Mida kõike ka ei juhtu...

Edasii . :)

Lugu jätkub..
Sorry kõikide kirjavigade pärast mis ma teinud olen, sest juttu kirjutan ma koeraga mängimise ajal. Loodan, et te naudite siiski mu konarliku juttu. Ja palun kommentaare. :)

8.

See jutt mulle ei meeldinud. Ka kodus ( Nii kaua kui see seda veel oli) Heraklese ja Leonidasega mängides mõtlesin sellele: „ Kaur oli mulle öelnud, et ta läks tüdruksõbraga lahku aga tegelikult sõneles ta hoopis oma õega. No see lugu on tegelikult pisut arusaadav ka. See Tom ongi oma sõidukitega eneseimetlejaks ära läinud. Ma ei teagi palju tal neid on. Mingi 4 või 5 vist. Ja kui Kaur sõidukitest tõest huvitatud on siis pole ju imekspandav miks ta kohe võimalusest kinni haaras. Aga niiviisi suusisse valetada on ju ka vale … . Ah vahet pole räägin temaga pisut sel teemal ja siis vaatame mis saab“ Mu mõtted piinasid mind sel õhtul veel kaua aga need kaldusid pigem selle poole kui palju ma oma isa vihkan ja kui suur oleks võimalus, et ta järsku südameataki saaks. Ja pealegi pidin ma veel ka klassijussiga kolimisest rääkima. Õnneks oli koolilõpp lähedal ja lootus siit masendavast linnast lahkuda oli suur.
Nädalavahetusel tekkis mul sobiv hetk oma mure lahendamiseks, sest Kaur logis MSN-i sisse:
Anu says: Tsau!
Kaur says: Tsau jah Nuku!
Anu says: Pole ma sulle mingi Nuku ja sa tead seda
Kaur says: Ohho ja ei tea miksiis?????
Anu says: No Karin rääkis mulle kõik ära.
Anu says: Ma mõtlen seda kihlvedu
Kaur says: Ja äeeeeeemm saaks äkki kokku??
Anu says: Ok
Kaur says: tule mulle siis vastu
Anu says: Ok ! tulen
Kaur logis välja ja sama tegin ka mina. Tõmbasin tossud jalga panin pusa peale ja vaatasin peeglisse. Ma ei tee seda just tihti kuid täna otsustasin juuksed ära kammida ja patsi panna (Ma vist polegi oma välimusest midagi maininud. Mul on Kaelani järku lõigatud blondid lokkis juuksed. Silmad on sinised ja suu on selline pisem ja huuled on heledad. Kasvult olen suht lühike sest mul on kasv juba 2 aastat kinni ja pikkus on 172cm. Keha on selline pehmemat sorti ja kurvilisemat sorti. No ma pole küll paks aga ega ma kondikubu ka ole. Ma ei pööra oma välimusele kuigi suurt tähelepanu aga siiski arvan, et mu välimusel pole väga vigagi). Ka kõrvarõngad vahetasin ära ja astusin õue. Jalutasin talle vastu endal pea mõtetes. Varsti märkasingi teda eemal ja kiirendasin sammu. „Tsau!“ hüüdis ta mulle. „tsau, tsau!“ Hõikasin vastu. Kui kokku saime hakkasime edasi koos kõndima. Jälle avastasin, et jutujärg tuleb minul üles võtta: „ Kas on tõsi see mis Karin rääkis?“. „Ah tead ta on selline klatšimutt. Ta on lihtsalt kade, et ta poisssõber ta maha jättis ja, et sina ikka minul olemas oled“ vastas ta mulle mitte liiga usutavalt. „Kaur kas tõesti on see tõsi mis ta rääkis. Ma ju nägin kui te tol õhtul sõnelesite ja ma tundsin ta hiljem kodus ka ära“. Kaur oli pikalt tasa . Lõpuks ta vastas väga mornilt: „Noh kui sa mind niiviisi relvituks teed siis pean vastatama, et kahjuks jah on see tõsi“. Mind võttis pisut muhelema see, et jälle see sõjateema läbi käis. Kaur paistis ikka juba päris õnnetu aga õnneks tekkis mul soov teda aidata: „Kaur ma pole su peale pahane ja ma aitan sul seda kihlvedu võita, sest Tom käib mulle tõsiselt pinda selle uhkeldamisega“ . Kaur paistis algul äärmiselt üllatunud. Kuid kui talle mu jutt kohale hakkas jõudma muutus ta millegipärast väga lustiliseks ja toredaks kaaslaseks. Me plaanisime seda suudlust terve igaviku ja meil oli ikka tõsiselt lõbus koos olla. Kui mul lõppuks koitma hakkas, et kell on 10min pärast üksteist lõppes meie lõbu ja naer. Pidin kindlalt minema hakkama kuna olin emale lubanud kell üksteist kodus olla. Leppisime Kauriga kokku, et kohtume kindlalt homme uuesti. Vahetasime moblanumbreid ja kallistasime hüvastijätuks. See kallistus oli mulle tegelikult meeldivam kui see mis ta mulle eelmisel kohtumisel pakkus. Sain aru, et meist olid saamas suured sõbrad. Tänutäheks sõpruse eest kinkisin talle põsemusi lisades vaikselt,: „Mulle ei meeldi võlgades olla“ aga suudluse jätsin siiski meie plaani jaoks.

Uuuut !!!!

Mulle meeldib! :)
Uut!!

9.
Kui me järgmisel päeval kokku saime oli ka Karin kohal. Tuli välja, et nad olid Kauriga eelmisel õhtul ära leppinud. Karin paistis päris rõõmus ja ta mainis ka, et seda ta minust küll poleks oodanud. Taaskord paistis tulevat imetore päev. Meie plaan hakkas ilmet võtma ja ka Karinil oli selles plaanis tähtis roll. Me kavatsesime ka Kauri pruuti Hannat sinna kaasata, kuid laitsime selle mõtte ruttu maha kuna soovisime, võimalikult ehtsat reaktsiooni just tema poolt. Pisut probleemne oli välja mõelda kuidas Tomi selle sündmuse juurde saada aga ka sellele leidsime lahenduse. Plaan pidi käiku minema nädala pärast (sest siis oli viimane nädal enne vaheaega). Plaan vajas veel küll lihvimist aga me otsustasime vahepeal niisama lõbutseda. Läksime bowlingusse. Mul õnnestus isegi üks mäng võita ka. Kuna meil oli nii hea läbi saamine siis rääkisin neile ka kolimisest ja lahutusest. „ Anu ära nüüd naljata! Ausalt ka w?“ ei suutnud Kaur mind uskuda. „Nii kahju ma just mõtlesin, et sa oled esimene tüdruk kes ei ole nii tibi. Sa oled mõnus kaaslane. Ma muidugi ei mõtle Hanna seda oleks aga …“ karin katkestas ta juttu: „ Jah ma arvan, et me teame kuidas sa Hannat armastad ja temast sõltud aga kui Sa tõesti ära kolid siis on ju kahju küll, sest nagu Kaur juba ütles oled sa tõesti palju parem kaaslane kui need tibid“. Rääkisime sel teemal veel pisut ja otsustasime, et nad aitavad meil emaga sisse kolida.
Nendega oli tõeliselt mõnus sel teemal rääkida. See oli esimene kord kui ma sain aru kui tähtsad on sõbrad. Isegi tibidele.
Kätte oligi jõudnud see esmaspäev mida me nii kaua olime plaaninud. Sel päeval panin selga valged teksad, suhteliselt laia kraega roosa särgi ja uue pusa mille me Kariniga just selleks päevaks mulle olime ostnud ( samuti valge ja väga vingerdava mustriga). Juuksed jätsin lahti. Olin pisut närvis, sest ma polnud enne midagi nii ära plaanitut teinud. Kõht polnud tühi ja seetõttu läksin varem kooli. Teepeal nägin Karinit kes pakkus mulle nätsu ja rääkis kogu plaani uuesti läbi. Mina ainult noogutasin, sest sõnasid kokku panna ma sel hetkel ei suutnud. Kõik pidi juhtuma peale kaheksandat tundi ja see tundus nii, nii lähedal.
Tunnid elasin kuidagi üle kuigi õpsid ütlesid mul on täna midagi viga. Kui kaheksandast tunnist kell vahetundi helises jooksin kohe teisele korrusele kus ma kõnnaku rahulikuks sundisin . Tom väljus parajasti klassist ja juba ma nägingi Kauri eemalt Kiirustamas. Nii see siis algas.
Kaur hõikas mulle plaanipäraselt üle koridori: „ Tsau musi!“ mille peale Tom minu poole vaatas muidugi tegid seda paljud aga tema oli üks tähtsamaist. Kaur jooksis minu poole samal ajal kui Karin Hannaga Koridori sisse jalutas. Siis see juhtus. Ma manasin pähe nii armunud ilme kui oskasin ja me suudlesime. Kõhust käis jõnks läbi ja ma ootasin plaani järgmist osa mis tuli mulle suure üllatusena. Kauri pidi minust eemale tirima Karin (lisaks sellele andma ka kõrvakiilu ja solvangu) aga ka Kaurile üllatuseks tegi seda hoopis Joosep. Joosepi nägu oli vihast lilla ja ta virutas Kaurile täiest jõust näkku. Nad hakkasid kaklema.

10.

Mina ja Karin üritasime neid muidugi lahutada aga nad lihtsalt ei kuulanud. Muudkui kaklesid ja kaklesid. Lõpuks kui õpetajad nad lahutasid ja Tom taipas suu kinni panna, siis olid nad üleni narmasteks kistud. Kauril veritses huul , silm oli sinine ja veel oli tal lugematu hulk muhke ja sinikaid. Joosepil jooksis verd ninast, põsel oli kole hammustus mis muutus vaikselt kollasest roheliseks ja siis hakkas lillaks tõmbuma. Arvatavasti oli ka temal palju sinikaid ja muhke, sest nad klobisid üksteist ikka päris korralikult. Ka minul oli kõhule tulemas üks kena, priske sinikas ja Karinil oli huul paistes. Meid kõiki viidi õppealajuhataja kabinetti. Kui me sinna üksi jäime õppealajuhatajat ootama, siis alustasime kohe vaikselt juttu. „Mis sul hakkas? Miks sa Kaurile kallale tormasid?“ küsisin kohe kui õpsid ruumist lahkusid. „Tal pole sinuga tõsi taga. Ta vedas ainult sinu peale kihla. Sa ei tohi teda tõsiselt võtta…“ vuristas ta. Tal oli silmis tige pilk ja ta oli väga ärevil. „Aga mis sulle Anu korda läheb. Nii palju kui mina aru sain siis olid sina see kes Anu just välja pakkus“ purskas Kaur nagu vulkaanist. „See oli selle pärast, et ma ei uskunud, et ta tõesti õnge läheb“ nähvas Joosep vastu. „ Aga miks sa ikkagi Kaurile kallale kargasid?“ küsis nüüd Karin peaaegu sosinal. „Sest, et ma …“ Joosep vaikis. Tekkis piinav vaikus. Siis jõudis Karini näkku mõistmine. Mina ei saanud midagi aru ilmselt oli sama seis ka Kauriga, sest ta vahtis Karinit nõudliku näoga. „Ah ei midagi!“ sosistas Karin kui ma talt hääletult selgitust nõudsin. Ruumi sisenes nüüd õppealajuhataja. Pidasime sel teemal maha väikese vestluse ja ta lubas meil suhteliselt ruttu ära minna.
Leppisime Kariniga õhtuks kohtumise kokku, sest ta arvas, et koolis rääkida pole liiga arukas. Kui ta garderoobist lahkus vahetasin mina veel tosse. Garderoobist lahkudes nägin pisut eemal Joosepit. Kiirustasin talle järele. „Ou! Joosep! Oota nüüd!“ hõikasin talle. Ta jäi küll seisma kuid selja taha ei vaadanud. „ Tsau! Kuule päriselt ka mis sul hakkas? Ma ju ei mõelnud seda suudlust üldse tõsiselt. Me olime selle Tomi ülbuse leevendamiseks kokku leppinud.“ „Ahsoo!“ vastas ta mulle pisut üllatunult. „Jah nii! „ vastasin kärmelt lootes talt selgitust saada. Aga paistis, et tema oleks parema meelega vait. „Kas poistel on tõesti nii raske suud lahti teha?“ mõtlesin pahaselt. Kõndisime siis üks 10 min vaikides. Mõtlesin juba, et lähen minema aga ta hakkas lõpuks rääkima: „Tahad sa tõesti teada miks ma nii käitusin?“. „Muidugi! See on mulle tegelikult arusaamatu“ ohkasin vaikselt. „Noh peamine põhjus on see et…“ . „ Et?“ küsisin tasa. „Anu, ma armastan sind“ ütles ta viimaks. „Mida?“ küsis mu teine mina mõtetes. Olin suures probleemis sõlme keeratud. „Ma armusin sinusse eelmine aasta“ lisas ta selgituseks. „Aga..“ ei saanud ma sõnu suust. „Joosep, ma pean selle üle pisut mõtlema“ ütlesin talle kärmelt ja kiirustasin minema. Kuulsin kuidas ta mulle järgi hõikas, aga ma tahtsin sealt ruttu minema saada nii, et ma pistsin jooksu.

Väge lahe jutt. Korraks pani mõtlema kui Joosep ütles, et ta Anut kohe armastab, aga see on võimalik küll ni et... UUT!! Kohe, soovitatavalt

Ok... vabandused on kyll välja mõeldud aga ükski pole liiga hea. Põhiliselt pole kirjutanud aja puuduse tõttu, sest kiire on need viimased 54 päeva olnud küll.Praegu paistab, et panen jutte üles nädalas korra. Ok sorry siis veelkord ja palun suuri ja priskeid kommentaare.


11.
Kedagi polnud kodus, aga see tegi mulle ainult rõõmu. Tormasin oma tuppa võtsin I-pod-i ja kuulasin kõige masendavamat lugu mis ette juhtus. Nüüd hakkasin juba natuke mõikama mis toimub. Mõtlesin kõik vaikselt ja närviliselt läbi: 1. Kolime kuskile saarele kuhu saab sõita paadiga mis tekitab sõidu ajal tunde, et sinu sees olevatel siseorganitel tekkis tuju Twisterit mängida. 2. Kaur ja Hanna on arvatavasti tülis senikaua kuni inimene lendama õpib ja ka siis lendab Hanna Prantsusmaale, toob turule uue lõhnaõli ja veedab ülejäänud elupäevad liiga musklis modelliga kelle nimi on …. midagi mida pole võimalik hääldada, kirjutada, ega lugeda. 3. Karin aga lohutab oma venda kuni teada saab et Kaubamajas on allahindlused 80% ja siis tirib ta venna endaga poodidesse kaasa ja üritab talle sokutada ülemeigitud äärmiselt lolli beibe lootes , et vend läheb oma eluga kuidagigi edasi, kasvõi lolli ülemeigitud beibega kes mõtleb ainult oma välimusele. 4. Tom ei pea oma lubadust ja annab Kaurile heal juhul oma bike-i ja võib-olla ka pisut sularaha. 5. Ja Joosep … noh tema saatust on raske välja mõelda … .
Mõtlemisest pea paks avastasin et olen põrandal pikali ja, et passin suu lahti lage. Panin suu kinni ja vaatasin lage edasi. Minu arvates oli see imeilus lagi ja ma ei mõistnud miks ma seda varem vaadanud pole. I-pod-ist tuli minu tujuga sobivat musa aga ega ma seda väga ei kuulanud. Herakles ja Leonidas tulid mu kõhu peale. Sügasin neid veidi ja panin silmad kinni. Miks kõik nii keeruline peab olema?

Väga haigelt head võrdlused
(ÜX viga - numbrid jooksevad sul 1-2-3-3-4)

Veel!

Jutt tuli veidi veider ja võibolla ka etteaimatav aga pole vahet kuna siin on ka teisi jutte nii et kui ei meeldi siis ütle ja kobi minu juttu juurest minema Ja ma tõesti palun kommentaare sest siis mul on tunne et vähemalt keeegi loeb mu juttu peale minu venna

12.
Oligi käes viimane koolipäev. Minu äramineku auks pidi õhtul pidu tulema. Ma ei teadnud sellistest asjadest eriti midagi kuna lihtsalt polnud sinnani huvitatud olnud. Aga siis otsustasin võtta sellest esimest korda viimast. Kahjuks oli Kaur Hannaga nii tülis, et leppimist oleks olnud loll loota nii, et Hanna ei pidanud sinna tulema ja peo korraldas tegelikult Karin aga ka Kaur kutsus sinna oma sõpru.
Koolis peeti mulle lahkumiskõne klassijuhataja poolt ja isegi need pagana tibid (viimane koolipäev tuleb veeta roosas, sest siis oleme kõige nunnumad) tulid mulle viimast tšau ütlema. Klassijuss püüdis mu veel enne täieliku lõppu kinni ja hakkas rääkima mingitest mälestustest mis püsivad igavesti, aga mina mõtlesin ainult sellele kuidas oma kapp tühjaks teha ja koju minna, et emale oma erakordselt head tunnistust näidata. Tal oligi viimasel ajal nii raske olla ja ma olingi äärmiselt üllatunud et kogu selle jama peale üldse mulle tunnistus antakse kuna õppimine oli järjekorras viimane ja … „Anu? Kas sa üldse kuuled mind?“. „ Ah … mida.. palun korrake uuesti!“ ütlesin talle kuna ilmselgelt oli ta mulle küsimuse esitanud. „Ma küsisin, et kas sa meid ikka külastad?“ vastas ta mulle veidi ohates. „ Ja ma loodan küll. Aga õpetaja vaadake mul on tegelikult veidi kiire ja ma kahjuks pean ära minema. Kuid siiski on mul hea meel, et te mu õpetaja olite. Aitähh teile!“ ulatasin talle käe, et me saaks kätelda enne minu lahkumist kuid tema haaras minu embusse ja siis lahkus hoopis tema jättes mind äärmiselt lolli näoga järgi vaatama. Aga jah kes see neid vanemaid inimesi teab isegi meie klassisjuss kes on ikka olnud nii paganama konservatiiv hakkab nüüd hüvastijätukallistusi jagama. Väga veider.
Tühjendasin oma kapi ja jooksin koju … või vähemalt sinna mis sellest järel, sest suur osa meie mööblist oli juba Pranglile transporditud ja korteris oli ainult spordikoti jagu riideid, magamiskott ja madrats. Kõik muu oli läinud ja korter tundus nii kõle. Isegi Leonidase ja Herakles oli ära viidud. „Juba homme lahkume siit!“ sosistasin nina alla ja võtsin tossud jalast. Ema istus köögis aknalaual ja vaatas aknast välja nagu tal kombeks. Jooksin tema juurde et veidigi oma tunnistusega eputada. Emal oli väga õnnelik ja uhke minu üle. Mul polegi ju varem ainult kahte nelja olnud ( ülejäänud olid viied) . Ema muretses veidi. Ta kartis, et kas ma ikka järgmine päev ilusti ja kenasti laevale jõuan. „Rahu emps! Küll me Kauri ja Kariniga ilusti kohale jõuame, pealegi oled sa kuulnud väikestest lahedatest klotsidest nagu telefonid. Kui teatud nuppudele vajutada saab suhelda inimesega kas või teiselt poolt maakera…“ . Õnneks hakkas ema naerma ja rahunes. Kui ma teda bussi peale saatsin oli ta juba täitsa rahulik ja käskis õhtul veel helistada. Ema läks bussi peale ja mina läksin viimast korda korterisse. Pakkisin seal riided kott, keerasin madratsi rulli ja tassisin need n.n esikusse. Siis kõndisin viimast ringi oma vanas korteris. Kõik tundus nii suur, tühi ja kuidagi liiga vaikne. Läksin oma knagisse tuppa ja vaatasin peeglisse. Ainsasse esemesse toas( kui suured tolmurullid aknalaual ei loe). Vaatasin ennast ja meenutasin kuidas mina ja „isa“ olime kunagi üksteisele aardekaardi teinud ja ära peitnud, et tulevikus oleks tore leida. Isa leidis minu oma kohe aga mina tema oma polnudki leidnud. Ei tea aga miski sundis mind peegli taha piiluma…

Lõpuks sain ma selle läbi loetud
Ei,väga hhea (yy)
Kisub kaasa. Nii,et ootan UUT!

Heh, päääääris üllatusterohke. Näis, mis peegli taga on...
PS Äkki saad kuidagi lõike paremini eraldada. Tiba raske on lugeda

Mulle meeldib (Y)
Põneva koha pealt jätsid pooleli Nii ei tohi!!
Uut =)

Järgmine osa siis...

13.
Loomulikult oli peeglitagune tühi. Kuidas seal saigi midagi olla kui ma ise vaatasin sinna 3 korda lootes leida n.n aardekaarti. Väga loll mõte. Lahkusin toast, võtsin oma kotid ja astusin esikusse. „Varsti algab uus elu“ mõtlesin siis lolli peaga. Lukustasin ukse, viskasin võtmed postkasti ja läksin.
Kauri ja Karini juurde jõudes oli pidu juba alanud. Karin juhtis mind teisele korrusele oma tuppa, kus ma valmistasin endale mingi pesa moodi voodiriietest ja magamiskotist pusa. Nagunii pärast ei viitsi. Vahetasin riided ja läksin alla korrusele.
Vaatepilt oli mulle kui algajale tõeliselt hirmutav. Julmalt valju muusikat vist ei peaks mainima, sest see on pidude puhul ju liigselt tavaline ( isegi siis kui kõlaritest tuleb selliseid maseka laule mis nõrganärvilisi kindlalt enese veeklaasi uputamisele mõtlema paneb, sest nii just oligi). Elutoa ühes nurgas vaadati õudukat ja aeleti, keset tuba oli vesser ja vähemalt kümme inimest selle ümber, taga akna pool käis tõeline toidusõda pluss veel igal pool laiali olevad alkoholi pudelid ja tantsijad. Mulle tundus et ennast sinna pressida oleks väga kohatu ja nii ma siis liikusin köögi poole. No köök tundus mulle kinni olevat, sest jõuk kutte oli ümber laua väga pühalik ilme peas ja uurisid vakstut, pomisedes selliseid asju nagu „uskumatu, uskumatu!“ või „ imeilus!“ või siis „kaunis, nii kaunis!“. Turtsumist tagasi hoides lahkusin sealtki. Järgmiseks proovisin külalistetuba. No kui aus olla siis isegi sinna mul oli võimalus minna aga ma polnud lõikumisest ja nõelaga keeleneetide tegemisest huvitatud nii , et lahkusin sealtki.
Ei tea kas kõik peod ongi sellised mõtlesin üle okseloigu hüpates ja vannituppa suundudes. Sisenedes märkasin vannis pikutavat Jaani aga muidu oli see ruum tühi. Astusin sisse ja panin ukse enda järelt kinni. Mustapesukorvile istudes tundsin väikest peavalu valjust muusikast, suitsust, igasugustest aurudest ja lõhnadest. „Kombes?“ küsis Jaan. „Suht!“ vastasin napilt. Naljakas fakt on see, et ma isegi ei tea kust ma teda tean. Ma lihtsalt teadsin teda nagu me kõik teame, et õhku pole inimesel võimalik näha See tundub meile loomulik ja me ei mõtle sellele. Samuti on ka Jaaniga.
„Tahad ka?“ küsis ta mind hoolikalt uurides ja mulle mingit tabletti pakkudes. „Mis see on?“ tahtsin teada enne kui selle vastu võtsin. „Antibiootikum „ ütles ta kindlalt. Võtsin selle vastu ja neelasin pool alla. Jaan aga tõusis püsti ja lahkus.

Mis pagana armastusjutt see on, kui sa selle nii põnevaks kerid?
Aga see vist perekonnaviga. HEH
VEEL!

14.

Minagi ei jäänud kauaks sinna vaid läksin kööki. Need tüübid istusid endiselt seal, aga nüüd vaatasid nad lage. Võtsin endale mahla ja pressisin end nende vahele. Nad isegi ei märganud mind. Jõin veidi mahla ja vaatasin neid kutte. Nad ei olnud mingid ekstrasuper maailmalõpp on nüüd käes nunnud kutid kuid samas nad polnud ka eemaletõukavalt vinnilised või kahtlase soenguga. Veidi uurimistööd teinud otsustasin, et nad on keskmised.
Nüüd pöörasin pilgu lakke. Vaatepilt oli mittemidagiütlev. Lagi nagu lagi ikka. Tahtsin juba pilku sellelt pöörata ja leida Kaur või Karin kuskilt sealt karja seest kui märkasin, et lae vasakus nurgas oli midagi mis mu silmi köitis. Lagi nagu lainetas. See oli sõnuseletamatult ilus ja ka äärmiselt naljakas. Jäin seda vaatama. Kui sa oled kunagi seebimulle puhunud ja mulli pealset värvide virrvarri, keerlemist ja kiikumist näinud siis tea, et see mis seal laes oli nägi välja täpselt neli ja pool korda ilusam. See muster levis lainetena mööda lage nii, et pani silmad kipitama. Vastu tahtmist pöörasin pilgu ära. Sisetunne hakkas sellele vastu. Mida ma nüüd nägin oli veel uhkem ja kaunim. See köögi vakstu oli imekaunis. Ei oska mina seda seletada. Vaatasin seda vakstut juba peaaegu laginal naerdes ja „vähemalt terve lihavõtte“ nagu ma siis mõtlesin. Järsku astus keegi kööki. Tõstsin pilgu. See oli Karin. Ei see oli Jaan. Jah see oli Jaan. Järsku vaid hetkeks sai mulle kõik selgeks. „ See tablett… mis… mis see oli.. Jaan?“ puterdasin nii kaua kui meeles oli. Ta nagu hakkas midagi vastama, aga ma ei näinud seda , sest pilt läks eest ära.

Tüdruk! Mis sa talle sisse sööstid? Hull oled või...
MIS SA TEED SELLE PLIKAGA! EI TOHI!
VEEL...

Kui heaa!!
need kirjeldused ja võrdlused on väga (Y)(Y)
aga vaata et selle plikaga midagi paha ei juhtuuu!!!
edasi !

Lugesin algusestpeale läbi kõik just.
See on... vägev.
Kirjuta aga hoolega edasi.

Ok siis... uus osa on teie ees ja kommentaarid ja kriitika muutuvad varsti kohustuslikuks

15.

Pilt oli udune. Kõik oli nii pime. Kus ma üldse olin ei saanud ma kohe aru. Vaikselt muutus pilt silme ees selgemaks. Ma olin tühjas magamistoas. Tõusin istuli. Vaatasin ringi. Seal oli voodi, kirjutuslaud, riidekapp ja ma istusin enda tehtud pesas. „ Järelikult on see Karini magamistuba,“ mõtlesin . Nii see tõesti oligi. Tõusin püsti ja liikusin raskelt ukse poole, aga enne kui ma selle avada jõudis keegi minust ette. Pilt hakkas jälle uduseks minema. „Anu! Sa oled hull vä? Mine maga! Pärast selgitame. Mine ruttu!“ riieldi minuga kui viie aastasega. Kõla järgi tundus see olevat keegi vastassoo esindaja. Ega ma väga ei vaielnud ka. Vaid vajusin tagasi oma pessa. Ma ei suutnud kohe uinuda ja nüüd uurisin ma veidrat kutti kes istus ukse kõrval ja mind jälgis. See oli suhteliselt raske, sest mu pilt ujus. Kas siis tohutust näljast või millestki muust.
Ärkasin endiselt pimedas. See kutt istus ikka seal. Natuke rõve hakkas, et keegi sind kogu aeg passib. Aga nüüd kavatsesin ma küll Karini üles otsida. Tõusin püsti ja liikusin ukse poole. Selgus, et too tüüp on magama jäänud. Ma ei suutnud teda tuvastada, sest tal oli kapuuts peas ja millegipärast ka päikseprillid ees. Hiilisin vaikselt välja. Üllatuseks oli enamus rahvast kadunud. Ainult mõnda oli veel siin seal magamas või lage passimas näha. Läksin elutuppa. Karin rääkis seal päris mureliku häälega Kauri, Jaani ja kellegi tundmatu ülinunnu ja sportliku kutiga.
„Tsau!“ Ütlesin neile. Karin hakkas kohe sabistama: „ Issand kuidas ma paanitsesin. Mis sinuga juhtus? Oled kombes?“ . „ Jah! Enda teada olen veel elus. Mis üldse juhtus? Mis peoga juhtus? Mis kell on?“ vastasin talle. Kaur vaatas kella ja ütles: „ Kell on pool kuus. Ajasime enamuse rahvast ära ja kutsusime järgi, sest sa põhimõtteliselt minestasid ja neid hakkas juba igalt poolt sisse ronima. Ainult mõned jäid, sest me ei tunne neid ja nad on ikka tõsiselt purjus nii, et nad ise ka ei mäleta praegu,“.
„ Kas ma tõesti minestasin? Minu arus ma ainult imetlesin teie jube ilusat vakstut koos nende kahtlaste tüüpidega kes seal olid. Nad muidugi ei pannud mind tähelegi aga järsku olin ma Karini magamistoas koos selle vennaga kes seal ilmselt praegugi magab,“ olin ma täielikus segaduses. „ No igatahes vedas, sest Joosep su kinni püüdis , muidu oleksid kindlalt vastu kapi serva lennanud. Ta ütles veel, sa olevat midagi tabletist ja Jaanist sokkinud ja siis kukkunud,“ ütles Karin mulle murelikult. „ Ahsoo!“ olin tundmatu ülinunnu kuti ees kohmetu, sest lihtsalt minestamine on ju nii imelik. Kuid nüüd otsustas ka tema midagi öelda „ Tegelikult me just uurisime Jaanilt mis värk selle tabletiga oli, aga sa tulid enne kui me vastuse saime,“. Issand kui ilus hääl tal oli. Appi ma arvan, et ma ei minestanud teist korda ainult sellepärast, et mitte loll paista. „ Ausalt, see tablett mis mina talle andsin oli antibiootikum . Näete mul on pakk ka veel alles! Anu võib öelda, et see on seesama,“ näitas Jaan kõigile tableti pakki, ja tõesti … ma tundsin selle paki ära. Aga mis siis tegelikult juhtus ?

Krt, ei piina inimesi...
Jälle ootamatu pööre...
(Aga mina tean mis juhtub, aga ei ütle)

Olgu! Sai see osa ka lõpuks valmis. Kui leidub keegi kes loeb siis palun kommenteerige!
16.
„Aga mis vahet sel tegelikult on?“ üritasin seda teemat lõpetada,: „ Ma ju tegelikult kombes ja midagi ei juhtunud. Koristame parem selle maja ära enne kui see jube hais kõik majast möödujad ära tapab!“. Karin haaras mul õlgadest,: „ Kas sa oled mingi loll wä? Mis siis kui see värk sulle midagi tõsist teeb?“. „ Ma ju ainult natuke minestasin..“ üritasin end välja vingerdada, sest see jube nunnu kutt jälgis mind ja ma tundsin kuidas mul põsed vaikselt peediks hiilisid,: „Ei juhtu minuga midagi. Palun ma ei taha sellest enam rääkida. Ma lähen joon vett ja siis hakkame koristama eks?“. Viimast öeldes vaatasin anuvalt Kauri, sest ma teadsin et ainult tema suudab selle vestluse lõpetada ja ma tõesti ei tahtnud sellele vahejuhtumile palju tähelepanu pöörata. „ No olgu … kui Anu usub, et kõik on korras, siis hakkame parem jah koristama!“ ütles Kaur lõpuks mind karmilt vaadates. „Aga…“ üritas Karin veel midagi öelda, kuid maailma kõige lahedam kutt segas vahele,: „Ei mingeid agasid. Kuulsid ju et temaga on kõik kombes!“(Ma mõtlesin, et ma sulan kohe võiks kui ta veel räägib). Lubasin endale pilgu tema poole millele ta ka naeratades vastas.
Läksin kööki ja jõin klaasi vett. Mõtlesin parajasti, et kuidas Joosep minu juurde sai kui mu nina all oli hoopis Jaan kui see kena kutt kööki astus. „Oled kombes?“ küsis ta kohe kui mind märkas. „mhmh!“ oli kõik mis ma suutsin vastata, sest ta vaatas mulle otse silma ja liikus minu poole. „Mu nimi on muuseas Erik … ja sina oled Anu eks?“. Appi! Tal olid taevasinised silmad. Nii sinised olid ainult minu vanaisal enne kui ta kopsuvähki suri, aga: „ Eee … Jah! Kas sa käid meie koolis? Ma pole sind nagu varem näinud,“. „ Tegelikult elan ma Tabasalus aga ma tulin Kauri juurde. Me oleme juba kolmandast klassist tuttavad. Peaks mainima, et olen üllatunud kuna ei teadnud, et Kauril mõnda tüdrukust tuttavat peale Hanna üldse on, aga paistab, et ma eksisin!“. Ta liikus mulle ebamugavalt lähedale nii , et ma liikusin akna juurest laua juurde ja istusin: „ No, tegelikult kui sa meie tutvumise elulugu kuulda tahad siis mul pole praegu tahtmist sellest rääkida, sest üritan teha kõik, et sa mind nii palju ei jälgiks, sest see tekitab praetud peedi tunde ja nagu ma kuulnud olen siis ka välimuse!“. Mis mul viga on nii mage nali. Appi ma saan siin varsti surma! . „Seda fakti võin ma sulle isiklikult kinnitada,“ ütles ta muiates ja istus aknale. „ Aga kuna ma kuulsin et sa täna ära sõidad, siis luba, et ma sind nii paljugi jälgin, et sa mulle meelde jääksid!“. Uskumatu kuidas ta seda veel teadis. Karin peaks vähem lobisema: „ Ei luba, sest mulle ei meeldi end peedistades sind lõbustada. Kui tahad tule minu Kauri ja Kariniga Pranglile kaasa ja jälgi mind minutis vähem kui 55 sekundit!“ .

no comments...
välja arvatud... VEEEEEEL!

Nõustun Unknown Artistiga
...ok, tegelikult on üks kommentaar ka: Sa kirjutad hästi!;D