KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]

Arra on rääkis Jacksonile kõik ära, tubli laps.
Ta valetas Jacksonile, mitte nii tubli laps.
Aga kokkuvõttes käitus ta väga hästi
Ja selles osas oli isegi Jacksonil üks tipphetk; ta arvas ära mis oli seitsmendal kaardil ja oli täiskasvanulik . See oli suur samm edasi, tubli Jackson tubli. (ma loodan ainult, et ta ei teinud liiga suurt sammu ega tasakaalu kaota ning kuku, sest nagu mina alati ütlen tasa jõuad kaugele sõuad)

Ma nii tahaks juba kohtuda sinu lemmiktegelasega. See tõotab tulla üks ääretult kahtlane kohtumine.


(.......ma loodan, et te mind nüüd hulluks ei pea -ma totaalseslt peaksin kui sellist postitust näeksin. Ma loodan, et see on lihtsalt vaheajahullus -või liigne heade juttude lugemine- ning kui ma hommikul üles ärkan on kõik möödas. Head ööd....tub-.)

Ootan kannatamatult uut osa!

Jippikajee, lõpuks ometi IV osa Kuna selle osa algus oli mul väga kaua pooleli, ei kukkunud see välja päris nii, nagu ma oleksin tahtnud, aga alati ei peagi kõik sajaprotsendiliselt korda minema. Seda et...kas keegi mäletab veel, et ma vihjasin kunagi isa Marcuse seotusele mingi salaorganisatsiooniga? Järgnevates osades on teil võimalus selle kohta natuke rohkem teada saada ning kohtuda nende juhiga Jee, Jonathan Ma kavatsesin ta küll alguses tõeliseks antagonistiks muuta, aga ta kukkus välja kuidagi eriliselt vähe kuri ning...aga ma ei räägi parem rohkem ette Loodetavasti toob tema mängu tulek juttu natuke rohkem põnevust ja kes teab, ka armastust...

P.S. Kes teist on näinud filmi "Teine Boleyni tüdruk?" Mina ei ole, nii et selle osa pealkiri ei ole kuidagi selle filmiga seotud
**

Osa IV: The other Dwyer boy/Teine Dwyeri poiss

22.0

I'm a spectator, the motivator
Shut up, shut up and do it to yourself
I'm just an innocent bystander!
I'm a spectator, the motivator
Shut up, shut up and do it to yourself
I'm just an innocent bystander!

Marcus Mayflower vaatas enda ees olevale noormehele vabandavalt otsa ning kummardas. „Mul on väga kahju.“
Noormees, kes tema vastas istus – samal ajal, kui isa Marcus püsti seisis –, kandis maitsekat valget ülikonda ja valgeid kindaid, mis sobisid oivaliselt tema blondide juustega. Pilk tema hallides silmades oli läbitungiv ja rõõmutu. „Kui häbiväärne. Ma oletasin, et ülesanne, mille ma teile andsin, ei valmista teile raskusi, kuna olete mõlema asjaosalisega isiklikult tuttav, kuid nagu selgub, oli tegemist rumala eksiarvamusega.“ Ta osutas enda süles olevale õhukesele valgele kaustale. „Ma käskisin teil Kira Yukari täieliku eluloo välja uurida, kuid mingil arusaamatul põhjusel ei näe ma seda kusagil. Teie aruannet vaadates tundub, nagu ei oleks teda enne 1999. aastat, mil ta Stonewalli gümnaasiumisse astus, üldse olemas olnud. Ma olen väga pettunud ja veelgi pettunum olen ma infos, mis käib Jackson Robertsi kohta.“ Ta kergitas kulme. „Fakt, et Kira Yukari nimelisest poisist ei ole enne 1999. aastat mingeid andemeid, on vähemalt pisut huvitav, kuid mida peaksin ma peale hakkama Jackson Robertsi tervisekaardiga?“ Ta avas enda süles oleva kausta, võttis selle vahelt ühe paberi ning luges mõned sellel seisvad read mõnitaval toonil isa Marcusele ette. „Punetised – vaktsineeritud, difteeria-teetanus – vaktsineeritud, seagripp – vaktsineeritud...ma ootasin tema kohta eluloolisi andmeid, kuid selle info põhjal, mille te mulle hankinud olete, saaksin ma ta ehk vaid koertenäitusele viia, kui tal kahe jala asemel neli oleks.“

„Mul on tõepoolest kahju,“ vastas isa Marcus, püüdes mitte ohata. Ta ei kavatsenudki selle eneseimetlejast nooruki ees, kes alles üheksateist aastat vana oli, mingeid nõrkusi välja näidata. „Stonybrooki erakoolist on andemeid umbes sama keeruline kätte saada nagu Fort Knoxist kulda ja ka Jason Robertsi tausta uurimine ei paljastanud midagi, millest meile kasu oleks.“ „Te olete läbi kukkunud,“ nentis noormees. Isa Marcus raputas pead. „Kuulge...“ „Kuulge, sir,“ parandas noormees nipsakalt. „Ärge unustage, kellega te räägite.“
Tõepoolest, kuidas saigi isa Marcus seda unustada? Eks ikka endise Varjude Lordi talumatu poja, uue Varjude Lordiga, kes mehe arvates oma isa küünemustagi väärt ei olnud.

„Sir,“ ütles ta hambaid krigistades, hääl irooniast nõretamas, „kuigi ma olen viimaste päevade jooksul äärmiselt vähe edusamme teinud, kinnitan ma teile, et ülesanne, mille te mulle usaldasite, ei ole sugugi võimatu. Paraku pean ma aga tunnistama, et kaudse informatsiooni hankimine raiskaks liiga palju aega. Meil oleks vaja teha lähivaatlus ning kui te, sir, nii mures olete, ei näe ma ühtegi põhjust, miks te seda isiklikult teostada ei võiks.“ Ta muigas kibedalt. „Ma ei kõhkle hetkegi, et kui asi puutub lähivaatluse tegemisse, olete just teie parim kandidaat.“ „Ja mis annab teile aluse seda arvata?“ Poisi toon väljendas selgelt, et ta ei tundnud isa Marcuse vastu mingit austust ning isa Marcus pidi kõvasti vaeva nägema, et mitte kannatust kaotada ja noorukile välja öelda, mida ta temast arvab. Nende vahel valitses suhe, milles isa Marcusel puudus igasugune jõupositsioon ning poisi silmis halba nimekirja sattumine oli midagi, mida ta enda ja organisatsiooni huvides vältima pidi.
„Kas lubate mul ausalt rääkida, sir?“ päris ta. Poiss tundus hetke järele mõtlevat ning noogutas siis. „Rääkige nii ausalt, kui vaja.“
„Kira Yukari ei usalda võõraid inimesi ning talle ligi pääseda on peaaegu võimatu. Ma pean häbiga tunnistama, et mul oli tema mõningane usaldus, kuid praeguseks olen ma selle kaotanud ja ei näe ainsatki viisi, kuidas seda taastada. On üsna tõenäoline, et pärast seda, kui ma tema vastu pöördusin, on ta kõigi suhtes, kes temaga kontakti püüavad luua, äärmiselt kahtlustav. Selleks, et talle lähedale pääseda, tuleb infiltreeruda tema loomulikku keskkonda ilma, et ta taibaks, et on muutunud uurimisobjektiks. Parim võimalus selleks on sulanduda tema klassi ning ükski teine Millenniumi Madude liige ei sobi selleks paremini kui teie. Te olete sobivas vanuses ning ma ei kahtle hetkegi, et teie suurepärased näitlejaoskused võimaldavad teil vähimaidki kahtlusi tekitamata sõbraliku uustulnuka rolli mängida.“ Ta köhatas ja vaatas poisile kerge ootusärevusega otsa. „Loomulikult on see vaid üks paljudest variantidest,“ lausus ta, „kuid ma loodan, et te võtate selle kaalumisele.“ „Kuigi ettepanek on ahvatlev, ei ole ma sugugi kindel, et saan võtta vastu nõu kelleltki, kes on saanud maha vennaskonna viimase aja suurima prohmakaga,“ lausus poiss nipsakalt.
Veresoon isa Marcuse otsaesisel tuksles ning alateadlikult surus ta mõlemad käed rusikasse. „Kuule, Jonathan,“ kähvas ta tigedalt, „mulle aitab sinu targutamisest! Ma olen teeninud vennaskonda juba viis aastat ning ma ei kavatsegi lasta end mõnitada kellelgi, kes alles paar kuud...“

Jonathaniks kutsutu tõusis toolilt püsti ning tema silmades vilksatas viha. „Viis aastat? Paar kuud? Ma kardan, mu kallis isa Marcus, et te üritate mind endast kõrgemale seada ning enda võimu kehtestada, kuid ma ei lase sellel juhtuda. Mind on kasvatatud vennaskonna teenimise vaimus juba sünnist saati ning kuigi ma ei kahtlegi, et te peate mind nooreks ja kogenematuks, olen ma sellest hoolimata kaheksas Dwyerite suguvõsast põlvnev Varjude Lord ja Lance Dwyeri, kaheksakümne kuuenda Varjude Lordi otsene järeltulija. Minu suguvõsa on juhtinud Millenniumi Madusid juba rohkem kui nelisada aastat ning kuigi on tõsi, et ma olen vaid paar kuud oma kohustusi täitnud, on mind selleks rolliks kasvatatud terve elu ning ma olen näinud ja kogenud rohkem, kui te iial ette oskate või suudate kujutada.“ Isa Marcuse kulm tõmbles. „Ükski vennaskonna liikmetest ei lepi teiega iial,“ lausus ta otsekoheselt. „Kuigi teie isa on andnud teile üle oma positsiooni, olete te sellest hoolimata...“ „Teil on õigus,“ lausus poiss ükskõiksel toonil. „Ma olen tõepoolest Lance Dwyeri noorem poeg ning pärimisjärjekorras teisel kohal, kuid Varjude Lordi positsioon kuulub sellest hoolimata mulle ning isegi siis, kui keegi vennaskonnast minuga ei lepi, on iga viimane kui üks liige kohustatud mulle alluma. Kui ma käsin teil seista, te seisate. Kui ma käsin teil joosta, te jooksete. Mitte teie ei käsuta mind, vaid mina teid.“
Jonathan vaatas isa Marcusele ülevalt alla ning tema näole tungis külm ja kalk ilme. „Te olete minu vastu lubamatul viisil häält tõstnud.“ Ta sirutas oma käe välja ning võttis kinda käest. „Suudelge mu sõrmust ning paluge nii andestust oma eksimuse eest.“

Isa Marcuse huuled värisesid ning vastikustundega vaatas ta kätt, mida ehtis punase kiviga maopea kujuline sõrmus. Oma uhkust alla neelates laskus ta põlvili ning haaras poisi käest. „Ma vabandan,“ lausus ta, „kuid te teate suurepäraselt, et minu lojaalsus ei kuulu teile.“ Ta pressis oma huuled õrnalt Jonathani käeselja, mitte sõrmuse vastu, oodates pooleldi, et poiss tema teo pärast talle kõrvakiilu annab, kuid Jonathan piidles teda vaid leige huviga, nagu ei tekitaks mehe tegu temas mingeid emotsioone. Kui isa Marcus tema käe vabastas ning eemale tõmbus, võttis ta oma pintsaku rinnataskust välja hõbedast ketiga vanaaegse uuri ning vaatas kella. „Ma kardan, et meie audients on nüüd lõppenud,“ lausus ta. „Mul on ka teisi kohustusi ning mul ei ole võimalik teile rohkem aega pühendada. Lahkuge enne, kui ma teid minu korduva solvamise eest karistan.“
Isa Marcus tõusis püsti, heitis Jonathanile põlgliku pilgu ning tuiskas toast välja, preestrirüü saba ümber jalgade lehvimas. Tema näoilme väljendas puhast viha ning Jonathan lootis, et mees ei pöördu enam tema juurde tagasi. See oli muidugi, nagu alati, asjatu lootus. Nad tulid alati tagasi, alati.
Jonathan hingas sügavalt sisse ja luges aeglaselt kümneni, et enda sisemist tasakaalu taastada ning sundida seda vastikut teesklejat Jonathani end rahule jätma. Sünge ruum tema ümber tundus teda ahistavat ning ta mõtles kurbusega, et võiks viibida hoopis kusagil mujal ning elada hoopis teistsugust elu. Veel pool aastat tagasi oli kõik olnud suurepärane, kuid see möödus nagu haigus, mis suureks kasvamiseks läbi tuli põdeda. Kõik, mis oli hea, ei olnud määratud kestma.
Ta lahkus ruumist, keeras selle ukse enda selja taga lukku, lülitas turvasüsteemi sisse, väljus Millenniumi Madude vennaskonna peakorterist ning istus aega raiskamata oma tumesinisesse toonitud klaasidega Fordi, et oma perekonna majja kihutada.

Ta oli nii tüdinud, nii tüdinud sellest naeratamisest ja võimutsemisest, mida ta pärast oma isa haigestumist päevast-päeva taluma oli pidanud. Tüdinud sellest, et pidi kandma õeluse maski, tüdinud sellest, et pidi teisi käsutama ning mängima seda vastikut teesklejat Jonathani, kellele meeldis kõike ja kõiki enda pilli järgi tantsima panna. Tüdinud sellest, et üheksateist aastat hiljem ei olnud tema isa ikka veel loobunud mõttest kasvatada endale vääriline pärija, kes tema maailma armastada oskaks. Maailma, mille iga nurga peal luuras kurjus, mis tuli elimineerida ning mille käigus kõlbas elimineerida ka neid, kes teele ette juhtusid jääma või kellelegi mõnes muus mõttes pinnuks silmas olid.
Jonathan mõtles Kira Yukari nimelisele poisile ning oli sunnitud möönma, et viimasel vedas, et ta veel elus oli. Kui vennaskond kellegi hävitada otsustas, tehti seda viivituseta ja tihtipeale ilma igasuguste taustauuringuteta. Jonathan teadis, ta oli ju ikkagi selle kõige keskel üles kasvanud, kasvanud üles keset kogu seda hullust. Ta suutis vaevu kokku lugeda, kui palju rituaalseid hukkamisi ta alates enda kuuendast eluaastast saati näinud oli. Kui vennaskonna teele sattus keegi, kelle päritolu ei olnud „puhas,“ nagu isa seda nimetas, õiendati temaga kiiresti arved. Kira Yukariga arvete õiendamine tundus olevat pisut keerulisem. Mingil kummalisel kombel oli Lance Dwyer pärast kõnelust isa Marcusega Jonathani enda juurde kutsunud, avaldades soovi, et Jonathan tema kohta kõik võimaliku välja laseks uurida, ning sellest võis järeldada nii mõndagi. Kira Yukarist kahtlutati küll, et ta ei ole „puhas,“ ent ilma sellele kinnitust saamata ei julgenud keegi millegi ette võtmisega riskida. Ja Jackson Roberts, kes suure tõenäosusega kauges tulevikus RobertsCorpi pidi pärima? Selle vähese põhjal, mis Jonathan isa Marcuse koostatud uuringust välja oli lugenud, oli tegemist täiesti hariliku seitsmeteistkümneaastase poisiga, kelle peale polnud mingit põhjust oma energiat raisata. Tal ei olnud isegi mitte kuriteoregistrit nagu paljudel temavanustel ja neid oli ikka omajagu.
Autoväravad avanesid automaatselt, kui Jonathan hoovi sõitis ning paar minutit julgust kogunud, ronis Jonathan autost välja ja lipsas majja sisse.
Ta elas villas, kuid kah asi. Maailmas polnud teist kohta, mida ta nii vähe oma koduks oleks pidanud nagu seda hoonet. Tõsi, sellel oli kolm korrust, suur tagaaed ja bassein, kuid see oli ka kõik. Kõigest kolmekorruseline maja suure tagaaia ja basseiniga. Kodu? Ei, absoluutselt mitte.

Jonathan kõndis trepist üles teisele korrusele ning lukustas end oma tuppa. Alles kindlalt luku ja riivi taga, julges ta lõplikult oma kõrgi ilme näolt pühkida. Nende seinte taga ei olnud tal vaja teeselda ning ta võis olla lihtsalt Jonathan, kellel oli kõigest kõrini.
Vana sülearvuti undas kaeblikult, kui Jonathan selle sisse lülitas ning end kiirustades internetti sisse logis, et oma postkasti sisu kontrollida. Selles laiutav tühjus pani ta ainult ohkama.

Undelivered Mail Returned to Sender

Pool aastat. Juba pool aastat polnud ta Lawrence’ist midagi kuulnud ning oli sunnitud ohates tunnistama, et on viimane aeg tõega leppida. Leppida tõega, et Lawrence Dwyer, tema vanem vend, ei tule enam iialgi koju; et ta on tema isa käsul Millenniumi Madude poolt kõrvaldatud kõrvaldatud koos oma kalli abikaasaga.
Lawrence Dwyer oli olnud idioot. Ta oli alati teadnud, mida isa temaga teha võib, kui ta tema kehtestatud reeglitest üle astub. Ta oleks pidanud olema piisavalt näinud, arvestades seda, kui palju Jonathan üle piiride oli astunud ja karistada saanud. Ta oleks pidanud olema piisavalt näinud, et taibata, et tulega ei mängita. Kõigist inimestest oleks just Lawrence pidanud mõistlik olema, kuid ta saatis kõik kuradile ning nüüd oli Jonathan sunnitud kandma tema saatust, millest ta midagi teada ei tahtnud. Idiootlik Lawrence. Idiootlik Cara Rose.
Nad olid surnud, pidid olema. Kuigi nende surnukehasid polnud leitud, ei oleks see olnud esimene kord, kui Millenniumi Madude poolt teise ilma saadetud inimeste maised jäänused iialgi välja ei ilmunud.
Inimesed. Jonathan mõtles mõrult sellele, kuidas vennaskonna liikmed inimesi, keda nad hukkasid, nimetasid.
Deemonid. Vampiirid. Zombid. Manajad. Sortsid.
Millenniumi Maod polnud midagi muud kui grupp mõrtsukaid, kes uskus, et neil on täita jumalik missioon. Nad kuulusid pimeduse agentide leegionisse ning igaüks neist uskus, et kannab Jumala lippu ning täidab tema tahet.
MÕRTSUKAD!

Jonathan pani arvuti kinni, lahkus oma toast ning suundus alla kööki, kus keegi ettenägelik isik oli jätnud pliidiservale terve poti suurepärast pastat. Vaevumata endale taldrikut tooma, võttis ta köögikapist kahvli ning asus sööma otse potist, tundes end korraga nii näljasena, nagu poleks ta juba aastaid midagi hamba alla saanud. Pehmeks keedetud pasta oli kallatud üle kreemise kastmega ning selle hulka oli riivitud punast ja rohelist pipart...
Toit. Oli. Paradiis.
Märkamatult tühjendas Jonathan vaid paari minutiga terve poti, millest oleks jätkunud süüa tervele teenjaskonnale. Olles söömise lõpetanud, tõusis ta laua tagant püsti, marssis otse köögi kõrval asuvasse tualettruumi, surus endale näpud kurku ning oksendas, kuni ei suutnud öökida välja enam midagi peale sapi. Ta ei tundnud end räpasena. Ta tundis end vabana, justkui oleks oksendamine vabastanud ta kõigist teda vaevanud probleemidest. See oli tema isiklik puhastumisrituaal, mis pandi toime iga söögikorrajärel ning mitu korda päevas, nii et ta magu oli peaaegu alati täiesti tühi. Toitainete defitsiidi vältimiseks krõbistas Jonathan lakkamatult vitamiine, kuigi vahel tundis ta, et ei suuda nendegi seedimist taluda. Kuigi ta armastas süüa, ei meeldinud talle seedida.
Ta teadis suurepäraselt, millega temasuguseid inimesi ähvardati. Nahk muutub viletsaks, igemed hakkavad lagunema, suus vohab kaaries ja keel muudab värvi. Kui võluvalt vale see oli. Kuigi Jonathan polnud normaalselt söönud juba kaheteistkümnendast eluaastast saati, ei olnud ükski nimetatud muutustest temaga aset leidnud. Tema nahal polnud ainsatki vistrikku, ta igemed olid terved nagu alati ning tal polnud isegi ainsatki hambaauku. Söömishäire ei kontrollinud Jonathani, Jonathan kontrollis söömishäiret.
Ta haaras kraanikausi pealt pudeli suuvett ning loputas suud, kuni vastik happeline maitse kadus. Seejärel keeras ta kraani lahti, pesi hoolega oma näo ning tõmbas viimaks tualetis vett, vaadates ükskõikselt, kuidas vesi tema kuriteo jäljed minema pühkis.
Keegi ei teadnud ja ei pidanudki teada saama.
Ta lahkus tualettruumist ning sammus tagasi maja teisele korrusele, jäädes hetkeks seisma kõige trepipoolsema ukse juurde. Selle ukse taga lamas räigemast räigem inimvare, kelle iga hingetõmme Jonathanile piina valmistas. Selle ukse taga lamas Lance Dwyer.

Suutmata end tagasi hoida, libistas Jonathan end ukse vahelt sisse ning jäi seisma oma isa voodi ees. Lance Dwyeri hallid juuksed olid üle ta näo vajunud ning tema nina ja suud kattev läbipaistev hapnikumask muutis ta laibasarnaseks. Kui tema rind hingamise rütmis tõusnud ja langenud ei oleks, oleks Jonathan võinud peaaegu arvata, et mees on surnud.
Jonathan soovis, et ta olekski surnud.
Ta vaatas paar minutit, kuidas end tema isaks nimetav inimvare märkamatult oma elu eest võitleb ning pööras talle viimaks selja. Ta tundis ülimat vastikust.
Vaid kuu aega, ütles ta endale lohutuseks, vaid kuu aega. Vähk, mida mees põdes, oli muutunud nii jõuliseks, et arstid keeldusid talle igasugust elulootust andmast ning hinnanguliselt oli tal elada veel vaid loetud päevad. Jonathan mõtles ilma vähimagi kahjutundeta, et ei suuda ära oodata, mil ta sureb. Tema silmis polnud kedagi, kes tema isast rohkem surma oleks väärinud. Mees ei olnud mitte ainult röövinud temalt venda, keda ta armastas, lisaks sellele oli ta ka võtnud Jonathanilt kõik võimalused elada normaalset elu. Vahel soovis Jonathan kogu südamest, et võiks ta omaenda kätega tappa. See oli tema salajane fantaasia, mida ta kellegagi, isegi oma parimate sõpradega jagada ei julgenud. Kuidas öelda kellelegi, kellest hoolid, et ei möödu päevagi, mil sa ei unista sellest, kuidas kuul läbi oma isa pea kihutada?
Olles oma tuppa tagasi läinud, heitis Jonathan selili voodile ning manas enda silme ette endale kallite inimeste näod. Veel pool aastat tagasi oli ta elanud Venemaal õppides oma unistuste elu ning tema kõrval olid olnud tema parimad sõbrad Aleksei, Dima, Saša ja Kristjan. Nüüd polnud sellest kõigest alles enamat kui vaid mälestus. Lawrence oli rikkunud Dwyerite perekonna üht tähtsamat reeglit ning võtnud vastu saatusliku karistuse ning Lance Dwyeri vähk oli röövinud tema elujõu. Roll, mis kuulus Lance Dwyerile ning oleks pidanud päranduma Lawrence’ile, kuulus nüüd Jonathanile. Ta oli Varjude Lord, Millenniumi Madude vennaskonna juht ning kuigi ta seda positsiooni vihkas, tuli tal sellest hoolimata oma rolli täita.

Vaene Kira Yukari. Vaene õnnetu hing, millega ta ometi vennaskonna huviorbiiti oli sattunud? Jonathan leidis, et see polegi tähtis. Tähtis oli vaid välja uurida, millist saladust poiss endas peidab. Kuna Lance Dwyer oli võtnud vastu otsuse lahkuda elust nii väärikalt kui võimalik ning kavatses kõigel Kira Yukarit puudutaval silma peal hoida, ei saanud Jonathan seda juhtumit mingil tingimusel kõrvale heita ning juhtumi uurimist katkestada. Lumepall oli juba veerema lükatud ning Jonathan taipas, et Kira Yukari saatus sõltub ainuüksi temast. Jonathani ülesanne oli hoolitseda selle eest, et Millenniumi Madude vennaskonna liikmed tema kohta tõe välja uuriksid ja tema süüd, süüd kurat teab milles, tõestaksid. Keegi ei olnud aga Jonathanile öelnud, et tal on keelatud rakendada vennaskonna liikmeid kellegi süütuse tõestamiseks.
Esmakordselt elus tajus Jonathan, et tal on võimalus kellegi elu päästa ning saada lunastust nii paljude elude eest, mis otse tema silme all kaotatud olid.
Tema peas hakkas küpsema idee, mis lubas rakendada isa Marcuse pakutud plaani õilsa eesmärgi nimel.

Ta tõusis püsti, kõndis paar minutit rahutult toas edasi-tagasi ning jäi viimaks akna äärde seisma.
Õues sadas lund.

(Pole sellisest filmist ausaltöeldes kuulnudki)
Mulle meeldib Jonathan.
Ta on tark, arukas, kaastundlik, mõrtsukalik, oskab olla kamandav, räägib arukalt, oskab näidelda ja oskab selle kõigiga midagi peale hakata erinevalt mõnest.
Kuigi ta ei ole veel vallutanud esikohta, mis kuulub kõigi oma Jacksonile koos kõigi tema idiootsusega.
Aga see võib muutuda kui ma saan Jonathanist rohkem teada.

Isa Marcus on ikka üks idioot. Kuigi ta on väga tubli, et ta Jonathanile vastu hakkas on ta siiski täielik känd
ja see salaselts, noh Jonathan ütles selle kohta juba kõik ära.

Ma loodan väga, et Jonathan, Jackson, Kira ja Arra moodustavad tiimi! Nad oleksid koos geniaalselt osavad ja targad ja võitmatud!
...
Võitmatu nelik!

Kirjuta siis ruttu edasi!

PS: Toredat vaheaja lõppu... *nuuks*

Kira, Arra, Jackson ja Jonathan on minu isiklik fantastiline nelik. Mmm...kui nüüd nende fantastilisusest rääkida, siis võib vist öelda, et Arra on nende hulgast ainsana tavaline inimene Mis veel...Jackson on minu teine lemmiktegelane, aga nii lahe ta kahjuks ei ole, nagu Percy Jackson. Veel

Kuna mul ei ole viimasel ajal enam eriti aega kirjutada(eksamiteks õppimine tapab), siis on võimalik, et osad muutuvad lühemaks ja mõttetumaks, aga ma üritan siiski panna üles vähemalt ühe osa nädalas

Ah jaa, laul, mille sõnad selle jupi alguses on, on Bowling for Soup - High School Never Ends ja eelmise osa alguses oli Korn - Innocent Bystander
**

23.1

Four years, you think for sure
That’s all you’ve got to endure
All the total dicks
All the stuck up chicks
So superficial, so immature
Then when you graduate
You take a look around and you say: "HEY, WAIT!"
This is the same as where I just came from
I thought it was over
Oh, that’s just great!

„Minu nimi on Jonathan Dwyer.“

„Minu nimi on Jonathan Dwyer. Ma olen Dwyerite dünastia viimane puhtavereline esindaja, Varjude Lordi õigusjärgne pärija ning alates tänasest allute te kõiges, mis ei puuduta elu ja surma, mulle, ainult mulle ja veelkord mulle.“

Jonathan neelatas ning libistas pilgu üle oma tulevaste klassikaaslaste. Lähivaatlus, või kuidas? Ta ei teadnud, kas peaks rõõmustama või kurvastama, et end Stonewalli gümnaasiumi seinte vahelt leidis. Ühelt poolt oli see kohustus, mille isa Marcus oma moosimise abil tema kaela oli suutnud sokutada, teiselt poolt oli see aga võimalus pääseda inimeste keskelt, keda Jonathan vihkas – et leida veel rohkem inimesi, keda vihata – ning rebida endalt tõusiklikkuse ja rikkuse mask, mida ta Tepesi poistekoolis kandnud oli. Võimalus seguneda proletaarlastega, võimalus-

„Mul on hea meel teiega tuttavaks saada.“ Jonathan naeratas nii täiskasvanulikult kui suutis ja takseeris pilguga oma klassikaaslasi. Tumedapäine tüdruk, kes kandis nina ja huulerõngast ning oli krohvinud end sama valgeks kui surilina. Ilmselgelt goot. Tema kõrval istuv blondiin, vabandust, ta ei istunud, vaid magas laua peal. Suure tõenäosusega ilma ajudeta. Mustanahaline tütarlaps, kes andunud pilguga õpetajat põrnitses, näol lai naeratus. Kas õpetajasse armunud või siis tema lemmikloom. Prillidega poiss, kelle pruunid juuksed ja habe olid pikemad kui seitsmel pöialpoisil kokku. Arvatavasti metallist, narkomaan või lihtsalt hügieeniprobleemidega. Stereotüübid, manitses Jonathan end, ära jaga inimesi stereotüüpidesse. Igaühes, kes selles klassis viibis, võis peituda midagi erilist, midagi sama erilist, nagu mõnede inimeste arvates peitus uhke punase hobusesabaga poisis, kes jälgis Jonathani tuima ükskõiksusega, nagu ei läheks talle korda, kas ta on seal või mitte. Poisis, kelle kõrval oli vaba istekoht. Jonathan muigas, teades, et kohe ütleb klassijuhataja midagi sellist: „Alustame tunniga. Jonathan, ole hea ja mine istu Kira kõrvale.“ Kuigi Jonathan oli Kirat näinud vaid internetti üles riputatud klassipildil, piisas sellest tema ära tundmiseks. Kuigi ta oli võrreldes aastatagusefotoga märkimisväärselt muutunud, ei tekkinud Jonathanil tema teiste hulgast eristamisega mingeid raskusi.

„Alustame tunniga,“ lausus klassijuhataja otsekui tellitult. „Jonathan, ole hea ja mine istu Kira kõrvale.“ Jonathan juubeldas hääletult, teades, et ei oleks võinud olla suuremat vedamist, kõndis klassi tahaotsa ning istus Kira kõrval olevale vabale toolile, püüdes mõistatada, kuidas oma värske pinginaabriga juttu teha. Tere, mina olen Jonathan ja mul on kohustus sinu kohta informatsiooni kaevata. Kas sa ei tahaks mulle öelda, miks Millenniumi Maod sinu vastu huvi tunnevad? Ei? Aga miks mitte? Ära karda, sa võid mulle öelda. Kas sa oled deemon? Ei? Aga vampiir? Jällegi ei? Las ma arvan, sa oled...
„Sa oled Jonathan, eks?“ katkestas Kira Jonathani mõttelõnga ning sundis teda agaralt noogutama veel enne, kui ta aju poisi küsimuse registreerida suutis. „Jah,“ vastas ta, tundes pisut piinlikkust, et pidevalt oma mõtetesse eksis. Kas tal oli tõesti nii raske kahe jalaga maa peal olla ja lihtsalt vooluga kaasa minna? Kas tal oli...
„Tere tulemast meie klassi,“ lausus Kira ja surus Jonathani kätt, tegemata välja, et poiss sellest žestist selgelt üllatus. „Mina olen Kira Yukari, Stonewalli gümnaasiumi õpilasomavalitsuse president. Kui sul peaks järgnevate päevade jooksul küsimusi olema, võid nendega julgelt minu poole pöörduda.“ Nii ametlik, mõtles Jonathan, liiga ametlik. Ta ei hakanud seda välja ütlema, vaid noogutas ja naeratas. „Aitäh. Seda on väga hea kuulda.“ Ta asetas käed enda ette lauale ning suunas pilgu klassi ette. Äsja oli ruumi sisenenud kirjandusõpetaja, umbes kolmekümneaastane naisterahvas, kellest selle valjusti lobiseva õppurite kamba korrale kutsumiseks ilmselgelt väheks jäi, ning kirjutas parajasti kikivarvul seistes tahvlile pealkirja. „Täna alustame me oma vene kirjanduse kursusega,“ teatas ta ja naeratas pisut ebalevalt. Tema pruunid juuksed olid kahused ning tal tundus olevat halvavõitu hambumus. Kuigi ta ei olnud sugugi kole, ei võinud teda ka atraktiivseks pidada. Suure tõenäosusega oli ta vallaline...
Jäta, Jonathan, noomis poiss end. Jälle need stereotüübid!

Klassist kostus pettunud pominat. „Vene kirjandus on igav,“ teatas tumedapäine rõngastatud gootilibu ilma vähimagi kõhkluseta. „Miks me midagi huvitavat ei võiks õppida?“ Õpetaja naeratus muutus selle küsimuse peale veelgi ebalevamaks. „Aga mu kallis Cezanne, vene kirjandus on...“ Ta seletas pikalt, kui suurt rolli vene kirjandus maailma kirjanduspärandis mängib ning käskis kõikidel õpilastel kirjutada vihikusse pealkirja, milleks oli Fjodor Dostojevski(1821-1881).
Nad kõik kirjutasid vihikusse. Kui võluvalt proletaarlaslik. Tepesi poistekoolis ei oleks selline asi isegi mitte kõne alla tulnud. Igal õpilasel oli oma isiklik sülearvuti, mida ka maksimaalselt kasutati. Jonathan oli õudusest värisenud, mõeldes, et kümne aasta pärast ei oska keegi neist poistest enam käsitsi isegi mitte oma nime kirjutada.
„...on meie järgmine kohustusliku kirjanduse teos,“ lausus õpetaja ning hetkeks oli Jonathanil raske taibata, millest õpetaja räägib, kuna oli lause alguse kogemata kaotsi lasknud.
„Ma ei kavatsegi mingit „Kuritööd ja karistust“ lugeda!“ teatas gootilibu resoluutselt.

„Aga mu kallis Cezanne...“ alustas õpetaja uuesti, kuid tundus seejärel alistuvat ja loobuvat. „Ma kinnitan teile, et „Kuritöö ja karistuse“ näol on tegemist ühe vene kirjanduse silmapaistvaima šedöövriga ja...“ „Milleks lugeda juba sada aastat surnud naise vaimusünnitisi?“ nõudis metallistijobu. Tema kõrval istuv laigulise näoga tüdruk müksas teda ribidesse. „Dostojevski oli mees!“
„Mulle tundub, et teie teadmised suurtest vene kirjanikest on väga auklikud,“ ütles õpetaja üsna hädiselt. „Palun öelge mulle, kui paljud teist Dostojevski loominguga tuttavad on ja on lugenud mõnda tema teost...Jonathan?“ Jonathan ei märganudki, et oma käe tõstnud oli, kuid tõstnud ta selle oli ning õpetaja pilk oli ainiti temale kinnitunud. Silmanurgast märkas ta, et õhus seisab ka Kira käsi, kuid nemad kahesi olid ainsad.

„Mida sa loed, Aleksei?“ päris Jonathan ülemisel naril lebava noormehe käest, kes kõhuli lamas ja süvenenult üht paksu raamatut luges. Vene keel ei tulnud tal välja sugugi nii hästi, kui ta tahtnud oleks ja isegi pärast pool aastat õppimist suutis ta öelda vaid lihtsamaid lauseid ja neidki puiselt, kuid Aleksei ei kurtnud kunagi ning ka praegu ei hakanud ta Jonathaniga tema viletsa vene keele pärast tõrelema, nagu tegid pidevalt kõik õpetajad. „“Idiooti,““ vastas ta rahulikult. „See on üks Dostojevski tippteostest. Kas sa oled seda lugenud?“ Jonathanil kulus mõni hetk küsimuse lahti mõtestamiseks, enne kui ta pead julges raputada. „Ei.“ „Sellisel juhul roni üles,“ lausus Aleksei sõbralikult. „Ma loen sulle ette.“

„Ma olen lugenud kõiki Dostojevski teoseid,“ ütles Jonathan rahulikult.
Gootilibu vaatas talle uskumatult otsa. Metallistijobu tegi sedasama. Õpetaja silmad nägid välja nii, nagu täituksid need kohe heldimuspisaratega. „Kas tõesti?“ Jonathan noogutas. „Jah.“ „Äkki sa liialdad pisut?“ päris ta kõhklevalt. „Kuigi Dostojevski oli suurepärane kirjanik, on inglise keelde tõlgitud vaid pooled tema teostest ja...“ „Ma ei mäleta, et oleksin maininud, et neid inglise keeles lugesin,“ vastas Jonathan karmil toonil ning hetkeks kerkis tema sees pinnale see vastik teeskleja Jonathan, kes talle eriti ei meeldinud. See vastik teeskleja Jonathan arvas, et õpetaja võiks oma pärimise jätta ja tundus, et miski tema pilgus viis ka õpetaja enda selle mõistmiseni. „Suurepärane,“ lausus naine, kuigi ta näoilme tundus korraga vastupidist väljendavat. „Mul on hea meel teada, et meie hulgas nii andekaid kirjandushuvilisi leidub. Milline on sinu kokkupuude Dostojevskiga, Kira?“ Olles sõna saanud, laskis Kira oma käe alla ning hingas rahulikult välja. „Ka mina olen kõiki tema teoseid lugenud,“ lausus ta muretult, jälgides süütult, kuidas õpetaja silmad seda kuuldes üllatusest suurenesid. „Õigupoolest on ta üks mu lemmikkirjanikke ja ma julgen öelda, et ka üks oma ajastu silmapaistvamaid isiksusi.“ Tema toon...selles oli midagi nii jäist, et Jonathan võis peaaegu tunda, kuidas ta iga viimane kui ihukarv end selle hääle peale turri ajab. Kas alles hetk tagasi, end tutvustades, polnud Kira rääkinud nii palju pehmema ja meeldivama häälega?
Kahtlane, kahtlane, kahtlane.

Kira selja taga istuv heledapäine ja laiaõlgne noormees koputas poisile õla peale ning sundis teda pead pöörama. „Teil on palju ühist,“ sõnas ta peaga Jonathani poole noogates ja muiates ning vaatas Kirale lõbustatult otsa. „Kas pole tore?“ Kira ei näidanud üles just erilist entusiasmi. „Lihtsalt imeline, Peter,“ märkis ta kuivalt ning süvenes seejärel oma kirjatöösse, sest hetk tagasi oli õpetaja öelnud esimese lause. Fjodor Dostojevski sündis Moskvas vaestehaigla arsti perekonnas...
Kiras peitus midagi. Temas tõepoolest peitus midagi. Midagi sellist, mis tegi Jonathani ühteaegu nii rahulikuks kui ka rahutuks. Ta ei suutnud seda tunnet defineerida. See ei olnud mugav, ent see ei olnud ka ebamugav. Umbes nagu isa Marcuse huuled, mis tema kätt puudutasid, kui mees tema sõrmuse asemel hoopis ta käeselga suudles.
Uudishimu.
Kira tegi ta uudishimulikuks ja sugugi enam mitte selle pärast, et Jonathanil oli kohustus uudishimulik olla. Ei, seda kindlasti mitte. Nüüd oli ta äärmiselt vabatahtlik.

Selles osas on natuke perevägivalda
**

23.2

“Hei, Jonathan!“ Poiss, kelle nimi oli Jonathani mäletamist mööda Peter ja kes igas tunnis Kira selja taga istus, katkestas oma kõneluse ühe teise poisiga ja viipas Jonathanile. „Kuna järgmine tund jääb ära, mõtlesime mina ja Byron McDonaldsisse minna. Kas tuled ka?“ Jonathan heitis Byroniks kutsutud poisile kiire pilgu ja meenutas, et kooli kodulehel oli just tema toodud ära kui Stonewalli gümnaasiumi õpilasomavalitsuse president. President Byron Matthews. Nüüd oli ta kõigest endine president, Kira eelkäija.
Jonathani kõht urises, kui ta seda ahvatlevat pakkumist kuulis ning ta püüdis end võimalikult ruttu rahulikuks sundida. Ta ei olnud söönud midagi hommikul ja ei kavatsenud seda teha ka lõuna ajal. Kui ta end just parajasti avalikult häbistada ei kavatsenud, sundis ta end sööma ainult oma maja turvalises sügavuses lukustatud uste taga. Et mitte keegi ei näeks, kuidas ta õgib, ajades valimatult näost sisse kõike vähegi söödavat; et keegi ei näeks, kuidas ta pistab korraga nahka mitu kilo pastat või šokolaaditorti, kuni ots kurgus...
Ta naeratas nii rahulikult, kui suutis. „Ei, aitäh. Ma juba sõin.“ Möödunud õhtul, lisas ta mõttes.

Peter kehitas õlgu. „Mis seal ikka,“ kostis ta. „Kui sa ei taha, pole vaja. Hei, Kira, sina ju ikka tuled?“ Kira, kes parajasti koolimaja uksest välja oli astunud, et pisut värsket õhku hingata, tundus ettepaneku üle järele mõtlevat, kuid raputas pead. „Mul ei ole raha.“ „Ole nüüd,“ protesteeris Byron, „me maksame sinu eest ka!“ „Byron,“ ütles Kira üsna turtsakalt, „su mõlemad vanemad saavad miinimumpalka ja isegi kui mind näljasurm peaks ähvardama, oled sina viimane inimene, keda ma nöörima hakkan. On selge?“ Byron noogutas. „Olgu-olgu. Me lähme siis kahekesi. Kuigi...“ Ta osutas teisele poole tänavat ning Jonathan märkas, et koolimajale läheneb keegi noormees. „Ma julgen kahelda, et sa Kane Lightiga kohtuda tahaksid.“

Kõigest kaks sekundit hiljem oli Kira kõik kolm poissi endaga koolimaja väravast välja tirinud ning kihutas täiskiirusel võimalikult kaugele. Jonathan oli paratamatult sunnitud märkama, et ta ei kandnud ei jopet, mütsi, salli ega kindaid, kuigi väljas oli Jonathani arvestuste järgi vähemalt viisteist kraadi külma. „Kuhu me minema pidimegi?“ tahtis Kira teada, kui nad koolimajast piisavalt kaugele olid jõudnud. Peter muigas. „McDonaldsisse.“ „Suurepärane,“ kostis Kira, kuigi ta veel hetk tagasi nii ei arvanud. „Mida kaugemale ma koolimajast pääsen, seda parem.“ „Mida kaugemale Kane Lightist, tahtsid sa öelda,“ naeris Byron Matthews. „Ta on su vist päris endast välja ajanud, või kuidas? Ma mõtlen, ta küsis koosolekul seda, kellega sa ballile kavatsed minna, ainult umbes kakskümmend korda...“ „Palun ole hea ja ära räägi sellest rohkem,“ palus Kira. „See on minu jaoks natuke tundlik teema.“ „Me ei pane seda sulle pahaks,“ kostis Peter ning Jonathanile tundus, nagu hakkaks ta kohe naerma nii, et pisarad lendavad.
Kümme minutit hiljem jõudsid nad kiirtoidukohta ning avastasid, et lisaks nendele viibib seal ka Kazuhiro-san, kes nendega liitus ning koos hõivasid nad kuuese laua. Kazuhiro-san päris Kiralt, miks ta nii masendunud on, kuid viimane keeldus vastamast. Byron Matthews seevastu vaikida ei suvatsenud ning jutustas Kazuhiro-sanile üksipulgi, kuidas Kira Kane Lighti eest plehku oli pannud. Nagu Jonathan aru sai, oli Kane Light Kira austaja. Noh, las ta siis oli, see ei läinud Jonathanile absoluutselt korda. Siis oleks ehk läinud, kui poiss oleks olnud hoopis maritõbine libahunt, kuid seni, kuni ühtegi vastavat tunnust ei ilmnenud, oli Jonathanil temast ükskõik.

„Jonathan, mine telli sina,“ palus Peter. „Mina ja Byron võtame mõlemad topeltjuustu eine.“ „Fantaga,“ täpsustas Byron. „Ja sina, Kazuhiro-san?“ „Suured friikartulid ja kokakoola,“ kostis Kazuhiro-san, et seejärel Kira poole pöörduda. „Kira?“ „Ee...“ Kira luges oma taskus olevaid münte kokku. „Muffini,“ teatas ta viimaks. „Mustikamuffini.“ Nelja üllatunud pilgu peale kehitas ta õlgu. „Mida?“ „Muffineid söövad tüdrukud,“ teatas Peter itsitades. Kirat jättis see avaldus täiesti külmaks. „Kas ma peaksin sinu meelest sööma midagi mehelikku, näiteks rasvast tilkuvat kotletti?“ „Kõlab hästi,“ muigas Kazuhiro-san. „Ma arvan, et võtan lisaks ka ühe tavalise hamburgeri.“
Jonathan ei suutnud vastu panna. Lubadus mitte midagi süüa läks vett vedama niipea, kui ta leti äärde tellimust esitama pääses. Peaaegu märkamatult lisandus niigi kopsakale toidukoormale kaks megaeinet ja kaks glasuursõõrikut ning kui Jonathan kahe täis laotud kandikuga laua äärde tagasi saabus, vaatasid kõik teda üllatunult. Ta naeratas vabandavalt. „Ma ei jõudnud hommikul süüa,“ selgitas ta, „nii et ma olen väga näljane. Vabandust.“ Ta kooris esimese burgeri paberist välja, võttis ühe suure ampsu ning nautis seda. Tundus, nagu poleks ta kunagi varem söönud midagi nii oivalist. Nagu poleks ta kunagi varem midagi söönud. Ta kugistas burgerit nii kiiresti, et see kahanes peaaegu välgukiirusel ning kuulas vaid poole kõrvaga teiste vestlust. Alles siis, kui Peter talle õla peale koputas, taipas ta, et oli püüdnud paberit koos burgeriga ära süüa. „Vabandust, mida?“ küsis ta, tajudes, et on oma reputatsiooni hävitamisest vaid sammu kaugusel.

„Kira päris su aktsendi kohta,“ lausus Peter kerge huviga. Õnneks ei olnud ta Jonathani õgimist märganud. „Kas sa kasvasid üles kusagil mujal?“ Jonathan asetas paberi kandikule, haaras joogitopsi ning rüüpas sellest ühe rahustava lonksu. „Ma õppisin viis aastat Venemaal,“ lausus ta, „ning viimased kolm aastat sellest ajast ei rääkinud ma kellegagi peaaegu sõnagi inglise keelt. Ma naasin Ameerikasse alles sel sügisel ja kuigi olen siin juba pisut üle kolme kuu olnud, ei ole ma suutnud oma aktsendist vabaneda. Ma ei tea, kas suudangi. Ma kardan, et näen veel väga pikka aega välismaalase moodi välja.“ „Sa õppisid Venemaal?“ Jonathan noogutas. „Jah. Alates kaheksandast klassist. Oma esimesel õppeaastal olin ma peaaegu täiesti umbkeelne ja pidin klassi kordama jääma, kuid õnneks leidus mitmeid lahkeid inimesi, kes mind keele õppimisel aidata tahtsid ning olles keele selgeks saanud, sain ma hakkama ka teistes ainetes.“ Ta rüüpas jahedat jooki, kuni tops täiesti tühi oli, ning jätkas. „Ma ei kavatsenud enne gümnaasiumi lõpetamist tagasi tulla, kuid mu isa haigus muutis pisut plaane.“ „Kas su isal on tervisega probleeme?“ Kira vaatas Jonathanile uurivalt otsa ning Jonathan märkas, et poiss oli oma muffinist vaid ühe ampsu võtnud, samal ajal kui tema juba friikartulitele otsa peale oli asunud tegema. Kas ta sõi liiga palju? Jah, kindlasti. Kas ta sõi liiga kiiresti? Jah, kindlasti. Kas keegi kahtlustas midagi? Ei, aga...
„Jonathan?“ Jonathan neelatas. „Vabandust, kas sa võiksid oma küsimust korrata?“ „Ma küsisin, kas su isal on tervisega probleeme.“ Jonathan noogutas. „Mu isal on ravimatu kõhunäärmevähk ning suure tõenäosusega on tal elada veel umbes kuu aega.“ „Kui kohutav!“ hüüatas Byron ning Peter noogutas. Jonathan ei öelnud selle peale midagi. Ta ei saanud ju ometigi öelda, et ei jõua ära oodata, millal see tõhk kärvab.

Ta ei vastanud ning arvates ekslikult, et teda on tabanud raskekujuline masendus, otsustasid poisid tema küsitlemisest loobuda ning nii sai Jonathan keskenduda sellele, millele ta keskenduma pidi. Kirale. Ta oli viis tundi järjest tema kõrval istunud ning saanud teada mitu asja. Mitu asja, mis võisid olla olulised, kuid kes teab, need võisid olla ka pisiasjad.
Kira ei olnud matemaatikas mitte lihtsalt osav, ta oli selles osavam kui keegi teine, keda Jonathan iial kohanud oli. Ta oli selles tuhat korda osavam kui Jonathan ise ja oma viimasel Venemaa-aastal oli Jonathanist saanud mingigi kahtluseta klassi parim matemaatik. Kõik tema kontrolltööd olid sooritatud kiiremini ja paremini kui teistel, tihti isegi saja punkti peale. Kirat ta ületada ei suutnud ja see oli kurb, sest nii palju, kui Jonathan oma ihusilmaga näinud oli, ta isegi ei lahendanud ülesandeid. Ta luges ülesande teksti läbi ning kirjutas seejärel vihikusse vastuse, mis tähendas, et tal oli ülimalt hea analüüsimisvõime. Jonathan oleks ka endale sellist aju tahtnud.
Kirale ei meeldinud seltskonnas olla. Iga kord, kui ta kellegi grupi juurde juttu ajama meelitati, vilksasid tema silmad siia-sinna, andes mõista, kui väga ta omaette soovib olla. Kummalisel kombel ei öelnud ta aga seda välja. Kes teab, mida ta saavutada tahtis.

Kira oli oma tööle väga pühendunud. Pärast kolmanda vahetunni ajal toimunud õpilasomavalitsuse koosolekut, kus osalesid ka Stonybrooki erakooli esindajad, oli kirjutanud direktorile rohkem kui lehekülje pikkuse avalduse, milles selgitas, miks on vaja eraldada kooli sihtasutuse fondist raha jäämasina rentimiseks. Ülikorraliku käekirjaga. Jonathan polnud iialgi näinud nii korralikku käekirja. Jäi mulje, nagu oleks Kira enda käekirja mitu sajandit lihvinud, et see nii heale tasemele saada. Kohati meenutas see tüdruku käekirja ja aeg-ajalt vahetas Kira kirjutamisel kätt, mis tähendas, et ta oli mõlemakäeline.
Kira ei kartnud külma. Kui Jonathan suutis kolmest eelnimetatud punktist veel kuidagi aru saada, siis viimane oli täiesti uskumatu. Olla viieteistkümnekraadise külma käest vaid õhukeses koolivormis...paljas mõte sellest pani Jonathani külma käes judisema. Prrr, kui külm. Ainus loogiline järeldus oli, et Kira oli lumeinimene. Ta mõtles hetkeks lõbustatult, mis saaks, kui ta sellest oma isale esitatavas raportis kirjutaks, kuid otsustas, et pole vaja teha nalja, mille eest kere peale võib saada.
Märkamatult oli vestlus jälle liikuma hakanud ning enne, kui Jonathan arugi sai, oli Peter tema suunas järjekordse pommi visanud. „Kas sa oled ainus laps?“ päris ta. Jonathan pistis suhu teise friikartuliportsu viimase kartuli – kui imeliselt krõbe see küll oli – ning raputas pead. „Ei. Mul on vend Lawrence.“ „Kui vana ta on?“ uuris Kazuhiro-san. „Kakskümmend kolm,“ kostis Jonathan. „Ta abiellus umbes pool aastat tagasi. Cara Rose on lihtsalt imeline tüdruk ning nad on koos väga õnnelikud. Ma olin nende pulmas tunnistajaks.“

Isa raske rusikas tabas Jonathani näkku ning ta kukkus põrandale, köhides tahtmatult välja suutäie verd. Ta oli keelde hammustanud. „Kus Lawrence ja Cara Rose on? Mida sa nendega tegid?“ „Nad on seal, kuhu ka sina peagi lähed,“ lausus Lance Dwyer ning virutas oma pojale jalaga ribidesse. „Sulle saab osaks nende saatus, kui sa kohe andestust ei palu.“ „Mul ei ole millegi eest andestust paluda“ kähistas Jonathan. „Mitte millegi eest.“ Lance krabas temast kinni, tiris ta püsti, pani ta laua taha istuma ja surus tema nimetissõrme jõhkra kujuga tangide vahele. „Korda minu järel,“ lausus ta ning tugevdas tangide haaret Jonathani sõrme ümber. „Ma palun andestust, et lubasin oma lihasel vennal meie suguvõsa reegleid rikkuda ning oma teoga nii meie kui ka omaenda liha rüvetada.“ „Ei!“ turtsatas Jonathan. „Ma ei ütle midagi sellist!“ Valu, mida ta järgmisel hetkel tundis, oli nii meeletu, et talle tuli peaaegu minestus peale. Tema käsi lõi tuld välja ning kui ta oma hetke ajel suletud silmad taas avas, nägi ta, et isa käes olevate tangide vahel oli tema sõrmeküüs. Tema punane veri voolas sirinal valgele lauaplaadile ning halastust tundmata asetas Lance Dwyer Jonathani järgmise sõrme tangide vahele. „Palu andestust!“ „Ei!“ halas Jonathan. „Ei palu! Ma ei kavatsegi paluda andestust selle eest, et lubasin kahel teineteist armastaval inimesel...isa, ei!“ Tangid rebisid välja tema järgmise küüne ning valu oli nii metsik, et veel enne, kui Jonathan aru sai, olid tema silmad valu mõjul pisarais. Ta ei öelnud midagi. Ta oli liiga šokeeritud, et karjuda, kui isa tangid end ümber tema kolmanda sõrme põimisid ning veel ühe küüne välja tirisid. Alles siis, kui mees juba tema väikese sõrme kallale asus, tema vastupanu rauges. Ta ei karjunud rohkem. Ta ei anunud. Ta ei olnud võimeline enam tegema ühtegi neist asjadest. Ta suutis vaid sosistada.
„Palun andestust,“ sosistas ta, vaadates otsekui läbi hägu, kuidas tema sõrmedest jooksev veri ujutas üle terve laua.

„Me ei ole mõnda aega suhelnud, kuid oleme endiselt lähedased ning ma olen kindel, et mu vennal läheb iga päevaga üha paremini,“ sõnas Jonathan mõningase kaalumise järel. Seda oli ohutu öelda. Ta ei saanud kuidagi öelda, et Lawrence Dwyer ja tema värske abikaasa Cara Rose Dwyer olid jäänud kadunuks vaid kolm päeva pärast oma pulmi. Ka seda ei saanud ta kellelegi öelda, et oli järgmised kuu aega ringi käinud, terve käelaba sidemes.
„Oma sugulastega on kindlasti tore lähedane olla,“ arutles Peter. „Minu vend viitsib minuga suhelda ainult siis, kui tal parajasti raha vaja on ja vanemad seda ei anna ning mu õde pole ka kuigi palju parem. Mis Kazuhiro-sani ja Byronisse puutub, siis nendel õdesid-vendi polegi. Kiral, kui ma ei eksi, vist ka mitte. Kira?“ „Rohelised,“ kostis Kira vastuseks. „Ma arvan, et...“

Taibates, kus ta on, jäi ta vait ning naeratas vabandavalt. „Tuhat vabandust. Ma mõtlesin...“ „Jõuluballist,“ lõpetasid Peter, Byron ja Kazuhiro-san lause tema eest ja üheaegselt. „Selge pilt,“ sõnas Byron. „Ja kuidas puutub jõuluballi sõna „roheline“?“ „Kardinad,“ pomises Kira. „Kui me kasutame saali kaunistamisel punaseid lilli, oleks ideaalne, kui me saaksime riputada punased lillevanikud roheliste kardinate külge...“ Ta asetas oma otsaesise vastu lauda ning teeskles suremist. „Ma ei suuda enam,“ oigas ta valjusti. „Ma olen alles neljapäevast saati balli korraldamisega tegelenud ning mul on sellest juba kõrini! Ma ei kujuta ettegi, kuidas ma järgmised üheksateist päeva vastu pean! Kõige parema meelega paneksin ma end kuu lõpuni luku taha ja tuleksin toast välja alles siis, kui ball läbi on! Ma ei ole kunagi varem ühelgi ballil käinud, rääkimata selle korraldamisest!“ „Üks kord on ikka esimene kord,“ vastas Peter lõbustatult. „Mida vähem esimesi kordi, seda parem,“ turtsatas Kira ning tundus, et ta tuju oli läinud. Alles nüüd märkas Jonathan, et tema silmade all olid tumedad triibud. Korraga meenutas Kira nägu talle tema enda peegelpilti.
Tundus, et poiss magas väga halvasti, kui ta üldse magas. Unetuseprobleem polnud Jonathanile sugugi võõras ja ta teadis sellest nii mõndagi.

„Miks sa Jacksonit endale appi ei palu?“ tegi Byron süütu ettepaneku. „Ma vean kihla, et ta oleks kindlasti sillas, kui kuuleks, et...“ „Unusta ära,“ teatas Kira ootamatult tigedalt. „Ma ei kavatse Jackson Robertsit endale appi paluda isegi siis, kui mulle selle eest makstakse.“ Byron kortsutas kulmu. „Aga miks mitte? Ma arvasin, et te olete sõbrad...“ „Ma ei vaja sõpru,“ lausus Kira resoluutselt, „ning ma ei vaja ka teda. Jacksoni uudishimu on suurem kui ta intelligents, ta topib oma nina alati sinna, kuhu see ei kuulu ning ma pean iga kord pärast temaga kohtumist oma taldrikuid kokku liimima...“ Olgu, Jackson oli lõhkunud küll ainult ühe taldriku, kuid mitmus kõlas Kira arvates paremini kui ainsus. „Lühidalt öeldes on ta nuhtlus ning teda vältides säästan ma nii oma närve kui ka aega.“ Peter turtsatas. „Ära siis kohe ärritu. Ma lihtsalt arvasin, et...“ Kazuhiro-san heitis pilgu kellale. „Ma ei tahaks küll teie vaidlust katkestada, aga kui me kohe minema ei hakka, jääme me järgmisesse tundi hiljaks.“ Peter ja Byron tõusid seda kuuldes püsti. „Nägemiseni!“ hüüdsid nad ja tormasid minema, jättes kandikud lauale. „Teie koristate!“ „Unistage edasi!“ hõikas Kazuhiro-san ja lidus neile järele.

Kira ohkas. „Mina või sina?“ „Sina,“ kostis Jonathan. „Ma pean...ee...“ Ma pean minema ja oma ajud välja ropsima. „Ma pean korraks tualetist läbi käima.“ Kira noogutas mõistvalt. „Mine siis. Ma ootan su ära.“ Jonathan noogutas, tõusis püsti ning suundus ebameeldivalt lehkavasse tualettruumi. Olles veendunud, et ühtegi inimest läheduses ei ole, lukustas ta end kabiini ning oksendas. Mida muud ta pärast kolme einet ja ülimagusaid saiakesi teha saigi? Parajalt hale, kuid mis Jonathan sinna parata sai? Oksendamine, nii kurb kui see ka ei olnud, oli tema ainuke võimalus stressiga toime tulla. Ennast kurguni täis õgida ja kogu söök järgmisel hetkel välja öökida – aastatega oli Jonathan selles väga osavaks muutunud ning mis kõige toredam, keegi polnudki tähele pannud. Dwyerite häärberis ei kortsutanud keegi kulmu, kui ta sõi korraga ära portsu, millest oleks võinud ära toita umbes kakskümmend külalist. Isegi Venemaal ei olnud kellelegi peale Aleksei, kellel olid silmad igal pool, mitte ainult kuklas, kummaline tundnud, et ta pärast igat söögikorda tualettruumi kadus ja sinna pikaks ajaks jäi. Keegi ei teadnud. Keegi ei aimanud. Tore oli, Jonathan ei tahtnudki, et keegi teaks.
Jah, see oli haigus, kuid seni, kuni ta sellele ei mõelnud, ei näinud ta selles probleemi. Mõni inimene tõmbas end igal õhtul täis, mõni süstis end, mõni suitsetas ploki päevas. Tema lihtsalt oksendas ja oligi kõik korras.
Ta väljus kabiinist, pesi käed ära ning jõllitas enda peegelpilti. Tundus, nagu näeks ta haiglasem välja kui tavaliselt. Ta nahk oli korraga kahvatuks muutunud ning Jonathan ei teadnud, kas ja kuidas sellele reageerida. Olgu pealegi.

Olles veendunud, et näeb välja sama šarmantne ja mittemidagiütlev nagu alati, kõndis ta tualetist välja. Kira istus endiselt laua taga ning tundus igavlevat. „Sul läks kaua,“ märkis ta kuivalt. „Me jääme tundi hiljaks.“ Jonathan naeratas vabandavalt. „Vabandust, ma kaotasin ajataju.“ Kira kortsutas kulmu. „Tualetis?“
Nad väljusid McDonaldsist ja hakkasid tagasi kooli poole kõndima. Nad ei vahetanud teel olles ainsatki sõna, kuigi Kira tundus millegi üle pingsalt järele mõtlevat. Viimaks otsustas ta jää lõhkuda. „Kui kaua see juba kestab?“
Jonathan seisatas. „Millest sa räägid?“ „Sa tead küll,“ vastas Kira. Jonathan raputas kohkunult pead. „Ei, ei tea.“ Selle peale kehitas Kira õlgu. „Enesepett ei ole kunagi kellelegi kasuks tulnud, kuid hästi, ma mõistan su soovi vaikida. Aga ma tahan, et sa teaksid...kui sul peaks olema küsimusi või sa tunned, et tahad kellegagi rääkida...siis minuga võib kõigest rääkida.“
Jonathan ei jõudnud küsida, millest ta Kira arvates õieti rääkida tahab, sest enne, kui ta oma suu avada jõudis, hakkas Kira mobiiltelefon helisema ning Kira krabas telefoni taskust nii kiiresti, et Jonathan ei jõudnud silmagi pilgutada. „Kira Yukari kuuleb,“ lausus ta ning hingas helistaja häält kuuldes pahinal välja. „Suurepärane. Jah. Millal? Ma ei jõua suure tõenäosusega selleks ajaks tagasi, kuid te võite selle minu ukse taha jätta. Jah, aadress on endiselt Wordsmith street 616, korter 7.“
Seda kuuldes tabas Jonathani mõttevälgatus, mis oli nii rabavalt geniaalne, et ta imestas, kuidas temasugune eriliselt arukas inimene varem selle peale ei olnud tulnud. Milline uskumatu vedamine...ta teadis Kira aadressi! Isa Marcus ei olnud selle tuvastamisega toime tulnud, ent tema, Jonathan, oli ning ta kavatses seda ka rakendada.

Kira lõpetas kõne ning heitis äärmiselt totaka ilmega Jonathanile küsiva pilgu. „Kas kõik on korras?“ Jonathan noogutas nii agaralt, et pillas kogemata oma koolikoti maha. „Jah, loomulikult. Lihtsalt...ee...mulle meenus, et ma pean kiiresti koju minema! Homme näeme!“ Ta tõttas kiiresti minema ja kadus nurga taha, jättes Kira üksi keset teed seisma. Olles veendunud, et poiss talle järele ei tule, võttis ta taskust oma mobiiltelefoni ja otsis kiiresti mälust välja ühe numbri, mis kuulus, nagu telefoni mälusse oli salvestatud, „Wolan Shancusele“.

Kõnele vastati kolme kutsungi järel. „Tere päevast,“ ütles Jonathan külmalt ning sellel hetkel ei olnud ta enam harilik, vaid hoopistükkis see vastik teeskleja Jonathan. „Kas ma räägin Wolan Shancusega? Minu nimi on Jonathan Dwyer ja mul on teile üks äärmiselt oluline ülesanne.“

„Minu nimi on Jonathan Dwyer. Ma olen Dwyerite dünastia viimane puhtavereline esindaja, Varjude Lordi õigusjärgne pärija ning alates tänasest allute te kõiges, mis ei puuduta elu ja surma, mulle, ainult mulle ja veelkord mulle.“

„Ma ootan teid tunni aja pärast Püha Ilmutuse Tunnustamise kiriku ees. Palun olge täpne ja võtke kaasa oma harilik varustus.“ Nende sõnadega lõpetas ta kõne ning hingas pahinal välja. Kui tüütu see näitlemine küll oli! Kui tüütu oli pidevalt teeselda, et ta on külmavereline despoot, nagu ta isagi!
Kõigest nädal aega, lohutas Jonathan end. Kõigest nädal aega ning ta suudab ehk tõestada, et Kira Yukari ei ole midagi enamat kui tavaline poiss, keda kamp usuhulle okultiste on vääriti mõistnud. Paar päeva siia-sinna ja ta suudab ehk ka tõestada, et Jackson Roberts, keda Jonathan veel kohanud ei olnud, on täiesti harilik kooliõpilane. Umbes kuu aja pärast ta isa sureb ning niipea, kui ta on kaotanud igasuguse kohustuse mehe ülemvõimule alluda, saadab ta vennaskonna laiali. Veelgi parem, ta hoolitseb selle eest, et viimne kui üks neist trellide taha satuks...
Aga enne pidi ta mängima seda vastikut teesklejat Jonathani ning kohtuma mehega, kes aitab tal paigaldada kaamerad...
...Kira Yukari korterisse.

Ma igatsen Jacksonit...
Kõik need geniaalsed ideeed geniaalsetelt inimestelt.
Endalegi üllatuseks iigatsen ma geniaalseid ideid mittegeniaalsetelt inimestelt, sest geniaalsed ideed on siis hoopis geniaalsemad kui nad oleksid siis kui nende peale tulevad geniaalsed inimesed, mitte, et Jackson geniaalne ei oleks, ta on lihtsalt geniaalselt..idioot...
Kira klassikaaslased on lahedad.
Ja Jonathan on lahe. Eriti head on tema mõtted.

Ma hian siis sulle eksamiteks pöialt ja loodan, et uusi osi vaatamatta nendele ikka tuleb!

Jackson saab selles osas taaskord natuke särada. Ta hakkab vaikselt end ümbritsevatele saladustele jälile jõudma, kuid nagu suurema osa ajast, suudab ta end veenda, et tegelikult ta eksib Mis veel..."Kerberose lõks" ei ole ehtne seebikas, aga kui oleks, hakkaksin ma selle fänniks

Bon appetit ehk nautige seda osa
**

24.1

Juba reedest saati ei olnud Jackson Arraga rääkinud. Kah asi, Kiraga rääkis ta viimati...millal see oligi...Jackson teadis suurepäraselt, millal. Kolmapäeval. Kummaline, et ta selliste asjade üle arvet pidas, sest miks oleks keegi üldse pidanud pidama arvet selle üle, millal ta viimati mingi idioodiga suhtles? Seda, et Kira oli idioot, teadis Jackson juba ammu. Noh, Kira polnud ainus, Arra oli ka. Mida muud saigi öelda inimese kohta, kes seadis oma elukäiku kaartide ennustuse järgi? Ennustamine polnud ju muud kui vaid hägune teadis. Õieti polnudki see mingi teadus, pigem oli tegemist lihtsalt pulamulaga, mille abil inimesed, kes peale valetamise midagi muud ei osanud, kuid kes miskipärast poliitikasse ei pääsenud, endale raha teenisid. Küll Jackson juba teadis, kuidas need asjad käisid. Lauren lausa armastas ennustajaid ning kui Jasonit parajasti kodus ei olnud, rippus ta tundide kaupa telefoni otsas ning vestles erinevate tulevikku kiikajatega, kes ennustasid talle näiteks, et ta saab oma mehega kuus või enam last. Jackson oli juhtunud kogemata paari tema kõnet pealt kuulama ning ta ei suutnud aru saada, kuidas võis Lauren sellise jama kuulamise eest maksta. Mitte et ta ise selle eest maksnud oleks, aga siiski. Kuut last ei pidanud Jason mingil juhul saama, eriti arvestades seda, et Jacksoni ema Ismay oli kord maininud, et Jason sureb veel enne, kui tema esiklaps täisealiseks saab. Arvestades seda, et Jacksoni sünnipäevani oli jäänud vaid seitse kuud, oli Jasonil küllaltki keeruline selle ajaga kuus last valmis vorpida.

Kurat küll. Kuidas sai Jackson ennustamisse nii halvasti suhtuda, kui ta enda lihane ema oli ennustaja ja kui ta ise oli võimeline nägema küllaltki selgeid nägemusi? Puhas vastuolu. Jacksoni ema oli olnud andekas. Jackson oli samuti andekas. Mõte sellest, et ka Arra on andekas, ei tahtnud talle kuidagi sobida. Asi ei olnud selles, et ta oleks tahtnud olla ainus andekas poiss naabruskonnas. Ta lihtsalt ei suutnud mõista, kuidas võib keegi ennustada enda surma ja sellega veel nii pagana rahule jääda. Jackson oli seda Arralt küsinud, muidugi mitte just eriti viisakalt, kuid viimane polnud midagi mõistlikku vastanud. Arra oli öelnud, et seda, mis kord nähtavaks on saanud, ei ole enam võimalik muuta ja nii palju, kui Jackson aru sai, kavatses Arra kahekümne nelja aastaselt ära surra. Mitte ainult kavatses, vägisi jäi mulje, nagu elaks ta ainult suremise nimel. Jackson oli veetnud terve nädalavahetuse, püüdes mõistatada, kuidas Arrale tõestada, et ta eksib. Kuidas tõestada inimesele, kes keeldus paaniliselt kellegagi sõbrunemast – polnud keeruline taibata, et Arra vältis inimeste lähedust, peljates, et käivitab enda surmani viiva sündmusteahela - , et teda ei lasta kümne aasta pärast sõelapõhjaks? See oli küllaltki raske pähkel ning ükskõik kuidas Jackson ka uuris ja puuris, ei suutnud ta mingit lahendust välja mõelda.

Arraga ei olnud ta rääkinud kaks päeva, Kiraga neli ja kui ta hoolega järele mõtles, ei olnud tal kummagagi suhtlemiseks mingit vankumatut vajadust. Kira oleks teda nii või teisiti ainult närvi ajanud ja Arraga koos olles oleks ta suurema osa ajast mõelnud selle üle, kuidas poisile vihjata, et ta võiks midagi sündsamat selga panna. Reedel oli Tracy Jacksoni nurka surunud ning temalt Arra kohta umbes sada erinevat küsimust küsinud, tundes muuhulgas huvi ka selle vastu, kas Arrale meeldivad kinnisidumismängud. Jacksonil ei jäänud muud üle kui järeldada, et Tracyl on väga kahtlased huvid ja et kõik, kellel on tätoveering, latekspüksid ja lillad juuksed, harrastavad tema arvates kinnisidumismänge. Jackson oleks tüdrukult meeleldi küsinud, kuidas ta sellesse suhtuks, kui tema suu kinni seotakse, kuid oli viimasel hetkel ümber mõelnud, otsustades, et see ei vääri vaeva. Jacksonile ei meeldinud, kui tema peale karjuti ning Tracy oleks kindlasti karjuma pistnud, selles ei olnud mingit kahtlust. Ja kas leidus üldse kedagi, kes ei oleks sellele küsimusele erakordselt häälekalt reageerinud?
Vähemalt ei pidanud Jackson enam mõistatama, mida Arra oma kaelal oleva tätoveeringuga – TOT ZU SEIN IST KOMISCH – maailmale öelda tahtis. Surnud olla oli nii pagana naljakas ja surma oodata veelgi naljakam. Kurb ainult, et Arra selle üle kuidagi naerda ei osanud. Jackson küll oskas. Arra oli Jacksoni arvestuste järgi alles neliteist aastat vana, kuid planeeris juba mõttes hauaplatsi soetamist. Jackson oli küll kuulnud, et noores eas ostes on võimalik saada hauaplats poole hinnaga ja säästa nii kenake varandus, kuid ta ei olnud veel kohanud kedagi, kes seda ka tegelikult teinud oleks. Ei Jason ega Lauren olnud veel endale hauaplatse ostnud, kuigi pärast seda, kui nad mesinädalatelt tagasi jõudsid, oli Jackson Laurenile vihjanud, et ta võiks asjad kiiremas korras korda ajada, enne kui ta kaob salapäraselt nagu Jasoni kaks eelmist tüdruksõpra, kelle nimed olid vastavalt Velma ja Vilma. Selle enda arvates suurepärase ettepaneku eest oli Jackson koguni kaks korda vastu kõrvu saanud – esiteks Laureni käest ja teiseks Jasoni käest, kui mees tema solvavatest märkustest kuulda oli saanud.

Lühidalt öeldes – seda lihtsalt ei saanud pikemalt öelda – oli Arra salapärane detektiiv, keda ähvardas surm kellegi käe läbi, keda ta pidas sõbraks. Nagu L, kelle Light Yagami maha laskis koksata. L kui üksi kõikide aegade geniaalsemaid tegelaskujusid polnud Jacksonile tegelikult kunagi eriti meeldinud, kuid tema surma nähes oli ta sellest hoolimata poetanud pisara. Langeda, teades, et oled läbi kukkunud. Hääbuda, taibates, et lahendus on su ees ning et on liiga hilja seda öelda. Surra, vaadates ainsa inimese silmadesse, kellest kunagi hoolisid ning nähes ta näol naeratust, mis annab teada, et just tema igatses kõige rohkem su surma...
Ja Kiral olid tiivad.
Jackson oli tulnud selle peale, nähes Arra toa seina katvat poolikut seinamaalingut, millel oli kujutatud antropomorfset tiibadega kogu. Jackson oli sunnitud tõdema, et Arra polnud pooltki nii osav joonistaja kui tema, ent sellest hoolimata oli see seinamaaling, kuigi poolik, talle muljet avaldanud ning tekitanud temas teatud assotsiatsioone. Kogu kehast välja tungivad mustad tiivad olid paratamatult toonud tema meelde Kira seljas oleva kühmu, mis nägi välja nii, nagu tahaks midagi äärmiselt koledat sealt välja tungida. Midagi äärmiselt koledat, nagu näiteks tiib. Pärast Arra seinamaali nägemist ei suutnud Jackson sellele enam ühegi teise nurga alt vaadata. Kiral PIDID olema TIIVAD.

Ta istus laua taga ning põrnitses enda ees lebvavat kahte pilti, millest ühel oli kujutatud Sepultust, deemonit, ning teisel tiivulist olendit Arra seinamaalilt. Olemata võimeline seda kujutist peast välja saama, oli Jackson pidanud paremaks selle paberile kanda ja pagana pihta, mida enam ta seda pilti põrnitses, seda enam tundis ta pildil kujutatuga kummalist sidet. Mõistuse hääl pidas teda napakaks, südamehääl seevastu pidas napakaks hoopis mõistuse häält. Jacksoni arvates olid mõlemad nupust nikastanud.
Sepultus oli deemon. Deemoni vastandiks võis olla ainult ingel. Kas see tähendas, et sarnaselt Sepultusele, kes pärines põrgukatla kuumast vilust, oli Kira kodukohaks see...kuidas nad seda nüüd nimetasidki...taevas? Seitsmes taevas, ehk?
Deemonid ja inglid. Sepultus ja Kira. Sebiel...see nimi kargas Jacksonile pähe ning enne, kui ta arugi sai, oli ta selle tiivulise kogu pildile kirjutanud. Jah, Sebiel oli inglile paslik nimi küll, sest kas ei lõppenud ka mitte Mikaeli, Gabrieli ja nende teiste tüüpide nimed liitega –el? Ja kas ei tähendanud see mitte „Jumalast?“ Sebi, kes on Jumalast...
Deemonid ja inglid, kurat võtku. Jackson pühkis mõlemad pildid laualt maha, tõstis oma sülearvuti endale lähemale, tegi paar hiireklikki ja kirjutas seejärel roosale märkmepaberile – mille ta Laureni käesti laenanud oli – üles kohaliku hullumaja telefoninumbri. Niisama, igaks juhuks. Mõistusehääl sai tema südamehääle üle võitu ning andis Jacksonile mõista, et tema katus sõidab. Kiirust ületades.
Lauren lamaskles elutoa diivanil ning Jacksoni väike õde Annie istus tema kõrval. Kõrvalt vaadates ei meenutanud nad just kuigi palju ema ja tütart, pigem nägid nad välja nagu vanem ja noorem õde. Nende mõlema pilgud olid ekraanile naelutatud ning nad vaatasid innukalt üht Laureni lemmiksarja, „Kerberose lõks,“ mis oli ilma mingigi kriitikata kõige magedam seebikas, mida Jackson elu sees näinud oli.

„Hei,“ ühmas ta tervituseks ning istus Laureni kõrvale diivanile. „“Kerberose lõks,“ või kuidas? Mis siis ka viimastes osades juhtunud on?“ Lauren viskas talle eelmise nädala telekava. „Loe ise ja ära hajuta mu tähelepanu.“ „Jestas küll,“ porises Jackson ning lõi telekava neljapäeva kohalt lahti, asudes valjusti ette lugema, teades suurepäraselt, kui väga see Laurenit häirib.
„Neljapäev, kümnes detsember,“ kuulutas ta. „Hans küsib Shosannalt, kas tohib teda kooli lõpuballil saata, kuid saab eitava vastuse. Norelle püüab teada saada, kes on Josephi surma taga. Shosanna kohuseks on pidada lõpukõne. Stefan avaldab Vladimirile armastust.“ Vähemalt mingigi edasiminek, nentis ta, kui ta lehte keeras ning reedese telekava lahti lõi. „Reede, üheteistkümnes detsember. Norelle palub Hansu abi Josephi mõrtsukale kätte maksmiseks. Shosanna satub Stefanile ja Vladimirile peale ning teatab Stefanile, et tahab lahku minna...“
„Olgu, olgu!“ käratas Lauren ning Jackson muigas rahulolevat. Vaata aga vaata, naise tähelepanu telekalt eemale kiskuda polnudki nii raske. „Mida sa tahad?“ nõudis Lauren, olles kahtlemata segamise pärast pahane. Ekraanil avastas Norelle nimelt äsja, et sitta sellest surnud Josephist, Hansul on palju parem keha. Jacksonil tekkis tõsiseid kahtlusi selle seebika kolmeaastastele sobivuse suhtes. Kolmeaastase all pidas ta loomulikult silmas Anniet, mitte Laurenit, kuigi vaevalt et ka tema arengutase kolmeaastase omast palju kõrgem sai olla.

„Vaata, Lauren...“ alustas ta ning surus märkmepaberil naisele pihku. Lauren vaatas talle kahtlustavalt otsa. „Mis see on?“ päris ta. Jackson turtsatas. „Mu kallis Laurenikene, see on märkmepaber ja nagu sa näed, on siia peale kirjutatud üks telefoninumber. See on teatavasti number, mida kasutatakse siis, kui on...“ „Ma tean küll, mis telefoninumber on!“ ütles Lauren ning polnud kahtlustki, et kui Jackson poleks olnud tema abikaasa poeg, oleks ta poisi meeleldi segamise pärast ära kägistanud. Stseen ekraanil vahetus. Shosanna seisis Hansu ukse taga ning kavatses just talle teatada, et on siiski nõus temaga lõpuballile minema, kui ukse avas aluspesu väel olev Norelle...
„Ma teen lühidalt,“ ütles Jackson. „Sellel paberil on Beckmanni telefoninumber.“ „Beckmanni nagu...Beckmanni psühhiaatriahaigla?“ uuris Lauren kulmu kortsutades. Jackson noogutas. „Just, Beckmanni psühhiaatriahaiga või hullari, nagu mina seda nimetan. Ma tahan sulle öelda, et mu vaimne seisund on praegu viletsapoolne ning et kui ma hakkan suust vahtu välja ajama ning sonima helendavatest transgeensetest hiirtest ja 11. septembri vandenõust, siis on sul täielik õigus kutsuda kohale need seksikad valgetes tunkedes mehed, et nad mu minema lohistaksid.“ Shosanna oli kahekordselt reedetud. Stseen vahetus taas ning nüüd olid ekraanil Norelle’i noorem vend John ja tema keemiaõpetaja preili Jones, süvenenud kõigesse muusse kui keemiasse...
Selles seebikas oli ikka kuradi palju seksi.

„Las ma arvan,“ pakkus Lauren. „Kas asi on lastevanemate koosolekus?“ „Lastevanemate koosolekus?“ ei saanud Jackson millestki aru. Lauren selle vastusega ei leppinud. „Ära mängi lolli. Sa jätsid oma teksapüksid vannituppa vedelema ning ma leidsin nende taskust paberi, mis kuulutas, et sinu klassi õpilastel on kohustus oma vanemaid teavitada, et kolmapäeval toimub lastevanemate koosolek. Sina, nii palju kui ma aru saan, ei ole seda veel kellelegi maininud.“ Jackson laskis oma pea norgu. Lauren oli tabanud küll valesse, kuid kahtlemata hella kohta. Lastevanemate koosolek oli midagi, mida ta peast oli üritanud pühkida. Kuigi oli tõsi, et kõik lapsed pidid saatma end esindama vähemalt ühe vanema, oli Jacksonil seda põrgulikult raske korraldada ning ta ei osanud seda kuidagi õpetajale öelda. Vabandage väga, minu vanemad ei saa tulla, sest mu ema jookseb Aafrika pärapõrgus niudevööga ringi ning mu isa töötab end surnuks, et oma armukesele, vabandust, naisele sekspesu osta? Ei, see ei läinud kohe mitte.
„Miks lastevanemate koosolek mind endast välja peaks ajama?“ püüdis Jackson ükskõiksust teeselda, kuigi oli sellega pisut hiljaks jäänud. „See ei koti mind absoluutselt. Mul on ainult hea meel, kui keegi sinna kohale ei lähe.“ „Päriselt?“ oli Lauren kahtlev. „Ma ei oleks selles nii kindel. Igal juhul, ma küsisin hommikul Jasoni käesti, mida ta sellest arvab ja ta ütles, et...“

Jacksoni süda hakkas tahtmatult kiiremini lööma. Ei olnud võimalik, et ta isa kavatses minna koosolekule, mis ei olnud seotud tema tööga. Kohe pidi ta saama pettumuse osaliseks ja seda ta...
„...ta sõidab teisipäeva õhul Michigani konverentsile ning ei naase enne reedet,“ lõpetas Lauren oma lause.
...ka sai.

Jacksoni ilme ütles Laurenile kõik. „Mul on kahju,“ ütles ta. „Mul on tõepoolest väga kahju, et Jason ära peab sõitma, kuid ma olen kindel, et ta oleks meeleldi koosolekust osa võtnud.“ „Ära aja jama!“ lausus Jackson pettumuse ja viha seguga. „Sa tead suurepäraselt, et ta ei oleks sinna tulnud isegi siis, kui mu õpetaja teda relvaga oleks ähvardanud! Oled sa kunagi tähele pannud, et tal minu jaoks aega on?“ Laureni ilme oli süüdlaslik. „No näed, ega ikka ei ole küll! Võta teatavaks, et ma ei ole temaga juba nädal aega sõnagi rääkinud!“ Suurepärane, veel üks inimene, kellega ta juba pikemat aega rääkinud ei olnud. Nagu oleks neid veel vähe olnud!
„Kas tead, ma tulen ise Jasoni asemel!“ teatas Lauren, pidades seda ilmselt heaks ideeks, mida see aga paraku ei olnud.
Tundus, nagu püüaks Jackson Laurenit oma pilguga tappa. Ekraanil harjutasid Stefan ja Vladimir parajasti prantsuse suudlust. Annie, nagu Jackson täheldas, jälgis seda suure huviga. „Enne, kui minule ema tuled mängima,“ ütles Jackson mürgiselt, „püüa parem oma lapsele hea ema olla. Alusta näiteks sellest, et paned kas selle porno kinni või saadad Annie teise tuppa!“ Ta marssis minema, olles enda peale parajalt vihane. Miks ta üldse oma käsi Laureniga määrima oli hakanud? Õige küll, ta oli püüdnud Laurenile vihjata, et kui ta lõplikult mõistuse kaotab, peab naine kiiresti tegutsema, et takistada teda saatmast korda mõnda kuritegu. Näiteks mõte Laureni ja Jasoni kasti löömisest tundus talle sel hetkel kummaliselt ahvatlev.
Ta läks oma tuppa, lülitas maki kaasa ning üürgas paar minutit täiesti kõrist kaasa ühele õige vihasele loole, mille ta oma arvutist leidis.

The amount of pills I'm taking, counteracts the booze I'm drinking
and this vanity I'm breaking, lets me live my life like this
and well I find it hard to stay, with the words you say
Oh baby let me in
Oh baby let me in
Well I'll choose the life I've taken, never mind the friends I'm making
and the beauty that I'm faking lets me live my life like this
And well I find it hard to stay, with the words you say
Oh baby let me in
Oh baby let me in

Arra oli suremas, mis siis, et alles kümne aasta pärast.
Kiral olid tiivad.
Lauren õpetas Anniet pornot vaatama.
Jasonil oli oma pojast kama.
Arvatavasti hakkas Jacksonil tekkima paranoia.
Kas võis veel hullemaks minna?

Loomulikult võis.
Sellel öösel nägi Jackson taaskord nägemust.

Jeppaadiduuu. Aina paremaks läheb

Jackson! Minu kangelane! Sa oled lõpuks tagasi!

Mõistuse hääl pidas teda napakaks, südamehääl seevastu pidas napakaks hoopis mõistuse häält. Jacksoni arvates olid mõlemad nupust nikastanud.

Jutu parim lause

See on ikka nii hea jutt!
Ülihea!
Ruttu uuuut!

PS: Kui sellest jutust tuleks(id) raamat(ud) ostaksin ma selle (need) igal juhul!

Mul on viimasel ajal tõsine ideedekriis ja ma ei ole suutnud trükkida üle 300 sõna nädalas. Tegelikult kavatsesin ma seda osa natuke kohendada, et see jutu hilisemate osadega vastuollu ei satuks, aga oeh...täna ei ole see päev

Mis puutub raamatutesse, siis...ei, raamatu jaoks on see jutt liiga nõrk. Kuigi...ma ei välista, et sellele jutule kunagi järje kirjutan. Paar tegelaskuju on mu peas juba täitsa küpsed. Rheon ja Rin ja...

Selles osas saab Jackson natuke teada ühe oma varasema elu kohta. Oi, kuidas mulle meeldib kogu see eelmiste elude teema. Tuuli, kui sa ka kunagi selle osani jõuad, siis ma luban, et see ei kisu sama keeruliseks nagu Kagen no Tsuki ja kui kisub, siis sa võid mulle pärast eksameid kere peale anda Vot.

Have fun, guys!
**

24.2

Sellel ööl nägi Jackson taaskord nägemust ja kuigi see erines kõigist nägemustest, mida ta varem näinud oli, teadis ta ometi, et tegemist on justnimelt nägemusega. Tema unenäod polnud kunagi nii reaalsed olnud.
Ta seisis viletsa hurtsiku ees ning lõõmav päike praadis ta kahvatut nahka. Tema jalge ümber kaagutas umbes kahekümnepealine kanakari, mille liikmed häälekalt süüa nõudsid. Roidunult pistis Jackson käe väikesesse nõusse, mida ta kaenla all kandis, ning võttis sealt välja peotäie päikese käes soojaks muutunud teri, mille ta rõõmsate kanade ette viskas.
Kõlas kääksatus ja aiavärav paiskus valla ning tulijat nähes jättis Jacksoni süda löögi vahele. „Hector Kelly!“ hüüatas ta. Hääl, mida ta kasutas, oli talle võõras, kuid meest, kes tema poole sammus ning ebalevalt naeratas, ta ometi tundis.

Ta viskas nõu teradega maha ning pani mõlemad käed puusa. „Ma teadsin, et sa tuled,“ ütles ta naeratades. „Kaardid ütlesid mulle.“ Hectoriks kutsutu muigas. Ta oli umbes kahekümne ja kahekümne viie vahel, tema lihaselised käsivarred olid päevitunud ning tema naeratus mõjus tema tumedate juuste kõrval peaaegu silmipimestavalt. „Sa oled sama osav nagu alati, mu kallis Luna Nueva. Kas kaardid mainisid sulle ka seda, milliste uudistega ma tulen?“ Jackson raputas pead. „Ei. Ma lootsin, et sa ütled seda mulle ise.“ Ta osutas enda selja taha jääva ukse poole. „Kas lähme sisse?“ Hector noogutas ning nad sammusid valgusvaesesse ja vanamoodsalt sisustatud elutuppa, mis näis täitvat ka magamistoa funktsiooni. Jackson istus voodiservale, haaras enda kõrval oleva kaardipaki ning hakkas kaarte ühest hunnikust teise laduma.
„Kuidas Lilia elab?“ päris ta ning naeratas muretult, tundes ometi südames kerget valutorget. Hector muigas. „Ta tahtis väga minuga kaasa tulla, et minu kodukohaga tutvuda, kuid ma suutsin siiski keelitada teda Madridi jääma.“ „Sinu juttude põhjal on Lilia tõeline daam,“ märkis Jackson. „Ma ei suudaks kuidagi ette kujutada, et see tilluke Crepusculo küla talle huvi võib pakkuda, eriti nüüd, kui on oht, et see iga hetk maatasa tehakse.“ Ta ohkas. „Ma kartsin, et ei näe sind enam. Sõda on kestnud juba terve aasta ja lõppu ei paista veel kuskilt.“ Hector põrnitses kaardipakki, mida Jackson kahte ossa jagas. „Ütle mulle, Luna,“ lausus ta, „kas sa mängid ikka veel kaartidega?“ Jackson naeratas küsivalt. „Miks mitte?“ See, et Hector teda juba teist korda järjest Lunaks nimetas, ei tundunud talle sugugi kummaline. Ta oligi Luna ja kuna ta oli Luna, siis ei olnud mitte Jackson see, kes küsivalt naeratas, vaid hoopis Luna.

„Sa oled küla kuulsaim ennustaja,“ lausus Hector ning Luna märkas, et ta nägu oli rõõmutu. „Praegu on ohtlikud ajad ning selline reputatsioon ei tule sulle just kasuks. Franco on andnud oma alluvatele käsu koguda kokku kõik selgeltnägijad, ennustajad ja kaardipanijad, et neid siis vabariiklaste vastu kasutada. Ameerikast voolab vabatahtlikke, Ernst Hemingway, see noor Ameerika kirjanik, annetas vabariiklastele esmaabiautosid...Franco kardab, et tuuled pöörduvad tema kahjuks ning ta vajab võimetega inimesi, et nad ütleksid talle, kuidas seda sõda võita. Ta vajab inimesi nagu sina.“ Luna purskas heleda häälega naerma. „Ma kardan, Hector, et sa liialdad. Miks peaks Franco minu vastu huvi tundma? Ma olen kõigest rumal maatüdruk, nii labane, et isegi sina eelistasid minule mingit linnapreilit...“ „Jäta, Luna,“ ütles Hector ning ta silmad läksid põlema. „Ma räägin tõsiselt. Eile lahkus Sevillast mees, keda tuntakse Nõiakütina, ning kõik märgid näitavad, et ta suundub just nimelt Crepusculo küla poole. Sa pead viivitamatult minuga kaasa tulema, Luna. Ma viin su endaga Madridi. Ma saan sulle kaitset pakkuda.“ „Kaitset?“ Luna silmad läksid suureks. „Need on suured sõnad kellegi poolt, kes isegi armeesse ei pääsenud...“ „Armee ei ole ainus jõud, kes on võimeline inimesi kaitsma,“ vastas Hector ning näperdas vaistlikult oma parema käe nimetissõrmes olevat mao pea kujutisega rohelist sõrmust. „On olemas ka teisi jõude ja need on palju võimsamad kui armee.“ Luna kõndis toa teise otsa, mille seinal rippus tuhmunud peegel, ning heitis sellele põhjaliku pilgu. Ta oli kõigest harilik maatüdruk, küll heledapäisem ja kahvatum kui teised hispaanlannad, kuid harilik sellegi poolest. Milleks pidi Franco teda jahtima ja veelgi enam, mis oli see organisatsioon, mille kaitse alla Hector teda sokutada tahtis?
„Kellele sa ennast maha oled müünud?“ päris ta tõsiselt.

Hector avas suu, et vastata, kuid ootamatult koputas keegi uksele ning Hector pani suu kinni. Luna märkas, et ta näojooned muutusid karmimaks ning näis, nagu oleks mees võtnud sisse valveseisaku. „Sisse!“ hüüdis Luna, vaevumata küsima, kes õieti ta uksele koputab.
Tuppa astus gabardiinrohelistes reisiriietes keskealine mees, kelle naeratus oli peaaegu sama silmipimestav kui Hectori oma. „Tere päevast, armuline preili,“ ütles ta viisakalt Luna poole pöördudes, „ja armuline härra. Vabandust, et ma teid segan, kuid ma olen pisut eksinud ning tahaksin teada, millisesse külla ma sattunud olen.“ „Loomulikult Crepusculo külla,“ kostis Luna ning tal tõmbus südame alt külmaks, kui ta mehe näoilmet nägi. Nagu kass, kes valmistub hüppeks. „Siis olen ma just õiges kohas,“ lausus mees õelalt naeratades. „Just õiges kohas...“

Ootamatult tundis Luna tugevat kohalolu. Midagi selles mehes kutsus teda ning pani terve ta keha surisema. Tundus, et tundmatu mees tundis sedasama, sest ta näoilme muutus, jättes mulje, nagu oleks ta näinud midagi väga hirmuäratavat. „See ei ole võimalik,“ pomises ta madalal ja jäisel häälel. „Meie teed ristuvad taaskord, Morien.“ Ja korraga vaatas Luna tundmatu mehe näo asemel Kira näkku ja kui ta hirmunult pöördus, seisis Hector tema selja taga Arra kujul. Käed värisemas, sammus Luna peegli ette ning omaenda näo asemel vaatas talle sellest vastu Jacksoni kohkunud pale.
Kõik järgev oli värviliste piltide jada, mida Luna peatada ei suutnud. Pikk ja terav puss, mida hoidis ta omaenda käsi, tungis sügavale Kira rinnakorvi, nii et poisi ribid raksatasid. Samal hetkel tundis ta põletavat valu ning mõõk, mida Arra käes hoidis, sisenes ta seljast ning lõikas ta kõhu lõhki, nii et noore naise verevad soolikad põrandale voolasid. Meeletu valu käes oiates pööras ta pead ning vaatas otsa sellele, kes ta reetnud oli. Kord tundus talle, et see on Arra, siis jälle, et Hector ning veri, mis temast välja voolas, segunes Kira verega, sundides Lunat taipama, et ta sureb. Ta tõusis püsti, kuid ta jalad kandsid teda vaevu ning suurem osa tema siseorganitest oli põrandal. Arra või Hector, kumb ta ka sellel hetkel parajasti ei olnud, haaras Luna kallid mängukaardid ning loopis need ükshaaval mööda tuba laiali. Veel vaevalt tajudes, mida ta teeb, pistis Luna käe oma valge kleidi vöö vahele, tõmbas sealt välja püstoli ning kihutas pideme Arra keresse tühjaks. „Kellele sa ennast maha oled müünud?“ kriiskas ta, kuid Arra ei vastanud. Taibates, et poiss on surnud, varises Luna metsikult naerdes põlvili. „Sa ei saa mulle vastata,“ naeris ta, „sest sa oled surnud...sa oled surnud!“ Jõuetuna vajus ta selili ning tema pikad heledad juuksed vajusid veremerre. Nii ta siis surigi, Luna Nueva, ühel pool lamamas mees, keda ta armastas, kuid kes ta reetnud oli ning teisel pool mees, keda ta kaitsma oleks pidanud, kui vaid ei oleks olnud seda armastust maosõrmust kandva reeturi vastu...

Hetkel, mil Luna süda löömast lakkas, tundis Jackson nii meeletut valu, et tundus, nagu rebiks keegi tema enda südant pooleks. Mitte kunagi varem ei olnud ta oma nägemuses surma kogenud ning värske kogemus, mis talle osaks sai, oli õõvastavam kui miski muu.
Ta lamas näoli oma toa põrandal ning kogu ta keha valutas. Vaistlikult haaras ta kätega oma kõhust, oletades pooleldi, et torkab käed oma veritsevasse sisemusse, kuid tema kõht oli terve ning ta kehal ei olnud ainsatki kriimu.
Ja ometi teadis Jackson, et see, mida ta äsja kogenud oli, oli tõeline. Ta oli tõepoolest surnud.
Mitte küll selles, kuid ühes eelnevas elus. Eelnevas elus, kus tema nimi oli olnud Luna Nueva ning kus ta oli kokku puutunud nii Kira kui Arraga.
Jackson oli nägemuse läbi kohtunud oma minevikuga.

Ta kargas põrandalt püsti, kuid oleks kohe sinna tagasi prantsatanud, sest liiga kiire liigutamine pani pildi ta silme ees lainetama. Suure vaevaga suutis ta siiski jalul püsida ning käsikaudu kobades jõudis ta oma kirjutuslaua juurde ja süütas laualambi. Kusagil laual oleva sodi all peitis end Jacksoni ajaloovihik ning ta suutis selle suure vaevaga kätte saada. Tema sisetunne ütles, et ta leiab sealt mingi vihje ning ta ei eksinud. Enne Teise maailmasõja ajaloo õppimist oli tema klassis põgusalt käsitletud ka Hispaania kodusõda ning tema teravdatud taju ütles talle, et Franco, keda nägemuses mainiti, ei saanud olla keegi muu kui kindral Franco. Ka esmaabiautosid või õigemini raha nende ostmiseks oli Hemingway annetanud vabariiklastele just Hispaania kodusõja ajal.
Jacksoni pidžaama oli higist läbi ligunenud ning ta tundis metsikut soovi duši alla minna, kuid ei suutnud sundida end oma toast lahkuma. Nägemus hoidis teda liialt oma lummuses.
Kõik pusletükid hakkasid kokku sobima. Ta oli arvanud, et saatus on ta Kira ja Arraga kokku viinud ainult selleks, et tema närvid viimseni läbi põletada, kuid ta oli eksinud. Nad olid ühes varasemas elus juba korra kokku puutunud ning nüüd ühel ajal maa peale saadetud, et tasuda minevikus üksteise ees tekkinud võlad.

See oli karmaseadus ja selles polnud midagi keerulist. Selles oli midagi VÄGA keerulist ja sugugi mitte seetõttu, et Jackson äsja nähtusse uskuda ei oleks suutnud. Maailmas, mida ta eriti ei sallinud ja mis talle samaga tundus vastavat, olid ta nägemused ühed vähesed asjad, millele ta toetuda julges. Asja tegi keeruliseks hoopis midagi muud.
Sarnaselt Kirale, keda ta selles elus tundis, oli Kira, keda ta eelmises elus kohtas, nimetanud teda Morieniks. See lubas Jacksonil oletada, et Morien on ajatu ja inimkehas eksisteeriv olend, kellel on võime elada üle aastasadade. Fakt, et nii minevane kui praegune Kira Morieni vastu huvi tundsid, lubas oletada, et ka Kira sees peitub sarnane hävimatu ja igavesti eksisteeriv olend, kes vajab võõrustajakeha.
Sebiel.

Nimi, mis varem Jacksoni peas oli keerelnud, tungis taas ta mõtetesse ning vallutas need ning piltmõistatus hakkas lahenema, tuues Jacksonile selguse, mida ta oli otsinud kauemgi kui oma kadunud mälu.
Kira kehas peitus tundmatu ja ajatu eluvorm ning kõhutunne lubas Jacksonil oletada, et ka tema on samasugune. Et nad on nagu kaks tilka vett, ühe mündi kaks poolt, Morien ja Sebiel, kaitsja ja kaitstav. Kui Jackson oleks vaid mäletanud kahte Kiraga kohtumisele järgnenud nädalat, oleks kõik ta küsimused sealsamas vastatud olnud, ent ta mälu vedas teda ikka veel alt ning selleks, et mitte valedele järeldustele jõuda, pidas ta vajalikuks veidi uurimistööd teha. Kuidas võis ta kindel olla, et ta nägemus teda ei peta ning et kõik, mida ta äsja koges, on tõsi?

Ta otsustas alustada Luna Nueva ja Hispaania kodusõja kohta info kogumisest, tundes, et kõik, mis talle Kira ja nüüd ka tema endaga seoses huvi pakub, on seotud selle ajaperioodi ja isikuga, kuid internet otsustas talle sealkohal mäkra mängida ning Luna Nueva nime sisestamisel sai Jackson ainult magedaid vasteid sellele magedale „Noorkuu“ filmile, mida ainult tüdrukud vaadata tahtsid ja kus Robert Pattinson oma litsiribaga kaunistatud kõhtu demonstreeris. Polnud parata, Jacksonil ei jäänud muud üle, kui raamatukokku suunduda. Ta tormas duši alt läbi, süda põnevusest tagumas nagu armunult koolipoisil, pani end kiiresti riidesse ning sööstis trepist alla. Alles esikusse jõudes sai ta aru, et kell on tegelikult alles neli hommikul ning et sellisel kellaajal pole erilist mõtet raamatukokku minna. Otsustades aega parajaks teha, kõndis ta kööki, tegi endale kannutäie suhkruvett ning jõi selle kõik vähem kui minutiga ära. Kui Lauren ta kell seitse hommikul köögist magamast leidis, pea lauale vajunud, ning ta ärkvele raputas, kihutas Jackson talle sõnagi ütlemata minema, unustades maha isegi oma koolikoti, nii et Lauren hakkas vägisi kahtlema, et vihjates oma viletsapoolsele vaimsele seisundile, oli Jackson teinud kõike muud kui nalja.

Jackson on nii tark. Ma olen tema üle praegu nii uhke.
Laseks ta aga samas vaimus edasi.
Ma tahaks näha Kira ja Arra nägusid kui äkki on Jackson see, kes kõike teab ja siis on nemad need lollid. Ha, ha, ha!

Palun ruttu uut osa!

Nõustun kõigega, mis Karolin ütles.
Heheee, tahaks juba, et ta Morieniga rääkima hakkaks.

Aduna kirjutas:

Nõustun kõigega, mis Karolin ütles.
Heheee, tahaks juba, et ta Morieniga rääkima hakkaks.

Vot, selle peale ma ei tulnudki.
Aga nüüd kui ma tulin nõustun ma sellega täiesti
Ma loodan, et Jackson teeb talle ära.

Taaskord nõustun kõigega

Ma kardan, et Morien on veel mõnda aega üsna vaikne ja ausalt öeldes ei suuda ma kuidagi ette kujutada, kuidas Jacksoni ja Morieni vaheline suhtlus välja näeks. Morien on minu kujutlustes veel nii välja kujunemata isiksus, et...

Aga Jackson on jah tark ja ta saab tasapisi veelgi targemaks, ainult et Arra ja Jonathan saavad ka Aga Kira...tema ei saa ning kui ma pärast paari esimese eksami möödumist jälle natuke rohkem kirjutama suudan hakata, siis ma luban, et Kira leiab end olukorrast, kus terve ports saladusi on välja tulnud nii, et ta seda isegi märganud ei ole

Oeh, see IV osa venib. Tahaks juba V alustada...

*vaatab Kira poole ja kujutleb, et ta on Jackson*
Kes pärast naerab naerab paremini! HAHAHAHAHAHAHAAAAAAAAAAAA!
*väljub oma kujutlemadest*

...Ma ei tea kas ma olen seda juba teinud (tegelikult vahet pole, mida rohkem seda uhkem) Igastahes soovin ma sulle eksamiteks edu!
Ja ootan uusi osasid

Edu on alati vaja Eriti kolmapäevasel ühiskonna eksamil, milleks ma peaaegu üldse õppinud ei ole

Uus osa, seekord Arra-keskne, tuleb siit. Tegelikult peaks siin vahepeal olema üks Jonathani ja üks Kira osa, aga küll ma seda osade järjekorda kunagi hiljem korrigeerin

Mis Arra kasutajanimesse puutub, siis on see laenatud ühelt anime 07-Ghost tegelaselt. Hakuren Oak ei ole muidugi mitte peapiiskop, vaid lihtsalt piiskopiõpilane, aga see pole oluline. Ja panzer666...panzer tähendab saksa keeles tanki
**

25.1

Arra seisis vannitoas ning nühkis seebiga oma põske, püüdes eemaldada sõna „LUUSER,“ mille Ike, Mike ja nende toredad sabarakud ühe vahetunni ajal poiste peldikus Arra näole olid maalinud. Loomulikult olid nad Arra selleks enne nurka surunud, sest vastasel korral ei oleks viimane selleks neile mingit võimalust andnud, ning tema kaunistamine tegi nende tuju väga lõbusaks. Arra tuju see kahjuks nii lõbusaks ei teinud. Ta viskas Mike’i ühe erakordselt lirtsuva lapiga, mida keegi, arvatavasti kooli koristaja, suure tõenäosusega kuseloigus oli leotanud, krabas seejärel klassist oma asjad ning tegi koolist kiiret minekut. Nüüd oli ta juba rohkem kui pool tundi kodus olnud ning erakordse raevukusega oma põske nühkinud. See oli andnud küllaltki hea tulemuse ning sõna kadus pikapeale, paraku jäi aga Arra põsk nii punaseks, nagu oleks ta kellegi käest vastu vahtimist saanud. Otsustades, et jõuab punetusega ka hiljem tegeleda, sööstis ta oma õe magamistuppa, viskas põrandale lillelise rinnahoidja, mille Everity tooli seljatoele oli asetanud, ning logis end tema arvutisse, trükkides kiiresti sisse aadressi www.voiceofgodinhistory.proboards107.com. Jumala Hääle Foorum oli Arra väike internetipesa ning kui Everity teda just arvutist välja ei peksnud, võis ta selles foorumis tegutseda kuni pool päev järjest. Kuigi enamus foorumi liikmetest olid kristlased, peitus nende hulgas ka avalama mõistusega inimesi, kes tunnistasid maailmas ka teist võimu peale Jumala ning kes uskusid okultismi ja esoteerika ürgsetesse algetesse ja koguni viljelesid neid. Just ühele sellisele inimesele oli Arra möödunud õhtul kirjutanud ning saatnud talle pildi mõõgast, millega Jackson teda ähvardanud oli. Arra oli kõike muud kui kunstnik ja seetõttu oli pilt saanud väga rohmakas, kuid üldjoontes tundus see sobivat ning Arra lootis, et saab oma targa tuttava käest kiire vastuse. Nagu selgus, seda Arra postkastis siiski veel ei olnud ning suutmata kauem kannatada, kirjutas Arra kiiresti uue kirja. Foorumisse sisse logides oli ta märganud, et ka panzer666 on parajasti sees ning ta lootis, et suudab ta tegutsema panna.

Kellele: panzer666

Kellelt: Archbishop Hakuren-sama

Saatmise aeg: 7.12.2009, 12:12

Teade:

Noh?


Arra pidas veidi aru ning otsustas lisada oma teatele veel paar küsimärki, nii et lõpuks nägi see välja nii:


Noh???????????????????????????????????????????????????????????????????????????????


Ta saatis sõnumi ära ning ootas. Vastus saabus kümme minutit hiljem.


Kellele: Archbishop Hakuren-sama

Kellelt: panzer666

Saatmise aeg: 7.12.2009, 12:22

Teade:

Miks nii kannatamatu?

Arra krigistas hambaid, tippis uue sõnumi, „Sa tead küll,“ ning saatis selle teele. Järgmine vastus oli talle juba meelepärasem. Kõvasti meelepärasem.


Kellele: Archbishop Hakuren-sama

Kellelt: panzer666

Saatmise aeg: 7.12.2009, 12:26

Teade:

Oeeeeeeeh, tundub, et sinuga pikka juttu teha ei saa. Olgu, läheme siis konkreetseks. Kas tead, sa joonistad jube sitasti, nii et mul kulus mingi kuradi pool tundi aega, enne kui ma aru sain, et tean, mis mõõgaga tegu on. Mind üllatab ausalt öeldes nagu veits, et sa seda ise ei tea. Piiblit oled sa ju ometi lugenud? Ma mõtlen, seda toredat värviliste piltidega väljaannet ja mitte seda vanemat, vaid seda, mis alles eelmisel aastal välja anti ja mille, kui ma nüüd ei eksi, su õde sulle mullusteks jõuludeks kinkis. Selles on üks pilt, kus peaingel Gabriel ilmub Maarjale ning mis selle eriliseks teeb, on see, et ta hoiab käes mõõka. Hakkab kohale jõudma? Väga hea. Sinu joonistus langeb kokku sellel pildil kujutatuga, ehk siis...paramparam...mõõk, mille kohta sa küsisid, ei ole midagi muud kui Gabrieli Valgusmõõk. Said aru?


Arra jõllitas arusaamatu pilguga ekraani. Gabrieli Valgusmõõk? Kurb küll, aga ta ei saanud aru. Ta ei olnud sellest kunagi varem kuulnud ning kuigi ta oli mainitud Piibli kaanest kaaneni läbi lugenud ning nimetatud pilti, nagu talle nüüd meenus, tõepoolest oma silmaga näinud, ei saanud see teadmine teda kuidagi aidata.


Kellele: panzer666

Kellelt: Archbishop Hakuren-sama

Saatmise aeg: 7.12.2009, 12:30

Teade:

Olgu. Ütleksid äkki ka seda, mis Gabrieli Valgusmõõk on?


Ta kujutas suurepäraselt ette, kuidas panzer666 võrgu teises otsas tema üle naerda röögib ning sisetunne ütles talle, et panzer666 ei kavatse talle iialgi paljastada, mis Gabrieli Valgusmõõk on, kui ta seda ise välja ei uuri. Kaks minutit hiljem sai ta sellele ka kinnitust.


Kellele: Archbishop Hakuren-sama

Kellelt: panzer666

Saatmise aeg: 7.12.2009, 12:32

Teade:

Uuri ise välja, kui tahad, minul sellega tegelemiseks rohkem aega ei ole. Ma soovitan sul alustada näiteks raamatust „Angeloloogia ja demonoloogia jumalikus valguses,“ mis ilmus, kui ma nüüd väga ei eksi, aastal 1860 või midagi sinnakanti. Ma ei kujuta küll ette, kust sa selle kätte võid saada, sest selle eksemplare ei ole just väga palju säilinud, kuid noh, see ei ole enam minu mure.


Arra krigistas hambaid endisest kõvemini ja kirjutas uue sõnumi.


Kellele: panzer666

Kellelt: Archbishop Hakuren-sama

Saatmise aeg: 7.12.2009, 12:35

Teade:

1860? Kohe nii hiljuti? Kas sa midagi sellist ei oleks saanud soovitada, mis ilmus näiteks, ma ei tea, aastal 1236? Ma pean ju seda raamatut kuskile arhiivi otsima minema!


Ta ootas, ootas ja ootas, kuid panzer666 ei kavatsenudki enam talle vastata ning tõdedes, et mees on umbes sama abivalmis kui mõni laisavõitu pantserkaru, logis Arra end foorumist välja ning ringutas hetkeks mõnevõrra võidukalt.
Ta oli oma tahtmise saanud ning teadis nüüd, millise relvaga Jackson teda mõni päev tagasi ähvardanud oli. See ei olnud küll vankumatu vajadus, kuid tundus Arrale sellest hoolimata väga pakiline ning alates sellest momendist, mil Jackson reedel tema poolt lahkunud oli – pärast seda, kui Arra talle üsnagi vastumeelselt oma tuleviku oli paljastanud - , polnud ta suutnud mõelda millestki peale selle, et Jacksoni sees elas mingi tundmatu olend, kelle kohta Arra kõik välja tahtis uurida. Jumal ei olnud teda just eriliselt niidiotstega õnnistanud. Olend ei olnud talle oma nime öelnud ning Arra oli kindel, et kirjeldusele „mustade juuste ja lillade silmadega hirmuäratav tüüp“ vastavad vähemalt pooled Jaapani õudusfilmide meeskoletised, eeldusel, et neid üldse olemas oli. Arra polnud nimelt näinud ainsatki Jaapani õudukat, milles oleks roomanud ringi mõni laibastunud mees, kui ehk „Vimma“ filmide sinakashalli nahatooniga poisitatt välja arvata. Ei, olendi välimuse tundmine Arrat edasi ei aidanud. Ainus, millele Arra toetuda võis, oli tema mõõk, tema kullast mõõk, millest õhkus müstilist väge. Rohkem kui kaks päeva oli Arra maadelnud küsimusega, kuidas mõõga olemus kindlaks teha ning end viimaks möödunud õhtul end kokku võtnud, mõõga paberile skitseerinud, pildi tol hetkel metsikult arvutit kasutada tahtva Everity sõimu saatel arvutisse skänninud ning abipalvega panzer666-le läkitanud. Mõningast abi oli ta ka saanud, kuid nüüd oli ta omapead.

Panzer666-st oli erakordselt nutikas sooritada talle raamatut, mis anti välja 149 aastat tagasi ning Arra aimas, et raamatu otsimine osutub tema jaoks palju kontimurdvamaks ülesandeks kui raamatust oma küsimustele vastuste otsimine. Tal oli soovitatud alustada raamatust „Angeloloogia ja demonoloogia jumalikus valguses,“ kuid kust pidi ta alustama selle raamatu otsimist? Esialgu tuli Arrale pähe ainult linna teadusraamatukogu arhiiv, kuigi ta ei olnud sugugi kindel, kuidas sinna sisse saada. Kuigi teadusraamatukogusse pääsesid kõik, kes maksid ära külastustasu, oli arhiiv avatud enamasti vaid neile, kes parajasti ülikoolis oma lõputööd kirjutasid – igasugused suvakad arhiivi sisse ei pääsenud ning Arra nägi endale sissepääsuloa lunastamiseks vaid üht võimalust.
Ta lülitas arvuti välja, kõndis esikusse ning vaatas end peeglist hindava pilguga. Punetus ta põsel oli järele andnud ning ta sile nahk oli suurepärane nagu alati. Ka must topp kirjaga „KISS MORE, TALK LESS,“ mille ta hommikul Everity kapist näpanud oli, ei näinud tema seljas just halb välja. Punase-mustaruudulised latekspüksid, mida täiendas must karvane sall, mille Arra ümber oma kaela oli kerinud, täitis samuti oma ülesannet ning Arra mõlemal õlavarrel olevad tätoveeringud, millest üks kujutas India püha silpi OM’i ning teine Jaapani hieroglüüfi „viha,“ valasid õli tulle lisaks. Arra nägi välja just nii salapärane, nahaalne ja häbematu, kui vaja ning ta teadis, et kui Jumal seal kusagil just ei maga, saab ta seda kõike enda heaks ära kasutada. Ta pani jalga oma pika säärega nöörsaapad, mis küll kergelt naiselikud näisid, kuid väga mugavad olid, selga poolpika kitsa lõikega musta mantli, võttis põrandalt oma koti ning valmistus just korterist väljuma, kui telefonihelin ta peatas. Oma segajat kirudes pööras ta ringi, marssis elutuppa ning tõstis toru kõrva äärde.

„Kuuldavus,“ ütles ta mitte just eriti sõbralikult. „Keda te soovite?“ „Everity?“ päris mehehääl. Arra köhatas. „Ei, see on...“ Ta neelatas, kui selle liigagi tuttavliku hääle ära tundis. Hääle, mida ta kuulda ei tahtnud. „Arra?“ muutus mehe hääl koheselt lootusrikkaks. „Arra, mu kallis poiss!“ „Siin ei ela sellenimelist,“ sisistas Arra hambaid krigistades ning viskas toru hargile.
Ta lootis siiralt, et arhiivi valvelauas istub mõni naine.

...Arra, Arra, Arra...
Tegelt loodan ma, et ta ei leia eriti mitte midagi, nagu hästi-häsi natuke-piisavalt, et teda närvi ajada- ja siis tuleb Jackson tarka panema.

See on nii tore, et sa keset kõiki neid õudsaid...asju siia uue osa said üles panna. Aitäh!
Ma loodan, et neid tuleb ikka veel lähiajal.

Ma postitan praegu neid osi, mis mul pisut varem valmis on kirjutatud, ainult et...järgmises osas on taaskord üks suur auk, millest ma inspiratsioonipuuduse tõttu üle hüppasin Ehk õnnestub mul see osa millalgi lõpuni kirjutada, aga ma olen praegu väga laisk, nii et...

Kahjuks Jackson selles osas midagi eriti olulist teada ei saa, kui ehk paar tema jaoks häirivat pisiasja välja arvata Ta on mõnusalt vanamoodne tüüp, mis tähendab, et tema ja Arra vaated elule erinevad kardinaalselt.

Mis veel...Buck Phelps ei ole päris kirjanik ja VLO on tegelikult Varssavi Lepingu Organisatsioon
**

25.2

Jackson polnud küll naiivitar, kuid kahtlemata oli ta naiivne. Kuidas muidu oleks ta julgenud arvata, et leiab enda küsimustele vastuse juba esimesest Hispaania kodusõja teemalisest raamatust, mis talle kätte juhtub? Põrgutki. Ta oli küll saanud teada palju põnevaid fakte, näiteks seda, kui mitu kirjanikku Hispaania kodusõjas haavata sai ja mida kindral Francole hommikuks meeldis süüa, kuid ükski raamat, mida Jackson sirvinud oli, ei maininud kordagi, et maailmakuulus kindral oleks kunagi Nõiaküti nimelise mehe ennustajate ja selgeltnägijate kannule kihutanud või et tal üldse ennustajatega mingit pistmist oleks olnud.
Jackson oli alustanud oma otsinguid kohalikus raamatukogus, kuid õnn ei olnud talle naeratanud ning nagu selgus, olid kõik selleteemalised raamatud välja laenutatud, nii et Jacksonil tuli siirduda linna teadusraamatukogusse, sisse pääsemise eest kõvasti pappi köhida ning astuda suurde saali, mis oli äärest ääreni täidetud onklitega, kes nägid välja nii, nagu poleks nad oma elus peale raamatute midagi muud näinudki. Viimase nelja tunni jooksul oli Jackson kaanest kaaneni läbi uurinud kaksteist teost, mis Hispaania kodusõda otseselt ja natuke kaudsemalt puudutasid ning ükski neist ei olnud pakkunud informatsiooni, mida ta vajas. See kõik oli juhtunud rohkem kui seitsekümmend aastat tagasi, enamus raamatuid aga, nagu Jackson kindlaks oli teinud, oli antud välja alates 1970-ndate aastate lõpust. See ei läinud kohe mitte. Ta vajas teost, mis oli kirjutatud vahetult pärast konflikti; mis oli sama värske nagu sõjahaavad, mida selles osalenud inimesed kandma pidid. Jackson teadis, et teadusraamatukogul on arhiiv ja mitte lihtsalt arhiiv, vaid pagana korralik arhiiv, kuid šansid, et keegi ta lihtsalt heast südamest sinna sisse laseb, olid nullilähedased.

Kell 13:38 sai Jacksonil oma ebaõnnestunud uurimistööst villand, ta ladus kõik raamatud riiulitesse tagasi ning otsustas võtta kasutusele drastilised meetmed. Ta otsustas alumisele korrusele marssida, et pisut valvelauatädi moosida ning kui vaja, siis ka tema kintsu kaapida. Küll Jackson juba oskas ilusasti paluda.
Valvelaua juurde jõudnud, selgus Jacksonile aga, et keegi oli juba selle mõtte peale tulnud ning tegi seda vägagi innukalt.
Ei keegi muu kui Arra Romini oli laua kohale kummardunud ning kui esialgu paistis Jacksonile, et ta on selle taga istuva naisega tõsisesse vestlusesse haaratud. Südamerabandus saabus kaks sekundit hiljem, kui Arra naise käe pihku võttis ning seda suudles. Suutmata enda liikumist peatada, nihkus Jackson neile vaikselt lähemale, et kogu situatsioonist paremat ülevaadet saada. Kõigepealt sai ta ülevaate hilpudest, mille Arra endale selga oli ajanud. Tema kaela ümber rippus naljakas karvane krae, mida Lauren vist kunagi boaks oli nimetanud, topp tema seljas nägi välja nii, nagu oleks ta selle oma õe kapist virutanud ning tema saapad tundusid kuuluvat pigem mõne tibi garderoobi. Paratamatult meenus talle kord, kui Luke Arrat prostituudiga oli võrrelnud ning selles valguses tundus talle, et ehk ei olnudki poiss väga palju mööda pannud. Arra laskis naise käe lahti ja naeratas magusalt ning naine naeratas talle vastu, tundudes olevat õhevil nagu kooliplika. Oh, jumal küll. Sellised need raamatukoguhoidjad siis olidki. Mutt oli vähemalt viiskümmend, aga laskis neljateistkümneaastasel poisil endale mesijuttu puhuda! Jacksonil oli kange tahtmine talle õla peale koputada ja teatada, et alaealiste ahistamine on Ameerika Ühendriikides illegaalne nähtus, kuid mõtles siis ümber ning otsustas oodata ja vaadata, mis saab edasi.

Ara naeratus oli lai nagu kuusirbi kujuline piparkook. „Ma olen teile südamest tänulik, Paula,“ lausus ta armastusväärselt. „See on teist nii kena, et te mul arhiivi lubate hiilida. Ma olen kindel, et meil on õhtul väga lõbus. Teie seltskond on lihtsalt suurepärane!“
Jackson neelatas. Või nii, Arra oli leidnud kavala mooduse arhiivi sisse pääsemiseks. Et sellest kasu lõigata, otsustas Jackson valjusti köhatada.
Arra pööras ringi ja vaatas talle pisut kohkunult otsa ning Jacksonil läks hetkeks meelest, mida ta öelda tahtis. „Arra, mu saatus!“ hüüatas ta ning needis end kohe maapõhja, sest see polnud sugugi see, mida ta öelda oli kavatsenud. „Arra, mu sõber!“ või „Hei, Arra!“ küll, „Arra, mu saatus!“ aga kohe kindlasti mitte. Arra kortsutas tema sõnadevaliku peale kulmu. „Kuidas palun?“ Paula-nimeline raamatukoguhoidja tundus rahutuks muutuvat. „Kui küsida tohib, Arra, siis kes su sõber on?“ päris ta kahtlustavalt.
Arra heitis Jacksonile vihkamist täis pilgu. Milline halb ajastus! Iga hetk oleks ta arhiivi sisse pääsenud, nüüd ähvardas Jacksoni väljailmumine selle aga ära rikkuda. Et seda vältida, pidi Arra käigupealt midagi välja mõtlema.
„Paula, saa tuttavaks, see on minu sõber...ee...Teheran Armenium. Ta abistab mind minu uurimistöös ning ma lootsin, et kuna te olete nii kena inimene, siis ee...äkki lubate te ka temal siseneda?“ „Konnichiwa,“ ütles Jackson Paulale ainsa piisavalt idamaise tervituse, mida ta teadis ja naeratas. Paula tundus küll ebalevalt, kuid heitis Arrale kiire pilgu ja noogutas siis. „Loomulikult.“ Ta tõusis laua tagant püsti, võttis oma kaelas rippuva kiipkaardi ning avas sellega arhiivi ukse. „Kui te midagi vajate, andke mulle teada.“ Nende sõnade järel lubas ta Arral ja Jacksonil arhiivi siseneda.

„See läks küll napilt,“ ütles Jackson raskelt välja hingates. „Pagana Iraan ja Armeenia! Arra, mida sa siin teed?“ „Seda peaksin ma hoopis sinult küsima!“ teatas Arra mitte just eriti rõõmsalt. „Mida SINA siin teed?“ „Uurin Hispaania kodusõja kohta,“ vastas Jackson ausalt. „Või et ajalugu?“ imestas Arra, kes seda selgitust eriti millekski ei pidanud. „Sellisel juhul võib öelda, et mina ka. Eriti huvitab mind praegu VLO.“ „VLO?“ küsis Jackson kulmu kortsutades. Külma sõjani ei olnud ta veel ajaloos jõudnud. „Mis asi on VLO?“ „Varssavi Libude Organisatsioon,“ naeris Arra ning tundus oma nalja üle väga uhke olevat. Jackson turtsatas. „Päriselt! Mina küll ütlesin sulle, mida ma siin teen, nii et sinust oleks kena mulle samaga vastata!“ „See on ju siililegi selge, et ma tahan mõned asjad järele vaadata,“ vastas Arra, seekord ausalt. „Mõned tähtsad asjad.“ „Ma sain aru jah, et need tähtsad on,“ kostis Jackson enda lähiümbrust uurides ning pidades aru, millisest tolmunud riiulist alustada. Linna teadusraamatukogu oli küll tänapäevasel tasemel, arhiivi kohta aga seda öelda ei saanud. Kuigi iga riiulil olevat teavikut ümbritses õhuke plastkarp, olid kõik karbid tolmuga kaetud, nähes välja nii, nagu poleks keegi neid terve igaviku puhastanud, ning Jackson kartis, et kõik see sajandite – või saja päeva – tolm satub korraga tema ninasõõrmetesse. „Seda, kuidas sa selle mutiga flirtisid, oli ikka päris jube vaadata. Sa talle keelt kõrva ei tahtnud ajada?“ Arra kehitas õlgu. „Polnud nagu vajadust. Kui sa juhuslikult ei märganud, sain ma ka ilma hakkama.“ „Kui ma nüüd valesti ei kuulnud, siis lubasid sa temaga õhtul kokku saada,“ sõnas Jackson. „Kuidas sa sellest kõrvale kavatsed hiilida?“ Arra vaatas talle küsivalt otsa. „Kõrvale hiilida? Ma pole poole sõnagagi maininud, et kavatsen sellest kõrvale hiilida. Isegi kui ma kavatseksin, ei saaks ma seda teha. Paula võimaldab mul saada just seda, mida ma tahan. Tema käes on üks raamat, mida...“

„Sa tahad öelda, et sa oled nõus mingi vana kännuga voodisse ronima, et tema käest raamatut kätte saada?“ Jackson pööritas silmi, nagu ei suudaks ta Arra sõnu uskuda. „Olgu, ma mõistan, see oli nali ja veel pagana vilets nali!“ Nüüd oli Arra kord silmi pööritada. „Jackson, ma ei teinud nalja. Praegu on asi naljast kaugel. Mul on tõesti seda raamatut vaja ja...“ „Ta on vähemalt viiskümmend!“ püüdis Jackson Arrale tema plaani hullumeelsust selgitada. „Kas sa oleksid tõesti nõus viiekümne aastase mutiga magama?“ „Paarkümmend aastat siia sinna,“ vastas Arra ükskõikselt. „Sellel pole mingit tähtsust.“ Tõsi ta oli, üks tema varasematest üheöösuhetest oli umbes Paula vanune olnud ning Arra ei olnud küll täheldanud, et viiekümne ja kolmekümneaastasel mingi vahe oleks. Mõned kortsud rohkem või vähem, keda see ikka huvitas. Eesmärk pühitses abinõu.
„Et siis...sa nagu...oled seda varem ka teinud?“ uuris Jackson korraga väga ettevaatlikult. „Ma mõtlen, et sa oled ju kõigest...“ Arra oigas vaikselt. „Kõigest neliteist?“ Jackson noogutas. „Jah. Kõigest neliteist.“ „Ja mida sina ka sellest tead?“ nähvas Arra. „Ma teen oma eluga, mida tahan, sõbrustan, kellega tahan, kepin, kellega tahan...ära üritagi hakata mulle vanemat venda mängima, kui sa mitte millestki midagi ei tea! Selle asemel, et minult mõttetuid küsimusi küsida, tee parem seda, milleks sa siia tulid ja otsi oma pagana Vene-Türgi...“ „Hispaania kodusõja kohta!“ üritas Jackson täpsustada, kuid see kukkus välja pigem urisemisena. „Mida iganes,“ kehitas Arra õlgu. „Ole lihtsalt vait.“ Ta põgenes kiiresti Jacksoni lähedusest ning silkas kahe pilegeni plastkarpe täis topitud riiuli vahele. „Angeloloogia ja demonoloogia jumalikus valguses“ oli peaauhind, millele ta mängis ning mis küll arhiivis puudus, kuid Paula käes olemas oli ja nagu nagu ta Paulaga, kes oli oma vanusest hoolimata väga võluv naisterahvas, lobisedes teada oli saanud, oli arhiivis nii mõnigi muu teos, mis talle huvi võis pakkuda. Kuigi ta ei olnud kunagi varem üheski arhiivis käinud ja ei omanud mingeid teadmisi selle kohta, kuidas need tavaliselt süstematiseeritud on, otsustas ta juhinduda samast süsteemist, mida raamatukogud harilikult kasutasid ning teda saatis edu. Kõige ülemisel riiulil lebas plastkarp, mille peale oli kirjutatud raamatu järjekorranumber ning autori nimi B.Phelps.

B. Phelps sai tähendada ainult Buck Phelpsi, Inglise kirjanikku ja kirikuõpetajat, kes oli veidi üle kahesaja aasta tagasi koostanud uurimuse erinevate maa peal kõndivate deemonite kohta. Kuigi tema ideed olid rahva poolt välja naerdud, oli tema töö sellest hoolimata ära trükitud ning sajandivahetuse meeleoludest kantuna oli see omandanud täiesti arvestatava populaarsuse. Kordustrükk oli antud välja koguni kahel korral, 1919. ja 1927. aastal, kuid paraku oli sellest ajast alates huvi teose vastu raugenud ning seda oli saadaval vaid mõnes üksikus kohas. Leides, et tal ei ole midagi kaotada, võttis Arra karbi riiuli pealt alla, avas selle ja võttis raamatu välja. Seal see oligi, „Hundid lambanahas: deemonid inimeste keskel,“ välimuse järgi otsustades 1919. aasta väljaanne. Arra asetas tühja karbi riiulile tagasi ning kõndis tagasi Jacksoni juurde, kes midagi vaikselt omaette pomises. Nagu näha, ei olnud ta veel riiulite vahele põiganud ning eelistas ühe riiuli vastu nõjatuda ja teeselda, et teeb paigal püsimisega rasket tööd. Arra ei vaevunud teda torkima, vaid istus seina ääres oleva vana puust laua taha, lõi raamatu lahti ning sirvis seda mõnda aega. Esmapilgul tundus enamik deemonitüüpe talle tuttavana. Lamia, Kreekast pärit naiskoletis. Incubus, kes öösel noori naisi ahistas. Öömoorid, kes pättust teinud lastele näkku hingasid, nii et nad surid. Õgarikud? See nimi oli Arrale kummalisel kombel võõras.

„Hei, Jackson,“ ütles ta. „Kas sa oled kunagi õgarikest kuulnud? Siin on kirjas, et nad on deemonid, kes suudavad inimese aju ja südame söömise järel talletada enda sisse kõik oma ohvri mälestused ja kogemused ning selle inimesena esineda? Siin on kirjas, et nad nülivad oma ohvri ning poevad tema...“ „Ma ei mõista, kuidas sa seda teha suudad,“ pomises Jackson teda korralikult kuulamata. „Mida?“ Arra kortsutas kulmu. „Ära hakka jälle peale!“ „Hakkan küll“ ei jätnud Jackson jonni. „Sa ju ikka tead, et seksi kutsutakse armatsemiseks? See tähendab, et sa teed seda inimesega, keda armastad, mitte mingi suvalise inimesega ja kasu saamise eesmärgil!“ „Sellega, keda armastad?“ Arra pani raamatu kõrvale ja naeris. „Seksil pole armastusega mingit pistmist. Need on kaks täiesti vastandlikku asja ning välistavad teineteist. Ei ole võimalik keppida seda, keda armastad ja armastada seda, keda kepid.“ „Sa ainult arvad seda,“ vastas Jackson. Arra raputas pead. „Ma tean seda ja usu mind, mul on piisavalt kogemusi, et väita, et see on õige. Oeh, Jackson...kui sa tahad minuga vaielda, pead sa käima välja mõne mõjuva argumendi.“
Jackson neelatas ning tundis, et on sunnitud alla andma. Kuidas sai ta Arra meelt muuta, kui oli selge, et poisil oli oma põhikoolieas tõepoolest rohkem kogemusi, kui temal gümnaasiumis? Tal polnud isegi õnnestunud ühelegi tüdrukule korralikult käsi külge ajada, kui ehk Jessica Fletcher välja arvata, kuid see oli juhtunud ühel peol ja tüdruk oli olnud nii purjus, et selleks ajaks, kui Jackson ta pluusinööbid lahti sai, oli ta magama jäänud ning Jackson otsustas, et teadvusetu inimese kabistamine läheks kindlasti arvesse ahistamisena. Kui Arra rääkis nii, nagu ta rääkis, oli tal selleks kindlasti hea põhjus ja Jackson ei tohtinud tema motiivides kahelda. Ta hingas sügavalt sisse ja välja. „Võib-olla peaksin ma täna õhtul kaasa tulema ning sul silma peal hoidma.“ Arra turtsatas. „Ei, aitäh. Grupiseks mind ei huvita.“ „Ma ei ole poole sõnagagi grupiseksi mainunud!“ pahvatas Jackson pahaselt. „Kas sa tahad, et ma kirjeldaksin sulle, kui mitmel moel see minu jaoks ebaloomulik tundub?“ Arra raputas pead ja süvenes taas oma raamatusse. „Usu või mitte, aga ei taha.“

Pahuralt omaette turtsudes otsustas Jackson, et jätab Arra torkimise, sest mis muud tal ikka üle jäi. Kes teab, võib-olla poleks ta proovinud tema eraelu lahkama hakatagi, kui poleks olnud ühte pisikest aga, nimelt seda, et Jacksoni hüpoteesi järgi oli Arra olnud ühes oma varasematest eludest Hector Kelly, niisamuti nagu Jackson oli olnud Luna Nueva. Ja Luna Nueva oli kahtlemata Hector Kellyt armastanud. Jackson loomulikult Arrat ei armastanud, jumal hoidku selle eest – see oleks tema üsna olematule seksuaalsele orientatsioonile kahtlemata paras šokk olnud - , kuid oma nägemusest saadik tajus ta nende kahe vahel olevat tugevat emotsionaalset sidet, mis oli ühendanud ka Luna Nuevat ja Hector Kellyt. Köidik, mis oli sidunud kaht inimest rohkem kui seitsekümmend aastat tagasi, oli eelmisel ööl teravalt Jacksoni teadvusesse tunginud ning ta tundis, et kõik, mida Arra ütleb või teeb, mõjutab teda varasemast tugevamini. Arra suutis korraga mõjutada Jacksoni meeleolusid peaaegu sama tugevasti kui Kira ning hetkel genereeris ta Jacksonis küllaldaselt halba tuju väikese vihaga. Arra suhtumine sellesse, teisesse ja kolmandasse oli nagu palk, millega keegi ta silma püüdis surkida ning Jacksonile ei meeldinud see tunne. Püüdes seda ebameeldivat tunnet ignoreerida, otsustas Jackson suunata oma mõtted millelegi muule. Üllatus-üllatus, ta otsustas teha seda, milleks ta teadusraamatukokku oli tulnud ning kaevata välja mõne tõeliselt hea Hispaania kodusõjast rääkiva raamatu. Tema suureks pettumuseks selgus aga, et ta ei suuda leida ainsatki teost, mis räägiks natukenegi sellest, mis teda huvitas. Esimene maailmasõda: olemas. Teine maailmasõda: olemas. Külm sõda: olemas. Hispaania kodusõda: olemas...mitte. Jackson pidas hetkeks aru, kas mitte minna ja meelitada Paula endaga riiuleid kammima, et kiiremini oma tahtmist saada, kuid otsustas seda igaks juhuks siiski mitte teha. Mõte sellest, et ta peab äkki naisele sületantsu tegema, ei meeldinud talle eriti. Ta oli nimelt tantsimises üsna vilets.

Vihaselt sirutas ta käe suvalise riiuli suunas ja käratas: „Kurat küll, kaua ma kannatan!“ Ilma vähimagi hoiatuseta paiskus üks plastkarpidest lahti ning selle sees olnud raamat lendas otse Jacksoni suunas, kopsates Arrale vastu pead. Nähes raamatut Jacksoni suunas sööstmas, läksid Arra silmad suureks nagu tõllarattad. „Kuidas sa seda tegid?“ päris ta oma kergelt haiget saanud pead hõõrudes. Jackson püüdis raamatu lennult oma pihku ning kõlgutas seda oma käes edasi-tagasi. „Tegin mida?“ päris ta muiates. „Ma võtsin kõigest riiulist raamatu. Mis selles nii keerulist on?“ Jacksoni suureks üllatuseks muigas Arra tema sõnade peale ning tema hääletoon oli tabavalt irooniline. „Ja kuidas on see raamat ristisõdadega seotud?“ Otsustades Arrale mitte mainida, et otsib siiski endiselt materjali Hispaania kodusõja ja mitte ristisõdade kohta, viskas Jackson raamatule kiire pilgu ning pillas selle koheselt käest. Tore küll, ta oli püüdnud kinni raamatu, mille pealkiri oli „Kamasuutra ajalugu.“ Pagana pihta! Oli selge, et Arra huvi küpsete vanemate naiste vastu mässas Jacksoni ajuga.
Jacksoni šokeeritud näoilmet nähes puhkes Arra naerma. „Ma ei teadnudki, et sul nii eksootilised huvid on, Jackson Roberts,“ naeris ta. „Kui tohib, soovitan ma sulle üht asendit, mis...“ Aga Jackson ei kavatsenudki kuulata, millist asendit Arra talle soovitada tahab. Ta viskas raamatu Arra nina alla lauale ning lahkus pahaselt turtsudes arhiivist, olles oma eesmärgi saavutamisest sama kaugel kui arhiivi sisenedes. Arra kehitas tema kummalise käitumise peale õlgu ning otsustas, et Jacksonil oli tõenäoliselt olnud väga halb päev. Ja miks teda järsku Napoleoni sõjad huvitasid? Arra ei saanud sellest päris hästi aru. Napoleon oli olnud nii lühike mees ning peale suure Prantsuse revolutsiooni korraldamise polnud ta millegi erilisega hakkama saanud.

Ta heitis pilgu kellale. 15.49. Pisut rohkem kui tunni aja pärast pidi Paula töö lõpetama ning siis pidid nad koos naise poole suunduma. Sisimas lootis Arra, et „Angeoloogia ja demonoloogia jumalikus valguses“ on kõike seda jama väärt, sest tegelikult...
Ta otsustas, et kui ei ole, saab keegi karistada ja see keegi on suure tõenäosusega Jackson Roberts. Kui ta poleks Arrat selle terava pilpa, vabandust, Gabrieli Valgusmõõgaga ähvardanud, oleks Arra raamatukogutädikesega miilustamisest pääsenud. Seega oli kõik otseses või pisut kaudsemas tähenduses Jacksoni süü ning Arra otsustas, et kui nad järgmine kord kohtuvad, jutustab ta Jacksonile erinevatest kamasuutrapoosidest seni, kuni viimase kõrvad sitavett hakkavad jooksma. Esialgu teadis ta küll ise ainult üht, Merikarbiasendit, kuid parajasti oli tal rohkem kui tunni jagu vaba aega ning irvitades võttis Arra raamatu, mille Jackson hooletult lauale oli visanud, kätte, et selle sisuga tutvuda ja Jacksoni kiusamiseks põhjalikult valmistuda.
**
Jackson seisis bussipeatuses ning turtsus endiselt. Ta oli terve päeva ninapidi raamatutes tuhninud ja mida ta teada oli saanud? Mitte midagi peale selle, et Arra tundis kahtlaselt suurt huvi naiste vastu, kes oleksid vanuse poolest talle emaks sobinud ja et ka nemad polnud Arra vastu ükskõiksed. Millise nõksuga küll Arra naisi ligi tõmbas? Ta nägi hea välja, seda küll, aga Jackson ei suutnud tema fenomeni seletada. Olgu peale, kui natuke julgemalt öelda, siis ei näinud Arra mitte lihtsalt hea välja, ta oli tapvalt kuum, aga ega Jackson isegi viletsam ei olnud. Kes teab, äkki suudab ka tema mõne küpsema daami rajalt maha võtta, kui ta selleks veidi pingutab!
Otsustades katset teha, pöördus Jackson enda kõrval seisva umbes neljakümneaastase naise poole, naeratas talle armsalt ja küsis: „Hei, kullake, kas sa ei tahaks olla minu jumalanna?“ Naise nägu tõmbus krampi ning ta pistis käe taskusse, asudes midagi otsima. Hetk hiljem tõmbas ta taskust välja pipragaasiballooni. „Mine minust eemale või ma teen sinust hautise!“ nõudis ta vihaselt. Seda polnud vaja kaks korda öelda, sest Jackson mõistis ähvardust juba esimese korragagi. Ta taganes kiiresti ohutusse kagusesse ning oli sunnitud ohates tunnistama, et ei osanud võrgutamistehnikat pooltki nii hästi nagu Arra ning luges oma hädise katse kellegi tähelepanu võita läbi kukkunuks. Mis teha, vanemad naised polnud tema jaoks ja ta pidi leppima tavaliste tüdrukute, näiteks Tracyga. Ahjaa, muidugi oli ka Tracy praegusel hetkel Arrasse armunud, mistõttu oli Jackson sunnitud leppima sellega, et igasugused naisolendid jäävad mõneks ajaks ära. Mitte et Tracy teda eriti huvitanud oleks, oo ei. Tüdruk ajas ta lihtsalt hulluks ja seda sugugi mitte positiivses mõttes.
Tundus, et kogu maailm on tema vastu.

Tema mobiiltelefon hakkas taskus helisema ning olles selle võtmete ja juhtmete vahelt välja kaevanud, tõstis Jackson toru kõrva äärde. „Jackson siinpool,“ lausus ta. „Mis värk on?“ „Jackson?“ Laureni hääl kõlas selles hallis päevas harjumatult reipalt. „Ma mõtlesin, et kui sa juhuslikult poest mööda lähed, võiksid sa piima osta. Fanny unustas seda teha ja...“ „Ma ei ole su pagana ori,“ turtsatas Jackson pahaselt ning katkestas kõne, Laurenit lõpuni kuulamata.
Kusagil seal üleval tundis Jumal suurt kiusatust saata üks välgnool läbi Jacksoni tühja peakolu.

Millegipärast ei oloe mul üldse raske, ette kujutada, et Arra kuuluks VLO'sse (Varssavi Libude Organisatsioon, mitte see teine...kuigi ega ka see võimatu ei oleks)
Tegelikult olen ma päris rõõmus, et Jackson vanemaid naisi ei eelista.
...kuigi ma kannataks isegi vist selle ära kui ta ainult midagi teada saaks või mäletaks. Ma ootasn nii väga seda kuidas ta lõpuks tarka saab mängida -jah ma ütlesin tõesti mängida, sest Jacksonist ei saa kunagi tark inimene. Ma olen selles veendunud. Millest on loomulikult kahju.

'Kusagil seal üleval tundis Jumal suurt kiusatust saata üks välgnool läbi Jacksoni tühja peakolu.'


Millegi pärast on mul kahtlus, et Jumalal on oleks poksikott, millele ta iga päev keskmiselt kakasteist korda tuule alla teeb -millest tuleneb ka väga suur rahaline kulu uute poksikottide ostmiseks-, proovides sellele kiustausele vastu panna.

UUUT!

Jumalal on poksikott Aga kes teab, äkki ongi Igal juhul teeb ta väga põnevaid asju Tänases ajaloo eksamikonsultatsioonis kuulsin ma näiteks, et selleks, et eurooplasi nende pattude eest karistada, lõi Jumal türklased (Tegemist ei ole rassismiga )

Aga siit tuleb nüüd üks pisike osa Kiraga peaosas ja vihjeks võib öelda, et järgmine osa tuleb peaaegu samasugune, ainult selle vahega, et see on Jonathani vaatenurgast

Nautige ja avaldage oma arvamust!
**

26.1

Kell oli pisut kümme läbi, kui Kira viimaks rampväsinuna töölt tagasi jõudis. Ta oli alates kella neljast päeval HappyCar’i autoremonditöökojas aega veetnud ning kuigi esialgu oli tema ülesandeks olnud vaid Dietrichi isale Dieterile tööriistu ulatada, oli harjumatu töö ta sellest hoolimata ära kurnanud. Aeglaselt hakkas ta endalt jakki seljast tirima ja unistas vaid voodisse pugemisest, kui talle meenus ootamatult lõunane vestlus Jonathaniga ning tema mälus kerkis pinnale üks harilik õhtu, mil isa Lazarus, nagu alati, tugitoolis oli istunud ja ajalehte lugenud. Nagu välk selgest taevast kangastus Kirale, et täiesti juhuslikult oli ta kohanud selles ajalehes Lawrence Dwyeri ning tema värske abikaasa nime. Kummalisel kombel tundus see tähtis. Kira ei suutnud seletada, miks, aga ta teadis, sest intuitsioon oli teda vaid harva alt vedanud. Ta tõmbas jaki uuesti selga, väljus korterist ning kõndis keldritrepist alla. Isa Lazaruse keldriboks polnud lukus, nagu teiste majaelanike omad, ent sellest polnud lugu, sest nii või teisiti polnud kellelgi kunagi mehelt midagi varastada olnud. Isa Lazarus hoidis keldris vaid vanu tööriistu ning mõningaid huvitavamaid ajalehtede ja ajakirjade numbreid, mida ta tuleroaks saamisest päästa soovis. Juhuslikult mäletas Kira, et ka sel õhtul, kui ta ajalehes Lawrence Dwyeri ja tema abikaasat mainiti, oli isa Lazarus ajalehe keldrisse toimetanud. Jäi üle vaid loota, et see on endiselt seal. Kira hüppas üle loigust, mille keegi, loodetavasti pigem kass kui inimene, keldripõrandale tekitanud oli, sisenes boksi ning asus hiiglaslikus ajalehekuhjas sorima.

Kuueteistkümnenda juuli leht jäi talle pihku umbes kaks minutit hiljem ja kuigi ta ei olnud selle sisule veel ainsatki pilku heitnud, teadis ta, et tegu on õige lehega. Ta haaras lehe kaenlasse, kirtsutas nina, otsustades, et peaks võib-olla majaelanikele teene osutama ning põranda ära pesema ning suundus seejärel tagasi korterisse. Olles jaki nii hoolikalt, nagu ta seda parajasti teha viitsis, nagisse riputanud, kõndis ta oma tuppa, vajutas lülitit, nii et viletsavõitu lamp süttis, viskus kõhuli voodile ning hakkas ajalehte sirvima. Üllatus sundis teda huulde hammustama, kui ta õige pealkirja leidis. Seal see oligi, krimiuudiste rubriigis.

Politsei palub abi teadmata kadunud abielupaari otsimisel. Lawrence Dwyer (23) ja tema abikaasat Cara Rose Dwyer (19) jäid kadunuks 14.juuli pärastlõunal, kui kumbki neist pärast lõunapausi tagasi tööle ei ilmunud...

Ta ohkas vaikselt. „Ma teadsin, et olen seda nime varem näinud või kuulnud.“
Tundus, et Kira uus klassivend Jonathan Dwyer oli valevorst. Kas ei olnud ta mitte lõunalauas öelnud, et tema vend on koos abikaasaga välismaal? Selle tagaotsimiskuulutuse valguses tundus pigem, et välismaa tähendas surnukuuri. Samas, kas võis Kira, kui üldse keegi, sellise informatsiooni väänamist pahaks panna? Polnud ju Kira ise kellelegi maininud, kuidas tema vanemad oma elupäevad lõpetanud olid. Tulekahju oli hea suitsukate, peaaegu sama hea, kui vihje välismaast.
Kira asetas ajalehe kõrvale. Ta ei saanud jätta märkamata, et isa Lazarus oli nupule punase pastapliiatsiga ringi ümber joonistanud. Kas see oli mehele midagi tähendanud? Kas isa Lazarus oli teadnud nende kahe noore inimese kadumise tagamaid? Kas ta oleks saanud seda teada? Kurb küll, aga isa Lazaruselt Kira seda enam küsida ei saanud, sest viimane lebas Oxbridge’i kalmistul külmas hauas ja see oli Kira ise, kes ta sinna oli saatnud.

Ootamatult esile kerkinud probleemküsimuse üle juureldes pani ta ajalehe kõrvale, liikus vannituppa ning läks duši alla. Taaskord tuli segistist vaid külma vett, kuid Kira ei kartnud vee jahedust ning tervitas seda. Tagaotsimiskuulutuse lugemine oli ta pea varasemast veelgi rohkem sassi löönud.
Tähtaeg oli käes. Kira arvutuste kohaselt oli just täna olnud see päev, kui mees viimaks trellide tagant vabanes, et puhta mehena ühiskonda astuda. Paljas mõte sellest tekitas Kiras iiveldust. Kellelgi nii patusel ei oleks pidanud olema vähimatki õigust vabana õhku hingata ja oma varvast vanglamüüride vahelt välja pista. Milline oksele ajav mõte! Ta ei oleks tohtinud isegi mitte unistada vabadusest ja elust! Kui tark oli küll olnud tema vend, kes endale juba kümme aastat tagasi köie kaela pani! Lihtsalt häbiväärne, et mehel endal sellist julgust ei olnud. Lihtsalt häbiväärne, et ta julges uskuda, et võib elada vaba ja õige inimesena, pärast kõike, mis...
...mis oli toimunud kümme aastat tagasi ning mis Kirat siiamaani igal öösel tema unenägudes kummitas.

Ta keeras vee kinni, kuivatas end ära, pani rutakalt riidesse ning olles oma toast kammi haaranud ja juuksed ära kamminud, tormas ta taas korterist välja. Mananud näole oma viisakaima ilme, helistas ta ettevaatlikult oma naaberkorteri uksekella, lootes siiralt, et tema vanaldane naabrinaine veel ei maga. Kiral oli õnne, sest hallipäisel naisel kulus ukse juurde jõudmiseks kõigest minut, tavalise kahe minuti asemel. „Kira!“ ütles ta üllatunult. „Tere õhtust! Mis sind siia toob?“ Kira naeratas talle sõbralikult. „Tere õhtust, proua Stauffenberg. Ega ma teid ei sega?“ Proua Stauffenbergiks nimetatu raputas agaralt pead ning ilmselgelt oli tal poisi nägemise üle hea meel. „Muidugi mitte, mu kallis poiss! Kas soovid sisse astuda? Ma panin just teekannu tulele, et endale teed keeta...tead ju küll neid vanainimeste uneprobleeme, miski ei ravi neid paremini kui tassike kuuma jooki...kuidas oleks, kui liituksid minuga?“ Kira raputas pead. „Ma kardan, et kuigi teie ettepanek on väga meelitav, pean ma sellest keelduma. Ma tahtsin lihtsalt küsida, kas võiksin teie The Evening Times’i laenata. Ma tahtsin seda küll kioskist osta, kuid tiraaž oli paraku juba läbi müüdud ja...“ Naine noogutas lahkelt. „Aga muidugi.“ Ta kadus oma korteri sisemusse ning tuli mõne minuti pärast tagasi The Evening Timesi viimase väljaandega, mille ta lahkelt Kirale ulatas. „Ma jätan selle sinu kätte. Ma olen selle juba nii või teisiti läbi lugenud, nii et sul ei pruugi seda tagastada, kui sa ei soovi.“ Kira nookas peaga. „Aitäh.“
Võimalik, et ta oli sunnitud mõningaid ümberhindamisi tegema. Sugugi mitte kõik inimesed maailmas ei lähtunud oma isilikust kasust. Seda tegi vaid enamus.
Olles tagasi oma korterisse jõudnud, keeras Kira võtit kaks korda lukuaugus ning olles veendunud, et uks on korralikult suletud, läks ta oma tuppa, võttis voodil istet ning lõi ajalehe lahti.
Uudis, mida ta otsis, ei olnud esilehel. See oli kolmandal lehel ning seda nähes tundis Kira korraga meeletut soovi kisendada.

Vanglast vabanenud Larsson politsei kaitse all

Täna pärastlõunal Fox Forti vanglast vabanenud Mattias Larssoni, kes saavutas kümme aastat tagasi tuntuse kui Hollow Streeti häärberi mõrtsukas, korduvad avaldused politsei kaitse saamiseks otustati rahuldada. Esialgu pole veel selgunud, millistel alustel Larsson (43) kaitset taotleb, kuna nii vangla –kui ka politseiülem on otsustavalt kommentaaridest keeldunud. Ainsana on küsimusele pisut valgust heitnud Larssoni kongikaaslane Francis Romini (47), kelle sõnul on „Mattias Larsson viimased kümme aastat hirmu all elanud, peljates kättemaksu.“
Ka Larssonilt endalt ei õnnestunud kommentaari saada, kuna värskelt vanglast vabanenud mees keeldus ajakirjanikega suhtlemast ning varjas koguni fotograafide eest oma nägu...

Kira kuulis kõrvus omaenda vere kohinat ning ta hing jäi kinni. Paugupealt lõi tal silme eest mustaks ning veel enne, kui ta suutis end kontrollida, oli ta ajalehe ribadeks kiskunud ja seda koguni nii ägedalt, et ta vasak peopesa verd hakkas immitsema. Otsekui poolunes viibides kõndis ta kööki ning loputas oma peopesa kraani all, jälgides uimaselt, kuidas veresegune vesi nagu pööris valamust alla voolas.
Mattias Larsson oli olnud kavalam, kui Kira arvata oli osanud. Ta oli alati arvanud, et mees on ilma igasuguse mõistuseta rumal jõhkard, kuid ta oli eksinud. Hirm oli andnud Mattias Larssonile mõtlemisvõime. Ta teadis, et niipea, kui ta vanglast vabaneb, tullakse talle järele ning ta kavatses haarata kinni igast õlekõrrest, et seda vältida, isegi kui see tähendas pöördumist politsei poole, keda ta nii väga vihkas.
„Rahune maha ja kasuta oma kainet mõistust,“ lausus Sebiel, püüdes anda Kira lohutamiseks oma parima. „Me saame ta kätte isegi siis, kui teda kaitsevad kogu maailma relvajõud.“ Olles oma eelmisest vihapurskest vaevalt toibunud, tundis Kira, kuidas teda juba uus vihasööst tabab. Kui palju pidi ta Sebielile kordama, et kavatses tappa Mattias Larssoni ilma igasuguse kõrvalise abita? „Kui mitu korda pean ma sulle meelde tuletama, et teda ei pea kätte saama mitte meie, vaid MINA?“ päris ta tigedalt. Taibates, et ei leia Kiraga ühist keelt, pidas Sebiel paremaks vaikida. Viimase piirini viidud poiss ei olnud võimeline analüüsima ja kalkuleerima.

Õlad vihast värisemas, võttis Kira köögikapist välja sidemerulli ning mähkis oma peopesa sisse. Oleks olnud kahju voodilinu ära määrida, sest ta oli alles ülemöödunud päeval voodipesu vahetanud ning ei kavatsenud seda enne järgmist nädalavahetust uuesti teha. Vereplekid linal või tekikotil ei sobinud tema plaanidesse.
Kira kahetses et oli ajalehte lugenud. End õhtul üles ärritades oli ta endale ainult karuteene teinud. Ta teadis, et ei suuda suure tõenäosusega enam tunde magama jääda, ent vedas endale sellest hoolimata selga triibulise pidžaama ning puges teki alla voodi jahedasse embusesse. Kogu ta keha värises endiselt ning Kira ei suutnud kuidagi lõdvestuda. Šokk oli olnud liiga suur, liiga ootamatu. Mida rohkem komplikatsioone, seda ängistatumana ta end tundis.
Tund tunni järel keerles ta ühelt küljelt teisele, kuid ei suutnud sõba silmale saada. Tema rahutu südame tagumine kõlas nagu trummipõrin ning lõhestas öiset vaikust. Elektroonilise kella valgus ujutas üle terve toa ning ärritas Kira silmalauge. Kell näitas juba kõvasti pärast keskööd, kui ta viimaks voodist välja kargas ning rahutult toas edasi-tagasi hakkas kõndima. Ta tajus, et ka Sebiel oli rahutu.

„See tõbras on kaval,“ lausus Kira. „Ta ootab mind. Ta teab, et ma tahan tema elu. Kas võib olla nii naiivne ja tõepoolest uskuda, et politsei asjasse segamine takistab mind tema kõri läbi lõikamast?“ Ta masseeris õrnalt oma parema käe rannet. „Kümme aastat olen ma elanud soovis teda tappa. Miks ometi pean ma veel ootama? Ma tahan et ta sureks nüüd ja kohe!“ „Ma tean suurepäraselt, kui kannatamatuks pikk ootamine inimese teeb,“ kostis Sebiel Kiraga nõustudes, „kuid kui sa niigi juba kümme aastat oodanud oled, ei näe ma ühtegi põhjust, miks ei võiks sa veel paar päeva oodata. Larsson ootab kohest rünnakut. Kui seda esimese paari kuu jooksul ei tule, oletab ta kas, et sa oled tõepoolest surnud, nagu võimud väidavad, või et sa oled tema otsimisest loobunud. Ta saadab oma kaitsjad minema ning sinu tee temani on vaba. Ära lase tema käikudel tasakaalust välja viia. Mattias Larsson on sattunud malemängu, mida ta ei saa võita isegi siis, kui sinu kuninga tule alla saadab.“
Kira istus voodiservale ning püüdis oma normaalset hingamisrütmi taastada. „Kümme aastat olen ma...“ „Veel hiljuti arvestasid sa kahekümne aastase ootamisajaga ning leidsid, et sulle on oma plaanide ümberformeerimiseks liiga vähe aega jäänud,“ meenutas Sebiel talle. „Võta seda kui ajapikendust.“
Kira laskus selili voodile ning noogutas vastu tahtmist. „Sul on õigus,“ oli ta tunnistama sunnitud. „Ma peaksin suhtuma sellesse viivitusse kui ootamatult sülle kukkunud kingitusse.“

Ta puges tagasi teki alla ning püüdis uuesti uinuda, kuid uni ei tahtnud ka seekord tema juurde tulla. Veelgi enam, korraga tundis Kira seletamatut ärevust ning mööda ta selgroogu jooksid alla külmavärinad.
Õhk tema toas oli muutunud. Kira ei suutnud seda seletada, kuid äkki tundus talle, nagu oleksid toal silmad, mis teda luuravad. Nagu ei oleks ta tuba enam turvaline.
Vaistlikult tõusis ta istukile, peaaegu oletades, et toas viibib sissetungija, kuid seal polnud kedagi peale tema, Sebieli ja pimeduse.
„Ma tunnen, et keegi jälgib mind,“ ütles ta tõsisel toonil. Sebiel vastas talle oma tavapärasel erapooletul viisil. „Me oleme alati kellegi valvsa pilgu all. Jumal kõrgel taevas on piiritu võimuga ning valvab meie üle nii päeval kui ka ööl.“

*tunneb Kira vastu äkilist poolehoidu*
See Larssoni tüüp pidi ikka midagi väga jubedat tegema, et Kirat niimoodi endast välja ajada...tavaliselt suudab seda teha ainult Jackson ning ka ainult siis kui Kiral halvemad päevad on.
Millegipärast ei arva ma kohe üldse, et see kelle kohalolu Kira tunnetas oli jumal, kes tema üle vaatas
...Jackson võiks juba midagi meenutada, peale Hispaania kodusõja, kuid ega ka see väga palju kurja ei tee -vähemalt ei tohiks.

Tegelilikult ie saa ma üldse aru kuidas olen ma maha maganud selle suurpärase osa tuleku? Täielik mõistatus.
igastahes on sellest möödas juba piisavalt kaua aega, niiet ma paluksin uut!

Mattias Larsson tappis ära...khmmm...mõned Kira jaoks olulised inimesed *jääb vait ja loodab, et liiga palju vihjeid ei andnud*

See osa ja ka paar järgmist saavad olema Jacksoni-vabad, sest ma pean paljastama mõningaid pisiasju Kira ja Jonathani minevikust ja Jackson ei mahu esialgu kuidagi nende seltsi ära Vähem ta selle pärast siiski ei tegutse - ta uurib ja puurib edasi ja saab varsti targemaks Arra saab ka , kuigi tema meetodid tarkuse omandamisel jätavad endiselt pisut soovida

Aga nüüd piilur Jonathani juurde, sest jah, see ei ole mitte Jumal, kes öösel Kira üle valvab, vaid Jonathan oma varjatud kaameratega Ma luban, et ükskord maksab selline piilumine talle natuke kätte(aga mitte väga kõvasti, sest ta on ikkagi mu lemmiktegelane #1 )
**

26.2

Jonathan ärkas valju kolina peale ning avastas, et tema teetass on ümber läinud ning seda vaid paari sentimeetri kaugusel tema sülearvuti klaviatuurist. Paugupealt unest virgudes haaras ta taskust salvrätiku ning asus lauale tekkinud loiku kuivatama, püüdes päästa, mis päästa andis.
Päästeoperatsiooniga lõpule jõudnud, vilksas ta pilk kellale. See näitas pisut pärast kümmet.
Väsimusest ohates vajus Jonathan tagasi toolile ning heitis pilgu arvutiekraanile, millel oli lahti kümme erinevat aknakest, millest igaüks näitas pilti Kira Yukari korterist.

Sissemurdmine ei olnud Jonathanile erilist probleemi valmistanud, sest Kira korteril puudus igasugune valvesüsteem ning nagu sellest veel vähe oleks, hoidis ta varuvõtit ukse kõrval seisva lillepoti all, mis tähendas, et Wolan Shancuse imelisi muukimisoskusi ei läinudki vaja. Küll kulus mees marjaks ära varjatud kaamerate paigaldamisel. Jonathan ei teadnud täpselt, kui mitut seaduseparagrahvi ta tänase päeva jooksul rikkunud oli, kuid kahtlemata oli neid palju ja avastamise korral oleks teda võinud oodata kopsakas trahv, kui mitte paar päeva soolaputkas, sest politseinikke vaevalt et huvitas, et ta tegutses oma isa käsu kohaselt.
Kaamerate paigaldamise mõtte peale oli ta siiski täiesti ise tulnud ning niipea, kui Wolan Shancus need paika oli pannud – kokku oli Kira korteri sisustus täienenud koguni kolmekümne tillukese piilusilma võrra ning lisandunud olid ka mõned aktiivsed lutikad – , oli ta koju tormanud, et kaamerad arvuti kaudu aktiveerida ja seejärel Kira korterit jälgida. Seni oli ta olnud sunnitud pettuma, sest kuigi ta oli enne tukkuma jäämist vähemalt kolme tunni jagu ekraani põrnitsenud, ei olnud ta midagi huvitavat avastanud. Kirat ei olnud kodus ning tema korteris ei toimunud mitte kui midagi. Vahest ehk ainult kassi, kes vastu Lazarus Maximusele kuulunud keldriboksi ust kuses, võis pisut huvitavaks pidada, kuid ka see pisike juhtum ei suutnud Jonathani tähelepanu kuigi kauaks köita. Lõpuks oligi ta igavuse kätte ära vajunud ning oli nüüd sunnitud oma kanget kaela masseerima. Ta oli andnud endast parima, kuid ehk oli aeg õhtule minna ja end teki all kerra tõmmata.

Ta valmistus just arvutit välja lülitama, kui esimene aken ootamatult mingit elavnemist näitas. Nina peaaegu vastu ekraani surunud, nägi Jonathan, et ei olnud eksinud – Kira oli viimaks ometi koju saabunud ning seisis parajasti esikus ja võttis jakki seljast. Taas vajus Jonathan tagasi toolile ning suunas oma pilgu ekraanile. Ta silmad kippusid vägisi kinni vajuma, kuid ta kinnitas endale, et peab ärkvel püsima, kasvõi selleks, et mitte kõhuli oma arvuti otsa vajuda ja selle klaviatuuri täis ilastada.
Kira seisis esikus ja valmistus oma jakki nagisse riputama, kuid tundus siis ümber mõtlevat. Ta toppis jaki rutakalt selga tagasi ning väljus korterist, jättes ukse enda järel lukustamata. Jonathan peaaegu ropendas. Just nimelt peaaegu – ta lubas poolel roppusel välja lipsata ning hammustas seejärel huulde, meenutades endale, et Dwyerite perekonna pärija ei kasuta mingit matsikeelt. Hetkeks tõstis temas pead see vastik teeskleja Jonathan, kes leidis, et nii märkimisväärse ajalooga perekonna esindajal ei sobi obstsöönseid väljendeid kasutada ning oma väsimuse tõttu pidi Jonathan temaga nõustuma, ükskõik kui väga ta ka ropendada ei tahtnud. Kuhu peldikusse Kira õige keset ööd läinud oli? Olgu, kell oli kõigest kümme läbi ja ööst oli asi veel kaugel, aga samahästi oleks kell võinud olla ka kolm öösel - Jonathan oli liiga väsinud, et vahet teha.

Pool minutit hiljem seisis Kira Lazarus Maximuse keldriboksi ees, keeras selle oma võtmega lahti ning astus sisse, kummardudes boksi põrandal lebava ajalehtede hunniku juurde ning hakates lehti ühest hunnikust teise tõstma. Jonathan kortsutas kulmu. Milline kummaline tegevus öösel sooritamiseks. Esmalt arvas ta, et Kira otsib ajalehte, mida pliidi alla pista, et oma korterit soojaks kütta, kuid mõistis siis, et eksib. Kira otsis ajalehte, milles oli kirjas midagi väga konkreetset ning ta leidis otsitud lehe umbes kaks minutit hiljem. Jonathan nägi oma silmaga, kuidas ta ühe kergelt kollaseks tõmbunud lehtedega ajalehe võidukalt naeratades oma pihku haaras ja keldrist lahkus. Olles tagasi korteris, võttis ta jaki lõplikult seljast ning suundus seejärel oma tillukesse magamistuppa, süütas tule, viskas voodile kõhuli ning hakkas ajalehte lappama.
Wolan Shancuse kaamerad olid head, kuid neil oli üks pisike miinus: need olid äärmiselt primitiivsed ning kuigi Jonathan sai neid oma arvuti abil juhtida ning sisse ja välja lülitada, ei olnud tal võimalik nendega pilti suurendada. Ükskõik kui väga ta ka teada ei tahtnud, mis oli see, mis selle ajalehe juures Kirat nii väga huvitas, ei olnud tal ühegi imenipiga võimalust pilti suurendada.
Kira laskis oma pilgul kiiresti ühest leheküljest üle käia ning olles veendunud, et see ei paku informatsiooni, mida ta otsib, liikus ta aega raiskamata järgmise juurde. Soovitud nupp jäi talle silma alles pärast seda, kui ta juba rohkem kui kolmveerand ajalehte läbi oli sirvinud ning ta pilk kinnitus ainiti lehel seisvatele ridadele. Järgmisel hetkel ta ohkas ning lutikad registreerisid tema vaiksed sõnad.

„Ma teadsin, et olen seda nime varem näinud või kuulnud.“

Ta pani lehe kõrvale, tõusis ja suundus vannituppa. Elementaarsest viisakusest oli Jonathan palunud Wolanil vannituppa kaamerat mitte panna. Kuigi ta tundis huvi – või õieti oli sunnitud huvi tundma – selle vastu, millega Kira oma isiklikus keskkonnas tegeles, ei olnud ta päris kindel, et tahab teada, millega ta vannitoas tegeleb ning ega duši all käivate või potil istuvate inimeste piilumine olnud ka kes teab kui põnev tegevus, eriti juhul, kui sa ei olnud hingelt pervert.
Oma oimukohti masseerides lubas Jonathan endal üürikesteks hetkedeks analüüsimist alustada.
Kira hiline saabumine oli suure tõenäosusega seletatav tema tööga. Kuigi Jonathanil ei olnud aimugi, mis ametit ta pidada võiks, oli talle päeval kõrva taha jäänud, et Kira käib kindlasti tööl. Mis tööga aga tegu oligi? Kindlasti ei saanud tegemist olla Lõunaristi misjonikeskusega, sest sealt oli Kira, nagu Jonathan väga hästi teadis, kõigest mõni päev varem vallandatud. Loomulikult tema isa pealekaebamise tulemusena. Ta ei suutnud kuidagi otsustada, kui tobedaks ta seda pidama peaks ja kellele omistada sealjuures suurima idioodi roll – kas tema armsale isale või hoopis mehele, kes tema käsku oli täitnud. Maailmas, milles Jonathan elas, oli tema isa sõna seaduseks. Lance Dwyer ei olnud küll Jumal, kuid ta oleks võinud vabalt istuda aujärjel tema paremal käel, kui mitte Jeesus seda kohta juba hõivanud ei oleks.

Lance oli võimukas, kuid ta ei olnud strateeg ning ei mõistnud, et korraldades Kirale hundipassi andmise, kaotab ta mängus kõvasti punkte. Arvestades seda, kui väga kirikutegelased ja muud usutüübid tema ees lömitada armastasid ja kui rõõmsalt nad tema taldu lakkusid, poleks olnud mingi kunst hoolitseda selle eest, et Kira tööandja tema kohta ette kannab. Jonathani asemel. Raport nädalas, miks mitte ka kaks, ning Jonathanil ei oleks pruukinud oma käsi määridagi.
Kuid nagu juba öeldud, ei olnud Lance strateeg ning tema kõige kiiremad tegutsemisviisid olid ühteaegu ka kõige lihtsakoelisemad.
Jonathani mõttelõng katkes, kui Kira duši alt naases ning käigu pealt oma märgi juukseid kammides oma tuppa suundus. Ta oli need hobusesabast lahti teinud ning need voogasid üle ta õlgade nagu punane siid, ulatudes talle koguni poolde selga. Paljud tüdrukud oleksid selliste juuste üle kadedad olnud ja polnud ka imestada – arvestades seda, kui palju tüdrukud oma juukseid lokitasid, föönitasid ja värvisid, tuli seda, et nende juuksed nägid välja sama terved nagu Kiral, harva ette.
Jonathan köhatas ja leidis, et vahest ei maksaks seda oma raportisse kirjutada. Terved juuksed, kah asi. Ka Jonathanil olid terved juuksed.

Kira oli jäänud seisma esikus rippuva peegli juures, millesse vaadates ta oma juuksed hoolikalt ära kammis ning seejärel kadus ta Jonathani suureks pettumuseks veelkord korterist. Ka seekord oli tal naastes kaasas ajaleht, milles Jonathan tundis enda üllatuseks logo järgi ära The Evening Times’i, ajalehe, mida ta juba viis aastat lugenud ei olnud, kuid mis igal hommikul tema kodus elutoalaual oli seisnud ja millest tema isa maailmasündmuste kohta informatsiooni armastas ammutada. Jonathan oletas, et Kira oli käinud mõnelt naabrilt viimast lehte laenamas ning jälgis huviga, kui Kira ajalehe voodile laiali laotas.
Poisi reaktsioon mõjus tema jaoks šokeerivalt. Kõigest üürikese hetke jooksul tõmbus Kira nägu pilve ning tema näol võttis võimust nii tugev raev, et Jonathan tahes-tahtmata end vastu tooli seljatuge suruks. Kira emotsioonid olid nii tugevad, et need tundusid vägisi tungivat teisele poole arvutiekraani; tundus, nagu mähiksid need Jonathani endasse. Ta nägi, kuidas poisi käed värisevad ning järgmisel hetkel rebis ta ajalehe nii jõuliselt ribadeks, et tõmbas oma vasaku peopesa verele. Ta tormas kööki, keeras kraani lahti ning hakkas oma kätt loputama ja Jonathan oli sunnitud jälgima, kuidas kraanikausi servad helepunaste pritsmetega kattusid.

Mis ja miks ajalehest loetu Kirat nii väga ärritas? Jonathanil pruukis vaid alumisele korrusele minna ja elutoalaualt The Evening Times krabada, et see välja uurida, ent see oleks tähendanud ekraani eest lahkumist ning ootamatult hoidis miski Jonathani paigal, nagu oleks ta tooli külge naelutatud.
Kira oli äsja iseendaga kõnelusse laskunud.

„Rahune maha ja kasuta oma kainet mõistust,“ ütles ta ootamatult jäisel häälel. „Me saame ta kätte isegi siis, kui teda kaitsevad kogu maailma relvajõud.“ Järgmisel hetkel raputas ta pead, justkui muudaks selle mõtte naeruväärsus ta nukraks. „Kui mitu korda pean ma sulle meelde tuletama, et teda ei pea kätte saama mitte meie, vaid MINA?“
Jonathani valvsa pilgu all mähkis Kira oma peopesa sidemesse ning läks oma tuppa, kus asus riideid vahetama ning kui ta endal teksapüksid jalast kooris, märkas Jonathan tema jalal olevat põletusarmi, mis kõneles suure tõenäosusega lapsepõlves saadud traumast. Pagan, kuidas see vastik teeskleja Jonathan sel hetkel soovis, et isa Marcus oleks suutnud talle Jackson Robertsi tervisekaardi asemel Kira Yukari oma hankida. Arm, mida Jonathan nägi, muutis Kira tema silmis tubli tüki huvitavamaks kui varem ja seda mitte üleloomulikus, vaid hoopis inimlikus mõttes.
Oli tore teada, et peale arvutiekraani oli veel midagi, mis neid ühendas.

Otsustades, et veel üks piilumine ja ta läheb üle piiri, väljus Jonathan oma toast ning suundus kaks korrust allpool asuvasse elutuppa, mille laual lebas, just nagu ta arvanud oli, The Evening Times. Jonathan haaras lehe kaenlasse ning võttis selle oma tuppa kaasa ja viskas lohakalt oma rohelise päevatekiga voodile. Paari minuti jooksul, mis ta ekraanist eemal oli olnud, oli Kira teki alla pugenud ning tundus, et ta magab. Ootamatult kallale tulnud haigutust, mis meenutas Jonathanile, kui väsinud ta õieti on, alla surudes lõi Jonathan ajalehe lahti ning viskas pilgu peale igale viimsele kui pealkirjale, mis ajalehes leidus. Valitsus kavatses makse tõsta. Igav. Bussiavarii kesklinnas sulges kaheks tunniks liikluse. Pooligav. Vanglast vabanenud Larsson politsei kaitse all. Igav. Adam Lambert läks poiss-sõbrast lahku. Kahtlane, kuid sellest hoolimata igav. Jonathan vaatas läbi terve ajalehe ning suutmata leida midagi, mis Kirat hüsteeria äärele oleks võinud ajada, oli ta sunnitud oma päevatöö läbikukkunuks kuulutama ning minema endale külmkapist lohutust otsima. Keegi, arvatavasti teenjanna Magda, oli jätnud pannud sügavkülma kaheliitrise jäätisetopsi. Jonathan lubas külmal maiustusel paar minutit sulada, kühveldas siis terve topsi sisu endale sisse, käis vetsus, oksendas, tegi end korda ning läks magama, lootes, et järgmisel päeval näkkab tal rohkem.

27.1

Come on, you can look at me
I don't need to fit in
Stand up if you give a damn
It's the livin' season
You and what your looking for, have you got a reason
You can if you wanna see, a touch amout of human

„Ma keeldun,“ ütles Kira ja raputas pead. „Ma ei tule teiega.“ „Aga Kira!“ protesteeris Peter pahaselt. „Ma ei küsinud, kas sa tahad tulla või mitte. Ma ütlesin lihtsalt, et sa tuled ja kõik. Jonathan on meie uus sõber ja on ainult kohane, et kui me temaga klubisse lähme, tuled ka sina kaasa. Ära üritagi silmi pööritada,“ märkis ta, kui Kira kulmu kortsutas. „Sul ei ole mingit võimalust sellest kõrvale hiilida.“ Kira oigas vaikselt ning asetas oma pea lauale. „Kui mitu korda pean ma ütlema, et ma ei...“ Ta ei jõudnud oma lauset lõpetada, sest hetk hiljem maandus tema kõrval hunt, kellest kõik rääkisid ning naeratas talle. „Tere hommikust,“ lausus Jonathan teeseldud lõbususega. „Millest te räägite, kui küsida tohib?“ „Võimalustest, kuidas mind surnuks piinata,“ vastas Kira mornilt, „ja võimalik, et ka sind. Mida sa täna õhtul teha plaanid?“

Jonathan vaatas talle kahtlustavalt otsa. „Kas sellel on mingit tähtsust?“ küsis ta ettevaatlikult, püüdes mõistatada, kas Kira küsimusel on mingi tagamõte. „Mina, Byron ja Kazuhiro-san otsustasime, et sa pead täna meiega klubisse tulema,“ teatas Peter. „Kuidas see kõlab?“ „Ma ei tea.“ Jonathan kehitas õlgu.“Ma ei ole nii ammu...“ „Siis ongi vaja sind veidi loputada!“ teatas Kazuhiro-san, kes Jonathani kannul klassi oli astunud. „Igaüks meist vajab vahel väheke tuulutamist ning mis oleks selleks parem võimalus, kui hea muusikaga klubi, mis on täis ilusaid tüdrukuid?“ „Ma kuulsin, et Kane Lighti tüdruk töötab selles klubis ettekandjana,“ sõnas Peter mõtlikult. „Margaret või mis ta nimi nüüd oligi...“ Tema sõnu kuuldes tõusis Kira laua tagant püsti. „Oled sa selles kindel?“ päris ta. Peter tegi suured silmad. „Kas ei peaks?“ Ta muigas. „Las ma arvan. Sa tahad temaga kokku leppida, kes Kane’i endale...“ Kira turtsatas. „Sa oled sama võluvalt irooniline nagu alati, Peter. Ei, ma ei taha temaga midagi kokku leppida. Mul oleks talle vaid mõned küsimused.“ Pahameel, mida ta klubisse meelitamise pärast tundis, kadus hetkega. Tõepoolest, tegemist tundus olevat hiilgava võimalusega mõnele küsimusele valgust heita.

Kira teadis, et Kane Light tahtis temast midagi. Tehes näo, et on Kirast sisse võetud, oli poiss leidnud endale suurepärase kattevarju, mille all oma plaane haududa ja polnud vahet, kas need olid head või kurjad – need ei meeldinud Kirale. Ta tundis, et on endale märkamatult, jalas valged tennised, porilompi astunud ning ei suuda leida ainsatki kuiva kohta. Kane Light võis, kuid ei pruukinud talle mingil moel ohtlikuks osutuda ning ta ei kavatsenud jääda ootama, millal on aeg seda teada saada. Iga asi omal ajal, nagu vana rahvatarkus ütles, ning Kira leidis, et on jõudnud kätte aeg veidi Kane Lighti tüdruksõpra pinnida. See, et Kane Light paindumatu – või siis paindumatu puupea – oli, ei tähendanud veel automaatselt, et ka Margaret, Magrat või misiganes ta nimi ka ei olnud, seda oleks. Küll Kira juba teadis, kuidas veenda inimesi oma nokka lahti tegema.

Ta püüdis endas tärganud uut indu varjata ning teeskles haigutust. „Oletame, et ma otsustan teiega kaasa tulla. Mis kasu ma sellest saan?“ Peter muigas. „Aga miks sa sellest mingit kasu pead saama?“ Ta patsutas Kirat seltsimehelikult õlale. „Ole nüüd mees ja ütle lihtsalt „jah.“ Ma tean, et see sõna on sinu sõnavaras olemas!“ Kira turtsatas. „Usu või ei, Peter, aga ma ütlen „jah“ palju tihemini, kui sa arvad.“ Kazuhiro-san itsitas. „Kas see on nali?“ Kira oli sunnitud ohkama. „Ei,“ lausus ta ning tema suureks pahameeleks hakkas itsitama ka Jonathan. „Tõesta seda,“ lausus ta, „ja võta Peteri pakkumine vastu.“ Ta vaatas Kirale ootamatult paluvalt otsa, kummardus talle lähemale ja sosistas talle kõrva: „Mõtle ometi vaese väikese minu peale. Kui sa minuga kaasa ei tule, jätad sa mu selle totakalt rõõmsa kamba meelevalda ja kes teab, milliseid jubedaid meetodeid nad minu lõbustamiseks välja nuputavad. Palun?“ „Ja mida sa teeksid, kui ma „ei“ ütleksin?“ päris Kira kiuslikult. Jonathan prunditas huuli – see ei olnud küll just kõige mehelikum liigutus, ent väljendas suurepäraselt tema meeleolu. „Viskaksin ennast kõhuli põrandale ja röögiksin nagu titt, kuni sa nõusse jääd.“ Kira ohkas. „Jumal kaitsku mind selle eest. Mulle ei meeldi, kui keegi põrandal aeleb, eriti kui ta juba ammu mähkmete kandmise east väljas on. Hea küll, ma olen nõus teiega kaasa tulema.“ Ta kinkis Peterile ühe kurja pilgu. „Aga ainult seekord!“

Peter naeratas kõige totakamat päevalillenaeratust, mille ta välja suutis manada. „Muidugi, muidugi. Ainult seekord, ja muidugi ka järgmine kord ja kord pärast järgmisele korrale järgnevat korda...“ Jonathan naeratas ebalevalt. „Kuhu klubisse me lähme?“ päris ta. „Ma olen kuulnud, et Überblingen...“ „...on pubekatele,“ lõpetas Kazuhiro-san Jonathani lause ja tegi seda ilmselt pisut teistmoodi, kui viimane plaaninud oli. „Kuna me kõik oleme juba sõimerühmast välja kasvanud, on ainult kohane, et me lähme linna kõige põrgulikumasse klubisse.“ Ta naeratas ja Peter naeratas temaga koos. „Klubisse nimega Purgatory,“ lausus ta kuratlikult.
Kira köhatas, tehes seda mitte just eriti entusiastlikult. „Purgatory,“ märkis ta kuivalt. „Armas. Just seda mul vaja ongi, ühte korralikku puhastustuld.“ Ta lisas veel midagi, kuid mida, seda Jonathan ei kuulnud, sest just sel hetkel olid klassi astunud kaks tüdrukut, kes vestlesid erakordselt elavalt hommikul ühest lähedalasuvast pargist leitud peata laibast ning Kira sõnad läksid selle huvitava jutu valguses Jonathani jaoks kaduma. Peata laip detsembrikuus? Tavaliselt uitasid peata ratsanikud ringi oktoobris.
„Ma ütlen igaks juhuks kohe ära, et ma ei tohi juua,“ lausus Jonathan enne, kui see tal ununeda jõudis. Kira vaatas teda pisut kahtlustavalt. „Kas sa oled karsklane?“ Tema küsimust oleks võinud peaegu teravaks pidada, ent Jonathan tajus Kira siirast huvi ning raputas pead, vaevumata mingit veenvat valet välja mõtlema. „Isiklikud põhjused,“ ütles ta napilt ja jumal tänatud, Kira ja tema kaaslased leppisid selle vastusega.

Hetkeks vilksatasid Jonathani ees surnute käed, mis tema poole sirutusid ja nende õõvastavad elutud näod ning ta lootis, et ei pea sellist vaatepilti enam kunagi nägema
Või siis vähemalt mitte sellel õhtul.