Mida kõike ka ei juhtu...

1.

Nii …

Jutustangi Sulle loo millest Ma lootsin mitte kellelegi kõssata. Ma loodan, et see lahendab kõik ja, et mu ema seda kunagi ei näe.

Kõigepealt … Minu nimi on Anu ja ema nimi on Sirje . Ta on väga tore inimene kellele meeldib seenel käia ja akna all istudes juua oma lemmiktassist kuuma kakaod. Isa mul pole. Enam mitte.

Hästi siis …

Kolmapäev

Äratuskell helises. Lõin selle kinni ja vaatasin kella. Kuigi ma teadsin, jõuludeks kingitud kell peaks näitama 07.00 vaatasin ma seda ikkagi. Olin üllatunud nähes, et see näitab 06.00. Kuna ma olen selline unimüts, et kui pärast kella kohe ei tõuse, ei tõuse üldse, otsustasin pesema minna. Mõeldud tehtud.
Kui kooliks vajalik seljas ja kotis astusin kööki. Sealt avanes väga veider vaatepilt mis mu kella mõtted peast pühkis. Laua taga istus ema kes korrutas omaette midagi mida ma ei kuulnud. Tal oli peas väga veider nägu. (Umbes nagu siis kui sulle öeldakse, et täna on Kaubamajas kõik tasuta … … aga poest välja võib viia ainult makstud asju. ) Ümber laua tiirutas raisakotkana „Minu isa“ (või vähemalt sellel hetkel ta oli seda). Mind nähes tõstsid nad pead.
Ema ütles peaaegu sosinal: „Kullake ma kartsin juba, et sa jäid uuesti magama“. Mõistsin nüüd, et ema oli mu äratuskella varasemaks keeranud. Mind huvitas väga miks nad seda tegid nii, et seda ma neilt küsisingi.
(Tegelikult olin ma solvunud, sest mulle meeldib ju kaua magada ja ma ei saanud aru kuidas nad võisid mu und rikkuda.)
Seekord rääkis isa: „ Tead Anu meil on sulle üks tõsine jutt“ ta ohkas ja jätkas siis „Minu ja Sirje vahelised otsused olid rasked aga me oleme siiski ühel nõul“ Ma ei saanud midagi aru ja see ärritas mind. „Mida? … Noh? Rääkige siis!“ Tükk aega valitses vaikus . Lõpuks lausus ema nõrgal ja kurval häälel: „ Ma saan veel ühe lapse“
(Ma olin õnnest peaaegu tantsima puhkemas hõiskasin ja kallistasin mõlemaid. Kuidas ma ometi kohe aru ei saanud, et nad mõlemad olid nii tõsiste nägudega ainult sellepärast ,et jutt oligi tõsine. See jutt polnud tore ega kaugeltki mitte rõõmustav.)
Kui pisut rahunesin ütles „Minu isa“ selle kõige hullema. „Tüdruk! Rahune ometi! Mina pole lapse isa ja Sirje pole enam minu naine. Minu ja ema vahel on kõik muutunud. Kõik pole enam nagu vanasti. Meie armastus lõppes umbes aasta tagasi. Me olime kindlad küll kõik tuleb tagasi aga me eksisime“ ja ta vaikis.
Ma ei mõistnud olukorda. Kui mulle midagi kohale hakkas jõudma siis sain aru, et vanemad lahutavad ja et ema saab teise mehega lapse.

Algus on nati masekas aga läheb paremaks.
Öelge julgelt, mida arvate (kommige täiega)!

Uued osad tulevad loodetavasti iga päev...


Palun ära tee topeltpostitust! Kui tahad midagi lisada, kasuta "Edit" nuppu.
Griffu.

2.

Puhkesin nutma. Ma polnud vist kunagi enne nii palju nutnud. Ma vihkasin neid mõlemaid. See lihtsalt polnud võimalik. Alles me olime üks pere ja nüüd öeldakse mulle, et pärast 14 aastat ja 7kuud oleme üksteisele kontvõõrad. Mul olid ju superhead vanemad. Miks see küll nii läks??
„Anu! Rahune ometi!“ üritas ema mind rahustada aga siiski asjatult. Ma olin põrandale vajunud ja nutsin endiselt. Ma tundsin end kui hädakägar. „Lõpeta ometi ja lase meil jutt lõpuni rääkida“ ema üritas mind veel mitu korda kõnetada enne kui ma lõpuks toru võtsin. „Kallis … Kõik algas sellega, et me otsustasime kohtuda ka teiste inimestega. Mina polnud sellega väga päri aga nõustusin siiski. Varsti teatas isa mulle, et tema on leidnud kellegi kes on talle sobiv …“ Kirjeldas ema mulle. „Mu Isa“ ( See tähtis isik) põrnitses samal ajal aknast välja nagu see jutt teda üldse ei puudutaks. See tõi mulle jälle pisarad silma. Ema aga jätkas halastamatult: „ … … mõistsin siis, et meie suhtel on tõesti kriips peal. Nii hakkasin minagi endale uut kaasat otsima“, seletas ta (Nagu see oleks mingi kosjakontor). „Leidsingi ühe toreda inimese, kes …“ Siis ta vaikis.
Ma ei tahtnud kuulata. See oli mulle vastik. Millise pettusega nad mind kostitasid. Mul lendasid peast läbi kodust põgenemise mõtted, mõtlematu enesetapp, Enda tohutu vigastamine ja muidki muret tekitavaid mõtteid. Kuid mul polnud aimugi, et üks hull jutt on veel tulemas.
Seekord võttis sõna „Mu Isa“: „Anu sa tead, et ma töötan sellisel alal kus reisimine on ülitähtis. Sinu ema aga peab last saades jääma koduseks. See tähendab, et me oleme suure probleemi ees. Mis saab sinust?“. Olin nutust vappumas kuid vastasin nii õelalt kui oskasin: „Ohoo! Või nüüd nad alles mõtlevad Anu peale. Aga noh kui te lubate küsida Mis siis mina siia puutun?“. „Vägagi, sest me kumbki ei saa sind enda juurde elama võtta. Kuid siiski on üks võimalus. Mu õe parim sõbranna elab Lõuna-Eestis. Me oleme ka juba ennetavad vestlused teinud. Ta oleks väga rõõmus kui sind kasvatada saaks. Kuid me ei tahtnud midagi enne sinuga rääkimist teha“ Lõpuks ta vaikis ja nüüd vaatasid mu kallid vanemad minu punast, nututriibulist ja paistes nägu.
Ma ei jaganud matsu. Mu hea issi võtab võõra tibi ja läheb reisima. Mu kullakallis emme hiilib öösel võõra mehe juurde ja teeb pisikese lapse. Kuid kuhu jätta Anu. Ah viskame mu õe parima sõbranna juurde. Las elab võhivõõrastega. Selline oli mu mõtte sellel hetkel. Ma polnud endiselt mõistnud, et mul pole enam perekonda. Ma ei tahtnud enam sellele mõelda. Tahtsin ära joosta siit majast, siit perest tahtsin lihtsalt üksi olla ja mitte sellele mõelda.
Lõpuks vaatasin köögikella. See näitas 07.52. Ilmselt märkas ema mu pilku kellale, sest ta ütles: „Täna sa kooli ei lähe mul on õpetajatega räägitud“. Nii isegi õpetajad teadsid, et midagi toimub. Olin nii vihane. Karjusin midagi värskest õhust ja jalutamisest ning jooksin välja.

Melanhoolne.
Ootan uut.

Väga põnev...Uut!

3.

Kõndisin nii kiiresti kui suutsin. Ma ei nutnud enam. Lihtsalt pisarad said otsa ja jäid köögipõrandale vedelema. Ma tegin kõik, et mitte köögis toimunule mõelda. Olen alati imestanud kuidas inimesed halbades olukordades tõesti arvavad, et nad magavad ja loodavad üles ärgata. Kahjuks teadsin ma liigagi hästi, et ma ei maga.
Ma koperdasin millegi otsa nii, et lõin varba ilgelt valusalt ära. Pärast seda otsustasin hoogu maha võtta. Nägin eemal inimtühje pinke. Komberdasin sinna ja istusin. Olin juba rahunemas kui mõistsin kus ma olen. Ilmselt olin kesklinna kiirustanud. Ega ma kohta päris ära ei tundnud kuid ma ei põdenud ka eriti selle pärast.
Olin juba tükk aega seal istun ja tundnud kuidas varbavalu väheneb kui äkki astus mu ette Vanaproua. Ta kandis pisut aegunud kuid siiski puhast jakki. Jakki alt paistis roosa sitsiriidest pluus ja hõbepross. Jalas olid tal mingit väga kahtlast värvi püksid. Ta kõnetas mind: „Tere! Kas tohib teie kõrvale istuda?“. No super! Oleks täiega tahtnud ära öelda kuid viisakus ei lubanud. „Jah muidugi!“ vastasin. Kas ta siis tõesti ei võinud kõrvalpingile istuda. Tahtsin juba ise ära minna kuid ta takistas mind: „ Oodake pisut! Kas te ei sooviks endale kassipoega? Te ei kujuta ette kuidas mu on raskusi nende ära andmisega. Paistab, et teilgi on suured mured südamel. Uskuge mind kassid kuulavad kõige paremini ja on samal ajal ka väga rahustavad sõbrad. Või te olete allergiline?“ . See oli uskumatu kuidas ta nendest rääkis. Ma olin niigi väga mures ja siis veel see tädike. Kuid kui ma mõtlema hakkasin tundus see mõte isegi mõeldav. Olen küll alati rohkem koera tahtnud aga kassil pole ju ka viga. Ning kuna mul enam vanemaid pole tundus see isegi super. Küsisin: „Ei ma pole allergiline kuid kui palju nad maksavad? „.Vanadaam läks kohe rõõmsaks ja vastas õhinaga: „Üks maksab 50.- aga kaks annan 25.- eest“. Mõtlesin pisut. Raha oli mul ju kaasas kannan alati pisut kaasas. Asi hakkas jumet võtma. Palusin talt pisut õnnelikumana: „Palun kas te ütleksite kus te elate siis saan vaatama tulla?“.Tädi oli juba väga lustiline ja jutukas: „Tulge kasvõi kohe. Elan siin samas nurga taga“. Olin kohe oma sisetundega nõus. „Hästi ma tulen!“ vastasin talle. Nii ma siis läksingi.
Tädi kodu oli tõesti nurga taga. Ta elas kahetoalises korteris. Korter oli väga puhas ja sealt puudus tavapärane vanainimese lõhn. Korter oli pehmetes toonides (Helerohelistes, valgetes, lillades ja Kollastes) ja suhteliselt moodsa mööbliga. Vanadaam juhatas mind elutuppa. Seal nad olidki. Korvi sees diivani taga. Valgepruunikirju Emakass parajasti pesi neid. Kassipoegi oli järel ainult kaks. Üks oli Pruunivalgekirju täpselt nagu emakass aga teine oli üleni valge Kui mitte arvestada hallide sokkidega käpaotsi. Pärimise peale sain teada, et mõlemad on isased. Nad olid tõesti vahvad. Üldsegi mitte nunnud nagu mõni kindlasti ütleks. Aga lihtsad ja äärmiselt toredad. Nii ma siis otsustasingi võtta mõlemad. Kõigepealt vestlesime pisut toidu ja hoidmise teemal ning siis ma andsin talle kogu oma kaasas oleva raha mille ta puigeldes vastu võttis (75.-)ja kassipojad olid minu.

Kirjutasin siia midagi aga armastus tuleb pisut hiljem
Loodan, et meeldib. :)



Palun ära tee topeltpostitust! Kui tahad midagi lisada, kasuta "Edit" nuppu.
Griffu.

4.
„Kallis kus sa ometi nii kaua olid? Kus sa käisid? Mis sul seal põues on??“ Päris ema nagu hull. Näost oli näha, et ta oli haigeks muretsemise äärel.
Ma ei tahtnud temaga eriti rääkida. Mu muresid leevendas nüüd kaks väikest looma kes vajasid hoolitsust ja armastust. Ma olin tegelikult äärmiselt tänulik sellele tädile, sest kaks kassipoega oli hea vabandus muresid edasi lükata. Tegelikult ma ju teadsin, et muredega peab tegelema varem või hiljem. Aga sellele mõtlemine tõi mulle pisarad silma ja kivi südamesse.
Selle asemel, et ema poole isegi vaadata võtsin hellalt oma põuest kassipojad ja asetasin vaibale. Siis kallasin pisikesse kaussi piima ning asetasin nende ette. Nad olid ikka päris arglikud. Ema ohkas ja istus. „Kas sa ostsid nad endale?“ küsis ta viimaks kinnisilmi. „Jah“ vastasin napisõnaliselt. Ta ainult noogutas ja küsis siis „Palju nad maksid?“. Ma ei tahtnud väga vastata, kuna olin tema peale endiselt solvunud. „75.-“ vastasin lõpuks. Ta noogutas jälle. Siis tõusis ta järsku püsti ja ulatas mulle oma rahakotist sajase. „Mis ma sellega teen?“ küsisin pahuralt (Paistis nagu tahaks ta mind ära osta). „See on sinu raha mis sa kasside eest andsid. Võta!“. Võtsin raha vastu ja lahkusin toast, et kassipoegadele mingigi pesa valmis vorpida ja pisut üksi olla.
Hiljem MSN-is:
Kaur says: Hei!
Anu says: Hei sullegi kui tahad!
Kaur says: Magama jäid w???
Anu says: Miks sa nii arvad
Kaur says: Sind ju polnud täna
Anu says: Kust sina seda nii hästi tead
Anu says: Sa ju 10.klass
Kaur says: Mul on sellised vahvad kehaosad nagu kõrvad
Anu says: Nooooo! ei või olla
Kaur says: Õue viitsid w? Räägiks pisut.
Anu says: No mai tia … ok siis
Kaur says: Ma siis sinu maja ette.
Anu says: OK millal jõuad??
Kaur says: Kümne minutiga
Anu says: Selge. Näeme siis õues
Kaur says: OK
Pisut aja pärast olingi juba õues. Tegelikult ei suutnud ma mõista miks just Kaur minuga rääkida tahab. Saks veel aru, et Mikk või Joosep aga , mis ajast Kaur mu vastu huvi tunneb. Vahetundide ajal ei vaata ta minu poolegi. Või kui vaatabki siis on see rohkem pilk milles on sõnum: „ Mida sa passid? Ninatu olen w?“. No vaatame siis mis ta must tahab (Mõtlesin omaette). Tegelikult oli väljas ikka päris külm. Sukeldusin inimtühjal tänaval sügavamale jakki põhja ja ootasin. Olin juba 17.min seal passinud (Muidu ei oodanuks ma elu sees nii kaua. Eriti veel külmas aga uudishimu oli piisavalt suur, et mind paigale naelutada) kui äkki nägin eemalt kahte kogu. Üks oli suurem kui teine. Kui hoolikamalt vaatasin paistis, et üks on neiu ja teine päris kindlasti meessoost isik. „No kui see Kaur pole lähen küll sisse“ mõtlesin pahuralt. Vaatasin neid kahte kogu hoolega. „Miks ta selle tüdruku kaasa vedas? Ma ei ole huvitatud ta pruudiga rääkimisest“. Kogud seisatasid. Paistis nagu nad sõneleksid. Vaatasin kella mis teatas mulle julmalt, et olen teda oodanud 23.min.




Ma tean, et tundub maseka jutt aga kyll läheb paremaks. Ja palun kriitikat :)

Äh , nii põneva koha pealt ei tohi pooleli jätta !
Edasi . :)

Kähku edasiii

Kirjutasingi teile siia midagi uut. Avaldage arvamust. Pliiiiiiiis!


5.
Päris masendav oli vaadata neid kahte seal eemal. Hommik hakkas vaikselt meenuma ja mured hakkasid kiusama. Ma ei tahtnud sellest üldse mõelda. Nii, et ma keskendusin kogudele eemal. Paistis, et nad on närvi minema hakanud, sest mõlemad karjusid ja vehkisid kätega.
Minul viskas lõpuks üle ja ma hakkasin ukse poole kõmpima. Olin juba täitsa ukse juures kui keegi mind hüüdis. Pöörasin ringi ja nägin, et üks kogudest jookseb minu poole ja teine kõnnib vastas suunas. Ohkasin ja ootasin kuni Kogu (nüüd oli juba näha, et see oli Kaur) minuni jõudis. „Tsau!“ ütles ta peatudes. „Tsau!“ vastasin kõhklevalt. „ Ootasid kaua?“ küsis ta. „Piisavalt kaua“ vastasin. Seisime pisut vaikides kui ma otsustasin, et peab vist ikka ise rääkimist alustama ja ma küsisin: „Oli asja ka või tulid lihtsalt tsau ütlema?“ . „Noo. Miks sa kooli siis ei tulnud ?“ Vastas ta mulle.. „Isiklikel põhjustel“ ütlesin napisõnaliselt kuna mul polnud mingit soovi hommikust rääkida. Siis rääkisime niisama tühjast tähjast kui PÕMM tulistas ta mulle näkku veel ühe minu jaoks väga ebameeldiva küsimuse: „Kas sa minuga käima tahad hakata?“. Peaks mainima, et olin ilges segaduses. Kaur, kutt kes minuga ei suhtle tuleb üks õhtu ukse taha ja küsib kas ma temaga käima ei taha hakata. „Ei!“ vastasin kohe kui tuli meelde, et ta ootab vastust. „Miks siis?“ Pommitas ta mind veel ebameeldivustega. „ Sest.. äeeeäämmmmmmm … ma ei taha“ vastasin kangekaelset. Ta vaatas mind väga pettunult aga õnneks meenus mul veel üks hea argument: „Pealegi! Sul pidi ju juba girlfriend olema“. „Mkm! Ma just äsja jätsin ta maha. Kas sa siis ei pannud tähele w?“ vastas ta mulle kui eriti rumalale. „Sorry noh!“ üritasin mitte kaklema hakata. Paistis, et ta leebus, sest ta kordas oma algset küsimust: „hakkame siis w?“. „On see sulle nii tähtis?“ püüdsin end välja vingerdada. „Muidu ma ju ei küsiks“ oli ta jälle mossis. Olin tõsises hädas. Tavaliselt oleks ma kohe nõustunud aga praegu ei tahtnud ma lähisuhteid. „Noh!“ nõudis ta mult vastust. „No olgu siis“ nõustusin lõpuks. Oli kohe näha, et ma ütlesin talle midagi maasikatega jäätisekokteili maitselist, sest ta võttis mult kohe ümbert kinni ja hakkas suudlema. Mina aga pöörasin pea ära. Mul ei olnud mingit amelemise tuju. Ta vajus mossi ja küsis siis: „Mis siis on? Ma arvasin, et see on ikka käimisega kaasas“. Ka mina olin pahur ja vastasin talle tusaselt: „Teeme seda mõni teine päev! Okey?“. „No kuidas preili soovib“ sosistas ta ja kallistas siis mind, kuid lisas siis kärmelt „Aga sa jääd mulle võlgu“. „ Ju mul pole siis valikut“ ohkasin ta kaisus vaikselt. Tegelikult oli seal väga mõnus niiviisi seista. Lõpuks kui me hüvasti jätsime andis ta mulle põsemusi ja ütles: „Lisan su arvele“ ning me läksime lahku. Mina tuppa ja tema oma koju.

Edasiiii!

No kuule ega ma nüüd nii kiiresti ka kirjuta
Küll õhtu poole sad oma uue osa

Nojaa Ju ma siis ootan -.-

Oota oota ja märkad, et varsti on juured all

6.
„ Vot nüüd oli küll selline tunne, et võiks maa alla vajuda. Miks paganama pärast ta minuga käima tahtis hakata? Kas mina üldse tahan temaga käia? Ei, ei, ei ja veel kord ei. Ta pole ju üldse minu tüüp. Selline pisut liiga suur ja sile. No homme ütlen, et sellest ei tule midagi välja. Aga kui ta tahab, et ma oma „VÕLGA“ tasuksin siis seda ma küll koolis ei tee. No homme vaatame mis saab“. Mu mured hakkasid tekitama ummikuid. See pole kunagi hästi lõppenud, (ma eelistan õnnelike lõppe) ja peale selle tuleb tavaliselt sealt suur avarii.
Otsustasin sellele mõelda õhtul ja panna Kassidele nimed ära, siis on lihtsam kutsuda ja hellitada. Niisama kutsuda Kass, Kass, Kass on ju ka imelik. Kuigi ma tean üht tüdrukut kelle kassi nimi ongi lihtsalt Kass. Mis on muuseas väga veider. Pisut mõtlemist ja juba olidki nimed mõeldud. Pruunikirjust kassist sai Leonidas ja valgest Herakles.
See tehtud ja süda rahul läksin kööki, et vanematega lahutusest rääkida. Ma ausõna ei tahtnud seda teha aga ma ei tahtnud ka Lõuna- Eestisse minna ja elada koos võõraga. Astusin kööki kus parajasti ema kolimis pabereid korda seadis. Küsimus lahkus mu suust enne kui seda peatada jõudsin: „Miks sa teise mehega lapse tegid?“. Ta sai ilmselt aru, et on vaja selgitada täpsemalt, sest ta pani paberid käest ja vaatas Mulle otsa. Ka Mina sain aru, et oleks targem istuda. „Tead Anu, Ma ei tahtnud Madisest (Anu isast) üldsegi lahku minna,“ Rääkis ta kurval toonil, „ No kui sa just nõuad eks ma pea vist jah selle sulle täpsemalt ära rääkima. Mina olin äärmiselt õnnelik elades koos teie kahega. Ma isegi soovisin veel lapsi aga see ei õnnestunud kohe kuidagi. Kui ma teada sain, et Madise tunded minu vastu on tuhmunud olin julmalt haiget saanud ja ma ei suutnud seda uskuda. Tema aga korrutas, et see on tõsi. See murdis mu südame. Tegelikult tuli välja kõik mida Madis minu eest varjata püüdis, nimelt ta pettis mind. Umbes kaks nädalat olin teadmatuses kuni see naine end minu ette ilmutas ja kõik ära rääkis. Ma ei oska seletada mida ma tundsin, sest ei tahtnud enam neid kumbagi näha. Kuid siiski püüdsin Madise tähelepanu võita minnes kaasa võõra mehega. Muuseas ta nimi on Tarmo kui sind peaks huvitama. Ja siis juhtuski midagi soovimatut. Isa aga ei huvitunud enam minust. Ja siis kui ma talle ütlesin, et olen lapseootel, ei näidanud ta üles vähimatki entusiasmi. Tänu sellele lõppes ka minu armastus tema vastu. Tarmo aga kadus nagu tuul pärast seda ühte korda mil me koos olime. Nüüd sa tead seda lugu ja ehk ei küsi seda enam kunagi. Eks ju?“ küsis ema. „Okey! Kui sa tõesti ei soovi sellest enam rääkida“ üritasin teda lohutaval häälel rahustada, sest ta oli ikka päris närvis juba. Samas tundsin tohutut viha kasvamas isa vastu.




No lugege nüüd!

Yay
Aga ega ma enne rahule ei jää, kui see jutt üleni kirjutatud on Sest see on hea

No tore
See on väga "meelitav" aga jutu lõpuni läheb ikka aega

Emmmn...
Kahtlane?
See käima hakkamine ja Anu isa on tõbras.
Uut.

Noo oota ja vaata

Väga heaa :)
Uuut

Edasi !! :)

Kuna ma pole kirjutanud loodan, et andestate mulle mu ajapuuduse :) Siit veel üks osa minu järjekasse


7.


„Kuhu sa siis elama lähed?“ küsisin emalt. Ma ju sisimas lootsin, et äkki ma saan koos temaga koos olla kuigi see tundus väga kahtlane variant. „Arvatavasti lähen ema juurde“ Vastas ta jälle paberitesse uppudes. „Pranglile?“ ei suutnud ma imestust varjata. „Jah! Minu mäletamist mööda ta ju elab seal“ rääkis ta pisut väsinul toonil. „Mhmh.. selge siis. Kas mina äeemmmm tohin ka sinna … noh … ju ka … ämmmm … kaasa tulla?“. See viimane lipsas suust pisut veidral hääletoonil ja pisut veidra sõnade järjestusega kuid vähemalt kõlas see siiski pisut küsimuse moodi. Taaskord tõstis ema pea ja paistis nagu hakkaks ta kohe nutma. Nüüd ma viimaks tundsin seda. Tundsin kuidas mu pere on katki ja, et ma ei saa seda iialgi terveks. See oli kohutav tunne. Ma loodan, et keegi seda kunagi läbi elama ei pea, sest see on nii kohutav, et pole lihtsalt võimalik sõnades kirjeldada. Mul valgusid pisarad silma ja ma jooksin emale sülle.
Nüüd seda mis seal täpsemalt juhtus ei tahaks ma liiga täpselt kirjeldada. Lühidalt me nutsime oma kassiahastuses umbes tunnikese ja valasime kõik oma mured südametelt. Peaks vist ka mainima, et nii kerge kui meil oli pärast seda nututundi on vist kõike täpsem kirjeldada kui ääreni täis tolmuimeja tolmukoti tühjendamist või kui pärast mitmetunnist täiskõhuga bussisõitu saab külastada WC-d. Aga ma leppisin emaga kokku, et ma võin Pranglile tulla kui ma nädalavahetustel ise kuidagi raha teenin.
Paaril järgimisel päeval ei olnud Kauri koolis näha ja Mind pommitati ka küsimustega, et kus ma olin ja miks ma kooli ei tulnud. Eks nad sellepärast küsisid, et ma puudun tõesti harva ja, et meie kontrollifriigist klassijuss ei pärinud ka midagi. Vastasin alati üht ja sama. Isegi nendele pugejaist klatšimuttidele vastasin, et puudumise põhjus oli Lihtsalt koduste probleemide lahendamine. Õnneks jätsid nad selle päris ruttu järgi kui aru said, et mul pole plaaniski täpsemalt rääkida. Ma hoopis joonistasin kõik see aeg. Kuna mul sõbrannasid pole, (Miu arust on nad lihtsalt äärmiselt edevad, kambas käivad, end värviga määrivad tibid) siis oligi see minu jaoks ainus meelelahutus.
Aga siiski tabas mind üllatus kui üks tüdruk koolis mind kinni pidas. Ta olevat Kauri õde Karin. Olin sellest jutuajamisest päris huvitatud, sest Karinil oli nii mõndagi öelda: „ Tead Anu, ära võta Kauri tõsiselt, sest ta vedas kuttidega üks õhtu kihla, et suudab sind võrgutada ja suudelda Koolis otse oma tüdruksõbra ees. Võitja saab endale Tomi motika. Ja, noh sa tead küll, et meil on hiigelsuur pere ja võimalused väga kitsad. Ja kuna ta väga mootoritest ja masinates huvitub siis oligi ta kohe selleks valmis. Sina oled aga sihtmärk sellepärast, et räägitakse kuidas sind poisid ja klatšimine eriti ei huvita ning sinu ainus tegevus vahetunnis olevat ninapidi joonistuskaustas. Ma loodan, et sa seda isiklikult ei võta aga Kaur lihtsalt kasutab igat võimalust, et endale see motikas saada. Ma püüdsin teda küll takistada see õhtu kui ta sinu poole tuli aga kahjuks me läksime ainult raksu. Nii, et vaata ette mida sa teed ja keda usaldad!“.

Sorry aga loodan, et saate sellest ise ka aru. Eelviimases lõigus sulgude esimene sõna on Minu mitte miu. Rorry veelkord sellepärast. :)


Palun ära tee topeltpostitust! Kui tahad midagi lisada, kasuta "Edit" nuppu.
Griffu.



Olgu! Sorry siis!