KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]

Ma loodan, et Jonthan ajab Jumalavallatu kõigepealt kõvasti närvi ja räägib talle siis kõik ilusti jära
Kas Jumalavallatu pluusi peale ei olnud seekord tõeati mitte midagi kirjutatud? Sellest on tõesti kahju.
Emmanuelle Mimieux’ külastajatel oleks siis olnud vähemalt mida vaadata peale enda sitside ja satside. Arra tõesti ei tohitks neid vahtimises süüditada ega siis iga päev ei saa midagi nii 'jumalavallatut' näha
Kas Jackson ilmub varsti välja? Loodan küll. Oleks ka tore kui ta saaks teade legendi Siebel en Morist, sest siis teaks ta ju peaaegu kogu tõde!


UUT!

UUT!

EDASI EDASI EDASI EDASI. xD Mulle täiega meeldib. Nii kahju, et ma nüüd järjepeal olen.

Aah, jah. Igatahes. Armas jutt on. xD Arra hakkab mulle järjest rohkem meeldima. Kõik on nii nunnud. xD Igatahes. Ma tahaks, et nad kallistaksid üksteist. XD :D:D:D:D

Mm, siis, jah, põnev on. Mulle meeldis vampiiriosa. Sinu kirjeldatud vampiir on nagu õige vampiir kunagi. Kuigi ma mõtlesin, et ta on sõbralikum Johnathani vastu... aga mis siis ikka, vahest ta muutub sõbralikumaks.

Mulle ei meeldi isa Marcus. Mulle ei meeldi üldse need tegelased, kes Milleeniumi Madudesse kuuluvad, peale Johnathani muidugi. Paratamatult hakkab tema üheks minu lemmiktegelaseks ka kujunema. Aga Arra on endiselt lahe ka. Ja Kira. Jackson on endiselt minu jaoks tüütu, kuid paratamatult ta sobib sinna juttu ja on Kiraga koos nii armas.

Anyway. Mind ei huvitagi see legend nii väga. XD Pigem on nende omavahelised suhted lahedamad. Kuigi kui ma seda kuulen, siis raudselt ma olen totaalselt pimestatud sinu fantaasiast. Kuid noh, eks näis. Ma nüüd ootan uut osa, palun pane see ruttu üles.

See jutt on mõnus, siin on naljakaid kohti ka.

Peale selle... kui Jackson oleks Arra öösel kõvasti kaissu võtnud, vahest ta siis poles tõmmelnud nii palju? ^^

Karolin: Ei, Arra pluus oli seekord täiesti ilma kirjadeta, kuigi ma kujutan ette, et sinna oleks sobinud hästi näiteks kiri LET THE SIN BEGIN See oleks piisavalt jumalavallatu Jackson tegutseb selles osas pigem kaudselt, kuid see-eest kuuleb Arra tema kohta nii mõndagi huvitavat. Kui ta vaid ka iseenda kohta nii palju teada saaks...

Espada: Grupikalli Pole paha mõte, kuigi ma kardan, et ma ei pruugi leida võimalust selle teostamiseks Ei, Lawrence ei kavatsegi Jonathani vastu sõbralikumaks muutuda, sest tal on üks väga kindel eesmärk ning ta on valmis selle täide viimiseks minema kasvõi üle laipade. Tegelikult on ta seda juba teinud....muhahaa Mul endal Millenniumi Madude suhtes mingit otsest vastumeelsust ei ole, kuigi isa Marcus on neist tõepoolest üks nõmedamaid ja salakavalamaid nägusid, kes suudab vaikselt kõik teised ümber oma sõrme keerata.

Legend Morien-Sebielist mängib jutu edaspidistes osades väga suurt rolli. Nagu ikka, kasutasin ma selle kokku klopsimisel Piiblit (1. Moosese raamat ning Johannese ilmutusraamat) ja Koraani(teine või kolmas suura) [kuigi midagi nii kahtlast vaevalt et Piiblist ja Koraanist leida võib - samas aga kirjeldab Piibel päris kenasti, kuidas Soodomasse ja Gomorrasse saadetud kenad inglid äärepealt pervertide ohvriks oleks langenud... ]Ma loodan, et kedagi ei häiri, kui vabalt ma pühakirju tõlgendan

Here comes the new chapter!
**

36.2

Jonathan valas oma teetassi pooleldi täis ning raputas pead. „Mis puutub legendi Sebiel en Morist, siis kardan ma, et isa Marcus jutustas sulle juba selle kohta kõik. Ma arvan, et sulle pakub huvi hoopis selle legendi algvariant, legend Morien-Sebielist.“ „Sa mainisid Eevat ja midagi sellist, et Morien-Sebiel polnud mitte süütu kannataja, vaid antagonist...“ „Kui palju sa Piibli kohta tead?“ uuris Jonathan. Arra kehitas õlgu. „Ma ütleks, et keskmiselt. Ma olen selle küll korra tervenisti läbi lugenud, kuid loomulikult ei tähenda see seda, et see mul peas oleks.“ „Järelikult tead sa ka lugu pattulangemisest,“ vastas Jonathan ja rüüpas teed. „Kes siis seda ei teaks?“ küsis Arra. „Ma mõtlen, see on ikkagi neetult kuulus lugu. Lucifer sundis Eevat noppima hea ja kurja tundmise puu vilja ja seda sööma, kas pole?“ „Nii Piibel tõepoolest räägib, kuigi ta ei maini selles kirjakohas Luciferi nime. Olgu, Piiblit sa tunned, aga kuidas on Koraaniga? Kas sa oskad mulle öelda, kuidas on Luciferi nimi Koraani järgi?“ Arra heitis talle küsiva pilgu. Millal nad järsku kooli olid hakanud mängima?

„Mingi...Ibelin?“ pakkus ta. Ta oli seda nime küll varem kuulnud, kuid miskipärast ei tahtnud see talle meenuda. „Iblis,“ parandas Jonathan. „Koraani järgi on Luciferi nimi Iblis ja sarnaselt Piiblile peetakse seda inglit kõige kurja aluseks, kuid Morien-Sebieli lugu pakub pisut teistsugust vaatenurka. Kuidas suhtud sa sellesse, kui ma ütlen sulle, et Morien-Sebielist kõneleva araabia legendi järgi ei tõuganud Eevat ja temaga koos Aadamat pattu mitte Iblis, vaid hoopis Morien-Sebiel?“ „No kuule,“ vaidles Arra vastu. „Kõik ju teavad, et pattulangemise põhjustas Lucifer, tähendab Iblis. Ise ütlesid sa ju praegu ka, et sellest räägitakse mitte ainult Piiblis, vaid ka Koraanis!“ „Kas sa oled usklik, poiss?“ küsis Jonathan otsekoheselt. Arra noogutas. „Jah. Tähendab, ma ei käi küll eriti tihti kirikus, kuid põhimõtteliselt olen ma katoliiklane ja...“ „Mina jällegi olen ateist,“ lausus Jonathan, „ja jutustan seda lugu läbi ateisti vaatenurga. Kui sa tahad seda kuulda, soovitan ma ka sinul sellesse võimalikult erapooletult suhtuda, sest hinnangute andmine takistab sind mõistmast. Kas sa saad minust aru?“ Jonathani hääletoon oli korraga tunduvalt karmimaks muutunud ning Arrale tundus, et tal on tõepoolest mõttekam teda kuulda võtta. „Piibel ütleb, et Eeva ja Aadama ajas kiusatusse madu ning teda on kõige sagedamini seostatud Saatanaga, kuigi Piibel ise ei tõmba Saatana ja Luciferi vahele võrdusmärki. Koraan seevastu madu ei maini ja ütleb otse, et Eeva ja Aadama ajas kiusatusse Saatan ehk Iblis. Sealjuures ei tohi aga unustada, et Koraan kirjutati hiljem kui Piibel ja enne kui Muhamedi õpetus araablased ühe usu alla ühendas, oli araabiamaades levinud ka kristlus. Legend Morien-Sebielist on oma olemuselt araabia legend, kuid kuna see sündis veel enne islami tekkimist, peituvad selle juured kristluses ning kuna kristlus algselt Luciferi Saatanaga ei samastanud, ei tee seda ka see legend. Vastupidi, Luciferil ehk Iblisel, nagu teda selles legendis nimetatakse, on kanda hoopis õilsam roll.“

„Olgu, olgu, nii et Iblis oli hea ja Morien-Sebiel paha, aga kuidas on see seotud Eevaga ja kus kuradi kohas on see erootika, mida sa lubasid?“ Arra hakkas juba vaikselt kannatamatuks muutuma. Kogu see tants Piibli, Koraani ja nende nimede ümber ajas teda segadusse.
„Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ühtlasi ka oma mehele, ja tema sõi,“ tsiteeris Jonathan. „Esimene Moosese raamat 3:6. Selle järgi sõi Eeva hea ja kurja tundmise puust ja pakkus selle vilja ka oma mehele, kuid kergesti tekib küsimus, kas selles kirjakohas nimetatud puu oli üldse puu või mitte. Jumal lõi Aadama ja Eeva meheks ja naiseks ning see pidi tähendama ka seda, et nad säilitavad omavahelistes suhetes täieliku truuduse ega lasku lubamatutesse suhetesse kõrgemate vaimuolenditega, kes elasid nende vahetus läheduses. Hea ja kurja puu on puhtuse sümbol ja fakt, et Aadam ja Eeva selle puu vilju nautisid, tähendab seda, et nad minetasid oma puhtuse ja rüvetasid oma ihu. Kas sa oskad arvata, kuidas?“ „Noh, järelikult sebisid nad inglitega,“ vastas Arra pooleldi ükskõikselt. Ausõna, Jonathani vihjed olid liiga ilmsed. „Ma tean küll, et sellised asjad olid moes. Osad inimesed said ju koguni inglitega lapsi ja kui ma nüüd ei eksi, nimetati neid...“

„Morien-Sebiel on ingel, kes võrgutas Eeva ja Aadama ja meelitas neid endaga lihalikku pattu tegema,“ teatas Jonathan, laskmata Arral oma lauset lõpetada ning selle peale oleks Arra lonksu vett, mida ta parajasti rüüpas, peaaegu Jonathani valge särgi rinnaesisele sülitanud. „Nad mõlemad? Aga Aadam oli ju mees!“ „Väidetavalt pole inglitel kindlat sugu,“ selgitas Jonathan, „ja isegi kui nad peaksid tõepoolest meessoost olema, on inimesed, ka mehed, vaevalt et võimelised neile vastu panema. Sa peaksid mäletama, milline saatus pidi langema osaks inglitele, kes läksid...“ „Nii et hea ja kurja tundmise puu vili, mida nad mõlemad sõid, oli tegelikult...“ Arra kirtsutas nina. „...Morien-Sebieli ihu? Nii et nad harrastasid grupiseksi...“ Jonathan kortsutas Arra kommentaari peale kulmu, kuid ei teinud sellest suuremat välja. „Loomulikult sai Jumal sellest patust teada ning tõmbas Morien-Sebieli liistule, sundides teda oma tegu kahetsema, kuid Morien-Sebiel ei kavatsenud vähimatki kahetsust üles näidata. Selle asemel nõudis ta Jumalalt, et ta võtaks Aadamalt veel ühe ribi, kingiks Aadamale uue naise ning annaks Eeva Morien-Sebieli käsutusse, et viimane saaks temast teha taeva kuninganna. Loomulikult oli see hullus ning Morien-Sebieli noorem vend Iblis viskus Jumala ette põlvili, et oma venna karistus enda peale võtta, kuid Jumal oli raevunud ning ei rahuldanud Iblise soovi, vaid otsustas, et Morien-Sebiel tuleb hävitada. Ta laskis Iblisel, Morien-Sebieli lihasel vennal koguda kokku inglite armee ning saatis selle Morien-Sebieli vastu. Samal ajal võitis Morien-Sebiel enda poolele grupi ingleid, keda mütoloogias tuntakse kui langenud ingleid, ning nii läks lahti sõda taevas, mis kestis terveid inimpõlvi. Seda, kes selle kaotasid, sa juba kindasti tead. Iblise juhitud inglite armee lõi Morien-Sebieli väe puruks ning Iblis raius Morien-Sebieli tema enda mõõgaga tükkideks. Selleks, et vältida oma venna surnust tõusmist, otsustas Iblis oma venna tükid igaveseks Eedeni aias kasvava jumalapuu juurte vahele sulgeda, kuid teda takistas üks peainglitest, Miikael, kes oli Morien-Sebielisse armunud ning ei suutnud Iblisele tema tapmise eest andestada. Ta haavas Iblist ning põgenes Morien-Sebieli keha tükkidega, vedades need endaga kaasa manala väravasse. Teel sinna varastas ta Jibrililt tema mõõga...“ „Gabrieli Valgusmõõk,“ pomises Arra. „...ning Raafaelilt tema hingeraamatu...“

Järgmisel hetkel saabus kelner toiduga ning otsekui võluväel oli laud kõigest hetkega äärest ääreni toitu täis. Arra pani tahtmatult tähele, et mis puutus söömisesse, siis oli Jonathan üllatavalt kärme. Sel ajal, kui Arra oma kätt alles kahvli poole sirutas, oli Jonathan juba entusiastlikult raguu kallale asunud ja hävitas seda oodatust suurema kiirusega. Tõepoolest, nii pika ja kõhna inimese kohta sõi ta kahtlemata liiga palju ja liiga kiiresti, kuid Arral ei olnud aega selle põhjuste üle juurdlemise peale oma aega raisata. Ta lõikas oma taldrikul oleva lambaribi küljest ühe tüki ja pistis selle suhu. „Nied Michaeel onšiiš ueks nerune varaš?“ päris ta täis suuga. „Maarvašin, ed da on uekš koeige olulišematešt piaenglitešt?“ Jonathan vaatas talle kulmukortsutuse saatel otsa. „Kui sa ilmtingimata täis suuga pead rääkima, siis palun tee seda nii, et ma sinu kõnest aru saaksin. „No vabandust,“ pomises Arra. Oli Jonathan alles snoob! „Igatahes, et siis...Miikael pani teistelt inglitelt veidi tavaari pihta ja mis edasi sai?“ Jonathan pistis suutäie põske, mälus seda hetke mõtlikult ja lausus: „Kui ma nüüd ei eksi, avas ta manala värava ja viskas Morien-Sebieli mõlemad tükid alla maa peale, olles enne seda rakendanud nende peal keelatud muundamistehnikat, mis elu nendele sisse tagasi puhus. Kui Morien-Sebiel kahes tükis maale langes, oli ta küll elus, kuid tal polnud kindlat vormi ning samuti ei suutnud ta oma kehapooli ühendada ega oma harilikku kuju tagasi võtta. Ma kujutan ette, et see võis olla hullem kui surm, millest ta tagasi toodi. Nii rändas Morien-Sebiel maa peal vähemalt tuhat aastat, enne kui ilmus välja mees, keda tuntakse kui Jeesus Kristust. Mis sa arvad, kas Jeesus oli tavaline inimene?“ „Noh, ta oli Jumala poeg...“ pomises Arra, kuigi tal oli tunne, et kohe teatab Jonathan talle, et ta eksib.

Olles raguuga üks-null teinud, tõstis Jonathan endale ette salatikausi ning Arra oli sunnitud tunnistama, et kui tegemist oleks olnud söömisvõistlusega, oleks ta juba esimeses raundis välja kukkunud. „Kindlasti oled sa kuulnud, et Jeesusel on veel üks eriline nimi,“ sõnas Jonathan ja jäi seekord Arra vastust ootama. Kui Arra ei vastanud, otsustas ta vastata tema eest. „See nimi on Miikael.“ „MIDA?“ Arra oleks peaaegu oma klaasi ümber ajanud. Tavaliselt polnud ta pooltki nii kohmakas, aga küllap oli tal täna midagi viga. Ilmselt oli see põhjustatud vähesest magamisest või kurat teab millest. „See on üldtuntud fakt, mida on mainitud isegi Johannese ilmutusraamatus ning...“ Arra näoilmet nähes otustas ta seda lauset mitte lõpetada. „Mulle tundub, et sul hakkab vaikselt...kuidas seda nüüd slängis öeldaksegi...atra ette viskama.“ „Koppa, mitte atra,“ parandas Arra, „aga sa eksid. Mul ei hakka veel midagi ette viskama, ma tahaksin lihtsalt, et sa kogu selle tobeda taustainfo, mida ma ise ka kodus ma ei tea, Piiblist uurida saan, kõrvale jätaksid ja räägiksid asjadest nii, nagu legend neid käsitleb. Alrighty-desu?“ Jonathan pistis kahvlitäie salatit suhu ning Arra märkas, et ka tema salatikauss oli juba märkamatult pooltühjaks muutunud. Neetud, ja Arra oli oma lambaribi söömist vaevu alustanud! Hea seegi, et see oli lamba, mitte Aadama ribi, hahahahaa...

„Kuidas soovid,“ vastas Jonathan viimaks ja rüüpas teed. „Legend Sebiel en Morist väidab, et Sebiel en Mori hinge tükid suunati ümbersünniahelasse, Morien-Sebieli legendi järgi tehti seda aga hoopis Miikaeli hingega. Karistuseks selle eest, et ta oli teistelt inglitelt varastanud ning sõja algataja Morien-Sebieli ellu tagasi toonud ja põgenema aidanud, rebis Jumal ise Miikaeli hinge välja ning sundis teda lugematutel kordadel inimkehasse sündima. Sealjuures mäletas Miikael alati oma taevast päritolu ning samamoodi oli ka tema viimase inkarnatsiooniga, kes sündis, kui ma ajalooperioodides ei eksi, esimesel Issanda aastal ja kes sai tuntuks kui...“ „Jajah, Jeesus Kristus,“ vastas Arra. „Nii et Jeesus Kristus oli tegelikult ingel ja sugugi mitte parim ingel? Pole siis mingi ime, et ta selle Maarja Magdaleenaga lapse sai...“ „Kui Miikael Jeesusena oli inkarneerunud, tundis ta, et ei suuda enam edasi minna ning valmistus lunastuseks, kuid ta ei kavatsenud lunastada mitte inimkonda, vaid hoopis iseennast. Katoliikluse koha pealt tähendab see seda, et inimkond on endiselt lunastamata, aga mis sellest ikka rääkida. Miikael hakkas tegema tunnustähti ning tema inglivõimed olid piisavad, et tervendada nii leeprahaigeid kui äratada ellu surnud, kuid oli üks ülesanne, millega ta ise toime ei tulnud.“ „See oli äkki vee peal kõndimine?“ pakkus Arra,teadmata täpselt isegi, mis teda järsku sellele mõttele sundis tulema.

Jonathan noogutas – õieti oli ta seda sel õhtul juba nii palju teinud, et teda võis peaaegu võrrelda noogutava peaga koeraga. „Kuna Miikael ei saanud inimkehas kõiki oma võimeid kasutada, osutus vee peal kõndimine tema jaoks takistuseks. Just siis, kui ta hakkas lootust kaotama, ilmus tema juurde aga Morien-Sebiel. On raske öelda, kui kaua aega oli möödas taevas toimunud sõjast, kuid Morien-Sebieli teadvus oli lahknenud kaheks eraldi funktsioneerivaks osaks. Nimetagem neid Morieniks ja Sebieliks. Nii Morien kui ka Sebiel olid maa peal vegeteerimisest kurnatud ning nad palusid Miikaelilt teenet. Nad lubasid talle oma võimeid laenata, tingimusel, et kui Miikael taevasse naaseb, kostab ta Jumalale nende eest paar head sõna, ning Miikael võttis nende ettepaneku vastu. Nii usaldasid Morien ja Sebiel kõik oma võimed Miikaeli kätte ja viimane kõndiski vee peal. See oli üks Jeesuse suurimatest imetegudest ja seda, kuidas asjad pärast seda edasi läksid, ma rääkima ei hakka, sest nagu sa ütlesid, ei taha sa mingit tobedat taustainfot kuulda. Kui Jeesus süütuna ristil surma mõisteti ja ta selle karistuse vapralt vastu võttis, sai ühtlasi ka talle jumala poolt määratud karistus otsa ja lõpuks pääses ta reinkarnatsioonitsüklist. Tema hing ei sündinud enam ümber, vaid rändas veel veidi aega maa peal ja suundus siis taevasse, kus ta oma lubaduse täitis ning Jumalale Morieni ja Sebieli eest kostis. Legend ütleb selle kohta, et seejärel laskus Jumal ise taevast ja küsis Morienilt ja Sebielilt, kuidas nad edasi tahavad elada. Morien soovis täielikult oma ingellikust olemusest loobuda. Ta oli vargsi inimeste kõrval elades neid armastama hakanud ning soovis inkarneeruda inimestena nagu Miikaelgi seda teinud oli, kuid ilma mälestuseta oma endisest elust. Ka Sebiel oli hakanud inimeste vastu lugupidamist tundma ja nende enda huvides ära kasutamise asemel oli tärganud temas soov neid aidata. Ta soovis samuti inimkehas elada, kuid erinevalt Morienist ei kavatsenud ta unustada, et on kunagi ingel olnud. Seepeale sõlmis Jumal nende mõlemaga lepingu. Ta muutis Sebieli mälestusi, kustutades tema mälestused sõja alustamise kohta, ning andis talle loa asuda nende surevate inimeste kehadesse, kelle tund polnud veel tulnud. Morieni mälestused pani ta luku taha, kuid olles otsustanud, et Viimasel Kohtupäeval peavad mõlemad tema ees seisma, andis ta Morienile märgi, mis ilmub iga tema hinge kandva inimese kehale. Märk, mille nimi on Kami no Itte, Jumala käsi...“

„Kammi noid?“ pistis Arra vahele – jah, ta suu oli jälle täis. „Šee kuell miengi mjark ei ole, šee on oopis „Hikarunogo“ animjes ueks...“ „Legendi järgi on pole Kami no Itte aga mitte ainult märk, mille omanikul Jumal erilise hoolega silma peal hoiab, vaid ka märk Sebielile. Väidetavalt toimib just Kami no Itte Morieni mälestusi vaka all hoidva lukuna ning kui Morien kohtub Sebieliga, tekib reaktsioon, mille käigus märk aeglaselt kaob ning hiljemalt neljakümne kaheksa päeva möödudes meenub Morienile nii tema elu inglina kui ka kõik tema eelmised elud inimesena. Kuna algselt oli Morien-Sebiel halb ingel, on olemas reaalne oht, et ärkamise läbi teinuna pöördub Morien tagasi oma algse loomuse juurde ning selleks vajab ta Sebieli abi. Legendis ei ole kirjas, kuidas Jumal Sebieli mälestusi muutis, kuid ei saa välistada võimalust, et Sebiel peab Morieni enda olulisimaks liitlaseks ja on valmis teda kõiges abistama. Kui Morien ja Sebiel peaksid taasühinema, põhjustab see taevas uue sõja, mille käigus Jumal põrmu tallatakse ja tuleb võimule tervikuks saanud Morien-Sebieli poolt langenud inglitest moodustatud valitsus, mis kas Universumis uue korra kehtestab või selle sootuks hävitab. Teisisõnu leiab aset see, mida Piiblis tuntakse armageddoni nime all.“
Arra ei märganudki, et oli šokeerituna oma klaasi kummuli keeranud, nii et sellest välja valguv vesi terve laua üle ujutas. Pahura ilmega kelner, seesama, kes enne Arrat ja Jonathani teenindanud oli, tormas kohale ja pühkis laua lapiga kuivaks.

Arra neelatas. Kui Jackon oli tõepoolest, kuidas Jonathan seda nüüd öelnud oligi...Morieni inkarnatsioon...ja Kira Yukari, see Jacksoni arvates tüütu tõbras, kes kõigile kole palju huvi pakkus, oli Sebiel...oi. Oi oi. Oi oi oi.
Mine sa tea, äkki oligi viimnepäev kätte jõudmas või kui mitte päris viimnepäev, siis vähemalt Morieni ärkamise päev. Jackson oli novembri lõpus mälu kaotanud ning kui Arra õigesti mäletas, oli viimane tema mälus õigesti paigas olnud kuupäev üheksas november, mille õhtul oli ta kohtunud Kiraga. Kui Kira oli Sebiel, tähendas see seda, et reaktsioon, mida Jonathan maininud oli, oli juba toimumas ning Jacksoni kehal olev lukk oli oma haaret lõdvendamas...
Arra juhtmed läksid iga sekundiga rohkem krussi ja ta kõrvadest oleks hakanud peaaegu suitsu kerkima. Ühest sai ta siiski aru: asi polnud just roosiline. „Kas Morien-Sebieli pole võimalik tappa?“ päris ta ärevalt. Jonathan, kes vahepeal lõhe kallale oli asunud, noogutas. „Legendi järgi suudab seda ainult Iblis, kuid loomulikult on legendi sellest poolest mitmeid eri variatsioone. Võimalik, et Morien-Sebieli tapmiseks ei pea isiklikult Iblis olema, vaid piisab ka sellest, kui tema jõudu ära kasutada ning väidetavalt on Iblis juba aastatuhandeid osa oma energiat oma mõõga sisse suunanud. Ma oletan, et sa oleksid tunduvalt rõõmsam, kui ma ütleksin sulle, et Iblise mõõga nimi on Saatuse Oda, seesama, millega tapeti Jeesus Kristus, kuid inimesed on andnud sellele hoopis teise nime. Iblise mõõga nimi on Egilbert ning muinassaksa keeles tähendab see „säravat mõõka.“ Ainult selle mõõgaga on võimalik Morien-Sebiel, kui ta kunagi taas ellu peaks tõusma, lõplikult hävitada.“ Jonathan kummardus, kaevas kotist välja oma NetBooki, tõstis selle endale sülle ja tegi paar kiiret klõpsu. Seejärel ulatas ta selle üle laua Arrale. „Läbi ajaloo on Egilberti kujutatud ainult vähestel maalidel, kuid üks tuntumaid pilte, kus Egilberdi kirjeldusele vastavat mõõka näha võib, on Bernt Notke „Surmatants.“ Ma olen seda maali ka oma silmaga näinud. Seda hoitakse praegu Tallinnas asuvas Niguliste kirikus...“

„Tallinn? Kas see asub Venemaal?“ küsis Arra veidi juhmilt. Jonathan otsustas, et ei pea nii rumalale küsimusele vastama. „Ei, oota, kui ma ei eksi, oli see mingi maha jäetud linn Kiievi oblastis Ukrainas...“ „Ma kardan, et sa ajad Tallinna Tšernobõliga segamini,“ täpsustas Jonathan, suutmata Arra rumalust kauem taluda. „Mis su geograafiahinne on?“ Arra kortsutas kulmu. „C,“ vastas ta. „Mis siis?“ „Järelikult on õpetaja sind üle hinnanud, sest isegi inimene, kelle geograafiahinne on C, teab, et Tallinn on Eesti pealinn ning asub seega Euroopas, mitte Venemaal ega Ukrainas.“ „Kuule, mõtle selle peale, et Euroopa on pagana suur!“ püüdis Arra end õigustada. „Kust peaksin mina teadma, mis kõik seal asub! Mul on endale osariikide pähe tuupimisegagi probleeme!“ Jonathan ohkas. „Kui mul oleks rohkem vaba aega, pakuksin ma sulle meeleldi eratunde, sest arvestades sinu praegust taset, jääb mulle mulje, et sul puuduvad eeldused isegi põhikooli lõpetada...“ „Selle asemel, et teha vihjeid minu harimatuse kohta, võiksid sa parem jätkata oma juttu sellest kohast, kus sa pooleli jäid,“ sõnas Arra pahuralt. „Hea küll, Egilhardi...“ „Egilberti,“ parandas Jonathan. „Egilberti on kujutatud ainult vähestel maalidel ja ühte nendest oled sa oma silmaga näinud. Ja edasi? Mida ma selle teadmisega peale hakkan? Selle asemel, et rääkida mulle Egilberti kujutavast maalist, võiksid sa mulle hoopis öelda, kus Egilbert ise on!“ Jonathan puhkes naerma, nagu oleks keegi talle äsja naerugaasi näkku lasknud. „Palun ära ole nii naiivne. Mitte ükski inimene ei tea, kus Egilbert on. Nagu ma juba mainisin, kuulub Egilbert Luciferile ning ma kahtlen sügavalt, et tal peaks olema tahtmist seda mõne inimese käes näha. Väidetakse küll, et Lucifer on valmis vajaduse korral usaldama oma mõõga selle kätte, keda peab vääriliseks, kuid Egilbert, nagu ka Gabrieli Valgusmõõk, on valmistatud taevaterasest ning ükski surelik ei saa seda end vigastamata puudutada.“

Taevateras? Vaistlikult surus Arra käe oma kaelale ning vedas oma nimetissõrmega üle oma kaela ilu rikkuva punase joone. Juba mitu nädalat oli ta oodanud, et see inetu punane triip heledamaks muutuks ja kaoks, kuid kui Jonathan rääkis tõtt, oli selle triibu tekitanud kokkupuude taevaterasega ning Arra ei pidanud küsimagi, aimamaks, et tõenäoliselt jääb see triip ta kaelale veel pikaks ajaks, kui mitte igaveseks. Ah, mis seal ikka, kui väga vaja, võib ta selle üle tätoveerida, kattes selle mõne kena ornamendiga. „Kui taevateras surelikele nii ohtlik on, siis kas see tähendab, et seda saavad käsitseda ainult inglid?“ päris ta. Jonathan tundus korraks mõtteisse libisevat. „Ma ütleksin, et jah, kuid inglid, nii nagu meie neid tunneme, pole ainsad taevased vaimuolendid. Võimalik, et lisaks inglitele – ma ei hakka neid klassidesse jagama, see ajaks su ainult segadusse – on selle käsitsemise võime jäänud alles nii langenud inglitele kui ka Grigoridele ning pärandunud edasi Nephilimidele...“ „Nephilimid?“ Arra pistis suhu ühe ampsu ribi ning jäi Jonathani vastust ootama. „Nephilimid on inglite ja surelike järeltulijad,“ selgitas Jonathan. „Kuigi enamasti seostatakse neid eelkõige Grigoridega, võib minu arvates Nephilimidena käsitleda siiski kõik inglite ja surelike järeltulijaid, ükskõik kui palju nende soontes ka inglite verd ei voolaks. Nephilim on niihästi see, kelle otsene üks vanematest on ingel kui ka see, kelle üks vanematest on poolingel või sündinud suhtest...“ „Seega suudab Morien-Sebieli tappa ja selleks Iblise mõõka rakendada vaid ingel või keegi, kes on vere kaudu inglitega seotud.“ Arra pidi endale peaaegu toidu kurku tõmbama – samaaegselt mälumine, kõnelemine ja hingamine ei olnud just tema tugevamad küljed. „Inimesed seda teha ei suuda.“ Jonathan noogutas. „Inimesed seda teha ei suuda.“ Tühjaks söödud lõhetaldriku kõrvale lükanud, torkas ta oma kahvli ja noa aurava seaprae sisse ning Arra tundis kerget iiveldust, millel polnud mingit pistmist äsja möödunud lämbumisohuga. Kui palju toitu Jonathanile õige korraga sisse mahtus?

Otsustades paariks minutiks vestluse kõrvale jätta, püüdis Arra mitte jälgida, kuidas Jonathan endale toitu sisse topib ja tegi selle asemel hoopis oma lambaribile otsa peale, loputades selle alla oma viimase mineraalveega ja asudes seejärel beseeüllatusega maiustama. Ta oli sunnitud tunnistama, et üllatus oli see tõesti, sest kunagi varem polnud ta söönud beseed, mis maitses nii vähe nagu besee ja nii palju nagu parfee.
Parajasti sel hetkel, kui Arra kolmanda lusikatäie beseeüllatust endale suhu libistas, otsustas Jonathan taas jutujärje üle võtta. „Ma pean tunnistama, et mul on olnud sinuga väga meeldiv vestelda, kuid ma tahaksin sulle meenutada, et kuigi me oleme püüdnud vaadelda kõike, millest me rääkisime kui reaalsust, pole ükski neist lugudest kübetki tõesem kui vendade Grimmide muinasjutt Lumivalgekesest.“ Taas leidis Arra nimetissõrm tee ta kaelale, millele Gabrieli Valgusmõõk oma hävimatu jälje oli jätnud. „Mõnikord võib muinasjuttudes tõetera peituda ja see ilmutab end alati kõige ootamatumal hetkel,“ lausus ta. „Vaata ette, Jonathan. Ühel hetkel võid sa avastada, et oled sattunud maailma kõige kõhedustekitavamasse muinasjuttu ja sinu vastaseks pole mitte kuri võõrasema, vaid hoopis...“ Arra telefon pistis valjusti huugama ning pisut pahuralt võttis Arra selle vastu. „Mida?“

„Arra, ma keerasin suure jama kokku!“ Jackson karjus torusse nii kõvasti, et Arra oli sunnitud telefoni oma kõrvast kaugemale tõstma, et mitte kurdiks jääda. „Millega sa siis õige hakkama said?“ Arra lootis, et selleks ajaks, kui ta koju jõuab, on ta korter veel alles ning et Jackson ei olegi töötava rösteri juhet seinakontakti unustanud ning Everity lemmikkardinaid põlema pannud. Mitte et see võimalus eriti tõenäoline oleks olnud, kuna Arra kahtlustas, et rikas poiss nagu Jackson oli, ei olnud tal õrna aimugi, kuidas üks odav plastmassist seinakontakt välja näeb. Küllap olid Jacksoni kodus seinakontaktid kullast ning juhtmeid ühendasid pistikusse teenijad. „Ma pillasin telekapuldi maha ja selle patareid kukkusid välja!“ Arra oigas valjusti ja lajatas endale käega otsaette. „Issand jumal, Jackson! Pane need siis tagasi!“ „Ma ei saa! Üks patarei kadus ära ja...“ „Võta siis köögikapist uus patarei!“ „Millisest köögikapist?“ tahtis Jackson teada. „Rohelisest.“ „Aga need on kõik rohelised!“ Arra haaras lusika, millega ta äsja beseeülatust söönud oli ning pigistas seda nii tugevasti, et lusikas paindus kiiresti kõveraks, nagu oleks Arra selle peal PK’d kasutanud. „Ei, Jackson,“ krigistas ta hambaid. „Need ei ole kõik rohelised. Mu köögis on ainult üks roheline kapp.“ „Üks tumeroheline jah, aga lisaks sellele on sul veel kaks helerohelist kappi...“ „Need kapid ei ole helerohelised, vaid kollased, sa värvipime idioot!“ hüüdis Arra vihaselt ja viskas lusika käest. „Ma ei suuda uskuda, et sa segasid mu kohtumist ainult selleks, et minuga patareidest ja köögikappidest rääkida!“ Jacksoni hääles kõlas üllatus. „Kohtamist? Kas sul on kohtamine?“ „Kohtumine, mitte kohtamine!“ täpsustas Arra ja vajutas kõne kinni. Tore küll, lisaks sellele, et Jackson oli värvipime, puudusid tal ka algteadmised tähestiku kohta.

„Ma hakkan minema,“ turtsatas ta pahaselt ja lükkas kausi, milles veel paar ampsu beseeüllatust sees oli, kõrvale. „Mu hea tuju suutis kuidagi minema lennata.“ Jonathan kortsutas kulmu. „Oo, kas sa olid heas tujus?“ „Ära arvagi, et ma sinuga lõpetanud olen!“ Arra tõusis püsti ja lükkas tooli laua alla. „Me kohtume varsti uuesti ning sa räägid mulle esimesel võimalusel sellest, mida tähendab, et ma olen isik number 34.“ Jonathani pilgus peegeldus üllatus. „Su kõrvad on tunduvalt teravamad kui sa neil välja lased paista, kas pole, Arra? Hästi, ma luban, et olen nõus sinuga uuesti rääkima, kuid ma kardan, et minu tihedas graafikus pole enne järgmist aastat ühtegi vaba aega.“ Ta pistis käe oma jaki rinnataskusse, tõmbas sellest välja kaks helesinist paberilipikut ning ulatas Arrale, kes need skeptiliselt vastu võttis. „Mis need on?“ küsis ta kahtlustavalt. „Kutsed Stonybrooki erakooli ja Stonewalli gümnaasiumi ühisele jõuluballile,“ vastas Jonathan. „Kui sa soovid minuga rääkida, avaneb sul selleks esimene võimalus alles jõuluballil.“ Arra käkerdas kutsed kokku ja pistis taskusse. „Tänud, mees, aga ballid pole eriti minu teema. Ja pealegi, milleks kaks kutset?“ „Üks on sulle ja teine sinu kaaslasele. Loomulikult võid sa soovi korral ka üksi tulla.“ „Jajah, juhul, kui ma üldse tulen,“ meenutas Arra Jonathanile. „Ma juba ütlesin sulle, et ballid pole eriti minu teema. Aitäh toidu eest ja head aega.“ Tooliserva pealt oma jaki krabanud ja selle endale selga tõmmanud, lahkus Arra restoranist, püüdes nuputada välja kõige paremat meetodit Jacksoni karistamiseks ning otsustas, et sunnib Jacksonit kadunud patareid üles otsima ja ära sööma.

HAHAHAHAHHAHAHAHAHAHAHAHHAHAHAHAHAHAHAAHAAA, kuidas ma selle patarei kohapeal naersin. XD Reaalselt nagu, kuidas saab keegi nii rumal olla? Kas ta kukkus end kuidagi ogaraks? Anyway, ma ootasin seda osa nii kaua ja see oli hea, põnev ka. Kuigi ikkagi. Näh. Ma tahan, et sellel lool oleks ilus lõpp nagu Vendade Grimmide muinasjutul, kus Arra, Jackson, Kira ja Johnathan elavad õnnelikult ja kui surm neid lahutanud ei ole, siis veel praegugi.

Sest KAMMOOOON, ütleks, et nad on ühed mu lemmiktegelased üldse. Reaalselt. Jah. Superäge ma mainiks veel kord. Ikkagi sobiksid omavahel nüüd juba Arra ja Johnathan. :D:D:D:D

Su fantaasia ikka hämmastab mind igatahes. Kuidas suudab keegi mõelda sellise suurepärase loo välja.......... ma ei mõista noo.

Igatahes, üks asi veel. Kira võiks Johnathanile normaalset söömist õpetada!! Ja siis Johnathan oleks õnnelik ja Kira ütleks talle, et oi sa oled nii tubli poiss las ma teen sulle kalli ja...

No ja üleüldse, nad võiksid kõik kolida Johnathani juurde, kui ta isa ära kaob. Ja siis elada seal rõõmsasti koos, Kira teeb süüa, Arra võib oma asjadega tegeleda, Johnathan õpetab neile igast värki ja siis Marcus kaob ära ja Jackson võib ka natuke targemaks saada ja siis nad kujundavad endale tubasid ja peavad vahel pidžaamapidusid...... või noh, jah. Grupikallid. ^^ *kahtlanekulmukergitavsmail*

HEA OSA OLI IKKAGI, kirjavigu ka polnud ühtki. Varasemalt mõned üksikud on olnud. Ma ikkagi peaks fanfictionit kirjutama kunagi. Sellest söömisest vat...

Igatahes jah, kuna ma enam midagi asjalikku kosta ei oska, parem lõpetan. Ma olen haige ka - ära tee välja, kui midagi on üleliia veider.

*läheb naerust lõhki*

See on ilgelt hea osa!!!!

ÜLIÜLIÜLIÜLISUPERÄGEGENIAALNEVAIMUSTAVSUUREPÄRANE OSA
hhahahahahahahahahahahahahaha
Nad kohtuvad ballil! Palun tee, et see oleks nii!
Jackson, ma armastan sind! Milline suurepärane ajastus, milline suurepärane põhjus! Telekapuldil kukkusid patareid ära! HAHAHAHA

Mida selles osask kõike ei olnud! Räägiks nüüd Arra sellest kõigile teistele neliku liikmetele ja siis tuleks ka Jackson lagedale oma Geniaalsete nägemustega. Ja siis-siis...siiiis ma kahjuks ei tea mis siis juhtuks. Nad jääksid arvatavasti ogaraks ja läheks seejärel üksteisele kallale. Pigem anda teadmist neile ikka parajate annustena, millega nende ajud toime jõuavad tulla.

Piibli, koraani ja sellest värgist jutustamine oli väga mõnus. Tekkis kohe huvi neid lugeda...ei usu, et ma seda tegelikult teeks. Ei, vist mitte.

Niiet jonathan on siis ateist. Ja ta on selle...nimi-läks-meelet-ära-asja juht. Mõnus. (täitsa ilma sarkasmita )

Ma mõtlesin siin, et kas siis Morieni iseloom ongi selline, võin noh, kas ta on nagu Jackson või ta pesitseb lihtsalt ta kehas, sest Kira ja Siebeliga tundub olevat nii. Aga siis Morien ju ise ei ela vaid on kuidagi...teadvusetu või üksi. Siebelil on nähtavasti rohkem võimu. (see jutt siin on muideks küsimus)

See tõlgendus piiblist ja sellest asjast on palju põnevam ja parem muideks.
Sul on ikka fantastiliselt hea fantaasia.

PALUN UUT JA RUTTU!

Espada: Kui see oleks muinasjutt, oleks see arvatavasti alanud sõnadega "Ükskord ammu ammu elas seitsme maa ja mere taga..." Muinasjutud on üldiselt toredad ja vennad Grimmid meeldisid mulle kunagi väga, aga kui ma nüüd hoolega järele mõtlen, juhtus nende muinasjuttudes alati midagi traagilist, näiteks jäi keegi oma sõrmest ilma või muutus poriloigust joomise tagajärjel kitseks või kohtus Surma endaga...ei saa salata, et kohati olid nende muinasjutud päris koledad

Jah, Arra ja Jonathan sobiksid hästi Bad boy versus good boy Ilmselt pole ma seda varem maininud, aga...minu katse unikaalseid nimesid tuletada andis tagasilöögi http://en.wikipedia.org/wiki/Jonathan_Dwyer Muhahahaa, milline tore avastus

Kira võiks tõepoolest Jonathanile normaalselt söömist õpetada, kuigi mul pole õrna aimugi, kuidas toitumishäireid ravitakse. Peaksin äkki natuke võrgus tuhnima ja asja uurima Ainult et...toitumishäired pole varsti sugugi Jonathani suurim mure. Ja ma ei suuda miskipärast uskuda, et nad neljakesi koos suudaksid elada, nii et nad üksteist välja suudaksid kannatada. Jackson paneks kindlasti mõne raamatu lendama, kui talle midagi ei meeldi ning Jonathan sööks öösel salaja külmkapi tühjaks...funny

Kirjuta-kirjuta, I'm rooting for you


Aduna: Ära mine lõhki, nii ei saa sa järgmist osa lugeda


Karolin: Irw Ma ei suutnud tõepoolest mingit nutikamat vabandust välja mõelda ja telekapult ja patareid tundusid sel hetkel hästi kokku sobivat. Ma suutsin kord enda hiire niimoodi maha pillata, et üks patarei ka tegelikult kaotsi läks ja see juhtum andis mulle natuke inspiratsiooni.

Piibel ja Koraan pole tegelikult just eriti huvitavad, kuid kõik on tõlgendamise küsimus ning huvitavalt tõlgendades on kerge nende lugemist enda jaoks huvitavaks muuta. Praegusel hetkel ma siiski ise Piiblit ja Koraani veel tervenisti läbi lugenud ei ole, aga võib-olla jõuan ma seda kunagi hiljem teha. School kills

Morien elab Jacksoni kehas ning kuna ta soovis oma mälestustest vabaneda, on tema hing nagu tühi paberileht ja Jackson tajub tema olemasolu ainult siis, kui ta on erakordselt vihane või õnnetu ning Morien tema kaitsetõketest läbi murrab. Morien ei ole aktiivne nagu Sebiel, samuti ei ole Morien Jackson ise, kuigi seda ehk legendi järgi arvata võiks Teatud mõttes surub Jackson Morieni alla ja ei luba tal üles ärgata. Ma ei tea, kas keegi mäletab veel seda osa, kus Jackson koomas oli ning sattus Eedeni aeda, kus ta ema Morieni äratada püüdis, kuid selles osas suutis Jackson Morieni ja enda teavused lahus hoida ja ta suudab seda veel mõnda aega ka edaspidi. Päris igavesti ei saa Morien tuttu jääda...ja mul pole õrna aimugi, milline tema isiksus olema peaks, kuid ma oletan, et see ei ole meeldiv. Morien-Sebiel oli siiski ingel, kes taeva kaosesse paiskas ning on kaheldav, et ta suudaks olla tore ja nunnu (Ma ei saa ise ka päris täpselt aru, mida ma praegu siia kokku kirjutasin, kuid ma loodan, et sa said oma küsimusele vastuse )

Kahjuks ei saa ma sellel nädalal uut osa panna, sest sellest on hetkel valmis ainult kolmveerand Mu sülearvuti viibis paar päeva paranduses ja kuigi praeguseks olen ma selle juba tagasi saanud, ei ole mul aega kirjutada, sest mul on teisipäeval ülikoolis ühes aines juba esimene osaeksam Kui ma selle tehtud saan, suudan ma loodetavasti uue osa kiiresti ära lõpetada. Äkki õnnestub see mul hiljemalt kolmapäevaks valmis saada

Endiselt minu suured tänud kõigile lugejatele ja olge mõnusad

...ei saagi uut osa üles panna...
Meil hakkab ka nüüd järgmisest nädalat kontrolltööde-maraton. Tundub tõesti nagu õpetajad oleksid kokku leppinud. Siiani peaaegu midagi ja nüüd äkki neli tükki järjest *raputab ahastuses pead*
Jah just seda ma tahtsingi teada
Hahahaha või et Jonathan on siis jalkpallur jah, mida kõike me temast veel ei tea *itsitab*
Seda osa...tuleb nagu ähmaselt meelde.
....Aaa! Aga kas siis Jackson on siis 'tugevam' kui Kira? Sest Siebel ei 'tudu', aga Morjen küll. Või on asi ainult selles, et Morien ei mäleta, kes ta on????
*loodab, et esimeses variändis on väikegi tõetera*

Kirjuta siis nii ruttu kui saad

Ütleme nii, et...jah, Jackson on tugevam kui Kira, arvestades seda, et Morien on küll üsna vaikne, aga sellest hoolimata saab Jackson vahel tema võimeid kasutada Lisaks sellele on Jacksonil isiklikud võimed, mille ta oma emalt päris, samas kui Kira oli enne Sebieliga kohtumist lihtsalt tavaline inimene...mmm, ma võiks Jacksoni ja Kira omavahel kaklema panna ja vaadata, kes võidab

Ma lihtsalt pean uuesti ära mainima, et kui "Kerberose lõks" oleks päris seebikas, vaataksin ma seda kindlasti Ja ma tahaksin teada, kas kellelgi on ideid, milline seos on Kira ja selle poisi vahel, keda selle osa teises pooles mainitakse. Ma tahan teada, kas teie mõtted suunduvad tõele lähedale või sellest hoopis kaugele

Uus osa - ja olgem ausad, ma kirjutasin seda seekord ikka neetult kaua - tuleb siit! Kui keegi märkab mingeid lohakusvigu, siis karjuge!
**

36.3

„Jumal tänatud, Arra, et sa tulid!“ hüüatas Jackson rõõmsalt. „Ma leidsin kapist uued patareid, aga ma ei saa seda pagana pulti tööle...“ Ta vehkis puldiga Arra nina all. „Huvitav, kas ma lõhkusin selle ära?“ Arra krigistas hambaid ning krabas puldi Jacksoni käest ära. „Anna see siia,“ nähvas ta, „ja lase mul tegutseda.“ Ta suunas puldi telekale ning vajutas punast nuppu, mis oleks pidanud kõigi eelduste kohaselt teleka sisse lülitama, kuid ei teinud seda teps mitte. Pahuralt kord telekat, kord Jacksonit põrnitsedes libistas Arra nimetissõrmega üle puldi põhja ja pööras seejärel puldi tagurpidi, suutmata oma näole tekkinud irvet varjata. „Jackson,“ ütles ta ja osutas puldi põhjal olevale hallile nupule, mille peal seisis kiri ON/OFF. „Kas sa tead, mida see nupp teeb?“ Jackson neelatas. „Ee...“ Ta väänas puldi Arra haardest välja ja vaatas seda imestunult. „Kui kummaline! Ma pole kunagi varem sellist telekapulti näinud! Sa tahad öelda, et seda saab lülitada sisse ja välja samamoodi nagu arvutihiirt?“ Arra noogutas. „Everity ostis selle möödunud kevadel. Selle karbi peal olev silt väitis, et selle puldiga peavad patareid vastu tervelt 30% kauem, aga...hei!“ Jackson oli äsja vajutanud järgemööda nii halli kui ka punast nuppu ning telekale tuli koheselt elu sisse – ja veel milline elu, arvestades seda, et seebika asemel, mida Jackson oodanud oli, ilmus seletamatutel põhjustel ekraanile hoopis pornofilm. „Lülita see neetud XXXTV kohe välja!“ kamandas Arra koheselt, otsustades, et tal oleks viimane aeg Everity’le meelde tuletada, et on viimane aeg see tobe teemapakett tühistada. Kui Everity selle tellinud oli – jah, just nimelt Everity, mitte Arra, nagu kergesti arvata oleks võinud - , oli pakett olnud tasuta, nüüd aga tuli selle eest iga kuu kümme dollarit välja käia ja Arral hakkas vaikselt kõrini saama. Milleks oleks pidanud keegi porno eest maksma, kui internetist sai seda tasuta alla laadida ja veelgi mugavam oli seda ise teha? Jackson naeratas vabandavalt ja vahetas kanalit. „Mark,“ ütles ta selgituseks ning Arra ei pidanud rohkem küsima. Kellele teisele olekski võinud meeldida vallatus medõekostüümis blondid tütarlapsed? Mark oli ju ikkagi kirurg.

Jackson vajus diivanile istuma, toetas jalad lauaservale ning vandus vihaselt, kui ekraanile ilmusid vastu tema ootusi „Kerberose lõksu“ järjekordse osa lõputiitrid. „Verdammte Scheiße! Tänases osas pidi selguma Kolbaküti tegelik identiteet! Ma ei suuda uskuda, et ma suutsin selle maha magada!“ „Kolbakütt?“ Arra kortsutas kulmu. „Kas sa pead silmas seda mõrtsukat, kes juba kolmandat nädalat järjest igas osas mõõgaga inimestel päid maha raiub? Isegi pime televaataja on praeguseks taibanud, et see on Rudolf!“ Jackson võpatas. „Rudolf von Löwenstern? Ära aja jama! Miks peaks Rudolf von Löwenstern Kolbakütt olema?“ „Halloo!“ Arra koputas keskmise sõrmega vastu oma meelekohta. „Mees, keda ta aastaid oma isaks pidas, osutus hoopis ta kasuisaks, aga see pole veel kõik! Selgus, et tüdruk, keda ta armastab, on tema poolõde ja kas tead, ka see pole veel kõik! Nagu kahest eelnevast üllatusest veel vähe oleks, sai ta äsja päranduseks kakssada miljonit dollarit ning kaotas viimaks täielikult reaalsustaju! Isegi mina raiuksin sellises olukorras hea meelega kellelgi pea õlgadelt...“ Ta neelas oma lause lõpu alla ja põrnitses Jacksonit hämmelduse ja viha seguga. „Kas ma saan õigesti aru, et ma pidin praegu ainult selleks koju jooksma, et sa saaksid mingit nõmedat seebikat vaadata?“ „Saad aru, et täna pidi olema pöördelise tähtsusega osa!“ seletas Jackson.

„Pöördelise tähtsusega osa? Mida sina ka pöördelise tähtsusega osadest tead? Sel hetkel, kui sa mulle helistasid ja mu õhtu ära rikkusid, oli mul käsil pöördelisema tähtsusega osa, kui sa ettegi oskad kujutada ja...“ „Ära sa märgi,“ pomises Jackson. „Ma saan aru küll, milline pöördelise tähtsusega osa sul parajasti käsil oli. Arvatavasti oli sul isegi üks mõlemas käes.“ Arra heitis talle altkulmu pilgu. „Kuidas palun?“ „A, B või C korv?“ küsis Jackson. „Või äkki hoopis D korv?“ päris ta elavnedes. „Ma kahtlen küll sügavalt, et nii suured rinnad sulle pihku ära mahuksid, aga...“ Arra viskas teda diivanipadjaga. „Mul ei olnud mitte kohtamine, vaid kohtumine!“ kordas ta seda, mida ta Jacksonile juba restoranis öelnud oli, „ning võta teatavaks, et ainult idioot seksib esimesel kohtamisel!“ Jackson muigas. „Ja kas sa üritad väita, et sa pole idioot?“ „Hei!“ tõi Arra kuuldavale valju protestikisa. „Ära tule ütlema, et ka sina pead mind rumalaks!“ Jacksoni muie venis laiemaks. „Ma ei teadnudki, et sa arukuseteemat nii isiklikult võtad, kuid ära muretse. Isegi kui su IQ on alla 70...“ „Mu IQ on 106!“ lõikas Arra vahele, „ning võta teatavaks, et see on kõrgem kui Ike’il ja Mike’il kahepeale kokku!“ „...olen mina sinu jaoks alati olemas,“ lõpetas Jackson oma lause, näides endaga üsna rahul olevat. Märgates, et Arra näoilme sugugi rõõmsamaks ei muutu, oli ta sunnitud ohkama. „Jumala eest, Arra, ma teen ainult nalja.“

Arra istus Jacksoni kõrvale diivanile ning krigistas vaikselt hambaid. Kena küll, Jackson kavatses hakata suuri sõnu tegema. Milleks lubada alati tema jaoks olemas olla, kui ta päevad nii või teisiti loetud olid? Talle meenusid Jonathani varasemad sõnad – ja mitte ainult kõik, vaid enamik, mistõttu ta pea kõigest paari sekundiga informatsiooniga üle oli külvatud - ning ta judistas end tahtmatult. Enese teadmata oli Jackson jaganud terve oma elu teise olendiga, pahaaimamatult tema võimetele toetunud ning tal kriitilistes situatsioonides enda eest tegutseda lasknud, vaevu aimates, et tundmatu, kes end tema meeltes varjas ja talle viimasel ajal üha sagedamini enda olemasolust märku andis, polnud suure tõenäosusega mitte tema parim sõber, vaid hoopis suurim vaenlane. Alates Kira elik Sebieliga kohtumisest oli ta elu märkamatult kaose poole libisenud ning nelikümmend kaheksa päeva, mis olid jäänud Morieni ärkamiseni ja tema ajatu mälu taastumiseni, olid läbi saamas. Arra oleks tahtnud uskuda, et Jackson on piisavalt tugev, et Morieni ärkamisele vastu seista, kuid ta teadis paremini. Kami no Itte oli märk, mille oli Morieni võõrustaja kehale pannud Jumal ise ning nagu odavatel Poola jogurtitel, oli ka sellel aegumistähtaeg, mida ei saanud edasi lükata. Morieni tagasitulek oli nii kindel, nagu oleks see otsustatud juba aastatuhandeid tagasi...
Mõte, mis Arrale pähe hiilis, oli liigagi häiriv ja kõige parema meelega oleks ta saatnud selle kus kurat, ent nüüd, kui see juba end ta ajukäärude vahele istutanud oli, ei suutnud ta sellest kuidagi loobuda. Kui Morien-Sebiel pikkade maapealsete kannatuste järel kaheks iseseisvaks olendiks oli eraldunud, oli Morien Jumalalt palunud, et kõige elava looja mälestused tema ingellikust minevikust igaveseks ta peast pühiks, ent ometi oli Jumal Morieni petnud ja tema mäletuste kustutamise asemel need oma salapärase märgi abil Morieni teadvuse sügavustesse luku taha pannud. Luku taha, millel oli võti. Miks eiras Jumal Morieni soovi, kuigi andis talle oma sõna?
Arrale näis võimalik vaid üks vastusevariant. Jumalal planeeris midagi; oli planeerinud juba tuhandeid aastaid ning oli see plaan siis hea või halb, oli see õige pea käiku minemas.

„Arra?“ Arra tajus endal Jacksoni murelikku pilku ja tajus, et poiss oli äsja midagi öelnud, kuid õnnetul kombel oli Arra selle kõrvust mööda lasknud. Ta pilgutas silmi. „Mida?“ „Ma küsisin, kellega sul kohtamine oli,“ lausus Jackson. Arra heitis talle tigeda pilgu. „See on privaatne informatsioon," vastas ta heitunult, olles pahane, et Jackson tema kohtumist endiselt kohtamiseks nimetas. „Ole nüüd,“ sõnas Jackson ja viskas oma käe nagu muuseas ümber Arra õla. „Me oleme ju sõbrad, või kuidas?“
Arra tõusis viivitamatult püsti ning heitis poisile äärmiselt mürgise pilgu. „Sa oled illusioonide küüsis,“ lausus ta. „Ma olen sulle juba selgitanud, et mul ei ole sõpru ning ma ei vaja neid, nii et kui sa kavatsed hakata minu BFF’i mängima, siis unusta ära.“ Jackson turtsatas üsna ebaviisakalt. „Nii et ma ei saagi kallit?“ Ta tegi kurba nägu ja sirutas oma käe välja. „Isegi mitte käepigistust?“ Arra raputas pead. „Ei.“
„Sitapea,“ pomises Jackson ning ajas end samuti diivanilt püsti, et kööki põigata. Veel enne aga, kui ta seda teha jõudis, marssis elutuppa äärmiselt pahase näoga Everity ja sihtis Arrat oma nimetissõrmega. „Mida sa enda arvates arvutiga teinud oled?“ nõudis ta. „Ma ei leia mitte kuskilt Internet Explorerit!“ Arra heitis talle kõõrdpilgu. „Aga loomulikult. Ma vahetasin selle Google Chrome’i vastu välja.“ „Chrome imeb!“ teatas Everity – kui Jackson poleks teadnud, et naine töötab psühholoogina, poleks ta seda tema sõnavara kuuldes ealeski arvata osanud – ning pani käed puusa. „Tule kohe siia ja pane see pagana Explorer tagasi, enne kui ma Marki kohale kutsun ja ta seda ise teeb.“ Arra, kangekaelne nagu ta oli, raputas pead. „Ei. Chrome jääb ja jutul lõpp, ja kui siin üldse midagi imeb, siis on see just nimelt Explorer!“
Jackson lõi käsi kokku. „Ära muretse, Everity, ma aitan sind hea meelga.“ Ta naeratas võidukalt, kui Arra näost peaaegu valgeks tõmbus. Kes oleks võinud arvata, et keegi Internet Explorerit nii väga vihata võis? „Kättemaks on magus,“ sosistas Jackson Arrale kõrva, kui ta temast möödus ja Everity järel naise tuppa suundus. „See on selle eest, et sa mu kätt ei tahtnud suruda.“

Mitte et Arra EI OLEKS seda tahtnud. Jackson ei aimanud, et Arra oli pannud mängu kogu oma tahtejõu, et end keelata. Jacksoni käe surumine oleks tähendanud tema sõpruse vastu võtmist ja Arra ei tahtnud end temaga siduda, eriti kui oli olemas reaalne oht, et ta kaotab Jacksoni kurjusele, mis Aadama ja Eeva Eedeni aiast välja kihutas ja kinkis inimkonnale pärispatu.
**
„Hei, Kira! Milline rõõm sind näha!“
Äsja kohvikusse sisenenud Kira oli üsna üllatunud, kui leidis laua tagant, kus ta tavapäraselt istus, eest Miles Curtise, kuid ta reageeris olukorrale kiiresti ja istus samasse lauda. Vahelduseks võis ju teiste inimeste ees ka sõbralikku nägu teha, eriti kui teil oli selja taga pikk ühine minevik. Pühapäevakoolis oli Miles olnud üks toredamaid inimesi, kellega Kiral kokku õnnestus puutuda, enne seda aga...
Pagana pihta, oli neil kahel alles „enne seda.“
„Miles!“ lausus Kira sõbralikult tervituseks. „Lausa uskumatu, kui kaua ma sind näinud pole! Kuidas su vanaisa elab?“ Lõppude lõpuks oli oma sõprade sugulaste tervise järele pärimine ju ainult viisakas. Miles muigas tema küsimuse peale. „Ta on sama vana nagu alati, ainult et tihedamini halvas tujus. Eile viskas ta mu ema karguga, kui see talle õigel ajal teed ei keetnud ja pärast seda oli majas kisa taevani. Nad on veel tänagi raksus, nii et ma ei tahtnud eriti kodus olla. Mul on vaja homseks veidi koolitööd teha ja mulle meenus, et sa ütlesid korra, et see on lõõgastumiseks hea paik...“ Tõsi, Kira oli seda tõepoolest öelnud, kuid õieti oli see olnud lõõgastumiseks hea paik vaid seni, kuni Robert Pattinsoni fännid selle avastasid. Nüüd korraldasid nad igal nädalal kohvikus oma tillukese fännklubi koosolekuid – Kira oletas, et suure tõenäosusega oli tegemist tüdrukutega, kes käisid ühes ja samas koolis - ja nendel tundidel hoidsid kõik terve mõistusega inimesed kohvikust kaugemale. Õnneks neid praegu siiski seal ei olnud ja nii oligi Kira viimaks üle mitme nädala julgenud oma nina kohvikusse sisse pista. Ah, põrgusse, ilmselt oleks ta seda nii või teisiti teinud, sest ta vajas üht korralikku pirukat. Soovitatavalt mustikapirukat ja miks mitte sinna juurde ka klaasi mahla.

Kira viipas ettekandjale ja tütarlaps jooksis tema juurde, naeratus näol. „Kira!“ ütles ta ehk liigagi rõõmsalt. „Sa pole juba sada aastat meie väikest kohvikut oma kohalolekuga austanud!“ „Mul on kiire olnud,“ ühmas Kira vastuseks. Ta oleks tahtud ettekandjat nimepidi nimetada, kuid paraku oli ta näitsiku nime unustanud. See võis olla niihästi Emma, Daisy kui ka Mira ning Kira ei kavatsenudki eri variante läbi proovima hakata. „Ka praegu pole mul eriti palju aega, kuid ma sööksin meeleldi ühe mustikapiruka. Ja ega teil täna juhuslikult värskelt pressitud apelsinimahla ei ole?“ Ettekandja naeratas veel laiemalt kui enne. „Muidugi on! Üks mustikapirukas ja klaas värskelt pressitud apelsinimahla, kohe saab!“ Ta kadus leti taha ja Kira pööras pilgu koolitööle, mida Miles nimetanud oli ning millega viimane väga innukalt tegeles.

Tema ette oli laotatud terve kuhi fotosid ning ta ladus neid keskendunud ilmel kahte hunnikusse. „Kõik lõpuklassi õpilased peavad homseks viima kooli ühe foto endast päkapikumütsiga,“ selgitas ta, olles Kira küsivat pilku märganud. „Reedel toimub meie koolis jõulukontsert ning selleks ajaks peavad mõlemad klassid panema valmis stendid õpilaste piltidega. Ma püüdsin küll oma klassijuhatajale selgitada, et kuna ma jõule ei tähista, ei ole mul põhjust ka endast ühtegi fotot tuua, kuid ta ähvardas mu käitumishinnet alandada ja see ei tuleks mulle just kasuks. Vähemalt ei ole olukord veel sama hull kui Prantsusmaal, kus...ahhaa!“ Ta tõmbas ühe pildi teiste alt välja ja vehkis sellega. „Võit on minu,“ lausus ta muiates. „Ehk jääb ta selle pildiga rahule, kui just...“ Ootamatult Miles vaikis ja asetas pildi lauale tagasi. „Ma ei saa seda pilti kasutada,“ lausus ta ja ta nägu tundus kõigest sekundiga pilve tõmbuvat. Kira keskendus pildile, mille Miles lauale tagasi oli pannud, ning ta süda jättis paratamatult löögi vahele. Või mis löögi, õieti ei löönud see normaalselt vähemalt viie järgmise minuti jooksul.

Tõsi, pilt, mille Miles välja valis, oleks stendile suurepäraselt sobinud. Sellel fotol oli Miles lõbus põngerjas, vähemalt neli, kui mitte viis aastat vana ja näol õnnis naeratus. Ka päkapikumüts oli omal kohal. Ainult et...
Ainult et koos Milesiga oli fotol veel teinegi poiss. Kuigi ka tema peas oli lõbus mütsike, oli ta võrreldes Milesiga lühemat kasvu, pilk tema rohelistes silmades oli rõõmust kaugel ning tema nägu raamivad kergelt sassis punased juuksed lubasid arvata, et tõenäoliselt oli ta üsna vastumeelselt pildile meelitatud. Kuigi Kira seda endale tunnistada ei tahtnud, oli ta seda poissi omal ajal liigagi hästi tundnud. Koguni nii hästi, et iga kord, kui ta temale mõtles, tundus talle, nagu surgiks keegi noaga tema sisemuses.
Ettekandja asetas taldriku pirukaga ja mahlaklaasi Kira ette lauale ning naeratas poisile, kuid Kira ei vastanud sellele.
„Miks sa seda pilti kasutada ei saa?“ küsis Kira, kuigi teadis vastust juba ette. Miles põrnitses oma käsi. „Sest sellel on surnud inimene,“ lausus Miles. „See poiss?“ püüdis Kira üllatust teeselda, kuigi ta ei olnud kindel, kas ta sellega ka hakkama sai. Tavaliselt tuli tal teesklemine palju paremini välja kui praegusel hetkel. Miles noogutas. „Ta suri, kui ma olin teises klassis. Ma...ma kardan, et ei suuda sulle kirjeldada, mida ma tol hetkel tundsin. Me olime lasteaias väga head sõbrad ja kuigi me ei läinud samasse kooli, hindasin ma teda väga. Iga kord, kui ma mõtlen sellele, mis temaga juhtus...“ Ta köhatas. „Iga kord, kui ma mõtlen sellele, mis temaga juhtus, lööb mu usk kõikuma. Ma olen küll tõotanud, et usun Jumalat, aga vahel pole ma kindel, kas suudan sellist Jumalat uskuda.“ „Mis juhtus?“ küsis Kira. Ka sellele küsimusele teadis ta vastust, kuid mõnes mõttes oli huvitav vaadata, kuidas see teema Milesi emotsionaalseks muutis. Nooremana polnud ta kohe kindlasti selline olnud. Milesi usk Jumalasse oli alati tundunud absoluutne; tuhat korda tugevam kui sellel katoliiklaste, luterlaste ja muude toredate kristlaste kambal, kes päeval kõvasti palvetasid ja öösel orgiaid pidasid. Kui üldse võis olla keegi, kes Milesi usu kõikuma võis panna...
Kuidas sai see olla just see poiss?

„Ta tapeti koos oma perekonnaga,“ vastas Miles Kira küsimusele. „Kui ma ei eksi, oli see varsti pärast tema kaheksandat sünnipäeva. Mingi hull tungis tema majja ja saagis kõik parajasti kodus olnud inimesed tükkideks. Mitte keegi ei jäänud ellu. Sellest loost kirjutati ajalehtedes mitu nädalat järjest...“
„Tunnen kaasa,“ pomises Kira ja hammustas pirukat. Lausa hämmastav, et Miles seda lugu juba nii nappide andmete põhjal traagiliseks pidas. Tal ei olnud õrna aimugi, milline see tegelikult olnud oli. Seekord teadis Kira temast paremini. „Jumal ei tohiks lasta sellistel asjadel juhtuda,“ sõnas Miles, jätkates oma poolelijäänud mõtet. „Iga kord, kui ma sellele mõtlen, tundub mulle, et maailma lõpp jõuab üha lähemale. Kui juba ühel süütul väikesel poisil pole mingitki võimalust, siis mida peaksid ülejäänud peale hakkama?“ Ta võttis pildi uuesti kätte ja uuris seda. „Kui Evan Michael poleks surnud, oleks ta praegu meie vanune...“
Kira tõusis vähimagi hoiatuseta laua tagant püsti ning tuiskas ukse poole. „Vabandust, mulle meenus just, et pidin midagi tegema,“ hüüdis ta Milesile enne, kui uksest välja tormas ning kadus tema valvsa pilgu alt, vaevumata isegi lehvitama. Nii palju siis pirukast, mida ta vajanud oli, kuigi selle ainsa ampsu põhjal, mille ta võtnud oli, ei maitsenud see sugugi nii hästi kui tavaliselt. Küllap hakkas ta mustikatest tüdinema ja oleks pidanud valima hoopis näiteks õunapiruka.

„Ma olen üllatunud,“ märkis Sebiel kuivalt. „Sellest on möödas nii palju aastaid, kuid on inimesi, kes mäletavad endiselt, et kunagi eksisteeris poiss nimega-“ „Ära nimeta seda nime,“ lausus Kira teravalt. „-Evan Michael Reed,“ lõpetas Sebiel lause, tegemata Kira käsust väljagi. „Öeldakse, et seni, kuni inimese mälestus elab...“ „Ma keelan sul sellest rohkem rääkida,“ ütles Kira peaaegu käratades. Ah et Sebiel kavatses tema närvikeeltel mängida? Seda tal küll vaja ei olnud. „Kui Miles soovib teda mäletada, ei saa ma talle kätt ette panna, kuid palun püüa aru saada, et see inimene on igaveseks läinud ja ei tule enam kunagi tagasi, mistõttu ei ole sul vähimatki põhjust temast rääkida...“

Keegi köhatas temast vaid meetri kaugusel ning Kira võpatas ja pööras ümber. Kane Light seisis tema selja taga ja muigas. „Tere, Kira,“ lausus ta. „Ma ei oleks arvanud, et sind täna väljaspool kooli näen. Kellega sa rääkisid?“ „Pole sinu asi,“ nähvas Kira üsna ebaviisakalt. Kane Light oli küll viimane inimene, kellega ta hetkel rääkida soovis, kuid paraku tundus, et poiss ei saa sellest aru, sest ta astus Kirale lähemale, nii et nende vahemaa oli kõige rohkem paarkümmend sentimeetrit ning tema muie venis õelaks irveks. „Ma annan sulle natuke nõu,“ lausus ta mahedalt. „Mõningaid surnuid on parem mitte unustada. Kui nad liiga kauaks unarusse jäetakse, võib juhtuda, et nad...“ Ta tõmbas keelega üle huulte – kes teab, äkki pidi see žest flirtiv olema - , ning naeratas maailma kõige süngemat naeratust. „...veavad elavad alla.“ Ta lõi käsi kokku, nagu tahaks iseendale plaksutada ja pöördus seejärel minekule. „Homseni!“ Kadunud sama kiiresti, nagu oli ilmunud, jättis ta Kira pahviks lööduna keset tänavat seisma.

Oh õnne ja rõõmu, uus osa. Ma loen läbi ja siis kommenteerin. xD

Igatahes, hea osa oli taas. xD Mulle nii meeldis vähemalt. Jackson on naljakas ja Arra oleks siiski pidanud teda kallikallikallikallistama, sest Arra on tegelikult hea poiss ju. Mis siis, et natuke vallatu. x) Kekekekeke, ma oleksin tahtnud lugeda Jacksoni näoilmest, kui Arra oleks tall öelnud, et ta oli Johnathaniga.

Siis... armas, et Kiral on sõpru. :) See oli nii tore, et ta läks temaga rääkima ja ettekandja oli ka tore. ^^ Aga see poiss seal pildil, sa küsid... Ma ei teagi, kes ta võiks olla. Alguses ma mõtlesin, et see on Kira ise, arvestades kirjeldust. Ja ma usun, et sa suudaksid küll kirjutada mingi kohutavaltsuuremaeiteamisiksloogikal põhineva asja, et see on Kira ise, aga noh...

Võibolla tema kaksikvend? Sest noh, sarnasus ju... või siis mõni sugulane? Ma ei tea, ma ei oska mõelda väga loogilist seletust sellele, et kes ta on siis... tundub, et keegi sugulane, muidu ei saa. Või siis noh, mingi loogika järgmi pidi igal inimesel olema veel mingi kuus koopiat, või noh, inimest, kes on täpselt tema sarnased, et vahest siis keegi neist? Ei kujuta ette väga... Igatahes, see lugu on nii jube, mis nendega juhtus. Kira paistis lõpus nii õnnetu. Ma tahaks teda kuidagi lohutada. Kuule räägi, kas su jututegelastele saab kirju saata?

Tere, mu kallis Kira!

Mina olen Signe. Sa pole mind kunagi näinud, ja ausalt öeldes pole mina sind ka. Oled mulle tuttav läbi ühe jutu. Esimesest hetkest peale oled sa tundunud tohutult tore tegelane ja minu üks lemmikuid. Tundub, et sinu elu oli enne väga kurb ja halb, kuid siiski oled sa praegu nii erakordselt iseseisev ja suurepärane. Ma tahtsin sinult midagi küsida - mind on see juba ammu huvitanud: kuidas on rääkida kellegagi enda sees? Nagu sina räägid... kas see on huvitav? Ma usun, et on. Mõtle, sa ei pea kunagi taluma üksindust, vestluskaaslane on olemas.

Siis ma tahaksin veel teada, mida sa arvad Jacksonist. Ja Johnathanist? Ja muidugi Arrast! Ma loodan, et sa saad kunagi teada kõik, mida mina praegu tean. Johnathan ei ole tegelikult paha, Kira! Sa peaksid temaga rääkima. Kuidas oleks, kui te läheksite koos kinno? Sa suudad tema eest nii hästi hoolitseda. Ja see stseen, mille ta korraldas su ukse taga, oli pigem naljakas, sul pole põhjust pahandada! Ja Jackson on küll natukene loll, aga mis siis ikka! Sa suudad teda muuta, ma tean, et sa suudad! Ja Johnathanile peaksid sa õpetama natukene normaalset söömist. Kuidas oleks, eh? Tehke üks pidžaamapidu, poisid!

Ma ootan su vastust ja loodetavasti oli sul oma toimetuste-tegemiste vahel aega seda lugeda!

Sinu fänn ja alati mõistev hing,
Signe.

xD

Alguses kavatsesingi ma lasta Arral Jacksonile öelda, kellega ta õieti väljas käis, aga kahjuks ei suutnud ma seda kuidagi kirja panna See-eest suudan ma Jacksoni reaktsiooni üsna hästi ette kujutada ja vean kihla, et ta oleks visanud mõne väga vasakpoolse nalja

Üks sinu kahest teooriatest on küllaltki õige, aga ma ei ütle praegu, milline. Nii palju võin ma siiski vihjata, et esimesena saab sellele jälile Jonathan ja seda juba paari osa pärast

Jah, miks mitte? Ma astun nüüd hetkeks Kira kingadesse (mis on mulle ausalt öeldes neetult suured) ning üritan su kirjale vastata

Tere, Signe!

On äärmiselt kummaline kirjutada kellelegi, keda ma ei tunne, ent kuna tundub, et mina olen sinu jaoks sama tundmatu kui sina minu jaoks, siis oleme tasa.

Ma ei tea, kuidas ma su esimesele küsimusele vastama peaks. Ma mõistan, et üksindus on midagi, mida enamik inimesi vältida soovib, kuid ma olen üsna veendunud, et nad ei kujuta ettegi, mis tunne on siis, kui sa pole mitte kunagi üksi. Mõnikord harva on Sebieliga vestlemine väga nauditav, kuid enamasti tekitab tema kohalolu minus ebamugavust ning paneb mind soovima, et ma saaksin kasvõi viieks minutiks olla kahekesi iseendaga.

Kui ma Jacksonit kohtasin, jättis ta mulle väga naiivse mulje, kuid ma olen mõistnud, et temas peitub palju rohkemat, kui ta välja laseb paista. Tõsi, ta võib ju põmmpea kombel käituda ja teha näo, et ta ei jaga enda ümber toimuvast maad ega ilma, kuid ta pole kaugeltki rumal. Kuigi sa võid mind õelaks pidada, loodan ma siiralt, et tema mälu ei taastu, sest vastasel korral pole meil kummalgi võimalik oma eluga edasi minna. Ma tean, et loodan liiga palju ja et see on arvatavasti vaid illusioon, aga oleks kõige parem, kui talle ei meenuks mitte midagi ei Sebieli, Sepultuse ega ka Gabrieli Valgusmõõga kohta. Ainult et...mul on tunne, et ta juba teab ja ma kardan kõige rohkem seda hetke, mil ta selle mulle välja ütleb.

Arra? Kui sa pead silmas Arra Rominit, siis olen ma temast küll kuulnud, kuid seni ei ole mul temaga isiklikke kokkupuuteid olnud. Mulle on jäänud kõrva, et ta on ohtlik ja et tal on sidemeid isa Marcusega ning iga selle mehe sõber kahtlemata minu sõpruskonda ei kuulu. Mis puutub Jonathani, siis olen ma talle juba ammu andestanud, aga ütleme nii, et vähemalt mõnda aega eelistaksin ma temast eemale hoida - ja ei, sugugi mitte selle stseeni pärast, mille ta mu ukse taga korraldas, olgugi et mõned mu naabrid on mind sellest ajast saati imeliku pilguga vaadanud. Ma ei suuda teha nägu, et seda, kuidas Jonathan mulle noa selga lõi, pole kunagi olnud, olgugi et sisimas on Jonathan hea inimene. Üks osa minust ei suuda veel siiani uskuda, et Jonathan on Varjude Lord, sest selline positsioon ei tundu tema loomusega kuidagi kokku sobivat. Ma ei tahaks küll tema kohta halvasti öelda, kuid Jonathan on nõrk. Üks osa minust sooviks teda aidata, kuid, nagu ma juba ütlesin, ei ole ma veel valmis temaga suhteid üles soojendama. Ma vajan aega, sest samm andestamisest unustamiseni ei ole sugugi nii väike.

Kuigi pidžaamapeo korraldamine on huvitav mõte, jääb see siiski arvatavasti ära, kuna mu korter on suure hulga inimeste vastuvõtmiseks liiga väike ja ise kellegi teise juurde ööseks jääda ma enamasti ei soovi, kuna pahatihti on teistele üsna keeruline seletada, miks ma ootamatult keset ööd "iseendaga" vestlusesse laskun.


Tervitades ja tänades
Kira Yukari

Oota, midaasja?! Ma ie olege kommenteerinud? Ma olin täiesti veendunud, et kirjutasin kommentaari, ma isegi mäletan mis seal kir-peaks kirjas olema... Ju ma mäletan enda hallutsinatsioone.
See selleks.
Järjekordselt suurepärane osa
See...vabandust, unustasin ta nime...noh see inimene, kellega Kira seal rääkis meeldib mulle. Tundub vägagi sümpaatne. Ja ma millegipärast arvan ma, et poiss seal pildil on Kira või siis tema vend või midagi taolist.
Jumalavallatu oleks võinud ikka Jacksonile midagi rohkemat öelda. Ma ei mõtle, mitte seda kellega ta täpsemalt kohtamisel kohtumisel käis, vaid see mida ta sealt kuulis. Kuigi siis oleks ka Jacksoni muretu lapsepõlv lõppenud ja ta oleks saanud teada, et koll tema voodi all on hoopi tema sees... Võibolla oli nii siiski parem

*loeb kahte viimast postitust*
HAHAHA
Väga toredad kirjad. Viimase juures kerkis mulle silme ette täpselt pilt Kirast, kuidas ta laua taga istub, sirge selja ja tõsise näoga ning kortsutab Arra kohta lugedes ja temast kirjutades kergelt kulmu. Tõsiselt hea.

Mul tuli ka kohe tahtmine Jacksonile kirjutada, aga siis mõtlesin ma, et kirja kerge alatoon(ükskõik kui palju ma seda vältida püüan) proovi-mitte-nii-loll-olla solvaks teda natuke ja ta võiks millegi veel lollimaga hakkama saada. Ning arvatavasti ei viitsiks ta kirjale üldse vastata.

Palun uut!

HAHA, I must say that I loved Kira's answer. Ma kindlasti tulevikus kirjutan talle veel ja mullegi tuli selline kujutluspilt, nagu Karolin rääkis. Haha, ma ei suuda uskuda, et ta mulle tõepoolest vastas, ja veel nii meeldivalt! Kira ja Johnathan - nende kahe vahel käib tihe rebimine minu lemmiktegelase tiitli suhtes. Ma loodan, et kui ma peaksin tulevikus end veel kokku võtma ning midagi neile tegelastele kirjutama, annad sa need kirjad neile ikka üle, mitte ei rebi pooleks, põleta, hävita.

EDIT: Oeh, jummel tänatud, et Sebiel Kira kirja ei sekkunud!
EDIT2: Sest ta on hirmuäratav.

Karolin: Miles on selles jutus üks vähestest usklikest inimestest, kes EI näe maailma väljaspool seda maailma. Kui ma tema tegelaskuju lõin, plaanisin ma talle palju rohkem tegutsemisruumi anda, aga ühel hetkel nihkus ta kuhugi tagaplaanile Mis puutub Milesi fotol olevasse poissi, siis on mul hea meel, et ka sul tulevad pähe üsna õiged mõtted, aga ma ei hakka praegu ütlema, kumb nendest õigem on. Pärast järgmist osa (37.2, kui ma ei eksi) saad sa sellest võib-olla juba ise aru I'm an evil bitch

Jacksoni lapsepõlv kestab veel mõnda aega...ei, oota, ma liialdan...selle jutu timeline'i arvestades kestab see veel ainult üks päev Seega annan ma Jacksonile natuke hingamisruumi ja selles osas teda ei ole.

Ma arvan, et Jackson on siiski piisavalt viisakas, et kirjale vastata, aga arvatavasti koosneks see kiri suuremas osas slängist, mida ei mõista keegi peale Jacksoni enda

Espada: Mul on hea meel, et sulle Kira vastus meeldis. Kiral läks hea jupp aega, enne kui ta selle kirja lõpetatud sai (ta üritas jääda viisakaks ja vältida samal ajal kantseliiti, mis on pähh)

Tegelikult pole Sebiel viimasel ajal pooltki nii hirmuäratav kui näiteks Zorc, the Destroyer of Worlds *once again, I'm making a lame Yu-Gi-Oh! reference * ning võimalik, et peagi hüppab kuskilt välja mõni sootuks õudsem kurjam. Ega ma niisama ei vihja, et Morien võib olla äärmiselt paha...

Mis veel...must maag Woland, keda ma selles osas mainin, on tegelane raamatus "Meister ja Margarita" ning pole tegelikult keegi muu kui Saatan ise
**

37.1

„Rohkem vasakule,“ arvas Peter. „Ei, mitte nii palju...jah, väga hea. Suurepärane.“
Kira ei pidanud enda olukorda just eriti roosiliseks. Ta oli Stonybrooki erakooli saalist läbi astunud, et vaadata, kas ettevalmistused järgmisel päeval toimuvaks jõuluballiks hakkavad juba lõpule jõudnud ning tüdruk, kelle nimi oli Kira mäletamist mööda Tracy, oli koheselt tema kohalolu ära kasutanud ja surunud talle pihku puuvõõriku, mis ootas üles riputamist. Raskelt ohates oli Kira olnud sunnitud redelile ronima ning mitu minutit lae all balansseerima, enne kui Peter, kes talle lahkelt appi oli tulnud, kuulutas, et puuvõõrik on lõpuks täiesti lae keskel. Ausalt öeldes ei pidanud Kira puuvõõrikust just eriti palju ja ta oli üsna veendunud, et see, kas saalis on puuvõõrik või mitte, on viimane asi, millest balli edu sõltub. Muidugi leidus kindlasti terve ports tüdrukuid, kes olid endale kindlalt pähe võtnud oma kallimaid puuvõõriku all suudelda, et oma suhtele tuult tiibadesse püüda ja nende jaoks oleks selle Kira jaoks nii tühise puntra puudumine terve balli rikkunud, kuid see ei olnud Kira mure. Nüüd, kui ballini oli jäänud veel vaid üks päev ja kõik plaanid, mille Kira – oma sõprade abiga ja ilma täiesti kasutuks osutunud Kane Lighti abita – välja oli töötanud, käiku olid läinud, oli ta oma osa täitnud ja võinuks vabalt jalad seinale visata. Paraku oli ta aga sunnitud oma jalad enne seda hoopis redelipulkadele viskama ja nii see läkski.

„Hea küll,“ lausus Peter viimaks, „ma arvan, et sa võid alla tulla. Hei, Tracy!“ hüüdis ta otsivalt ringi vaadates. „Kas on veel midagi, millega sa abi vajad?“ Tracyt otsides kadus Peter kiiresti Kira silma alt ja otsustades, et hetkel saab ta ka ilma Peterita hakkama, laskus Kira aeglaselt redeli otsast alla.
Kellegi käsi, mis tema tagumikku puudutas, šokeeris teda niivõrd, et ta oleks peaaegu selili põrandale prantsatanud.
„Milline juhus, Kira, et me just puuvõõriku all kohtume!“ õhkas üks teatud ärritav isik, kellele tema vanemad olid nimeks pannud Kane ja kelle perekonnanimi oli Light. „See peab olema saatus!“ Kira hüppas redeli pealt alla ja vaatas poisile kurjalt otsa. „Palun talitse ennast,“ sisistas ta. „Sa käitud äärmiselt ebaviisakalt.“ Kane Light itsitas. „Ole nüüd. Hoopis sina oled ebaviisakas. Kas sa tead, et mul ei ole sinu tõttu ballil kaaslast?“ „Ma kaldun arvama, et see, et sa oma otsingutes hooletu olid, ei ole minu süü.“ „Hooletu?“ päris Kane Light muiates. „Ära ütle ometi, et sa oled juba unustanud, et just sina olid see, keda ma ballile kutsusin ning et sa ütlesid mulle halastamatult ära. Sa oled õel poiss, Kira. Kas sa murrad tihti teiste inimeste südameid?“ „Ainult siis, kui see päästab mind vajadusest murda nende kael. Kuula mind,“ oli Kira tõre. „Ma ei tea, mis su peas toimub, kuid sul ei ole mingit põhjust oma aega minu peale raisata. Kuidas oleks, kui sa kutsuksid ballile hoopis Margaret Kenwoodi? Kui ma õigesti mäletan, on ta sinu tüdruksõber.“
Kane Light puhkes valjusti naerma ning midagi selles naerus ajas Kira kuklakarvad püsti. Veel enne, kui ta reageeridagi jõudis, oli Kane Light temast kinni haaranud ja ta vastu seina surunud – mis oli üsna imetlusväärne, arvestades seda, et alles hetk tagasi olid nad mõlemad seisnud keset saali ja sein jäi saali keskmest ikka õige kaugele – ning hoidis Kira mõlemat kätt oma tugevas haardes. „Ma poleks arvanud, et sa nii rumal oled,“ ütles ta mesisel häälel. „Margaret ei külasta enam kunagi ühtegi balli, kui ehk ball, mille korraldab must maag Woland, välja arvata.“ Ta jätkas naermist ning mõned õpilased astusid uudishimulikult lähemale. Ei juhtunud just iga päev, et ühe kooli õpilasomavalitsuse president teise kooli õpilasomavalitsuse presidenti vastu seina surus, eriti kui nad oleksid pidanud koostööd tegema.

„Ma ei mõista, kuidas sa üldse julged mulle sellise ettepaneku teha, kuid olgu, ma andestan sulle. Ühte ma sulle siiski ütlen: mul oli Margaret’iga väga lõbus ning ka sinuga hakkab mul homme sama lõbus olema. See aasta tulevad mul kahtlemata elu parimad jõulud. Kui sa vaid teaksid, kui väga...“ Kellegi käsi haaras Kane Lighti õlast ning rebis ta Kirast eemale. Üllatusega avastas Kira, kuidas Jonathan poisile ülimalt pahase pilguga otsa vaatab. „Jäta Kira rahule,“ lausus ta karmilt, „ja kao siit või ma hoolitsen selle eest, et sa veedad oma elu parimad jõulud haiglas voolikute küljes! Ära pane mu kannatust proovile.“ Kane nägi väga mossis välja. „Ära tule minu ja mu saagi vahele,“ urises ta. „Saagi?“ Jonathan turtsatas. „Ma loen kolmeni. Üks, kaks...“ Kane Light vehkis kätega, andmaks märku, et on alla andnud. „Tujurikkuja,“ lausus ta, pööras Jonathanile ja Kirale selja ning marssis otsustavalt minema. Saaliuksel ta siiski veel hetkeks peatus, et Kirat hõigata. „Kas sa mäletad, mida ma sulle eile ütlesin?“ küsis ta. „Ma oletan, et sa vaevasid selle üle kindlasti pikalt pead. Ära muretse, sa ei pea enam kaua vaevlema, sest sa saad seda varsti teada.“ Nende sõnade järel lahkus ta saalist.
„Mida sina siin teed?“ küsis Kira Jonathanilt küllaltki pahaselt. Vähe sellest, et ta iga päev seitse või koguni kaheksa tundi temaga ühes klassiruumis pidi istuma, oli poiss nüüd ka Stonybrooki erakooli saali sattunud, kuigi tal sinna Kira arvates mingit asja ei olnud. Kas Jonathan üritas tal endiselt silma peal hoida, olgugi et Kira tal seda kategooriliselt teha oli keelanud?

Jonathan muigas. „Päästan sind perverdi käest.“ Kira tundis endas kiiresti kasvavat vajadust hambaid paljastada, kuid kuna ta ei kuulunud koerlaste hulka, ei saanud ta seda endale lubada. „Väga naljakas, Jonathan, aga ma ei vaja, et keegi mind päästaks, eriti kui see keegi oled sina. MIDA sa siin teed?“Jonathan vehkis oma käes oleva kaustaga. „Pullmann tahtis, et ma selle Schrödingerile edasi annaksin, kuid kuna teda õpetajate toas ei olnud, arvasin ma, et äkki leian ta siit.“ Pullmann oli Stonewalli gümnaasiumi õppealajuhataja ja Schrödinger tegutses samal ametipostil Stonybrookis. Kira kortsutas kulmu, püüdes mõistatada, miks oli Pullmannil just Jonathanile ülesande andnud, kui leidus ka terve hulk usaldusväärsemaid õpilasi, kuid heitis selle küsimuse peast. Jonathan Dwyer oli viimane inimene, kelle pärast ta oma ajusid kulutada kavatses. „Ta patrullib arvatavasti teise korruse koridoris,“ pakkus ta. „Kui sa kohe lähed, võid ta veel enne järgmise tunni algust kätte saada.“ Juhtumisi õpetas Schrödinger põhikooli vanemale astmele ka ajalugu ning kui ta kord juba ajalooklassi sisenenud oli, oli teda peaaegu võimatu oma ajaloolisest elemendist välja kiskuda, isegi nii palju, et sundida teda kausta vastu võtma. Kira soovitus oli igati asjakohane, kuid Jonathan ei ilmutanud vähimatki märki kavatsusest paigalt liikuda ja Kira nõuande järgi toimida. „Oota,“ ütles ta. „Me peame rääkima. Sa pead andma mulle võimaluse selgitada.“ Kira astus Jonathanist paar sammu kaugele ning heitis talle pilgu, mis nägi välja ühteaegu nii tige kui ka kergelt solvunud. „Ma ei pea sulle midagi andma. Inimeste ees, kes mulle noa selga löövad, ei ole mul mingeid kohustusi.“ Ta heitis Peterile, kes parajasti midagi Tracyga arutas – võimalik, et Tracy kirjeldas Peterile parajasti oma ballikleidi suurust, sest ta joonistas enda käega oma põlvede ümber ringe - , küsiva pilguga, püüdes meelitada teda endaga tulema, kuid kui Peter tema pilgule ei vastanud, otsustas ta üksi saalist lahkuda. Ta oli oma uudishimu rahuldanud ja rohkem polnud tal esialgu tarvis ning vestlus Jonathaniga oli midagi, mida ta kõige vähem vajas, ehk veelgi vähem kui Kane Lighti ilget kätt oma tagumikul.

Pahane, et Kira tema soovile tõsiselt vestelda nii kergelt käega lõi, virutas Jonathan kausta valju pauguga vastu põrandat ning surus mõlemad käed külgedele rusikasse. „Mida kuradit ma õigupoolest tegema pean, et sa mu ära kuulaksid?“ hüüdis see vastik teeskleja Jonathan nii kõvasti, et kõik saalis viibijad teda kuulsid. „Põlvili laskuma ja vabandust paluma?“ Kira heitis talle kõõrdpilgu, enne kui saalist minema tuiskas, ning ei vastanud talle. Suutmata end kontrollida, andis Jonathan kaustale jalahoobi ning kaust libises üle põranda nagu hokilitter. Kira oleks võinud vähemalt nii palju aumees olla, et ta oleks andnud talle võimaluse selgitada. Selgitada oma teo tagamaid ja teha Kirale selgeks, et ta ei töötanud mitte tema vastu, vaid tema kasuks. Kuidas pidi ta aga tõe Kirale paljastama, kui poiss teda kuulamast keeldus?

„See poiss ei ole normaalne,“ pomises Sebiel tasaselt. Tema hääl mattus tunnikella helinasse, kuid Kira kuulis teda sellest hoolimata. „Jonathan?“ küsis ta, olemata päris kindel, et Sebiel just teda silmas peab. „Kane Light,“ kostis Sebiel. „Ega sa juhuslikult tema aurat ei märganud?“ Kira noogutas. „Märkasin küll. See kiirgas tunduvalt rohkem negatiivset energiat kui harilikult ning on süsimustaks muutunud.“ „Mitte ainult,“ vastas Sebiel. „Selles on valged augud nagu deemonite aurades. Kuigi ma ei tajunud tema juures mingit deemonlikku energiat, on võimalik, et tal on olnud deemonitega kokkupuuteid ja et ta võib ohtlik olla. Tema huvi sinu vastu ei tule sulle kasuks.“ Kira meenutas sõnu, mida Kane Light talle möödunud päeval öelnud oli ning judistas ennast. „Ka Jonathan palus mul temast eemale hoida. Mis sa arvad, kas ta teab, mis Kane Lightiga valesti on?“ „Isegi kui teab, ei ole meil vaja seda tema käest välja uurida,“ sõnas Sebiel targalt. „Arvestades tema viimase aja käitumist, paljastab Kane Light selle meile ise ning me peame vaid silmad ja kõrvad lahti hoidma, et sellest meile midagi halba ei sünniks.“

Väga põnev. Schrödinger tuletas mulle kohe meelde Hellsingi.
Kane Light tundub huvitav

Kane Light võiks Kira tagumiku katsumise lõpetada ja lõpuks öelda, et ta on paha-paha olevus, kes tahab Kira ära tappa või siiis paha-paha pervertne olevus, kes tahab Kira ära tappa.Ma tõesti loodan, et see viiimane ei ole tõsi, Kira pärast. Kuigi ta võiks sellest Jacksonile rääkida, ma olen kindel, et ta leiaks selles kindlaseti ühe toreda külje ning oskaks sellest nii rääkida, et kõik parajal määral närvi lähevad.
Ühe päeva pärast....Nii et Jackson avastab Morieni enda seest ballil???? Või kuidas? Ma loodan, et nii see on ning et tal on siis midagi ilusat seljas. Mitte, et see Morienile muljet avaldaks, aga noh...ajalooliste sündmuste ajal võiks vähemalt hea välja näha. Ma olen kindel, et paljud nõustuksid minuga
UUT!

Kane Light on igavene idioot. Või noh, ta tegelane on iseenesest lahedalt ärritav, aga see elukas, kes tema sees elab, on küll nõme. Ja ma tõesti loodan, et ta ei tee Kirale midagi kurja, sest muidu oi ma teen talle haiget. Keegi ei või teha kiirale paha. Ja ma olen kindel, et Johnathan saaks ka vihaseks, kui midagi sellist juhtuks.

Osa oli hea muidu, nagu kõik osad on. Algul mulle Arra üldse ei meeldinud, aga kui teda nüüd pole mõnes osas, siis ma tunnen temast puudust täiega. Jacksonist mitte, minu meelest võiks ta olemata olla. xD Kuigi noh, siis ei oleks see jutt nii põnev... Aga tõesti. Tegelikult on nii, et kui ma Jacksonile mõtlen, siis ma mõtlen, et ma ei taha üldse lugeda, kui temaga toimub tegevus, aga kui siis on temaga tegevus, on ikka nii äge, et ma loen ja ahmin iga sõna endasse.

Pane see kord uus osa kiiremini üles, mis oleks? Ma nii tahaksin juba edasi teada. See on nii vahva, et sa oled fantaasia ja kooli nii ägedasti kokku sidunud, igavesti äge.

Ohjah, ei jõua edasi lugemist oodata.

Droideka: Ma pole Hellsingi vaadanud, aga kes teab, äkki teen seda kunagi. Enne on mul vaja Yu-Gi-Oh! 5D's ära vaadata

Karolin: Esialgse plaani kohaselt peaks Morien end tõepoolest ballil ilmutama, kuid osav nagu ma olen, suutsin ma kuidagi sellest kohast üle hüpata (viimasel ajal teen ma seda kogu aeg) ja jätkata kirjutamist täiesti teisest kohast, nii et mul ei ole praegu õrna aimugi, kuidas ma selle situatsiooni välja mängin. Aga küll ma midagi välja nuputan, isegi kui see mul jõuludeni aega võtab (mida loodetavasti ei juhtu) Jacksoni riietuse peale pole ma ausalt öeldes veel mõelnud, aga tuleb tunnistada, et näiteks ülikonnas ma teda eriti ette kujutada ei suuda

Espada: Ma vihjaksin, et päris Kane Light on suure tõenäosusega surnud, sest nagu ma umbes kümme või midagi sinnakanti osa tagasi kirjutasin, leidis ta ema tema toast verd Ja pole mõtet salata, et tal (või vähemalt sellel, mis temast järele on jäänud) on Kiraga tõesti väga kurjad plaanid, aga kui need kogemata imeliselt korda peaksid minema, saaks see jutt kuidagi liiga kiiresti läbi...

Jackson saab tulevikus vaimse valgustuse osaliseks ja muutub tükk maad arukamaks Ma loodan, et siis meeldib ta sulle rohkem

Nii, mis veel...selle osa põhjal on juba võimalik ära arvata, kuidas Kira ja eelmises osas mainitud salapärane poiss omavahel seotud on Mingit mõistlikku seletust praegu siiski veel ei tule. Hiljem. Siis, kui ma olen juba kuu aega kestnud unepuudusest üle saanud ja suudan oma aju tööle panna

Kena nädalavahetust ja psst, kommenteerige ja kritiseerige
**

37.2

Jonathan jõllitas enda ees laual seisvat kasti kulmukortsutusega. „Mis see on?“ küsis ta kahtlustavalt. Isa Marcus muigas. „Minu mäletamist mööda palusite te mul veidi materjali koguda.“ See vastik teeskleja Jonathan kinkis talle koheselt ühe ülbe põrnitsuse. „Jah, ka mulle meenub midagi sellist, kuid enda mäletamist mööda palusin ma seda informatsiooni reedeks. Täna on aga, jumalale tänu, juba teisipäev. Kas teil on kalendri tundmisega raskusi, isa Marcus?“ „Viivitus ei sõltunud minust, vaid Flurinist,“ selgitas isa Marcus, kuigi tema toon ei olnud sealjuures just kuigi vabandav. „Kui te kõikidele kaustadele pilgu peale viskate, saate kindlasti aru, miks teie palve rahuldamiseks nii palju aega kulus.“ Ta tõusis püsti ja asutas end lahkuma. Jonathan tõstis pealmise kausta karbist välja, viskas sellele kiire pilgu ja köhatas. „Kas see on mingi nali?“ Isa Marcus raputas pead. „Ainult siis, kui te seda tõepoolest naljakaks peate.“ Sulgenud enda järel ukse, kõndis ta mööda koridori minema.

Korts Jonathani kulmude vahel süvenes. Kui see tõepoolest mingi nali oli, siis isa Marcus alles saab ja mitte ainult isa Marcus, vaid ka Flurin. Millise õiguse alusel nad teda õige lollitasid? Põrgu päralt, ta oli Varjude Lord, mitte mõni keskpärane narr, kellele absoluutselt kõike ette võis sööta. Ta pööras pilgu tagasi esimese kausta häirivale esimesele leheküljele ning luges selle uuesti läbi. Seejärel suundus ta teise lehekülje juurde ja luges pooleldi läbi ka kolmanda, kuid lükkas kausta seejärel kõrvale. Kahtlemata oli see nali ja veel erakordselt mage nali ning kuigi vaevalt nii mage nali nagu see tema aega vääris, otsustas Jonathan siiski ka teise kausta läbi sirvida. Nagu ta arvanud oli, oli seegi, sarnaselt esimesele, täielik ajaraisk, sest see ei puudutanudki isegi mitte Kira perekonda, vaid hoopis teist peret, mille kõik liikmed jõhkralt mõrvatud olid. Jonathan luges mõned politseiraportid igavledes läbi, leides, et kuigi tapja oli ilmselgelt psühhopaat, oli tal samas ka vahe mõistus, ning valmistus ka teist kausta kõrvale lükkama, kui kausta keskele kleebitud pilt tema tähelepanu äratas.
Sellel oli kujutatud kolmekümnendates eluaastates abielupaar, kelle kõrval seisid teismeeas poiss ja tüdruk ja nendest tunduvalt noorem poiss, kes suure tõenäosusega alles hiljuti kooli oli läinud. Nooremat poissi lähemalt uurides tundis Jonathan, kuidas kogu veri ta näost kaob. Ilmeksimatult oli tegemist vähemalt kümme aastat noorema Kiraga, kuid pildiallkirjas polnud Kirale ainsatki viidet. Poiss pildil oli küll kahtlemata seesama Kira, keda Jonathan tundis, ent sellel pildil oli ta Jonathani jaoks võõras poiss võõra nimega. Jonathan krabas esimese kausta enda kätte tagasi ning leidis selle vahelt peaaegu üheteistkümne aasta vanuse ajaleheväljalõike, millel oli lühike artikkel, mida illustreeris mustvalge foto. Fotol oli kujutatud aasia päritolu naist ja meest, kellest viimane hoidis oma põlvel väikest naeratavat poissi. Kõheldes heitis Jonathan pilgu artikli pealkirjale.

„Vanemate hukkumine jätab autoõnnetuse üle elanud poisi orvuks“

Pildiallkirja nähes tundus talle, nagu hakkaks ta süda verd tagurpidi läbi ta keha pumpama ning kusagil tema ajus hakkas tekkima midagi trombi taolist, seda muidugi eeldusel, et trombid tekkisid ajus ja mitte vereringes.

Vasakult paremale: Miyuri Yukari, Ryo Yukari, Kira Yukari.

Veidi teistes oludes oleks Jonathan rõõmust hõisanud ja juubeldanud piltmõistatuse viimase puuduva tüki leidmise üle. Fakt, et Kirast enne 1999. aastat mingeid andmeid ei olnud, oli viimaks ümber lükatud. Nii palju kui Jonathan artiklist aru sai, oli Kira 1999. aasta teisel poolel koos oma vanematega autoõnnetusse sattunud ning nende surma järel oli, kui Jonathan ikka õigesti mäletus, isa Lazarus tema eest hoolitsemise enda peale võtnud. Aga...
Mitte see Kira, keda Jonathan tundis. Poiss fotol oli kahtlemata asiaat ning piisas vaid tema näkku vaatamisest, et sellele kinnitust leida. Kira, keda Jonathan tundis, oli europiid ning ta punased juuksed ja rohelised silmad, mida ta isegi päikese mõjul kissitama ei kippunud, ei lubanud teda ühelgi juhul fotol oleva poisiga samastada. Veel vähem lubas neid samastada fakt, et Kira sõnul hukkusid tema vanemad tules. Jonathan hammustas huulde, voltis ajaleheväljalõike kokku, nii et vaid selle juurde kuuluv foto nähtavale jäi ning asetas selle teise foto kõrvale.
Ühel fotol oli poiss, kelle nimi oli Kira Yukari ning teisel fotol oli poiss, kelle nimi oli sootuks midagi muud, kuid kes oli ilma mingigi kahtluseta just nimelt Kira Yukari.
Kergelt väriseva käega võttis Jonathan kaustast välja viimase toimiku, selle kõige paksema, peljates, mida sellest avastada võib. Tegu oli tavalise valge kaustaga, nagu neid politseiarhiivides ikka kasutati. Jonathan ei teadnud, kuhu arhiivi Flurin sisse oli murdnud, et seda enda valdusesse saada, kuid kahtlemata ei olnud ta seda kausta seaduslikul teel omandanud.
Kausta peale oli lohakalt kleebitud suur kollane silt, mis toimiku numbri kinni kattis ja kuulutas, et tegu on juhtumiga KYM65084. Veel kord huulde hammustanud, lõi Jonathan kausta lahti ja hakkas lugema.

Kui teenijanna Magda pool tundi hiljem Jonathani uksele koputas ja tema tuppa sisenes, nägi ta Jonathani esimest korda elus nutmas. Jonathan oli kõik kolm kausta põrandale lükanud ja püüdis oma nuukseid peatada, kuid nutt oli temast tugevam ja tema silmist voolasid suured rasked pisarad. „Kas kõik on korras, sir?“ küsis Magda kohkunult. Jonathan ei vaadanud tema poole. „Mul on väga hea meel, et sa tulid, Magda. Palun ole nii keha ja too mulle teipi.“ „Aga...“ „Kui oled mulle teibi toonud, aja mu auto maja ette,“ lausus Jonathan vankumatult, ignoreerides Magda arglikku katset midagi öelda. „Ma pean kiiresti ühest kohast läbi käima.“ „Aga...“ „See on käsk, sa rumal hani!“ käratas Jonathan ning viskas Magda poole oma pliiatsitopsi, nii et värvilisi pliiatseid igasse toa nurka laiali lendas. Magda põgenes vandudes toast ning Jonathan tõmbas käisega üle näo, et oma silmi kuivatada ja end rahunema sundida.
Esimest korda elus tundis ta, et kui maailmas on üldse inimest, kellel on õigust oma mineviku puutumatuna hoidmisele, siis on see just Kira Yukari. Jonathan võrdles tema minevikku enda omaga ja paratamatult veeres tema silmanurgast veel üks pisar, voolates lõbusalt üle ta põse.
Ta oli arvanud, et teab kannatustest nii mõndagi, ent ta oli seda vaid ette kujutanud. Reaalselt oli ta kaotanud vaid osakese oma väärikusest ja aust, samas kui Kira oli kaotanud absoluutselt KÕIK, isegi oma identiteedi...
Kui Magda teibiga naases, oli Jonathan viimaks piisavalt maha rahunenud ja teadis, et võlgneb naisele vabanduse. Kuigi Magda oli vaid teenija, ei olnud ta halba kohtlemist ära teeninud ning Jonathan kahetses siiralt, et ühe tuntava lendava objekti tema suunas teele oli saatnud. Kuigi naised talle erilist pinget ei pakkunud, ei jälestanud ta neid kaugeltki nii palju, et nende kallal põhjendamatut vägivalda kasutada.

Märganud, et Magda põsk tulitab punaselt ja sugugi mitte punastamisest, vaid hoopis pliiatsitopsiga näkku saadud hoobist, neelas ta oma uhkuse alla ning manas näole vabandava ilme. „Anna mulle andeks, Magda,“ lausus ta. „Mul ei olnud kavas sulle haiget teha, kuid paraku kukkus see just nii välja. Ma kardan, et keesin pisut üle. Kas sa andestad mulle?“ Magda puudutas alateadlikult käega oma põske ning tundus, et ta kõhkleb, kuid viimaks ta siiski noogutas. „Jah, sir,“ lausus ta. „Ma andestan teile.“ Ta ohkas. „Teil ei ole aimugi, kui väga te oma isaga sarnanete. Viimasel korral, kui ma ta nutmast tabasin, reageeris ta samamoodi nagu teiegi hetk tagasi...“ Jonathan ei uskunud oma kõrvu. „Sa nägid mu isa nutmas?“ oli ta hämmeldunud. Ta oli alati arvanud, et Lance Dwyer, kaheksakümne kuues Varjude Lord, pole võimeline pisaraid isegi mitte tootma, nende valamisest rääkimata. Polnud võimalik, et mehel, kes oma nooremat poega rõõmuga tümitas ja oma vanema poja ja tema pruudi ära lasi koristada, võis mingeid tundeid olla. Jonathan raputas selle naeruväärse mõtte peale pead. Ei, Lance Dwyeril oli umbes sama palju tundeid kui jääpurikal. Magda oli kindlasti eksinud ja kui tal oligi kogemata õnnestunud meest reaalselt nutmas näha, nuttis too arvatavasti vihast, sest muuks ta vaevalt et võimeline oli.

„Jah, sir,“ katkestas Magda Jonathani mõttelõnga. „Ma nägin teie isa nutmas ja mitte ainult ühe korra, vaid korduvalt. Kui te teda sagedamini külastaksite, teaksite te, et viimasel ajal nutab ta peaaegu iga päev. Ma ei tohiks seda küll teile öelda, aga...“ Magda vaatas Jonathanile otsa ja lõi silmad maha. „Issand, kui rumal ma olen,“ pomises ta. „Te soovisite vaid teipi ja selle asemel, et see teile kätte anda, olen ma lobisenud nagu turumutt. Vabandage mind, ma lähen panen kohe teie auto valmis.“ Ta ulatas teibirulli Jonathanile ning tõttas minema.
Jonathani peas valitses tohuvabohu. Kas oli tõesti võimalik, et pärast kõiki neid aastaid värdjakarja eesotsas olemist oli ta isa süda viimaks pehmeks läinud ning teda valdas kahetsus? Jonathan korjas põrandale laiali loobitud kaustad ja nende vahelt välja pudenenud paberid kokku, pani kasti tagasi – susates sinna kogemata ka paar pliiatsit – ning kleepis selle kokku. Isa Marcus ja Flurin olid olnud põhjalikumad, kui ta oodata oleks osanud ning informatsioon, mille nad talle edastasid, võis valedesse kätesse sattudes äärmiselt ohtlikuks osutuda – mitte et isa Marcuse, Flurini ja Jonathani enda käed need kõige õigemad oleksid olnud. Kui keegi taipab, et informatsioon Kira Yukari mineviku kohta on sattunud Jonathani valdusesse, võib tal tulla pahandusi võimudega ning see oli viimane asi, mida ta vajas. Ta oli andnud isa Marcusele käsu Kira Yukari minevikus tuhnida ja lubanud tal sealjuures kõiki vahendeid kasutada, mis tähendas, et tema süüks langesid nii Flurini kaasamine kui kõik see, mida Flurin isa Marcust assisteerides teinud oli. Just tema oli kogu plaani taga olev mastermind ja ta kahtlustas, et kedagi ei huvitaks, et ta tegi seda vaid selleks, et Millenniumi Madude organisatsioon, mida ta nime poolest juhtis ja mille üks liige, kui mitte kõik liikmed, oli siiralt veendunud, et Kira Yukari on deemon, poisi rahule jätaks.

Ta mõtles võltsitud punaste kaantega Eesti Vabariigi passile, mille ta pool aastat tagasi pisut enam kui viiesaja dollari eest ostnud oli. Kui keegi peaks kogemata...
Jonathan surus end vaevavad hirmuäratavad mõtted alla, haaras kasti kaenlasse ning kõndis sellega alumisele korrusele. Kui ta õueuksest välja astus, tõttas Magda talle vastu ja osutas sissesõidutee poole. „Teie sõiduk on valmis.“ Jonathan noogutas, marssis oma auto juurde, viskas kasti tagaistmele ning istus rooli taha. Minut hiljem pani ta autole hääled sisse ning sõitis minema. Kuna politseiarhiivist näpatud kaustu oli peaaegu võimatu tagastada, pidi ta need võimalikult ohutusse kohta peitma. Oma kodu ta piisavalt ohutuks ei pidanud ja ka Millenniumi Madude peakorter oli oma kasutatavuse tõttu ohutute paikade nimekirjast väljas. Ohutu koht oli ainult see, millele vaid Jonathanil ligipääs oli.
Jah, polnud just kerge kujutada ette kasti peitmiseks ohutumat kohta kui Jonathani isiklik hoiulaegas, mis asus Melody Lane’i pangas.

Omoooo, kui põnev osa! Miks sa pead midagi nii salapäraseks jätma ikka - ma tahan detailselt teada kõike, KÕIKE ja KÕIKE!! Sest tõega, see läheb üha põnevamaks! Ja kas mul on ainult selline tunne või oligi see osa tavapärasest lühem?

Aa, ja ma tahan teada, miks - pagana päralt! - Johnathani issi nuttis? Johnathan võiks teda külastama minna~. Ma loodan, et Johnathani vend on varsti ka loos sees rohkem, aga EI, ta ei või midagi halba teha! Kuigi mul poleks midagi selle vastu, kui ta hirmutaks kedagi... näiteks... Arrat! Vot, see oleks nii põnev. Kas Arra üldse kardaks teda? Hmm, tõega, ma tahaks lugeda nende kahe kohtumisest! Palun!

Oo, mind on tabanud uus vastupandamatu soov - kirjutada Johnathani vennale, aga ma ei tea... ma ei saaks ümbrikule oma aadressi panna, ta tuleks ja sööks mu muidu ju ära. O__o

Aga igatahes, kas sa palun postitaksid ruttu? See on palju põnevam kui minu kohustuslik kirjandus!! Ja ma ei jaksa oodata, et uut osa lugeda! Kõik on nii põnev, põnev, põnev!

Ooooooo, ooo , ooo!
Jonathan peaks paremini teadma! Mitte ükski paik ie ole neile paberitele piisavalt turvaline! Ta peaks...noh ütleme, et...eeem..., noh ega mina seda teadma ei pea! Igastahes ta peaks nendega midagi hoopis muud tegema!
Vaene, vaene Kira, temast on juba nüüd nii kahju...
Janathan peaks pigem oma isast eemale hoidma... Ta võib nutta näiteks selle pärast, et üks tema poegadest teda ähvardab, või nutab ta selle pärast, et ta kaotas oma võimu vms, või ta lihtsalt teeskleb nutmist ja isegi kui ta ka nutaks sest, et kahetseb ei tohiks Jonathan talle ikka andeks anda. Sellisele värdjale, mitte ilmaski. Temast ei tohiks üldse kahju hakata.

Tore, et uue osa kirjutamiseks aega leidsid! Ma loodan, et sa saad selle ballivärgi ka varsti valmis! ma teadsin, et morien kavatseb end siis ilmutada! kuri või mitte, aga stiili vanadel inglitel on

Espada: Mõne asja salapäraseks jätmine on kõige võti. Kui ma kõik kaardid kiiresti lagedale laoksin, kaotaks see jutt kogu põnevuse ja muutuks sama huvitavaks kui...hmmm...Yu-Gi-Oh! GX (mis on esimese 30 episoodi järel küll tapvalt igav)

Lawrence ilmub juttu üsna varsti ja kui aus olla, siis kavatsen ma ta tõesti Arraga kokku viia, kuigi ma ei ole veel otsustanud, kas Arra kardab suurt kurja vampiiri või mitte...ning Lawrence on vähemalt hetkeseisuga tõepoolest kuri, mistõttu võib juhtuda, et ta teeb rohkemgi halba, kui selle jutu senised pahategelased kokku Võib juhtuda.

Ka Lawrence'ile võib kirjutada, kuid kahjuks ei tunne ma teda piisavalt hästi, et öelda, kas ja kuidas ta vastata võiks. Ma arvan, et esialgu ta siiski kedagi ära ei sööks, kuna ta on turvaliselt Millenniumi Madude peakorteri keldris luku taga

Karolin: Jonathan ei pea praegu oma paberite pärast üldse muretsema. Varsti seisab ta silmitsi palju suuremate probleemidega ja...*naerab õelalt*

Kuigi Jonathani isa on sündinud teeskleja, kinnitan ma, et tema pisarad on ehtsad ja need ei tule sugugi võimu kaotamise pärast. Lance kardab tulevikku ja eriti kardab ta ühe oma poja elu pärast...

Hetkel pole ma ballist rääkivad osa ikka veel ära suutnud lõpetada, kuid loodetavasti suudan ma seda siiski varsti teha. Pärast keele variatiivsuse, keeleteaduse aluste ja foneetika eksameid, that is...

Uus poodlemisteemaline osa tuleb siit!
**

38.0

„Mulle aitab, Jackson!“ käratas Arra maruvihaselt. „Veel üks sõna ja sa magad täna öösel lumehanges!“ Jackson asetas käed puusa ja heitis Arrale veelgi tigedama pilgu. „Ära arvagi, et sa mind selle ähvardusega endast välja viid!“ Arra vehkis šampoonipudeliga ja nägi välja piisavalt vihane, et teda sellega visata, kuid Jackson ei teinud selle peale teist nägugi. Kah asi, temal oli ka šampoonipudel ning see oli suurem kui Arra oma. Polnud just raske ära arvata, kumb neist rohkem haiget võib saada.

Pagana Everity, otsustas Jackson. Ta kavatses kõiges naist süüdistada. Viimane oli nimelt olnud piisavalt rumal, et jõuluostude tegemine viimasele minutile jätta. Arra arvas küll, et selle oli põhjustanud kolmanda astme lähikontakt maailma kõige suurema sitapea Mark Wallenbergiga, aga Jackson kahtlustas, et Arra õde oligi täpselt nii idioot, kui ta välja paistis. Olgu kuidas oli, igatahes oli ta suure ostunimekirja Arrale pihku surunud ja ta poodi käsutanud, et sundida teda enda eest põrgulikke piinu kannatama. Arra ülesandeks oli hankida kingitused umbes kümnele inimesele ning kuigi ta polnud seda kirja pannud, oli Everity möödaminnes maininud, et Arra peaks kindlasti ostma ka jõulutoite ja see oligi tema ja Jacksoni tüli allikaks. Probleemi põhjus peitus selles, et Arra ja Jacksoni arusaam jõulutoitudest lahknes täielikult. Arra oli üksteise järel lükanud tagasi kõik Jacksoni ettepanekud, mis nägid ette jõuluhane, värskelt küpsetatud saiu, suitsujuustusalatit ja muid gurmaanidele mõeldud hõrgutisi ning ladunud korvi hoopis purgi hapukapsast, hunniku seajalgu, terve kilo jagu heeringat ning kotitäie saiu, mis olid valmistatud lihavõtete paiku. Jacksoni mõõt sai lõplikult täis siis, kui Arra vorstileti taga seisvale Liina-nimelisele tädikesele külje alla ujus, temaga paar sõna juttu rääkis ning meelitas tema käest välja kotitäie ilgeid mustaks tõmbunud vorste, mis olid suure tõenäosusega juba ammu halvaks läinud. Jackson taipas küll, mida Arra teha kavatses. Ta kavatses kulutada oma raha nii säästlikult kui võimalik ja hoolitseda selle eest, et jõuluõhtul oleks laual ainult võimalikult halb kraam. Jackson oletas, et ilmselt planeeris Arra oma õele kättemaksu, sest viimane oli hommikul maininud, et ka Mark astub jõuluõhtul läbi ning Jackson poleks sugugi imestanud, kui Arra oleks parajasti plaaninud mehe mürgitamist. Marki toidumürgitusse suremine oleks kindlasti Arra meele rõõmsaks teinud ning Jackson oleks meeleldi lasknud Arral talle uut ja vana teha, kui poleks pidanud oma jõule Arra pool veetma. Tal polnud just erilist valikut: ta polnud pärast oma isa ründamist kordagi kodus käinud ja oli viimaks otsustanud, et nii see ka jääb. Nüüd, kui ta oli otsustanud oma rollist Jason Robertsi mantlipärijana loobuda, polnud tal enam mingit põhjust mehe majja ronida. Isegi see, et Lauren talle möödunud õhtul helistanud oli ja palunud, et ta tagasi tuleks, ei olnud ta meelt muutnud. Minna tagasi Laureni pärast? See pidi küll mingi nali olema. Ainus, kelle järele Jackson tõeliselt igatses, oli ta väike õde Annie. Jacksonile ei meeldinud sugugi mõte, et peab jõulud temata veetma, kuid nii oli kõige parem. Kui ta peaks praegu koju tagasi minema, võib kogemata juhtuda, et ta ei suuda sealt enam lahkuda ning see polnud just kõige ihaldusväärsem väljavaade.

Loomulikult ei saanud ta igaveseks Arra juurde jääda, kuid esialgu käis see lahendus küll. Arra sellega muidugi väga rahul ei olnud ja otsustades, et Arra soosingu võitmisel ei aita muu kui vana hea pugemistaktika, oli Jackson otsustanud korteris suurpuhastuse korraldada. Kahjuks lõppes see sellega, et ta suutis kapi pealt tolmu pühkides ära lõhkuda terve hulga nõusid, mis olid Arra jaoks sentimentaalse väärtusega ning Arra vihastas nii kohutavalt, et tema ninasõõrmetest tõusis peaagu suitsu nagu eriti vihasel Pampalona härjal, kuid õnneks oskas Everity Jacksoni pingutusi hinnata ning leidis, et Jackson võiks sagedamini head kodanikualgatust üles näidata ja ise koristada. Tundus, et nagu ka poodide kammimine, ei meeldinud koristamine Everityle mitte üks põrm ja tal oli hea meel, kui sai selle kellegi teise kaela veeretada. Nii võis Jackson ka jõulud Arra pool veeta, aga...
Kohe kindlasti ei kavatsenud Jackson süüa suutäitki sellest sodist, mille Arra korvi oli ladunud! Ta oli seda ka Arrale teatanud ja veel üsna valjusti ja ühel hetkel olin Arra kops üle tema maksa hüpanud. Nüüd seisidki mõlemad poisid kosmeetikariiuli ees ja vehkisid teineteise suunas šampoonipudelitega ning nende ümber oli kogunenud kenake hulk pealtvaatajaid.
„Ära arva, et ma kavatsen sellise solgiga leppida!“ teatas Jackson ja suunas šampoonipudeli ette, nagu oleks see nuga. „Need jubedad roosad sõrad ja mustad julgad, ma ei...“ „Ära alahinda süldi ja verivorsti jõudu!“ teatas Arra vähimagi lõbususeta. „Ma kohtusin möödunud aasta jõulude paiku ühe naisega, kes andis mulle paar päris head retsepti ja...“ „Verivorst?“ Jackson tõmbus näost valgeks. „Aga seal on ju veri sees!“ „Ja siis?“ ei teinud Arra tema kohkumusest väljagi. „Mille poolest on veri halvem kui marineeritud ploomid, mida sa mul osta soovitasid? Sina oled viimane inimene, kellel on õigus minu valikuid solgiks nimetada! Pagana pihta, ma olen aastaid süüa teinud ja siiamaani pole veel keegi minu toitude kätte surnud! Sina, kui ma nüüd ei eksi, ei tee isegi parmesanil ja fetal vahet, nii et pane oma suu kinni ja lase mul tegutseda! Ma ei kavatse kedagi tappa, nii et võta vabalt!“ „Vaidlevad nagu kooliplikad,“ pomises üks vanem naine ning Arra heitis talle kurja pilgu. „Hei, teie hoidke sellest teemast eemale!“

„Hei, Scarra!“ Arra pööras pead ja tema suunurk hakkas tõmblema. Ike ja Mike sammusid tema ja Jacksoni poole ja nende hambad olid irevil nagu koertel, kelle lõualuud olid nende jubeda lõustaga võrreldes liiga väikesed. „Ma kuulsin, et jõuluvanal sai põhjapõtrade keppimisest kõrini ja ta otsib endale uut orja. Kas sa hängid siin selleks, et end talle sea pähe maha müüa?“ Mike irvitas. „Scarra, mu isiklik kojanarr! Kas teadsid, et...“ Ike koputas oma vennale õla peale ja sosistas talle midagi, mille peale Mike, kuigi üsnagi vastumeelselt, noogutas. „Hästi. Kuna homme on jõulud, oleme me sinu vastu armulised ja anna sulle siia tuleku eest kere peale, aga on vägagi võimalik, et me mõtleme peagi ümber, nii et parem kao siit nii kiiresti, kui jalad võtavad. Ma loen kolmeni. Üks, kolm...“
„Sa unustasid kahe,“ lausus Jackson ja astus Arra ette, kõik tülid temaga paugupealt ununenud. „See on number, mis asub ühe ja kolme vahel ja mis peaks olema igal korralikul õpilasel selge juba esimesest klassist alates, kui nad pole just arengupeetusega laste koolis õppinud. Mida te selle peale kostate, Fyke ja Dyke? Vastake kiiresti või mul ei jää vähimatki kahtlust, et teie ema pillas teid mõlemat lapsena korduvalt pea peale“ Mike turtsatas, otsustades selle solvangu alla neelata. „Nii et Scarral siiski on sõpru. Vaata aga. Kas me oleme varem kohtunud?“ Jackson muigas. „Nii et sa ei mäleta mind?“ Ta teeskles haavumist. „Mu süda murdub sellise julma kohtlemise peale. Ma kardan, et peaksin andma sulle midagi, mis mind sulle edaspidi meelde tuletaks!“ Ta avas šampoonipudeli ning Arrale silma pilgutanud, pritsis ta pool pudelitäit šampooni Mike’ile näkku. Mike tõi kuuldavale valju möiratuse ja hakkas kätega silmi kraapima ning kohkunud Ike seisis temas kõrval, olles hetkeks täiesti pahviks löödud. Olles otsustanud, et tal pole mingit põhjust tüüpidega, kellel tundus olevat kahe peale üks aju, tegemist teha, krabas Jackson Arra käest ja tiris ta minema, vedades ta kodukeemia riiuli vahele. „Ma ütlesin sulle, et Fructis on parem kui Pantene,“ muigas ta ja vehkis šampoonipudeliga Arra nina all. „Selles pudelis on sama raha eest tervelt 25% rohkem šampooni, nii et meil pole vaja Mike’ilt tema näo pesemise eest raha kasseerida.“ Arra purskas tahtmatult naerma. „Sa täitsid just äsja oma päevase heategudenormi. Mike’i näo pesemine on ühiskonnale tõeline teene.“ Ta naeris veel mõne sekundi ja hakkas siis kassa poole astuma. „Lähme. Me peame...“

Nendest tormas mööda turvamees, kes vedas käe otsas räpaka välimusega naist, kes talle kõvasti vastu puikles. „Mitu korda ma teile ütlema pean, proua, et te enam siia ei tuleks?“ nõudis turvamees vihaselt. „Minu kannatus on otsas. Kui te veel ühe korra siin oma nägu näitate, kutsun ma teile politsei ja lasen teid türmi toimetada!“ Naise näol vilksatas hirm ja Jackson taipas üllatusega, et naine on talle tuttav. Talle meenus aasta esimene õpilasomavalitsuse koosolek, mille äsja Stonybrooki erakooli õpilasomavalitsuse presidendiks valitud Kane Light läbi oli viinud. Ta oli kõik õpilasomavalitsuse liikmed enda poole kutsunud ja nad elutuppa juhtinud, serveerides neile nii palju külma limonaadi, et veerand tundi hiljem olid kõigil jalad ristis. Tualettruumi otsinguil oli Jackson kogemata ära eksinud ja sattunud hoopis kööki, kus üks naine, Kane’i ema, pirukaid küpsetas...
Naine, kes nägi välja täpselt samasugune nagu see prügikollile sarnanev olend, keda kuri turvamees parajasti välja püüdis visata.
„Oodake!“ hüüdis Jackson ja tormas turvamehele järele. Turvamees vaatas talle küsivalt otsa. „Mida te soovite? Ma olen hetkel hõivatud!“ Ta vedas naist järjekindlalt ukse poole. „Ma tunnen teda!“ pahvatas Jackson. See sõnavõtt avaldas soovitud mõju ning turvamees jäi seisma, piieldes teda kahtlustavalt. „Kas te olete selles kindel?“ Jackson noogutas. Ta astus naise juurde ja vaatas talle sügavalt silma, et veenduda, et ei saa eksida. Ja ega ei saanudki. Naine tema ees oli tõepoolest Clear Light.
Clear Light, keda Jackson tol päeval vilksamisi näinud oli, oli olnud klanitud ja range olekuga, kuid lahke ja kergelt ümara näoga koduperenaine, kelle juuksed olid hoolikalt krunni sätitud ning kelle valgel põllel polnud mitte ühtegi sündsusetut plekki. Muutus, mis naisega toiminud oli, mõjus Jacksonile šokeerivalt. Clear Light oli drastiliselt kõhnunud, tema nägu oli kondisem kui iial varem ning ta silme ette vajunud sorgus juuksed nägid välja nii, nagu poleks neid juba nädalaid pestud. Naise riided olid räpased ja lehkasid ebameeldivalt ja Jackson tundis vastupandamatut soovi taganeda, et temast kaugemale pääseda, kuid sundis end paigale jääma.
„Laske ta lahti,“ palus ta. Turvamees raputas pead. „Ma ei saa seda teha. Ta on mitu nädalat järjest iga päev siin käinud, kaupa varastanud ja külastajaid hirmutanud ning kui teda ei karistata, ei kavatsegi ta oma kombeid muuta.“ Jackson hammustas huulde. See oli võimatu. Ta piidles naist silmanurgast ning taipas, et vaatab hullumeelset. Naine ei pidanud selleks suudki avama, Jackson taipas ka selletagi, et temaga on midagi väga valesti. Temast õhkus tontlikkust.

„Clear Light,“ lausus ta, astus naisele lähemale ja kummardus tema kohale. „Kas te mäletate mind? Ma olen teie poja Kane’i sõber.“ „Kas te tunnete tema pereliikmeid?“ päris turvamees. „Te peaksite...“ Ootamatult puhkes Clear Light hüsteeriliselt naerma. „Kas sa siis ei tea?“ kihistas ta. „Kane on surnud!“ Jackson võpatas. „Kuidas palun?“ päris ta juhmilt. „Kane on surnud?“ Naine noogutas. „Surnud, surnud, surnud!“ „See ei ole võimalik,“ vastas Jackson. „Ma nägin Kane’i alles täna hommikul koolis.“ See avaldus teenis ära uue naerupahvaku. „See ei ole Kane!“ naeris Clear Light peaaegu hüsteeriliselt. „See ei ole Kane, see ei ole mu väike Kane, see on koletis! Tuba segi pekstud, asjad puruks, veri kõikjal, ta...“ Vähimagi hoiatuseta rebis ta end turvamehe tugeva käe haardest lahti, sööstis Jacksoni poole ning tõukas ta põrandale pikali. Jackson vandus vaikselt, kui ta pea vastu põrandat kies, kuid ta tundis teravalt Clear Lighti hirmu ja torust roppuste tulistamise asemel püüdis ta keskenduda hoopis naise sõnade analüüsimisele. „Hei!“ hüüatas turvamees ja püüdis naist Jacksonist eemale tirida, kuid Jackson keelas teda. „Jätke ta rahule! Mul on vaja temaga rääkida!“ Ta vaatas naisele silma ja leidis, et tema hingeõhk haiseb ikka pagana halvasti. Ilmselt polnud ta viimasel ajal ka suuhügieenile suuremat tähelepanu pööranud. „Kas Kane on...kas Kane on tõesti surnud?“ Vastuseks sai ta agara noogutuse. „Surnud! Kadunud! Igaveseks läinud! Mul pole laipagi, mida matta! Ta võttis tema naha, et seda enda omana kasutada ja need silmad, need punased silmad, ta...“

Hoolimata Jacksoni vastuväidetest tõmbas turvamees Clear Lighti Jacksonist eemale, surus käe ta suule, et teda karjumast takistada ning kogu oma jõudu kokku võttes asus ta hapra kehaehitusega naist turvaruumi poole tüürima, olles ilmselt otsustanud, et tema kohene välja viskamine pole hea mõte. „Ma viin ta turvaruumi rahunema,“ lausus ta ja heitis Jacksonile käskiva pilgu. „Palun oodake siin, kuni ma tagasi tulen. Mul on vaja teiega viivitamatult rääkida.“ Jackson noogutas. „Hästi.“ Ta needis vaikselt Kane Lighti. Mida see tüüp õige mõtles? Oli selge, et ta ema oli omadega sassi läinud. Mille pärast, polnudki ehk nii tähtis, tähtis oli hoopiski see, et Kane oleks pidanud viivitamatult midagi ette võtma, aga ei olnud seda teinud. Milline normaalne inimene oleks lasknud oma lihasel emal sellises seisundis ringi joosta? Turvamehe sõnade kohaselt oli naise haigus vaevanud teda juba mitu nädalat. Tõepoolest, mis kurat Kane Lightil õige viga oli? Kui tal oli piisavalt aega, et jõuluballi korraldamisega tegeleda ja lisaks sellele ka veel Kiral sabas joosta, oleks ta pidanud leidma ka võimaluse oma ema eest hoolitsemiseks...
Jackson ei olnud märganudki, millal Arra tema kõrvale oli ilmunud, aga ühel hetkel poiss vilistas ja ootamatust segamisest häiritud, virutas Jackson kogemata küünarnukiga vastu riiulit, nii et tervelt viis karpi pesupulbrit poe läikivale linoleumpõrandale prantsatas. „Kes see oli?“ päris Arra, tegemata põrandale kukkunud pesupulbrikarpidest väljagi. Jackson ohkas, kummardus – selle eest võlgnes Arra talle küll ühe korraliku seljamassaaži - , korjas kõik karbid üles ning pani need riiulisse tagasi. „Mu koolivenna ema,“ lausus ta. Arra tundus millegi üle pingsalt järele mõtlevat. „Ta kannatab paranoia all ja on võimalik, et sinna hulka on segatud ka pisut skisofreeniat või muud sarnast paska. Ma ei näe ühtegi teist põhjust, mis võiksid panna ta arvama, et ta poeg on õgarik.“ Jackson tegi suured silmad. „Õgarik?“ küsis ta kahtlustavalt. Ta oli seda sõna ka varem kuulnud, kuid tundus, et ta ei suuda selle tähendust meenutada. „Kes on õgarikud?“ „Issand, Jackson, kuidas oleks, kui sa kasutaksid oma aju vahel ka millekski muuks kui mingite lollakate animesüžeede talletamiseks?“ päris Arra mitte just eriti rõõmsalt ning tundus, et ta on mingil seletamatul põhjusel Jacksoni peale pahane. „Ma rääkisin sulle õgarikest juba tükk aega tagasi, täpsemalt öeldes sellel päeval, kui me koos teadusraamatukogus käisime! Kas ma pean kogu selle jutu sulle tõesti üle kordama?“ Jackson noogutas, leides, et Arra suhtub kord juba räägitu kordamisse ilmse vastumeelsusega. Kui Arral peaks kunagi tekkima mingi hullumeelne soov õpetajaks hakata – Jackson kujutas ette, et Arra tõmbenumbriks võiks saada näiteks seksuaalkasvatuse tund - , vihastab ta ennast suure tõenäosusega juba oma esimesel tööpäeval siniseks, sest õpetajatele maksti just nimelt päevast päeva sama jama ajamise eest.

„Õgarikud on kõrgema astme deemonid, kes suudavad inimese aju ja südame söömise järel talletada enda sisse kõik inimese mälestused ja kogemused ning selle inimesena esineda. Nad jahivad oma ohvreid enamasti kord kuus ning kui nad on ta kahjutuks teinud, nülivad nad ta elusalt, pistavad ta aju ja südame pintslisse, teevad seejärel puhta töö ka kõikide muude toredate organitega ning poevad tema naha sisse. Pärast seda võtavad nad täielikult selle inimese rolli üle ja kuna nad suudavad suurepäraselt oma deemonlikku aurat varjata, ei suuda isegi paljud sensitiivid kindlaks teha, kes on õgariku poolt üle võetud ja kes mitte. Tavaliselt polegi sellest võimalik aru saada, kuigi üldiselt on võimalik märgata muutusi õgariku poolt üle võetud inimese käitumises. Tõenäoliselt kaotab ta huvi kõikide oma endiste huvialade vastu ja koondab selle asemel kogu oma tähelepanu inimesele, kelle ta oma järgmiseks ohvriks plaanib teha...“
Jackson kirtsutas nina. „See on naeruväärne.“ Arra kehitas õlgu. „Mitte naeruväärsem kui pisiasi, et sa oled...“ „Ära sa märgi,“ katkestas Jackson. „See jõudis mul juba meelest minna. Hästi, ma teen näo, et õgarikud on ka päriselt olemas ja et Kane Light on üks nende hulgast. Ausalt öeldes...“ Ta sügas nimetissõrmega oma põske ning talle meenus päev, mil Kane Light esmakordselt Kirat välja oli üritanud kutsuda. Kuigi ta oli poissi tol päeval vaid vilksamisi näinud, oli ta temas mingit muutust tajunud ja mida aeg edasi, seda kummalisemaks poiss tema arvates muutus. Ta tundus olevat oma modellist tüdruksõbra Margaret Kenwoodi kuradile saatnud ja kui õpilasomavalitsuse koosolekud välja arvata, võis poissi koolist tabada vaid siis, kui ta püüdis parajasti leiutada järjekordset idiootset moodust Kirale lähenemiseks. Jackson oli kogemata kuulnud pealt koguni õppealajuhataja ja direktori vestlust, milles need kaks arutasid, kuidas nad Kane Lighti tundidest puudumisse suhtuma peaksid. Poiss polnud juba peaaegu kuu aega korralikult koolis käinud... „Mida?“ küsis Arra ning Jackson taipas, et oli valjusti mõelnud. „Vabandust, mida?“ „Sa ütlesid, et ta saatis oma modellist tüdruksõbra Margaret Kenwoodi kuradile?“ Jackson noogutas. „Jah. See on avalik saladus.“ „Margaret Kenwood.“ Arra maigutas suud. „Kas selle tüdruku nimi, kelle jäänused paar nädalat tagasi Wellmani pargist leiti, polnud samuti Margaret Kenwood?“ Ta tundus millegi üle juurdlevat, kuid raputas pead. „Loomulikult võin ma ka eksida, aga...“

„Arra!“ hüüatas Jackson ning Arra kortsutas kulmu. „Aitäh, et mulle kõrva karjusid,“ ütles ta teravalt, kuid loobus Jacksoniga riidlemisest, kui märkas, kui kahvatuks viimane muutunud oli. Jackson nägi parajasti välja nii valge, et ka Edwart Mullen oleks teda kadestanud. „Margaret Kenwood...ma mäletan seda lugu, see oli igas ajalehes! Ta suri...ta suri umbes kuu aega tagasi, aga ta...“ Jackson neelatas. „Kui õgarikud jahivad oma ohvreid enamasti kord kuus ja Kane Lighti tüdruksõber Margaret Kenwood suri umbes kuu aega tagasi, siis...“ „Ära kiirusta järelduste tegemisega,“ soovitas Arra, „ja kui sa teisiti ei saa, siis ütle vähemalt „tähendab“ asemel „tähendaks.“ Usu mind, nii tunned sa end palju paremini.“ „Kui õgarikud jahivad oma ohvreid enamasti kord kuus ja Kane Lighti tüdruksõber Margaret Kenwood suri umbes kuu aega tagasi, siis tähendaks see seda, et Margaret Kenwood oli õgariku võõrustajakeha. Kui õgarik temast tõepoolest umbes kuu aega tagasi lahkus ja Kane Lighti keha üle võttis, tähendaks see seda, et peagi jõuab kätte aeg, mil õgarik endale uue ohvri valib!“ „Kui ta seda juba teinud pole,“ pakkus Arra. „Kas sul ei tule pähe kedagi, keda ta nahka tahaks panna? Kindlasti leidub su koolis mõni selline õpilane, kes meenutab oma kehakujult praadi...“ „Kira,“ pomises Jackson, hääl vaid veidi valjem kui sosin ja kuna alles hetk tagasi oli ta valjusti üle poe röökinud, oli ilmne, et ta oli oma järeldusest ülimalt šokeeritud. „Ta jahib Kirat.“
Arra oigas. Lihtsalt suurepärane! Kira Yukari fännklubi tundus olevat järjekordse liikme võrra täiendust saanud. Vähe sellest, et isa Marcus ning Jonathan tema vastu haiglast huvi tundsid ja Jackson pidevalt temast rääkides vingus, oli Kira nüüd ka ühe deemoni tähelepanu endale tõmmanud. Kuigi Arra Kirat isiklikult ei tundnud, otsustas ta, et kui ta temaga kunagi kokku peaks juhtuma, soovitab ta tal kindlasti abiturientide ballil ballikuningaks kandideerida.

Silmanurgast märkas Arra turvameest, kes turvaruumist naasnud oli ja nende poole suundus, kuid veel enne, kui ta jõudis Jacksonilt küsida, millest ta temaga rääkida kavatseb, haaras Jackson ta käest, sundides teda ostukorvi maha viskama ning sõna otseses mõttes rebis teda poe ukse poole. „Pagana pihta, oota!“ protesteeris Arra tigedalt ning surus alla kiusatuse Jacksonit hammustada. „Kuhu sa mind enda arvates vead?“ Jackson oleks võinud vähemalt niigi palju normaalselt käituda, et oleks lubanud Arral kassas ära maksta, selle asemel, et teda kogu toitu maha sundida viskama. „Jõuluballile,“ lausus Jackson tuimalt ja tundus, nagu oleksid ta mõtted kusagil kaugel ära. Arra avas suu, et Jacksonile selgeks teha, kui väga mõtte ballile minemisest talle vastukarva on, kuid Jacksoni näoilme oli nii keskendunud, et Arra aimas juba eos, et tema vastuväiteid ei peeta millekski. Ühe küsimuse julges ta siiski esitada, seda ootamatult domineerivaks muutunud Jackson talle keelata ei saanud.
„Miks?“ küsis ta ja vaatas Jacksonile uurivalt otsa. Jacksoni kulm tõmbles. „Ma ei saa lubada Kane Lightil Kirat tappa. Mul on aeg tema ees oma kohust täita ja üks deemon põrgusse tagasi saata."

UUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUU, yayayayayay, uus osa! Ma olen väga rõõmus. Ja lõpuks nad taipasid, et Kane Light on ikka väga väga väga paha. x) Keke. Hahaha, ma naersin Edwart Mulleni kohas täiega.

Igatahes, põnev osa oli täiega! Ja nüüd tulebki jõuluball, keke. Lahe. Ma ei jõua oodata, mis seal saab. Huvitav, kuidas Jackson Kira päästab... Kui ta teda hoiatab, siis kas Kira üldse usub? Ohjah. Uu, ma ootan juba, et Lawrence tuleks. Ma ei tea, ta on paha tegelane, kes mulle väga selle ühe osa põhjal ei meeldinud, aga ta on siiski vampiir~, ja sealjuures tänapäevavampiiridest kõvasti normaalsem. Nii et, plusspunktid talle!

Arra on lahe, naljakas tegelane selline väike. Ja isver, kuidas ma naersin, kui nad nende šampoonipudelitega vehkisid. Kusjuures, ma leidisin ükspäev ühe tekstifaili, kus mul on kopeeritud sellest jutust parimad kohad. Hehe, see šampooni-oma peaks ka sinna minema, aga ma visti ei viitsi praegu seda faili üles otsida.

Hmh, no Johnathani selles osas. Kurb. Aga noh, varsti on nad kõik koos, vähemalt niiviisi tundub. Ma ei jõua oodata uut osa nii kaua kui seda. Nii et palun, kas sa oleksid nii tore ja lahke ja postitaksid rutem? Näpud tööle!

ISSANDJUMAL!!!!!!!!!!!!
KANE LIGHT ON DEEMON! JA JACKSON TAHAB TA PÕRGUSSE SAATA!
Minu kangelane!
Kane Lighti emast on kahju ja loomulikult ka Kaneist.
See oleks küll tore kui Jackson Kira Kanei käest päästaks
Ja jõuluball aina ligineb ja ligineb!!!!!

UUT!

Nii, jõuluball on lõpuks käes Kui ma nüüd hoolega järele mõtlen, siis tuli mul idee jõuluball sellesse juttu sisse kirjutada juba eelmiste jõulude ajal, kuid nagu näha, kulus mul selleks peaaegu terve aasta Ma mainin igaks juhuks kohe ära, et kuigi minu koolis korraldati ka reaalselt jõuluballe, ei käinud ma neil kunagi - they were for popular people - ja ma ei ole kindel, kas üks korralik jõuluball ikka näeb välja selline, millisena ma seda kirjeldan

Ma unustasin eelmise osa juures mainida, et Edwart Mullen ei ole minu vaimusünnitis, vaid tegelane The Harvard Lampooni paroodiaraamatus "Nightlight." Uskuge mind, see raamat paneb Vampires Suck'ile pika puuga ära Mul hakkas selles raamatus Edwartist tõsiselt kahju. Ta oli vaikne arvutifriik, kes elas rahulikult oma elu ja siis sadas talle kaela Belle Goose on the loose...

Choi Yodah, selle osa supporting character, ei ole samuti minu väljamõeldis...vähemalt mitte tervenisti. Ma pätsasin tema nime ja tüki tema taustaloost He's Dedicated to Roses manhwast. Minu arvates on see Hana-Kimi järel parim gender benderi teemaline lugu. I absolutely love it!

Mul oleks vist aeg hakata Lawrence'i tegelaskujule vaikselt mingit isiksust looma, sest varsti läheb tal seda vaja... Huvitav, kas mul õnnestub teha temast isikupärane vampiir ilma, et ma hakkaksin kogemata John Ajvide Lindqvisti ideid pihta panema? Ning kui ma järgmise tunni aja jooksul kogemata ära ei kustu, jõuan ma ehk kirjutamisega ka selle kohani, kus Jackson Kira Kane Lighti käest ära päästab...

Ja nüüd...

Osa, milles kõik neli peategelast viimaks korraga kokku saavad

Ootan, nagu alati, teie kommentaare ja kriitikat. Kon-kon!
**

39.1


„Vabandust, aga kui teil kutset ei ole, ei saa ma teid sisse lasta,“ teatas Stonybrooki erakooli saaliukse juures valvet pidav poiss resoluutselt. „Mida vittu!“ vandus Jackson vihaselt. „Ei mingit vittu,“ vastas poiss vähimagi lõbususeta. „Mõlema kooli juhtkonnad leppisid juba peaaegu kuu aega tagasi kokku, et sellel aastal toimub ballikutsete müük nädal aega enne balli toimumist ja samal õhtul kutseid ei müüda. Ma olen kindel, et sa oled kuulnud, mis eelmisel aastal juhtus, kui kõik soovijad sisse otsustati lasta.“ Jackson ei olnud kuulnud, mis eelmisel aastal juhtus ja ausalt öeldes oli see ka viimane asi, mis talle hetkel korda läks. „Kus kurat ma selliseid asju teadma pean? Jäta jama ja tule eest!“ Arra hingas teravalt sisse ja pomises kiire hoiatuse, kuid Jackson ignoreeris teda ja üritas ust valvavast poisist mööda trügida. Kutt ei näinud lõppude lõpuks just eriti tugev välja, ta oli Jacksonist lühem, kondisem ja suure tõenäosusega ka noorem, mistõttu ei oleks Jacksonil tohtinud temaga mingeid raskusi tekkida. Pagana pihta, kindlasti võis ta kuti mingi ägeda judovõttega jalust maha võtta. Kuigi viimati oli ta suutnud jõusaalis rinnalt suruda vaid umbes kuuskümmend kilo, samal ajal kui Luke kaheksakümnega hakkama sai, tekkis tal tõsine kahtlus, et kutt kaalub vaevu viiskümmend kilo ja nii väikeses kaalunumbris ei näinud Jackson mingit takistust.

Paraku aga lendas ta uksest kolme meetri kaugusele niipea, kui ta käe poisi õlale asetas, et teda ukse eest ära lükata.
Arra tormas tema juurde ja tonksas teda nimetissõrmega otsaette. „Mida sa enda arust teed?“ nõudis ta vihaselt, tegemata väljagi sellest, et Jacksoni näoilme väljendas tol hetkel kõige ehedamat piina – tema sabakont oli tabanud põrandaliistu teravat serva ja näriv valu vallutas kõigest sekunditega terve tema alaselja. „Kas sa ei tea, kes ta on?“ Jackson raputas pead. „Ei, ma ei tea, kes see tüüp on! Kas peaksin?“ „Peaksid,“ vastas Arra ja silmitses Jacksonit suuril silmil, „sest seesama tüüp andis umbes pool aastat tagasi tagasi Ping Liangile nii kõvasti kere peale, et ta mõlemad põlvekedrad olid pulbriks ja ta pidi ratastooliga ringi sõitma! Kas nimi Choi Yodah ütleb sulle midagi?“ Jackson maigutas suud. „Ee...“ Ega ei öelnud küll, kuid ta ei leidnud, et Arra teda selles eriliselt süüdistada saaks. Kui viimased paar nädalat välja arvata, ei hänginud ta Arra naabruskonnas, kus alalõpmata inimesi kasti löödi, just eriti tihti. Ta meenutas enda viimast kohtumist Ping Liangiga ja leidis, et nahatäis oli sellele hiiglaslikule hiinlasele paras, kuigi tundus uskumatu, et tema paikapanijaks oli poiss, kes talle kõigilt kehalistelt mõõtmetelt alla jäi. „Choi Yodah on minu linnaosas karm tegija,“ selgitas Arra ootuspäraselt. „Tema ja ta sõbrad hoiavad korraga mitut gängi vaos ja tavalisi inimesi nad eriti ei puuduta, kui keegi just idioodi kombel ei käitu ja neid ise torkima ei lähe.“ Ta heitis Jacksonile tähendusrikka pilgu. „Ma loodan, et see on viimane kord, kui sa tema kallal jõudu üritad rakendada, sest selle tüdrukuga jahmerdamine käib üle jõu isegi minule ja ma ei tahaks küll kiidelda, kuid erinevalt sinust on mul pagana vinge paremsirge.“ Jackson ajas end aeglaselt püsti, ägisedes sealjuures nagu pensionär, ning vaatas Arrale ülimalt juhmilt otsa.

„Tüdruk? Sa tahad öelda, et...“ Arra heitis talle kõõrdpilgu. „Kas sa oled pime?“ päris ta peaaegu mõnitavalt ning osutas Yodahi poole. „Loomulikult on ta tüdruk! See, et tal on lühikesed juuksed ja kolm numbrit liiga suur pusa, ei tee temast veel poissi!“ Ta katkus vasaku käega oma juukseid. „Ma ei tea küll, mitmendas klassis sul inimeseõpetuse kursus oli, kuid mulle tundub, et see jäi sul vahele. Sul oleks viimane aeg end sellel alal harida ja õppida tüdrukuid poistest eristama.“ Ta marssis Jacksonist mööda ja suundus Yodahi poole. „Yodah,“ ütles ta mõrult, olles tüdruku ette seisma jäänud. „Arra,“ märkis tüdruk sama mõrult. „Millega ma su rõveda näo nägemise ära olen teeninud?“ Arra köhatas. „Rõveda? Minu arvates ei leidnud sa kaks aastat tagasi, kui me käisime, mu näol midagi viga olevat. Ära ütle, et sa oled kade, sest ma näen välja kuumem kui sina.“ Jackson tundis, kuidas ta silmamunad kolba seest vehkat tahavad teha. Kuidas võis olla võimalik, et see erakordselt poisilik tüdruk, kes ta äsja üheainsa käeliigutusega põrandale pikali oli löönud, oli Arra endine tüdruksõber? Jackson otsustas, et ei heida enam kunagi Arrale tema pidevaid üheöösuhteid ette, sest paljas mõte sellise tüdrukuga koos olemisest pani ta judisema. Polnud mingitki kahtlust, et selles suhtes oli rohkem testosterooni olnud just temal.
„Nii et sa oled samasugune sitapea nagu toona,“ märkis Yodah ja pistis käed taskusse. „Sul ei ole aimugi, kui vähe ma sind taga olen igatsenud. Mida sa tahad?“ „Ma arvan, et mu sõber juba ütles sulle,“ lausus Arra. Mõte Jacksoni oma sõbraks nimetamisest oli talle küll endiselt vastumeelne, aga ta leidis, et ükski teine sõna ei ole piisavalt mõjuv. „Me tahame, et sa meid saali sisse laseksid.“ „Ma juba ütlesin, ei saa ma seda teha, kui teil kutset pole. Kahju küll, kuid reeglid on reeglid.“ Ta laiutas käsi. „Nüüd hakake astuma.“

„Ma ei näe selleks mingit vajadust,“ vastas Arra. Ta pistis käe taskusse, tõmbas sealt välja kaks kortsus paberilipikut ning surus need Yodahile pihku. „Mida need sulle meenutavad?“ Yodah viskas lipikutele pilgu peale ning ta näoilme muutus. „Kutseid,“ pomises ta ja oli raske aru saada, kas tema hääles kõlas rõõm või kurbus. Pigem oli see kurbus, sest mõte Arra välja viskamisest võis talle vägagi meeldiv tunduda. Ohates astus ta ukse eest kõrvale ja manas näole midagi naeratusetaolist. „Meeldivat ballikülastust,“ lausus ta ja osutas ukse poole.
Arra juurde astunud, virutas Jackson talle hetkegi kaotamata vastu pead. „Hei, mille eest see veel oli?“ nõudis Arra oma haiget saanud pead hõõrudes ja põrnitses Jacksonit altkulmu. „Selle asemel, et mind selle tibiga jagelema saata, oleksid sa võinud mulle kohe öelda, et sul on kutsed olemas!“ oli Jackson vihane. „Kui mind peaksid vanemas eas kroonilised seljahädad tabama, oled just sina see, kelle taskust ma ravimitele kuluvat raha kasseerima hakkan!“ Arra suurnurka kerkis muie. „Ma lihtsalt ei suutnud vastu panna,“ lausus ta õelalt. „Ma pidin sind ometigi pisut karistama, sest sa rikkusid mu poeskäigu ära.“ Ta astus Yodahist mööda ning tegi saaliukse lahti, lipsates selle vahelt sisse. Jackson järgnes talle ja pressis end samuti saali, kuigi niipea, kui ta jalg saalipõrandat puudutas, tabas teda kerge paanika.

Heldeke, tegemist oli tõepoolest balliga, mitte mingi keskpärase koolidiskoga, kus lasti kõige halvemat muusikat, mida raadiod parajasti päevad läbi ketrasid ning mille ajal rippus laes värvilist valgust kiirgav diskokera. Saali hiiglaslike akende ette olid tõmmatud rohelised pitsilised kardinad, mille külge olid riputatud punased jõulupärjad ning kõik seinad olid kaunistatud paberist väljalõigatud hõbedaste ja kuldsete inglikestega. Laval seisis rohkem kui kahe meetri pikkune jõulukuusk, mida kaunistas paks kunstlume kiht ja sinised ehted. Kuuse otsa oli asetatud kaheksanurkne helendav täht ning kuuse kõrval oli võtnud koha sisse orkester, kes mängis parajasti igihaljast jõululaulu „Valged jõulud“ – paraku siiski mitte Die Roten Roseni võtmes. Saali keskele oli koondunud väike hulk lõbusaid paare, kes aeglaselt tantsisid, ballimeeleolu nautijaid jätkus aga ka seina äärde paigutatud pika laua juurde, millele oli asetatud küünlad ning millel olevatest kaussidest võis iga soovija vajaduse korral piparkooke ja booli võtta. Jackson tundis, kuidas külmavärinad ta selgroogu mööda alla jooksevad, segunedes valuga, mida ta alaseljas tundis. Ta oli sattunud absoluutselt valesse kohta.
„Kas sa näed Kirat?“ küsis Arra, meenutades Jacksonile, milleks nad tulnud olid. Jackson rebis oma tähelepanu saalikaunistustelt lahti ja keskendus ballikülaliste vaatlemisele. Esimesena jäi ta pilk peatuma Luke’il, kes Debsiga jalga keerutas, nähes sealjuures välja kummaliselt piinatud. Jacksonile meenus tantsukursus, mille terve nende klass möödunud kooliaasta alguses läbi oli teinud ning ta meenutas, et Luke oli olnud üks viletsamatest tantsijatest. Temast tunduvalt paremini oli tantsinud Brandon, kes aga parajasti laua juures seisis ja ühe piparkoogi kallal nakitses. Carolyni polnud kusagil näha ja jumal tänatud, ka Tracyt mitte.
Paraku oli Kira puudumine sama märgatav kui Carolyni ja Tracy oma.

Jackson vaatas Arrale otsa ja raputas pead. „Ma ei näe teda.“ „Hei, Jackson!“ Brandon oli piparkoogikausi rahule jätnud ja sammus Jacksoni poole. „Sa pidid ju balli kuradile saatma!“ märkis ta ja kohenda enda ruudulist lipsu. „Mis sind meelt pani muutma?“ „Ma...“ alustas Jackson, kuid peatus, kui märkas pikka blondi noormeest, kes nende suunas tuli ja hetk hiljem Arrat teretas. „Milline üllatus,“ lausus noormees. „Ma ei lootnud sind täna õhtul siin näha.“ „Noh, mina sind ka mitte,“ vastas Arra ja irvitas. „Tähendab, ma teadsin, et sina siin oled, aga ma ise küll tegelikult siia ei kavatsenud tulla. Ideaalis oleks ma oma õhtut hoopis teistmoodi veetnud, aga sellele plaanile tekkisid mõned takistused.“ Ta osutas Jacksonile. „Mind veeti siia kõige jõhkramal kombel, mida sa ette oskad kujutada.“ Noormees vaatas Jacksonile pikalt otsa ning keskendus siis taas Arrale. „Kui ma pakkusin, et sa võiksid tulla kaaslasega, oletasin ma, et sa tood endaga mõne kena tütarlapse, kuid...“ „Ta ei ole mu kaaslane,“ nähvas Arra, „ja tegelikult ei tulnud me ballile, Jonathan.“ Ta vaatas ootavalt Jacksonile otsa. „Ütle talle, Jackson.“ „Mida?“ ütles Jackson pisut kohmetudes. „Seda, milleks me siia tulime!“ „Hästi,“ kostis Jackson ja pöördus Jonathaniks nimetatud poisi poole. „Me otsime Kira Yukarit. Kas sa tead, kus ta on?“
Jonathan pööritas silmi ja pistis käed taskusse. See žest oleks võinud peaaegu muretuna näida, kui Jonathan sealjuures kulmu poleks kortsutanud. „Ma ei ole kindel,“ vastas ta viimaks pärast pausi. „Võimalik, et ma nägin teda umbes veerand tundi tagasi saalist lahkumas, aga...“ „Võimalik?“ pahvatas Jackson pikemalt mõtlemata. „Ma tahan konkreetset vastust! Sa kas nägid teda lahkumas või ei näinud!“ „Jackson, võtad äkki paar kraadi vaiksemalt,“ soovitas Arra ning vaatas seejärel Jonathanile otsa, näol uuriv ilme. „Nagu ma aru saan, Kirat hetkel selles saalis ei ole. Mis sa arvad, kust me teda otsida võiksime?“ „Ma ei ole kindel,“ kordas Jonathan oma varasemat vastust. „Kuidas kurat...“ tegi Jackson pisut kurja häält, kuid Jonathan ei kavatsenudki lasta tal enda peale häält tõsta. „Võta teadmiseks, et Kira keelas mul endaga suhtlemise ära!“ Jacksoni näol peegeldus üllatus. „Nii et ta käitub sinuga sama sõbralikult kui minuga. Millega sina ta välja vihastasid?“ „Millegi kaugelt hullemaga kui sina seda tegid,“ pomises Jonathan ja ta pilk vilksas laual oleva boolikausi poole. „Kui teil mulle rohkem küsimusi ei ole, siis vabandage mind. Ma lähen...“ „Oota,“ sõnas Arra ning Jonathan jäi ohates poolelt sammult seisma. „Jah?“ „Me ei tulnud siia tasuta toitu sööma ega nalja tegema,“ ütles ta irooniliselt, „kuigi terve karja eliidjobude peedistamine oleks täitsa tore. Igatahes, me otsime Kirat põhjusega. Jackson nimelt arvab, et üks tema koolikaaslastest on õgariku poolt üle võetud ja kavatseb Kira..“

„Õgariku poolt üle võetud?“ Jonathan pahvatas naerma ning tema silmades vilkus lõbus tuluke. „Ma arvan, et me kõik oleme piisavalt intelligentsed mõistmaks, et õgarikud pole midagi enamat kui legend!“ Arra turtsatas ning ajas pea kuklasse, osutades oma kaela kaunistavale punasele triibule, mis oli tema valget nahka ka mitu nädalat tagasi ehtinud ning ei ilmutanud vähimaidki kadumismärke. „Tuleta meelde meie viimast vestlust,“ lausus ta. „Ma arvan, et väljendasin oma seisukohta legendide suhtes tookord juba piisavalt selgesti.“ Jonathan vaikis ning tema ilme muutus murelikuks. Kuigi Jackson ei olnud kindel, et Arra sõnad talle mõju olid avaldanud, tundus ta vähemalt nende üle järele mõtlevat ja see polnud sugugi halb. „Ma ei tea, kas pidada teid rumalateks või mitte, aga kui te usute tõsimeeli et keegi, näiteks Kane Light, on paha peal väljas...“ Jackson neelatas. „Me ei maininud poole sõnagagi Kane Lighti. Kuidas sa...?“

Jonathan vakatas poole sõna pealt ja lajatas endale käega nii kõvasti otsaette, et see punetama lõi. „Mu Jumal,“ pomises ta naerval toonil ja vaatas otsiva pilguga saalis ringi. „Ma olen maailma kõige suurem idioot!“ Arra kihistas naerda. „Kas tõesti?“ Ta nookas peaga Jacksoni suunas. „Ma arvasin, et maailma kõige suurem idioot seisab minu kõrval.“ „Hei!“ kähvas Jackson. „Keda sa idioodiks nimetad?“ „Ainsat idiooti selles ruumis,“ kostis Arra kuivalt. „Sellisel juhul räägid sa vist küll iseendast,“ lajatas Jackson vastu, pannes Arra muigama. „Sa oled nii mage.“ „Ma veel näitan sulle, kes siin mage on! Ütle seda veelkord ja ma murran su jala!“ Arra kinkis Jacksonile kõõrdpilgu. „See oli peaaegu nutikas...“ „HEI!“ hüüatas Jonathan õige vihaselt. „Kuidas oleks, kui te püüaksite täiskasvanulikult käituda? Mul ei ole tuju teie kummagagi rääkida, kui te kavatsete kaklevate lasteaialaste tasemele langeda!“ „Me ei kakle,“ kostis Arra, „ma nentisin kõigest fakti, et...“ „Paar nädalat tagasi sain ma teada Kane Lighti tüdruksõbra Margaret Kenwoodi surmast,“ teatas Jonathan, tundmata mingit erilist huvi selle vastu, millist fakti Arra nentinud oli. „Inimene, kes mulle sellest teada andis, väitis, et tüdruk oli olnud õgariku võõrustajakeha. Loomulikult ei uskunud ma tema jutust sõnagi, kuid selle kuulmine tekitas minus halva tunde ning kui ma Kane Lightiga isiklikult kokku puutusin, jättis ta mulle väga ebameeldiva mulje. Ma tean suurepäraselt, et Kirale ei meeldi tema huviobjektiks olemine mitte üks põrm ja mind üllatab siiralt, et ta teda veel paika ei ole pannud, nagu ta vajaduse korral mitmete teiste inimestega teinud on. Kane Light on kahtlemata üks nendest inimestest, keda ma puuris luku taga hoiaks, aga...“ „Ohhoo, mis jutud,“ sekkus vestlusesse Arrale tundmatu tumedapäine aasia päritolu noormees, kes kandis tobedat roosat ülikonda. „Ma ei teadnudki, Jonathan, et sa puuritantsu vastu huvi tunned.“ „Ma ei jaga seda saladust just igaühega, Kazuhiro-san,“ vastas Jonathan, „kuid kui sa just ilmtingimata sellest rääkida soovid, siis teeksin ma seda meeleldi mõni teine kord. Kas sul on aimu, kus Kira praegu olla võiks?“ Kazuhiro-san raputas pead. „Ma ei tea.“ Ta vaatas Jacksoni poole. „Hei, Jackson Roberts! Kuidas käsi käib?“ „Mu rusikas igatseb väga Kane Lighti lõualuuga kohtuda,“ vastas Jackson otsekoheselt. „Kui sa ei saa meile öelda, kus Kira on, siis äkki ütled vähemalt sedagi, kust ma selle tõpra leida võin?“ Kazuhiro-san tundus hetke selle küsimuse üle juurdlevat. „Ma ei saa just öelda, et ma teda täna näinud oleksin, aga ma nägin kedagi temasarnast umbes kakskümmend minutit tagasi saalist välja minemas...“

„Asi on otsustatud,“ teatas Arra. „Otsustatud?“ pahvatas Jackson küsivalt. „Me otsime kolmekesi koolimaja läbi ja kohtume viieteistkümne minuti pärast ma ei tea, näiteks teisel korrusel olevas poiste peldikus. Teisel korrusel ju ikka on poiste peldik? Kui keegi meist Kira selleks ajaks üles leiab, tuleb ta kaasa võtta.“ „Ma ei kavatse teie väikesest operatsioonist osa võtta, nii et ärge minuga arvestage,“ tõrkus Jonathan Arra plaanile vastu. „Ma ei...“ „Kurat sinuga!“ krabas Arra Jonathani pintsakukraest ning raputas teda, tegemata väljagi mitmest silmapaarist, mille tähelepanu sellel hetkel talle koondus. „Mul ei ole viitsimist sinuga naljatada, neetud ateistist Donovan Fire,“ teatas ta, olles korraga surmtõsine. „Ma tean suurepäraselt, et sa pole pooltki nii uskumatu, nagu sa teeselda püüad. Too õhtusöök selles restoranis tõestas seda. Tõenäoliselt tead sa hetkel mütoloogiast ja legendidest rohkem kui ükski teine inimene selles saalis. Kui ma sulle õgarikke mainisin, teatasid sa koheselt, et nad on kõigest legend, millest ma järeldan, et sa jagad nendest nii mõndagi. Inimene, kes selliste teemadega kodus ei ole, oleks kahtlemata teada tahtnud, mis pagana värk nende õgarikega on. Isegi kui sa endale praegu kangekaelselt kinnitad, et nende olemasolusse ei usu, ei tähenda see, et nad ei võiks reaalsed olla ning sinu ja teiste troppide lemmikpoissi Kirat hakklihaks teha. Ma palun sinult vaid kümmet minutit. Kui me Kira leiame ja ka Kane Lighti kätte saame, on meil võimalus oma hüpotees kas ära tõestada või ümber lükata...“ „Miks oled sa valmis nii kaugele minema?“ tahtis Jonathan teada. „Nagu ma aru sain, pole see isegi mitte sina ise, kes Kane Lighti õgarikuks peab, vaid hoopis Jackson. Miks sa nii kindlalt väidad, et ta tõtt räägib?“ „Ma ei väida, et ta tõtt räägib,“ kostis Arra. „Ma pole seda kunagi väitnud ning samuti pole ma väitnud, et ma ühtegi tema sõna usun, kuid ma usaldan teda ja ma usaldan ka Morieni.“
Otse Jacksoni silme all tõmbus Jonathan näost valgeks. „Morieni?“ päris ta ning vaatas kohkunult kord Jacksonile, kord Arrale otsa. Viimaks kinnitus ta pilk Jacksoni näole ja viimasel oli tunne, nagu puuriksid need hallid silmad temasse kohe augu. „Hei, lõpeta see jõllitamine!“ Jonathan tegi nägu, nagu poleks ta seda kuulnud. „Kas sa tahad mulle öelda, et Jackson on...“ „Ega ei taha küll,“ kostis Arra, „aga mis mul muud üle jääb. Kas sa arvasid, et ma pinnisin sind restoranis ainult isiklikust huvist? Oleks veidi mark mingi kuti peale lihtsalt niisama aega raisata.“ „Kes õieti kelle peale aega raiskas?“ päris Jonathan. „Ma kulutasin sinuga lobisemise peale rohkem kui kaks tundi ja...“ „Jackson, mis siin praegu õieti toimub?“ küsis Brandon, kelle näoilme väljendas ülimat segadust. „Ma saan aru, et te otsite Kira Yukarit ja Kane Lighti, aga...“

Jackson ignoreeris teda ja põrnitses Arrat ja Jonathani, tundes, kuidas tigedus tema sees kiiresti kasvab. Arra oli äsja käinud välja hea plaani, kuidas Kirat kõige kiiremini üles leida, kuid nüüd kemples ta selle Jacksoni jaoks üsna tundmatu Jonathaniga, kes Kira millegagi enda vastu oli pööranud ja aeg muudkui jooksis. Tempus fugit. Kuigi Jackson oleks nad meeleldi mõne karmi sõna abil paika pannud, teadis ta, et see ei toimiks ning nii otsustas ta kasutada oma salarelva, mida ta oli viimati rakendanud seitsmendas klassis...või mida oli õieti rakendatud hoopis tema peal. Silent Goodwilli akadeemias õppides oli Jacksonil tekkinud tüli oma klassivanemaga, kelle nimi oli Jacksoni mäletamist mööda kas Dominic või Benedict ning pidades ennast küllalt ägedaks, oli ta Domi/Beni kahevõitlusele kutsunud. Asi oleks võinud lõppeda härjavõitluse mõõtu duelliga – Dom/Ben oli nimelt üsna kõhukas-, kui mitte Jacksoni tolleaegne parim sõber Tyler poleks poisse peadpidi kokku virutanud ja käskinud neil ära leppida. Seda nad tegidki ja mitte ainult; nad ühendasid koguni oma jõud ja andsid Tylerile pisut õpetust, kuna viimane oli neile mõlemale muhu otsaette tekitanud.
Otsustades Tylerist šnitti võtta, krabas Jackson Arra ja Jonathani juustest ning virutas nad peadpidi kokku. „Aitab sellest lasteaiadiskost,“ lausus ta karmimalt kui tavaliselt – koguni nii karmilt, et kui ta isa seda kuulnud oleks, oleks ta võinud peaaegu arvata, et Jackson suudab vahel harva kõik end ümbritsevad inimesed ära petta ja jätta mulje, et on igati ontlik ja tõsine noormees.

„Mulle on jäänud mulje, et koolipidudel, eriti veel sellisel koolipeol nagu jõuluball, ei ole lubatud vägivalda kasutada.“
Selle hääle oleks Jackson iga kell ära tundnud, eriti seetõttu, et suurema osa ajast valdas teda palav soov selle omanikku ära kägistada ja alati oli kasulik meeles pidada nende inimeste hääli, keda sa vihkasid. Mitte et Jackson seda inimest otseselt vihanud oleks, aga ta ei leidnud enda sees tema vastu kübetki armastust. See inimene oli tema küllaltki talutava elu ära vussinud, sundides seisma Jacksonit silmitsi saja erineva ebameeldiva olukorraga, millega ta kunagi varem kokku ei olnud puutunud. Just selle pärast...
...mõtles Jackson hetkeks, mis saaks, kui ta lubaks Kane Lightil Kira ära süüa, kuid otsustas, et sellest ei tuleks midagi head.
„Kes siin vägivallast rääkinud on?“ lausus ta, laskis Arra ja Jonathani pead lahti ja vaatas Kira Yukarile tähendusrikka pilguga otsa. „Ma tegin kõigest Arra ja Jonathani omavahel paremini tuttavaks. On ju ammu tuntud tõde, et mehed sõbrunevad kõige paremini füüsilise kontakti kaudu...“ „Kurat, mu pea!“ ägas Arra ja masseeris sõrmedega oma tulitavat laupa. Jackson pani tähele, et sama tehnikat kasutas ka Jonathan, ent erinevalt Arrast hoidis ta oma suu kinni. Kes teab, võib-olla oli ta liiga vihane, et midagi mõistlikku öelda. „Tule õige natuke lähemale ja ma näitan sulle, kuidas füüsilise kontakti abil sõbrunemine tegelikult käib!“ Jackson otsustas selle pakkumise kõrvale heita – Arra oli endiselt rahutu magaja, kes igal öösel vähemalt paar korda Jacksoni peale kippus maanduma, nii et rohkem füüsilist kontakti Jackson temaga küll ei vajanud – ning keskendas kogu oma tähelepanu Kirale. „Kus kurat sa kolasid?“ nõudis ta valjult. „Mul on vaja sinuga rääkida ja kohe!“ Kira kehitas õlgu. „Ma ei usu, et meil millestki rääkida oleks. Ma olen seda sulle juba korduvalt selgitanud ja ma ei kavatse oma sõnu rohkem korrata.“ „Ära mängi idiooti ja kuula mind lihtsalt ära!“ Jackson sihtis Kirat nimetissõrmega. „Ma tulin sind hoiatama!“ Kira kortsutas kulmu. „Hoiatama? Sina mind?“ „Kas sul on midagi selle vastu?“ küsis Jackson. „Sa ei ole ainus, kellel on õigus oma tobedate hoiatustega teistele närvidele käia. Tule minuga kaasa.“ Ta krabas Kira randmest ja vedas ta läbi saali. Ta oli oodanud, et Kira paneb kõvasti vastu või teeb midagi muud põnevat, näiteks sõimab Jacksoni näo täis, enne kui temaga kaasa tuleb, kuid Kira järgnes talle üllatavalt taltsalt. Tõenäoliselt ei võimaldanud tema positsioon tal jämedustesse laskuda. Ka Jonathan tundus olevat sarnaselt Kirale alla andnud ja laskis end Arral läbi saali vedada, kuigi ta näoilme väljendas endiselt piina. Kui naljakad nad küll praegu neljakesi välja võisid näha! Ka Choi Yodah arvas sama, sest kui Arra temast möödus, valulise ilmega Jonathan käe otsas kõlkumas, tegi ta suured silmad. „Mida põrgut te teete?“ tahtis ta teada. „Te näete välja nagu kamp pedesid.“ „Kui sa just pead nende kolme kohta nii halvasti ütlema...“ oli Arra toon mõnitav. „Hei, Yodah, kuidas oleks ühe Austraalia suudlusega? Tead küll, Austraalia on nagu Prantsusmaa, ainult et seal allpool...“ „Käi vittu!“ turtsatas tüdruk ülimalt heitunult, pannes Arra muigama. „Ma olen seal juba käinud.“

Kuigi koridoris olid näha vaid üksikuid inimesi, vaatas Jackson sellest hoolimata vasakule ja paremale, et veenduda, et keegi neid ei näeks, enne kui Kira enda järel teise korruse poiste tualettruumi vedas. Arra ja Jonathan järgnesid talle ning kuna Jonathan, endiselt sama tumm kui paar minutit tagasi, enne Arrat uksest sisse trügis, jäi Arra kohustuseks uks sulgeda. Seda ta ka tegi, kuigi mitte just eriti õrnalt ja uks sulgus kõva pauguga, pannes tualettruumi seinad värisema. Jackson marssis ruumi südamesse ning paotas ükshaaval kõikide kabiinide uksi, veendumaks, et tualetis ei viibi ühtegi üleliigset inimest. Olles sellele kinnitust saanud, tõi ta kuuldavale ühe lühikese vile ning toetas end vastu aknalauda. „Ma asun kohe asja kallale ning ma oleksin tänulik, kui üks teatud jobu enne ei naeraks, kui ma oma jutu lõpetanud olen. Värk on selline, Kira, et Kane Light on deemon.“

YAYYYYYYY, uus osa, finally. Ma olen seda nii kaua oodanud ja igatsenud. Ja Jacksonist oli erakordselt armas Arra ja Johnathan peadpidi kokku lüüa. Nad kindlasti muutusid väga palju lähedastemaks, eksole...
Siis... Kira on lahe. Et ta lubas ennast niiviisi vedada. Ja ma oleksin ülirõõmus olnud, kui ma oleksin saanud neid kuskil luurata. xD Sul on vaba voli kirjutada sinna juttu üks Signe, kes on paras stalker ja käib ringi T-särgiga, mille ühel pool on kiri, mis avaldab Arrale ja Johnathanile ja teisel pool kiri, mis avaldam Kirale ja Jacksonile toetust... xD Okei, misiganes ülielavat kujutlusvõimet...

Osa oli täiega hea ja põnev ja ma ei jaksa kuidagi oodata, et mis edasi saab... xD Endiselt on nii, et see on naljakas, tõsine ja kohutavalt huvitav korraga. Kuidas sa seda suudad, mu kulla lemmikkirjanik? Paljasta oma saladusi!!