KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]

Ma luban, et varsti tuleb Jacksoniga osi piisavalt, kuigi mõni nendest on endiselt lühike. Samas, öeldakse, et suurus pole oluline... Küll ma kuskilt ka mõne pikema osa välja võlun

Droideka, sulle meeldib ka 07-Ghost? See oli mingil hetkel mu lemmikanime ja Hakuren on üks mu lemmiktegelasi üldse *läheb vaatab, kas manga chapter 61 on juba kuskilt välja ilmunud*
**

33.1

Arra vaatas enda ukselävel seisvat Jacksonit kahtlustavalt. „Sina. Mis värk on?“ Jackson ei hakanud keerutama. „Kas ma tohin sisse tulla?“ Arra raputas pead. „Ega ikka ei tohi küll.“ Ta püüdis ust kinni lükata, ent Jackson surus jala ukse vahale ning trügis julmalt esikusse, asudes oma saapapaelu lahti sõlmima. „Sa oled täna nii lahke,“ märkis ta teeseldud lõbususega. Arra turtsatas. „Ja sina nii pealetükkiv. Enda arvates ütlesin ma sulle, et sa ei...“ „Hei, mis kurat sul seljas on?“ ahmis Jackson õhku, takistades Arrat lauset lõpetamast.

Arra köhatas demonstratiivselt. Jeesus küll, see oli kõigest põll. Põll, mille peale oli kirjutatud SKINNY BITCH IN THE KITCH’. „See on põll, Jackson,“ ütles ta norivalt. „Kas sul on midagi põllede vastu?“ „Ei, aga...“ Jackson laiutas käsi. „Skinny bitch in the kitch’?“ „Ära tee nägu, et ma pole skinny ega bitch,“ vastas Arra ükskõikselt, „ning mina ei tee nägu, et sa luba küsimata mu korterisse sisse murdsid. Tegelikult peaksin ma su kohe õue tagasi peksma, kuid kuna mul on praegu söögitegemisel lisakäsi vaja, võid sa mind veidi abistada. Kui sa hästi hakkama saad, siis võin ma su isegi ära kuulata, enne kui sulle ust näitan. Tule minuga kööki kaasa ja tee end kasulikuks.“ Ta marssis kööki ja Jackson järgnes talle rohkem midagi kurtmata.
Arra kasutas oma soovimatu külalise kohalolekut nii kurjasti kui vähegi andis ning paar minutit hiljem oli Jackson sunnitud peaaegu küünarnukkideni riisikaussi kaevuma, et Arrat sushi valmistamisel abistada.Ei ütleks, et ta just eriti hästi hakkama oleks saanud. Suurem osa riisist lahkus laualt, kui Jackson sellele vetikalehte ümber üritas keerata ning tema riisirattad nägid väga armetud välja. Arra ei tundunud seda esialgu märkavat ning üritades oma mõtteid halbadelt asjadelt kõrvale juhtida, üritas Jackson pisut Arra kulul nalja visata.

„Kas sa tead, miks hiinlastel pilusilmad on?“ Arra turtsatas kes teab mitmendat korda viie viimase minuti jooksul. „Kui see on andekdoot hiinlastest, riisist ja kõhukinnisusest, siis unusta ära. Ma olen seda juba oksendamiseni kuulnud.“ Sellest piisas, et panna Jacksonit mõneks ajaks oma suud kinni hoidma ning selle asemel keskendus ta sushi valmistamisele. Poole tunniga sai ta selle juba üsna hästi selgeks, kahjuks avastas Arra selleks ajaks aga, et Jackson on lisaks köögipõranda lumehelbekestega katmisele suutnud ka kala sushi sisse panemata unustada ning võttis tööjärje kiiresti üle, sundides Jacksonit harjaga põrandat pühkima. Harjaga riisiteri taga ajades tundis Jackson end nagu vaene ületöötanud Tuhkatriinu ning tõotas endale, et ei vaata enam kunagi Fannyle viltu, kui too põrandat küürides eriti tobe välja näeb. Koristamine oli ikkagi raske töö.
„Ma ei teadnud, et sa süüa teha oskad,“ märkis ta peaaegu hindavalt, kui Arra sushi viimaks suurele taldrikule asetas. „Kui elad kellegagi ainult kahekesi, on söögitegemise selgeks õppimine paratamatus,“ vastas Arra kuivalt, „kui sa just nälgida ei taha.“ „Aga miks sushi?“ „Everity erisoov,“ kostis Arra. „Ta tahtis, et ma täna just sushit teeksin. See ei ole küll mu lemmiktoit, aga...hei! Ma ei mäletanud, et oleksin lubanud sul seda süüa!“ Jackson oli otse tema nina all terve sushirulli endale suhu toppinud ning mälus seda aeglaselt. „Päris hea,“ kommenteeris ta. „Kui siia juurde veel mingit kastet ka saaks...“ Arra valmistus just suud avama, et Jacksonit paari kõva solvanguga õnnistada, kui korteriuks avanes ning sisenes Jacksoni jaoks tundmatu mees, Everity käevangus. „Arra!“ hüüdis Everity rõõmsalt. „Kuidas edeneb?“

Arra ei vaadanud oma õele otsa, vaid põrnitses ainiti meest, kes tema õde oma embuses hoidis. „Mida TEMA siin teeb?“ nõudis ta varjamatu halvakspanuga. Everity naeratus kadus. „Ära ole nii tõrges, Arra. Mark tuli õhtusöögile...“ „Mingu söögu kodus oma naise ja laste juures!“ käratas Arra, tõmbas põlle eest ning riputas selle nagisse. „Vähe sellest, et sa vead selle mehe oma magamistuppa, vead sa ta nüüd ka kööki! Kas sulle meeldib nii väga olla kellelegi teine naine?“ „Aga Arra!“ protesteeris Everity. „Sa ju tead, et Mark kavatseb peagi oma abikaasast lahutada, et minuga olla...“ Ta pilk peatus Jacksonil. „Jackson Roberts,“ pomises ta ning püüdis naeratada, kuigi ta hea tuju oli rikutud. Mark tema kõrval nägi samuti erakordselt pahur välja. „Kuidas sul läheb?“ Jackson naeratas virilalt. „Hästi,“ valetas ta, „lihtsalt suurepäraselt. Kui see teile väga palju tüli ei tee, kutsuge mind lihtsalt Jacksoniks või, kui te just peate mu perekonnanime kasutama, siis Jackson Lennoxiks. Tänasest alates ei ole ma enam Roberts.“ „Kas tõesti?“ päris Everity murelikult, kuid Jackson oli piisavalt taiplik, et aru saada, et tema murelikkus oli teeseldud. Everity pilk lahkus Jacksonilt ning peatus köögilaual olevale sushitaldrikule. „Kui armas, sushi!“ hüüatas ta rõõmsamalt. „Kui kahju, et ma hetkel dieedil olen ja seda süüa ei või, kuid Mark tahaks kindlasti...“

„Ma ei teinud seda Markile, vaid Jacksonile,“ vastas Arra tigedalt. Ta haaras laualt taldriku ning surus selle Jacksonile sülle. „Ta on täna väga näljane.“ „Aga Arra,“ protesteeris Everity, „sushi on Marki lemmiktoit...“ „Ma ütlesin juba, et ma ei teinud seda MARKILE, vaid JACKSONILE,“ kordas Arra oma sõnu eelmisest korrast silmnähtavalt ägedamalt. „Mark lakkugu kella, see sisaldab ainult kaks kalorit.“ Nende sõnade järel haaras ta hämmeldunud Jacksonil käest ning tiris ta enda tuppa, pannes ukse enda järel lukku. „Neetud doktor Wallenberg,“ sajatas ta, trügis Jacksonist mööda ning avas akna. „Iga kord, kui ta mu õel külas käib, pean ma hakkama suurpuhastust tegema, sest tema halb aura imbub seintesse ja rikub toas õhu ära.“ Jackson võttis taldrikult uue sushirulli ning toppis selle endale suhu, mõmisedes midagi, millest Arra aru ei saanud. Viitsimata Jacksoni täis suule tähelepanu pöörata, pidas Arra vajalikuks kogu oma paha tuju endast välja lasta. „Milline kuradi idioot ma olen,“ vandus ta pahuralt. „Ma oleksin pidanud kohe alguses taipama, et ta sunnib mind täna ainult selle pärast sushit tegema, et seda oma kallile Markile näost sisse toppida! Arvestades seda, kuidas ta juba nädal aega mingi kahe üleliigse ajus oleva kilo pärast vingunud on, oleks ma pidanud kohe aimama, et mingit sushit ta küll süüa ei kavatse...“ Jackson sõi suu tühjaks ning köhatas ebalevalt. „See Mark...“ alustas ta uudishimulikult, „kas su õde käib temaga või midagi?“

„Käib? Oh, palun!“ ägas Arra ja sugugi mitte rõõmsalt. „“Käimine“ on liiga viisakalt öeldud. Ma tean nii mõndagi sõna, mis nende suhet paremini iseloomustaks ning ma oletan, et sina tead ka.“ „Ee...ringi tõmbamine?“ pakkus Jackson. Arra noogutas. „Ma oleksin küll kasutanud mõnda piibellikumat terminit, kuid põhimõtteliselt jah. Just seda mu õde temaga teebki: tõmbab ringi.“ Arra ohkas. „Kui lolluse eest saaks Nobeli preemiaid, kuuluks Everity kahtlemata laureaatide hulka. Lasta mehel, kellel on naine ja kaks last, end ära kasutada ja endale hambasse puhuda...“ „Vabandust, et ma seda ütlen, aga ehk ei tohiks sa teda hukka mõista,“ sõnas Jackson sushit haugates – seekord toppis ta endale suhu vaid pool rulli, et tagada, et Arra temast piisavalt hästi aru saaks. Au ja kiitus Arrale, Jackson oli tõesti väga näljane! „Mulle on jäänud mulje, et ka sa ise ei sõlmi just kõige tervemaid suhteid...“ „Ära üritagi mind ja mu õde kõrvutada!“ ütles Arra karmilt. „Sellel on suur vahe, kas oled enda jaoks täiesti vale inimesega koos vaid ühe korra või hakkad täiskohaga kellegi armukeseks ja unistad mingist kuradi totakast abielust, sest just seda mu õde praegu teebki!“ Ta sirutas käe taldriku peale, mida Jackson hoidis, võttis pooliku sushirulli teise poole ning pistis selle endale põske. „Ma suudaksin seda ehk veel kuidagi välja kannatada, kui ta seda siga endaga koju kaasa ei veaks. Ma vihkan seda tüüpi!“ „Sul on see isasekompleks,“ märkis Jackson. „Tead küll, sa tunned, et sinu territooriumile tungib tugevam isend, kes..."

„Pista see isasekompleks tead kuhu!“ käratas Arra vihaselt ning viskus selili oma voodile. Jackson torutas selle peale pahuralt huuli. „No palun vabandust, ma lihtsalt mõtlesin, et ehk teeks mõni teaduslik seletus su tuju...“ „Lihtsalt räägi, miks sa tulid,“ palus Arra, lubamata Jacksonil lauset lõpetada. Polnud mingit kahtlust, et oma õest ja Mark Wallenbergist rääkimine oli tal tõsiselt üle visanud.
Jacksoni nägu tõmbus Arra palvet kuuldes pilve ning ta tundis end jõuetuna, kui talle meenus, millise eesmärgiga ta Arra poole oli tulnud. Köögis sehkendamine ja Everity ja Marki taga kirumine oli ta mõtted üürikeseks ajaks mujale viinud, kuid miski hea ei olnud määratud kestma.
Ta mäletas röögatust, mille ta isa kuuldavale tõi, kui Jacksoni raevu metsik jõud ta kõrgele õhku tõstis, ning tema kõhtu valgus ebameeldiv külmatunne, justkui oleks ta äsja joonud klaasitäie liiga jahedat piima.
„Mul oleks vaja täna ööseks sinu poole jääda,“ tegi ta areldi oma soovi Arrale teatavaks.
Arra vedas oma kulmu kortsu. „Kas ma näen välja nagu hotellipidaja?“ Jackson neelatas. „Ei, aga...“ Polnud parata, ta pidi oma uhkuse alla neelama. „Palun, Arra,“ lausus ta nii anuval toonil, kui vähegi suutis. „Ma ei saa koju minna ja kui sa mind ei aita, tähendab see seda, et ma pean tänaval magama.“

Arra ohkas, tõusis istukile ning pani käed vaheliti. „Miks sa koju minna ei saa?“ „Sest...“ Jackson hammustas huulde. „Ma ei saa seda sulle öelda.“ „Kui sa tahad, et ma sul siia lubaksin jääda, pead sa seda mulle ütlema,“ väitis Arra. „Kuidas sellega jääb? Tundub, et sul on jamasid. Valgusta mind nende osas.“ Jackson hammustas oma huult nii tugevasti, et võis peaaegu suus vere maitset tunda. „Kas sa tahad seda tõepoolest teada?“ Arra kehitas õlgu. „Ma kaldun arvama, et mitte rohkem, kui sina sellest rääkida, aga räägi sellegi poolest ja ma teen näo, et kuulan sind.“ „Rüsn...oma...sa,“ pomises Jackson nii vaikselt, et Arra tema sõnu ei kuulnud. „Mida sa ütlesid?“ päris ta kõrvu teritades. „Ma ründasin oma isa,“ lausus Jackson valjemini ning Arra taipas, et poiss oli muutunud kahvatuks nagu surnumatja.

Jackson ja Arra koos on väga hea. Minu lemmikkooslus selles jutus on see kindlalt.
Skinny bitch in the kitch on lahe lause ja see sobib Arrale väga hästi.
Tegevuse kohta... kena, aga veidi rohkem madinat oleks tore. Huvitav kas Arral on selle Marki
vastu midagi muud, või on see tõesti too nn isasekompleks?

Ma praegu vaatan 07-Ghost-i, 12 episoodi juures olen. Seni on Myanimelistis hinne 10.
Ayanami ja Frau on mul lemmiktegelased.

Ma arvan, et reaalselt Arral isasekompleksi ei ole. Ta näeb Marki lihtsalt läbi ja seetõttu ta tema suhtes nii vaenulik ongi

Ma kardan, et uut osa ei saa enne nädalavahetust Ma veetsin eile peaaegu terve päeva magades ja ei suutnud järgmist osa kuidagi ära lõpetada. See nõuab veel natuke tööd

Mul on kõik osad ära vaadatud ja ma panin sellele ka hindeks 10 Ayanami ei meeldi mulle üldse, aga Frau on jah lahe, eriti seetõttu, et Saksamaale ta selle nimega küll minna ei saaks

No tõesti, kellele see Mark meeldiks ?

Just, Aduna Selleks Mark siin jutus ongi, et lugejatel oleks, keda vihata
**

33.2

Arra kirtsutas nina. „Sa ründasid oma isa?“ Jackson noogutas. „Jah.“ Arra köhatas. „Ja selle pärast sa endast väljas oledki? Kuule, sa peaksid hoopis uhke olema! Iga teine sinu asemel oleks uhkust täis, et oma vanamehele paugu kirja on pannud!“ „Selles asi ongi, et ma ei pannud talle pauku kirja!“ teatas Jackson õnnetult. „Ma...“ „Tõukasid ta trepist alla?“ pakkus Arra huupi. „Tõsi, ka see ei ole paha variant. Ma nägin kord üht filmi, kus...“ „Ma ei tõuganud teda trepist alla,“ kostis Jackson Arra totaka väite peale. „Ma tõstsin ta õhku ja piinasin teda.“ Arra ilme väljendas mõistmatust. „Tõstsid ta õhku? Kuidas?“ Piinamise kohta ta ei pärinud, millest Jackson järeldas, et ilmselgelt oli ta Arra arvates täiesti võimeline kedagi piinama. Ta otsustas, et kui ta kunagi tätoveerimissalongi satub, laseb ta esimesel võimalusel endale Nürnbergi neitsi mõne nähtava koha peale tikkida.

Hoolimata sellest, et oli Jacksonile mõista andnud, et viimase sõnad teda eriti ei huvita, haistis Arra tema kimbatuse ja kahtlase jutu taga midagi, mis oli peaaegu sama põnev kui fakt, et Jacksonile kuulus Gabrieli Valgusmõõk, kuigi ta sellest ise teadlik ei olnud. Noh, ja ei saanud jätta mainimata ka seda, et Jacksoni sees elas keegi, kellele meeldis väga selle mõõgaga vehkida.
Jacksoni pilk kinnitus paksule raamatule, mis Arra kirjutuslaual lebas ning ta sirutas käe raamatu suunas, keskendudes kõigi oma meeltega raamatu kohale kutsumisele. Tema hääletu käsu peale kerkis raske raamat õhku, jättes mulje, et on kerge nagu sulg, ning jäi lae alla hõljuma. Jackson vaatas Arrale otsa ja naeratas virilalt. „Niimoodi,“ vastas ta Arra küsimusele. Seejärel tõmbas ta oma käe ära ning raamat kukkus valju mütsatusega põrandale, paisates õhku arvestatava koguse tolmu.
„Psühhokinees,“ märkis Arra, suhtudes sellesse pisikesse jõudemonstratsiooni tunduvalt kergemalt, kui Jackson arvanud oli. Tõsi, see ei olnud esimene kord, kui ta raamatu Arra nina all – või selja taga – lendama pani – nende viimasel kohtumisel raamatukogus oli ta koguni ühe raamatu Arrale kallale ässitanud ja kuigi poiss sellest erilist numbrit teinud ei olnud, teadis Jackson, et lendav raamat ei saanud kuidagi tema terava pilgu eest pääseda.

Jackson noogutas. „Jah. Vähemalt nii on mulle väidetud. Minu poolest võiks see olla ka midagi muud suvalist.“ „Kuid psühhokineesi kasutatakse ainult objektide liigutamiseks, mitte kellelegi füüsilise valu tekitamiseks. Muidugi, kui sa mõttejõul kellelegi raudkangi pähe kukutad, lähevad PK ja valu üsna hästi kokku, aga igal teisel juhul...“ Arra vajus hetkeks mõtteisse. „Kuidas see piinamine täpselt välja nägi?“ küsis ta keerutamata.
Jackson lõi silmad maha ja põrnitses Arra põrandat. Oli see alles huvitav põrand, tõenäoliselt üks huvitavamaid põrandaid, mida ta oma elus näinud oli! „Mis seal ikka salata. Ma loopisin teda ringi nagu mingit pagana kaltsunukku,“ lausus ta viimaks, „ja sa pead aru saama, et samal ajal ma isegi ei puudutanud teda. Ma ei suutnud mõelda ega end kontrollida, sest ainus, mida ma tahtsin, oli talle haiget teha. Mitte lihtsalt haiget teha, vaid ta ära tappa. Ma koguni ähvardasin teda, hoolimata sellest, et Lauren seisis sealsamas ja nägi seda kõike pealt...“ Ta tõstis oma rusika suu juurde ning surus hambad vastu oma nimetissõrme nukki. „Tundub, et ma ei saa seda enam kauem varjata. Mul on juba lapsest saati olnud mõned ebatavalised võimed, mida teistel...ei, see pole õige. Miks rääkida asjadest teisiti, kui need on? Ma olen juba lapsest saati väärakas olnud. Sa ei kujuta ette, mis tunne on elada, kui näed oma peas sündmusi, mis toimuvad sinust kilomeetrite kaugusel või jooksed tänaval otsa inimestele, keda näed ainult sina ja kelle olemasolust su sõpradel aimugi ei ole...mu aju on nagu valesti kokku pandud pusle. Paar aastat tagasi hakkasin ma tegelema asjade mõttejõul liigutamisega , nii hobi korras, ja usu mind, ma olin selles väga vilets. Oleksin ilmselt veel praegugi, kui ei oleks olnud...“ Ta hammustas oma sõrmenukki nii tugevasti, et Arra hetkeks pelgas, et see praksatab. „...seda tänast vahejuhtumit,“ lõpetas ta oma lause ning vaatas Arrale sügavale silma. „Ma ei kavatsenud mitte iialgi kasutada oma võimeid kellelegi haiget tegemiseks, ja ometi...“
„Mida su isa sulle tegi?“ päris Arra otsekoheselt.

Jackson surus oma huuled tihedaks kriipsuks – vähemalt paistis ta olevat otsustanud oma sõrmenuki rahule jätta - ning ei lausunud esialgu musta aega valget, nii et Arra oli sunnitud tegema uue katse tema tähelepanu köita. „Jackson? Ma küsisin sinult midagi.“ Paraku ei reageerinud Jackson ka sellele küsimusele ning Arra närv kippus tema vaikimise tulemusena kiiresti mustaks minema. „Mulle aitab!“ teatas ta teravalt. „Kui sa kohe oma suud lahti ei tee, võtan ma kasutusele drastilised meetmed, näiteks...ma ei tea...suudlen sind!“ Jõuga ähvardamisel polnud Arra arvates erilist mõtet, sest nagu ta täheldanud oli, Jackson eriti füüsilist valu ei peljanud. Küll aga pelgas ta asju, mis võisid tema kui süütu poisikese teadvust armistada ning vastumeelne suudlus oli kahtlemata üks neist. Kui see töötas isa Marcuse peal, pidi see töötama ka Jacksoni peal.
Ja kas sa näe, sellega ähvardamine mõjus. „Olgu, olgu, annan alla!“ ütles Jackson, näides hetkeks pigem pahur kui kurb, kuid ta nägu omandas kiiresti sellesama õnnetu ilme, mis juba viimased kümme minutit tema näole oli kleepunud. „Mu isa ütles mulle midagi, mis mulle väga haiget tegi.“ „Ja see oleks?“ „Ta ütles, et kui see temast sõltunud oleks, ei oleks ma kunagi sündinud.“

Vaadates, kuidas Jackson oma pilguga tema toa põrandasse auke puurib, nähes sealjuures välja nii, nagu kavatseks ta kohe hakata ulguma nagu haavatud šimpans, tundis Arra hetkeks tugevat soovi teda lohutavalt kallistada, kuid õnneks möödus see soov sama kiiresti, kui oli tulnud. Õnneks, sest Arrale ei meeldinud kallistada kedagi paljalt haletsusest ning vaevalt et Jackson tema kallistust eriti soovinud olekski, eriti pärast seda, kui Arra teda suudlemisega oli ähvardanud. Arvatavasti oleks ta Arrale juba esimese puudutuse peale virutanud ja mõte veriseks löödud ninast ei tundunud Arrale just eriti ahvatlev. Tal ei olnud küll vere vastu midagi, aga verelaskmist pooldas ta ainult äärmise vajaduse korral ning vähemalt praegu ei näinud ta ei vereks ega laskmiseks vähimatki vajadust.
Küll aga leidus vähemalt üks inimene, kellele üks korralik verelaskmine, soovitatavalt nii viie liitri ulatuses, ära oleks kulunud ning see oli Jason Roberts, see mõõdutundetu idioot. Milline normaalne inimene ütleks oma lapsele, et ta poleks pidanud kunagi sündima? Muidugi, kuna rõhk oli sõnal NORMAALNE, otsustas Arra, et Jason Robertsi kohta see küsimus ei käi. Mehel oli kohe kindlasti midagi viga. Arvatavasti oli ta kuskile oraalsesse faasi kinni jäänud, kuigi loomulikult võis see olla ka mõni teine arengufaas – peale oraalse faasi ei tulnud lihtsalt ükski teine faas Arrale meelde.
Otsustades, et tema kõrvale istumist Jackson vaevalt et lähenemiskatsena käsitleb, mahutas Arra end Jacksoni kõrvale voodile.

„Ka minule öeldi kord midagi sarnast,“ ütles ta pooleldi mokaotsast. „Kumbki mu vanematest polnud, kuidas seda nüüd öeldagi, eriti hea eeskuju. Papsi kottisid ainult tema vastikud ärid ja mu ema oli ajuvaba idioot, kes arvas, et lapsed kasvavad nagu lilled, mis vajavad ainult vett, õhku ja valgust. Mingil kummalisel põhjusel ta jälestas mind ja ta ei olnud selle välja näitamisega sugugi kitsi. Kui ma olin neljane, tegi ta mulle mu elu parima kingituse.“ Ta naeratas mõrult ning osutas oma huule kohal olevale tillukesele armile. Jackson pilgutas uskumatusest silmi. „Su ema tegi seda?“ oli ta hämmeldunud. Arra noogutas. „Tuleb nii välja. Ma lõhkusin kogemata ta lemmiktaldriku ära ning ta viskas mind lillevaasiga ja sundis mind kõiki kilde käsitsi kokku korjama. See oli äärmiselt põnev kogemus elamus. Kõige toredam on see, et Everity seisis terve aja sealsamas kõrval ja tegi nägu, et teda ei koti see, mis toimub. Hiljem hakkas ta ilmselt kahetsema, et ei sekkunud ning väidab selle pärast, et midagi sellist ei juhtunud mitte kunagi. Iga kord, kui mu arm kellegagi jutuks tuleb, väidab ta, et ma sain selle lasteaias trepist alla kukkudes.“ Arra ilme oli ütlemata hapu. „Perekonnaga on üks igavene jama,“ lausus ta. „Need, kes on kasvanud lastekodus, näevad pereliikmete omamises mingit pagana kaheksandat maailmaimet, samas kui leidub hulgaliselt neid, kes meeleldi kõik oma sugulased kolmanda või neljanda põlveni välja ära kägistaksid.“

Ta köhatas. „Vabandust, kui sulle tundub, et ma püüan sulle praegu selgeks teha, et minu elu on sinu omast hullem olnud. Ega ikka ei püüa küll. Ma tahan lihtsalt, et sa teaksid, et sa ei ole üksi ja et on ka teisi inimesi, kes samasuguses sitaaugus hulbivad. Mitte et see su enesetunnet peaks parandama, aga...“ „Ega ei paranda tõesti,“ oli Jackson nentima sunnitud. „Ma tean isegi, et ma olen kaelani mülkas, nii et sa ei pea seda mulle meelde tuletama. Ütle mulle parem, kas su vanemad on tõesti surnud?“
Arra pööras pilgu Jacksonilt ära ning nüüd oli tema kord põrandale imetlevaid pilke heita. „Surnud, surnud, surnud. Mädanevad nagu õiged raiped kunagi ja teevad seda loodetavasti veel kaua. Kui veab, ei näe ma neid uuesti enne, kui me kord põrgus kokku saame.“ „Kuidas nad surid?“ päris Jackson kõhklevalt. Paratamatult tundus talle, et pärides asjade kohta, millest Arra talle vabatahtlikult jutustama ei kippunud, on ta astunud keelatud territooriumile. Talle meenusid Arra ülbikust klassivenna Tom A. Towi sõnad, mida too päeval, mil Jackson Wellingtonist läbi oli astunud, Arrale lausunud oli.

„Ütle mulle, kas on tõsi, et nad olid seotud mingi pedofiilide ringiga ja pandi mõlemad pokri?“ Tom naeris. „Ma kuulsin, et nad vahendasid tänavalapsi rikastele rahavendadele seksiorjadeks. Kas pole uhke tunne olla selliste vanemate laps? Ma vean kihla, et sa kannad nende pärandit edasi, imbetsill nagu sa oled...“

Ei, tegemist oli kindlasti kõigest naljaga. Naljaga, mis Arra tavatult vihaseks oli ajanud...

Jackson vaatas Arrale uurivalt otsa ja jäi tema vastust ootama. Tema pilgu all tõmbus Arra otsaesine üha rohkem kipra ning viimaks ta nähvas, reageerides just nii, nagu Jackson oodanud oli. Selge see, et kavatsus Jacksonit lohutada oli Arral juba ammu peast pühitud.
„Nad lihtsalt surid, eks ole!“ oli Arra terav. „Nii, nagu inimesed ikka surevad. Tead küll, süda seiskub ning seejärel tabavad sind keemiline, füüsikaline ja matemaatiline surm...“ „Kliiniline ja bioloogiline surm,“ parandas Jackson, „kliiniline ja bioloogiline surm.“ Arra kehitas pooleldi ükskõikselt õlgu. „Kui sa tead, kuidas asjad käivad, siis pole mul mingit vajadust sulle surma mehhanisme üle korrata ning kui sa tõsimeeli tahad, et ma sul täna ööseks siia lubaksin jääda, paned sa selle teema lukku ega räägi sellest enam.“ Jacksonil ei jäänud üle muud kui toimida Arra palvele vastavalt. Ta pidi ju ometi kuskil magama. Kuigi, ausalt öeldes hakkas talle tunduma, et Arra juurde jäämine ei kindlusta talle veel voodikohta. Suure tõenäosusega oli ta poisi nii närvi ajanud, et viimane kavatses sundida teda põrandal magama. Mis seal ikka, tuli loota, et Arra korteril on põrandasoojustus.
Viimase sushirulli suhu pistnud, asetas ta taldriku põrandale ning heitis Arra voodile külili. „Kui ma olin noorem, soovisin ma tihti, et mu isa oleks surnud,“ tunnistas ta. Selline ülestunnistus oleks pidanud temas hulgaliselt häbitunnet genereerima, ent ta tundis vaid kergendust. Vahelduseks oli hea mõnes asjas aus olla. „Veel parem, ma soovisin, et ei oleks teda kunagi isegi mitte tundnud. Kui ma oleksin kasvanud ilma isata, oleks mul olnud nii kerge kujutleda, et ta oleks olnud hea inimene, mitte mingi...“

„Miks sa kogu aeg ainult oma isast jahud?“ päris Arra mitte just kõige sõbralikumalt, aga samas ka mitte nii julmalt, nagu see küsimus tegelikult kõlas. „Mis värk su emaga on?“ Jackson kehitas õlgu. „Mu ema? Kas tead, ta oli natuke sinu moodi. Ta oskas tulevikku ennustada, ainult selle vahega, et ta ei vajanud mingeid lollakaid kaarte ega veel lollakamat kristallkuuli. Kui ta midagi teada tahtis, siis ta lihtsalt teadis. Vahel, kui ma tema peale mõtlen, paneb mind imestama, et keegi teda kuskile luku taha ei pannud, sest kindlasti oli juba sel ajal olemas mingi ravim, millega tema andekust „ravida“ oleks saanud. Ühesõnaga, ta oli psühh või midagi sellist. Kui ta sai aru, et mina olen ka, viskas see tal kopa ette ja ta tõmbas uttu, kui ma olin viiene. Ma ei kuulnud temast midagi kuni eelmiste jõuludeni, kuni ta mulle kuskilt Aafrika pärapõrgust postkaardi saatis. Ilmselt arvas ta, et mul oleks hea teada, et ta ei ole salaja kuskil varbaid taeva poole visanud, kuigi tegelikult olin ma tema olemasolu selleks ajaks juba peaaegu unustada jõudnud. Usu mind, mul oli palju kergem kinnitada endale, et ma tulin katseklaasist ja et ma olen tegelikult homunkulus.“ Ta naeris oma nalja üle, kuid paraku kukkus see välja nii, nagu ta oleks midagi kurku tõmmanud ja üheks sekundiks pelgas Arra, et Jackson hakkab sushi kätte lämbuma, kuid selleks ajaks, kui ta otsustas talle selja peale kloppida, katkestas Jackson oma mõru kõkutamise ja muutus taas tõsiseks.
„Mul on minevikust kõrini. Olgu siis tegemist viie, kümne või seitsmekümne aasta taguse minevikuga, aga mulle aitab sellest. Viimasel ajal olen ma oma pead vaevanud minevikuga rohkem kui tarvis ning unustanud keskenduda sellele, mis on oluline PRAEGUSEL HETKEL.“ Arra vaatas talle uurivalt otsa. „Ja see oleks?“ küsis ta.

Jacksoni silmis peegeldus midagi halvaendelist ning mööda Arra selga jooksis külm judin. Kõigest sekundi jooksul oli midagi Jacksoni silmades muutunud. Nende pilk oli kinnitunud Arra näole, täpsemalt tema huule kõrval olevale armile, kuid tundus, nagu näeks ta Arra näo asemel hoopis midagi muud. Hoopis kedagi muud.
Arra taipas Jacksoni vastust umbes sekundi murdosa enne seda, kui Jackson selle välja ütles, kuigi nimi, mida Jackson kohe kasutas, oli talle tol hetkel veel pisut võõras, vähemalt sellises kontekstis.
„Morien,“ vastas Jackson. „Praegusel hetkel on oluline ainult Morien.“
**
Jackson ootas pingsalt Arra reaktsiooni, kuid see oli tagasihoidlikum, kui ta arvata oskas. Arra näoilme, mis oleks pidanud Jacksoni arvestuste järgi vähemalt pisutki küsiv olema, väljendas puhast ükskõiksust. „Kui sa just nii arvad.“ Jackson kortsutas kulmu. „Kas ma võin sinu vastusest järeldada, et sa tead midagi, mida mina ei tea?“ Arra muigas ning Jackson taipas, et poiss naudib tekkinud olukorda täiel rinnal. „See sõltub sellest, kui palju sa tead,“ ütles ta kergelt norival toonil. „Esialgu ei hakka ma midagi paljastama, kuid kui sa oled nõus mulle oma teooriatest rääkima, võin ma jagada sinuga seda, mille ma välja olen uurinud.“ Jackson köhatas. „Mulle tundub, et sa oled minu selja taga nuhkinud.“ „Nuhkinud?“ Arra laiutas käsi. „Kus sa sellega. Ma toetusin kõigest meie riigis kehtivale infovabadusele ning kuulasin veidi maad. Juhuslikult on see täiesti seaduslik.“ Jackson krigistas hambaid. „Ja miks peaksid sa tahtma minu kohta maad kuulata?“ Arra põrnitses Jacksonit pooleldi põlgliku pilguga. „Vaata, Jackson, kuigi sa seda võib-olla ei usu, ei ole ma rumal. Ma tean, et see kõlab uskumatult, arvestades seda, et nii mu oma õde kui ka kõik mu tuttavad peavad mind idioodiks, kuid mul on mõnede asjade peale väga hea nina. Mulle sai juba meie esmakohtumisel selgeks, et sa ei ole see, kellena paistad ja ma ei vihja sugugi sellele, et sa oled tüütum, kui ma uneski oskasin näha. Ma räägin hoopis...“ Ta muigas. „Sinu väikesest tiivulisest probleemist nimega Morien.“ Ta patsutas Jacksonile õlale. „Ta on kuskil siin sees, eks?“ Jackson vaatas talle uskumatult otsa. „Arra, ma ei mõista. Kuidas saad sa Morieni kohta teada, kui ma isegi veel ei taipa, kes...“ „Viimase kuu jooksul olen ma Morieniga kaks korda kohtunud,“ lausus Arra põhjapanevalt. „Esmakordselt tajusin ma tema kohalolekut kahekümne teise novembri õhtul Lincolshire’i kontorihoone juures ja teisel korral...“ „Kahekümne teine november,“ ühmas Jackson mõtlikult. „Ma kaotasin kahekümne teise novembri õhtul mälu.“

Arra noogutas. „Jah, Jackson.“ Ta naeratas kavalalt. „Sa kaotasid kahekümne teise novembri õhtul oma mälu ning minu teooria kohaselt põhjustas selle sinu esmakohtumine sinu sees elava Morieniga. Ma kujutan ette, et sa võisid päris šokeeritud olla. Ma mõtlen, Morieni juures on mitmeid asju, mis võivad argpüksidele hirmutavalt mõjuda, näiteks tema lillad silmad...“ „Korista oma käsi mu õlalt!“ palus Jackson. Mingil seletamatul põhjusel ajas Arra talle praegu hirmu nahka. „Ära ole nii närviline,“ soovitas Arra, „ja võta vabalt. Ega ma sulle praegu mingeid vabamüürluse kohta käivaid teooriaid ei seleta, ma räägin sulle vaid veidike Morienist. Ma ütlen ausalt, et temaga kohtumine, eriti sellel teisel korral, kui ma parajasti su ajus kaevasin, et aidata sul su mälu taastada, ei olnud just kõige meeldivam sündmus, mis mu elus ette on tulnud. Kas tead, mida see tõbras minuga tegi? Ta surus mu voodile pikalil...“ „Ma arvasin, et sulle meeldib, kui sind voodile pikali surutakse...“ pomises Jackson norival toonil. Arra kulmud tõmbusid kipra. „Siis mitte, kui sellega kaasneb relvaga ähvardamine!“ Arra lükkas oma pea kuklasse ja paljastas oma kahvatu kaela, justkui kavatseks ta vabatahtlikult mõnele vampiirile veredoonori teenuseid pakkuda.“ „Vaata ainult seda jubedust, mille ta mu kaela peale tekitas!“ nõudis ta. Esialgu ei taibanud Jackson, millest Arra räägib, sest ainus jubedus tema kaelal tundus olevat see totakas tätoveering – TOT ZU SEIN IST KOMISCH –, kuid siis märkas Jackson punast triipu, mis üle Arra kaela jooksis ja selle otsekui kaheks poolitas. Ta ahhetas ning Arra plaksutas hindavalt. „Kas pole ilus? Selle jälje jättis Gabrieli Valgusmõõk, kui Morien selle vastu mu kaela surus. Sellest on möödas juba mitu nädalat, kuid see on sama selge kui päeval, mille ma sain ning ma kardan, et jääb selliseks veel pikaks ajaks. Sa peaksid õppima end kontrollima ja hoolitsema selle eest, et Morien nii kergesti sinu sees pead ei tõstaks, sest vastasel korral võivad temalt samasuguse kingituse saada ka su sõbrad Puke ja Grandon ning ma arvan, et nemad sellesse vaevalt nii külma kõhuga suhtuksid, nagu mina seda siiamaani teinud olen...“ Ta libistas sõrmega üle oma kaelal ilutseva punase juti. „See toob meid tagasi sinu mälukaotuse juurde. Morien on küll kahtlemata hirmuäratav, kuid siiski mitte nii hirmuäratav, et sundida kedagi mälu kaotama.“ Arra muigas. „Mu ainus järeldus on, et sa oled võimetu leppima endaga sellisena, nagu sa oled ja et sul on kõigele lisaks ka nõrk närvikava.“

„Hei, ära hakka mingit psühholoogilist jura ajama! Mu kavanärviga...“ Jackson köhatas. „Tähendab, mu närvikavaga on kõik korras! Ja kuidas kurat see üldse siia puutub? Sa ütlesid, et oled Morieniga kaks korda kohtunud! Teises korra seletasid sa mulle korralikult lahti, aga esimene?“ „Kas sa oled kurt või niisama loll?“ oli Arra küsimus sapine. „Ma ütlesin just äsja, et tajusin tema kohaolekut esimest korda kahekümne teise novembri õhtul Lincolshire’i kontorihoone juures. Mul ei ole vist vaja mainida, et tegemist on sama hoonega, milles toimus salapärane plahvatus, mille põhjuseid politsei siiani seletada ei suuda. Kuigi see, mida ma praegu räägin, võib kõlada pelga teooriana, on seda kerge uskuda, kui vaid natuke kaasa mõelda. Ma tean küll, et mõtlemine pole sinu tugevaim külg, aga...“ „Räägi edasi ja ära halvusta mind, nagu oleksid sa ise mingi geenius!“ haugatas Jackson. „Aga ma olengi geenius,“ lausus Arra kuivalt, „kuigi oleks rumal loota, et sinusugune madala vaimse tasemega inimene seda mõista võiks. Praeguseks peaksid sa olema juba taibanud, mida ma öelda tahan. Kahekümne teise novembri õhtul juhtus Lincolnshire’i kontorihoones midagi üleloomulikku ning kuigi ma ei ole kindel, kuidas, oli Morien asjasse segatud. Ma nägin teda küll vaid vilksamisi ja ka siis varjas mu vaadet temast tunduvalt suurem kogu, kuid teistkordsel kohtumisel temaga teadsin ma, kellega tegu. Kas tead...“ Arra surus oma käed rusikasse. „Temast rääkimine ajab mu nii vihaseks, et ma oleksin valmis talle siinsamas kolki andma!“ Jackson hüppas heitunult voodilt püsti. „Ürita ainult!“ „Äkki üritangi,“ kostis Arra. „Ma pole juba ammu korralikult kellegi nahka tuliseks kütnud ja...“ „Ära unusta, et Morien on minu sees ja temaga kaklemiseks pead sa reaalselt kaklema hoopis minuga, mis ei tee sama välja, kuigi sa võib-olla seda arvad.“ Jackson hakkas mööda tuba marssima ja heitis aeg-ajalt Arra poole kõhklevaid pilke. „Usu mind, Morien meeldib mulle veel vähem kui sulle. Kõik oleks palju kergem, kui teda ei oleks. Ma tahaksin tõsiselt teada, kes ta on ja miks pean just mina tema võõrustajakeha olema.“

„Saatus?“ pakkus Arra. „Ma ei usu saatusesse,“ oli Jackson kindel. „Ainult loll võib uskuda, et on olemas midagi sellist nagu saatus. Ma saan aru, et kalvinistidel oli mingi predestinatsiooniõpetus ja puha, aga isegi kui see vabastas varasemad katoliiklased kiriku meelevallast, ei muutnud see tõsiasja, et inimese elu oli ikkagi igaühe enda kätes. Need, kes arvasid, et kõik, mis nendega juhtub, on saatusest ette määratud, olid lihtsalt lollid.“ „Mitte lollimad kui sina,“ märkis Arra. „Kui sa saatuse mõiste nii kergekäeliselt kõrvale heidad, siis kuidas sa oma olukorda seletaksid?“ oli tema järgmine küsimus. Sealkohal jäi Jackson talle vastuse võlgu. „Ma ei tea. Jumala tahe? Ei, kurat, Jumalasse ma ka ei usu.“ „Kui see on tõepoolest Jumala tahe, tähendab see seda, et sul on täita mingi kõrgem eesmärk. Ma olen mõelnud, mis see olla võiks. Kui võrdsustada Jumala tahe saatusega...“ „Jälle see saatus,“ porises Jackson. „Ma ei mõista, kuidas on võimalik millessegi nii absurdsesse uskuda.“ „Ava oma sisemine silm ja püüa maailma pisutki avarama pilguga vaadata,“ sõnas Arra. „Sul on juba lapsest saati olnud üleloomulikud võimed. Sa suudad liigutada ka väga suuri objekte ilma neid puudutamata. Sul on vägi, mis on piisavalt võimas, et sellega teistele valu põhjustada ning kõige krooniks eksisteerib sinu sees teine teadvus, mida sa Morieniks nimetad. Kui sellest ei piisa, et sind saatusesse uskuma panna, saab seda teha vaid ime. Ma mõistan, et sa oled skeptiline, kuna ka mina ei uskunud, et üks saatusejumalannadest mu õla peal istub enne, kui üks tavaline tarokaart mu terve tuleviku paika pani, kuid on suur vahe, kas olla skeptiline või lihtsalt ignorantne.“ Arra haigutas. „Sina, Jackson, oled kõige suurem ignorant, keda ma oma elus näinud olen, koguni nii suur, et ma ei viitsi enam sinuga rääkida. Sa kas tunnistad praegu kohe, et saatus on olemas või on see vestlus läbi.“

Jackson surus oma huuled tihedaks kriipsuks. „Ma ei tunnista seda mitte kunagi!“ „Sellisel juhul ei hakka ma sinu peale rohkem aega raiskama.“ Arra tõusis püsti, sammus ukse juurde ning väljus toast, suundudes esikusse. Jackson järgnes talle ning vaatas imestunult, kuidas Arra endale mantli selga viskas. „Kuhu sa lähed?“ Arra võttis püksitaskust oma kaardipaki, näitas seda Jacksonile ja naeratas. „Loomulikult raha teenima.“ „Parem oleks, kui sa mängiksid täna ainult kaartidega, mitte...“ hoiatas Jackson. Arra muigas. „Ole mureta. Minu tänane klient on mees.“ Saapad jalga pannud, ajas ta end sirgu ja osutas köögi poole. „Ma tulen tagasi paari-kolme tunni pärast. Kraanikausis on kuhi musti nõusid. Et need oleks selleks ajaks pestud! Kui mul kauem peaks minema, võid Everitylt madratsit küsida ja end mu toa põrandal sisse seada. Ma arvan, et majas on ka vähemalt mõned linad, mille peal mu õde Markiga amelenud ei ole.“
Jackson tundis, kuidas ta rind nende sõnade peale piiritu tänutundega täitub. „Nii et sa lubad mul siia jääda?“ Arra muie muutus laiemaks, kasvades üle kõhedusttekitavaks irveks. „Hakka aga nõusid pesema. Kui ma peaksin oma lemmiktaldrikult kasvõi üheainsa pleki leidma, võin ma kergesti ümber mõelda!“ Ta lehvitas Jacksonile, astus uksest välja ja keeras korteri ukse enda järel lukku.

Arra Pagana Romini. Kui kena temast niimoodi lahkuda ja jätta Jacksonit küüsi närima! Kuigi Jackson oli üritanud Arraga Morienist rääkida, oli Arra hoopis temaga Morienist rääkinud ja andnud mitte ainult mõista, et ta teab Morieni olemasolust, vaid ka seda, et ta teab, kes Morien tegelikult on. Ja miks oli ta Morieni Jacksoni väikeseks tiivuliseks probleemiks nimetanud? Morien polnud ometi mingi kärbes või veel hullem, kärbeste jumal. Vähemalt hea seegi, et Arra Jacksonit uskus. Jacksonile tuli peale Arra pähe vaid üks inimene, kes seda teinud oleks – eeldusel, et ta üldse Jacksonit kuulanud oleks - , kuid talle mõtlemine ajas ainult ta sapi keema.
Pärast Arra lahkumist suundus Jackson elutuppa ja heitis diivanile kõhuli. Ta oli korraga nii väsinud. Küllap oli ta end oma isa rünnates veidi üle pingutanud ja nüüd tükkis talle vägisi uni peale. Ta sulges silmad ja nautis paar minutit vaikust, kuni Everity toa uks avanes ja naine kööki silkas, seljas vaid aluspesu. Taibates, et Jackson teda põrnitseb, manas ta näole vabandava ilme ja kõndis külmkapi juurde. „Ma otsin vahukoort,“ selgitas ja.

Või et vahukoort? Jackson pigistas silmad uuesti kinni ja lootis, et Everity ja Mark ei kavatse hakata vahukoort teineteise kehadelt sööma. Aga mis seal ikka, vähemalt oli neil kõik hästi. Kui Jackson poleks tol hetkel näinud Everity õnnest õhetavat nägu – kuigi Arra varasem sõnavõtt oli ta tuju rikkunud, polnud ta enam kaugeltki morn - , oleks ta võinud hakata peaaegu uskuma, et ka õnn on samasugune väljamõeldis nagu saatus.
Jacksoni tähelepanu köitis laual lebava paksu musta vihiku nurk. Esialgu pidas ta seda Everity töömärkmikuks või äärmisel juhul tema arveraamatuks, kuid psühholoog nagu ta oli, ei oleks ta kindlasti nii tähtsat raamatut lauale vedelema jätnud, eriti arvestades sellega, et selle peale oli kuhjatud terve ports ajalehti-ajakirju. Samasugune seletamatu uudishimu, mida Jackson korraga tundis, oli vaevanud teda ka päeval, mil ta direktori kabinetist varastatud raamatuga põgenenud oli ning uni paugupealt pühitud, sirutas Jackson käe välja ja haaras vihiku enda kätte. Selle peale oli kirjutatud Anno Domini ja Jackson oletas, et vihik kuulub Arrale. Arra Romini. Anno Domini. Sarnasus oli märgatav, erinevus peitus aga vaid neljas tähes.
Jackson avas vihiku ja hakkas seda sirvima.

Suuremalt jaolt sisaldas see kasutuid kritseldusi ja luhtuläinud joonistuskatsetusi, sekka ka üles kirjutatud lõike saates „Mõte ja tee“ räägitava kohta. Jackson oli valmis juba vihikut pettunult kõrvale heitma ja uuesti diivanile kerra tõmbuma, kui tema tähelepanu köitis vihiku keskele kleebitud koopia fotost, millel kujutati vana ja pragunenud kivi, mille sisse oli tahutud iidne kiri. Arra oli mõned kirjaread alla jooninud ning kui Jackson lehte keeras, vaatas talle paberilt vastu lühike selgitav tekstijupp, millele järgnes sõnade ja joonte rägastik, mis talle esmapilgul täiesti arusaamatu tundus. Lootusetuna näiva sasipuntra kohale oli kirjutatud: „Legend Sebiel en Morist.“
Jackson dešifreeris Arra käekirja, üks sõna teise järel – juhuslikult oli poisi käekiri nii loetamatu, et ka düsgraafikud kirjutasid temast ilusamini – ning tema silmad paisusid üllatusest, kui ta kohtas lehel nii enda kui ka Kira, nii Morieni kui ka Sebieli nime. Mõistmatule inimesele oleks lehel seisev vaid seosetu jurana tundunud, kuid korraga Jackson mõistis. Ta luges Arra kirjutatud sõnu üha uuesti ja uuesti.

J=M-->Gabrieli Valgusmõõk
K=S?
M+S=SeM(Genesis)
Nende arv oli müriaadide müriaadid(Ilmutuse 5:11)
Grigori
Inglid

Viimane sõna oli kirjutatud paksult ja Jackson teadis, miks. See ei olnud sugugi mitte rea viimane sõna. See oli järeldus. Järeldus, mis oleks iga inimese naerma ajanud, kuid mitte teda. Ta surus käe oma südamele ja tundis, kuidas see tagus nagu väike trumm. Arra märkmeterägastikus peitus tõde, mida ta nii kaua otsinud oli.
Esimest korda oma seitsmeteistkümne eluaasta jooksul tundis ta, et suudab enda olemust veidigi identifitseerida.

Everity toast kõlas klirin, nagu oleks vahukoorepurk keset kirehoogu kogemata põrandale kukkunud ja Jacksonile meenus kohustus nõud ära pesta. Praegu polnud tal selleks aga tuju. Sel hetkel, kui kõik tundus nii uskumatu ja ometi nii usutav, võisid mustad nõud sama hästi ka paar minutit kauem oodata.

Jah, ma tean, et vampiirijutte tuleb praegu absoluutselt igast maailma nurgast rohkem kui Vändrast saelaudu kunagi tulnud on, aga ma mõtlesin, et sädelevad vampiirid pole ikka õige asi ja et võiks ju Edwardile väikese konkurendi tekitada

Beware!
**

34.1

Keldri jahe hingus mähkis isa Marcuse endasse, kui ta mööda lõputuna näivat treppi allapoole tormas ning tema sammude kaja lõhkus sünges hoones valitsevat hauavaikust. Kui isa Marcus pool aastat tagasi esmakordselt mööda seda treppi keldri põhjatuna näivasse sügavikku oli tormanud, oli ta süda löönud tema sammude rütmis. Kolmesaja astmega vana kivitreppi polnud kunagi remonditud ning sellel oli au olla sama vana kui päevinäinud hoone vundament, pärinedes iseseisvussõja eelsest perioodist. Aastasadu tagasi oli keldrit kasutatud vanglana ning see oli näinud tuhandete inimeste pisaraid ja verd. Isa Marcus pühkis trepist alla tõtates käega laubalt higi, teades sügaval sisimas, et tema sihtmärgiks oleva kambri seinad on sel öösel samamoodi verekarva nagu kolm sajandit tagasi. Tal oli raske hingata; ta tundis samaaegselt nii hirmu kui ka erutust.

Viimaks tasasele maapinnale astunud, ilmus tema ees nähtavale viletsasti valgustatud koridor, mille lõpus oli raske rauduks. Isa Marcus neelatas ning iga samm, mis teda rauduksele lähemale viis, tundus viivat teda otse haua poole. Selles keldris elas kurjus, millesarnast keegi vennaskonnas varem näinud ning isa Marcus oleks peaaegu naeratanud, kui ei oleks olnud teadlik kahest surnukehast, mis selle ukse taga punases meres lebasid. Selle ukse taga ootas kurjus, mille ta ellu oli toonud ning seda kõike õilsa eesmärgi nimel.
Ukse kõrval kükitas tumedatesse riietesse mähitud mustajuukseline mees. Esmapilgul arvas isa Marcus, et ta on unne vajunud, kuid tema sammude kaja peale tõusis mees jalule ning tema silmades olev pilk oli rahutu, ilmselgelt liiga rahutu, et lubada tal und nautida.
Isa Marcus jäi mehe ees seisma ja kõnetas teda. „Tere õhtust, Gilbert,“ lausus ta, püüdes end valdavat ärevust mitte välja näidata. Mees noogutas talle ning hääl, millega ta isa Marcuse tervitusele vastas, oli kergelt värisev. „Õ-õhtust,“ kogeles ta ning isa Marcus tajus teda ümbritsevat surma lõhna.
Gilbert Oakheart oli isa Marcusest kaks aastat noorem, kuid tol õhtul nägi ta välja aastaid oma tegelikust east vanem. Tema silmi ümbritsesid tumedad varjud ning tema alati korralik ülikond, mida ta iga päev pangas töötades seljas kandis, oli kortsunud, jättes temast lohaka mulje. Mehe juuksed olid sassis ning näis, nagu oleks ta lakkamatult kätega läbi oma ronkmustade kiharate tõmmanud, et end maha rahunema sundida. Ja polnud kahtlustki, et maha rahunemisega oli tal olnud ja oli veel praegugi tõsiseid raskusi.

Terasem vaatleja oleks oleks võinud märgata isa Marcuse ja Gilbert Oakhearti juures mitmeid sarnaseid jooni. Kuigi isa Marcus oli heledapäisem ja õrnema kehaehitusega, olid temal ja Gilbertil samad põsesarnad, sama teravatipuline nina ning samad smaragdrohelised silmad, nende ühise isa pärandus. Tegemist oli saladusega, mis oli varjatud kõigi Millenniumi Madude liikmete eest peale kaheksakümne kuuenda Varjude Lordi Lance Dwyeri: Marcus Mayfower ja Gilbert Oakheart olid enamat kui vaid sõbrad. Nad olid poolvennad.
Isa Marcus astus oma venna juurde ning embas teda toetavalt. „Anna andeks, et mul nii kaua läks,“ ütles ta siiralt. „Ma ei suutnud kuidagi taksot saada.“ Ta hammustas huulde. „Nüüd, kui ma siin olen, pead sa mulle seletama, mis täna õhtul juhtus.“ Gilbert noogutas ning sikutas närviliselt oma lipsu. See oli tõmmatud ta kaela ümber tugevalt nagu poomisnöör ning ta tundis, et tal on raske hingata. „Ma olin parajasti turvaruumis, kui alarm tööle hakkas. Keegi sisenes keldrisse ega identifitseerinud ennast. Ma tormasin otsekohe siia, et takistada halvimat, kuid...“ „Kes?“ päris isa Marcus. „Tommy Morag ja Alexander Gray,“ vastas Gilbert ja judistas end. „Ja nad on mõlemad...?“ päris isa Marcus, kuigi teadis vastust juba niigi. Tühja kah, augutäiteks võis ta ju küsimusi esitada küll. Gilberti noogutus oli ootuspärane. „Jah. Ta tappis nad.“

Isa Marcus köhatas. „Ma teadsin algusest peale, et on vaid aja küsimus, mil keegi meie plaanidele jälile jõuab, kuid ma ei oleks osanud arvata, et seda teevad just Morag ja Gray. Ma ei pidanud neid piisavalt tähelepanelikeks.“ „Morag esitas mulle paar päeva tagasi küsimusi voolumõõtja näitude kohta,“ selgitas Gilbert. „Ta tundis huvi, miks meie elektrile tehtavad kulutused viimases kvartalis poole võrra kasvanud on. Ma ei osanud talle seda kuidagi seletada. Ma...“ Ta lõi silmad maha. „Ma olen nii rumal.“ Isa Marcus raputas pead. „Ei, Gilbert, sa ei ole rumal. Sa tegid õigesti, et talle midagi ei öelnud, kuna sa oleksid sellega vaid andnud talle alust erinevate oletuste tegemiseks. Paraku tundub mulle aga, et ta tegi oletusi ilma sinutagi ja üks nendest osutus õigeks. Kas on märke, et peale tema ja Gray oli veel keegi, keda asjaga seotuks võib pidada?“ Gilbert oskas vaid pead raputada. „Ma julgen öelda, et nad tegutsesid kahekesi. Kui neil oleks olnud abiväge, oleksid nad juba ammu siin.“ Isa Marcus noogutas. „Sul on õigus. Morag ja Gray saavutasid koos tegutsedes alati paremaid tulemusi kui kellegi teisega. Kuidas nad ruumi sisse pääsesid?“ Gilbert osutas põrandal vedelevale kruvikeerajale. „Üks neist muukis ukse lahti. Ma kahtlustan, et seda tegi Gray, aga ma ei ole kindel.“ Isa Marcus hingas sügavalt sisse. „Enam pole sellel tähtsust.“ Ta heitis pilgu oma käekellale. „Me peame võimalikult kiiresti laibad kõrvaldama ning Varjude Lordile teatama, et Morag ja Gray jäid ülesande täitmisel kadunuks. Kui veab, kannab see rumal poisike kõige ülejäänu eest ise hoolt. Võib-olla kutsub ta kokku koosoleku ja käsib kõigil silmad-kõrvad lahti hoida, kuid ta ei oska iialgi otsida vaenlasi siseringist.“ Gilberti tuju tundus paranevat, kuigi vaid õige pisut. „Ei lähe enam kaua, kuni me oleme vabad tema Varjude Lordiks nimetamisest ning võime õnnistada selle tiitliga seda, kes selle ära on teeninud.“ Muie ta huulil oli kummaliselt viril. „Varsti tuleb aeg teine Dwyeri poiss ajaloo prügikasti heita.“ Isa Marcus sügas mõtlikult oma lõuga. „Ka mina ei jõua seda hetke ära oodata, kuid on olemas reaalne võimalus, et meil ei lubata seda teha. Ma olen veendunud, et ka sina tead, et ta on poissi väga kiindunud.“ Ta heitis pilgu uksele, mille taga oli verd valatud ning langetas otsuse. „Palun ava mulle uks,“ lausus ta. „Ma pean meie isandaga ühe tõsise jutuajamise maha pidama.“

Kui ta pimedasse kambrisse sisenes, tekitasid ta kingad vastu põrandat puutudes lirtsuvat heli ning isa Marcus ei vajanud valgust selleks, et taibata, et terve põrand oli kaetud verega. Kindluse mõttes süütas ta siiski taskulambi ning jäi õudusega silmitsema enda jalge ees olevat kuhja, mis koosnes kahest elutust kehast.
Tommy Moragi ja Alexander Gray kõrid olid lõhki rebitud ning nendest tilkuv veri oli muutnud terve põranda punaseks oaasiks. Isa Marcus ei mäletanud, et ta oleks kunagi varem nii palju verd näinud. Inimeste surm oli kahtlemata üks räpasemaid asju maailmas.
Ta virutas Tommy Moragi surnukehale jalaga, nagu oleks tegemist õlekotiga, ning pöördus pimeda ruumi pimedaimas ruumis toolil istuva kogu poole, kelle hingetõmbed kõlasid ruumis valitsevas haudvaikuses erakordselt valjult. „Mulle tundub, et vennaskond on kahe liikme võrra vaesemaks jäänud,“ lausus ta kuivalt ning püüdis mitte mõelda sellele, et seisis keset hiiglaslikku vereloiku. „Kas ei leppinud me mitte kokku, et sa ei puutu omasid?“ Kogu turtsatas ja isa Marcus oleks võinud vanduda, et kuulis, kuidas ta tema süüdistuse üle naeru lagistab. „Marcy,“ nimetas kogu teda hüüdnimega, mida isa Marcus vihkas. Kurb ainult, et ta seda pisiasja talle kordagi maininud ei olnud. „Marcy, mu sõber, säästa end selle kometi tegemisest,“ lausus ta ning tema hääl kõlas sügavalt ja varjundirikkalt. „Me mõlemad teame, et Morag ja Gray on viimased inimesed, kellest sa puudust hakkad tundma.“ Ta sülitas vastikustundega maha. „Mul on hea meel, et sain neile otsa peale teha. Morag oli üks suurematest tagurlastest, keda ma kunagi näinud olen ja Gray rippus iga tema sõna küljes nagu väike sülekoer. Kas tead, et ta sihtis mind relvaga?“ Ta osutas põrandal olevale püstolile ning kääris üles oma tumeda mantli käise, demonstreerides isa Marcusele kuulihaava, millest immitses võigast lillat vedelikku. Isa Marcus neelatas. „Jumal tänatud, et ta mööda lasi. Kui see kuul oleks sind südamesse tabanud...“

Kogu astus varjudest välja ja jäi isa Marcuse ette seisma. „Aga ei tabanud,“ vastas ta ning ta suu kiskus end õelailmeliseks naeratuseks.
Isa Marcuse ees seisev pikakasvuline noormees kandis tumesinist mantlit, mille rinnaesist kaunistasid verepritsmed ning tema pikk blond punupats, mis talle poolde selga ulatus, oli samuti verega määritud. Taskulambi valguses sarnanes ta isa Marcuse silmis väga oma vennaga, kuid väline sarnasus oli ka kõik, mis neid ühendas. Isa Marcuse ees seisev noormees oli juhiks sündinud, mida tema väikevenna kohta aga öelda ei saanud ning oli veel midagi, mis neid eristas. Erinevalt oma väikevennast, kelle silmad polnud niigi palju avanenud, et panna teda uskuma pimeduse jõusse, oli noormees end täielikult pimeduse meelevalda andnud. Tema teravad valged kihvad tilkusid verest ning tema silmis olev sõge pilk oleks võtnud värisema ka kõige tugevama mehe. Ta oli öö laps, üks nendest, kes oli määratud igavesti varjudes kõndima ja mitte kunagi päevavalgust nägema.
Ta oli Lawrence Dwyer ja ta polnud pooltki nii surnud, kui ta oma venna Jonathani arvates oli ja oma isa ja vennaskonna plaani järgi olema pidanuks.

„Mu isand,“ lausus isa Marcus, püüdes ignoreerida end valdavat iiveldustunnet. Vere rammus lõhn pani ta sisemuse pööritama ning selle terav hõng kõditas ta ninasõõrmeid, tekitades temas tungivat soovi oma nägu kätega katta ja võimalikult kaua mitte sisse hingata. „Mida me surnukehadega ette võtame?“ Lawrence köhatas. „Ma arvan, Marcy, et sa tead vastust. Nad tuleb võimalikult kiiresti põletada, sest vastasel korral on nad varsti jalul ja ma olen veendunud, et nad ei kavatsegi mind selle eest tänada.“ Ta pistis oma surnukahvatu käe, mida kaunistasid erakordselt teravad ja pikad küüned, mantli taskusse ning tõmbas sealt välja väikese võtmekimbu, mille ta isa Marcusele viskas. „Siit umbes viie kilomeetri kaugusel asub maantee ääres üks laoboks, mis mu isale kuulub. Hoolitse selle eest, et need tõhud sinna saaks toimetatud. Ma usaldan selle ülesande sinu ja Gilberti kätesse. Põletage nad ära ning puistake nende tuhk koidikul kirikuaeda laiali. Ma olen kindel, et püha pinnas sunnib nad igaveseks vagaseks.“ Isa Marcus heitis pilgu kahele laibale, justkui oodates, et need sealsamas elustuvad, ent Tommy Morag ja Alexander Gray olid surnumast surnumad. Veel.
„Ma lasen Gilbertil teie toa korda teha, isand,“ sõnas ta. „Ma kardan, et ei tule sellega ise toime.“ Lawrence naeratas ning tema naeratust nähes meenus isa Marcusele nende esmakohtumine. Ka siis oli noormees talle samamoodi naeratanud ning isa Marcus oli soovinud, et teaks, mis mõtted tema peas liiguvad. Nüüd, aastaid hiljem, võis ta tema mõtteid ehk pisut aimata, kuid suurem osa neist oli mattunud pimedusse. Pimedus oli muutunud osaks Lawrence Dwyeri loomusest; mitte ainult muutunud, vaid alati tema juurde kuulunud, toites tema unistusi ja püüdlusi saavutada eesmärki, mis oli nii grandioosne ja hirmuäratav, et oli sundinud Lance Dwyerit loovutama Varjude Lordi positsiooni oma nooremale pojale, keda ta vaevu sallis ja kõike seda selleks, et takistada Lawrence’i juurdepääsu võimule, mida ta ihaldas.
Vaene Jonathan. Kui ta oleks vaid teadnud, kui vähe Cara Rose’iga abiellumisel Lawrence’i kadumise tegelike põhjustega pistmist oli.

„Kas veri häirib sind, Marcy?“ Lawrence’i naeratus venis valjemaks ning ta tõmbas keelega üle oma verevate huulte. „Mul on kahju, et sind seda segadust nägema sundisin, kuid ma armastan verd ja kui sinust saab mu parem käsi, pead ka sina seda armastama õppima. Tule mulle lähemale, Marcy,“ ütles ta ja viipas isa Marcusele väljakutsuvalt. Suutmata leida ainsatki mõjuvat põhjust vaidlemiseks, astus isa Marcus Lawrence’ile lähemale ning viimane asetas oma jõulise käe tema õlale. „Ma avaldan sulle ühe saladuse,“ ütles ta magusal häälel. „Samamoodi, nagu pole olemas kaht erinevat inimest, kelle verel oleks ühesugune aroom, leidub terve hulk inimesi, kelle veri on kõlbmatu.“ Ta nookas peaga Tommy Moragi ja Alexander Gray kustunud kehade poole. „Ma võtsin nende mõlema verest paar lonksu, kuid midagi nii jäledat pole ma oma elus veel kogenud. Ma eelistaksin selle kogemuse kordumise asemel iga kell juua ära vaaditäie viskiga segatud kust.“ Ta lähendas oma nägu isa Marcuse omale, nii et viimane tundis oma kaelal tema põletavat hingeõhku. „Ma loodan siiralt, et mu isa veri maitseb paremini kui nende kahe tolvani oma. Ma kavatsen hoolitseda selle eest, et mul oleks sellel aastal maailma kõige täiuslikumad jõulud ning see saab teoks alles siis, kui mu isa kehasse pole jäänud enam tilkagi verd, mida juua. Mis puutub mu väikevenda Jonathani...“ Isa Marcus ei näinud Lawrence’i naeratamas, ent ta teadis, et viimasel on suu kõrvuni. „Ma annan talle võimaluse valida. Kui ta otsustab mulle alluda, hoolitsen ma selle eest, et talle saaks osaks sama auväärne kohtlemine kui sulle. Kui ta aga keeldub, kohtuvad mu hambad enne seda, kui ma ta endale allutan, tema kõriga.“
Lawrence’i nimetissõrm torkas isa Marcuse kaela ning sellest pääses voolama tilluke verenire.

„Ei,“ pomises isa Marcus, kuid hüpnoos, mida Lawrence rakendas, oli liiga tugev, et sellega võidelda. Lawrence surus oma huuled ta haavale ning asus ta verd imema, sundides teda kõiki oma meeli välja lülitama. Ta tajus noormehe nälga ning enda jõuetust, kui veri temast välja voolas. Lawrence oli tugevam kui isa Marcus iial olnud oli ning isa Marcus teadis, et sellel hetkel on tema elu Lawrence’i kätes. Kui viimane õigel ajal ei lõpeta, isa Marcus sureb. Energia voolas temast välja, ta põlved andsid järele ning ta oleks põrandale varisenud, kuid Lawrence’i käed hoidsid temast kinni, et teda kukkumast takistada. Ruum tema silme ees lainetas nagu tormine meri ning kui Lawrence viimaks oma janu täis oli joonud ning viimast korda oma keelega üle ta haava tõmbas, tundus talle, et ta minestab, ehk koguni igaveseks. Lawrence’i käed tõstsid ta maast ning asetasid ta ruumi teises otsas olevale kitsale voodile, kuhu ta jõuetu ja hingetuna lamama jäi.
Lawrence pühkis käeseljaga oma suud ning tema suunurgad olid isa Marcuse verest punased. „Aitäh, Marcy,“ sõnas ta riivatult naeratades. „Ma arvan, et nüüd on aeg Gilbert koristama kutsuda.“

Hetk enne seda, kui isa Marcuse teadvus minema libises, kuulis ta heli, mida tekitas verist põrandat kuivaks nühkiv mopp ning ta mõtles hinnale, mida tema ja Lawrence’i ühine eesmärk täna õhtul Tommy Moragile ja Alexander Grayle maksma oli läinud: nende elud. See tundus nii tarbetu, kuid ometi oli see vajalik.
Lance Dwyer oli auväärseim Varjude Lord, keda isa Marcus oma elu jooksul kohanud oli, kuid ta oli alati olnud liiga leebe. Ta ei lubanud ühelgi vennaskonna liikmel tõsta kätt taevarahva vastu, hoolimata kuritegudest, mida nende hukka läinud kaaslased korda saatsid. Nüüd pidi see muutuma. Oli aeg sõja piire laiendada ning lisada oma vaenlaste nimekirja lisaks deemonitele ka inglid. Kui pidid hukkuma ühed, pidid hukkuma ka teised. Just selle nimel isa Marcus võitleski: uue Varjude Lordi ja uue, õiglasema maailma nimel.
Tema silmad vajusid kinni, kuid enne, kui uni ta lõplikult enda rüppem tõmbas, tajus ta, kuidas Lawrence tema kõrvale voodisse puges ja oma pea ta rinnale asetas, tema hõõguvad vampiirisilmad pimeduses helendamas.

Väga tore, aga miks just vampiir?

Ma pole juba ammu midagi nii head lugenud.

Jackson! Nii mitu osa Jacksoniga! Ja ta käitus isegi nagu mitte väga kõvasti panniga pähe saanud inimene.
Jasonil oli täiesti õige aeg natuke peksa saada. Kuigi ma olen rõõmus, et ta päris surma ei saanud, see oleks vist küll kurb olnud.
Arra on ikka üks ***** . Kohe ie või Jacksonile asju ära rääkida?!

Ma pean nüüd lõpetama.

UUT!

Aduna: Ma ei tea. Mul sai vist fantaasia otsa, aga üldiselt olen ma alati tahtnud luua tegelast, kes oleks vampiir...ja ikka normaalne vampiir Selline, kes päikese kätte minna ei saa ja kelle tapmiseks piisab teritatud vaiast

Karolin: Arra ei saa veel Jacksonile kõike ära rääkida, sest ta ei tea veel kõike. Selleks, et kõike teada saada, on tal enne vaja Jonathaniga rääkida Muidugi ei garanteeri see seda, et ta üldse Jacksonile midagi olulist paljastada tahab...aga võib-olla pole selleks ka vajadust, sest Jackson võib kõik ka ise teada saada

See värk, mida Sebiel selle arvutiga teeb...ma ei saa ise ka aru, mis see olema peaks, kuna minu teadmised arvutitest on pisut piiratud ning selline asi ei pruugi isegi võimalik olla

Järgmist osa ei tule enne järgmise nädala lõppu, kuna ma olen 13-21. augustil Ukrainas
**

34.2

Come on, you can look at me
I don't need to fit in
Stand up if you give a damn
It's the livin' season

Esimese hooga oleks Jonathan tema und häirinud valjusti pläriseva telefoni peaaegu toa teise otsa lennutanud, kuid ta mõistus ütles talle, et selline teguviis ei suudaks telefoni helisemist peatada ning haigutades kõvemini kui mõni eriti uimane jõehobu, tõstis ta telefoni oma kõrva äärde ja võttis kõne vastu. „Jonathan kuuleb,“ ütles ta uniselt. „Palun räägi kiiresti, enne kui ma uuesti magama jään.“ „Roninastik soovib Kuningkobrale raporteerida,“ ütles kellegi ärev hääl. Jonathan haigutas uuesti ning oli sunnitud tõdema, et magamisest ei tahtnud korraga midagi välja tuua, sest üks madu oli otsustanud ta voodisse roomata. Roninastik? Kõlas nagu Gilbert Oakheart, see tüüp, kes kahtlaselt palju Marcus Mayfloweri moodi välja nägi, kuid samas ei julgenud Jonathan selle peale mürki võtta, eriti keset ööd. Samahästi oleks võinud olla tegu ka Flurini või Starki või ükskõik millise muu tüübiga. Millenniumi Madudesse kuulus vähemalt viis meest, kelle hääled olid Jonathani jaoks äravahetamiseni sarnased ning ta aimas vaevalt, kes talle helistab. See vastik teeskleja Jonathan otsustas aga Oakhearti peale panustada.

„Räägi siis, tähendab, ma kuulan teid...“ Roninastik – Jonathan lootis, et tegemist on tõepoolest Oakheartiga, nagu ta arvas – köhatas. „Täna õhtul läksid kaks vennaskonna liiget ühe ülesande täitmisel kaduma.“ „Kes?“ päris Jonathan, kuigi vastus teda eriti ei huvitanud. „Vaskuss ja Meremadu,“ vastas Roninastik. „Nimed, palun,“ lausus Jonathan ärritunult. „Kui te arvate, et ma suudan poolunes viibides teha vahet, kes on Vaskuss ja Meremadu ja kes Kägistajaboa ja Prillmadu, siis...“ See vastik teeskleja Jonathan oli ilmselgelt väga halvas tujus, sest äsja oli tal jäänud pooleli põnev unenägu. Ta oli näinud unes, et istub koos Kira Yukariga roosiaias. Nende ees oli olnud põlev klaver, mida mängis valgesse riietatud tiivuline tütarlaps. Telefonihelin oli katkestanud Jonathani unelõnga just sellel hetkel, kui ta oli püüdnud otsustada, kumba ta rohkem soovib: kas seda, et klaver ära põleb või et tüdruk riided seljast võtab. Enne otsusele jõudmist oli ta juba silmad avanud, kuid ta kahtlustas, et une viimaste sekundite jooksul oli kaalukauss kaldunud põleva klaveri kasuks. Jonathanile oli alati meeldinud tuld vaadata.
Roninastik aka Oakheart tundus olevat pisut närvilisem kui enne. „Tommy Morag ja Alexander Gray, sir,“ sõnas ta.

„Väga tore.“ Jonathan haigutas. „Tähendab, ma tahtsin öelda, et väga kahju. Millise missiooniga tegu oli? Ma ei mäleta, et oleksin tänasesse tööplaani Moragile ja Grayle ülesande kirja pannud.“ „Ootamatult tekkis ohtlik olukord,“ seletas Roninastik, „ja...“ „Küll aga mäletan ma seda,“ lausus see vastik teeskleja Jonathan, „et kui ootamatult ilmneb vajadus erakorralise missiooni läbi viimiseks, ei saa seda teha ilma Varjude Lordi, antud juhul minu, nõusolekuta. Miks keegi mulle enne tegutsema hakkamist ei raporteerinud?“ „Palun vabandust, sir,“ lausus Roninastik ja Jonathan eristas ta hääles midagi pugejalikku, kuid otsustas, et ei hakka selle kohta midagi ütlema. Kui Roninastik kavatses talle pugeda, lasku aga käia. See, kui palju keegi pugejas oli, ei olnud Jonathani mure, hoopis olulisem oli tema oskus distsipliini hoida ning tundus, et sellega oli natuke nihu läinud, mis siis, et tegelikult see Jonathanile eriti ei lugenud. Kas Millenniumi Madudes oli distsipliin või ei olnud, sõltus suurel määral sellest, kas ta oskas teha distsipliini toimimisele vastavat nägu ning seni oli ta enda hinnangul sellega suurepäraselt hakkama saanud. Ta teadis väga hästi, et tal ei olnud vennaskonnas ainsatki sõpra, kuid hoolimata sellest, kas ta kellelegi meeldis või mitte, järgisid nad oma tegevustes alati põhikirjaga sätestatud protokolli ning neile ei lugenud, et nende Varjude Lord oli kõigest üheksateist aastat vana. Kui põhikirjas oleks olnud sätestatud, et nad peavad nina nuuskamiseks Varjude Lordilt luba küsima, oleksid nad kõik, vastik Tommy Morag ja tema sabarakk Alexander Gray kaasaarvatud, seda kõhklemata teinud. Ja nüüd järsku olid Morag ja Gray mingit ülesannet täitma tormanud ja sealjuures igasuguse kokkulepitud etiketi unustanud? Jonathan oli küll väsinud, kuid mitte nii väsinud, et taibata, et midagi ei klapi. Ja miks...?

„Öelge mulle, Roninastik, miks ma sellest teie käest kuulen?“ päris ta otsekoheselt. „Sir, ma tulin just Millenniumi Madude peakorterist ja...“ Jonathan heitis pilgu oma laual lebavale elektroonilisele kellale. „Kell neli hommikul?“ oli ta umbusklik. „Mis põhjusel te sellisel kellaajal peakorteris viibisite?“ „Ma...ma tegin pisut paberitööd ja jäin tukkuma ja...kui ma turvaruumist läbi käisin, näitas peaarvuti, et side Vaskussi ja Meremaoga, tähendab, Moragi ja Grayga on katkenud ning...“ Roninastik oli selgelt närvis ja Jonathan valmistus küsima, mis ta nii endast välja on viinud, kuid taipas, et mees ei vastaks talle. Millenniumi Madude hulgas oli vähemalt üks tabuteema ning kahtlemata olid selleks emotsioonid.
„Olge hea ja saatke kõigile sõna, et kolmapäeval kell 22.00 toimub peakorteris erakorraline koosolek. Kui Morag ja Gray selleks ajaks välja on ilmunud, on nad kohustatud kõikidele oma käigust ette kandma, aga kui ei, võtame me päevakorda nende otsimise küsimuse.“ Jonathani ründas uus haigutus. „Seni olge hea ja vältige igasugust instrueerimata tegevust. Kas on arusaadav?“ Roninastik köhatas. „Jah, sir.“ „Kuningkobra lõpetab,“ lausus Jonathan ja lõpetas kõne.

Nii et Tommy Morag, kes teda „heaks sir’iks“ ja „mu armsaks kuningkobraks“ oli nimetanud, oli koos oma väikese sõbrakese Alexander Grayga kaotsi läinud. Mis seal ikka, Jonathan nendest puudust ei tundnud. Kes teab, äkki polnudki nad kadunuks jäänud, vaid hoopis kusagile Bessaraabia pärapõrgusse põgenenud, olles taibanud, et raiskavad oma andeid mingi hullude klubi peale. Kuigi see kõlas ebatõenäoliselt, ei saanud Jonathan välistada, et ka see oli võimalus ning isiklikult lootis ta, et nad enam välja ei ilmu. See tähendaks seda, et ta saadab vangi tervelt kaks inimest vähem kui planeeritud. Pole paha, mõtles ta. Milline aja ja energia kokkuhoid!
Ta asetas pea tagasi padjale, soovis Tommy Moragile ja Alexander Grayle mõttes head teed ning naases oma unenäkku, kus klaver lõbusa leegiga otse tema silme ees edasi põles.
**
“See on tema,“ sosistas Kira peaaegu hääletult ning pigistas oma värisevas käes olevat tillukest kaamerat. „Ta on mu üles leidnud.“
Kira ei suutnud kohe kuidagi seletada, kuidas talle oli tulnud kell kolm öösel – ööl, mis oli tema jaoks taas erakordselt unetu – mõte hakata oma kapipealset kraamima. Arvestades seda, et oma aja voodis vähkremisele raiskamine nii või teisiti erakordselt kasutu tundus, polnud mõttel iseenesest midagi viga, küll aga jättis Kira jaoks pisut soovida tema plaani teostus. Koristamise asemel oli ta suutnud segadust hoopis juurde tekitada, lõhkudes kogemata klaaspurgi, millesse isa Lazarus viimaste aastate jooksul tänavalt leitud münte oli korjanud.
Kira suureks šokiks avastas ta purgi sisu hulgast midagi sellist, mida isa Lazarus kohe kindlasti tänavalt üles ei olnud korjanud, kui tegemist ei olnud just spioonide tänavaga.
Purgis. Oli. Varjatud. Kaamera.

„Ma ei suuda uskuda, et ta nii kiiresti tegutsema asus. Sa väitsid mulle, et kui me ta ründamisega ootame, arvab ta, et ma olen surnud ja muutub seetõttu muretuks, kuid nüüd tuleb välja, et selle asemel, et politsei kaitse all käed rüpes istuda, on ta mu asukoha välja nuhkinud ja...“ Ta neelatas. „See ei ole võimalik. Need andmed on salajased. Selleks, et neid kätte saada, peaks tal olema kontakte ministeeriumis, kuid...“ „Kira,“ katkestas Sebieli hääl tema arutluskäigu. „Hinga sügavalt sisse ja välja ning kuula, mida ma sulle ütlen. Mattias Larsson ei ole sinu kohta mingeid andmeid hankinud.“ „Kui see on tõsi, siis millise nipiga ta...“ „KUULA, mida ma sulle ütlen,“ kordas Sebiel. „Kuna Mattias Larsson on sinu põhivaenlane, on ta ka minu mustas nimekirjas esikohal. Kui me temaga kohtusime, ei olnud tema nägu ainus, mille ma meelde jätsin. Ma talletasin oma mällu ka tema aura ning lõhna ja ma vannun, et kui ta oleks kogemata sinu korterisse sattunud, oleksin ma sellest kohe teada saanud. See, kes sind jälgib, ei ole Mattias Larsson, vaid keegi teine ja ma ei välista võimalust, et...“ „Isa Lazarus ei teeks seda,“ lausus Kira ebalevalt, meenutades, kuidas mees ta põrandale pikali oli lükanud ja üritanud...mida iganes. Kui kurb, et tema viimane mälestus mehest just selline pidi olema!

„Ta oli alati inimene, kes eelistas tegutseda avalikult, mitte varjudes. Kuigi ma saan aru, mida sa mulle öelda tahad, ei ole see kaamera tema paigaldatud.“ Ta istus põrandale ning lubas üürikesel nõrkusehetkel enda üle võimust võtta, toetades pea kätele ja pigistades oma peopessa surutud kaamerat nii tugevasti, et oli karta selle purunemist. „Kui see ei ole Mattias Larsson, peab see olema keegi, kes teab, et...“ Ta hammustas huulde, teadmata, kuidas seda välja öelda. „Keegi, kes teab sinu kohta tõde.“ „Või keegi, kes arvab, et teab. Inimesed kipuvad tihti eksima, kostis Sebiel ning erinevalt Kirast, kes oli selgelt ärritunud ja murelik, tundus ta olevat vana rahu ise. „Ma olen elanud piisavalt kaua, et mitte lasta sellistel tagasilöökidel end rivist välja lüüa ja ka sina ei tohiks lasta sellel endal jalgu alt lüüa.“ „Ma ei suuda uskuda, et see...“ „See EI OLE Larsson,“ vastas Sebiel ning tema toon muutus tükk maad teravamaks. „Ma tean, et sa sooviksid, et see oleks tema, sest sellisel juhul oleks sul suurepärane võimalus kas mind või iseennast tegevusetuses süüdistada, kuid see, kes MEIE järele luurab, on keegi teine, võimalik, et koguni keegi, kellelt me seda kõige vähem ootame. Meil pole praegu aega vaielda. Me peame kõik ülejäänud nuhkimisseadmed võimalikult kiiresti üles otsima-“ „Kas sa oled kindel, et neid on veel?“ päris Kira kahtlevalt. Ta teadis, et tegemist on äärmiselt rumala küsimusega, sest Sebieli jutus peitus väärtuslik tõetera, kuid sellest hoolimata ei suutnud ta seda küsimust esitamata jätta. Kui Sebiel oleks ei öelnud...
Kui ta vaid oleks ei öelnud.

„Olgu,“ lausus Kira enne, kui Sebiel talle vastata jõudis. „Ma mõistan ja asun tegutsema, kuid mul ei ole aimugi, kuhu ma vaatama peaksin.“ „Kaamerad ja pealtkuulamisseadmed mõjutavad suure tõenäosusega oma asukoha kiirgustaset,“ vastas Sebiel. „Keskendu punktidele, mille kiirgustase on suurenenud.“ „Sa räägid nii, nagu oleks sul kellegi järele nuhkimisega kogemusi,“ lausus Kira mõrult, keskendudes toas olevate eri kiirguste eristamisele ning otsustas esimesena vaadata üle oma riidekapi, asudes sealt hilpe välja tirima. Ühe kaamera ta sealt leidiski ning ta ei suutnud tuua ühtegi mõistlikku põhjendust, miks peaks keegi tahtma filmida tema kapis olevat pesu. Järgmise poole tunniga suutis ta saada oma toast kätte kaheksateist kaamerat ning üheksa lutikat ning ülejäänud korteri läbi kamminud, oli ta korjanud kokku kaksteist kaamerat ja viisteist lutikat. Kellelgi pidi ikka olema väga vaja tal silma peal hoida, sest kolmkümmend kaamerat ning kakskümmend neli lutikat ei olnud just naljaasi. Vannitoast polnud Kira ühtegi kaamerat leidnud, kuid ta kahtlustas, et nende olemasolu ei oleks tema jaoks mingit rolli mänginud. Olukord oli juba niigi piisavalt ebameeldiv: keegi jälgis teda päeval ja ööl ja selline tähelepanu polnud Kirale sugugi mokka mööda. Põrgutki, ta isoleeris end niigi võimalikult palju oma korterisse ning nüüd tuli välja, et ka seal ei saanud ta rahu!
„Ma tahan teada, kes selle taga on,“ ütles ta nii külmalt, et tema hääle oleks võinud sel hetkel kergesti Sebieli omaga sassi ajada. „Ma vannun, et kui ma selle isiku nime teada saan, ei jää ta karistuseta.“ „See võib juhtuda kiiremini, kui sa arvata oskad,“ kostis Sebiel. „Kui sa oma keha minu käsutusse annad, võin ma seda sulle kohe praegu tõestada.“ Kira hammustas huulde, teadmata, kuidas Sebieli ettepanekusse suhtuda. Mõte sellest, et ta laseb Sebieli teadvusel enda oma tagaplaanile tõrjuda ja nii olendile enda keha üle täieliku kontrolli annab, ei meeldinud talle mitte üks põrm, aga vihaga segatud uudishimu näris teda ning ta laskis end lõdvaks, usaldades end Sebieli võimusesse. Tema meeltesse tungis udu ning otsekui kõrvalseisjana jälgis ta, kuidas Sebiel tegutsema asus.

Ta eemaldas ühe kaamera plastmassist kesta ning tõmbas selle seest välja tillukese kiibi, mille külge kinnitas ta imetillukeste klemmide abil peenikesed niitjad juhtmed, mille päritolu Kira tuvastada ei suutnud. Kira pilgutas silmi ning järgmisel hetkel oli Sebiel ühendanud kiibi külge kinnitatud juhtmed katkise USB-kaabli juhtmetega ning tema käed – Kira käed – sirutusid sülearvuti järele, mis Kira voodi all lebas. Ta lülitas arvuti sisse, pistis USB-kaabli esimesse ettejuhtuvasse vabasse pesasse ning tema sõrmed klõbistasid klahvidel nii kiiresti, nagu kuuluksid need Kira keha juurde. Sebieli ärevus muutus Kira jaoks iga minutiga aina tajutavamaks ning kui ta tagasi tõmbus ja kontrolli Kira keha üle taas poisile loovutas, mõjus tema muutunud meeleolu nii teravalt, et Kirale tundus, nagu oleks keegi ta sisikonnale seestpoolt paar head hoopi andnud. Sebiel oli lõbususest kaugel.
„Ma suutsin kindlaks teha, kuhu signaal läheb,“ lausus ta. „Selle püüdis kinni üks IP-aadress, mille omanik elab...“ „Tühja sellest, kus ta elab, ma tahan ta nime teada!“ teatas Kira tigedalt. Sebiel ohkas. „Sellisel juhul soovitan ma sul ekraanile vaadata.“
Kira suunas oma pilgu ekraanile, kus oli avatud üks totakas sinine aknake, ning ahmis õhku. Ta teadis seda nime: nii selle esimest kui ka teist poolt. Nii nime Lance kui ka nime Dwyer.
„Lance Dwyer,“ pomises ta pahviks löödult. „Jonathani isa.“ Ta pööritas silmi. „See ei ole võimalik! Jonathan ütles mulle, et ta isa on kõhunäärmevähki suremas ning miks peaks mulle täiesti võõras inimene, keda vaevab surmahaigus, vaevuma oma aega minu peale raiskama?“ Sebiel krigistas hambaid. „Otsi mulle internetist Lance Dwyeri pilt,“ ütles ta käskival toonil ning Kira kuuletus, kuid tundus, et Sebieli maitse jaoks pisut liiga aeglaselt. „Kohe.“ Pahaselt turtsudes sisestas Kira Lance Dwyeri nime otsingumootorisse ning peagi oli tema nina all terve rida pilte. Kes iganes Lance Dwyer ka ei olnud, tundus ta olevat üsna aktiivne vennike...või vähemasti oli olnud, enne kui vähk ta elundeid närima hakkas. „Paremalt kolmas pilt,“ andis Sebiel käsu ning Kira võttis pildi kiire klikiga lahti.

Valges ülikonnas Lance Dwyer istus punase polsterdusega tugitoolis ning mõlemal pool teda seisid kaks samuti valgesse riietatud poiss, kes ilmselgelt mehele sarnanesid. Lance Dwyerist vasakul seisev poiss nägi välja õige nooruke, tundus, et ta on alles hiljuti teismeliseks saanud, ning lähemal vaatlusel tundis Kira temas ära Jonathani. Jonathani kulm oli ebaharilikult kortsus ning tema silmi vaadates kangastus Kirale autotulede valgusvihku sattunud surmani kohkunud hirv, kes ei leia põgenemisteed. Ta lootis pooleldi ka Lance Dwyerist paremal seisva poisi – kes oli suure tõenäosusega ei keegi muu kui Jonathani vanem vend Lawrence – silmis samasugust pilku kohata, ent naeratuse näole mananud nooruki silmad mõjusid külmalt ja õelalt, veelgi õelamalt kui Lance Dwyeri silmad, kui ta kaamerasse vaatas ja fotograafile oma parimat palet näitas. Milline väike idülliline perekond. Koguni nii idülliline, et Kira võis peaaegu tajuda nende vahel valitsevat distantsi, mis sundis neid teineteisest võimalikult kaugele hoidma – nende kehad, mis olid sellel fotol liiga lähestikku pressitud, näisid mõtlevat vaid pakku jooksmisele
„Tema sõrmus,“ sosistas Sebiel ning Kira võpatas, kui tema pilk Lance Dwyeri süles kokku asetatud kätele peatuma jäi. Mehe parema käe nimetissõrme ehtis mao pea kujutisega punane sõrmus.
Kira tajus Sebieli kohkumust ning teda läbis külmavärin. „Mida see tähendab, Sebiel?“ päris ta. „Ma ei suuda seda uskuda,“ pomises Sebiel. Kira köhatas. „Mida sa uskuda ei suuda?“ Sebiel tundus hetkeks mõttesse vajuvat, sest Kiral kulus vastuse saamiseks palju kauem, kui talle meeldinud oleks. „Ma puutusin aastaid tagasi kokku Millenniumi Madude nimelise salaorganisatsiooniga,“ lausus ta. „See rühmitus tekkis tunduvalt varem kui vabamüürlus ning selle liikmete eesmärgiks on maa peal ringi kõndivad deemonid ning teised pimeduseolendid üles otsida ning hävitada. Ma olin organisatsiooni vaid legendiks pidanud, kuid 1937-ndal aastal sattusin ma nende teele ning see lõppes minu jaoks üsna õnnetult. Tegemist on organisatsiooniga, mille liikmed halastavad kindlalt vaid taevarahvale ning ei tunne kellegi teise suhtes vähimatki kaastunnet.“ Järgmisel hetkel libisesid läbi Kira pea valitud mälestuskillud, mida Sebiel talle näidata soovis: killud elust, kus ta oli elanud Rafael de la Torre nimelise mehena, kes oli vaid aastakese Sebieliga lepingu kaudu seotud olnud, enne kui ta elu otsa sai. Kira silme ees ujus erakordselt selgelt pilt rohelisest mao pea kujutisega sõrmusest, mille omanik tema üle õelalt naeris. Järgmisel hetkel kujutis kadus ja asendus isa Marcuse näoga.

„Ka isa Marcusel on selline sõrmus,“ lausus Kira, sorides nüüd ka omaenda mälus. „Ma mäletan, et nägin teda paar korda seda kandmas, kuid ma ei mõelnud...“ „Ka mina ei mõelnud,“ vastas Sebiel. „Pärast viimast kohtumist Millenniumi Madudega proovisin ma tükk aega selle organisatsiooni olemasolu oma mälust kustutada...“Hetkeks kangastus Kirale valgusvaene tuba, mille põrandal lebas kolm verre uppunud surnukeha, ning imekauni tütarlapse heledad juuksed, verega määrdunud, kuid Sebiel ei kavatsenudki oma teadvuse ümber olevaid kaitseid lõdvendada rohkem kui tarvis ning järgmisel hetkel seisis Kira ja Sebieli mälestuste vahel taaskord kivimüür. „...ning aastate möödudes tundus mulle, et ma saan sellega hakkama. Kuuldused Millenniumi madude tegevusest jäid aina harvemaks ning minus tõstis pead veendumus, et nad on lõplikult laiali läinud. Ma oleksin pidanud paremini teadma.“ Kira krigistas hambaid. „Jah,“ möönis ta, „sa oleksid pidanud tõepoolest paremini teadma. Ma ei suuda uskuda, et sa lasid asjal nii kaugele minna, et...“ Ta kratsis kukalt. „Ma ei suuda uskuda, et isa Marcus ja Jonathani isa mõlemad salaorganisatsiooni kuuluvad.“ Taas jooksis mööda ta selga alla külm judin ning ka Sebieli hääl, millega ta Kirale vastas, oli erakordselt külm. Mitte lihtsalt külm, vaid raevunud.

„Lance Dwyer mitte lihtsalt ei kuulu sellesse organisatsiooni,“ lausus ta, „vaid ta juhib seda. Punane värvus tähendab Millenniumi Madude jaoks aegumatu ja jagamatu võimu sümbolit ning punast värvi sõrmust tohib kanda vaid see, kellel on õigus kõik teised endale allutada. Millenniumi Madude juhti nimetatakse Varjude Lordiks.“ Ta vajus jälle mõttesse ning Kira tundis, kuidas raev temas üha kasvab. „Millenniumi Maod on meid oma võrku tõmmanud,“ sõnas ta mürgiselt. „Meie ebaharilik olemus sai neile teatavaks juba sellel päeval, kui sa koos Jacksoniga isa Marcust külastasid, et ta minu tiiva ära parandaks, ning nad on meid sellest ajast saati jälginud. Isa Marcus seda loomulikult teha ei saanud, aga kindlasti leidus keegi, kellel oli temast tunduvalt kergem sulle lähemale pääseda...“ Kira võpatas, kui Sebieli sõna talle kohale hakkasid jõudma.

„Millenniumi Madude põhikirja järgi pärandub Varjude Lordi positsioon isalt pojale ja kuigi see juhtub enamasti vaid Varjude Lordi surma korral, on see mitmel korral leidnud aset ka teistes oludes. Lance Dwyer on suremas ning tundub loogiline, et sellises olukorras asub tema asemele tema vanim järglane...“ „...aga Lawrence Dwyer on teadmata kadunud,“ vastas Kira, hääl täpselt nii löödud, nagu ta end tegelikult tundis, „ja tema järel on vaid üks inimene, kes selle positsiooni pärida võis.“ Ta toetas oma pea kätele ja oigas. „Jonathan,“ pomises ta. „Selle kõige taga on Jonathan. Ta imbus minu klassi, minu seltskonda, minu magamistuppa...“ Viimane kõlas küll tüki maad kahtlasemalt kui pidanuks, ent Kirale polnud sellest lugu.
Ta oli reedetud.

Laupäevane vestlus Jonathaniga jooksis ta peast läbi. Poiss oli saanud teada ühe tema suurima saladuse, kuid ta ei olnud teda kordagi haletsevalt vaadanud. Ta oli suhtunud temasse kui võrdsesse ning kuulanud ära kogu tema loo – nii suures ulatuses, nagu Kira seda jutustada julges - , pakkudes vastutasuks informatsiooni omaenda sünge mineviku kohta. Nad olid jaganud liigagi paljut ning Kira tundis, nagu oleks keegi talle pangetäie tõrva kaela kallanud ning see põletas teda kui tulikuum leek. Esmakordselt oli ta olnud valmis kedagi endale nii tundmatut isikut usaldama ning soovinud, et suudaks muutuda tema sõbraks.
Kuid kõik see oli olnud vale. Jonathanil ei olnud tema sõprust vaja. Tal oli vaja ainult tema järel nuhkida. Kuigi Sebiel oli öelnud, et Millenniumi Maod taevarahvast ei puutu...
Ta hingas sügavalt sisse ja püüdis end kokku võtta. „Ta ei tea veel, kes sa oled...kes me oleme,“ sõnas ta jahedalt ja ehk ka pisut haavunult, „ning meile mõlemale oleks kasuks, kui see nii jääkski.“ Ta tõusis püsti ja surus oma käed külgedele rusikasse.

„Jonathan Dwyer, Varjude Lord,“ pomises ta meelekindlalt ning püüdis naeratada, kuid tulutult. Vägisi kiskusid ta suunurgad groteskseks grimassiks. „Ma panen sind kahetsema iga sinu hingetõmmet ning hoolitsen selle eest, et sul oleks valida vaid häbi ja sõja vahel ja et sa saaksid nii häbi kui ka sõja.“

Mmm...ma olen endalt sedasama küsinud Ma kardan, et see ei lõppe veel niipea, kuna ma pole endiselt pannud kirja pooltki sellest, mida ma vaikselt planeerinud olen

Väga tore, aga kuidas Sebielist järsku mingi tehnotark sai?

Äkki oli ta eelmises elus näiteks itimees? Tegelikult oleksin ma palju parema meelega kirjutanud, et hoopis Kira on arvutiga osav ja et tal on selle peale loomulikku annet, aga kuna ma mainisin loo alguses, et ta ei oska isegi mitte iPod'i kasutada, jäi see asi ära

Oeh, ma tegin eelmises osas ühe pisikese vea Nimelt unustasin ma panna kirja ühe järgmise osa koha pealt olulise lõigu Nii juhtub, kui osa pooleli jätta ja kohe järgmist kirjutama hakata, sest pärast ei tule enam meelde, mida kirjutada plaanisid Ma pean nii eelmist kui ka järmist osa pisut redigeerima, enne kui uue osa üles saan riputada

Mul on loetud 18.1 osa, tead küll, Jackson päästis Arra uppumisest just. Ma pean palju järele lugema, aga silmad on hetkel väsinud. xD Ma ei teagi, miks ma seda varem püsivalt ei lugenud...

Igatahes, mul on sulle hetkeline ettepanek, et kas Jackson ja Kira võiksid IMEHÄSTI läbi saada ja kas sa võiksid kirjutada sellest, et nad üksteist armastavad nii umbes 200+ lehekülge? Paaaalun, eks. X)

Sa oled nagu phaaarim kirjanik siin foorumis~. ^^

EDIT: Ma natuke lugesin edasi ja endiselt on megahea.. Arra on äge, kuigi ta mulle algselt üldse ei meeldinud. Ja ta kannab nii toredaid riideid. *mingikahtlanekulmekergitavsmail*

EDIT2: Ma nii tahaks, et Arra... xD

Tähelepanu! Osa 33.2 lõpp on nüüd muudetud ja täiendatud. Lisatud osa on rohelises kirjas

Espada: Miks mitte Loomulikult võiksin ma kirjutada sellest, kuidas nad teineteist armastavad(ja ma pole kunagi väitnud, et ma seda ei tee ), aga mul on planeeritud neile pisut teistsugune armastus kui see, millest ma oma teistes juttudes kirjutanud olen Ma tahaks tekitada nende vahele sellise võimsa sideme, nagu on Narutol ja Sasukel, aga...pagan, see kõlab kahtlaselt xD

Parim? Eieiei. Mul on veel küllaga arenguruumi.

Varsti hakkab ehk Jackson ka samasuguseid riideid kandma

Sa tahaksid, et Arra...?

Laul, millest selle osa alguses olevad laulusõnad võetud on: Sturm und Drang - Sinner
**

35.1


Darkest night when asleep and through all days
I’m deep inside you
All the secrets you keep are forever to remind you
Even if no one knew I will always be true,
I’m the devil in you, know the things that you do
Memory of sins that you’re hiding

„Hei, Jonathan!“ Kazuhiro-san potsatas Jonathani kõrvale istuma ning tervitas teda. Jonathan üritas naeratada, kuid suutis vaid haigutada. „H-h-hommikust.“ Kuna ta oli poolkogemata esmaspäevase koolipäeva maha maganud, ei olnud tal kõige õrnematki aimu sellest, et teisipäevahommikune matemaatikatund jääb ära ning et koolipäev algab tund aega hiljem, mistõttu oli ta tulnud kooli põrgulikult vara ja seisnud silmitsi tühja klassiruumiga. Mis seal ikka, tuli kuidagi endale meelelahutust leida. Ta oli oma NetBooki vooluvõrku ühendanud ja pisut internetis surfanud – interneti otsimine oli küll omajagu aega võtnud ning viimaks oli ta sunnitud oma arvuti Stonewalli võrgu asemel hoopis Stonybrooki võrku ühendama – , et teha kindlaks, ega kuskilt ei ole öö jooksul mõnda huvitavat laipa leitud. Mõnda sellist laipa, mis teda huvitaks, näiteks Tommy Moragi või Alexander Gray oma. Ei, nende kohta ei pajatanud hommikused ajalehed sõnagi ja hea oligi, samas oli seda aga ka oodata: nii või teisiti olid nad olnud kadunud alles päeva, kui sedagi, ning hetkel oli ajalehe kuumimaks uudiseks hoopis traagiline lugu Scotland Streeti ja Whitechapel Alley nurgal mõrvatud prostituudist. Jonathan vaatas üle mõned sündmuskohast tehtud fotod, millega ajalehereporter selgelt palju vaeva oli näinud ning leidis, et kõri läbi lõikamise tõttu on üpris verine surra. Tapetud prostituut oli kandnud inglikostüümi, mis oli suure tõenäosusega olnud kunagi valge, ent nüüd oli see verest punaseks imbunud. Surm pani elus asjad paika.

Jonathani mälus liikus midagi. Tõepoolest, kas ei olnud tal endal mitte täna sinna mõrvapaika asja? Talle meenus ähmaselt, et oli lubanud seal kellegagi kohtuda. Selle salapärase poisiga, kes tundus isa Marcusele hirmu nahka ajavat ja seda koguni paremini kui Jonathan seda ise teha suutis. Ta oli püüdnud just otsustada, kas minna kohale või mitte, kui Kazuhiro-san ja Peter klassi sisse marssisid ning Kazuhiro-san tema kõrvale maandus. Ta vajutas kiiresti oma NetBooki kaane alla, et keegi ei näeks, milliste veriste piltide vaatamisega ta end nii vara hommikul lõbustab, ning surus alla uue haigutuse. Neetud, ta oli väsinud. Öine kõne oli rikkunud ära tema kõige magusama une.
„Niisiis, Jonathan,“ alustas Peter lõbusalt. „Kuidas su nädalavahetus möödus?“ Seda Jonathan talle küll rääkida ei kavatsenud. Mis lõbu oleks pakkunud Peterile kuulata lugu sellest, kuidas ta laupäeva esimesel poolel pohmelliga maadles ja Kiraga vaidles? Ei, vaevalt et see Peterile huvi pakkus ja ausalt öeldes oli kõik, mis sellele laupäevahommikule järgnenud oli, veelgi igavam. Vaid isa Marcuse juures veedetud aeg, mil ta teda käsutada sai, oli Jonathani pisut lõbustanud, kuid ülejäänud nädalavahetuse oli ta veetnud paberites tuhnides. Ta oli koguni oma silmaga näinud koopiat kaks aastat tagasi koostatud nimekirjast, millel seisis numbri 34 järel Arra Romini nimi. Jonathan ei olnud mõelnud poisile rohkem, kui just hädavajalik oli, ent siiski oli ta jõudnud järeldusele, et viimasel on väga vedanud. Isa Marcus oli plaaninud teda enda õpipoisiks värvata, et temast aastatega Millenniumi Madude täieõiguslik liige kasvatada, ent tema ja Arra vahelt oli jooksnud läbi mingi must kass ning mees oli selle plaani katki jätnud. Jah, Arral oli tõesti vedanud, Jonathan aga oli kõrvuni sees ja sugugi mitte milleski toredas ja ilusas.
Ühesõnaga, tema nädalavahetus ja ka möödunud päev olid möödunud töiselt ning tal ei olnud midagi, millest Peterile jutustada.

Suure vaevaga suutis ta seda vastikut teesklejat Jonathani naeramata sundida. „Harilikult,“ vastas ta. „Mul oli palju tegemiti ning see on üks põhjus, miks ma ka eile kooli ei jõudnud. Kas ma jäin millestki olulisest ilma?“ „Ainult sellest, kuidas Kane Light Kirat endaga jõuluballile püüdis kutsuda,“ muheles Kazuhiro-san ja Jonathan tegi tahtmatult suured silmad. Talle meenus ähmaselt, et oli reedel poisi kohta midagi olulist teada saanud, kuid joodud alkoholikogus, olgugi et see eriti suur ei olnud, oli selle ta peast pühkinud, nagu ka suurema osa sellest, mis üldse reedel juhtus. Jonathan needis salamisi Dietrich Unterbaumi ning soovis, et kui ta kunagi oma jalgu raseerima peaks, hakkaksid karvad talle naha alla kasvama. Oleks see vast tore olnud.
„Kas tõesti?“ päris ta, ärgitades Kazuhiro-sani jätkama. Peter itsitas. „Ma ei mäleta, millal ma viimati nii palju naerda sain. Viimati juhtuski see vist eelmisel korral, kui Kane Light Kirat välja kutsus. Igal juhul, kujutad sa ette, on vahetund ja Kane Light marsib sisse ja jahub pikalt jõuluballist. Ja siis äkki võtab ta kätte ja küsib midagi sellist: „Mu kõige kallim blalabla kas sa tahaksid minuga ballile tulla blablabla?“" Kazuhiro-san puhkes Peteri jutustamisviisi peale naerma. „Kira vaatas talle otsa, nagu ta oleks kuu pealt kukkunud ja ütles: „Ettepanek on ahvatlev, kuid ma kardan, et ma olen aasta lõpuni hõivatud. Kui soovid, võid oma kutse järgmisel aastal uuesti esitada!“ Jonathan turtsatas naerust. „Nutikas vastus. Me lõpetame kevadel.“ Kazuhiro-san noogutas. „Just nimelt!“ Peter köhatas. „Teemasse tagasi tulles...Jonathan, kus kuradi kohas sa niimoodi tantsima õppisid?“ Jonathan tõmbus kõrvadeni punaseks. Oo ei, seda usutlust tal küll vaja ei olnud. Ta teadis niigi, et oli end reedel viimase piirini häbistanud, nii et...

Kazuhiro-san naeratas talle. „Sa tantsid lihtsalt suurepäraselt!“ Jonathan neelatas. Kas ta siis ei olnudki end nende silmis lolliks teinud? Jumal tänatud! „Ma kavatsesin sinult juba reedel küsida, kuidas sa küll nii hästi tantsida oskad, kuid sina ja Kira kadusite nii kiiresti, et...“ Nüüd oli Jonathanil jälle põhjust punastada. Ausalt öeldes ei olnud ta kiitustega harjunud. Kodus sai ta suurema osa ajast prääniku asemel piitsa – ja seda sugugi mitte ainult kaudses mõttes – ning Kazuhiro-sani sõnad tegid ta südame soojaks. „Mu parima sõbra õde on...ee...strippar.“ Peter ahhetas. „Kas tõesti? Ja ta jagas enda oskusi ka sinuga?“ Jonathan noogutas. „Jah. Ma pidin teda küll kaua manguma, sest ta oli veendunud, et strippaeroobika ei ole noormehele sobiv eneseväljendusvahend, kuid lõpuks jäi ta nõusse. Kõik mu sõbrad pidid kreepsu saama, kui sellest kuulsid, kuid lõpuks ei kurtnud neist keegi.“ „Mis ta nimi on?“ päris Kazuhiro-san. Jonathan kortsutas kulmu. „Kelle?“ „Sinu parima sõbra õe,“ selgitas Peter. „Aleksei õe...heldeke, muidugi Jelizaveta. Ma peaksin talle mõnikord kirjutama...“ Peter muigas. „Mulle tundub, et ta on sinu jaoks väga tähtis. Ega ta sulle lisaks strippaeroobika veel muudki ei õpetanud?“ Jonathan turtsatas. „Ma tean, mida sa mõtled ning vastus on ei. Sellised asjad mind ei huvita.“ Nüüd oli Peteri kord suuri silmi teha. „Ei huvita? Ole nüüd, Jonathan, naised on siin maailmas meie ainus rõõm...tere hommikust, Kira!“

Kira oli hetk tagasi klassi sisse astunud ning marssis Jonathani poole, näol üllatuslikult tõsine ilme. Miski tema olekus pani Jonathani närviliselt neelatama ning teda tabas halb eelaimdus. Kira Yukari ei tulnud rahulipu all.
Kira vaatas Jonathanile külmalt otsa ning sirutas oma mõlemad käed välja, peopesa allapoole. „Hommikust, Jonathan. Mul on sulle üks väike üllatus. Kummast käest?“ Jonathan köhatas. „Mida see tähendama peab?“ Kira suunurk tõmbles. „Kas sa kardad üllatusi?“ Jonathan raputas pead, suutmata olukorda mõista. „Ei, ei karda,“ vastas ta, kuigi ausalt öeldes kartis küll. Tundus, et tal polnud midagi head oodata. „Siis vali,“ sõnas Kira ning tema toonis oli lõplikkust, millest Jonathan järeldas, et kõrvale hiilida pole võimalik. See vastik teeskleja Jonathan krigistas hambaid, enne kui valiku tegi. „Parem,“ ütles ta ning Kira pööras oma parema peopesa ülespidi. See oli tühi ning Jonathan hingas kergendatult. Klassis oli kuidagi vaikseks jäänud ning Peter ja Kazuhiro-san olid olukorda jälgides oma lobisemise katkestanud.
„Kas sa ei tahagi teada, mis vasakus käes on?“ küsis Kira. See vastik teeskleja Jonathan raputas pead. „Ma kardan, Kira, et ma ei mõista su nalju, nii et palun jäta.“ „Andke andeks, sir, aga ma ei kavatsegi järele jätta,“ vastas Kira ning külm judin jooksis mööda Jonathani selgroogu alla. Kira oli teda äsja teietanud ning sir’iks nimetanud. Mis kurat ometi toimus?
„Mis vasakus käes on?“ päris ta enne, kui end takistada suutis. Tal ei olnud valikut: ta pidi teadma.
Kira pööras oma vasaku peopesa ülespidi ning poetas tema laua peale terve portsu lutikaid.

„Sul ei tarvitse neid üle lugeda,“ lausus ta. „Ma leidsin kokku viisteist. Kas see arv klapib?“ „Kira, mida sa...“ kogeles Jonathan, kuid ei suutnud üllatust sugugi nii hästi teeselda, kui püüdis. Ta ei teadnud, kuidas see juhtunud oli, kuid juhtunud see oli. Kira oli avastanud, et teda jälgitakse, vähe sellest: ta oli ka avastanud, et selle taga on Jonathan. Ja arvestades selle järgi, kuidas viimane teda hetk tagasi sir’iks oli nimetanud, oli Kira avastanud ka selle, et ta on Varjude Lord.
Ilma hoiatuseta haaras Kira Jonathani parema käe ning kiskus maha valge kinda, mida poiss kandis ning paljastas tema kahvatu käe, mille nimetissõrme ehtis mao pea kujutisega punane sõrmus. Kira naeratas virilalt. „Ma mõtlesin alati, miks sa kogu aeg kinnastatud kätega käid ning tundub, et ma leidsin põhjuse. Lihtsalt hämmastav, kui palju üks kinnas varjata suudab!“
Jonathan tõusis püsti ning tal oli suuri raskusi jägnevate sõnade kuuldavale toomisega. „Me peame rääkima.“ Kira itsitas. „Rääkima? Jah, sul on õigus. Ma mõistan selle vestluse vajadust, kuid ma pole kindel, kas ma olen nõus sinuga rääkima, eriti pärast seda, kui sain teada, et sa kavatsed mu rattale tõmmata.“ Rattale tõmmata? Siinkohal pani Kira Jonathani arvates küll väga mööda. Mis kasu oleks ta Kira rattale tõmbamisest saanud? Poisist oleks jäänud järele vaid hunnik veriseid tükke ja see variant Jonathanile ei sobinud. Ta vajas Kirat elavana ja mitte ainult, talle koguni meeldis, kui Kira elus oli ja ta ei kavatsenudki tema elu ära võtta. Ainult et...
Miskipärast kahtles ta sügavalt, et Kira hetkel temast piisavalt heal arvamusel on, et uskuda, et ta tahtis ainult head.

„Kira, mulle tundub, et sa ei hinda olukorda õigesti,“ lausus Jonathan nii rahulikult kui suutis. „Minu eesmärgiks ei olnud mitte kunagi...“ „Sa jälgisid mind,“ lausus Kira ega teinud väljagi sellest, et Peter ja Kazuhiro-san selle peale võpatasid. „Sa oled jälginud iga minu liigutust ja mitte ainult mu korteris, vaid ka väljaspool.“ Ta muigas. „Sa ei oleks pidanud mulle lähedale pääsemiseks nii palju vaeva nägema, sest see kõik on kasutu. Ma garanteerin sulle, et te ei saa oma tahtmist ei praegu ega ka mitte kunagi. Kord olen ma juba Millenniumi Madude lõksu langenud ning see on viga, mida ma selles elus enam korrata ei taha.“ Ta suunurgad tõusid ülespoole ning korraga oli ta hääl väga külm. „Sa oled vaid poisike, Jonathan Dwyer,“ lausus ta ning tema silmad kumasid kollakalt. Jonathan hammustas huulde, püüdes mitte Kira silmadesse vaadata, kuna need kohutasid teda. „Ma võin tõepoolest olla vaid poisike,“ lausus ta vapramalt, kui ta end tegelikult tundis, „kuid sellisel juhul olen ma poisike, kellel on piisavalt ressursse, et...“ „Ressursse, kes oma kes oma tööga toime ei tule,“ vastas Kira. „Öeldakse, et kett on täpselt nii tugev nagu tema nõrgim lüli ning ma tean piisavalt, et väita, et selles ketis on nõrki lülisid vähemalt kaks, kui mitte veelgi rohkem. Mulle piisab juba sinu ja isa Marcuse tundmisest, et teada, kui nõrkadel alustel teie vennaskond püsib.“ „Nii et sa oled isa Marcuse osalusega kursis?“ Jonathan üritas muiata, kuid ta suunurgad ei tahtnud kuidagi tõusta. Nii või teisiti oli ta kaotanud toimuva vestluse üle kontrolli samal hetkel, kui oli üritanud end Kira ees välja vabandada.

Kira noogutas. „Minu viimane kokkupuude Millenniumi Madudega oli üürike, kuid tol ajal kuulusid sellesse inimesed, kes panid oma eesmärki kogu oma südame ja hinge. Kas sa võid mulle väita, et toimid praegu samamoodi?“ Jonathan ei saanud sõnagi suust ja Kira raputas tema tumma vaikimise peale pead. „Nii ma arvasingi. Sa oled kõigest poisike, kes üritab võidelda jõududega, mida ta ei tunne. Ma pean sind kurvastama: mängude aeg on läbi ning ma olen su tegelikku palet näinud. Ma ei luba sul sellest punktist kaugemale liikuda.“ Ta ohkas. „Nii kurb kui see ka ei oleks, pean ma tunnistama, et ma olin valmis sind oma sõbraks pidama. Kõik see, mida sa mulle laupäeval rääkisid...“ Ta tõmbas käega läbi oma juuste. „Kuidas ma küll nii rumal võisin olla? Loomulikult oli iga su sõna vale.“ Jonathan heitis talle raevunud pilgu, krabas vihasööstu mõjul Kira särgikraest ning raputas teda. „Ma EI VALETANUD sulle,“ oli ta tige. „Kuigi on palju asju, millest ma sulle ei rääkinud, oli kõik, mida ma sinuga jagasin, puhas tõde. Kas sa saad enda kohta sama väita?“ päris ta ning vaatas Kira silmadesse, mis ei mõjunud enam nii hirmuäratavalt kui varem, ent mis temas siiski kõhedust tekitasid. „Kas võid sa käe oma südamele panna ja vanduda, et SINA rääkisid MULLE tõtt?“

Kira tõukas Jonathani endast eemale ning turtsatas. „Ma ei ole kohustatud sulle oma tegudest aru andma,“ sõnas ta jahedalt ning taas omandasid ta silmad kollaka läike.
„Varjude Lordina on sul aeg Millenniumi Madude põhikirjaga tutvuda. Ma olen kindel, et sa leiad sealt punkti, mis mind teie huvidest väljaspoole asetab. Mul ei ole kavatsuski öelda, mis selles sisaldub ja õige punkti leidmine jääb puhtalt sinu kohustuseks, kuid kui sa oled see, kelleks ma sind pidasin, ei ole sul vastust raske leida. See on minu sõnum sulle kui Varjude Lordile.“ Ta köhatas. „Mis puutub sinusse kui minu klassivenda, siis...“ Ta köhatas. „Alates tänasest ei ole mind sinu jaoks olemas. Sa ei kõneta mind, sa ei maini mu nime üheski vestluses ning sa isegi ei vaata minu poole.“ Jonathan heitis talle trotsliku pilgu. See vastik teeskleja Jonathan hakkas temas taas pead tõstma ja ta ei kavatsenudki lasta Kiral ennast käsutada. „Ja kui see mul ununeb?“
Kira rusikas tabas teda näkku ning ta tundis, kuidas veri talle suhu valgub. „See on selleks, et sa seda meeles peaksid,“ sõnas Kira.

Ta pööras Jonathanile selja, marssis klassi uksest välja ja tõukas peaaegu pikali pahura moega gootilibu Cezanne’i, kes parajasti uksest sisse astus ja verise huulega Jonathani ammulisui jõllitama jäi. „Oi, Jonathan, mis sinuga juhtus?“ päris ta hämmeldunult. Jonathan tõmbas keelega üle oma huulte ning ta pilk vilksas hetkeks Peterile ja Kazuhiro-sanile, kes teda hämmeldunult põrnitsesid ning Kira ja tema vaidluse ajal sõnagi ei olnud lausunud. Nende näoilmetest järeldas Jonathan, et nad ei suutnud toimunut mõista ning Kazuhiro-san kinnitas Jonathani arvamust, kui ta suud maigutas ja kõnelema hakkas. „Jonathan, mis toimub? Ma ei saa aru...kas te rääkisite mingist arvutimängust?“ Jonathan naeratas kibedalt. „Jah, Kazuhiro-san,“ lausus ta ning neelas suutäie verd. „Me rääkisime mingist arvutimängust.“ Ta trügis Cezanne’ist mööda ning kihutas mööda koridori Kirale järele. Ta jõudis poisile järele parajasti sel hetkel, kui viimane välisuksest välja astus. Jonathan tormas tema kannul õue. „Oota, Kira!“ röökis ta, tegemata väljagi paarist üsna heitunud ilmega õpilasest, kes teda valjusti üle terve hoovi röökimise pärast pahaselt põrnitsesid. Pagana pihta, tegelegu oma asjadega! „Kuhu sa enda arust lähed?“ Tal oli nii palju küsimusi, millele ta Kiralt vastust ootas, tõepoolest, rohkem, kui iial enne! Millenniumi Madude organisatsioon oli kahtlemata vanem kui Kira sugupuu ja ühtlasi oli selle organisatsiooni olemasolu ka hästi hoitud saladus, nii et kuidas, kuradi pärast, võis Kira teada vennaskonna olemasolust ja veel hullem, selle põhikirjast, milles oli Jonathani mäletamist mööda vähemalt viissada punkti? Kuidas, kuradi pärast, teadis ta, et vennaskonna liikmesuse tunnuseks on sõrmus ning et iga sõrmuse värv väljendab selle kandja positsiooni? Kuidas, kuradi pärast, teadis Kira, et punane värvus tähistab just Varjude Lordi? Kuidas, kuradi pärast, oli Kira teadnud veel enne sõrmuse nägemist, et Jonathan on Varjude Lord? Jonathan tahtis teada, teada, teada!

Kira seisatas hetkeks ja vaatas Jonathanile otsa. Tundus, nagu ei kavatseks Kira talle vastata, kuid viimaks ta seda siiski tegi. „Ma lähen Stonewalli gümnaasiumisse,“ lausus ta ja osutas peaga teisel pool teed seisva koolimaja poole. „Mul on aeg Jackson Robertsiga paar sõna vahetada.“

Jepi jeee. Väga tore

Ma pole edasi saanud lugeda, seoses oma külalistega, aga ma teen seda täna kindlasti... Oota, aga sa ikka TEAD, mis Sasukese ja Naruto vahel päris lõpuks saab eksju? XD Noh, nii et jah... xD Misiganes.

Jackson hakkab samasuguseid riideid kandma? Uuuu~. Naisss. Aga tegelikult. Just tuli see Johnathan orst (jah, ma ei tea selle nime õiger kirjutamisviisi ja ma ei viitsi järele vaadata siin xD), aga PÕHIMÕTTELISELT, kui see 200+ lehekülge Kirast ja Jacksonist valmis saab, siis ma tahaks veel nii umbes 200+ Jacksonist ja Arrast ja siis 200+ Johnathanist ja Kirast. XD Eh, jah. Peaks lugema nüüd.

Ma olen sellest jutust umbes igale oma pereliikmele rääkinud ja lugenud nii palju oma õele ette häid kohti. XD Talle ka meeldib. Aga jah, anyway. Eks ma siis varsti jätkan lugemist.

Kiral oli täielik õigus Jonathani peale vihatstada. Milline haige inimene pistab sinu korterisse kolmkümmend salavärgendust? jonathan!
Ma loodan, et ta saab oma vihast üle ja hakkab lõpuks ka natuke rohkem mõtlema.
Tunnen tõsiselt nende klassikaaslastele kaasa, mis nad kül nüüd endast arvavad?Sõbrustada täiesti hullude arvutifriikidega ise sellest aru saamata. See saab olema neile tõsiseks löögiks kui neile just keegi teine pähe ei tule, keda süüdistada.

Ma loodan koos Janathaniga, et Vaskuss ja Meremadu mõlemad surma saaksid. Üks surnud, pool teed juba käidud ja ainult pool veel minna ning nendega koos võiks surma saada ka üks teatud vampiir.
Aga need on vist liiga suured ootused.

Jonathani unenägu mulle meeldis. Kuigi klaverist oli kahju. Ta oleks võinud selle mulle saata ning valida hoopis selle, et tüdruk riided seljast võtaks ning see klaver rahule jätta.

„Ma lähen Stonewalli gümnaasiumisse,“ lausus ta ja osutas peaga teisel pool teed seisva koolimaja poole. „Mul on aeg Jackson Robertsiga paar sõna vahetada.“

oli juba ka viimane aeg, või mis! Nüüd teab Jackson ikka palju rohkem ja ma tõesti loodan, et ta häbistab ennast nii vähe kui võimalik. Väike lootus, aga siiski olemas.
Aga Jackson ei ole ju koolis, eks?
Oleks tore kui Kira tema leidmisega hullult vaeva näeks ja siis saaksid nad kõik neljakesi Jumalavallatu juures kokku ning küll siis alles juhtuks midagi!

Ruttu uut!

PS: Ma ei saa aru, mis lõpetamise jutt siin käib. mina ootan isiklikult, et see jutt kestaks veel...no ütleme aasta.

Mul on nüüd loetud 29.1 osa. XD Mis tähendab, et umbes kolm seda lehekülge siin veel... igatahes jah, hea on. Mulle endiselt meeldib täiega! Nagu, tõega~. Johnathan on lahe ja ma loodan, et Kira hoolitseb ta eest ilusti.

See oleks päris huvitav, kui Johnathan ja Jackson hakkaksid Kira tähelepanu eest võistlema. xD

Paaaaaaaaaaaaaaaaaaaaalun uuuuuuuut ooooosaaaaaaa !!!!!!!!!!!!!!

Ma tõesti loodan, et Jackson ennast järgmises osas ei häbista, sest siis oleks mu lootus sellele, et ta kordki...mitte normaalselt aga ennast-mitte-häbistavalt käitub täiesti luhtunud.


UUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT!!!!!!!!!!!!!!!

Espada: Sa vist isegi mainisid mulle kunagi, et Narutost ja Sasukest saab paar...aga ma tahaksin teada, kus Kishimoto seda ütles. Nad on destined friends ja kui sellest saaks tõepoolest midagi enamat, oleks see tõsine vasakpööre
Kui ma saaksin valida, siis kirjutaksin ma praegu hoopis 200+ lehekülge Arrast ja Jonathanist. Ma ei tea, miks, aga nad oleksid minu valik #1 Mis puutub Kira tähelepanu eest võistlemisse, siis ma kardan, et Jonathan enam kaua konkurentsis püsida ei suuda. Ma ei hakka paljastama, miks ja naeran hoopis vaikselt omaette
Mulle väga meeldib, et sulle meeldib

Karolin: Hmm...mind ennast huvitab ka, mida Kira klassikaaslased pärast nende väikest arvutitüli temast ja Jonathanist arvavad, aga kahjuks pole mul võimalik nende pähe kiigata, isegi kui ma tahaksin Aga Jonathan pole enam paha ja hakkab vaikselt oma käitumist parandama.
Vaskuss ja Meremadu ongi ju juba surnud Kui ma õigesti mäletan(ja mu mälu lonkab viimasel ajal päris tihti), andis Lawrence isegi käsu nad tuhaks põletada. Oeh...Lawrence on hetkel minu jaoks peamine antagonist, seega tema nii kergesti ei sure.
Kas sulle meeldivad klaverid? Ma kirjeldasin klaveri põlemist ainult selle pärast, et kui ma Tokio Hoteli kontserdil käisin, põles seal lava peal klaver ja see oli inspireeriv. Ja Jackson on igal juhul koolis. Kuidas saaks ta sellise huvitava päeva maha magada? Ja ma luban, et need ajad, kui ta end pidevalt häbistab, on varsti möödas. Ausõna...

Ma ei taipa ka, miks ma sellele jutule kiiresti otsa peale peaksin tegema, kuna seda on nii hea kirjutada ja arvestades seda, et ülikool võib mulle ühel hetkel täiega sisse sõita, ei imestakski ma üldse, kui mul kuluks selle lõpetamiseks tõesti terve aasta.

Aga aitab tühjast jutust, siit tuleb uus osa
**

35.2

Jacksonil, jumal tänatud, polnud esialgu Kira plaanist veel aimugi, sest vastasel korral oleks ta koolist võimalikult kiiresti sääred teinud. Ta hommik oli juba niigi parajalt jube olnud ning kui võis üldse olla midagi, mis ta päeva veel rohkem ära võis rikkuda, oli selleks kahtlemata kohtumine Kiraga.
Tema juba niigi parajalt jube hommik algas öösel kell kolm, kui Jackson Arra kohta ühe olulise avastuse tegi. Nimelt avastas ta, et Arra on tsipa rahutu magaja ja ei taha voodis kuidagi paigal püsida. Mitte et Jacksonil Arra voodiga erilist pistmist oleks olnud, aga juhtumisi juhtus ta magama Arra voodi ees põrandal – madrats, mille Everity talle lahkelt loovutas, oli nii tolmune, et Jacksoni nina paiste läks – ning ei olnud sugugi õnnelik, kui Arra talle ühel hetkel kaela sadas ja kahjuks mitte ühe, vaid koguni kolm korda, nii et umbes tund aega hiljem tundus talle, nagu oleks kogu tema keha sinikaid täis. Arra küünarnukid ja põlved olid väga teravad ning Jackson ei suutnud kuidagi mõista, miks pidi mõni naine tahtma teda kaissu võtta. Jackson seda ise ei katsetanud, küll aga kujutas ta ette, et selleks, et teada, mis tunne on Arrat kallistada, võiks ta alustada näiteks riidepuu hellitamisest. Kui Arra talle viimaks neljandat korda peale vajus, otsustas Jackson, et poiss on suure tõenäosusega kuutõbine ning kuna kuutõbised inimesed polnud talle kunagi meeldinud, pidas ta paremaks toast lahkuda. Võõras korteris öösel niisama ringi kolada polnud muidugi viisakas ja nii seadis ta end võimakult vaikselt sisse teleka ees. TV6 näitas „Kerberose lõksu“ esmaspäevase osa kordust ning kuna üheltki teiselt kanalilt peale porno midagi muud ei tulnud – huvitav, miks Arra õde selliste kanalite eest maksis? –, otsustas Jackson seda vaadata.

Viimase nädalaga oli tegevus kiiresti edasi liikunud, nagu ikka. Nii palju kui Jackson aru sai, oli Stefani jõukas paps vahepeal maha kärvanud ning oma lihase poja testamendist välja jätnud. Ta pärandas kogu oma vara, kokku umbes kakssada miljonit dollarit, hoopis oma sohipojale Rudolf von Löwensternile, kes oli sisse võetud oma poolõest Shosannast, kes oli Hansu süü tõttu nii masendunud, et sõi sisse terve purgitäie mingeid kahtlaseid tablette. Hetk enne lõputiitrite jooksma hakkamist püüdis Rudolf Shosannale kunstlikku hingamist teha, kuid kunstliku hingamise moodi see küll eriti välja ei näinud. Mida Kesha öelnud oligi? Et Adam Lambert suudleb sensuaalselt nagu pornostaar...
Ja jällegi mõtles Jackson kõvasti rohkem, kui talle kasuks oleks tulnud. Varem oli ta end kerge vaevaga maailmast välja suutnud lülitada, nüüd ei läinud see tal aga enam korda. Küllap oli asi selles, et tegelikult oligi ta KOGU AEG maailmast välja lülitatud, oli olnud juba oma sünnist saati. Muidugi oli ta seda teadnud juba siis, kui ta oli arvanud, et on üliinimlike psühhokineetiliste võimetega ekstrasenss, kuid teada, et tegelikult on ta hoopiski ingel, oli tubli sammuke edasi. Umbes miljon küsimust keerles Jacksoni peas ringi, kuid ta ei teadnud kedagi, kellele neid esitada. Arrast oli, kuigi enese teadmata, väga kena aidata tal oma tegeliku mina tunnistamiseni jõuda – tõepoolest, Jacksonil ei olnud mingeid raskusi tunnistamisega, et on poolinimene Jackson ning samaaegselt poolingel Morien – kuid ka Arra ei saanud rohkem tema heaks midagi teha. Tema panus oli olnud niigi suur ning Jackson taipas, et peab edaspidi ise toime tulema. Ise toime tulema...jah, see oli isegi mõeldav, ainult et Jackson ei teadnud, millest alustada. Kõige mõistlikum tundus alustada sellest, et ta klaarib ära suhted oma isaga, kuid see oli midagi, mida Jackson niipea teha ei soovinud ning ta otsustas, et seni, kuni ta ei ole esimesegi meetri võrra edasi liikunud, ei pea ta end järgmistele meetritele mõtlemisega piinama. Ta otsustas kõigepealt klattida ära olukorra oma isaga ning alles seejärel Kiraga või õieti Sebieliga. Arra märkmetes ei olnud küll kordagi Kirat Sebieliks nimetatud ja K ja S tähed oleksid võinud vabalt ka midagi muud tähendada, näireks kärakat ja särakat, kuid üks osa Jacksonist teadis ja oli juba varemgi teadnud, et just see on tema tegelik olemus. Kira oli Sebiel samamoodi, nagu Jackson oli Morien ja kui Sebiel en Mori, araabiakeelse nimega Morien-Sebieli hing tõepoolest kaheks oli kistud, tähendas see seda, et Kirale ja Jacksonile kummalegi kuulus pool Sebiel en Mori hingest. Ja nüüd olid nad juhuslikult kokku saanud. Juhuslikult...või saatuslikult?

Pärast „Kerberose lõksu“ lõppu oli ta otsinud üles romantikakanali ning vaadanud paar minutit mingit saja aasta vanust seebikat „Unistajad,“ kuid see oli talle une peale ajanud ning kui ta kaks tundi hiljem ärkas, oli ta juba selgelt kooli hilinemas. Kõige tipuks oli käes ka koolivormivaba päev – traditsiooniliselt korraldati Stonybrooki erakoolis koolivormivaba päev küll kuu viimasel teisipäeval, kuid kuna tulemas olid koolivaheaeg ja jõuluball, tõstis õpilasomavalitsus Kane Lightiga eesotsas selle nädal aega varasemaks – ning Jacksonil polnud midagi selga panna. Pärast seda, kui ta oli Arrat mitu minutit järjest padjaga tagunud ja halastust palunud, oli poiss viimaks lubanud tal oma riidekapis sorida ning isegi pisut moenõustajat mänginud. See tähendas, et enda arvates nägi Jackson kohutav välja. Arra oli sundinud teda jalga panema leopardimustrilisi latekspükse, selga musta T-särki kirjaga I HEART HOLDEN CAULFIELD – mis siis, et Jackson seda salapärast Holdenit ei tundnudki – ning kitsa lõikega hõbedast mantlit. Vähemalt oma jalatsid sai Jackson säilitada, kuid sellest hoolimata tundis ta, et on riides nagu looduskatastroof ja ilmselt nii asi ka oli. Mitu tüdrukut põrnitsesid teda bussis ja itsitasid totakalt, kui ta neile otsa vaatas. Itsitasid ka mõned tüdrukud koolis, kuigi enamus neist kandis Jacksoni omadest veelgi totakamaid hilpe, mis olid liiatigi veel roosad, ning itsitas ka Jacksoni füüsikaõpetaja, kuigi mitte otseselt Jacksoni riietuse pärast. Nimelt oli ta äsja Jacksonilt küsinud, kas viimane ikka kuulab teda ja Jackson, hajevil nagu ta oli, oli vastanud „ei.“ Õpetaja oli itsitanud ja Jacksoni klassi ette kamandanud, et teda küsimustega piinama hakata. Nii palju kui Jackson taipas, oli jutt elektrilainetest.

Õpetaja põrnitses Jacksonile kurjalt otsa. „Millise seaduspärasuse avastas Maxwell?“ päris ta. „Ma olen kindel, mister Roberts, et te olete piisavalt kompetentne, et mu küsimusele vastata.“ Jackson oleks hea meelega õpetajale öelnud, et eelistab, kui teda alates tänasest Robertsi asemel Lennoxiks nimetatakse, kuid püüdis siiski selle asemel vastust puterdada. „Mackenzie...“ „Maxwell,“ parandas õpetaja. „Maxwell väitis, et ee...kui elektriväli muutub, siis ee...ümbritsevas ruumis tekib vist magnetväli...“ „Mitte vist, vaid päris kindlasti,“ vastas õpetaja. „Mulle meeldiks, kui te minu tunnis tähelepanelikum oleksite. Järgmine küsimus...“ Kuid järgmist küsimust ta esitada ei jõudnud, sest enne helises päästja koolikell ning õpilased hakkasid klassist väljas tulema. Jackson hiilis õpetaja nina alt minema ning suundus koos teistega keemiaklassi. Ta oli kuulnud kahte tüdrukut hommikul mainivat, et keemias tuleb polümeeride peale kontrolltöö, kuid Jackson ei teadnud sellest midagi ning nii või teisiti oli õppimiseks liiga hilja. Ta istus klassi oma tavapärasele kohale, pani pea kätele ja teeskles suremist. Kaua tal seda siiski teha ei õnnestunud, sest enne maandus tema kõrvale pisut pahura olemisega Luke, kes põrnitses teda umbes samamoodi nagu tüdrukud bussis. „Ma ei teadnudki, et sa koolivormivaba päeva kohe nii vabalt võtad,“ märkis ta Jacksoni riietust uurides. „Kas laenasid selle kostüümi oma prostituudist sõbralt?“ Luke’il endal oli seljas roheline ja küllaltki mittemidagiütlev laama pildiga bleiser ning jalas harilikud tumesinised teksad. Jackson tundis hetkelist kadedusesähvatust, et Luke nii normaalselt riides võis olla, kuid otsustas siis, et oma riietuse pärast masetsedes ei jõua ta kuhugi. Parem oli teha nägu, nagu oleks kõik suurepärases korras ning lisaks sellele ei saanud ta sugugi lubada Luke’il Arrat prostituudiks nimetada, sest samal ajal kui Luke – ja ka Brandon – teda eile õhtul ignoreerinud olid, oli Arra ta sisse lasknud – või õieti lubanud tal sisse murda – ning talle katuse pea kohale andnud, isegi kui sellega oli kaasnenud paar sinikat Jacksoni kõhu peal. „Ma kardan, et ei või lasta sul Arrat prostituudiks nimetada,“ lausus ta. „Ta on korralik poiss.“ Olgu, ehk mitte nii korralik, aga enam-vähem korralik. Võib-olla...

Igatahes oli ta korralikum kui Luke ja Brandon, kes teda eile ignoreerinud olid ja täna näo tegid, nagu ei tuleks neil midagi sellist isegi mõttesse. Kah tal sõbrad!
Luke kortsutas kulmu ja Jackson muigas. „Sul on erakordselt rikutud fantaasia, Luke. Kindlasti meeldiks sulle, kui ma ütleksin sulle, et tema tund maksab sada dollarit ja et me seksisime eile kirglikult terve öö, kuid ma pean sind kurvastama...“ Järgmisel hetkel sadas klassi sisse Tracy ja hakkas halama, nii et tema vinguv hääletoon summutas täielikult näost punaseks tõmbunud Luke’i teravad kommentaarid Jacksoni halva huumorimeele pihta. „Jack, appi!“ hüüatas Tracy, kes kandis roosat seelikut ja roosa-valgetriibulist lillelist jakki, ning virutas oma keemiavihiku Jacksoni nina alla lauale. „Seleta mulle kiiresti ära, mis on polükondensatsioon!“ Jackson avas suu, et Tracyle öelda, kuhu ta selle keemia pista võib, kui kellegi hääl hetkeks ta suu sulges.
„Jackson.“
Jackson võpatas ja tõstis pilgu. Jah, ta ei olnud eksinud. Seal ta seisiski: probleem, mille Jackson kavatses lahendada alles pärast oma isaga tegelemist.

Kira Pagana Yukari nõjatus vastu uksepiita ning vaatas Jacksonile otsa. „Kui hea, et ma su leidsin,“ lausus ta. „Me peame rääkima.“ „Minuga?“ küsis Jackson juhmilt. Brandon, kes viimased viis minutit keemiaõpikusse oli süvenenud, turtsatas. „Ei, Jackson, ta mõtleb seda Jacksonit, kes sinu selja taga seisab!“ Kui Jackson pead pööras, tegi Luke nukrat nägu. „Issand, Jackson, kuidas sa küll nii rumal oled!“ Jackson neelas oma sõprade solvangud alla ja vaatas Kirale otsa. Ta oli lootnud nende vestlust pisut ette valmistada, kuid praegu tal selleks võimalust ei olnud ning temas tõstis pead tugev soov pisut tigetseda.
„Mida sa minust tahad?“ küsis ta. „Mulle jäi pärast seda, kui sa mul endast eemale palusid hoida ja mu oma korterist välja viskasid, mulje, et sa ei taha minuga suhelda. Kas sa tulid minu peal mingeid oma haiglaseid fantaasiaid rahuldama? Äkki tahad sa jälle, et ma midagi seljast ära võtaksin ja sa saaksid...“ „Jackson, mul ei ole tuju sinuga naljatada,“ ütles Kira teravalt. „Mul on sulle midagi öelda ja sinu enda huvides oleks parem, kui sa mind ära kuulaksid.“ „Unusta ära,“ vastas Jackson trotslikult. „Pärast seda, kui sa ütlesid, tsiteerin: „Uks on seal. Ära tule enam kunagi siia. Ära otsi mind enam kunagi üles. Tee täpselt seda, mida isa Marcus sul teha soovitas ja hoia minust eemale,“ olen ma otsustanud sinu tahtmist austada ja sind rahule jätta, mis tähendab, et mulle meeldiks, kui ka sina mind rahule jätaksid.“ Brandon oigas vaikselt. „Kuulge, palun lahendage oma probleeme kuskil mujal!“ ütles ta küllaltki paluval toonil. „Mõned meist üritavad siin õppida!“ „Vabandust,“ vastas Kira rahulikult ega teinud Brandoni toonist välja. „Loomulikult me segame teid. Jackson, kuidas oleks, kui me jätkaksime seda vestlust ukse taga?“ „Me ei jätka mitte mingit vestlust,“ vaidles Jackson vastu, „sest mingit vestlust pole olnudki, sa lihtsalt räägid siin omaette ja...“ Kira ei lasknud ta kauem venitada, haaras ta randmest ning vedas ta klassist välja. Jackson püüdis küll vastu puigelda, kuid Kira ei andnud järele. Ta vedas Jacksoni koridori kõige vaiksemasse ja pimedamasse nurka, kus üks paarike, kes parajasti amelemisega ametis oli, nende saabumist isegi ei märganud, lasi seejärel Jacksoni käe lahti ning vaatas teda kerge kulmukortsutusega. „Kas sa oled oma stiili muutnud?“ päris ta. Jackson köhatas. „Jeesus, tule appi! Kas sa tulid siia ainult selleks, et seda küsida?“ Kira raputas pead. „Ei, muidugi mitte. Su kostüüm juhtis mu mõtted kõigest hetkeks õigelt teemalt kõrvale. Kas sa lubad, et oled nõus kuulama, mis mul sulle öelda on ja karjud sealjuures võimalikult vähe?“

„Kust sa võtad, et ma ilmtingimata karjun?“ Kira kehitas õlgu. „Mulle on lihtsalt jäänud mulje, et sa teed seda pidevalt ja tagajärgedele mõtlemata.“ Jackson pani käed puusa. „Olgu, lase aga tulla, mida sa minust tahad ja ma luban, et karjun minimaalselt.“ Kira noogutas ja heitis paarikesele ühe heitunud pilgu. Ilmelt leidis ta, et neil oleks aeg minema hakata, kuid paraku ei teinud paarike sellist nägugi ning Kira otsustas privaatsusele käega lüüa. „Kas sa mäletad seda päeva, kui isa Marcus sinu juures käis?“ Jackson kortsutas kulmu. „Miks ei mäleta. See oli üks pagana sitt päev ja kui ma koju jõudsin, teatas Lauren, et keegi ootab mind mu magamistoas. Mis siis?“ „Kas Lauren mainis sulle ka seda, kaua isa Marcus sind juba oodanud oli?“ Jackson kehitas õlgu. Millest sellised ajuvabad küsimused? Isa Marcus oli ikkagi kutsumata külaline, nii et see, kui kaua viimane teda oodanud oli või ei olnud, ei puutunud küll Jacksonisse. „Mul pole õrna aimugi. Mis vahet seal on?“ „Vahe on suurem, kui sa arvata oskad,“ kostis Kira. „Minu jaoks on väga oluline teada, kas ta viibis sinu toas viis või viiskümmend minutit ning kas tal oli võimalik ilma järelvalveta ringi tuhnida.“ „Noh, aja suhtes ei saa ma sind tõesti aidata, kuid ma pakun, et vähemalt alumisel korrusel ta küll tegutseda ei saanud. Lauren vaatas seal telekat ning kuigi ta on tavaliselt neisse ilgetesse seebikatesse üsna süvenenud, ei tähenda see, et ta ei oskaks samal ajal valvas olla. Isegi tema pole nii rumal, et mitte taibata, et keegi ta nina all ringi kolab. Aga üldse, kuidas see, kas isa Marcusel oli aega majas ringi tuhnida või mitte, sellesse, millest sa rääkida tahad, puutub?“ Kira näost oli näha, et ta kannatus hakkab katkema, kuid Jackson ei kavatsenudki tagasi tõmbuda.
Kira kulm tõmbles. „Ma tulin sulle hoiatust edasi andma,“ lausus ta. „Päeval, mil me isa Marcust Püha Ilmutuse Tunnustamise kirikus külastasime, sattusin ma teatud jõudude huviorbiiti ning on tõenäoline, et nad on pannud silma peale ka sinule. Ma avastasin eile, et olen olnud juba pikemat aega otsese jälgimise all ning ma ei näe ainsatki põhjust, miks ka sina seda olla ei võiks. On inimesi, kes teavad, et me mõlemad oleme teistest erinevad ning nad on kõigeks valmis, et meie olemasolu kuriteoks tunnistada ning meie üle kohut mõista. Nad ei ole inimesed, kellega on hea tegemist teha ning kui nad tõepoolest ka sinu oma luubi alla on võtnud, pead sa kiiresti tegutsema. Ma tulin sind valvsusele õhutama ja ühtlasi ka sinult midagi paluma. Kui sa täna õhtul koju lähed, püüa avatud meeltega oma toas ringi vaadata ning püüa leida oma maja teiselt korruselt jälgi varjatud kaameratest ja pealtkuulamisseadmetest.“

„Mis kuradi varjatud kaamerad ja pealtkuulamisseadmed?“ päris Jackson kohkunult ja tõstis häält täpselt nii palju, et Kira seda karjumiseks luges. „Kas sa tahad öelda, et see tõbras sokutas mu tuppa mingid kuradi lutikad?“ „Ma ei tea,“ vastas Kira üsna teravalt, „ja just selle pärast palungi ma tungivalt, et sa selle kindlaks teeksid. Seni, kuni sa ei saa käsi südamel vanduda, et sinu kodu on erinevatest jälgimisvahenditest puhas, ei ole sul seal ohutu.“ Jackson krigistas hambaid. „Mis ajast sa minu ohutuse peale mõtlema oled hakanud?“ küsis ta, kuid kui Kira suu avas, et talle vastata, pidas ta vajalikuks teda katkestada. „Kas tead, vahet pole. Sinu motiivid ei lähe mulle korda ja ausalt öeldes isa Marcuse omad samuti mitte. Kuradile need varjatud kaamerad ja pealtkuulamisseadmed. Esiteks ei ole ma midagi kompromiteerivat teinud, nii et isegi kui isa Marcus mind jälgima peaks, ei ole tal millestki kinni hakata. Mingit seksivideot mul igatahes ei ole. Ja noh, kui ta jälgiski mind, siis edu talle, sest juba alates eilsest on sellega lõpp, sest ma tulin kodust ära.“ Kira nägu oli nagu üks suur küsimärk. „Miks sa kodust ära tulid?“ oli ta hämmeldunud.
Jackson hingas sügavalt sisse. Praegu ei olnud tema kodust lahkumise põhjuste arutamiseks ei sobiv aeg ega koht, kuid siiski...
„Kas sa oled kunagi kontrolli kaotanud ja kellelegi sihilikult haiget teinud?“ küsis ta ning vaatas Kirale uurivalt otsa. Kira võpatas silmnähtavalt ning Jackson teadis, et poiss mõistab tema sõnade tagamaid.
Kira ripsmed võbelesid, kui ta silmi pilgutas. „Kes see oli?“ küsis ta.
Jackson raputas eitavalt pead. „Täna ei ole see päev, mil ma seda sinuga arutada kavatsen, kuid sa võid kindel olla, et ma räägin sellest sinuga õige pea. Mitte ainult sellest, vaid ka palju muust. Pane oma vaim valmis, sest peagi kavatsen ma sinuga vestelda Luna Nuevast, Hector Kellyst ja Rafael de la Torrest ning kui Jumal, olgu ta siis Buddha või Allah või Vahvel, annab, siis ka sellest, mis mitu nädalat tagasi juhtus ja kuidas see meie edasist elu mõjutab.“ Ta muigas. „Ma olen tõele lähemal kui sa arvatagi oskad ning kui see lõpuks minuni jõuab, võid kindel olla, et...“ „Ma ei saa aru, millest sa räägid,“ kostis Kira tuimalt, „ning ma soovitan sul need mõtted peast heita. Selle asemel, et mõelda minevikule, peaksid sa keskenduma olevikule ning hoolitsema oma heaolu eest.“ Nende sõnade järel pööras ta ümber, lahkus pimedast nurgast ning asutas end koolimajast lahkuma, liikudes mööda koridori trepi poole. Jackson jõudis talle paari kiire sammuga järele ning haaras ta õlast, et teda lahkumast takistada.

„Kira,“ sõnas ta ning kui poiss talle kohkunult otsa vaatas, ta naeratas – ehk küll pisut idiootlikult, ent siiski. „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta,“ lausus ta, „ning võimalikult helge tuleviku nimel kavatsen ma uurida välja kõik võimaliku nii enda kui ka Morieni mineviku kohta.“ Kira kulm tõmbles Morieni nime kuuldes ning ta näoilme tundus täiesti kivinevat. „Nagu ma juba ütlesin, ei saa ma aru, millest sa räägid.“ „Sa oled nii igav,“ torises Jackson ning otsustades, et edasine Kiraga vaidlemine ei vääri vaeva, pööras ta poisile selja ja marssis klassi tagasi. Aga ta talle veel näitab! Jackson polnud sugugi nii rumal, kui Kira arvas ning ta ei olnud liialdanud, öeldes, et on tõele lähemal kui Kira arvatagi oskab. Mõistatus tema ees oli lahenemas ning sellest oli puudu veel vaid üks tükk.
Et see ta pagana mälu ka nii aeglaselt taastuma pidi!
„Jack, sa oled alatu!“ vingus Tracy, kui Jackson klassi naases. „Sa pidid mulle ütlema, mis on polükondensatsoon!“ „Ma ei tea mingist polükondensatsioonist midagi,“ haugatas Jackson, „ning mind ei huvita ka. Kuidas oleks, kui sa räägiksid vahelduseks millesti muust, näiteks, ma ei tea, polükondenspiimast?“

Nii-nii hea osa!
Jackson veel näitab! Kõigile!
Kahju, et ta pidi Arra riideid kandma. Ma tõesti loodan, et ta hangib endale varsti uued riided , sest karta on, et see särk mida ta nüüd kandis oli ühe normaalseima sõnumiga.
Oh kui hea tuju mul nüüd on.
See on siis hea kui Vaskuss ja Meremadu surnud on. Mida rohkem seda uhkem!
Ja see on ka väga tore, et selle jutu lõpp veel ei paista

Uut!

Ma tahaks sellest fikki kirjutada. xD

Ma garanteerin, et Jackson jääb siiski oma harilike riietumismallide juurde, sest milleks tekitada juttu kahte Arrat, kui saab hakkama ka ühega? Tegelikult olen ma vaikselt mõelnud, et võiks Arra riietumisstiili veelgi üle võlli keerata Ma ei tea, kas keegi teist on näinud sellist animet nagu Kuroshitsuji II, aga ma peaks mainima, et mulle meeldivad kohutavalt Aloisi lühikesed püksid ja mul on paar ideed...
Aga sa, Espada, võid ju proovida, kui soovid Kasuta julgelt oma fantaasiat

Ma regasin end äsja ära sügissemestri kohustuslikele ainetele (ülikool ruulib!), aga praegusel hetkel on mul võimalus saada kätte ainult 22 ainepunkti 30-st (neetud kattuv tunniplaan ja ei mingit saksa keelt!) Varsti hakkab nalja saama...

New chapter is coming this way
**

36.1

Scotland Streeti ja Whitechapel Alley nurgal liikus sel kellaajal tunduvalt vähem rahvast kui tavaliselt ning Arra oletas, et suure tõenäosusega on see põhjustatud möödunud ööl samas piirkonnas toimunud mõrvast. Arra polnud näinud ainsatki ajalehte, mis poleks mõrvast pasundanud ja mõnes mõttes oli neil ka põhjust. Lõppude lõpuks, kas polnud ka mitte rappija Jack tapnud just prostituute ning veelgi enam, tegutsenud Whitechapeli piirkonnas? Whitechapel. Whitechapel Alley. Polnud vaja olla just geenius, et ennustada häda igale linnas tegutsevale prostituudile, kes oli liiga rumal, et paariks järmiseks ööks mitte peitu minna. Mõnes mõttes ootas Arra järgmist laipa põnevusega ning kuigi ta ei kavatsenud kellelegi hukatust soovida, leidis ta siiski, et rappija Jack Teine võiks tükeldada näiteks ühe neist näitsikutest – kellest vähemalt üks oli surmkindlalt ülesmukitud mees - , kes temast paar meetrit tagapool ühe inetu kollase maja seina vastu nõjatusid ja teda oma pilguga tappa püüdsid. Polnud parata, nad olid lihtsalt kadedad. Tänu politsei pidevale ümbruskonnas sagimisele ei läinud nende äri sugugi nii hästi kui planeeritud ning iga kord, kui mõni auto tänavanurgal peatus ja selle juht nende asemel hoopis Arraga juttu tegi, läks nende hari aina punasemaks. Kolme tunni jooksul, mis Arra tänavanurgal seisnud oli, oli ta saanud pakkumise endaga autosse istuda koguni üheksalt eri mehelt ning ta arvutas, et kui ta kasseeriks neist igaühelt tunni eest sada kuni sada viiskümmend dollarit, saaks ta hea õnne korral kokku piisavalt raha, et mõneks ajaks Ameerikast kaduda ja Euroopasse seiklema minna.

Ta püüdis meenutada, milline Euroopa riik pakkus turistidele kõige soodsamaid puhkusevõimalusi. Lätis olevat head liivarannad, Poolas jällegi head maasikad, kuid praegu oli talv ja vaevalt et tal talvel liivarandade ja maasikatega Ida-Euroopas midagi peale oleks olnud hakata. Itaalia mägedes läks kuuldavasti talvel väga külmaks ja isegi kui Türgis juhtus kusagil soe olema, oli Türgi ääreni moslemeid täis tuubitud ning Arra ei pidanud end just nende südamesõbraks...
Loomulikult ei kavatsenud Arra end tegelikult kellelegi müüma hakata ja Euroopasse reisida ta ka ei kavatsenud. See, et ta hetkel Scotland Streeti ja Whitechapel Alley nurgal seisis, oli ülepeakaela üks õnnetu juhus ning ta kavatses õige pea kellegi selle eest pea võrra lühemaks teha. Nimelt printsi, kes oli lubanud temaga õhtupoolikul sealsamas seksiostjate lemmikpaigas kohtuda. Paraku tundus, et Arra ja printsi jaoks tähendas õhtupoolik hoopiski erinevat aega. Arra oli ilmunud kohale viieks – samal ajal, muide, olid hakanud kogunema ka esimesed prostituudid - , kuid kell kaheksa polnud printsi ikka veel näha ning Arra hakkas juba vaikselt kahtlustama, et äkki oli noormees ta hoopiski ära unustanud.

Miniseelikusse ja karvase kraega nabajakki riietatud umbes kolmekümneaastane naisterahvas, kelle saapaninad olid õudustäratavalt teravad, marssis Arra juurde ja koputas talle õlale. „Kuule, sina,“ ütles ta sugugi mitte rõõmsalt ning Arra pilk peatus hetkeks ta ülekrohitud väsinud näol, enne kui paratamatult naise liiga paljastatud dekolteesse lipsas. Ta ei kujutanud päris hästi ette, kellel sellist naist tarvis läks, kuid eks igaühel oli erinev maitse. Ta pööras end ümber ja heitis naisele küsiva pilgu. „Jah?“ „Ma ei tea, kelleks sa end pead, aga uustulnukatele ei ole sellel tänaval asja,“ oli naine terav. „Tõmba uttu või sa saad kolki.“ Ah et asi oli kohe nii kuri? Huvitav, millega need naised teda õige lüüa kavatsesid, käekotiga? Samas oli aga olemas võimalus, et neil oli kusagil püksis peidus mõni relv – relv selle sõna kõige otsesemas tähenduses – , näiteks pipragaas või elektrišokipüstol ning Arra ei tundnud erilist soovi kummamagi tutvust teha. „Ma kardan, et te olete minu positsiooni valesti hinnanud,“ lausus ta, püüdes võimalikult tõsist nägu teha. „Ma ei ole teie ametikaaslane, vaid detektiiv ning hetkel täidan ma üht eriülesannet. Ma ei tohiks seda küll asjasse mittepuutuvatele isikutele öelda, kuid...“ Kuna oli ilmselge, et flirtimise abil ta nende naiste südameid ei valluta, pidas ta vajalikuks kasutada teist taktikat. „Ma jahin kurjategijat, kes eile õhtul mõrva toime pani ning kavatsen ta nurka suruda.“ Naine puhkes naerma, kuid mitte muretult, vaid hoopis irooniliselt. „Kui sina oled detektiiv, siis olen mina küll nunn,“ sõnas ta. „Ma olen võmmidega piisavalt kokku puutunud ja sina küll mingi võmm ei ole. Nii et, kas kuuled, võta kätte ja hakka astuma...“

Nende kõrval peatus tumesinine toonitud klaasidega Ford ning selle juht rullis akna alla ning pistis oma pea aknast välja. Ja pagana pihta, see ei olnud keegi muu kui prints isiklikult!
„Ma näen, Arra, et kuuldused sinu kohta vastavad tõele,“ ütles ta muiates, kuigi ta nägu tundus olevat tunduvalt tõsisem kui viimasel korral, mil Arra teda nägi. „Naised ei suuda tõepoolest oma käsi sinust eemale hoida.“ Arra turtsatas. „Kas sul midagi paremat pole öelda?“ Ta raputas naise käe enda õlalt maha, marssis auto juurde ning kummardus. „Sa võiksid vähemalt küsida, palju mu tund maksab, sest ma ei tööta tasuta.“ Prints ei kavatsenudki aga sellist küsimust esitada. „Ole hea, istu tagaistmele,“ palus ta. Otsustades, et jõuab noormehega ka hiljem vaielda, haaras Arra ukselingist ning valmistus just ust avama, kui ootamatult hüppasid kahe suure prügikasti tagant välja kaks politseinikku. Pagan, nad olid end tõesti hästi maskeerinud, sest Arra poleks selle pealegi tulnud, et politseinikud end sellises kohas varajata võiksid. Ka kolm prostituuti olid politsei ilmumisest sama üllatunud kui Arra, ent erinevalt temast olid nende refleksid tunduvalt kiiremad ning nad võtsid paigalt ja pistsid jooksu veel enne, kui politseinikud nende poole vaadatagi jõudsid. Üks võmmidest, kes oli pikk nagu latt ja üldsegi mitte õllekõhuga, sammus otsustaval ilmel Arra poole. „Palun astuge autost eemale ja näidake mulle oma dokumenti,“ lausus ta. Teine mees, esimesest pisut lühem ja ka kogukam, sammus teisele poole autot ning koputas printsi aknale. „Palun astuge autost välja.“ Selge, politseinikud olid enda arvates hullult kavalad ja teostasid midagi haarangutaolist, et seksiostjaid ja seksipakkujaid – liiatigi veel alaealisi seksipakkujaid - vahele võtta ning prints ja Arra olid kogemata neile ette jäänud. Mille kuradi pärast oli prints pidanud vajalikuks kohtuda just sellises kohas? Arra avas just suu, et hakata seletama, kui süütu ta tegelikult on, ent prints jõudis temast seletustega ette. Ta astus autost välja ja pöördus politseinike poole toonil, mis oli alandlikust kaugel. Oo ei, see toon oli äärmiselt käskiv.

„Kuidas te julgete mind nii familiaarselt kõnetada, Flurin, Gershwin?“ päris ta ning kui Arra talle otsa vaatas, tundus talle, nagu pilluksid ta silmad sädemeid. „Ma ootan teilt kohest vabandust ning kui seda ei tule, olen ma sunnitud teid kiirkorras karistama. Te olete sekkunud minu tegemistesse ja raisanud mu kallist aega.“ Flurin heitis Arrale kiire pilgu, tõmbus sealjuures näost punaseks ning kummardas printsi ees vabandavalt. „Andestust, sir, me ei teadnud, et see...“ Taaskord vilksas ta pilk Arrale ja poiss hakkas sellest mängust juba üsnagi tüdinema. Talle polnud kunagi meeldinud, kui teda jõllitati. „...olete teie,“ jätkas Gershwin Flurini lauset, kui noorem mees sellega kimpu jäi. „Kui me oleks teadnud, et see olete teie, poleks me teid mingil juhul tülitada julgenud. Ma palun meie mõlema käitumise eest sügavalt vabandust.“ Printsi kulm tõmbles. „Ma loodan siiralt, et teie vabandused on ausad. Olgu, mul ei jää muud üle, kui neid arvestada. Meile kõigile oleks parem, kui te seda ebameeldivat vahejuhtumit kellelegi ei mainiks. Naaske oma tööpostile.“ Mõlemad mehed kummardasid ning taganesid autost võimalikult kaugele. „Jah, sir,“ laususid nad kooris ning tundus, et nad käituvad viimase piirini alandlikult, aga kui Arra nende silmadesse piilus, nägi ta seal puhast viha. Mingil seletamatul põhjusel olid nad sunnitud printsi käskudele alluma, kuid see ei meeldinud neile. Kes need mehed tegelikult olid? Veelgi enam, kes prints tegelikult oli? Kohe kindlasti polnud ta tavaline keskkooliõpilane, sellest oli Arra juba ammu aru saanud.
Prints istus tagasi autosse ja tema eeskuju järgides julges ka Arra viimaks auto tagaistmele potsatada. Kes teab, kaua sellest möödas oli, kui ta viimati autoga sõitis. Tavaliselt liikles ta bussiga.

„Kes sa õieti oled?“ küsia ta, kui prints autole hääled sisse pani. Prints pööras oma pea Arra poole ning naeratas vabandavalt. „Kui rumal minust. Mulle tundub, et ma olen unustanud end tutvustada, kuid õnneks pole selleks kunagi liiga hilja. Minu nimi on Jonathan Dwyer.“ Nii et printsil oli ka mingi inimesele täiesti kõlbulik nimi, millega teda kutsuda sai. Väga hea, nüüd ei pidanud Arra enam mõtlema temast kui printsist – ja printsiks oli ta teda oma mõtetes nimetanud vaid seetõttu, et ta oli pikk, blond, heleda naha ja hallide silmadega nagu üks sinivereline ülik kunagi ning lisaks sellele veel autoriteetne ja galantne – , kuid see ei olnud vastus Arra küsimusele. „Ma ei mõelnud su nime,“ ütles ta. „Ma mõtlesin seda, kes sa OLED. See, kuidas sa ühteaegu nii isa Marcuse kui ka need mehed oma sõna panid kuulama...“ „Ma olen see, kelleks sa mind pead,“ lausus Jonathan rooli keerates, „kuid hetkel OLEN ma kõige kindlamalt näljane. Ma pakun, et me võiksime mõnest restoranist läbi astuda ja midagi hamba alla võtta. Kuidas oleks Emmanuelle Mimieux’ga?“

Arra kavatses protesteerida ja öelda, et tal ei ole nii kalli restorani külastamiseks raha, kuid kuna Jonathan ei olnud tegelikult temalt mingit raha nõudnud, otsustas Arra, et võib seda mängu mängida küll. Tõepoolest, miks ei võinud ta lasta Jonathanil end restorani vedada ja endale välja teha? Ega toit selle pärast halvem ei olnud, et ta seda koos mõne tütarlapsega ei söönud. Kõige olulisem oli Arra jaoks muidugi see, et ta ikka kindlasti Morien-Sebieli kohta käiva legendi kõige mahlakamaid palasid kuuleks, kuid nendest võis rääkida ka söömise vahepeal. Tol hetkel tundis Arra, et kuigi tema hommik oli üsna halvasti alanud – põhjuseks sadakond eri sekeldust üsna soovimatu külalise Jacksoniga – , võib ta õhtu veel peavõiduga lõppeda ja nii otsustas ta noogutada. „Milline suurepärane mõte,“ lausus ta ning naeris vaikselt omaette. Tõepoolest, milline suurepärane mõte.
**
Emmanuelle Mimieux’ restoran oli peen koht, koguni nii peen, et Arra polnud oma elus kunagi varem nii peenes restoranis käinud. Ta sõi vaid harva väljas ja ka siis piirdus ta enamasti vaid kiirtoidukohtadega, mis olid enamasti suvalised putkad, mille ees seisis paar loksuvat pinki ning kus valmistati rasvast tilkuvaid burgereid, mis võisid koosneda niihästi kanamassist kui ka mõne kaduma läinud talumehe kondipurust. Kui olid vaene, polnud võimalik söögiga pirtsutada ja kallid restoranid olid kõigest unelmad. Ja Emmanuelle Mimieux’ kuulus kahtlemata kallite restoranide kategooriasse. Selle interjöörist õhkus omapärast nostalgiat, mis tõi Arrale vägisi meelde vanad prantsuse filmid, mida ta oma lapsepõlves tihti vaadanud oli, näiteks „Molutaja“ ja „Suur jalutuskäik,“ kui neist vaid mõnda nimetada. Restorani seinu kaunistasid kalliilmelised maalid ja tikanditega seinavaibad, valgepöögist raamidega akende ees rippusid punased volangidega kardinad, igal laual põles küünal ja kõlaritest kostis mahedat ja tujutõstvat prantsuse muusikat. Arra küsis endalt, kas doktor Wallenberg, tõbras number üks, võis olla kunagi Everity sellisesse kohta viinud, kuid oletas, et vastus on eitav. Mark Wallenberg oli kõike muud kui džentelmen ning Arra lootis siiralt, et selleks ajaks, kui ta koju jõuab, on viimane oma kondid kokku pakkinud ja kadunud. Kah asi, et tema naine ootamatult komandeeringusse oli sõitnud ja nende lapsed – oli neid siis kaks või kolm – oma õe hoolde usaldanud, see ei andnud mehele mingit õigust oma kohalolekuga Arra korteris õhku rikkuda! Arra otsustas, et kui mees tema silma alt kadunud pole, ässitab ta Jacksoni talle kallale ja laseb tal teda veidi tampida. Tundus küll julm südamekirurgi läbi kloppida, kuid mis siis. Õige küll, Jackson...

Jonathan uuris tõsisel ilmel menüüd ning olles viimaks sellega lõpule jõudnud, vaatas ta Arrale küsivalt otsa. „Kas sa oled juba oma otsuse teinud?“ Arra raputas pead ja suunas oma pilgu taas menüüle, kuigi ausalt öeldes ei tahtnud selle lugemine tal kuidagi õnnestuda. Esiteks püüdis tema pilku menüüst palju rohkem hoopis restorani sisekujunud ja teiseks...
Teiseks leidus terve kari inimesi, kes teda jõllitasid, nagu oleks ta tulnukas. Pagana pihta, no mida nad õige vahtisid? Jah, tõepoolest, enamik restoranikülastajatest oli riietatud pidulikesse õhtukleidesse, frakkidesse, smokingutesse ja kurat teab millesse, samas kui Arra kandis pika säärega nöörsaapaid, lihtsalt kuritegelikult kitsaid latekspükse, musta toppi, mis tema tätoveeringud paljastas ja musta karvast salli. Iga tema riideese andis märku sellest, et ta ei sobi sinna ja tõtt-öelda ei sobinudki, kuid sellest hoolimata ei andnud see teistele põhjust teda nii häbematult jõllitada. Kellegi teise pidevalt põrnitsemine oli matslik käitumine.
Nende juurde marssis kelner, heitis Arrale ühe põlgliku pilgu ning otsustades, et ta ei vääri vaeva, pöördus Jonathani poole. „Tere õhtust. Kas te olete valmis oma tellimuse esitama?“ Jonathan noogutas. „Jah. Ma võtaksin ühe veiseliharaguu magushapus kastmes, ühe portsu juustusalatit, ühe portsu paneeritud lõhet riisiga, seaprae rohelise salatiga, magustoiduks beseeüllatuse ja juua kannu jasmiiniteed.“ Arra kortsutas kulmu. „Kas sa paksuks ei karda minna?“ päris ta otsekoheselt. Tundus ebanormaalne, et keegi, kes oli nii kõhn nagu Jonathan, võis kavatseda nii palju süüa ja mis veelgi kummalisem, Jonathan ei tundunud isegi mitte näljane olevat. Arra küsimuse peale ta vaid naeratas, kuigi mitte eriti rõõmsalt. „Ära minu kehakaalu pärast muretse. Ja mida sina süüa soovid?“

„Ee...ma võtaksin...ma ei tea...grillitud lambaribi kodujuustuga ja ühe...klaasi...mineraalvett?“ „Ja magustoiduks?“ päris Jonathan. Arra kehitas õlgu. „Ma ei tea. Äkki sama, mis sina.“ Jonathan kiikas kelneri poole. „Kas saite kõik kirja?“ Kelner kinkis Arrale veel ühe põlgliku pilgu – inimsõbralikkus polnud ilmselgelt tema rida - , vaadates sealjuures pisut viltu ka Jonathanile – küllap oletas ta oma pähklisuuruse ajuga, et Jonathan on mingi rendipoisi tänavalt üles korjanud – ja lahkus seejärel. „Varuge kannatust,“ lausus ta minnes. „Teie tellimuse täitmine võib võtta aega.“ Jonathan ringutas. „Imeline. Seni, kuni me ootame, on meil suurepärane võimalus rääkida. Ma loodan, Arra, et sa oled varsti valmis oma küsimusi esitama. Kui mitte, siis annan ma sulle veel veidi aega.“
Küsimus, mida Arra esimesena küsida tahtis, oli ta keele peal. See küsimus oli teda vaevanud juba möödunud laupäevast saadik ja ta teadis, et vaid Jonathan suudab sellele vastata. Alguses, mil ta oli kuulnud isa Marcust nimetavat teda nimega isik number 34, oli ta püüdnud oma uudishimu vägisi alla suruda, kuid päevad olid möödunud ja uudishimu Arra rinnas kraapis teda järelejätmatult. Ta pidi teada saama, mida see tähendab ning vaid Jonathan võis sellele küsimusele vastata, mistõttu ei tohtinud Arra midagi untsu keerata. Ta otsustas, et uurib kõigepealt välja kõik, mida isa Marcus talle Sebiel en Mori kohta rääkimata jättis ning siirdub alles siis teda ennast puudutavate küsimuste juurde. Mitte et ta poleks pidanud vajalikuks küsida kõigepealt mõnda asja hoopis Jonathani kohta, kuid esialgu võisid need küsimused siiski oodata, vähemalt seni, kuni Arra on temast võimalikult palju vajalikku informatsiooni välja pumbanud.

„Pane tähele, mis ma sulle ütlen,“ lausus ta. „Ma ei tea, kes sa oled ja ma ei kavatse sind ka praegu selles osas torkima hakata, kuid sa võid arvestada sellega, et ma tahan pärast ka sinu kohta mõningaid asju teada.“ „Kas ma ei öelnud sulle juba, et minu nimi on Jonathan Dwyer?“ uuris Jonathan liigagi süütult ning Arral tekkis vastupandamatu tahtmine uriseda. „Minu poolest olgu su nimi kasvõi Donovan Fire, kuid mitte ükski inimene ei ole pelgalt nimi ja sina kohe kindlasti mitte. Aga olgu sellega kuidas on, ma juba ütlesin, et ei kavatse sind praegu selles osas torkima hakata. Praegu tahan ma, et sa räägiksid mulle...“ Tema küsimuse katkestas kelner, kes saabus tema mineraalveega ja hetke pärast ilmus lauale ka Jonathani tellitud kann jasmiiniteed. Arra rüüpas oma klaasist lonksu ja jätkas: „...Sebiel en Mori kohta käiva legendi sellest osast, mille isa Marcus mulle rääkimata jättis.“