, mis mulle seoses kolmanda osaga pähe tuli. Aga mulle väääga meeldib. Tahan teada, kas saab siis nii, nagu ma arvan, või mitte.
KIIRELT UUUT!

Elamused on kohutavad! (heas mõttes)

Olgu, ma paljastan siis, mis Ebrilil esialgu viga tundub olevat
**
IV


Õhtul sadas ning kui ma kuuri juurde marssisin, lõin automaatselt lahti ka suure vihmavarju. Kellele ikka märjaks saamine meeldiks?
Olgu, Embryle kindlasti. Ta seisis kuuri ees, kõndides murul edasi-tagasi, ning oli selgelt läbimärg. Kuuvalguses oleks võinud teda peaaegu jumalikuks pidada, kuid õnneks teadsin ma, milline tõbras ta on ning ei hakanud sellega vaeva nägema.
„Sul peab olema väga hea põhjus, et mind siia kutsuda,“ ütlesin ma talle tervituse asemel, „sest sellise ilmaga ei roni ükski normaalne inimene toast välja!“ Ta kortsutas kulmu, kuid ei hakanud minuga vaidlema. „Hea, et sa tulid,“ ütles ta vaikselt ja peaaegu inimlikul toonil. „Ma ei oleks seda kauem üksinda kannatada suutnud.“
Ta ulatas mulle mingi väikese riidesse mähitud pambu. Kõheldes võtsin selle vastu ning harutasin selle lahti. Selle sees olid prillid. Mitte sellised prillid, nagu inimesed praegu kannavad, vaid sellised, mis kuulusid Teise Maailmasõja ajal hävituslendurite varustusse.
„Pane need ette,“ lausus ta käskival toonil.

Tema käsu kummalisust eirates panin prillid ette, soovimata isegi mõelda, milline ma nendega välja võisin näha. Mul ei olnud mingit kavatsust veel oma vanaema koopiaks muutuda, kuid ma kahtlustasin, et just teda ma meenutan.
„Vaata mulle otsa,“ sõnas Embry. „Vaata mulle otsa ning jäta meelde, millisena sa mind näed. Sul läheb seda vaja.“
„Sa oled hull,“ ütlesin ma otsekoheselt. „Sa lubasid, et näitad mulle midagi, mida ma kunagi unustada ei suuda, kuid praegu olen ma vaid sind näinud, ning nagu sellest veel vähe oleks, pean ma sinu vaatamiseks ka mingeid rõvedaid prille kandma. Kas see on sinu meelest aus?“
„Iga asja jaoks on oma aeg,“ pomises Embry ning ma ootasin, et ta iga hetk minu putukaliku välimuse üle naerma puhkeb. Ta ei teinud seda, vaid põrnitses mind tõsiselt, nagu ei suudaks ta kunagi naeratada. Võib-olla ei olnud naeratamine kunagi tema leivanumbrite hulka kuulunud, ma ei võinud seda kindlalt väita. Tol hetkel olin ma teda tundnud vaid umbes ühe päeva pluss paar tähtsusetut tundi.
Hetkel, kui Embry oma pilgu sekundiks kõrvale suunas, rebisin ma prillid eest ning toppisin kiiresti taskusse. Olgem ausad, need olid ikka neetult koledad. Õnneks aga ei märganud Embry midagi.
Ta vaatas närviliselt kella ja köhis kurgu puhtaks. „Lähme sisse,“ lausus ta maja poole osutades. „Kohe näed, mida ma näidata lubasin.“

Ma hakkan juba aimama, mida te arvama hakkate, ning teil on selleks täielik õigus. Poiss, keda ma vaevalt kaks päeva tunnen ning kes on minuga käitunud kui ebaviisakuse võrdkuju, kutsub mind öösel oma majja sisse, ning ma järgnen, tõrkumata. Kõlab mahlaselt? Tegelikult olin ma pipragaasi taskusse peitnud, juhuks kui Embry üritab teha midagi mulle vastumeelset, näiteks mind pimedasse kappi lükata või mis veel hullem, hakata enda riideid seljast ära võtma. Või siis minu omi.
Maja oli kottpime ning ma valmistusin juba halvimaks. Embry tundus mu hirme kinnitavat, võttes mul käest ning mind enda järel juhtides. „Tule,“ ütles ta vaikselt. „Me lähme teisele korrusele.“ Järgnesin talle nagu lambuke, üritades otsustada, milline on kõige parem hetk pipragaasi haaramiseks ja pudeli tema näkku tühjendamiseks.
Ta juhtis mu kitsasse tuppa, mis mulle koheselt raamatukogu meenutas. Toa kardinad ei olnud ette tõmmatud ning kuuvalgus langes maast laeni kõrguvatele riiulitele, mis olid äärest ääreni raamatutega täidetud. Ainus ese, mis vihjas, et toas elab inimene, oli akna all paiknev voodi. Pingutasin silmi, et hämaras paremini näha ning taipasin, et voodis lamab keegi.

Tundsin ära Ebrili heleda juuksepahmaka. Tema blondid juuksesalgud, mis ta nägu varjasid, langesid muretult padjale, tekitades minus küsimuse, mis tunne oleks oma käega neist läbi tõmmata.
Embry pigistas endiselt mu kätt ning ma ei mõelnud sekundikski sellele, kui veider kogu situatsioon oli. Ma mõtlen, Embry oli mu keset ööd oma venna magamistuppa viinud. Miks ta seda tegi? See oli esimene küsimus, mille ma endale esitama oleksin pidanud, kuid ma ei teinud seda, vaid lihtsalt jõllitasin tuimalt Ebrilit, olles tema välimusest lummatud, ning ignoreerides täielikult fakti, et Embry ikka veel mu kätt pigistas.
Ühel hetkel lasi Embry mind lahti. Ilma sõnagi lausumata pistis ta käe mu taskusse, kuhu olin pannud prillid, mille ta mulle varem andnud oli, ning pani need mulle ettevaatlikult ette.
Pilgutasin klaaside taga silmi. Kui nende prillide eesmärk oli mind pimedas paremini nägema panna, siis see ei toiminud. Ma nägin sama halvasti kui varemgi.

Viskasin pilgu Ebrili voodi poole, olles veendunud, et ei näe teda sugugi selgemini kui tavaliselt, ning sel hetkel tundsin ma, kuidas kogu mu maailm korraga seisma jääb. Piltlikult öeldes, veri mu soontes tarretus, kurku tõusis nutt ja kõhus keeras iiveldus. Piltlikult öeldes. Reaalselt oli mu pea täiesti tühi.
Voodis, kus alles minut tagasi oli lamanud Ebril, üks kõige kenamatest poistest, keda ma iial näinud olin, lebas võika kalasoomusega kaetud peaaegu vormitu tomp, mille ümber hõõgus helendav lima. Ebrili nägu polnud peaaegu võimalik ära tunda. Tal puudus täielikult nina, mille asemel keerles tema kolmas silm ning tema suu asemel haigutas vormitu auk, mis mõjus hirmuäratavamalt kui mõne pensionäri sissevajunud suulagi. Kui ta hingas, väljus tema suust pahvakas rohelist, lehkavat auru, mis tema väärastunud keha kohale hõljuma jäi ning terve toa õhu korraga paksuks muutis. Tema käed, mida ma alles hommikul rõõmsalt surunud olin, lebasid ta keha kõrval, meenutades hülge loibi ning tema teki vahelt tolknes välja midagi, mida julgesin sabaks pidada. Tema otsaesisel olid kaks silmaga nähtavat müksu, mis meenutasid Saatana sarvejuppe.
Ebril oli koletis. Minu naaber oli koletis.

Pöörasin end ümber, kartes paaniliselt, et ka Embry on muutunud koletiseks, kuid mu kartus oli asjatu. Embry oli ikka veel inimene.
„See on Ebrili tõeline olemus,“ lausus ta mulle süngelt otsa vaadates.
Tahtsin talle midagi öelda, kuid sel hetkel, kui ma rääkimiseks suu avasin, sai õudus minust võitu ning ma kaotasin teadvuse, prantsatades ebagraatsiliselt põrandale. Milline õnnis hetk.
**
Ma toibusin umbes kolm minutit hiljem, kui Embry pudeli nuuskpiiritust mu nina alla asetas.
Ma ei lamanud enam põrandal, vaid tema voodis. Kohe kindlasti ei olnud ma plaaninud sinna välja jõuda, kuid hetkel olin ma Embryle väga tänulik. Põrandal oleks olnud palju ebamugavam.
„Mis...mis ta on?“ kogelesin ma niipea, kui tundsin, et taas rääkida suudan. Embry istus mu kõrvale, haaras mu käe ja pigistas seda. Ma ei tea, keda ta selle žestiga veenda üritas, kas mind või ennast. Tema käepigistus ütles, et kõik on korras. Tegelikult ei olnud.

„Ma ei tea,“ vastas ta ning tema hääles kajas kõige puhtam lootusetus. „Kui ma vaid teaksin. Ta ilmus välja kolm aastat tagasi ning lõi illusiooni sellest, et ta on alati mu perekonda kuulunud. Ühel päeval oli mu pea täis mälestusi meie ühisest lapsepõlvest ning ma ei tajunud kordagi, et midagi on valesti. Ma olin sügavalt veendunud, et Ebril on mu kaksikvend. Minu vanemate jaoks oli ta sama palju nende poeg kui midagi ning ka nemad ei tundunud taipavat, et tema juures on midagi valesti. Juhuse läbi vabanesin ma kaks nädalat tagasi sellest illusioonist. Ma ei tea, kuidas see juhtus...kuid ühel hetkel teadsin ma, et Ebril ei ole mu vend. Et mul ei ole kunagi venda olnud. Peab tunnistama, et ma olin rohkem šokeeritud kui sina. Koguni nii šokeeritud, et ma üritasin Ebrilit tappa. Kahjuks ma ebaõnnestusin, kuna meie...minu vanemad astusid vahele. Nad arvasid, et ma olen hulluks läinud, et niimoodi oma venna elu kallale kipun...mu isa oleks äärepealt politsei kutsunud. Peale seda ei olnud pikka juttu. Me pakkisime kogu oma elamise kaasa ning tulime siia. Nad lootsid, et see on mulle hea, kuid ma kardan, et nad eksivad. Mulle oleks hea vaid see, kui Ebril lahkuks.“

Esimest korda hingas ta oma monoloogi jooksul sisse. „Ma ei tea, kust Ebril tuli, kuid ma tean vaid ühte: ta keeldub ära minemast, kuigi ta ei kuulu siia maailma. Ann...ma ei tea enam, kelle teise poole pöörduda. Sa pead mind aitama. Ma kavatsen Ebrili tappa ja sina pead mind selles aitama.“
Noogutasin peaaegu tuimalt, surudes alla iiveldust ning tajumist, et olen kohtunud oma isikliku Dunwichi jõletisega. Kes Ebril ometi oli? Kas tegemist võis olla deemoniga? Kuigi olin alati deemonite olemasolusse uskunud, oleksin ma nüüd, pärast selle kohutava vaatepildi nägemist, seda ka pimesi teinud. Muidugi, seda vaid eeldusel, et Ebril tõepoolest deemon oli. Ta võis seda olla, kuid ta võis seda ka mitte olla. Oli vaid üks asi, mille peale ma mürki võisin võtta: miskit kurja hakkas sündima.
Oli aeg õudusjuttudesse uskuma hakata, sest ma olin ühes osaline.

Võttis täiesti teise pöörde . Vahepeal olin ma juba arvanud , et viga on Embrys, ning ta on ka vampiir , ning üritab tüdrukut endast eemale tõugata , kuid hakkab teda armastama jms . Igatahes, mulle meeldis , et see sellise pöörde võttis . Ning endiselt suppper . (:

Awww... See kõik on nii armas mu meelest.
Ebril ka. Vist. Natuke. Mitte...
Eeh. Aaaga... mis prillid need olid ?! Ma tahan ka siukseid.
Hästi tore oleks avastada, et minu vennad on ka Ebrili planeedilt.
Oeh.
Kõige ägedam oli see, kui Embry ta käest kinni võttis. Ja see, et ta Embry voodis toibus.
Aa, ja see viimane lause... Barbossa ütles seda, kui ma ei eksi, eks ?
Barbossa tsitaadid on lahedad.
Ohh, ma tahan uuuuuuut !

Äh. Ma lootsin ikkagist, et ta on lahe. Ja tore. Ja nunnu.
And he can't kill his brother! I mean, three years!

Pealkiri ka ei luba seda. Ausalt. Mulle meeldib ta ikkagi ja ma kujutan teda ilusti ette.

Kuna V osa on suhteliselt kahtlane, panen ma VI osa ka kohe üles. Ütleme nii, et selles, kes on paha ja kes mitte, saab varsti selgust. Praegu aga...on Ann suures jamas xD
**

V

Toas levis rasva ja kõrbenud kassikarvade paks lehk. Taaskord oli Patrik end unustanud ning pliidile magama jäänud.

Nende sõnadega algas Ebrili muinasjutt. See oli meie kirjanduse kodutöö: kirjutage muinasjutt. Mina, endastkimõista, seda ei teinud, sest pärast eelmist ööd oleksin ma suutnud oma pastakast välja pigistada vaid õudusi. Õnneks polnud ma ainus, kes oma kodust tööd ära ei olnud teinud: ka Embry oli otsustanud oma kirjanikuannet mitte proovile panna. Õpetaja laitis meid mõlemat avalikult ning jagas Ebrilile kuhjaga kiitust. Ta leidis, et Ebril on kirjutanud klassi parima muinasjutu. Ilmselt on koletised meist, vaestest tavainimestest, tunduvalt andekamad.
Söögivahetunni ajal tabas mind üks üllatus, mille ma meeleldi vahele oleksin jätnud. Ma koorisin südamerahuga banaani, mille ma kodust kaasa olin võtnud, kui Ebril mulle ootamatult õlale koputas. „Kas sa oled hõivatud?“ küsis ta ja naeratas.

Palju ei puudunud, et mu silmad oleks pealuust välja hüpanud, kui ma talle otsa vaatasin. Tema inimnäkku. Läks vaja kogu tahtejõudu, et sundida mind meenutama, milline ta tegelikult oli.
Neelatasin ning panin banaani käest. „Võimalik. Mis siis?“ Ta tõmbas oma käed taskust välja ning asetas rinnale risti. „Ma tahaksin sinuga paar sõna rääkida.“ Ma vaatasin abiotsivalt ringi, lootes, et Embry on läheduses, kuid teda polnud kusagil näha ning oli selge, et ta oleks tõepoolest olnud ainus, kellel on vastuväiteid selle suhtes, et ma kena kutiga juttu puhun.
Tõusin püsti ja järgnesin Ebrilile. Ta juhtis mu kolmanda korruse pööningutrepi juurde ning võttis ühel tolmusel astmel istet.
„Ma tean, mida sa eile tegid,“ lausus ta, ning see kõlas väga filmilikult. Umbes nagu „ma tean, mida sa eelmisel suvel tegid,“ ainult selle vahega, et jutt ei käinud suvest, vaid eilsest.
Mu kõhus läks külmaks. Ebril teadis, et ma olin tema magamistoas käinud ning kõik ülejäänu oli tema jaoks juba ammugi selge. Ebril teadis, et ma tean. Mul ei olnud mingit mõtet süütukest teeselda.
„Jah, ma käisin tõepoolest su magamistoas,“ ütlesin ma ilma keerutamata, lootuses, et ta mind selle avalduse peale ei mõrva. See ei oleks olnud arukas, kuna pool sööklat nägi meid koos lahkumas.
„Sa siis tead?“ Ta ohkas. „Sa siis tead, milline ma olen?“ „Koletis,“ ütlesin ma otsekoheselt. „Deemon.“ Selles viimases ei olnud ma muidugi kindel, aga ma soovisin näha, kuidas Ebrili näoilme selle avalduse peale muutub.
Ebril raputas pead ja naeris, kuid mitte rõõmsalt, vaid kuidagi nukralt. Kuidagi embrylikult.

„Sa pead mind deemoniks? Ma kardan, et sa eksid. Deemoneid pole olemas ning isegi kui on, ei ole nad midagi enamat kui koletised. Ma olen kõike muud kui koletis. Kas sa arvad tõesti, et mind loodi koletiseks?“
„Aga,“ püüdsin ma vaielda, „ma nägin sind. Ma nägin...“
„Sa nägid vaid seda, mida sulle näidata taheti,“ lausus ta, „ning ma ei saa sind kuidagi süüdistada. Tea, et oma silm ei ole alati kuningas. Sellel, mida sa eile öösel nägid, on mitu põhjust.“
„Nimeta mulle mõni,“ ütlesin ma, pettunud, et Ebril mu deemoniteooria nii enesekindlalt tagasi lükkas, eriti arvestades seda, kui hea see oli „ning vaatame, kas ma jään neid uskuma.“
„Esiteks: Embry tahtis, et sa seda näeksid.“ Noogutasin. See oli kahtlemata tõsi. „Teiseks: Embry tahtis, et sa näeksid mind just koletise, mitte kellegi teisena.“ „See on absurd!“ protesteerisin ma. „Mitte miski ei ole vähem absurd, Ann,“ vastas Ebril ning viskas ühe jala üle põlve, vaadates mind pilguga, milles oli korraga kummalist anuvust. Ta tahtis, et ma teda kuulaksin. Ma pidin teda kuulama.
„Embry soovib vaid üht: minust vabaneda, ning ta vajab selleks abikäsi. Ta tahab, et sina teda aitaksid, on mul õigus? Tegelikult ei pea sa sellele vastama, ma kuulsin eile öösel juba piisavalt. Usu või mitte, aga sellel majal on paberõhukesed seinad. Ma ei teagi, kas peaksin seda miinuseks või hoopis plussiks pidama.“ Tundsin, kuidas mu alahuul väriseb. Olukord oli kiiresti kontrolli alt väljunud. Ma seisin pööningutrepil koos tundmatu inimeselaadse olendiga ning kuulasin, kuidas ta arutleb rahulikult oma venna tema vastu suunatud mõrvaplaanide üle. Plaanide üle, millesse ka mina segatud olin. Kuhu ma küll ometi välja olin jõudnud?

„Ära pöörita silmi,“ palus ta, „ma tean, et iga sõna, mida ma ütlen, on sulle juba tuttav. Me mõlemad teame, et Embry tahab mind tappa. On teatud põhjuseid, mis ta seda üksi teha ei saa, ning ta loodab sinu abile. Ütle mulle üht, Ann: kas sa oleksid sellega nõustunud, kui Embry oleks sulle näidanud, et ma olen näiteks ingel?“ Maigutasin suud. „See ei ole...“ „Aga see on,“ vaidles Ebril vastu. „See on üks ja seesama.“
Suutmata kauem püsti seista, istusin tema kõrvale. Mu pea kumises ning tundus, nagu oleks see korraga äärmiselt tühjaks muutunud. Võisin peaaegu tajuda, kuidas kärbsed mu kahanenud ajusagarate vahel ringi sumisevad.
„Selles pole mingit loogikat,“ ütlesin ma. „Sa väidad, et see, mida Embry mulle näitas, oli vale. Kuidas saab see vale olla? Kuidas saab Embry näidata sind kellenagi, kes sa ei ole?“ Ebril hingas sügavalt sisse ning tema näos ei olnud korraga enam jälgegi soojusest. Tundus, nagu oleks ta silmapilgutuse jooksul täielikult kivistunud. Ta näos ei liikunud ükski lihas ning kui ta oleks sealsamas hingamise lõpetanud, ei oleks ma sugugi üllatunud olnud. See tundus lihtsalt nii loomulik.
„Embry võib mind näidata kellena tahes, sest tema on see, kes mind lõi.“

Hingasin pahinal välja. „See ei ole tõsi.“
Ebril noogutas, olles enda sõnades kindel. „Tõde on alati trikiga, eks ole? Seda sa küll ei oodanud.“ Ei oodanud tõesti. „Ma tean, kui uskumatult see kõlab, kuid see on tõsi. Embry on see, kes mind lõi. Enne teda olin ma killuke eimiskit, lihtsalt üks mõtete ja tunneteta osake, mis universumis hõljus. Siis tuli Embry ja muutis mu inimeseks.“ „Kuidas...“ ahmisin õhku. Ebril kehitas õlgu ning mulle tundus, et ta teab vastust sama vähe, kui midagi. „Kui ma vaid teaksin. Ühel hetkel olin ma lihtsalt olemas. Ann, kas sa suudad ette kujutada, mis tunne see on? Ühel hetkel oled sa eimiski, järgmisel hetkel sa aga hingad, sul on mõistus, tunded ja soovid...“ Ebrili tähelepanu oli sel hetkel ainult minule koondunud. „Embry muutis mind selleks, kes ma olen. Kuidas ja miks... see on kõigest teooria. Enne minu tulemist oli tema perekond purunemise äärel. Ta oli üksi...ta tundis ennast üksikuna. Ta ei tahtnud seda kõike läbi elada. Kusagil selle protsessi keskel sündisin mina. Ma aitasin tal tema üksindusest jagu saada. Ma aitasin tal tema vanemate...minu vanemate...purunenud elud kokku lappida. Ta vajas mind. Mina vajasin teda. Me vajasime üksteist. Aga nüüd...nüüd näeb ta minus ainult takistust. Minust pole talle enam kasu. Ta on saavutanud kõik, mida ta soovinud on ega talu mõtet, et ka mina tahan midagi saavutada. Iseseisvalt, ilma temata. Seepärast on ta otsustanud minust vabaneda. Seepärast on ta pannud sind arvama, et ma olen koletis.“

Ta põrnitses oma kinganinasid, mis läiksid nii, nagu oleks ta neid enne kodust väljumist hoolikalt poleerinud. „Ma ei räägi seda kõike selleks, et sind midagi tegema mõjutada. Ma räägin seda seetõttu, et ma usaldan sind. Ma usaldan, et sa teed õige otsuse, misiganes see ka ei oleks. Sa pead teadma vaid üht.“ Kergitan oma kulme. „Mida ma teadma pean?“ „Midagi, millest isegi Embryl aimugi ei ole,“ sõnas Ebril, nüüd uuesti mulle otsa vaadates. „Ma ei karda sulle seda rääkida, sest isegi kui sa seda Embryle mainid, ei jää ta sind uskuma.“ Ta neelatas. „Embry ei saa mind tappa. Ma ei vihja sellele, et ma oleksin surematu, vastupidi. Ma olen vägagi surelik. Aga kui mina suren, sureb ka Embry. Kui hävineb looming, hävib ka kunstnik.“
Kusagil kauguses helises tunnikell, kuid ma vaevu kuulsin seda. Mu aju oli liiga ametis Ebrili sõnade registreerimisega. Mida ta sellega öelda tahtis, et kui tema sureb, sureb ka Embry? See oli nagu tagurpidi Harry Potter. Harry ei saanud elada, kui Voldemort oli elus ning vice versa. Mis võis olla põhjuseks, et Ebrili sõnade järgi ei saanud Embry elada ilma temata?

Tundsin, et pean sellest koheselt Embryle rääkima, kuid kas polnud Ebril alles äsja öelnud, et Embry ei usuks mind, pidades seda kõike valeks? Ebrili välja mõeldud valeks?
„Mida sa tahad, et ma teeksin?“ küsisin ma, olles tema sõnadest ikka veel pahviks löödud. „Ma tahan, et sa ei teeks mitte midagi. Mängi Embryga kaasa. Tee kõike, mida ta sind teha palub. Käitu tema sõnade järgi ja lase neil olla endale seaduseks. Ma saan sinult paluda vaid seda, et sa püüaksid näha tõde, seda tõde, mida on võimalik näha, ilma et keegi seda sulle näitama peaks.“
Helises teine kell. Ebril tõusis, nagu oleks keegi ta marionettnuku kombel püsti tõmmanud ning hakkas tagasi klassi poole minema, vaevumata mind ootama. Ma istusin veel mitu minutit trepil, enne kui talle järgnesin. Jah, ma jäin tundi hiljaks, kuid kõige muuga võrreldes oli see tähtsusetu.
Millesse ma end ometi seganud olin? Alles kaks päeva tagasi olin ma veendunud, et Embry on hull. Seejärel olin ma veendunud, et Ebril on koletis. Nüüd polnud ma enam milleski kindel, ehk peale ühe asja. On kõige parem, kui ma end mõlemast eemale hoian ja nendega igasugused sidemed läbi lõikan.

Keeruline ülesanne, muidugi, arvestades seda, et ma ei saanud neist rahu ei oma kodutänaval ega ka klassiruumis. Kuid kes ütles, et elu peab lihtne olema?

VI

Ükskõik, kui väga ma nii Embryst kui ka Ebrilist eemale soovisin hoida, ei leidnud ma selleks ainsatki võimalust. Niipea, kui ma olin suutnud oma halle ajurakke veenda, et kõik, mis viimaste päevade jooksul aset on leidnud, on kõigest mu fantaasia vili, koitis uus hommik. Koolis muutus Ebril mu parimaks sõbraks ning me lobisesime kõvasti tühistest asjadest. Seda, et minu meelest on ta võigas monstrum, ma enam jutuks ei võtnud, kuigi olin üsna huvitatud sellest, milline oli ikkagi Ebrili õige, see teine tõeline välimus. Ühes olin ma aga kindel: Ebril ei saanud seda mulle näidata ning ka Embry käest ei julgenud ma seda paluda. Tegelikult olin ma üsna veendunud, et kumbki nendest ei teadnud sellest midagi, ning kui Embry teadiski, olid tal selle varjamiseks omad põhjused, mida ma veel esialgu teada saama ei pidanud. Embryl oli rohkem saladusi, kui ma aimatagi oleksin osanud.

Ma olin kistud kahe tule vahele ega teadnud, kumba lõkkesse ma hüppama pidin, sest fakt oli see, et nii või teisiti ootas mind lõke ning mitte sugugi selline, millest jaanipäeval üle hüpatakse. Ma ei suutnud kuidagi otsustada, kelle juttu rohkem kullana võtta: kas Embry oma, kes väitis mulle kangekaelselt, et Ebril tuleb hävitada, või Ebrili oma, kes palus mul teha õige otsus ning vihjas mulle, et tema surres sureb ka Embry?
Esimesed paar päeva peale vestlust Ebriliga oli mu pea täiesti tühi, kuid nädalavahetuselõpuks küpses tänu ühe kõrvalise inimese abile mu peas üks võimalik selgitus kõigele sellele, mis mu ümber toimus. Olles uurinud mitut spiritualismi käsitlevat teost, jõudsin ma lõpuks algelise ja kahtlustäratava teooriani. Praegu on sellest veel vara rääkida, kuid kummalisel kombel pidas see paika ning juba nädal peale Embry ja Ebriliga tutvumist aimasin ma, kes nad tegelikult olid. Tol hetkel ei saanud ma seda veel lihtsalt kuidagi tõestada.
Ma üritasin saada võrdselt hästi läbi nii Embry kui Ebriliga, kuid loomulikult ei meeldinud esimesele see, et ma viimasega suhtlesin ning ta vältis mind nii palju kui võimalik. Ma hakkasin juba arvama ning osaliselt ka lootma, et Embry on otsustanud mind rahule jätta ja endale uue ohvri otsida, keda verest tühjaks imeda – piltlikult muidugi – kui pühapäevaõhtul poest tulles ta oma elutoa diivanilt leidsin.

Tundus, nagu oleks ta üheainsa päevaga peaaegu aastajagu vanemaks jäänud. Tema silmade all olid tumedad varjud ning tundus, et ta ei olnud hästi maganud. Tõenäoliselt ei olnudki ning ma kahtlustasin, et ta veetis oma aega kuuris kolistades. Ma ei teadnud sinnamaani, mida ta kuuris tegi, kuid ma ei kahelnud hetkekski, et sellel on mingi eriline tähendus. Võib-olla ehitas ta kuuri palvekoda nagu tegi Paul raamatus „Intervjuu vampiiriga.“ Muidugi ei ehitanud tema oma palvekorda kuuri, vaid hoopis hoovi peale. Vähemalt nii palju oli tal kristliku traditsiooni vastu respekti ning ma kahtlustan, et seda oli kõvasti rohkem, kui Embry iial midagi respekteerinud oli.
„Mida sa siin teed?“ olin ma hämmeldunud, kuna tema ilmumine oli minu jaoks tõepoolest üllatuseks. „Kas sa kuuris ei peaks olema?“ lisasin siis, ehk pisut mürgisemalt, kui plaanisin. Tundus, et Embry jaoks pole vahet. Ta ei vaevunud minu väikese mürginoole peale kulmugi kergitama.
„Istu,“ sõnas ta ning osutas enda kõrval olevale vabale ruumile, nagu oleks diivan kuulunud talle, mitte mulle. Seda talle öelda polnud siiski mõttekas ning nii tegingi ma nii, nagu ta soovis ning istusin ta kõrvale.
Lõppude lõpuks, kas polnud Ebril palunud mul igat tema käsku täita?

Nägin kohe, et Embry rahulikkus, mis mu silma oli riivanud, oli kõigest fassaad. Ta oli äärmiselt närvis ning ta põlved värisesid.
„Mul ei ole kaua aega,“ lausus ta, „mind tullakse peagi otsima. Ta ei jää minust kunagi palju maha...“ Teadsin, et ta peab „tema“ all silmas Ebrilit. „Ann, ma tulin sulle ütlema, et me peame kiirustama. Varsti saabub aeg, et teha seda, milles me kokku leppisime. Veel enne, kui täiskuu järgmisel nädalal, reede ja kolmeteistkümnenda ööl taevakaarelt kaob ning uue päeva päike tõuseb, Ebril sureb. Ma tahan teada, kas sa oled minuga või pean ma seda üksi tegema. Ma...ma saaksin hakkama, kuid ilma sinuta oleks see palju raskem.“
Ma ei teadnud, mida vastata. Õige valiku tegemine, mida Ebril minult palunud oli, osutus korraga kontimurdvalt keeruliseks. Lõppude lõpuks olin ma ju vaid tüdruk, kes tundus kogu olukorrale justkui läbi nõelasilma vaatavat. Teisisõnu, kõik, mida ma nägin, oli vildakas. Ma meenutasin ööd, mil oli näinud Ebrili koletislikku vormi ning järgmist päeva, mil ta oli mulle vandunud, et ma eksin temas. Tundus, et õiget valikut ei olegi olemas. Mu kohvris peitis end vaid üks sent.
Midagi pidin ma siiski vastama. „Olgu,“ nõustusin ma, teadmata veel, millesse ma end mässin. „Ma aitan sul seda teha, kui sa lubad, et ma puhta nahaga pääsen.“
Embry noogutas. „Headuse teenrid pääsevad alati puhta nahaga.“ Lootsin, et ta seda politseile seletama ei pea. Nemad peavad kellegi mõrvamist kahtlemata kõigeks muuks kui headuseks.
Embry tõusis diivanilt, olles minu vastuse ja ka iseendaga ilmselgelt väga rahul, ning kõndis ukse poole, et väljuda. Ukse peal põrkas ta aga kokku Davidiga.

Vahest peaksin ma seletama, kes on David. Ta on üks mu isa sõpradest, hoolimata sellest, et ta on kõigest kaheksateist aastat vana. Ma ei tea, mida mu isa temas ometi leiab, kuid ilmselt on neil ikkagi midagi ühist, muidu nad ju ei suhtleks. Mu isa hindab teda väga kõrgelt. Mis minusse puutub, siis mina olen Davidit alati veidraks pidanud. Paar aastat tagasi üritas tema isa, kes oli psüühiliselt haige paadunud usufanaatik, temast kurje vaime välja ajada. Nii ta vähemalt arvas, sest tegelikult eksisteerisid kurjad vaimud ainult tema haiges peas.
Mul pole aimugi, mida too vanamees Davidile tegi, kuid üks on kindel: peale seda muutus ka tema imelikuks. Olen mitu korda kuulnud, kuidas ta jahub asjadest, mida ta oma vaimusilmas näinud on. Ma ei mõista, kuidas mu isa seda hala küll kuulata viitsib. Ilmselt arvab ta, et ta on seda tehes Davidile toeks, kuid pigem süvendab ta ainult tema vaimseid probleeme. Ütle vaid hullule, et tema nägemused on head ja toredad ning korraga näeb ta neid veel rohkem. See on teadus.
David ja Embry seisid vastamisi ning põrnitsesid üksteist – Embry tuima ükskõiksusega, David teravdatud tähelepanuga. Ta avas suu, et midagi öelda, kuid Embry ei andnud talle selleks võimalust. Ta astus temast mööda, tehes näo, nagu poleks ta teda näinudki, ning marssis uksest välja.
„Sul puudub vari,“ lausus David Embry seljale. „See on nüüd küll huvitav.“

Sel hetkel, kui David need sõnad lausus, märkasin ka mina, hajameelsuse etalon seda, millele David osutas. Embry seisis ukse kohal olevate õuelampide valgusvihus, ning kuigi ta ilmselgelt valguses kümbles, puudus tema pikal kogul vari. Vari, mis oli olemas Davidil ja koguni minul, kes ma isegi mitte õues ei seisnud.
Embry õlad tõmbusid krampi, kuid ta ei öelnud midagi, jättes Davidi kommentaarile reageerimata. Vaikides astus ta minema ning kadus naabermaja aeda. Kui ta üle madala plangu hüppas, selle asemel, et väravat kasutada, tabasin tema näol vilksatamas erakordselt tigeda ilme.
„Miks tal varju ei ole?“ pärisin ma Davidilt niipea, kui Embry nägemisulatusest väljas oli ning ootasin füüsikaseadustel põhinevat selgitust, kuigi teadsin, et seda ei tule. Viimastel päevadel oli füüsika olnud midagi, mis kuidagi mu maailma ära ei mahtunud.
David pöördus minu poole ning vaatas mulle läbitungiva pilguga otsa.
„Mitte varju puudumine pole see, mille pärast sa end vaevama peaksid,“ lausus ta, „vaid hoopis midagi muud. Ta ei ole meiesarnane. Ta on teistsugune. Sa ju tead seda, eks?“ Ta uuris mind mõne sekundi, oodates vastust, kuid ma ei olnud suuteline seda andma, olles liiga ametis tema sõnade üle juurdlemisega. Siis, vastust saamata, ta kadus, lastes end ise lahkesti majja sisse ning suundudes kööki, kus mu isa juba istus ning teda ootas.

Kohtumine Davidiga oli ootamatult toonud mu mälus pinnale midagi, mida ma kuskilt lugenud olin. Võib julgelt öelda, et vägistasin ära peaaegu kõik oma toa raamaturiiulid, enne kui otsitava leidsin. Ja see leid tasus end kahtlemata ära. Kõigest tund aega peale Embry lahkumist olin ma loonud oma teooria selle kohta, kes oli tema ja kes Ebril. Häda oli selles, et see oli tõepoolest, nagu ma juba enne mainisin, vaid teooria ning isegi täielikult sellele toetudes ei saanud ma veel väita, kus peitus tõde.
Olin ekslikult arvanud, et Embry on Ebrili olemasolust hoolimata tavaline inimene, kuid ma olin eksinud. Miski polnud nii, nagu tundus.
Reede ja kolmeteistkümnes pidi tooma vastuse ning ma aimasin juba ette, et sellest ei tule midagi head.
Ma ei taha uhkustada ega midagi, aga mul polnud kunagi varem nii õigus olnud.

Hmmh.. Ma jään nüüd siia küüsi närima (loodetavasti siiski mitte) ja närviliselt ootama. Ma loodan, et uus osa tuleb ruttu, sest sa lõpetasid valel ajal. Niimoodi ei tohi piinata.

Lugesin praegu kõik osad läbi..
niii huvitav. aargh, üliüli super! ootan uut. (: