Armageddoni jaoks on veel liiga vara ja pommid oleks selle jutu jaoks liiga harilikud, kuid varsti saab see tõepoolest läbi, kuigi ilmselt alles järgmisel aastal
Selles osas räägib Arra lõpuks oma vanemate kohta kogu tõe ning juhtub midagi kõigi jaoks ootamatut, kuigi tõeline võitlus läheb lahti alles järgmises osas.
Enjoy!
**
58. 2Jackson vaatas, kuidas Arra sõrmed vastu lauaplaati täristasid, nagu oleks keegi relvast nähtamatut märklauda tulistanud, ja suunas oma pilgu Arra näole, mis näis talle küll samasugune kui varem, kuid mille taga tajus ta emotsioone, mida Arra välja ei julgenud näidata. „Mulle jäi mulje, et su vanemad on surnud,“ ütles ta, meenutades üht nende varasemat vestlust. „Miks sa nendest rääkida tahad?“
Ütle mulle parem, kas su vanemad on tõesti surnud?“Arra pööras pilgu Jacksonilt ära ning põrnitses põrandat „Surnud, surnud, surnud. Mädanevad nagu õiged raiped kunagi ja teevad seda loodetavasti veel kaua. Kui veab, ei näe ma neid uuesti enne, kui me kord põrgus kokku saame.“ „Kuidas nad surid?“ päris Jackson kõhklevalt. Paratamatult tundus talle, et pärides asjade kohta, millest Arra talle vabatahtlikult jutustama ei kippunud, on ta astunud keelatud territooriumile. Arrale uurivalt otsa vaadanud, jäi ta vastust ootama. Tema pilgu all tõmbus Arra otsaesine üha rohkem kipra ning viimaks ta nähvas, reageerides just nii, nagu Jackson oodanud oli. Selge see, et kavatsus Jacksonit lohutada oli Arral juba ammu peast pühitud. „Nad lihtsalt surid, eks ole!“ oli Arra terav. „Nii, nagu inimesed ikka surevad. Tead küll, süda seiskub ning seejärel tabavad sind keemiline, füüsikaline ja matemaatiline surm...“ „Kliiniline ja bioloogiline surm,“ parandas Jackson, „kliiniline ja bioloogiline surm.“ Arra kehitas pooleldi ükskõikselt õlgu. „Kui sa tead, kuidas asjad käivad, siis pole mul mingit vajadust sulle surma mehhanisme üle korrata ning kui sa tõsimeeli tahad, et ma sul täna ööseks siia lubaksin jääda, paned sa selle teema lukku ega räägi sellest enam.“Erinevalt sellest korrast ei vältinud Arra Jacksoni pilku ning vaatas talle sügavale silma, kui ta temaga kõneles. „Surnutest rääkimisel poleks tõesti erilist mõtet, sest kõik ju teavad, et halba nendest rääkida ei tohi ja kui nende kohta midagi öelda ei ole, on parem vait olla, aga selle asjaga on nüüd nii, et ma olen sulle natuke valetanud.“ „Miks ma selle üle küll ei imesta,“ pomises Jackson ja tema sõnad ärritasid Arrat nii väga, et ta virutas põlvega vastu lauda ja suurem osa Jacksoni kohvist, mida ta veel ära ei olnud jõudnud juua, loksus üle tema tassi serva ning Jackson oli sunnitud oma tooli nihutama, et selle voolamise trajektoorilt kõrvale jääda. „Mida see peab tähendama?“ pruuskas Arra. „See, et ma ühe korra natuke tõde olen moonutanud, ei tähenda, et ma mitte kunagi aus ei oleks, eks ole! Ei tea, kes see oli, kes otsustas mulle rääkimata jätta, et ta lapse saab?“ Jackson köhatas, tundes pisut piinlikkust, kuna Arra sõnad tõmbasid endale mitmete kohvikukülastajate tähelepanu ja Jackson oleks võinud vanduda, et kuulis, kuidas mitmed neist halvakspanuga sosistasid, et valged ameeriklased nii ei tee.
Sest valged ameeriklased sünnitasid heal juhul alles pärast 50. eluaastat ja sedagi viljakusravi abil, kuna nende armastatuim maimuke kandis kõigil sama nime ja selleks oli Karjäär. Enne seda vanust võisid endale lapsi lubada vaid inimesed, kes elasid getos ja kellel polnud kunagi kõrgemaid ambitsioone kui naabruskonnas pitsasid laiali toimetada ja kuna Jackson nende hulka ei kuulunud, oli fakt, et temast oli lapsevanem saanud, ilmselge blafeemia.
Morien muidugi oli järglaste soetamiseks igati küpses vanuses, aga kohviku külastajad seda ei teadnud ja nägid enda ees vaid noorukit, kes polnud vanem kui seitseteist aastat, kuid kelle sees peituva olendi kõrgest east tema peaaegu valgeks värvunud juuksed siiski aimu andsid. „Mulle tundub, et me kaldume teemast kõrvale,“ märkis ta kohvitassi põhjaga kohviloiku ringe joonistades, „sest me pidime rääkima sinu vanematest, mitte sellest, kuidas ma ise vanem olen.“ „Ise sa hakkasid solvavaid märkusi pilduma,“ torises Arra, kuid viipas seejärel ettekandjale ning palus tal lapp tuua ja laud kuivaks pühkida. Kui sellel enam kohvilained ei loksunud, hakkas ta viimaks kõnelema sellest, mis nende väikese kõrvalepõike põhjuseks oli, sest kuigi ta kahtlustas, et Millenniumi Madude peakorteris nende plaanidele viimaste lihvi andmine mõjuks tema enesetundele paremini kui vestlemine elulistel teemadel, tundis ta, et peab rääkima, enne kui on liiga hilja ja seni, kuni see võimalik on.
Seni, kuni tal on veel keegi, kellega rääkida.
„Kas sa mäletad seda päevas, kui sa mind Wellingtoni akadeemiasse otsima tulid?“ küsis ta. Jackson noogutas, sorides oma mälestustes, ning Arra võttis seda kui luba jätkata. „Ma vaidlesin sel päeval ühe klassivennaga, kes küsis minult millegi sellise kohta, mida ta teistelt kuulnud oli ja ma olen kindel, et ka sina kuulsid, millest me rääkisime.“
„Kas sul on mu vanemate kohta midagi öelda?“ päris Arra nii rahulikult kui suutis, surudes endas alla soovi Tom A. Tow, oma klassivend, kes ei osanud oma suud kinni hoida, haiglasse saata. „Kui on, siis ütle seda.“ „Mul on nii mõndagi öelda,“ muigas Tom. „Näiteks...“ Ta uuris huviga oma küünealuseid. „Ütle mulle, kas on tõsi, et nad olid seotud mingi pedofiilide ringiga ja pandi mõlemad pokri?“ Tom naeris. „Ma kuulsin, et nad vahendasid tänavalapsi rikastele rahavendadele seksiorjadeks. Kas pole uhke tunne olla selliste vanemate laps? Ma vean kihla, et sa kannad nende pärandit edasi, imbetsill nagu sa oled...“„Jah, ma kuulsin tõesti, aga ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu,“ tunnistas Jackson. „Alguses ei tundunud see mulle oluline ja kui ma sinult selle kohta pärisin, ei tahtnud sa sellest rääkida, nii et ma otsustasin uuesti mitte küsida.“ „Usu mind, see oligi oluline, sest kuigi ma seda parema meelega eitaksin, on see tõsi,“ ütles Arra mõrult ja tõmbas käega läbi oma lühikeste juuste, et neid silmade eest kõrvale lükata, olles unustanud, kui palju need pikkust olid kaotanud. „Ma olen sulle oma vanemate kohta väga vähe rääkinud, aga sa tead juba arvatavasti, et mu isa oli oma isa poolt itaallane ja mu ema oli oma ema poolt hispaanlanna ja nagu sa isegi arvata võid, ei tulnud sellest, et need kaks soojaverelist kokku said, midagi head. Mu vanavanemad, kes oskasid kõik mitme inimese eest süüa, olid väga pettunud, kui mu ema, kes oli kõvasti tööd rabanud, et ülikooli pääseda, esimesel kursusel mu isaga kohtus, rasedaks jäi ja õppimise pooleli pidi jätma, sest enne teda polnud ükski Morales ülikooli pääsenud ja nad kaotasid tema vastu igasuguse austuse. Selleks ajaks, kui Everity sündis, olid mu vanematel säästud, mis neile õppemaksu arvelt jäid, juba läbi ja abielluda said nad ka ainult seetõttu, et üks mu sugulastest oma südame kõvaks tegi ja neile pulmariiete jaoks raha andis. Õige varsti pärast seda algas nende virelemine ja lõpuks, kui neil polnud raha Everityle süüagi osta, taipasid nad, et peavad mingi lahenduse välja mõtlema...“ „Sa räägiksid nagu mingist seebiooperist,“ kommenteeris Jackson ja Arra turtsatas. „Hästi, võib-olla neil söögiraha oli, aga igal juhul ei saanud mu isa suitsu ja alkoholi osta ja see ajas ta vihaseks, nii ta otsustas ühel hetkel, et oleks tore panna oma naise jalgevahe raha teenima. Nii mu ema end müüma hakkaski ja mõnda aega oli elu neil isegi täitsa tore, sest raha eest keppimiseks polnud haridust vaja, aga siis sai pidu otsa, sest mu ema „parim enne“ hakkas maha käima ja pärast seda, kui mina sündisin, ta enam selle töö peale ei kõlvanud. Sa ju tead küll, et pärast sünnitamist kipuvad naistel mõned kohad välja venima ja prostituutidega juhtub see niigi tavapärasest kiiremini...“
„Aitäh, aga ma arvan, et jätaksin selle anatoomialoengu hea meelega vahele,“ märkis Jackson mõrult. „Äkki asuks lõpuks asja kallale.“ „Noh, värk on selline, et pärast seda, kui mu emast enam raha teenimiseks asja ei olnud, pidid nad isaga midagi muud välja mõtlema, et raha saada ja alguses tegutses mu ema mõnda aega lapsehoidjana, aga see töö ei tasunud ära. Ühel hetkel tegi mu isa nalja, et lastest oleks mu emale kasu vaid siis, kui nad suureks kasvaksid ja ta saaks neid müüa samamoodi kui iseennast ja mu ema võttis teda sõnast, sest mõte tundus hea ja nii said nendest, kuidas seda öeldagi, pedofiilide varustajad. Alguses mõtlesid nad katsetada oma klientide lastega, aga see tundus liiga ohtlik ja enamik nendest olid ka liiga väikesed, nii et nad hakkasid hoopis tänavatel ringi vaatama ja neil õnnestus leida palju tänavalapsi, kes olid nõus söögi eest end ära kasutada laskma.“ „Samhainshire’is ei ole tänavalapsi!“ protesteeris Jackson, pannes Arra pead vangutama. „Samhainshire’i paremates piirkondades küll, kuid tervikpilt ei ole sugugi nii roosiline, nagu sa arvad ja praegugi leidub neid, kes oleks valmis mingigi heaolu eest ükskõik mida tegema.“ Jacksonile meenus Slice, tema sõber või pigem tuttav Samhainshire’i kodutute varjupaigast ja ta mõistatas, kas Slice oleks olnud nõus oma keha sel moel rüvetama, kui tema elu sellest paranenud oleks, kuid tema sisetunne ütles talle, et Slice võis olla küll varas, kuid mitte ilma autundeta. „Kõik vaesed ei ole sellised,“ ütles ta veendunult, tundes, et kõigel ja kõigel olid piirid.
Kõigel ja kõigil, aga mitte Arral.
„Mis edasi sai?“ küsis ta, soovides, et Arra päästaks ta mõtetest, mis teda vallanud olid ja mis keerlesid selle ümber, kuidas inimesed, kes ei olnud kasvanud üles luksuses, sellistes tingimustes ellu suutsid jääda. „Mu vanemad said kaubale ühe poisiga, kes oli umbes sama vana kui sina praegu ja kes veetis palju aega kohalikus noortekeskuses. Seal jäi talle silma mitmeid lapsi, kellel puudus vanemlik järelvalve ja kes ihaldasid, et oleks kas või üks usaldusväärne täiskasvanu, kes neile tähelepanu pööraks. Ta korraldas nii, et nad jõudsid minu vanemate juurde meie ühisesse korterisse, mis oli selleks ajaks, kui ma lasteaias käisin, juba ümbruskonna kuulsaim...“ „Lõbumaja?“ pakkus Jackson abivalmilt. „Ma oleksin ise mõnda tabavamat sõna kasutanud, sest lõbus ei olnud seal küll kellelgi, aga mida iganes,“ arvas Arra. „Lõbusaks läks alles siis, kui mu vanemad vahele jäid, sest ajasid oma küüned taha toonase linnapea pojale. Nad võeti pikaks ajaks vahi alla ja selleks ajaks, kui nad viimaks lõplikult kinni pandi, käisin ma juba koolis ja minu reputatsioon ühes minuga." Tema huulilt pääses järjekordne sügav ohe. "Vahel helistab isa siiani koju, kui tal telefonile pääseda õnnestub, ja Everity räägib temaga hea meelega, aga mina panen enamasti toru ära, sest ma ei taha kuuladgi inimestest, kes mu elu ära rikkusid.“ Ta sügas mõtlikult oma kukalt. „Kuigi see sulle vastupidi võib tunduda, on Samhainshire liiga väike, et siin midagi vaka alla võiks jääda ja kõik teadsid algusest peale, et ma olen kurjategijate laps ja loomulikult kohtlesid nad mind vastavalt, mistõttu mul oli väga raske iseendaks jääda. Sa ju saad ise ka aru, et ma ei ole alati olnud selline nagu praegu, eks? Usu mind, kunagi olin ka mina normaalne või vähemasti normaalsem, aga nagu ma sulle juba öelnud olen, on tunduvalt kergem saada selleks, kellena sind koheldakse, selle asemel, et selle vastu võidelda.“ "Nii et sinu jaoks on tunduvalt kergem oma vanemate jälgedes käia, detektiiv, keda prostituudiks peetakse, selle asemel, et oma rada leida, või mis?" küsis Jackson ja Arra pea kolksatas vastu lauaplaati. „Vahel küsin ma endalt, miks ma üldse sinuga oma aega raiskan.“ „Tõepoolest, ma mõtlen vahel ka ise selle peale, miks sa seda teed,“ möönis Jackson, „kuid mul on hea meel, et sa mulle oma vanemate kohta tõtt rääkisid. Aga...“ Küsimus, mida ta esitada tahtis, rõhus raskelt tema rinda. „Miks just nüüd?“ „Ma arvan, et sa tead seda isegi,“ kostis Arra ja huvitus ootamatult palju keset lauda seisvast valge puruga täidetud toosist, kus võis olla kas sool või suhkur.
Kumbki neist ei pruukinud homset päeva näha, kuigi nad sellele siiski lootsid, ja mida vähem saladusi nad endaga hauda kaasa võtsid, seda parem.
Ei Jackson ega Arra tundnud enam soovi kohvikusse kauemaks jääda ja suundusid tagasi Millenniumi Madude peakorterisse, mille uksel ootas neid pahura ilmega Troy Ilion. „Vaat kui kena, et teie ka lõpuks läbi otsustasite astuda,“ ütles ta pisut pilklikul toonil, kuid leebus siis, nähes Arra ja Jacksoni morne nägusid. „Ma pean ütlema, et Varjude Lordile ei olnud teie hilinemine sugugi meeltmööda ja kui te õigel ajal ei tulnud, otsustas ta plaane muuta.“ „Mida?“ pahvatas Jackson uskumatult. „Ta ei saa seda teha!“ „Ta juba tegi seda,“ kinnitas Troy Ilion, „ja oleks parem, kui te sellesse praegu ei sekkuks, kuna ta muutis teie algset plaani vaid õige pisut. Selle asemel, et varjus püsida ja oodata, kuni võitlus läbi on, otsustas ta, et võitleb sinu eest ja ta palus isa Marcuse Arra asemel endale assistendiks.“ Incubuse deemonlikul näol mängles muie. „Võib juhtuda, et selleks, et te Kirale lähedale pääseda, tuleb teil nad mõlemad kõrvaldada, aga mul ei ole sellest sugugi kahju ja ma lausa pooldan seda.“ Tema saba vonkles lõbusalt ja korraga tundus Jacksonile, nagu oleks selles ¾estis ja mehe sõnades midagi kurjakuulutavat, mida ta määrata ei saanud. Olgugi et Troy Ilion oli Arra mentor, tajus ta tema juures samasugust õelust nagu Lawrence Dwyeri juures ja kuna nende mõlema näol oli tegemist ebatavaliste olenditega, tekitas see temas kõhklusi.
Jackson ja Arra veetsid oma tubade vaikuses mitu tundi, püüdes selle, mis neid õhtul ees ootas, kõrvale heita ja olla veel veidi aega nemad ise, nii kaua kui see võimalik oli. Kui nad oma tubadest väljusid ja üheskoos Püha Ilmutuse Tunnustamise kiriku poole hakkasid minema, oli väljas juba pime ja öö oli lähenemas.
Jackson avastas, et hoiab hinge kinni, ning sirutas käe välja, tõmmates sellega Püha Ilmutuse Tunnustamise kiriku ukse lahti ja astudes sisse.
Kirik oli nii pime, et alguses ei oleks Jackson näinud isegi näppu suhu panna, kuid see ei takistanud teda kuulmast hüsteerilist nuttu, mis sai kuuluda ainult Maisie Stubbsile. „Midagi on valesti,“ pomises Jackson Arrale ning kuigi ta tema nägu ei näinud, teadis ta, et Arra noogutas. Arra kobas käega mööda seina, otsides lülitit ja ka leidis selle, aga kuigi ta sellele kõvasti peale vajutas, valgus ei süttinud. Ta kummardus, sorides seljakotis, mille ta kaasa oli võtnud ning tõmbas sealt välja taskulambi. Selle valgusvihu altarile suunanud, kuulis ta Jacksonit ahhetamas.
Altari ees seisis Arrale tundmatu mees, kes hoidis käes verest tilkuvat mõõka ning kelle jalgade ees vedeles pundar punaseks värvunud valgeid riideid, mis sarnanesid nendele, mida Lawrence Dwyer kanda armastas. Tema lilla mantel lebas kuhjas kõige peal ning sellest pisut eemal vedeles mehe sõrmus, tema positsiooni tunnus, vereplekiline nagu kõik muu selle lähiümbruses. Arra oli vampiiride kohta piisavalt palju lugenud, et teada, et peale päikesevalguse võis neid tappa vaid teritatud puuvaiaga ja et surres pudenes nende keha tolmuks ja nähes tema hüljatud sõrmust, mille enda haardesse saamise nimel ta oma noorema venna Jonathani Varjude Lordi kohalt kõrvaldanud oli, mõistis ta, et vampiir oli surnud ja jätnud vennaskonna juhita. Arra oli arvanud, et tunneb tema lahkumise järel kergendust, kuna tema ja Jacksoni ühine otsus teda kõrvaldada ei olnud sündinud kergekäeliselt ja nad mõlemad olid seda vajalikuks pidanud, kuid nad ei olnud eeldanud, et ühest oma põhilisest takistusest vabanemine sellisel moel sujub ja see tegi nad nõutuks, osaliselt isegi pelglikuks, kuna inimesse, kes oli vampiiri tema looja juurde saatnud, tuli suhtuda ettevaatlikusega, eriti kui tema relvaks polnud mitte puuvai, vaid mõõk. Arra küsis endalt, kus isa Marcus sellisel hetkel oli, aga otsustas, et ilmselt oli preester põgenenud.
Põrandal lebav sõrmus küütles kunstlikus valgusvihus kutsuvalt ja Arra astus sammu lähemale, et seda üles korjata, et see ohtliku võõra kätte ei satuks, kuid koperdas nähtamatu takistuse otsa ja kukkus põrandale põlvili. „Vaata kettidega ette!“ hüüatas Jackson ja Arra vaatas kahtlustavalt ringi, mõistmata, mida Jackson silmas pidas, kuna põrand oli lage, aga kui Jackson tema käest haaras, et teda püsti tõmmata, nägi ta sedasama mis tema, sesta Jackson nägi sedasama mis Morien ja piisas vaid ühest puudutusest, et ka Arra tema nägelikkusest kasu saaks lõigata. Üle põranda lookles raske metallist kett, harilikele surelikele nähtamatu, ning see ühendas kahte kogu, kes lamasid põrandal, üks kiriku ukse kõrval, teine altari juures ning nende mõlema näod olid pööratud mehe poole, kelle inimlikud jooned Arra silme all hajuma hakkasid, pannes ta mõistma, et tegemist ei olnud inimesega. Arra pöördus Jacksoni poole, kavatsedes küsida, kas tegemist on sõbra või vaenlasega, kuid Jacksoni näoilme ütles talle kõik.
„Mine minu selja taha,“ sisistas Jackson toonil, mis ei kannatanud vastuvaidlemist ja ja tiris Arra ähvardavast tundmatust eemale vaid sekund enne seda, kui mees tema poole sööstis, mõõk ette sirutatud, ning selle Arrale ribide vahele oleks surunud, kui Arra paigale oleks jäänud. Jacksoni kummaski peos süttis punane valguskera, mille ta õhku heitis. Üks neist tabas ründajat rindu ja paiskas ta põrandale pikali, riided suitsemas, teine aga süütas kiriku kroonlühtris olevad küünlad ning täitis ruumi valgusega, mis igas teises olukorras hubasena oleks tundunud, praegu aga kõledana näis, ning laskis Arral esimest korda näha kahte maaslamajat, keda ühendas kett.
Kira Yukari lamas külili põrandal, paigal nagu surnu, ja kuigi tema silmades põles veel elu tuli, märkas Arra tema kehal nii palju haavu, et ta imestas, miks poiss veel verest tühjaks ei olnud jooksnud. Tajudes, et teda vaadatakse, kergitas poiss pead, kuid ta ei vaadanud Arra, vaid Jacksoni poole ja sellel hetkel, kui nende pilgud kohtusid, kadus nende vahelt igasugune vihavaen ja asendus sellise teineteisemõistmisega, mida kumbki kunagi varem tundnud ei olnud.
Nüüd oli neil ühine vaenlane.
Kira nookas peaga altari suunas ning kui Arra ennast ümber pööras, tehes seda kiiremini kui Jackson, kes ei suutnud oma silmi Kira surevalt kogult ära rebida, nägi ta, et altari juures lebas ingel, kelle mustad tiivad, mis kunagi kindlasti uhked välja olid näinud ja täies elujõus säranud, olid auklikuks torgatud ja tema kohevad suled olid verest niisked. Tiibadega sama karva rüü serv oli ribadeks ja tema pikad punased juuksed, mille värv sarnanes vereloiguga, mis tema külje all oli, langesid tema näo ette, nii et Arra ei näinud tema silmi, kuid sellest hoolimata aimas ta, milline agoonia nendes peitus.
Sebiel ajas end aeglaselt istukile ning sirutas oma käe Arra suunas, viibates teda endale lähemale ning teda ja Kirat ühendav kett kõlises, kui ta seda tegi. Napilt surmast pääsenud, ei torganud Arrale pähe, et veel eile olid Kira ja Sebiel olnud ühes kehas ning Jackson oli see, kes sellele tähelepanu juhtis. „Kuidas on võimalik, et nad on teineteisest eraldatud?“ päris ta ja Morien vastas talle. „Nad ei ole teineteisest eraldatud,“ ütles ta, „,muutunud on ainult nendevahelise ühenduse vorm. Kuigi seda juhtub harva, on võimalik, et inglid, kes on oma võõrustajakehadega lepingu sõlminud, saavad eksisteerida osaliselt füüsilisel kujul, aga see nõuab neilt palju jõudu ja jätab võõrustajakeha tihti abitusse olukorda.“ Morien osutas ketile, mis mao kombel üle põranda lookles. „Seda ketti, mida sa enda ees näed, nimetatakse hingeketiks ja kui ingel on oma võõrustajakehast lahkunud, ilma et viimane oleks surnud või temaga lepingu katkestanud, materialiseerub hingekett nende vahele ja tuletab neile meelde, et nad on üks.“ Arra kõndis Sebieli poole, et teda püsti aidata, kuid tardus paigale, kui mees, kelle suunas Jackson valguskera oli saatnud, end püsti ajas, oma riided puhtaks kloppis ja mõõgatera Jacksoni poole suunas.
„Milline selgitus, mu kallis vend, milline selgitus,“ ütles ta naerdes. „Sebiel lootis, et Evan Michaeli kehast lahkumine annab talle eelise, kuid paraku oli sellest kasu asemel rohkem kahju.“ „Mul on küll vend, kelle nimi on Samuel Zachary Kayone, aga venda, kelle nimi on Lucius Ferrum, mul ei ole,“ ütles Jackson tigedalt ja tema peopesad hõõgusid, valmis iga hetk uuesti tuld sünnitama, kuid Lucius Ferrum, kes näis olevat paremas vormis kui kunagi varem, ei lasknud ennast sellest häirida. Ta sirutas oma mõõgakäe välja ja suunas selle teraviku Jacksoni kõri poole. „Ehk on tõesti liiga palju palutud, et sa teaksid, kes ma olen, kuid ma olen kindel, et su keha ei ole unustanud mõõka, mis su kaheks lõikas,“ lausus ta ning Arrale meenus tema esimene ja viimane vestlus Jonathaniga ning kuidas viimane oli jutustanud talle Morien-Sebieli pattudest, mis olid nii hirmsad, et nendele polnud nime, ja karistusest, mis talle nende eest osaks sai.
„Jumal tõmbas Morien-Sebieli liistule, sundides teda oma tegu kahetsema, kuid Morien-Sebiel ei kavatsenud vähimatki kahetsust üles näidata. Selle asemel nõudis ta Jumalalt, et ta võtaks Aadamalt veel ühe ribi, kingiks Aadamale uue naise ning annaks Eeva Morien-Sebieli käsutusse, et viimane saaks temast teha taeva kuninganna. Loomulikult oli see hullus ning Morien-Sebieli noorem vend Iblis viskus Jumala ette põlvili, et oma venna karistus enda peale võtta, kuid Jumal oli raevunud ning ei rahuldanud Iblise soovi, vaid otsustas, et Morien-Sebiel tuleb hävitada. Ta laskis Iblisel, Morien-Sebieli lihasel vennal koguda kokku inglite armee ning saatis selle Morien-Sebieli vastu. Samal ajal võitis Morien-Sebiel enda poolele grupi ingleid, keda mütoloogias tuntakse kui langenud ingleid, ning nii läks lahti sõda taevas, mis kestis terveid inimpõlvi. Viimaks lõi Iblise juhitud inglite armee Morien-Sebieli väe puruks ning Iblis raius Morien-Sebieli tema enda mõõgaga tükkideks.“Mõõk, mis kunagi Morien-Sebielile oli kuulnud ja nüüd Lucius Ferrumi haardes oli, säras küünlavalgel ning selle kuldsete servadega punane käepide, mille sarnast Arra iialgi varem näinud polnud, sobis tema kätte nagu valatult, kuigi see oli valmistatud taevaterasest ja tavalise inimese jaoks liiga püha, kuid aimdus, et Lucius Ferrum pole sellest maailmast, muutus Arras aina tugevamaks ja taas nägi ta vaimusilmas Jonathani rääkimas.
„Kas Morien-Sebieli pole võimalik tappa?“ päris Arra ärevalt. Jonathan, kes parajasti lõhe kallale oli asunud, noogutas. „Legendi järgi suudab seda ainult Iblis, kuid loomulikult on legendi sellest poolest mitmeid eri variatsioone. Võimalik, et Morien-Sebieli tapmiseks ei pea isiklikult Iblis olema, vaid piisab ka sellest, kui tema jõudu ära kasutada ning väidetavalt on Iblis juba aastatuhandeid osa oma energiat oma mõõga sisse suunanud. Ma oletan, et sa oleksid tunduvalt rõõmsam, kui ma ütleksin sulle, et Iblise mõõga nimi on Saatuse Oda, seesama, millega tapeti Jeesus Kristus, kuid inimesed on andnud sellele hoopis teise nime. Iblise mõõga nimi on Egilbert ning muinassaksa keeles tähendab see „säravat mõõka.“ Ainult selle mõõgaga on võimalik Morien-Sebiel, kui ta kunagi taas ellu peaks tõusma, lõplikult hävitada.“
Mõõk, mida Lucius Ferrum oma käes hoidis, oli Egilbert ning see tähendas, et see kuulus Lucius Ferrumuile, vähemalt ajutiselt.
Lucius Ferrum.
Luci...Fer...
Lucifer.
Iblis.
„Vaata ette, Jackson, ta on Iblis!“ Jackson pööras Arra hüüatuse peale pead, aga see oli viga. Iblis kargas talle kallale, liigutades mõõgatera nii kiiresti läbi õhu, et oleks võinud sellega ka hapnikumolekulid katki lõigata. Jackson heitis tema suunas kaks peotäit punast tuld ning kui ingel, ei, saatan tema põlvedest haaras ja ta endaga põrandale tõmbas, ei näinud Arra neist rohkemat kui vaid kahte paari käsi ja jalgu, mis nende omanikke armutult tagusid, samal ajal kui Egilbert Iblise käeulatusest väljas põrandal lebas, vajunud otsapidi kahe laua vahele jäävasse nõkku. Arra sirutas käe välja, et see enda kätte võtta, kuid vaevalt olid ta sõrmed mõõgatera puudutanud, kui ta keha läbis põletav valu ning ta pillas terariista põrandale, puhudes oma sõrmedele, millele tekkisid inetud vesivillid.
Egilbert ei pidanud Arrat vääriliseks end hoidma.
Punane valgus, mis järgmisel hetkel sähvatas, peaaegu pimestas ta ning kuigi ta suutis oma silmi vaevu lahti hoida, nägi ta, kuidas Jackson õhku kerkis, hõljudes horisontaalses asendis Iblise kohal, hakates pöörlema nagu vurrkann, mille suurus aeglaselt kasvas. Kahest käest sai Arra silme all kaheksa ja kahest jalast neli ning ühe pea kõrvale ilmus teine pea, mille küljes lehvisid metsikud mustad juuksed nagu tuulest viidud mererohi. Kui esimene mõõgatera Jacksoni lisakäest välja tungis, pööras Arra pilgu vastikustundega kõrvale ning nägi vaid silmanurgast, kuidas õhust ilmus must rüü, mis Jacksoni kehast välja tungivale olendile peale laskus Arra kõrvu jõudis keti vali kolksatus, kui see põrandat puudutas ning suutmata kauem teadmatust taluda, vaatas ta kahele kogule, kes maapinnale laskusid, otsa.
Jackson nägi välja kahvatum kui kunagi varem ja tema põlved värisesid, kuid olend, kelle õla najale ta toetus, ei lasknud tal kukkuda. Jacksoni lilla silm väreles, muutudes tagasi siniseks ning tema juuksed omandasid taas nende tavapärase tooni, näidates teda maailmale uuesti selle poisina, kes ta kunagi olnud oli, kuid kes oli sunnitud muutuma rohkem, kui keegi aimata oskas. Veel paar nädalat tagasi oli ta kõnelenud endast kolmandas isikus ning Morieniga segunemine oli ähvardanud lubada inglil tema üle täielikult võimust võtta ja Jacksoni olemuse igaveseks kaotada, kuid vastu ootusi olid temast ja Morienist saanud kaks eraldi indiviidi.
Morien astus Iblise poole, tehes esimesed iseseisvad sammud alates ajast, mil Jeesus Kristus Jeruusalemmas elanud oli, ning võttis sisse ähvardava poosi, hõõrudes oma mõõgaterasid vastamisi, nii et need tekitasid lõikavat heli. „Mulle hakkab läbi udu meenuma, et ma tundsin tõepoolest kedagi sinusugust,“ muigas ta, „kuid ma kardan, et meie taaskohtumine ei kesta kaua.“ Eemal köhis Kira verd ning nähes, kuidas ta kõneleda üritab, rebis Arra oma pilgu Morienilt lahti ja jooksis tema juurde, kummardudes poisi kohale ning judistades ennast, kui veri mööda tema püksisääri üles ronis. Punane võis ju selle talve moevärv olla, aga Arrale see ei sümpatiseerinud.
„Jackson...“ ägas Kira. „Jacksoniga on kõik korras,“ ütles Arra lohutavalt, pidades selle ütlemist tunduvalt paremaks kui küsimust, miks on Kira auklik nagu Juku särk pärast seda, kui ta poodi mängis, kuid Kira raputas pead. „Surelik,“ kähises ta. „Ma ei saa sinust aru,“ kortsutas Arra kulmu, pannes Kira sama tegema. „Kui Morien on tema seest väljas...“ Kira huuled olid verised ja Arra mõistis, et tema vigastused olid tunduvalt hullemad, kui ta arvanud oli ja et tema elutahtest ei piisanud, et surma võita. „Kui Morien on tema seest väljas...“ kordas Kira uuesti. „Sa juba ütlesid seda,“ hakkas Arra ärrituma. „Kui Morien on tema seest väljas, on ta sama surelik nagu enne Morieni ärkamist ja ta ei saa enam Morieni võimeid kasutada, mis tähendab, et ta ei oska piisavalt hästi võidelda,“ ütles Kira ja puhkes naerma, nagu naeraks ta viimast korda elus ja pani sellega kõik Arra juuksed püsti tõusma. „Õige varsti juhtub temaga seesama, mis minu ja Sebieliga,“ ütles Kira, osutades väriseva käega haavatud ingli suunas, ning Arra võis sel hetkel näha tulevikku ka ilma tarokaartideta.
Tulevikku, kus nad kõik olid surnud.
„Valmistu hüvasti jätma, Iblis,“ ütles Morien ja tormas raevukalt Iblise suunas, et talle nägemist öelda, aimamata, kellele Kira seda ennustanud oli.
Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] ![KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 17 Icon_minitime](https://2img.net/i/fa/icon_minitime.gif){kind=icon}
7/12/2011, 21:53
