MEIE JUTUD Järjejuttudele pühendatud foorum |
|
| KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] | |
|
+9Aduna Pizza Karolin Audrey Murtagh Espada Maiu Laaneoja Droideka Prince Kirameki 13 posters | |
Autor | Teade |
---|
Karolin Põ(h)jatark
Postituste arv : 974 Age : 28 Asukoht : Mõtetes
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 20/3/2011, 23:36 | |
| Ma olen jõudnud selle osani, mille alguses sa head vabariigi aatsapäeva soovid ning see paneb ikka tõsiselt mõtlema kui kaua ma seda juttu lugenud ei ole. Viimasel ajal on ikka nii kiire olnud ning see lõppeb alles mai lõpus ja see, mis kõige veel kõige "parem"on on see, et kõik need asjad mille pärast mu aega ie ole on kõik nii head ja mulle meeldib neid teha! Hah! Igastahes tagasi jutu juurde-See on suurepärane! Su kirjutamine ei ole kübedki halvemaks läinud. Kõigepealt paar sekundit jonathani mäletsamiseks - - - Tegelikult on tore, et ta suri mitte ei saanud vampiiriks. Dwyer on koletis Need viimased osad (mida mina lugesin) olid väga head. Jackson on siiani minu lemmiktegelane , isegi kui ta jagab oma mõistust Morieniga, ja ma arvan ka siiani, et Morien tahab olla hea, isegi kui ta seda ei ole. Kogu sellest usu-asjast on vahel raske aru saada, sest minu kokkupuude sellega on pea, et olematu. Ja see viimane luse Iblise kohta. But I'll handel it. Miles on kena. Mulle jõudis alle praegu kohale, mida kõik need jonathani ülestunnistused Tähendavad. Ma loodan, et ma saan järgmised osad ka pea läbi lugeda ja kommenteerida. Tõesti loodan. ja kirjuta ikka edasi! | |
| | | Prince Kirameki Kastanjetid
Postituste arv : 2665 Age : 33 Asukoht : Magnostadt Academy
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 25/3/2011, 02:41 | |
| Alguses kavatsesin ma Jonathani vampiiriks teha, aga mõtlesin hiljem ümber, kuna ühest vampiirist piisab mulle täiesti Ega minugi kokkupuuted usuga väga suured ei ole, hoolimata maailma usundite kursusest, mille loengutes ma sügisel käisin, aga aeg-ajalt on hea võtta Piiblist mõni lause ja see jutu sisse sokutada, et jätta mulje, nagu oleksin ma teemaga kursis Suuremas osas kõik siiski puhas väljamõeldis, millel ei ole reaalse religiooniga peaaegu mingit pistmist. Iblis ehk Lucifer oli algselt Morien-Sebieli vend; sellest ka osa 45.2 viimane lause Järgmistes osades Miles'i kahjuks enam nii palju ei esine, kui üldse Araabiakeelne väljend, mida Jackson selles osas kasutab, on vanasõna, mis tähendab: ühenduses peitub jõud. ** 48.1Tracy näol peegeldus ehe valu ning surus oma tillukesed käed külgedele rusikasse. „Ma vean kihla, et sa ei hooliks minust isegi siis, kui ma surnud oleksin!“ Jackson avas suu, et talle vastu vaielda ja öelda, et tüdruk on talle tähtis, kuid veel enne, kui ta seda teha jõudis, tungis Sebieli käsi läbi Tracy rinnakorvi, pannes selle raksatama, ning kiskudes tema punase lihava südame välja. Tema kollastes silmades oli selgesti ära tuntav pilge ning kui ta naerma puhkes, muutus tema nägu Ismay Lennoxi näoks. „Lõpu algus on alanud, mu kallis tulevane antikristus,“ lausus ta ja Tracy süda muutus tema peopesas pehmeks püdelaks massiks. „Lõpu algus on alanud,“ kordas ta oma sõnu ning sein tema selja taga plahvatas. Langevate tükkide ja krohvi vahelt lendas tuppa punane komeet, millel istus Iblis, mõõk Egilbert välja sirutatud ning piiksus...piiksus...piiksus...Äratuskell. Jacksoni parem käsi liikus poisi tahtele allumata ning virutas sinisele plastmassist äratuskellale nii tugeva hoobi, et patarei selle seest välja lendas ja nii selle vait sundis jääma. „Jackson?“ Miles ehmus unest üles ning oli hetkega püsti. „Kas sa oled viimaks teadvusel?“ Viimaks? Jackson ajas end suurte raskustega istukile. Terve ta keha oli lamamisest tuim ning tundus, nagu oleks ta juba päevi ühe ja sama koha peal lebanud, ilma et ta millimeetrigi jagu liigutanud oleks. Ta hõõrus oma tuimi käsi, tundes, kuidas veri taas korralikult mööda tema veresooni ringlema hakkab. Olles eeldanud, et lamab selili Samhainshire’i Püha Kolmainu kiriku parkimisplatsil, oli tema jaoks suur üllatus avastada end Miles’i toa põrandalt, külje all madrats, millel ta ka möödunud öö oli veetnud... Ja ilmselt ka ülemöödunud öö, sest arvestades valguskiirte järgi, mis veel ette tõmmatud kardinate vahel sisse piilusid, oli koitnud juba uus päev. „Kirikulised...“ pomises Jackson ja hõõrus sõrmedega oma meelekohti. „Kas nendega on kõik korras?“ Miles kõhkles hetke, enne kui vastas. „Jah, kuigi mitmed nende hulgast said minestamisel väiksemaid vigastusi. Citrinella ja mina hoolitsesime selle eest, et nad kõik korralikult pärast ühispalvust koju saaksid ja käisime veel esmaspäeval kontrollimas, kas nende elu läheb tavapärastes joontes edasi või mitte. See, mille sa kirikus korda saatsid...“ Miles lõi silmad maha. „Ükski tavainimene ei oleks selleks võimeline...“ „Esmaspäeval?“ pahvatas Jackson. „Sa teed nalja! Kesköömissa oli neljapäeva öösel vastu reedet! Sa ei taha ometigi öelda, et me oleme neli päeva teadvuseta olnud?“ „Mitte neli, vaid peaaegu kaheksa päeva,“ sõnas Miles. „Täna on 31. detsember.“ Jackson tundis, kuidas kõik ta sees õõnsaks kisub. Üle taeva sööstev punane komeet, sama halb enne kui punane koit, oli kandnud endaga Iblise erakordselt tugevat kohalolu, mis oli täitnud Jacksoni pea nii meeletu survega, et talle tundus, nagu võiks ta kolp väiksemagi õhuvõnke peale tükkideks lennata nagu sibulatulnuka pea GANTZ’is ning ainult Morieni kiire tegutsemine oli ta päästnud... Kas tema või nemad? „See ei ole võimalik,“ pomises Jackson. „Ei, Miles, sa kõigest narrid meid. Isegi siis, kui me novembris haiglas olime, olime me teadvusetud kõigest paar üksikut päeva, mitte...“ Ta raputas pead. Miles, näost kergelt tuhakarva, osutas seinal rippuvale kalendrile, milles kõik detsembrikuu päevad peale selle viimase ja kõige olulisema musta markeriga läbi olid kriipsutatud. „Sul ei ole põhjust minu sõnades kahelda.“ Jackson uuris ettevaatlikult Miles’i näoilmet. Tema silmade all olid tumedad laigud, mis kõnelesid selgesti sellest, kui halvasti ta viimastel päevadel maganud oli, ta juuksed olid kammimata ja huuled kuivad, kuid tema näos ei peegeldunud ainsatki märki sellest, et ta valetas. Kuupäev kalendris oli ehtne ning sel ajal, kui Jackson maailmast välja oli lülitatud, oli maakera ilma tema teadmata pöörelnud juba pea kaheksa päeva. Jackson tõusis aeglaselt püsti ning tõmbas hajameelselt käega läbi oma juuste, püüdes nuputada välja, mida Miles’ile öelda. Poiss piidles teda kahtlustavalt, ehk isegi hirmuga ning Jackson tundis, et kui ta peaks midagi valesti ütlema, libiseb Miles temast nii kaugele eemale, et isegi kui ta püüaks tõde Miles’ile lähemale tuua, ei jõua see talle enam kohale. Ta avas suu, et pärida, kuidas Miles ennast tunneb, kuid jäi kohkunult vait, nähes enda peopesa külge jäänud halli juuksekarva, mis näis pärinevat ta enda peast. Jackson tormas Miles’i toast välja ning kiirustas vannituppa, lootes kiiresti pilku peeglisse heita, kuid seinal, kus oli varemalt olnud suur vannitoapeegel, laiutas tühjus. Miles järgnes Jacksonile, jäädes tema selja taga ukselävel seisma ning tema hingamine kõlas selgelt närvilisena. „Miles,“ alustas Jackson. „Kus peegel on?“ Ta saatis Miles’ile küsiva pilgu. „Anna andeks,“ lausus Miles, „aga ma ei...“ „KUS PEEGEL ON?“ Kuigi Jackson ei olnud plaaninud karjuda, oli see tal just niimoodi välja tulnud ning viis, kuidas ta häält tõstis, pani Miles’i alla andma. „Ma tõstsin selle pesumasina taha,“ pomises ta, põrnitsedes ainiti uksepiita ja keeldudes Jacksoniga silmsidet loomast. „Anna andeks, aga...“ „Miks sa andestust palud?“ ei saanud Jackson aru. „Ma ei tahtnud, et sa seda näeksid,“ kostis Miles häälel, mis oli selgelt õnnetu. Jackson kummardus pesumasina kohale ja haaras kätega peegli külmast servast, tõmmates selle tema tolmusest peidupaigast välja ning asetades taas seinale selle tavapärasele kohale, enne kui sellele pilku julges heita. Miks küll oli Miles tahtnud, et Jackson peeglisse ei vaataks, kui poiss oma peegelpilti nii või teisiti pea iga päev nägi... ...ei, oli näinud, sest piisas vaid ühest vargsi silmanurgast heidetud kõhklevast pilgust sellele imetabasele peegeldavale pinnale ja Jacksoni ees avanes reaalsuse uus ja hirmuäratav dimensioon. Tema kunagi helepruunid juuksed olid kaotanud kogu oma sära ning muutunud sama halliks kui Teeba raukade kooris laulvate kuivetunud ättide päid ehtivad päevinäinud juuksepahmakad ja vaid nädalaga olid tema hoolikalt lõigatud salgud pikkust visanud, kattes pea täielikult tema vasaku silma. Värisevi käsi lükkas Jackson selle ootamatult tekkinud tuka näo eest kõrvale, et end paremini näha, ning veri ta soontes tardus, kui tema sinise silma kõrval paljastus teine, lilla silm, mis kiiskas kui kurja tulekut ennustav kalliskivi. Morieni silm. „Ei!“ karjus Jackson täiest kõrist ning tema hääle jõud purustas peegli kildudeks, paisates selle killud üle terve vannitoa laiali. Sokkides Miles surus käe suule, et ahhetust summutada, kuid sellest hoolimata kuulis Jackson teda niisama valjusti, nagu oleks Miles talle äsja kõrva karjunud. „Miks?“ hüüdis Jackson juukseid katkudes, kuid pöördus selle küsimusega mitte Miles’i, vaid Morieni poole. „Ma pidin seda tegema,“ lausus Morien. „Iblise kohalolu oli nii tugev, et su keha ei oleks sellele vastu pidanud ja su pea oleks plahvatanud. Selle vältimiseks sain ma teha vaid üht: ma mähkisin sinu olemuse enda omasse ja lootsin, et mul õnnestub meid taas teineteisest eraldada, kuid ma kardan, et see pole enam võimalik, kuna minu Isa on võtnud minult viimase eraldava seina, mis meie isiksusi lahus hoidis.“ Jacksoni silme ette kerkis pilt tema isiklikust Eedeni aiast sellisena, nagu ta seda viimati külastanud oli, kuid võrreldes möödunud korraga oli midagi kardinaalselt muutunud. Koha peal, kus oli seisnud elevandiluust raamiga peegel, Morieni peidupaik, valitses tühjus. Ka see peegel oli kadunud, nii nagu peegel Miles’i vannitoas, kuid Jackson mõistis kohe, mida see tema jaoks tähendas. Morien ei saanud enam peeglisse tagasi minna ning tema essents oli Jacksoni omaga läbi põimunud. „Jah,“ lausus Morien, olles tema mõtteid lugenud. „Enam pole olemas mind ega sind, oleme vaid meie ja kuigi me end esialgu veel kumbki eraldi indiviididena tajume ja saame suhelda kui võrdne võrdsega, hakkad sa juba seda vahet kaotama.“ „Me ei suuda...“ alustas Jackson, kuid vakatas. Me? „Palun ütle, et sa valetad meile!“ nõudis ta. Meile... Meile, meile, meile! Kuigi suud avades oli ta püüdnud selgelt kõneleda ainuisikulises vormis, oli sellest hoolimata tema sõnadesse hiilinud mitmus, mida ta taotlenud ei olnud. Mina...ei, mingit „teda“ ei olnud enam olemas, olid vaid „nemad“. Mina=meie. „Kui ma vaid saaksin.“ Morien ohkas. „Kui ma veel taevarahva keskel olin, pidasin ma, nagu ka kõik teised minu rahva hulgast, valetamist taunitavaks, kuid sul ei ole aimugi, kui väga ma sooviksin praegu öelda, et valetasin. Ent...“ „Miks tõde alati nii karm peab olema?“ Jackson põlvitas maha ning hakkas peeglikilde kokku korjama, pööramata sellele, et need tema peopesi kriimustasid, vähimatki tähelepanu. „Me...“ Ma. „Millega me küll selle ära oleme teeninud?“ Ta viskas peotäie kilde käest, kuid kahetses seda niipea, kui need omakorda kildudeks purunesid, ning alustas korjamist otsast peale. „Me ei soovinud iialgi, et midagi sellist juhtuks, isegi mitte alateadlikult! Me kavatsesime ettekuulutuse peatada ja maailma antikristuse sünnist päästa, kuid nüüd...“ „Jah,“ nõustus Morien, mõistes, mida Jackson öelda tahab. „Meie tahe pole väärt enamat kui rohulible tuule käes. Jumal juhib meid suunas, mille ta ise välja on valinud ning tema tahet pole võimalik väärata.“ „Kas me...“ Jackson neelatas. „Kas me oleme nüüd samasugused nagu Sebiel?“ Morien noogutas. „Ei. Me oleme kaugelt hullemas seisus. Kuigi Sebieli on õnnistatud õndsa teadmatusega, on tema ja Kira välja arvatud ajal, kui Sebiel tema meeled üle võtab, kaks ühes kehas eksisteerivat eraldi indiviidi, meie aga oleme pooleldi ühte sulanud ning ei ole enam mitte kaks eraldi isikut, vaid poolteist. Kuigi meie meeled on veel lahus, kuulub pool sinu kehast nüüd minule ning su aju on sellest juba aru saanud, takistades sind ainsuse esimeses pöördes kõnelemast. Jackson, sa pole enam see, kes sa olid eile. Sa oled nüüd mina ja mina olen sina.“ Üks kild, peegelsile ja terav, lõikas Jacksonile kätte ja kui üle killu pinna veeres punane veretilk, mis põrandal maandus, pillas poiss selle võpatades käest. Miles seisis ebalevalt uksel, mõõtes pilguga enda ees valitsevat segadust ja kildudekihti, mis kattis põrandapinna kui esimene lumi ning taipas, et paljakäsi pole seda võimalik koristada. „Jackson, las ma ise...“ palus ta, kuid Jackson raputas pead. „Ei, Miles,“ sõnas ta. „Need, kes selle segaduse korraldasid, selle eest ka vastutavad.“ Ta sirutas oma vasaku käe – käe, milles peitus Morieni jõud – välja ning pomises: „Jad uaahida lä tusaffiq.“ Korraga tõusid kõik killud lendu, moodustasid õhus ristküliku ning söötsid tagasi raami sisse, mis Jacksoni sõrmenipsu peale seinale hüppas ja naela otsa rippuma jäi, nagu poleks Miles teda kunagi pesumasina taha tõstnudki. Käsi langes Miles’i suu eest ning ta koperdas ahhetades tahapoole, komistades uksepiida taha ja kukkudes istuli. „Oled sa tont või inimene?“ küsis ta. Jackson vaatas talle tõsiselt otsa. „Mis sõnad, Miles! Kas vanemad ei ole sulle õpetanud, et kedagi tondiks nimetades võid sa halvustava suhtumise osaliseks saada?“ „Sa tead väga hästi, et ma ei räägi ei mustanahalistest ega ka spioonidest, sest sina...“ Miles’i silmad tõmbusid vidukile. „Sa ei ole ei mustanahaline ega spioon. Kes sa ometi oled? Pärast seda, mis kirikus juhtus, on mu vanemad veendunud, et sa oled koletis...“ „Aga sina?“ küsis Jackson. „Kes me sinu arvates oleme?“ „Teie?“ pomises Miles mõistmatult. „Ma näen enda ees vaid sind ja ei kedagi teist.“ „Tee oma silmad lahti,“ kostis Jackson, „ja vaata kaugemale. Kui sa meile silma vaatad, näed sa selgesti, et meid pole mitte üks, vaid kaks. Nüüd aga palun vasta meie küsimusele. Kes me sinu arvates oleme? Kas ka sina pead meid koletisteks?“ „Koletis...“ sõnas Miles vaikselt. „Ma...“ Ta raputas pead. „Ei, mitte mingil juhul. Kui sa oleksid koletis, oleksid sa...“ Viimaks tõstis ta pilgu ja vaatas Jacksonile otsa, kuid tundus siiski Morieni lillat silma pelgavat ja judistas ennast. „Jah,“ vastas Jackson, taibates, millises suunas Miles’i mõtted liikusid. „Kui me oleksime koletised, oleksime me võinud sulle kergesti viga teha, kuid me pole kordagi sinu vastu kätt tõstnud ja samuti pole me riivanud su vanemaid millegi muu kui enda kohaloluga...“ Kohaloluga, mis enam kauem kesta ei saanud, sest kuna Miles’i vanemad Jacksonit koletiseks pidasid, Miles ise aga seda ei teinud, tähendas see arvamuste konflikti ning Jackson ei saanud lubada sellel areneda, eriti seetõttu, et poisi perekond oli juba niigi konfliktide poolt peaaegu lõhki kistud. Jackson aimas, et kui lisada teravale usulisele konfliktile veel konflikt tema tegeliku olemuse üle, võib see neile kõigile kalliks maksma minna ja see oli lubamatu. Nüüd, kui Jackson Roberts kui iseseisev isik oli minevikku rüppe vajunud ja Morieniga ühte sulanud, ei saanud Jackson enam Miles’i juurde jääda, isegi kui Miles seda lubanud oleks. Perekond, kelle jaoks usk oli elamise juures sama tähtis nagu hingamine, ei vajanud mitte ühtegi ususüsteemi sobivat anomaaliat oma kodu õhku rikkuma. „Meile tundub, et on jõudnud kätte aeg lahku minna,“ sõnas ta. „Me oleme väga tänulikud, et sa meid nii lahkelt võõrustasid ja viimastel päevadel meie eest hoolitsesid, kuid siia jäädes oleksime me sulle ainult koormaks.“ „Kas sa kavatsed tõepoolest lahkuda?“ Miles sirutas käe Jacksoni poole, tundudes olevat mõningatest kõhklustest üle saanud, ning Jackson tõmbas ta püsti. „Jah,“ ütles ta kahtlemata. „Meil on aeg minna.“ „Sa...“ Miles hammustas huulde. „Kuhu sa lähed?“ Tõepoolest, kuhu? Kuhu oli Jacksonil minna? Kuigi ta oli ligi kaheksa päeva teadvusetuna lamanud, teadis Jackson ometi, et Arra tuba oli endiselt tühi, Jonathan oli endiselt surnud, Kira lähedus oli talle endiselt painav ja Luke ja Brandon olid endiselt surelikud. Olid vaid üks koht, kuhu Jackson nüüd suunduda võis ja kuigi ta seda kogu hingest vältida soovis, polnud tal teist võimalikku rada. „Me läheme sinna, kust me kord lahkusime. Nüüd aga vabanda meid.“ Ta põikas Miles’ist mööda ja suundus ukse poole, kõndides sealjuures läbi elutoa, mis oli seekord nii tühi, et sealt puudus isegi Miles’i liikumisraskustega vanaisa. Küllap olid nad kõik koos poodi läinud nagu ühe sõbraliku perekonna liikmed kunagi, et hankida kraami vana-aasta õhtu pidusöögiks. Nii armas. „Oota!“ hüüatas Miles hetk enne seda, kui Jackson ukselingist haaras, et end korterist välja lasta. „Kui sa lahkud, ilma et ütleksid mulle, kes sa tegelikult oled, teed sa mulle sellega ülekohut.“ „Nagu me juba mainisime, ei ole me ei mustanahalised ega ka spioonid...“ alustas Jackson, kuid Miles ei lubanud tal lauset lõpetada. „Ent sa ei vastanud küsimusele, kas sa oled tont või inimene,“ lausus ta. „Ma olen küll terve oma elu Piiblisse kirja pandud tõdesid järginud ja suhtunud skeptiliselt pea kõigesse, mis Piiblist väljapoole jääb, kuid sinuga kohtumine on pannud mu mõista, et maailm on mitmekihilisem, kui inimesed arvata oskavad ning ka sina oled sellega seotud. Kas sa oled deemon? Grigori? Nefilim? Apokalüpsise ratsanik?“ Jackson puhkes naerma, olles üllatunud, et Miles ei olnud maininud võimalike variantidena näiteks vampiiri ega libahunti ja oli unustanud ka avatari ja avataara, kuigi viimase puhul kahtlustas Jackson, et pärast seda, kui James Cameron kamba siniseid sabaga elukaid 3-D ekraanil hüppama pani, keegi nendel vaevalt et enam vahet tegi. Olgu, tegelikult olid Miles’i pakutud variandid üsnagi huvitavad, kuigi ei käinud Jacksoni kohta. Kuigi Jacksonil oli olnud au nii deemonite Sepultuse kui Kane Lightiga isiklikult kokku puutuda, ei kuulunud ta nende hulka, Grigoriks oli isa Marcus, rumal nagu ta oli, nimetanud hoopis Kirat ja mis nefilimisse puutus, siis kuigi Ismay Lennox oli Jacksonile ennustanud, et tema ülesandeks on maailm nefilimide soost messiase tulekuks valmis seada, ei kuulunud Age of Nefilim tema lemmikbändide hulka. Jäi veel vaid üks variant...“ „Apokalüpsise ratsanik?“ pahvatas Jackson. „Nagu selles lamedas põnevusfilmis, mille me ükskord endale arvutisse tirisime? Tead küll, see film, kus kamp noori usuhulle kujutavad ette, et nad on Võit, Näljahäda, Surm ja see viimane, mille nime ma ei mäleta...“ „Ja kui Tall võttis lahti teise pitseri, kuulsin ma teist olendit ütlevat: „Tule!“,“ tsiteeris Miles sobivat kirjakohta. „Ja väljus teine hobune, tulipunane, ja ta seljas istujal lasti rahu maa pealt ära võtta, et inimesed üksteist tapaksid; ja temale anti suur mõõk.“ Ta köhatas. „See, kellest sa kõneled, on Sõda ja ta pole mitte viimane, vaid teine apokalüpsise ratsanik.“ „Kas nende järjekorral on mingit tähtsust?“ päris Jackson, kuid kui Miles ei vastanud, mõistis Jackson, et peab enne tema küsimusele vastama. „Ei, me ei ole ei deemonid, Grigorid, nefilimid ega ka apokalüpsise ratsanikud,“ sõnas ta. „Kui sa oleksid pakkunud ühe variandina ingleid, oleks su vastus tõele tunduvalt lähemal olnud, aga praegu võime me öelda vaid seda, et üheskoos oleme me kõrgem organism, kelle võimed on inimvõimetest suuremad ning kellele Jumal on andnud täita rolli, mida on võimatu aktsepteerida. Miles, kui sa tahad, võime me sulle rääkida, mida Jumal tegelikult tahab...“ „Ei!“ Miles raputas pead. „Ei, Jackson. Ma olen sulle juba öelnud, et kui tõde peaks olema teistsugune, kui ma seni arvanud olen, tahan ma selle ise avastada.“ Jackson ohkas. „Hästi. Kui see on sinu soov ja tahtmine, jätka aga oma elu julgelt vanaviisi, kuid püüa siiski meeles pidada üht: Jumal ei ole armastav isa, kellena inimesed on harjunud teda nägema, vaid julm türann, kes on planeerinud inimkonna hävitamist juba esimeste inimeste loomisest saati ning kavatseb oma plaani peagi teoks teha.“ Ta lehvitas Miles’ile, keeras ukse lukust lahti ning kiirustas hetk hiljem juba majast välja, jättes Curtiste elamise selja taha. Buss number 47 oli sama kulunud kui enamik Samhainshire’i linna teedel sõitvaid busse, kuid Jacksonile meenus, et linnavalitsuse kava nägi ette, et busspargi toetuseks eraldatakse raha alles 2010. aasta eelarvest ning seega ei olnud seal midagi imestada. Kuna oli aasta viimane päev ja paljud inimesed olid kodus oma perede keskel, oli buss tavapärasest hulga tühjem ning Jacksonil ei olnud endale istekoha kindlustamisega mingeid raskusi. Õieti poleks tal seismisegi vastu midagi olnud ja üleüldse oleks ta parema meelega jalgsi koju kõndinud, ent kuigi Miles elas üsna Wellmanni pargi lähedal, pelgas ta ära eksida ja eelistas kohale jõudmiseks kindlamat meetodit. Kuhu kohale jõudmiseks? Kui buss viimaks õiges peatuses seisma jäi ja Jackson esimesest uksest väljus, libastudes esimese paari sammu järel libedal tänavalõigul, millele keegi liiva polnud puistanud, kuid jäädes siiski püsti, tundis ta, nagu langeks talle kivi südamele, kui ta silmas eemal paistva hoone tuttavat siluetti. Oli aeg minna koju ja Jackson tundis end sealjuures kui valge inimene, kes on aastaid d¾unglis elanud ja peab nüüd tsivilisatsiooni rüppe naasma. Viimaste nädalate jooksul oli Jackson maganud nii paljudel erinevatel põrandatel, et ta kahtles siiralt, kas üldse mäletab veel, mis tunne on voodis lebotada. Ta avas värava, kõndis ukseni ja helistas mõningase mõtlemise järel uksekella, kuna tema võtmed olid kadunud samamoodi nagu ta mobiiltelefongi ja tal ei olnud mingit soovi hakata mööda vihmaveetoru üles ronima. Mine tea, äkki kutsub Jason veel politsei ja süüdistab teda sissemurdmises! Kui keegi ka seitsmenda helistamiskorra järel ust avama ei tulnud, katsus Jackson ukselinki ja avastas oma suureks üllatuseks, et uks polegi lukus. Ta astus sisse ning sammus elutuppa, eeldades, et leiab oma isa, Laureni ja Annie teleka ees istumas ja aastalõpu teleprogrammi jälgimas, kuid kedagi polnud näha. „Halloo!“ hõikas Jackson. „Kas keegi on kodus?“ Ta ootas, et kuuleb oma isa raskeid samme, Laureni roosade susside lohinat või Annie väikeste jalgade padinat, kuid vaikus kestis ja keegi ei liigutanud tema hõikamise peale kõrvu. Jackson avastas, et on unustanud jalatsid ära võtta, kuid vilistas sellele, heitis diivanile pikali ning sulges silmad, oodates kedagi või midagi. Tal ei olnud aimugi, kui palju aega oli möödunud, kui keldriuks avanes ja Lauren trepist üles vaarus, käes kaks veinipudelit. Ta jäi keldriukse ette seisma ja rüüpas paremas käes olevast pudelist suure lonksu, kõikudes sealjuures ohtlikult, nagu tahaks ta kohe trepist alla kukkuda. „Lauren?“ Jackson tõusis diivanilt püsti ja vaatas naisele hämmeldunult otsa ning kui ta pilk seinakellale vilksas, kasvas ta imestus aina suuremaks. „Kas uue aasta peatset saabumist on ikka mõttekas kell neli päeval tähistama hakata?“ Lauren naeris. „Mis sinu juustega juhtus ja kes siin uue aasta saabumist tähistab? Kui sa juhuslikult sellest veel aru ei ole saanud, siis ma leinan!“ „Keda?“ küsis Jackson. „Sinu isa!“ Lauren naeris ning Jacksoni suu vajus lahti. „Mu isa on surnud?“ „Veel mitte, aga siis kindlasti, kui ma ta kätte saan!“ Lauren kõndis Jacksoni poole, loksutades veini üle pudeliserva ning kui Jackson sellest enne aru ei olnud saanud, siis nüüd jõudis talle kohale küll, et Lauren oli purjus. Küllap oli ta läinud keldrisse, et endale lohutuseks üks veinipudel võtta ja otsustanud, et joob kättemaksuks ära kõik Jasoni parimad veinisordid, kuna...? „Milles asi on?“ küsis Jackson. Lauren kortsutas kulmu. „Kas sa ei teagi, et ta kepib oma sekretäriga?“ Jackson ei osanud selle peale ei musta ega valget kosta. „Kas tõesti?“ küsis ta viimaks, mõistes, et Lauren ootas temalt võimalikult intelligentset vastust. „Jah,“ sõnas Lauren veini rüübates. „Ta sõitis kolm päeva tagasi Michigani ühele konverentsile ja lubas täna õhtuks koju lennata, aga...“ „Aga?“ utsitas Jackson teda jätkama, kuna see, mida Lauren rääkis, oli lausa peaaegu poolhuvitav. „Ma helistasin talle täna hommikul, et küsida, kas Annie võib Katy vanemate juurde uusaastapeole minna ja kui me rääkimise lõpetasime, ei pannud ta kõnet korralikult kinni ja ma kuulsin kogu seda seksi, mis teisel pool liini toimus, jutul lõpp, head aega.“ Jackson vaatas Laurenile arusaamatult otsa. „Me alles saabusime koju. Kas sa tahad, et me juba lahkuksime?“ „Te?“ Lauren vaatas Jacksoni ümber ringi, kuid nähes, et peale nende pole seal kedagi, loobus ta Jacksoni ootamatu kõnepruugi üle juurdlemast. „Loomulikult ei taha ma, et sa juba lahkusid,“ sõnas ta ja surus teise veinipudeli Jacksonile pihku, naeratades naeratust, millesarnast Jackson kunagi varem näinud ei olnud ja mis võttis ta ootamatult kõhedaks. „Ma tahan, et sa jääksid siia ja aitaksid mul minu mured pudelisse uputada, sest eile oli kolmapäev, täna on neljapäev, homme on reede ja laupäev tuleb pärast seda!“ Ta haaras Jacksoni käest, juhtis ta tagasi elutuppa ning kui nad mõlemad diivanile potsatasid ja Lauren Jacksonile sõna otseses mõttes sülle vajus, tundis Jackson, et sellest tuleb kõige pikem uue aasta ootus, mis tal ja Morienil kunagi olnud on. | |
| | | Droideka Totaalne lumememm, noh!^.^
Postituste arv : 266 Age : 27 Asukoht : Fiery Flames of Hell
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 25/3/2011, 15:41 | |
| Väga huvitav osa siis. Jacksoni uus välimus tuletas mulle kohe meelde mõnda animestiilis karakterit.
Ja mind huvitab mida võiks tähendada fraas "Jad uaahida lä tusaffiq" | |
| | | Aduna Maffiooso
Postituste arv : 535 Age : 29
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 26/3/2011, 18:08 | |
| | |
| | | Karolin Põ(h)jatark
Postituste arv : 974 Age : 28 Asukoht : Mõtetes
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 26/3/2011, 18:09 | |
| Lauren on joodik ( Jason oli algusest peale üks tõbras nii et selle üle ma ei imesta)( Arra on kangelane ja ori Jaonathan on mõrvatud (MÕRVATUD ) Jacksonit pole enam olemas ( JACKSONIT POLE ENAM OLEMAS! ) -ning ikkagi itsitasin ma kolmandiku ajast, kui ma lugesin- Ja seda ainult paari osaga, enne oli kõik enam vähem hästi. Okey, neil kõigil olid mõned väikesed probleemid, aga see ei ole oluline. Peab olema ju mingi võimalus vähemalt osalisele happy-end'ile? Ja kogu see jama mingi türanni pärast! Su jutt on siiani suurepärane! Aitäh, aitäh, aitäh! UUT! | |
| | | Aduna Maffiooso
Postituste arv : 535 Age : 29
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 26/3/2011, 18:11 | |
| | |
| | | Prince Kirameki Kastanjetid
Postituste arv : 2665 Age : 33 Asukoht : Magnostadt Academy
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 27/3/2011, 00:50 | |
| "Jad uaahida lä tusaffiq" on, nagu ma juba mainisin, Araabia vanasõna, mis tähendab, et "ühenduses peitub jõud", aga ühtlasi ka "üks käsi ei plaksuta" Ma võtan selliseid lauseid raamatust "Araabia vanasõnad", kuna ma kahjuks ise araabia keelt ei oska ja esimene variant tundus jutu sisse paremini sobivat Oh issand, Pegasus I Iga kord, kui ma tema pilti näen, tuleb mulle naer peale, kuna YGOTAS on tema üle nii palju nalja teinud (nagu ka teiste Yu-Gi-Oh! tegelaste üle xD). Jah, ma ütleks, et tema juuksevärv klapib, aga nii pikaks Jacksoni juuksed siiski ei kasvanud, kuna ma ei suudaks teda sellisena ette kujutada. Happy end? Ma ei ole kunagi õnnelike lõppude fänn olnud, aga mu arvamus võib enne, kui see jutt lõpuks läbi saab, veel muutuda. Kui ma seda kirjutama hakkasin, ei mahtunud mulle isegi see pähe, et ma 100 lehekülge täis suudan kirjutada ja seda hämmastavam on, et praegu on see juba 334 lehekülge pikk... Uuest osast pole veel ridagi kirjas, nii et ma pean järgmisel nädalal oma uneaega vähendama | |
| | | Aduna Maffiooso
Postituste arv : 535 Age : 29
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 27/3/2011, 11:09 | |
| Noh ja kuldsilma asemel oleks nagu lilla silm. | |
| | | Prince Kirameki Kastanjetid
Postituste arv : 2665 Age : 33 Asukoht : Magnostadt Academy
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 1/4/2011, 14:52 | |
| If Jackson had the Millennium Eye, Bakura would have never gotten his hands on it Morien suudab selles osas Jacksonile natuke probleeme tekitada, aga loodetavasti annate talle andeks Selles osas mainitav Kurikamõrvar ei ole meie kurikamõrvari prototüüp, vaid kõigest üks hullumeelne, kelle elueesmärk on kodutuid tappa. Miks, sellel on kindel põhjus, aga praegu pole see oluline Enjoy! (or not ) Ma armastan Celtx'it! Kui mul seda programmi ei oleks, oleksid lõigud jäänud nii valesti, et oleksid lausa silmadele haiget teinud ** 48.2Jackson mäletas ähmaselt, et oli kunagi ühel paljudest Jessica Fletcheri pool toimunud pidudest joomisvõistluse võitnud ja kõik oma klassikaaslased laua alla joonud – see ei olnud eriti raske, kuna vähemalt Luke’i ja Brandoni alkoholitaluvus oli sama kõrge, nagu Jacksoni ratastoolis vanaemal, kes kord aastas jõulude ajal Jacksoni perele külla veeres - , kuid praegu oli ta selgelt kaotajaks jäämas ja seda isegi ilma võistluseta. Ta oli küll andnud endast parima, et purju jäämisest hoiduda, aga kui Lauren ühel hetkel ülakorrusele kadus, sealt tagasi tuli ja viskas Jacksonile sülle tema ema surmatunnistuse koopia, muutus ta niigi halb tuju veelgi halvemaks ja vaid alkohol võis seda parandada. „Ta suri juulis,“ lausus Lauren, märkamata, et kallutas veinipudelit nii, et see tema pluusi rinnaesise märjaks kastis, „aga Namiibia Välisministeerium ei võtnud tema omaksetega ühendust ning me saime tema surmast teada alles siis, kui tema abikaasa, mister Kayone, sulle kui tema pojale kirja saatis. Ta tahtis, et su ema surm sulle saladuseks ei jääks, kuid me arutasime seda Jasoniga ja otsustasime, et ei räägi sulle enne, kui sa oled täisealiseks saanud, kuna see võib sind traumeerida, aga ma ütlen, et kuradile see traumeerimine, küll sa seda tõde taluda suudad.“ Lauren võttis taskust välja kortsunud kirja ja läikiva foto ning ulatas need Jacksonile. „Sa ei pea seda kirja praegu läbi lugema, aga vaata vähemalt piltigi, sest sellel on sinu õde ja vend.“ Jackson neelatas ja tõstis pildi enda silmade ette, vaadates seda ebalevalt. Uudis Ismay Lennoxi surmast oli talle vaevu mõju avaldanud, sest hetkel, kui naine tema vaimsete teejuhtide hulka oli ilmunud, oli ta juba sügaval oma südames aimanud, et ta pole enam elavate kirjas, kuid kuulda, et tal on poolõde ja poolvend, oli sootuks teine tera. Jacksoni ema seisis foto vasakus servas, nägu naerul, värviline turban üle ta heledate juuste sätitud, ning hoidis süles tekki mähitud väikest tüdrukutirtsu. Tema kõrval seisis tõmmu kitsehabemega mees, tema teine abikaasa, kelle käsi sasis kergelt lokkis juustega karamellikarva mahaga poisikese pead. Poiss ei näinud välja vanem kui seitsmeaastane ja tüdrukul ei olnud suure tõenäosusega ühtegi aastat selja taga, ent kui Jackson nende vaatamisse süvenes, nägi ta selgesti oma ema kohati põhjamaiseid näojooni, mis nende aafrikapärastel nägudel tooni andsid. Isegi kui ta oleks tahtnud seda eitada, olid pildil olevad lapsed ilma mingigi kahtluseta tema veresugulased. Ta keeras pildi ümber ja leidis selle tagaküljelt ka konarliku käekirjaga, mis tõenäoliselt tema emale ei kuulunud, kirjutatud nimed. Ismay Kayone, Aisha Alexandra Kayone, Thabo Kayone, Samuel Zachary KayoneAisha Alexandra ja Samuel Zachary, õde ja vend, keda Jackson iialgi kohanud ei olnud. „Miks sa meile varem ei rääkinud?“ päris ta Laurenilt. „Me oleks võinud neile kirjutada ja...“ Ja mida? Kui suur oli tõenäosus, et kaht last, kes kusagil Aafrika pärapõrgus alasti d¾unglis ringi jooksid – mine sa tea, äkki pani Ismay Kayone, mitte enam Lennox, neile riided selga spetsiaalselt ainult pildistamise ajaks - , huvitas, et neil oli teises maailma otsas kahvanäost poolvend? Ilmselt mitte eriti suur, sest kuigi nad olid kaotanud oma ema, oli isa, kes nende eest hoolitses, neil veel siiski alles... Isa, kellel oli jätkunud austust ka Jacksoni vastu, erinevalt Jacksoni enda isast, kes oli tema ema surma silmagi pilgutamata maha vaikinud. Vaat kus paps. Lauren võttis oma püksitaskust korgitseri ja asetas selle lauale. „Kumba veini sa soovid, kas Merret või Cabarlo Sauvignoni?“ uuris ta ja lisas: „Kusagil peaks veel ka mõni pudel Pinot Noiri olema...“ „Esiteks on need sordid Merlot ja Cabaret Sauvignon,“ parandas Jackson, „ja teiseks meid ei huvita.“ „Nii et siis ükskõik milline neist?“ Lauren itsitas tütarlapselikult. „Hästi, sellisel juhul Pinata...“ „Pinot,“ pomises Jackson, kuid Lauren, kes parajasti pudelit lahti korkis, ei kuulanud teda. „Just, Pinata.“ Ta avas pudeli, võttis sellest ühe lonksu ning seadis end taas mugavalt sisse, asetades jalad lauale. „Ma vihkan teda!“ teatas ta pärast lühikest järelemõtlemist. Jackson kortsutas kulmu. „Keda?“ ei saanud ta kohe aru. „Ei tea jah, keda,“ turtsatas Lauren, „äkki Jõuluvana! Kas sa oled loll või mängid lolli? Loomulikult räägin ma sinu isast! Tead ju küll, mister RobertsCorp’ist, kelle ego on nii suur, et ta kolis oma kabineti ainult selle pärast kolmandale korrusele, et katus selle raskuse all sisse ei kukuks! Kas tead, veel enne, kui ma temaga abiellusin, hoiatas mu vanem õde, et truuduse asemel võin ma loota ainult tema rahale ja tal oli õigus, sest raha andma oli Jason alati mihkel, aga armastada ta mind ei osanud. Kas sa tead, et kui ma tegin talle ettepaneku, et me võiks Annie paariks nädalaks Laureli juurde jätta ja kahekesi Sumatra saarele puhkusele sõita...“ „Kui ameeriklaslikult tüüpiline, puhata kohas, kus vähemalt 100 000 inimest surma sai...“ pomises Jackson, kuid Lauren ei teinud tema sõnu märkamagi ja jätkas: „...ütles ta, et annab selle raha hoopis minu kätte, et ma endale implantaadid paneksin! Ma tegingi selle üks kuu aega tagasi ära, et talle meele järele olla, aga ta ei ole sellest ajast saati mulle lähedalegi tulnud, kuna ma lasin D-korvi asemel hoopis C-korvi panna...“ „Oota,“ kohmas Jackson, „kas sa tahad öelda, et...“ Ta osutas Laureni dekolteele, millele oli tekkinud suur veiniplekk. „Kas need polegi ehtsad?“ Lauren pööritas silmi. „Kui enne olidki, siis nüüd kindlasti mitte! Oota, sa tahad öelda, et sa ei märganudki, et ma olen sinu äraolekul pisut kopsakamaks läinud? Oh Jeesus küll, kuidas saab seda mitte märgata? Oled sa kindel, et sulle naised meeldivad?“ „Aga muidugi!“ nähvas Jackson. „Milleski sellises ei saa eksida!“ „Sellisel juhul oled sa lihtsalt pime,“ nentis Lauren. „Ilmselt on see su perekonnas pärilik. Kuule, Jackson, ma kuulsin, mis Tracyga juhtus ja...“ „Palun ärme räägime sellest,“ sõnas Jackson süngelt ja sirutas käe pudeli järele, mille Lauren oli lauale pannud. „See ei ole täna õhtuks sobiv teema.“ „Aga...“ alustas Lauren. „Ma tahan ainult öelda, et mul on kahju...“ „Selle asemel, et rääkida, kui kahju sul on, tee palun Merlot lahti,“ kostis Jackson, leides, et vestluse suunda arvestades ei jää tal tõesti muud üle kui kiiresti jooma hakata. „Me ei ole korgitseriga eriti osavad.“ Ega Laurengi osavam ei olnud. Selleks ajaks, kui ta viimaks pudelilt korgi pealt sai – oh õudust küll, Jackson juba kahetses, et ei olnud avamist enda kanda võtnud - , oli ta veel rohkem veini endale pluusi peale loksutanud ja Jacksonil ei jäänud muud üle, kui ohata. Lauren võis küll olla usinalt kombekust õppinud, aga oli hetki, kui see ei lugenud. Jackson kaotas üsna kiiresti joodud alkoholikoguse üle kontrolli, kuid tundis, et ehk ongi nii parem. Viimased paar nädalat polnud tal olnud ainsatki minutit omaette olemiseks ning kui ta parajasti ise ei muretsenud, olid tema eest ja tema pärast muretsenud teised... Nii hea oli sellest korraks vaba olla. „...maksan kätte,“ sõnas Lauren, kuigi Jackson teda vaid pooleldi kuulas ja noogutas selle peale agaralt. „Loomulikult!“ nõustus ta. „Kättemaks on kõige toredam maks! Mida on käibemaksul, tulumaksul ja sotsiaalmaksul sellele vastu panna?“ Ta muigas. „Kas tead, mida sa teha võiksid? Sa võiksid meie isa vastu petta, soovitatavalt kellegi sellisega, kellest ta seda iial oodata ei oskaks. Kui sa annad tema ühe löögi vastu kaks lööki, jääd sina võitjaks. Muide...“ Ta haaras Laureni märjast pluusiservast. „Sa peaksid selle seljast ära võtma.“ „Mida?“ Laureni ilme oli esialgu äärmiselt mõttetühi, kuid ootamatult venis tema suu kõrvuni, nagu oleks talle tulnud hiilgav mõte. „Aga muidugi, Jackson! Sa oled lihtsalt geenius!“ Ta vedas pluusi endal üle pea ning viskas põrandale, itsitades nagu kooliplika pärast esimest suudlust ja hakkas muiates oma punase rinnahoidja õlapaela näperdama. „Mida sa mu uutest rindadest arvad?“ päris ta. Jackson vaatas teda vaid leige huviga, otsustades, et Laurenil pole teda millegi sellisega üllatada, mida ta juba mõnes filmis näinud ei ole. „Need on ilusad nagu alati.“ „Kas tõesti?“ Lauren näis selle vastuse üle kummaliselt õnnelik, ning mis veel... ...ette hoiatamata haaras ta Jacksoni kätest ja surus need oma rindadele. „Need on nagu päris, eks ole?“ „Lauren, mida sa teed?“ päris Jackson kohkunult, püüdes oma käsi tagasi tõmmata, kuid avastas ootamatult, et ei saanud neid liigutada. Morien oli need paigale sundinud. „Ma teen seda, mida sa soovitasid,“ ütles Lauren magusalt ja nihkus Jacksonile lähemale. „Maksan kätte.“ Nende distants oli veel vaid napid paar sentimeetrit ning kuigi Jackson Laurenit kõigest hingest oma pilguga tõrjuda püüdis, tundis ta, et ei suuda seda, sest Morieni tahe vaidles tema omale vastu ja ta aimas halba. Kuigi Jacksoni kehas ja temaga ühte sulanud, oli Morien sellest hoolimata osake Morien-Sebielist, langenud inglist, kes oli Aadama ja Eeva hukatusse ajanud ning kelle võlude ees kõik surelikud peale Arra relvituks jäid... „Palun ära tee...“ pomises Jackson abitult, teadmata, kas ta sõnad olid suunatud Morienile või Laurenile, kuid kumbki neist ei võtnud teda kuulda. Kui Laureni huuled tema omi puudutasid, aimas Jackson, et naine hammustab hea ja kurja puu tundmise puu vilja samamoodi nagu tema kauged taevased esivanemad ning järgmisel hetkel tõrjus Morieni teadvus tema oma nii kaugele tagaplaanile, et hetkeks unustas Jackson isegi selle, et Morien on osake temast ja tundis end kui osake Morienist. ** Jackson nägi oma ulmas ilutulestikku. Ta oli oma koduhoovis põlvili lumes ning vormis kinnastega lumepalli, mis iga uue valgussähvatuse süttides ja kustudes suuremaks paisus. Arra seisis tema kõrval ning valmistus raketti õhku lennutama. „Mis sa arvad, kui kõrgele see jõuab?“ päris ta ning loopis tulemasinat õhku. Jackson kehitas õlgu. „Mul pole õrna aimugi.“ „Kindlasti lendab see kõrgemale kui minu oma.“ Jackson pööras pead ja märkas Kirat, kes tema selja taga seisis ja vabandavalt naeratas. „Ütle Laurenile, et ma ostan talle kindlasti uue lillepoti.“ „See oli õnnetus,“ kinnitas Jackson talle. „Igaüks meist oleks võinud sellele raketiga pihta saada.“ „Mitte mina,“ sõnas Jonathan majast väljudes. „Ma teen alati kõike täiuslikult ja seda isegi siis, kui ma vigu teen.“ Tema kõrval läbi lume sumpav Tracy, käes termos ja virn plasttopse, virutas talle vastu pead. „Ära mängi erandit.“ Ta ulatas igale poisile ühe topsi ja naeratas. „Ma tõin teile kakaod. Jackson, kas sa aitaksid mul termose lahti keerata?“ Jackson noogutas. „Aga muidugi.“ Ta ulatas enda topsi Arrale ja asus termose korki maha keerama, rõõmustades Tracy rõõmsa ilme üle. Tal oli hea meel, et tüdruku ühes oma teiste sõpradega uut aastat vastu võtma oli kutsunud ja ka Tracy ise tundus samavõrra õnnelik. Milline ideaalne maailm see oli. Ta täitis kõigi topsid aurava kakaoga ja muigas, nähes, kuidas Arra tulutult raketti püüab süüdata. „Kas sa vajad äkki abi?“ Arra turtsatas. „Ei, aitäh.“ Viimaks suutis ta süütenööri põlema saada ning taganes vaid hetk enne seda, kui roheline rakett taevasse sööstis ja roheline valgusvihm teiste sarnastega liitus. „Head uut aastat,“ ütles ta kella vaadates. „Mul on hea tunne, et sellest tuleb meie elu parim aasta...“ Ootamatult kaikus üle õue Jason Robertsi ärritav hääl. „Mida sa ometi teinud oled?“ hüüdis ta ja marssis läbi lume Jacksoni poole, silmad põlemas, vahutades selgelt vihast. „Kuidas sa julged mu au mu oma enda majas niimoodi haavata?“ „Isa, millest sa räägid?“ ei saanud Jackson aru, kuid Jason ei kavatsenud jääda ootama, millal Jackson oma viga taipab, vaid tormas tema juurde ja lükkas ta lumehange pikali. „Ära tee!“ hüüatas Tracy Jasonile ja hüppas talle kallale, kuid mees tõukas ta mängleva kergusega eemale ja virutas Jacksonile rusikaga. „Lauren on minu naine!“ röögatas ta ning Jackson viskus võpatades ärkvele, jättes oma lühikese koosviibimise Arra, Kira, Jonathani ja Tracyga unistustemaailma paremaid aegu ootama. Jason seisis tema ees, silmades mõrvarlik läige ning Jackson krabas ta rusikast vaid sekund enne seda, kui mehe järgmine löök tema nina verd oleks pannud jooksma. Jason krigistas hambaid ning meenutas Jacksonile koera, kellelt marutaud mõistuse on viinud ning kelle mokad vahutama pannud. Ta rebis oma käe Jacksoni haardest lahti ning taganes paar sammu, pöördudes Laureni poole, kes seisis voodi kõrval, lina alasti keha katteks ümber keritud ning silmad ühteaegu nii unised – pohmell, mis muud - kui hirmunud, ning sihtis teda nimetissõrmega. „Milline häbitu naine sa oled,“ sajatas ta ja sülitas maha. „Ma ei oleks kunagi arvanud, et leian ühel päeval koju tulles voodist minu pojaga...“ Jackson neelatas Jasoni sõnu kuuldes, soovides oma kõrvad kinni katta ja neid mitte kuulda, kuid juba kuuldut ei saanud enam kuidagi tema peast pühkida nagu ka pilte, mis Morieni tahtel hetk hiljem läbi tema pea voogasid. Kuigi Jackson oli möödunud ööl Morienist eemal viibinud ja tema meeled ei olnud nende ühise keha juhtimises mingit rolli mänginud, jagas Morien temaga mälestusi Laureni pehmest nahast, tema siidistest juustest ja kuumavatest huultest, just kui oleks Jackson neid ise nautinud... Noh, see oli nüüd küll veits perses, aga küllap oli see karistus selle eest, et ta salamisi Arra üle irvitanud oli ja tema huvi vanemate naiste vastu naeruväärseks oli pidanud. Kuigi Jacksoni suhtumine seksi polnud kunagi puritaanlik olnud, oli ta alati eeldanud, et kogeb oma esimest korda kellegagi, keda armastab, mitte oma poolõe emaga, kes teda vaid kättemaksu eesmärkidel ära kasutab... Aga muidugi, kättemaks. Selles polnud minutikski olnud midagi enamat kui vaid kättemaks, kuid selle tagajärjel oli juhtunud midagi, mida Jackson enam iialgi olematuks ei saanud teha. Ta aimas, et Morieni jaoks polnud see midagi peale iha, tema jaoks aga... „Kas sa ise ei ole häbitu?“ päris Lauren bravuurikalt. „Ma söön oma rinnahoidja ära, kui sa üritad mulle väita, et ei keppinud eile seda hüplevate tisside ja lõigatud ninaga kontorihoora!“ Jason võpatas ja viha asemel ilmus tema näole hämmeldus. „Mida? Kuidas sa...“ „Kõne lõpetamiseks vajutatakse punasele nupule, mitte ei panda telefoni kõrvale, oletades, et inimene teisel pool telefoniliini ise kõne lõpetab,“ sõnas Lauren. Jasoni ninasõõrmed värisesid nagu maol. „Lauren, sa said kõigest valesti aru! Trishil oli astmahoog ja...“ „...ja sa tegid oma türaga tema vitule kunstlikku hingamist?“ nõudis Lauren. „Kui huvitav elustamisvõte!“ Ta hakkas Jasonit rusikatega taguma ja Jacksoni üllatuseks ei püüdnudki mees tema hoope tõrjuda, vaid võttis need patukahetsejaliku alandlikkusega vastu, lastes Laurenil endale kinkida ühe löögi teise järel. Suutmata selle kunagi nii idüllilise abielu purunemist vaadata, tõusis Jackson püsti ning suundus hiilides vannituppa külma du¹i alla. „Jackson, ma tegin valesti...“ ütles Morien, kuid Jackson pani vee jooksma, reguleerides veesurve nii tugevaks, et talle tundus, nagu peksaks keegi ta selga jäise piitsaga ning taibates tema rusutud meeleolu, otsustas Morien vaikida ja usaldas ta du¹i meelevalda. Oma keha piinliku hoolega puhtaks küürinud, sidus Jackson endale rätiku ümber ning läks oma tuppa, kus ta kiiresti riietus, kääridega peegli ees oma soengut trimmis, lõigates maha mitte ainult paari sentimeetri jagu halle juukseid, vaid ka tukajupi, mis Morieni silma inimeste pilkude eest varjas, ning loopis seejärel voodile hunniku riideid, mille ta lohakalt oma suurde reisikotti toppis. Jah, teda ootas järjekordne reis, kuid seekord mitte Ibizale ega Guatemalasse, vaid hoopis reis tundmatusse. Pärast Miles’i juurest naasmist oli kodu olnud tema viimane kants, kuid pärast skandaali, mis puhkenud oli, ei saanud ta paigale jääda ja pidi lahkuma, isegi kui ta jätkas sellega oma probleemide eest põgenemist. Talle meenusid Arra, Kira, Jonathani ja Tracy naeratavad näod, mis tema unenäos nii reaalsed olid tundunud ning ta soovis, et nende hulgas oleks keegi, kelle poole ta oma murega pöörduda saaks, kuid Arra oli teadmata kadunud, Jonathan ja Tracy surnud ja Kira oli ainus, kes... Mitte iialgi ei lähe ta Kira juurde! Jackson vinnas koti endale õlale ning tormas trepist alla, valmistudes juba riideid selga panema, kuid seisatas hetkeks esikukapi juures, millel lebas avamata kirjade hunnik. Tõenäoliselt oli enamik neist saabunud paari viimase päeva jooksul ja mõeldud Jasonile, kuid Jacksoni sisetunne sundis teda hunnikut läbi lappama ning vastu tema ootusi ilmus lugematute Jason Robertsile adresseeritud kirjade vahelt välja üks, mille adressaadiks oli hoopiski Jackson Roberts. Saatjaks oli märgitud Port Heaveni’ks ristitud linnaosas asuv Melody Lane’i pank, kus Jackson kunagi varem käinud ei olnud ja see tekitas temas hulga küsimusi. Enamasti saatsid Samhainshire’i pangad uute klientide meelitamiseks välja värvilisi reklaamlehti, millel ei olnud kindlat saajat, Melody Lane’i pank aga oli saatnud Jacksonile nimelise kirja ja Jackson aimas, et sellel ei olnud mingit pistmist soodsate noortepakettide või madalate õppelaenuhindadega. Ta tõmbas endale jalga oma talvesaapad, mis nagi all tolmu kogusid, pani selga oma musta talvejope, pistis kirja selle taskusse ja valmistus juba uksest välja astuma, kui ootamatu heli ta peatas. Jason seisis trepil ning tema silmad puurisid end põlglikult Jacksoni näkku. Lauren, endiselt ümber vaid lina, seisis tema kõrval ning tema silmad, mis Jacksonile otsa vaatasid, olid vabandavad, pannes Jacksoni mõistma, et ka Laurenil oli samamoodi kahju nagu temal. Laureni kättemaks, Morieni olemus ja alkohol olid pannud neid mõlemat tegema viga, mille olematuks muutumiseks kahetsusest ei piisanud, isegi kui Laureni silmis peegeldus valmidus kahetseda nende mõlema eest. Kui vaid Jasoni silmad sama armulikud oleksid olnud... „Alates tänasest ei ole mul enam poega,“ sõnas Jason külmalt ja Jackson hammustas huulde. „Sellest pole midagi,“ vastas ta pead püsti hoides, suutes enda olemuse Morieni omast eraldada, kuigi vaid hetkeks. „Mul ei ole enam ammu isa.“ Ta marssis uksest välja, ignoreerides Laureni häält, mis teda tagasi tulema püüdis keelitada ning kõndis bussipeatusesse, istudes peatselt bussile, mis ta Samhainshire’i kesklinna viis. Jacksoni ainus võimalus endale ulualune muretseda tundus olevat hotelli minemine, kuid kui ükski sularahaautomaat talle raha ei väljastanud, mõistis ta, et tema kaart on saanud kuumakahjustuse ning et tal pole taskus punast krossigi. Viimane õlekõrs oli ta peost libisenud ning ilma ainsagi sihita uitas ta tänavatel ringi, kuni hakkas juba pimenema ning ta Püha Ilmutuse Tunnustamise kiriku, isa Marcuse kantsi juurde jõudis. Vastikusega keeras Jackson kõrvaltänavasse ning oli juba peaaegu selle lõppu jõudnud, kui ta korraks seisatas, ümber pööras ja kõhklevalt ühe hoone küljes rippuvat silti piidlema jäi. Sellesse majja sisenemine oleks röövinud temalt viimasegi auraasu, mis talle miljonäri ametliku pärijana ja Stonybrooki erakooli õpilasena veel jäänud oli, kuid kui palju see talle õieti luges, nüüd, kui tema isa temast lõplikult lahti oli öelnud ja tema kool tuleroaks oli langenud? Jackson sammus maja juurde ja helistas oma väriseva käega uksekella. Pärast mitmendat kellahelinat ilmus viimaks uksele tiheda kammimata habemega vanem mees, kes Jacksonit imestunult vaatas. „Ega teil juhuslikult täna õhtul ühtegi vaba voodit ei ole?“ uuris Jackson. „Me...“ Morien oli tagasi. „Me sattusime pisukesse kitsikusse ja...“ Mees mühatas heatahtlikult ja viipas käega. „Tule aga sisse ja küll me siis vaatame, kas leiame sulle ruumi või mitte.“ Jackson noogutas tänulikult ja järgnes mehele, lükates ukse, mis maailma temast eraldas, enda selja taga kinni. Hoone, millesse ta sisenenud oli, ei olnud midagi muud kui Samhainshire’i kodutute varjupaik, mille linnavalitsus juba aastaid tagasi rahapuudusel sulgeda oli tahtnud ning mis hingitses veel vaid tänu jõukamate linnaelanike annetustele. Parandus, heasüdamlike linnaelanike annetustele, kuna kuigi Jasonil oli raha nagu raba, polnud ta Jacksoni teada ühelegi organisatsioonile annetanud, isegi mitte Punasele Ristile. Mis teha, mõnele inimesele oligi oma nahk kõige kallim. Jackson järgnes mehele varjupaiga magamiskambrisse, mille põrandale olid laotatud madratsid ning inimesed nendel lebasid koos nagu kilud karbis. Seal oli nii mehi kui naisi, nii keskealisi kui eakaid ning neid kõiki ühendas elu hammasrataste vahele jäämine. Kogu ruum oli täis lootusetuse ja allaandmise hõngu ning Jackson põrkus tagasi, kuid märgates, kuidas inimeste pilgud temale kinnituvad, mõistis ta, et oli käitunud ebaviisakalt ning punastas vabandavalt. Habemik lasi oma pilgul üle ruumi libiseda ning kortsutas kaht tühja madratsit nähes kulmu. „Kus Slice ja Chuck on?“ päris ta ning Jackson märkas mõlema madratsi serval asju. „Küll nad varsti tagasi tulevad,“ hõikas üks hallipäine mees, kes rätsepistes oma madratsil kohutavalt ära nätsutatud kaantega raamatut luges. „Slice tahtis minna suitsu ostma, aga Chuck ei lubanud tal üksi minna ja läks temaga kaasa.“ „Loodetavasti on nad peagi tagasi,“ pomises mees kummalise rahutusega. „Viimasel ajal on tänavad ohtlikumad kui varem...“ Ta pöördus Jacksoni poole. „Mulle tundub, et hetkel meil vabu madratseid ei ole, kuid...“ „Me võime ka põrandal magada,“ kohmas Jackson kiiresti. „Me?“ ei saanud mees aru. Jackson ohkas. „Me,“ sõnas ta ja osutas nimetissõrmega endale. „Me võime ka põrandal magada,“ kordas ta oma sõnu. Mees turtsatas. „Loll jutt suhu tagasi! Ma olen kindel, et hoiuruumis on mõned vanad madratsid alles jäänud, kuigi ma ei ole kindel, millises seisundis need on...“ Ta mõtles pisut ja lisas: „Võta seniks kuskil istet, kui ma ära käin. Ma olen kindel, et me leiame mingi lahenduse.“ Ta tuiskas minema ja teda sõnast võttes otsis Jackson endale väikese nurgakese, istus maha ja toetas väsinult pea kätele. 2010. aasta tulek oli toonud endaga kaasa tema senise elu vältimatu lõppemise ja ta ei teadnud, kuidas edasi liikuda. Ta tundis endal nii paljude inimeste uurivaid pilke, kuid veel esialgu ei tulnud keegi teda kõnetama. Äkitselt paiskus magamiskambri uks, mille habemik alles hetk tagasi enda järel sulgenud oli, lahti ning sisse tormas umbes Jacksoni vanune noormees, kelle jope varrukas oli lõhki kistud ning kelle pea jooksis verd. „Slice!“ hüüatasid mitu inimest korraga ja tormasid tema juurde. „Mis juhtus?“ „Chuck on...“ Poiss ahmis õhku ja Jackson mõistis, et ta oli end peaaegu hingetuks jooksnud. Jooksnud elu eest... „Chuck on surnud! Me olime siit vaid viie minuti tee kaugusel, kuid meid rünnati. See oli Kurikamõrvar! Ta oleks mu pea sodiks löönud, aga Chuck astus vahele ja...“ Ta neelatas ning Jackson märkas ta silmis pisaraid. „See mees on deemon! Ta peksis tema pead kurikaga, kuni see oli täiesti tükkideks ja ma ei saanud midagi muud teha, kui vaid pealt vaadata...“ Ta nuuksatas. „Miks politsei teda ometi kinni ei püüa? Kõigepealt Kyle, siis Larry, nüüd Chuck...ta oli mulle nagu mu oma isa, kuid ma ei suutnud teda päästa!!!“ Uksele ilmunud habemik kahvatas, tõmbudes näost laibakarva. Tema pilk kohtus Jacksoni omaga ning tema ilme muutus mõruks. „Mulle tundub, et üks madrats vabanes just,“ sõnas ta, osutades madratsile, mille serval lebasid punane nokamüts ja pooltühi limonaadipudel. „Tunne end nagu kodus.“
Viimati muutis seda Prince Kirameki (1/4/2011, 22:31). Kokku muudetud 1 kord | |
| | | Aduna Maffiooso
Postituste arv : 535 Age : 29
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 1/4/2011, 19:03 | |
| | |
| | | Prince Kirameki Kastanjetid
Postituste arv : 2665 Age : 33 Asukoht : Magnostadt Academy
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 1/4/2011, 22:22 | |
| Kas need üheksa punkti tähendavad head või halba? Ma panin tähele, et viimase lõigu lõpus jäi mulje, nagu räägiks keegi madratsiga. Kust küll sellised vead tulevad | |
| | | Aduna Maffiooso
Postituste arv : 535 Age : 29
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 2/4/2011, 10:58 | |
| See on ...eee... segadusseajav. Ära pane pahaks, aga see osa mulle küll ei meeldinud. | |
| | | Prince Kirameki Kastanjetid
Postituste arv : 2665 Age : 33 Asukoht : Magnostadt Academy
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 2/4/2011, 12:30 | |
| Miks ma pahaks peaks panema? Segadusseajavuse koha pealt olen ma täiesti nõus, kuigi oleks tore teada, mis täpsemalt arusaamatu oli, et seda korrigeerida saaks, kuna osaliselt on see osa mõeldud tekitama küsimusi, millele järgmistes osades vastata saab ning ma ei tahaks olulisi vihjeid kõrvaldada Kogu aeg ühesuguse tasemega kirjutada ongi keeruline, samamoodi nagu on keeruline kõikide proovikirjandite ühele ja samale punktisummale kirjutamine (ma tean ainult üht inimest, kes sai viimases proovikirjandis ja lõpukirjandis sama palju punkte ja see inimene ei olnud mina ) ning alati võib midagi ebaõnnestuda, isegi siis, kui oled kõik hoolega läbi mõelnud | |
| | | Karolin Põ(h)jatark
Postituste arv : 974 Age : 28 Asukoht : Mõtetes
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 3/4/2011, 16:43 | |
| Lauren ja Jackson-okey teoreetiliselt Lauren ja Morien, aga ikkagi-iu. Ma nagu mõtlesin neist ikka pigem nagu emast ja pojast. Kas Jacksoni ema talle midagi ei päranduanudki? Äkki on ta nüüd hoopis pururikas ja võik sellele varjupaigale raha annetada, mitte seal aga ööbida? Minu jaoks ei jäänud küll midagi segaseks, vähemalt mitte rohkem kui tavaliselt UUT! | |
| | | Prince Kirameki Kastanjetid
Postituste arv : 2665 Age : 33 Asukoht : Magnostadt Academy
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 8/4/2011, 13:36 | |
| Lauren on olnud Jacksoni jaoks kogu aeg pigem nagu tüütu vanem õde Pärandus...jah, Jackson saab päranduse, kuid mitte oma ema käest ja mitte raha, vaid hoopis midagi ootamatumat. Kahjuks sellel nädalal uut osa ei tule, kuna ma olen taaskord hõivatud ühe eeposega (seekord on selleks Vergiliuse "Aeneis"), Script Frenzy (http://www.scriptfrenzy.org/eng/whatisscriptfrenzy) kõrvalt esialgu millegi muu kirjutamiseks aega ei jää ja kõige krooniks pole ma ka nädalavahetusel Eestis Loodetavasti saan ma uue osa siiski järgmiseks nädalaks valmis, kuigi hetkel on kiire aeg ja ma ei julge midagi konkreetset lubada | |
| | | Prince Kirameki Kastanjetid
Postituste arv : 2665 Age : 33 Asukoht : Magnostadt Academy
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 23/4/2011, 02:06 | |
| Oooh, oooh, oooh, yesterday was Friday, it was crazy... And... Today is Saturday and I'm back Mul läks küll uue osa kirjutamiseks tervelt kaks nädalat, aga lõpuks on see valmis Muhahahaa, I like Troy Ilion, although he's another weirdo Enjoy! ** 49.1„Lõpuks ometi ärkvel,“ ütles kellegi hääl Arra kõrva ääres. Arra uuris uniste silmadega oma ümbrust ja tema pilk jäi peatuma oma voodi kõrval istuval kergelt hallinevate juustega mehel, kes paistis esmapilgul olevat vaid veidi üle kolmekümne ning kelle näol oli naeratus. „Ma kartsin, et uinuti mõju lahtumine võib võtta veel paar päeva...“ „Kes sa oled?“ nõudis Arra, suutmata meenutada, kus ta meest varem kohanud oli, kuid läbi hägu meenus talle mehe nägu tema oma kohale kummardumas ja ta teadis, et nad pole võõrad. Otsekui selle kinnituseks turtsatas mees lõbustatult. „Kas on tõesti võimalik, et pärast seda, kui sa mu nime üle nii julmalt nalja viskasid, oled sa selle unustanud?“ päris ta. „Ma olen täna sama palju Troy Ilion kui eilegi, Arra Romini. Kas keegi on sulle kunagi öelnud, et su nimi kõlab nagu Anno Domini?“ „Troy Ilion?“ päris Arra, ignoreerides mehe küsimust. „Sa...“ Mälestus seitsmest surnukehast, üks võikam kui teine, ja verega määritud ruumist ujus tema teadvuse põhjast nähtavale ning ta haaras kätega oma peast, püüdes suruda neid mälestusi tagasi sellesse samasse põrguauku, kust need välja olid roninud. Ta oli tapnud; sellel, kas ta oli teinud seda lõbu pärast või ellu jäämiseks, ei olnud tähtust, sest tapmine oli midagi sellist, mida ühelgi juhul meenutada ei tasunud. „Ma näen, et sulle on kõik meenunud,“ sõnas Troy Ilion rahulikult. „Aitäh sulle.“ „Mille eest?“ ei saanud Arra aru. „Mulle ei ole kunagi meeldinud õuduslugusid vesta ja sa säästsid mind sellest.“ Troy Ilion asetas jala üle põlve ning isegi Arra õudusega täidetud näoilme ei suutnud tema rahu väärata. „Sa tunned end kindlasti oma teo pärast halvasti,“ sõnas ta, „kuid Seitsmiku liikmeid surmates halastasid sa nende hingedele ning päästsid nad piinadest, mida nad praeguse Varjude Lordi ja tema eelkäijate katsejänestena kannatama pidid.“ „Kes nad olid?“ päris Arra vaikselt. Seitsme ebardi näod, surmaga elutu puudutusega märgistatud, ujusid tema silmade ees ning ta tundis, et ei suuda neid enne peast pühkida, kui teab, kes nad on ja miks nad surema pidid. Ta vajas õigustust. „Ma kardan, et ei tea nende nimesid,“ lausus Troy Ilion, „ja isegi kui teaksin, ei kavatseks ma neid sinuga jagada. Seitsmiku liikmed on alati ühiskonna heidikud, kellel on küljes mõni viga, mis nad inimeste jaoks eemaletõukavaks muudab. Lance Dwyer, 86. Varjude Lord huvitus väga sellistest ebaharilikest inimestest ning kutsus nii mõnedki nende seast Millenniumi Madude peakorterisse, et katsetada nende peal ravimit, mille kallal ta öösiti oma laboris töötas, kuid paraku tekitas ravim inimeste organismis nende aitamise asemel pöördumatuid kahjustusi ning muutis nad verejanulisteks koletisteks, kellest tuli vabaneda. Lance Dwyer usaldas selle ülesande minu kasuisale Kheiron Ilionile, kes oli pikalt Millenniumi Madude liikmeks saamist oodanud ning pärast seda, kui ta kõik seitse meest, keda Lance Dwyer päästa oli üritanud, vaid loetud minutite jooksul kahjutuks tegi, võttis vennaskond ta avasüli vastu ning seitsmiktestist sai rituaalne katse, mille peab meie hulka pääsemiseks sooritama iga kandidaat, kellel noviitsipõli selja taga on.“ „On alles tore traditsioon,“ torises Arra. „Koguda kokku kamp värdjaid, nad mingit rohtu täis toppida ja lasta kellelgi nad au ja kuulsuse nimel maha nottida, nii et verd ja tatti pritsib...“ Ta näperdas ärevalt oma rüüserva. „Lawrence lootis, et ma suren,“ pomises ta. „Et mind minu lugupidamatuse eest karistada, saatis ta mu seitsmiktestile hoolimata sellest, et ma pole isegi mitte noviits...“ „Siinkohal sa eksid,“ ütles Troy Ilion pead raputades. „Sa oled noviits alates sellest hetkest, kui sa endale noviitsirüü selga tõmbasid,“ sõnas ta. „Kui Lawrence Dwyer, 88. Varjude Lord oleks saatnud seitsmiktestile selleks mittesobiva seisusega isiku, oleks ta rikkunud Millenniumi Madude põhikirja 75. lisaparagrahvis kirja pandud inimõigusi käsitlevaid punkte ning nende vastaselt tegutsemine on keelatud ka organisatsioonis kõige kõrgematel positsioonidel olevatele isikutele.“ „See, et juriidiliselt on kõik korrektne, ei tähenda, et see seda ka reaalselt oleks,“ kostis Arra, „kuigi ma ei välista, et järgmiseks ütled sa, et oma venna tapmine, eeldusel, et ta on sinust minimaalselt viis aastat noorem, on lubatud Millenniumi Madude karistusseadustiku 666. lisaparagrahvi 13. punktiga...“ „Jonathani surm ei tee mulle rõõmu,“ pomises Troy Ilion ja hetkeks tundus Arrale, et mees soovib öelda midagi palju emotsionaalsemat, kuid tema hääl värises vaid üheainsa sekundi. „Õpilase kaotus pole ühegi õpetaja jaoks lust ja lillepidu, kuid loodus ei salli tühja kohta ning on andnud mulle Jonathani asemel sinu. Ma hakkan sind treenima ning õpetan sulle kõike, mida sul selles maailmas, kuhu sa sattunud oled, ellu jäämiseks vaja on...“ „Jonathan oli sinu õpilane?“ pahvatas Arra teda katkestades. Troy Ilion noogutas. „Minu esimene õpilane ja kahtlemata üks kõige suurema potentsiaaliga inimestest, keda ma oma käe järgi kujundanud olen, kuid selle asemel, et enda vaimu kõrgustesse tõsta, valis ta teise tee ja põgenes ning kui ta möödunud suvel viimaks Venemaalt naasis, oli tema mõistus kõige üleloomuliku ees kindlalt suletud ja minu hääl ei jõudnud temani. Kui ma oleksin suutnud ta end kuulama panna, oleks ta ehk veel...“ „Elus?“ pakkus Arra abivalmilt. Troy Ilion raputas pead. „Elus olemine tähendab enamat kui kehaliste funktsioonide toimimist...“ Ta köhatas ja tõusis püsti. „Sa oled kindlasti näljane. Kas ma toon sulle midagi?“ „Ma tahan oma riideid,“ sõnas Arra hetkegi kaotamata. Troy Ilion muigas. „Ma kardan, et ei saa su palvet täita,“ ütles ta. „Noviitsi rüü on tema positsiooni tunnus ning kui ma laseksin sul argiriietust kanda, asetaks see su teistest kõrgemale, kuigi suure saladuskatte all võin öelda, et reaalselt oleks sul selleks õigus. Noviitsid ei võta harilikult seitsmiktesti ette enne, kui on oma õpingud läbinud, kuid sa sooritasid selle ilma, et oleksid ühtegi tundi õpetust saanud. Isegi Jonathan, kes oli enne testi aastaid kodust eemal viibinud, oli pisut teadmisi omandanud...“ Tema silmis helkis lõbus tuluke. „Kas sa tead, et Must Mamba tegi Varjude Lordile ettepaneku kutsuda kokku vennaskonna erakorraline koosolek ja korraldada hääletus sinu organisatsiooni täieõiguslikuks liikmeks võtmiseks?“ Arra silmad ähvardasid mehe sõnade peale pealuust välja tungida. Isa Marcus – eeldusel, et Must Mamba ikka oli isa Marcus, kuigi kes teine see ikka olla sai? – oli tõepoolest Lawrence’ile sellise ettepaneku teinud? „Ja mida talle vastati?“ päris ta, kuigi ei uskunud eriti, et sealt midagi head tulla võib ja ega ei tulnudki. „Loomulikult „ei“,“ kostis Troy Ilion, „kuid kas sa oskad arvata, miks?“ „Sest ma ei ole...“ alustas Arra. „Sest sa oled,“ parandas mees teda. „Sa oled esimene Millenniumi Madudega seotud isik, kes on sooritanud seitsmiktesti ilma vastava väljaõppeta ning Varjude Lord näeb sinus teatud ohtu. Ta kardab, et kui sind liiga kiiresti liiga kõrgele upitada, võid sa vennaskonda kiilu lüüa ja sundida teda, hmm, kuidas seda nüüd öeldagi...“ „Jäta sellised nõmedad naljad,“ torises Arra. „Kas see valgekihv kardab, et ma kägistan ta oma seelikusabaga ära või?“ Troy Ilion puhkes ootamatult naerma. „Kas tõesti?“ Arra heitis talle altkulmu pilgu. „Ma tahan oma riideid,“ kordas ta. „Kui ma oleksin tahtnud kleiti kanda, oleksin ma naisena sündinud.“ „Kui kaugele oled sa valmis nende tagasi saamise nimel minema?“ „Üle sinu laiba,“ pomises Arra. „Nii või teisiti olen ma juba seitse inimest tapnud ja mida rohkem, seda uhkem...“ Troy Ilion haaras vähimagi hoiatuseta Arra halli rüü kraest ja tiris poisi püsti, vaadates talle karmil pilgul otsa. „Tee seda, kui julged,“ lausus ta, pistis käe oma vöö vahele ning ulatas Arrale väikese musta püstoli. Arra võpatas ja vaatas talle küsivalt otsa. „Ma ei saa aru, mida...“ „Veel mitte, kuid peagi,“ ütles mees ning taganes, jäädes seisma, selg vastu seina surutud. „Tulista mind ja ma luban, et sa näed tõde.“ Arra raputas pead. „Ära...“ „Vaata mulle silma ja tapa mind,“ sõnas ta ning veel enne, kui Arra end kontrollida suutis, sirutas ta püstolitoru mehe suunas ning vajutas päästikule. Kõlas pauk ning kuul vihises Troy Ilioni suunas, sisenedes tema silmade vahelt ning jäädes pärast tema kolju ja aju läbistamist seina sisse pidama. Arra ootas, et mehe peast purskuks verd ja ta variseks maha, kuid tema suureks üllatuseks maigutas Troy Ilion lõbusalt suud, nagu poleks midagi juhtunud ja otse Arra silmade all hakkas tema peas olev kuuliauk kokku kasvama, kadudes kõigest paari sekundiga, jätmata endast ainsatki jälge. Nähes Arra hämmeldunud ilmet, osutas ta Arra käes olevale püstolile ja itsitas. Ehmunult heitis Arra pilgu püstolile ning pillas selle käest, mõistes, et ei hoia käes relva, vaid kergelt rohekat tooni pooltoorest banaani. „Oeh,“ ohkas Troy Ilion. „Hetkeks tundus mulle, et nägin sinus suurt potentsiaali, kuid näib, et sa oled osav ainult suuga suure linna tegemises ja sinu imeline sooritus oli vaid algaja õnn...“ „See oli illusioon, eks?“ küsis Arra süngelt. „Sel hetkel, kui ma sulle silma vaatasin, lõid sa mu ümber illusiooni ning panid mu uskuma, et ma tulistasin sind, kuigi ma seda tegelikult ei teinud. Ütle mulle, kes sa oled.“ „Kas sa tahad seda tõesti teada?“ uuris mees. „Jah, vastas Arra söakalt, tehes oma kõige teada tahtvamat nägu. „Tahan küll.“ Troy Ilion seadis end Arra voodi ees olevale toolile istma ning hetkel, kui ta oma vasaku jala üle põlve asetas, taipas Arra, et Troy Ilion ei ole inimene. Tema nahk oli punakas ning tema verevate rubiinidena säravaid silmi kattis osaliselt süsimust tukk. Tema pükstest tungis välja teravatipuline kõver saba, mis end ümber tooli jala keris nagu madu ning otse Arra silmade all kasvasid tema peast välja pikad töntsakad sarved, taustamuusikaks riidekärin, mille tekitas Troy Ilioni rebenev särk, millest tungisid välja väikesed nahkjad tiivad. Esmapilgul mõjus tema välimus Arra silmadele tõelise groteskina, ent kui ta silmad selle pildiga kohanesid, mõistis ta, et polnud kunagi midagi võluvamat näinud. Kuigi ta oli pooleldi inimene, pooleldi koletis, oli Troy Ilion tõeliselt kaunis. „Sa oled incubus,“ sosistas Arra, suutes vaevu oma häält kuuldavale tuua. „Pooleldi inimene, pooleldi surematu olend, kelle kehas on lisaks deemonlikule essentsile ka inimlik hing ning kes näib materiaalsel plaanil tavalise inimesena.“ Troy Ilion noogutas. „Tundub, et sa oled teooriaga tunduvalt rohkem kodus, kui välja lased paista.“ „Kas seda tuleb võtta komplimendi või irooniana?“ küsis Arra. „Kuidas soovid,“ vastas Troy Ilion lahkelt. „Kõik on formuleerimise küsimus.“ „Aga kuidas...“ „Minu ema Andrea oli sügavalt usklik ning unistas nunnaks saamisest, kuid see unistus purunes ööl, mil incubus teda unenäos külastas ja ta rasedaks jäi. Tema vanemad kutsusid kohale eksortsistid, et mind hävitada, kuid mu ema tundis, et minu surmamine oleks patt ning kui ta kodust põgenes, oli ainsana nõus talle peavarju pakkuma...“ „Sinu kasuisa?“ pakkus Arra abivalmilt. „Kui lahke temast!“ „Ta oli äsja noortevanglast välja saanud ja vajas kedagi, kes tema eest koristaks ja talle süüa teeks...“ „Oi,“ pomises Arra. „Või et noortevanglast...“ „Kohalikud kartsid tema vägivaldset loomust ja tõenäoliselt oli see ainus põhjus, mis takistas neid mu ema ära lint¹imast, kuid pärast minu sündimist rünnati teda korduvalt ning nii ei jäänud neil muud üle kui kolida Samhainshire’i, kus Kheiron Ilioni onu Millenniumi Madude heaks spioonina töötas. Tänu temale sai mu kasuisa organisatsiooni kaitsva tiiva alla ja hiljem laienes see ka minule...“ „Aga Millenniumi Maod on ju spetsialiseerunud deemonite hävitamisele, mitte nende kaitsmisele!“ Arra vaatas Troy Ilionile uskumatult otsa. „Kuidas saad sa nende hulka kuuluda, kui oled pooleldi varjuderiigi esindaja?“ Troy Ilion naeris ja nipsutas sõrmi ning hetk hiljem nägi ta taas välja nagu harilik kergelt poisiliku oleku ja halliseguste juustega mees. „Palju parem,“ ütles ta. „Ma olen selle vormiga nii ära harjunud, et pärast iga moondumist uute riiete ostmine tundub lausa talumatu...“ Ta osutas enda särgi ja pükste sisse tekkinud aukudele. „Paistab, et mul tuleb jälle osturallile minna.“ „Ma küsisin sinult midagi,“ ütles Arra teravalt, pahur, et mees – vabandust, incubus – nii kergesti teemat oli vahetanud. Teemade vahetamine oli muidu kena küll, aga ainult siis, kui seda tegi Arra ise, mitte see, kellega ta parajasti vestles! Troy Ilion teeskles oma küünealuste uurimist, kuid andis viimaks alla ja asetas käed endale sülle, vaadates Arrale tõsiselt otsa. „See ei ole lugu, mida ma sulle praegu rääkida tahaksin, kuid ma ei välista, et ma seda kunagi teen. Nüüd, kui sa juba nii või teisiti minu tõelist olemust näinud oled, ei ole mul põhjust sinu eest midagi varjata, kuid iga asi omal ajal. Hmm, aga mida ma sulle enne ütlesingi? Ah jaa, ma lubasin, et kui sa mind tulistad, näed sa tõde. Kas su silmad on nüüd avanenud?“ Arra lõi oma pilgu kohmetult maha ja krigistas hambaid. „Võimalik. Mida ma täpselt nägema pidin?“ „Et enne, kui sa minu tasemele jõuad, tuleb sul tundide kaupa verd ja higi valada, et endast kõrgemal seisvatele isikutele ei esitata ilma midagi vastu andmata nõudmisi ning et surma üle ei tehta nalja. Kui ma poleks see, kes olen ning kui relv sinu käes oleks olnud ehtne, oleksin ma sama surnud kui sinu sõber Jonathan ning sa tead väga hästi, et see, kes kord juba surnud on, ei saa enam tagasi tulla.“ „Lawrence rääkis mulle midagi zombidest,“ pomises Arra, kuid Troy Ilion vastas sellele pearaputusega. „Parem on üldse mitte naasta kui naasta zombina,“ lausus ta. „On ju zombid veelgi vähem inimlikud kui minu liigikaaslased...“ Arra ei osanud selle peale muud teha, kui vaid ohata. Silmanurgast nägi ta Troy Ilioni naeratust, mis mõjus erakordselt soojalt, ent vaimusilmas nägi ta endiselt pilt tema tõelisest minast ning mehe naeratus sai tema silmis ebainimliku varjundi. Olid Arra vanemad alles õnnelikud inimesed! Nad elasid omas maailmas, mida eraldas reaalsusest neli betoonseina ja okastraataed ning langenud inglid, vampiirid, incubused ja zombid eksisteerisid ainult nende unenägudes, mitte ei jalutanud nende igapäevaellu. Kupeldajate jaoks nagu nood kaks olid sarimõrvarid, püromaanid, vägistajaid ja narkomaanid palju normaalsem nähtus ja kupeldajate laps nagu Arra oli, hakkas ta arvama, et kurat teab, äkki peabki nii olema. „Kas ma tohin midagi öelda?“ küsis Troy Ilion. Arra turtsatas. „Ma olen ju su ori, või kuidas? „Sa oled minu õpilane,“ parandas mees, „ning ma austan oma õpilasi ja saan seda sulle ka tõestada.“ „Nii et ma ikkagi saan oma riided tagasi?“ päris Arra, lootes, et mehe meel on leebunud ja ta pääseb sellest neetud viletsast mungarüüd imiteerivast kaltsust, kuid Troy Ilioni pilk tõmbus süngeks ja Arra aimas, et nii lihtsalt asi ei lähe. „Oma riiete taga nutmise asemel peaksid sa hoopis midagi muud tegema,“ lausus ta. „Kindlasti on keegi, kes tahaks sinu häält kuulda ja teada saada, et sa oled elus.“ „Everity!“ hüüatas Arra ja laksas endale käega vastu otsaesist. „Ma unustasin täiesti ära, et ta pole minust juba minu päeva kuulnud! Kas ma tohin talle helistada?“ „Ole lahke,“ vastas Troy Ilion ja ulatas Arrale oma telefoni. Värisevate sõrmedega valis Arra oma kodunumbri ja jäi ootama, kuid toru ei tõstetud ega tõstetud ning viimaks lülitus sisse automaatvastaja. „Tere, te olete helistanud Everity ja Arra Rominile. Meid ei ole hetkel kodus, aga me helistame teile kindlasti tagasi, kui jätate teate pärast piiksu...“ Piiks. „Everity,“ alustas Arra, „ma...“ Mida ometi pidi ta oma õele ütlema, et teda mitte rohkem muretsema panna? „Ma unustasin teispäeval karbitäie võileibu oma koolikotti ja sa võiksid need ära visata, sest ma ei taha, et mu tuba selleks ajaks, kui ma tagasi koju tulen, hallitama läheb! Nägemist!“ Ta vajutas kõne kinni ja ulatas telefoni Troy Ilionile tagasi. „Tänud.“ Tema suureks üllatuseks avas mees telefoni korpuse, eemaldas kõnekaardi ning viskas selle põrandale, astudes selle oma kingatallaga puruks. Aga muidugi, kõnesid oli ju kerge jälitada, juhul kui politsei juhtus olema asjasse segatud. Arra ei võinud muidugi selle peale mürki võtta, aga ta tundis oma õde piisavalt hästi, et teada, et see oli reaalne variant. „Ma loodan, et sa said öeldud kõik, mis vaja,“ ütles Troy Ilion. „Jah,“ vastas Arra pisut mõrult, taibates, et oli veel üks inimene, keda huvitas, kas ta on elus või mitte. Jackson... „Jah, ma sain kõik öeldud,“ kordas ta ning jäi põrnitsema põrandal olevat triibulist kaltsuvaipa, nagu oleks see kõige huvitavam asi, mida ta kunagi näinud on. | |
| | | Aduna Maffiooso
Postituste arv : 535 Age : 29
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 23/4/2011, 10:17 | |
| Tere tulemast tagasi Mu meilikast oligi juba väga igavaks muutunud. Hinne 10,1 | |
| | | Karolin Põ(h)jatark
Postituste arv : 974 Age : 28 Asukoht : Mõtetes
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 23/4/2011, 19:51 | |
| Viimaks ometi! Natuke sündmustevaene, ma olen sellega juba ära harjunud, et kõik inimesed sinu jutus ei olegi tegelikult inimesed UUT! ja palun varem kui eelmist ! | |
| | | Prince Kirameki Kastanjetid
Postituste arv : 2665 Age : 33 Asukoht : Magnostadt Academy
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 30/4/2011, 13:50 | |
| Danke schön Uus osa on valmimisel, aga kahjuks ma seda vist siiski enne järgmist nädalat valmis ei saa (muretsemiseks pole põhjust, varem kui eelmine osa tuleb see igal juhul) Ma olen juba alustanud eksamisessiooniks valmistumist ning igal öösel, kui ma järjekordse kohustusliku kirjanduse raamatu, mida on hetkel rohkem kui keskkoolis poole aasta peale kokku, käest panen, olen ma nii väsinud, et ei jaksa kõrvu ka liigutada ja kirjutamiseks jääb seetõttu vähem aega kui tavaliselt | |
| | | Aduna Maffiooso
Postituste arv : 535 Age : 29
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 1/5/2011, 09:57 | |
| Vahet pole Vähemalt ikka kunagi tuleb | |
| | | Prince Kirameki Kastanjetid
Postituste arv : 2665 Age : 33 Asukoht : Magnostadt Academy
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 5/5/2011, 01:08 | |
| Kunagi on nüüd Lõpuks ometi on see jutt jõudnud lõpu alguseni, kuigi läheb veel aega, enne kui ma saan hakata otsi kokku tõmbama. Seni aga... ...enjoy Uus osa on taaskord lühike, kuid mul ei ole hetkel pikemate osade jaoks mahti. School is a bitch, but I kind of like it ** 49.2Esmaspäev, 28. detsember 2009 Lugupeetud Jackson Roberts, Olete oodatud 3. jaanuaril 2010. aastal kell 14.00 Melody Lane’i panka, et arutada teie hoiulaegast puudutavaid üksikasju. Parimate soovidega, Edward Wilde Melody Lane’i panga president Jackson kägardas kirja kokku ja oleks selle juba põrandale visanud, kui mitte Tyler talle hoiatavat pilku ei oleks heitnud. Tundus, et isegi sellises urkas nagu Samhainshire’i kodutute varjupaik hinnati puhtust ja korda. Oma pilku maha lüües toppis Jackson kortsunud paberi oma püksitaskusse ning jäi mõtlikul ilmel enda ette põrnitsema, püüdes kirja tagamaid lahti mõtestada. Oli äärmiselt kummaline, et Melody Lane’i pangast saabunud kiri mainis hoiulaegast, mida Jacksonil ei olnud ja selles oleks võinud kergesti süüdistada inimlikku eksitust, sest ka pangatöötajatel juhtus aeg-ajalt näpukaid, ent juhtumi muutis eriti kurioosseks fakt, et kirja saatis panga president Edward Wilde – Jackson kahtlustas, et oli koolis kirjanduse tunnis tema homoromaani teemalist kirjandit kirjutades tukkuma jäänud – isiklikult. Kui harilik teller nimega see-ja-see sai endale ehk veel eksimist lubada, siis panga presidendil vaevalt selleks võimalusi oli. Miks soovis Edward Wilde Jacksoniga kohtuda? „Miks?“ pomises ta omaette, suutmata välja nuputada, milles asi olla võis. „Ma kardan, et sa ei saa seda enne teada, kui kohale lähed,“ sõnas Morien ootamatult. Jacksoni meeleolu kõikumise tõttu oli ta vargsi madalat profiili hoidnud ja kõneles Jacksoniga ainult siis, kui selleks vajadus oli ja ei põrmugi rohkem. Sama joont järgisid ka Jacksoni varjupaigakaaslased, kes talle vaevu tähelepanu pöörasid ja isegi kui nende pilgud temal peatusid, tundus Jacksonile, nagu ei näeks nad teda, vaid ainult voodit, millel ta külitas, ning meenutaksid selle eelmist omanikku. „Pigem mitte,“ pomises Jackson, otsustades Morieni kallal noriva tooni kasutamise lõpetada. Kuigi Morien oli tema juba niigi üüratut probleemidekuhilat veel paari meetri võrra kõrgemaks kasvatanud, jagasid nad ühte keha ja ei saanud endale vaenutsemist lubada. „Sellest ei tuleks midagi head.“ „Sa ei või seda teada,“ kostis Morien. „See tundub olevat tähtis.“ „Või siis tähtis eksitus,“ arvas Jackson. „Jacksonil ei ole selles pangas hoiulaegast...“ Jah, seekord kõneles ta endast kolmandas isikus, sest see oli ainus võimalus isikliku, Morienist sõltumatu arvamuse välja ütlemiseks. Niipea, kui ta püüdis end isikulise asesõnaga nimetada, sai ainsusest mitmus, ent endast kolmandas isikus rääkimine ei erinenud millegi poolest kellestki teisest rääkimisest.„Võimalik, et tegemist on laekaga, millest sa teadlik ei ole.“ Morien näis olevat rahulik ja endas kindel. „See on reaalne variant.“ „Aga...“ Jackson ohkas ja mudis oma sõrmenukke, mis jahedas ruumis kangeks kippusid jääma. „Hästi,“ ütles ta viimaks. „Lähme, kuid tea, et Jacksonil ei ole selle suhtes hea tunne.“ Ta võttis kirja või õigemini selle, mis sellest järele oli jäänud, uuesti taskust välja ja luges selle veelkord läbi, kuid ei saanud põrmugi targemaks. Hallipäine habemik, kelle nimi oli, nagu hommikul selgunud oli, Elliot Elridge, ilmus uksele ja köhatas. „Ma tahaksin tuled kustu panna,“ sõnas ta. „Palun lõpetage oma tegemised paari minuti jooksul.“ „Ära nüüd jama,“ torises Tyler, kes parajasti endale tubakat rullis. „Kui sa tule kustu paned, ei näe ma...“ „Jaman ikka küll,“ kostis Elliot ükskõikselt. „Sa ei suitseta öösel nii või teisiti, nii et tõmba aga otsad kokku.“ Tema pilk peatus Jacksonil. „Kuidas sul läheb?“ „Nagu alati,“ pomises Jackson. Ellioti kulm kerkis. „Halvasti?“ „Kuidas siis veel,“ kostis Jackson, keeras end külili ja tõmbas teki endale peale, et mitte endaga ühes ruumis viibivate isikute silmi näha. Kui ta järgmisel hommikul ärkas, asutas enamik inimesi end juba lahkuma ja ka Jacksonil ei jäänud muud üle, kui valmistuda kella kaheni linna peal kondamiseks, kuna kella kaheksast hommikul kaheksani õhtul oli kodutute varjupaik suletud ja selle ajavahemiku jooksul oli igaüks iseenda eest väljas. Jackson kahtlustas, et mitme alkoholi järele lehkava varjupaigaelaniku jaoks tähendas see joogipausi, aga ta ei saanud neid kuidagi selles süüdistada, sest kodutu elu oli kõike muud kui meelakkumine. Rahakoti jope taskusse kirja kõrvale pressinud, väljus ta majast ning lõbustas end ringkäiguga Samhainshire’i linna sellistes soppides, kus ta vähem käinud oli. Selleks ajaks, kui ta viimaks omadega Port Haveni linnaossa jõudis, oli kell juba peaaegu kaks. Kui Jackson lõpuks Melody Lane'i panka sisse astus, pani viimane töötav teller parajasti oma lauale lõunale minekust teatava sildi ning kadus kontsade klõpsudes Jacksoni vaateväljast nii kiiresti, et Jackson ei jõudnud talle isegi mitte järele hõigata. Silmamata ainsatki teist seelikut kandvat hingelist, ei jäänud Jacksonil muud üle, kui ukse kõrval tammuva kereka turvamehe poole pöörduda. „Vabandust, kas...“ „Kas teie olete Jackson Roberts?“ päris turvamees teda katkestades ning Jackson ei osanud muud teha, kui selle peale noogutada. „Palun järgnege mulle,“ lausus turvamees. „Edward Wilde ootab teid.“ Ta juhtis Jacksoni lifti juurde ja nad sõitsid üles kolmandale korrusele, kus Edward Wilde oma laua taga istus ja pisut hajameelsel ilmel võtmetega mängis. Edward Wilde oli tõsise ilme ja hallide juustega keskealine mees, kelle nägu Jacksonit silmates karvavõrdki lõbusamaks ei muutunud. Ta lükkas võtmed laualambi kõrvale ning asetas käed viisakalt lauaplaadile. „Ma oletan, et te olete mister Roberts. Tere tulemast Melody Lane’i panka.“ „Kas tohib teie kutse põhjust küsida?“ oli Jackson konkreetne. Edward Wilde vaatas teda hetke jooksul pisut hämmeldunult, kuid muigas seejärel ja sättis oma tumesinist kaelasidet. „Kas teile jäi kirjas midagi arusaamatuks?“ Jackson noogutas. „Jah. Hoiulaegast, millest te räägite, ei eksisteeri.“ Edward Wilde võttis võtmed, mille ta laualambi kõrvale oli asetanud ning ulatas need Jacksonile. „Ma kinnitan teile, et kui te need võtmed õigete lukuaukudega kokku sobitate, on hoiulaegas, mille olemasolus te kahtlete, vägagi reaalne. Me oleme suvest saadik selle eest hoolt kandnud ning selle eelmise omaniku Jonathan Dwyeriga sõlmitud lepingu alusel kuulub see nüüd teile.“ „Jonathan Dwyer oli selle eelmine omanik?“ pahvatas Jackson ning oleks peaaegu tooliga, millele ta äsja istunud oli, ümber kukkunud, kui ta sellelt püsti kargas. „Jah,“ sõnas Edward Wilde, „see kuulus tõepoolest mister Dwyerile. Vaene noormees, mida rohkem ma tema peale mõtlen, seda enam tundub mulle, et ta nägi oma surma ette. See oli vaevalt kuu aega tagasi, kui ta siia tuli, oma hoiulaeka sisu üle vaatas ning teatas, et soovib sõlmida meie pangaga lepingu, mille kohaselt oleme me kohustatud tema ootamatu surma korral tema hoiulaeka sisu selleks ettenähtud korras teile üle andma...“ Jackson vilistas vaikselt, mõistes, et Edward Wilde’i ootamatu avaldus tähendas seda, et Jonathani surnukeha oli leitud ja võimud olid ta ametlikult elavate kirjast maha tõmmanud, ega suutnud mõista, miks... „Miks pidi Jonathan midagi sellist tegema? Me isegi ei tundnud teineteist ja olime vaid ühe korra kohtunud!“ nõudis ta, lootes, et Edward Wilde oskab sellele küsimusele vastata, kuid paraku polnud mees ¹amaan, nagu Jackson oodanud oleks. „Kahjuks jääb selle küsimuse vastus väljaspoole minu jurisdiktsiooni. Minu kohustus on vaid panga ja kliendi vahelist lepingut täita ja selleks pean ma hoiulaeka kasutusõiguse teile üle andma...“ „Või äkki hoopis püha reliikvia kloostrile,“ pomises Jackson vaikselt, meenutades üht vähemalt viiesaja aasta vanust nõukaliidu filmi, mida nad paar nädalat tagasi Arraga vaadanud olid – mingil seletamatul põhjusel oli Arral tekkinud huvi ühe Eesti nimelise riigi vastu, millest Jackson kunagi midagi kuulnud ei olnud – ja mille subtiitrid, mille Arra netist tõmmanud oli, olid nii vigased, et mõni keeletoimetaja oleks filmi jooksul sada orgasmi saanud. Kumbki neist ei olnud filmist pöörases vaimustuses, ent kui Everity Arra selja taha hiilis, filmi paar minutit kaes ja seda seejärel halastamatult maha hakkas tegema, oli Arra talle nii raevukalt vastu vaielnud, et tema hääl kajas üle kloostrisse tungivate mässajate möiretest. Kus Arra ometi oli? Edward Wilde tõusis laua tagant püsti ja kohendas oma pintsakut. „Enne veel, kui me hakkame rääkima lepingu uuendamisest, võite te hoiulaeka sisu üle vaadata, et otsustada, kas tahate seda säilitada või hoopis hävitamisele saata.“ „Miks peaks keegi seda teha?“ uuris Jackson, pannes Edward Wilde’i muigama. „Kujutlege vaid, mis juhtuks, kui olete feminist, kelle vanaisa jätab teile päranduseks oma pornoajakirjade kollektsiooni...“ Edward Wilde ja nimetu turvamees juhtisid Jacksoni maa-alusesse hoiuruumi, mille seinad olid ääristatud metallkappidega ning mille vasakpoolses seinas asus hoiukapp number 148. Jackson pistis kõhklevalt esimese võtme lukuauku ning kui oli veendunud, et see sobib ja ukse lahti keeras, tuli nähtavale kapi mõõtmetest pisut väiksem pruun laegas, mille ta välja tõstis ja põrandale asetas. Edward Wilde köhatas tähendusrikkalt ja viipas turvamehele, sundides teda endale järgnema. „Te tahate kindlasti hoiulaeka sisuga omapäi tutvuda. Me ootame teid ukse taga.“ Mõlemad mehed, nii kerekas kui keretu, lahkusid ruumist ja jätsid Jacksoni pruuni – jumal tänatud, et mitte musta – kasti, Jonathani maise pärandiga, kahekesi. Jackson hingas rahutult välja ning keeras hoiulaeka lahti, kallates selles sisu põrandale laiali, lootes, et Jonathani vaim selle seest välja ei karga ja talle vastu pead ei anna. Põrandale pudenes suur hulk fotosid, millel oli kujutatud Jonathani ja Jacksoni jaoks tundmatuid noormehi, tõenäoliselt Jonathani sõpru, paar pilti ühest prullakast tütarlapsest, kelle nimi oli kirjutatud kirillitsas, mida Jackson lugeda ei osanud, hunnik pabereid, mis Jacksonile midagi ei öelnud ja kõige lõpuks kaks kausta, millest ühele oli kleebitud valge märkmepaber, millel oli kirjas... Jackson Robertsile – juhul, kui sa veel ei tea. Juhul, kui ta veel ei tea? Ei tea mida? Miks Jonathan ometi selle hunniku prahti just Jacksonile, kes talle võõras oli, oli jätnud? Kulmukortsutuse saatel avas Jackson kausta, millele kleebitud kollane silt kuulutas, et kaust sisaldab juhtumi KYM65084 kohta käivat infot ning võttis paralleelselt lahti ka teise kausta, lastes oma silmadel vaheldumisi üle lehtede libiseda, neelates kui käsn tõde, mida Jonathan teda nägema oli soovinud panna. Õudus, mis saabus kiiremini kui linnutiivul, haaras ta endasse, pannes ta kohkuma ja kahvatuma ning nii tugevasti endale huulde hammustama, et ta tundis suus vere maitset ning peagi järgnesid sellele pisarad, mis pääsesid valla tema ja Morieni tahtest hoolimata ning langesid politseiraporti veeplekilistele lehtedele, mida olid niisutanud selle eelmise lugeja kurvad silmad, kui neile oli paljastunud ühe inimese vales elatud elu lugu. Kira Yukari elu lugu. Esmakordselt mõistis Jackson kõike ja samas mitte midagi ning kurbus, mida ta tundis, asendus vihaga, kui ta nägi enda ette laiali laotatuna oma elu kreeni kallutanud inimese tõelisi värve, imbunud läbi aastaid tagasi asjatult valatud verest ja edasiviivast kättemaksuihast, mis olid tõelise Kira murdnud ja tõuganud teda lepingusse Sebieliga... Lepingusse, mille eesmärk oli tasuda elude eest eluga. Ta virutas Jonathani paberid ja pildid hoiulaekasse tagasi, pistis kaustad põue ning tormas hoiuruumist välja. Ta tajus Morieni palavikulist soovi midagi öelda ja tema tegevusse sekkuda, kuid viha, mis teda valdas, oli nii metsik, et ta tõrjus langenud ingli oma teadvuse hämarusse ega lasknud tal iitsatadagi, muutes Jacksoni lühikeseks ajaks taas iseendaks. „Ma tulen paari päeva pärast tagasi ja kirjutan lepingule alla,“ pressis ta Edward Wilde’ile läbi hammaste, „kuid ma pean praegu kahjuks minema. Nägemist.“ Ta tuiskas uksest välja ning hakkas jooksma, jättes jõukal järjel oleva Porthaveni linnaosa selja taha ning kihutades kui püssikuul, kuni uhked hooned asendusid lobudikega, millele Jackson veel paar kuud tagasi lähenedagi poleks julgenud. Viimaks jõudis ta Wordsmith Street 616 asuva maja juurde, lõi trepikoja ukse pauguga lahti ning tormas trepist üles, peatudes vaid hetkeks korteri number 7 ukse taga, enne kui uksekella helistas. Kira silmad läksid üllatusest suureks, kui ta nägi oma ukse taga hallipäist Jacksonit, kelle lilla vasak silm hiilgas nagu mürgine teemant. Ta taganes sammu, leidma tema tervitamiseks õigeid sõnu, ning Jackson kasutas seda hetke sisse astumiseks. Ta märkas Peterit, Byronit, Kazuhiro-sani ja tema õla najale nõjatuvat tütarlast, kes Kira köögilaua ääres istusid, kõigil käes teetass, kuid tol hetkel tähendas nende kohalolu tema jaoks sama palju kui Morieni oma; mitte midagi. „Jackson,“ suutis Kira viimaks öelda, „sellest on juba kaua aega möödas, kui ma sind viimati nägin. Millega ma sinu ootamatu külaskäigu ära olen teeninud?“ Nii palju oli sõnu, mille Jackson korraga välja oleks paisanud, ent ta andis endast parima, et seda mitte teha. „Ma tean tõde,“ lausus ta, „ent enne, kui ma seda uskuma hakkan, tahan ma sellele kinnitust saada. Meil on vaja rääkida.“ „Tõde?“ Kira kortsutas kulme. „Ma ei tea, millest sa räägid.“ Ta heitis oma sõpradele kõhkleva pilgu ja pöördus seejärel Jacksoni poole. „Ma kardan, et pean paluma sul lahkuda.“ „Ei,“ vastas Jackson ning suutmata end kauem vaos hoida, krabas ta Kira särgikraest ja lükkas ta jõuliselt vastu seina. „Me räägime nüüd ja kohe, EVAN MICHAEL REED!!!“ | |
| | | Aduna Maffiooso
Postituste arv : 535 Age : 29
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 5/5/2011, 07:31 | |
| | |
| | | Karolin Põ(h)jatark
Postituste arv : 974 Age : 28 Asukoht : Mõtetes
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 5/5/2011, 15:36 | |
| Kas see on kuidagi seotud selle Hispaani kodusõja värgiga?! Ma vist pean selle osa uuesti ära lugema. Väga hea osa! Jackson sai MINA öeldud, see kaust pidi ikka vägev olema! UUT! | |
| | | Aduna Maffiooso
Postituste arv : 535 Age : 29
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 6/5/2011, 08:51 | |
| Oh ma seda mina asja ei pannud tähelegi. Nõustun | |
| | | Prince Kirameki Kastanjetid
Postituste arv : 2665 Age : 33 Asukoht : Magnostadt Academy
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] 18/5/2011, 02:52 | |
| Hispaania kodusõda on rohkem seotud Jacksoni minevikuga, kuna Morien elas sel perioodil Luna Nuevana, kes puutus kokku nii Sebieli võõrustajakeha Rafael de la Torre kui Hector Kellyga, kes sündis suure tõenäosusega uuesti Arra kehas Kaustad, mis Jonathani käes olid, peidavad saladusi Kira isa Lazaruse juurde sattumise eelsest ajast ning tema tegelikust isikust Kui selles osas peaks olema lolle kirjavigu või ebaloogilisusi, siis andke aga julgesti teada, et ma need ära saaksin parandada, sest ma olen väga väsinud - kellaaeg on ka selleks vastav - ning näpukad on liigagi kerged tulema. Tuuli vend Taavi arvabki juba vaikselt, et ma olen düsgraafik Kuigi selles osas vihjatakse palju, miks Jackson Kira peale nii vihane on, selgitan ma selle täielikku põhjust alles järgmises osas. Enjoy! (or not, if you don't enjoy violence ) ** 50.1Jackson polnud eales Kirat nii kahvatuna näinud. Kogu värv, mida niigi vähe oli, hülgas tema näo ja jättis selle lubivalgeks, nagu poleks tegu mitte inimese palge, vaid antiikse marmorkuju tuima maskiga ning märgates, et Kira on paigale tardunud, näis Jacksonile, nagu hakkaks poiss kohe minestama. Ta laskis tema kraest lahti ning Kira põlved vankusid ohtlikult, ent ta kogus end ning heitis Jacksonile paluva pilgu. „Palun ära nimeta minu kuuldes seda nime.“ „Sinu palved ei lähe mulle korda, Evan Michael Reed,“ sõnas Jackson tema ärevat tooni ignoreerides. Kuigi tema nägu näis endiselt elutu, sama elutu nagu aastaid tagasi tehtud fotol, ühel viimastest, mis kujutasid tema tõelist olemust, oli tema hääles palju erinevaid ängistuse varjundeid. „Ma ei lahku siit enne, kui olen sinuga Evan Michael Reedist rääkinud ning võib juhtuda, et pärast seda tahan ma rääkida pisut veel Evan Michael Reedist ja kindluse mõttes võib-olla ka Evan Michael Reedist...“ „Vaiki, kui võid!“ pahvatas Kira ning paluv pilk tema silmades kadus, asenduses millegi metsikuga; kuigi Kira püüdis rahu säilitada, suutsid ta silmad end vaevu vaos hoida. Ta pöördus oma sõprade poole ja naeratas neile vabandavalt, ent paraku nägi see välja nii, nagu rebeneks ta suunurk kohe küljest. „Ee, ma olen väga tänulik, et te tulite, aga mulle tundub, et on parem, kui me seda koosviibimist teine kord jätkame, sest vaevalt et Jonathanile meeldiks, et tema mälestuskoosviibimise pinnalt tüli kerkiks.“ Ta vaatas otsa tüdrukule, kes püsti oli tõusnud ja kelle eeskuju poisid järgisid. „Mul oli väga meeldiv sinuga tutvuda, Lyra. Loodetavasti näeme me kunagi veel.“ Lyra, ei keegi muu kui Lyra Cassell isiklikult, noogutas. „Ikka, mul pole selle vastu midagi.“ „Kooli alguseni on veel küllalt aega,“ sõnas Kazuhiro-san ja punastas kergelt, kui Lyra oma käe tema pihku libistas. „Kui soovid, võime me kasvõi hommepäev tagasi tulla.“ „Ega ikka ei või küll!“ tuletas Peter talle meelde. „Mina ja Byron sõidame homme paariks päevaks Dublinisse Byroni vanavanemaid külastama ning...“ Kazuhiro-san kissitas silmi ja tema näole ilmus süüdlaslik ilme. „Vabandust, ma unustasin...“ Byron kõhistas naerda, marssis nagi juurde ja hakkas endale üleriideid selga panema. „Amori lüüramäng ajab inimestel alati pea sassi...“ Ta itsitas veel pisut, naerdes viisi, kuidas Kazuhiro-san näost aina punasemaks muutus, kuid jäi seejärel tõsiseks ja heitis Kirale küsiva pilgu. „Kas sa ei arva, et oleks parem, kui me siia jääksime? Mulle tundub, et...“ Kira raputas pead. „Ärge muretsege,“ lausus ta, püüdes näida võimalikult muretu, kuid kahjuks ei suutnud ta oma häälest välja kajavat närvilisust peita. „Jackson võib küll pisut pahane näida, aga tal on selleks täielik õigus, kuna ma olen üht konkreetset vestlust liiga kaua edasi lükanud.“ Tundus, nagu tahaks Byron veel midagi lisada, ent Peter asetas oma käe talle õlale ning raputas pead. Pisut kõhklevalt panid Kira sõbrad riidesse ning lahkusid tema korterist. Jackson võttis saapad jalast, suundus Kira magamistuppa ning istus tema voodile, tegemata väljagi sellest, et Kira selle peale kulmu kortsutas. Pagana pihta, ta oli kaks ööd sisuliselt põrandal maganud, külje all kõigest õhuke madrats, nii et keegi ei saanud talle pehme istumisaluse soovimist pahaks panna! Jackson nakitses oma huuleserva kallal, otsides õigeid sõnu, millega teema lukust lahti keerata ja otsustas viimaks jääda pidama kõige lihtsamate juurde. „Ütle mulle, kes on maetud Evan Michael Reedi asemel Oxbridge’i surnuaias asuvale Reedide perekonna hauaplatsile.“ Kira hingas pahinal välja ning põrnitses põrandat, suutmata Jacksonile otsa vaadata. „Tõeline Kira Yukari,“ pomises ta vaikselt ja kõlatult. Jackson pistis käe põue ning tõmbas välja kaustad, mida ta seni Kira eest peitnud oli ning virutas need põrandale, nii et Kira nende üles korjamiseks põlvitama pidi. „Paistab, et mul ei ole enam uskumisest pääsu. Sa oled tõepoolest Evan Michael Reed.“ „Palun ära nimeta minu kuuldes seda nime!“ ütles Kira häälel, mis jättis mulje, et selle nime kuulmine tekitas talle peaaegu füüsilist valu. „Ja miks ei tohiks ma sind su õige nimega nimetada?“ päris Jackson külmalt, tundes Kirale vaid õige pisut kaasa. Kui Kiral oli tõepoolest elus püsimiseks selline eesmärk, nagu Jackson kahtlustas, ei väärinud ta kaastundekübetki, kuna temaga kohtumine oli Jacksoni elu peale pööranud ja seda ei oleks juhtunud, kui... ...kui Kira oleks kümme aastat tagasi surnud, nii, nagu talle saatusest määratud oli. Kira tõusis püsti ning lappas ettevaatlikult kausta KYM65084. Tema silmad muutusid suureks nagu tõllarattad ning korraga pillas ta kausta käest, nii et kõik lehed ja fotod selle vahelt välja lendasid ning üle terve põranda laiali olid. „Kust sa need kaustad said?“ päris ta ning tema pilk, mis veel hetk tagasi Jacksoni oma vältinud oli, oli nõudlik. „Oluline ei ole mitte see, kust ma need sain, vaid see, kuidas ma seda tegin,“ sõnas Jackson, ignoreerides Morieni kasutuid katseid sõna sekka saada ning lukustades ta senisest tugevamate trellide taha. Seni, kuni negatiivsed emotsioonid temas möllasid, soovis ta rääkida vaid iseenda eest. „Jonathan sõlmis enne oma surma lepingu, mille järgi kuuluvad need mulle.“ „Jonathan?“ Kira ilme väljendas arusaamatust. „Kuidas ta...“ Selgus saabus hetk hiljem. „Aga muidugi,“ pomises Kira süngelt. „Jonathan Dwyer oli Varjude Lord.“ Jackson ei teadnud, mida Kira silmas pidas, kuid ehk polnudki see nii oluline; oluline oli vaid see, et Jonathan oli tahtnud, et ta teaks ning tema soov oli täitunud. „Ma ei oleks kunagi uskunud, et...“ „Tõde leiab päevavalgele ujumiseks alati võimaluse,“ sõnas Jackson tõsiselt, „ja tõde on, et sa oled kümme aastat kedagi teist teeselnud.“ „Ma ei ole teeselnud, ma olen...“ „...Evan Michael Reed,“ lõpetas Jackson lause, andmata Kirale võimaluse enda mõtet väljendada. „Isegi kui sa oled suurema osa oma elust Kira Yukari nime all elanud, ei muuda see su minevikku ning ma tahan teada, kuidas sa siia välja jõudsid.“ Kira sirutas oma väriseva käe ühe põrandal lebava paberi poole, püüdes seda haarata, kuid Jackson asetas oma jala selle peale, et takistada teda seda üles korjamast. Pilk, mille Kira talle kinkis, oli täis alandust. „Miks sa seda minu käest küsid, kui sa juba tead?“ „Sest ma tahan, et sa jutustaksid seda lugu nii, et mul tekiks tunne, nagu poleks ma seda kunagi varem kuulnud.“ Kira ohkas sügavalt ning tõusis püsti, mõõtes pilguga oma voodit. „Kas ma võin sinu kõrvale istuda?“ Jackson noogutas ning Kira võttis istet, sünge nagu kooljas. „Mulle tundub, et ma pean alustama algusest. Kas sa oled kunagi kuulnud firmast nimega Reed Industries?“ Jackson raputas pead. „Ei.“ „Reed Industries oli firma, mis tegeles videotehnika tootmise ja müümisega. See asutati kakskümmend seitse aastat tagasi ja pikka aega oli Reed Industries üsna edukas, kuid umbes kolmteist aastat tagasi saabus madalseis ning selle firma juht, minu isa Michael Reed, oli sunnitud hakkama firmat võlgu majandama. Ma olin tol ajal veel väike ja ei käinud koolis, kuid õhkkond minu kodus oli kõike muud kui meeldiv. Minu isa oli pidevalt ärireisidel, ema veetis lõviosa oma vabast ajast pidudel ja erinevate meeste seltsis ning mu õde ja vend, kes juba pisut rohkem meie situatsiooni adusid, hakkasid mässama...“ Jacksoni silme ette kerkis hauakivi, mida ta novembris Oxbridge’i surnuaias näinud oli ning nimed sellel olid nii selged, nagu oleks ta alles eile seda surnuaeda külastanud. Michael Reed 1958-1999 Evanna Reed 1965-1999 Rachel Rice Reed 1984-1999 Morgan Emerson Reed 1986-1999 Evan Michael Reed 1990-1999 „Morgan oli üheteistkümnene, kui ta varguste pärast koolist välja visati. Võimalik, et ta püüdis sellega endale tähelepanu tõmmata, kuid see oli tulutu üritus, sest vanemad panid ta karistuseks Saint Isauruse katoliiklikusse internaatkooli ning unustasid ta mõne aja pärast hoopiski. Rachel, kes oli Morganisse väga kiindunud, jäi ilma tema toeta ja hakkas ema käitumist jäljendama, kuna pärast Morgani minema saatmist ei olnud enam kedagi teda keelamas. Ühel päeval põgenes ta kodust ja kaks aastat hiljem tuli ta tagasi, mitmendat kuud rase. Isa tahtis teda lõplikult kodust minema lüüa, kuid ema seisis sellele vastu ja Rachelil lubati jääda. Umbes samal ajal laenas mu isa suurema summa raha Elias Larssonilt, oma äripartnerilt, et firma võlgade eest tasuda ning kui Elias ühel hetkel oma raha tagasi hakkas nõudma, keeldus mu isa talle tagasi maksmast. Elias Larsson kaebas mu isa kohtusse, aga mu isa ostis kohtuniku Eliase enda rahaga ära ning süüdistus tunnistati alusetuks. Eliase väärikus tallati porri ning ta tundis end nii alandatuna, et pöördus oma nõbu...“ „...Mattias Larssoni poole,“ lõpetas Jackson lause. Mattias Larssoni, Hollow Streeti häärberi mõrtsuka poole. „Elias ja Mattias Larsson astusid meie majast läbi sügisvaheajal, mil terve pere, ka Morgan, kes internaadist koju oli tulnud, majas oli,“ sõnas Kira ning Jackson märkas, et tema hääl muutub iga sekundiga aina nõrgemaks; rääkimine oli talle raske. „Nad marssisid mu isa kabinetti, ähvardasid teda relvaga ning lohistasid ta seejärel elutuppa, kus Mattias Eliasel kõik minu pereliikmed, minu kaasa arvatud, teibiga mööbli külge käskis siduda. Kui see tehtud oli, nõudis ta mu isalt, et ta mitte ainult ei maksaks Eliasele raha tagasi, vaid tunnistaks avalikult, et ostis kohtuniku ära ning taastaks Eliase hea nime. Mu isa oleks pidanud nõustuma, ent Reed Industries, tema enda isa pärand, oli talle liiga tähtis ja ta ütles Mattiase pakkumisest ära, mõtlemata hetkekski tagajärgedele, hoolimata sellest, et talle oli püstol otsaette surutud ning...“ Kira nägu väljendas kõige ehedamat piina, kui ta oma järgmised sõnad kuuldavale tõi. „Mattias Larssonit tabas kontrollimatu vihahoog ja ta tulistas Morganit. Ma kahtlen sügavalt, et ta teda tappa kavatses, aga kuul läbistas ta pea ja verd pritsis kõikjale, ajades oma teost ¹okeeritud mehe hulluse piirile. Rachel, kes end kammitsaist lahti oli suutnud rebida, kargas Eliasele kallale ja Mattias tulistas ka teda, lastes peaaegu kogu pideme tühjaks. Terve mu õe keha oli kuuliauke täis ning ta kõri oli puruks, nii et ta ei saanud hingata ja lämbus omaenda verre. Ma olin nii pahviks löödud, et ei suutnud isegi karjuda, kui Elias esikusse suundus ja tuli tagasi mootorsaega, millega töömehed möödunud päeval puudelt oksi olid lõiganud. Ta lülitas selle sisse ning andis Mattiasele, kes selle mu ema poole suunas ning palus tal oma meest veenda, et see tema tingimustega nõustuks, kuid mu ema, Evanna Reed, oli võimeline vaid oma laste surnukehi jõllitama ja nutma. Mida tungivamaks Mattiase nõuded muutusid, seda rohkem meeleheide temas kasvas ning kui mu ema talle näkku sülitas, suskas ta mootorsae otse tema ribide vahele ning lõikas ta rinnakorvi lõhki, naerdes hüsteeriliselt, kui soe veri üle kõigi toas olijate purskas ja mu ema süda põrandale potsatas...“ Jackson tundis, kuidas temani jõuab viimaks ometi mõistmine sellest, millise õudse olukorra Kira läbi elas. Kuigi politseifotograafi tehtud fotod kuriteopaigast, mis esimese kausta vahel olid, andsid juhtunust piisavalt iiveldamapaneva pildi, oli kogu lugu tunnistaja suust kuulda tuhat korda õudsem. „Mattias andis Eliasele märku, et ta surnukehad toanurka lohistaks ning samal ajal, kui Elias pisut värisedes tema käsku täitis, pöördus ta taaskord minu isa poole ja ütles, et kui ta tema tingimusi kohe vastu ei võta, suren ka mina, kuid...“ Kira vasakust silmast voolasid pisarad, mis tema särgikrae vahele valgusid ning Jackson tundis süütundekihvatust, et teda rääkima oli sundinud, kuid see oli ainus võimalus kinnitada kahtlusi, mis tal Kira motiivide suhtes tekkinud olid. „Kas tead, mida mu isa Mattias Larssonile vastas?“ Kira hääl oli ühteaegu nii nukker kui sünge. „Eks tapa pealegi see kutsikas, sest ta pole nii või teisiti minu oma,“ sisistas ta kibedalt ning tõmbas käega üle oma niiske näo. Jackson neelatas ning vaatas talle küsivalt otsa. „Mida sa sellega öelda tahad?“ „Ma arvan, et sa aimad,“ kostis Kira. „Kõikidel Reedidel olid blondid juuksed ja sinised või hallid silmad, kuid mina oma punaste juuste ja roheliste silmadega mõjusin nende seas nagu valge vares. Kas sa mäletad viimast nime, mis oli kirjutatud Eluraamatusse, mis mõnda aega sinu käes oli?“ Jackson noogutas. „Evan Michael Fletcher...“ Ootamatult meenus talle punapäine mees, keda tema ja Kira Püha Ilmutuse Tunnustamise kirikus kohanud olid ning kui palju ta üürikesteks hetkedeks Kiraga oli sarnanenud. „Ega sinu pärisisa ometi Sean Fletcher ei ole?“ päris ta hämmeldunult. Kira silmad olid sel hetkel erakordselt tuimad, kuid ometi suutis Jackson nende tagant vastust aimata. „Mu isa sõnad mõjusid mulle nagu mürk,“ pomises Kira hetkeks katkenud jutulõnga ketramist jätkates, „ja ma hakkasin nutma, suutmata tema sõnu mõista. Minu käitumine ja Michael Reedi karmid sõnad mõjusid Mattias Larssonile katalüsaatorina ning ta surus oma sõrmed mu paremasse silmakoopasse ja rebis mu silma välja, visates selle põrandale ja lömastades oma talla all nagu nätsu.“ Jackson ahmis õhku, kui Kira oma parema silma eemaldas ning peopessa asetas, kus see edasi-tagasi veeres nagu ei midagi enamat kui mänguasi. „Peale silma võttis Mattias Larsson minult veel midagi,“ sõnas ta ning kunstliku silma, ehtsa silma viletsa koopia, selle pessa tagasi torganud, nagu oleks tegemist vaid lambipirniga, kääris ta oma vasaku käise üles ning paljastas oma proteeskäe, mis tema viletsa käeköndi külge oli kinnitatud. „Ma näen välja nagu lõpuballi kuningas, kas pole?“ päris ta mõru muigega. „Kira, sa...“ alustas Jackson, kuid Kira raputas pead. „Palun ära ütle midagi. Isegi kui sa palud mul lõpetada, ei saa ma seda enam teha, kuna olen juba alustanud ja pooleli jätmine pole enam võimalik.“ „Aga...“ Jackson hammustas huulde, mõistes, et on pannud Kira kõiki oma kannatusi uuesti läbi elama ja kuigi sellel oli kindel eesmärk, tundis ta, et valu, mida ta poisile tekitab, on liiga suur. „Ma kaotasin kiiresti palju verd ning mu pilk muutus ähmaseks, kuid sellest hoolimata nägin ma selgesti, kuidas Mattias Larssoni mootorsaag mu isa pea õlgadelt lõikas ning sellest purskuv verejuga lae punaseks maalis. Tema pea kukkus põrandale otse minu jalgade ette ning kui Mattias Larsson selle eemale oli löönud, virutas ta mulle töötava mootorsaega ja hetk hiljem ma surin.“ Jackson hüppas voodilt püsti ja surus end vastu seina, tundes korraga palavat soovi Kirast kaugemale pääseda. „Surid?“ küsis ta uskumatult. „Mida sa selle all silmas pead?“ „Surma,“ lausus Kira, „nii, nagu seda reaalselt kogetakse. Ma hõljusin valgusesse ja minu ees avanes tunnel, mis mind endasse imes ja teispoolsusesse meelitas. Ma olin juba üle minemas, kui kellegi käsi mu äkki tagasi tõmbas. Minu ees seisid kaks inglit, üks heleda- ja teine tumedapäine, ning raputasid eitavalt pead, haarates mu allesjäänud paremast käest ning keelitades mind endale järgnema. Nende selja taga seisis tume inimlaadne kogu, kes oma käed välja sirutas ja mu enda embusesse tõmbas, küsides minult, milliste tunnetega ma teispoolsusesse lähen. Sellel hetkel ma murdusin ning mulle tundus, nagu oleks kogu mu elu olnud täis vaid verd ja piina ja kui ma vaimusilmas oma surnud perekonda nägin, tundsin ma korraga palavat kättemaksuiha, mis minu ootamatule kaaslasele saladuseks ei jäänud. Ta vaatas mulle otsa, kollastes silmades poolehoidev pilk, ning tõotas mulle, et kui ma temaga lepingu sõlmin ja enda keha tema käsutusse usaldan, teenib ta mind, kuni mu soov täitub ja ma kätte olen maksnud.“ „Sebiel,“ sisistas Jackson. „Sebiel kinkis sulle uue elu.“ Kira noogutas ning lükkas oma varruka alla tagasi, et tema käsi rohkem Jacksoni pilgule avatud ei oleks. „Jah, ma sõlmisin temaga tõepoolest lepingu ning sel hetkel, kui tema olemus minusse voogas, tunnel kadus ning ma seisin keset elutuba, sõrmed ümber Elias Larssoni kaela, mis meie ühendatud jõu mõjul praksatas. Ma tapsin Elias Larssoni.“ Ta ohkas. „Pole just palju kaheksa-aastaseid, kes sellega hakkama saaksid, või kuidas?“ Ta tõmbas käega läbi oma juuste ja kuigi see ¾est näis pealtnäha muretu, oli õhk ängistusest paks. „Kõik ülejäänu on minu jaoks udu. Ma mäletan vaid Mattias Larssoni ¹okeeritud pilku, millega ta mind põrnitses ning pikka ja rasket und. Ma ärkasin kaks kuud hiljem haiglas intensiivravipalatis ning lootsin kogu hingest, et kõik oli olnud vaid halb unenägu ja et tegemist on eksitusega, ent iga mööduva päevaga tundsin ma, kuidas Sebieli kohalolek end mulle aina rohkem teatavaks teeb ning ma mõistsin, et olin muutunud. Ma ootasin kaua, et keegi mind vaatama tuleks, kuid mõistsin viimaks, et seda ei juhtu, sest nad on lõplikult surnud ning ma olen oma perekonna viimane elav esindaja. Politsei saabus minu juurde umbes nädal aega hiljem, kuid nad küsitlesid mind väga vähe, kuna kogu...vaatemäng, tuleks vist selle kohta öelda...oli jäänud turvakaamera lindile ja peale Mattias Larssoni motiivi ei olnud mul neile midagi pakkuda, kuna kummalisel kombel pakkus Elias Larssoni surm neile õige vähe huvi. Nad pöördusid minu juurde tagasi alles siis, kui selgus, et Mattias Larssoni kohtuprotsess, mis algas siis, kui ma veel koomas olin, lõppes samamoodi nagu kohtuprotsess minu isa vastu ja et ta oli eluaegse vanglakaristuse asemel endale kakskümmend aastat välja kaubelnud ning sellest lähtuvalt tekkis vajadus minu turvalisust tagada.“ Jackson neelatas, aimates, kuidas piltmõistatuse viimased puuduolevad tükid peagi paika langevad. „Kuidas?“ „Paar päeva pärast seda, kui ma haiglasse sattusin, toodi sinna kiirabiga üks poiss, kes oli autoõnnetuses mõlemad oma vanemad kaotanud ning viibis kriitilises seisundis. Kuna haigla oli täis, sai temast minu palatikaaslane ning me õppisime teineteist nii hästi tundma, kui antud oludes võimalik oli. Mina ei rääkinud talle endast sõnagi ja tema vastas mulle samaga, nii et ma ei teadnud alguses tema nimegi, kuid sellest hoolimata tundsin ma kurbust, kui tajusin, kuidas elujõud temast välja voolab ning ta iga päevaga üha nõrgemaks jätab. Kuigi me mõlemad olime kaotanud kõik oma lähedased, oli mul üks soov, mille külge klammerduda ning see hoidis mind pinnal, isegi kui mul oli raske leppida tõega, et mind ootab elu poolpimedana ja vigasena. Minuga samas palatis olev poiss oli füüsiliselt palju paremas vormis, ent tema vaim oli täielikult murtud, sama murtud, kui oleks olnud minu oma, kui Sebiel mind toetanud ei oleks, ning paar päeva pärast saabumist leidsid arstid ta vannitoast surnuna. Tookord ei suutnud ma sellest aru saada, ent nüüd mõistan ma, et elu on võitlus, mis võidakse iga hetk kaotada ja et neil, kes on vaimult nõrgad, ei ole ellujäämiseks mingeid eeldusi. Tõeline Kira Yukari, minu palatikaaslane, kuulus just sellesse inimtüüpi.“ Kira – ei, Evan Michaeli – suule ilmus mõru naeratus. „Ta oli toiduahela alumine lüli, kes vandus alla endast võimsamale lülile, Surmale, ent vastu ootusi sündis tema surmast rohkem kasu, kui sa arvatagi oskad. Sebieli teadvuses hakkas idanema idee, millest ta lahti keeldus laskmast ning kui tunnistajakaitse eest vastutavad isikud mind järgmisel päeval külastasid, et arutada mulle uue identiteedi andmist, veensin ma neid, et ma ei vaja uut identiteeti, vaid hoopis KELLEGI TEISE identiteeti. Kira Yukari identiteeti.“ Jackson raputas uskumatult pead. „ Ma ei mõista, kuidas see sul läbi läks,“ ütles ta selge umbusuga. „Kira Yukari oli asiaat, kuid sina oled selgelt teisest puust ning vaevalt et on kedagi, kellele see märkamatuks oleks jäänud...“ „Sa eksid, Jackson,“ kostis Kira ning tema silmades vilksatas kollast, ent kui Jackson talle otsa vaatas, see läige kadus ja tema silmad olid taas rahustavalt rohelised; nii rahustavad, kui surnust üles tõusnud inimese silmad üldse olla said. „Kui mina ja Sebiel oma jõud ühendame, võime me väga veenvad olla.“ Ta sammus oma kapi juurde, võttis selle alumiselt riiulilt vana polaroidkaamera, mille ta Jacksonile ulatas, ning taganes seejärel ukse juurde . „Ma luban sul end pildistada,“ sõnas ta, „kuid ma hoiatan sind, et see, mida sa sellel fotol näed, võib sind ¹okeerida, kuna sa oled alati näinud tegelikku mind, mitte viletsat pettekujutelma, millena ma mõjun.“ Ta jäi paigale, oodates kaamera klõpsatust ning kui Jackson viimaks nupule vajutas, kostis kõrinat ning aparaadist vupsas välja fotopaber, millele tekkiv kujutis Jacksoni sõnatuks võttis. Jacksoni kohkunud näoilme võttis Kira vaid nõrgalt ohkama. „Mu daamid ja härrad,“ ütles ta, teades, et Jackson näeb fotol lühikest kasvu tumedapäist ja pruunisilmset asiaatlike näojoontega noormeest, mitte pikka roheliste silmadega punapead, kes tema ees seisis, „Evan Michael Reed esitleb teile Kira Yukarit, nii, nagu kõik teised inimesed teda näevad!“
Viimati muutis seda Prince Kirameki (22/5/2011, 22:06). Kokku muudetud 1 kord | |
| | | Sponsored content
| Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] | |
| |
| | | | KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] | |
|
Similar topics | |
|
Similar topics | |
| |
| Permissions in this forum: | Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
| |
| |
| |
|