KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]

*karjub*
Jesss!
Jackson tegi lõpuks midagi mõisliku! oma idiootsel moel, aga siiski
Suurepärane nelik ongi koos ja nad saavad omavahel juba nüüd nii hästi läbi! kui nii edasi läheb, mis siis veel edasi saab.
Oh, kuidas ma seda juttu armastan
See tekitab nii hea tunde
UUT!
Ja head koolivaheaega!

Oo jaa, mulle meeldiks väga Arrat ja Jonathani teineteisele lähendada, aga kahjuks...

...on koolivaheaeg nüüd läbi *naerab õelalt*

Jah, fantastiline nelik asub viimaks ometi koos tegutsema, kuid võimalik, et nende ühine etteaste jääb pisut lühikeseks Liiga palju superkangelasi - mitte et keegi neist otseselt superkangelane oleks - tavaliselt korraga pildile ei mahu, sest vastasel korral saaks sellest jutust üks paras Disaster Movie

Järgmise osa üles riputamise osas on mul mõned kahtlused Kuna pool sellest osast on kirjutatud käsitsi, võib juhtuda, et ma ei jõua seda lähemal ajal sisse trükkida, kuna mind ootab juba neljapäeval ees foneetika eksam ning lisaks sellele otsustasin ma end siiski NaNoWriMo'l proovile panna ning see võtab kindlasti ära suure osa minu vabast ajast Loodame siiski, et ma suudan saada järgmise osa valmis hiljemalt novembri teisel nädalal

Oh, and thank you for your comments. I appreciate them very much
**

39.2

Kira silmad paisusid üllatusest. „Mida? Ei, Jackson, sa eksid. Kane Light võib küll väga veider olla, aga ma ei ole tema juures mingit deemonlikku aurat tajunud.“ „Sest ta on pagana õgarik, vaat mis,“ teatas Jackson veendunult. „Arra ütles, et neil on kombeks oma aurat peita või midagi sellist. Mingi kõrgema astme värk. Ma arvasin, et sa tead seda kõike.“ „Ma olen sellest küll varem kuulnud, kuid...“ Kira pilk vilksas Jonathanile. „Oo, võimas Varjude Lord, kas sa usud Jacksonit?“ Jackson heitis talle mürgise pilgu. „Kui jätta kõrvale pisiasi, et mul ei ole kombeks vastata nendele inimestele, kes mind mõnitavad, siis jah ja ei. Ma pean Jacksoni äsjast väidet tõeliselt kaheldavaks, kuid Arra on valmis teda uskuma ja riski peale välja minema ja kui veidi laiemalt mõelda, klapib kõik kokku, vähemalt teoreetiline baas. Loomulikult ei tähenda see veel seda, et Kane Light oleks õgarik, sest ka Jeesus Kristus ei olnud reaalselt see, kelleks teda peeti, aga...“ Vaevumata Jonathani lõpuni kuulama, pöördus Kira Arra poole. „See, et sa täna õhtul koos Jacksoni ja Jonathaniga siin oled, näitab, et sa pole tavaline poiss. Kes sa oled?“ „Detektiiv Arra Romini,“ kostis Arra. Jackson turtsatas. „Pole sa mingi detektiiv,“ pomises ta. „Kira, ma kordan oma sõnu. Kane Light on õgarik.“ „Ja kuidas see minusse puutub?“ tahtis Kira teada. „Kane Light on otsustanud teha sinust enda järgmise võõrustajakeha!“

Kira näoilme muutus drastiliselt ja Jackson pelgas, et poiss hakkab kohe hirnuma, nii et kõht kõveras, kuid selle asemel muutus ta kiiresti kahvatuks ja Jackson oli sunnitud möönma, et oli tulemusega üsna rahul. Kirat endast välja viia, isegi vaid õige pisut, polnud sugugi kerge ülesanne ning tundus, et seekord oli ta sellega üllatavalt kergesti hakkama saanud.
„Issand,“ sosistas Kira. „Ma...aga see ei...muidugi. Ma olen terve kuu pead murdnud, miks Kane Light mind rahule ei jäta, aga ei suutnud seda välja nuputada. Mõelda vaid, et tal võib olla selline põhjus...“
Seina küljes olevad veetorud pistsid undama ning viimasest kabiinist kostis valju kolinat, kui vesi suure vungiga tualetipotti sööstis. Õudusega taipas Kira, et keegi oli äsja kabiinis vett tõmmanud. Kabiinis, mis oli sel hetkel, kui Jackson sinna sisse piilus, olnud tühjemast tühjem.
Tundus, et ka Jackson on samale järeldusele jõudnud, sest värv ta näost kadus ohtlikult kiiresti. Sõnagi lausumata kõndis ta vaiksel, peaaegu hiilival sammul – mitte et sellest eriti kasu oleks olnud, kuna ootamatult tekinud surmavaikuses kajasid tema sammud erakordselt valjusti – kabiini juurde ning paotas ettevaatlikult ust.
Vaevalt oli ta oma käe uksele surunud, kui uks lahti paiskus, sundides Jacksonit tahapoole tõmbuma, nii et ta vastu seina koperdas ja vanduma pistis ja kuigi tema vandesõnad olid tavapärasest tunduvalt huvitavamad, ei teinud keegi neist välja, kuna kogu nende tähelepanu koondus korraga nende ette ilmunud isikule.

Kane Light astus kabiinist välja ja naeratas, kohendades mänglevalt oma lipsu ning heites samaaegselt Jacksonile kõõrdpilgu. „Kui ebaviisakas,“ märkis ta. „Kas sa ei arva, et teist inimest on äämiselt mannetu tema loomulike vajaduste rahuldamise ajal segada?“ Ta piidles jultunult Jacksonit ja Arrat ning tema pilgus oli midagi kõhedusttekitavat. „Mul on hea meel, et ka teie jõuluballile olete jõudnud, kuid sellest hoolimata oleksin ma teile tänulik, kui te viisakusreeglitest kinni peaksite.“ Ta lükkas oma parema silma ette vajunud juuksesalgu mänglevalt kõrvale ja naeratas. „Ma arvan, et te peaksite võimalikult ruttu tagasi saali minema, sest vastasel korral võite te kogu lõbust ilma jääda.“ Kane Light tõmbas keelega üle oma huulte. „Ükski pidu ei kesta igavesti ja praegusel pühal rahuajal on õhtud eriti lühikesed.“ Ta libises osavalt Jacksonist mööda ning liikus sujuvalt ukse poole, riivates oma käega möödaminnes Kira põske. Arra sirutas käe välja, et poisi käest krabada, kuid kiiresti nagu tuul vihises Kane Light temast mööda, lükkas ukse valla ja kadus koridori, mis tundus olevat vaiksem kui kunagi varem.
„On alles viisakuse etalon,“ pomises Arra mõnitavalt. „Ta ei pesnud pärast peldikus käimist käsi.“

Jackson virutas rusikaga vastu seina, rakendades nii suurt jõudu, et kõva valge seinaplaat tema löögi jõu tagajärjel murenes ja tükkhaaval koost kukkus. „Naljatamiseks on natuke halb aeg, Arra,“ ütles ta teravalt. „Kas te ei taipa?“ Kira vaatas Jacksonile küsivalt otsa ning tundus, et ta kõhkleb talle vastamisel, kuid tundus viimaks otsustavat, et kaotada pole enam midagi ning avas oma suu. „Kane Lighti sõnum on selgemast selgem. Ta esitas meile äsja väljakutse ning tundub, et meil pole muud valikut kui see vastu võtta. Kui me tema väljakutsele ei vasta, on võimalik, et ta vigastab ballikülalisi. Me peame nad võimalikult kiiresti koolimajast välja saama, kuid ma ei kujuta ette, kuidas oleks võimalik evakueerida korraga paarsada inimest ilma, et nad hakkaksid liigseid küsimusi esitama...“ Jacksoni ilme selgines ning tundus, et teda on tabanud ootamatu ideevälgatus. Tema pilk uuris tualettruumi seina ning märkas kiiresti boileri all asuvat tuletõrjealarmi. Hetkegi kaotamata sööstis ta ettepoole, haaras kraanikausi servalt metallist topsi, mida kasutati kurat teab milleks, ning virutas selle tuletõrjealarmi suunas. Turvaklaas purunes valju praksatusega ning sekund hiljem hakkas alarm kõrvulukustavalt üürgama.
„Mida sa ometi tegid?“ ahmis Jonathan õhku. „Kui õpetajad taipavad, et tegemist on valehäirega ja tulekahju pole, võetakse meil kõigil pea maha!“ „Sellisel juhul on targem lasta neil seda mitte taibata,“ kostis Jackson. Ta avas esimese kabiini ukse, tõmbas välja pooleldi pabereid täis tuubitud prügikasti ning asetas selle kraanikausi kõrvale. Seejärel tõmbas ta püksitaskust välja kuldsete ornamentidega kaunistatud tulemasina ning vajutas nupule, nii et tema silme all kerkis masinast välja tilluke leek. „Mis ajast sa tulemasinat kaasas kannad?“ oli Arra imestunud „See on Marki tulemasin,“ selgitas Jackson leeki prügikastile suunates. „Sa ei ole ehk märganud, aga mul on täna tema püksid jalas. Ta jättis need elutoa diivanile vedelema, enne kui su õega tema magamistuppa hullama suundus ning ma virutasin need ära, kuna mul ei olnud vähimatki kavatsust mingis totakas lateksis kaubanduskeskusse hängima minna!“

Jackson kummardus prügikasti kohale ning suunas leegi kokkukägardatud paberinutsakutele. Hetk hiljem lahvatasid need põlema. Kira avas suu, et tuua kuuldavale protestikisa – Jackson süütas mõnuga oma kooli! - kuid Jackson kõndis temast ükskõikselt mööda ja süütas järgmisena põlema akna kõrval rippuva plastmassist jõulupärja. Olles veendunud, et ehe korralikult tuld võtab, avas ta akna, nii et osa tekkinud suitsust kiiresti ruumist välja pääses. „Kus suitsu, seal tuld,“ lausus ta tõsiselt ning kõndis tagasi kraanikausi juurde, mille kõrval põles prügikast. Kui nostalgiline, oleks ta mõnes tavalises olukorras mõelnud, sest ka paar kuud tagasi oli tal olnud õnn ühte tules lõõmavat prügikasti kaeda, kuid sel õhtul ei olnud tegemist tavalise olukorraga. Jackson surus korgi kraanikausi äravooluava ette ning keeras seejärel kraani lahti, vaadates paar sekundit, kuidas kauss veega täitub. Viimaks pöördus ta Jonathani poole.
„Hei, sina, Arra käitumise põhjal on mul jäänud mulje, et sa oled mingi taibu. Kas sa tead, kui kaua kulub ohuolukorras aega, enne kui tuletõkke kardinad alla lastakse?“ Jonathan maigutas suud. „Ma pole kindel. Ma pakuksin, et viis minutit...“ „Mis tähendab seda, et kogu evakuatsioon peab toimuma viie minuti jooksul. Oletatavasti on õpetajad juba tegutsema hakanud ja evakueerivad õpilasi. Tulekollet hakkavad nad otsima alles siis, kui on veendunud, et kõik on turvaliselt väljas. Meil on kolm minutit, et väljuvate inimeste vahelt märkamatult läbi lipata ja saali jõuda, enne kui tuletõkke kardinad alla laskuvad. Kui me kolme minutiga toime ei tule, on seda võimatu teha, kuna kui kardinad kord alla on laskunud, ei pääse me läbi ilma läbipääsukoodideta, mida meil ei ole...“

„Jackson...“ Arra vaatas talle hämmeldunult otsa ning sel hetkel oli tema pilk peaaegu imetlev. „Kui ma ei teaks, et sa käitud suurema osa ajast nagu täielik idioot, võiksin ma praegu peaaegu arvata, et sa oled normaalselt mõtlev täiskasvanud inimene!“ „Vali oma sõnu,“ torises Jackson. „Ma olengi normaalselt mõtlev täiskasvanud inimene. Kui sa kavatsed hakata mind jälle maha tegema, siis tea, et meil ei ole selleks aega. Minutid jooksevad.“ Ta sirutas oma käe välja, käeselg ülespidi. „Aseta oma käelaba minu oma peale,“ nõudis ta. Arra kortsutas kulmu. „Milleks?“ „Ma ei lahku sellest ruumist enne, kui me oleme teatud kokkuleppe sõlminud.“ Ta vaatas Kirale otsa. „Mina ja sina,“ ütles ta tungivalt, „ajame Kane Lighti nurka ja õiendame temaga arved. Arra,“ pöördus ta noorema poisi poole, „sina katad meid. Sina...“ jätkus ta tähelepanu viimaks ka Jonathanile. „Mind ei huvita, kas sa usud meie juttu või ei. Kui ei usu, on see su enda probleem. Igal juhul katad sa Arrat ning hoolitsed selle eest, et keegi ebasobival ajal saali sisse ei jalutaks. On selge?“ „Ma ei oleks ka ise suutnud paremat tööjaotust välja mõelda,“ lausus Kira tunnustavalt. „Ma kaalusin mitmeid eri variante, kuid...“ „Ma nägin jah, et sul on mõtlemisega pisut raskusi, seega...ah, mida kuradit ma ikka selgitan! Pange juba ükskord oma käelabad minu oma peale ja...“ „Ma ei tee seda,“ katkestas Arra teda. „Ma ei saa seda teha. Kuigi te kõik olete mu tuttavad, ei kavatse ma sellisel kombel lüüa käsi kokku mitte kellegagi, keda ma oma sõpradeks ei pea.“ „Ära aja pada,“ vastas Jackson irooniliselt. „Kui see on jälle seesama idiootlik põhjus, mille pärast sa minuga kätt ei saanud suruda, kui ma seda palusin, siis unusta ära. Kira ja Jonathani kohta ma ei tea, aga ma tean suurepäraselt, et mind pead sa juba ammu oma heaks sõbraks.“

Arra turtsatas uskumatult. „Ei tea, mille järgi sa seda oletad?“ „Sa ei löönud mind,“ selgitas Jackson. „Siis, kui ma sind poes ostukorvi maha sundisin viskama. Ma tean, et sa kulutasid toidu valimisele terve igaviku ja olid minu peale pagana vihane, kuid sa ei löönud mind, nagu sa tavaliselt teinud oleksid.“ Ta muigas. „Sa ei taha mulle haiget teha, sest sa hoolid minust. Ja nüüd asetad sa oma pagana käe minu oma peale ja teie ka, Kira ja Jonathan. Die Zeit läuft!“ „Räägi inglise keelt,“ torises Arra, kelle saksa keele oskus piirdus üheainsa lausega, nimelt sellega, mis talle kaela peale oli tätoveeritud. Tundus, et ta heitleb tõsiselt endaga, kuid viimaks andis ta alla ja asetas enda käelaba Jacksoni oma peale. „Alrighty-desu,“ ütles ta pahuralt. „Sinu võit. Mis seal ikka. Äkki on see viimane kord, kui me teineteisega inimeste kombel suhelda saame. Sinu nelikümmend kaheksa päeva hakkab täis saama...“ Jackson vaatas talle küsivalt otsa, kuid Arra keeldus rohkem midagi ütlemast, kuna talle tundus, et Jackson mõistab teda ka paljalt silmavaate põhjal. Jacksoni aeg inimesena oli ümber saamas ja ta pidi peagi tervitama maailma sadu reinkarnatsioone läbi teinud langenud inglina.

Arra eeskuju järgides asetas Kira oma käe Arra oma peale ja tema käele järgnes Jonathani käsi. „Kas te olete valmis?“ küsis Jackson. Ta sai vastuseks kolm peanoogutust, mõned kõhklevamad kui teised, ning noogutas vastu. „Üks, kaks, kolm!“ Tema märguande peale viskasid kõik poisid oma käed õhku. „Edasi võitlusele ja võidule!!“ hüüdis Jackson innustavalt ja kõhistas naerda. „Astu kõrvale, Van Helsing. Sa pole enam sugugi ainus deemonikütt.“ Selga sirgu ajades astus ta tualettruumist välja, Kira, Arra ja Jonathan talle järele jooksmas. Koolimaja kajas korraga valjudest häältest, kui õpilased ja õpetajad väljapääsude poole kiirustasid ning nende hirmunud hõikeid kuuldes surus Arra käed rusikasse ning põrnitses Kira selga. Tema selja taga tõmbas Jonathan oma parema käe varrukast välja tillukese hõbedase püstoli, mida ta hoolega varjanud oli ning surus selle kõvasti oma pihku. Õhtu jätk tõotas tulla õige huvitav.

Parimad osad, parimad osad
Suurepärane nelik tegutseb koos! Ja nad ei ole ikka veel omavahel kaklema läinud. Ma annan neile selle eest medalid, kuldsed, kirjaga 'Geniaalseimad Idioodid'

...kahju, et sul kirjutamiseks vähem aega jääb...

UUT!


PS: Rääkides pikkadest ja keerulistest lausetest. Minu kirjanduse õps hakkas juba selle peale õiendama kui mul üks lause viis rida pikk oli.( See oli mu proovikirjandis ning selles oli üks komaviga ning ma pidin kogu lause ümber kirjutama phh).
Ma räägin talle selles, et on olemas ka 12 realiseid lauseid. Mitte, et ta mind usuks.

Kurat nii huvitava koha pealt ei tohi poole jätta ju!!!
Ma armastan seda juttu
Aga jamh... kahju et sul kiire on, tahaks hirmsastu uut osa lugeda
Aga ikkagi... nii huvitava koha pealt pooleli jätta? See pole õiglane.

Ma üritan nädalavahetusel ületunde teha Kes teab, äkki leian ma imekombel NaNoWriMo kõrvalt pisut aega, et üks lühike jupp vihikust arvutisse ümber kribada

Loodan väga

Wheee, mulle meeldis see osa täiega, kuigi see üks kaks kolm koht oli nii fail. xD Selline... kuidagi rikkus õhkkonda.

Aga anyway jah, Kira tundub kas megalt segaduses olevat või kardab ta, teadmata, mida peale hakata.

Millal tuleb meie lahedat vampiiruškat?

Kira, Kira, Kira... Mul tekib haige egolaks iga kord, kui keegi seda nime mainib. Omastasin selle ju mingi aeg ja kui ei ole Takuya või teshrin, siis olen Kira. :3
Aga okei, võtan mingi hetk aja maha ja loen läbi (AGA MITTE NANO AJAST RAISK), teeme ühe sõnasõja veel, see oli lõbus!
kthnxbai

Praise me! If you want, of course. I actually managed to finish the new chapter!

Kira tegelaskuju on viimasel ajal väga otsustusvõimetuks muutunud, kuid ma loodan seda asja parandada

Vampiiruškani on veel aega Lawrence still has no personality whatsoever.

Aitäh kõigile vanadele ja uutele kommenteerijatele ja Takuya, sinuga teeks uue sõnasõja iga kell

Selles osas saab Jackson natuke haiget, Tracy oskab käia läbi tuletõkke kardinate ning püstolid pauguvad ja ajud plahvatavad. Be prepared!

Muuseas soovin kõigile ka ilusat uue koolinädala algust

(Huvitav, miks mu teksti reavahe nii suureks läks? )
**

40.1


Tuletõrjealarmi käivitamine oli kahtlemata üks Jackson Robertsi hiilgavamatest ideedest, sest selleks ajaks, kui tema, Kira, Arra ja Jonathan viimaks Stonybrooki erakooli alumisele korrusele jõudsid, tundusid kõik õpilased õhku haihtunud olevat. Isegi Choi Yodah, kes oli veel loetud minutid tagasi näinud välja nii, nagu oleks ta põranda külge liimitud, oli kadunud kui tina tuhka, mistõttu Jackson oletas, et tõenäoliselt olid kõik majas viibinud isikud kooli juhtkonnaga eesotsas võimalikku ohtu piisavalt adekvaatselt hinnanud. Vaesekesed, kui nad oleksid teadnud, et tules ei olnud mitte kool ise, vaid üks odav prügikast ja kunstkiust ilge aknakaunistus, mis oleks pigem sobinud pähe mõnele Luciale, poleks neil tarvitsenud vaeva näha, aga õnneks nad seda ei teadnud ja Jacksonile see sobis. Hetk enne seda, kui poisid saali sisenesid, laskus koridori lõpus olev tuletõkke kardin alla, lõigates ära nende pääsu peaukseni, nii et ainsaks väljapääsuteeks jäi saalis asuv varuväljapääs, mida oli tõenäoliselt kasutatud ka kõigi ballikülaliste evakueerimiseks.
Kane Light seisis saali keskel ning tema pea kohal kõlkus puuvõõrik, mille üles riputamisega Kira paar päeva tagasi nii palju vaeva oli näinud. Nähes Kirat Jacksoni järel sisenemas, Kane Light naeratas ja viipas poisile. „Ma teadsin, et kord jõuab kätte see tund, mil me puuvõõriku all kokku saame. Astu aga lähemale ja usalda end minu kätesse. Ma luban, et hoolitsen su eest hästi.“ Jackson turtsatas ja heitis Kane Lightile mürgise pilgu. „Kas sama hästi, nagu Margaret Kenwoodi ja Kane Lighti eest?“ küsis ta ning ta hääl nõretas irooniast. „Sul pole mingit vajadust kauem teeselda ja süütud keskkooliõpilast mängida. Ma tean, et sa pole Kane Light. Sa oled õgarik.“

Olend, kelle väljanägemine võimaldas teda Jacksoni süüdistusest hoolimata Kane Lightiks pidada, tõi kuuldavale valju naerulagina, kuid seekord polnud tema hääl enam kaugeltki poisilik, vaid külm ja mitme tooni võrra tavapärasest kõrgem. Kui Jackson oleks kuulnud seda häält ilma selle omanikku näost näkku nägemata, oleks ta võinud kergesti arvata, et see kuulub liiga palju anaboolseid steroide pruukinud naishumanoidile. „Milline üllatus,“ lausus ta ja jätkas naermist. „Ma arvasin alati, et inimesed on rumalamad kui putukad, kuid ma alahindasin teid. Nii mõnigi teist näib olevat targem kui pealtnäha paistab.“ „See on vist küll esimene kord, kui keegi Jacksonit targaks nimetab,“ pobises Arra tasakesi ning tema selja taga seisev Jonathan naeris tahtmatult. Tema kergelt närviline naer oli teravas kontrastis tema näoilmega, millelt võis lugeda välja midagi tapahimu sarnast. Kuigi Jonathan ei olnud deemonit veel kirbule võtnud, tundus, nagu kavatseks ta seda iga hetk teha. Tundus, et neetud ateistist Donovan Fire hakkas tasapisi oma religioossetest tõekspidamistest lahti ütlema.
Jackson ignoreeris Arra kommentaari ja vaatas õgarikule otsa. „Oma vastase alahindamine on üks suurimaid strateegilisi vigu, mida teha saab. Võiks arvata, et üks korralik deemon on piisavalt võimas, et sellest viga vältida. Ma järeldan sellest, et sina seda ei ole. Korralik, ma mõtlen, sest deemon oled sa nii või teisiti. Kuule, deemon, kuidas oleks ühe väikese striptiisiga?“ „Kuidas palun?“ Õgariku silmad ähvadasid Kane Lighti pealuust välja tungida. „Miks peaksin ma midagi nii vulgaarset tegema?“ „Nii et sa pipardad?“ Jackson muigas. „Võib-olla peaksin ma laskma hoopis Kiral selle palve esitada. Arvestades seda, kui palju sa tema oma võrku püüdmisele oma energiat oled raisanud, võid sa ka veel pisut madalamale laskuda.“ „Igavene...“ sisistas õgarik ja astus sammu ettepoole, et Kirale läheneda, kuid Jackson raputas pead ning tema silmades olev hirmuäratav pilk sundis deemoni hetkeks paigale. „Keegi siin ruumis viibivatest isikutest ei lase sul Kirat puudutada,“ lausus Jackson hoiatavalt. „Ma tean, mida sa plaanid ja see ei lähe sul läbi. Ma tõukan su valguse kätte nagu vampiiri!“ „Да будет свет,“ pomises Jonathan, kuid kellelegi ei olnud mahti tema sõnadele tähelepanu pöörata, sest hoopis rohkem köitis nende tähelepanu õgarik, kes plaksutas käsi ja vilistas mänglevalt.

„Olé!“ hõikas ta ja võttis sisse härjavõitlejat meenutava poosi. „Sinu ideel on üks miinus,“ oli ta rahulik, ehk liigagi rahulik. „Erinevalt vampiiridest, nendest viletsatest elajatest, kelle eesmärgiks on ainult võimalikult palju verd lakkuda, olen mina täieõiguslik deemon ning on üks asi, mis täieõiguslikke deemoneid teistest organismidest eristab.“ Ta matsutas suud, tekitades heli, mis tõi Jacksonile meelde tema vanaema Pearli, kes oli hambutu nagu vastsündinud titt ja armastas väga alustassilt püreed lakkuda – millised imelised heliefektid! - , kuid õgariku näoilmet nähes taipas ta kiiresti, et too ei vihja sellisele mannetule asjale nagu ilmselge lauakommete puudumine. „Täieõiguslikud deemonid,“ seletas õgarik, „on ühed maailma parimad strateegid, mis tähendab, et mitte ükski tavaline inimene ei suuda ennustada, millist...“
Tema lause lõpu mattis enda alla ukse avanemise heli. Aeglaselt ja kägisedes libises uks lahti ning selle vahelt hakkas paistma kellegi valge kahara kleidi seelikuosa, mille alt tungisid esile sukkadesse mähitud pikad ja peenikesed tütarlapsejalad. Jackson püüdis just parajasti taibata, milline tüdruk oli piisavalt idioot, et nii ebasobival ajal välja ilmus, kui vastus end tema mõttekäigu lõppu ootamata saali pressis ja muutus ei kellekski muuks kui Tracy Evangeline Hemlockiks.

Sekund enne seda, kui Jackson jõudis tüdrukule hoiatava pilgu saata, kuulis ta õgarikku, kelle ta korraks järelvalveta oli jätnud, enda selja taga liigutamas. „Arra!“ röögatas ta täiesti kõrist. „Vii Tracy...“ Õgarik sööstis paigalt ning rammis täiest jõust Jacksoni külge, paisates poisi jalust maha ning surudes oma nõelteravad küüned, mis kõigi pilgu all tema sõrmeotstest välja tungisid, sügavale Jacksoni kõrri. „Tavaliselt eelistan ma küll süüa vaid ühte kindlat rooga,“ sisistas ta õelalt, „kuid seekord olen ma valmis ka mitmekäigulise lõunaga leppima. Öeldakse küll, et suur tükk ajab suu lõhki, aga...“ Kui ta oma küüned Jacksoni kaelast välja tõmbas, täitis õhku katki läinud rannapalli õhust tühjenemise vilisev heli, kui kõigist Jacksoni kaelale tekitatud kümnest haavast korraga verd purskas. „Ärge muretsege, mu sõbrad,“ lausus õgarik ja tõmbas keelega üle oma verest tilkuvate küünte. „Ma luban, et söön teid väikeste ampsudega ja ei jäta kübetki järele. Kira on minu pearoog ja ühtlasi ka ainus, kelle keha ma vajan!“ Ta sirutas oma käe Jacksoni näo suunas ja ühe õudse silmapilgu jooksul tundus, et ta kavatseb tema silmad peast torgata, kuid vaevalt jõudis ta oma nimetissõrmega Jacksoni põske puudutada, kui tema pea plahvatas, lennates tükkideks nagu vastu asfalti lömastatud greipfruut.
Jonathan viskas püstoli maha ja surus oma ohtlikult värisevad käed rusikasse. „Sa oleksid pidanud Jacksonit kuulama,“ lausus ta jälestust väljendaval toonil ning heitis õgariku põlvili vajunud kehale põlastava pilgu. „Nagu ta ütles, ei lase me sul Kira puudutada.“ Jackson üritas naerda, kuid suutis tuua kuuldavale vaid võigast korisevat heli. Tore küll, tema missioon oli täidetud ja Kirat ähvardav deemonlik hädaoht Jonathani käe läbi kõrvaldatud, kuid erinevalt Kirast oli Jacksonil nüüd kaelas kümme auku. Tundus, nagu oleks mõni kobakäpast arst üritanud talle tulutult trahhetoomiat teha ning sorkinud ta kaelas seni, kuni lõpuks õige punkti leidis, unustades sealjuures teised sisselõiked sulgeda, nii et need lõbusalt verd jooksid. Kõigest minuti jooksul oli tema särgi kaelus verest läbi ligunenud ning verd voolas kiiresti aina juurde, nirisedes mööda ta keha alla. Lausa imelik oli mõelda, et pärast seda, kui ta oma isa külmavereliselt mõrvata oli üritanud, võis ta veri endiselt soe olla. Küllap oli see seotud inimese püsisoojasusega, kuigi Jackson oli täheldanud, et tavalistes oludes, eriti talvel, kippus sellest vähe kasu olema.

Kira tormas Jacksoni juurde ja rebis ta pea endale sülle. „Kas sinuga on kõik korras?“ küsis ta, tekitades taaskord Jacksonis soovi naerda. „Loomulikult mitte,“ oleks ta äganud, kui ta vaid rääkida oleks suutnud, ilma et ta kaelast selle peale veel rohkem verd oleks pursanud. Esitas Kira alles kuradi lolle küsimusi! Kira asetas ettevaatlikult oma sõrmed Jacksoni haavadele, testides areldi nende sügavust. „Püüa hetkeks lõdvestuda,“ soovitas ta ja tugevdas survet. „Ma teen kõik, mis võimalik.“ Püüdes mitte keskenduda üle terve kaela levivale valule, kuulatas Jackson oma ümbrust ja tajus, et Tracy oli vahetpidamata karjunud juba mitu minutit järjest. Arra hoidis teda teda tugevalt oma haardes – olukord, mis oleks pidanud Tracyle vägagi meeltmööda olema, arvestades seda, kuidas ta juba vähemalt kuu aega Jacksonile iga päev Arrast jahunud oli – ning tundus, et tüdruk ei suuda otsustada, kas ta tahab olla rohkem sees või väljas. Väljas olijatele võis hetkel koolimajas toimuv küll parajalt jube tunduda. Vähe sellest, et koolimaja teine korrus põles, võis Tracy kisa järgi arvata, et lisaks tuhaks kõrbemisele ähvardas kedagi ka vägistatud ja tapetud saamine. Jonathan, relv endiselt jalge ees maas vedelemas, vaatas kõhklevalt kord Arra ja Tracy, kord Kira ja Jacksoni poole, püüdes otsustada, kes tema abi rohkem vajab. Viimaks näis siiski, et ta on valmis Arra ja Tracy kahekesi jagelema jätma – arvestades seda, et Arra oli kord maninud, et pole grupiseksist huvitatud, oli see ainuõige lahendus – ning suundus Kira ja Jacksoni poole.
„Jää paigale,“ sisistas Kira läbi hammaste, kuid Jonathan ei allunud ta käsule, vaid koguni kiirendas sammu ning kummardus Jacksoni kohale. Jacksoni auklikku kõri nähes täitis ta pilku õudus. „Ma käisin Moskvas esmaabikursustel,“ pomises ta. „Ma tahan aidata...“ Kuigi ta püüdis mõjuda veenvalt, oli üksainus pilk Jacksonile röövinud kogu tema entusiasmi. „Sa ei saa teda aidata,“ vastas Kira vihasemalt kui enne. „Tema haavad on tekitatud deemoni poolt ja seda verejooksu pole võimalik peatada. Isegi minule...“ Viha tema hääles kadus ja asendus dramaatilisusega. „Ma ei suuda...“ Ta hääl murdus. „Ma ei suuda tema haavu parandada!“ Ta asetas Jacksoni pea ettevaatlikult põrandale ja tõusis püsti. „Tal on maksimaalselt kolm kui viis minutit, enne kui...“

Jälle see neetud viis minutit! Kas viis oli mingi neetud number või? Kogu situatsioon hakkas Jacksonile kahtlaselt tuttav tunduma. Tundus, nagu oleks ta ka varem sarnases olukorras olnud ja loendanud minuteid oma surmani. Kolm kuni viis minutit, kurat võtaks! Selle aja peale oleks pidanud elu juba ta silme eest läbi jooksma, kuid jäi mulje, et sellel õhtul polnud sõud kavas. Ilmselt oli tal au surra liikuvaid pilte nägemata.
Jonathan tegi oma lipsusõlme lahti ning rebis endal lipsu kaelast, kuid otsekui tema mõtteid lugedes raputas Kira pead. „Ei, Jonathan, sellest pole kasu. Sellest poleks kasu isegi siis, kui sul oleks žgutt, sest kuidas kuradi päralt on võimalik kõriverejooksu sulgeda?“ Ta asetas haaras kätega oma juustest, katkudes neid nii, nagu tahaks iga viimast kui karva peast kiskuda. Esimest korda hakkas Kira otse Jonathani silme all oma viimaseid enesevalitsusekübemeid kaotama, olles mõistnud, et olukord ei allu tema kontrollile ning et ta ei saa selle parandamiseks midagi ette võtta. Jacksoni päästmine jäi väljaspoole tema võimete piire.

Arra laskis Tracyst lahti ja tõukas ta jõhkralt endast eemale – kui Tracy juba enne piisavalt kõvasti ei ulgunud, siis nüüd tegi ta seda kindlasti, sest takerdus kingakontsapidi oma kleidisabasse ja käristas sellesse augu – ning tormas maas lamava Jacksoni poole. Kira heitis talle pilgu, mis oli ühteaegu nii hoiatav kui ka meeleheitlik. „Arra, ära...“ Kirat ignoreerides laskus Arra Jacksoni kõrvale põlvili, krabas ilma vähimagi hoiatuseta tema verest läbi imbunud säegikraest ning raputas teda. „Türa, Jackson, vaata mulle otsa!“ nõudis ta. Jonathani käsi langes ta õlale, kuid ta raputas selle eemale ning keskendus Jacksoni silmadele; tema juba kustuvatele silmadele, mis ei olnud võimelised tema palvet täitma. „Kui sa peaksid praegu kätte võtma ja ära surema, siis ma vannun, et löön su oma kätega maha! Kas kuuled? Veel parem, kui sa end kohe püsti ei aja, sunnin ma sind kodus terve kilo verivorsti sööma! Vali ise, kas hakkad liigutama või...“ „Arra,“ pomises Jonathan, „sellest pole...“ „Jää vait!“ nähvas Arra, „ja lase mul Jacksoniga rääkida!“ „Ja mis kasu rääkimisest on?“ Kira mattis oma näo kätesse ning Jonathan oleks võinud vanduda, et kuuleb teda nuuksumas. See oli Kira juures midagi uut. „Sa ei saa teda rääkimisega päästa, sa saad ainult hüvasti jätta...“ Arra krigistas hambaid. „Kas tead, Kira, sinul on muidugi pohhui, kas ta elab või sureb, sest sul on ilma temata kergem, aga kas tead, minul ei ole! Kes üritas teda hüpnoosi alt vabastada? Mina! Kes lasi tal end relvaga ähvardada? Mina! Kes kupeldas end kõbist raamatukogutädile, et saada tema käest raamatut, kus mainiti Gabrieli Valgusmõõka? Mina! Kes külmetas mitu tundi mingi kuradi kohaliku punasete laternate tänava serval, et kuulda legendi Morien-Sebieli kohta? Mina! Mina, mina, mina! Ma olen viimased kuu aega sattunud Jacksoni pärast ühte jamasse teise järel ning ma ei kavatsegi lubada tal surra enne, kui ma olen talle vähemalt ühe korraliku keretäie andnud! Ma ei...“ Arra tundis, kuidas pisarad talle silmanurka tungivad. Mis kuradi pisarad? Kas polnud ta juba varem teadnud, et Jackson lõpetab halvasti ja et ta jääb temast ilma? Ta oli seda aktsepteerinud ja sinnamaani polnud tal sellega suuremaid probleeme olnud, aga no muidugi! Ta oli võtnud kätte ja lubanud Jacksonil enda jaoks liiga oluliseks muutuda, nii et küllap olid end vägisi välja pressivad pisarad talle paras karistus...

„Morien!“ Arra poleks kunagi arvata osanud, et oma meeleheitliku palvega langenud ingli poole võib pöörduda, kuid sõnad lipsasid ta suust välja enne, kui ta end peatada jõudis. „ÄRKA ÜLES!“
Ta kuulis enda lähedalt õelat naeru ning võpatas õudust tundes. Nad ei julgeks...kuid ei, naer ei kuulunud ei Kirale ega Jonathanile. See kuulus Kane Lightile; sellele samale Kane Lightile, kelle pea Jonathan alles äsja pudruks oli lasknud. Miks ei võinud õgarike tapmine käia sama lihtsalt nagu libahuntide kõrvaldamine?
Õudusega vaatasid kolm poissi, kuidas lömastatud peaga keha end aeglaselt õõtsudes jalgele ajas. Õgariku küüned tungisid Kane Lighti nahka ning hakkasid seda pealt kiskuma, paljastades inetud rohekat tooni lihastekimbud, mis nägid välja nagu midagi, mille mõni kass välja oli oksendanud. Kunagi oli Kane Light olnud ilus nii seest kui väljast, ent nüüd oli tema kena välimus kadunud – kuidas olekski võinud keegi peale hüsteeriliste zombifännide pidada kenaks kedagi, kellel puudus pool pead? – ning ka tema sisemisest ilust polnud enam suurt midagi alles jäänud. Iga sekundiga tiris õgarik maha üha rohkem nahka ning otse poiste silme all paljastus kogu hiilguses tema võigas roheline ihu, mis nägi välja nii rõve, et õgariku kõrval mõjus isegi trimmimata varbaküüntega Shrek nagu imearmas kaisukaru. Õgariku nõelteravate küüntega käed kompasid olendi pooleldi lömastatud pead, krabasid Kane Lighti kõrvast ning tõmbasid üheainsa raksuga maha kogu tema näonaha ning Jonathan surus käe suu ette, et mitte vastikusest öökida. Kane Lightil oli olnud kaks sinist silma, ent õgarikul oli silmi tervelt kahe võrra rohkem – neli – ning need kiirgasid punaselt. Selle koha peal, kus oleks pidanud olema tema nina, laiutas vaid armetu lillakate servadega auk ning ülejäänud osa tema näost võttis enda alla suu, mis oli piisavalt suur, et neelata alla mitte ainult Punamütsike ja tema vanaema, vaid ka näiteks vanaema köögimööbel ja kuigi Jonathan kujutas ette, et puidu söömine ei ole just kerge töö, näis õgarikul olevat piisavalt hambaid, et saada tööd saekaatris.
Jonathan needis end, et polnud paremini teadnud. Selle asemel, et deemonit vaid ühe kuuliga õnnistada, oleks ta võinud terve pideme tühjaks lasta, kuid nüüd oli juba liiga hilja ja tulemus käes ning õgarik oli tõusnud põrandalt samamoodi nagu Lisbeth Salander hauast.

Kira tõusis püsti ning sööstis õgariku ja Jacksoni vahele hetk enne seda, kui ta oma käe Jacksoni suunas jõudis sirutada. „Lõpeta!“ ütles ta kähedalt. „See olin algusest peale mina, keda sa tahtsid, mitte tema! Mitte mingil juhul tema! Ma ei luba sul teda rohkem puudutada, isegi kui ta on juba sur-“ „Türa, jää juba ükskord vait ja ära aja lolli juttu!“ hüüdis Arra, valades kogu oma viha Kira peale välja. „Sa ei saa kedagi lihtsalt laksust surnuks tembeldada! Kas sa ei näe, et ta hingab veel?“ Kira raputas pead, näol peegeldumas ülim lootusetus. „Arra...“ „Jackson ei ole allaandja!“ Arra pigistas tema särgikraed nii tugevasti, et ta sõrmenukid valgeks tõmbusid. „Ta ei...“ Järgmisel hetkel õgarik möiratas ning tema rusikas tabas hetkeks kogu oma tähelepanu Arrale koondanud Kira külge. Poiss paiskus saadud hoobi jõust kõrvale ning prantsatas vastu kõva parkettpõrandat, libisedes mitme meetri jagu mööda siledat pinda, enne kui peaga vastu seina põrkas, nii et selgesti oli kuulda teravat raksatust. Jonathani südame alt käis läbi külm jutt, kui Kira vaikselt oigas ning liikumatult lamama jäi ning ta taipas, et poiss kaotas äsja teadvuse, jättes võitlustullee vaid tema ja Arra ning paraku ei ilmutanud Arra vähimatki kavatsust püsti tõusta ja näiteks oma jalg läbi deemoni lõualuu virutada.
Jonathan oleks tahtnud pahuralt norsatada, kuid hoidis end tagasi. Ta aimas, mida Arra tunda võis. Kui Jacksoni asemel oleks tema silme all hääbunud Aleksei, Dima, Kristjan või Saša, oleks ka tema...
...oleks ka tema olnud sellise raske koorma all põlvili surutud.

Õgarik möiratas ja hüppas õhku, sööstes Arra ja Jonathani suunas ning Jonathan ei jäänud unelema, vaid saatis tema poole kuuliderahe, kuid tundus, nagu oleks õgarikku ümbritsenud nähtamatu magnetväli ning üksteise järel potsatasid kõik kuulid deemonit vigastamata põrandale. Endale oma tegudest korralikult aru andmata püüdis Jonathan seejärel õgarikule relvaga virutada, kuid seegi tabmus jäi olemata ning tema püstol lendas vastu seina, nii et selle toru kõveraks väändus.
Arra hingas teravalt sisse ning keeldus endiselt oma pilku Jacksonilt tõstma. „MORIEN!“ hüüdis ta uuesti ning kõvemini kui enne – tundus, nagu paneks ta sellesse ainsasse nimesse kogu oma energia.
Ootamatult haaras Jacksoni käsi ta kõrist ning Arra ahmis õhku. „Jackson!“ ägas ta, olemata päris kindel, kas ta peaks tundma rõõmu, et suutis viimaks Jacksonist mingi reaktsiooni välja meelitada, või hoopiski viha, et poiss nii ebaviisakalt tema õhuvarusid piiras, kuid Jacksoni silmades olev õel pilk pani ta judisema.
Ei, mitte Jacksoni silmades. Morieni silmades. Morieni silmades, mis olid sama lillad kui maailma kõige tugevam mürk.

Jacksoni käsi vabastas Arra kõri ning sirutus õgariku suunas, kes hüppel peatunud oli ning enda ees lahti rulluvat stseeni kerge imestusega jälgis. Sekund hiljem paiskus Jacksoni peopesast õhku leegitsev punane valguskera, mis õgariku suunas sööstis. Kõlas vali paugatus ning punaselt hõõguv kera põrkas vastu deemoni rinda, virutades ta otse vastu jõulukuuske, mis ümber kukkus.
Arra ahkis õhku. Õgarikuga kokkupuutumise järel hakkas valguskera pulseerima ning enne, kui ta reageerida jõudis, sööstsid sellest välja keermed, mis end ümber Jacksoni mässisid ja teda enda suunas tõmbama hakkasid. „Ei!“ hüüatas Arra kramplikult Jacksonist kinni hoides ning järgmisel hetkel tõmbas valguskera enda poole juba neid mõlemad. Hetk enne seda, kui kera nad mõlemad endasse imes, tundis ta, kuidas Jonathani sõrmed tema randme ümber sulguvad ning nad kukkusid...kukkusid...kukkusid...

Väga lahe
Lõpuks hakkasid nad ka tegutsema ja juttu tuli natuke kolkimist ka

Aaah...Nii hea
Ma sellest jutust sõltuvuses nüüd!
Jaaamh... Varsti võik uus osa ka olla, aga kahju et sul jamh... kiire on

AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!!!!!!!!!!!!!!!
AAAAAAAAAAAAAAAPPPPPIIIIIIIIIII!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Jackson jääb ellu, ta jääb ellu, ta jääb ellu, jääb ellu, jääb elllu, ellu ellu ellu...
JACKSON PEAB ELLU JÄÄMA!
Ta ju jääb, eks? Morien -see kuradi tõbras- ei "lämmata" teda ju ära, eks?!
Palun, palun, palun!
Arra on nii tore! Ta on ainuke, kes Jacksonist tegelikult hoolis! hoolib! Jackson jääb ju ellu, eks?!
Kuidas saad sa sellise koha pealt pooleli jätta?! Missmõttes nagu!
Tegelikult mulle meeldib see kuidas ootama peab, see õudsalt hea põnevus

Millal uut saab?

UUT!

Omghhhh, ma armastan seda lugu! See on nii suurepärane. Lihtsalt põnev ja lahe ja ma ikka ootan oma vampiiruškat. Ma tahaks, et ta kohtuks Kiraga.
Mulle meeldis see osa täiega. Ma tahan teada, mis edasi saab. Mida teised mõtlevad. Mis koolist järele jääb. Kõik see, kõik see!!!!
Johnathan on awesome. xD Ta suutis selles olukorras kuidagi nii armas olla minu jaoks! Ma olen ta totaalne fänn! Ja Jacksongi, hakkab mulle üha rohkem ja rohkem meeldima.
Ja taas, kriitilisest olukorrast hoolimata panid sa naljugi sisse.

YAYS FOR U, I LOVE IT!

Hei! Lõpuks jõudsin ma ka sellesse teemasse
Oeh, ma olen nii väsinud Ma uinusin täna kõigis loengutes ja kuigi ma tahaksin teie kommentaaridele võimalikult intelligentselt vastata, ei tule sellest arvatavasti midagi välja Midagi võin ma siiski öelda: Jackson jääb ellu ja koolist ei jää just eriti palju järele

Selles osas olen ma jälle Piibliga väga vabalt ümber käinud, kuid selle jutu eesmärk ei olegi taotleda mingit religioosset autentsust

Selles osas võib nimede kirjutamisel mõningaid algustähevigu esineda. Kui keegi on kindel, et antikristus ja messias kirjutatakse lause sees just suure algustähega ja valmis põhjendama, miks, andke teada!

Enjoy and let me know if you like it!
**

40.2

Arra läkastas ja sülitas välja suutäie kuiva ja kuuma liiva. Mälestuses, kuhu ta äsja sattunud oli, oli ta kõigest kolmeaastane põnn, kes oma vanemate silma alt plehku oli pannud ning hoovis asuvasse liivakasti mängima tuterdanud. Billy Pilgrimi, naabruskonna rikutuima kolmeteistkümneaastase riiukuke käed olid temast kinni haaranud just sel hetkel, kui ta lõpetas liivalossi ehitamise, ning virutanud ta peaga läbi lossi seina, nii et liiv Arrale hingetorru tungis ja teda lämbuma pani. Arra oleks tahtnud, et ta isa Billy Pilgrimile ühe korraliku keretäie annab, kuid mehelt abi saamiseks oleks Arra pidanud teda paluma; paluma teda nii, nagu teisedki seda tegid ning kuigi Arra oli vaid kolmene, teadis ta, et kui ta seda teeks, siis...

„Arra.“ Kellegi käsi raputas teda ärevalt õlast ning kui Arra ärkvele võpatas, illusioon liivakastist ja Billy Pilgrimist kadus. Liiv aga kahjuks mitte ning nii köhis Arra veel mitu sekundit, enne kui Jonathanile otsa vaatas. Poisi ilme oli murelik ning hetke enda ümbrust piielnud, mõistis Arra tema mure põhjust.
Stonybrooki erakooli saal oli kadunud ning asendunud liivaküngastega, mis laiusid nii kaugele, kui silm seletas. Tähelepanelikult kuulatades võis Arra kuulda kaugusest kostvat veevulinat, kuid ei suutnud heli asukohta kindlaks määrata ning kuigi ta hoolikalt silmi kissitas, ei hakanud talle läheduses silma ainsatki veekogu. Küll aga hakkas talle silma killuke rohelust keset lõputuna näivat kollast. Temast paremal paistis roheline oaas, mille keskel kasvas maa seest välja imeilus täies õites kirsipuu, mille oksad õrnas tuulehoos edasi-tagasi õõtsusid, paisates aeg-ajalt õhku tillukesi magusalt lõhnavaid õisi.
Jonathan köhatas. „Kus me oleme?“ Arra ajas end aeglaselt püsti, kloppis oma riided liivast puhtaks ning hingas sügavalt sisse, püüdes otsustada, kuidas Jonathanile vastata. Asi polnud selles, et tal ei oleks seletust olnud; vastupidi, tal oli väga hea seletus, ent ta polnud sugugi kindel, et Jonathani selle õigsuses veenda suudab. Sitta kah, proovimast ei saanud siiski keegi teda keelata. Kui ta juba meeleheitel - ja mõnikord üsna meelaid – koduperenaisi ei kartnud, siis miks oleks ta pidanud kartma Jonathanile midagi täiesti ajuvabalt kõlavat öelda?
„Minu arvates oleme me Jacksoni isiklikus Eedeni aias,“ lausus Arra end viimaks kokku võttes, „mis eksisteerib tänu Morieni mälestustele, mis sellele füüsiliselt tajutava kuju annavad.“ Jonathan turtsatas. „Palun jäta sellised naljad. Ma ei püüa isegi mitte teha nägu, et see, mida me praegu kogeme, on ehtne. Suure tõenäosusega on mul raskekujulised hallutsinatsioonid...“

„Jonathan, sa ei suuda mind veenda. Ma ei tea, mis põhjustel sa kangekaelselt endale valetad ja end uskumast keelad, kuid sügaval sisimas tead sa sama hästi kui mina, millises maailmas me hetkel asume. Kui sa mind ei usu, siis sulge oma silmad ja tunneta seda. Me viibime Jacksoni meelte ääremaal ning selles väikeses nurgakeses pole võim enam mitte Jacksoni, vaid Morieni käes.“ Arra ei valetanud. Oma silmi kokku pigistades tajus ta tõepoolest Jacksoni energiat, mis neid ümbritses, kuid lisaks Jacksoni energiale tajus ta ka Morieni energiat ning kuigi Jacksoni energia oli meeldiv ja puhas – ära sa märgi, mõtles Arra mõrult, tundus, et Jacksonil on isegi hea süda - , ajas Morieni patune ja raevukas energia selle tasakaalust välja. Energiavälja ebatasased võnked ajasid Arra juuksed püsti ning mööda tema selga jooksis alla külm judin.
Mööda liivast pinda viisid jalajäljed ning rohkem sõnagi lausumata hakkas Arra neid mööda taamal meelitava roheluse suunas sammuma. Jonathan hüüdis talle järele, kuid Arra ei kuulanud teda ning kiirendas sammu. Ta teadis suurepäraselt, kellele need jalajäljed kuulusid ja kuhu need välja viisid. Jackson suundus jumalapuu suunas, et kohtuda oma saatusega.

Arra tee tõkestas heledapäine valgesse hõlsti riietatud kogu, kes käed keelavalt välja sirutas. Päikesevalguses tundus, nagu tema keha hiilgaks. „Pöörduge tagasi. Läbipääs on lubatud vaid väljavalitutele.“ „Käi õige perse,“ kähvas Arra ning põikas hetkegi kaotamata teelseisja välja sirutatud käe alt läbi, et oma teekonda jätkata, kuid hetk hiljem seisis isik taas tema ees ning vangutas pead. Arra krigistas hambaid. „Mida kuradit?“ sajatas ta, otsustades, et ei ole loogiline, et keegi lihtsalt niisama talle heast peast teele ette hüppab, haaras oma kaelas rippuvast roosikrantsist ning vehkis sellega. „Vaata, semu, asjad on nüüd nii, et mind ei huvita, kas ma olen väljavalitu või mitte, kuid ma olen siin põhjusega! Kas sa predestinatsiooniõpetusest ei ole midagi kuulnud?“ Olend vaatas teda kahtlustavalt ning tema silmades oli uuriv pilk, mis Arrale põrmugi ei meeldinud. Teda oldi varemgi korduvalt sellise pilguga kaetud ning enamasti olid seda teinud vaid ebameeldivad inimesed, eelkõige õpetajad, kes püüdsid mõistatada, mis Arra peas toimub – enamik neist kahtlustas nimelt, et Arra pole normaalne. Ka praegu sai ta sarnase pilgu osaliseks ning valmistus juba hambaid irevile ajama ja midagi ebaviisakat kähvama, kui isik ette hoiatamata oma käe ta õlale asetas ning tema keha läbis elektrilaengut meenutav surin.

„Kas sa usud?“ päris isik ning tema silmad, mida Arra esiti pruuniks oli pidanud, kumasid järgmisel hetkel rohekalt ja veel hetk hiljem sinakalt. Millised huvitavad kontaktläätsed! „Usun mida?“ ei saanud Arra aru. „Jehoovat,“ sosistas isik ning tema hääles oli kuulda aukartust. „Kõige Elava Taevast Isa.“ Arra turtsatas. „Kuidas siis muidu. Jumal ütles: "Saagu valgus!" Ja valgus sai. Ja Jumal nägi, et see hea oli ja ta eraldas valguse pimedusest, lahutas selle seitsmeks spektrivärviks ja vaatles neid läbi prisma...ei, tegelikult ka, mida ma siin ikka pullin. Kui ma ütlen, et usun Jumalat, siis kas sa lubad mul mööduda?“ Vaikus, millega tundmatu Arrale vastas, tundus olevat üks pikemaid Arra elus, kuid viimaks tundus isik otsusele jõudvat. Mananud näole argliku naeratuse, astus ta Arra teelt kõrvale ning asetanud ühe käe oma südamele, tegi ta Arrale kerge kummarduse. „Kuigi te räägite nagu patune ja käitute samamoodi, on teie usk siiras. Te võite minna.“ Arra ei hakanud üleliigse tänulikkuse väljendamise peale aega raiskama. „Oli ka aeg,“ porises ta. „Ma arvasin juba, et pean sinust otse läbi minema ja kas tead, seda oleks tunduvalt meeldivam teha, kui sa oleksid naine...“ Arra pilgutas šokeeritult silmi, kui tundmatu vastu kõiki tema ootusi otse tema silme all haihtus ning ilmus välja eemal paistva kirsipuu all, mille all seisis laud, mille juures toolil istus Arrale tundmatu naine, kes aeg-ajalt sõrmedega läbi oma juuste tõmbas ning kaugusesse kaes. Kuidas...? Aga loomulikult. Arrale torkas pähe ainult üks olend, kes sellisel kombel ühest kohast teise võis liikuda ning see polnud kaugeltki Hambahaldjas. Polnud isegi mitte SURM, sest surm oli nii või teisiti kõikjal ja ei pidanud mitte kunagi mitte kusagile minema.
Ingel. Arra oli äsja kohtunud ehtsa ingliga.

Jonathan kiirendas sammu, et Arrale järele jõuda, kuid ootamatult oli ka tema tee blokeeritud, seekord tumedapäise isiku poolt. „Pöörduge tagasi. Läbipääs on lubatud vaid väljavalitutele,“ lausus noormees ning Jonathanil ei jäänud muud üle kui oma õlad longu lasta. Ta teadis juba, mida temalt järgmisena küsitakse ning kahjuks ei saanud ta sellele kuidagi jaatavalt vastata. Maruvihaselt ja endas pettununa hammustas ta tugevasti huulde. Kui ta vaid oleks suutnud endale kinnitada, et ta usub, oleks kõik lihtsam olnud, kuid tema aju keeldus kangekaelselt tunnistamast, et hetk, milles ta viibib, on reaalsus. Kui ta seda tunnistanud oleks, oleks ta ühtlasi tunnistanud kõike; kõike seda, mis aastaid tagasi, kui ta oma vennaga keldrisse kolama läks, juhtus ning mis tema elu ära rikkus...
Arra seisatas ning vaatas tagasi Jonathani poole. „Mida sa muned?“ nõudis ta. Arra ootas, et ta toob kuuldavale valju protestikisa ning teatab, et inimesed ei saa kuidagi muneda – arvestades Jonathani kommet targutada, ei oleks Arra selle üle sugugi imestanud - , kuid Jonathan raputas vaid pead, pooleldi kurvalt, pooleldi ükskõikselt. „Sa pead üksi edasi minema!“ hüüdis ta kindlalt ning tol hetkel oli ta hääl täis otsusekindlust.
Arra oleks tahtnud talle paar krõbedat sõna öelda, kuid iga mööduv sekund ähvardas Jacksoni temast kaugemale viia ning ta ei tohtinud hetkegi kaotada.
Ta võttis hoogu ja hakkas jooksma, joostes kiiremini kui ta eales kooli spordiväljakul aja peale jooksnud oli – ja see oli suur edusamm, arvestades seda, et harilikult tegi ta Cooperi testi ära vaid õige napilt. Liiv tema jalge all asendus rohtunud rajaga ning meeter-meetri haaval tundus roheline lagendik Arrale lähemale jõudvat.
Jackson seisis puu all istuva naise ees ning teda nähes meenusid Arrale taas paugupealt kõik äsja aset leidnud õudused. Ta oli pooleldi oodanud, et ka Jacksoni keha hiilgab päikesevalguse käes, kuid selle asemel nägi ta sedasama Jacksonit, keda ta tundis; Jacksonit, kelle kõri oli deemoni poolt purustatud ning särk verest läbi imbunud.

Jackson vaatas naisele otsa ning tema silmades peegeldus kurbus. Ta liigutas suud, et midagi öelda, kuid häält ei tulnud. Siiski tundus, et naine mõistab teda, sest ta hakkas kõnelema. „Ma tean, et sa ei soovinud naasta, kuid sul ei ole teist valikut. Sinu saatus määrati veel enne sinu sündi ning kõik, mida sa oma elus korda oled saatnud, on juhtinud sind just sellesse punkti. Sinu jaoks on tulnud aeg oma teise poolega üheks saada, et te saaksite üheskoos järgida oma jumalikku rada.“ Jackson raputas pead ning tema haavast voolas välja verd. Pagan, mille kuradi pärast Arra täna nii palju verd pidi nägema? Nagu sellest, et Jonathan Kane Lighti pea sodiks lasi, ei oleks piisanud.
Naine sirutas oma parema käe taeva poole ning kui ta oma sõrmi nipsutas, paiskus nendest välja kollane tuleleek ning joonistas õhku hõõguva ringi. Järgmisel hetkel ilmus Arra silme all välja elevandiluust raamiga peegel, mille pinnal ujus tume udu. Arra astus ettevaatlikult sammu Jacksonile lähemale, hoides samal ajal oma pilku peeglil, kuid sekund hiljem märkas ta peeglis liikumist ja tardus paigale. Üks samm oligi kahjuks tema võimete piir.
Peeglisse ilmus metsikute süsimustade ning lillakalt hõõguvate silmadega kogu, seljas räbaldunud ja verega määrdunud särk, millest tungisid üksteise järel välja kuus jõulist kätt, millest igaüks hoidis käes läikivat kahe teraga mõõka. Arral jäi hing kinni, kui ta mõistis, et oli koguga ka varem kokku puutunud. Kuigi päevast, mil taevateras tema kaelale igaveseks jääva punase juti oli tekitanud, oli möödas juba nädalaid, oli mälestus kohtumisest Jacksoni sees pesitseva tundmatuga Arra jaoks endiselt värske ning ükskõik, kui ilmvõimatu peeglist vastu vaatava kogu olemasolu Arrale ka ei tundunud, tundis ta kummastavat peegelpilti vaadates olendis ometi ära tol saatuslikul päeval kohatud Jacksoni teise poole.
Teisel pool peegli klaaspinda seisis Morien.

„Morien...“ pomises ta vaikselt, kuid naise hääl kõlas sellest üle. „Paladin, custos morum Morien,“ lausus ta valjult, „sinu peaaegu kaks tuhat aastat kestnud uni lõppeb siin ja praegu. Ava oma silmad ning naase tagasi reaalsesse maailma, et viia lõpule missioon, mille Universumi Kõrgeim Ehitaja sinu õlgadele asetas. Jehoova, selle ja kõigi teiste universumite Jumala tahte järgi on sinu ülesandeks seada maailm valmis tõelise nefilimide soost messia tulekuks ning võidelda ühes Sebieliga antikristusena Viimsepäeva lahingus Armageddonis.“
Peegli pind väreles ning Arra ahmis õhku, vaadates, kuidas Morieni käed sellest läbi tungivad ja Jacksoni poole sirutuvad. Ta sööstis alateadlikult peegli poole, et takistada Morienil Jacksonist kinni haaramast, kuid ingli hapra välimusega käed, mis olid kaugelt tugevamad kui välja paistsid, haarasid temast kinni ning surusid ta näoli murule pikali. Noh, muru polnud pooltki nii halb kui liiv, kuid rohukõrred kõditasid siiski ebameeldivalt Arra nina ning mis kõige hullem: ta ei näinud toimuvat.
„Ei, Anael,“ lausus naine ning tema käsu peale ingli haare lõdvenes. „Lase tal vaadata. Ka tema saatus on toimuvate sündmustega seotud.“
Arra hakkas vaikselt järge kaotama. Olgu, sellest, et tema saatus toimuvate sündmustega seotud on, sai ta isegi väga hästi aru, sest kui olukord oleks olnud vastupidine, oleks ta arvatavasti kodus internetis surfanud ja otsinud infot poodide kohta, mis müüvad odavalt vulgaarset riietust, selle asemel, et olla nägupidi rohus maailmas, mida poleks tohtinud olemaski olla. Jah, nii palju ta jagas, kuid naise varasem sõnavõtt tekitas temas mõningaid kahtlusi, eriti pisiasi, et viimane oli maininud nefilimide soost messiat, antikristust ja Armageddoni. Mitte et ükski neist mõistetest Arrale võõras oleks olnud – Piibel lausa kubises sellisest jubedast jurast - , kuid ta ei suutnud neid kuidagi Jacksoniga, vabandust, Morieniga, samasse lausesse sobitada. Kui just...

Kui just see oligi juhuslikult Jumala plaan, mille üle Arra nii pikalt oma pead oli murdnud. Kuigi antikristust käsitleti tihti Saatana poja, Jumala poja põlise vastasena, võis antikristuseks lugeda ükskõik millist isikut või grupeeringut, kes viivad täide Piibli prohvetiennustused selle kohta, kes vastandab ennast Jeesus Kristusele ning võtab sisse koha tema asemel.
Vaikselt hakkasid kõik tükid õigetesse kohtadesse langema ning kui Anael Arra vabastas, oli ta nii sügavalt mõtteisse vajunud, et vaevalt tajus seda ning ei teinud esimese hooga vähimatki katset oma asendit vahetada. Ta oleks tahtnud hüsteeriliselt naerma puhkeda ning naerda seni, kuni ta lõualuud valutama hakkavad. Tema, tühine Arra Romini, mannetute vanemate veelgi mannetum laps, oli näinud läbi Jumala Suure Plaani. Ta oli endalt korduvalt küsinud, miks Jumal Morieni mälu kustutamise asemel selle hoopis luku taha pani ja Kami no Itte’ga pitseeris ning vastus sellele küsimusele ületas ka tema kõige pöörasemad oletused.
Piibel käsitles Armageddoni kui lahingut, milles Jeesus Kristus, selle maailma messias, lööb antikristust, kuid Arra mäletas selgesti, mida Jonathan talle Jeesus Kristuse kohta öelnud oli ning selles valguses moondus pilt väga kiiresti. Jeesus Kristus ei olnud Jumala poeg ega ka messias: ta oli kuriteo toime pannud ingel Miikael, kes oli reinkarneerunud inimesena ning end viimaks lunastanud, jättes samas inimkonna päästmisest ilma, mis tähendas, et suur osa Piibli õpetustest, täpsemalt öeldes Uus Testament, osutus valesti. Tore küll, lõppude lõpuks oli juutidel, kes Jeesus Kristust messiana ei tunnistanud, tuline õigus, sest õige messias polnud veel saabunud. Jumalal oli varuks nii mõnigi trikk...
Arra neelatas. Issand, milline absurd. Jumal kavatses hoolitseda selle eest, et Morien ja Sebiel saavad taas üheks ning elustavad uuesti langenud ingli Morien-Sebieli, kellest saab...
Antikristus. Jumala plaan nägi ette, et Morien ja Sebiel, Jackson ja Kira, ühinevad antikristuseks.

Arra ei saanud päris täpselt aru, kuidas sobisid kogu selle loo juurde nefilimide soost messias ja maailma tema tulekuks valmis seadmine. Esiteks olid nefilimid sündinud patust, samas kui messias pidi sündima neitsist ning olema vooruslikkuse võrdkuju ning teiseks ei suutnud Arra kuidagi ette kujutada, kuidas võiks antikristus aidata maailma messiase tulekuks ette valmistada, kui see töö ei kujutanud endast just maailma viimist nii suurde madalseisu, et usklike arv hakkab kasvama nii mis mühiseb...
Anaeli rüüserv kahises, kui ingel Arrast eemale astus ning see heli rebis ta transist välja. Ta kergitas pead ja ajas end aeglaselt püsti, vaid selleks, et saada osa vaatepildist, mis oli kaugelt hullem kui tema senine sisemine arutelu hea ja kurja igavese võitluse teemal. Otse tema silme all sulasid Jackson ja Morien kokku ilma kindlate piirjoonteta vormituks koguks. No täitsa lõpp, kas Morien kavatses Jacksoni lahustada? Ent järgmisel hetkel hakkas kogu inimlikku kuju võtma...eeldusel, et midagi, millel oli kuus kätt, sai inimlikuks pidada.
Arra ees ei seisnud enam Jackson Roberts, vaid Morien.
Langenud ingel pilgutas üllatunult silmi ning kõik tema kuus kätt lasid korraga mõõkadest lahti, nii et need üksteise järel maha kukkusid, tärisedes kokku puutudes lõbusalt.

Naine astus Morieni juurde ja asetas talle käe õlale. „Tere tulemast tagasi,“ lausus ta ning naeratas.
Morieni suunurk tõmbles ning hetkeks arvas Arra, et see vastik elukas, kes Jacksoni keha pihta oli pannud ja selle sisse käte jaoks paar lisaauku oli teinud, kavatseb naisele vastu naeratada, kuid siis taipas ta, et eksib. Morieni näol ei peegeldunud vähimatki märki naeratusest; isegi mitte kavatsusest naeratada. Ainus, mida Arra tema näolt välja luges, oli sõnulseletamatu õudus.
„EI!“ hüüdis Morien. „Mu Isa tõotas mulle, et...“ Su Isa muutis meelt,“ lausus naine ja tema naeratus näis veelgi laiem, veelgi magusam. „Ta on andnud sulle uue võimaluse Tema tahet täita ning kui sa Teda väärikalt teenid, ootab sind ees suur autasu.“ Morieni kõik kuus kätt tõmbusid rusikasse. „Ma ei ole kunagi autasust hoolinud. Ainus, mida ma oma Isa lahkusest palunud olen, on karistus ning mu Isa lubas selle mulle võimaldada, võttes minult igaveseks mu mälu ning hoolitsedes selle eest, et ma enam iialgi kurja ei saaks teha. Ei...“ „Jah,“ vastas naine ning Arra märkas tema silmades õelat tulukest. „Jah.“ „Mu Isa...“ Morieni huuled värisesid. „Mu Isa reetis mu!“
Õhk tema ümber väreles ning tema ette ilmus Gabrieli Valgusmõõk, mille Morien kõhklemata enda kätte haaras. See vihises läbi õhu ning veel enne, kui Arra taipas, mis toimub, sööstis Morien ettepoole, suunates mõõgatera puu all seisva naise kõri suunas. Naise suunas, kelle välimus meenutas Arrale ootamatult nii palju Jacksoni oma.
Sel hetkel, kui Arra hüppas, ta ei mõelnud.

Tema raskus niitis Morieni jalust ning nad mõlemad prantsatasid maha. Morien oli ootamatust segamisest selgelt üllatunud ning kui mõõk tema sõrmede vahelt pudenes, virutas Arra selle kaugele eemale. „Ära tee, Morien,“ palus ta. „Ära tee.“ Ta meenutas Jacksoni muserdatud ilmet, kui ta jutustas Arrale oma isa ründamisest, ning esitas Morienile uue palve. „Ära tee seda. Jackson ei tahaks, et sa kellelegi haiget teed ja kui sul on tõesti nii väga vaja oma neetud mõõk mõnesse pehmesse koesse susata, siis kobi kõigepealt Jacksoni kehast välja ja tee seda omapäi!“
Morieni kurgupõhjast pääses välja tige urin. „Kes sa oled?“ Arra suunurk tõmbles. „Kas sul on kombeks unustada ära kõik inimesed, kellele sa mõõga kõrile surud?“ Morieni silmad tõmbusid vidukile ning ta tundus midagi meenutavat. „Sul on õigus,“ vastas ta. „Me oleme varem kohtunud. Sa tungisid liiga sügavale...“ „Ei tunginud ma kuhugi!“ protesteeris Arra veel enne, kui Morien midagi lisada jõudis. Jumala eest, kui mitmetähenduslik lause! Miks ei oleks loomulik keel võinud mitmetähenduslikkust vältida samamoodi nagu formaalkeel? „...minu peidupaika,“ lausus Morien viimaks, kui oli veendunud, et Arra teda ei katkesta, „ning...“
Ta tõukas Arra enda pealt maha, andes Arrale sealjuures ühe korraliku jalalöögi, mida Arra sugugi kõrgelt ei hinnanud, kargas püsti ning libistas kätega üle oma keha. Arra püüdis mõistatada, mida Jackson sellest arvaks, sest Morieni üleliigsete kätepaaride tõttu tundus, nagu käperdaks Jacksonit kolm inimest korraga. Ainult et...

Jacksoni asemel oli nüüd Morien ning kuigi tema nägu meenutas endiselt Jacksoni oma, polnud Arral vähimatki põhjust kahelda, et tema ees seisab teine olend täiesti teistsuguse mineviku, oleviku ja tulevikuga.
„Ma ei ole veel tervik,“ lausus Morien ning Arra aimas tema sõnade tagamõtet. Morien oli veel lihtsalt Morien; veel ei olnud temast taas saanud Morien-Sebiel. „See tähendab, et veel ei ole liiga hilja,“ jätkas ta, „Poiss, kelle keha ma hetkel laenan, suutis eelmisel korral minu ärkamise peatada, tuues alateadlikult ohvriks ühed oma senise elu kõige tähtsamad mälestused ning ma olen kindel, et ta suudab mu taas unne sundida ja peeglisse sulgeda.“ Morien viipas sõrmega peegli poole ning tema silmis oli paluv pilk. „Ma ei tohi vabaks saada, sest kui see juhtub, ootavad tervet maailma ees pimedad ajad.“
„Sa palud teenet, kuid iga teene eeldab ka vastuteenet,“ kostis Arra. „Jackson vajab su abi. Kui ta seda ei saa, ta sureb ja...“ Ja mida? Arral ei olnud vähimatki ideed, mis Jacksoniga pärast surma juhtuda võib. Kas ta läheb taevasse või hoopis põrgusse? Tundus, et Morien taipas, millised mõtted Arra peas keerlevad. „Nüüd, kui ma olen ärganud, saab Jackson surra vaid siis, kui tema süda läbi torgatakse ning kui ta sureb, tähendab see seda, et meid mõlemaid tõmmatakse tagasi peeglisse ning teisel pool peeglit ei eksisteeri mitte midagi peale tühjuse.“
Kirsipuu all seisev naine heitis selili lauale ning tõi kuuldavale valju naertuturtsatuse. „Ta ei sure,“ naeris ta ning tema hääles kõlas ülim veendumus. „Ma olen seda näinud.“
„Millegi nägemine ei tähenda veel, et see tõeks saab,“ vastas Morien ning tema käeviipe peale tõusis Gabrieli Valgusmõõk lendu, lendas vihisedes läbi õhu ning maandus Morieni väljasirutatud peopesas. „Kõik algab valikust.“

Kogu oma jõudu rakendades surus Morien mõõga otsapidi maasse ning järgmisel hetkel hakkas kogu Eedeni aed tema ümber värisema. Kõrvulukustava mürina saatel tekkisid maapinna sisse suured praod ja kõigest paari sekundiga neelasid need endasse nii kirsipuu kui ka valge mööbli. Kui tekkinud tuuleiil taganeva naise seelikusaba üles tõstis ja tema valged aluspüksid paljastas, oleks Arra peaaegu naernud, kui mitte maa hetk hiljem tema enda alt kadunud ei oleks. Tema jalge all avanes ilma mingi hoiatuseta kuristik ja vähem kui sekund hiljem rippus ta sõrmipidi selle serva küljes, samal ajal kui läbi Eedeni aia sööstvad liivakeerised maapinda laastasid ja rohelise pinnase maast üles kiskusid, muutes kogu aia tormi keerises ägavaks kõrbeks.
Serv, millest Arra kinni hoides, murenes ning sel hetkel, kui Arra sõrmed oma toetuspunkti kaotasid, pomises ta mõttes kiire palve, et oma elunatukest ikka taevasse sokutada, kuid üllatuslikult ei tulnud surm sugugi nii kiiresti, nagu ta oodanud oli. Morieni sõrmed – viis sõrme tema sõrmede koguarvust – haarasid temast kinni ning tirisid ta kuristikust välja. Morieni lillad silmad piidlesid teda kahtlustavalt. „Arra, ühel hetkel võib juhtuda, et Jackson kaotab oma sihi silmist,“ lausus ta süngelt, „ega suuda toimida õigesti. Sinu kohus on talle öelda, et kui ta endas kahtleb, teeks ta samamoodi, nagu minevikus.“ Arra avas suu, et küsida mida kuradit see tähendama peab, kuid veel enne, kui ta seda teha jõudis, imes üks liivakeeris ta endasse ning sülitas seejärel välja. Arra valmistus taas nägupidi liiva maanduma, kuid selle asemel tabas ta keha Stonybrooki erakooli saali põrandat ning ta vandus valjusti.
Sellest pidi küll üks pagana kole sinikas jääma.

Silmi põrandalt tõstes tabas ta enda kõrval lebava Jonathani hirmunud pilgu ja taipas, et poiss väriseb. „Kas sa oled terve?“ küsis ta, kuid Jonathan ei vastanud, vaid osutas Arra selja taha, kus õgarik, mõlemas käes hiiglaslik roheline tulekera, sööstis Morieni poole, kes kõik oma mõõgad tema poole suunas.
Kaitsekilp moodustus Arra, Jonathani ja Kira ümber vaid hetk enne seda, kui plahvatus saali sisustuse ja vasakpoolse seina minema pühkis.

ÜLIKÕVA See on veel eriti vinge, et Morien üles ärkas.

See tähendab, et Morienis on natukenegi headust säilinud. Ta meeldib mulle rohkem kui Siebel -kes teiste privaatsust ei austa.
Kas see, et Jackson Morieni taas "ära peidab" tähendab seda, et ta midagi ka ei mäleta? See oleks loogiline, aga samas nii halb! Tore oleks kui Jackson ka teaks, mis toimuks. Mitte ei jääks elu lõpuni teadmatuks geeniuseks.
Palun, palun tee nii, et ta mäletaks!
Arra on tore! Nii tore! Ja siiamaani ainus inimene, kes Jacksonist tõsiselt hoolib! Mitte nagu mõned siin!
Palun, palun, palun tee nii, et ta mäletaks!!!!!!!

Kirjavigade koha pealt ie saa ma sind kahjuks aidata, mina isiklikult ie märganud midagi. Aga samas võvad inimesed ka mind karjudes hüüda ja ma ei märka sinu jutte lugedes ikka mitte midagi...
ka religioonis ja usust ei tea ma eriti midagi. Ja sellest rääkides: tavaliselt mind häirib ikka mingil määral kui jutt/raamat on seotud usuga aga sinu jutu puhul mitte. Ma ie tea, kas asi on selles, et seda näeb suuresti läbi Jumalavallatu -oi kuidas mulle see nimi meeldib- pilgu läbi või on see midagi muud. Igastahes on see asi suurepärane nagu ka sinu seekordne osa!

UUT!

Jackson will be back, I swear...just like this story Ma vabandan väga, et ma sellel nädalal osa postitanud ei ole, kuid loodetavasti õnnestub mul seda juba järgmise nädala alguses teha, näiteks kolmapäeval

... mis on juba läbi

Kus on uus osa ? *vaatab ringi* Kas ta on ka haigeks -jäänud nagu mõned siin? Kas ta peab ka olümpiaadile minematta jätma? Kas ta ei saa ka muusikakooli minna? Kas ta peab ka kogu päeva toas passima? Kas ta peab ka-
*hingab sügavalt sisse... ja välja...sisse.... ja välja*

Mida ma õelda tahtsin: Ma ta haksin juba väga uut osa!

Vabandust, et kolmapäev minust nii märkamatult mööda libises Ma olen viimased paar päeva veetnud You're Beautiful'i draamat vaadates ning see neelas suure osa minu vabast ajast Loodetavasti suudan ma end täna parandada ja uue osa paari tunni pärast valmis saada, sest kuigi ma käisin täna hommikul arsti juures sondi neelamas, jäin usundiõpetuse loengus magama ja jõin paari tunni jooksul rohkem kohvi kui terve eelmise aasta jooksul, olen ma valmis end kokku võtma ja taas kirjutamisele keskenduma

Yatta, I finally finished this chapter! Olge mureta, Jacksoni mälu ei kao enam kuskile, kuigi kahjuks hakkab ta soovima, et see juhtuks, eriti pärast seda, mis selle osa lõpus toimub Ma annan ühe väikese vihje: üks selle jutu tegelastest sõidab igavesele puhkusele

Täna oli koolis islami loeng, aga tänu sondi neelamisele ma sellesse ei jõudnud

That kissing scene was totally random, don't hate me for it!
**

40.3

Kui Arra hetk hiljem silmad avas, avastas ta, et hõljub ühes Jonathani ja Kiraga suure ja pehme lilla mulli sees, mis aeglaselt üles saali lae poole sõudis. Kui mull vastu lage põrkas ja aeglaselt tagasi maapinna suunas hakkas triivima, hingas Arra hetkeks kergendatult, tänades õnne, et kaitsekilp oli ilmunud nii õigel ajal, sest vastasel juhul oleks koos suurema osaga koolimaja vaskpoolsest seinast lennanud õhku ka kolm paari kvaliteetseid ajusid – või kaks paari, kuna Kira ajude kvaliteedi vastu polnud Arra kunagi erilist huvi tundnud, aga kuna Jackson tema nime pidevalt sõnaga „idioot“ samas lauses kasutas, võis oletada, et see polnud just eriti kõrge – ning sellest oleks üsna kahju olnud, sest vähemalt ta enda ajud olid Arrale küllaltki kallid ja ega Jonathani omadelgi viga polnud, kui arvestada seda, kui palju infot sinna mahtus. Kui Jonathan oleks olnud raamat, oleks ta kahtlemata olnud entsüklopeedia, kuigi enamik inimesi eelistas juba ammu entsüklopeediatele internetti.

Jonathan sirutas oma käed välja ja puudutas ettevaatlikult mulli külgi, proovides selle tugevust ning nähes välja nii, nagu püüaks ta parajasti mõistatada, miks on mull lilla ja mitte näiteks kollane. Selle küsimuse vastus huvitas ka Arrat ennast, kuid talle meenus ähmaselt, et lilla oli hea energiaga värv, nagu ka valge. Üks totakas raamat, mida ta hiljuti lugenud oli, oli väitnud, et piisab vaid autoga kaubanduskeskuse poole sõites vaba parkimiskohta ette kujutada ja see mõtteis lilla või valge valgusega ümbritseda ning soovitud parkimiskoht saabki sinu omaks. New age shit, mis muud, otsustas Arra, kuigi oli sunnitud tunnistama, et mull oli vägagi reaalne ja sugugi mitte new age ega shit, vähemalt seni, kuni Jonathan kogemata oma nimetissõrme läbi mulli seina pistis, nii et see valju popsatusega kadus ning kõik kolm poissi saalipõrandale prantsatasid. Õnnekombel maandusid nad kõik siledale pinnale, kuigi suurem osa põrandast oli kaetud puu-, kivi- ja krohvitükkidega ning nende otsa kukkudes oleks olnud lihtne end tõsiselt vigastada. Arra oli näinud piisavalt palju Final Destination'i tüüpi filme, et teada, mis juhtub, kui terava puutoikaga silma saada ning see oli midagi, mida ta kogu hingest vältida soovis. Iseasi, kui ta oleks juhtunud seda kõrvalt nägema. Sellisel juhul oleks võinud seda huvitavaks kogemuseks pidada.

Stonybrooki erakooli saali uhked kardinad olid plahvatuse jõust ribadeks rebitud ning lehvisid tuules, sabad lõbusalt leegitsemas ning kõigest mõne hetkega tundus tuli levivat, süüdates seinaaugu ees seisva hiiglasliku materjalikuhja, mille pealt tõusis õhku leek, mis oli nii võimas, et selle tipp nilpsas saali lage. Saali teises nurgas põles jõulukuusk ning selle ees inetu lögane tomp, millest tõusis õhku võigast kõrbenud naha lehka...
Arra surus käe suule ja pigistas huuled kõvasti kokku, kui mõistis, et keha, mida leegid nilpsasid, kuulus õgarikule, kelle Morien tapnud oli ning kes oli hukutanud Kane Lighti; poisi, kelles polnud jäänud alles isegi mitte kesta, vaid kõigest mälestus inimeste teadvusesse. Õgariku jäänuste sisse olid surutud kuus kahe teraga mõõka, mille tekitatud aukudest voolas välja võigast limajat vedelikku, mis aeglaselt põranda üle ujutas. Nina kirtsutades tundis Arra, et vedelik lõhnab nagu bensiin ja ta taganes paar sammu, et selle voolutrajektoorilt lahkuda, kuid jäi hiljaks. Vedelikujuga riivas üht põlevat puupilbast ning järgmisel hetkel sööstis tulerada läbi saali ja otse Arra poole.
Üks Morieni kuuest käest haaras temast kinni ja tõmbas ta kõrvale vaid hetk enne seda, kui tuli ta püksid põlema oleks süüdanud. Morieni lillades silmades oli metsik pilk ning Arra püüdis vägisi temast kaugemale pääseda, kuid Gabrieli Valgusmõõk tõkestas ta tee.
„Oota,“ palus Morien ning vaatas Arrale otsa. „Ma tahan sind tänada,“ üles ta. „Viis, kuidas sa Jacksonist hoolid, on siiras ja isetu ning sa väärid selle eest tasu. Kui saaksin, pakuksin ma sulle sinu truuduse eest meeleldi kõiki maailma rikkusi, kuid kahjuks on vaid üks asi, mida ma sulle anda võin.“
Gabrieli Valgusmõõk, mis Arrat Morieni küüsist põgenemast takistas, haihtus hetkeks ning ilmus Arra paremasse kätte, mille poiss alateadlikult välja oli sirutanud.

Arra pilk väljendas segadust, kui ta rasket kullast mõõka oma käes kaalus. „Mida see tähendama peab?“ küsis ta kohkunult. Morien naeratas ning tema naeratust oleks võinud peaaegu malbeks pidada, kui ei oleks olnud tema silmades peegelduvaid tuleleeke. „Jibrili Valgusmõõk kuulus ingel Jibrilile,“ lausus Morien, „ning on aegade algusest peale olnud üks pühamaid taevaterasest mõõku, mis iial sepistatud. Juba liiga kaua on see minusuguse pimeduseolendi valduses olnud ning on aeg, et see saaks endale väärikama hoidja. Mul on tulnud viimaks aeg sellest loobuda, kuid selleks, et seda teha, pead sa vastu võtma lepingu, mida ma sulle pakun.“
Arra neelatas. Gabrieli Valgusmõõga käepide tundus tema naha vastas hõõguvat, justkui püüaks Arra väärtust mõõta ning poiss tundis, kuidas kõhklus temas maad võtab. Ingli mõõga omamine tähendanuks, et ta võtab vastu võimu, mis on ühele inimesele kaugelt liiga suur ning suure võimuga kaasnes alati ka suur vastutus. Eitavalt vastata oleks olnud parim võimalik variant, kuid mida tugevamini Arra mõõgapidet pigistas, seda tugevamini mõõk teda ahvatles, tuues talle meelde Jacksoni ema sõnad. Naine oli öelnud, et tema saatus on kõige toimuvaga seotud ning sellises olukorras oleks relva omada olnud äärmiselt kasulik. Pimedus oli laskumas ning ainus, millega pimeduse vastu võidelda sai, oli valgus, millest Arral paraku puudu jäi...
Kuigi ta mõistusehääl kangekaelselt „ei“ ütles, ei suutnud see tema sisehäälega võistelda ning ta leidis end noogutamast. „Jah,“ vastas ta nii kindlameelselt, kui suutis. „Ma võtan lepingu vastu.“
Morien vastas ta noogutusele. „Sellisel juhul kinnitan ma meievahelise lepingu pitseriga,“ lausus ta, võttis Arra pea oma käte vahele ja veel enne, kui Arra jõudis kahetsema hakata, et ei olnud vaevunult Morienilt küsima, millega õieti pitseri näol tegu on, suudles ta teda.

Kuigi Arra oli oma elus suudelnud tunduvalt rohkem inimesi kui mõni teine, tekitas Morieni suudlus temas sellest hoolimata tunde, nagu oleks ta süütu neitsi, kes pole eales teist inimest puudutanud. Kuigi Morieni huuled tema omi vaid kergelt riivasid, oli selles suudluses sellest hoolimata liiga palju intensiivsust; liiga palju pimedust. Langenud ingel tõmbas teda enda poole nagu magnetiga ning Arra tundis, kuidas kogu jõud ta maha jätab, nagu see oli jätnud kord maha ka Aadama ja Eeva, kui Morien-Sebiel neid oma kehaga ahvatles...
Kehaga. Aga muidugi. Arra laud, mille ta hetkeks sulgenud oli, plaksatasid lahti ning kuigi silmad, mis teda oma pilguga lummasid, kuulusid endiselt Morienile, tundis ta tema näos ära Jacksoni, keda ta kohe kindlasti suudelda ei olnud plaaninud.
Lummus purunes, Arra koperdas tahapoole ning oleks peaaegu tulle astunud, kuid suutis viimasel hetkel seisma jääda ning kinkis Morienile kõige tigedama pilgu, mille ta välja suutis võluda. Morieni suule kerkis tilluke muie, kui ta Arra ilmet nägi ning ta naeratas. „Imetlusväärne,“ lausus ta. „Ma ei ole kunagi varem kohanud inimest, kes oleks suutnud mulle vastu panna. Sinu meelekindlus teeb sulle au, Arra. Sellega on meievaheline leping kinnitatud.“

Gabrieli Valgusmõõk, mida Arra oma käes hoidis, haihtus poisi pihust ning ilmus hetk hiljem Arra ette, kus see otse tema silme all valgusosakesteks lagunes. Kuldsed valgusekillud kallasid Arra üle nagu kullavihm, need langesid ta juustesse, riietele ja nahale ning mõne hetke soojust kiiranud, nende sära tuhmus, kui nad Arra sisse kadusid. Morien hingas sügavalt välja. „Alates tänasest päevast oled sina Jibrili Valgusmõõga täieõiguslik omanik,“ lausus ta, „ning mõõk sööstab sulle alati appi, kui sa hätta satud. Mul oli rõõm sinuga kohtuda, Arra, nüüd aga pean ma lahkuma...“
„Morien,“ kõlas kellegi sünge hääl ning nii Arra kui ka Morien pöörasid üheaegselt pead.
Kira oli teadvusele tulnud ning toetus Jonathani õla najale, pilk ainiti Morienile suunatud. Pilk, mis ei kuulnud Kirale, vaid hoopis Sebielile.

Morieni ja Sebieli pilgud kohtusid ja Morieni silmad muutusid väga kurvaks. „Sebiel,“ pomises ta poolihääli ning lõi silmad maha, naeratades kurvalt tühjusesse. Ta asetas ühe oma arvukatest kätest Jacksoni lõhki rebitud kõrile, hoidis kätt mõne hetke paigal ning kui ta selle Jacksoni kõrilt eemaldas, oli võigas haav, mis äärepealt Jacksoni elu oleks lõpetanud, kadunud, jättes endast maha vaid vaevumärgatava punase kriipsu. Otse Arra silme all hakkasid Morieni neli lisakätt, mis Jacksoni keha juurde ei kuulunud, kahanema, kuni kadusid sootuks ning tema juuksed ja silmad omandasid taas normaalse tooni, mis kõigile tema sõpradele nii tuttav oli. Morien lahkus Jacksoni kehast ja läks tagasi peeglisse, oma igavikulisse vanglasse.
Jackson varises põlvili ja haaras alateadlikult kätega oma kõrist, surudes sellele, saamata aru, et tema haav on kadunud ning et ta ei jookse enam verd. Arra tormas Jacksoni juurde ja krabas ta mõlemast käest, sundides ta paigale. „Kõik on korras, Jackson,“ ütles ta. „Kõik on korras.“ Olgu, ta valetas, aga mida halba üks väike valge vale ikka teha sai?
Jackson vaatas enda ümber ringi ning ta pilk väljendas segadust, kuid hetk hiljem ta silmad selginesid ning nendesse ilmuv pilk oli nii südantlõhestav, et Arral oli tunne, nagu viiks üksainus pilk Jacksoni silmadele kogu tema elurõõmu.
Jackson oli küll surmast pääsenud, kuid tema ema ettekuulutuse järgi ootas teda ees saatus, mis oli veel karmim, kui surm seda iial olla võis ning Jacksoni silmadesse vaadates teadis Arra, et Jackson ei lepi sellega mitte iialgi.

Jackson ajas end aeglaselt püsti püsti ning vaatas õudusega enda ümber valitsevat hävingut. Ruum, milles ta seisis, oli kunagi olnud tema kooli saal ning alles loetud tunnid tagasi oli see olnud piduehteis, kuid nüüd oli sellest saanud katastroofipiirkond. Kõrvulukustava müra saatel varises auklik sein koos täielikult kokku ning paiskas saali täis valget tolmu ja suitsu segu, mis kõiki köhima ajas.
„Me peame minema,“ ütles Jackson süngelt ja kuigi tema hääl kõlas nii elutult, nagu tuleks see hauapõhjast, tundus, nagu oleksid ta instinktid tööle hakanud, öeldes talle, et enam pole minutikski ohutu paigale jääda. „Lava külje peal asub varuväljapääs,“ ütles ta, „mille trepp viib koolimaja viimasele korrusele. Me peame selle kaudu katusele minema.“ „Miks katusele?“ ei saanud Arra aru. „Kas me ei saaks otse välja minna?“ Jackson raputas pead. „Ei. Alumine uks on rauast ja mul pole selle võtit. Kui me selle kallal muukima hakkame, võib juhtuda, et me jääme lõksu ega pääsegi siit. Katusele viiv uks on meie ainus lootus, sest see on olnud avatud alates sellest ajast saadik, kui Luke luku möödunud talvel ära lõhkus. Arra, sina lähed esimesena ning Kira ja Jonathan järgnevad sulle.“ Ta pöördus Jonathani poole ning märkas, et kui enne oli ta Kirat toetanud, siis nüüd sai Kira juba ka ilma tema abita hakkama ning seisis omal jalal. Kollane toon tema silmades oli taandunud ning hetkel oli ta kõigest Kira Yukari. Kõigest Kira Yukari, mitte Sebiel, kelle meeli kõige elava Isa ähmastanud oli, toites teda pettekujutlustega ning süstides ta pähe mälestusi, mis polnud ehtsad, pannest ta uskuma, et ta oli üks valguse inglitest, kelle põhiline vastane polnud ei keegi muu kui Lucifer isiklikult...

Hetkeks tundis Jackson, kuidas Morieni teadvus tema sees taas pinnale tõuseb ning temast uhas üle mälestustetulv nii kaugest minevikust, mida polnud au mäletada ühelgi surelikul.
Majesteetlik Lucifer, seljas valge rüü, tiivad marutuules lehvimas ja mõõk Egilbert väljasirutatud paremas käes, Morien-Sebieli poole tormamas ja tema kõri sihtimas. Tema, oma lihase venna kõri...
Jackson surus hambad tugevasti kokku, kui Morieni meelte puudutust tundis ning blokeeris teda nii hästi kui suutis, suutes mõelda vaid koolimajast välja pääsemisele. Prioriteedid, prioriteedid.
Jacksoni sõnu kuulda võtnud, marssis Arra varuväljapääsu ukse juurde ning avas selle, juhtides Jonathani ja Kira pimedasse kotta, kust sai alguse järsk trepp, mis koolimaja ülemistele korrustele viis. Ta hakkas pimesi mööda treppi üles ronima ning talle järgnesid kolme inimese pisut ebakindlad sammud. Jackson oli viimane, kes trepist  üles läks ning alateadlikult sulges ta enda järel ukse.
Mitte ükski kolmest poisist ei mõelnud isegi mitte sekundi murdosa jooksul sellele, kuhu oli plahvatuse järel kadunud Tracy Evangeline Hemlock.
**
Külm ööõhk lõi Arrale näkku, kui ta katuseukse lahti lõi ning koolimaja katusele ronis, kuid kergendus kestis vaid hetke ja juba õige pea tundis ta leekide tekitatud kuumust. Tema järel jõudsid katusele ka Jonathan ja Kira ja viimasena astus uksest välja peaaegu koolnukahvatu Jackson, kes katuseservale marssis ja maapinna ning katuse vahelist vahemaad mõõtis. Arra järgis tema eeskuju, astudes Jacksoni kõrvale, ja talle tundus, et maapind jääb vähemalt kümne, kui mitte kahekümne meetri kaugusele, koerameetrites oleks tulnud seda korrutada seitsmega.  Koerameetrites? Jumal tänatud, et Arra ei olnud koer, sest kuigi ta kõrgust ei kartnud, jooksis tema jaoks kuskil siiski mingi piir ja kui ta üle katuseserva alla piilus, tundis ta, et ega sellest piirist enam palju puudu ei jää. Millise kuradi nipiga nad õige katuselt alla pidid saama? „Jackson?“ küsis Arra kõhklevalt. „Palun ütle mulle, et kusagil selle seina küljes on tuletõrjeredel.“ Lausa uskumatu, kui viisakaks Arra muutunud oli, ta oli juba vaikselt omandamas selle p-tähega sõna ütlemise kunsti – ja p-tähega sõna all ei pidanud ta sugugi silmas „perset“.

Arra suureks meelehärmiks raputas Jackson pead. „Ei ole. Töömehed võtsid selle septembri alguses maha, kuna see oli liiga logisev ja ohtlik ning selle asendamiseks ei olnud raha...“ „Ma arvasin, et Stonybrooki erakool on eliitkool,“ oli Arra üllatunud. „Erakool või tavakool, masu murrab nii või teisiti,“ kostis Jackson. „Ära parem hakkagi siin murdmisest rääkima!“ teatas Arra, kellel polnud mingit tahtmist katuselt vabalangemist proovida ning oma konte murda. „Kuna täna õhtul oled sina logistik, on sinu kohus mõelda välja plaan, kuidas meid kõige kergema vaevaga siit katuselt alla saada!“ „Lumi on väga pehme,“ nentis Jackson ning näis, et Arra kommentaar murdmise kohta polnud talle kohale jõudnud. „Te võiksite...“
„Jackson.“ Kira hakkas kõnelema, katkestades Jacksoni õpetuse selle kohta, kuidas oleks kõige mõttekam lumehange hüpata ja sealjuures ellu jääda. „Ma tahtsin...“ Jackson pööras pead ja vaatas Kirale otsa, kuid tema pilgus oli midagi nii kõhedusttekitavat, et Kira hetkeks vakatas ja tahtmatult silmad ära pööras. „Mul on hea meel, et sa elus oled,“ ütles ta vaikselt, põrnitsedes katust katvasse lumme tekkinud värskeid jalajälgi. „Ma kartsin, et olen su kaotanud ja isegi kui sa mind ei usu, siis tea, et ma ei taha seda hetke enam kunagi elus läbi elada.“

„Aitäh, Kira,“ lausus Jackson talle tühja pilguga otsa vaadates, „kuid ma ei vaja enam sinu sõnu. Tänane õhtu osutus minu jaoks hullemaks, kui ma iialgi arvata oleks osanud ning me mõlemad teame, milles tänaõhtuste sündmuste juur peitub: selles saatuslikus õhtus, kui sa mind pimedal kõrvaltänaval röövli käest päästsid. Seda poleks pidanud juhtuma, Kira.“ Jackson vangutas kurvalt pead. „Sa oleksid pidanud eemale hoidma. Juba pikemat aega olen ma tundnud, et see kohtumine oli viga, kuid nüüd lõpuks tean ma, miks.“ Ta ohkas ja viskas pilgu taeva poole, kus särasid tähed ning tundus, nagu püüaks Jackson oma pilguga Põhjanaela tabada, kuid loobus siis sellest ettevõtmisest. „Täna õhtul lähevad meie teed lahku, Kira Yukari,“ ütles ta viimaks. „See on ainus võimalus...“ Tema hääl muutus madalaks ja süngeks ning Arra märkas õudusega, kuidas tema silmad lillaks muutuvad, saades Morieni silmadeks. „...hoida ära ettekuulutuse täideminek,“ lausus Morien ning tema silmades läikis pilk, mis oli ühteaegu nii mõrvarlik kui ka meeleheitlik. „Kas sa tead, mida ma silmas pean, Sebiel?“ Kira silmad omandasid kollaka läike ning tema hoolikalt patsi seotud juuksed pääsesid kammitsast lahti, andes talle metsiku ilme. „Ma ei ole kuulnud ühestki ettekuulutusest, custos morum Morien,“ lausus ta. „Millist ettekuulutust sa silmas pead?“ Morien ei vastanud, vaid vaatas sügavale Sebieli kollastesse silmadesse, otsides õigeid sõnu, kuid kukkudes selles armetult läbi. „Ma lootsin, et see pole tõsi, kuid paistab, et mu lootus oli asjatu,“ kõlasid tema vaiksed ja muserdatud sõnad. „Meie Isa on pannud sinu meelte vastu toime kohutava kuriteo ning seda ei ole võimalik kustutada. Ainus viis selleks oleks sind kohe maamunalt pühkida ning kuigi see oleks nii lihtne, ei või ma seda teha, sest austan sind selleks liiga palju.“ Ta sirutas oma parema käe välja ning tema peopessa ilmus peotäis musta tuld, millest õhkus külma hingust. „Ütle mulle ausalt, Sebiel, kas sa tahaksid praegu surra?“ Sebiel köhatas. „Ei iial,“ ütles ta. „Mind seob selle elu külge lubadus, mille ma andnud olen ning ma ei saa lahkuda enne, kui olen selle täitnud.“  Morieni peopesa limpsivad mustad leegid kadusid ning langenud ingel langetas vaikselt käe. „Sellisel juhul pole meil kummalgi oma ühise saatuse eest pääseda, sest meid ei oota ees mitte tähtsusetu lahing, vaid kõigi ajastute suurim sõda.“
Tema silmad hakkasid tasapisi oma lillat tooni kaotama, kuid enne, kui Morienist taas Jackson sai, üllatas kõiki katusel seisjaid läbi õhu lendava tiivulise olendi tiibade rütmiline vihin.

Morieni ja Sebieli vahele laskus valges kaharas kleidis ingel, kes oma kaunid tiivad seljale kokku lõi ning kergel sammul Morieni poole astus, manades oma peopessa säriseva sinise valguskera, mis hiilgas sama lummavalt kui tema sajas erinevas värvitoonis küütlevad silmad, mis Jacksonile kahtlaselt tuttavad tundusid, tuues Jacksonile meelde tüdruku, kes oli tol õhtul kandnud samasugust kaunist kleiti ja soengut; tüdruku, kes oli hüsteeriliselt nutma puhkenud, kui Jacksoni kael verd voolas...
„Tracy!“ hüüatas Jackson ootamatus mõistmises ning haaras sekund hiljem peast, kui Morien taas üle võttis. Tüdruk, kes Morieni ees seisis, oli kunagi olnud tõepoolest Tracy Evangeline Hemlock, praegu aga kuulus tema keha taevarahva esindajale, kelle olemus oli Morienile nii tuttav, et ta oleks võinud tema nime ka kinnisilmi pomiseda. Tema ees seisis üks seitsmest peainglist, see, kelle koht oli Jumala troonist vasakul ning kelle nimi tähendas „Jumal on minu jõud.“
Ingel, kes ootamatult end Morienile ilmutanud oli, oli leedi Jibril ning Morien teadis, milleks ta tulnud oli.

Ta jõudis hädavaevu kõrvale hüpata ja õhus kukerpalli teha, enne kui särisev sinine valguskera, millesse naissoost peaingel oma energiat oli valanud, tema suunas sööstis ning katusel plahvatas, paisates õhku plekitükke. Üks teravatest plekitükkidest lendas napilt Arra kõrvast mööda, riivates möödaminnes ta juukseid ning rebides küljest ühe lilla juuksesalgu, mis kurvalt valgele lumele langes. Õudusest rabatuna katsus Arra oma rikutud soengut ning oli nii šokeeritud, et kui Jonathan tema käest krabas ja ta pikali tõmbas, ei vaevunud ta isegi piiksatama, kui punane valguskera, mille saatis lendu Morien, oma sihtmärgist mööda libises ja nendest vaevalt meetri kaugusele maandus, paisates nende peale kihi teravaid laaste. „Custos morum Morien,“ lausus Jibril, Tracy tillukesed käed rusikasse surutud, „ma olen tulnud sinu juurde, saamaks tagasi see, mille sa kord minult võtsid. Sul on aeg mu mõõk mulle tagastada.“ Morien raputas pead, hoides oma pilku ingli rusikatel, mille ümber hakkas tekkima sinine hõõgus: Jibril oli loomas korraga kahte valguskera ning Morien teadis, mis juhtub, kui Jibril need lendu laseb. Ta järgis Jibrili eeskuju, surudes oma mõlemad käed rusikasse ning hetk hiljem moodustus nende ümber punane sõõr. Kui nad mõlemad valguskerad ühel ajal vallandavad...
Ootamatult libises kontroll Morienil käest ning ta tundis, kuidas Jacksoni teadvus raevukalt tema oma ründab, sundides teda taanduma. „Lõpeta!“ kuulis ta Jacksoni häält, mis kõlas tema kõrvade jaoks kriiskavamalt kui iial varem. „Ära tee Tracyle haiget! Ta on mu sõber!“

Jibrili näole kerkis õnnis naeratus. „Sõprus ei päästa sind,“ lausus ta ning keeras oma peopesad ülespoole, paljastades mõlemas peopesas olevad valguskerad, mille suurusele polnud Jacksoni silmis võrdset. „Ma saadan su surma, Morien, ning võtan tagasi selle, mis õigusega mulle kuulub.“ Ta sirutas mõlemad käed välja ning valmistus valguskerasid Jacksoni suunas heitma, kuid enne, kui ta seda teha jõudis, juhtus midagi, mida Jackson ka oma kõige hullemates õudusunenägudes ette ei oleks suutnud kujutada.
Tracy rind plahvatas ning sellest purskas ojadena verd, kui Sebieli käsi tüdruku rinnakorvi tungis ning tema tuksleva sooja südame välja rebis, visates selle lumele nagu kasutu prügi. Jibril tõi kuuldavale valju oige ning Tracy huuled värisesid, kui ingel kõigest väest Tracy kehas püüdis püsida, kuid tema üritus oli kasutu – iga mööduva sekundiga, mil Tracy keha surmale lähemale triivis, lahkus tüdrukust tema elujõud ning mida rohkem see kahanes, seda nõrgemaks Jibrili ja Tracy vaheline ühendus muutus. Suutmata seda nõrka inimvaret enam püsti hoida, langes Jibril põlvili.
Kogu Jacksoni maailm jäi seisma ning ta suutis jõllitada ainult Tracy rinnas olevat hiiglaslikku kraatrit, millest voolav veri terve tema kleidi kõigest paari sekundi jooksul punaseks värvis. Värvimäng Tracy silmades kustus ning neis võttis maad meeletu hirm. „Jackson...“ sosistas Tracy nõrgal häälel ja püüdis oma paremat kätt, mis hoidis ähvardavalt värelevat valguskera, Jacksoni poole sirutada, kuid ei suutnud end liigutada. „Jackson...“ Jacksoni silmad täitusid pisaratega ning ta vaatas sõnatult otsa Sebielile, kes oli vaid ühe silmapilgu jooksul teinud läbi muundumise ning seisis sureva Tracy selja taga, pikad ja metsikud punased juuksed tuules hõljumas ning must ürp, mis tema keha kattis, Sebieli peale langevate punaste valgusosakeste vihus sädelemas. Tema käed tilkusid Tracy verest ning tema kollastes kassisilmades, mis iga surelikku lummanud oleksid, oli nii mitmetähenduslik pilk, et Jackson tundis, kuidas tal kõhus keerama hakkab.

Sebiel oli oma teo üle uhke ning hetk hiljem sai Jackson sellele kinnitust, kui Sebiel oma suu avas. „Habiib ma janfaak – aduu khair minhu,“ kordas ta võimusõnu, mida ta oma käe Tracy rinnakorvi sisemusse surumiseks kasutanud oli. Vaenlane on parem kui sõber, kellest sul kasu pole. Milline iroonia neis sõnades peitus! Vaid hetk tagasi oli Jibril Tracy suu kaudu kõnelnud, öeldes, et sõprus ei päästa Jacksonit...
Tracy keha, juba elutu, langes näoli lumme ning hetk enne seda, kui Jackson tema poole sööstis, et ta oma embusesse haarata, enne kui ta oma viimase hingetõmbe teeb, veeresid mõlemad sinised valguskerad, mille Jibril vihaga tekitanud oli, tema avatud peopesadest välja ning põrkasid vastu katust, mis kõrvulukustava kärgatuse saatel õhku lendas. Pind kadus Jacksoni jalge alt ning ta lendas läbi õhu, sulgedes silmad ja valmistudes kõige hullemaks. Kõikjal tema ümber sadas põlenud katusetükke ning kõigest paar sekundit hiljem neelas lumi Jacksoni endasse, peites enda alla ka plahvatuse jõu mõjul lõhki rebenenud tiibadega Sebieli.
Jonathan rippus katkise katuseserva küljes, hoides sellest vaid kolme sõrmega kinni ning tundes, kuidas jõud ta maha jätab ning ta võis peaaegu kuulda Surma oma peenikesi kondiseid sõrmi nipsutamas ja ootamas, millal ta alla pudeneb ja sureb. Ta käsi tegi jõnksu ning järgmisel hetkel ühendas teda ellujäämisega veel vaid üks sõrm, millele tema raskus ilmselgelt liiga palju oli.

Jonathan laskis katuseservast lahti ning valmistus igavikku embama, kuid enne, kui ta seda teha jõudis, sulgusid Arra sõrmed tema randme ümber ning poiss, kes imekombel katuseservale oli suutnud jääda, asus teda täiest jõust ülespoole sikutama, kuigi see talle ilmselgelt väga suurt pingutust valmistas. Nähes Arra silmis valitsevat meelekindlust, mis oli täielikus vastuolus tema allesjäänud jõuvarudega, raputas Jonathan pead. „Arra,“ ütles ta vaikselt, „palun lase mul minna. Kui sa minust lahti ei lase, kukud sa koos minuga ja ma ei saa lubada sel juhtuda.“ Arra vastas tema pearaputusele omapoolse pearaputusega. „Ma olen nüüd Gabrieli Valgusmõõga omanik,“ lausus ta, nimetades mõõka tema kristliku nimega, „ning Gabrieli Valgusmõõk kaitseb alati oma omanikku ja neid, keda ta kaitsta soovib. Seni, kuni ma su käest lahti ei lase, oled sa väljaspool ohtu.“ Arra roomas Jonathanile lähemale ning sirutas ka oma teise käe tema poole, andes Jonathanile märku, et ei saa teda üles tõmmata, kui Jonathan sellele kaasa ei aita.
Jonathan naeratas arglikult ja tema sõrmed puudutasid peaaegu Arra omi, kui nende mõlema käed teineteise poole sirutusid, kuid Arrale polnud antud oma lubadust pidada ning valju raksatuse saatel murdus katuseserva viimane terve osa seina küljest lahti, saates Arra ja Jonathani pea ees teele kõva ja ähvardava maapinna poole.

Eiii, sa ei või teha nii, et üks sõidab igavesele puhkusele! Just siis, kui mulle kõik tegelased viimaks meeldima hakkasid ja nad kokku said! See on neetult nõme, kui sa nii teed!

Osa oli muidu väga äge, need kirjeldused ja puha! Aga ma tahaks vampiiruškat ruttu. xD Ja ma tahaks üldse edasi. Teeme nii, et siia uue osa lisamine ei võta sul nii kaua aega, okei?

Ma olen totaalne fänn. xD Edasi, edasi, edasi! See on pagana põnev! Jaa seeeeee suudlusekoht oli awesome. x)

No täitsa lõpp nooh!!!!

Seee ei ole võimalik. See mingi... täitsa lõpp lihtsalt. Mul pole sõnu, selle kirjeldamiseks..

Tahaks siia midagi asjalikku ka kirjutada, aga ma lihtsalt ei oska. Ainuke asi mida ma siin teha suuda on ainult silmad punnis ekraani vaadata ja seda lugu lugeda.

Aga uus osa oleks küll vääga super Nii et siis uus osa võik ka varsti olla. Onju? *kutsu silmad*

Tracy'st on kahju, väga kahju. Vaene Jackson...
Selle osa lõpp oli nii kurb, isegi mitte Jumalavallatu uus oskus -ja suudlus Morien/Jacksoniga (väk)- ei suutnud väga palju.
...
Kas-...k-kas siis Kira s-suri?
Janothan ja Arra ei sure! Ei tohi! EI TOHI!

UUT!