Mida kõike ka ei juhtu...

No lõpuks suutsin mingi jätku sellele mõelda... Ja Palun Kommenteerige muidu uut osa ei saa

17.

„APPI!“ mõtlesin paaniliselt „ Ma olen mingi hull, et teda kaasa kutsun … ma saan siin surma“ . Istusime mõne hetke vaikides.
See pingeline õhkkond oli minu jaoks liiga palju nii, et olin algul väga rõõmus kui kuulsin kuidas keegi kööki astus. Mu tuju langes 102km/h kui end ümber pöörates nägin, et tulija oli Joosep ja taipasin, et pusa mida ta kannab on see sama mis kutil kes mu (õigemini Karini) ukse kõrval istus. „Hommikust!“ ütles ta. Tundsin end kaks korda hullemini kui enne, sest Joosepit ma küll praegu näha ei tahtnud. Teadsin, et ükskord ma seda tegema pean, aga ma lihtsalt ei suutnud seda praegu teha. „Mis teema on?“ küsis ta muretult, kuigi tabasin ta hääles õrna pinget mida ta ilmselgelt varjata püüdis. „Me siin arutasime kuidas Anu ja Kaur kokku said,“ vastas ka Erik muretult.
„Ah nii!“ ütles Joosep märgiks, et ta kuulis, aga et talle see teema väga ei meeldi. Paistis, et Erik ei saanud sellest aru ja rääkis edasi: „Nojah! Aga paistab, et Anu ei kavatse sellest rääkida. Kahjuks! See teema tundub mulle aina huvitavam selle põhjal mis ma kõik kuulnud olen,“. „Ma tapan Karini ära!“ skandaalitsesin oma peas: „Miks ta nii palju rääkis? Kui nüüd Joosep ka midagi räägib, siis peab ta mind ikka päris hulluks. Muidu polekski vist midagi, aga ta on ju nii nunnu … mis mul viga on? Räägin juba nagu need tibid. Ma lähen juba hulluks ka veel. Kas nad küsisid midagi?“. „Kuku! Anu! Kas sa kuuled üldse?“ küsis Erik. „Mh! jah! Kuulen küll! Mis küsimus oli?“ puterdasin nagu totakas. „Ma küsisin, et kas su kutse Pranglile on jõus? Me siin mõtlesime, et üks koolilõpu väljasõit poleks paha,“ arutles Erik (Joosep ainult noogutas). „Te mõlemad? Eeee…no…ma usun, et päris keelata ma teid ju ei saa. Kui kauaks?“ . See oli mulle pauk. Joosep tahtis ka Pranglile tulla ja ta juhtis teed endale sinna päris kenasti, sest kindel oli see, et keelata ma neid ju ei saanud ja ise ka minemata ei saanud jätta.
„Jah! No üks nädala jagu ei tee paha. Kas seal on mõnda head kohta kus ööbida?“ küsis ta julgelt. „Ee.. ma arvan, et te saate minu vanaema majas ka ööbida, aga seal üüritakse maju välja küll,“ ütles ma lõpuks kui kõnevõime tagasi sain. „Täitsa lõpp!“ muretsesin: „ Nüüd ma pean Joosepit terve nädala taluma!“.
„Hästi siis!“ ütles Joosep rõõmsalt. Ta poleks pidanud seda tegema, sest ma ei suutnud end tagasi hoida ja sain tema peale hirmus pahaseks. „Kuidas ta julgeb mulle nii teha, et kõigepealt avaldab mulle armastust siis passib mu norskamist ja tuleb minuga Pranglile kaasa. Ta ju teab väga hästi, et mul on praegu raske teda taluda, sest ma ei tea kunagi mida öelda või teha kui ta juures on!“ karjusin ma oma peas tigedalt. „Anu? Kas sinuga on kõik kombes? Sa oled lubivalge ja näib nagu sa hakkaksid kohe tuld purskama,“ muretses Erik. „ Ma tahan sinuga rääkida!“ purskasin ma tigedalt Joosepile. Tirisin ta endaga köögist välja sinna samasse vannituppa kus ma olin antibiootikumi saanud. Ma kavatsesin ta läbi sõimata. Ma ei suutnud uskuda, et ta seda nimme ei tee. Keerasin vannitoa ukse lukku ja kavatsesin teda kohe sõimama hakata. Pöörasin ümber ja ta oli mulle nii lähedal et pool tibu sammu ja ta oleks mul varvaste peale astunud. Mulle see ei meeldinud ja heitsin talle kurja pilgu otse silma. Ta vaatas mulle rahulikult otsa ega pööranud pilku. Ma silmitsesin ta sügavrohelisi silmi. Need olid nii elavad, aga ometigi rahulikud. Lõpuks kui meie ajastusse tagasi jõudsin sain aru, et ma pidin ju teda sõimama…

Aia... nii vaimukat teksti annab leida.
Muidugi, sa oled ise kah nii vaimukas...
No kriitikat sa seekord ei saa...
Liiga hästi kirjutad...
Uus osa ruttu üles...

Oeh, eks ma kommenteerin siis.
Mitte, et ma siia midagi kirjutada oskaks.
Hästi hea jutt on no. :)
Ja vaata, et sa nüüd osa paned.

swessu kirjutas:

Oeh, eks ma kommenteerin siis.
Mitte, et ma siia midagi kirjutada oskaks.
Hästi hea jutt on no. :)
Ja vaata, et sa nüüd osa paned.

Eee... uue osa saab homme, sest jõudsin alles praegu siia toolile (pärast viimast postitust). Ma lihtslt ei suutnud nina raamatust tõsta... ( Ma sain kommentaare kellegilt muult peale mu venna...Jeee! )

Ookei, ma lugesin nüüd ka kõik läbi.
Ja mulle meeldib. :) Väga.
Kaur on naljakas. xD Kuigi, ma usun, et mina oleksin ka tema asemel kihla vedanud.
Aga, aga, aga...
Mhm, ma ei teagi.
Joosep on muidu armas. :) See, kuidas ta lõpuks kõik välja prahvatas ja siis... lihtsalt oli. Ja oleks tore, kui Anu teda sõimama ei hakkaks.
See oleks ebaviisakas. ;D
Ei, aga jahm.. Ma kirjutaks veel, aga ma pean nüüd minema, sest ' mu aeg on täis' . xD
Aga - UUUUUUUT ! :)

Häästi väga sooviks uut osa. (:

Täiega hea

Ups! Ups! Ups!
Ja ma lubasin uut osa aga lihtsalt ei olnud aega nii palju kui arvasin olevat. Sorry! Ja siit tuleb uus osa. Lühike kyll aaga vähemalt midagigi :

18.
„ Joosep?“ küsisin ma peaaegu sosinal. Ma ei suutnud mõista miks just praegu pidi mu hääl reisile minema? Just siis kui mul on vaja temaga sotid selgeks saada, saadab ta julmalt mu hääle puhkusele ja lööb põlved nõrgaks . „Pagan!“, mõtlesin: „Kas ta on mingi jobu w?"
Kuidas ta võib mulle nii teha? Juba näost on näha, et ta saab täielikult aru mis toimub aga lihtsalt kiusu pärast ei ütle midagi. Kui ta silmad nii kütkestavad poleks…mh….ma ju ütlesin, et pean mõtlema … miks ta mulle nii teeb?“. Mu mõtted jooksid amokijooksu.
„Mis on?“ küsis ta peaaegu sosinal vastu. Ta ei tulnud mulle lähemale, aga ta oli mulle siiski liiga lähedal, nii et ma otsustasin tast mööduda ja istuda taas mustapesukorvile. Algul paistis nagu tahaks ta mind takistada aga lubas mu siiski mööda, jäädes ise seljaga minu poole. Nii pea kui olin tast möödunud ohkasin , sest iseenda liigutamine tundus enne peaaegu võimatu ja ma tegin selle ilma koperdamata ära. Hurra mulle ja pisar mu mõtetele mis minuga järsku protestima hakkasid. Mu mõtted on tegelikult väga kahtlased, algul ütlevad, et sõima nägu täis ja hiljem vigisevad et ma ta nina alt ära läksin. Ma ei saa neist kunagi aru. „Kas ma oleks pidanud siis ta näo karjudes täis tatistama?“ Küsisin endalt. „Ei! Kõik on kombes. Jätka nüüd, sest ta ootab ilmselt vastust!“
„Joosep ma, … miks sa mind seal üleval valvasid? Kas pole veits imelik teise inimese norskamist vaadata, aga ma usun, et seda sa saad ka kodus teha nii, et ma ei mõista?“ ma ei süüdistanudki teda. Huvitav miks? Ta pööras end aeglaselt ringi ja muigas:„ Tegelikult oli väga huvitav. Sa rääkisid unes. Pealegi umbes kella viieni sa ei norsanud. Seda võin ma kinnitada.“ Ta hääl oli rahulik ja samas ka üllatavalt uudishimulik. Märkasin, et mu jalg on kahtlase nurga all ja näeb äärmiselt imelik välja. Tõmbasin jala ruttu enda vastu, et mitte küüraka ämbliku moodi välja näha. „ Ma, …. Mida? Ma rääkisin unes? Appi? Ega sa ometi ei kuulanud?“ .„Isver kui loll küsimus. Muidugi ta kuulas ta ju just põhimõtteliselt ütles seda. Kes teab mis ma kõik kokku võisin mõmiseda. Uni võõras kohas on ikka paganama ohtlik.“mõtlesin. Minu kahjuks ta ainult naeratas jubedat rebase naeratust mis andis julmalt mõista, et ma olin unes öelnud midagi äärmiselt vahvat. Vähemalt tema jaoks. Ta nägu andis mõista, et see mis nüüd saama hakkab on äärmiselt ebameeldiv. Minu jaoks. „ Kurat! Miks ta ei võiks kole ja lombakas olla? Siis oleks mul palju lihtsam ja ma ei peaks tema näo kenadust 10-ga hindama.
Ja pealegi! NO…! Ta lihtsalt ei tohi mind niiviisi kiusata! Ta teab täpselt kuidas mu põlved praegu värisevad!“ karjusin ma täiest kõrist oma peas. „Okey! Nüüd viib vähemalt peavalu anoreksiku tunde minema. Huvitav mida ma küll mõmisesin? Keda kotib? Ta ju kuulas pealt! Tal polnud mingit õigust seda teha! Ah ole parem vait!“ja sõnasõda iseendaga oligi läbi.
„ Mis ma siis ütlesin?“ küsisin peaaegu hääletult lootes, et Joosep mind kuuleb. Mu peavalu tugevnes ja kõht möirgas nagu lohe.

Tšikk on mõõõnusalt segaduses ma vaatan..
Eiaga... Hea on. (:
Jamm..edasi no...

Jutt on suurepärane.
MÄRKUS: sul kaovad mõtetel vahepeal jutumärgid ära ja 3-4 rea vahetusel on küsimärgiga kah mingi kala.

Lase edasi!

Eeee ... siin on siis uus osa mille ma 3 kuu jooksul kirjutada suutsin ! Ma ei luba midagi aga heal juhul hakkan nüüd tihedamini kirjutama (kui on üle ühe lugeja ... loodan et on). Loodetavasti olete rahul, sest minu arust tuli see päris kobe. Lühike aga kobe


19.


„Ei midagi erilist! Ainult seda, et … eee … tsiteerin: Ära talle liiga tee! Jäta Joosep rahule! Ta pole sulle kunagi nii palju tähendanud kui mulle!“ Oli ta minu vastu julmalt aus … vist. Mida ta just omaarust ütles? Ta ju ei valetaks mulle midagi nii jaburat kokku ja mina isiklikult ei ütleks kunagi midagi nii, nii probleemset. Või ütleks? Mkm! See oli uni ja ma ise ka ju ei teadnud mida ma suust välja ajan! Nii kahju, et ma seda und ei mäleta! Oleks palju kergem vabandust välja mõelda.
Ma kuulsin turtsatust, nii et vaatasin üles tema poole. Paistis, et ta varsti lämbub hääletu naeru kätte. Järelikult oli see mis ta suust välja just ajas täielik jama … vist. Pagan ma ise ka ei tea enam!
„Mis sa pugised seal?“ Küsisin, et ka naljast osa saada. „Ei midagi! Lihtsalt su nägu! See meenutas mulle nii palju unist paaviani.“ Naeris ta nüüd juba kõva häälega. Minu arust ei olnud see eriti naljakas. Kas siis selle pärast, et nali põhines minu näol (mis on juba ilma grimassideta paaviani moodi) või selle pärast, et ma üritasin leida head lauset mis ta suu kinni hoiaks ja vabastaks mulle tee ukseni. Aga mu kõht oli nii tühi, et ühtegi head mõtet pähe ei tulnud. „ Eee … Kuule loomateadlane! Mul pole aimugi miks ma siukest teksti peaks suust välja ajama nii, et palun ära irva ja luba mul sööma minna! Okey?“. Ma jälgisin ta nägu mis vajus tänu naeratusele laiemaks. „Ei! Ma ei usu, et asi sellega piirdub!“ tegi ta mulle jälle seda põlvinõrgestavat nägu. Miks! Miks ma ometi nii vaimuvaene olen ega suuda teda paika panna ja selle asemel kasutan mingit nõmedat kokutamist. Ma põrnitsesin teda nii vihaselt kui oskasin lootes, et see lööb talle mõne muhu, sest muuks ma võimeline polnud. Ta tegi mulle silma.
„Ou tee kiiremini Sa oled seal sees juba üle 15 min. Nagu, kellegil teisel on ka vaja minna ju!“ Kuulsin ma oma päästja häält ukse tagant. Ma naeratasin laialt talle otse näkku. Tahtsin just vastata, et kohe tuleme aga ta kurat pani mulle käe suu ette. Ma üritasin sellest vabaneda aga ta oli liiga tugev. Nüüd oli tema kord naeratada ja ta hüüdis „ Kasuta ülemist siin on kraanikauss katki!“. Oi ma tahtsin tema kätt hammustada aga ta naeratas mulle liiga ilusti , nii et ma olin sunnitud edasi tõmblema. „Ära jama! Seal on nagu km jagu järjekorda! Tee uks lahti!“ kostus ukse tagant uuesti. Ta pidi mu paigal hoidmiseks oma teise käe appi võtma. Ta oli liiga tugev. Ma lihtsalt pidin teda hammustama, sest see oli ainus viis sealt minema saada. Ma ei julgenud. Äkki ma teen talle haiget või midagi. Kui ma suudaks teda ainult näksata, et noh ehmatada või nii. „Tee siis põõsasse või midagi! Mind … Ai!“ Ta jäi vait ja vaatas mind nägu täis üllatust. Ma vaatasin vastu ja tormasin ukse poole. „Ei lähe sa kuhugi enne kui oled mu küsimustele vastanud!“ ütles ta läbi hammaste ja haaras minust kinni. „Lase lahti! Ma lähen kuhu tahan ja praegu tahan ma sellest uksest välja!“ sisistasin ma talle vastu. Ma rabelesin nii kuidas jaksasin. „Ole paigal!“ kuulsin ma läbi oma enda mõtete mis julmalt karjusid: “Ära talle haiget tee! Ei, tegelikult pane parem jooksu saad siit minema! Oota mis küsimused tal on?“.
Järsku kadus maa mu jalge alt ja ma olin ta õlal. „Joosep! Pane mind kohe maha!“ . Ma peaaegu kiljusin, aga rabeleda ei julgenud, sest kartsin maha kukkuda. Ta oli ju pikk nagu lipuvarras. „No näed! Oskad paigal olla küll kui tahad!“ naeris ta jälle seda kurja naeru mis mind segadusse ajas. Ta hakkas vanni poole kõndima pannes mind rappuma ja tema külge klammerduma. „ Pane mind kohe maha!“ „Kas kohe?“ küsis ta seisatades (Isegi kui ma ta nägu ei näinud, teadsin et ta muigas minu jaoks ohtlikult).“Tore oleks küll jah!“ Vastasin ma nii, et hääl värises. Äkki, ma tundsin kuidas ta oma haaret järele andis ja ma vajusin kiljudes põranda poole. Viimasel hetkel, kui mu näo ja põranda vahel oli vähem kui 10cm võttis ta must uuesti kinni. „Idioot!“ pobisesin ma nina alla. Aga tema naeris nagu segane ja tõstis mu kõigepealt oma õlale ja siis maha. Mina muidugi üritasin jälle jooksu panna aga ta hoidis minust liiga tugevalt kinni. „Okey ma kuulan su küsimusi!“ torisesin ma lõpuks. Ta vaatas mulle jälle nende oivaliste silmadega otsa lüües niimoodi kogu mu keskendumisvõime (mu põlved värisesid nagu segased pärast seda “peaaegu kukkumist“) jalgadelt taevasse ja ma vajusin talle otsa. Ta vaarus mu raskuse all. Gaaaashhh! Tal oli nii kena nägu. Oi kuivik! Ma tulin ju siia, et temaga nii õiendada, et ta mu rahule jätaks aga muidugi läks nii nagu tema tahtis ja ma olin tema käte vahel kuulamaks mida ta minust kõike ka ei taha. Ilmselgelt oli ta lapsepõlves alati saanud seda mida tema tahtis, mitte seda mis oli õige.

See on heaaa.. ja mulle väga meeldib jaa.
Sorry tõesti, aga ma ei oska sulle midagi tarka rohkem kokku kirjutada siia. (a)

Läkski hästi ja uus osa on siis siin:

20.


„Okey, okey! Sa võid mu lahti lasta. Ma ei jookse ära!“ üritasin talle selgitada ja samal ajal korralikult püsti seista.“Kuidas ma selles kindel saan olla?“ küsis ta minult. Ilmselgelt vihjas ta minu kahele eelmisele katsele põgeneda. Ma ei osanud talle kuidagi kinnitada, et ma seekord mõtlen seda tõsiselt ainult, et lihtsalt kui minu jalad otsustavad ruumist väljuda, siis ma pole võimeline neile vastu hakkama. „Ei saagi!“ ohkasin. Ta vaatas mind ja laskis mu lahti. Ma istusin põrandale ja toetasin selja vastu vanni. Ta istus mu kõrvale. Me olime tükk aega vait. Mu mõtted tiksusid kellaajale ja murele, et ma ei jõua enne bussile minekut kõike ära koristada. Sikutasin taskust mobla ja vaatasin kella. Appi! Kell oli juba 06.00. Buss läheb juba veits rohkem kui tunni aja pärast.
„Mis sa siis küsida tahtsid?“ alustasin esimesena juttu, lootes, et nii läheb kiiremini. „Eee … jah! Mis sul minu vastu on?“Esitas ta mulle esimese küsimuse mis mu pahviks lõi. Miks mul peaks midagi tema vastu olema. Võib-olla ma pole väga õnnelik tema nägemise üle aga vastu? „Miks mul peaks midagi sinu vastu olema? Või peaks?“ Küsisin kui kõnevõime tagasi sain. „Iga kord kui ma mingisse ruumi sisenen, kus sina ka oled tuleb sulle pähe selline nägu …“ ta tegi väga veidra grimassi mis väljendas ilmselgelt jälestust. „ Ah see … äeeeeeemmm … probleem on ilmselt selles, et ma pabistan vist nagu veidi iga kord kui sa mu lähedale tuled, ja see mulle lihtsalt nagu ei meeldi“ kogelesin ma nina alla. Ma oleksin üllatunud kui ta mu vaiksest pobinast üldse midagi aru sai. „Eee … Misasja?“. Nagu arvasin. Ta ei kuulnud vist mitte midagi arusaadavat. „No vaata. Ma vist kardan, et sa … mh … nagu, et sa ootad minult samasugust suhtumist sinusse nagu sina suhtud minusse. Ma lihtsalt pole selleks veel valmis. Saad aru?“ vuristasin ma nii kiiresti kui suutsin. „Miks ma peaks sinult midagi sellist ootama? Ma lihtsalt ütlesin sulle mida ma sinu vastu tunnen!“. Ta naeratas ja mina olin jälle omadega metsas. Mis mõttes ta ei oota minult midagi. Miks ta siis seal üleval passis? Ah raudselt kartis, et ma hakkan verd öökima või midagi muud taolist selle minestamisega seoses. „Kas me ei võiks praegu lihtsalt sõpradeks jääda? Kuni ma asjad selgeks olen mõelnud?“ küsisin arglikult. Ta ei vastanud mulle alguses . Vaatasin uuesti kella ja mõtlesin tervele sellele fiaskole mis majas ära tuli koristada. „Olgu! Aga ma tulen Pranglile kaasa!“ Ütles ta lõpuks püsti tõustes. „Nõus!“ vastasin koheselt, sest vaidlemine oleks ainult aega raisanud ja keelata ma teda ka ei saanud. Pealegi polnud ma enam üldse kindel kas mul tema tuleku vastu midagi on. Ulatasin talle käe ja ta tõmbas ka minu püsti.
Kui ma ukse avasin jooksis Jaan sisse karjudes midagi sellist nagu „Kurat, ei või mujal oma armuelu arutada w!“. Me Joosepiga naersime ja läksime sööma.

Armas. (:
Oeh, tõesti vabanda, et ma siia midagi kokku kirjutada ei oska. Ma tahaks, aga ma lihtsalt ei oska.
Aga uut tahan. Kindlasti.

Armas, jh.
Pikemaid osasid ja lõike sooviksin
UUUUUUUT!

Kerstin kirjutas:

Armas, jh.
Pikemaid osasid ja lõike sooviksin
UUUUUUUT!

Ei oska lubada aga proovin siis järgmise osa pikema kirjutada Aitähh kommentaaride eest

Üüüüüüü.
Üüüüüüüüüüüüüüüüüü.
Ei, tegelikult on hästi armas. :)
Mis nad seal Pranglil nüüd peale hakkavad ?
Oeh.
UUUUUT ! :)

Urhhh, nii numps jutt. (L) (a)