KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]

miks sa neid osi nii hilja üles paned???? tegelikult sa ie pea sellele küsimusele vastama, ma tean niiga, mul n sama probleem
nüüd ma pean terve päeva ootama enne kui ma seda lugeda saan
minu jutust rääkides....
see on see sama, mida ma olen juba terve igaviku kirjutanud ja see räägib... nojah millestki kahtlasest... ma pean selle peale veel mõtlema

appi, appi, appi, appi ta sünnotab bussis messiase
messias sünnib bussis
vaene naine
väga huvitav oli kõiki neid näha kellegi teise vaatepunktist, see andis veel parema ettekujutuse sellest kui palju Jackson ja Arra ikka muutunud on. Ja kui palju julmemaks nad läinud on. Enne tundus see kõik nagu enesestmõistetav (Kira tapmine jms), aga nüüd....
Need neetud deemonid ja Lawrence! ma loodan, et talle saab osaks üks väga ebameeldiv lõpp
Uut!

Ehk siis "Amuroorid"? Mul peaks veel praegugi mingi osa sellest arvutis olema.

Bussis messias siiski ei sünni ja samuti ei sünni ta ka selles osas, kuna see on Kira vaatepunktist. Selles osas avastab Kira, et on asju, mis on kättemaksust tähtsamad ja Sebiel saab teada midagi väga olulist, aga see, kas neile sellest ka kasu on, on juba iseasi

Ühele tegelasele saab tõesti selles osas osaks lõpp ja võib-olla on see just Lawrence

Koolivaheaeg on tore, nii et kui veab, alustan ma juba täna õhtul "Toilet face'i" uue osa kirjutamist ja loodetavasti jõuan ma millalgi ka selle jutuga edasi liikuda. Järgmise osa sündmused toimuvad arvatavasti selle osa sündmustega osaliselt paralleelselt ja räägivad Jacksonist ja Arrast. Võimalik, et Arra räägib viimaks Jacksonile millestki, mis teda juba aastaid vaevanud on...

Enjoy!
**

57.2

Kui Kira oma unise nina laupäeva pärastlõunal toast välja pistis, et elektrikapi juurde suunduda ja uurida välja, miks oli elekter ootamatult tema korterist lahkunud, põrkas ta oma suureks üllatuseks peaaegu kokku proua Stauffenbergiga, kes seisis tema ukse taga ja sirutas parajasti kätt lingi poole. „Proua Stauffenberg!“ oli ta üllatunud. „Kas ma saan teid kuidagi aidata?“ Ta lootis siiralt, et vana naise külaskäigu põhjuseks ei olnud jukerdav telekas või katkine lambipirn, kuna parimal juhul oli tal temaga vestlemiseks vaid paar minutit, enne kui ta paratamatult elektrikapi juurde pidi suunduma, sest ta pidi esmaspäevaks sugulise paljunemise teemalise uurimuse koostama – nagu oleks selle kohta veel midagi uut avastada olnud – ja selleks vajas ta internetti, mis ilma vooluta kohe kuidagi töötada ei tahtnud.

Proua Stauffenberg naeratas. „Oh ei, pojake, sugugi mitte, ma tulin kõigest su posti ära tooma. Mulle tundub, et postiljon sattus natuke segadusse ja pressis kõigi selle koridori elanike posti minu postkasti. Brideswelli ja Changi arved on ka minu käes...“ Ta surus Kirale pihku pataka reklaame, lehvitas talle ja kõndis mööda koridori minema. Kira lappas reklaamid kiiresti läbi ning oli valmis neid kohe prügikasti toppima, et keskkonna reostamisse oma panus anda, kuid märkas siis, et nende vahele oli eksinud ära üks valge ümbrik.

Mr. Kira Yukari
Apt 7
616 Wordsmith Street
Samhainshire, WA 91557

Teadmata, kes võiks talle kirjutada, rebis Kira ümbriku lahti ning selle vahelt pudenes välja neli fotot, mis põrandale kukkusid. Halb eelaimdus võttis Kira üle võimust veel enne, kui ta kummardus ja need üles korjas, kuna ühel neist, sellel ainsal, mis oli langenud nii, et Kira nägi selle esikülge, oli kujutatud kedagi, kes Kirale liigagi tuttav oli.
Maisie Stubbs.
Tüdruku ilme oli kohati sama groteskne nagu laste hirmutamiseks mõeldud õudustärataval maskil ja hirm, mis tema näolt vastu vaatas, oli nii intensiivne, et Kirale näis, nagu põletaksid tema silmad iga hetk paberisse augu.  Tema habras keha oli köidetud posti külge ja Kira võis peaaegu tunda, nagu sooniksid köied, mis tundusid olevat seotud tunduvalt tugevamalt kui Kira mõelda julges, ka tema enda keha. Kui ta käte värinal teised fotod ümber pööras, avastas ta, et inimesel, kes oli Maisie röövida otsustanud, oli eesmärk, mis oli tunduvalt laiem, kui Kira arvata oskas.
Lisaks Maisiele oli piltidel veel kolm inimest; kolm poissi, kes Kirat alles möödunud õhtul uisutama olid kutsunud, kuid kellele Kira ära oli öelnud, et vara magama minna ja hommikuks välja puhata.

Byron.
Peter.
Kazuhiro-san.

Nähes neid sama piinatu ja aheldatuna nagu Prometheust Kaukasuse mäe küljes, kerkisid Kira sees pinnale emotsioonid, mille olemasolu ta kangekaelselt eitada püüdis ning nendega kaasnevad mälestused, mis tõid talle meelde selle, kui lähedane nelik tema jaoks oli. Oli võimatu unustada, kuidas Peter ja Byron, kes sel ajal veel ühes klassis käisid, enne kui Byron otsustas reaalklassi ja Peter humanitaarklassi kasuks, Kira enda tiiva alla võtsid, kui ta Stonewalli gümnaasiumisse õppima asus ning ei pööranud tema katsetele omaette hoida mingit tähelepanu. Kuigi aeg kulges lineaarselt, tundus Kirale, nagu võiks ta mängleva kergusega hüpata ajas tagasi ühte neist paljudest päevadest, kui nad istusid Byroni tillukeses kollaste seintega toas ja rääkisid oma tulevikust ja unistusest ja kuidas ta oli terve selle aja aknast välja vaadanud, julgemata avaldada neile ainsatki mõtet, mis tema peas keerles, kuna ta teadis, et nad ei mõistaks teda. Tal ei olnud kunagi meelest läinud, kuidas Kazuhiro-san oma esimesel vahetusõpilasena veedetud päeval talle rahvastepallis kogemata nii kõvasti palliga vastu nägu virutas, et Kira ninast jooksis sama palju verd nagu kraanist, ning ta kooliarsti kabinetti talutas, lahkumata tema kõrvalt enne, kui verejooks viimaks lakkas. Ta ei suutnud kuidagi pühkida oma peast pilti sellest, kui Byron kinnitas talle, et Kira on ainus inimene, keda ta enda asemel õpilasomavalitsuse presidendina jätkama usaldab ning ta teadis, et talle jääb elu lõpuni meelde toon, mida Kazuhiro-san kasutas, kui ütles talle, et Kira on üks parimatest sõpradest, kes tal kunagi olnud on, , rääkimata viisist, kuidas Maisie teda vaatas, kui pihtis talle, kuidas tema venna klassikaaslased tema kallal vägivallatsevad...

Kord oli ta varalahkunud Jonathani, Peteri, Byroni ja Kazuhiro-sani juuresolekul öelnud, et ei vaja sõpru ja kuigi ta oli sellega eelkõige Jacksonile vihjanud, ei muutnud see seda, et tema väljaütlemisel ei olnud tõepõhja all; ei olnud juba ammu enne seda, kui ta oli kasutanud Sebieli võimeid nende mälestuste kustutamiseks, et hoida neid tõe eest, mis oli olnud nii karm, et oli pannud Jacksoni tema vihast hoolimata austama Kira soovi seda salajas hoida.
Peter, Byron, Kazuhiro-san ja Maisie olid ilma mingigi kahtluseta tema kõige kallimad sõbrad. Ta vajas neid oma ellu ja puudus igasugune võimalus, et ta suudaks andestada sellele, kes neile haiget tegi. Polnud kahtlustki, et selle taga oli keegi, kes tema vastu vimma kandis, kuid tal ei olnud ainsatki ideed, kes võis olla nii südametu, et seada ohtu inimesi, kelle ainus süü oli see, et nad tundsid Kirat, kes oli...
Vaid üks inimene teadis, kes ta oli, ning juhtumisi oli see sama inimene tõotanud ta tappa, valimata selleks mingeid vahendeid.
Jackson Roberts.

Kira pigistas ümbrikku nii tugevasti, et selle katki rebitud servad talle peaaegu kätte lõikasid, ning viskas selle seejärel maha, nii et sellest pudenes välja visiitkaardisuurune paberilipik, mida ta varem märganud polnud. Sellele oli lohaka käekirjaga midagi kritseldatud ja kuigi Kira kahtles, et oskaks käekirja omanikku ära tunda, said tema kahtlused kinnitust niipea, kui ta paberil olevat sõnumit luges.

Kustutame vead pärast pimeduse saabumist lunastajaks kutsutu palge ees.

Sõnad, mida Jackson talle nende viimasel kohtumisel öelnud olid, vihjasid selgelt, et vaid tema võib olla süüdlane, keda Kira otsib.

„Ära täna mind. Kui sa mind tänad, võib mul tekkida tahtmine sinu suhtes ümber mõelda ja see oleks minu plaanidega vastuolus. Alates tänasest oleme mina ja sina erinevatel pooltel ning ma ei peatu enne, kui viga, mille sa kümme aastat tagasi tegid, on kustutatud. Kui veab, saan ma pärast seda ehk...“

Kiral ei olnud õnnestunud kunagi teada saada, mida Jackson nägi, kui vaatas tulevikku, milles Kira elulõng katkenud oli, kuid ta teadis, millise pilguga ta tema kirja pidi vaatama, et mõista, mida Jackson talle öelda tahtis. Kuigi Kira sai pimeduse saabumist tõlgendada ainult selle otseses tähenduses, võis lunastajaks kutsutu palgel olla palju tähendusi. Nii palju kui Kira teadis, oli maailm näinud vaid ühtainust lunastajat ja selleks oli ei keegi muu kui Jeesus Kristus, kelle ristilöödud keha kujutava krutsifiksi võis leida igast Ameerika kristlikust pühakojast...
...kuid Jackson oli külastanud vaid üht neist ja selleks oli Püha Ilmutuse Tunnustamise kirik.

Ta asetas kõik neli fotot tagurpidi lauale, suutmata neid enam kordagi vaadata ning hakkas ärevalt köögis edasi-tagasi kõndima, tundes, kuidas rahu, mida ta harilikult ka kõige hullemas kriisiolukorras säilitada suutis, teda maha hakkas jätma. Jackson oli seadnud talle lõksu, millest oli võimatu põgeneda, sest iga vale liigutus tähendas nelja süütu elu ohtu ohtu seadmist ja Kiral polnud loota abi ei politsei ega ka Sebieli käest. Kui ta oleks üritanud politsei poole pöörduda, oleks ta riskinud oma saladuse paljastamisega ja Sebieli jõu rakendamine võis tähendada, et oma sõprade päästmise asemel saadab ta nad hoopistükkis surma. Alates sellest ajast, kui ta oma keha Sebieli käsutusse oli andnud, oli ingel võtnud kaks elu ja üks nendest kuulus isa Lazarusele, kes oli pärast Kira vanemate surma tema eest hoolitsenud, olgugi et tema hoolitsusest said ajapikku kinnisideed, mis ähvardasid röövida Kiralt kogu tema au. Sebielil oli selleks, et Kira üle kontroll haarata ja isa Lazarus tappa, kulunud vaid mõni sekund ja paljas mõte sellest, et see võib korduda ning et Sebieli raevuhoog võib tema sõpru vigastada, tekitas temas iiveldust. Ta istus taburetiservale, tundes, kuidas ootamatud värinad tema keha raputavad ning esimest korda üle pika aja tundis ta sellist hirmu, mida ta oli viimati kogenud sellel päeval, kui tema perekonnale viimnepäev koitis ning Evan Michael Reedi nimeline poiss elavate kirjast kadus. Kord oli ta oma lähedased juba kaotanud ning ta ei saanud lubada sellel uuesti sündida. Ta oli näinud juba liigagi palju verd voolamas ning kõigel oli piir.

Kõigel, kaasa arvatud Jackson Robertsi elul. Aastaid oli Kirale elujõudu andnud soov Mattias Larsson teise ilma saata ning teda rabas mõistmine, et oli veel üks süda, mille löömist ta enam kuulda ei soovinud. Jackson oli esitanud talle väljakutse ja Kira mõistis, et nende kokkupõrge lõppeb ühele neist kaotusega ja mitte lihtsalt kaotusega, vaid elu kaotusega, kuna teisiti ei olnud võimalik.

„Järgmine kord, kui me kohtume, oleme me vaenlased,“ lõpetas Kira lause, mida Jackson alustanud oli. „Sa oled juba praegu minu vaenlane,“ vastas Jackson ning suundus ukse poole. „Palun ära unusta seda.“ „Ei unusta,“  jäi Sebieli hääl teda saatma, kui ta uksest välja astus.

Jackson oli otsustanud Kira tappa ja ainus võimalus seda vältida tundus olevat talle samaga vastata. Kui ühe elu lõpetamine tähendas, et tal on võimalik päästa neli, oli Kira rõõmuga nõus oma moraali alla neelama ja võtma enda hingele surma, mida ta planeerinud ei olnud, isegi kui see tõi tema silmadesse pisarad, mis mööda tema nägu alla voolasid, jättes endast maha niisked triibud. Sel päeval, kui Jackson oli tema korteris seisnud ja teatanud, et kümme aastat tagasi elu valides oli Kira teinud vea, millel olid rasked tagajärjed, oli see kõik tundunud ebareaalne. Kira ei olnud kunagi uskunud, et Jackson võiks esitada talle ni tõsise süüdistuse ja seda samas tõsiselt mõelda ning ta ei saanud salata, et oli palunud Jacksonil Millennumi Madude poole pöörduda vaid sel põhjusel, et üks osa temast pidas poisi sõnu naljaks ja ignoreeris pilku, millega Jackson teda vaatas ning mis andis tunnistust sellest, et ka käsi Piiblil vandumata kõneles ta tõtt, tõtt ja ainult tõtt. Kuni viimase hetkeni oli Kira uskunud, et seni, kuni nad sarnanevad teineteisele nagu kaks tilka vett, on neil veel lootust saavutada mingi teineteisemõistmine, aga oli aeg lõpetada uskumine millessegi, mis iial teoks ei pidanud saama.
Jõuluballi toimumise õhtul oli Jackson olnud valmis oma eluga riskima, et takistada Kirat Kane Lighti õhtueineks saamast ning selle käigus oli ta nii rängalt viga saanud, et tema ellu tagasi pöördumine oli puhas ime...
...olgugi et ka „Loomade surnuaia“ film oli olnud täis imesid, kuni hauast naasnud inimesed verejanuliseks muutusid ja Kira ei saanud eitada, et käik teispoolsusesse oli Jacksonit muutnud ning pannud ta Kira vastu pöörduma.

„Täna õhtul lähevad meie teed lahku, Kira Yukari,“ ütles Jackson. „See on ainus võimalus...“ Tema hääl muutus madalaks ja süngeks ning tema silmad muutusid lillaks, saades Morieni silmadeks. „...hoida ära ettekuulutuse täideminek,“ lausus Morien ning tema silmades läikis pilk, mis oli ühteaegu nii mõrvarlik kui ka meeleheitlik. „Kas sa tead, mida ma silmas pean, Sebiel?“ Kira silmad omandasid kollaka läike ning tema hoolikalt patsi seotud juuksed pääsesid kammitsast lahti, andes talle metsiku ilme. „Ma ei ole kuulnud ühestki ettekuulutusest, custos morum Morien,“ lausus ta. „Millist ettekuulutust sa silmas pead?“ Morien ei vastanud, vaid vaatas sügavale Sebieli kollastesse silmadesse, otsides õigeid sõnu, kuid kukkudes selles armetult läbi. „Ma lootsin, et see pole tõsi, kuid paistab, et mu lootus oli asjatu,“ kõlasid tema vaiksed ja muserdatud sõnad. „Meie Isa on pannud sinu meelte vastu toime kohutava kuriteo ning seda ei ole võimalik kustutada. Ainus viis selleks oleks sind kohe maamunalt pühkida ning kuigi see oleks nii lihtne, ei või ma seda teha, sest austan sind selleks liiga palju.“ Ta sirutas oma parema käe välja ning tema peopessa ilmus peotäis musta tuld, millest õhkus külma hingust. „Ütle mulle ausalt, Sebiel, kas sa tahaksid praegu surra?“

Ei, mitte ainult Kira vastu, vaid ka Sebieli vastu. Kuigi Jackson võis Kirat vihata, pidades tema surnust naasmist ainsaks põhjuseks, miks tema elu oli hakanud minema mööda rada, mida kõndides polnud tal enam kunagi võimalik saada tavaliseks inimeseks, pesitsesid tema sees negatiivsed tunded ka Sebieli vastu. Jackson tundus arvavat, nagu vaataks Sebiel elule Jumala süü tõttu teitsmoodi kui tema ja Morien seda tegid ning pidas seda kohutavaks veaks, mis tuli kustutada samamoodi nagu Kira elu, mis oleks pidanud igaveseks lõppema juba aastaid tagasi...
Austusest, millest Jackson tookord kõnelnud oli, polnud enam peaaegu midagi alles jäänud ja ainus võimalus seda uuesti välja teenida oli toimida nii, nagu Jackson temalt palus ning ilmuda pärast pimeduse saabumist lunastajaks kutsutu palge ette. Ka Kira oli teinud vigu, mis kustutamist vajasid ja ta ei saanud nendega enam viivitada. Kui ta poleks lubanud Jacksonil end kunagi tundma õppida, poleks ta iialgi sellisesse situatsiooni sattunud...
Ei tema ega ta sõbrad.

Sebieli toon üllatas teda. „Sul oleks tark sellest kutsest keelduda,“ ütles ta, püüdes teeselda muretust, nagu oleks tegu kutsega mõne uue kaupluse avamisele, mitte kahevõitlusele. „Kui sa selle duelli kaotama peaksid, satub sinu kättemaksu täide viimine ohtu ja ma ei saa lubada teha sul midagi, mis meie lepingut ohustaks.“ Kira raputas pead. „Just selle pärast ma minema peangi,“ sõnas ta süngelt. „Ainult Jacksoniga võideldes saab selgeks, kumb meist on väärilisem oma kättemaksu nautima.“ Ta ohkas sügavalt, mõistes, et kui tal oli valida oma sõprade nimel suremise ja Mattias Larssonile tehtud kurja eest kätte tasumise vahel, paigutus esimene variant ilma mingi konkurentsita esikohale. Ilma inimesteta, kes teda kõigi nende aastate jooksul, mil unistus kättemaksust oli ainus, mis tema meeli oli toitnud, toetanud olid, kaotas see kõik mõtte. Kira polnud kunagi varem tundnud valmidust ennast kellelgi eest ohverdada, kuid seekord oli kõik teisiti ning ta oli valmis seda rõõmuga tegema. Ta astus korteriuksest välja, vaevumata panema selga ei jopet, salli ega kindaid, kuna nii või teisiti ei tundnud ta külma, ning marssis piinava aeglusega Püha Ilmutuse Tunnustamise kiriku suunas, vaadates põgusalt otsa igale temast möödujale ning püüdes nende nägusid oma mällu talletada. Iga astutud sammuga muutus tema vari pikemaks ning kui ta viimaks kirikutrepist üles astus, oli päike juba majade taha vajunud ega valgustanud teda enam. Kirikuuksele oli kinnitatud silt, mis kuulutas, et kirik on remonditöödeks suletud, aga Kira teadis paremini ning olles veendunud, et keegi teda ei märka, nügis ta oma õlaga vastu ust ning hetk hiljem vajus see lahti, lubades Kira kiriku sisemusse.

„Halloo!“ hõikas ta, kuulates, kuidas tema hääl kiriku kõledatelt seintelt vastu kajab. „On siin keegi?“ Ta kuulis kellegi ahhetust ning kui ta heli suunas pöördus, silmas ta Maisie Stubbsi, kes oli katust toestava tala külge seotud. Tema nägu oli tuhakarva, jalad risti, nagu oleks ta püüdnud kõigest hingest vältida ühe piinliku õnnetuse juhtumist ning tema silmades kumav meeleheide ütles Kirale, et tema saabumisega olid tüdruku suurimad hirmud teoks saanud. „Sa poleks pidanud tulema!“ ütles ta karjumisest kähedal häälel. „Nad tahavad sind!“ „Ma tean, Maisie, ma tean,“ pomises Kira. „Kira?“ pärisid Peter ja Byron ühel ajal. „Oled see sina?“ Enne kui Kira jõudis neile vastata, astus varjudest välja pikka kasvu kahvatu nooremapoolne mees, kelle blond pats mänglevalt hüples, kui ta lähemale sammus. „Tere tulemast oma hukkamisele, Kira Yukari,“ ütles ta. Tema hääl ja välimus meenutasid Kirale Jonathani ning kui tema pilk langes noormehe nimetissõrmes olevale punasele maopea kujutisega sõrmusele, samasugusele, nagu Jonathan kandnud oli, mõistis ta, et tema ees seisab Jonathani vanem vend Lawrence Dwyer, Millenniumi Madude uus Varjude Lord, mis tähendas, et...
...et hoolimata lubadusest seda mitte teha olid Jackson teinud Millenniumi Madudest oma liitlased.
Kira oleks pidanud seda ette nägema.

„Põgene, Kira!“ karjus Maisie, kui mees Kirale lähemale astus ja paljastas naeratades teravad valged kihvad, mis andsid talle ebainimliku välimuse; välimuse, milles oli nii palju kurjust, et Kira end tahtmatult judistas. „Ta on vampiir! Ta tappis Jonathani ja jõi Kazuhiro-sani verd...“ Kira pilk vilksas Kazuhiro-sanile, kes samuti tala küljes rippus ning hetkeks tundus talle, et noormees on surnud, kuid siis märkas ta, kuidas tema rind aeglaselt tõusis ja langes ning ta mõistis, et Kazuhiro-san oli verekaotusest liiga nõrk, et teadvusel püsida.
Uskudes, et kui ta õigesti tegutseb, ei saa tema sõbrad haiget, oli ta vea teinud ning raev, mis tema sees pead tõstis, oli nii metsik, et ähvardas iga hetk Sebieli valla päästa ja teda laastamistööle ärgitada.
Ilma vähimagi hoiatuseta sööstis Varjude Lord Maisie juurde ning virutas talle nii tugeva kõrvakiilu, et tüdruku huulest pritsis verd ning vampiiri käele langesid punased verepiisad, mille ta naeratades ära lakkus. „Milline tulisus,“ ütles ta ning haaras Maisie näo oma sõrmede vahele ja pigistas seda sellise jõuga, et kui ta tüdrukust lahti lasi, olid tema põskedel näha muljumisjäljed. „Ma tegin Jacksonile ettepaneku ta endale jätta, aga ta tundub arvavat, et ma ei suuda pakkuda talle seda, mida ta vajab ja kasutaksin teda vaid ära...“ Hetkeks sähvatas Kira silmades kollane läige, ent õnneks suutis ta end piisavalt rahulikuks sundida, et kõneleda iseenda, mitte Sebieli eest. „Ma tulin siia tema kutsel, kuid mulle tundub, et ma ei näe teda. Kus ta on?“

Lawrence tõmbas käega läbi Maisie lühikeste blondide juuste, nagu oleks tüdruk laps, kelle eest hoolitseda, ning muigas seejärel. „Oma suureks kurvastuseks pean ma nentima, et Jacksonil puudub täpsus, mida ma nii väga hindan, kuid ma olen kindel, et ta on varsti siin, sest meil on kokkulepe, millest ta taganeda ei saa.“ „Kokkulepe?“ pahvatas Kira tahtmatu uudishimuga. Kahtlemata oli Jackson lubanud Millenniumi Madudele koostöö eest midagi, mida mitte keegi teine neile anda ei saanud ja Varjude Lordi näljaselt põlevatesse silmadesse vaadates teadis ta, et see oli midagi, mida ta ihaldas rohkem kui midagi muud maailmas...
Maisie oli öelnud, et nad tahavad teda, kuid võimalik, et ta oli eksinud. Jackson ihus küll tema elu peale hammast, aga see ei tähendanud, et Millenniumi Maod sama oleksid pidanud tegema ja Kira mõistis, et nende eesmärk oli hoopis midagi muud.
Hoopis keegi teine.
Millenniumi Maod tahtsid Sebieli enda haardesse saada.

Ta taganes sammu, püüdes meeleheitlikult aega võita, et mõelda välja, kuidas peatada Varjude Lord ja vabastada oma sõbrad enne, kui Jackson nagu Vikatimees tema hinge järele tuleb, kuid ootamatult kuulis ta tiivaplaginat ning Varjude Lordi selja taga maandus tume vari, kelle käes läikis särav hõbedane mõõk. Selle tera tungis läbi vampiiri rinna ning ta vajus põlvili, kombates käega veritsevat haava, mis asus tema keha vasakul pool, täpselt seal, kus oli tema...
...süda.
Lawrence Dwyer röögatas midagi arusaamatut ning järgmisel hetkel purskas verd tema keha igast avausest, voolates põrandale ja muutes selle märjaks. „Sebiel...“ ägises ta ja sirutas käe Kira poole, kuid vajus hetk hiljem kõhuli põrandale ja hakkas tõmblema, nagu oleks teda mingi haigushoog tabanud, ent Kira teadis, et see oli surmaagoonia. Vampiiri nahk muutus halliks ja hakkas pragunema ning hetk hiljem pudenes vereloiku, milles ta lamanud oli, vaid peotäis tolmu, ainus, mis tema kehast järele jäi. Verega määrdunud sõrmus, Varjude Lordi sümbol, veeres üle põranda ja jäi Kira jalgade ette lebama, kuid poiss oli liiga šokeeritud, et seda üles korjata ja kuigi kiriku täitsid tema sõprade õudusest rabatud karjed, oli kõige valjem heli, mida ta kuulis, tema enda hingetõmbed.

Lucius Ferrum astus Kira ette, verest tilkuv mõõk käes, ning pühkis oma higist nägu. „Surm ei ole kunagi meeldiv, ükskõik, kas see on inimese või vampiiri oma, kuid sellest hoolimata on vampiirid teeninud surma ära tunduvalt rohkem kui inimesed,“ sõnas ta. „Nad on öö lapsed, kelle sugu sai alguse inimeste amoraalsest ühendusest deemonitega ning seni, kuni nende rass maa peal õitseb, ei ole ükski hing, ei inimese ega looma oma, väljaspool ohtu.“  Ta vaatas põlglikult verd, mille sees ta seisis, ning sirutas seejärel oma käe Kira poole, kes sellest vaistlikult kinni haaras, et meest tema abi eest tänada.
Värin, mis tema keha raputas, oli kui elektrilöök ja ta rebis enda käe koheselt mehe oma küljest lahti, vaarus tahapoole ja vaatas Lucius Ferrumile kohkunult otsa. Esmapilgul nägi mees välja samasugune nagu tol õhtul, kui ta Kira korterisse oli saabunud, et temalt isa Lazaruse surma asjus tunnistus võtta, aga...
Midagi oli väga valesti.

Kira libises pimedusse ning järgmisel hetkel seisis tema asemel Sebiel, kelle kollased silmad nägid otse läbi mehe, kellest oli saanud samasugune võõrustajakeha nagu Kirast. Lucius Ferrumi keha hõivas ingel, kelle kuldsed juuksed, mille vahelt paistsid tillukesed sarvemüksud, ümber tema kauni näo kooldusid ning tema valgest rüüst tungisid läbi suured ja uhked lilla- ja mustakirjud tiivad, mis võbelesid, kuigi kirikus ei olnud tuult. Sebieli pea vallutas metsik valu ja korraga tundus talle, nagu seisaks ta sellel samal lahinguväljal, millel tema ja tema vastased aastatuhandeid tagasi üksteisele oma mõõgad olid paljastanud, et võidelda surmani.
Aastatuhandeid tagasi, kui ta oli olnud osa Morien-Sebielist, kes oli meelitanud Eeva ja Aadama patuteele, rüvetanud nende au, põhjustanud inimeste paradiisist välja ajamise ja sõja taevas ning varastanud Jibrililt ja Raafaelilt nende kõige kallima vara.

Vimaks ometi teadis Sebiel, miks Jackson Roberts, Morieni, tema teise poole võõrustajakeha, teda vale uskumises oli süüdistanud. Oma esimestest selgetest mälestustest saati oli Sebiel olnud veendunud, et Morien on paladin, custos morum, kes ilmub tema juurde iga kord, kui teda mingi oht ähvardab ning on määratud teda kaitsma, kuid tõde, mille Jumal hoolikalt tema meelte sügavusse valede rägastikku oli mähkinud, oli õudsem, kui Sebiel iial ette oleks osanud kujutada. Ta oli osa Morien-Sebielist, maailma esimesest langenud inglist, ning kuigi oli juba liiga hilja, mõistis ta, mida see tähendas.
Mitte Jackson ei olnud talle lõksu seadnud, vaid lõks oli seatud neile mõlemale ja...
Ingli käed mähkusid ümber Sebieli ja tõmbasid ta oma embusesse. „Mina ja Egilbert igatsesime sinu järele, vend,“ sosistas ta ning surus oma mõõgatera vastu Sebieli kõri, pannes kogu vere Sebieli soontes tarduma.

„Iblis,“ pomises ta vaikselt, vaadates oma venna naeratavasse näkku ja mõistes, et tema naeratus on viimane asi, mida ta kunagi näeb.

ei, ei , ei ,ei ,ei
ma ei saa õelda et mul vampsi surmast kahju oleks olnud, küll aga Kirast ja Siebelist.
could Jackson save the day ?????????

Uut!

Nüüd võiks juba uut osa ka saada

Oooo, ma tean mida sa (Aduna) loed. *naerab*

Et siis... uut sinna teise juttu, aitäh.
Miks sul siin nii keerulised nimed neile pandud on? XD

Ma loen seda juba ammu ju
Ja mis nimed ?

Miks sa üldse siin foorumis oled? XD Ma ei suuda endiselt seda uskuda, never mind.

No need... Morien-Sebiel? XD

Oh, Aduna, you're back xD

Uus osa tuleb kas laupäeval või pühapäeval. Ma oleksin selle hea meelega juba päeval valmis kirjutanud, aga kahjuks kulus suurem osa minu ajast raamatukogus, kus ma tuhnisin suures hulgas vanades gooti kirjas kirjutatud saksa- ja eestikeelsetes raamatutes, millest vähemasti üks oli nii vana, et ma kartsin isegi selle lehti keerata, kuna arvasin, et see laguneb ära. Kui ma ei eksi, oli see välja antud aastal 1780

Lawrence oli minu arvates surma ära teeninud rohkem kui ükski teine selle jutu tegelastest, sest ta tegi oma grandioossete plaanide teostamiseks kurja - võtame näiteks kas või Jonathani surma põhjustamise - ja ka Light Yagamil ei läinud seda rada käites just kõige paremini

Keerulised nimed lisavad minu arvates tegelastele karakterit juurde. Ma kahtlen sügavalt, et keegi suudaks võtta tõsiselt langenud inglit, kelle nimi on Bob

Minuga miitimine nagunii meenutas talle, et tal on igalpool kasutajad. *naerab*
Oh õudust.

Mm.
Kirjuta oma teise juttu.
Bob on äge nimi.
Kas ma võin rpg's kasutada nime Morien-Sebiel kui mul nimepuudus tulema peaks? XD

Mul lihtsalt oli meilikastiga mingi jama
Mulle oleks pidanud tulema kiri, kui midagi siia kirjutatakse, aga miskipärast ei tulnud ja siis ma ka ei tulnud siia, sest ma ei teadnud, et uued osad on, aga nüüd ma tean, et siin on uued osad ja siin ma nüüd siis olen

Morien-Sebiel on küll puhtalt minu vaimusünnitis ja minu jaoks kuulub see nimi kokku just selle tegelasega, aga miks mitte.

Ka mina jälgin mõningaid teemasid, aga ei saa nende kohta mitte kunagi kirju, mistõttu juhtub ka, et olen mõned neist juba ära unustanud

Kuna ma ei jõua hetkel uut osa ära parandada, tuleb see siiski homme, aga kohe kindlasti mitte enne südaööd, vaid ikkagi normaalsel ajal, sest tometamine võtab vähem aega kui kirjutamine. Es tut mir leid

Selles osas kaob areenilt veel üks tegelane, kuid ma ei usu, et keegi peale minu teda väga igatsema jääb. Arra minevikust räägin ma põhjalikumalt siiski järgmises osas, kuna see osa veniks vastasel korral liiga pikaks, ning pärast seda peaks hakkama peale ka tõsisem madin

Kas keegi teist on märganud, et Jackson kasutab viimasel ajal endast rääkides aina rohkem taas ainsuse esimest pööret? See võib olla hea näitaja, kuid kas ka Morien nii arvab, pole sugugi kindel

Ajaliselt toimub selle osa tegevus varem kui eelmise osa oma.

Enjoy!
**

58.1

Hetkel, mil Jacksoni jalad haigla kulunud linoleumpõrandat puudutasid, teadis ta, et on haaratud järjekordsesse nägemusse. Ta astus mööda inimtühja koridori, milles polnud midagi peale suletud uste, mis varjasid nende taha peitunud patsientide tragöödiaid. Jacksonil piisas vaid sisse hingata, et tunda koridoris heljuvat surma lõhna, mis kõneles rohkem kui tuhat sõna, ning hetkeks tundis ta soovi tagasi pöörata ja naasta sooja voodisse toas, mille Millenniumi Maod nii armulikult tema jaoks korda olid teinud, kuigi ta pidi seal viibima vaid paar ööd, ent ootamatult avanes üks paremat kätt asuvatest ustest, sellest tormas välja veriste kummikinnastega näost roheline intern ning sööstis öökides Jacksonist mööda, nagu poleks ta teda märganudki ning keeras koridori lõpus vasakule, suundudes lähimasse vannituppa. Vaikuse, mis koridoril lasunud oli, lõhestas valju ja kile karjatus ja veel enne, kui Jackson end takistada suutis, seisis ta juba palatiuksel, vaadates, kuidas arst, õde ja turvamees püüdsid habrast naist voodile suruda ja teda selle külge kinni köita, et takistada teda endale ja neile viga tegemast. Keegi neist ei pööranud Jacksonile tähelepanud, kuna ta eksisteeris selles paigas vaid oma nägemuses, mitte reaalsuses, ning tema jalad kandsid teda voodile lähemale. Kuigi ta tundis samasugust vastikust nagu ruumist põgenenud intern, sundis miski teda vaatama naise paisunud kõhtu ja verist alakeha, mis olid paljaks kistud, nii et tema keha oli kõigi toasviibijate pilkudele alasti, nagu poleks tal olnud õigust mingile väärikusele. Jacksoni pilk libises mööda tema keha ülespoole ja jäi peatuma naise näol, mis polnud midagi enamat kui läheneva surma sünge mask, kuid tema silmades, mille Jackson ootamatult ära tundis, oli kunagi säranud elu.

Lauren Robertsi huuled vabisesid, kui ta kõneleda püüdis, kuid sõnade asemel pääsesid tema suust vaid ebainimlikud karjed, mis lõikasid Jacksonile otse südamesse, kui ta tema agooniat nägi. Laureni elu, mis oli olnud kui muinasjutt, kus printsess sai endale teda armastava printsi ja pool kuningriiki, oli ilmutanud esimesi koost lagunemise märke juba möödunud aasta lõpus, kui ta sai teada, et Jason pettis teda oma sekretäriga, kuid see, mis tema elu hävitas, oli tema kokkupuude Morieniga, mis sellele järgnes ning millest tärkas elule maailma tuleviku üle otsustaja.
„Andke patsiendile rohkem morfiini!“ käratas arst õele ning tema käsi, millega ta voodil kõrval raami küljes rippuvale tilgutile osutas, läks läbi Jacksoni kolmnurga sama hõlpsasti, nagu oleks Jackson olnud intensiivravipalati alaline kummitus nimega Mäuguv Jack. Õde, kes oli näost peaaegu sama valge kui vehkat teinud intern roheline, noogutas ja libistas oma vaba käe oma vööl rippuvasse arstipauna, kuid seda, mida ta edasi tegi, Jackson enam ei näinud. „Püha jumal,“ sosistas turvamees, noogates peaga Laureni kõhu suunas ning kui Jackson kogu oma tähelepanu sellele koondas, nägi ta teravate servadega asümmeetrilist objekti, mis end läbi Laureni kõhunaha surus. Temast tungisid välja teravad kiskjalikud hambad ning stseen, millest Jackson salaja osa oli saanud, mattus pimedusse.

Ta ärkas karjatades üles, higist läbimärg, ning kargas nii rutakalt püsti, et teda ootamatult tabanud pööritustunne ta peaaegu minestama oleks pannud. Ta tormas akna juurde, lükkas selle lahti ning hüppas aknalauale, valmistudes öhe sööstma ja haiglasse tormama, kuid ukse paugatus peatas ta. Arra seisis ukselävel, näol unine ilme, juuksed sassis nagu varesepesa ja riided kortsus. „Kas sinuga on kõik korras?“ küsis ta. „Ma kuulsin sind karjumas...“ Ta vakatas, tunnistades pilguga Jacksonit, kes kõõlus pooleldi lahtisest aknast välja, näol süüdlaslik ilme ja Arra pilk, millest uni veel lahkunud ei olnud, muutus kõigest mõne sekundiga täiuslikult teravaks. „Mida sa teed?“ päris ta kahtlustavalt. Jackson neelatas, teades, et ei ole võimeline seda isegi mitte iseendale seletama. Mõte Laureni kõhtu rebivatest hammastest tõi ta ihule kananaha ning tekitas temas külmavärinaid, kui ta mõistis, et surma lähedus, mida ta nägemuses tundnud oli, ei olnud juhus. Viimne kui üks liivatera Laureni liivkellas oli ülevalt alla kukkunud ja ei olnud kedagi, kes tema kella ümber oleks pööranud. Laureni oleks päästnud vaid ajas tagasi minemine, kuid kontroll aja üle oli Jumalal, mitte Jacksonil ning kuigi Jackson kahetses temaga veedetud ööd rohkem kui midagi muud maailmas, ei olnud ta võimeline seda muutma, ükskõik, kuidas ta seda ka soovinud ei oleks. Laps, kes pärines küll tema niuetest, kuid kelle isa oli Morien, oli sündimas ja olles näinud, kui raevukalt ta end emaüsast välja üritas võidelda, teadis Jackson, et see tähendas Laureni elu lõppu. Rheon Robertsi saatuseks oli sündida mitte lihtsalt messiase, vaid ka omaenda ema mõrtsukana.

Arra ootas tema vastust, kuid Jackson polnud võimeline talle seda andma, ilma et oleks Arrale paljastanud, mida ettekuulutus selle kohta, et Jackson aitab nefilimide soost messiasel sellesse maailma sündida, tegelikult tähendab. Ta oli pidanud paremaks seda endale hoida, nagu ka oma kahtlusi, et tema ja Arra kavatsus üheskoos Kirale ja Sebielile ots peale teha on istutatud nende pähe kellegi teise poolt, kuid ta teadis, et Arra usaldab teda ja ei ole ära teeninud, et Jackson tema eest tõde varjab. Tal oli õigus teada kõike, mida Jackson talle rääkimata oli jätnud, vahest enamgi kui õigus, kuna kui Jackson tema ellu ei oleks sattunud, oleks tal olnud võimalus elada nii, nagu ta seda vääris, mitte määrida oma käsi verega, mis need juba ammu punaseks oli värvinud, rüvetades kõik, mis tema noore elu juures veel puhast oli. Ega seda tegelikult eriti palju ei olnudki, arvestades seda, et Arra tundus pidavat oma keha pangakaardiks, millega igas asutuses maksta saab, kuid Jackson ei muretsenud mitte tema keha, vaid hinge pärast, kuna polnud midagi hinge marrastavamat kui kellegi mõrvamine, olgugi et Jackson peagi ise sellele samale teele oli astumas, olles valmis ka Arra endaga põhja vedama.

„Ma tahan sulle midagi näidata, aga ma hoiatan sind, et see võib sulle rängalt mõjuda,“ ütles Jackson ja sirutas oma käe Arra suunas. Hetkeks nägi ta Arra silmades kõhklust, kuid oma kahtlused kõrvale heitnud, puudutasid tema sõrmed Jacksoni peopesa ja nad lendasid üheskoos aknast välja, tuul neid tagant tõukamas, ning võtsid suuna Samhainshire’i memoriaalhaigla poole. Nad maandusid selle katusel, Jackson pisut õnnelikumalt kui Arra, kes kõvasti vastu külmi kiviplaate prantsatas ja ennast oiates püsti ajas, öökides sealjuures nii kõvasti, et kui nad oleksid olnud sissetungijad, oleks nad leitud kiiremini, kui Jackson oleks jõudnud „Cerucal“ öelda. „Sa oled sama hull kui Jonahan!“ röökis Arra, olles viimaks võimeline täislausetega kõnelema. „Kui sa poleks mu sõber, lükkaksin ma su selle eest, et sa mind ära püüdsid tappa, katuselt alla!“ „Tule minu järel,“ ütles Jackson, pööramata Arra kaeblemisele mingit tähelepanu ning ukse avanud, sisenes ta haiglasse ning kiirustas trepist alla, Arra, kes midagi pahuralt oma nina all pomises, tema kannul. Novembri lõpus oli Jackson ka ise haiglas viibinud, vaeveldes mälukaotuse käes, mis ta esimest korda Arraga kokku oli viinud ning kogunud nende kohtumistest endasse nii häid kui halbu mälestusi, millest viimased paraku esimesed üle kaalusid, kuid mitte seetõttu, et Arra seltskond talle vastumeelne oleks olnud, vaid hoopis seetõttu, mida nad koos läbi olid elanud ja veelgi elama pidid. Ka see, mida Jackson temaga jagada kavatses, oli nii kohutab, et oli määratud neile mõlemale haiget tegema.

Ta kõndis mööda sama põrandat, millel ta jalad tema nägemuses astunud olid, kuid karjed, mida ta varem kuulnud oli, oli vaikinud ning arstide hääled, mida ta kuulma oleks pidanud, samuti, nagu oleksid Jackson ja Arra ainsad inimesed, kes selles koridoris ärkvel olid. Suletud ukse alt valgus välja midagi punast, milles Jackson tundis ära vere ning ta kiirendas sammu. Kui ta palati ukse avas ja kingade lirtsudes vereloiku astus, oli tema esimene mõte, et palatis on pomm plahvatanud. Laurenit morfiiniga varustanud tilguti vedeles põrandal arstikitli ja murtud nõelaga süstla kõrval ning rihmad, millega naist voodi külge oli üritatud köita, olid tema kondiste käte ja jalgade ümbert lahti läinud, rippudes lõdvana üle voodiääre. Lauren lamas endiselt selili voodil, kuid tema näol oli tuim ilme, tema silmad olid klaasistunud ja suu kergelt lahti, nagu oleks ta avanud selle suudluse ootuses ja oodanud asjatult. Tema kõht, mis alles loetud minutid tagasi rasedusest paisunud oli olnud, oli kaotanud oma vormi ja puruks rebitud nahaservad kaardusid sellest eemale, tuues nähtavale hiiglasliku kraatri, mis naise kõhtu oli tekkinud, paljastades selle sees aset leidnud hävitustöö, mis polnud jätnud tema siseelunditest alles mitte midagi peale tükkide. Kõikjal palatis oli verd ning alles siis, kui Arra käe oma ninale surus, tajus Jackson, kui hingemattev selle lõhn oli. Naise murtud keha vaatamine tekitas temas nii suurt õudu, et ta tundis pea palavikulist soovi palatist kaduda, nagu ka Laureni abistajad seda teinud olid, nähes, kui ebanormaalne on see laps, kes tema seest välja üritab pugeda, kuid see oleks olnud Laureni mälestusele sülitamine.
Kui ta poleks lubanud Morienil naist puudutada, oleks ta veel elus olnud.

„Mis siin ometi juhtunud on?“ ahmis Arra õhku, suutmata kauem hinge kinni hoida, kuigi ta seda ilmselgelt üritanud oli. „Suurim viga, mille ma kunagi teinud olen,“ lausus Jackson ilma vähimagi huumorivarjundita ning astus Laureni juurde, võttes tema elutud käed oma pihku ja hõõrudes neid, tundes, kuidas pisarad ta silmist voolama hakkavad. Lauren polnud kunagi olnud ideaalne kasuema, kuid sellest hoolimata olid tema ja Jackson elanud ühe katuse all, puutudes iga päev kokku jahoolimata sellest, et Jackson seda endale tunnistada ei tahtnud, mõistis ta, et oli armastanud Laurenit rohkem kui oma ema, kes ta hüljanud oli ning tema surma raskus rõhus tema südant raskemini, kui oli rõhunud teade, et tema ema ei ole enam elavate kirjas.
Laureniga ööd veetes oli Jackson ta hukanud ja ta teadis, et ta ei anna seda endale kunagi andeks.
Laureni kõhust tolknes välja krobelise kummivooliku taoline nahkjas moodustis, mille ots ei lebanud mitte voodis, vaid siugles mao kombel üle valge lina ning tundes halba eelaimdust, tormas Jackson teisele poole voodit, suutmata enda ees avanevat vaatepilti uskuda.
Põrandal lamav olend oli kaetud sinakate soomustega ning tema teravate kihvadega suu ahmis abitult õhku ning Jackson märkas, et tal oli nabanöör ümber kaela ja et ta ei saanud seetõttu hingata. Kui Jackson tema juurde kummardus ja ta ettevaatlikult põrandalt üles korjas, kartes talle tema inetusest hoolimata haiget teha, pani tema vastsündinu kohta haruldaselt elutarkade silmade pilk ta judisema. „Ma vajan midagi teravat,“ ütles ta, vaadates, kuidas laps õhku ahmis, seirates teda abitul ilmel, suutmata mõista, miks tema kopsud tema aju käsklustele ei allu ja ei hinga...

Jacksoni sinine silm sähvatas lillaks ning tema käed, mis hetk tagasi lapse keha olid toetanud, püüdes tema kaelaga võimalikult hellalt ümber käia, pigistasid tema hingetoru, otsekui tahaks ta tema pead otsast rebida. Morien krigistas hambaid, tundes, kuidas Rheoni pulss vastu tema kätt taob, nagu võitleks iga viimane kui organ tema kehas elu eest ning ta tugevdas oma haaret, heideldes Jacksoniga, kelle tahe vägisi tema oma üle ähvardas trumbata ning takistas teda mõistmast, et kui Rheon sureb, kukub Jumala plaan, mille kulgu ta aastatuhandeid juhtinud oli, kokku ja kohustus nefilimide soost messias maailma aidata kaob Jacksoni õlgadelt, saades osaks tema järgmisele võõrustajakehale, kelles Morien pärast tema surma ümber pidi sündima...
...kui see üldse kunagi juhtuma pidi, kuna messiaid sai olla vaid üks. Korraga nägi Morien Rheoni tapmises võimalust, millele ta varem tulnud ei olnud ning see tundus talle lahendusena, mis võimaldaks elu nii talle, Jacksonile, Sebielile kui Kirale. Kui polnud olemas messiast, polnud olemas ka antikristust, kuna antikristuse ülesanne oli messiasega võitlusesse astuda, et takistada teda maailma päästmast ja kui tal ei olnud, kellega võidelda, polnud tal ka mingit põhjust hävingut külvata. Tema haare Rheoni kaela ümber tugevnes ning ta võis peaaegu kuulda heli, mida tema kõri muljumine tekitas, kuid Jackson ei andnud alla ja püüdis endast kõik anda, et sundida Morieni Rheoni lahti laskma. Nende meeled heitlesid omavahel, Jacksoni soov Rheoni kaitsta ületamas Morieni soovi teda tappa, kuid kumbki ei jäänud peale, kuna hetk hiljem tabas Morieni pead nii tugev löök, et tema käed lapse kaela ümbert ära libisesid ja Jackson teadvusetult põrandale prantsatas.

Ta tuli uuesti meelemärkusele, pea hullemini valutamas kui oma elu kõige hullema pohmelli aegu, ning nägi Arrat enda ees seismas. Ühes käes hoidis ta kääre, teises aga last, kelle sinakad soomused, mis panid ta välja nägema nagu roomaja, aeglaselt maha hakkasid kooruma, muutes tema välimuse senisest inimlikumaks ning pannes ta nägema välja nagu hariliku beebi, roosas kui põrsad, keelest peekonit valmistati. Hambad, mis end läbi Laureni kõhuseina olid närinud, kadusid aeglaselt, jättes endast maha õrnalt punakad igemed, ning täiskasvanule omane pilk tema silmades hääbus, asendudes lapseliku imestusega maailma üle, kuhu ta äsja sattunud oli. Nabaröör, mille Arra tema kaela ümbert ära kerinud ja läbi oli lõiganud, ei ühendanud teda enam tema surnud emaga ning korraga hakkas Rheon naerma, nagu oleks ta mõistnud, et talle on lubatud elu.
Elu, mille hinda Morien liiga kõrgeks oli pidanud ja mida ta kõhklemata teiste elude vastu välja oli nõus vahetama.

Arra vaatas Jacksonit uskumatul pilgul. „Palun ütle mulle, mis siin juhtunud on ning miks püüdsid sa äsja vastsündinut tappa,“ ütles ta Rheoni poole vaadates, kasutades tooni, mida Jackson tema juures kunagi täheldanud ei olnud. Kuigi surm ei olnud Arrale võõras nähtus, polnud ta kunagi näinud midagi nii võigast ja olukord, millesse nad sattunud oli, kohutas Arrat tunduvalt enam, kui ta välja julges näidata ja Jackson märkas, et tema käed, mis Rheoni hoidsid, värisesid nii kohutavalt, et ta oleks võinud lapse kergesti põrandale pillata, kui Jackson püsti ei oleks tõusnud ja teda ettevaatlikult enda kätte võtnud, vaadates õudusega sinakaid jälgi tema kaelal, mille olid jätnud tema enda sõrmed, mis Morieni tahtel tema ihusse olid sooninud.
Jackson sulges Laureni silmad ja suu ning puudutas tema jahedat kätt, püüdes meenutada, mis tunne oli seda teha siis, kui Lauren oli veel elus olnud ning nende sõrmed iga kord kogemata kokku puutusid, kui naine talle telekapuldi ulatas, et Jackson saaks kanalit vahetada, kui tal seebikatest isu täis saab.  Ta mäletas selgesti, kuidas nad viimast korda üheskoos „Kerberose lõksu“ olid vaadanud. Selles osas oli maskis kurjam Kolbakütt, kes Arra sõnade järgi polnud keegi muu kui Rudolf von Löwenstern, välja oli ilmunud ning püüdnud Hansu majja sisse murda, et talle Shosannale haiget tegemise eest kätte maksta, kuid oli sunnitud põgenema, kui Stefan Hansule külla tuli, et tema käest kohustusliku kirjanduse nimekirja küsida, ning teda märkas. Jackson oli Kolbakütti tol hetkel üsna naeruväärseks pidanud, seda seni, kuni ta ka reaalselt inimestel päid otsast hakkas lööma, kuid Lauren oli teda algusest peale peljanud ja oma silmad kätega, nende samade kätega, mis praegu nii tuimad olid, kinni katnud...

Jackson laskis tema käest lahti, tundes, nagu muudaks sellest kauem hoidmine ta sama tuimaks nagu Laureni surnukeha ning vaatas Arrale pikalt otsa, otsides sõnu, mida ei tulnud. „See, mida sa praegu enda ees näed, on selle ettekuulutuse täitumine, mille mu ema mulle andis,“ ütles ta, teades, et ei pea Arrale meenutama, mida naine, kes polnud midagi muud kui kummitus, Jacksonile öelnud oli.
 
„Paladin, custos morum Morien, sinu peaaegu kaks tuhat aastat kestnud uni lõppeb siin ja praegu. Ava oma silmad ning naase tagasi reaalsesse maailma, et viia lõpule missioon, mille Universumi Kõrgeim Ehitaja sinu õlgadele asetas. Jehoova, selle ja kõigi teiste universumite Jumala tahte järgi on sinu ülesandeks seada maailm valmis tõelise nefilimide soost messia tulekuks ning võidelda ühes Sebieliga antikristusena Viimsepäeva lahingus Armageddonis.“
 
Arra vaatas last, keda Jackson aeglaselt kiigutas ning tema nägu peegeldas kõige ehedamat šokki. „Ära ütle, et see laps on...“ Jackson noogutas. „Jah, Arra, see laps, Rheon, on nefilmide soost messias, kelle sündi mu ema ennustas, Morieni ja minu kasuema Laureni poeg.“ „Morieni?“ pahvatas Arra ning sihtis Rheoni oma nimetissõrmega. „Kui ta on Morieni poeg, siis on ta ühtlasi ka sinu poeg!“ Tema silmad läksid suureks. „Ma ei teadnudki, et sul sellised huvid on...“ „Palun ära naljata sellise teemaga!“ käratas Jackson vähimagi lõbususeta. „Ma ei planeerinud seda!“ „Nagu ka minu vanemad mind, kuid ma olen sellest hoolimata olemas“ märkis Arra. „Kui ma oleksin indiaanlane, oleks Katkine Kumm minu nimi ilma, et ma üheski anekdoodis tegelane oleksin...“ „Sellisel juhul oleks Rheoni nimi Halb Aastalõpp Liiga Rohke Veiniga,“ kostis Jackson ning šokk Arra näol asendus imestusega. „Aastalõpp? Kas ta poleks pidanud sündima mitu kuud tagasi?“ Jackson raputas pead. „Mina ja sina peame silmas erinevaid aastalõppe,“ lausus ta. „Rheon pole veel kuud aegagi vana.“ „Kuidas see võimalik on?“ väljendas Arra hääl ühteaegu nii uskumist kui uskumatust, uskumist selle pärast, et ta kahtles, et Jackson võiks valetada, ning uskumatust selle pärast, et nii rumal ta nüüd ka ei olnud, et arvata, nagu võiks kaheksa kuud oodatust varem sündinud laps ellu jääda...
Kuid laps,  keda Jackson oma kätel hoidis, polnud tavaline laps, vaid nefilim ja messias ühes isikus...
Messias ja nefilim nimega Rheon.

„Miks sa talle Rheon nimeks panid?“ küsis Arra, kirtsutades selle peale nina, suutmata välja nuputada, kuidas seda hääldada. Rhe-on? Rhi-on? Ray-on? Rhey-on? Rhfjhrhrg? Sellel tundus olevat veelgi enam hääldusvariante kui tema nimel, mida suutsid õigesti hääldada vaid need, kes teda seda eelnevalt hääldamas olid kuulnud, kuna tema nime esimene täht kippus liigagi paljude inimeste keelepruugis moonduma ja see ei meeldinud talle kohe mitte üks põrm. „Mina ei valinud seda nime,“ kostis Jackson tujutult, võttes oma jaki seljast ja mässides selle Rheonile ümber, et teda külma eest kaitsta. „See on nimi, millega Rheon end Laurenile tutvustas, niipea kui ta teadvus ärkas. Ta suutis juba enne sündimist mõtete abil Laureniga suhelda ja manipuleeris temaga, kartes, et vastasel korral ei kanna Lauren teda lõpuni ning ma ei saa seda talle pahaks panna, kuna selline laps ei ole kellegi unistus...“ Ta ohkas. „Ta võib küll hakata Robertsite nime kandma, kuid tal on nendega sama vähe ühist kui ükskõik millise teise inimesega, kuna ta on inimene vaid pooleldi.“ „Ma arvasin, et messias peab sündima neitsist,“ kommenteeris Arra, öeldes ainsat asja, mis talle hetkel pähe tuli, kuna tema peas keerlevad sada erinevat religiooni puudutavat teooriat keerasid ta ajukäärud lootusetult sõlme. „Ma kahtlen sügavalt, et sinu kasuema seda oli, kui ta just neitsinaha taastamise operatsiooni ei olnud teinud. Ma olen kuulnud, et moslemite hulgas on see päris populaarne ja Mark Wallenberg rääkis kord mu õele, et kõigepealt üks väike kepp ja siis väike opp ja pärast seda on süütus tagasi nagu niuhti...“

„Neitsist sündimisel ei pea olema otsest tähendust,“ ütles Jackson ajusid ragistades, püüdes aru saada, miks Piibel eksinud oli, kui kuulutas, et messiase ema pole kunagi ühegi mehega olnud, ning leidis lahenduse üllatavalt kiiresti, isegi kui see oli nii mannetu, et isegi Arra poleks suutnud millegi nii rumala peale tulla.  „Lauren on sündinud septembris ning tähtkujult neitsi.“ Jah, kindlasti ei olnud sõna „neitsi“ kaks tähendust heebrea keeles nii sarnased, nagu ta ette kujutas ja tal polnud võimalik seda kontrollida, kuna tüüpilisem ameeriklasena oli inglise keel ainus, mida ta vajalikul tasemel valdas, aga nii sarnased ei olnud ka aatomid ja molekulid, olgugi et mudelites kujutati neid enamasti alati ümmargusena. Arra puhkes naerma, kuid tema silmad ei naernud tema suuga kaasa ning jätsid tema naeru võltsiks.

„Ei tea, mida Jonathan selle peale ütleks?“ sõnas ta, mõeldes seda küsimust tõsiselt. Ta oli küll tundnud Jonathani väga lühikest aega, aga seda oli tunduvalt rohkem kui näiteks Jackson seda teinud oli ja sellel õhtul, kui nad üheskoos restoranis olid käinud, oli Jonathan jätnud talle mulje kui noormehest, kellel on olemas vastused igale usu ümber keerlevale küsimusele ja olles näinud, kui valmis oli Jonathan Piiblis kirjutatut ümber tõlgendama, oli väga tõenäoline, et ta oleks ka sellele küsimusele vastata osanud, sest andke andeks, aga Jacksoni teooria oli naeruväärne. Noh, vähemalt oli ta midagi välja mõelnud, sest Arra polnud sedagi teinud, aga eks tal oligi natuke keeruline erilist mõttetegevust arendada, seistes ühes ruumis laibaga. Ta imestas siiralt, et polnud veel minestanud, nagu ta Jonathani surma nägemise järel teinud oli, kuid Jonathani surm polnud ei esimene ega viimane, mida ta nägema oli sunnitud, rääkimata surmadest, mille ta omaenda kätega põhjustanud oli, ning sellest ajast peale oli Arra märkamatult terase kombel karastanud, nii et ta toas olevat verehulka veel vaevalt tähele pani. Ainus, mis teda häiris, oli surnukeha, sest selle koht oleks pidanud olema morgis, aga arstid, kes Laureni sünnitust vastu võtsid, olid palatist põgenenud ja jätnud naise ja tema lapse surema, olles liiga hirmunud, et neid aidata. Arra käed sügelesid pastaka järele, et haigla kohta üks korralik kaebus kirjutada, aga tema mõttelõng katkes, kui ta kuulis kellegi samme, mis kiiresti palatile lähenesid ning ta teritas kõrvu.

„Suur tänu, et te tulite, uurija Ferrum,“ ütles ärevil naisehääl, mida saatis meloodiana kontsaklõbin. „Ma pole kunagi midagi sellist näinud ja ei tihanud enne politseid kutsuda, kui te mulle ütlete, mis siin täpselt juhtus ja mis pani selle patsiendiga tegelenud inimesed niimoodi oma närvi kaotama.“ „Ma aitan teid rõõmuga nii, kuidas oskan,“ lausus Lucius Ferrumi madal hääl, „kuid ma tuletan teile meelde, et mind ootavad täna õhtul ees tähtsad asjatoimetused ning...“ Ka Jackson oli tulijate vestlust kuulatama jäänud ja nookas peaga akna suunas, mis paokil oli. „Kui me kohe ei lahku, on minu lips läbi, sest Lucius Ferrum süüdistas mind Stonybrooki erakooli süütamises, mida ma ka tegelikult tegin, kuigi ainult osaliselt, ja kui ta mind siit eest leiab, pole tal enam palju vaja, et mind kinni panna, nagu ta juba ühe korra üritas!“ „Ega minulegi võmmid ei meeldi!“ teatas Arra. „Siin linnas pole vist küll ühtegi pollarit, kes mu vanemaid ei tunneks ja nad peavad minust sama vähe lugu kui nendest!“ Ta tormas akna juurde ja nügis selle lahti, krimpsutades nägu. Kui Jacksonil oleks tiivad olnud tiivad nagu teistel inglitel, oleks võinud Arra talle selga istuda ja kujutada ette, et sõidab hobugreifiga, aga paraku polnud tal isegi mitte sulgi ning nii ei jäänud Arral muud üle kui elu eest tema külge klammerduda, kui Jackson aknast välja hüppas, nutma hakanud Rheoni enda vastu surus ja mööda tänavaid kihutas, põigates kõrvale hommikul tööle suunduvate inimeste eest, keda laupäeval küll tavalisest vähem oli, kuid kes talle siiski ette jäid, ning lükkas kogemata ümber nende kohvreid ning lennutas peast nende kübaraid.

„Kuhu me lähme?“ küsis Arra. „Verdammti“, kostis Jackson kiirust lisades, nii et majad, millest nad mööda vihisesid, kadusid silmapiirilt enne, kui Arra nende poole vaadatagi jõudis. „Hulluks oled läinud või?“ nõudis ta. Verdammt oli Samhanshire’i kõige idapoolsem linnaosa, mille päris nimi oli Vestring’s Dam ja see oli saanud nime Samhainshire’i jõge taltsutava tammi järgi, mille oli ehitanud sama ehitaja Vestring, kes oli pannud paika ka Lincolnshire’i kabeli nurgakivi, kuid see oli viimane koht, kuhu Arra imikuga läinud oleks. Põrgu päralt, ka tema ise oleks sinna hea meelega minemata jätnud, kuna sel ainsal korral, kui ta sinna sõitis, kaardipakk taskus, oli tal tulnud põgeneda kamba mustanahaliste eest, keda ei tohtinud poliitilise korrektsuse tõttu neegriteks nimetada ning kes üritasid teda paljaks röövida. Verdammt tähendas saksa keeles midagi roppu ning see nimi sobis sellele linnaosale suurepäraselt, kuna enamik selle asukatest olid illegaalsed immigrandid, kes elatusid kuritegevusest ja enamik inimesi vältis sinna kolimist seni, kuni nad olid langenud täiesti põhja. Kui Samhainshire oleks olnud kast, oleks Verdammt olnud selle kõige väljapääsmatum osa ning sellega võrreldes tundus Arra kodukant ja Coronation Street, kus ta üles oli kasvanud ja mida Ping Liang oma kontrolli all hoidis, nagu Ameerika Ühendriikide kõige turvalisem elurajoon.

„Kuigi sa seda ei usu, mõtlen ma täiesti selgelt,“ ütles Jackson edasi kihutades ning ei jäänud seisma enne, kui nad seisid ühe kooruva värviga punastest tellistest laguneva kortermaja ees, mille uks oli kaetud grafitiga ning millelt koorus värvi niipea, kui Jackson linki puudutas. Ta tõmbas ukse lahti, vaevumata isegi imestama, miks see lukus ei olnud, ning vedas Arra üles maja viimasele korrusele, pööramata tähelepanu seintele soditud rõvedatele sõnadele ja trepikojas heljuvale kuselehale. Nad seisatasid pruuni raudukse ees, millele kinnitatud silt kuulutas, et see on korter number 30 ning mis Arrale kummalisel kombel kahtlaselt tuttav tundus, ning Jackson helistas uksekella, kuid taibanud, et see ei tööta, otsustas hoopiski koputada. Ukse tagant kostis karjumist ning järgmisel hetkel ilmus uksele sassis juustega blond naine, seljas plekiline valge õlapaeltega öösärk, ning vaatas Jacksonit pahase pilguga. „Mida värki sina veel siin teed?“ nõudis ta ja tema suust paiskus pahvakas alkoholiauru, kui ta Jacksonile lähemale vaarus ja tema ninast kinni haaras ja seda pigistas. „Tõbras selline, sa rikkusid mu õe elu ära ja arvad nüüd, et ma peaksin su sisse laskma?“ Temas oli midagi tuttavlikku ja korraga meenus Arrale, et ta oli naisega ka varem kohtunud, aga tol korral oli ta olnud märksa kainem ja kandnud märksa vähem riideid. Eks siis mitte midagi, kuna tema öösärk oli kohati nii läbipaistvaks kulunud, et Arral polnud mingi kunst määrata, et aluspesu tal seljas ei olnud.

Jackson ulatas naisele pambu, mille naine kärsitult lahti harutas ning ahmis õhku, kui nähtavale ilmus Rheoni magav nägu. „See on sinu õepoeg,“ selgitas Jackson rahulikult, „ja ma tahan, et sa teda seni valvaksid, kuni ma tagasi tulen.“ „Miks Lauren teda valvata ei või?“ küsis naine ja tema käed hakkasid värisema. „Lauren...“ Jackson neelatas ega suutnud enam kõneleda. „Lauren on surnud,“ vastas Arra tema eest ning kui enne ei olnud naine teda märganud, siis nüüd oli ühes tema tähelepanuga Arrale koondunud ka tema viha. „Mis mõttes surnud?“ röögatas naine. Arra kehitas õlgu. „Mis mõttes ikka surnud ollakse? Otseses mõttes muidugi.“ Talle meenus Laureni palatis nähtu ja ta judistas end tahtmatult, kui selle tõsidus talle kohale jõudis. Kui Arra Laurenit kohanud oli, oli ta olnud vaid laip, aga kellelegi oli ta ema, õde ja abikaasa ja nad eelistasid näha teda elusana, mitte surnuna. „Sa tahad öelda, et see väike sitatükk tappis ta ära?“ vehkis naine sõrmega ja Arra ei olnud kindel, kas ta pidas silmas Jacksonit või Rheoni, aga ilmselt oleks tal mõlemal puhul õigus olnud.
„Yuri!“ kostis toast unine mehehääl. „Tule tagasi voodisse!“ „Kohe!“ hüüdis naine vastu ja Arrale meenus tema nimi, mis ei olnud küll Yuri, aga midagi sinnakanti. Europa äkki...

„Ma tean, kui kallis Lauren sulle oli, Euryale, ja et sa süüdistad mind tema surmas, aga sa pead mind aitama ja Rheoni enda juurde võtma,“ palus Jackson siira alandlikkusega. „Kui sa seda ei tee, tähendab see, et Laureni surm muutub asjatuks. Ta andis selle lapse eest oma elu ja kuigi sul seda praegu mõista on, on osa Laurenist temas säilinud...“ „Ma ei suuda uskuda, et sa tahad, et ma rõõmustaksin selle üle, et mu õde on surnud, jättes endast maha koletise, kes tema geene endas edasi kannab!“ selgitas Euryale Aspen ja tema silmist hakkasid voolama suured ja rasked pisarad. „Kurat võtaks, enne jõule, kui ma teda nägin, oli ta täiesti normis ja siis vupsas talle järsku selline kõht ette, see ei ole normaalne!“ „Yuri!“ muutus mehehääl nõudlikumaks. „Kurat võtaks, ma ütlesin sulle juba ühe korra, et oota, nii et ära lõuga enam, sa vastik haisukott!“ karjus Euryale mehele ning virutas rusikaga vastu uksepiita, et oma sõnum paremini edasi anda. „Rheon ei ole koletis,“ raputas Jackson pead ning tema kehahoiakut nähes oletas Arra, et ta on valmis iga hetk oma kasuema õde ründama, kui ta peaks üritama poisile viga teha, hoolimata sellest, et esimesena oli tema elu kallale kippunud hoopiski Morien, kes selleks Jacksoni keha oli kasutanud.
Miks pidi Morien soovima tappa omaenda last? Kuigi Rheon oli Jacksoni liha ja veri, oli talle elu andnud Morien ja Arra ei suutnud mõista, mis oleksid sundinud üht lapsevanemat oma last tapma või teda maha müüda, nagu tema vanemad teinud olid...
Või vähemalt teha olid üritanud. Nii või teisiti ei kavatsenud Arra talle seda andeks anda.

„Jacksonil on õigus,“ möönis ta, mõeldes, milline ülesanne tal maailmas täita oli, „Rheoni saatus on saada kangelaseks.“ „Keegi pole sinu arvamust küsinud,“ sisistas Euryale ning tema nägu meenutas Arrale kummaliselt palju Lord Voldemorti oma. „Sa ennustasid mulle, et ma saan kingituse, mille väärtust mõistan ma alles siis, kui ma selle kaotanud olen, aga ma ei ole mitte sittagi saanud, nii et sa panid puusse!“ „Kas te tunnete teineteist?“ oli Jackson kohkunud. Arra noogutas. „Jah, ma...“ „Kahjuks tunneme küll, aga piisavalt vähe. Ma tean Arra kohta kõike, ehk siis seda, et ta on voodis vilets ja ei oska ennustada ning rohkem pole mul temaga mingit pistmist!“ „Keda sa voodis viletsaks nimetad?“ vaidles Arra vastu. „Endal pole sul niigi palju painduvust, et jalg üle põlve tõsta!“ Jackson laskas endale käega vastu otsaesist ning Arra nägi, et ta oli tõsiselt häiritud. „Ütle mulle, Arra, kas selles linnas on juhuslikult mõni üle kolmekümne aastane naine, kelle voodist sa veel läbi ei ole käinud?“ „Ma ei oska täpselt öelda,“ kostis Arra süütult, „ma ei tea, kui palju üle kolmekümne aastaseid naisi Samhainshire’is elab!“

„Yuuuuuurrrrrrrriiiiiiiiiiiiiiiii!“ marssis röökiv mees koridori ja Jackson otsustas, et kui Arra oli voodis halb, siis pidi see isend lausa õudne olema. Ta oli viiekümnele lähenev valge õllekõhu, karvaste käte ja suurte mustade vuntsidega mees ning kui ta oma käe Euryalele ümber libistas, mõtles Jackson, kuidas naisel küll vastik ei olnud. „Mis väntsakas see sul siin käes on?“ küsis ta Euryale kätel olevat last vaadates ning tema kulmud, mis olid sama puhmas kui tema vuntsid, läksid kortsu. „Kellegi titt?“ Jackson köhatas ja heitis Laureni õele paluva pilgu. „Ma loodan südamest, et sa hoiad Rheonil seni silma peal, kuni ma tagasi tulen.“ Euryale vaatas imikut vastumeelselt, kuid tema karm ilme leebus, kui ta teda lähemalt uuris ning ta neelatas. „Tal on Laureni nina, aga kõik muu on sinu oma.“ Jackson naeratas kohmetult. „Ma olen kindel, et ta on tulevikus pigem oma isa kui minu moodi,“ ühmas ta, keeras Euryalele selja ja tormas trepist alla. „Kui keegi peale minu lapse kohta küsib, ütle neile, et sa ei ole näinud ei teda ega mind!“ Arra tõttas Jacksonile järele, jättes Euryale Aspeni korteri, millest õhkus viletsust, selja taha. Maja trepil haaras Jackson temast kinni ja nad sööstsid taas läbi linna, peatudes Arra suureks üllatuseks mitte Millenniumi Madude peakorteri, vaid hoopis ühe väikese kohviku ees. Arra vaatas kella. „Ma ei tahaks küll seda öelda, aga me peame poole tunni pärast nõupidamissaalis olema, et mõned taktikalised üksikasjad läbi arutada ja...“

„Mitte enne, kui ma olen sinuga rääkinud,“ kõlas Arra üllatuseks mitte Jacksoni, vaid Morieni hääl. Kui ta end Arra poole pööras, hiilgasid tema mõlemad silmad taas lillal ning ta haaras Arra küünarnukist ja vedas ta kohviku kõrvale põiktänavasse, surudes ta nii tugevasti vastu seina, et Arra soovis, et tal oleks võlukepp, millega vastu telliskive koputada, et need liiguksid ja tal läbi seina laseksid vajuda, kuna Morien ei näinud sugugi sõbralik välja ja Arra ei vajanud oma kehale veel ühte armi. „Jah, Morien, mida sa soovid?“ küsis ta nii rahulikult kui suutis ning tema keha hakkas taas vabisema, kui ta meenutas, kuidas Morien Rheoniga ümber oli käinud ning kuidas viimasest ei olnud talle mingit vastast, olgugi et talle oli määratud olla oma isast palju võimsam.  „Mind Rheoni surmamast keelates tegid sa suure vea, kuid sul on võimalus see viga parandada,“ sõnas Morien ja kuigi tema ilme oli hirmuäratav, kõneles ta lahkelt, nagu räägiks väikese lapsega. Noh, eks tal oli selleks ka õigus, sest temaga võrreldes oli Arral vanust vaid kahemeetrisele mõõdulindile joonistatud millimeetri jagu, kuid see ei tähendanud, et tal oleks olnud vaja nii pagana üleolev olla. „Kuidas?“ küsis Arra, tundes, kuidas Morien teda enda poole tõmbab, vaadates talle nii sügavale silma, et Arra ei suutnud oma pilku ära pöörata ja oli sunnitud kuulama iga tema sõna. „Nii minul kui Jacksonil on tekkinud teatud kahtlused, millest ma sulle hetkel rääkima ei hakka, kuna see võib sinu käitumist mõjutada, aga võib juhtuda, et sinu ülesanne on otsustada, kas selle võitluse võidab headus või kurjus ning selleks pead sa ütlema jah, kui Jackson ütleb ei."

„Miks just mina?“ ei saanud Arra aru. Ega Morieni sõnad ka talle eriti kohale ei jõudnud, aga ta oletas, et tal on aega nende tähenduse üle juurelda. „Sest erinevalt Jacksonist, kes on juba kõik kaotanud, seisavad sinu kaotused veel ees ja ma tean, et sa teed kõik endast oleneva, et neid ära hoida,“ lausus Morien teadjalt ning tema silmade saatanlik läige hakkas kustuma. Hetk hiljem ei seisnud Arra ees enam Morien, vaid Jackson, kes segadusse sattunult ringi vaatas ning kui ta Arrale küsiva pilgu heitis, piisas vaid tema ilme nägemisest mõistmaks, et Morien kõneles tõtt ja võrreldes kõigega, mille Arra oma lühikese elu jooksul kaotanud oli, oli keegi, kelle kaotust ta endale lubada ei saanud. Jackson kaitses küll maailma, kuid ta ise vajas samuti kaitset ning oleks olnud lihtne arvata, et rääkides ülesandest, oli Morien pidanud silmas Jacksoni eest seismist, kuid midagi viisis, kuidas ta seda öelnud oli, kriipis Arra hinge ning tekitas temas tunde, et ta on midagi väga olulist märkamata jätnud.

Vaevumata Jacksonile seletama, mida Morien talle äsja öelnud oli, valmistus ta põiktänavalt lahkuma ja tagasi Millenniumi Madude peakorterisse suunduma, aga seistas poolelt sammult, mõistes, et esimest korda alates sellest ajast, kui Jackson Millenniumi Madude peakorterisse ilmus ja Lawrence Dwyeriga kokkuleppe sõlmis, olid nad vennaskonna liikmete orbiidilt kadunud, nii et keegi ei teadnud, kust neid leida ja korraga nägi ta selles võimalust teha midagi, mis tal juba ammu meeles oli mõlkunud.
Ta tahtis Jacksonile oma südame avada ja jagada temaga oma kõige süngemaid saladusi, mida ta kunagi varem kellelegi rääkinud polnud, sest ei leidnud kedagi, kes teda kuulata oleks soovinud, ning viimaks ometi mineviku taagast vabaks saada. Jackson vankus samuti mineviku taaga raskuse all ning viimased paar tundi olid sellele tublisti kaalu lisanud, aga enne, kui Arra teda aidata võis, pidi ta aitama iseennast, sest muutused algasid alati väikestest asjadest.

Ta sisenes kohvikusse, teades, et Jackson järgneb talle, ning istus laua taha, andes Jacksonile käega märku teisele poole lauda istuda. „Ma tahaksin sinuga rääkida, kui see sulle tüli ei tee,“ ütles ta, vaadates Jacksoni silmi, mille alused Laureni pärast nutmise tõttu endiselt punased olid, ning viipas ettekandjale, paludes tal tuua kaks tassi kohvi. Alles siis, kui aurav kohvitass tema ees seisis, vaatas oma mõtteisse vajunud Jackson Arrale viimaks otsa ja Arra nägi, et kuigi muserdatud, on ta valmis teda kuulama ja aitama Arral oma murekoormat kergendada. „Millest?“ küsis ta. „Mitte millest, vaid kellest,“ parandas Arra. „Ma tahan sulle rääkida oma vanematest, kes on viiekümneks aastaks vangi mõistetud ja seetõttu Samhainshire’i läbi aegade kõige tuntumad kurjategijad,“ vedasid tema huuled end naeratuseks ja ta trummeldas sõrmedega vastu puust lauaplaati, teadmata, et järgmisel hommikul pole seda enam alles.
Et järgmisel hommikul pole enam midagi alles.

Kas see viimane lause oli nüüd vihje sellele, et tuleb Armageddon või et tuleb POMM

Aduna kirjutas:

Kas see viimane lause oli nüüd vihje sellele, et tuleb Armageddon või et tuleb POMM

Tuleb siis või????

Selline lõpu tunne on... Eks see olegi lõpp jah ?

alles see oli kui Jackson oli süütu väike veider poiss ja Arra igapärvaelu koosnes ropu sõnumiga T-särkide otsimises ja-

ah, mida ma ajan

UUT!

Aduna, kui ma sind näen, siis ma ütlen sulle POMM na. xD
Ma tean, kus sa istud... klassis... ma arvan... xD
Tõsine ähvardus.
Okei, ma ei spämmi.

jaaah, UUT XD

UUUUUUUUTTTTT :)

Kus uus osa on

Ma hakkan sellega täna tegelema

Parem oleks

Ootame uut osa siis ülehomseks

See sobiks mulle ka

Tore oleks tõesti

jah oleks

PS: ma võin seda isegi veel öelda