KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]

Aww, kui tubli... loe siis!
Ja kommenteeri. ^^

Äkää

UUT

palun uut !

Miks mitte? I'm disappointed in you now.

Kui aus olla, kirjutan ma ikka veel...

...aga loodetavasti saan ma uue osa kas homme või ülehomme valmis, nii et see tuleb ikkagi veebruaris. Kahju, et selles kuus ainult 29 päeva on, Apollo kinkekaart, mille ma sünnipäevaks sain, kehtis 30. veebruarini ja ma oleksin peaaegu uskuma jäänud, et sellel aastal ongi veebruaris lausa kaks lisapäeva. Keegi sealsetest töötajatest eksis vist kalendriga

põhimõtteliselt kehtib su kinkekaart siis selle ajani kuni see 30. veebruar ükskord kohale jõuab

Ma loodan, et see uus osa valmib kiiresti!

Äkki neil on Mürakarude kalender, seal on palju lisapäevasid. XD

Mürakarude?

Ja tahan ikka uut!

Ma ei teadnudki, et Mürakarudel on oma kalender

Selles osas teen ma mõningaid vihjeid Egiptuse jumalatele, Kreeka mütoloogiale ja ka Johannese ilmutusele (eeskätt kirjakohad 16:14-19) ning ma pean ära mainima, et eesti keeles on Armageddoni kirjapilt kas Harmagedoon või Harmagedon, aga ma ei hakanud seda ainult ühes kohas välja vahetama, kuna tegevus toimub väljaspool Eestit.

Araabia vanasõna, mida selles osas kasutatakse, tähendab "Parem vihastada sõbra peale kui olla sõber vaenlasega" ja hingeraamat ja Eluraamat on üks ja seesama.

See on eelviimane osa ja ma soovin, et saaksin öelda, et see viib minu tegelasi õnnelikule lõpule lähemale, aga pigem on lugu vastupidine.

Enjoy!
**

60.1

Arra köhatas valjusti ning suunas oma pilgu Sebielile, kes talle otsa vaatama jäi, hinges ootusärevus ning Jacksonit ja Morieni ühendavad ahelad endiselt sõrmede vahel. „Sebiel, ma olen otsustanud, et kui Jackson keeldub sinuga lepingut sõlmimast, teen ma seda tema eest ning annan oma elu Jumalale panti tingimusel, et ta lubaks Jacksonil seni elada, kuni ma suren,“ ütles ta ning värin, mis tema jalgadest alguse sai, levis üle kogu tema keha. Vaimusilmas nägi ta enda ees seismas vaekausse, millest ühte oli asetatud Maati sulg, teine aga oli tühi ning Arrale tundus, nagu võiks ta tunda oma paremas peopesas Jacksoni veel vaevalt tuksleva südame, teises aga maakera raskust ning tal oli aeg otsustada, kumb neid sobib paremini tühja kausi täitmiseks. Sulg oli Maati sümbol, Maat aga omakorda esindas kogu maailma korda ja Arra teadis, et temast oleks õige maakera paigale seada ja vaadata, kuidas sulg selle täiuslikult tasakaalustab, kuid südametuksed, mis tema peopesa vibreerima panid, olid talle tähtsamad kui kalk ja külm planeet, millel elades olid talle osaks saanud vaid kannatused ning mille looja armastamine polnud kinkinud talle põrmugi rohkem soojust kui Wellmani pargis asuvate puude kallistamine, mida Everity talle soovitanud oli ja mida ta tihti teinud oli, kui kurbus teda rõhuma hakkas, võttes temalt jaksu elus edasi liikuda.

Kui ta poleks oma tulevikku kiiganud ja kohkunud ära, saades teada, et keegi tema lähedastest kümne aasta pärast tema elu lõpetab, oleks ta julgenud elada silmad lahti ja temast oleks saanud hoopis teine inimene, kuid ta oli oma hinge uksed sulgenud ja ei saanud midagi parata, et Jackson kui esimene , kes tema kaitsekihist läbi suutis tungida ja teda end avama panna, oli tema jaoks nii oluliseks muutunud, et ta ei suutnud ette kujutada, kuidas on võimalik, et ta võib ta lõplikult kaotada ja et ta saab osaks olematusest, kuni keegi ei mäleta enam ei tema nägu ega ka nime...

„Kas sa kuulsid mind, Sebiel?“ küsis ta valjusti, koputades endale vastu rinda.  „Kui Jackson keeldub sinuga lepingut sõlmimast, teen ma seda tema eest!“ „Jumal ei ole mulle selliseid volitusi andnud!“ ahastas Sebiel ning Arra mõistis, et ingel oli meeleheitlikult valmis haarama igast õlekõrrest, mida talle pakuti. „Kuigi inimkond on kinkinud mulle mitmeid nimesid ja mind on kutsutud ka Tuleneelajaks ja Sõnameistriks, ei ole need nimed muutnud minu olemust ja pärast seda, kui Morien-Sebiel oma peainglistaatuse kaotas ja neid vaid seitse jäi, on mul erinevalt teistest inglitest, kes palju kergemini inimeste üle valitseda võivad, lubatud sõlmida lepinguid vaid inimestega, kes on suremas, kuid kelle aeg ei ole veel käes ja kunagi ei ole keegi minult palunud, et võiks sõlmida lepingu kellegi teise eest.“ „Sellisel juhul olen ma esimene, kes seda teeb,“ ütles Arra ja vaatas Sebielile nii tungivalt otsa, et ingel tajus tema juures autoritaarsust, mis oli taevarahva esindajate juures tavaline, surelike puhul aga ebaharilik, ja ta sirutas alateadlikult oma käe Arra suunas, puudutades tema sõrmi, kuid tõmmates oma käe järsult tagasi, kui teadmine, et mõnede palvete täitmine ei ole tema võimuses, end talle taas meelde tuletas.

Väljas kärgatas kõu, ähvardades tormi tulekuga ning ootamatult tõusnud marutuul raputas kiriku peaaegu ribadeks kistud katuse küljest lahti suure tüki plekki, mis Sebieli pea kohale keerdus, rippudes vaid ühe nurga küljes, ning seda nähes ilmus Arra suule põlglik muie. „Ta õrritab sind ja ärgitab sind tegema otsust, mis võib küll olla riskantne, aga tunduvalt intrigeerivam kui selle tegemata jätmine. Mulle tundub, et talle meeldib mängida ja ta ei kõhkle sellest teada andmast.“ „Kellest sa räägid?“ päris Sebiel, tundes esimest korda oma pika elu jooksul, et inimene on esitanud talle küsimuse, millele ta vastata ei oska. „Jumalast,“ ütles Arra ning tema sõnade peale hakkas plekk vastu kirikuseina peksma, otsekui oleks Issand tema sõnu kuulnud ja püüdnud selles vestluses kaasa rääkida, kuid ei olnud selge, kas ta oli Arra idee poolt või vastu. „Kas sa ei kuule, kuidas ta sulle väljakutse esitab?“ küsis ta ja tõstis käe taeva poole, nagu kuuleks ta Jumala häält, mis on mõeldud ainult tema kõrvadele.

Morien haaras Arrast kinni, vinnates end püsti ning end Arra najale toetades püüdis ta Sebieli rüüst haarata. See nägi välja nii, nagu tahaks ta oma teist poolt raputada, kuid tal polnud selleks jõudu ning ka püsti püsimine tundus tema jaoks raske ülesanne olevat, mistõttu ta Arra käsivarre külge klammerdus. Tema näoilme väljendas selgesti, kuidas nõrk olemine tema uhkust haavas ja Arra kahtlustas, et viimati oli Morien oma käsi nii meeleheitlikult mõnel mehel ümber hoidnud siis, kui ta oli olnud veel Sebieliga üks ja otsustanud Aadama võrgutada, kuid ta otsustas selle kohta mitte ühtegi sarkastilist märkust poetada, kuna tema sisetunne ütles talle, et otsustav moment on iga hetk kätte jõudmas.
„Mul on hea meel, et sa mu vihjest aru said, Arra, ja et sa minu idee Sebieli ees välja ütlesid, kuid seda saab teostada vaid siis, kui ta sinu ettepaneku vastu võtab ja praegu sõltub kõik sellest, kas sa suudad teda veenda või mitte.“ Sebieli pilk ei lahkunud hetkekski Morienilt, kui ta pead raputas ja taganes, nagu pelgaks ta, et teda võidakse sundida tegema midagi, mida ta teha ei taha. „Mul on kahju, kuid mul ei ole selleks, mida te teha tahate, piisavalt võimu.“

Uus kõuekärgatus pani kõik kirikus viibijad võpatama ning Arra oli kindel, et see tähendas, et Jumal vaidles Sebielile vastu. „Kas tõesti?“ päris ta, vaadates, kuidas Sebieli ninasõõrmed tema sõnade peale paisusid ning hammustas huulde, kui Morien küüned tema käsivarde surus, et mitte tasakaalu kaotada. „Me mõlemad teame, et see on võimalik, Sebiel, isegi kui sa seda eitad. Jumal on plaaninud Morieni ja Sebieli taasühinemist juba esimestest eoonidest peale ja see, kuidas Iblis tema plaani sekkus ja selle peaaegu ära rikkus, on tema jaoks solvang, mida ta andestada ei suuda ning ma olen veendunud, et nüüd, kui tal on jäänud oma tahtmise saamiseks vaid üks võimalus, mis sõltub sinu võimest, ei hooli ta sellest, et on sulle ranged eeskirjad kehtestanud.“

Morien laskis ettevaatlikult Arrast lahti ning vaarus ettepoole,  langedes Sebieli käte vahele, mis ta kinni püüdsid ning sel hetkel, kui välgunool üle taeva sööstis, võttis Morien oma viimase jõu kokku ning heitis õhku punase valguskera, mis kiiresti paisus ning järgmisel hetkel sööstsid sellest välja punased hõõguvad keermed, sitked nagu kombitsad, ning mähkisid end ümber Sebieli jalgade, imedes ta kera sisse. Õudusega avastas Arra, et haarmed on end ka ümber tema keha kerinud, aga kui ta läbi õhu lendas ja kera sisemusse kadus, ei tundnud ta hirmu, kuna see olukord ei olnud tema jaoks tundmatu ja muruplats, millele ta maandus, tervitas tema meeldiva jahedusega. Selleks, et Jacksoni isiklikku Eedeni aeda ära tunda, ei pidanud ta isegi silmi avama, kuna selle paiga maagilisus oli talle tuttav ja ta tajus ilma vähimagi pingutuseta, et on maisest maailmast lahkunud ja sisenenud territooriumile, kus reeglid, mille järgi ta mänginud oli, ei kehtinud. Ta tõusis püsti, pühkides ära enda riiete külge jäänud rohulibled, nagu muudaks see tema narmendavate rõivaste välimuse esinduslikumaks, ja otsis pilguga kahte inglit, Anaeli ja Barachieli, kes teda ja Jonathani tol korral, kui nad üle Jacksoni meelte piiride olid astunud, tervitanud olid, ning lootis märgata ka Jacksoni ema, kuid imeline aed, mis oli olnud kui roheline oaas keset kõrbe, oli mäsleva tormi küüsis samamoodi nagu Samhainshire’i linn. Valge aiamööbel, mis varem aias kasvava puu all seisis, oli igas ilmakaares laiali paiskunud ning ei olnud kedagi, kes selle oma kohale tagasi oleks pannud, kuna kõik hinged, nii taevalikud kui inimlikud, olid selle paiga hüljanud. 
Kõik, kes oleksid võinud neile tulevikku teed juhatada, olid lahkunud.

Elevandiluust raamiga peegel, mis varem püsti oli seisnud, lebas murul ning kuigi selle raami valge pind oli tugevasti kriimustada saanud, märkas Arra hämmeldunult, et klaas ise oli ainsagi kriimuta, kuigi ta oli oma silmadega näinud, kuidas see kildudeks purunes, kui Jackson Morieni loomust omaks keeldus võtmast. Morien sammus peegli juurde, kummardus ning tõstis selle püsti, pöördudes Sebieli poole ning asetades peegli nii, et kui ingel sellesse vaatas, kohtus ta oma peegelpildiga. „Kas sa tead, mis see on?“ küsis ta ning kui Sebiel talle ei vastanud, võttis ta endale voli jätkata. „See on peegel, mis mind seitseteist aastat endasse vangistas ning kuigi see on selle aja jooksul korra purunenud, parandas see end kohe ja ma ei pääsenud sellest enne, kui mu venna Iblise sellesse maailma ilmumine mind täielikult ärkama pani ning mul oli võimalik ise lahkuda. Nagu kõik teised peeglid siin maailmas, näitab see peegelpilti, mitte küll nende peegelpilti, kes sellesse vaatavad, vaid minu oma, ilma et ma ise neid näha saaksin ning seetõttu oli Jackson võimeline minu võimeid kasutama, kuid meie vahel puudus ühendus ja ma olin sunnitud pikka unne, mis oleks võinud kesta igavesti. Jackson on seda paika sünnist saadik oma meeltes kandnud, kuigi ta sai selle olemasolust teada alles hiljuti, ja ma olen kindel, et see, et see ei ole hävinud, kuigi Jackson on suremas, on Jumala saadetud märk, mille eesmärk on sind veenda, et Arra ettepaneku vastu võtmine on õige otsus.“ Tema lillad silmad piidlesid Sebieli tungivalt ja Arra neelatas, kui ta mõistis, et Morien oli valetanud, öeldes, et tema plaani õnnestumine sõltub ainult Sebieli otsusest.
Selle plaani õnnestumine ei sõltunud ei temast, Jacksonist, Morienist ega ka Sebielist, isegi mitte nendest neljast kokku, vaid ainult peeglist, mis Jacksoni meelte sügavustes asetsevasse saladuste kambrisse oli peitunud.

Morien teadis, et Jumal tahab näha Morieni ja Sebieli antikristuseks ühinemas ja et selleks, et see sünniks, on Jumal valmis lubama Arral Jacksoni asemel Sebieliga leping sõlmida, kuid Jumal ei teadnud, et Morien kavatses seda tema vastu ära kasutada ning hoolitseda selle eest, et Morien-Sebiel saaks peeglisse suletud ning et Jackson saaks enda käsutusse kõik selle langenud ingli võimed ning hoiaks teda seni, kuni talle elupäevi on antud, kontrolli all.
Morien teadis, et kui nad kavatsevad Jumala tema enda mängus üle mängida, on neil veel vaid üks võimalus ning nähes, kuidas Sebieli kollased silmad üllatusest pilkusid ja tema mustad tiivad võbelema hakkasid, taipas Arra, et langenud ingli kaks poolt, teineteisest nii pikka aega lahus, olid jõudnud teineteisemõistmiseni.

„Te ei tohi seda teha!“ ütles Jackson nii vaikselt, et kui Arra poleks näinud tema huuli liikumas, poleks ta teda kuulnud, ning püüdis ennast püsti ajada, aga kui Arra oma käe tema poole sirutas, tundus ta meelt muutvat ning püüdis temast kaugemale roomata. Arra takistas teda, kummardudes tema kohale ja libistades oma käe ettevaatlikult tema avatud rinnakorvist sisse, puudutades tema vigastatud südant ja mõeldes, et inimesed võisid tõepoolest murtud südamesse surra, kui nende süda nii rängalt vigastada sai, et ei suutnud enam vere läbi keha pumpamisega toime tulla. „Küsimus ei ole enam selles, kas me tohime seda teha, vaid selles, et me peame seda tegema,“ ütles ta, tõmmates oma käe tagasi ning judistades end, nähes enda sõrmi punaseks värvununa ja Jacksoni verega kaetuna. „Me ei lase sul surra, kuna ilma sinuta ei ole miski enam sama,“ lausus ta kindlameelselt ning tõusis püsti, vaadates Morieni ja Sebieli poole, kes hoidsid teineteise käsi, nagu kardaksid nad, mis juhtub sellel hetkel, kui nad lahti lasevad.

„Kuula, mida ma sulle pakun, Sebiel!“ ütles ta valjusti. „Ma tõotan sulle, et kui sa Jacksoni elu päästad, annan ma enda elu sinu käsutusse ning sõlmin sinuga lepingu, millega luban, et kui Jackson peaks ühel päeval surema, luban ma sul enda elu võtta ja enda kehasse asuda ja ma aitan sul viia lõpule kõik, mida sa soovid.“ Ta teadis, et Sebiel tundis tema hirmu, kuid ta püüdis seda mitte välja näidata. „See on kõige kummalisem ettepanek, mis mulle kunagi tehtud on, aga samas ka kõige kasulikum,“ ütles Sebiel viimaks, olles Arra sõnu pikalt kaalunud. „Kas sa oled kindel, et tead selle pakkumise hinda?“ Arra pilk vilksas Jacksonile ja ta raputas pead. „Miks peaksin ma hoolima selle hinnast, kui tean selle väärtust?“ „Kui sa oma tingimusi ümber ei sõnasta, tähendab see seda, et seni, kuni Jackson elab, ei saa sa surra, kuna sa pead minu järele ootama, ning pärast seda, kui ma olen sinu keha üle võtnud, ei ole sul võimalik mind käskida, vaid sa pead minu käskudele alluma,“ kostis ta. „Sa maksad Jacksoni elu eest oma sõltumatuse kaotamisega ning kui ta sellest maailmast lahkub, saab sinust minu nukk, kes on kohustatud kõiges mulle kuuletuma.“ Arra naeratas kibedalt, tõotades endale, et ta ei kaota pead, ükskõik kuidas Sebiel teda ka hirmutada ei püüa. „Ma tean, et meie lepingu tingimused on teistsugused kui sinu ja Kira omad, kuid ma luban, et sa saad näha, et ma ei ole sama nõrk kui tema ja ma ei kohku tagasi millegi ees, mida see mu ellu toob. Ma olen sinu, kui sa seda vaid soovid,“ ütles Arra ning osutas nimetissõrmega oma kaelale, mida kaunistasid iroonilised saksakeelsed sõnad TOT ZU SEIN IST KOMISCH. „Ma ei arva enam ammu, et surnud olemine on naljakas, vaid ma leian, et see on naeruväärne!“

„Ma näen, et sa oled oma otsuses kindel, nii et ära pane pahaks, et ma su soovi täidan,“ lausus Sebiel tõsiselt ja sirutas oma käed Arra suunas, aga enne, kui ta jõudis teda puudutada, põikas Arra tema eest kõrvale ja varjus Morieni taha. „Hei, oota, ma ei mäleta, et sa oleksid mulle öelnud, kuidas sinuga lepingu sõlmimine käib! Võta teadmiseks, et kui ma pean sind suudlema samamoodi nagu Morieni, kui ta mulle selle mõõga andis, siis jääb ära, kuna sa pole naine!“ Näis, nagu kavatseks Sebiel tema sõnade peale naerma puhkeda, kuid tõsine ilme, mis tema näole oli kleepunud, kadus sealt vaid sekundiks ning ta haaras Arra käest, tirides ta Morieni tagant välja. „Ma kinnitan sulle, Arra, et sa ei ole sugugi nii külgetõmbav, nagu sa arvad, aga kui sa soovid, võin ma sulle erandi teha ja...“ „Ei iial!“ sisistas Arra, püüdes Sebieli käest vabaks rabeleda, kuid ingli tõsine nägu naelutas ta paigale, tuletades talle meelde, kelle ja mille eest ta seisab.

„Lepingu sõlmija veri on kõik, mida ma vajan,“ lausus Sebiel, keeras Arra peopesa, mis ikka veel Jacksoni verest niiske oli, tagurpidi ja tõmbas oma küünega üle tema elujoone, nii et lõike ümbrus punaseks värvus ning kui veri Arra sõrmede vahelt maapinnale hakkas tilkuma, kuulis ta Sebieli naha rebenemist ja ingli peopesasse tekkis sügav haav, millest tungis välja igivana väljanägemisega tundmatust materjalist riba, mis meenutas paberit, ent oli sellest tunduvalt paksem ja kulunum. Kui Arra pilk sellele vilksas, nägi ta sellel kõige erinevamaid kirjamärke kõige erinevamates keeltes, enne kui riba end ümber tema käe mässis nagu kassi saba ja seejärel Sebieli käe sisse tagasi tõmbus, tema verest läbi ligunenud. Arra veri koondus selle keskele, joonistades paberjale pinnale tema nime, ja kadus seejärel tagasi Sebieli käe sisse, nii et nahk selle kohal sulgus, jäädes nii siledaks, nagu poleks see kunagi avanenudki.

„Mis see oli?“ pahvatas Arra, kuid Sebiel ei vastanud sellele küsimusele, vaid ohkas nukralt. „Meie vaheline leping on kinnitatud ning sinu nimi on juba praegu ilmunud Eluraamatusse, mille sa Kira asjade hulgast leidma peaksid. Nüüd on mul aeg täita oma kohust sinu ees, lootes, et sa täidad tulevikus ka oma kohust minu ees.“ Ta haaras kätega oma rinnust välja turritavast ketiotsast ja Arra tundis, kuidas iiveldus tema üle võimust võtab, kui ta nägi, kuidas ketiotsas muundus uueks ketiks, mis venis aina pikemaks ja keris end ümber Jacksoni kaela, nagu tahaks ta teda lämmatada ning selle teine haru võttis Morieni pika kaela oma jahedasse embusesse, nii et kõik kolm olid omavahel ühendatud. Arra teadis, et ta peab oma tegude tagajärgedega silmitsi seisma ja silmad lahti hoidma, et näha, kuidas Sebiel Jacksoni terveks teeb ja kuidas Morien ja Sebiel antikristuseks ühinevad ja peeglisse vangistatakse, aga sel hetkel, kui maailm tema ümber pöörlema hakkas, oli tema ümber ainult vaikus, nagu poleks enam midagi muud olemas ja alles siis, kui Eedeni aed tema ümber hajus ja ta tagasi kirkupõrandale prantsatas, tõid õues möllava tormi möirged elu tema teadvusesse tagasi.

Ta tõusis istuli, otsides pilguga Jacksonit, kuid enne, kui ta ta leida suutis, tabas kellegi jalalöök teda nii tugevasti rindu, et talle tundus, nagu oleks ta korraga mitu ribi murdnud. Ta hammustas valust keelde, püüdes mitte oiata, kui ta oma ründajat tabada püüdis, aga tal polnud mingit vajadust teda leida, sest ründaja leidis tema, haarates oma tugeva kämblaga, mille sõrmed olid peenikesed, ent samas tugevad kui teras, tema kõrist ja pigistades seda, nii et Arra enam hingata ei saanud. Tema ees seisis kõige salapärasem olend, keda ta kunagi näinud oli. Tema kiirgavast valgest näost vaatasid talle vastu kaks hõõguvat silma, üks kollane ja teine lilla, ning tema ühelt peapoolelt kasvasid välja pikad punased juuksed, samas kui tema teiselt peapoolelt välja kasvavad juuksed olid süsimustad. Otse Arra silme all põimisid olendi eri värvi salgud end pikaks palmikuks ning kui ta oma hiiglaslikud teravatipulised mustad tiivad lahti lõi, tekitasid need sellise tuulehoo, et Arrale tundus, nagu oleks väljas raevutsev torm kirikusse läbi murdnud ja tema riiete alla pugenud. Ta suunas oma pilgu allapoole ja nägi, et tundmatul olendil, kes sai olla ainult ingel, oli kuus kätt samamoodi nagu Morienil ja tema süda vajus saapasäärde, aga enne, kui ta endale selle põhjust tunnistada julges, liugles läbi kirikuseina esimene valge ja õhuline kogu, kes tema kõrvale maandus ja kellele järgnesid teised, nii et kirik täitus nende sosinatest, mis korrutasid vaid üht.
Ta on tagasi.
Morien-Sebiel oli naasnud.

Üksteise järel ilmusid kirikusse seitse hiilgavat inglit, kes Arra ja Morien-Sebieli ümber kogunesid ja kui nad oma käed tema poole sirutasid, hõõgus igaühe pihus värviline tulekera, kellel kollane, kellel sinine, kellel lilla, mille nad Morien-Sebieli suunas kavatsesid visata, aga Morien-Sebiel virutas jalaga vastu maad, pannes kirikupõranda nii tugevasti värisema, et keegi neist ei suutnud püsti jääda ning värvilised leegid paiskusid kiriku kõige erinevamatesse nurkadesse, hävitades kõik, mis selle sisustusest veel alles oli jäänud. Arra lasi oma silmadel üle kiriku libiseda, otsides Gabrieli Valgusmõõka, mille ta pärast Lucius Ferrumi tapmist silmist oli kaotanud ning märkas seda ühe ingli käes, kes selle oma haardesse oli saanud, aga veel enne, kui ta jõudis sellega Morien-Sebieli suunas söösta, pillas ta selle käes ning tema piirjooned hakkasid hajuma, kuni ta muutus peaaegu läbipaistvaks ja kadus viimaks täielikult. Morien-Sebieli suunurka ilmus õel muie.

„Tere tulemast, mu kallid sugulased, milline rõõm on teid näha mind tervitamas!“ ütles ta üleval toonil ja vaatas kuute inglit, kes tema ees maapinnal lebasid, otsides jõudu püsti tõusmiseks, põlglikul pilgul, nagu oleks tema ees rumalad lambad, kellele tuli seletada, et kõik, kes leiavad, et taevas peaks olema roheline ja rohi sinine, tuleks steriliseerida. „Mul on kahju, et Gabiel nii kiiresti lahkuma pidi, kuna tema viimasest inimeste maailmast pagendamisest ei ole veel piisavalt aega möödas, aga vähemalt olete teie siin ja annate mulle au!“ Ta sammus esimese ingli juurde, tõmbas ta ühega oma vabadest kätest püsti, võttis oma vöö vahelt ühe mõõga ja virutas talle sellega vastu tema külge, nii et ingel midagi Arrale tundmatus keeles pomisedes seinale hüppas ja seejärel katkise katuse vahelt välja sööstis, kadudes öhe. „Miks sul nii kiire on, Raafael, sinu hingeraamatust oli mulle väga palju abi!“ ütles Morien-Sebiel naerdes ja lehvitas inglile järele. „Ma peaksin ka Gabrieli tema mõõga eest tänama, kuid ma võin seda ka hiljem teha. Öelge mulle, Anael ja Barachiel, millal me viimati kohtusime?“ Kaks inglit, kes olid olnud Jacksoni isiklikus Eedeni aias Morieni peeglit valvanud, üks tumeda- ja teine heledapäine , toetusid teineteisele jArra arvas, et nad astuvad Morien-Sebieli vastu välja, kuid järgmisel hetkel vajusid nad läbi seina ning kadusid silmist, jättes kirikusse veel vaid kaks inglit, kes mõlemad Morien-Sebieli pilgu ees värisesid. Nad olid teistest inglitest, keda Arra kohanud oli, tunduvalt väiksemad, peaaegu lapselikud, ja neil mõlemal olid pikad heledad juuksed ja suured sinised silmad, mis väljendasid kõige ehtsamat aukartuse ja hirmu segu. „Suriel, Zachariel, mu väikesed kullakesed, mul on rõõm teid siin näha, aga veelgi rõõmsam oleksin ma siis, kui ka mu vend minu juures oleks. Kus ta on?“ küsis Morien-Sebiel Iblist otsides.

Arra aju nõudis meeleheitlikult hapnikku ja tal oli raske teadvusel püsida, aga ta võttis end kokku ja sundis end Morien-Sebielile tõtt ütlema, kuigi ta suutis vaevalt oma suud avada, sest kui ta langenud ingli silmadesse vaatas, tundus talle, nagu tõuseksid ta jalad, mis vastu põrandat kraapisid, maast ja kogu ta keha muutus kummaliselt kergeks, nagu oleks üksainus pilk Morien-Sebielile kõik, mida ta vajas, et end jumalikult tunda. Talle meenus tõmme, mida ta Morieni vastu tundnud oli, kui Morien teda talle Gabrieli Valgusmõõga andmise käigus suudles ja ta teadis, et kui ta oma pilku kohe ära ei pööra, on ta igaveseks kadunud ja langeb Morien-Sebieli lõksu samamoodi nagu maailma esimesed inimesed, unustades kõik, mis talle tähtis on. Kuigi Morien-Sebiel pitsitas ta hingetoru, polnud ta kunagi näinud midagi nii kaunist ja nii julma ja tema mõtlemisvõime oli teda maha jätmas, kuna seekord ei meenutanud Morien-Sebiel talle ühegi nurga alt Jacksonit...
Jacksonit, kes oleks pidanud Morien-Sebieli peeglis vangistatuna hoidma, kuid kes oli tema asemel ise selle külma klaasi taha suletud ja vajas sealt välja pääsemiseks Arra abi.

„Ma...saatsin...su venna...üles taevasse...sinu isa juurde...ja...ta...ei...tule...enam....pikka...aega siia,“ pudistas Arra, suutes vaevu oma keelt liigutada.
Morien-Sebiel laskis temast lahti ning ta kukkus valusasti vastu maad, kuid hetkel oli valu tema jaoks peaaegu meeldiv, kuna see pani tema meeled uuesti tööle ja kuigi ta oli õhupuudusest peaaegu oimetu, küünitas ta rutakalt käe mõõga järele, mida Gabriel endaga oli püüdnud viia ning sirutas selle kaitseks välja, takistades Morien-Sebieli end uuesti ründamast.
Öeldes, et nad ei tohi seda teha, oli Jacksonil õigus olnud.
Morieni ja Sebieli viimane katse Jumala enda välja mõeldud mängus võit saavutada oli luhtunud. Nad olid teinud teoks selle, mida Jumal algusest peale soovinud oli ning toonud Morien-Sebieli maailma tagasi, ehitades tema eksistentsi üles Jacksoni keha baasil. Kui Arra silmad, mille ees hetkeks mustaks oli löönud, uuesti näha suutsid ja ta Morien-Sebieli uurival pilgul vaatas, kangastusid talle Vana-Rooma keisrite marmorkujud, millest kiirgas jõudu hoolimata sellest, et need olid vaid valitsejate kujutised, mitte ehtsad riigijuhid, ning tundus peaaegu võimatu uskuda, et Jacksoni olemus oli tema sees säilinud. Pealtnäha ei olnud Morien-Sebielil, kes oli Aadama ja Eeva pärispattu tõuganud ja oma looja vastu mässu tõstnud, midagi ühist selle hariliku poisiga, kes ei teinud vahet kollasel ja helerohelisel värvil, kes ei osanud sushit teha, kes armastas seebikaid vaadata, kuigi ta seda eitada püüdis, kes oli korduvalt Arra kaitseks välja astunud, kes oli Ike’i ja Mike’i šampooniga üle kallanud, kes suutis vaevalt ette kujutada, et võiks olla midagi hullemat kui Arra riietus, kuigi Arra oli näinud teda kandmas kleiti, mis teda sugugi ei kaunistanud, kelle arvates jõi Arra liiga kanget teed ning kelle arvates oleks Arra pidanud tal surra laskma...

Morien-Sebieli jalg maandus Arra rinnale ja tema kopsud paindusid ühes tema rinnakorviga selle raskuse all. „Kes sa oled, inimene, et endale selliseid sõnu lubad ja kas sa valetad või räägid tõtt?“ nõudis ta, masseerides samal ajal kahe käega oma meelekohti ja pannes Arra mõistma, et kuigi ta oli Morieni ja Sebieliga alles loetud minutid tagasi kohtunud ning mõttes nendega hüvasti jätnud, ei olnud Morien-Sebiel teda kohanud ja seni, kuni ta Morieni ja Sebieli erinevatest mälestustest enda jaoks ühtset pilti kokku üritas panna, oli Arra tema jaoks võõras ja kui ta peaks kas või ühe vale sammu tegema, ei tunneks Morien-Sebiel tema vastu mingit halastust. Tema karm, peaaegu spartalik ilme, mis näis silmi kissitades imeliselt õrnana, meenutas Arrale, et ingel, kes tema ees seisab, on kõigist teistest taevarahva esindajatest võimsam; et ta on antikristus, kelle ülesanne on messiasega võidelda ja maailm üle hukatuse ukseläve lükata, kuid Rheon Roberts, inimese ja nefilimi järeltulija, kes pidi maailma kaitsel seisma, polnud veel paari päevagi vana ning see võis tähendada vaid üht, olgugi et Arra sellesse vaevalt uskuda julges, kuna ta aimas, et tema arvamus lükatakse peagi ümber.

Kuigi Morien-Sebielist oli saanud antikristus, nagu Jumal soovinud oli, ei olnud aeg Armageddoniks veel küps ja viimased päevad, mil kogu loodu valudes ägas, ei olnud veel otsakorrale jõudnud. Seni, kuni need kestsid, oli veel olemas lootus, et Jackson on võimalik tagasi tuua, kuna Arra ja Sebieli lepingu üheks tingimuseks oli see, et ta saab elada vaid siis, kui ka Jackson seda teeb ja seni, kuni Arra veel hingas, tähendas see seda, et Jackson oli endiselt elavate kirjas, kuigi Arra teda hetkel näha ei saanud, kuid ta võis teda kuulda. Ta oli trummeldamise, mida ta alates sellest hetkest oma peas tundnud oli, kui Morien-Sebieli sõrmed tema kõrist haarasid, õhupuuduse arvele pannud, kuid nüüd, kui Morien tema rinnal seisis ning selle heli lakkamisest polnud ainsatki märki, mõistis ta, mida see talle meenutas.
Ta kuulis oma peas Jacksoni südametukseid ja sel hetkel, kui ta sellest aru sai, täitus ta hing kirjeldamatu hellusega, nagu oleks ta ema, kes oli äsja tundnud, kuidas ta laps esimest korda põtkis. Kuigi alla surutud ja kumedad, kinnitas nende olemasolu Arrale, et tema, Morien ja Sebiel olid toiminud õigesti ja et kuigi ta seisis silmitsi Morien-Sebieli, mitte Jacksoniga, olid nad suutnud talle teise võimaluse anda ja Arra kohuseks jäi hoolitseda selle eest, et ta seda kasutada saaks.

Morien-Sebieli pilk väljendas segadust, kui ta Arrat vaatas ja otsustades sellest kasu lõigata, manas Arra näole oma kõige riuklikuma ilme, millega ta tavaliselt naisi jalust nõrgaks võttis. Kui see raamatukogus töötava Paula peal oli toiminud, siis miks ei oleks see pidanud ka Morien-Sebieli peal toimima, arvestades seda, et Arra oli kuulnud temast piisavalt, et teada, et talle ei meeldinud mitte ainult naised, vaid ka mehed? „Ära ütle,suur Morien-Sebiel, hiilgav kaheksas, et su meel on aastatega nii nüriks jäänud, et sa ei tunne messiast ära, kui ta sinu ees on?“ Morien-Sebiel kummardus Arra kohale, teda pelgalt vaadates ja mitte puudutades, ning purskas seejärel naerma, irvitades tema üle häälel, mis tundus pärinevat otse tõrrepõhjast. „Sul on erakordselt suur julgus, inimene, et ennast messiaks nimetad, kuigi sinu soontes ei voola tilkagi nefilimide verd!“ Ta eemaldas oma jala Arra rinnalt ja astus sammu tagasi. „Ma peaksin sind sellise vale eest surmaga karistama, aga sa oled liiga intrigeeriv, et sind teispoolsusele kaotada!“ Ta sirutas ühe oma paljudest kätest Arra suunas, vihjates, et kavatseb ta püsti aidata. „Liitu minuga nüüd ja ma luban sulle, et kuigi sinust saab minu ori samamoodi nagu ülejäänud inimkonnast, pean ma sind alati nendest tähtsamaks!“
Arra krigistas hambaid, püüdes mitte välja teha sellest, kuidas Morien-Sebieli sõnad teda haavasid, kuna tal oli kulunud kaua aega, et oma pea viimaks püsti tõsta ja harjuda mõtlema, et see, kust ta tuleb, ei määra veel ära seda, kuhu ta läheb, olgugi et enamik inimesi, keda ta kohanud oli, vaatas talle ülevalt alla, koheldes teda kui kõntsa, mis pole isegi nii palju väärt, et seda oma kinganinalt ära pühkida. Pilgud, millega nad teda vaatasid, olid alati täis põlgust ja vihkamist, ent Jackson oli oma tögamisest hoolimata suhtunud temasse kui võrdsesse ja tal oli valus kuulda, kuidas Morien-Sebiel teda nii madalale tasemele alandas, et isegi prostituudi staatus, mida talle lakkamatult külge poogiti, tundus selle kõrval nagu auaste.

„Ütle mulle üks põhjus, miks peaks sellest, kes sõlmis lepingu, mis sul ärgata lubas ja su siia ilma tagasi tõi, sinu ori saama,“ küsis ta, püüdes Morien-Sebieli oma pilguga tuhaks kõrvetada, kuigi teadis, et tema pruunid silmad olid sama tuleohtlikud nagu märg paber. „Selle asemel, et end minust nii palju kõrgemale seada, peaksid sa hoopis minu ees oma pead painutama, sest ilma minuta poleks sind siin.“
Ta libistas oma käega mööda põrandat, kavandades oma järgmist käiku, ning talle jäi pihku midagi ümarat. Kui ta selle pinda kompas, taipas ta, et see on Lawrence Dwyeri sõrmus, Varjude Lordi sõrmus, ning ta hoidis seda oma peopesas, ragistades oma ajusid ja püüdes välja nuputada, kuidas saaks Jacksoni jälle iseendaks muuta, kuna oli ilmselge, et Morien-Sebiel kavatses oma kätte võidetud vabadust täiel rinnal nautida ja selleks vajas ta keha, mis tema käsutuses oli ning mida sai korraga kasutada vaid üks, mitte kaks korraga, kuigi Jackson ja Morien olid sellega hakkama saanud...

...sest Jackson oli suutnud takistada Morieni täielikult oma keha üle võtmast, kuigi Morieni võim tema üle oli nii tugev, et takistas tal pikka aega minavormis rääkida ning püüdis luua temas illusiooni, et tema olemasolu on lõpule lähenemas, kuid ta oli sellele vastu pannud ja Arra ei kahelnud hetkegi, et ta suudab seda uuesti teha. Esimest korda hakkas ta mõtlema Morieni vaatenurgale ja mõistis, et kui Morien ei oleks Jacksoni tugevusse uskunud, ei oleks ta iialgi pannud Arrale pähe mõtet Sebieliga lepingu sõlmimisest. Plaan Morien-Sebieli antikristuseks saamise takistamisest, milles nad paraku läbi olid kukkunud, oli alguse saanud nende kahe peast ja Arrast sai osa sellest alles pärast seda, kui Lawrence Dwyer andis talle ülesandeks Kira tappa, aga Morien oli otsustanud teda piisavalt palju usaldada, et anda talle märku kahtlustest, mis teda ja Jacksonit vaevasid ja vihjeid selle kohta, kuidas toimida, kui need peaksid tõeks osutuma. Morien oli Jumala krussi aetud lõngakera mõttes lahti harutanud ja pärast seda, kui ta oli näinud ette Morien-Sebieli inimeste hulka ilmumist, oli jäänud veel vaid viimane keerd, mille kallal ta pusinud oli ja Arra ei teadnud, kas ta oli suutnud selle lahti sõlmida või mitte, aga tema sisetunne ütles, et Morien oli temale lootnud ja ta ei tohtinud neid lootusi petta.
Morien oli veendunud, et Arra suudab Jacksoni tagasi tuua ja hoolitseda selle eest, et Jackson leiab endas jõu Morien-Sebiel peeglisse vangistada, sest kuigi see tema sees olemas oli, tundus ta olevat pärast seda, kui Iblis ta mõõgaga läbi torkas ja jäme kett end ümber tema kaela mässis, julguse kaotanud, mis polnud mingi ime. Arra oleks peaaegu Morien-Sebielilt küsinud, ega ta juhuslikult Xanaxit ei soovi võtta, et veidi maha rahuneda, kuid hoidis end tagasi ja sirutas käe ettepoole, näidates langenud inglile sõrmust, mida oli viimati kandnud selle käsi, kes oli püüdnud Sebieli võimeid enda huvides ära kasutada ja selle eest oma eluga maksnud.

„Mul on sulle väike kingitus, isand, loodetavasti näitab see, et ma olen valmis sind truult teenima...“ pomises ta, unustades, mida ta Morien-Sebielile äsja öelnud oli, kuid erinevalt temast ei olnud Morien-Sebiel unustanud ja järgmisel silmapilgul kõrgus ta Arra kohal, hoides oma jõuliste käte vahel üht purunenud taladest, mille külge Kira sõbrad vangistatud olid olnud, ning langetas selle tema suunas, nii et kui Arra ei oleks tema lööki tõrjunud, oleks tema peast jäänud järele kõvade tükkidega pehme pudru hunnik. Tala serv tabas tema õlga, tekitades temas tunde, nagu rebeneks tema vasak kehapool kohe küljest, ning alateadlikult libistas ta sõrmuse endale taskusse, et vältida selle kaotsiminekut ja ajas end jalule, liibates Morien-Sebielist kaugemale, kuid ta kohtus kohe kirikuseinaga, millest ta paraku ingli kombel libiseda ei saanud, ning ootamatult leidis ta end Morien-Sebieli ja seina vahel lõksus olevana ja läbi tema pea vilksas mõte, et seekord ta tõepoolest sureb ja teadmata, mida selle vältimiseks ette võtta, tõstis ta löögiks käe ja virutas Morien-Sebielile nii tugeva kõrvakiilu, et laksatus, mille see kuuldavale tõi, kajas läbi terve kiriku. Morien-Sebiel vastas talle tugeva hoobiga kõhtu ning tema massiivne rusikas oli Arrat vaevalt puudutanud, kui talle tundus, nagu oleks tema magu ja neerud omavahel kohad vahetanud ja ta langes oma põlvedele, haarates kukkumise pidurdamiseks Jacksoni jakiservast, sest pagana pihta, erinevalt Morienist ja Sebielist, kes olid eraldunud oma võõrustajakehadest täies rõivais, kandis Morien-Sebiel seljas samu riideid, mida Jacksongi kandnud oli. Arra keelele tükkis mitu kommentaari teemal, kuidas Jackson küll vihastab, kui avastab, et tema riietes on rohkem käeauke kui hädavajalik, kuna ta oli selle suhtes, mida selga panna, üsna valiv, aga kui ta suu avas, et Morien-Sebielile oma arvamust avaldada, olid kõik teravad ütlemised korraga tema peast kadunud ja ta ei leidnud ainsatki asja, mida ta inglile öelda oleks tahtnud. „Kas sa ei ole kuulnud, et sõbramatsu tagasi ei anta?“ küsis ta viimaks vaikuse lõhkumiseks.

„Sõbramatsu?“ Morien-Sebieli silmades vilksatas midagi sinakat. „Kuidas julged sa vihjata, nagu oleksime me sõbrad?“ kärkis ta toonil, mis oli nii ebainimlik, et võttis Arral seest õõnsaks ja ingel ajas oma selja kumeraks, nagu tahaks ta Arrale kallale karata ja teda kassi kombel küünistada, kuid ootamatult haaras ta kätega oma peast, pigistades seda nii tugevasti, et tõmbas oma peanaha verele, ning tõi kuuldavale kõrvulukustava huilge, mis kõlas nii, nagu oleks keegi marduse tuppa lasknud. Morien-Sebieli kriisked olid nii valjud, et Arra kattis rutakalt oma kõrvad, et mitte kurdiks jääda, kuid ta ei suutnud neid summutada. Morien-Sebieli sõnad olid keeles, mida ta ei mõistnud, aga mida valjemaks tema hääl muutus, seda rohkem segunes tema lausetesse inglise keelt ja Arrale hakkas tunduma, et ta püüab meeleheitlikult summutada kellegi häält, kes püüab panna teda tegema midagi, mida ta teha ei taha...
Jacksoni häält.

Jackson oli Arra sõnu kuulnud ja püüdis ennast kehtestada, kuid Morien-Sebiel ei kavatsenud alla anda ning urises tigedalt, tõmmates küüntega mööda oma nägu, nagu arvaks ta, et oma naha maha koorimine aitab tal pääseda, kuid sellest polnud mingit kasu. Tema erivärvilised silmad sähvatasid taas siniseks ja sel korral püsisid need seda värvi piisavalt kaua, et hetkeks Arra omadesse vaadata, enne kui Morien-Sebiel Jacksoni vastupanu raugema sundis ja oma käed taeva poole sirutas, karjudes araabia keeles midagi, mis võisid olla vaid võimusõnad, mida Kira ja Sebiel koos palju kordi kasutanud olid. „Rhadban as-sadiiq ua lä musaahba al-aduu!“ hüüdis ta ning tolm ja krohv kerkisid põrandalt õhku ja hakkasid Morien-Sebieli ümber keerlema, moodustades peagi sõõri, mis ka teda ümbritses ja vastu kirikuust paukus, otsides endale väljapääsu. Need paiskusid lahti, lastes väljas puhuva lõikava tuule kirikusse ning see segunes õhus hõljuvate osakestega, moodustades toru, mis Arra ja Morien-Sebieli endasse tõmbas ja nad kirikust välja kandis.

Morien-Sebiel oli vallandanud tornaado, mis ähvardas kiriku pilbasteks purustada ja oli ohuks kõigele ümbritsevale; mitte ainult neile kahele, vaid tervele linnale, mis oli öiselt vaikne ning kus mitte ükski hingeline ei aimanud katastroofi lähenemist. Arra rabeles abitult õhus, püüdes endale toetuspinda leida, kuid jäi peagi liikumatuks, kui õhk, mis tundus paks nagu tarretis, tema liikmed tinaraskeks muutis ja ka kõige väiksemate liigutuste tegemise tema jaoks raskeks tegi. Tornaado, mille keskmes nad olid, kogus jõudu, möirates nagu tõeline marukoer ning vaid paari minutiga oli pööris paisunud nii suureks, et kui Arra läbi selle värelevate seinte alla vaatas, tundusid taamal laiuvad linnatänavad sama väiksed kui sipelgate tehtud rajad. Arra lõug värises, kui ta nägi, kuidas tornaado nendest üle sööstis, paisates need laiali sama kergesti, nagu igaüks võinuks laiali paisata männiokkaid kandvate sipelgate rivi, kes oma pesa poole suundusid, ning talle tundus, nagu asenduks tema kõrvades vilistav tuul inimeste karjetega, kelle kodud teelt pühiti. Nendes samades majades elasid Arra õpetajad, vaid paar tänavat eemal asus tema maja, need olid samad teed, mida ta iga päev kooli minemiseks kulutas, ja nad kõik olid hävimas.
Maailm, nagu Arra seda tundnud oli, oli hävimas ja see kõik oli alguse saanud tema ainsast isekast soovist.

Morien-Sebieli naer, mis ingli vappuma pani, oli nii võigas, et tekitas Arras füüsilist vastikust ja ta püüdis oma käsi tema suule suruda, et sundida teda vaikima, kuid ei suutnud talle piisavalt lähedale pääseda, kuna Morien-Sebieli käed tõkestasid tema tee. „Ma tean, mida sa teha tahad, kuid ma ei luba sul seda teha!“ ütles ta Arrale, heideldes samal ajal endiselt Jacksoniga, kes püüdis oma keha uuesti enda käsutusse saada. „Seni, kuni messias mulle vastu astub, pööran ma selle maailma pea peale ja keegi ei saa mind peatada, kui ta ei ole selleks välja valitud! Ma paiskan kõik põrmu, lõhun, murran, mõrvan ning kõik inimesed maailmas saavad teada, et Armageddon sai alguse Samhainshire’ist ja et selle tooja on Morien-Sebiel, kaheksas peaingel ja nende kõigi tulevane isand!“ Sõnad Johannese ilmutusest keerlesid Arra peas, kui Morien-Sebieli hääl tema mõtetesse tungis ja neid sütitas, kõneledes talle deemonlikest vaimudest, kes lähevad laiali kõigi maailma kuningate juurde ja koguvad nad kokku ühte paika, mida heebrea keeles kutsutakse Armageddoniks, ning inglitest, kes avasid pitsereid ja suurest linnast, mis jagunes kolmeks osaks, sellel ajal kui paganarahvaste linnad langesid...

Samhainshire’i nimi ei pärinenud heebrea keelest, see ei olnud kunagi olnud suur linn, selle elanikke polnud isegi miljoni jagu ja enamik nendest, kes seal elasid, polnud kaugeltki paganad, kuid Morien-Sebiel oli valinud selle paigaks, kust alustada oma hävitustööd, mis kestab seni, kui messias ta peatab ja kui Arra meenutas järeldusi selle kohta, et seitsmes loomispäev, mille ajal Jumal väidetavalt puhkas, kestis veel ning aeg oli Piiblis suhteline, jõudis talle kohale, et messia ja antikristuse võitlus ei pruukinud olla Armageddoni esimene, vaid viimane vaatus ning et Armageddon oli tõepoolest alanud ning tema kodupaik selle esietenduse lavaks muutunud. Ta pigistas silmad kinni, otsekui kardaks ta, et kui ta enda ümber ringi vaatab, näeb ta samasuguseid nägemusi, nagu saadeti Johannesele, ning kuuleb Morien-Sebieli häält ütlemas „Astu siia üles, ja ma näitan sulle, mis pärast seda peab sündima!“...

„Vaata ometi, Jackson, mis meie koduga sünnib ja mõtle nende inimeste peale, kelle elu sa hävitad ning kes mitte milleski süüdi ei ole,“ kõnetas Arra Jacksonit, teades, et poiss kuuleb teda hoolimata sellest, et ta ei pruugi talle vastata. „Elude võtmisest palju paremini oskad sa neid päästa, just nagu sa kunagi ka minu päästsid, kas pole? Mulle jäi alati mulje, et inimeste suremine puudutas sind ja et sa ei soovinud kunagi, et keegi selle pärast kannatama peab, et Jumal sinu ja Kira enda mängukannideks valis.“ Morien-Sebiel urises tema sõnade peale, kuid ei takistanud teda rääkimast ja ta jätkas, tundes korraga, et kui ta seda ei tee, pole tal enam kunagi õigust oma suud lahti teha. „Kas sa mäletad veel, et sa otsustasid Kira tappa ainult selle pärast, et sa ei tahtnud, et juhtuks see, mis praegu?“ päris ta, tundes, kuidas pisarad talle kurku tõusevad ja ta vedas oma silmad uuesti lahti, nägemata ei uut taevast ega uut maad, vaid ainult halli rõhuvat seina, mis teda ja Morien-Sebieli ümbritses, kui tornaado mööda maad edasi liikudes, rebides nende armastatud linna tükkideks. „Ava oma silmad ja sa näed, et kui sa kohe tagasi ei tule, kaotab kõik, mida me edu nimel läbi elasime, mõtte,“ ütles ta, suutmata enam pisaraid tagasi hoida ja need veeresid üle tema näo, voolates peagi kui vihm ja kui ta nutul enda üle võimust lasi võtta, tundus talle, nagu poleks ta kunagi valanud nii siiraid pisaraid, kuigi ta oli korduvalt oma hinge oma pisaratesse pannud, et keegi ei saaks nende eheduses kahelda.

Morien-Sebiel vaatas talle silma, huulil sõnad, mida ta välja ei öelnud, ning tema värvilised salgud muutusid taas tumepruuniks ja põimisid ennast patsist lahti, kahanedes kiiresti lühikesteks ning tema kuuest käest jäi alles vaid kaks, kui neli neist kadusid, võttes endaga kaasa ka kõik mõõgad, mida Morien-Sebiel oma käes oli hoidnud ning mille ta endale vöö vahele oli torganud. Veel oli üks tema silmadest lilla ja teine kollane, aga järgmisel hetkel taastus nende sinine värv, mis Arrale nii tuttav oli, ning sellel hetkel hajus tornaado, mille südames nad olnud olid, olematusse, jättes nad õhku rippuma, enne kui nad alla maapinna suunas kukkusid. Samhainshire’i katused nende all olid peaaegu nähtamatud, kuna nad olid nii kõrgel, aga nende langemise ajal ilmus linna fassaad uuesti nende vaatevälja ja Arra teadis, et erinevalt sellest korrast, kui ta koos Jonathaniga katuselt alla sadas, ei olnud ükski lumehunnik piisavalt suur, et neile pehmet maandumist tagada ja kuidas ta ka ei proovinud end rahustada ja surmaga leppima sundida, tundis ta, kuidas mõte sellest, mis teda selles paigas, kust keegi tagasi ei tulnud, ees ootab, hirmutab.
Jacksoni käsi sulgus tema randme ümber ja ta nägi, kuidas Morien-Sebieli võimsad mustad tiivad, mis samuti kaduma oleksid pidanud, tema seljast välja kasvasid ja õhus lehvisid, pidurdades nende hoogu ja kandes neid aeglaselt maapinna suunas ja pärast lõputuna tunduvat laskumist maandusid nad viimaks külmale ja lumisele asfaldile ning julgesid ringi vaadata.
Arral tekkis tunne, nagu oleks ta sattunud võtteplatsile, kus filmiti sõjafilmi lõpustseeni jaoks pommirünnaku tagajärgi ja kui ta Jacksonile otsa vaatas, näis tema nägu tema jaoks sama purunenud nagu majad, mis nende ees kokkuvarisenuna seisid.

Terve Jacksoni elu oli möödunud turvalises keskkonnas ja kui ta oli näinud telekast uudiseid Ameerika Ühendriike tabanud looduskatastroofide kohta, oli ta selle peale vaid õlgu kehitanud, sest hei, Samhainshire oli täiesti ohutu paik, kuna seal ei olnud läheduses ei vulkaani, mis oleks võinud pursata ega ka jõge, mis oleks võinud selle üle ujutada, kuid see, mida ta praegu enda ees nägi, ületas ka kõige hullemad dokumentaalkaadrid, mida ta vaatama oli juhtunud. Nii kaugele kui silm seletas, oli näha vaid maju, millest tornaado üle oli käinud ja rusudeks muutnud, otsekui oleks kellelgi olnud plaan terve linn kiviklibu alla matta. Purunenud majade vahel ukerdasid üksikud inimesed, karjudes valjusti ja tassides kokku varisenud elamutest välja haavatuid ja surnuid ning Jacksonile tundus, nagu jääks ta süda, mis tänu Arra ja Sebieli vahelisele lepingule uuesti tööle oli hakanud, lõplikult seisma. Ta avas suu, et Arralt küsida, miks ta sellest hoolimata, et Jackson teda keelas, end Morieni sõnadest ahvatleda lasi ja Sebieli võimeid ära kasutas, kuid kui ta nägi, kuidas Arra muserdatult istuli vajub, silmad õudusest pärani, neelas ta oma süüdistavad sõnad alla ja toimis samamoodi nagu tema, vaadates, mis linnast, kus nad mõlemad elanud olid, järele oli jäänud, ning tänas vaikselt oma õnne, et Arra pisarate nägemine oli pannud ta Morien-Sebieli seljatama ja murdma välja peeglist, mis oli mõeldud vaid taevaste olendite endas hoidmiseks ja mille sisemus oli olnud nii kõle, et talle tundus, nagu võiks ta selles lämbuda ka ilma, et hingamist lõpetaks. Morien, kes oli lugematu hulga aastaid selles peeglis veetnud, oli selle omadustest teadnud ja olnud veendunud, et sellest saab Morien-Sebieli jaoks vangla samamoodi nagu tema jaoks, aga enne, kui peegel Morien-Sebieli endasse jõudis neelata, sai ingel Jacksonist jagu ja saatis ta enda asemel peeglitagusele maale, mis oleks isegi Alice’i verest välja löönud ja mida ta enam kunagi meenutada ei soovinud...
...kuigi nähes, millisesse kaosesse Morien-Sebiel tema kodulinna oli tõuganud, tundus talle, et oleks parem, kui ta oleks igavesti sinna jäänud ja sellest mitte midagi teadnud.

Ta astus Arra kõrvale ja sirutas oma käe tema suunas. „Kas see kõik on minu kätetöö?“ päris ta ühteaegu nii temalt kui iseendalt, vaadates, kuidas ühe sissevarisenud katusega kortermaja aknast paiskusid välja oranžid leegid, mis öisele taevale kollaka kuma andsid. Arra raputas pead ning lubas tal end püsti tõmmata, tundes korraga kummalist eelaimdust, et kui ta sellest käest lahti laseb, ei näe nad teineteist enam kunagi. „Need on meie ühise töö viljad,“ ütles ta süngelt ning kui ta oma pea paremale pööras, nägi ta, kuidas nende kõrval pidurdab väike hõbehall auto ning isa Marcus sellest välja kargab, enda ümber ringi vaadates õhku ristimärgi joonistab ja seejärel tema suunas tormab. Ei tea, mis ajast tal auto oli ja kuidas ta nad leidnud oli? Ah jaa, tornaadot jälitada ei olnud ju kuigi raske, tormikütid tegelesid sellega tihti, ja ilmselt oli isa Marcus selleks kellegi auto lihtsalt ära ajanud, arvates, et kui pool linna on maatasa tehtud, ei pane keegi seda tähele.

„Sa pead nii kiiresti kui võimalik minuga kaasa tulema,“ ütles ta ja tema toon oli nii ärev, et tema häiritud olek nakatas ka Arrat. „Miks?“ küsis ta, püüdes vastust isa Marcuse näost välja lugeda, kuid sellelt ei olnud võimalik midagi välja lugeda. „Ma sain äsja raadiosaatja kaudu teate, et Troy Ilion on Millenniumi Madudes võimu üle võtnud ja andnud käsu organisatsiooni mobiliseerimiseks. Ta on kuulutanud välja, et Jackson Robertsist on saanud isik number 1 ja kuna sa oled temaga nii lähedalt seotud, oled sina isik number 2. Kuigi sa kuulud meie ridadesse, on su elu ohus ja sa pead võimalikult kiiresti maalt lahkuma, enne kui sind tabatakse ja tapetakse ja ma saan sind selles aidata,“ ütles ta ning Arrale meenus vestlus, mis tal kunagi ammu Troy Ilioniga olnud oli.
 
„Kui Kira Yukari on isik number 2, siis kes on isik number 1?“ uuris Arra. „Mul on hea meel, et sa seda küsisid,“ sõnas Troy Ilion, „sest see võimaldab mul jagada sinuga midagi, mida sa veel ei tea. Isikut number 1 ei ole olemas ja ei ole kunagi olnud.“ „Mida?“ Arra suu vajus üllatusest lahti. „Kust otsast see loogiline on?“ „Igast otsast,“ vastas Troy Ilion. „Kui keegi Millenniumi Madude soosikute nimekirjas olevatest isikutest peaks muutuma nii ohtlikuks, et temast saab isik number 1, alustaks Varjude Lord terve organisatsiooni mobiliseerimist ning midagi sellist ei ole Millenniumi Madude ajaloos veel juhtunud.“
 
Troy Ilion, tema mentor, oli Arra reetnud ja ta mõistis, et arvates, et oht nendele kahele on möödas, oli ta eksinud ja et tõeline oht ootas alles ees.
„Ma ei kavatse sinuga mitte kuhugi tulla!“ ütles ta tõrksalt, püüdes takistada isa Marcusel end autosse tirimast ning hoides kramplikult Jacksoni käest kinni, kummaline eelaimdus, mis teda tabanud oli, aina tugevamaks muutumas. „Ma tahan Jacksoni juurde jääda!“ Ta vaatas Jacksonile otsa, lootes näha tema pilgus nõusolekut, kuid Jackson vaatas tema asemel hoopis isa Marcuse poole ja ta tundus kusagil kaugel ära olevat, enne kui tema ilme selgines ja näis, nagu oleksid tema ja isa Marcus jõudnud ilma ainsatki sõna lausumata mingile kokkuleppele.

„Eraldi on meil suuremad võimalused ellu jääda kui koos ja ma ei suudaks taluda, kui sinuga pärast kõike seda, mida sa minu heaks tegid, midagi juhtub,“ lausus Jackson toonil, mis oli nii südantlõhestav, et tal oli kerge kujutleda Jacksonit oma kirstu kohal seismas ja talle järelehüüet lugemas ning Jacksoni sõrmed libisesid Arra peost välja samal hetkel, kui löök kuklasse Arra pikali paiskas ja musta auku hõljuma jättis.

Mürakarudel on jums äge kalender, mul ripub kapi ukse peal.

Ma ei suuda kuidagi aru saada, kuidas Millenniumi Maod suudaksid Morien-Sebieli peatada kui terve kamp ingleid seda ei suutnud.

Sest ta on praegu lihtsalt Jackson ja ma olen kindel, et ta isegi laseks neil ennast tapppa, sest siis sureks MS, ga enda kaitsmiseks peaks ta MS peeglist välja laskma ja ta ei ole kindel, et ta ilma Arrata suudab uuest MS endast välja ajada. Vähemalt nii olen mina aru saanud.

Küll see oli allest pikks osa ja nii sisutihe! Mul läks selle pärast nii kaua aega selle lugemiseks, et selleks oli vaka rahu jka vaikust, muidu ei saanud ma mitte midagi aru.

Kogu see jutt -eriti see osa- on vajanud tugevat mõttetöööd. And it's great! Nii hea on lugeda midagi, mille üle peab vahelduseks ka mõtlema, et kõik ei ole lihhtne ja selge !

Ja nii määrabki armastus terve maailma saatuse... Lõpuks pole massil mingit võimu, ainult üksikisikutel...

Suurepärane osa!

ja miks ma arvan, et Arra ja Jackson ikka surevad.... Ma lihtsalt ei näe praegu mingit teist lahendust.... Ma loodan, et sul on see väja mõeldud.

I can't wait to read the next part!

Me too

Viimane osa tuleb homme, aga kuna sellel jutul on ka epiloog (mida ma proloogiks nimetan, kuna see haakub osaliselt selle jutu järje algusega ja võib-olla mäletate te, et ma nimetasin seda lugu alustades ka proloogi epiloogiks), lõppeb see päriselt alles järgmisel nädalal. Mul on olnud seda kirjutades lõbusad kaks ja pool aastat ja on lausa kahju, et see läbi saab

On jah kahju

Aga siis pead, sa midagi uut hakkama kirjutama

...selle jutu järg ?

Väga hea, väga hea

Ja ongi käes aeg selle jutu viimase osa jaoks. Ma tahaksin nii palju öelda, aga ma jätan oma pikad kommentaarid epiloogi juurde, sest olen hetkel selle jaoks liiga väsinud.

Mul on hea meel, et selle jutu lugemine natuke mõttetööd nõuab, aga ma peaksin ise kirjutades samuti mõttetööd tegema, sest ma ei ole vahepeal selles kõige osavam olnud ja nii on sellesse juttu lipsanud hulgaliselt loogikavigu, alustades väikeste vigadega stiilis "Gilbert Oakhearti juuksed on ühes lõigus mustad ja teises tumepruunid" ning "Tracy käis kohtamas Chris Engeliga, mitte Jonah Callagheriga" ja lõpetades suurte vigadega stiilis "Arra ei saanud kuidagi näha, kuidas Jackson Morieni peegli ära lõhkus, sest nad ei olnud siis veel tuttavad". See, muide, oli alles eelmises osas

Mul on Arra ja Jacksoni jaoks tõepoolest plaan välja mõeldud, aga surma see esialgu ei sisalda. Nad on mulle liiga armsaks saanud, aga vihjeks võib öelda, et selles osas sureb veel üks isik, kes on teatud mõttes selle jutu seisukohalt väga oluline olnud, sest ilma temata oleksid nii mõnedki asjad toimumata jäänud.

Epiloogini!
**

60.2

Jackson vaatas pealt, kuidas isa Marcus Arra ettevaatlikult sülle võttis ja autosse tassis ning üks osa temast soovis samamoodi nagu üks osa Arrast, et nad võiksid kokku jääda, aga kuigi ta isa Marcust ei usaldanud, mõistis ta, et praegu oli mees ainus, kes võis hoolitseda selle eest, et Arra oleks väljaspool ohtu. Jackson ei kujutanud ette, kuidas on võimalik astuda vastu organisatsioonile, mille tarkused olid peaaegu sama iidsed kui lood Morien-Sebielist ja Sebiel en Morist ja ta oli veendunud, et kui Arra peaks nende kätte vangi langema, oleks tal palju suurem võimalus pääseda, kui ta ei ole Jacksoniga kontaktis. Neist oli saanud teineteise nõrk koht, mille haavamine oleks neile mõlemale laastavalt mõjunud, ning oli lootus, et kui nad erineva raja valivad, toob see neile mõlemale kasu. Paljas mõte sellest, et lubab isa Marcusel Arra eest vastutada, pani Jacksoni end judistama, kuna kui preester ei oleks Arrat Millenniumi Madude soosikute nimekirja sokutanud, oleks ta võinud oma vaikset elu edasi elades väljaspool ohtu olla...

Kuid see ei olnud ju tõsi, või kuidas, meenutas Jackson endale. Õieti oli Arra elu keerdkäikudel isa Marcusega isegi vähem seost, kui mees seda ise aimas ja Jackson tabas end mõttelt, et kui isa Marcus ei oleks näinud temas potentsiaali, mida tuli hinnata, oleks Arra elu võinud lõppeda samal ööl kui Jonathani oma, kuna vennaskonnale, mis oli juba aastatuhandeid deemonite kõrvaldamisega tegelenud ja pimeduse katte all liikudes maailma kurjusest puhastanud, oli inimene, kes oli sattunud peale nende juhi sooritatud mõrvadele, pinnuks silmas ja varem või hiljem oleks tulnud see pind välja võtta, et takistada põletiku tekkimist.
„Sa...“ alustas ta isa Marcuse poole pöördudes, kuid ei leidnud õigeid sõnu, väljendamaks seda, mida ta mehele öelda soovis.

Isa Marcus oli enda teadmata andnud Arrale elukindlustuse, mis takistas Millenniumi Madudel teda kõrvaldamast ning kui ta ei oleks seda teinud, oleks Arra võinud kaduda kui tina tuhka samamoodi nagu sajad teised inimesed, kes igal aastal Samhainshire’is kadunuks jäid ja mitte keegi ei oleks temast enam kunagi midagi kuulnud. Heldeke, võib-olla poleks keegi teda isegi otsinud, põhjust seda mitte teha oli ju enam kui küll. Teismelised poisid, kellel oli raske kodune olukord ja keeruline koolis kohaneda, kippusid pidevalt ära jooksma ja end suuremates linnades sisse seadma, et ennast juhutöid tehes ise ära elatada. Alles see oli, kui Jasoni vennapoeg Justin Roberts, kes oli Jacksonist kaks aastat noorem, kodust putku pani, kui tema isa tema idee keskkool pooleli jätta maatasa tegi, ning oli kulunud ligi pool aastat, enne kui Justin lõpuks välja ilmus, rahast lage, ning oma isa kintsu kaapis, et tema käest andeksandmist nuruda. Kui ta poleks olnud nii võimetu endale ise jalgu alla saama, oleks ta ehk suutnud veel pikka aega omapäi elada ja end otsiva politsei eest kõrvale hoida, nii et lõpuks oleksid kõik ta unustanud ja hakanud temasse suhtuma kui järjekordsesse noorukisse, kes on süsteemi jaoks kadunud...
Samamoodi oleks hakatud suhtuma ka Arrasse ja keegi ei oleks jõudnud järeldusele, et ta ei ole mitte kadunud, vaid surnud.

„Jah?“ küsis isa Marcus, oodates, et Jackson kõnelema hakkas, kuid Jackson raputas pead, avastades, et ei suuda sundida end meest kiitma. Ta nägi temas tuulelippu, kes oli küll lubanud Lawrence Dwyeri, oma parima sõbra seljatagust kaitsta, kuid oli samas andnud Troy Ilionile nõusoleku aidata teda Varjude Lordi positsioonilt kõrvaldada ja oli raske öelda, kus tema lojaalsus lebas. Arrale abi pakkumine ei välistanud ilmtingimata seda, et isa Marcusel ei olnud plaanis Arrat lõksu vedada ja teda hoopiski uuele Varjude Lordile üle anda, aga Jacksoni vaist ütles talle, et isa Marcus ei tundnud incubuse vastu kaugeltki sellist sümpaatiat, nagu oleks pidanud tundma oma isandat jumaldav alam. Kui ta tema nime oli öelnud, oli Jackson tajunud viisis, kuidas ta seda tegi, 89. Varjude Lordi suhtes selget vastumeelsust ja talle näis, nagu oleks tema otsus Arra oma vennaskonnakaaslaste küüsist päästa selge mässumeelsuse tunnus.
Ta pidi teadma, kas isa Marcuse kavatsused Arra suhtes on ausad, sest vastasel korral polnud tal võimalik üksi edasi liikuda.

„Miks sa Arrat aidata tahad?“ küsis ta, tehes näo, nagu oleks need sõnad tal algusest peale keelel olnud. „See on minu kui kristlase kohus,“ kostis isa Marcus. „Ja milline on sinu kui Millenniumi Madude vennaskonna liikme kohus?“ nookas Jackson peaga isa Marcuse sõrmes sädeleva sõrmuse poole. „Arra Varjude Lordi ette viia, et tema üle kohut mõistetaks,“ ütles isa Marcus ohates. „Kui raske on teenida kahte, kui juba ühegi ootuste täitmine on omaette kunsttükk!“ salvas Jackson, aimamata, kuidas isa Marcus tema sõnadele reageerib. Ta virutas jalaga vastu auto tagumist ratast ning nägi välja nii vihane, et teda võis peaaegu seestunuks pidada. „Mina pole Troy Ilioni juhiks valinud!“ röökis ta ning tema käsi, mis sõrmust hoidis, värises. „Alates sellest hetkest, kui see elajas Arra õpetajaks sai, on ta kõiki ära kasutanud ja mitte ainult Arrat ja mind! Kui ma oleksin teadnud, et ta kavatseb Lawrence’i iseenda vastu välja vahetada, oleksin ma teinud...“ „...kõik, et teda takistada, kuid sa ei teinud,“ lõpetas Jackson tema eest. „Kui sa arvad, et ma kavatsen sulle kaasa tunda, siis sa eksid.“ „Ma ei vajaks sinu kaastunnet isegi siis, kui sa seda mulle pakuksid, isik number 1,“ sülitas isa Marcus tigedalt, kuid jäi seejärel vait ja uuris Jacksonit pikalt. „Arra on kindlasti väga pettunud, kui ta üles ärkab ja avastab, et sind ei ole temaga,“ pomises ta. „Oled sa kindel, et sa ei taha ümber mõelda? Kui sa peaksid otsustama, et...“ „Ma ei saa ümber mõelda,“ katkestas Jackson teda. „Ma olen kindel, et kui sa mind korralikult vaatad, saad isegi aru, miks.“ „Sest sa oled...“ Isa Marcus koperdas õigeid sõnu otsides ning pööras oma pilgu Morien-Sebieli võimsatelt tiibadelt, mis hoolimata sellest kadunud ei olnud, et Jackson nende kadumist soovis, kõrvale. „Ma olen koletis!“ röögatas Jackson, öeldes välja selle, mida isa Marcus öelda ei suutnud. „Ma olen kindel, et Arra ei arva nii,“ ütles isa Marcus, kuid tema katsed Jacksonit ümber veenda ei kandnud vilja. „Selles asi ongi, et ta ei arva!“ Jackson osutas käega nende ümber valitsevale kaosele, leekidele, rusudele ja meeleheitel inimestele. „Mis siis, kui ma peaksin ühel hetkel uuesti kontrolli Morien-Sebielile kaotama ja ta viga saab?“

„Nii et see on siis tõsi,“ ohkas isa Marcus. „Morien-Sebiel, selle maailma antikristus, on tagasi tulnud ja sina oled tema võõrustajakeha.“ Tema pilk vilksas auto poole, mille tagaistmel Arra lebas, ning ta köhatas, tahtes midagi öelda, kuid tema käes olev raadiosaatja, millega ta Arrale vastu pead oli koksanud, hakkas ragisema. „Roninastik kutsub Musta Mambat,“ kõlas isa Marcuse venna Gilbert Oakhearti hääl. „Kordan, Roninastik kutsub Musta Mambat. Must Mamba, tule kuuldele.“ Isa Marcus tundis kiusatust talle vastata, kuid ei teinud seda ja torkas raadiosaatja oma õlakotti. „Mida sa ette kavatsed võtta?“ päris ta Jacksonilt. „Ma lähen siit ära, kuid enne seda on keegi, keda ma pean nägema.“ „Kas mõni naine?“ pakkus isa Marcus piinlikkustundega. „Mitte ainult.“ Jackson pööras oma pea kesklinna piiride suunas, vaadates Verdammti poole ja tema käed, mis külgedele rusikasse olid tõmbunud, lõtvusid. Udu, mille kasutamist Morien nii hästi vallanud oli, mähkis end tema ümber, lubades tal Luna Nueva kuju võtta ja kuigi ta nägi selle tüdrukuna välja sama räsitud kui varem ja riided näisid tema seljas lotendavat, leidis isa Marcus end tahtmatult punastamast. „Miks sa ikka veel seda trikki kasutad?“ nõudis ta. „Aga loomulikult sellepärast, et hetkel ei julge ma kasutada ühtegi trikki, mida ma juba ei tunne,“ kostis Jackson, hingates kergendatult, kui Udu Morien-Sebieli tiivad, mis igaveseks tema pärisosaks tundusid olevat muutunud, varjas, ning pöördus minekule, hakates juba esimese sammu järel jooksma ja kiirendades nii kähku, et kadus kohe isa Marcusel silmist ja suundus Verdammti poole, mis tornaadost puutumata oli jäänud ja kus tema – ei, Morieni – ja Laureni poeg Rheon kõigi eelduste kohaselt rahulikult oma öiset und magas, pöial suus, ega teadnud midagi sellest, et ta polnud kaotanud mitte ühte vanemat, vaid mõlemad.

Jackson ei märganud punast Saabi enne, kui ta sellest juba mööda oli kihutanud ning hetke ajel pööras ta kannal ringi, teadmata isegi täpselt, miks, ja tormas auto juurde tagasi. Tõenäoliselt oli juht mööda teed sõites eespool möllavat tornaadot märganud, roolist lahti lasknud ning vastu majaseina sõitnud, nii et selle esiklaas oli kildudeks purunenud ja kapott täielikuks känkraks muutunud. Alguses ei saanud Jackson aru, miks see masin tema tähelepanu oli köitnud, aga siis märkas ta autos liikumist ja ta mõistis, et juht oli veel elus, lõgistades meeleheitlikult ukselingi kallal, et kinni kiilunud ust avanema sundida. Ta sammus auto juurde ning Morien-Sebieli jõudu kasutades suutis ta kergesti ukse lahti tõmmata ja paljastada selle kallal askeldava autojuhi, kelleks oli neljakümnendates heledapäine mees, kelle prillid olid katki ja kelle pea jooksis verd. „Jumal tänatud, piiga, ma kartsin, et ma jäängi siia!“ ähkis mees, suurest rabelemisest hingetu, ning roomas autost välja. Tema kõrvalistmel lebas teine mees, kelle nägu oli nii kahjustatud, et tema vanust polnud võimalik määrata, aga tema rinnas olev märk ütles Jacksonile, et enne surma oli ta olnud politseinik. Laip autos, milline õnn.

„Kas sa oled vigastatud?“ pöördus ta mehe poole ja sirutas tema suunas oma käe, millest mees tänulikult kinni võttis. „Ma ei...ma...ega vist,“ pomises ta. „See kuradi keeristorm, ma lihtsalt vaatasin korra selle poole ja mõtlesin, et kurat, mis siis saab, kui ma selle sisse sõidan ja oligi kõik kaputt! Kuidas Cedricuga on?“ „Mis sa ise arvad?“ küsis Jackson. „Ma ütleksin, et ta on üsna kutu!“ „Türa küll, Cedric ei tohi surra, ma vajan teda!“ vandus mees end oma värisevatele jalgadele ajades ja patsutas Jacksonit õlale. „Ma...ma tegelen temaga pärast...aga suur aitäh sulle, piiga, tõesti suur aitäh. Tead sa, päris palju inimesi läks siit mööda ja mitte keegi ei tulnud appi! Mis su nimi on, lahke abistaja?“ „Jack-“ alustas Jackson, kuid parandas end kiiresti, tuletades endale meelde, et sellel õhtul ei näe keegi Samhainshire’is Jackson Robertsi varjugi. „Luna Nueva.“ „Meeldiv tutvuda, Luna Nueva, mina olen Mattias Larsson, aga sa võid mind julgelt Matteks kutsuda.“ „Meeldiv sinugagi tutvuda, Matte...“ alustas Jackson ning järsku tundus talle, nagu oleks mehe käsi, mis tema sõrmede ümber oli haakunud, talle elektrilöögi andnud.
Mattias Larsson.
See nimi oli talle tunduvalt tuttavam kui oleks pidanud ja talle meenus iga viimane kui sõna, mis Kira selle mehe kohta öelnud oli.
Selle mehe kohta, kes oli mõrvanud kogu Kira, ei, Evan Michael Reedi perekonna.

„Elias ja Mattias Larsson astusid meie majast läbi sügisvaheajal, mil terve pere, kaasaarvatud Morgan, kes internaadist koju olid tulnud, majas olid,“ sõnas Kira ning Jackson märkas, et tema hääl muutub iga sekundiga aina nõrgemaks; rääkimine oli talle raske. „Nad marssisid mu isa kabinetti, ärhvardasid teda relvaga ning lohistasid ta seejärel elutuppa, kus Mattias Eliasel kõik minu pereliikmed, minu kaasa arvatud, teibiga mööbli külge käskis siduda. Kui see tehtud oli, nõudis ta mu isalt, et ta mitte ainult ei maksaks Eliasele raha tagasi, vaid tunnistaks avalikult, et ostis kohtuniku ära ning taastaks Eliase hea nime. Mu isa oleks pidanud nõustuma, ent Reed Industries, tema isa pärand, oli talle liiga tähtis ja ta ütles Mattiase pakkumisest ära, mõtlemata hetkekski tagajärgedele, hoolimata sellest, et talle oli püstol otsaette surutud ning Mattias Larssonit tabas kontrollimatu vihahoog ja ta tulistas Morganit. Ma kahtlen sügavalt, et ta teda tappa kavatses, aga kuul läbistas ta pea ja verd pritsis kõikjale, ajades ta hulluse piirile. Rachel, kes end kammitsaist lahti oli suutnud rebida, kargas Eliasele kallale ja Mattias tulistas ka teda, lastes peaaegu kogu pideme tühjaks. Terve mu õe keha oli kuuliauke täis ning ta kõri oli puruks, nii et ta ei saanud hingata ja lämbus omaenda verre. Ma olin šokist nii pahviks löödud, et ei suutnud isegi karjuda, kui Elias esikusse suundus ja tuli tagasi mootorsaega, millega töömehed möödunud päeval puudelt oksi olid lõiganud. Ta lülitas selle sisse ning andis Mattiasele, kes selle mu ema poole suunas ning palus tal oma meest veenda, et see tema tingimustega nõustuks, kuid mu ema, Evanna Reed, oli võimeline vaid oma laste surnukehi jõllitama ja nutma. Mida tungivamaks Mattiase nõuded muutusid, seda rohkem meeleheide temas kasvas ning kui mu ema talle näkku sülitas, suskas ta mootorsae otse tema ribide vahele ning lõikas ta rinnakorvi lõhki, naerdes hüsteeriliselt, kui soe veri üle kõigi toas olijate purskas ja mu ema süda põrandale potsatas...“

Kira jutustatud lugu läks tema peas edasi, ent ta ei suutnud seda enam jälgida, olles võimeline vaid enda ees seisvat meest jõllitama, nagu oleks kõik tema hingel olevad patud talle näkku kirjutatud. „Kuhu sa siis ka lähed, piiga?“ küsis Mattias Larsson oma katkiseid prille ninalt võttes ja neid oma tepitud mantli rinnataskusse libistades. Kui Jackson teda lähemalt vaatas ja nägi tema kergelt hallinevaid blonde juukseid, rohekaid silmi, neid ümbritsevaid peenikesi kortse ja paari päeva vanust habemetüügast, tajus ta, et Mattias Larsson polnud kaugeltki ebameeldiva välimusega mees, kuid tal ei olnud kahtlustki, et mehe sisemus oli läbinisti ussitanud ning ka Jumalal oleks olnud talle raske andestada.
Kira oli elanud poole oma elust sellele mehele kättemaksu vandudes, kuid surnud ilma, et ta selle teoks oleks suutnud teha ja kui Jackson sellele mõtles, lastes oma peast läbi joosta kõigil sõnadel, mida ta Kirale öelda oleks tahtnud, kuid ei saanud, mõistis ta, et oli midagi, mida Jackson tema heaks teha sai, kuigi Kiral endal sellest enam õrna aimugi ei olnud.
Ta võis aidata tal kätte maksta.
Temal, Evan Michael Reedil, kes oli sellest päevad ja ööd unistanud.

„Mina ei lähe kuhugi, aga sina küll. Sa lähed põrgusse,“ ütles ta nii rahulikul toonil kui suutis ja keskendus kogu oma mõttejõuga Udule, sundides seda andma endale kuju, mida Sebiel Evan Michael Reedil pärast seda, kui kümme aastat tagasi surnud Kira Yukari hing temast läbi läks, varjata oli aidanud, kuid mida Jackson alati näinud oli. Tema juuksed värvusid leekivpunaseks ja tuul puhus need kergelt sassi, lisades tema välimusele veelgi korratust ja Mattias Larsson tõmbus näost lubivalgeks, nähes, kuidas teda aidanud tütarlapsest sai nooruk, kelle kuju oli teda alates sellest saatuslikust õhtust aastaid tagasi peaaegu igal ööl tema unenägudes kummitanud ning kelle ilmumine ta põlvist nõrgaks võttis, nii et ta vastu oma autot varises ja südamest kinni haaras.
Olles võtnud Kira kuju täpselt sellisena, nagu ta seda mäletas, lubas Jackson viimaks Udul Morien-Sebieli tiibade pealt ära libiseda ja astus Mattias Larssoni ette kõige ehtsama surmainglina.

„See oled sina!“ karjatas Mattias Larsson ja üritas püsti tõusta, kuid langes tagasi maapinnale, kuna tema jalad ei kuuletunud talle ja selleks, et Jacksonist kaugemale pääseda, suutis ta vaid abitult roomata nagu sisalik, kellel keegi koivad küljest oli rebinud. „See Reedi jõmpsikas, pagana pihta! Ma teadsin, et sa ühel päeval mulle järele tuled, aga valisid sa alles aja!“ Ta torkas käe oma vöö vahele ning tõmbas välja püstoli, mis Jacksoni pilgule seni varjatuks oli jäänud, kuid ta reageeris kiiresti ja lõi selle mehe käest maha veel enne, kui viimase värisevad käed sellel kaitseriivi pealt suutsid võtta. „Mida ma selleks tegema peaksin, et sa sureksid?“ kriiskas ta, mõistes, et ta viimane lootus end päästa on kadunud. Jackson kummardus tema kohale ja sosistas talle kõrva. „Luba ma avaldan sulle saladuse. Ma olen juba surnud.“ Nähes mehe kohkunud ilmet, lubas ta endale ühe naeruturtsatuse ning korjas seejärel tema relva maast üles, võttes kaitseriivi maha ja avades Mattias Larssoni pihta tule, tulistades teda seni, kuni püstolisse polnud jäänud enam ainsatki kuuli ja mehe keha oli nii kuuliauke täis, et tema surm oli vältimatu, kuid Jackson kavatses talle Kira eest kätte tasuda sama mõõdupuuga, mida Mattias Larsson tema perekonnaliikmete puhul kasutanud oli. „Kas sa mäletad, mis tunne sul oli, kui sa Morganit ja Rachelit tulistasid?“ kõneles Jackson Kira vennast ja õest niisama kirglikult, nagu oleksid nad olnud tema enda veresugulased, sest viha, mida ta endas tundis ja mis oli sama võimas kui Kira vimm, varjutas tema kainet mõistust. „Naudingut?“ küsis ta ja korraks tundis ta, kuidas Morien-Sebieli vägi temas võimule püüab pääseda, et näidata talle, milliseid haaravaid emotsioone tapmine temas tekitada võib, kuid ta sundis langenud inglit rahunema ja torkas oma käe Mattias Larssoni mantlihõlmade vahelt sisse, kombates tema rinnakorvi.

„Ma ei kahtlegi, et see tunne oli imeline ja ka mina tahaksin sellest osa saada, aga kahjuks ei ole mul mootorsaagi käepärast ja kui ma sellega sinu ribisid lõiguksin ja su südame välja kisuksin nagu sa minu ema omaga tegid, hääbuksid sa nii kiiresti, et ma ei jõuaks sellest mingit rahuldust saada.“ Ta põlvitas vigastatud mehe kõrvale, asetades oma parema käe tema küljest välja immitsevasse verre, mis mööda asfaldit voolas, ning surus oma vasaku käe pöidla ja keskmise sõrme tema parema silmalau vahele. „Jah, Matte, ma arvan, et on ainult üks viis, kuidas sa mind lõbustada saad ja ma olen kindel, et sa saad kohe ka seda teada, kui lõbus mul oli, kui sa minuga mängisid,“ ütles Jackson näitlemisest loobumata ja teeskles endiselt, nagu ta oleks Kira, sest kui ei oleks olnud seda meest tema ees, oleks Evan Michael Reed võinud elada kõrge vanuseni ja kaotanud oma lähedased oma pika elu erinevatel astmetel, mitte kõiki korraga ning tal ei oleks pruukinud iial Sebieliga kohtuda või viibida haiglas koos varalahklunud Kira Yukariga, kes talle kümneks aastaks oma näo andis...

„Minu käitumine ja Michael Reedi karmid sõnad mõjusid Mattias Larssonile katalüsaatorina ning ta surus oma sõrmed mu paremasse silmakoopasse ja rebis mu silma välja, visates selle põrandale ja lömastades oma talla all nagu oliivi,“ jutustas Kira jõhkrustest, mille Mattias Larsson talle osaks oli lasknud saada. Jackson ahmis õhku, kui Kira oma parema silma eemaldas ning peopessa asetas, kus see edasi tagasi veeres nagu ei midagi enamat kui mänguasi. „Peale silma võttis Mattias Larsson minult veel midagi,“ sõnas ta ning kunstliku silma, selle viletsa koopia, selle pessa tagasi torganud, nagu oleks tegemist vaid lambipirniga, kääris ta oma vasaku käise üles ning paljastas oma proteeskäe, mis tema viletsa käeköndi külge oli kinnitatud. „Ma näen välja nagu lõpuballi kuningas, kas pole?“ päris ta mõru muigega. „Kira, sa...“ alustas Jackson, kuid Kira raputas pead. „Palun ära ütle midagi. Isegi kui sa palud mul lõpetada, ei saa ma seda enam teha, kuna olen juba alustanud ja pooleli jätmine pole enam võimalik.“ „Aga...“ oli kõik, mida Jackson öelda sai, enne kui Kira jätkas. „Ma kaotasin kiiresti palju verd ning mu pilk muutus ähmaseks, kuid sellest hoolimata nägin ma selgesti, kuidas Mattias Larssoni mootorsaag mu isa pea õlgadelt lõikas ning sellest purskuv verejuga lae punaseks maalis.“

Tema sõrmed kiskusid Mattias Larssoni väriseva silma välja ning viskasid teele, kus see rentsli suunas veeres ja kanalisatsiooniluugi vahele kadus ja kuigi ta oli püüdnud mehe halamisele võimalikult vähe tähelepanu pöörata, olid tema karjed muutunud nii valjuks, et tõid tänavatele mitmeid inimesi, kes oma purunenud majade rusude vahel askeldasid, püüdes päästa, mis päästa andis. Publiku kohalolu ei meeldinud Jacksonile, kuid ta ei saanud neid kuidagi eemale tõrjuda ja tal jäi üle vaid Mattias Larssoni eluküünal võimalikult ruttu kustutada. „Ma tundsin sellest silmast aastate jooksul väga palju puudust, kuid samavõrra igatsesin ma ka oma kätt, mille sa mult võtsid,“ ütles ta mehe vasaku käe peale astudes ja nii kõvasti sellele vajutades, et tema küünarnukk praksatas ning küüned, mis olid kuulunud Luna Nuevale, mitte Kirale, tema lihasse surunud, rebis ta tema käe käsivarrest saati küljest ja lehvitas sellega endale tuult, olles üllatunud, et on võimeline selliseks julmuseks. „Minu protees polnud sugugi mugav, kuid see tuletas mulle meelde, kes ma olen ja kust ma tulen ning pärast sinuga kohtumist pole ma ihanud muud, kui vaid sinu elu,“ lausus ta ning kui üks Morien-Sebieli mõõkadest Udu kiuste nähtavale ilmus, võttis ta sele kätte ja asetas selle Mattias Larssoni kõrile, tundes sügavat rahulolu, kui mehe kõrisõlm selle vastas võbeles. „Mulle teeb suurimat rõõmu, et ma selle lõpuks endale saan,“ naeratas ta ja tõstis mõõga löögiks, teades, mis hetke pärast juhtub, ning lõi Morien-Sebieli tiivad lahti, varjates Mattias Larssoni viimased hetked uudishimulike pilkude eest. „Ma soovin sulle tõeliselt kuuma katelt!“ hüüatas ta mõõgatera langetades ja järgmisel hetkel veeres Mattias Larssoni pea üle tänava ning selle märkajate seast hakkas kostma karjeid.

Kui Jackson ümber pööras, nägi ta enda ees seismas kaameraga noormeest, kes oli talle nii lähedal, et kui Jackson oleks soovinud, oleks ta võinud ka tema mõõgaga läbi torgata, aga kui ta taipas, et on pahaaimamatult lasknud Udult enda ümbert ära libiseda, keeras ta kõigile tänaval olijatele selja, otsustades noormehele elu kinkida, võttis taas Luna Nueva kuju ja tormas minema, süda rinnus metsikult tagumas, kui äsja tehtu raskus talle kohale jõudis.
Ta oli esimest korda elus kellegi oma kätega tapnud ja mitte enesekaitseks, vaid puhtast tapmisihast ning see muutis ta enda silmis määrdunumaks kui kunagi varem ja ka ootamatu rahu, mis tema südamesse hiilis ja kinnitas, et Kira eest kätte makstes oli ta talle suure kingituse teinud, ei suutnud seda tunnet kaotada.

Verdammti jõudmine võttis tal vaid paar minutit ning kui ta tuttavasse kortermajja sisenes ja trepist üles tormas, juhtus ta oma suureks üllatuseks Laureni õega kokku veel enne, kui ta tema korteri ukseni jõudis. Euryale Aspen sammus trepist alla, talveriided seljas ja tihedalt rätikutesse pakitud Rheon süles ning Jacksoni sisetunne ütles talle, et naine ei suundunud kaugeltki hilisele jalutuskäigule. „Kuhu sa enda arvates koos Rheoniga lähed?“ nõudis ta, pannes Euryale silmi pilgutama. „Vabandust, aga kes sa enda arvates oled, et minult seda küsid ja kuidas sa ta nime tead?“ päris ta, tuletades Jacksonile meelde, et ta seisis naise ees Luna Nuevana, ning ta kaotas Udu enda ümbert, võttes tagasi oma hariliku välimuse. „Ära ütle, et sa kavatsed mulle antud lubadust murda ja Rheoni ära viia,“ ütles ta oma käsi välja sirutades ja kuigi Euryale pidi tema muundumist nähes peaaegu ehmatusest pikali kukkuma, ulatas ta lapse kiiresti Jacksonile ja ajas seejärel oma lõua isekalt püsti. „Ma lihtsalt ei saa teda siia jätta, okei? Kyle ei salli lapsi ja ta ütles mulle, et kui see tatt minu juurde jääb, kõnnib tema minema, nii et ma kavatsesin ta kuskile sotsiaalmajja või sellisesse kohta sokutada! Küll nad seal ise edasi vaatavad, mis temast saab!“ „Sa ei tee seda,“ urises Jackson, tundes endas nii metsikut raevusööstu, et kui Rheon poleks tal süles olnud, oleks ta kahtlemata naist löönud. „Kuula hoolega, mis ma sulle ütlen, Euryale, sest kui sa seda ei tee, võib juhtuda, et sa kahetsed, et sa üldse sündisid.“

Midagi tema pilgus sundis Euryale kõiki oma vastuväiteid alla neelama ja olles Rheoni veidi aega oma kätel edasi-tagasi kiigutanud ja imetlenud süütut ilmet, mis tema magaval näol mängles, vaatas Jackson Euryalele oma kõige karmima pilguga otsa. „Ma pean täna kaugele ära minema ja ei saa Rheoni endaga võtta. Kuna mul pole teda kellegi teise hoolde usaldada, pead sina tema vanemaks olemise enda ülesandeks võtma ja ta üles kasvatama. Kuigi ma ei ole varsti enam siin, ei tähenda see, et ma ei näeks, kuuleks ega teaks, sest kui sa peaksid veel ühe korra üritama teda ära anda, tulen ma tagasi ja tapan su, nagu ma teen ka siis, kui sa peaksid talle ütlema, et ma olen tema isa, kuna ma tahan, et ta kasvaks üles teadmisega, et ta on Jason Robertsi poeg. Kas ma pean ennast kordama?“ Võimusõnad sügelesid ta keelel, aga kui ta Euryalele sügavale silma vaatas, tundis üks osa temast, et ta on suutnud panna naise meelt muutma ja et seni, kuni see temast sõltus, oli Rheoni tulevik kindlates kätes.
Rheon Robertsi, messiase tulevik.
Korteriuks, mille ees nad seisid, paiskus lahti ja sellest koperdas välja suurte ümmarguste prillidega vanem naine, kes ärevalt Euryale poole vaatas. „Ma arvasingi, et kuulsin su häält, Yuri! Mida sa siin teed?“ Ta vaatas kahtlustavalt Jacksonit. „Tead, sellest pole lugu, ütle parem, kas sa tead juba, mis juhtunud on? Samhainshire’i kesklinnas juhtus midagi, vist tornaado, ja pool linna on maatasa...“

Jackson heitis Rheonile viimase pilgu, mõeldes, kas temast kasvab tõepoolest seesama poiss, keda ta oma unenäos oli näinud endale jahti pidamas, ning ulatas ta seejärel tagasi Euryalele, kes ta hajevil ilmega vastu võttis, suu lahti, kui ta oma majanaabri juttu kuulas. Enam kordagi tagasi vaatamata kiirustas ta majast välja ning seisatas veel viivuks selle parkimisplatsil, enne kui Morien-Sebieli tiivad Udust vabastas, need välja sirutas ja lendu tõusis, liueldes üle öise linna, nii et keegi teda näha ei võinud. Külm õhk kergitas teda aina kõrgemale ja peagi jõudis ta pilvede vahele, mille vahel lenneldes tundus talle, nagu võiks ta end nendesse matta ja enam mitte kunagi maailmaga silmitsi seista, ent kurb tõde oli, et ta elu, mis sel õhtul äärepealt otsa oleks saanud, läks edasi ja tänu sellele, et ta elas, ootas teda ees ülesanne, mida keegi peale tema täita ei suutnud.
Antikristust tema sees tuli seni, kuni messias talle järele tuleb, kontrolli all hoida ja ainult Jackson oli võimeline teda taltsutama, olgugi et ta määras end sellega igavesse üksindusse ja lõikas end normaalsest elust ära, jättes maha kõik inimesed, keda ta enda lähedale oleks soovinud ning vastutades kogu maailma suurima kurjuse lõa otsas hoidmise eest. Ta ei teadnud, millal tuleb päev, mil ta sellest koormast vabastatakse, aga ta kavatses selleks valmis olla, mis teda ka enne seda ei tabaks.

„Ma ootan, Rheon,“ pomises ta ja sukeldus mustavasse öösse, valgustatud vaid tähesärast, kuna valgusele polnud tema südames enam ruumi.
**
Arra polnud kunagi mõelnud, mis tunne oleks teerulli alla jääda, aga kui ta oma silmad avas ja üles püüdis tõusta, karjus iga tema lihas appi, nagu oleks DU-50 temast äsja üle sõitnud ja ta vajus tagasi patjadele, sulgedes silmad tervelt kaheksaks sekundiks, enne kui ta mõistis, et ei ole kodus. Kõik möödunud õhtu sündmused sööstsid tulvana tema teadvusesse tagasi, tekitades temas soovi oksendada, ent enne, kui ta öökima jõudis hakata, takistas teda vali hääl, mis talle peale käratas. „Katsu sa ainult siia pakki maha panna!“ hoiatas ta ja kui Arra oma pea hääle suunas pööras, avastas ta, et tema voodi kõrval istus umbes kolmekümneaastane tumedate silmadega Aasia päritolu naine, kelle mustad juuksed, mis nägid välja nii, nagu ei oleks neid päevi kammitud, olid karvasesse patsi korjatud ning kelle seljas oli helehall pusa kirjaga BEVERLY HILLS, 90210, mille vanus klappis tõenäoliselt sarja vanusega ehk siis jäi kuskile kahekümne aasta kanti. Ta ei kandnud pükse ning see pusa oli ainus asi, mille ta oma aluspesu peale oli tõmmanud, aga Arrat häiris tema riietusest tunduvalt rohkem, et ta ei teadnud, kes see naine oli, kuna oli olemas võimalus, et naine oli talle ohtlik ja ta ei kavatsenud teada saada, kui ohtlik täpselt.

„Kes sa oled?“ päris ta nõudlikul toonil ja mõningate raskustega suutis ta end viimaks istukile ajada, aga talle tundus, nagu ei oleks tema kehal ühtegi tervet kohta ja tema ilme oli nii valuline, et tundmatu naine seda nähes talle peaaegu lahkelt naeratas. Või siis nilbelt. Mis oli ilmselt tingitud sellest, et Arral oli veelgi vähem riideid seljas kui temal, kuna sellel ajal, kui ta teadvusetu oli, oli keegi ta lahti riietanud ja ilmselgelt ei olnud see inimene vaevunud teda pärast millegi muu kui tekiga katma. Neetud. „Kus mu riided on?“ otsustas Arra oma esimesele küsimusele vastuse saamisega pisut hiljem tegeleda ja vaatas kiiresti toas ringi, kuid talle ei hakanud silma ainsatki riideeset, mis oleks võinud temale kuuluda. „Riided?“ teeskles naine süütukest. „Sa tead ju ometigi, mis riided on!“ pahvatas Arra. „Loomulikult tean ma, mis riided on,“ nõustus naine, „aga neid räbalaid, mis sul seljas oli, vaevalt et riieteks nimetada saab ja ei saanud ilmselt isegi siis, kui nad uued olid! Ma kasutasin neid oma kassi liivakasti puhtaks kraapimiseks, kassitoit ajab tal vahel kõhu lahti ja...“ „Ma ei palunud sinu kassi seedetrakti töö ülevaadet!“ käratas Arra, otsustades, et see naine meeldis talle veelgi vähem kui Choi Yodah, kes oli võimeline vestlema ainult võitluskunstidest ja keeldus tunnistamast, et tema nimi seisab tema passis kujul Yodah Choi ja et kellelegi ei läinud korda, kui palju ta oma Korea päritolu rõhutas. „Hästi, ma saan aru, et mu riided olid omadega üsna läbi ja et sa viskasid need minema, aga enne kui sa seda tegid, oleksid sa võinud mõelda ka sellele, et ma pean pärast midagi selga panema!“ Naine sügas oma kukalt ja ohkas viimaks allaandval toonil. „Ma toon sulle kohe hommikumantli,“ sõnas ta, tulles paari minuti pärast tagasi roosa hommikumantliga, mida kaunistasid punased südamed, ja kuigi Arral oli kange tahtmine talle juhiseid anda, kuhu ta kõik need südamed pista võib, pani ta selle siiski selga, et mitte külmetada, ja mõne aja pärast kõndis ta aeglaselt läbi naise korteri, mille kõikides tubades kardinad ees olid, ning tiris need ükshaaval eest ära, ajades silmad pärani, kui tundis ära linnapanoraami, mida ta vaid filmides oli näinud.

Noh, vähemalt see küsimus, kus ta on, sai nüüd vastuse, kuna linn, mida ta aknast nägi, oli kohe kindlasti New York, aga tal polnud õrna aimugi, kuidas ta sinna oli saanud. Viimane, mida ta mäletas, oli see, kuidas tema, Jackson ja isa Marcus Samhainshire’is hävinud majade vahel seisid ja isa Marcus püüdis teda meelitada endaga kaasa tulema, aga pärast seda valitses tema peas tühjus, mida täitsid vaid üksikud mootorimüra katked, mis olid Arrani jõudnud otsekui läbi paksu udu, mis teda ümbritses.
Isa Marcus ei olnud Arra keeldumist kuulda võtnud ning oli ta oimetuks löönud ja Samhainshire’ist minema toimetanud, et Millenniumi Maod teda kätte ei saaks ning Jackson ei olnud talle selles mingeid takistusi teinud.
Päike oli loojumas ning vaadates, kuidas selle kuldsed kiired läbi linna vonkleva Hudsoni jõe pinna sillerdama panid, tundis Arra pettumust, mis oli nii suur, et ta suutis seda vaevalt kirjeldada, kuid ta surus selle alla, kuna mõistis Jacksoni sõnade varjatud tähendust, mida ta välja ei olnud öelnud, kuid mida ta sisimas mõelnud oli.

„Eraldi on meil suuremad võimalused ellu jääda kui koos ja ma ei suudaks taluda, kui sinuga pärast kõike seda, mida sa minu heaks tegid, midagi juhtub.“

Kui Arraga midagi juhtuma peaks, ei oleks see ohtlik mitte ainult talle, vaid ka Jacksonile ja seni, kuni olemas oht, et Millenniumi Maod neile mõlemale jahti peavad, ei saanud nad kokku jääda, sest kui üks neist peaks lõksu langema, oleks see suurepärane võimalus teine välja meelitada ja neile mõlemale ots peale teha ning et seda vältida, pidid nad mõlemad hoolitsema selle eest, et nende jäljed võimalikud segatud oleks ja erinevates suundades viiksid.
Elutoast kostva summutatud kõne järgi otsustades oli naine teleka sisse lülitanud ja Arra liikus hääle suunas, leides end raamaturiiuleid täis kuhjatud ruumist, kus seisis kapi peal suur kineskoopteler, mis oli korteri kaasaegset sisustust vaadates ajast ja arust, ning kuigi Arra oli oletanud, et on hommik, olid eetris juba õhtused uudised. Ekraanil seisis uudisteankur Erin Bucksworth, seljas tema firmamärgiks olev kirsipunane kostüüm, ning rääkis süngel häälel päevasündmustest. „...ohvrite arv on hetkel selgitamisel, kuid ekspertide hinnangul ületab see 15 000 piiri. Kui palju, selgub arvatavasti lähipäevadel, kui päästeoperatsioonid 16. jaanuaril Samhainshire’i tabanud tornaado ohvrite leidmiseks lõppevad. Samhainshire’i linnapea Aster Hemlock pidas täna linnavalitsuse hoone varemete ees kõne, paludes kõigil linnaelanikel oma võimete piirides ellujäänute otsimises osaleda ning...“

Naine lösutas teleka ees diivanil, matsutades šokolaadiküpsist süües valjusti ja tema silmades vilksatas põnevus, kui ta andunult teleri vilkuvat ekraani põrnitses, nagu oleks tegemist kõige põnevama filmiga, mida ta kunagi näinud on. Eetrisse lasti klipp linnapeast, kes purustatud majadele osutas ja endale käega vastu rinda tagus ning nutvatest linnaelanikest, kes oma kodud olid kaotanud, ning Arra kandus seda videot vaadates tagasi sellesse öösse, kui kurjus, mille sarnast inimkond uneski polnud näinud, laastamistööd oli teinud. Ta toetus vastu elutoa lauda, et mitte kokku vajuda, kui jõud ta maha jättis ning kui ta silmad sulges, nägi ta Morien-Sebieli enda ees seismas, antikristuse kollane ja lilla silm teda õelalt põrnitsemas ning suu kaardunud õelaks naeratuseks, kui ta Arrale kõrva sosistas, et kõikide nende inimeste kannatused olid tema süü ja et ta tänas teda selle eest...

Uksekella helin raputas Arra oma mõtetest välja ning naine katkestas uudiste vaatamise, pani teleka kinni ning kõndis ukse juurde ja avas selle. Arra suu tõmbus tigedaks kriipsuks, kui isa Marcus korterisse astus, higipull otsa ees ja rasvased juuksed, mida ta ilmselgelt juba päevi pesnud ei olnud, peadligi hoidmas. „Ma arvasin juba, et sa ei tulegi enam, tagasi, Mar!“ sõitles naine teda ja pani käed puusa. „Sa lubasid mulle, et oled hiljemalt teisipäeva hommikul siin, aga praegu on juba kolmapäeva õhtu!“ „Anna andeks, Kannon, mul olid mõned asjatoimetused, mida ma ei saanud edasi lükata,“ sõnas isa Marcus mantlit seljast võttes ja seda nagisse riputades. „Ma näen, et sa oled viimaks ärkvel, Arra, ja et sa oled Kannoniga juba tutvunud.“ „Cannon?“ päris Arra uskumatult naisele otsa vaadates. „Las ma arvan, su perekonnanimi on Ball?“ Naine muigas seda kuuldes. „Mitte Cannon, vaid Kannon ja mitte Ball, vaid Hamasaki, aga oleks tore, kui sa seda kellelegi ei mainiks, sest kõik, kes mind tunnevad, arvavad, et minu nimi on Miyo Fuwa ja oleks kahju sellest kattevarjust loobuda. Usu mind, Arra, palju lihtsam on olla tuntud kui rikka Jaapani juveliiri lesk, mitte kui FBI poolt tagaotsitav meistervõltsija.“

„FBI poolt tagaotsitav meistervõltsija?“ väljendas Arra uskumatust, kuna naine meenutas talle pigem meeleheitel koduperenaist kui kurjategijat. „Tagaotsitav on tegelikult veel leebelt öeldud, pigem olen ma kõigi FBI poiste märg unenägu ja ma olen üsna kindel, et neil on luba mind koha peal maha lasta,“ ütles Kannon muretult, juhatas isa Marcuse kööki ja lülitas kohvimasina sisse, kuigi kohvi joomiseks oli aeg juba pisut hiline. „Vaata, Arra, värk on selles, et ma oskan võltsida absoluutselt kõike. Sünnitunnistused, surmatunnistused, abielutunnistused, ülikoolidiplomid, juhiload, passid, mida kõike hing ihaldab. Riigile on see loomulikult pinnuks silmas ja ma pean pidevalt kolima, et keegi mind ei tabaks, aga viimasel ajal pole mul eriti tööd olnud ja seetõttu olen ma saanud kauemaks paigale jääda.“ „Tühja sellest, ütle parem, kas sa tegid, mida ma palusin?“ nõudis isa Marcus ja kirtsutas nina, kui Kannon talle Arra hommikumantliga ühte värvi mummulise tassi ulatas. „Jah, jah, Mar, muidugi sain ma selle valmis, juba esmaspäeva öösel, sest sa ju ütlesid, et sellega on kiire.“ Ta haigutas laialt ega vaevunud isegi kätt suu ette panema. „Ma nägin sellega nii palju vaeva, et sinust on tõesti tänamatu alles praegu välja ilmuda!“ „Mitu korda pean ma ütlema, et mul oli tegemist, Troy Ilion hoidis mind kuni eilse õhtuni rakkes ja ma sain alles öösel sõitma hakata!“ nähvas isa Marcus. Kannon kortsutas kulmu. „Nii et see on siis tõsi? Troy Ilion on nüüd Varjude Lord? Oeh, ta pole mulle kunagi meeldinud, ma ei tea isegi, miks, aga ta jättis alati sellise vaikse mulje ja mul ei olnud õrna aimugi, et tal on nii suured ambitsioonid ja et ta kavatseb ühel päeval ise pukki ronida...“

„Kas sa olid kunagi Millenniumi Madude liige?“ Kannon naeratas Arra küsimuse peale. „Oh, ainult natuke aega, Lance Dwyer nimelt arvas, et vennaskonnal oleks aeg endale ka mõned naisliikmed saada, aga kuna enamik oli sellele vastu, ajas ta mu üsna varsti minema, makstes mulle muidugi enne kopsaka summa, et ma suu peaksin. Kes teab, võib-olla oleks ta hoopis minust vabanenud, aga Mar veenis teda, et mind pole vaja tappa, kuna ma olen kergesti ära ostetav ja nii ma saingi oma ee...hobidega...edasi tegeleda.“ „Kust sa isa Marcust tunned?“ oli Arra järgmine küsimus. „Ikka koolist,“ kostis Kannon, samal ajal kui kohvimasin end välja lülitas, ning valas kuuma joogi tassidesse. „Siis ei olnud ta veel selline kuivik nagu praegu, ta kutsus mind isegi ühe korra välja ja meil läks päris hästi...“ „Kannon, palun!“ protesteeris isa Marcus. „Meil ei ole selleks aega! Kui ma tahan Arrale õhtusele lennule pileteid saada, pean ma teadma, kelle nimele ma pileti ostan!“ Kannon turtsatas. „Jeesus, enne oli sul aega küll ja nüüd järsku enam ei ole, võta õige hoogu maha!“ Ta kadus oma magamistuppa, kuid tuli kohe tagasi ning ulatas isa Marcusele punase märkmiku, mida isa Marcus hoolega uuris ja seejärel Arrale pihku surus.

„See on sinu uus isikutunnistus,“ ütles ta ning Arra mõistis, et see, mida ta punaseks märkmikuks oli pidanud, oli hoopiski Euroopa Liidu pass, mille peale oli kirjutatud UNIA EUROPEJSKA ja RZECZPOSPOLITA POLSKA. Ta lõi passi lahti ning vaatas suuril silmil oma õpilaspileti pilti, mida keegi kahtlemata töödelnud oli, kuna ta nägi sellel välja mitu aastat vanem kui tavaliselt, ning nime, mis selle kõrval seisis. „Alates tänasest oled sa Poola Vabariigi kodanik Ashley Bazyli Kucharski,“ selgitas Kannon, „ning oled valmis pärast Ameerikas üles kasvamist ja täisealiseks saamist viimaks oma kodumaale naasma, et seal ülikooli minna. Üks sõber, kelle nime ma parema meelega ei nimeta, oli nõus mind pisut abistama ja praeguseks peaks olema sinu andmed juba kõikidesse registritesse kantud ja sul on olemas ka kehtiv viisa, mis sul riigist lahkuda lubab, kuid pole vist mõtet öelda, et selle plaani õnnestumine ei ole kindel enne, kui sa ilma probleemideta Varssavis maale oled astunud.“ „Oodake nüüd natuke!“ jahutas Arra nende entusiasmi. „Kas ma saan õigesti aru, et te kavatsete mu võltsitud passiga Poola saata? Jätke jama, inimesed, ma ei hakka kuskile Jugoslaavia pärapõrgusse minema, seal on praegu kodusõda!“ „Poola ei ole Jugoslaavias ja kui sa pead silmas viimaseid Balkani konflikte, siis need lõppesid juba oma viisteist aastat tagasi,“ märkis Kannon, ilmselgelt uhke, et sai oma teadmisi demonstreerida. „Kas lastele tänapäeval koolis enam maailma kohta ei õpetatagi?“ „Katsu sa ainult öelda, et ma olen rumal, mul on sellest kõrini!“ krigistas Arra hambaid. Kannon muigas. „Ma ei kavatsegi.“ Ta võttis oma kohvitassi ja tippis minema, lehvitades isa Marcusele. „Ma jätan teid omavahele, teil on kindlasti paljust rääkida.“

Isa Marcus tõmbas köögilaua alt välja rohelise plastmassist tabureti ja istus sellele, andes Arrale märku sama teha. „Kuidas sa ennast tunned?“ küsis ta. „Kas ma pean sellele vastama?“ tahtis Arra teada. Isa Marcus ohkas. „Ma tean, et sa oled minu peale vihane, et ma sind Jacksonist lahutasin, aga ma olin sinu pärast mures ja olen ka praegu. Nagu sa ilmselt juba aru oled saanud, oled sa laupäeva ööst saati teadvusetu olnud ja selle ajaga on väga palju juhtunud. Troy Ilion on terve Millenniumi Madude organisatsiooni endale allutanud ja viib selle liikmete perekondade seas läbi inspektsiooni, millest ma aru ei saa. Alguses arvasin ma, et ta otsib seda, kes sind varjab, aga siis kuulsin ma Gilberti käest, et Troy Ilion on veendunud, et ma tean, kus sa oled ja kavatseb mu selle pärast liistule tõmmata, aga tal ei ole hetkel selleks aega, sest ta on millegi muuga hõivatud. Ta on palunud kõikidel, kes on abielus või elavad kellegagi koos, talle oma naisi esitleda ja ta loodab ilmselgelt leida nende seast kedagi, kes sobib tema eesmärkide täitmiseks, aga ma ei tea, mis need on. Gilbert on väga närvis, kuna ta kardab, et Troy Ilion võib tema kallile Ameliale viga teha ja ta on maad kuulates avastanud, et sellel, mida Troy Ilion teeb, on mingi seos sinu ja Jonathaniga, aga suurem osa tema kavatsustest on teada ainult talle endale.“ Isa Marcus masseeris sõrmedega oma meelekohti ja nägi erakordselt väsinud välja.

„Troy Ilion manipuleeris meie kõigiga, et Varjude Lordi positsiooni enda kätte saada ja ma olen kindel, et kui Lawr...tähendab, Lawrence...ei oleks surnud, oleks ta kasutanud mind ära selleks, et teda hulluks tunnistada ja oma kohta loovutama sundida, kuna ta oli mu juba peaaegu sellega nõusse saanud! Kuigi mitte avalikult, pani ta mu minu parimat sõpra reetma ja ma ei ole kindel, et seda endale andestada suudan. Lawrence võis tõesti pisut nupust nikastanud olla, aga seni, kuni võim kuulus Dwyerite perekonnale, oli organisatsiooni tulevik kindel, aga praegu ei tea keegi, mis meist edasi saab. Troy Ilion ei ole legitiimne Varjude Lord, kuna ta ei ole saanud võimu enda kätte pärilikkuse teel ja ka mitte võimuvõitluse käigus, ta lihtsalt võttis selle, kuna see juhtus saadaval olema, ja kõige krooniks ei ole ta inimene, vaid incubus ja keegi ei tea, miks Millenniumi Madude juhtimine teda huvitab. Mõned vennaskonna liikmed on juba kõrvaldatud, kuna nad püüdsid temalt võimu ära võtta ja kõik, kes talle vastu töötavad, saavad peagi karistada...“

„Kas ta saab tõesti Millenniumi Madusid valitseda, kui tal ei ole Varjude Lordi võimu sümbolit?“ Arra kõndis elutuppa raamaturiiuli juurde, mille servale oli Kannon ettenägelikult asetanud tema kaardipaki ja punase maopea kujutisega sõrmuse ning näitas seda isa Marcusele, kes seda nähes püsti hüppas ja tabureti ümber ajas. „Miks see sinu käes on?“ Ta peaaegu karjus neid sõnu. „See oli seal kirikupõrandal ja ma mõtlesin, et kui nii tähtis asi kaduma läheb, on pahasti!“ karjus Arra isa Marcusele vastu ja oli äärmiselt üllatunud, kui isa Marcus tema juurde sööstis ja oma käed talle ümber heitis, haarates ta nii jõulisesse embusesse, et Arrale tundus, nagu murduks tema muljutud keha kohe pooleks. „Kas sul on aimu, mida see tähendab?“ ütles isa Marcus nutusel toonil ja Arras tekitas kõhedust, et ta ei teadnud, kas preester nohises rõõmust või kurbusest. „Kui asjad peaksid väga halvasti minema, võin ma tunnistada, et Lawrence andis enne surma oma sõrmuse sinu kätte, et sinust 89. Varjude Lord saaks ja see paneks Troy Ilioni kõrvale astuma! Nüüd on mul senisest VEEL rohkem põhjust sind siit minema saata, sest võib juhtuda, et lisaks oma elu päästmisele tuleb sul ühel hetkel päästa ka Millenniumi Madude vennaskond...“

Arra küll kuulis tema sõnu, kuid ta ei jaksanud nende tähenduse peale mõelda ja vaid noogutas kõige peale, andmaks isa Marcusele märku, et on tema öeldu endale teadmiseks võtnud, sest kuigi ta nõustus sellega, et ta pidi oma elust kümne küünega kinni hoidma, et Jackson sedasama saaks teha, ei näinud ta ainsatki põhjust, miks peaks ta seisma organisatsiooni eest, mis ta väevõimuga oma rüppe oli kiskunud. Millenniumi Madude vennaskonda astumisest saadik ei olnud tal ainsatki rahulikku päeva ja ööd ning ta oli määrinud oma käed verega ega saanud neid enam kunagi puhtaks pesta...

„Mind üllatab, et sa veel oma õe kohta küsinud ei ole,“ lausus isa Marcus Arrast lahti lastes ning tema sõnu kuuldes meenus Arrale, et kuigi tema vangis istuvad vanemad talle korda ei läinud, oli Everity talle endiselt tähtis ja tundis häbi, et ta hetkeks unustanud oli. „Kas temaga on kõik korras?“ „Osa sellest majast, kus te elate, varises kokku, aga õnneks mitte see pool, kus teie korter asub ja Everityga ei juhtunud midagi. Loomulikult ei ole selles majas viibimine enam ohutu, nii et ta on sealt arvatavasti juba lahkunud ja endale järgnevateks päevadeks turvalise ulualuse leidnud, aga...“ „See kõik on minu süü, kas pole?“ küsis Arra, tundes, nagu kuuleks ta taas Morien-Sebieli häält, mis talle süüdistavaid sõnu kõrva sosistas. „Uudistes ütles, et vähemalt 15 000 inimest on surma saanud ja nendest, kes on vigastatud või lihtsalt oma kodud kaotanud, pole vist mõtet rääkidagi. Kui ma ei oleks tahtnud Jacksonit tagasi tuua, ei oleks Morien-Sebiel saanud võimalust sellist hävingut külvata, nagu ta tegi ja täna oleks täiesti tavaline päev!“ „Iga mehe elul on oma hind, mida selle eest maksta tuleb ja kui selleks, et Jackson saaks elada, pidi 15 000 inimest surema, siis ongi tema hind just nii kõrge ja kui sa talle surma asemel elu kinkimist kahetsema hakkaksid, tähendaks see seda, et sa muudad nende inimeste, kes tema pärast surid, teispoolsusesse minemise mõttetuks.“ „Neid on liiga palju,“ ahastas Arra, kõlades seda öeldes sama nutuselt kui isa Marcus veidi aega tagasi. „Jah, neid on liiga palju,“ nõustus isa Marcus, „kuid nad olid tavalised inimesed.“ „Kas sa tahad öelda, et see vabandab mind välja?“ imestas Arra ning võpatas, kui isa Marcus oma preestrirüü varrukaga tema niiskeks muutunud silmad kuivaks pühkis. „Ei vabanda, aga ehk lohutab sind see, et kui mul oleks olnud võimalik Lawrence’it päästa, oleksin ma toiminud samamoodi nagu sina. Ma võin küll olla preester ja kohustatud seetõttu oma silmad armastusele sulgema, aga tänu sellele tean ma sõpruse tõelist tähendust ja võin sulle kinnitada, et sinu head kavatsused kaaluvad antud juhul kaotused üle.“

„Jackson püüdis mind takistada ja mulle selgeks teha, et ma ei tohi Sebieliga lepingut sõlmida, aga ma tegin seda ikkagi, nii et mis siis, kui ta ei taha mind enda lähedale selle pärast, et ta mind vihkab?“ käis Arra välja mõtte, mida ta mõelda ei tahtnud, ent mis sellest hoolimata tema pähe oli hiilinud. „Asi pole selles, et ta ei tahaks sind enda lähedale, vaid ta ei taha ennast sinu lähedale, kuna ta peab ennast koletiseks ja ma kardan, et kuidas sa ka ei prooviks, ei suudaks sa teda kunagi vastupidises veenda,“ sõnas isa Marcus, meenutades, millise sisemise veendumusega Jackson ennast koletiseks oli nimetanud. „Sa andsid talle tõuke pimeduse poole üle minemiseks ja tal ei ole enam kunagi võimalik valgusesse astuda.“
„Kummal poolel sina oled, kas valguse või pimeduse poolel?“ Arra ei märganudki, kuidas see küsimus temast välja lipsas, aga ta tundis mehe vastuse vastu siirast huvi. Isa Marcus tõmbas käega läbi oma juuste, nagu püüaks aega võita, ning suunas oma pilgu köögiaknast välja, vaadates, kuidas õhtused päikeselaigud aknalaual mängivad. „Kui keegi seda minult kuu aega tagasi küsinud oleks, oleksin ma vastanud, et valguse poolel, kuid ma kardan, et see, et ma praegu sinuga vestlen, kallutab mind pimeduse suunas, nagu ka paljusid teisi. Morien-Sebiel on määratud endale palju järgijaid leidma ning ma olen kindel, et deemonid, kes seni Luciferi ehk Iblist teenisid, lähevad tema poole üle ja Jumal ei hakka neid takistama, kuna tema suurimaks sooviks on inimesed maa pealt minema pühkida.“
Ta tõmbas kardinad ette, mattes köögi hämarusse, ja kui ta ennast Arra poole pööras, nägi poiss, kuidas kangast läbi kumav valgus joonistas tema pea kohale halo. „Jumala ja inimeste ning inglite ja deemonite vahel on kõik läbi ja lõpu algus on alanud,“ lausus ta mõtlikult ja kuigi Arra teadis, et Piiblisse vaadates ta neid sõnu ei leiaks, oli nendes prohvetlikkust, mis kõik tema ihukarvad püsti ajas.

Paari tunni pärast oli Arra New Yorki JFK nimelises lennujaamas, turva- ja passikontroll juba selja taga, ning istus pingil, oodates, millal tema ja teised lennuki pardale lastakse. Riided, mida ta kandis, oli välja valinud ei keegi muu kui isa Marcus, kes oli preestritele omaselt äärmiselt minimalistlik, ja kuigi Kannon oli näägutanud, et korralikkusega üle pakkudes tõmbab Arra endale ainult tähelepanu, olid tema valge triiksärk, beežid viigipüksid, must mantel, mustad kingad ja must kübar ainult hindavaid pilke pälvinud ja ta oli märganud vähemalt üht tüdrukut, kes näost punaseks tõmbus, kui Arra tema poole vaatas. Isa Marcus ja Kannon olid andnud oma parima, et Arra saaks Poolasse ülikooli õppima mineva noormehe rolli võimalikult hästi sisse elada ning sundinud teda lisaks kohvrile, mille Arra pagasisse oli andnud, võtma endaga lennukisse ka poolakeelse raamatu „Łuk triumfalny“, mille lugemist Arra teeskles, mis siis, et ta mõttega ridade juures ei püsinud, sest ta ei osanud poola keelt. Hea seegi, et ta autori nime välja suutis lugeda. Erich Maria Remarque ei kõlanud talle küll eriti poolapäraselt, aga polnud tema asi kritiseerida, mida vanemad sellel kummalisel maal, kuhu ta minemas oli, oma lastele nimeks panid. Tal ei olnud õrna aimugi, mis teda Poolasse jõudes ees ootab, ainus, mida ta teadis, oli see, et isa Marcuse kontaktisik – loodetavasti polnud see jälle mingi naine, Arra kõrvad huugasid ikka veel Kannoni kisast, kui Arra ütles talle, et ei tea, kes on Ashley Wilkes, kelle järgi naine talle uue eesnime valis – ootab teda lennujaamas ees ja et ta hoolitseb selle eest, et Arrale võimaldataks parim võimalik kaitse.

Viimaks kuulutati lend välja ja kui Arra jalg lennukipõrandat puudutas ja stjuardess talle säravalt naeratas, nagu püüaks ta sellega väljendada, et seni, kuni ta hambad välja ei kuku, püsib see lennuk taevas, tundis ta, kuidas hirm lendamise ees temasse hiilib. Niipea, kui ta oma kohale potsatas, pigistas ta oma silmad tugevasti kinni, püüdes end maha rahustada, aga ta polnud kunagi varem lennanud ja kui lennuk mõne aja pärast liikuma hakkas ja selle rattad maast kerkisid, tekkis tal tunne, et ilma rahustiteta ta seda reisi üle ei ela. Ta oli juba valmis endale šampust tellima, sest hei, passi järgi oli ta äsja 18 saanud ja võis juua nii palju kui kulub, kuid märkas silmanurgast akna taga öös mingit liikumist, mis tema tähelepanu pälvis ja otsustas seda lähemalt uurida. Ta surus oma näo vastu klaasi ja esialgu tundus talle, nagu oleks tegu linnuga, aga tema mustad tiivad olid liiga suured, et kuuluda ühelegi linnule, kelle pilte Arra kunagi näinud oli, kui tegu just ei olnud albatrossiga, kes tõrvapotist läbi oli käinud, ja korraga tundus tema kuju Arrale kummaliselt tuttav, aga enne, kui ta selles veenduda jõudis, oli tundmatu lendav objekt juba silmapiirilt kadunud, nagu oleks Arra teda vaid ette kujutanud või nagu...
...oleks udu, ei, Udu, ta endasse neelanud.

Arra kõrval peatus sama stjuardess, kes, teda lennukisse sisenemisel tervitanud oli, ning vaatas murelikult tema kahvatuks tõmbunud nägu ja käsi, mis pigistasid raamatut nii tugevasti, nagu tahaksid selle pooleks rebida. „Kas teiega on kõik korras?“ päris ta. Arra pilk vilksas hetkeks tagasi akna taha jäävale pimedusele ja kuigi tema saatja oli kadunud ning tema jõuliste tiibade asemel võis Arra näha vaid tähti, mis taevas särasid, oli tema südamesse asunud kummaline rahu, kui ta mõistis, et ei ole oma teekonnal teise maailma otsa üksi.

Stjuardessile otsa vaadates manas ta näole oma kõige veenvama ilme ning noogutas. „Nüüd on,“ sõnas ta, taibates, et see oli tema kindel veendumus ja Jacksoni südametuksed, mida ta sellest ajast saadik, kui ta Sebieliga lepingu sõlmis, vaikselt oma kõrvus kuulis, ei tundnud talle enam hirmuäratavad, vaid äratasid temas lootuse, et hoolimata kõigist raskustest, millega ta kokku oli puutunud ja mis teda veelgi ees ootasid, saab talle viimaks osaks helge tulevik ja et ta leiab ühel päeval lunastuse, mis aitab tal veresüü oma ihult maha pesta.

Super hea osa

Poola on jah tore riik

Haaa haaa haaa.

Epiloog veel ja see on läbi, oh me gusta. XD

Je tu n'aime pas

D'awwww.
Sellest on nii kahju.

Peakski olema

Ongi, ma olen nii kurb nüüd, mina sind küll armastan.

OK, cut the sad face.

You know I was just kidding.

D'aaawwww, that's so cute of you. (AA)

Ma ei teadnudki, et sa nii armas olla suudad. *näpistab põskesid nagu armsatel lastel tehakse*