Küll ka "Toilet face" kunagi uue osa saab, kuid mitte lähiajal, kuna suure tõenäosusega pole mul jaanuaris isegi mitte nii palju elu, et selle kirjutamisest unistada
Ma olen juba kinnitanud, et mul ei ole plaanis Jacksonit tappa ja et te ei pea tema elu pärast kartma, kuid see ei tähenda, et selles osas ei tuleks ette üllatusi. Kui ma ütlen, et kõik läheb lepase reega, siis pean ma silmas eelkõige selle väljendi algset tähendust, mis tähendab tänapäeval hoopis vastupidist
Ma proovisin seekord pisut lühemaid lauseid teha, aga ei tea, kas see õnnestus.
Praegu on vist ka paslik soovida teile kõigile head vana aasta lõppu ja uue aasta algust, kuna homme ma arvuti läheduses ei ole ja seda teha ei saa, nii et kõike kõige paremat!
Enjoy!
**
59.1Kett, mis Morieni ja Jacksonit ühendas, jõnksatas, kui Morien raevunult Iblise poole sööstis ja olemata võimeline teda peatama, tormas Jackson talle järele, tema ohutunne hetkeks täiesti välja lülitatud. Ta vaatas olendit, kes oli end seitseteist aastat tema meeltes varjanud, nii et Jacksonil pikka aega tema olemasolust aimugi polnud, ning ta nägi teda esmakordselt ilma, et oleks pidanud vaatama oma isiklikus Eedeni aias peeglisse, kuhu Morien vangistatud oli, seni kuni tema ja Jacksoni olemused Iblise ootamatu ilmumise tagajärjel ühte olid hakanud sulatama, ähvardades Jacksoni isiksuse alla neelata.
Tema kunagi helepruunid juuksed olid kaotanud kogu oma sära ning muutunud sama halliks kui Teeba raukade kooris laulvate kuivetunud ättide päid ehtivad päevinäinud juuksepahmakad ja vaid nädalaga olid tema hoolikalt lõigatud salgud pikkust visanud, kattes pea täielikult tema vasaku silma. Värisevi käsi lükkas Jackson selle ootamatult tekkinud tuka näo eest kõrvale, et end paremini näha, ning veri ta soontes tardus, kui tema sinise silma kõrval paljastus teine, lilla silm, mis kiiskas kui kurja tulekut ennustav kalliskivi.
Morieni silm. „Ei!“ karjus Jackson täiest kõrist ning tema hääle jõud purustas peegli kildudeks, paisates selle killud üle terve vannitoa laiali. Sokkides Miles surus käe suule, et ahhetust summutada, kuid sellest hoolimata kuulis Jackson teda niisama valjusti, nagu oleks Miles talle äsja kõrva karjunud. „Miks?“ hüüdis Jackson juukseid katkudes, kuid pöördus selle küsimusega mitte Miles’i, vaid Morieni poole. „Ma pidin seda tegema,“ lausus Morien. „Iblise kohalolu oli nii tugev, et su keha ei oleks sellele vastu pidanud ja su pea oleks plahvatanud. Selle vältimiseks sain ma teha vaid üht: ma mähkisin sinu olemuse enda omasse ja lootsin, et mul õnnestub meid taas teineteisest eraldada, kuid ma kardan, et see pole enam võimalik, kuna minu Isa on võtnud minult viimase eraldava seina, mis meie isiksusi lahus hoidis.“ Jacksoni silme ette kerkis pilt tema isiklikust Eedeni aiast sellisena, nagu ta seda viimati külastanud oli, kuid võrreldes möödunud korraga oli midagi kardinaalselt muutunud. Koha peal, kus oli seisnud elevandiluust raamiga peegel, Morieni peidupaik, valitses tühjus. Ka see peegel oli kadunud, nii nagu peegel Miles’i vannitoas, kuid Jackson mõistis kohe, mida see tema jaoks tähendas. Morien ei saanud enam peeglisse tagasi minna ning tema essents oli Jacksoni omaga läbi põimunud.Jackson oli olnud iseenda kaotamisest vaid sammu kaugusel, kuid täna õhtul oli tema saatus pöördunud ja pannud ta end tagasi võitma moel, mida ta poleks ka oma kõige fantastilisemates unenägudes kujutleda osanud. Talle tundus, nagu oleks kogu tema keha muutunud nii kergeks, et lendu tõusmiseks oleks piisanud vaid selle soovimisest ja ta tundis ennast täiesti teise inimesena...
Ei, mitte teise inimesena, vaid täielikult inimesena. Mitte kunagi oma elus polnud Jackson olnud nii inimlik kui praegu ja kui ta sisse hingas, näis talle, nagu voolaks see inimlikkus temasse iga õhukübemega, mille ta endasse imes, ning muutis ta selleks, kelleks ta alati saada oli tahtnud. Ta sulges korraks silmad ja nägi seda tehes, milline oleks tema tulevik ilma Morienita, kuid valvsus, mille ta hetkeks minetanud oli, naasis temasse, kui talle meenus, et tulevik saab olla vaid sellel, kes elab ja ta jäi järsult seisma, pidurdades sellega ka Morieni, kes peatus napilt hetk enne seda, kui tema mõõk oleks Iblise asemel torganud läbi hoopis Arra, kes nende kahe vahele oli sööstnud. Ühe õudse silmapilgu jooksul arvas Jackson, et Arra on otsustanud liituda võitjate leeriga, eeldusel, et Iblisel ikkagi olid suuremad võimalused sellest mängust ilma ainsagi kriimuta väljuda, aga kui Arra Morieni kõnetas, võis ta kergendatult hingata.
„Kas sa oled aru kaotanud?“ nõudis Arra vihaselt. „Kui me täna õhtul siia tulime, oli meil strateegia ja kuigi olukord on pisut muutunud, saame me selle järgi toimida ka praegu, mis tähendab, et uisapäisa tegutsedes sead sa meie kõigi, ka Jacksoni, elu ohtu!“ Ta osutas Kirale ja Sebielile, kes lamasid murtuna kiriku põrandal, inimene ja langenud ingel, veel vaevu hinges. „Pärast seda, kui Sebiel Kira kehast lahkus, jäi Kira võitlusvõimetuks ja sa tead väga hästi, et kui üks ei suuda võidelda, peab teine endast selle võrra rohkem andma. Iblis kasutas seda ära ja suutis Sebieli haavata, kuna selle asemel, et Kiraga koostööd teha, pühendas ta kogu oma energia tema kaitsmisele. Kui sa samamoodi kavatsed toimetada, on sinu ja Jacksoniga lõpp ja ma ei ütleks, et mul on erilist isu seda pealt näha, nii et ma palun sul tungivalt tegutseda nii, nagu me varem kokku leppisime. Kuigi Iblis ei ole sama vaenlane, kes meid siia tõi, on ta meile samavõrra ohtlik ja me peame temast samal kombel vabanema.“
Egilbert hõljus läbi õhu, leides oma koha Iblise välja sirutatud käes, ning liiga hilja mõistis Arra, et on Iblisele selja keerates vea teinud. Taevaterasest mõõga külm teravik suruti vastu tema kaela ning jahe aisting, mida ta tundis, asendus kiiresti samasuguse põletustundega nagu siis, kui Arra Iblise mõõka enda haardesse oli püüdnud saada, kõrvetades sellega oma kätt, millel lõhkenud vesivillidest nirises tema peopessa läbipaistvat vedelikku. Kõigest paari hetkega muutus valu nii väljakannatamatuks, et Arras tõusis vastupandamatu soov oma pea ise enda kaela otsast rebida, et vaid seda piina lõpetada, aga kui Iblis kõnelema hakkas, sundis ta oma mõtted selgeks ja andis endast parima, et valule vastu seista.
„Ma ei ole kunagi varem näinud inimest, kes teenib Morieni nii truult, et on valmis end tema eest ohverdama,“ lausus Iblis ning viis, kuidas ta seda ütles, väljendas siirast imestust. „Aadam ja Eeva teenisid minu venda, kes tol ajal veel üks oli, suure kirega ja täitsid kõik tema soovid, ent lõpuks sai hirm siiski nendest võitu ja nad tunnistasid oma teod minu Isale üles, otsidest temalt andestust, mida nad ei saanud ja ei saa ka sina, kui sa kohe Morienist ära ei pöördu, kuigi ma kahtlen, et sa seda teha suudad, arvestades seda, kui tugev tema mõju sinu üle on.“ „Ma ei teeni Morieni ja tal ei ole minu üle mingit mõju,“ sisistas Arra, oma sõnade õigsuses sajaprotsendiliselt veendunud, kuid Iblise naer haavas tema enesekindlust, tekitades temas tunde, et ingel teadis midagi, mida Arra ise ei aimanud. „Just seetõttu, et sa seda ütled, tean ma, et sa oled lasknud end tema käitumisel ära petta,“ ütles ta, „kuid ära karda, keegi ei saa sind tema võimusesse langemises süüdistada, kuna...“ „Kui sa mind esimesel korral ei kuulnud, siis ütlen ma sulle uuesti, et ei teeni Morieni ja et tal ei ole minu üle mingit mõju, kuna ma olen tema lähedal vaid seetõttu, et ta on osa Jacksonist,“ urises Arra. „Kas tõesti ainult osa?“ küsis Iblis vihjavalt. „Või hoopiski ainus osa, mis sind tema juures köidab?“ Kuigi Arra ei näinud tema nägu, teadis ta, et Iblis, Saatan nagu ta oli, naeratas laialt, nautides viisi, kuidas iga tema sõna Arrasse kahtluseid süstis.
„Ma olen kindel, et sa ei mäleta seda, aga aastaid tagasi, kui isegi sinu vanemad veel sündinud ei olnud, asustas sinu hing kellegi teise keha. Selle mehe, kes praeguseks juba ammu surnud on, nimi oli Hector Kelly ning kui ta kodusõja eelses Hispaanias üles kasvas, oli tema lähedasimaks sõbraks Luna Nueva, kes oli Morieni võõrustajakeha. Morieni võimed selles noores naises olid küll nõrgad, kuid ta leidis nendele väljundi, kasutades neid ennustamiseks, ja seda tehes tõmbas ta Hector Kellyt ligi, nii et noormees ei suutnud isegi siis talle mõtlemast lakata, kui ta teise naisega kihlus ning kui ta mõistis, et ei tunne tema vastu armastust, vaid midagi, mida ei saa seletada, otsis ta Millenniumi Madudelt juhatust ja nad võtsid ta enda hulka. Millenniumi Madude täieõigusliku liikmena oli talle tagatud ligipääs kogu informatsioonile, mida ta saada soovis ja ühel päeval kuulis ta ka legendi Morien-Sebielist ning teda üllatasid kirjeldused märgist, mis paladin custos morum Morieni võõrustajakehal on, kuna ta teadis, et Luna Nueval on sünnimärk, mis vastab täpselt sellele kirjeldusele.“ Iblis tõmbas hetkeks hinge, kuigi õhku ei vajanud mitte tema ise, vaid ta inimlik keha, ning Arrale meenus, et Jonathan, Millenniumi Madude 86. Varjude Lord, oli võimaldanud ka tal enda jaoks vajalikule informatsioonile ligi pääseda, kuigi tol hetkel ei olnud ta olnud midagi enamat kui vaid üks paljudest organisatsiooni soosikutest, ning talle nimetatud märgist rääkinud.
„Jumal sõlmis mõlema langenud ingliga lepingu. Ta muutis Sebieli mälestusi, kustutades tema mälestused sõja alustamise kohta ning andis talle loa asuda nende surevate inimeste kehadesse, kelle tund polnud veel tulnud. Morieni mälestused pani ta luku taha, kuid olles otsustanud, et Viimasel Kohtupäeval peavad mõlemad tema ees seisma, andis ta Morienile märgi, mis ilmub iga tema hinge kandva inimese kehale. Märk, mille nimi on Kami no Itte, Jumala käsi...“ „Kammi noid?“ pistis Arra vahele – jah, ta suu oli jälle täis. „©ee kuell miengi mjark ei ole, ¹ee on oopis „Hikarunogo“ animjes ueks...“ „Legendi järgi on pole Kami no Itte aga mitte ainult märk, mille omanikul Jumal erilise hoolega silma peal hoiab, vaid ka märk Sebielile. Väidetavalt toimib just Kami no Itte Morieni mälestusi vaka all hoidva lukuna ning kui Morien kohtub Sebieliga, tekib reaktsioon, mille käigus märk aeglaselt kaob ning hiljemalt neljakümne kaheksa päeva möödudes meenub Morienile nii tema elu inglina kui ka kõik tema eelmised elud inimesena. Kuna algselt oli Morien-Sebiel halb ingel, on olemas reaalne oht, et ärkamise läbi teinuna pöördub Morien tagasi oma algse loomuse juurde ning selleks vajab ta Sebieli abi. Legendis ei ole kirjas, kuidas Jumal Sebieli mälestusi muutis, kuid ei saa välistada võimalust, et Sebiel peab Morieni enda olulisimaks liitlaseks ja on valmis teda kõiges abistama. Kui Morien ja Sebiel peaksid taasühinema, põhjustab see taevas uue sõja, mille käigus Jumal põrmu tallatakse ja tuleb võimule tervikuks saanud Morien-Sebieli poolt langenud inglitest moodustatud valitsus, mis kas Universumis uue korra kehtestab või selle sootuks hävitab. Teisisõnu leiab aset see, mida Piiblis tuntakse armageddoni nime all.“Iblis jätkas jutustamist. „Kui kindral Franco kodusõja ajal ennustajate jälgi hakkas ajama, et nende võimeid enda huvides ära kasutada ja Nõiakütiks ristitud Rafael de la Torre, kes ei olnud küll enam sõjaväelane, kuid sellest hoolimata armeega seotud, Crepusculo külla suundus, järgnes Hector Kelly talle ja kasutades ära, et mees alguses Luna Nuevale oma saabumise eesmärki ei paljastanud, õnnestus tal naist veenda, et talle soovitakse halba ja veel enne, kui nelikümmend kaheksa päeva nende esmakohtumisest mööda said ja Morien ärgata jõudis, tappis Luna Nueva Sebieli võõrustajakeha ja langes ise Hector Kelly käe läbi, kuid võttis ta surres endaga kaasa, tasudes talle selle eest, et mees ta surma oli saatnud. Ma olen kindel, et sa oled aru saanud, et selles loos esineb samasugune muster nagu praegu ja kuigi teie rollid on praegu mõnevõrra muutunud, on see, et te kõik siia kokku olete tulnud, samamoodi nagu aastaid tagasi, fakt, samamoodi nagu on fakt, et see, mida sa end ja Jacksonit ühendavaks sõpruseks pead, pole midagi enamat kui Hector Kelly ja Morieni vahelise kiindumuse järelkaja, mis on elanud läbi tema hinge järgnevad rännakud ja tänasesse päeva edasi kandunud...“
Arra vaatas Jacksonile otsa, otsides tema silmadest märki sellest, et lugu, mida Iblis talle jutustas, on vaid üks nendest neetud muinasjuttudest, mis iga korraga, mil seda räägiti, teisenes ning et selle prototüübiks oli hoopis mõni nilbe Araabia jutustus sultanist, tema naisest ja vesiirist, kuid kaks paari silmi, mis talle vastu vaatasid, mõlemad Iblise sõnade mõjul mälestustesse sukeldunud, vastasid talle nende suude asemel ja nende pilkudes, nagu ka Iblise sõnades, peitus tõde. Tuli välja, et Arra oli arvanud, et on leidnud Jacksonis tõelise sõbra, kuid otsinud temas kogu aeg vaid Morieni ja ei midagi enamat...
Või siis mitte.
Valu, mis Arra kaelas pulseeris, kadus seda kiiremini, mida vihasemaks ta Iblise sõnade mõjul muutus. Neetud ingel, kelleks ta ennast õige pidas, et Arra üle irvitas? Hahaa, lubage naerda! Luna Nueva, Hector Kelly, Rafael de la Torre ning Morieni ja Sebieli vahel võis ju valitseda mingisugune perversne armastuse ja vihkamise suhe, aga kui Hector Kelly oligi kunagi ihaldanud Morienile lähedale pääseda ja seda hiljem kahetsenud, oli see tema probleem, sest sama hingega või mitte, ei läinud see, mida ta minevikus teinud oli, Arrale põrmugi rohkem korda kui Aafrika Sarvel nälgivad India ookeani piraadid. Juba see, et ta oma tulevikku teadis, oli piisavalt halb, nii et tal polnud mingit vajadust selleks, et tema minevik ka veel teda kottima hakkaks. Iblis võis ju väita, mida tahtis, aga ta ei tundnud Arrat, vähemalt mitte nii hästi kui arvas. Nähes neid mõlemat, Jacksonit ja Morieni, enda ees seismas, ei olnud Arral vähimatki kahtlust, kumb neist talle olulisem oli ja kohe kindlasti ei olnud see Morien, olgugi et ta oli andnud Arrale armi, mis igaveseks tema nahale pidi jääma, kinkinud talle Gabrieli Valgusmõõga, mis oli aidanud tal seitsmiktesti läbi teha, ja teda suudelnud, mis siis, et see viimane polnud sugugi mainimist väärt, eriti seetõttu, et ilmselgelt oli Arra saanud mõne aastaga rohkem kogemusi kui ingel mõne tuhande aasta jooksul. Mitte et kvantiteet kvaliteeti oleks tähendanud, aga see selleks. Arra ei saanud salata, et kui poleks olnud Morieni, ei oleks tema ja Jackson iialgi kohtuda pruukinud, aga tänulikkus oli ka kõik, mida ta ingli vastu tundis. Tema salapära, mis Arrat kunagi intrigeerinud oli, oli kahvatunud Jacksoni iseloomu kõrval, mis oli ausalt öeldes üsna sitt, arvestades seda, kuidas Jackson võis käituda ühel hetkel nagu maniakaaldepressiivsuse musternäidis ja teisel nagu Duracelli jänes, kelle sisse oli pandud rohkem patareisid, kui mahtuma oleks pidanud, aga just nende kahe iseloomujoone koosmõju oli see, mis oli lubanud neil sõbruneda.
Neil kahel ilma Morienita.
Arra haaras mõõgatera, mida Iblis vastu tema kaela surus, oma pihku ning ignoreerides valutorkeid, mida ta tundis, kui see tema käe lõhkist nahka puudutas, lükkas selle endast eemale, kuuldes rahuloluga, kuidas Iblis selle peale ahhetab. „Ma tean sinust tunduvalt paremini, kellele ma lojaalne olen,“ ütles ta ja kasutades ära, et on suutnud Iblise segadusse ajada, virutas ta peaga ülespoole ning Iblise ninast purskas verd, kui tema ninaliuu raksatas, kuna Lucius Ferrum, kelle keha Iblis enda valdusesse oli võtnud, oli sama inimlik kui Tracy Evangeline Hemlock, kelle nahka oli pugenud peaingel Jibril, ning kelle Kira ja Sebiel tapnud olid. Talle kuulus küll võimsaim mõõk, mis maailmas kunagi sepistatud oli ning Arra teadis, et Gabrieli Valgusmõõgast ei ole sellele vastast, kuid esimest korda õhtu jooksul tundis ta, et Morien-Sebieli vanem vend on võidetav, kuni ta on inimkehas, ja kuna Arral ei olnud õrna aimugi, kui kaua ta seda teha kavatseb, pidid nad kiiresti tegutsema ja tegema seda viisil, mida Iblis ennustada ei osanud.
Iblis väänas oma nina Lucius Ferrumi peenete sõrmede abil vasakule ja paremale ja selle paika tagasi pannud, omandas see kiiresti oma tavalise välimuse, tuues Jacksonile meelde enda ja Kira esmakohtumise, mil Kira oli Sebieli võimeid ära kasutanud ja parandanud tema näole lõigatud inetu haava. Sel hetkel oli ravimine olnud Kira jaoks nagu lapsemäng, praegu aga olid nii tema kui Sebiel liiga rängalt viga saanud, et midagi ette võtta ja Jacksoni sisetunne ütles, et ka kristliku preestri õnnistus, mis on pärit Koraanist, ei oleks võimeline neid aitama. Arra oli Jacksonile ja Morienile mõista andnud, et Kira ja Sebiel jäid Iblisele alla, kuna ei osanud pärast teineteisest eraldumist koostööd teha ja ta tundis end pisut lootusrikkamana, uskudes, et kui tema ja Morien seda viga ei tee, on neil võimalus Iblist võita. Kuigi praegu oli Morienil vaid pool Morien-Sebieli kunagisest jõust, oli oma venna taevas toimunud sõjas alistamine Ibliselt suurt pingutust nõudnud ja see teadmine andis Jacksonile julgust juurde, kuigi vaid kröömikese, sest tal ei olnud ainsatki ideed, kuidas Morieniga oma jõud ühendada, nii et nad suudaksid tegutseda ühe eest ja samas mõelda kahe eest...
Arra ilmus Jacksoni kõrvale, heites Iblisele, kes parajasti oma mõõga kohal kummargil oli, tigeda pilgu, ja vaatas seejärel otsa kõigepealt Jacksonile ja siis Morienile. „Mis siis plaan on?“ küsis ta. „Mis plaan?“ kordasid Jackson ja Morien kui ühest suust ja Arra huuled tõmbusid nii tihedaks kriipsuks, et Jackson ei oleks imestanud, kui see korraga hoopis kadunud oleks, jättes ta suutuks. „Ei noh, kena küll, mina lasen siin end Iblisel torkida ja teie passite niisama, nagu hakkaks varsti mingit nalja saama! Miks ma üldse arvasin, et sa sellises kriitilises olukorras mõelda suudad, Jackson? Kaameli seljas ratsutaval haisva hingeõhuga saratseenil on ka rohkem nutti kui teil kahel! Ma ei imestaks, kui selleks, et te oma kahte pead ühegi eest kasutada suudaksite, peaksid sa Morieni kukile ronima!“ Morieni näole ilmus mõtlik ilme, nagu püüaks ta meenutada, kas on kunagi ühes oma eelmistest võõrustajakehadest kaamelitega lähemalt tutvust sobitanud, näiteks moslemite tasandil, ja kas tegemist oli üks- või kaksküürkaameliga, kuid siis lõid tema lillad silmad, mida oli nüüd kaks, mitte üks, ja mis kuulusid viinmaks ometi tema isikliku näo juurde, särama. „Kas tead, Arra, ma ei oleks kunagi arvanud, et sinus on nii palju praktilist mõtlemist, aga nii me teemegi,“ ütles ta. „Ee...“ oli kõik, mida Arra selle peale kosta oskas. „Nii tähendab mida?“ Morien suunas oma pilgu Iblisele ning kuigi ingel oli juba võtnud sisse ründamiseks sobiva asendi, jäi ta paigale, nagu ootaks temagi sarnaselt Arrale põnevusega, kuidas kavatseb Morien vältida sama viga nagu tegid Kira ja Sebiel, kellel oli talle vastu hakkamine sutike untsu läinud ning kes ning nägid seetõttu välja nagu paber, mille igast sentimeetrist oli auguraud üle käinud. „Kas nii ei tähenda lihtsalt nii?“ küsis Jacksonisse segadusse sattunult. „Ma tean, mida nii tähendab, aga ma tahan teada, mida ta Morieni jaoks tähendab!“ trampis Arra jalgu, suutmata uskuda, et oli kunagi leidnud, et ennast tasub Jacksoni eest ohverdada. Ja Jonathan Dwyer, igavene ateistist Donova Fire, rahu tema põrmule või midagi sellist, oli arvanud, et kõige rumalam inimene, keda ta näinud on, on Arra! Arra oli üsna kindel, et praegu pöörles ta hauas kiiremini kui Hitler, kes oli Saksamaa juutidest puhastanud – ups, sellest ei tohtinud valjusti rääkida – ainult selleks, et türklased nendest tühjaks jäänud koha hõivaksid.
Morien ajas oma selja nõgusaks ning viskas kaks oma mõõkadest maha, viibates Jacksonile oma äsja vabanenud kätega. „Roni mulle selga.“ „Mida?“ pahvatas Jackson, pannes Morieni turtsatama. „Kas see mõte ei meeldi sulle?“ „See on alandav,“ pomises Jackson. Arra krigistas seda kuuldes hambaid. „Mille poolest on see alandavam kui kleidi kandmine? Ma kardan, et ei suuda seda pilti kunagi oma mälust kustutada...“ „Hästi!“ andis Jackson järele ning oma uhkuse alla neelanud – nagu oleks tal seda veel eriti palju alles olnud – seadis ta end Morieni selga istuma, võpatades kergelt, kui langenud ingli käed tema seljale libisesid ja end tugevasse sõrmseongusse seadsid, nii et talle tundus, nagu oleks keegi turvavöö vahele poole asetanud. Ta ei teadnud, mis sundis teda taas kasutama oma emalt päritud võimeid, neid ainsaid, mis pärast seda, kui Morien temast eraldus, veel talle kuulusid, ja mõõku, mille Morien käest oli heitnud, enda juurde kutsuma, aga kui ta oma peopesas nende raskust tundis, läbis tema keha erutusvärin, mis viis ta mõistmisele, et ta mitte ei peljanud Iblisega võidelda, vaid ihkas seda; ihkas seda rohkem, kui ta oli ihanud Kira surma, olles teada saanud, et leping, mille ta Sebieliga sõlminud oli, määras Jacksoni ühes temaga õnnetusse ellu. Tema meeled, mis veel veidi aega tagasi Morienist eraldumise ¹okist tuhmistatud olid, olid taas teravad, ehk isegi teravamad kui kunagi varem, ning ta tundis taas lootust, et kahtlused, mis teda ja Morieni juba mõnda aega purenud olid, olid alusetud ja kuigi ta neid kõrvale heita ei saanud, andis mõte sellest talle meelekindlust ning ta suunas mõõgaterad ettepoole, tajudes, kuidas Morien sedasama teeb. See oli Iblisele märguandeks ja ta rammis Arra külge, nii et Arra sellise jõuga vastu põrandat paiskus, et hetkeks tantsisid tema silmade ees tähed ja ta ei kuulnud midagi muud kui vere kohinat oma kõrvus. Kellegi käsi puudutas tema õlga ja raputas seda alguses hellalt, siis aga tugevamini ja kui Arra oma silmad avas, nägi ta enda kõrval põlvitamas isa Marcust. „Mis asja sina veel siin passid?“ küsis ta ja ajas end ägisedes püsti. „Ma arvasin, et sa lasid juba ammu jalga, uppuvalt laevalt põgenev rott nagu sa oled!“ „Ma olen kogu aeg siin olnud, aga mul pole aega seletada,“ ütles isa Marcus, osutades käega parempoolse pingirea suunas ning andis sellega Arrale mõista, et ta oli end pingi all varjanud, tõenäoliselt sellest ajast peale, kui Iblis Lawrence Dwyeri ära tappis. Isa Marcuse pisarmärgadest ripsmetest oli raske mööda vaadata ja Arra mõistis, et sel ajal, kui ta Iblisega rammu oli katsunud, oli preester olnud võimetu võitlema ja suutnud vaid oma sõpra leinata. Arra teadis, et nad olid olnud lähedased ja ta tundis talle isegi pisut kaasa, sest nüüd, kui vampiir oli surnud, ei olnud enam kedagi, kes oleks võinud kutsuda isa Marcust sellise nunnu hellitusnimega nagu Marcy ning kuigi Arra seda kunagi oma kõrvaga pealt ei olnud kuulnud, oli ta veendunud, et neil hetkedel, kui kedagi läheduses ei olnud, kutsus isa Marcus oma sõpra Lawriks, kuna see nimi oli lühike ja mugav ja voodis oli seda kindlasti tunduvalt parem hääldada kui mingit pikka ja igavat süllaabilist jada. Mitte et ta oleks arvanud, et nende kahe vahel kunagi midagi enamat oleks olnud, aga Arra lihtsalt ei saanud midagi parata, et see mõte talle pähe tuli, kuna ta kippus eelistama lühikeste nimedega naisi.
„Ma vajan su abi,“ ütles isa Marcus ja nookas peaga pantvangide suunas, kes endiselt kirikut toestavate talade küljes rippusid, ilma et keegi neid sellest õudusunenäost äratanud oleks. „Me peame nad siit minema toimetama, enne kui keegi neist viga saab. Ma ei taha mitte ühegi süütu elu hukku oma hingele võtta!“ „Räägi seda Jonathanile,“ pomises Arra oma nina alla, suutmata oma keelt hammaste taga hoida, ning sirutas oma käe isa Marcuse suunas, kes ta endaga koos püsti tõmbas ja seejärel ettevaatlikult oma nimetissõrmega tema lõhkist kätt kompis. „Jäta,“ palus Arra, kuid isa Marcus raputas pead. „Sa olid Iblisega silmitsi seistes palju vapram kui mina ja ma tahan, et sa seda teaksid, sest...“ Enne, kui ta jõudis oma lause lõpetada, rebis nähtamatu jõud ühe kirikupinkidest põranda küljest lahti ja lennutas vastu kirikuust, nii et see peaaegu eest tuli ja kuigi Arra ei näinud, kes seda tegi, kuna Jacksonist, Morienist ning Iblisest polnud näha midagi muud peale üksikute värvilaikude ja kuulda midagi peale mõõgatärina, teadis ta, et nende võitlus oli täies hoos ja oli raske ennustada, kes selles peale jääb. Arra püüdis endale kinnitada, et see ei oma mingit tähtsust ja et hetkel on ainus, mida ta teha saab, Kira sõprade vabastamine ning Kira ja Sebieli kirikust välja toimetamine, kuid hoolimata sellest, et ta nende poole kiirustas, valmistudes neid siduvate köidikute sõlmi lahti harutama, tundis ta soovi Gabrieli Valgusmõõk enda kätte haarata ja anda endast parim, et Jackson oleks väljaspool ohtu. Kuigi ta oli tõotanud, et kaitseb teda, ei teadnud ta, kas Jackson on Iblist võitmas või talle alla jäämas ja iga kord, kui ta kuulis, kuidas kahe ingli teravad mõõgad üksteisele vastu raksatavad, ootas ta hirmuga hetke, mil Jackson surnult maha langeb, kuid ta teadis, et ei saa lubada ühelgi kõrvalisel isikul viga saada. Ta hakkas masinlikult Maisie Stubbsi käsi lahti siduma, samal ajal kui isa Marcus Peterit vabastada püüdis, kuid tema mõtted ei püsinud töö juures ja kui ta kõik sõlmed lahti oli harutanud ja tüdruk tema käte vahele vajus, oleks ta peaaegu tasakaalu kaotanud ja järjekordselt tagumikule kukkunud nagu isa Marcus, kellele Peteri raskus üle jõu käis, tegi. Maisie Stubbsi käed ja jalad olid nii tuimad, et Arra najale toetumine oli ainus, mida ta teha sai, et püsti jääda ja oodates, kuni tema vereringe taastub, klammerdus ta oma sõrmedega Arra riiete külge, takistades teda Byronile ja Kazuhiro-sanile ligi pääsemast ning nii oli isa Marcus see, kes nad lahti sidus.
Maisie pisarad voolasid Arra kaelale, kui ta valjusti nuuksus, summutades sellega mõõkade maru, mis Arra kõrvu kõditas, ja vaatas talle oma nutust märgade silmadega otsa. Jeesus küll, tema ja isa Marcus olid paras paar, nii et sama hästi oleks isa Marcus võinud ta ise lahti siduda. „Kira...“ ahastas tüdruk ja püüdis tema juurde komberdada, kuid Arra haaras tema randmest ja ei lubanud tal paigalt liikuda. „Teeme nüüd nii, et sa tõmbad siit uttu, kuna siin võib surma saada,“ ütles ta toonil, mida ei olnud tegelikult eriti viisakas endast vanemate inimestega rääkides kasutada, eriti juhul, kui need vanemad inimesed olid nutvad tüdrukud, kuid õnneks ei olnud kedagi, kes oleks talle seda praegu ette heitnud ja ainus, mida ta sellega saavutas, oli see, et Maisie nägu muutus veel kõveramaks ja tema rabelemine veel agressiivsemaks. „Lase mind lahti, igavene siga, ma pean Kira juurde minema!“ kriiskas ta ja Arra valmistus juba talle nähvama, et enne, kui kedagi seaks sõimab, võiks tüdruk endalt küsida, millal ta viimati du¹i all käis, kui kõlas kärgatus ning kahest inglist ja ühest inimesest koosnev kisklev pundar langes läbi kirikupõranda, paisates teravaid puutükke igasse ilmakaarde. Arra tõmbas Maisie alateadlikult endale lähemale, varjates teda enda kehaga, et ta viga ei saaks, ja pööras pea põrandasse tekkinud augu suunas, millest ronisid välja Jackson ja Morien, mõlemad kaetud tolmuga, mis oli paks nagu saepuru, ning kriimustustega, mis nende lõhkiste riiete alt välja paistsid. Naeratus vedas end Arra suule ja ta tundis meeletut kergendust, nähes, et nad olid küll räsitud, kuid elus, aga vaevalt oli ta jõudnud rahulikumalt hingata, kui Iblis augupõhjast välja sööstis ning kroonlühtrile istuma hüppas, vaadates kõigile kirikus viibijatele ülevalt alla. Tema inimlik fassaad, mille taga ta end varjas, oli hakanud murenema ning Lucius Ferrumi keha, mille sees ta sellest õhtust saati elanud oli, kui punane komeet, mille saabumist olid näinud vaid üksikud, maale langes ja sellega ühes tulnud Iblis endale võõrustajakeha välja valis. Lucius Ferrumi seljast kasvasid välja tiivad, mis olid korraga nii lillad kui ka mustad ning tema juuste vahelt pistsid oma nina välja tillukesed sarved, mis olid peaaegu lapselikud võrreldes nendega, millega teda tavaliselt kujutati. Arra tundis tema energiavälja võnkeid ning mõistis, et kui ingel ei oleks viibinud inimkehas, poleks kellelgi olnud võimalik talle läheneda, kuna igaüks, kes seda teha üritas, oleks tuhaks põlenud. Iblis, Lucifer, Saatan, ükskõik kuidas tema tõeline nimi ka ei olnud, oli üks esimesi loodud inglitest, olgugi et ta ei kuulunud kaheksa peaingli hulka nagu Morien-Sebiel, ja tema jumalikkus selle kõige ehedamas täheduses oli hoomamatu.
Iblis haaras käega oma õlast, mis tilkus verest, ning vaatas Jacksonile ja Morienile pikalt otsa, enne kui kõnelema hakkas. „Te mõlemad võitlete vapralt, kuid te peaksite olema juba ammu aru saanud, et kui teil õnnestub mind võita, juhtub kõik varem või hiljem nii, nagu Looja on soovinud ja see toob Armageddoni ainult lähemale, mitte ei aita selle eest pääseda. Kui te tahate seda ära hoida, on ainus, mida te teha saate, lubada mul enda üle võit saavutada, nagu juhtus tuhandeid aastaid tagasi, kui mu vend Morien-Sebiel mulle lahingus alla jäi. Kui ei oleks olnud Miikaeli, oleks see olnud kogu loo lõpp, aga...“ Morien tõsines. „Selle põhjal, kuidas sa räägid, järeldan ma, et sa tead Jumala plaanist lubada Morien-Sebielil uuesti sündida ja antikristuseks saada, kuid sa ei ole veel taibanud, et kõik, mida me seni oma elus kogenud oleme, nii sinu võit minu üle, kui ma olin osa Morien-Sebielist, kui ka Miikaeli reetlikkus oma teiste taevaste vendade suhtes kuuluvad kõige elava Isa plaani juurde.“
Morien pühkis ettevaatlikult Jacksoni tolmust nägu, püüdes seda veidi puhtamaks muuta, nagu oleks olnud tähtis Iblise ees hea välja näha. „Kas sulle ei ole kunagi tundnud kummaline, et Jibril on aastatuhandeid otsinud mõõka, mis temalt kunagi võetud sai, kuid ei ole seda seni leidnud, samas kui mina ja Sebiel juba teist korda kohtunud oleme?“ küsis ta. Iblis turtsatas. „Ma ei saa aru, mida sa öelda tahad,“ kostis ta ning tema tiivad võbelesid, nagu tõuseks ta iga hetk lendu. „Morien tahab öelda, et tegemist ei ole plaaniga, mille Jumal alles hiljuti välja mõtles, vaid see plaan on olnud ainus asi tema mõtteis kuuendast loomispäevast saati, mil ta mõistis, et on inimest luues vea teinud,“ kostis Jackson, ajades oma lõua püsti ja vaadates Iblisele söakalt otsa, nagu ei kardaks ta teda, hoolimata sellest, et kogu tema keha värises, suutmata unustada, mis tunne tal oli iga kord, kui Iblise mõõgatera temast nii lähedalt mööda vihises, et ta tundis surma kohalolekut, mis teda keebina ümbritses. „Ma ei ole küll Piibliga väga kursis, aga ma tean, et seal on kirjas, et Jumal puhkas seitsmendal päeval kõigest, mida ta teinud oli ja kui ma ei eksi, teeb ta seda ikka veel, sest kuna Jumal on igavesti elav olend, kellel on võim terve Universumi üle, ei oma aeg tema jaoks mingit tähtsust. Kuigi teie, inglite, jaoks voolab aeg samas rütmis mis inimeste jaoks, on tema jaoks endiselt seitsmes loomispäev, mil ta oma plaani kulgemist jälgib, aeg-ajalt sellele kaasa aidates, ja kui see päev tema jaoks läbi saab, tuleb Armageddon, mille käigus messias ja antikristus võitlevad ja sõltuvalt sellest, kumb võidab, maailm kas hävib või alustab Jumal kaheksandal päeval uut loomistööd, parandades kõik vead, mille ta alguses tegi ja tuues maa peale tõelise paradiisi,“ lausus Jackson, jagades Iblisega mõtteid, mis olid juba kaua Morieni peas keerelnud ja mida viimane Jacksoni eest varjata polnud suutnud. Iblise silmad tõmbusid vidukile ja tema ilme väljendas selgesti, et ta ei uskunud teda, kuid Jackson ei saanud teda selles süüdistada, sest kuigi Iblis oli taevast lahkunud, et Morienile ja Sebielile ots peale teda ja takistada neid antikristuseks saamast, ei olnud ta endalt kunagi küsinud, miks olid just nemad need, kellele selline saatus määratud oli, kuna ta armastas Jumalat liiga palju, nagu ka kõik teised inglid...
...kõik teised inglid peale Morien-Sebieli, kes oli võrgutanud Aadama ja Eeva, kuna pidas nende armastust Jumala omast paremaks. Morien-Sebiel oli ainus ingel, kes ei olnud vajanud ellu jäämiseks Jumala armastust ja seega ka ainus ingel, kellel oli piisavalt jõudu, et hävitada kõik, mille Jumal kunagi loonud oli; ainus, kes oli võimeline tegema seda, mida Jumal juba aegade algusest peale teha oli ihanud ning Jackson mõistis, mida see tähendas ning millisel viisil see Iblise nende vaenlaseks muutis.
Iblis ei olnud tulnud maale selleks, et takistada Jumala plaani täide minemast.
Ta oli tulnud selleks, et see täide viia, kuigi ta sellest ise aru ei saanud.
„Isegi kui kõik, mida sa ütled, vastab tõele, ei luba ma sellel sündida,“ ütles Iblis pead raputades ja tema haare mõõgapideme ümber tugevnes. „Ma tean, et te arvasite, et kui te tapate Sebieli ja tema võõrustajakeha, saate te rahus edasi elada, kuid selle lahutustehte summa on null ainult siis, kui lahutada mõlemad liikmed, mitte ainult üks,“ sõnas ta ja tõusis tiibade plagisedes lendu, suundudes otse Jacksoni ja Morieni suunas. Mõlemad neist, nii inimene kui ingel, seadsid oma mõõgad valmis, valmistudes võitlust jätkama, kuid hetk enne seda, kui ta oleks nendega kokku põrganud, muutis Iblis kurssi ja sööstis Arra poole, kes jageles Maisiega, püüdes takistada teda Kira juurde jooksmast ja tulejoonele sattumast ning kes ei saanud ennast kaitsta.
Arra sulges silmad, valmistudes saabuvaks surmaks, kuid seda ei tulnud, hoolimata sellest, et ta kuulis mõõga lihasse tungimise heli ning kui ta oma silmad avas, avastas ta, et Jackson ja Morien seisavad tema ja Maisie ees nagu kaitsekilp, takistades Iblist teda ründamast. Hetkeks nägi ta nendes samasuguseid kangelasi nagu olid Batman ja Robin, keda ta lapsena idoliseeris ja kelle sarja ta kunagi vahele ei jätnud, kuid see kujutluspilt kadus koos esimese veretilgaga, mis Jacksoni huulte vahelt välja tilkus ning langes Arra käele, millega ta vaistlikult tema nägu puudutas, ning sellele tilgale lisandusid ka teine ja kolmas. Arra aimas halba ning kui tema käsi Jacksoni rinnale libises, põrkas ta õudusega tagasi, kui tema sõrmed puudutasid põletavat taevaterast, millest valmistatud mõõga ots Jacksoni ribide vahelt välja turritas. Kui see oleks olnud film, oleks ta selle kohta kahtlemata midagi humoorikat öelnud, et oma tähelepanu situatsiooni tõsiduselt kõrvale juhtida, näiteks seda, et tal ei olnud aimugi, et Jackson needistamise vastu huvi tundis, kuid ta ei suutnud sundida end kõnelema ja võis vaid vaadata, kuidas Jacksoni särgi rinnaesisel olev punane plekk kiiresti laienes. Morien oigas valust ning alles nüüd nägi Arra, et ka Morien oli haavatud. Iblis oli kasutanud ära nende mõlema soovi Arrat päästa ning hetkel, kui nad ta Iblise vaateväljast blokeerinud olid, oli Iblis nad oma mõõgaga läbi torganud, nii et Morieni vasakult küljelt sisenenud mõõgatera väljus sealt, kus oli...
Arra surus oma käed rusikasse, et mitte nutma puhkeda, nagu isa Marcus ja Maisie, kes korraga uuesti ulguma hakanud olid ja veel kooris, seda tegid, kuid sellest hoolimata tõmbusid tema silmad niiskeks.
Egilbert oli läbistanud Jacksoni ja Morieni südamed.
Iblis naeris kõrvulukustavalt ning tõmbas mõõga nende mõlema kehast välja. Jacksoni ja Morieni veri segunes selle valgust peegeldaval pinnal ning voolas pidemest serva suunas, moodustades kõige kaunemaid mustreid, mida Arra kunagi näinud oli ning mis kõnelesid surmast, mis Jacksonit ja Morieni ees ootas. Arra kuulis nende vere tilkumist, mis tõi talle meelde õhtu, kui Jonathani vend Lawrence oli ta seina külge naelutanud, nii et Jonathan aeglaselt verest tühjaks jooksis, ning tal läks silme eest mustaks, kuid Iblise ühteaegu nii õelate kui ingellike silmade pilk, mis teda seiras, aitas tal teadvusel püsida ning kogu oma tahtejõudu kokku võttes astus ta üle Jacksoni ja Morieni põrandale varisenud kehade, määrides oma saapad nende verega, ning sammus Iblise poole, metsik raev, võimsam, kui kunagi varem, tema sees keemas. Gabrieli Valgusmõõk materialiseerus tema käes, nagu oleks ta Arra kutset tajunud, ning kaotamata ainsatki hetke, kargas Arra Iblisele kallale ning tundmata ainsatki mõõgavõitluse tehnikat, lasi ta oma instinktidel end juhtida. Ikka ja jälle kohtas ta Iblise vastupanu, kuid hirm ingli silmades kasvas, kui ta mõistis, millise vastase ta endale Arra näol leidnud on ja soovides sellele võitlusele kiire lõpu teha, surus ta oma mõõga sügavale Arra õlga, mille poiss nii väljakutsuvalt tema suunas oli asetanud, taipamata, et oli lõksu langenud. Arra silmad, milles põles selline vihkamine, mida Iblis kunagi varem näinud ei olnud, väljendasid võidurõõmu ning järgmisel hetkel virutas ta Gabrieli Valgusmõõga läbi Lucius Ferrumi kõri, purustades selle ja vaadates rahuldustundega, kuidas ingel tema all kokku vajus.
Pealkiri: Re: KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] ![KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!] - Page 18 Icon_minitime](https://2img.net/i/fa/icon_minitime.gif){kind=icon}
29/12/2011, 20:48
