KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]

Kaks osa järjest!
Aitäh!

ai-ai-ai, Jonathan-Jonathan-Jonathan.
...Kuigi temas oli väga kena Kira vanituppa kaameraid mitte üles panna, muidu oleksime me siia juttu veel ühe Arra saanud -mitte, et ma praegu sellele vihjaksin, et Arrale meeldiks Kirat vaadata kui too vannitoas oma toimetusi teeb.
Ja Jonathan peaks oma söömishäiretega ikka tööd tegema. Ma loodan, et Kira hakkab talle selles suhtes mõju avaldama.
Kas ma sain õigesti aru, et Jonathanil on ka arm?
Oleks nüüd Arral ka mingi imelik jälg keha peal ning neil olekski kohe ettekääne olemas, et klubi luua!
Rääkides Arrast. Mille pärast arvan ma, et suur osa tema teadmistest tuleb selles sama naise kaudu, kellele ta nii agaralt eelmine kord komplimente tegi
Aettias Larsson on kuuldust järgi üks väga-väga paha inimene Parem on tast kiiresti ja põhjalikult lahti saada.
Jacksonist tahaks ikka kuulda, kuigi võibolla ongi väike vahe parem, et natuke rahunedaja leppida -jälle- tema selge rumalusega.

Mis see laul/luuletus selle-ja teiste-osa(de) alguses oli.

Uut!

See laul on Tokio Hotel - Hey You Ma olen seda alates märtsist, kui ma Soomes kontserdil käisin, umbes miljon korda kuulanud ja kõikide oma sõprade kõrvu sellega lakkamatult piinanud

Jah, Jonathanil on ka arm ja varsti tuleb ka välja, kus ja milline. Hmmm...kui ma nüüd hoolega järele mõtlen, siis oleks selle klubi loomine vägagi võimalik, sest ka Arral on tegelikult arm See asub ta huule juures, aga on õnneks väike *püüab mõistatada, kuidas juhtus nii, et kõik peategelased endale armi said* Kui see oleks suurem, siis vaevalt et tal informatsiooni ammutamine nii hästi sujuks

Dietrichit te suure tõenäosusega peale seda ning järgmist osa rohkem ei näe. Mul oli teda vaja ainult käki keeramiseks

Aga mis seal ikka, uus osa tuleb siit! *jookseb ajaloo eksamiks õppima*
**

28.1


“Jonathan!“ hõikas Peter ning viipas rõõmsalt Jonathanile, kes klubi ette kogunenud noorte vahelt läbi trügis ning tema, Byroni ja Kazuhiro-sani poole sammus. „Lõpuks ometi!“ Jonathan naeratas vabandavalt. „Kas ma jäin hiljaks?“ Peter raputas pead. „Ainult kolm minutit, aga see on tühine.“ Jonathan vaatas otsiva pilguga enda ümber ringi ja taipas, et keegi oli puudu. „Kus Kira on?“ päris ta kahtlustavalt ning lootis siiralt, et viimane ei ole oma plaane muutnud ning otsustanud mitte klubisse kohale ilmuda. Arvestades sellega, et tal avaneb võimalus poissi terve õhtu jooksul jälgida, oli ta lükanud tagasi isa Marcuse ettepaneku õhtul Millenniumi Madude välkkoosolek korraldada ning Kira käitumine, mida Jonathan kontrollida ei saanud, ei mahtunud sugugi tema tihedasse graafikusse.
Jonathani õnneks nookas Peter peaga. „Sealt ta tulebki.“

Kira sammus ühe tundmatu noormehega vesteldes nende poole ning olles neile piisavalt lähedale jõudnud, asus ta neid tervitama. „Tere,“ ütles ta ilma igasuguse lõbususeta ning osutas enda kõrval seisva brüneti poisi poole. „Ma loodan, et te ei pahanda, et ma Dietrichi meiega kaasa kutsusin.“ „Terekest kah,“ vastas Dietrich muretult ning tema olek jättis Jonathanile mulje, et see, kas tema kohaloleku peale pahandatakse või mitte, on viimane asi, mis teda segab. „Mis mässate?“ Peter kirtsutas nina ning tundus, et ta ei kavatsegi Dietrichile seletada, mida ta õieti mässab. „Dietrich Unterbaum?“ päris ta. „Dieter Unterbaumi, HappyCar’i omaniku poeg?“ Dietrich noogutas. „Just nimelt.“ „Kas see tähendab, et sinu isa on Kira uus ülemus?“ päris Byron rahulikult, tegemata välja sellest, et Peter Dietrichit mitte just eriti viisakalt põrnitses – kurat teab, miks viimane talle ei meeldinud. Vastuseks tema küsimusele Dietrich noogutas. „Just nii. Kira on ametlikult mu papsi libu.“ Kira turtsatas. „Sa oleksid võinud seda ka vähem pornograafiliselt öelda, Dietrich.“ Dietrich irvitas. „Aga siis poleks ma ju saanud sind ärritada, või kuidas?“ Ta puhkes naerma. „Kas lähme sisse või külmetame veel õues?“ Ta viipas klubi ukse ja selle taga oleva järjekorra suunas ning osutas seejärel ukse ees seisva turvamehe poole. „Tema pärast ärge muretsege. Ma tunnen teda ja ta laseb meid vabalt sisse.“ Ta marssis mehe juurde, vahetas temaga paar sõna ning saabus seejärel poiste juurde tagasi, naeratades kavalalt. „Mis ma ütlesin?“ päris ta muheledes. „Tulge nüüd.“ Peteri kulm oli endiselt kortsus, kui tema ja teised Dietrichile järgnesid ning klubi garderoobi suundusid, et oma riided ära anda.
Jonathan püüdis tema mornile näole mitte tähelepanu pöörata ning lasi mõtteis kiiresti peast läbi kõik, mida ta põgusalt Unterbaumide kohta välja oli uurinud, kui teada sai, et Kira HappyCar’i autoremonditöökojas töötab.
Dieter Unterbaum ning tema vend Horst olid pannud töökoja püsti seitse aastat tagasi ning kuigi nende töökoda oli väike, peeti seda äärmiselt usaldusväärseks ning ka Unterbaumid tundusid olevat igati seadusekuulekad kodanikud. Kui Horst Unterbaumi parkimistrahvid välja arvata, oli kõikidel Unterbaumidel kuriteoregistris puhas leht; ei midagi sellist, mis Millenniumi Madusid huvitada oleks võinud. Ei midagi peale pisiasja, et nende juures töötas keegi, keda oli alust pidada kurjuse kehastuseks. Et nende juures töötas Kira.

Kazuhiro-san köhatas ja osutas kotile, mis üle Jonathani õla rippus. „Kas sa võtsid enda arvuti kaasa?“ Jonathan noogutas. „See on mu NetBook. Ma tean, et oleksin pidanud selle koju jätma, kuid mul on tihti vaja kiiresti informatsiooni hankida ning ma kaldun arvama, et klubis selleks eriti palju alternatiivseid võimalusi ei ole.“ Ta võttis oma talveriided seljast ära, ulatas need garderoobitibile, kes need nagisse riputas ja talle numbri ulatas, ning pöördus seejärel Kira poole. „Kui kaua sa juba...“
Ta oli plaaninud küsida, kaua Kira juba Dietrichit tunneb, kuid Kira välimus lõi ta hetkeks kergelt sõnaahtraks. Ta oli pooleldi oodanud, et poiss kannab ka klubis oma igavavõitu koolivormi, kuid tema suureks üllatuseks oli Kira pannud jalga kitsad mustad teksad ning tumerohelise pikkade varrukatega pluusi, mille toon sobis ideaalselt tema roheliste silmadega ning mis tihedalt tema keha vastu liibus. Jonathan teadis, et jõllitab ja seda veel väga ebaviisakalt, kuid mis seal ikka. Ta polnud ainus - ka paar tüdrukut, kes end garderoobis mukkisid, uurisid Kirat huvitatud pilgul.
Taibates, et Jonathan teda põrnitseb, Kira köhatas. „Palun ära naerma mu üle,“ lausus ta. „Ma tean, et mu riidevalik on äärmiselt ebaõnnestunud, kuid see pole minu süü. Ma olen varem ainult ühe korra klubis käinud ja seda koolivormis ning ma sain selle eest poiste käest peapesu, millega ma enam kokku puutuda ei taha.“ Ta tasandas pisut häält, et Peter, Byron ja Kazuhiro-san teda ei kuuleks. „Ma olin sunnitud tänaseks õhtuks Dietrichi riideid laenama, aga need on mulle pisut kitsad, nii et ma palun oma nõmeda väljanägemise eest vabandust.“ Jonathan lõi käega. „Ära selle pärast muretse,“ vastas ta, otsustades, et parem on Kirale mitte mainida, kui hea ta tema arvates välja näeb. „Ka mina pole just suurem asi.“ Jonathan oli loobunud metsikusse klubiatmosfääri sobivate riiete otsimisest ning pannud endale selga hariliku valge lühikeste varrukatega triiksärgi ning valged teksapüksid, meenutades pigem igavlevat loodusuurijat kui noormeest, kes oma nädalavahetust võimalikult lõbusalt soovib veeta.
„Minu arvates näed sa, Kira, täiega kobe välja,“ märkis Dietrich naljatades ning teenis sellega ära Kira vihase pilgu. „Kui sa tüdruk oleksid, siis võiks juhtuda, et sa täna õhtul koju ei jõua...“ „Tänan, Dietrich,“ vastas Kira ükskõikselt. „Ma jätan selle ettepaneku meelde.“

Peter, Byron ja Kazuhiro-san kadusid garderoobist hämarasse saali ning Kira tuiskas neile järele veel enne, kui Jonathan reageeridagi jõudis. Ta järgnes poistele ja tahtis just sammuda nurgadiivani poole, millel nad istet võtsid, kui ootamatu telefonikõne teda segas. Muusika klubis oli nii vali, et ta tajus vaid vibraalarmi, kui telefon tema taskus helisema hakkas ning kõige parema meelega oleks ta kõnet ignoreerinud, kuid tema sisetunne ütles talle, et parem oleks siiski vastu võtta. Kazuhiro-san hüüdis ta nime ning Byron viipas talle, näides olevat pisut kannatamatu. Jonathan koukis telefoni taskust välja, osutas sellele ning kiirustas vabandavalt naeratades meeste tualettruumi poole.
Tema suureks õnneks oli tualettruum täiesti tühi ning kui ta nupule vajutas, julges ta üürikeseks hetkeks tunda rõõmu sellest, et keegi teda ei kuule.
„Kuuldavus,“ lausus ta. Hääl teisel pool toru kriipis vastikust tema kõrvu. „Meremadu soovib Kuningkobrale raporteerida,“ lausus mees, kelle nimi oli Jonathani mäletamist mööda Alexander Gray. „Ootan kinnitust.“ „Kinnitus antud,“ lausus Jonathan, minnes kiiresti üle toonile, mida kasutas see vastik teeskleja Jonathan, keda ta ei sallinud. „Ootan raportit.“
Koodnimede süsteem oli Milleniumi Madude seas kasutusel olnud juba ammu enne Jonathani sündi, ent sellest hoolimata tekitas see Jonathanis tunde, nagu oleks ta sattunud mõnda erakordselt halba spioonifilmi. Vähe sellest, et oma isa mantlipärijana oli Jonathan saanud enda kanda nimetuse Varjude Lord, oli ta ühtlasi ja eelkõige kaudse, mitte näost-näkku suhtlemise juures omandanud ka Kuningkobra nimetuse. Igal vennaskonna liikmel oli oma koodnimi ning alati, kui nad ei viibinud sajaprotsendiliselt ohutus koosolekuruumis, mis asus vennaskonna peakorteris, pöördusid nad turvalisuse tagamise nimel üksteise poole koodnimedega.

Seistes ebameeldivalt lehkavas tualettruumis ning kuuldes, kuidas teda Kuningkobraks nimetatakse, oleks Jonathan peaaegu naerma puhkenud, kuid hoidis end tagasi. Ta oli see vastik teeskleja Jonathan ning naermine ei kuulunud tema relvaarsenali. „Ma ootan,“ lausus ta mürgiselt, lootes, et Alexander Gray teda läbi ei näe ning ei taipa, et tegelikult ei oota ta midagi ja et tal on kõigest kopp ees.
„Asi puudutab osaliselt mumifitseerunud jäänuseid, mis täna hommikul Wellmani pargist leiti,“ sõnas Alexander Gray, koodnimega Meremadu, tõsiselt. „Ma oletan, et te olete selle juhtumiga kursis.“ „Loomulikult,“ lausus Jonathan, kuigi olukord polnud sugugi päris selline, nagu ta Alexander Gray’l ette lubas kujutada. Ta oli tõepoolest kuulnud, et Wellmani pargist leiti midagi jubedat, kuid versioonis, mis tema kõrvu oli jõudnud, mainiti mumifitseerunud jäänuste asemel hoopis peata laipa ning see tundus palju põnevam.
Ta oleks tõepoolest palju meelsamini peata laiba juurde jäänud. Mumifitseerunud jäänused olid igavad. Need seostusid Jonathanile kuivetunud ja rõvedalt ilastavate muumiatega viletsates madalaeelarvelistes õudusfilmides, mida tema sõbrad Aleksei, Dima, Saša ja Kristjan reedeti telekast vaadanud olid ning kuigi mälestused oma sõpradest panid ta kergesti naeratama, ei teinud mälestused muumiatest seda teps mitte. Jonathan JÄLESTAS muumiaid.

Alexander Gray vaikis toru otsas pisut kauem kui vaja ning Jonathan köhatas demonstratiivselt. „Minu mäletamist mööda pidid sa mulle raporteerima, Meremadu,“ lausus ta teravalt, „mitte laskma mul kuulda, kuidas sa torusse hingeldad. Sa olid just alustamas juttu mumifitseerunud jäänuste kohta, mis täna hommikul Wellmani pargist leiti ja ma tahan seda kuulda.“ Vale, ta ei tahtnud, kuid kõige parem oli kaasa mängida ning see vastik teeskleja Jonathan sai sellega alati suurepäraselt hakkama.
„Üks hetk, sir,“ lausus Alexander Gray. „Ma arvan, et Vaskuss on võimeline teile täpsemat ülevaadet andma.“ Oli kuulda, kuidas telefonitoru kellelegi teisele ulatatakse ning järgmisel hetkel haugatas torusse üks karune hääl. „Noh, poiss, aja oma kõrvad kikki!“
Jonathan ei suutnud turtsatust alla suruda. Vaskuss polnud keegi muu kui Tommy Morag, kes vennaskonna liikmetest talle kõige vähem meele järele oli. Tommy Morag jõi nagu madrus ning solvas Jonathani peaaegu iga kord, kui nad kohtusid. Alates sellest hetkest, kui Jonathan oma isa asemel Varjude Lordi positsiooni üle võttis, oli mees küll pisut tagasi tõmmanud, kuid sellest hoolimata ei teinud ta katsetki varjata, kui vähe ta poissi austas. Õnneks tundis Jonathan tema vastu täpselt sama põletavaid tundeid.

„Ma arvan, et enne, kui ma sul kõneleda luban, peaksin ma sulle mõned asjad selgeks tegema,“ ütles ta hapult. „Kui sa minu poole pöördud, ei nimeta sa mind „poisiks,“ vaid kasutad koodnimetust „Kuningkobra,“ nagu eetikakoodeks ette näeb. Reeglid kehtivad kõigile, ka sinule.“ Ta kujutas suurepäraselt ette, kuidas Tommy Moragi silmad vihast paisuvad. Mehele ei meeldinud sugugi, et peab laskma teismelisel ennast kamandada, kuid Jonathani käskiva tooni mõjul oli ta sunnitud alla vanduma. „Sir,“ pomises ta kurjalt, hääldades sõna nii, et see kõlas nagu „sheer.“ „Mina ja Meremadu teostasime koos mõrvarühma kohtuarstidega paar tundi tagasi jäänuste analüüsi ning otsustasime, et peame teile tulemustest võimalikult kiiresti teada andma.“ Jonathan otsustas näidata oma karmimat poolt. „Ja ma oletan, et te ei saanud seda kohe kuidagi teha niipea, kui analüüsiga ühele poole saite?“ Tommy Morag turtsatas. „Me oleksime seda viivitamatult teinud, kuid olime kohustatud enne oma kaaslasi raporti koostamisel abistama. Küllap on see sir’i jaoks mõistetamatu, kuid kohtuarsti töö ei ole naljaasi.“
Kui Jonathan Tommy Moragit esmakordselt kohanud oli, oli ta meest töötuks alkohoolikuks pidanud. Avastus, et mees on hästitasustatud kohtuarst, oli tulnud tema jaoks suure üllatusena. Juba kolm aastat oli Alexander Gray, samuti meditsiinilise haridusega, olnud tema assistent ning kuna mees nägi välja piisavalt habras, et verd nähes minestada, oletas Jonathan, et ta ei tööta lahkamisruumis, vaid hoopis laboris.
Ta neelas tekkinud küsimused alla ning püüdis keskenduda kõige olulisemale. Hommikul oli keegi leidnud pargist midagi...kahtlast ning Tommy Morag ja tema meeskond olid seda uurinud. Selles polnud midagi imestamisväärset, sest mees tegeles pea iga nädal mõne uue juhtumiga, kuid kummalisel kombel oli ta otsustanud Jonathanile sellest juhtumist ette kanda. Polnud parata, et poisi süda halba aimas. Ta oletas üsna täpselt, et peagi hakkab mees jahuma maavälistes dimensioonides elavatest olenditest ja muust toredast. Ta ei eksinudki kuigi palju.

„Politsei jaoks ei leidnud me just eriti palju, kuid vennaskonna jaoks enam kui küllalt,“ lausus Tommy Morag. „Me tuvastasime jäänuste põhjal, et tegemist on noore naisega ning et ta oli õgariku võõrustajakeha.“
Jonathan köhatas. „Kuidas palun?“ Tommy Morag irvitas õelalt. „Kas hea sir on ehk unustanud, kes õgarikud on?“ Hea sir – ta kohe armastas Jonathani kallal nokkida. „Loomulikult mitte,“ vastas ta, „ning ma oleksin äärmiselt rahul, kui sa loobuksid nii rumalate vihjete tegemisest.“

Raske mustade kaantega raamat tabas Jonathani näkku ning ta oigas valust, kui tundis, kuidas veri talle suhu voolab. Järgmisel hetkel lükati ta pikali põrandale ning tema isa piits tungis sügavale ta ihusse. „Isa, lõpeta!“ karjatas Jonathan, kuid mees ei kavatsenudki loobuda. Ta naeris ning kinkis oma abitule pojale ühe hoobi teise järel. „Kui sa tahad, et ma järele jätaksin, pruugib sul vaid mu küsimusele vastata.“ Ta naeris õelalt. „Ma küsin kolmandat ja viimast korda, kes on õgarikud?“ Soolased pisarad voolasid mööda Jonathani nägu alla. „Ma...ei...tea,“ pomises ta vaikselt, tundes, et kui ta natukenegi kõvemini rääkida püüab, satub ta hüsteeriasse. Lance Dwyer kummardus ta kõrva äärde. „Ma ei kuulnud sind,“ lausus ta vastikult. „Kas sa võiksid minu meeleheaks oma sõnu korrata?“ Ja Jonathan kordas, kaotades igasuguse enesevalitsuse. „Ma ei tea,“ röögatas ta, „sest ma ei õppinud seda peatükki selgeks! Kõik need deemonid ja inglid, kõik need koletised, ma ei saa, ma ei taha...!“ Ta hammustas nii tugevasti huulde, kui suutis, ning iga hoobiga tundus ta isa jõud ainult kasvavat. „Sa oled küll Dwyer,“ lausus mees, „kuid sa oled meie perekonna häbiplekk. Sa ei kujuta ette, kui väga ma soovin, et sa rohkem oma venna moodi oleksid! Tema tõstab meie perekonna au sisse, kuid sina ainult rüvetad seda!“ Ta jätkas Jonathani peksmist ning mehe naer segunes vere kohinaga Jonathani kõrvus, kui piits tema seljalt liha rebis.

Nõrgalt naeratades mõtles Jonathan sellele, kuidas küll olukord aastatega muutunud oli. Jonathan oli olnud häbiplekk, kuid nüüd, aastaid hiljem, seisis ta kõrgemal, kui tema vanem vend, tema isa au ja uhkus, iialgi seisnud oli. Lawrence oli kadunud, suure tõenäosusega koguni surnud, ning Jonathanist oli saanud tema asemel Varjude Lord.
Mitte et ta seda positsiooni tahtnud oleks. Seda positsiooni ihkas endale ehk vaid see vastik teeskleja Jonathan, kes rõõmuga talle peale pandud kohustusi täitis, ning ei saanud öelda, et Jonathan enda selle poole üle just eriti uhke oleks olnud.

Tommy Morag jätkas oma juttu. „Tundub, et õgarik lahkus tema kehast umbes kuu aega tagasi ning jättis tema naha ja kondid Wellmani parki kõigile leidmiseks. On lihtsalt hämmastav, et keegi neid enne ei avastanud, sest need levitasid lihtsalt uskumatut lehka. Arvestades lumekoristustöid, oleksid need pidanud ammu kellelegi silma jääma. Kui see varem juhtunud oleks, oleks meil olnud võimalik kiiremini tegutsema hakata, kuid aega hakkab napiks jääma.“ Jonathan ohkas ning esitas järgmise küsimuse, mis Tommy Moragile nalja tegi. „Palun seletage.“ „Hea sir teab kindlasti,“ irvitas Tommy Morag, „et õgarikud on võimelised elama ühe inimese nahas vaid veidi üle kuu aja. Kuna jäänused on vähemalt kuu aega vanad, tähendab see seda, et peagi ajab õgarik uuesti nahka ja valib endale uue võõrustajakeha. Meie ülesanne on see elukas tappa, enne kui ta seda teha jõuab ja selleks peame me uurima kõiki tüdruku sugulasi ja sõpru, et saada vihjeid, kes on õgriku praegune võõrustajakeha. Selleks aga...“ „Kas te olete tema isiku välja uurinud?“ päris Jonathan kannatamatult. „Jah,“ vastas Tommy Morag, „kuid turvalisuse huvides ei saa ma seda teile telefoni teel öelda. Ma saadan teile kohe vastavate andmetega dokumendi.“ Jonathan noogutas. „Olgu. Kas on veel midagi, mida ma teadma peaksin?“ „Minu arvates mitte, hea sir,“ vastas mees norivalt. „Vaskuss lõpetab, mu armas Kuningkobra.“ Ta vajutas nupule ning olles veendunud, et kõne on lõppenud, pani telefoni taskusse tagasi. Oi, kuidas ta oleks tahtnud sellest peldikust jalga lasta ning pimedasse klubisaali suunduda, et poistega lõbusalt aega veeta, kuid ta teadis, et kui ta Tommy Moragi saadetud dokumenti läbi ei vaata, kutsub viimane teda elu lõpuni „heaks sir’iks“ ja „armsaks Kuningkobraks.“

Igasuguse segamise vältimiseks sulges ta end kabiini, laskis potikaane alla, istus sellele ning võttis kotist välja oma NetBooki, logides kiiresti sisse oma privaatsesse postkasti, mille turvalisust kaitses programm, mille oli välja arendanud Wolan Shancus – kelle koodnimi oli juhtumisi Anakonda – isiklikult.
Dokument, mille Tommy Morag Jonathanile saatis, oli kirjutatud Edessa šifris ning Jonathan tänas õnne, et selle lugemise hiljuti selgeks oli õppinud – vastasel korral oleks Tommy Morag leidnud veelgi rohkem põhjuseid, et tema üle naerda. Tommy Morag oskas lugeda umbes kolmekümmet eri širfrit, samas kui Jonathan tuli toime umbes kolmega. Asjad olid võrdsusest kaugel.
Paar minutit keskendus Jonathan lahkamisaruandele, Tommy Moragi ja Alexander Gray kommentaaridele ning jõudis siis välja surnud tüdruku andmeteni. Tegemist oli üheksateistkümneaastase Margaret Kenwoodiga ja kummalisel kombel tundus see nimi Jonathanile tuttav, nagu oleks ta seda alles hiljuti kuulnud ning see tunne puges tema rinnakorvi, asudes teda närima. Pahuralt sulges Jonathan oma NetBooki, pistis selle kotti ja väljus tualettruumist.

„Hei, mida sa nii kaua peldikus tegid?“ tahtis Dietrich teada. Jonathan pani tähele, et tema kõrval istus äärmiselt ebakaine väljanägemisega blondiin, kes totakalt kihistas ning Dietrichi kõrvalesta näkitses. „Panid pihku või?“ „Mu isa,“ ei osanud Jonathan midagi targemat öelda. „Su isa pani pihku?“ „Ei, ta helistas. Ta on raskesti haige...“ Jonathan ignoreeris Dietrichi pilget ning istus sügavasse vestlusesse laskunud Peteri ja Byroni kõrvale. Kazuhiro-san lähenes neile paar meetrit eemalt, hoides käes kandikut joogiklaasidega, ning Kirat ei paistnud kusagilt. „Teie joogid,“ teatas Kazuhiro-san ning ulatas Jonathanile värvilise kokteili. Poiss kirtsutas nina. „Ma ei tohi juua.“ „Ma tean,“ vastas Kazuhiro-san Jonathani kõrvale potsatades ja ülejäänud jooke lauale asetades, „sa ütlesid. See on alkoholivaba.“ Jonathan naeratas talle tänulikult ning rüüpas oma kokteilist väikese lonksu. See oli pisut liiga magus, kuid ta ei hakanud kurtma. „Kus Kira on?“ päris ta huvitatult. Blond tütarlaps kihistas äärmiselt totakalt, kuid Jonathan ignoreeris teda nii hästi, kui suutis. Kazuhiro-san osutas baarileti äärde. „Seal. Ta räägib teenindajaga. Usu mind, Jonathan, tema siia küll lõbutsema ei tulnud. Ta tuli ainult selle pärast, et saaks Kane Lighti tüdrukuga paar sõna vahetada. Kes teab, milleks tal seda veel vaja on, aga eks ta ise teab, mida ta teeb.“ Nad jälgisid paar minutit, kuidas Kira leti taga seisva roosas kleidis tüdrukuga juttu puhus. Möödus ligi veerand tundi, enne kui Kira vestlusega lõpule jõudis ning Jonathani ja Kazuhiro-sani vahele diivanile istuma vajus. Ta heitis blondi tüdrukuga amelevale Dietrichile kõõrdpilgu ning pööras end siis Jonathani ja Kazuhiro-sani poole.

„Kas läks õnneks?“ päris Kazuhiro-san. Kira raputas pead. „Ei, kahjuks mitte. See on kurb, sest ma oleksin temalt meeleldi midagi küsinud, kuid tüdruk, kellega ma praegu kõnelesin, ütles mulle, et Margie pole juba kolm nädalat tööle ilmunud ning tema telefon on välja lülitatud.“ Ta kortsutas kulmu. „Kui mulle poleks praegu öeldud, et ta tegeleb lisaks ettekandjatööle ka modellindusega, võiksin ma peaaegu arvata, et ta on kadunud.“
„Margie,“ lausus Kazuhiro-san mõtlikult likööri rüübates. „See on huvitav nimi.“ „See on kõigest tema hüüdnimi,“ vastas Kira. „Tema pärisnimi on Margaret, Margaret Kenwood.“
Jonathan ahhetas tahtmatult ning rüüpas pool oma klaasist kõigest ühe sõõmuga tühjaks. Nähes, kuidas Jonathan näost kahvatab, kinkis Kira talle mureliku pilgu. „Kas sinuga on kõik korras?“ päris ta. Jonathan noogutas, püüdes hetkelist šokki oma häälest välja tõrjuda. „Jah, absoluutselt,“ kinnitas ta, lehvitades endale käega tuult. „Siin on lihtsalt nii...palav.“
Margaret Kenwood, tüdruk, kelle jäänused Wellmani pargist leiti, oli olnud Kane Lighti tüdruksõber; selle sama Kane Lighti, kes kogu oma tähelepanu Kirale oli koondanud ning teda oma võrku üritas püüda.
Jonathan ei uskunud deemonitesse, kuid sellel hetkel, kui ta hämaras klubis istus, muusika kõrvus vasardamas ja süda rinnus tagus, tundus nende olemasolu talle reaalsem kui kunagi varem. Sellel hetkel, kui ta hämaras klubis istus, teadis ta ühtlasi nii seda, kes on õgariku praegune kui ka järgmine võõrustajakeha.

Ei kohkunud Jonathan, kes oma põlvi põrnitses, ega ka Kira, kes oma käe murelikult vastu tema otsaesist surus, et teha kindlaks, ega tal palavikku ei ole, ei märganud, kuidas Dietrich püsti tõusis, Jonathani klaasi kohale kummardus ning enda klaasi sisu sellesse tühjendas.

Vau. See oli imelik.

Dietrich on kohe päris pätt, või mis?
No mis ikka... Väga hea osa oli. Uusi siis kah

Oi issand.
Jonathan hoiatab ju Kirat eks? Ta peab!
Uut!

Dietrich ei ole tegelikult paha, ta on lihtsalt üks metsik noormees

Mmm...põhimõtteliselt poleks paha, kui Jonathan Kirat hoiatada saaks, kuid see rikuks kogu põnevuse ära...aga mingi väikese vihje poetab ta talle kindlasti, iseasi, kui tõsiselt Kira seda võtab

Oeh...kirjandus tapab mind. Mul on kõigest kaheksa päeva aega, et õppida kirjanduse koolieksamiks selgeks nelikümmend kaks eri teemat ja mitmed teemad neist eeldavad veel eraldi kirjandusega tutvumist. See tähendab, et...

Uut osa saab loodetavasti homme, kuid kui väga halvasti läheb, siis reedel

Dietrich tahtis teda lihtsalt purju joota eks ole?

Dietrich kavatses lihtsalt pisut nalja teha, kuid seda, kui halvaks see nali osutub, ei osanud ta vist küll aimata

Jonathani tantsu tahaks ma küll näha. Miskipärast ei suuda ma seda ette kujutada, kuigi olen proovinud. Mis strippaeroobikasse puutub, siis tean ma sellest väga vähe, nii et...

Uus osa tuleb siit
**

28.3

Jonathan raputas pead, sundides Kirat kätt enda otsaesiselt eemaldama. „Ära puuduta mind!“ lausus ta käskival toonil, mida harilikult kasutas vaid see vastik teeskleja Jonathan. Kira silmis peegeldus kohkumus ning Jonathan neelatas. Taibates, et oli ehk liiga ebaviisakas olnud, püüdis ta koheselt vabandada. „Vabandust, ma ei...“ Kira ignoreeris tema ebaõnnestunud vabandamiskatset. „Mulle tundub, et palavikku sul ei ole,“ märkis ta kuivalt.

Nende juurde sammus õblukese kehaehitusega brünett tütarlaps, kes kandis valget miniseelikut ja punast valgete lilltikanditega toppi. Ta jäi Kira ees seisma ja naeratas talle. „Tere,“ ütles ta argliku moega. Kira noogutas. „Tere. Kas ma saan sind kuidagi aidata?“ „Seda et...kas sa oled siin uus?“ päris tüdruk ning niheles, nagu tahaks ta küsida midagi äärmiselt piinlikku, näiteks seda, kus tualettruum asub. „Ma ei ole sind siin varem näinud.“ „Ma olen siin esimest korda,“ vastas Kira ilmetult ning tema ilmest võis kergesti välja lugeda, et tüdruku küsimused ja viis, kuidas viimane teda vaatas, ei meeldi talle. Ta aimas, kuhu see välja viib ning ta aimdus ei petnud teda. „Seda et...kas sa tantsida tahaksid?“ päris tüdruk.
„Ei,“ vastas Kira otsekoheselt. „Ei taha.“ „Kira!“ hüüatas Dietrich. „Ole nüüd ikka mees, eks ole! Tibi palus sind ju ilusti...ütle talle, Mary, et ta peab kindlasti minema ja vähemalt ühe tantsu tegema!“ Blond tüdruk, kes oma pea tema õlale oli toetanud, turtsatas. „Mu nimi on Missy!“ „Mida iganes,“ kostis Dietrich, „lihtsalt ütle talle!“ „Sa pead minema ja temaga vähemalt ühe tantsu tegema,“ kostis Missy ilmetult ning ei vaadanud Kira poolegi. „Ma ei ole huvitatud,“ lausus Kira ükskõikselt ning pöördus tüdruku poole, kes endiselt tema ees seisis. „Sa võid julgelt lahkuda.“ „Aga Kira...“ püüdis Dietrich veelkord protesteerida. „Ma ei ole huvitatud,“ kordas Kira tuimalt, „ja jutul lõpp.“

Tüdruk nägi välja nii, nagu tahaks ta selle julma äraütlemise peale nutma puhkeda, kuid Kazhiro-san asetas oma klaasi lauale, tõusis diivanilt püsti ning naeratas tüdrukule lahkelt. „Palun andesta mu sõbra jämedus,“ lausus ta luuleliselt. „Mina oleksin rõõmuga nõus sinuga tantsima.“ Tundus, et tüdruk ei ole asjade sellise arengu üle just eriti rõõmus, kuid igal juhul haaras ta Kazuhiro-sanil käest ning tiris ta endaga kaasa, viies ta enda kahe sõbranna juurde. Märgates, et ülejäänud tüdrukutel ei ole kaaslasi, tõusid Peter ja Byron püsti ning järgnesid Kazuhiro-sanile, jättes diivanile istuma vaid Jonathani, Kira, Dietrichi ja Missy, kuigi viimase kahe puhul oli juba raske aru saada, kas nad istusid diivanil või hoopis teineteise süles.
„Miks sa selle tüdruku pakkumisest keeldusid?“ uuris Jonathan ettevaatlikult, püüdes oma mõtteid ähvardavalt hädaohult kõrvale juhtida, ning rüüpas oma kokteili. Kummalisel kombel tundus see pisut teravama maitsega kui varem ning Jonathan kontrollis, ega ta klaase segi pole ajanud, kuid jook, mida ta mekkis, kuulus kahtlemata talle endale ja mitte kellelegi teisele. Ta rüüpas paar lonksu ning jäi Kira vastust ootama, kuid tundus, et poiss oli otsustanud ta küsimust ignoreerida ning põrnitses huvitatult oma püksipõlvi. „Miks?“ tegi Jonathan uuesti katset. „Kas sina oleksid temaga tantsima läinud?“ vastas Kira küsimusele küsimusega. Jonathan muutus kohmetuks. „Ei, aga...“ Ta köhatas. „Ei. Mul ei ole mingit vajadust end võõraste inimestega siduda, isegi kui see on ainult üheks tantsuks.“ Ta ootas, et Kira selle kohta mõne mürgise märkuse poetab, kuid tema üllatuseks tundus poiss temaga nõustuvat. „Ka mina mõtlen sedasama,“ lausus ta. Ta pööras oma silmad oma kaaslaste poole, kes tüdrukutega tantsisid, kes paremini, kes halvemini, ning toetas oma pea diivani seljatoe vastu. „Miks sa siia tulid?“ küsis ta. Jonathan kehitas õlgu. „Ma ei tea. Küllap vist lõbutsema.“ „Ja kus sul on lõbus?“ Jonathan raputas pead. „Ausalt öeldes ei. Ma olen ka varem klubides käinud, kuid kunagi varem pole mul olnud nii igav. Nagu ma aru saan, pole ka sinul praegu just kõige põnevam.“ Kira ohkas. „Absoluutselt mitte.“

Jonathan rüüpas oma klaasi tühjaks ning kummardus Kirale lähemale. Sõnad keerlesid ta suus ringi ning ta paiskas need pikemalt mõtlemata välja. „Sa peaksid Kane Lightist eemale hoidma,“ ütles ta otsekoheselt. Kira silmis peegeldus puhas üllatus. „Miks?“ päris ta hämmeldunult. Jonathan luksatas. „Miks?“ kordas ta Kira küsimust. „Selle pärast, et...“ Ta luksatas uuesti ning püüdis soovitud sõnu välja öelda, ent neid ei tulnud ega tulnud. „Ma unustasin.“ „Kuidas palun?“ ei saanud Kira aru. „Sa tahad, et ma Kane Lightist eemale hoiaksin, kuid oled unustanud, miks?“ Jonathan puhkes naerma. „Ei,“ ütles ta oma nimetissõrmega vehkides. „Ma ei unustanud. Küll sa näed, et see on mu keele peal, kuid...“ Ta vaatas väga imestunult tühja klaasi, mida ta ikka veel käes hoidis, asetas selle seejärel lauale ning sirutas käe Kazuhiro-sani klaasi poole, mille viimane lauale oli jätnud. Enne veel, kui Kira reageerida jõudis, rüüpas ta selle tilgatumaks. „Jonathan!“ ahmis Kira õhku. „Sa ütlesid enne, et sa ei tohi juua!“ Ta krabas klaasi Jonathani käest ära, kuid joogi päästmiseks oli juba liiga hilja.
Jonathan puhkes naerma. „Sa oled liiga kuri,“ naeris ta. „Ma ei ole laps, kellele moraali peab lugema.“ Järgmisena sirutus tema käsi Peteri klaasi järele, kuid selle klaasi suutis Kira tema haardeulatusest kaugemale lükata, nii et Jonathan seda kätte ei saanud. „Jonathan, palun käitu korralikult!“ oli ta ehmunud. Alles paar minutit tagasi oli poiss olnud vaikne ja tagasihoidlik, nüüd aga tundus, et ta oli pidurid maha võtnud ning valmis tegema kõike seda, mis talle parajasti pähe tuli ning eriti tore oli see, et ta oli tänase päeva jooksul umbes sada korda maininud, et ei tohi juua. Mis teda küll nii ootamatult meelt muutma oli pannud?
Kira krabas laualt Jonathani tühja klaasi ning nuusutas seda. Ei, see ei olnud võimalik. Poisi klaas, mis oli olnud täidetud värvilise alkoholivaba puuviljakokteiliga, lõhnas selgelt viski järele ning Kirat tabas halb eelaimdus. Viskikogus Jonathani joogi sees tundus olevat küll väike, ent juba oli see poisi käitumisele märgatavat mõju avaldanud ning tundus, et Jonathan on üks nendest „hammas verele“ inimestest. Kira oli ühe sellisega oma kümme aastat koos elanud ning selle joone leidmine ka Jonathanis ei meeldinud talle mitte üks põrm.

Tema põsed õhetasid palavikuliselt, ta itsitas totakalt ning enne, kui Kira teda takistada jõudis, tõusis ta diivanilt püsti ning haaras Kira käest. „Lähme tantsime!“ palus ta. Kira raputas pead ning teda valdas kirjeldamatu õudus. „Ei!“ teatas ta resoluutselt. „Ma ei tantsi!“ Jonathan naeratas armsalt. „Palun?“ „Ei!“ ei muutnud Kira oma meelt. Jonathan lasi ta käe lahti ning kehitas õlgu. „Ise tead.“ Ette hoiatamata hakkas ta tantsupõranda poole sammuma. „Jonathan, tule tagasi!“ hüüdis Kira, kuid Jonathan vaid naeris, kui ta end tantsupõranda keskele pressis ning oma trügimisega ühe lähestikku tantsiva paari marru ajas. „Kui sa tahad, et ma tagasi tuleksin, pead sa mind tantsupõrandalt ära tirima,“ hõikas ta talle vastu, „sest ma ei kavatse siit lahkuda enne, kui mu jalad tuld löövad!“
Kira lajatas endale käega vastu otsaesist. Suurepärane, lihtsalt suurepärane. Jonathan oli purjus ja tema oli ainus, kes seda märkas. Kas sai veel hullemaks minna?

Diskor vahetas lugu ning õudusega märkas Kira, kuidas saali keskel tantsinud paarid loo esimeste akordide peale taganesid, jättes Jonathani üksi tantsupõranda keskele. Ta oleks peaaegu hirmust silmad sulgenud, kuid enne veel, kui ta seda teha jõudis, alustas Jonathan tantsimist ning Kira suu vajus üllatusest lahti.

Rah-rah-ah-ah-ah-ah!
Roma-roma-mamaa!
Ga-ga-ooh-la-la!
Want your bad romance!

Kira oli Jonathani oskustesse alati väga hindavalt suhtunud. Kuigi Jonathan oli kõigest tavaline inimene, oli ta võimeline pakkuma Kirale konkurentsi nii matemaatikas kui ka teistes õppeainetes ning tema füüsiline võimekus tundus kohati koguni Kira oma ületavat. Mitte kunagi ei olnud Kira talle ülevalt alla vaadanud ning Jonathani intelligentsus oli poisi Kira silmis väga kõrgele positsioonile tõstnud, kuid oli üks tilluke aspekt, mille juures Kira Jonathani pahaaimamatult – ja mitte ainult pahaaimamatult, vaid ka häbematult - alahinnanud oli.
See oli tema tantsuoskus.
Alates hetkest, mil Jonathan tegi esimese liigutuse, tundus, nagu ei eksisteeriks klubis enam midagi peale tema ja muusika. Ta elas täielikult rütmi sisse ning kuigi viimne kui üks tema liigutustest balansseeris hea ja halva maitse piirimail – Kira arvates, muidugi, seda piiri ületades ja mitte just positiivses suunas - polnud Kira kunagi midagi nii kaasahaaravat varem näinud. Jonathan Dwyer oli ilma mingigi kahtluseta tantsupõrandale sündinud.
Märkamatult olid Peter, Byron ja Kazuhiro-san Kira kõrvale diivanile naasnud ning nende kõigi pilk oli kleepunud Jonathani külge, kes oli vähem kui minutiga muutunud tantsupõranda kuningaks.

I want your love and
I want your revenge
You and me could write a bad romance
Oh-oh-oh--oh-oh!
I want your love and
All your lovers' revenge
You and me could write a bad romance!

„Ma tean, mis see on,“ ütles Kazuhiro-san nii vaikselt, et tema sõnu üle muusika vaevalt kuulda oli. „See on strippaeroobika.“ Peter turtsatas. „Jäta jama, mees. Strippaeroobika? Sellega tegelevad ju tüdrukud! Miks peaks Jonathan strippaeroobikat harrastama?“ „Kust mina tean, aga just seda ta teeb!“ väitis Kazuhiro-san. „Ma tunnen selle ära küll, mu ema tegeles sellega umbes pool aastat!“ Peter turtsatas. „Su ema tegeles strippaeroobikaga?“ Kazuhiro-sani kõrvad tõmbusid punaseks. „See ei ole naerukoht!“ kähistas ta kergelt piinatud toonil. „Jäta mu ema sellest välja!“

You know that I want you
'Cause I'm a free bitch baby!
And you know that I need you
I want it bad, bad romance

Nad vaatasid hämmeldunult, kuidas Jonathani tants rahvast kaasa haaras. Järgnevate minutite jooksul püüdsid vähemalt kolm tüdrukut talle kaela viskuda, kuid ta keerles osavalt nende haardeulatusest välja – kaks nendest põrkasid kokku ja said hiljem endale muhu otsaette – ning lehvitas rõõmsalt Kirale. Viimane lehvitas talle üsna virilalt vastu, kuid veelgi virilamaks muutus ta siis, kui Jonathan tema juurde sööstis ning vähimagi hoiatuseta – kas siis kogemata või meelega - talle sülle maandus.

I want your love and
I want your revenge
I want your love
I don’t wanna be friends...

Kirale sellest lõbusast õhtust aitas. Ta lükkas Jonathani endast eemale sellise jõuga, et poiss põrandale prantsatas, ning tõusis püsti. „Ma hakkan minema,“ lausus ta ning tõmbas närviliselt käega läbi oma juuste, mis kergelt sassi olid läinud. „Peter, Byron, Kazuhiro-san, Jonathan...ee...mul oli teiega väga tore. Dietrich...“ Pilk, millega ta Dietrichile otsa vaatas, oli erakordselt karm. „Ma tean, et see olid sina.“ Dietrich kortsutas kulmu. „Mina?“ „Jah, sina,“ lausus Kira. „Sa valasid Jonathani kokteili sisse viskit. Keegi teine peale sinu ei saanud seda teha, sest esiteks oled sina meie hulgast ainus, kes endale täna õhtul viskit tellis, ning teiseks oli Jonathan kõikidele ülejäänutele öelnud, et ei tohi alkoholi juua.“ Dietrich laiutas käsi ning tundus olevat haavunud. „Ja selle pärast, et mina seda ei teadnud, olen kohe mina süüdi? Samahästi võis keegi, kes seda teadis, laksust kitse keerata!“ Ta maigutas suud ning ei kavatsenudki oma süüd tunnistada. „Pagana pihta, ma ei lase end milleski alusetult süüdistada!“
Jonathan, kelle Kira põrandale oli lükanud, ajas end püsti ning hüppas diivanile, lehvitades endale kätega tuult. „Vett!“ ägas ta. „Ma vajan vett!“ „Oota üks hetk,“ alustas Kira, olles sunnitud ohates tõdema, et tema plaan märkamatult minema libiseda ei lähe korda, „ma lähen kohe...“ Jonathani telefon hakkas helisema ning katkestas teda.

Come on, you can look at me
I don't need to fit in
Stand up if you give a damn
It's the livin' season

„Jonathan, su telefon,“ lausus Peter, kui Jonathan aeglaselt oma püksitaskus kobas, püüdes telefoni võimalikult kiiresti välja õngitseda – see ei tahtnud tal kuidagi korda minna. „Tokio Hotel ajab mind lihtsalt hulluks,“ märkis ta, kui Jonathan viimaks telefoni kätte sai ja kõnele vastas. „Kuningkobra kuuleb,“ ütles ta torusse ja naeris. „Tähendab, Jonathan kuuleb. Aleksei, oled see tõesti sina?“ Ta läks kiiresti üle vene keelele. „Oi, mul läheb väga hästi! Ausõna! Ei, ma ei ole joonud, tegelikult ka!“ Ta kortsutas Aleksei sõnade peale kulmu. „Mõnda vastutustundlikku täiskasvanut? Oota, ma kohe küsin.“ Ta tõstis telefoni kõrva juurest eemale ning vaatas poistele otsa. „Kes teist tahaks täna õhtul minu vastutustundlik täiskasvanu olla?“ päris ta telefoniga vehkides. „Teile on üks kõne!“ Ta jätkas totakalt naermist ning Kira krabas telefoni ta väljasirutatud peost ära. „Kira Yukari kuuleb,“ ütles ta nii tõsiselt, kui olukord võimaldas. „Kellega ma räägin?“ „Aleksei Torkanov siinpool,“ vastas kellegi sume, kuid kergelt karune hääl. „Aleksei...sa oled üks Jonathani Venemaa-sõpradest, kas pole?“ küsis Kira. „Jah,“ vastas Aleksei, „ja juhuslikult ka tema parim sõber. Vabandust, kui see vestlus sulle ei sobi, aga ma leian, et mul on täielik õigus teada...“ Ta valis hetke sõnu. „Kes kurat Jonathanile alkoholi andis?“
Kuigi Aleksei rääkis inglise keelt soravalt ja kiiresti, kriipis tema aktsent ebameeldivalt Kira kõrvu ning ta otsustas vastates vene keelele üle minna, nagu Jonathangi veidi aega tagasi teinud oli. See nüke võttis ühtlasi ka asjassepuutumatutelt inimestelt võimaluse tema kõnet pealt kuulata.

„Üks mu sõpradest,“ alustas ta vabandaval toonil, „ei teadnud, et Jonathan ei tohi juua ning kallas tema klaasi viskit. Ta ei võinud kuidagi teada, et see Jonathanile nii kiiresti pähe hakkab. Tõsi, ta ei ole praegu tema ise, kuid ma kinnitan sulle, et kõik on kontrolli all...“ Aleksei vaikis ning Kira oletas, et poiss on tema keeleoskuse pärast hämmingus, kuid seda, kas see ka tegelikult nii oli, ta teada ei saanudki, sest ta pidi toru kiiresti kõrva juurest eemaldama, kuna Aleksei karjus tema peale nii kõvasti, nagu veel keegi teine kunagi tema peale telefonis karjunud ei olnud. „Kuidas saad sa öelda, et kõik on kontrolli all?“ nõudis ta. „Sul ei ole õrna aimugi, milliseks Jonathan ebakainena muutub!“ „Kui asi on tantsimises, siis...“ Aleksei hingas raskelt välja. „Mis kuradi tantsimises?“ ei saanud ta aru. „Tantsimine pole mingi probleem!“ „Milles siis probleem on?“ oli Kira kärsitu. Ta tundis, et hakkab ärrituma ning hammustas huulde. Oleks olnud väga inetu oma kasvavat pahameelt võõra inimese peale välja valada, eriti seetõttu, et igast sõnast, mis Aleksei huultelt pudenes, tungis läbi selge mure.
„Iga kord, kui Jonathan joob, hakkab ta hallutsinatsioone nägema!“ teatas Aleksei surmtõsiselt ning ilma vähimagi huumorivarjundita hääles ning Kira pillas telefoni käest. „Hallutsinatsioone?“ hüüatas ta üllatunult, kui oli suutnud telefoni taas pihku haarata – see oli kukkunud lauale, pääsedes vaid napilt Byroni likööriklaasi sulpsamisest. Aleksei köhatas. „Jah, hallutsinatsioone, ja sul ei ole õrna aimugi, kui tõsised need on. Kui tavaliselt näevad joobes inimesed maailma rõõmsamana, kui see tegelikult on, siis Jonathani jaoks sellist asja ei eksisteeri. Iga kord, kui ta klaasikese võtab, hakkab ta ette kujutama, et teda tahetakse tappa ning noil hetkedel ei erista ta sõpru vaenlastest. Kui ta sellises olukorras üksi jätta, on suur tõenäosus, et ta teeb endale viga. Sellel on mingi seos traumaga, mille ta aastaid tagasi sai, kuid...“ Ta hääl vaibus peaaegu sosinaks. „Luba mulle, et sa ei...“ „Ma luban, et vastutan tema eest,“ kinnitas Kira, hääl sama rõõmutu kui Alekseil. „Ma annan oma ausõna.“ Ta lõpetas kõne ning, vaevumata telefoni Jonathanile tagasi andma, pistis ta selle enda pükste turvalisse taskusse ja tõusis seejärel püsti. Ta tundis peaaegu palavikulist soovi Dietrichile head ja paremat öelda, kuid kas võis ta poissi hukka mõista? Kuigi Dietrich Unterbaum ei olnud kunagi olnud viksi ja viisaka käitumise võrdkuju, polnud ta sugugi halb poiss. Kuigi ta oli tõepoolest Jonathani kokteili solkinud – kuigi Dietrich seda eitas, tajus Kira oma kuuenda meelega tema süüd – ja seega praeguse halvaendelise olukorra peamine põhjustaja, polnud temas kübetki pahatahtlikkust. Vaid Jumal teadis, mis oli sundinud teda enda viskit Jonathani kokteili hulka valama, kuid üks asi oli kindel: ta ei mõelnud sellega midagi halba. Kõigi nende aastate jooksul, mis Kira Dietrichit tundnud oli, ei olnud ta kordagi näinud, et poiss kellelegi meelega kurja oleks teinud. Dietrichile lihtsalt meeldisidki lollid naljad.

Ühtlasi oli Dietrich Kira jaoks inimene, kellega oli vahepeal peaaegu hea suhelda ning tema „arschlochiks“ sõimamine poleks nende suhetele sugugi kasuks tulnud. Polnud parata, ta otsustas, et teeb Dietrichiga sotid selgeks hiljem.
Ettevaatlikult asetas Kira käe Jonathani õlale. „Tule minuga. Ma viin su koju.“
Jonathan haaras Kira pluusivarrukast ning tema sõrmed klammerdusid poisi käise külge enneolematu jõuga ja kui Kira tema silmadesse vaatas, nägi ta neis peegeldumas puhast hirmu. Jonathan vaatas pingsalt enda ette ning kogu veri näis korraga ta näost kadunud olevat, muutes ta kahvatuks nagu Lumivalgekese, keda lämmatas punane mürgiõun.
„Ma näen nende silmamunasid,“ sosistas ta kõhedusttekitavalt ning osutas nimetissõrmega baarileti suunas, mille taga tütarlaps, kellega Kira vestelnud oli, parajasti sidrunit viilutas – ja Kira, erinevalt Jonathanist, küll tema silmamunasid ei näinud. „Nad on siin.“ „Kes on siin?“ päris Peter enne, kui Kira teda takistada jõudis. „Surnud,“ sosistas Jonathan hirmunult. „Surnud on siin, et elavad alla viia.“

*naerab nii, et kukub toolilt maha*

Sel hetkel kui Jonathan Kira sülle langes pidin ma toolilt püsti tõusma ja toas paar ringi edasi tagasi sammuma ning sügavalt sisse ja välja hingama. Ja pärast kümmet minutit võisin ma jälle juttu edasi lugeda.

EI tegelikult on Jonathanist väga kahju. *püüab kõigest väest tõsist nägu teha*
Strippaeroobika? Väga...hea maitse

42 eri teemat pluss veel lisamaterjal... ma ei kadesta sind kohe üldse.

Aiiiiii, ärge nüüd toolilt küll maha kukkuge Mul õnnestus alles eelmine nädal otse enda sõprade silme all tooliga ümber käia ning nagu sellest veel vähe oleks, lagunes mu tool ka viieks eri tükiks, kuna see on arvatavasti peaaegu sama vana kui mu vanaema

See strippaeroobika...jah, sellega on nii, nagu ta on. Ma ei kujuta tegelikult hästi ette, mida ma teeksin, kui kohtaksin ka päriselus sellist kutti, kes on tavaelus väga reserveeritud, kuid kellele meeldib salaja Lady Gaga järgi strippaeroobikat harrastada. Ilmselt ma naeraksin

Mul tulevad täna ja homme toredad eksamiks kordamise päevad, nii et suure tõenäosusega olen ma paari tunni pärast täiesti õpikute alla mattunud...tundke mulle julgelt kaasa

Olgu, siit tuleb üks lühike jupp, mille peaosas on seekord Arra! On väga võimalik, et Arra ja Jonathan varsti kohtuvad, kuigi ma ei ole nii kaugele veel jõudnud...
**

29.1

Ladina-Inglise sõnaraamat lendas üle toa ning möödus vaid napilt Everity näost, kui ta oma pea pahaaimamatult Arra toa ukse vahelt sisse pistis. „Arra!“ röögatas naine niipea, kui esimesest ehmatusest üle oli saanud ning korjas raamatu maast üles. „Milles raamat süüdi on?“
Arra istus kirjutuslaua taga ning oli kummardunud paksu ja koltunud lehtedega raamatu kohale. Üle terve laua olid laiali laotatud täiskirjutatud märkmepaberid ning tundus, et paberi otsa lõppemisel oli Arra kirjutanud kõige tähtsamaid märkuseid oma matemaatika töövihiku kaanele. Oma väikevenna tegemiste vastu ootamatut huvi tundes astus Everity tuppa sisse ning viskas raamatule, mida Arra keskendunud ilmel uuris, kiire pilgu. „Mida sa loed?“ päris ta uudishimulikult. Arra pööritas silmi. „„Angeloloogia ja demonoloogia jumalikus valguses“,“ vastas ta, „kuid ma kahtlen, et see pealkiri sulle midagi ütleb.“ Everity kirtsutas nina. „See raamat näeb väga vana välja.“ Arra noogutas. „See ongi. Kui ma ei eksi, anti see välja umbes aastal 1860. See on nii haruldane, et praegu leidub seda vaid mõnes üksikus arhiivis.“ „Ja täiesti juhuslikult on üks eksemplar ka sinu käes,“ märkis Everity kuivalt. „Kuidas see sul õnnestus?“ päris ta. Arra muigas. „Osava kauplemise abil,“ ütles ta kavalalt naeratades. Ta otsustas, et ei hakka Everityle enda kauplemismeetodeid kirjeldama, sest viimane tundus aimavat ilma seletusetagi. „Sa oled räige,“ ütles ta. „Nagu ka sinu kallis doktor Wallenberg,“ torkas Arra kõige hellemasse kohta ning pistis oma nina tagasi raamatusse, lootes, et Everity võimalikult kiiresti tema toast kaob. Paraku ei kavatsenud naine seda teha, vaid nihkus oma vennale lähemale. „Ja kui ma küsida tohin, siis milline seos valitseb selle raamatu ja sinu lendava sõnaraamatu vahel?“ Ta asetas Ladina-Inglise sõnaraamatu Arra lauaservale.

Arra ohkas. Tore küll. Kui Everity kord juba uudishimulikuks oli muutunud, polnud vähimatki võimalust teda vastusteta minema peletada ning Arral ei jäänud muud üle, kui ilmutada veidi järeleandlikust. Ta teadis, et suure tõenäosusega ei saa õde sellest, mida ta peagi kuuleb, midagi aru, kuid Arra eesmärk ei olnudki panna Everityt millestki aru saama. Tema eesmärk oli panna teda ennast rahule jätma ning kõige paremini sobis selleks tema juhtmete krussi ajamine.
Ta osutas fotole, mida ta pingsalt uurinud oli ning lähemale kummardudes nägi Everity, et äärmiselt vanal ülesvõttel oli kujutatud pragunenud kivi, millesse olid tahutud tillukesed kirjaread. „Mis see on?“ Arra turtsatas. „Ausõna, loe pildiallkirja, mitte ära pommi mind mõttetute küsimustega.“ Pildi alla oli tõepoolest midagi kirjutatud ning kui Everity veelgi lähemale kummardus, suutis ta väikeses kirjas trükitud sõnad ka välja lugeda.

Legend Sebiel en Morist

Ta kortsutas kulmu. „Miks see sulle huvi pakub?“ Arra osutas fotol kujutatud kivi servale ning Everity märkas, et sellel oli kujutatud mõõka. „See on Gabrieli Valgusmõõk,“ lausus Arra. „Ma ei viitsi sulle öelda, miks see mind huvitab, sest sa ei saaks sellest nagunii aru, aga mulle öeldi, et selle kohta info kogumisel on kõige mõttekam alustada just sellest raamatust siin. Noh, ütleme nii, et siiamaani pole sellest kasu olnud. Selles pagana raamatus pole Gabrieli Valgusmõõka poole sõnagagi mainitud – kuni fotoni, millel seda kujutatakse. Ma olen juba viimased kaks tundi sellel kivil olevat teksti tõlkida püüdnud, kuid see on kasutu. Ma õppisin mingi kuradi kolm aastat ladina keelt ja ei saa sellega hakkama, kas kujutad ette !“ Ja lisaks veel see neetud gooti kiri!“ Ta haaras sõnaraamatu, mille Everity lauale oli asetanud, enda kätte ning hakkas sellega vehkima, nii et Everity selle uuesti lendu tõusmist pelgas. „Kolm aastat tuupimist ning kõik, mille ma siiamaani ära olen tõlkinud, on viis haledat lauset ja sedagi poolikult!“
Ta haaras laualt ühe arvukatest paberitest ning surus selle Everityle nina alla, sundides teda oma segases käekirjas kirjutatud lauseid lugema.

Ja kui ta käskis inglitel Aadama ees kummardada, kummardasid kõik peale Luciferi, kes armastas Jumalat rohkem kui keegi teine. Ta ütles: „Oo, mu käskija, Aadam on vaid inimene ja....vaid siis, kui...seda teeb. Ja ta vaatas Sebiel en Mori poole, ning viimane...lausudes: „Ma...“ Vihast vahutades tuli ka Luciferi kord põlvili...ja ta ütles: „Mu vend, sa oled...“ Ning Lucifer kummardas Aadama ees inglitest viimasena ning pidas sellest päevast peale Sebiel en Mori peale...

Everity kortsutas kulmu. „Mis ajast sa piiblitsitaatide vastu huvi oled hakanud tundma?“ Arra raputas pead. „Need ei ole piiblitsitaadid, ma kontrollisin juba. Need on midagi täiesti iseseisvat. Nagu pildi all kirjas on, on sellel kivil kirjas legend ja kõik teavad ju, et Piiblis pole mingeid legende, vaid ainult puhas tõde.“ Ta naeris irooniliselt. „Kuidas võikski kõigi aegade suurim raamat pöörata tähelepanu millelegi nii tühisele nagu legendid?“ Everity põrnitses talle mittemidagiütleva pilguga otsa. „Kes on Sebiel en Mori?“ päris ta. Arra lõi käega. „Kurat selle Sebiel en Moriga, ta ei ole sugugi minu peamine mure. Ma juba ütlesin sulle, et mind huvitab hoopis rohkem Gabrieli Valgusmõõk ning selle kohta info saamiseks pean ma terve kivil oleva teksti ära tõlkima, kuid pagan võtaks, mulle tundub, et see käib mulle üle jõu! Kolm aastat ladina keelt, ma ütlen, ja ma ei ole võimeline...“ „Kes teab, äkki ei ole asi sinu viletsas ladina keele oskuses,“ pakkus Everity. „Su sõnaraamat on tänapäevane, kuid ma pakuks, et see kivi on sadu aastaid vanem kui su sõnaraamat. Kes teab, millises ladina keeles sellel olev kiri tegelikult kirjutatud on. Kuna selles tekstis mainitakse ingleid, võib vabalt olla tegu piibliladina keelega, kuid ma ei välista ka rahvaladina keelt. Kui kogu see jura sulle nii tähtis on, siis uuri välja, kas keegi su tuttavatest ei tea kedagi, kes neile kahele keelele spetsialiseerunud on. Doktor Wallenbergi ema avaldas alles hiljuti ühe olulise usuteemalise uurimuse, mis käsitles just nimelt erinevate usualaste tekstide keelekasutust...“
„Jäta,“ palus Arra. „Ma ei taha seda kuulda. Enne palun ma abi mõnelt kiimas preestrilt kui Mark Wallenbergi emalt.“ Everity turtsatas. „Kuule, sul ei ole vaja kohe preestreid mõnitama hakata. Kas tead, tavaliselt on nad kiimas ainult selle pärast, et katoliku kirikus kehtib tsölibaat...“

Arra lajatas endale käega otsa ette. „Aga muidugi!“ hüüatas ta. Everity vaatas talle arusaamatult otsa. „Ära tee nägu, et oled teinud mingi suure avastuse. See on ikkagi teada-tuntud fakt...“ „Ma ei räägi praegu tsölibaadist,“ nähvas Arra ning hõõrus käsi kokku, silmis ilme, mis lubas arvata, et ta hoiab kogu maailma oma peopesal.
Ta meenutas preestri ilmet, kui ta mehele rusikaga näkku oli löönud; ta meenutas igas tema näolihases väljenduvat pettumust ja tema verist huult ning teadis paugupealt, et mees lihtsalt peab talle pisut abi osutama. Loomulikult selleks, et Arra teda uuesti ei lööks.
„Ma tean, kes mind aidata saab,“ lausus Arra ja naeratas. „See on Marcus Mayflower, isa Marcus.“

Ülihea
Arra on tore
Kui aega on, siis uut ehk

MA puhkan vahelduseks oma sõrmi ja ei kirjuta pikalt.
Suurepärane

Ja ma ütlen siis juba ette ära, et ma ei kommenteeri enam tükk aega.
Oh, ma hakkan oma suurepärast nelikut taga igatsema.

Hei-hoo! Mul on lõpuks ometi kõik eksamid tehtud ning loodetavasti tähendab see, et mul on lõpuks aega rohkem kirjutama hakata Loodetavasti...

Awww, Karolin, kui kahju Ma hakkan sinu motiveerivaid kommentaare taga igatsema, aga ilusat suve sulle!

Arra on jah tore. Ta hakkab mulle iga osaga aina rohkem meeldima, kuigi ma pole kindel, kui kauaks ta toredaks suudab jääda. Muhahahahaa...

Kuna mul on täna hea tuju, tahan ma tore olla ja panen üles kaks osa korraga. Ma püüdsin anda endast parima ja eile õhtul ka kõik vead ära parandada, aga võimalik, et kell 2 öösel ei ole sellise tegevuse jaoks just parim aeg
**

29.2


Kira surus jala gaasipedaalile ning Jonathani auto kihutas kummide vilinal läbi pimedate tänavate peatee suunas. Nad olid klubist lahkunud vaevalt kolm minutit tagasi, kuid Kirale tundus, nagu oleks sellest möödas tunduvalt rohkem aega. Mõni päev, mõni tund. Püüdes anda endast parimat, et autot teel hoida, omas aeg Kira jaoks õige vähe tähtust. Ja ega ta iga päev autoga sõitnud, nii et ta polnud oma juhtimisoskustes sugugi kindel.
Jonathan istus Kira kõrval ning põrnitses ainiti enda ette. Aeg-ajalt võpatas ta silmnähtavalt ning tema silmalaud tõmblesid närviliselt, kui ta neil hetkedel hirmunult enda ümbrust uuris. Ta käed olid keha ligi surutud ning Kira pani tähele, et ta näpistas järjekindlalt oma paremat kätt, otsekui üritaks ta ärgata endale laskunud süngest unest. Jonathan püüdis anda endast parima, et enesekontrolli säilitada, kuid Kira tundis tema meeletut hirmu peaaegu sama tugevalt, nagu oleks see tema enda oma ning ta kõrvadesse jõudis poisi vaikne pomin.
„Surnud veavad elavad alla,“ pomises Jonathan lauset, mis ikka uuesti ja uuesti ta huultele jõudis. „Surnud veavad elavad alla. Surnud veavad...“ Kira jätkas roolimist parema käega ning asetas oma vasaku käe Jonathani õlale, lootes, et Jonathan kogemata teda üheks elavaid alla vedavaks surnuks ei pea. Kuigi, kui ta hoolega järele mõtles, oleks viimasel selleks enam kui küll põhjust olnud...

. „Jonathan, palun püüa rahuneda,“ ütles ta vaikselt. „Me oleme kahekesi. Selles autos pole kedagi teist.“ „Ei,“ pomises Jonathan. „Ma näen neid, ma näen...nad on kõikjal. Nad on mulle järele tulnud, nad tahavad mulle kätte maksta...“ „Mille eest?“ päris Kira. Ta kihutas punase tule alt läbi ning suutis vaid napilt vältida kokkupõrget valge minibussiga. Pagana autojuhid, mis neil küll täna õhtul viga oli, et nad talle kogu aeg ette kippusid jääma? „Miks peaks keegi tahtma sulle kätte maksta?“ „Sest keegi peale minu ei tea,“ vastas Jonathan surmtõsiselt. „Keegi peale minu ei tea, et nad on surnud...ei! Surnud veavad elavad alla...“ Ta purskas naerma. „Surnud veavad elavad alla ja Margaret Kenwood...nad vedasid Margaret Kenwoodi...“ Kira laskis hetkeks roolist lahti ning rammis peaaegu prügikasti, mille keegi liiga tänavaserva lähedale oli asetanud. Jällegi, mis inimestel täna õhtul viga oli? Olgu pealegi, võib-olla oli Kira tõesti liiga järsult rooli keeranud, kuid see ei tähendanud, et inimestel oleks olnud õigus oma prügikast peaaegu sõiduteele toppida! „Mida sa sellega öelda tahad?“ oli ta kohkunud. Jonathan ei andnud talle otsest vastust, vaid jätkas naermist ja see ei olnud sugugi selline naer, mida Kira kuulda oleks tahtnud; see oli kohati ikka päris jube. „Margaret Kenwood,“ naeris Jonathan, „ja Kane Light...kuu aega hakkab täis saama...“

Auto sööstis kõrvaltänavalt välja ning keeras peateele. Jonathani hirm teda tagant tõukamas, pressis Kira gaasipedaalile nii tugevasti kui suutis ning möödavilksavad objektid muutusid tema silmis vormituteks udukogudeks. Jonathan katkus oma juukseid, pomisedes ning Kira tajus, kuidas tema seisund aeglaselt muutus ja mitte paremuse poole. Ta ohkas, teades, et plaanist Jonathan koju toimetada ei tule midagi vaja. Oma seisundis vajas Jonathan, nagu Aleksei öelnud oli, pidevat järelvalvet ning Kira kahtles, et keegi tema kodustest seda poisile võimaldada suudaks.
Tal ei olnud teist valikut – ta pidi Jonathani enda poole viima ning ta suutis midagi ebameeldivamat vaevu ette kujutada. Viimati oli keegi tema poole ööseks jäänud...hmmm...mitte kunagi ning tal oli äärmiselt kahju seda traditsiooni murda. Murdma ta seda aga paraku pidi.
Ta vajutas gaasipedaalile veel kõvemini kui suutis ning oli peateel liikunud umbes kahe kilomeetri jagu, kui tahavaatepeeglis politsei vilkureid märkas. Piisas vaid ühest pilgust armatuurlauale, et veenduda, et korrakaitsja jälitas just nimelt teda. Paari viimase minuti jooksul oli auto kiirus tema juhtimise all järk-järgult suurenenud ning ta avastas halva üllatusena, et kiirusemõõdik näitas 210 km/h. Ohates surus ta piduri põhja. Autokummid vilisesid kaeblikult, kui masin enne seisma jäämist vähemalt kakskümmend meetrit mööda asfalti edasi libises ning kui auto viimaks peatus, jättis Kira mootori kiiresti seisma.
Politsei mootorratas peatus auto kõrval ning turske meesvõmm ronis ratta seljast maha, astudes kindlale maapinnale ning koputades juhipoolsele ukseklaasile. Kira vajutas nupule ning aken avanes. „Tere õhtust,“ ütles ta rahulikult. „Kas ma saan teid kuidagi aidata?“ „Palun astuge autost välja,“ lausus politseinik karmilt ning tema hääletoonist piisas, saamaks aru, et tal ei ole mängudeks mingit tuju. „Te panite äsja toime tõsise seaduserikkumise.“ „Kas tõesti?“ Kira pilgutas üllatunult silmi. „Kui tohib teada, siis milles te mind süüdistate?“ „Te sõitiste lubatust kaks korda suurema kiirusega.“ Kira ilme oli endiselt üllatunud. „Heldeke, kas te räägite tõsiselt?“ „Ärge mängige süütukest,“ nähvas politseinik ärritunult, „ja astuge autost välja.“ Ohates avas Kira autoukse, tegi turvavöö lahti ning valmistus autost välja astuma, kui Jonathani vaikne halin tema hetkeks hajunud tähelepanu taas endale võitis. „Palun...“ ütles ta vaikselt.

Palun. See oli vaid üks sõna, kuid selles sõnas peegeldus kõik, mida Jonathan öelda tahtis, kuid ei öelnud. Ta oli hirmul, ta tundis end üksi ja kaitsetuna nägi suure tõenäosusega Kira ees seisvas politseinikus surnut, kes on, Jonathani enda sõnu kasutades, tulnud talle järele, et teda alla vedada. Ja kes teab, kui jube see surnu tema arvates välja nägi.
„Palun...“ Jonathan kordas oma palvet ning Kira ei suutnud keelduda.
Ta astus autost välja ning politseinik köhis demonstratiivselt. „Palun nõjatuge auto kapotile, asetage oma käed selja taha ning ajage oma...“ „Palun vaadake mulle silma, hea ohvitser,“ ütles Kira teda katkestades. „Kõige nimel, mis püha, kinnitan ma teile, et olen teie nimetatud kuriteos süütu.“ Pahuralt lõi politseinik poisiga silmsideme ning puutus tol hetkel kokku kõige hirmuäratavama silmavaatega, mida ta oma elus kohanud olid. Poisi silmad hõõgusid kollaselt ning kui ta uuesti oma suu avas, pomises ta madalal ja jäisel häälel sõnu, mis tundusid pärinevat otsekui hauapõhjast. „Aškuun juhafr hufra, jatiih fiiha,“ pomises Kira ning otse tema silme all tundus keskealine mees kokku varisevat. Tema põlved lõid vankuma ning ta vajus istuli, vabisedes korraga kontrollimatult. Kira, pilk endiselt mehele kinnitunud, tõukas teda õrnalt oma saapaninaga ning tema puudutuse peale langes mees selili, jäädes teadvusetuna teele lamama.
Kira heitis Jonathanile kiire pilgu. Poiss põrnitses ainiti enda ette ning tema näol oli kummaliselt äraolev ilme. "Kes teisele auku kaevab, see ise sinna kukub...“ pomises ta ning hetkeks tundis Kira end pahviks lööduda. „Sa oskad araabia keelt,“ ütles ta ning jahmatus tema hääles oli ehtne. Kahekümne esimesel sajandil oli araabia keele oskus väljaspool islamimaid levinud vaid keeleõppele spetsialiseerunud haritlaste ja sügavalt keelehuviliste inimeste seas ning vaevalt et keegi oleks osanud oodata sellist pisut ebatavalist oskust kõigest üheksateistkümneaastaselt noormehelt.

Jonathan puhkes naerma. „Araabia, ladina, vana-heebrea, ivriidi, prantsuse, vene, eesti...aga see viimane on mu väike saladus. Kui mu isa teada saab...ei! Ta paneb mu kaduma täpselt samamoodi nagu Lawrence’i...ta paneb mu kaduma...“
Heitmata teele lamama jäänud politseinikule ainsatki pilku, istus Kira tagasi Jonathani autosse ning rehvide kriuksudes kihutas auto minema. Teadvuse kaotanud politseinik leiti umbes kümme minutit hiljem ning kui kohale saabunud kiirabi ta jalule turgutas, selgus, et tal pole häda midagi, kui ehk kerge närvivapustus välja arvata. Mees oli nimelt üsna veendunud, et oli kogemata tänaval Saatana endaga kokku juhtunud. Natuke ta siiski eksis, aga tunduvalt vähem, kui tema lähedased inimesed arvasid.
**
„Joo seda,“ ütles Kira ning ulatas Jonathanile veeklaasi. „Ehk aitab see sul pisut maha rahuneda.“
Jonathan istus valgel taburetil, põrnitses oma põlvi ning keeldus esialgu Kira sõnadele reageerimast, kuid Kira surus klaasi järjekindlalt poisi nina alla ning otsustades, et Kirat võib usaldada, asus Jonathan väikeste lonksudega klaasist rüüpama. Kira õnneks ei olnud Jonathan märganud, et Kira oli purustanud tema klaasi kaks tabletti tugevatoimelist rahustit, mille ta isa Lazaruse rohukapist leidnud oli. Ta teadis, et käitub Jonathani jooki solkides sama halvasti nagu Dietrich, kuid olukord oli tema jaoks omandanud piisavalt äärmuslikud mõõtmed. Ta ei saanud lubada Jonathanil kauem sonida ja luulude käes vaevelda. Ta pidi poisi võimalikult kiiresti rahulikuks sundima ja seejärel voodisse paigutama ning hoolitsema selle eest, et ta korralikult magada saaks. Kui ta sellega hakkama saab, on tal piisavalt aega, et paari asja üle järele mõelda. Paari olulise asja üle, mis ootamatult pinnale olid kerkinud.

Jonathan rüüpas klaasi tühjaks ning keerutas seda oma sõrmede vahel. „Kas ma tohiksin...veel?“ Kira noogutas. „Aga muidugi.“ Ta lasi Jonathani klaasi uuesti külma vett täis ning ulatas selle poisile. Paraku tegi Jonathani käsu seekord jõnksu ning kogu klaasi sisu lõpetas tema valge särgi rinnaesisel. „Neetud,“ vandus ta vihaselt. „Ma ei suuda uskuda, et võisin nii kohmakas olla.“ Kira ohkas. „Sellest pole midagi,“ vastas ta. Selle sõbraliku vastuse juurde oleks kindlasti pidanud kuuluma väike naeratus, kuid hetkel oli naeratamine viimane, mida Kira teha tahtis. Nüüd pidi ta veel ka Jonathanile kuiva särgi otsima, et ta ei külmetaks. Tore, tal oligi veel vähe lisatööd.
Ta juhatas Jonathani enda tuppa, sundis ta voodi peale istuma ning asus seejärel oma riietes tuhnima, lootuses leida midagi, mis poisile selga kõlbaks. Sobivat pidžaamat ta leida ei suutnud, küll aga hakkas talle pihku üks värskelt pestud ja triigitud lohvakas valge särk, mis nägi välja nii, nagu oleks see isa Lazaruse asjade pesu hulgast tema pesukuhja sattunud. Ta pakkus seda Jonathanile. „Sa pead ööseks midagi kuiva selga panema. Kas see sobib?“ Jonathan piidles särki kahtlustavalt, kuid noogutas siis ja sirutas käe välja, et särki Kira käest vastu võtta. „Jah.“ Ta tõusis püsti, keeras Kirale selja, nööpis enda märja pluusi lahti ning viskas selle hooletult põrandale, unustades hetkeks ettevaatlikkuse, mis teda alati kellegi teise juuresolekul lahti riietudes saatnud oli.
Kira ei saanud salata, et see, mida ta nägi, mõjus talle tõelise šokina.
Ta pilgutas silmi, lootes, et ta väsinud meeled on talle vingerpussi mänginud, kuid paraku keeldusid ta meeled teda alt vedamast ning näitasid talle karmi tõde.

Lõviosa Jonathani seljast oli kaetud vanade armidega. Tundus, nagu oleks tema nahale lisandunud üks haavand teise järel, kuni poisi seljapind oli krobeline nagu hõbepaber. Kira teadis vaid üht vahendit, mis sellised armid võis tekitada.
Suutmata oma uudishimust võitu saada, surus ta oma käe Jonathani seljale ning puudutas ta karedat nahka. Blond poiss võpatas silmnähtavalt ning Kirale meenusid sõnad, mida Jonathan talle klubis öelnud oli. Jonathanile ei meeldinud, kui teda puudutati ning Kira tõmbas oma käe kiiresti ära. „Kes seda tegi?“ päris ta vaikselt. Jonathan ei vastanud. Ta libistas isa Lazaruse särgi endale kiiresti selga ning puges seejärel voodisse. Kira voodisse, ja Kira ei mäletanud, et ta oleks lubanud tal seda teha. Tema plaani järgi pidi Jonathan magama diivanil. Oeh, mis seal ikka, ükski plaan ei olnud täiuslik.
.„Kira...“ alustas Jonathan vaikselt. Kira teritas kõrvu. „Jah?“ „Tuleta mulle homme hommikul meelde, et ma oma silmad peast häbeneksin. Ma olen käitunud viisil, mis on Dwyerite vereliini edasikandjale...lihtsalt...an...“ Oma lauset lõpetamata jäi ta magama. Tore, rohi oli mõjuma hakanud.
Kira tõmbas ettevaatlikult Jonathanile teki peale, suundus seejärel elutuppa ning võttis diivanil istet. „Mida sa Jonathanist arvad?“ päris ta.

Sebieli hääl, mis talle vastas, oli irvitav. „Ma kaldun arvama, et sinu arvamus temast huvitab mind hetkel palju rohkem kui sind minu arvamus temast. Ma tean, et sul on mingeid mõtteid. Jaga neid minuga.“ „Ma ei tea, millest alustada,“ pahvatas Kira. „Alusta algusest,“ soovitas Sebiel. Kira noogutas. „Hästi. Tema hallutsinatsioonid on väga kummalised ja mulle tundub, et nende ilmnemine on üheks paranoia tunnuseks. Alkohol ähmastab Jonathani reaalsustaju ning paneb ta tajuma ohtu, mida ei ole olemas.“ „Võimalik, kuid igal reaktsioonil on katalüsaator. Ühegi normaalse inimese fantaasia ei ole võimeline joobeseisundis selliseid hallutsinatsioone genereerima. Kõik, mida Jonathan näeb, pärineb tema alateadvusest. Mis seda põhjustada võib?“ „Lapsepõlvetrauma,“ ütles Kira otsekoheselt. „Ta on oma lapsepõlves midagi hirmsat üle elanud ning võimalik, et elab veel praegugi. Mulle tundub, et teda ahistatakse. Mitte seksuaalselt, aga jumal hoidku, teda on mitmete aastate jooksul pidevalt piitsaga pekstud. Piitsaga! See on barbaarne, see on...ta selg on lihtsalt...“ Kira hüppas diivanilt püsti, kõndis paar sammu edasi-tagasi ja istus seejärel uuesti.
„Ta on nagu mina,“ sosistas ta vaikselt.

„Mis sa arvad, kes teda nii halvasti kohelnud on?“ Sebiel vältis teadlikult Kira eelmisele märkusele tähelepanu pühendamist. „Tema ema, isa või ehk ta vend?“ „Jonathan ei ole oma ema kunagi maininud ning ma arvan, et me võime ta nimekirjast välja jätta. Ka Lawrence’i võib ehk maha tõmmata, sest ta on teadmata kadunud. See jätab ainult isa.“ „Jonathan ütles, et ta isa pani Lawrence’i kaduma.“ „Ta sonis,“ vastas Kira, „kuid suure tõenäosusega peitub selles, mida ta ütles, terake tõtt. Kui me läheneme asjale selle nurga alt, et Jonathani isa on tema peal vägivalda rakendanud, on võimalik, et ta on teinud seda ka oma vanema poja puhul ning Jonathan usub siiralt, et ta on valmis minema piisavalt kaugele, et ta kõrvaldada. Jonathani seisundit arvestades ei saa seda süüdistust adekvaatselt hinnata.“ Ta toetas hetkeks pea oma vasakule põlvele ning tundus olevat millestki väga häiritud. „Ta on polüglott,“ ütles ta viimaks. „Araabia, ladina, vana-heebrea, ivriidi, prantsuse, vene, eesti...“ Ta kortsutas kulmu. „Ei ole loogiline, et üheksateistkümneaastane poiss nii palju...“ „Ka sina oled peaaegu üheksateistkümneaastane,“ tuletas Sebiel talle meelde. Kira turtsatas. „Minu keeleoskus pärineb sinult, samas kui Jonathani oskused on tema enda omad ning on äärmiselt üllatav, et tema vanune noormees on võimeline rääkima nii araabia, ladina, vana-heebrea kui ka ivriidi keelt. Ivriidi keele oskus võib viidata tema juudi päritolule, ladina ja vana-heebrea keele oskus aga...“ Kira hammustas huulde. „Vana-heebrea keelt oskavad põhiliselt rabid ja luterliku preestriseminari läbinud, kuid Jonathan ei ole rabi ja samuti ei ole ta seminari astunud.“ „Ta võib olla seotud mõne usuorganisatsiooniga,“ pakkus Sebiel. „Tema, või ta isa.“ Kira ei vastanud talle. Ta tundus olevat mõttesse vajunud ning kui ta uuesti elavnes, kõneles Sebiel temaga mürgisemalt kui tavaliselt. „Sa oled tema pärast mures ning see on su analüüsivõimet varjutanud,“ lausus ta karmilt. „Jonathan ütles täna õhtul midagi, mis peaks sind ärevaks tegema, kuid mulle tundub, et sa oled selle kahe silma vahele jätnud.“

Kira võpatas ootamatult. „Ta mainis Margaret Kenwoodi ja Kane Lighti,“ ütles ta ning needis end, et see talle alles nüüd meenus. „Ta andis mulle mõista, et kui kuu aega täis saab, veavad surnud Margaret Kenwoodi ja Kane Lighti alla.“ Ta niisutas keelega oma liialt kuivaks muutunud huuli. „Mida ta sinu arvates sellega öelda tahtis?“ päris ta. Sebiel keeldus talle otsest vastust andmast. „Jonathani asi on seda teada ja sinu asi see välja uurida. Kuigi on väga võimalik, et tema öeldul puudub igasugune tähendus, ei saa me riskida. Ma tean, et sa oled pikalt Kane Lighti pärast pead vaevanud, kuid tulutult, ning kui on võimalik, et Jonathan tema kohta midagi teab, on sinu kohustus see info tema käest kätte saada.“
Kira tõstis oma jalad diivani peale ning heitis selili, põrnitsedes lakke. Ta ootas, et Sebiel veel midagi ütleks, kuid olendil oli jutt otsa saanud ning Kira ei tundnud vähimatki vajadust jutujärge uuesti üles kiskuda. Ta hingas sügavalt sisse ning nautis hetkeks korteris valitsevat vaikust. Kui ta kõrvu teritas, suutis ta sellest eristada Jonathani katkendlikku hingamist, ning teadmine, et ta pole korteris üksi, vaid koos kellegagi, kes on talle võõras, muutis ta murelikuks. Ja ometi...korraga tundus Jonathan talle lähedasem, kui ta arvata oleks osanud.

„Sa oled täpselt nagu mina,“ pomises ta uuesti ning keeras end külili, tõmbudes diivanil kerra, langedes juba kümme minutit hiljem une rüppe. Ta polnud end juba aastaid nii väsinuna tundnud ning kui ta juuksed patsist lahti pääsesid ja ta näo ette vajusid, ei teinud ta isegi katset neid ära lükata, vaid lubas neil oma nägu katta, magades nagu luuderohtu mähkunud Okasroosike. Loodetavasti siiski mitte nagu Oksroosike muinasjutu selles variandis, kus luuderohi vaese tüdruku ära kägistas.

Ma mainisin üsna selle loo alguses, et Kirale ei meeldi mitte kunagi kanda lühikeste varrukatega särke. Selle osa lõpus selgub viimaks, miks

*läheb hakkab tolmuimejat ühest toast teise vedama, et alustada oma toas ühte korralikku koristamismaratoni*
**

29.3

Valgus paistis Jonathanile näkku ning ta sirutas käe välja, et oma kummutil lebavaid ööprille haarata, kuid ta käed tabasid vaid tühjust. Sellest avastusest ülimalt häirituna avas Jonathan kiiresti silmad ning tõdes, et tema kummut oli kadunud. Mitte ainult kummut, vaid ta tuba samuti.
Jonathan hüppas voodis püsti ning piidles kahtlustavalt oma ümbrust, suutmata esimese hooga meelde tuletada, kus ta oli ja kuidas ta sinna oli sattunud. Igaks juhuks piilus ta teki alla, et veenduda, et tal ikka püksid jalas on. Olid küll, mis lubas oletada, et suure tõenäosusega ei olnud Jonathan mõne ilusa tütarlapsega koju kaasa läinud, et talle öiset meelelahutust pakkuda. Talle meenus kord, kui ta oli ärganud porgandpaljalt ühe Jekaterina-nimelise tüdruku ühikatoas. Pärast esimesest paanikast ülesaamist oli ta endale lina ümber kerinud ja otsejoones oma tuppa tagasi jooksnud, pärides Dimalt ja Kristjanilt, kes tol hetkel ainsatena üleval juhtusid olema, mis kurat õieti toimub. Dima ja Kristjan olid talle järjekindlalt kinnitanud, et ta veetis pärast väikest pidu Jekaterinaga kirgliku öö, kuid lõpuks oli Saša, kelle uni poiste häältest üsna häiritud oli, talle halastanud ja teatanud, et Dima ja Kristjan tegid temaga lihtsalt jõhkrat aprillinalja. Nad olid kasutanud ära, et ta õhtul unerohtu võttis, oodanud, kuni ta magama jääb, ta riidest lahti võtnud ning Jekaterina tuppa tassinud. Tüdruk oli sõitnud paariks päevaks Samaarasse sugulaste juurde ning tema tühi tuba oli Jonathanile vingerpussi mängimiseks parim koht.

Jonathan meenutas seda lugu peaaegu heldimusega ning oli sunnitud tunnistama, et selle juhtumise ajal oli ta kõike muud kui heldinud ning oli pidanud tõsist aru, kui raskeid kehavigastusi on Dima ja Kristjan valmis taluma, enne kui nad temast lahti ütlevad.
Ta pea lõhkus ning ta masseeris sõrmedega oma meelekohti, püüdes õhtul toimunut meenutada, kuid esimest korda üle pika aja vedas ta mälu teda täielikult alt.
Ta oli joonud, selles polnud mingit kahtlust ning kas palju või vähe, ei mänginud hetkel eriti mingit rolli. Jonathani jaoks valutas tema pea võimatult tugevasti nii siis, kui ta jõi üksinda tühjaks kaheliitrise õllepudeli kui ka siis, kui ta kummutas endale sisse vaid ühe süütu pitsi viina. Ta vajas kiiresti aspiriini: ta tundis, et vastasel korral ta sureb.
Ta roomas aeglaselt voodist välja, tõusis oma kergelt tudisevatele jalgadele ning marssis tillukesest toast tillukesse koridori, mis viis väikesesse ja armetusse kööki. Jonathan kõhkles enne kööki sisenemist hetke, püüdes jõuda selgusele, kelle korteris ta viibib, kui märkas ootamatult pliidil olevalt pannilt kerkivat suitsusammast. Ta tormas hetkegi kaotamata kööki, rebis panni pliidiplaadilt ning tuvastas, et sellel kõrbes üks õnnetu välimusega pannkook. Milline korteriomanik oli nii hooletu, et jättis valmiva toidu järelvalveta? Jonathan libistas pilgu üle köögi, et kontrollida suitsuanduri olemasolu, kuid suitsuanduri asemel tabasid ta silmad hoopis midagi muud.
Kira istus köögilaua taga ning ta pea oli rinnale vajunud, viies Jonathani mõistmisele, et poiss magab. Püüdes mitte sattuda paanikasse pisiasja pärast, et on sattunud Kira Yukari, oma uurimisobjekti korterisse, astus ta Kirale lähemale ning raputas teda õrnalt õlast. „Ärka üles,“ ütles ta.

Kira avas aeglaselt oma silmad ning hõõrus uniselt oma rohelisi silmateri. Hetkeks peegeldus tema näol midagi armsat ja lapselikku, kuid järgmisel hetkel omandas ta nägu taas jaheda ja tuima maski, mida ta kandis. Ta heitis Jonathanile altkulmu pilgu. „Tere hommikust, Jonathan,“ lausus ta kergelt unisel toonil. „Kas sa kavatsed mind panniga lüüa?“ Võpatades pillas Jonathan panni käest, taibates, et oli hoidnud seda pea kohal nagu relva. „Muidugi mitte!“ hüüatas ta Kira oletusest kohkununa. „Ma tahtsin ainult...“ Kira hüppas toolilt püsti ning ta pilk vilksas pannile ning seejärel pliidile. „Uskumatu,“ pomises ta kerge ärevusega. „Seekord olen ma ennast ületanud. Ma ei suuda uskuda, et jäin tukkuma ja jätsin panni pliidile!“ Ta sööstis akna juurde ning avas selle, et tuppa värsket õhku lasta. „Jumal tänatud, Jonathan, et sa nii kiiresti reageerisid.“
Ta pöördus Jonathani poole ning naeratas kohmetult. „Kuidas sa end täna hommikul tunned? Ma loodan, et sa magasid hästi.“ Jonathan hammustas huulde. „Ma tunnen end vist...täiesti normaalselt, kui nii võib öelda...“ Ainus normaalse enesetunde märk oli vahest küll ainult see, et ta ei olnud veel hakanud küüntega seina kraapima ja valuvaigistit nõudma. Õnneks tundus Kira Jonathani näoilme järgi taipavat, mis poisil mõttes mõlgub. Ta suundus köögikapi juurde, haaras riiulil seisva purgi, võttis sealt välja ühe väikese valge tableti ning pakkus seda Jonathanile. „Sa ei pea minuga teesklema,“ ütles ta rahulikult. „Ma näen, et sa ei tunne end just kõige paremini. Võta ja neela see alla, sul hakkab kindlasti parem.“ Jonathan võttis tableti vastu ja noogutas tänulikult. „Aitäh. Tegelikult...tegelikult tahtsingi ma sinult aspiriini küsida, aga mul oli natuke...“ Ta lõi silmad maha ja tajus, et tal on häbi. Kes teab, mille pärast, aga häbi igatahes. „Piinlik?“ Kira pilgutas silmi. „Sa ei pea mitte millegi pärast piinlikust tundma.“

„Mitte millegi pärast?“ Jonathan neelas tableti alla, rüüpas paar lonksu vett peale ning heitis Kirale uskumatust väljndava pilgu. „Kira, mul on hetkel üks suur mäluauk ning kogu eilne õhtu oleks mu peast nagu käega pühitud. Ma tean ainult seda, et jõin ning ma ei kujuta ettegi, millega ma sellises seisundis hakkama võisin saada. Isegi kui sa ütled, et mul ei ole mitte millegi pärast piinlikust tunda, ei saa ma sind...“ „Ma luban, et jutustan sulle kõigest, mis eile õhtul juhtus,“ vastas Kira kannatlikult, „kuid ma eelistaksin seda teha pärast hommikusööki.“ Ta osutas keset lauda seisvale taignakausile, mida Jonathan varem märganud ei olnud. „Ma loodan, et sulle meeldivad pannkoogid. Ainult et...“ Kira kortsutas kulmu ning vaatas põrandal lebavat panni vastikust väljendava pilguga. „Ma kardan, et ma pea mõne väiksema panni otsima, sest mul ei ole praegu mingit tuju seda küürima hakata.“
Jonathan neelatas, vaadates, kuidas Kira kulbitäie tainast uuele pannile kallab ning seejärel panni pliidile tõstab ning ta kõht last kuuldavale vaju korina, ilma et ta seda kontrollida oleks suutnud. Sealsamas köögis pakkus Kira talle otsekui hõbekandikul saatanlikku kiusatust ning põgeneda polnud kuhugi. Ta oleks pidanud toimima hoopis vastupidi. Tegema nägu, et tal ei ole kõht tühi; tegema nägu, et olgu pealegi, ta on küll natuke näljane, ent ta ei soovi siiski süüa; tegema nägu, et kuigi ta on tõesti näljane, võtab ta vaid ühe pisikese ampsu...
Põrgusse.

Ta meenutas, kuidas ta kord Aleksei ja Kristjaniga pannkooke oli küpsetanud. Aleksei ema Veera, hapra kehaehitusega tilluke naine, otsustas ootamatult, et tema poeg vajab kiiret kokandusalast kursust. Tema otsus Aleksei kokkama panna lõppes tema pettumuseks aga katastroofiga: selle asemel, et saada hakkama söögitegemisega, suutis Aleksei saada hakkama hoopis pliidi süütamisega ning sellest ajast peale ei lubanud Veera oma pojal valmistada midagi peale võileibade. Ta muretses selgelt oma kodu pärast ja Jonathan ei pannud seda talle pahaks: poega, kes suutis süütevedeliku –ja õlipudelid omavahel sassi ajada ning tekitada pannile pea kahe meetri kõrguse leegi, oli parem köögist eemale hoida.
Kira asetas taldrikud lauale ning peagi kerkis Jonathani enne justkui võluväel kõrge pannkoogikuhi. Kira oli unustanud moosi lauale panna, kuid Jonathan polnud kunagi liiga magusaid pannkooke armastanud ning suutis hävitada oma kuhja väga edukalt ka ilma moosi abita. See tegi umbes...kaheksa pannkooki kümne minutiga.
Üheksanda pannkooki poole peal suutis Jonathan end lõpetama sundida. Ta lükkas taldriku järsu käeliigutusega endast eemale ning naeratas Kirale vabandavalt. „Palun vabandust. Ma ei jõudnud eile enne kodust väljumist süüa ja...“ „Jonathan, sa ei pea minuga teesklema,“ lausus Kira rahulikult. „Ma mõistan, et sul on probleem.“ Jonathan neelatas. „Probleem? Ma ei saa aru, millest sa räägid.“ Ta tundis, kuidas häbi ta silmadest välja paistab. Kus oli see vastik teeskleja Jonathan, kui teda vaja oli? Aga muidugi, ta oli kadunud nagu tina tuhka. Arvatavasti oli ta ametis pohmelli kätte suremisega.

Jonathan ohkas. „Sa oled äärmiselt tähelepanelik,“ vastas ta viimaks. Kuidas sai ta end välja keerutada, kui Kira tõde teadis? „Ehk liigagi tähelepanelik. Mitte keegi peale sinu pole märganud. Mida sa ette kavatsed võtta?“ Kira kehitas õlgu. „Kui võimalik, tahaksin ma aidata sul sellest üle saada, kui sa seda ise ei suuda. Kui kaua sa juba söömishäirete all kannatanud oled?“ „Ma ei tea,“ kostis Jonathan. „Või tean küll, aga...“ Ta lõi silmad maha. „See on äärmiselt piinlik teema.“ „Jälle see sõna „piinlik,““ lausus Kira ohates. „Sa ei pea minuga piinlikust tundma. Ma tahaksin sinu heaks midagi teha.“ „Ma kardan, et see ei ole võimalik,“ oli Jonathan äraütleval seisukohal. „Ma olen selle olukorraga juba piisavalt kaua toime tulnud ning tulen ka edaspidi.“ Ta tõusis laua tagant püsti. „Ma tahaksin tualetti minna.“
Kira osutas käega vasakule. „See asub koridori lõpus vannitoa kõrval.“ Ta tõusis ning, tundudes olevat otsustanud Jonathani mõneks ajaks ignoreerida, asus nõusid laualt ära panema. Jonathan avas suu, et midagi küsida, kuid taipas siis, et see ei ole antud hetkel otstarbekas. Kuigi ta tahtis väga teada, mis möödunud õhtul juhtunud oli, oli ta võimeline oma küsimuste vastuseid ka viis minutit kauem ootama ning ohates suundus ta tualettruumi.

Võib-olla sai ka teisiti, kuid Jonathan ei suutnud. Nagu öeldud, ei olnud ta juba kaheteistkümnendast eluaastast saati ühtegi toitu üle paari minuti sees suutnud hoida ning ka pannkookidel ei läinud paremini. Jonathan lootis siiralt, et Kira tema tegu solvanguks ei pea. Oli selge, et poiss oli pannkookide valmistamisele palju energiat kulutanud. Samas oli ta juba varem Jonathani söömishäirest teadlik olnud, tõenäoliselt koguni nende esimesest kohtumisest saati ning ei saanud temalt kuidagi midagi muud oodata. Oodata buliimikult või anorektikult või kurat teab kellelt, et ta puhtalt viisakuse pärast oma söömisharjumusi muudab, oli pehmelt öeldes naeruväärne. Naeruväärne ja ühteaegu nukrust tekitav.
Jonathan tõmbas tualetis vett, läks seejärel vannituppa ning loputas, nagu alati, põhjalikult suud, heites sealjuures pilke klaasist dušikabiini suunas. Ta oli harjunud igal hommikul dušši võtma ning mõte kiirest värskendavast dušist tundus vägagi meelitav. Pikemalt mõtlemata võttis Jonathan oma valged teksapüksid ja sokid jalast ning valmistus ka isa Lazaruse lohvakat särki seljast kiskuma, kui taipas, et toimib äärmiselt sobimatult. Oli ilmselgelt ebaviisakas kasutada Kira vannitoa hüvesid ilma tema loata ning kuigi Jonathanile ei olnud kunagi meeldinud kelleltki millekski luba küsida, oli Kira külalislahkuse kuritarvitamine viimane, mida ta teha soovis. Ta tippis vannitoast välja, tajudes teravalt vana puupõranda jahedust, ning sammus köögi poole. Ta eeldas, et Kira seisab kraanikausi juures ning peseb musti nõusid, ent tema suureks üllatuseks oli köök tühi. Tassid ja taldrikud ligunesid omapäi kraanikausis ning Kirat ei paistnud kusagil. Püüdes välja nuputada, kuhu viimane kaduda võis, otsustas Jonathan Kira tuppa piiluda, olles enam kui veendunud, et leiab poisi sealt. Vaevumata uksele koputama, lükkas ta selle lahti ning astus ette hoiatamata sisse.

Kira oli oma toas, just nii, nagu Jonathan arvanud oli. Ta seisis seljaga Jonathani poole ning Jonathan märkas, et tal pole särki seljas. Taibates, et on pahaaimamatult tabanud Kira riideid vahetamast, ta köhatas. „Kira, ma tahtsin küsida, kas...“

Sellel päeval tegi Kira Yukari kaks olulist viga.
Esiteks: olles harjunud oma korteris üksi olema ja unustades üürikeseks hetkeks Jonathani kohalolu, ei tulnud talle pähegi oma toa ust lukustada.
Teiseks: kui Jonathan teda kõnetas, reageeris Kira tema häälele ning pööras end Jonathani poole. Kahjuks. Sellel hetkel, kui ta oma kohutavast apsakast aru sai, oli juba liiga hilja.

Jonathani näoilme muutus drastiliselt. Veel hetk tagasi nii küsival näol peegeldusid korraga nii vastikus kui ka šokk. Ta hingas sügavalt sisse ja püüdis end sundida pead ära pöörama, kuid tundus, nagu oleks keegi ta pea kaela külge kinni keevitanud, nii et see millimeetritki ei liikunud.
Kohkunud ilmel vaatas Jonathan Kira kätt, mis mõjus plastiliselt ja kunstlikult ning tema süda tegi vähemalt kaks lisalööki, kui ta silmad tabasid kitsas metallriba, mille abil ebaloomuliku välimusega proteeskäsi Kira küünarvarre külge oli kinnitanud. Poisi enda käest oli säilinud vaid kolmandik ning see osa käest – mida niigi häbiväärselt vähe alles oli jäänud – oli kaetud põletusarmidega, mis oleksid teinud au isegi Freddy Krugerile.

Ma sain jäl-le in-ter-net-ti *laulab ja plaksutab käsi*
Kahjuks aga ainult üheks tunniks

See oli vägev ! Ära kirjavigade pärast muretse, mind need küll ei sega.

Tegelikult on neist mõlemast õudselt kahju... Jonathanist rohkem.
Nad räägivad kõik üksteisele ausalt ära saavad suurteks sõpradeks ja tapavad kõik pahad ära, vist mitte tõenäolisem stsenaarium on vist see, et Kira ja olend-tema-sees läheb närvi ja kõik lõppeb halvasti, vähemalt sellel korral. VÄhemal seda ma mõtlesin kui viimaseid lauseid lugesin.

Selles kohas, kus Jonathanil tekkis peaaegu vastapandamatu kihk minna dušši alla ja ta lõpuks ümber mõtlesja minema jalutas. Noh, sealt vahepealt puudus lause sellest, et ta end riidesse pani ja ma arvasin ikka päris tükk aega, et ta väljus vannitoast põhimõtteliselt alasti, mida ta ju tegelikult ie teinud...eks?

Ja miks mind ei üllata, et Arra toredaks ei suuda jääda. Ta mässib alati ennas suurtesse jamadesse, aga loomulikult on see ka meie suurepärase neliku üks tunnustest, ta ei tahaks ju mingil juhul oma rühmakaaslastest erineda.

Mis siis veel... ah ja, mulle tohutult meeldivad Jonathani sõbrad.

Ja see on väga tore, et sul hea tuju on!
Ma loodan siis peatselt ennas jälle internetimaailma smuugeldada

Ma garanteerin, et Jonathan ei väljunud vannitoast alasti Järgmises osas on ka ilusti ära seletatud, mida ja kui palju ta endale selga jättis, sest osa algust arvestades on see oluline info

Uut osa ei saa arvatavasti enne reedet, sest kuna ma olen taaskord olnud lohakas ning selle osa pooleli jätnud ja sellest üle hüpanud, ei ole mul võimalust seda enne homset ära lõpetada. Kes siis ikka võidupüha õhtul arvutis jõuab istuda

Mulle meeldib, et ma saan selles osas natuke Jonathani isiksust lahata Need, kes on Hesse "Stepihunti" lugenud, saavad loodetavasti aru, millise nurga alt ma teda näen. Ja mida ta küll näha võis, et ta juhtmed nii krussi läksid?

Venekeelsed laused selles osas pole mitte minu, vaid mu isa tehtud.

Laul selle osa alguses on The Platters - The Great Pretender.

Ootan teie arvamusi
**

30.0

Oh yes, I'm the great pretender
Pretending that I'm doing well
My need is such; I pretend too much
I'm lonely but no one can tell.

Kaks sekundit hiljem Kira ründas. Ta tõukas Jonathani nii tugevasti, et poiss selili paiskus ning enne, kui Jonathan vastupanu jõudis osutada, krabas Kira jõuliselt ta käsivarrest, lohistas teda paari meetri jagu mööda esikupõrandat, avas korteriukse ning viskas Jonathani koridori, lastes uksel valju paugatusega tema nina all sulguda.
Jonathan hingas sügavalt sisse, ajas end püsti ning asus oma olukorda hindama. See ei olnud just kiita: ta seisis tundmatu maja koridoris, seljas vaid T-särk – ja jumal tänatud, et tal niigi hästi oli läinud, sest ihualasti korterist välja visatud saada oleks kindlasti olnud veel margim -, Kira oli ta korterist välja löönud ning lisaks kumises Jonathani pea nii, nagu oleks see savist.
Noh, seda olukorda Jonathan küll eriti kaua kannatada ei kavatsenud.

Ta sammus Kira korteri ukse juurde ja koputas sellele. „Kira, me peame rääkima. Lase mind sisse!“ Ta ootas pooleldi, et Kira tema palve peale koheselt ukse avab, ent Kira ei teinud seda ning uks jäi suletuks. Jonathan koputas uuesti ka teist, kolmandat, viiendat ja kaheksandat korda, kuid Kira ignoreeris teda ning Jonathan hakkas kiiresti närvi minema. Temas hakkas pead tõstma see vastik teeskleja Jonathan, kes ei suutnud kuidagi välja kannatada, et tema käske ei täideta ning esimest korda elus tundis Jonathan, et on sama kannatamatu kui see vastik teeskleja Jonathan.
Ta virutas küünarnukiga vastu ust, tundes sealjuures, kuidas terav surin ta kätt pooleks saeb, ning käratas vihaselt: „Дверъ открой, Кира! Дай мне войти или я устрою скандал!“
Uks ei avanenud ning Jonathan surus pahuralt käed külgedele, püüdes otsustada, kas murda uks maha või mitte, kuid just sel hetkel, kui ta valmistus ukse poole sööstma ja seda oma küljega rammima, paotus Kira kõrvalkorteri uks ning selle vahelt piilus välja kellegi uudishimulik silmapaar. See vastik teeskleja Jonathan hüppas rõõmust ning tajudes, et tal on publikut, otsustas ta oma ähvarduse teoks teha ja korraldada just selle, mille oli lubanud: skandaali, soovitatavalt suure S-iga.
Kui tal oli vaja korterisse sisse pääsemiseks Kira reputatsiooni kahjustada, siis seda ta ka tegi.

Ta sammus ukse juurde ning piilus üle õla. Kõrvalkorteri elanik, ükskõik kes ta ka ei olnud, jälgis teda uudishimulikult ning tema valvsa pilgu all koputas Jonathan uuesti Kira korteri uksele, muiates vaikselt. Ta lootis, et Kira teab, mis talle hea on.
„Palun lase mind sisse, kallis!“ hüüdis ta nukralt ning koputas uksele kõvemini kui varem. „Ma luban, et ma ei vaata enam kunagi ühtegi teist meest ning armastan ainult sind! Ära ütle mulle, et sa oled meie ühised ööd juba...“
Seekord võttis Jumal tema palveid kuulda. Veel enne, kui Jonathan jõudis laskuda pikka ja emotsionaalsesse kirjeldusse tema ja Kira ühiste ööde teemal, klõpsatas ukselukk lahti ning hetk hiljem oli Kira ta korterisse tirinud.
„Старый идиот!“ ütles ta maruvihaselt ning vaatas Jonathani sellise pilguga, nagu tahaks ta teda ära kägistada või mõnel muul jõhral moel mõrvata. „Kas sa kavatsed hoolitseda selle eest, et mind sellest majast välja visataks?“ Jonathan turtsatas. „Ma hoiatasin sind. Ma ütlesin, et kui sa ust ei ava, korraldan ma skandaali, kuid sa ei kuulanud mind.“ „See ei ole vabandus,“ vastas Kira, kuid tema näoilme pehmenes pisut. Jonathan märkas, et ta oli oma juuksed lohakasse hobusesabasse pannud ning tõmmanud selga lohvaka pluusi, mis varjas kõike üleliigset. Ta nägi välja nagu alati, ainult selle vahega, et Jonathan teadis ning ei suutnud Kirale tõsise pilguga otsa vaadata.
Isa Marcus oli lootnud, et Jonathan leiab Kiras võika pimeduseolendi, kuid selle asemel oli Jonathan leidnud temas paar olulist füüsilist viga ning üks osa temast oletas, et ega seal midagi muud eriti ei olnudki. Ei mingit müstikat, kõigest üks proteeskäsi ja kõik. Jonathan tundis hetkelist soovi Kira riidest lahti kiskuda, pakkepaberisse mähkida ning ühes parimate soovidega isa Marcusele saata. Las siis mees näeb, milles Kira sünge saladus tegelikult seisneb!

Tajudes Jonathani ebamugavust, nookas Kira peaga elutoa suunas. „Ma tahaksin praegu üle kõige, et sa lahkuksid,“ oli ta otsekohene, „kuid nagu ma aru olen saanud, ei kavatse sa seda enne teha, kui ma sulle mõnda asja selgitanud olen. Kuidas oleks, kui räägiksime elutoas?“ Jonathan noogutas, marssis elutuppa ning prantsatas istuma isa Lazaruse tugitooli. Kira tõi köögist ühe tabureti ning pärast hetkelist kõhklust istus Jonathani kõrvale. Ta tundus ootavat, et Jonathan kõnelema hakkab ning kui viimane seda ei teinud, otsustas ta ise jää lõhkuda. „Ma ootan.“
„MIS SINUGA JUHTUS?“ Jonathan prahvatas oma sõnad välja tunduvalt valjemini, kui plaaninud oli, kuid kuna tegemist oli äärmiselt tõsise küsimusega, oletas ta, et Kira ei saa paari üleliigset detsibelli talle kuidagi pahaks panna. „Sul on...sul on ainult üks käsi ning ma nägin su põletusarme...“ „Kui ma olin kaheksa aastat vana, puhkes mu kodus tulekahju,“ vastas Kira mitte just eriti entusiastlikult. Kuidas aga olekski ta saanud entusiastlik olla, kui oli sunnitud peaaegu võhivõõra inimesega nii olulist teemat lahkama? Jonathan ei vaadanud talle tema vähese entusiasmi pärast sugugi viltu. Vastupidi, ta peaaegu mõistis, mida Kira tundis. Igal inimesel oli saladusi, mida nad kellelegi paljastada ei soovinud ning Kira saladus tundus olevat üks neist. Hea seegi, et see polnud Miriami saladus.
„Keegi ei tea siiamaani, millest tuli alguse sai,“ jätkas Kira, tegemata Jonathani pooleldi haletsevast põrnitsusest välja, „aga maja põles maha kiiremini kui ilutulestikurakett ning kahjuks minu vanemad koos sellega. Ma jäin selle tulekahju tagajärjel orvuks ning oleksin pidanud tõenäoliselt lastekodus üles kasvama, kuid isa Lazarus, üks mu ema sõpradest, otsustas mulle halastada ja adopteeris mu, kuigi talle anti esialgu vaid piiratud hooldusõigus. Sellise headuse osutamine oli temast väga lahke, arvestades sellega, millise kasupoja ta sai...“ „Su käsi...“ „Sellesse lõi gangreen ning asi oleks võinud väga halvasti lõppeda.“ Kira köhatas. „Ma peaksin olema õnnelik, et kaotasin vaid käe, mitte oma elu. Muidugi võid sa vabalt küsida, mida selline elu väärt on, kuid ma olen veendunud, et ka minusugusel inimesel on õigus täisväärtuslikule elule ja seda isegi siis, kui ühiskond minusse eelarvamusega suhtub. Ma olen aastaid kõrvalt jälginud, millise pilguga tavainimesed oma puuetega kaaslasi vaatavad ning mõistan, et olla vigane inimene tervete inimeste maailmas ei ole meelakkumine, kuid ma olen andnud oma parima, et sellega toime tulla. Muuhulgas plaanisin ma oma puudusi varjata nii kaua kui vähegi võimalik, kuid mulle tundub, et tänu sinule see enam ei õnnestu. Kellele sa esimesena rääkida kavatsed?“

Jonathan vaatas talle kohkunult otsa. „Miks peaksin ma seda kellelegi rääkima?“ Olgu, ta pidi seda küll kellelegi rääkima, näiteks oma tobedale ikka veel suremast keelduvale isale ja miks mitte ka sellele pagana isa Marcusele, kuid kohe kindlasti ei olnud tal kavas näiteks Kira sõpru ja tuttavaid asjasse pühendada. See poleks olnud mitte ainult häbematu, vaid ka julm ja loomu poolest oli Jonathan Dwyer kõike muud kui julm ja seda ka siis, kui ta oli parajasti see vastik teeskleja Jonathan. Oli ju Jonathanil endal samuti paar pisikest puudust, mille olemasolu ta teiste eest hea meelega varjas.
Kira kehitas Jonathani küsimuse peale õlgu. „Inimestel on pahatihti liiga suur suu,“ sõnas ta, „ning nad lõksutavad lõugu niipea, kui selleks võimalus avaneb. On ainult loomulik, et ma kõhklen su võimes saladust hoida.“ „Kas ma olen tõepoolest esimene inimene, kes on teadlik sellest, et sul on proteeskäsi?“ uuris Jonathan. Kira noogutas. „Jah, või vähemalt oled sa esimene minu eakaaslastest, kes seda teada on saanud. Isa Lazarus teadis sellest algusest peale ning samuti on sellega kursis kõik arstid, kellega ma kokku olen puutunud, kaasaarvatud kooliarst ja seetõttu on sellest suure tõenäosusega kuulnud ka kooli personal. Siiski, Jonathan, tahan ma sinult paluda, et sa ei...“ „...ei räägiks sellest sinu sõpradele.“ Jonathan noogutas mõistvalt. „Pole probleemi. Ma vaikin nagu haud. Lõppude lõpuks on meil kõigil õigus mõnele väikesele saladusele, mida me ainult endale tahame hoida ja pole minu asi see õigus sinult ära võtta. Sa võid mind usaldada, Kira. Ma ei kavatse sind reeta.“

Kira näol peegeldus kergendus, kui ta Jonathani sõnu kuulis ning Jonathan muigas salaja. Suurepärane, ta oli suutnud Kira end uskuma panna ja see polnud kohe sugugi mitte paha. Loomulikult ei teadnud ta, kas võib uskumise võrdsustada usaldamisega, kuid ta pidi lootma, et on suutnud võita ka Kira usalduse.
„Kuhu su vanemad maetud on?“ päris ta ja püüdis teha nägu, et see teda ka tegelikult huvitab, kuigi ei huvitanud. Mis oli temal pistmist paari laibaga, mis kusagil surnuaias vaklade näksida olid? „Oxbridge’i surnuaeda,“ kostis Kira. „Kas sa tead, kus see asub?“ „Ma arvan küll,“ vastas Jonathan. „Muidugi on sellest, mil ma seal viimati käisin, juba väga palju aega möödas. Mis sa ütlesidki oma vanemate nimed olevat?“
Kira nägu tundus pilve tõmbuvat ning korraga sigines tema silmadesse pilk, mida võis pidada ainult mõrvarlikuks. „Ma ei mäleta, et oleksin sulle nende nimesid öelnud ning need ei puutu sinusse,“ ütles Kira ehk liigagi teravat. „Me oleme selle teemaga lõpetanud ning nüüd on minu kord sulle küsimusi esitada. Ma tahan, et sa räägiksid mulle enda traumast.“

Jonathan neelatas ning ta keha läbis värin. Tema traumast? Oi, neid oli tal kohe mitu, kuid tal oli kuri kahtlus, et Kira püüdis pinnida temalt informatsiooni selle kõige suurema trauma kohta, mida Jonathan oma kõikide teiste traumade põhjuseks pidas. Lisbeth Salander, kes samuti palju jubedat läbi oli elanud, oli nimetanud seda Kõigeks Halvaks. Kuna Jonathan tahtis natuke originaalsem olla, kutsus ta enda traumat Suureks Õnnetuseks. Hoolimata pisiasjast, et tal polnud Suurest Õnnetusest ainsatki mälestust, teadis ta vähimagi kõhkluseta, et antud nimi passib temaga juhtunule ideaalselt. Suur Õnnetus oli juhtum, millest algas Jonathani seni täiusliku elu allakäik igas suunas ning...
Kuidas võis Kira aga teada, et...?
Jonathan oli sunnitud alla andma ja tunnistama, et Kira oli osavalt teemat vahetanud ja sugugi mitte edutult, sest hetkel suutis Jonathan mõelda vaid sellest, kuidas Kira tema peidetud hingehaavadest aimu oli saanud.
„Kuidas sa...?“ „Põhjus, miks sa praegu minu juures oled,“ sõnas Kira, „peitub selles, et sa hakkasid eile õhtul klubis hallutsinatsioone nägema ning ma ei julgenud sind üksi jätta, kuna pelgasin, et sa võid endale ohtlik olla. Sa olid hirmul ja sonisid ning korrutasid pidevalt, et surnud veavad elavad alla... “
Jonathan maigutas suud ning põrnitses Kirale otsa vaatamise asemel oma katmata põlvi, mis T-särgi alt välja piilusid. Ta oleks tahtnud häbi pärast maa alla vajuda, kuid paraku keeldus põrand tema all avanemast ja teda endasse neelamast, nii et tal jäi üle vaid pea püsti hoida, kuidagi. Seda oli küllaltki raske teha, arvestades seda, et ta oli näidanud Kirale enda kõige häbiväärsemat külge ja viinud poisi mõistmisele, et Jonathan oma elus kohanud midagi õudusttekitavat.

Möödunud õhtul oli Jonathan näidanud Kirale oma tõelist olemust, seda vastikut argpüksi Jonathani, kellel oli kombeks ilmuda välja kõige ebasobivamal ajal, enamasti äärmuslike kriisisituatsioonide ja alkoholi koosmõjul. Jonathan oli nagu Harry Haller, kelle sees tõstis aeg-ajalt pead Stepihunt, haiglane üksiklane, ja sekkus sinna, kuhu parajasti vaja polnud. Kuid Harry Haller ei koosnenud ainult inimesest ja Stepihundist, valgusest ja pimedusest ja sarnaselt temale oli ka Jonathanil mitu külge. See vastik argpüks Jonathan oli Jonathani tõeline mina, kellena ta oli elanud enne Suurt Õnnetust. See vastik teeskleja Jonathan oli kogu ühiskonna silmis ideaalne kodanik, kelle tahtejõud seda vastikut argpüksi Jonathani vaos hoidis ja juba pikemat aega nägi Jonathan temas oma ainsat võimalust maailmas toime tulla ja selle hävitavate jõudude meelevallale vastu panna. Kui ta vaid oleks olnud võimeline sellele vastikule teesklejale Jonathanile rohkem võimu usaldama...
Kuid hetkel, jah, veel hetkel oli ta lihtsalt Jonathan ning lihtsalt Jonathan ei suutnud ei Kira pilgu eest peitu pugeda ega ka sellega võidelda. Ta võis vaid pisut oma saatuse traagilistest keerdkäikudest Kirale usaldada, et ei peaks neid üksi kandma.

„Minuga juhtus õnnetus,“ alustas ta oma lugu samamoodi nagu toona, kui ta seda Alekseile jutustanud oli. Kui Aleksei vaid oleks seal temaga olnud ja teda toetanud...kuid Aleksei, nagu Jonathani teisedki sõbrad, olid maailma teises otsas ning Jonathan oli üksi.
„Kui ma olin üheteistkümnene, juhtus minuga õnnetus, mis viis mu haiglasse. Ma ei tea tänaseni, mis täpselt toimus, sest mu isa keeldub kangekaelselt sellest mulle rääkimast ja suure tõenäosusega võtab ta selle saladuse endaga hauda kaasa. Ma tean vaid, et ühel hetkel veenis mu vend Lawrence mind keldrisse sisse murdma ning järgmisel päeval ärkasin ma voodi külge aheldatuna haiglavoodis, ilma et mul juhtunust vähimatki mälestust oleks olnud. Olukord oli seda kummalisem, et kuigi ma olin haiglas, ei olnud mul mitte ühtegi vigastust. Alates sellest sündmusest hakkas mu elu tasapisi allamäge minema. Kui enne seda oli minu kodune elu täiesti harilik, siis pärast seda juhtumit see muutus ning sugugi mitte paremuse poole. Mu isa muutus tihti täiesti tühiste asjade pärast vägivaldseks ning kui ma ei suutnud oma eluga nii hästi hakkama saada, nagu ta minult ootas ning oma võimete poolest oma vennale alla jäin, sain ma alati karistada...“ „Mul pole sinu isa julmuse kohta sõnu,“ pomises Kira. „Oma lihast last piitsutada on lihtsalt...“ Jonathan haaras oma südame alt kinni. „Kuidas sa tead, et ta...?“ See vastik argpüks Jonathan kraapis teda seespidiselt ja ta tundis vastupandamatut soovi ära joosta ja Kira silme alt kaduda, kuid suure vaevaga suutis ta siiski paigale jääda. „Ma nägin eile kogemata su selga,“ vastas Kira, „ning ma tunnen piitsa poolt jäetud armid iga kell ära. Ma ei suuda ettegi kujutada, kui suure pinge alla selline kohtlemine su panna võis.“ Ette hoiatamata haaras Kira Jonathani parema käe oma pihku ja tõmbas kergelt pöidlaga üle tema randme sisekülje. „Mida sa tundsid, kui sa külma žiletiga oma veenid läbi tõmbasid?“

Selle vastiku argpüksi Jonathani kraapimine muutus tugevamaks. Jonathan püüdis enda kätt ära tõmmata, kuid Kira oli ta randmest haaranud, et teda takistada ning sügavalt sisse hingamise järel suutis ta rahuneda. Tal polnud vähimatki võimalust eitada seda, mida Kira juba märganud oli. Tõepoolest, peenikesed heledad kriipsud, mis tema rannet ehtisid, kõnelesid rohkem kui tuhat sõna.
Jonathan noogutas löödult. „Ma pean sulle au andma. Sinu tähelepaneliku silma eest ei jää miski varjatuks. Jah, ma püüdsin end tappa ja lõikasin tõepoolest oma veenid läbi, kuid kuna mul polnud žiletti käepärast, pidin ma seda tegema kääridega ja nagu sa isegi oletada võid, ei läinud see just kõige edukamalt. Kiirabi tegi mu korda tunduvalt kiiremini, kui ma soovinud oleksin ja loomulikult järgnes mu teole karistus. Kui ma sain kolmeteistkümneseks, jooksin ma viimaks kodust ära. Ma jõudsin nädala ajaga välja Kanada piiri äärde, kuid mu isa ootas mind seal ja lohistas mu koju tagasi. Järgmisel päeval pakkis ta mu kohvrid ning saatis mu Venemaale internaatkooli, et minu mässumeelsus alla suruda ja sundida mind maailmaga kohanema. Esimesed paar kuud, mis sellele järgnesid, olid kohutavad. Ma ei osanud sõnagi vene keelt ja elasin ühes toas endast neli aastat vanema poisiga, kes ennast igal õhtul pilve tõmbas ja minu abistamise peale isegi mitte ei mõelnud. Mul läks nii halvasti, et ma jäin koolis istuma ja olin juba valmis lõplikult alla andma ja koju tagasi pöörduma, kui mu toanaaber ootamatult üledoosi suri. Tema surma järel pandi mind elama neljasesse tuppa, kus ma kohtusin Aleksei, Saša ja Kristjaniga ning nad aitasid mul jalule tõusta. Nende kuue aasta jooksul, mis ma koos nendega veetsin, muutus Venemaa mulle rohkem koduks kui Ameerika seda iial olnud on ja võib öelda, et nendest sai mulle nagu teine perekond...“ Ta raputas endale ootamatult pähe tulnud mõtte mõjul pead. „Vabandust, kui rumal minust. Nendest sai minu ainus perekond.“ Kira vaatas mõtlikult kaugusesse ja tundus millegi üle juurdlevat. Jonathan märkas, et poiss hoiab ikka veel tema kätt ning paratamatult levis puna üle terve tema näo. Mitte et selles, et Kira ta kätt hoidis, midagi halba oleks olnud. Vastupidi, see oli meeldivalt lohutav.

„Kas sa oled kindel, et sinu hallutsinatsioonide nägemise põhjus seisneb selles, mis sinuga üheteistkümne aasta vanuselt juhtus?“ küsis Kira viimaks. Jonathan noogutas, teades, et pea raputamine pole võimalik. Ta võis ju vahelduseks ka oma arvamuse välja öelda ja just seda ta tegigi. „Jah, ma olen selles veendunud. Tõenäoliselt nägin ma sel päeval midagi, mida ma poleks pidanud nägema.“ „Kas su ema ja vend keeldusid sulle samuti ütlemast, mis sinuga toimus?“ Jonathan naeratas mõrult. „Ma ei ole oma ema kunagi näinud. Ta lahkus mu isa juurest kohe pärast minu sündi, samamoodi, nagu lahkus ka Lawrence’i ema, ning ma tean vaid seda, et ta oli juuditar. Õnneks mõtlen ma tema peale harva. Ta oli vaid doonor, Kira, ja ei midagi enamat. Mis puutus Lawrence’isse, keelas mu isa mul temaga kategooriliselt juhtunut arutata. Kui ma keelust üle püüdsin astuda, sundis mu isa mind oma käsi triikima ning...“ Ta keelepaelad olid valla ning ta oleks meeleldi rääkinud Kirale nii palju rohkem. Ta oleks meeleldi rääkinud talle Cara Rose’ist, Lawrence’i kadumisest, kõigist karistustest, mis talle elu jooksul tema isa käe läbi osaks olid saanud, Millenniumi Madudest...

Siis aga ärkas see vastik teeskleja Jonathan unest ja tuletas talle meelde, et tema ja Kira vahel on piir, mida ta ei tohi ületada. Jonathani ülesanne oli Kirat jälgida ja vajaduse korral ta ka enda poole võita, mitte aga oma hinge tema ette alasti laotada, et Kira seda hiljem tema vastu ära saaks kasutada. Laotada oma hinge tema ette alasti, samas kui Kira enda hinge talle isegi mitte ei paljastanud. Võrreldes informatsioonitulvaga, mille Jonathan kontrollimatult Kira suunas oli paisanud, oli Kira poetanud talle vaid üksikuid teri ja needki olid kasutamiskõlbmatud. Jonathan oli saanud tema kohta teada vaid pealiskaudset informatsiooni ning sellest ei piisanud, et seda Kira huvides ära kasutada. Kui ta kavatses tõepoolest oma isale ja ühtlasi ka tervele Millenniumi Madude organisatsioonile tõestada, et Kira on kõigest tavaline inimene, keda on vääriti mõistetud, pidi ta tunduvalt rohkem vaeva nägema. Kuidas võis ta aga kasutada ära informatsiooni, et Kira vanemad olid hukkunud tules või et nad...

Ta suunurk kõverdus muigeks. Aga muidugi. Kira oli talle äsja maininud, et tema vanemad on maetud Oxbridge’i surnuaeda.
Kui suur oli võimalus, et Oxbridge’i surnuaeda oli maetud rohkem kui üks tulesurma surnud Yukari-nimeline abielupaar? Jonathan taipas muidugi, et Kira polnud poole sõnagagi maininud, kas ta vanemad olid abielus või mitte, kuid isegi kui ei olnud, kandis Kira siiski vähemalt ühelt oma vanemalt saadud perekonnanime ning see oli oluline juhtlõng. Õigeid niite tõmmates võis Jonathan pääseda ligi nii tema vanemate elu ja surma puudutavatele andmetele kui ka Kira sünnitunnistusele ning see oleks hõlpsasti lahendanud probleemi, millega isa Marcus Kira kohta info otsimist alustades silmitsi oli seisnud. Isa Marcus ei olnud suutnud leida Kira Yukari kohta mingeid enne 1999-ndat aastat pärinevaid andmeid, kuid tema sünnitunnistuse olemasolu kinnitaks tema isiku reaalsust tema esimesest eluminutist alates ning see võimalus oli liiga ahvatlev, et seda kasutamata jätta.
Jonathan pidi võimalikult kiiresti isa Marcusega rääkima.

Ta tõusis tugitoolist püsti ning Kira vabastas tema käe. „Anna andeks, et ma sind keset riiete vahetamist segasin,“ lausus Jonathan nii viisakalt kui vähegi võimalik. „Ma tahtsin kõigest küsida, kas ma võin duši alla minna.“ Kira noogutas, kuigi pisut pingutatult. „Aga loomulikult. Tunne end vabalt.“ Ilmselt oleks ta tahtnud märkida, et Jonathan tundis end arvatavasti juba niigi vabalt, sest ta kandis vaid T-särki, kuid ta jättis märkused kõrvale ja oma ideele heakskiidu saanud, lippas Jonathan duši alla, olles rahul, et on vähemalt praeguseks nii teda ennast kui ka Kirat puudutavatele tülikatele teemadele joone alla tõmmanud. Ta tundis, et on võimeline mõistma Kira kannatusi peaaegu sama hästi kui enda omi. Ta poleks iial osanud arvata, et Kira talle nii palju sarnaneda võib, kuid poisis oli palju sellist, mis ka temas olemas oli. Ideaalses olukorras oleksid võinud neist saada head sõbrad...
Ah, kuid milleks end selliste mõtetega piinata? Parem oli lasta need koos voolava veega rentslisse joosta, sest Jonathan taipas, et sellest ei tuleks midagi head.

Pesust läbi käinud, riietus ta kiirelt ja jättis Kiraga hüvasti. Kui ta tema korteriuksest välja astus, tajus ta, kuidas Kira naaberkorteri elanik teda läbi uksesilma piilub ning otsustas, et ei taha teada, mida naine temast ja Kirast arvata võib – samas aga pakkus mõte koridoris korraldatud stseenist talle isegi mõningast lõbu. Ta väljus kiiresti majast, istus oma autosse, mille Kira trepikoja ukse kõrvale oli parkinud, ning võttis suuna naabruskonnas asuva Püha Ilmutuse Tunnustamise kiriku poole. Oli küll laupäev, kuid Jonathan lootis, et isa Marcus on sellest hoolimata kirikus. Ta polnud enne kella vaadanud, kuid tegi seda nüüd ja avastas, et kell on veidi üle kümne hommikul. Suurepärane, keskpäevase missani oli veel aega, mis tähendas, et kui ta isa Marcuse kirikust eest leiab, on tal piisavalt aega temaga kõneleda.
Tundus, et ka keegi teine oli sellele mõttele tulnud, sest kui Jonathan kirikuukse avas ja sisse astus, leidis ta isa Marcuse elavast vestlusest ühe poisiga, kelle nägu isa Marcuse sõnade peale kurjakuulutavalt kõveraks tõmbus. „Ja ongi kõik?“ päris poiss. „Nii et see on lihtsalt legend sellest, kuidas mingi tüüp pooleks saeti ning kuidas inglid talle kingituse tegid? See on veel tobedam kui lugu Jeesusest ja kolmest targast! Ja kas ma pean uskuma, et Sebiel en Mori hing reinkarneerub ka tänapäeval ning et ka praegu võib vabalt joosta kokku inimesega, kellel on, ma ei tea, afišši raamat ja ingli hing?“ Jonathan astus lähemale ja teritas kõrvu. Sebiel en Mori? Tundus, et isa Marcusel ja tema noorel sõbral on käsil äärmiselt põnevad – ja Jonathani jaoks igavad ja läbinämmutatud – jututeemad ja ta oleks nad meeleldi lobisema jätnudki, kuid ta pidi kindlasti isa Marcusega rääkima ja mida varem, seda parem. Keegi ei keelanud tal aga enne seda vestlust isa Marcust pisut torkida..

„Arra, nagu ma sulle ütlesin, on tegemist vaid legendiga, mille algupära peitub hoopiski mitte kristlikus maailmas, vaid hoopis araabiamaades ning...“ püüdis isa Marcus, kes nägi välja mitu korda pahuram kui tavaliselt, poisile selgitada ja tõestada, et on teemaga enam kui kodus, kuid sel hetkel otsustas Jonathan sekkuda ning köhatas, andes isa Marcusele enda kohalolust teada.
„Kas te jutustate oma kuulajatele ikka veel selle legendi lastevarianti?“ päris ta häbematult muiates ning see vastik teeskleja Jonathan juubeldas tema nahhaalse tooni peale õige rõõmsalt.

Üle hulga aja on mul jälle rõõm uus osa üles riputada Selle osa kirjutamine nõudis natuke eeltööd, mistõttu ma olin sunnitud tükk aega internetis surfama ja sirvima veidi ka Piiblit ja Koraani. Legend Sebiel en Morist on puhtal kujul minu väljamõeldis, aga selle alustamiseks andis mulle kõige rohkem häid ideid Koraani 2. suura

Have fun!
**

31.0

„Püha isa, ma tulin teie juurde, et pihtida ja oma patud andeks saada.“
„Ma kuulan sind, mu poeg,“ lausus isa Marcus ning silmitses pihitooli seina, mille taga peitis end järjekordne õnnetu hing, kes jumalasulasega lühikest audientsi vajas. Pähh, milline jama see kõik oli. Maailm oleks olnud palju parem paik, kui inimesed oleksid püüdnud patustamisest hoiduda, selle asemel, et juba kord tehtule andestust lunida. Aga katsu sa seda neile selgeks teha!
„Ma loodan, et hea püha isa ei pahanda selle üle, mida kuuleb,“ lausus pihiline. „Ma olen pidanud viimasel ajal paljuga silmitsi seisma ning mitte kõik minu läbielamised ei ole olnud meeldivad. Püha isa lahkel loal alustan ma algusest.“ Ta köhatas ning isa Marcus masseeris sõrmedega oma meelekohti, et takistada jõuetusetunnet enda üle võimust võtmast.

Ta kael tuikas; ka sellel ööl oli ta kaotanud palju verd ning ta ei teadnud enam, mida mõelda. Sellel, mida ta tegi, oli üha vähem pistmist tema tööülesannetega. Tema tegevus oli muutumas patuks, mis oli sama lihalik kui iga teine patt, millest isa Marcus oma preestrivande tõttu hoiduda üritas, ning ta tundis end räpasena. Tõutus kehaliselt puhtaks jääda oli minetamas oma tähtsust.
„Püha isa, kuidas te suhtute sellesse, kui ma oma pihtimuse teile vabas vormis ette kannan?“ palus pihtija. „Ma ei ole suurte sõnade loomisel just eriti osav ning võin kogemata nendesse takerduda.“ Isa Marcus kiskus enda mõtted oma isiklikelt probleemidelt eemale ning vastas soojal ja meeldival häälel. „Tähtis pole mitte see, milliseid sõnu kasutada, vaid kahetsus, mis nende sõnade taga peitub.“ Pihtija vaikis hetke ning hakkas seejärel kõnelema – ja, pagana pihta, mõtles isa Marcus, vaba vorm oli see tõepoolest.

„Olgu, värk on selline. Kaks nädalat tagasi...no olgu, see ei juhtunud just päris kaks nädalat tagasi, aga ma arvan, et ma peaksin seadma meie vestluse sisule mingid ajalised piirid. Ma ei ole kuradi kaua pihtinud ning kui ma teile kõiki oma viimase kahe aasta juhtumisi ette hakkaksin kandma, kasvaks teile meetripikkune rõve habe. Ühesõnaga, kaks nädalat tagasi kohtasin ma üht intrigeerivat inimest, aga see ei ole peamine. Mida ma öelda tahan, on see, et minu viimased kaks nädalat on kindlasti olnud huvitavamad kui teie omad. Ma ajasin liini ühe keskealise tädikesega, kes mulle pärast seksi šokolaadikooki pakkus, andsin vastu tatti ühele tüübile, kes minu käest abi palus, viskasin oma õde sõnaraamatuga – kuid oodake, see ei ole veel kõik! Mul oli vaja üht huvitavat raamatut ja selleks, et seda enda valdusesse saada, ronisin ma voodisse ühe vanamutiga, kellel on igal öösel peas lokirullid – kuid ka see ei ole veel kõik, ma võiksin rääkida veel ja veel, kui ma teid ainult ei tüütaks! Ma olen saanud hakkama millegi sellisega, et vaevalt et Jumalgi seda mulle andestab! Kui te arvate, et on olemas ainult seitse surmapattu, need ahnus, uhkus, iharus, kadedus, aplus, tusk ja see viimane, mille nime ma ei mäleta, siis te eksite! Ma võin teile neid siinsamas kasvõi sada tükki üles lugeda, kuid see raiskaks ainult aega! Kas te tahate teada, milles seisneb minu suurim patt? Mulle meeldib inimesi mõnitada, oo jaa, täiega, ja praegugi istun ma siin samas pihitoolis, mõnitades preestrit, kes mind kuulab...“
Isa Marcus neelatas. Ta tundis nii seda kõnemaneeri kui ka seda häält ning ta püüdis paaniliselt meelde tuletada, kellega tegu. Tema sisetunne ütles talle, et selle hääle omanikuga tuleb tal veel jama ja ega ta eriti palju ei eksinud.
Pihitooli uks tema ees avanes ning tema ees seisis ei keegi muu kui...
Oo ei.
Isa Marcus surus vaistlikult käe lõuale. Polnud ka imestada – ta oli ikkagi kord selle isiku käest vastu hambaid saanud ja ta ei meenutanud seda juhtumit just eriti heldinult.

Tema ees seisev poiss naeratas talle. „Tere, isa Marcus,“ lausus ta muhedalt. „Mul on siiralt hea meel teid jälle näha! Kuidas teile minu väike ilukõne meeldis?“ Isa Marcus maigutas suud. „Tere päevast, Arra,“ lausus ta, soovides, et oleks sel hommikul voodisse jäänud. „Millega ma selle rõõmsa taaskohtumise au ära olen teeninud?“
Arra Romini nägi välja täpselt nii vulgaarne, nagu isa Marcus mäletas. Ta kandis mustast nahast nöörsaapaid, kitsaid latekspükse, musta toppi kirjaga I WAS AN ATHEIST UNTIL I REALIZED I WAS GOD – ühesõnaga, juba tema riietus oli kirikule suur solvang – ning kitsast musta karvase kraega jakki, mis nägi välja nii, nagu oleksid mitu kana selle nimel oma elu andnud. Tema draakonikujuline kõrvarõngas vonkles lõbusalt edasi-tagasi ning tema lillad juuksed olid täpselt nii sassis, nagu isa Marcus mäletas. Iga detail Arra juures karjus „ma olen ohtlik!“ ning eks seda poiss oligi. Isa Marcus oli seda kord ka poisile maininud, lootes, et ehk juhivad tema õpetussõnad viimase meeleparanduse teele, kuid selle tagajärjel oli Arra rusikas kohtunud tema lõualuuga ning nagu juba mainitud, polnud selles midagi ilusat. Isa Marcus oli sülitanud mitu head suutäit verd ning käinud mitu päeva ringi, huuled pea sama suured kui keskmisel afroameerika päritolu räpparil.
Isik number 34 ei olnud tugev mitte ainult oma esoteeriliste, vaid ka füüsiliste võimete poolest.

„Sina jumalavallatu,“ pomises isa Marcus ning Arra vehkis oma nimetissõrmega, kaval nägu peas. „Vallatu? Miks mitte, aga kõigepealt tahaksin ma teilt üht teenet paluda.“ Ta osutas enda vasaku käe otsas kõlkuvale vana väljanägemisega raamatule. „Mul oleks natuke abi vaja. Teate küll, paar sõna ladina keelt ja nii edasi...“ „Mulle ei meeldi sinusugustega tegemist teha,“ teatas isa Marcus. Arra kortsutas kulmu. „Minusugustega? Kas sa näe! Ma arvasin, et Jumala ees on kõik võrdsed ja ei ole ei niisuguseid ega naasuguseid inimesi, aga mulle hakkab tunduma, et Jumal on liiga palju „Loomade farmi“ lugenud. Teate küll, kõik loomad on võrdsed, aga mõned loomad on teistest võrdsemad...“ „Palun ole kena ja mine ära, Arra,“ palus isa Marcus. „Kuigi ma tean, et peaksin oma kohust täitma, kardan ma, et see ei ole võimalik. Ma olen sind piisavalt kaua tundnud, et teada, et iga sinu palve toob vaid pahandust.“ Arra pilgutas silmi. „Kas tõesti? Kuidas oleks, kui te oma hetkeolukorda veidi ümber hindaksite?“ Isa Marcus vaatas talle üllatunult otsa. „Kuidas palun?“ „Kas tahate, et ma ütlen seda otse või läbi lillede?“ uuris Arra. Isa Marcuse mõttetühi näoilme pani ta õlgu kehitama. „Olgu, ma ei hakka keerutama. Nagu ma aru saan, ei meeldi teile jamad. Asi on selline, et te kas aitate mind või ma sokutan teile kaela sellise jama, et te ei julge järgmised paarkümmend aastat kodust välja minna!“ Isa Marcus tõmbus näost valgeks. „Mida?“ Arra astus talle lähemale – isa Marcuse arvates koguni liiga lähedale – ning silitas vähimagi häbitundeta tema põske. „Ma võiksin teid suudelda,“ lausus ta keelega oma huuli niisutades, „ning öelda, et te ründasite mind. Ma võiksin öelda, et te puudutasite mind kohtadest, mida keegi enne teid puudutanud ei olnud...“ „Arra, palun!“ Kohtadest, mida keegi enne teda puudutanud ei olnud? Isa Marcus kahtles siiralt nende olemasolus, sest lõppude lõpuks oli Arral ikkagi halb kuulsus. Ta taganes nii kaugele kui võimalik ja oleks taganenud veelgi, kui pihitooli sein talle ette ei oleks jäänud. „Piisaks vaid ühest minu sõnast ja kogu teie reputatsioon oleks hävitatud. Te võiksite kurta, palju tahate, kuid keegi ei usuks teid. Nende sündmuste valguses, mis praegu Vatikanis aset leiavad, tõmmataks teid samamoodi rattale nagu Lincolnshire’i nõidu...“

„Olgu, olgu!“ Isa Marcus vehkis alistuvalt kätega. „Ma teen, mida sa tahad! Milles asi on?“ Arra muigas. „Näete, isa Marcus, „jah“ öelda ju polnudki nii raske, või kuidas? Ühesõnaga, ma räägin asjast. Kas te ladina keelt oskate?“ Isa Marcus noogutas. „Pisut. Mis siis?“ „Mul on vaja, et te tõlgiksite mulle ära legendi Sebiel en Morist.“ Isa Marcus köhatas. „Legendi Sebiel en Morist? Ei.“ Ta raputas pead. Arra suunurk tõmbles. „Kas te ei kuulnud, mida ma teile enne ütlesin? Kui te minu tahtmist ei täida, siis...“ „Ma sain sellest juba aru,“ ütles isa Marcus, „ja usu mind, see meeldib mulle vähem kui sa ettegi kujutad. Aga legend Sebiel en Morist ära tõlkida? Ma ei näe selleks mingit vajadust.“ „Aga...“ alustas Arra, kuid isa Marcus katkestas teda. „Minu oskuste juures võtaks see mitu tundi aega ning aeg on midagi, mida mul ei ole. Ma ei saa sulle sinu soovitud legendi tõlkida. Küll aga võin ma sulle selle ümber jutustada.“ Arra vaatas talle üllatunult otsa. „Kas te teate seda legendi?“ „See on lugu, mis pärineb umbes kümnendast sajandist. Selle autor ei ole teada, kuid tõenäoliselt võttis ta selle loo koostamise juures eeskuju ühest paar sajandit varem tekkinud araabia legendist. Ma ei tea, kust otsast alustada. Kas sa tead, mitu peainglit on olemas?“ Arra kehitas õlgu. „Terve ports, aga kui ma ei eksi, olid neist väga tähtsad ainult seitse. Miikael, Gabriel ja need teised...“ „Neile on pakutud väga palju erinevaid nimesid, kuid enamus teolooge on jõudnud kokkuleppele, et seitsme olulisima peaingli hulka loetakse sellised inglid nagu Miikael, Gabriel, Raafael, Suriel, Anael, Zachariel ja Barachiel. Pane tähele, et kuigi nende nimed on sajandite jooksul varieerunud, on neid alati olnud seitse. Seitse on maagiline arv. Legend Sebiel en Morist kirjeldab aga aega, kus kõige tähtsamaid peaingleid oli mitte seitse, vaid kaheksa. Kas sa oskad arvata, kes kaheksas peaingel oli?“ Arra noogutas ja irvitas. „Mis seal ikka arvata? Lase aga edasi.“ „Sebiel en Mori polnud kõigest kaheksas peaingel,“ lausus isa Marcus. „Teda sidus perekondlik side ühe kõige võimsama ja ühtlasi ka kõige kurjema ingliga, kellest maailm iial kuulnud on. Ingliga, kes oli nii halb, et tahtis tervet maailma hukatusse tõugata.“

„Lucifer,“ sõnas Arra. „Ma lugesin, et...“ „Sebiel en Mori oli Luciferi vanem vend, mis tähendas, et samamoodi, nagu Poeg allub kristliku traditsiooni järgi Isale, pidi ka Lucifer alluma Sebiel en Morile. Kui Jumal lõi esimese inimese Aadama ja sundis ingleid tema ees kummardama, keeldus Lucifer seda tegemast. Lucifer oli õnnetu hing, kes armastas Jumalat kirega, mis jättis kõikide teiste inglite armastuse nende looja vastu varju ning kasvatas temas viha. Lucifer soovis üle kõige, et Jumal armastaks teda tema armastusega võrdselt, ent Jumalale jäi Luciferi pealtnäha süütu soov märkamatuks ning selle asemel, et Luciferi alateadlikele soovidele vastu tulla, lõi ta hoopis põrmust inimese, kelle südamesse oli pandud igavik, ning sundis Luciferi tema ette põlvili laskuma. Lucifer keeldus, tuues põhjenduseks, et keegi, kes on loodud tulest, ei kummarda selle eest, kes on pärit mullast. Selle peale andis Jumal Sebiel en Morile, kes seisis Luciferi kõrval, käsu oma venda korrale kutsuda ning Sebiel en Mori, kes Jumalat austas, täitis tema soovi ja surus Luciferi põlvili, alandades teda terve taevarahva ees. Sellest päevast peale küpses Luciferi südames viha ning ta tõotas kättemaksu mitte ainult oma vennale, kes ta põrmu tõukas, vaid ka Jumalale endale. Tema kirg paisus vihkamiseks ning ta otsustas Jumala troonilt kõrvaldada.“ „Nii et Lucifer sai vihaseks, sest Jumal hakkas mingite inimestega mässama ja andis talle korvi?“ päris Arra ning tundus, et ta ei suhtu sellesse just eriti tõsiselt. „Ma ei teadnudki, et Luciferil oli kombeks käituda nagu armuvalus naine.“ „Vali oma sõnu!“ kähvas isa Marcus. „Lucifer oli ja on ka praegu suurim kurjus, millega maailm eales kokku on puutunud, Saatan. Mitte ühessegi tema teosse ei tohi kergesti suhtuda! Ma ei hakka kirjeldama sulle tervet taevas aset leidnud sõda, millest kõneldakse isegi Piiblis, kuid Lucifer ja tema kaaslased korraldasid veresauna ning mitte ükski ingel, isegi mitte troonid, ei saanud talle vastu. Lucifer tungis taeva kõrgeima tasandini ning oli valmis tungima Jumala enda eluasemesse. Ta oli oma eesmärgi saavutamisest vaid sammukese kaugusel, kui Sebiel en Mori sekkus ja teda takistas. Lucifer ei suhtunud oma venna sekkumisse sugugi sõbralikult ning asus temaga pikka ja kurnavasse võitlusesse. Viimaks saavutas ta edu, tappis oma venna ning rebis ta kaheks tükiks. Sellega pani Lucifer toime maailma esimese vennatapu. Kain, kes Aabeli mõrvas, ei olnud sugugi esimene, kes seda teed käis. Vastupidiselt Luciferi lootustele Sebiel en Mori surm teda aga Jumala hävitamisele lähemale ei viinud, sest ajal, mil ta oma vennaga võidelnud oli, olid inglite armeed alustanud pealetungi. Lucifer ning tema kaaslased võeti kinni, nende üle mõisteti kohut ning karistuseks nende tegude eest visati nad taevast alla maa peale, kus nad tegutsevad kuni Tuhandeaastase Rahuriigi saabumiseni, mille alguses visatakse nad väävlijärve. Sellega lugu ka lõppeb...“

„Pagan, ei!“ teatas Arra. „Ma tahan teada, kuidas puutub sellesse loosse Gabrieli Valgusmõõk?“ Isa Marcus maigutas suud. „Jah,“ oli ta pahuralt tunnistama sunnitud, „loo selle osa ma täiesti unustasin. Kui Sebiel en Mori suri, hinnati tema panust Jumala kaitsmisel väga suureks. Tasuks tema vapruse eest otsustasid seitse allesjäänud peainglit, et Sebiel en Mori hing, mis oli rebitud kaheks tükiks nagu tema kehagi, peab saama osaks ümbersündide ahelast ning inkarneeruma maa peal uuesti ja uuesti kuni armageddoni saabumiseni. Selleks, et Sebiel en Mori jumalik päritolu säiliks, andis peaingel Gabriel tema hinge mõlemale poolele ühe amuleti. Esimesele poolele andis ta oma mõõga, mis kaitseb selle omaniku võõrustajakeha alati, kui selleks vajadus on. Teisele poolele andis ta oma akašsi raamatu, et selle omaniku võõrustajakeha looks alati enda ümber headust.“ Arra ei saanud küll aru, kuidas täpselt raamatu omamine maailma headust toob, kuid olgu peale. Kas ei olnud ka mitte Piibel maailmale nii palju head teinud? Ususõjad ja kõik muu selline olid ju viimase peal.
„Ja ongi kõik?“ päris Arra. „Nii et see on lihtsalt legend sellest, kuidas mingi tüüp pooleks saeti ning kuidas inglid talle kingituse tegid? See on veel tobedam kui lugu Jeesusest ja kolmest targast! Ja kas ma pean uskuma, et Sebiel en Mori hing inkarneerub ka tänapäeval ning et ka praegu võib vabalt joosta kokku inimesega, kellel on, ma ei tea, afišši raamat ja ingli hing?“ „Arra, nagu ma sulle ütlesin, on tegemist vaid legendiga, mille algupära peitub hoopiski mitte kristlikus maailmas, vaid hoopis araabiamaades ning...“ Isa Marcus ei saanud oma lauset lõpetada, sest teda katkestas kellegi selge kalk hääletoon.

„Kas te jutustate oma kuulajatele ikka veel selle legendi lastevarianti?“ päris ta. Isa Marcus pööras ringi ning vaatas kohkunult otsa blondile noormehele, kes kirkusse sisse oli astunud ning nüüd Arra selja taga seisis. Blondile noormehele, kes ei olnud ei keegi muu kui tema isand – ükskõik kui põlastusväärne ta sealjuures ka ei olnud –, Varjude Lord Jonathan Dwyer. Noh, loodetavasti mitte kauaks.
Jonathan köhatas ja vaatas isa Marcusele ja Arrale, kes end tema poole oli pööranud ja teda huviga põrnitses, lõbustatult otsa. „See lugu on mulle alati huvi pakkunud, kuid mitte niivõrd kui legend Sebiel en Morist, kuivõrd kui araabia jutustus Morien-Sebielist. Lihtsalt hämmastav, kuidas kristlased selle loo ära on solkinud. Kas ma tohin teile meenutada, et selle loo originaalvariandis ei ole antagonisti rollis mitte Iblis, vaid hoopis Morien-Sebiel ise? Ja kuhu jäi küll Eeva ja lugu sellest, mis Eedeni aias tegelikult juhtus? Kui ma just ei eksi, oli tegemist äärmiselt erootilise looga...“ Isa Marcus turtsatas. „Arra palus, et ma jutustaksin talle legendi Sebiel en Morist ja seda ma ka tegin. Ta ei maininud poole sõnagagi, et teda huvitab ka selle legendi algvariant ja nii ei pidanud ma nende tühiste detailide lisamist vajalikuks.“ Arra köhatas. „Te ei maininud mulle poole sõnagagi, et seda legendi võib ka teistmoodi tõlgendada! Ma tahan teada, mis selles loos veel peitub!“ Jonathan heitis Arrale ühe ükskõikse pilgu. „Ma kardan, et praegu ei ole sellest rääkimiseks õige aeg. Isa Marcus, olge nii hea ja juhatage ta välja.“ „AGA!“ Kummalisel kombel ei toonud protesti kuuldavale mitte ainult Arra, vaid ka isa Marcus ning Arra kahtlustas, et sellel on seos tema ähvardusega isa Marcusele ahistamissüüdistus kaela sokutada. Isa Marcus kõhkles silmnähtavalt, kuid Jonathan ei andnud järele. „Ma ütlesin teile midagi,“ oli ta terav. „Kas teil on minu kuulamisega raskusi?“ Isa Marcus raputas vastikustindega pead. „Ei, sir.“

Pagan seda Jonathani võtku! Nüüd pidi ta Arra välja viskama ning ta ei teadnudki, kumb poiss on suurem nuhtlus: kas Arra või Jonathan. „Vabandust, Arra, aga meie vestlus on lõppenud,“ ütles ta ning tema toon oli siiralt vabandav. Nende sõnade järel haaras ta Arra õlgadest, juhtis ta tema rabelemisest hoolimata uksest välja ning virutas kirikuukse tema selja taga kinni. Jonathan piidles isa Marcus mitte just kõige sõbralikumal ilmel. „Te tõmbate ligi kummalist rahvast,“ nentis ta. „Kes see oli?“ „Arra Romini,“ vastas isa Marcus. „Tuntud ka kui isik number 34.“ Jonathani suunurka kerkis tilluke muie. „Kas tõesti?“
**
Arra, kes oli väga vihane ja löödud, tegi seda mida alati: asus kiiresti kättemaksuplaani hauduma. See pagana isa Marcus oodaku ainult! Enda arvates oli Arra talle piisavalt hästi selgeks teinud, mis saab, kui mees tema sõna ei kuula – ja dominantne tüüp nagu Arra oli, meeldis talle väga, kui tema sõna kuulati – , kuid nüüd oli ilmunud välja mingi blond prints, ülbe naeratus näol ja pea veelgi ülbemat tarkust täis ning lasknud isa Marcusel ta välja visata. Nii Arra seda küll jätta ei kavatsenud. Kui ta ei saanud kirikus toimuvast vestlusest otseselt osa võtta, võis ta vähemalt pealt kuulata ning kuigi kirikuuks oli nii neetult paks, et ta vaevalt midagi kuulis, suutis ta siiski mõningaid olulisi märksõnu eristada. Näiteks kuulis ta, et on isik number 34, mis oli täiesti ajuvaba ning millega kaasnes sõna „värbamine,“ mis oli veelgi ajuvabam. Peale nende paari arusaamatu lauasekatke keegi aga Arrast rohkem ei rääkinud ning tunduvalt rohkem kerkis vestluses esile üks teine nimi, mis Arrale ühe teatud Jackson Robertsi juttudest tuttav oli ning mida viimane enamasti eriti vinguva hääletooniga mainis. Kira Yukari. Kas kogu maailm keerles nüüd Kira Yukari ümber? Oli sellel poisil alles meesfänne. Mis seal ikka, Kira Yukariga seonduv ei puutunud Arrasse. Temasse puutus ainult legendi jutustamata jäänud osa, millele prints vihjanud oli ning mille sisu Arra väga teada tahtis. Pagana pihta, kogu see lugu Morieniga oli liiga segane! Arra oli küll saanud osaliselt oma küsimustele vastuse, ent oli siiski veel midagi, mis õhus rippus.

Inglid olid valguseolendid; nende ülesanne oli juhtida inimesed õigele teele ning täita maailm armastusega. Nad ei teadnud, mis on ei esimene, teine, kolmas ega ka kes teab mitmes surmapatt. Olgu, Lucifer võis ju kõikide maailma pahedega sina peal olla, ent Lucifer oli kahetsusväärne erand vooruslike inglite nimekirjas. Inglite nimekirjas, kuhu oli kuulunud ka Sebiel en Mori või Morien-Sebiel, nagu prints – taeva pärast, kuigi Arra ei teadnud tema nime, pidi ta teda ju ometi kuidagi kutsuma! – teda nimetanud oli. Raamatus „Angeloloogia ja demonoloogia jumalikus valguses“ ära toodud legendi järgi oli Sebiel en Mori kangelane, vaat et isegi suurem kangelane kui Jumal, kes sel ajal, kui Lucifer taevas laastamistööd tegi, abitult oma troonil kükitas ja salaja peeru lasi, ise oli. Just nii, kangelane.
Ja ükski kangelane, eriti kui ta oli veel ingel või vähemalt ingli kurat teab mitmes maapealne kehastus, ei kippunud kellegi, eriti oma isa elu kallale. Legendis ilmsüütust vennatapu ohvrist Sebiel en Morist oli selgelt puudjääke ning Arra kavatses võimalikult kiiresti välja uurida, milles need seisnevad. Ta seisis mäeharjal ning püüdis oma pilguga metsa, ent ei suutnud seda tabada, sest puud olid ees ning sellises olukorras tuli puud maha võtta.
Ta surus kõrva kõvemini vastu ust, lootes, et kuuleb ehk ebatõenäolisusest hoolimata midagi, mis võiks tema jaoks oluline olla, kuid jututeemaks oli endiselt Kira Yukari.

„...Oxbridge’i kalmistule,“ lausus Arrale võõras hääl ning Arra oletas, et kõnelejaks on prints. „Otsige mulle välja andmed kõigi viimase kümne aasta jooksul kalmistule maetud Yukari-nimeliste isikute kohta, kes langesid tulekahju ohvriks ja kui te neid leida ei suuda, tehke kindlaks, kui palju viimase kümne aasta jooksul maetutest hukkus koos terve perekonnaga tules.“ „Aga,“ pobises isa Marcus, „see on raske ülesanne ja ma kahtlen, kas...“ Printsi hääl oli käskiv. „Toimige minu käsu järgi või ma olen sunnitud teid karistama.“ Etskae, Arra polnudki ainus, kellele teisi ähvardada meeldis. „Ma ootan neid andmeid hiljemalt reedeks. Kui teil peaks olema vaja kellegi abi, luban ma teil ühe mehe oma ülesandesse pühendada, ent sellega minu vastutulelikkus ka piirdub. Ma ei kavatse tähtaega muuta, nii et andke oma parim.“ Isa Marcus ei vaielnud vastu, vaid pomises kibedalt, peaaegu porisedes: „Jah, sir.“ Sir? Tundus, et prints oli tõepoolest prints ja kui mitte tõeline prints, siis vähemalt mingi tähtis nina. Nagu viimane boss mõnes arvutimängus.
Kirikuuks avanes ning suutmata piisavalt kiiresti taganeda, sattus Arra otsemaid printsiga vastamisi. Viimane piidles teda kahtlustavalt, kuid tundus siis otsustavat, et ta on üsna kahjutu. „Miks sa ikka veel siin oled?“ päris ta, tema hääl paari pügala võrra soojem kui isa Marcusega kõneldes. Arra turtsatas. „Kes teab! Äkki kavatsen ma kirikutrepil kerjama hakata, nagu seda vanasti ikka tehti! Raha on ju alati vaja!“ Prints muigas. „Loomulikult, kuid mulle tundub, et sul on teised põhjused. Ma võin küll eksida, kuid mulle jäi mulje, et sa tahtsid minult midagi küsida.“ Arra turtsatas uuesti. See tüüp mäletas ka kõike. „Jah, tõepoolest,“ alustas ta, „ja see puudutab legendi Sebiel en Morist. Sa ütlesid, et sellest on olemas põhjalikum variant. Ma tahan, et sa seda mulle jutustaksid!“ Prints raputas pead. „Ma kardan, et ei saa seda teha.“ Arra vihast nägu nähes ta jätkas. „Praegu ei ole legendide sügavuti vaatlemiseks õige hetk.“ „Aga...“ „Võimalik, et mul on teisipäeva õhtupoolikul pisut vaba aega,“ lausus prints. „Kui sa sellel ajal endiselt sellest teemast huvitatud oled, võid mind oodata Scotland Streeti ja Whitechapel Alley nurgal.“ Arrale rohkem seletusi andmata istus prints tumesinisesse toonitud klaasidega Fordi ja kihutas minema.

Arra krigistas hambaid, kui mõistis, millesse ta end äsja mässinud oli. Jah, olgu, prints oli lubanud teda valgustada ja see kõik oli väga tore, aga oli ka asju, mis selle juures nii toredad ei olnud.
Näiteks see, et Scotland Streeti ja Whitechapel Alley nurgal uitas igal õhtul peaaegu sama palju libusid kui Amsterdami kuulsal punaste laternate tänaval.
Ah, sitta kah. Nii või teisiti pidas suurem osa tema klassikaaslastest teda prostituudiks, nii et enam hullemaks vaevalt et minna sai.

Ma vean kihla...noh ütleme, et Arra pea peale, et asi saab minna palju hullemaks
Või peaksin ma teda jumalavallatuks kutsuma? Jah ma arvan, et ma teengi nüüd nii, kui ma just vahepeal ära ei unusta.
Mulle meeldis tohutult Jumalavallatu pihtimine. Parim mida kuulnud olen. Ja ka Jumalavallatu särk-rääkimatta tema ülejäänud riietusest- oli suurepärane.

Awww Jonathan ja Kira on ikka koos nii armsad. Ma loodan, et Kirat tema khm kalduvuste pärast nüüd välja ei visata. Sellest oleks kahju.
Ja ma olen tõeliselt kergendunud, et Jonathanil ikka särk seljas oli. Ma kardan, et naaberkorteri omanik -kelle nime ma ei mäleta- oleks võinud rabanduse saada. Sellest oleks ka kahju olnud.

Kus on Jackson? *vaatab tooli alla* Noh siin teda ei ole. Kuigi ma nagu nägin...Ei.
Ära pane tähele. Päike on ajud täitsa pehmeks teinud. Ma tahan naeran kogu aeg. Suvi on nii ilus!

Tagasi Jacksoni juurde. Kus on tema mälu? Ma tõesti loodan, et ta saab selle varsti tagasi. Ta teaks siis nii palju. Kuigi ma olen kindel, et ta saaks siiski endast lolli mulje jätmisega suurepäraselt hakkama.

Ma kirjutaksin siia veel...no ütleme lehekülje jagu teksti, aga mu internett on nii nigel, niiet ma arvan, et ta ei saaks selle saatmisega hakkama või kustutaks selle lihtsalt ära. Siiski olgem õnnelikud, et ma üldse netti sain!


Ma pean sin jälle kiitma. Sa kirjutad nii hästi! Aitäh!


UUT!

Arraga saab asi alati palju hullemaks minna. Mmm, mul on varsti võimalus kirjutada ridade kaupa nilbeid nalju... Ma tahaksin tõsiselt kohata ühel päeval inimest, kes on riides täpselt nagu Arra. Ma jälitaksin teda ja teeksin temast pilti

Jackson on viimaks tooli alt välja roninud. Kahjuks on ta küll endiselt ilma mäluta, aga iga asja jaoks on oma aeg ja kuna ma olen viimasel ajal nii hõivatud, lükkub see hetk, mil ta oma mälu tagasi saab, aina kaugemasse tulevikku. Vaene mina, ma ei ole veel jõuluballi kirjeldamisenigi jõudnud ja ma oleksin seda teinud meeleldi detsembris, praegu aga on juba juuli...

Sinu kommentaarid, Karolin, on alati nii mõnusalt pikad, et teevad kohe mu meele rõõmsaks Nii tore on saada pikka vastukaja

Aga nüüd osa juurde. Selle osa kohta võiks öelda, et good boy goes bad Väike diskussioon selle osa valmimise ajast:

Aprill, kunstiajaloo tund.

Tuuli: Helga, mida sa teed?
Helga: Kirjutan pornot.
Tuuli: Kas nad on siis juba nii kaugele jõudnud?
Helga: Ee...kes?
Tuuli: Jackson ja Kira!
Helga: Eiiiiiiiiiiiiiiiiiii! Tuuli, see pole üldse selline jutt!

Jah
**

32.1

„...ja oma essee loeb ette mister Roberts,“ lausus kirjandusõpetaja magusalt naeratades.
Luke müksas Jacksonit ribidesse. „Jackson!“ Jackson, kelle pea oli juba tunni alguses väsimuse tagajärjel rinnale vajunud, avas aeglaselt oma silmad ning kinkis õpetajale ühe unise pilgu. „Mida?“ küsis ta just mitte kõige sõbralikumal toonil ning õpetaja naeratus kadus. „Ma palusin teil oma essee klassile ette lugeda,“ lausus ta teravalt. „Olge hea ja tõuske püsti.“

Jackson ajas end aeglaselt püsti ning vaatas õpetajat, nagu oleks too napakas. „Mis essee? Ma ei mäleta, et meil mingi essee kirjutada oleks jäänud.“ Õpetaja turtsatas. „Kui te oleksite suvatsenud esmaspäevases tunnis ärkvel püsida, siis küllap oleksite te kuulnud, et tänaseks oli vaja kirjutada kahe lehekülje pikkune essee teemal „Kahekümne esimese sajandi utoopia.“ Millega te viimasel ajal tegelenud olete, kui küsida tohib?“ „Ega ikka ei tohi küll küsida,“ kostis Jackson ning üritas taas süveneda raamatusse, mida ta enne tukkuma jäämist lugenud oli, „Tsiviilisikud ja Hispaania kodusõda.“ Ta oli jõudnud juba kolmeteistkümnenda peatükini, kuid polnud suutnud leida informatsiooni, mida ta otsis. Ka eelmine raamat, mille lugemise ta kaks päeva varem lõpetanud oli, ei olnud talle eriti kasulikuks osutunud, kui ehk välja arvata pisiasi, et suure tõenäosusega teadis Jackson tolleks hetkeks Hispaania kodusõja kohta rohkem, kui tema oma ajalooõpetaja, kes kogemata tunnis meeltesegadusse oli sattunud ja väitnud, et Hispaania kodusõda oli toimunud aastatel 1939-1945 ja et sõja osapooli nimetati punasteks ja valgeteks roosideks.
Ta oli leidnud paljugi huvitavat, kuid mitte midagi Luna Nueva, Hector Kelly ja Nõiaküti kohta.
Mida enam Jackson raamatutesse süvenes, seda raskem oli tal mõista, miks tundis ta korraga nii palavat soovi minevikus kaevata. Ta aimas, et otsis võimalust tõestamaks, et tema nägemus minevikust on tõeline, kuid mida teha siis, kui ta on selle kinnituse saanud?

Morien. Jackson tundis, et kui ta suudab tõestada Luna Nueva, Hector Kelly ja Nõiaküti olemasolu, suudab ta kergitada loori küsimuse ümbert, mis teda kõige rohkem vaevas. Nõiakütt oli nimetanud Luna Nuevat Morieniks ning sarnaselt talle oli Kira nimetanud Morieniks Jacksonit ennast. Ta aimas, kuid ta vajas kinnitust. Ta vajas midagi, mis kinnitaks talle, et tema sees pesitseb iidne eluvorm aegade algusest ning et tema kehas eksisteerib kaks elu.
Kui ta leiab tõendi, et kõik, mida ta oma nägemuses nägi, juhtus päriselt, ta usub.
Õpetaja sirutas käe välja ja krabas raamatu Jacksoni käest ära, heites sellele kiire pilgu. „Kuigi teie ajaloohuvi on väga tänuväärne, mister Roberts,“ ütles ta mõnitaval toonil, „ei vabanda te sellega minu tunnis mitte kaasa töötamist. Ma kardan, et ma ei saa teie osavõtmatut käitumist kauem ignoreerida ning pean teid saatma vestlusele direktoriga.“ Jackson turtsatas vihaselt. „No mida kuradit!“ nõudis ta pahuralt. „Te saadate mu direktori juurde ainult selle pärast, et ma ei teinud ära mingit nõmedat esseed teemal „Kahekümne esimese sajandi empaatia...“ „Utoopia,“ parandas õpetaja, „kahekümne esimese sajandi utoopia.“ „Utoopia ja empaatia on ju üks ja seesama,“ väitis Jackson, kuid paraku sellest õpetaja südame sulatamiseks ei piisanud ning naine osutas klassiukse poole. „Olge palun hea ja tulge minu järel.“ „Mõrd,“ pomises Jackson mitte eriti vaikselt ning kui õpetaja talle selja keeras, näitas ta naisele üsna ebaviisakalt keskmist sõrme, mille peale oli selgesti kuulda, kuidas Tracy ahhetas. Kirjanduse õpetaja oli nimelt tema lemmik ning Jackson kahtlustas, et oli pannud äsja toime tüdruku silmis suure banaalsuse.

Ta lonkis õpetajale järele ja needis naist põrgupõhja. Vastik eit, ega see Jacksoni süü ei olnud, et ta nii rahuldamata oli ning iga väikese asja kallal plõksuma pidi. No tõesti, kui ta nii väga keppi tahtis, oleks tal pruukinud lihtsalt küsida – Jackson oleks talle meeleldi Arraga kohtumise korraldanud, arvestades seda, et viimasele meeldisid vanemad naised. Küll Arra juba oskaks teda lõbustada ja ee...tema tuju parandada.
Stonybrooki erakooli direktor Adam Everton istus oma laua taga ning oli süvenenud raamatu lugemisse. Kui õpetaja Jacksoni tema kabinetti sisse saatis, tõstis ta küll pilgu, kuid ei pannud raamatut käest. „Mister Roberts,“ ütles ta muiates. „Ma mõtlesingi, millal teid jälle oma kabinetis kohtan. „Kas te süütasite jälle mõne prügikasti?“ Jackson hammustas ebameeldivat vahejuhtumit meenutades huulde. Paar kuud varem olid Luke ja Brandon poiste tualettruumis ilutulestikuraketiga mänginud ning see oli kogemata plastmassist prügikasti põlema süüdanud. Jackson oli üritanud tulekahju kustutada, kuid ajanud kogemata segamini vee – ja valgendipudeli ning kahe meetri kõrguseks tõusnud leek põletas lisaks prügikastile maha ka ühe kabiini külgseina.

Tollel hetkel oli Jackson õnnega koos, et ta oli Jason Robertsi poeg, sest vastasel korral oleks ta koolist välja visatud. Ükski kool ei sallinud püromaane, isegi kui nad harrastasid süütamist kõigest juhuse tahtel.
Jackson avas suu, et end direktori süüdistuste eest kaitsma asuda, kuid kirjandusõpetaja tegi seda tema eest. „Ei midagi nii tõsist,“ lausus ta. „Mister Roberts segas kõigest tundi, kuid kuna ta teeb seda pidevalt, mõtlesin ma, et teil oleks aeg talle meenutada, kuidas üks korralik keskkooliõpilane käituma peab.“ Ta lahkus ja jättis Jacksoni direktoriga kahekesi.
„Istuge,“ lausus mees karedalt ning osutas laua ees olevale punase nahkkattega toolile. Jackson kirtsutas nina – tool tõi talle meelde Laureni. „Ei, aitäh. Ma pigem seisan.“ Direktor noogutas ükskõikselt. „Kuidas soovite.“ Ta süvenes taas oma raamatusse. „Nagu te väga hästi aru saate, mister Roberts, on meie kooli eesmärk anda inimesele elus hakkama saamiseks vajalikke teadmisi. Nende teadmiste hulka kuuluvad ka teadmised viisakast käitumisest, mida on vaja igaühel meist...“ Jackson kuulas ta monoloogi vaid pooleldi ja sedagi ainult sinnamaani, kui direktor hakkas kirjeldama etiketitunde, mida koolis kümneid aastaid tagasi korraldati. Tema pilk uitas tühjalt mööda kabinetti ringi ning peatus seejärel raamatu, millesse direktor parajasti süvenenud oli, tagakaanel. Tegemist oli oletatavasti kohtumeditsiinilise teosega, mille pealkirjaks oli „Kahekümnenda sajandi kõige kummalisemad kuriteod.“ Jackson tundis korraga seletamatut soovi käsi välja sirutada ja raamat enda kätte haarata, kuid hoidis end tagasi. „Millest see raamat räägib?“ päris ta, püüdis ükskõiksust teeselda, kuid ta hääl kõlas ootamatult ärevana. Tundus, nagu oleks raamat teda mingil nähtamatult sagedusel enda poole meelitanud.

Direktor ei pannud Jacksoni küsimust tähele, vaid jätkas oma surmigavat monoloogi etiketitundide teemal, keerates aeg-ajalt lehekülge, kuni jõudis välja seitsmeteistkümnenda peatükini, mille pealkirjaks oli „Crepu-“
Tema silmad paisusid üllatusest suureks, kui Jackson raamatu ta haardest rebis ning uksest välja tormas.
Jackson ei peatunud enne, kui oli jõudnud koolist kolmesaja meetri kaugusel asuvasse bussipeatusesse. Ta süda peksis, käed värisesid ning hing oli jooksmisest kinni. Ta oli äsja teinud midagi mõeldamatut. Ta oli varastanud koolidirektori raamatu ja seda otse tema nina all. Liesel Meminger, selle raamatu kangelanna, mida Lauren Anniele viimased nädal aega ette oli lugenud, oleks võinud tema üle uhke olla.
Ükskõik kui positiivselt Adam Everton ka Jacksoni isa suhtes meelestatud ei olnud, ei kahelnud poiss hetkegi, et mees ei kavatse vargusesse tolerantselt suhtuda, eriti arvestades seda, et Jackson oli ta häbematult heast lugemisest ilma jätnud. Ta oletas, et direktor võtab kindlasti võimalikult kiiresti Jasoniga ühendust ning oli sunnitud ohates tõdema, et päevalt ei olnud enam midagi ilusat oodata.
Ta ronis masinlikult peatusesse veerenud bussi peale, istus akna alla ning lõi raamatu lahti täpselt selle koha pealt, kuhu direktor pooleli oli jäänud.

Kaheksas peatükk. „Crepusculo küla kolmikmõrv: kuumad kired sõja keerises?“
Jackson tundis kerget iiveldust, kui ta oma pilgul üle esimese lehekülje lubas libiseda ning luges sündmustest, millest ta ammugi teadis, mida ta oma silmaga näinud oli ning mida ta omal nahal tunda oli saanud.
18. 09. 1937. Ühes väikeses Crepusculo külas asuvas majas oli korraga kolm laipa, mille ilmumist keegi seletada ei suutnud ning mis klassifitseeriti pärast mõningast uurimist suletud ruumi mõrvaks. Jackson neelatas, tajudes teravalt, et selleks oli ka põhjust: juhtunu ajal olid nii maja uksed kui ka aknad lukus olnud, mis tähendas vähimagi kahtluseta, et toas olnud isikud olid teinud endale otsa peale ilma kõrvalise abita. Jackson oleks ehk võinud pisut imelikuks pidada, et teadis teises maailma otsas asuva vaestelobudiku turvastatuse astet perioodil, kui Hitlerionu blitzkriegist veel isegi mitte märgi unenägusid ei näinud, kuid üks osa temast oli jõudnud staadiumisse, kus oli raske millegi üle imestada. Tol hetkel oleks teda pannud imestama ainult lendav siga ja arvatavasti oleks ka see teda vaid kergelt kulmu kortsutama pannud. Libisedes sujuvalt üle raamatu autori äärmiselt huvitavast hüpoteesist, et majas pandi toime kiremõrv, mille põhjuseks oli särisevalt seksikas armukolmnurk, jõudis Jackson välja peatüki kuuendale leheküljele ning avastas sealt kolm pilti lühikeste isikukirjeldustega.

Luna Nueva (21), kohalik ennustaja
Hector Kelly (23), kaupluseomanik ja endine kajutipoiss
Rafael de la Torre (42), erusõjaväelane

Jackson võttis kotist pastapliiatsi ning kirjutas raamatu hoidmisele vilistades mehe nime kõrvale sõna, mis tal juba pikemat aega peas oli keerelnud. Nõiakütt. Pusle viimane tükk oli leitud.
Kuni viimase hetkeni oli Jackson lootnud, et tema nägemus petab teda ja et selles ei peitu midagi peale halva unenäo, kuid nüüd oli tõde puust ja punaselt tema ette raiutud. Luna Nueva, Hector Kelly ja Nõiakütt elik Rafael de la Torre ei olnud kõigest Jacksoni vaimusünnitised; pisut rohkem kui seitsekümmend aastat tagasi olid nad kõik eksisteerinud reaalsete isikutena. Nägemus, mida Jackson näinud oli, oli tollest ajast pärinev reaalne mälupilt. Mälupilt, mis oli kuulunud Luna Nuevale, Jacksoni hinge kunagisele võõrustajale.
Tore küll, ühes oma eelmistest eludest oli ta olnud naine. Noh, see seletas paljutki, näiteks seda, miks ta tundis aeg-ajalt veidrat nõrkust Laureni šampooni kasutada. Ta turtsatas kergelt, mõeldes, kuidas ta küll ometi millegi sellise üle naerda võis. Tähendab, okei, ühes oma eelmistest eludest oli ta olnud naine, aga selliseid asju ju juhtus. Samahästi võis ta elanud meriseana või kes teab, puuna. Mõne eriti kurja kujuga puuna. Sellega oli võimalik leppida. Kaks asja olid aga sellised, millega Jackson kohe kuidagi leppida ei suutnud. Esiteks ei suutnud ta mõista, kuidas oli võimalik, et ta oli võimeline mäletama sündmusi, mis ei pärinenud tema enda elust. Alateadvus? Aga alateadvus oli seotud ajuga ja kuigi ümbersündimise teema oli Jacksoni jaoks alati väga huvitav ja müstiline olnud, teadis ta, et enamasti sai iga inimene siiski sündimise käigus täiesti uue aju ja ei mingit kasutatud kaupa. See oli fakt. Ja teiseks...
Teiseks ei teadnud ta endiselt, kes on Morien.

Ta oli pooleldi lootnud, et kui suudab ära tõestada oma nägemuse reaalsuse, saab talle ka momentaalselt selgeks, kes on Morien ning kuidas ta teda ja Luna Nuevat ühendab, kuid parakui jäi selgus sama kadunuks kui paari nädala jagu mälu, millest Jackson endiselt puudust tundis.
Oli vaid üks inimene, kes talle vastata võis, kuid sisetunne ütles Jacksonile, et viimane ei tee seda mitte kunagi.
Kira või vähemalt üks osa temast oli olnud kohal tol päeval, kui Luna Nueva esimest korda Rafael de la Torrega kohtus ning samuti oli ta olnud kohal päeval, mil Luna Nueva pussi ta ribide vahele torkas. Üks osa temast oli elutsenud Rafael de la Torre kehas ning Jackson pidas aru, kas ka Kira oli oma ligi sajandivanusest minevikust teadlik. Kas ta teeskleks teadmatust, kui Jackson tema juurde marsiks ja Luna Nueva ning Rafael de la Torre järele päriks või naeraks ta hoopis välja, vihjates, et Jackson on hullumaja kandidaat? Kibedusega mõtles Jackson, et hullumaja kandidaat on suure tõenäosusega ainus kraad, mille ta kunagi omandada suudab, sest doktor/kandidaadi tasemele ei jõua ta kunagi, kuid heitis selle mõtte peast ning pöördus tagasi käsiloleva probleemi juurde.

Kira teadis ja mäletas. Kuigi Jackson seda tema käest küsinud ei olnud, aimas ta, et ta sisetunne ei peta teda. Paar päeva enne seda, kui ta Kiraga viimast korda rääkinud oli, oli poiss nimetanud teda Morieniks; samamoodi oli nimetanud Rafael de la Torre Luna Nuevat. Nad mõlemad teadsid, kes on Morien ning Jacksonil oli pööraselt kahju, et ta nende klubisse ei kuulunud. Oleks olnud pööraselt põnev vahelduseks aru saada, mis tema ümber ja tema sees toimub.
Järgmises peatuses tuli bussi peale alkoholi järgi lõhnav keskealine mees, kes Jacksoni kõrvale istuma potsatas. Alguses piidles ta poissi silmanurgast, siis aga müksas ta õlga. „Hei, poisu, on’s kõik korras? Sa oled näost valge nagu laip!“ Alles nende sõnade peale taipas Jackson, et kogu veri ta näost oli kadunud ning et ta käed värisesid. Ta naeratas mehele mõrult, soovides, et tolle hingeõhk nii halvasti ei haiseks. „Ilmselt on see šokist,“ märkis ta erilise veendumuseta. Mees kortsutas kulmu. „Sa oled šokis vä?“ päris ta. „Miks?“ „Sa ei usuks, kui ma sulle räägiksin,“ vastas Jackson ja tõusis püsti. Ükskõik kui ahvatlev mõte kõik oma probleemid võhivõõrale lahti seletada ka ei tundnunud, pidas Jackson paremaks seda mitte teha, kuna pelgas, et see paneks vaese mehe ainult rohkem jooma.

Ta vajas hädasti õhku ning plekkpurgi taoline buss talle seda pakkuda ei suutnud. Ta kõndis ukse juurde ja kui need viimaks avanesid, tormas ta bussist välja ning sööstis mööda tänavat minema, jälgides silmanurgast, kuidas kõik hooned tema ümber sulasid kokku halliks vormituks uduks, millest ta läbi kihutas. Kõigest kolm minutit hiljem jõudis ta oma maja ette. Buss, nagu ta väga hästi teadis, sõitis sel ajal veel ringi ümber lähima kvartali ning ei pidanud jõudma kohale enne poolt tundi. Jackson oli kogemata võitnud võidujooksu bussiga, kuid ta oli liiga häiritud, et end sellel pisiasjal veel rohkem häirida lasta. Küll aga häiris teda pisiasi, et garaažiteel seisis tema isa auto. Veider, Jason oli sellel kellaajal alati tööl. Mis teda sel päeval varem koju oli toonud?
Vastus saabus umbes samal hetkel, kui Jackson ukse avas ja tuppa sisse astus.
Jason Roberts istus elutoa diivanil ja vaidles Laureniga, kes üsna õnnetu välja nägi. „Aga kallis, ta ei tahtnud kindlasti midagi halba. Ta on kõigest poisike ja tegutses impulsiivselt,“ püüdis Lauren väita, ent Jason ei kuulanud teda. „Impulsiivselt või mitte, aga ma ei kavatsegi sellisesse käitumisse tolerantselt suhtuda. Kui see pagana poiss koju jõuab, panen ma ta paika.“ Jackson oleks meeleldi oma isale karjunud, et „sellel pagana poisil“ on ka nimi, kuid otsustas seda mitte teha. Nagu ta nentima oli sunnitud, ei olnud direktor tõepoolest Jasoniga ühenduse võtmisel aega raisanud ning mees oli koju tulnud, et Jackson paika panna. See, kas ta kavatses seda teha varguse või oma tööpäeva katkestamise pärast, oli muidugi iseasi. Jackson oletas, et kui Jasoni töölaud oskaks seksida, käiks mees suure tõenäosusega kodus heal juhul umbes korra aastas.
Ta otsustas, et vestlus pahura isaga on viimane, mida ta vajab ning tegi katset vaikselt ja märkamatult teisele korrusele hiilida, kuid keegi, suure tõenäosusega Annie, oli jätnud keset põrandat vedelema kollase piiksuva kummipardi ning kui Jackson sellele kogemata peale astus, tõi see kuuldavale kaebliku heli, mis oleks äratanud ka surnud. Jason tõusis diivanilt püsti ning puuris Jacksonit ülimalt jälestaval pilgul.

„Sina,“ ütles ta. Jackson noogutas. „Mina jah.“ Tema isa hääletoonis oli midagi, mis tema viha üles kruvis ning ta pistis käed taskusse, püüdes võimalikult rahulik näida. „Mis sind nii varasel kellaajal töölt koju toob? Ma arvasin, et sinu puhul võrdub üks kaotatud tööminut kindla surmaga.“ „Jackson!“ Lauren raputas hoiatavalt pead, püüdes poisile mõista anda, et ta oma isa ei provotseeriks, kuid tema hoiatus jäi hiljaks. Kõigest kahe sammuga oli Jason Jacksoni juurde, haaras ta särgikraest ning raputas teda. „Kuula mind, neetud jõnglane,“ lausus ta teravalt ning tema vihane nägu oli Jacksoni omale nii lähedal, et Jackson võis tunda mehe juures äsja söödud arbuusipastilli lõhna. Neetud, kuidas ta arbuusi jälestas! Miks ei oleks võinud Jason tarbida piparmündimaitselisi pastille nagu normaalsed inimesed? „Sul ei ole aimugi, millega sa hakkama oled saanud,“ sõnas Jason. „Mul on sellest kõigest kõrini. Kõigepealt pean ma klattima sinu jamasid seoses süütatud peldikuga ning nüüd helistatakse mulle ja öeldakse, et sa varastasid koolidirektorilt! Kas sul on ka aimu, millist häbi sa minu suguvõsale teed? Ma oleksin pidanud su kohe pärast seda süütamisintsidenti Tepesi poistekooli või Westoveri sõjaväeakadeemiasse panema, et su käitumist distsiplineerida. Sellisel juhul oleksid sa ehk õppinud, kuidas käituda nii, nagu ühele Roberstile kohane! Kui mina oleksin sinu vanuses...“ Kuigi Jackson oma isa sõnu kuulis, ei suutnud ta teda kuulata ja kes teab, kas seda oligi vaja. Ta teadis nii või teisiti, mida mees talle öelda kavatses. Mina sinu vanuses ei teinud kunagi midagi sellist, minust kasvas korralik inimene, ma kasutasin alati kondoomi, ma ei jätnud kunagi arveid maksmata ega aruandeid lauanurgale vedelema...bla bla bla esimest, teist ja kolmandat korda. Ta ei küsinud kunagi, kas Jacksonil on mingeid muresid või kuidas ta end tunneb, ta jahus ainult iseendast ja suurest ja õilsast Robertsite suguvõsast. Jackson oli seda kõike juba varemgi kuulnud ja vaevalt et Jason enam millegi uuega lagedale suutis tulla. Nii ta vähemalt arvas, sest järgmisel hetkel sai kogu ta enesehinnang tugeva löögi.

„Sa oled täpselt samasugune nagu su ema,“ lausus Jason mürgiselt. „Ma oleksin pidanud juba sinu sündides teadma, et sinust saab häbiplekk.“
Jackson kaotas kaheks sekundiks nägemise, kuulmise ja kõnevõime ning kui ta meeled end taas sisse lülitasid, avastas ta, et tema suu on ta mõistusest ette jõudnud.
„Sellisel juhul oleks ehk olnud mõttekam käskida mu emal aborti teha,“ lausus ta ning tundis, kuidas viha temas kasvab. „Lõppude lõpuks, kas ei olnud ta tõepoolest ebanormaalne, isegi väärakas?“ „Jackson, sa ei peaks...“ alustas Lauren, kuid Jackson ei pööranud talle mingit tähelepanu, vaid põrnitses ainiti oma isale otsa. Jason oli temast lahti lasknud ning sammu tahapoole astunud. „Ja mis annab sulle alust arvata, et ma ei palunud su emal aborti teha?“ Tema suunurgas mängles kibedavõitu muie. „Kui see oleks minust sõltunud, poleks sa kunagi sündinud.“
Ta kahetses oma sõnu niipea, kui need öelnud oli.

Jackson sirutas mõlemad käed välja ja kuigi tema ja Jasoni vahemaa oli suurenenud ligi kahe meetrini, tundis mees korraga nii tugevat survet, nagu oleks poiss teda täiest jõust tõuganud. Ta paiskus nähtamatust lööklainest tahapoole ning prantsatas valjusti oiates vastu seina.
Jacksoni õlad värisesid ning kui Jason tema silmdesse vaatas, nägi ta neis midagi, mida ta kunagi varem näinud ei olnud. See oli emotsioon ülimast solvumisest ja vihast ning Jasonile tundus, nagu põletaks nende kahe silma tuline pilk tema näkku augu. Järgmisel hetkel muutusid Jacksoni silmad – aga kuidas see võimalik oli? Ei, tegemist pidi olema valguse viletsa trikiga – lillaks.
Mingi nähtamatu jõud haaras Jasoni jalast ning ta kerkis lae alla kiiremini kui Harry Potteri täispuhutud tädi. Otsustades oma aust loobuda, tõi ta kuuldavale valju röögatuse ning alles sel hetkel olukorra tõsidust adunud, hakkas kriiskama ka Lauren. Ei juhtunud just iga päev, et su mees ühel hetkel lae all hõljus.
Lilla tuli Jacksoni silmades lõõmas õelamalt kui miski muu, mida Jason varem näinud oli ning temas tekkis palav soov oma pea ära pöörata, kuid ta ei suutnud. Jacksoni silmad mitte mitte lihtsalt ei vaadanud teda, need sundisid teda ka neisse vaatama ning silmsideme katkestamine oli füüsiliselt võimatu.
Jackson tõstis oma parema käe üheksakümne kraadise nurga all õhku ning Jasoni selg rammis lage. Lauren kriiskas kohkunult ning hakkas oma koha peal ringi hüplema, omamata õrnematki aimu sellest, mis toimub või mida olukorra lahendamiseks ette võtta. Hetkel teadis ta ainult üht: Jacksoni viha oma isa vastu oli viimaks välja murdnud ning mees oli selle ära teeninud.

Jackson hingas sügavalt välja. „Kas mäletad, mida mu ema, see ebanormaalne ja väärakas naine kord ennustas?“ päris ta rõõmutult. „Ta ennustas, et sa sured veel enne, kui ma täisealiseks saan. Kas tead, mida ma arvan? Tal oli õigus. Sa sured tõepoolest ja kohe praegu!“ Jason tõi kuuldavale peaaegu elajaliku karjatuse. Tema jalad hakkasid tõmblema ning ta kopsud tekitasid korisevat heli. Jackson tundis tema kannatusi vaadates metsikut soovi naerda. Ta valmistus oma kätt rusikasse suruma, et oma raevust viimast võtta ning mehe elule kriips peale tõmmata, kui Laureni tugev löök ta jalust maha paiskas. Silmside Jasoniga katkes ning valju paugu saatel prantsatas mees põrandale, jäädes teadvusetult lamama.
Lauren kummardus Jacksoni kohale, pööramata hetkeks Jasonile mingit tähelepanu, ning tema silmis olid pisarad. „Palun, Jackson,“ ütles ta anuval toonil. „Ma tean, et ta on sinu vastu ebaõiglane olnud, kuid ta on sellest hoolimata su isa! Palun ära tee talle haiget!“
Jackson neelatas. Laureni sõnad tungisid läbi raevu paksu udu, mis ta meeli tuimestanud olid ning ta alahuul hakkas värisema.

Ta oli kontrolli kaotanud ning üritanud oma isa tappa.

Jepppiiii! Lõpuks natuke head kaklust ka. Ma hakkasin juba arvama, at see jutt muutub vaikselt mingiks igavaks ...eee... jutuks. Aga ma õnneks eksisin.

Kaklused on ägedad. Kui mul viitsimist on, kirjutan ma kindlasti mõne toreda kaklusstseeni veel. Reaalset vägivalda ma küll ei toeta, aga... Ja ma küll ei tea, mida "eee" tähendab, aga ma võin oma fantaasial lennata lasta ja ma arvan, et te kõik aimate, kuhu see lendab. Juhul kui see "eee" tähendab seda, mida ma arvan, siis ma kinnitan, et muretsemiseks pole põhjust. I swear, this story is about friendship!

Ma arvan, Murtagh, et sa ei ole ainuke Ma tean isegi väljaspool foorumit ka paari inimest, kes sellele aeg-ajalt pilgu peale viskavad, kuid mulle kunagi komme kribada ei viitsi Suvi teeb inimesed laisaks Oeh, eks ma ise ole ka selle suvega kõvasti laisemaks jäänud, sest päike on liiga lahe...

Siit tuleb uus osa! Olge ikka ägedad edasi ja toitke mind oma kommentaaridega, siis muutun ma rõõmsaks ja kirjutan sama entusiastlikult nagu minu lemmikkirjanik Koji Suzuki
**

32.2

Jackson vaatas oma isa liikumatult lamavat kogu ning ootamatult tundus kogu stseen talle tuttavlik. Ähmaselt meenus talle üks killuke nägemusest, mis teda mõni nädal tagasi tukastusest äratanud oli. Killuke nägemusest, milles isa Lazarus, vanaldane preester, kes Kiraga koos elas, trepijalamil lamas, kõik kondid purustatud ja hing väljas.
Ta oli olnud oma isa tapmisele nii lähedal. Kui Lauren ei oleks teda pikali tõuganud või oleks teinud seda paar sekundit hiljem, oleks Jasonit tabanud sama saatus.

Lauren oli endiselt Jacksoni kohale kummardunud ning pisarad voolasid mööda ta roosja jumega nägu alla. Jackson püüdis end tema haardeulatusest välja vingerdada, kuid Lauren asetas talle käe õlale, sundides teda paigale jääma. Pilk tema silmis peegeldas hirmu, mida ta tundis. Lauren oli hirmul, hirmul nii oma mehe kui iseenda elu pärast.
Jackson nookas jõuetult peaga. „Mine oma mehe juurde. Ta...“ Suutmata lauset lõpetada, tõukas ta Laureni endast eemale ning sööstis ukse suunas. Ta ei saanud enam minutikski sellesse majja jääda, mitte pärast seda, mis hetk tagasi juhtunud oli. Kibedusega mõtles Jackson kõigile neile kordadele, mil ta oma isa peale vihastanud ning kodust ära jooksmist oli kavandanud. Hoolimata sellest, et ta oli tihti lahkumismõtteid mõlgutanud, olid need alati olnud vaid mõtted. Seekord tuli Jacksonil ka tegelikult lahkuda. Mitte et kellelgi sellest kahju oleks olnud, sest Jason pidas teda nii või teisiti veaks, mille ta kunagi juura ja kriidi ajastu vahepeal teinud oli ning vaevalt et ka Lauren kavatses kannatada kedagi, kes ta meest rünnanud oli.
Hetkel, mil Jackson kogu oma raevu Jasoni poole suunas, oli ta tundnud suuremat jõudu kui kunagi varem. See ahvatles teda, sundides teda end kasutama ning vihast pimestatuna oli Jackson selle jõu kutsele andunud. Kui poleks olnud Laurenit, oleks ta lasknud jõul täielikult enda üle võimu haarata ning oma isa hävitanud. Ei saanud salata, et osa Jacksonist soovis, et Lauren ei oleks sekkunud ning et Jason olekski surnud, just nii, nagu Ismay Lennox, Jacksoni ema ennustanud oli. Jackson oli olnud tema ennustuse täide viimisest vaid sekundi murdosa kaugusel.

Ta tormas õue värava poole ning hammustas tugevasti huulde. Jasonil oli õigus. Jacksoni ema oli olnud ebanormaalne, kohati isegi väärakas, kuid hoolimata sellest, mida Jackson oma isale öelnud oli, ei olnud ta pooltki selline nagu ta ema. Kuigi ta oma ema vaevu mäletas, teadis ta, et naine ei oleks kunagi kellelegi tahtlikult halba teinud. Tal oli hea süda. Jacksonil seda aga polnud ja ta oli ohtlik. Mitte ainult ohtlik, vaid ka kontrolli alt väljas. Asjalood ei olnud just kiita.
Kuigi Jacksonis peitusid erilised võimed, ei olnud ta nende rakendamises just eriti osav. Pikka aega oli ta olnud võimeline panema hõljuma ning enda suunas lendama vaid väga kergeid objekte ning ta mäletas ähmaselt, et enne Arraga raamatukogus kokku juhtumist oli ta ka raamatut vaid ühe ainsa korra maapinnast kõrgemale suutnud tõsta. Kellegi piinamiseks ei jätkunud tal piisavalt jõudu, polnud kunagi jätkunud, ning ometi oli ta oma vihapurske mõjul oma isa lae alla saatnud ning lausa haiglasliku naudingut tundes tema konte väänanud.
Jõud, mis teda sellistele tegudele oli sundinud, ei kuulunud talle. See kuulus Morienile.

Jackson taipas, et on seisma jäänud, alles siis, kui hingeldav Lauren tema õlast haaras. „Oota,“ nõudis ta. Jackson pööras pead ja vaatas talle küsivalt otsa, püüdes varjata enda sees tekkivat paanikat. „Kuhu sa lähed?“ Jackson kehitas õlgu. „Kes kurat seda teab. Kas sa arvad, et ma saan pärast tänast veel siia jääda?“ Laureni silmis peegeldus tühjus, mis andis Jacksonile mõista, et naine ei oska talle kuidagi vastata. „Võib-olla oleks sul tõesti parem mõneks ajaks lahkuda,“ lausus ta kaalutlevalt, „kuid palun luba mulle, et sa tuled tagasi. Mina ja Annie ootame sind.“ Jackson ei teadnud, mida selle peale öelda. Kui ta oma väikese õe peale mõtles, tundis ta tugevat soovi KOHE tagasi minna, ent ta sundis end kiiresti neid mõtteid peast pühkima.
„Ütle mu isale, et ma teen seda, mida juba ammu tegema oleksin pidanud ning loobun Robertsite nimest,“ ütles ta. „Ehk suudab ta oma suguvõsa sellisel moel häbist, mille minu sündimine tekitas, puhtaks pesta.“ Ta pööras Laurenile selja, putkas väravast välja ning pistis jooksu, teadmata, kuhu suunduda. Ta vajas kedagi, kes talle peavarju pakuks, kuid ei suutnud kujutada ette kedagi, kes talle seda võimaldada võiks. Oli ainult üks inimene, kelle poole ta sel hetkel minna soovis ja see inimene oli Kira, kuid viimane oli palunud tal endast eemale hoida ning Jackson oli otsustanud teda sõnast võtta, vähemalt seni, kuni on uurinud välja kogu Morieni kohta käiva tõe.

Müstiliste inimeste koju ta sisse imbuda ei saanud, seega tuli leppida tavakatega. Hambaid krigistades haaras ta taskust oma mobiiltelefoni ning valis Luke’i numbri. Kuna tunnid olid juba lõppenud, pidi Luke kindlasti kuuldeulatuses olema. Telefon kutsus kolm korda ning seejärel kostus kõne katkestamise heli. Luke oli keeldunud Jacksoni kõnet vastu võtmast. Ohates valis Jackson järgmise numbri ning helistas Brandonile. Ka seekord ei olnud tal rohkem õnne, sest sattus Brandoni kõneposti peale. „Hei, krae, siin Brandon Melville’i automaatvastaja! Ma ei ole hetkel kättesaadav, kuid jäta teade ja kes teab, äkki helistan ma sulle isegi tagasi! Piiks...“ Jackson pistis telefoni taskusse tagasi ning oli sunnitud tunnistama vältimatut. Luke ja Brandon ignoreerisid teda. See, et ta neist kumbagi telefoni teel tabada ei suutnud, ei olnud kokkusattumus. See oli taotluslik.
Ilmselt teadis praeguseks juba terve kool, et Jackson Roberts, vabandust, Jackson Lennox on varas ning nagu eliitkooli kasvandikele kohane, otsustasid Luke ja Brandon Jacksonit ignoreerides tema vastu põlgust üles näidata. Jackson oletas, et nad kiusavad teda sellega päeva või paar, kuigi vaevalt et nad sellega eriti kaua jamada viitsivad. Hetkel neil aga kahjuks viitsimist jagus ning Jackson oli sunnitud kaks soodsat võimalust oma kõigi võimaluste nimekirjast maha tõmbama. Luke’i ja Brandoni juurde ta minna ei saanud ning see pani ta põgusalt kaaluma, kas mitte Tracyle helistada. Kuigi ka tema oli tõenäoliselt Luke’i ja Brandoniga kambas, kahtles Jackson, et tüdruk talle vastu punnib, kui ta piisavalt palju ta läikivaid lakknahast kinganinasid lakub. Samas ei olnud Tracy juurde ööseks jäämine sugugi meeldiv väljavaade, sest viimasel ajal tahtis Tracy rääkida ainult Arrast. Arra seda, Arra toda, Arra kolmandat, neljandat ja viiendat, Arra sinises ja Arra punases...vaene Tracy, ta tundus olevat poissi ülepeakaela armunud. Kui kurb, et ta ei teadnud, et on Arra jaoks paari kümnendi võrra liiga noor.

Oot...
Oot...
Oot.

Kes otsib, see leiab ning ootamatult koitis Jacksonile lahendus. Aga muidugi. Tal polnud mingit vajadust Tracy ukse taha kraapima minna ning loota, et tüdruk ta sisse laseb. Milleks pidanukski ta seda tegema, kui tal oli suurepärane võimalus minna hoopis inimese juurde, kes teda suure tõenäosusega kõige vähem enda kodus näha tahtis? Otsustavalt võttis Jackson suuna Coronation Streeti poole. Ta lootis siiralt, et Arra juures ööbimise tingimuseks ei ole talle oma keha müümine.

Jackson on mu lemmiktegelane siit, niiet mul alati tore kui tema peatüki kangelane on.
Võiks olla rohkem osi temaga.
Jutu kohta... Kuradi lühike oli. Hakkasin lugema ja kohe sai otsa.
Sama head, kuid pikemat uut osa palun.

Ja muideks, ma alles nüüd panin tähele, kes su avataril ja allkirjas on.