Viimaks ometi sain ma osa valmis, aga mõningate väikeste mööndustega. Hetkel ei ole ma seda veel parandanud, nii et oodata on hulgaliselt lauseid stiilis "ta oli tema surmaga juba algusest peale arvestanud ja see ei teinud teda isegi kuivaks" ja "kaalikauss kaldub nende kahjuks ". Ma tegelen selle osa toimetamisega homme, kui olen välja puhanud
Selle osa lõpus jõuab Arra järeldusele, et Jacksoni päästmiseks on vaid üks tee ning esitab väljakutse kellelegi endast palju kõrgemale, samuti lahkub areenilt üks tegelastest, kes ilmus välja juba selle jutu esimestel lehekülgedel. See on küll lühike, aga järgmine osa peaks olema tunduvalt pikem ja sisukam
Enjoy!
**
59.2Arra astus üle Jacksoni ja Morieni põrandale varisenud kehade, määrides oma saapad nende verega, ning sammus Iblise poole, metsik raev, võimsam, kui kunagi varem, tema sees keemas. Gabrieli Valgusmõõk materialiseerus tema käes, nagu oleks ta Arra kutset tajunud, ning kaotamata ainsatki hetke, kargas Arra Iblisele kallale ning tundmata ainsatki mõõgavõitluse tehnikat, lasi ta oma instinktidel end juhtida. Ikka ja jälle kohtas ta Iblise vastupanu, kuid hirm ingli silmades kasvas, kui ta mõistis, millise vastase ta endale Arra näol leidnud on ja soovides sellele võitlusele kiire lõpu teha, surus ta oma mõõga sügavale Arra õlga, mille poiss nii väljakutsuvalt tema suunas oli asetanud, taipamata, et oli lõksu langenud. Arra silmad, milles põles selline vihkamine, mida Iblis kunagi varem näinud ei olnud, väljendasid võidurõõmu ning järgmisel hetkel virutas ta Gabrieli Valgusmõõga läbi Lucius Ferrumi kõri, purustades selle ja vaadates rahuldustundega, kuidas ingel tema all kokku vajus. Iblis korises valjult, ahmides õhku, mis tema kopsudesse ei jõudnud, ning tema silmadesse vaadates teadis Arra, et sel hetkel koges ta surma samamoodi kui tema võõrustajakeha, kes kunagi oli olnud rahva poolt nii palavalt armastatud kui ka vihatud – see sõltus suuresti sellest, kas sa olid rikas või vaene ja kas Lucius Ferrumil oli sinuga kana kitkuda või mitte – politseiuurija, kuid nüüd, kui Iblis tema keha enda võimusesse oli võtnud, ootas teda ees surm, milles oli pigem süüdi tema nimi kui see, et Arra tema kõrri hingamiseks paar lisaava tegi, nagu oleks tegemist käsitöölapiga, kus ei saanud kunagi liiga palju auke olla.
Mõõgatera mehe kõrist välja sikutanud, pööras ta oma pilgu kõrvale, et mitte vaadata, kuidas tema haavatud kaelast verd pritsib ning üritas Jacksoni ja Morieni poole astuda, kuid Iblise haaras tema pahkluust ja tõmbasid ta pikali, nii et ta mõõga käest pillas ning järgmisel hetkel sulgusid Iblise sõrmed, mille haardes oli tunduvalt rohkem jõudu, kui tema kooleva keha järgi oletada võinuks, ümber tema randmete ning vajutasid ta nii jõuliselt vastu põrandat, et talle tundus, nagu oleks surve tema selgroole piisav, et seda läbi tema ribide painutada. Kuigi Lucius Ferrumi huuled tõid kuuldavale vaid vilinat, kuulis Arra sellest hoolimata Iblise häält, mis tuli sügavalt tema seest ja tema toonis oli imetlust, mida Arra selles kunagi kuulda ei oleks lootnud. „Ma ei oleks kunagi arvanud, et näen päeva, mil ma näen päeva, mil inimene minust jagu saab ja kuigi sa saavutasid võidu vaid minu võõrustajakeha, mitte minu enda üle, ei saa ma siia maailma kauemaks jääda ja sa minust oleks sündsusetu sind enne lahkumist tasuta jätta. Enne, kui ma lähen, avaldan ma sulle kolm saladust,“ lausus ta ning tundes tema haaret oma käsivarte ümber lõdvenemas, et selleks ajaks, kui Lucius Ferrum täielikult hääbub, peab Iblis lahkunud olema, hüljates tema keha samamoodi nagu peaingel Gabriel, kes oli sunnitud Tracy kehast lahkuma, pärast seda kui Sebiel tüdruku südame seest rebis.
„Enamik ingleid, kes inimeste hulgas liigub, ei sõlmi nendega lepinguid, vaid võtavad nende kehad lühikeseks ajaks enda ilma luba küsimata valdusesse ja kui nad inimese seest lahkuvad, ei mäleta inimestest nendega koos veedetud aega. Kui sellise ingli võõrustajakeha tappa, võetakse inglilt ära nii palju jõudu, kui sellel inimesel oleks kulunud oma ülejäänud elu elamiseks, ning nad saadetakse taevasse tagasi, kust nad ei saa enne lahkuda, kui selleks jälle võimelised on. Seda nimetatakse pagendamiseks ja see on väga ohtlik, kuna ei ole harvad juhud, kui nõrgemad inglid selle käigus oma võõrustajakehadega üheskoos surevad, kuna neil ei ole piisavalt jõudu, millega inimelu hinda maksta.“ Lucius Ferrumi keha vajus Arrale peale ja tema jõuetu kuju raskus oli Arra jaoks niivõrd võõrastav, et ta tundis peaaegu füüsilist vastikust, kui ta selle alt välja roomas, kõrvad kikkis ja valmis püüdma iga Iblise sõna, mida kõneles hääl, mille allikat ta kindlaks ei suutnud teha, kuna mehe huuled olid vabisemise lõpetanud ega liikunud enam isegi mitte selleks, et surmale suud anda. „Kas see oli esimene saladus?“ päris ta inglilt, saades vastuseks naeruturtsatuse. „Kas sa oleksid eelistanud, et see on saladuste sissejuhatus? Aga loomulikult oli see esimene saladus ja teine on sellega väga tihedalt seotud. Kira ja Sebiel ning Jackson ja Morien on seotud üksteise külge erinevate lepingutega ja ei Sebiel ega Morien saa oma võõrustajakehi hüljata enne, kui neid ühendavad ketid katkevad. Tavaolukorras tähendaks see seda, et pärast Kira ja Jacksoni surma suunduks Sebiel, kellele on antud võime asustada surevate inimeste kehasid ja võtta enda peale ülesandeid, mis talle antakse, suunduks endale uut võõrustajakeha otsima ning Morien siidruks ümbersünniahelasse, kus teda ootaks keha, milles on ruumi kahele, kuid praegu on nii Sebiel kui Morien selleks liiga vigastatud, kuna neid on haavatud Egilbertiga, ainsa mõõgaga terves maailmas, mis on piisavalt võimas selleks, et ingleid surmata, ja kui neid Kira ja Jacksoniga ühendavad ahelad purunevad, on nad mõlemad surmale määratud ja ei saa enam iialgi tagasi tulla, et antikristuseks ühineda, kuigi on olemas võimalus neid mõlemaid päästa ja kuna ma ei saa välistada, et sa selle võimaluse leiad ja teoks teed, pean ma sulle avaldama ka kolmanda saladuse, kuigi ma loodan, et seda ei lähe kunagi vaja. Kuigi Jeesus Kristus ei olnud messias, keda inimkond ootas, oli selles, mida tema kohta räägitakse, palju informatsiooni selle kohta, milline messias olema peaks, et ta saaks maailma päästa, ja see tähendab, et ta ei tohi võtta enda peale ainsatki pattu, mida Jeesus ei teinud...“
Arra kuulis, kuidas Iblis raskelt välja hingas ning talle tundus, nagu kaarduksid Lucius Ferrumi liikumatud huuled naeratuseks ja ingli tõeline vorm hakkas mehe kehast läbi kumama, nii et Lucius Ferrumi ihu enam tema energiavälja võnkeid ei maandanud, ujutades terve kiriku üle nii ereda valgusega, et ka siis, kui Arra oma silmad sulges, kõrvetas see tema nahka ja pani tema silme ees tantsisklema tuleleegid ning ta kattis instinktiivselt oma kõrvad kinni vaid hetk enne seda, kui silmipimestav valgussähvatus kirikuseinad võnkuma pani ja üks nendest sisse varises, täites terve kiriku kivi- ja krohvitükkide ning tolmuga, mis Arra hingamist mattis. Silmad uuesti avanud, näis kirikus valitsev kaos talle hullem kui kunagi varem ja käega üle oma higiseks muutunud otsaesise tõmmanud, tõusis ta aeglaselt püsti ja koperdas Lucius Ferrumi juurde, kuid mehe pulss oli seiskunud, ta oli surnud ning Iblis oli läinud, jätmata oma lause lõpetamata, ilma et oleks Arrale paljastanud, milliseks messias, milliseks Rheon Roberts kasvama pidi...
...nagu ta ei olnud ka paljastanud, kuidas Jacksonit ja Kirat päästa, olgugi et ta oli kõnelenud viisist, mis lubaks Morienil ja Sebielil ellu jääda. Milline neetult lakooniline tegelane. Arra pööras kannal ringi, surudes alla kiusatuse Lucius Ferrumi surnukehale jalaga virutada – ta oli veendunud, et Ping Liang nägi seda stseeni oma märgades unenägudes – ning kummardus Jacksoni ja Morieni kohale, kes endiselt põrandal lamasid, kett nende vahel veel alles, kuid juba murenemas. „Kuidas te ennast tunnete?“ küsis Arra, suutmata midagi muud öelda, kuna nähes neid kahte haavatuna, jooksis terve tema pea tühjaks. „Halvasti,“ kostis Jackson nõrgalt ja tema kõnelemas kuulmine ehmatas Arrat, kuna Iblise mõõk oli tema südame läbistanud ja kuigi pärast sellist vigastust võis veel paar minutit elada, ei olnud ta oodanud, et ta Jacksonit veel kunagi rääkimas kuuleb. „Ma kardan, et pean paluma oma isal endale järgmiseks nädalaks puudumistõendi kirjutada, sest vaevalt ma niipea kooli lähen...“ Ta köhis välja suutäie verd ja Arra sirutas alateadlikult käe, et see ära pühkida, kui kirikuseinte rappumine, mis hetkeks lakanud oli, uuesti algas ja ta paigale sundis tarduma, pannes ta otsima kõige ohutumat kohta, kuhu Jackson asetada, kuna oli oht, et ta ei elaks koost lagunevast kirikust välja viimist üle, kuid enne, kui Arra suutis otsustada, mida ette võtta, haarasid isa Marcuse käed tema vöökohast, tõmbasid ta püsti ja noor preester pani kogu oma jõu mängu, et Arrat uksest välja tirida ja takistada teda varisema hakkavas kirikus hukka saamast. „Lase lahti, kuradi imbetsill, lase lahti!“ röökis Arra teda küünarnukkidega tagudes. „Ma pean tagasi minema, ma pean Jacksonit aitama, veel on võimalik midagi ette võtta...“
„Ma keelan sul minna!“ anus isa Marcus pisarsilmil ning hoidis Arrat senisest tugevamini oma haardes, teades, kui suur on tema iha aidata. „On juba liiga hilja. Sa ei saa enam midagi teha!“ Kogu oma jõudu mängu pannes tiris ta vähkreva poisi varisevast kirikust välja. „Sa ei saa teda enam päästa! Ta on juba surnud ning talle järele minnes sureksid ka sina!“ „Ta ei ole surnud!“ kriiskas Arra ning virutas preestrile küünarnukiga korraliku võmmu ribidesse, et sundida teda end lahti laskma. „Ta ei ole surnud!“ Veel hoidis isa Marcus temast kinni, aga ohe, mis tema südamepõhjkast tuli, andis Arrale märku, et ta hakkas temaga heitlemisest väsima. „Sa tead samahästi kui mina, et ta ei ole enam elus. Vai läks otse läbi...“ Kui irooniline oli nimetada mõõka vaiaks, eriti kui see oli võtnud tema vampiirist parima sõbra elu! „See kõik on sinu süü!“ karjus poiss peaaegu hüsteeriliselt, süüdistades oma sõnadega Lucius Ferrumit, kes teda enam kuulda ei võinud, kuid suunates need isa Marcuse vastu. „Sinu ja ei kellegi teise! Kui sa ei oleks lasknud Iblisel enda üle võimust võtta, ei oleks seda kõike juhtunud!“ Ta andis preestrile nii tugeva löögi, et viimane jõuetult maha paiskus ning õhku ahmides rinnust kinni haaras. „See on hullumeelsus,“ hingeldas ta. „Sa saad surma.“ Pilk Arra silmades näis teadvat, milline saatus teda ootab ning näis, et ta on sellega leppinud. „Võib-olla, kuid pigem suren ma koos oma parima sõbraga kui et elan argpüksina, kes teda päästa ei suutnud.“ Ta kummardas hüvastijätvalt ning tormas kiriku loksuvate uste vahelt sisse. Järgmisel hetkel varises hoone otsasein kõrvulukustava mürina saatel otse tema selja taga kokku ning sulges ainsa ohutu väljapääsu, mis sellest pühakojast oli, jättis ta ühes kahe sureva inimese ja ingliga kirikusse lõksu.
Õhku paiskunud krohvikiht oli nii paks, et ta suutis vaevu oma ninaotsast kaugemale näha, kuid ometi leidis ta Jacksoni ja Morieni ilma mingi vaevata ja juba teist korda oli ta sunnitud vaatama, kuidas elu Jacksonist välja voolab. Alles hiljuti oli ta jõuluballil surmast pääsenud, kuid Jumal ei kavatsenud talle teist võimalust anda ja ootas teda enda juurde, et teda enam mitte kunagi teiste sekka tagasi lasta. Ta oli teadlik sellest, et pisut eemal tegi ka Kira viimaseid vaevalisi hingetõmbeid ja et Sebiel kannatas sama palju kui Morien, aga see kõik oli tema jaoks tühine, kuna kumbki neist ei tähendanud tema jaoks midagi. Halloo, miks oleks pidanud talle korda minema, et Kira on suremas, kui ta oli nii või teisiti olnud valmis tema eluküünalt kustutama? Ta oli Kira surmaga algusest peale arvestanud, isegi veel enne, kui Jackson avaldas soovi temaga kampa lüüa, ja see ei teinud teda isegi kurvaks, sest ta tundis Kirat vaid Jacksoni juttude kaudu ja ei olnud just palju häid sõnu, mida Jackson tema kohta öelnud oli. Jacksoni surm oli hoopis midagi muud, kuna see jäi väljaspoole plaani ning väljaspoole Arra soove, mida tal endale küll raske tunnistada oli, aga millest ta mööda ei saanud vaadata, mitte enam, kui Jacksonist oli saanud tema elu lahutamatu osa.
Tema parim sõber, nagu ta ka isa Marcusele öelnud oli.
„Arra?“ päris Jackson vaikselt. „Jah?“ küsis Arra. „Ma tahan Evan Michaeliga rääkida,“ ütles Jackson, noogates peaga Kira suunas. „Kas sa saaksid mu tema juurde viia?“ „Kui ma sind liigutan, muutub verejooks hullemaks ja sa võid surra!“ protesteeris Arra, kuid Jackson vaid naeratas neid sõnu kuuldes. „Võin surra? Kas ma mitte ei olegi juba suremas?“ „Loll jutt suhu tagasi!“ ütles Arra valjult, kuigi imetles, kui realistlikult Jackson olukorda hindas ja ei lootnud enam, et sünniks ime, mis ta päästa võiks, kuigi Iblis oli maininud võimalust, mis ta päästa võiks...
Parandus, mitte tema, vaid Sebieli ja Morieni, kuid lootus suri viimasena ja kuigi enne Jacksoniga kohtumist oli lootusetus olnud ainus, mida Arra oma elu vaadates nägi, ei kavatsenud ta enam lasta sellel enda üle võimust võtta ja isegi kui lootus, et veel ei ole hilja midagi muuta, oli õhem kui juuksekarv ning selle küljes oli peaaegu võimatu rippuda, ei suutnud Arra loobuda mõttest, et kui ta suudab leida võimaluse, mida Iblis mainis, saab ta midagi muuta.
„Ma tean, mida sa mõtled, kuid ära vaeva oma pead sellega, sest minu jaoks on juba liiga hilja ja me mõlemad teame seda,“ ütles Jackson vaikselt, otsekui oleks ta Arra mõtteid lugenud ja kui ta pilk Morienile vilksas, nägi ta inglit noogutamas. „Oleks tore, kui me saaksime enne surma mõned asjad ära klaarida, sest ma ei ole kindel, et kumbki meist taevasse pääseb ja arvestades seda, et Iblis tuli taevast häid sõnumeid tooma, mitte ei roninud maa alt välja nagu ühele põrguvürstile kohane, kahtlen ma, kas põrgu sellisel kujul, nagu inimesed seda ette kujutavad, üldse olemas ongi, nii et kes teab, äkki satun ka mina peegli taha nagu Morien ja sellele ei järgne mingit hauatagust elu...“ Tema silmad olid paluvad ja Arra mõistis, et ei saa talle ära öelda, ükskõik mida Jackson temalt ka paluks.
„Ole paigal, ma toon ta sinu juurde,“ ütles ta ja tormas kiriku ukse juurde, tunnistades õudusega, et Kira keha oli mattunud seinatükkide alla ja ta lamas väga vaikselt, tekitamata ainsatki heli, ainsatki hingetõmmet. Arra süda hakkas aina metsikumalt taguma, kui talle jõudis kohale, mida see tähendab, kuid ta jätkas poisi välja kaevamist ka siis, kui kuulis enda selja taga kellegi rüükahinat. „Sellest pole enam kasu,“ lausus Sebieli piinatud hääl ja kui Arra ümber pööras, nägi ta, kuidas ingel tema kõrvale põlvili langeb, pigistades enda peopesas katkenud ketiotsa, nagu oleks see tema kõige kallim aare.
Ühendus Kira ja Sebieli vahel oli katkenud ja kuigi Sebiel veel elus püsis, oli Kira juba surnud ja kui Arra viimaks oma käe tema kaelale libistas ja poisi pulssi katsus, sai ta sellele kinnitust. Aeg, mille Evan Michael Reed langenud ingliga lepingut sõlmides endale laenanud oli ning mida ta kasutas Kira Yukarina elamiseks ja oma kättemaksu planeerimiseks oli otsa saanud, jättes tema kättemaksuplaanid täide minemata ja muutis tema varjus elatud elu asjatuks.
Sebieli tabas köhahoog ja kui Arra tema poole vaatas, nägi ta, kuidas ingli haavadest verd immitses. „Mul ei ole enam kaua,“ ütles ta ja tema hääl kõlas nõrgemalt kui enne, „kuid kauan ei ole ka Morienil.“ Ta sirutas oma käe välja ja kui Arra sellest kinni haaras, tundusid ingli sõrmed nii külmad, et tal tekkis tunne, nagu oleks ta puudutanud jääpurikat. Sebiel asetas oma käe ümber tema õla ja üheskoos sammusid nad aeglaselt Jacksoni ja Morieni juurde. Arra hingas kergendatult, nähes, et neid ühendav kett oli veel terve, kuid ta teadis, et Sebiel rääkis õigust ja see ei pidanud enam kaua kestma. Jackson vaatas talle otsa, küsides, kus Kira on, ning kui Arra pead raputas, oskas ta vaid ohata ja tema inimlik ilme hakkas üha enam sarnanema surnu omale. „Ma tahtsin, et ta teaks, kui kahju mul on, aga nüüd...“
„Ta teadis seda niigi,“ ütles Sebiel, kombates ettevaatlikult kätega Morieni rinnas haigutavat auku. „Kuigi ta oli visa seda tunnistama, mõistis ta sind suurepäraselt ja teadis, et kui sa end teda vihkavat väitsid, oli suurem osa sinu vihast suunatud Jumala vastu, kes teid mõlemaid selliseks lõi, nagu sa praegu oled ja nagu ka Evan Michael kunagi oli. Ma olen kindel, et ta oli sulle juba ammu kõik andestanud, sest enne, kui ma temast eraldusin, sain ma heita pilgu tema mõtetesse ja nägin, et ta ei kavatsenud täna õhtul päästa ainult oma sõpru, vaid ka sind. Sa olid talle väga oluline ja selles ei ole võimalik kahelda. Usu temasse, Jackson, nagu ka tema uskus sinusse.“ „Aga...“ „Kuigi surnud ei saa kõneleda, saavad teised seda mõnikord nende eest teha ja ma tahaksin, et sa mu sõnu usuksid, kuna ma tundsin Kirat paremini kui keegi teine,“ lausus Sebiel ja mõne aja pärast Jackson noogutas, leidmata inglile vastuvaidlemiseks ainsatki põhjust. „Aitäh, et sa mulle ütlesid, mida ta minust mõtles, mul on nüüd palju kergem minna.“ Kui ta oli need sõnad välja öelnud, hakkasid tema silmad aeglaselt kinni vajuma ja tema juba niigi nõrgad südametuksed muutusid veelgi nõrgemaks, kuna tema vigastatud süda ei tulnud vere kehasse pumpamisega enam toime ja Mark Wallenberg võis ju olla vaimustuses sellest, et Jaapani teadlased on võimelised menstruaalverest pärit tüvirakkudest uue südamelihase kasvatama, aga Arral ei olnud mingit põhjust sellest rõõmu tunda, kuna tal ei olnud käepärast ei ühtegi Jaapani teadlast ega ka menstruaalverd. „Kuhu sa lähed?“ pahvatas ta ja haaras Jacksoni õlgadest, suutmata end talitseda ja raputades teda. „Sigatüüka ekspressi peale,“ naljatas Jackson jõuetult, viies oma huumorimeele sellega kümneaastase Harry Potteri fänni tasemele, ning tema käsi, mille Arra alateadlikult oma pihku oli haaranud, et seda pigistada, lõtvus, kui Jackson lähenevat surma tervitas.
„Sa ei tohi seda teha!“ hüüatas Arra. „Mitte siis, kui me kõik tahame, et sa elaksid!“ „Te kõik?“ ütles Jackson vaevaliselt uuesti silmi avades ja häguse pilguga ringi vaadates. „Ma näen siin vaid sind, Morieni ja Sebieli...“ Ta vaatas Sebieli kollastesse silmadesse ja korraga peegeldus pilgus, millega ingel, kes oli äsja kaotanud inimese, kelle elu ta kümme aastat jaganud oli, teda uuris, selline igatsus, et see tekitas Arras kõhedust, millesarnast ta kunagi varem tundnud ei olnud. See oli õrnuse ja kiskjalikkuse segu ja meenutas Arrale loodussaateid, mida ta kunagi vaadanud oli ning kus oma pesakonda kaitsevad emalõvid võtsid oma järglased hambusse, tassides neid ohuallikast eemale ning nende haare oli ühteaegu nii õrn kui jõhker. Kui Sebiel, kes Morieni kõrvale oli kummardunud, end püsti ajas, sirutades end sirgemaks kui kunagi varem, nii et tema sassis pikad punased juuksed, mis tema vigastatud rinnale langesid, talle senisest raevukama ilme andsid, ning lõi valugrimassist hoolimata oma mustad tiivad lahti, nagu kavatseks ta iga hetk lendu tõusta ja kirikust välja lennata, näis, nagu kavatseks ta teha iga hetk seda, mille Jumal talle ülesandeks oli andnud ning leida üles surelik, kelle elu oli lõpule jõudnud, kuid kellel oli maa peal veel lõpetamata asju...
Ja Jacksonil oli lõpetamata asju.
Jonathani sõnad vasardasid Arra peas, kui Sebiel tema juurde astus ning Jacksoni kõrvale põlvitas, lükates oma verise käega ettevaatlikult tema näo ette langenud juuksed ära ning kombates tema jahenevat ihu, sundides Jacksonit endale otsa vaatama.
„Jumal sõlmis mõlema langenud ingliga lepingu. Ta muutis Sebieli mälestusi, kustutades tema mälestused sõja alustamise kohta ning andis talle loa asuda nende surevate inimeste kehadesse, kelle tund polnud veel tulnud.“„Sõlmi minuga leping, Jackson, ja ma luban sulle, et sinu ja Morieniga üheskoos suudame me oma Isale tema salaplaanide eest kätte tasuda ning panna ta kahetsema päeva, mil ta otsustas, et Morien-Sebieli rolliks on maailmale hukatust tuua ning selles hävingut külvata,“ ütles Sebiel ning sõrmitses oma vaba käega käega Jacksonit ja Morieni ühendavat ketti, mis tema puudutuse peale pudenema hakkas. „Kui me oleme koos, ei suuda keegi meid peatada.“ Jacksoni silmad plaksatasid lahti ja hirm, millega ta Sebielile vastu vaatas, oli kirjeldamatu. „Ei iialgi!“ Ta püüdis istukile tõusta, kuid Arra vajutas ta ettevaatlikult selili tagasi, raputades ägedalt pead, ühelt poolt selle pärast, et rabeledes tegi Jackson endale ainult veel rohkem liiga, teiselt poolt aga selle pärast, et ta mõistis, et oli leidnud lahenduse, millest Iblis rääkis; lahenduse, mis lubaks nii Morienil kui Sebielil elada ja mis säästaks ühtlasi ka Jacksoni elu. Mõeldes Morieni ja Sebieli taasühinemisele, ei olnud Arra kunagi selle peale tulnud, et see ei puuduta mitte ainult kahte langenud inglit, kellel on keelatud üheks saada, vaid ka inimest, kes nad ühendada suudab ning kuna Kira oli surnud, võis selleks olla vaid Jackson, kuid viimane ei tahtnud sellest kuuldagi, peljates üle kõige maailmas seda, mida Sebieliga lepingu sõlmimine endaga kaasa toob, kuna nad olid andnud endast kõik, et seda vältida ning nüüd oli Sebiel tema kohale kummardunud, naeratades talle lahkelt ja kinnitades talle, et kui ta ta vastu võtab, ei saa ta selle eest tasuks mitte ainult elu, vaid ka võimalust Jumalat selle eest, et ta Jacksoni surmale määras, karistada.
„Kui Morien ja Sebiel peaksid taasühinema, põhjustab see taevas uue sõja, mille käigus Jumal põrmu tallatakse ja tuleb võimule tervikuks saanud Morien-Sebieli poolt langenud inglitest moodustatud valitsus, mis kas Universumis uue korra kehtestab või selle sootuks hävitab. Teisisõnu leiab aset see, mida Piiblis tuntakse armageddoni nime all.“Paraku tundus selle hind Jacksoni jaoks liiga kõrge ja kui ta oma huuled tihedaks kriipsuks kokku surus, nägi Arra selgesti, et ta ei kavatsenud vankuda ja Sebieli palvet kuulda võtta. Igas teises olukorras oleks Arra teda selles toetanud, kuna Morien-Sebieli taassünd, mis ähvardava pilvena nende pea kohal hõljunud oli, oli viimane, mida nad soovisid, aga kuigi ta seda soovi alla suruda püüdis, tõstis tema sees pead tahtmine olla isekas. Ta oli terve elu teiste pilli järgi tantsinud, nii et tema lühikesed, lühemad ja kõige lühemad suhted erinevate naistega oli ainus vabadus, mida ta endale lubada sai ja esimest korda elus tahtis ta teha midagi ainult iseendale.
Ta tahtis, et Jackson elaks, ta tahtis seda rohkem kui maailma senisel kujul säilimist ja kui leping Sebieliga oli selle vältimatu tingimus, kavatses ta seda täita. Arra mälus ujusid pinnale sõnad, mida Morien talle samal hommikul öelnud oli ning mis tema meeltes täiesti värsked olid.
„Mind Rheoni surmamast keelates tegid sa suure vea, kuid sul on võimalus see viga parandada,“ sõnas Morien ja kuigi tema ilme oli hirmuäratav, kõneles ta lahkelt, nagu räägiks väikese lapsega. „Kuidas?“ küsis Arra tahtmatult, tundes, kuidas Morien teda enda poole tõmbab, vaadates talle nii sügavale silma, et Arra ei suutnud oma pilku ära pöörata ja oli sunnitud kuulama iga tema sõna. „Nii minul kui Jacksonil on tekkinud teatud kahtlused, millest ma sulle hetkel rääkima ei hakka, kuna see võib sinu käitumist mõjutada, aga võib juhtuda, et sinu ülesanne on otsustada, kas selle võitluse võidab headus või kurjus ning selleks pead sa ütlema „jah“, kui Jackson ütleb „ei“. „Miks just mina?“ ei saanud Arra aru. „Sest erinevalt Jacksonist, kes on juba kõik kaotanud, seisavad sinu kaotused veel ees ja ma tean, et sa teed kõik endast oleneva, et neid ära hoida.“Veel enne, kui Iblise mõõk Egilbert Morieni ja Jacksoni südamed läbistas, oli Morien aimanud, et kaalukauss kaldub nende kahjuks ja ainus võimalus oma eesmärgi nimel edasi võidelda on Sebieliga ühineda ja lasta Jacksoni kehal lasta võõrustada ühe ingli asemel kahte.
Lasta tal võõrustada nii Morieni kui Sebieli.
Lasta tal võõrustada Morien-Sebieli.
Arra heitis Jacksonile paluva pilgu, lootes näha teda meelt muutmas, aga trots poisi silmist, mis küll varasemaga võrreldes tükk maad elavamad näisid, kuid siiski hääbuma hakkasid, ei kadunud, pannes Arra tegema otsust, mida Morien tal teha oli palunud ning ta kavatses toimida nii, nagu tema tahe teda juhatas, heites kõrvale kõik moraaliprintsiibid, mida ta sel keerulisel hetkel rakendama oleks pidanud ja tehes seda, mida tema süda tal teha käskis.
Aga ta veel selle eest saab, ta oli selles kindel, aga mis sest enam, sest arvestades seda, et ta oli maailma sõna otseses mõttes põrgusse saatmas, oli ta selle ka ära teeninud.
Ta köhatas valjusti ning suunas oma pilgu Sebielile, kes talle otsa vaatama jäi, hinges ootusärevus ning Jacksonit ja Morieni ühendavad ahelad endiselt sõrmede vahel. „Sebiel, ma olen otsustanud, et kui Jackson keeldub sinuga lepingut sõlmimast, teen ma seda tema eest ning annan oma elu Jumalale panti tingimusel, et ta lubaks Jacksonil seni elada, kuni ma suren,“ ütles ta, tundes, kuidas esimest korda päeva jooksul värisesid ta jalad nii tugevasti, et ta ei tundnud enda all maad, vaid ainult tulikuumi laavajõgesid, mis teda alla ähvardasid neelata.
Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] ![KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 20 Icon_minitime](https://2img.net/i/fa/icon_minitime.gif){kind=icon}
13/1/2012, 18:41
