KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]

Hehee, järgmine osa ongi flashback Alguses oleksid selle sündmused pidanud toimuma hoopis selles osas, aga ma otsustasin seda veidi kobestada

OK

Nagu lubatud, seletab see osa eelmise osa lahti ja seda Jacksoni vaatepunktist Lauaarvutis istudes ja poole kõrvaga vanaema seebikate teksti kuulates oli seda osa üsna keeruline ümber kirjutada ja parandada, nii et ajuvabadusi on siin kindlasti omajagu.

Veidike vanasõnade kohta:

Man qasarat hužžatahu, taala lisaanihu - kellel on vähe asjalikku öelda, see räägib palju
Žahl juauualani khair min aql aauualahu - rumalus, mis aitab mind, on parem kui tarkus, mida aitan mina

Enjoy! (if you like crossdressing and total randomness )
**

53.2

Slice’i küsimusele, kes ta on, oli hoopis keerulisem vastata, kui Jackson arvata oleks osanud. Küll püüdis ta noormehele väita, et on metamorfmaag, küll Poseidoni poeg – kindlasti oli Percy Jacksonil lisaks Tysonile veel mõni vend – , aga Slice ei teinud tema väiteid kuulmagi, seda vähemalt seni, kuni Jackson viimaks teatas, et on mutant. See idee tundus Slice’ile üsnagi meeltmööda olevat ning pärast seda, kui Jackson oli talle Morieni abi kasutades korduvalt oma moondumisvõimet demonstreerinud, oli Slice sellega liigagi kergesti leppinud, tekitades Jacksonis tunde, et ta on kas hull või lihtsalt maniakaalne X-Meeste fänn. Kes teab, kui Jackson oleks olnud sinine nagu Mystique, oleks Slice ehk isegi tema autogrammi soovinud.

Kuigi alguses oli Jackson oma saladuse peaaegu võhivõõrale usaldamise osas väga skeptiline, ei teinud Slice sellest teiste varjupaigaasukate juuresolekul kordagi juttu; tegelikult ei olnud Slice üldse suur jutuvestja ja sugugi mitte seetõttu, et suurem osa tema kõnest oli getokeeles, mis nii mõnegi aristokraatlikuma daami pead oleks pannud kratsima. Jackson aimas, et ta igatses endiselt Chucki, kelle pea kurikaga hullumeelne sisse oli löönud, ning ta ei kippunud teda asendama, välja arvatud tema madratsil ning ta lootis, et Chucki hing ei ole otsustanud end pärast surma sinna sisse seada. Pärast seda, kui ta oli Jacksoni Paragoni hotelli – Millenniumi Madude peakorteri – juurde juhatanud ja kuulanud ära Jacksoni selgituse oma isiku kohta, olid Jackson ja Slice vaid õige pisut vestelnud. Tuli välja, et Slice’i vanemad ei olnud siiski oma pojale nime panemisel äärmustesse laskunud ja et Slice oli kõigest tema hüüdnimi. Oma pärisnimeks ütles ta olevat Lyserg Lyman-Marquez ning selgus, et sarnaselt Jacksonile ei olnud ka temal vanematega vedanud. Nad olid lahutanud ja Slice’i portugallasest isa oli vahetult pärast lahutusprotsessi oma kodumaale tagasi põrutanud, kadudes nagu vits vette, nii et lisaks mehest ilma jäämisele oli Slice’i ema jäänud ilma ka alimentidest. Seda, kuidas ta kodutute varjupaika oli sattunud, Slice ei rääkinud, aga Jackson oletas, et küllap ta ikka mingil põhjusel kodust plehku pani, sest nii need asjad ju harilikult käisid.

Arra leidmine oli olnud Jacksoni jaoks suur samm, kuid paraku ei lõiganud ta pea sugugi nii hästi, nagu ta soovinud oleks ja kuigi ta andis endast parima, et nuputada välja, mida selle teadmisega peale hakata, ei olnud tal veel ka kolmandal päeval silme ees selget pilti, mida edasi teha. Arra kippus Kira elu kallale või oli sunnitud seda tegema ja Jackson oleks olnud suurima rõõmuga nõus teda selles abistama, kuid nad vajasid ühist plaani ning kuna neil puudusid võimalused oma vahel suhelda, polnud selle paika panemine just kerge ülesanne. Jackson ei kavatsenudki igal õhtul või hommikul, nii kuidas juhtus, Arra akna alla ilmuda ja seal tundide kaupa seista nagu mingi pagana Romeo; ta pooldas paindlikumat lähenemist ja seda ka seetõttu, et läbi akna suhtlemine nõudis tänu Jacksoni puudulikule viipekeeleoskusele ilmtingimata Slice’i kohalolu, kuid Jacksonil ei olnud plaanis teda oma jamadesse mässida. Juba see oli piisavalt halb, et Slice teadis, et mahajäetud Paragoni hotellis kees vilgas elu ning Jackson kavatses teha kõik endast oleneva, et Slice edaspidi sellisele ohtlikule informatsioonile ligi ei pääseks. Enne Kiraga kohtumist oli ta ilma mingi vaevata teiste inimeste eludest läbi liuelnud nagu kummitus, ent olud olid muutunud ja iga Jacksoni liigutus ohustas neid, kes temaga kokku puutusid.

Mis oleks võinud olla selle kohta parem näide kui Arra saatus?
Nad pidid silmast silma kohtuma, kuid Jacksonil polnud aimugi, kuidas seda korraldada, sest Millenniumi Madude peakorter oli tõeline ussipesa ning ta teadis, et isegi kui ta sinna sisse marssides süütut nägu teeks ja teataks, et tuli kõigest Arraga kellaviieteed jooma, ei tuleks sellest head nahka. Kui Kira oli Millenniumi Madude vaenlane, oli seda ka tema ja see asetas tema ja Arra erinevatele pooltele, vähemalt Arra isandate silmis. Sisimas oli Jackson üsna veendunud, et Millenniumi Maod olid Arra jaoks palju suuremad vaenlased, kui Jackson seda iial olla sai.
Kui Jackson laupäevahommikul oma unised silmad avas ja majast välja suundus, et endale midagi hamba alla hankida, jooksis ta kokku ei kellegi muu kui Slice'iga. Noormees ootas teda nurga taga, näol ilme, mis nõudis kohest seisma jäämist. „On sul veits aega?“ uuris ta ning Jacksonil ei jäänud muud üle kui noogutada, kuna viimasel ajal hakkas talle tunduma, et aeg oli ainus, mida tal veel oli, oli seda siis palju või vähe. „Jah, on küll,“ kostis ta. Slice muigas. „Seda et, kas sa viitsid minuga ühest kohast läbi tulla? Mulle kuluks nati abi ära.“ „Kuidas see abi välja näeb?“ päris Jackson  igaks juhuks. „Nagu abi ikka,“ kostis Slice. „Teed katet.“ Millised lakoonilised laused! Spartalased oleks tema üle kindlasti uhked olnud. „Katet?“ ei saanud Jackson hästi aru. „Millist katet?“ „Suitsukatet loomulikult,“ ütles Slice silma pilgutades, haaras Jacksonil käest ja lohistas ta endaga kaheksakorruselisse kaubanduskeskusesse, mis kandis nime Samhainshire Mall, olgugi et keegi seda harilikult sellise nimega ei nimetanud. Jacksoni kulm oli paratamatult kortsus, kui Slice teda eskalaatori poole vedas ega maininud poole sõnagagi, miks soovis kodutu noormees ühtäkki kaubanduskeskusesse tulla. Chillima ja hängima? Ei, kohe kindlasti mitte. Ja see suitsukate...

„Mida me siin teeme?“ ei jätnud ta jonni. Slice turtsatas. „Mida sinu meelest poodides tehakse?“ „Ostetakse,“ kostis poiss. „Kui sul just nähtamatut rahapuud seljas ei ole, ei hinda ma sinu võimalusi millegi ostmiseks just eriti kõrgeks.“ „Kaupsist ainult ei osteta asju, eks,“ pomises Slice. „Teistmoodi saab ka.“ „Varastades?“ tegi Jackson suured silmad. „Sa ei mõtle seda ju ometi tõsiselt!“ Sellele mõtteavaldusele järgnes uus turtsatus. „Ja miks mitte? Nagu ma poleks seda varem teinud!“ See kõlas kohe eriti halvasti, arvestades seda, et Jackson oli pahaaimamatult andnud nõusoleku Slice’ile katet teha. „Kas sa oled kleptomaan?“ nõudis ta, lootes, et suudab oma kaaslase plaanidesse uusi tuuli tuua, kuid Slice’i ilme ei muutunud karvavõrdki. „Eh, mitte nii peene nimetusega,“ kostis ta. „Lihtsalt varas. Kõik teised varjupaigas on seda juba ammu märganud ja hoiavad oma asju nagu sitta pilpa peal, kartes, et ma panen need pihta.“ Noh, Jackson ei olnud nagu kõik teised varjupaigas ja juhuslikult oli tal olnud piisavalt probleeme, mille üle pead murda, ilma et tal oleks olnud vaja sellele lisaks veel elu hammasrataste vahele jäänud meeste klatši kuulata. Või et varas...

Jacksoni aju lõi häirekella, öeldes talle, et vargus ja politsei on omavahel tihedalt seotud, kuid sellest hoolimata järgnes ta Slice’ile, püüdes kõigest väest oma mõistuse häält vaigistada. „Miks sa varastad?“ „On vaja,“ vastas Slice. „Ja ongi kõik?“ ei suutnud Jackson seda uskuda. „Noh, mu emps jäi paar aastat tagasi töötuks,“ ütles Slice viimaks oma huuli niisutades, „ning mul ei õnnestunud tööd saada, nii et tuli hakata kuidagi pappi kokku ajama. Narkotsiga äritseda oleks olnud palju lihtsam, aga mu ema vend oli narkar ja suri üledoosi kätte, nii et sellise sita puutumine ei tulnud kõne allagi. Nii ma siis hakkasingi poodidest virutama ja enamasti õnnestus mul kõik asjad neti kaudu jaehinnast odavamalt maha ärida, nii et raha tuli täiesti piisavalt, aga siis jäin ma vahele ja noh...“ Ta kehitas õlgu. „Ütleme nii, et mu empsile see ei meeldinud. Tema arvas, et ma pesen kuskil nõusid, aga vaat millega ma tegelesin, käisin hoopis poodides nagu mingi kratt ja olin üleüldse halb poeg. Kui kogu lugu välja tuli, ütles ta, et ei taha mind kunagi näha ja nii ma siis kodust uttu tõmbasingi...“

Slice juhtis Jacksoni kolmandale korrusele ning sisenes poodi, mis kandis nime Glamour & Fashion ning mis tundus olevat spetsialiseerunud pidulike rõivaste müügile. Kaupluse vaateaknal seisid ilmetud plastmassist mannekeenid, kaunid kleidid seljas, ning kui Jackson neid pisut lähemalt uuris, tabas teda ootamatu kohmetus, kui ta tundis ära samasuguse valge kahara kleidi, mida Tracy jõuluballil oli kandnud. Tahtmatult leidis ta end kujutlemas, kuidas Tracy Carolyni ja Debsiga selle pole riiulite vahel ringi jalutab ning kuidas tema peenikesed sõrmed tõstavad stangelt ühe riidepuu teise järel, kuni tema silmad peatuvad viimaks kaunil koheval kleidil, mis lubab tal näha välja kui jumalanna, aimamata, et vaid loetud päevade pärast upub ta selles kleidis punasesse...
Korraga tundus talle, nagu vaataks ta näotu mannekeeni asemel otsa Tracy vaimule ning ta taganes nii järsult, et tõukas pahaaimamatult pikali tüdruku, kes oma suurte kottidega turvaväravate poole suundus ning oma kukkumise peatamiseks haaras tüdruk Jacksoni jalast, tõmmates ta koos endaga põrandale. Lahtisest kotist välja lendav kleit maandus otse Jacksonile näkku, viies talt hetkeks nii nägemise kui kuulmise. Ta kiskus pehme kanga oma näost eemale ning oleks selle äärepealt põrandale visanud ja pahuralt poest välja marssinud, jättes Slice’i, kes tema vaateväljast kadunud oli ja kurat teab millega tegeles ja suitsukatte sootuks unustanud näis olevat, kus seda ja teist, kuid miski kleidi juures pälvis tema tähelepanu.

See oli veinipunane õlapaeltega sametkleit, mille juures polnud esmapilgul ainsatki paeluvat detaili, ent kui ta seda oma kätel hoidis, ei suutnud Jackson hoiduda seda imetlemast ning Morieni igavikulises mälus kerkisid pinnale mälestused, mille isik, kes oli oma eluajal puutunud kokku nii Sebieli võõrustajakehaga kui inimesega, kelle hing oli sündinud ümber Arra kehas, tema teadvusesse oli salvestanud. Oma vaimusilmas nägi ta Luna Nuevat peegli ees keerutamas, seljas punane volangidega sametkleit, mille pikad varrukad tema kõhnade käte ümber pisut kohmakalt mõjusid, ning blondid juuksed õrnalt päevitunud nahale langemas kui värskelt niidetud hein. Kuigi tegemist oli vaid mälestusega, tundus Jacksonile, nagu võiks ta veel praegugi tunda kleidi puudutust oma naha vastas ning kui tumedapäine tütarlaps talle vabandavalt naeratas ning oma käe kotist välja pudenenud kleidi järele sirutas, tundus Jacksonile, nagu oleks ta äsja transist välja tulnud.
„Palun vabandust,“ ütles ta ja voltis kleidi kokku, ulatades selle tüdrukule ja ajades end püsti, pühkides oma pükstelt tolmu ning võideldes piinlikustundega, mis teda valdas, kui ta mõtles sellele, et oli hetkeks tundnud soovi seesama kleit endale selga libistada...
Ja saada kellekski teiseks.
Milline mõttevälgatus!

Veelkord tüdruku ees vabandanud, vaatas ta otsiva pilguga poes ringi, lootes Slice’i tabada, kuid kui ta poissi riiete vahel ei märganud, oletas ta, et viimane oli proovikabiinis ning suundus prooviruumide poole, tõmmates eest esimese ettejuhtuva kardina. Õnneks oli tegemist õige kabiiniga, õnnetuseks aga ei olnud endale parajasti rohelisi viigipükse selga prooviv Slice selle üle sugugi rõõmus ning virutas Jacksonile nii tugevasti vastu kõrvu, et poisi pea kumisema hakkas. „Pervert!“ kriiskas Slice ja oleks äärepealt kõrvakiilule ka paremsirge lisanud, ent tundis siis Jacksoni ära ja leebus pisut, muutes rusikahoobi viimasel hetkel teiseks kõrvakiiluks. „Ma vajan su abi, Slice,“ ütles Jackson rutakalt, rääkides nii enda kui ka Morieni eest ning püüdes mitte välja teha sellest, et tema põsk saadud löökidest punaseks värvus. „Sa pead aitama leida meile...mulle sobivas suuruses kleidi.“ Slice turtsatas naerma, nagu oleks Jackson äsja öelnud, et Päike tiirleb ümber Maa. „Mis kleit, ülikond on see, mida sa vajad...“
Ta vakatas, kui Morien Jacksoni üle võttis ning järgmisel hetkel sai Slice'i ees seisvast poisist pikkade blondide juustega kaunitar, kelle silmis peegeldus paluv pilk. „Kas sa soovid, et ma kordaksin oma palvet?“ Slice raputas pead. „Ei. Kleit. Selge. Mis värvi?“ „Punane,“ lausus Jackson, tundes pisut ebamugavust, et hoolimata tema välimusest, mis kõigi surelike silmi oma naiselikkusega pettis, oli ta hääl endiselt tema enda oma.

Slice riputas püksid nagisse ning end riidesse pannud, sukeldus ta ühes nad Jacksoniga, kes Luna Nueva nägu kandis, poemelusse, kammides läbi pooled riidepuudest, enne kui Slice Jacksoni kirjeldatud kleiti teiste seast välja tõmbas. Mõnda aega Jacksonit hindavalt põrnitsenud, tundus ta otsustavat, et valitud suurus klapib ning lükkas Jacksoni samasse riietuskabiini, kus ta äsja ise oli olnud. Kuigi kleit oli Jacksoni jaoks kitsas ja ta pelgas, et õrn kangas rebeneb, jäi see siiski terveks ja olgugi et ta nägi enda arvates välja nagu transvestiit, teadis ta, et teised näevad vaid Udu loodud illusiooni, tänu millele istub kleit talle nagu valatud. Kui ta kardina eest lükkas ja Slice’i kabiini kutsus, kinnitas poisi imetlev ilme tema arvamust, et kui ta lubab endal Luna Nuevaks saada, annab ta endal võimaluse tulla toime kõigega, mis Jackson Robertsi jaoks üle jõu käib.

Olles andnud Slice’ile märku püksid ja kleit enda seljakotti toppida, tõstis ta poisi enda õlgadele ja jooksis nii kiiresti, et turvakaamerate ja kaupluses olevate inimeste, kaasaarvatud turvatöötajate jaoks olid nende mööduvad kogud vaid hallikas valgussähvatus, mis kiiresti silmist kadus. Kõigest paar sekundit hiljem olid nad juba kaubanduskeskuse parklas, saatjaks turvaväravate piiksumine, mis avatud kaupluseakna kaudu õue kandus, ning sööstsid mööda tänavat minema, aina kiiremini, aina kaugemale. Slice klammerdus tema kaela külge ning Jackson tundis tema hirmu, nii sarnast hirmule, mida ka Kira kord tundnud oli, kui Jackson ühes temaga neljandalt korruselt maapinna suunas sööstis, pannes ta uskuma, et hukk on vaid sekundi murdosa kaugusel. Kui Jackson viimaks Samhainshire’i draamateatri ees seistas, oli Slice nii kurnatud, et pudenes Jacksoni seljast ning prantsatas asfaldile, ahmides õhku, nagu oleks ta viimased minutid paaniliselt hinge kinni hoidnud...
Slice oligi paaniliselt hinge kinni hoidnud.

„Kas sinuga on kõik korras?“ ütles Jackson ja ulatas noormehele käe, mille viimane tänulikult vastu võttis. Kui ta oli Slice’i püsti tõmmanud, heitis ta pilgu teatrihoonele, mille ees nad seisma olid jäänud ning tema pilku  paelus teatrihoone peaukse kõrval rippuv plakat, mis kuulutas, et Theatre Troupe Soaring esineb 10. jaanuaril ooperi „Maskiball“ esietendusega. Ega ta harilikult etenduste plakateid ei vaadanud, aga seekord köitis värviline plakat paratamatult tema tähelepanu. Jackson polnud juba aastaid teatris käinud ja vihkas ooperit kõigist etenduseliikidest kõige enam, kuid idee, mis tema peas idanes, ajas pühapäevase etenduse nime nähes oma juured aina sügavamale Jacksoni aju hallollusesse ning otsekui iseenesest kandsid Jacksoni jalad ta teatri majesteetlike puust uste vahelt sisse, jättes enda riideid lumest puhtaks kloppiva Slice üksi keset tänavat seisma või vähemalt kavatses seda teha, sest vaevalt oli ta suutnud teatri ukse lahti lükata, kui poiss tal juba kannul oli. Nad sammusid üheskoos läbi heledates toonides värvitud fuajee ning suundusid piletikassa juurde, mille klaasi taga istus tüdinud ilmega tütarlaps, prillid peaaegu ninalt maha vajunud, ning tukkus Haruki Murakami „Kafka mererannas“ kohal. Nii et leidus ka inimesi, kellele intsestist kubisev raamat une peale ajas. Jackson koputas vastu klaasi.

„Tere päevast!“ ütles ta ning kassiir ärkas võpatades üles, ajades end nii suure hooga istuli, et tema prillid sootuks eest kukkusid. „Tere päevast teilegi!“ ütles ta käega mööda lauda kobades ja oma prille otsides, pannes Jacksoni mõistma, et ilma nendeta oli ta üsna pime. Ta libistas oma käe ettevaatlikult avatud luugist läbi, võttis prillid oma kätte ja surus need kohmetule tüdrukule pihku. Viimane pani need kiiresti ette ja sättis oma sassis tukka, näost punane nagu tomat. „Kuidas ma teid aidata saan?“ „Kas pühapäevasele „Maskiballi“ etendusele on veel pileteid?“ päris ta. Tüdruku unistes silmades süttis koheselt tuluke. „“Maskiballile“? Üks hetk, ma kohe vaatan. Kas te olete Verdi loomingu austaja?“ „Verdi või värdi, vahet pole,“ kostis Jackson, „meil on lihtsalt pileteid vaja.“ „“Maskiball“ on üks Verdi skandaalsemaid oopereid,“ ütles tüdruk piletiinfos klõbistades, tegemata Jacksoni üsna leiget suhtumist märkamagi. „See käsitles Rootsi kuninga Gustav III mõrvamist 1792. aastal ja sai üsna karmi tsensuuri osaliseks, nii et ooperi lavastamiseks toodi selle tegevus Rootsist Ameerikasse ja kuningast sai Bostoni kuberner Riccardo...“ Tüdruk, kelle rinnas olev nimesilt kuulutas, et tema nimi on Cherisse – küllap seletas see suurepäraselt tema kirsikarva huulepulka, mis kahvatul meikimata näol peaaegu tontlikult mõjus - , tõusis püsti, avas oma tillukese putka ukse ja astus välja, suundudes vasakut kätt asuvate klaasvitriinide juurde, mille taga oli etendusi tutvustav väljapanek.

„Theatre Troup Soaring rändab väga palju ringi ja kuigi harilikult on neil uude kohta saabudes väljapanek alati kaasas, saime me selle seekord alles eile, kuna Chicagos tekkis väike viivitus, mille tõttu neil ei olnud võimalik seda lahkudes kaasa võtta.“ Ta koputas oma lohakalt maniküüritud sõrmega vastu klaasi, osutades selle taga olevale inetule maskile. „See on koopia maskist, mida Jacob Johan Anckarström kandis, kui ta kuningat roostetanud naeltega selga tulistas. Õnnetuseks ei surnud kuningas kohe ja vaevles kolmteist päeva valudes, enne kui veremürgitus temast jagu sai. Tema tapjat ootas kohutav karistus ja tema keha kisti...“ „Cherisse,“ ütles Jackson jahedalt, suutmata kauem tüdruku ootamatut ajalootundi taluda. „Jah?“ Cherisse pööras end ümber ja naeratus tema näol oli särav nagu päike, ent see hääbus niipea, kui Jackson suu avas.

„Man qasarat hužžatahu, taala lisaanihu,“ ütles Jackson süngelt ning Cherisse’i silmade terav pilk muutus uduseks. Pahviks lööduna sammus ta aeglaselt vaarudes tagasi oma laua taha, võttes sisse kummaliselt küürutava asendi. „Ma sooviksin pühapäevasele „Maskiballi“ etendusele pileteid,“ lausus Jackson hirmunud olekuga Cherisse’i silmitsedes ning oma võimusõnade mõju nautides. „Kas teil raha on?“ päris Cherisse areldi, kõneledes nii, nagu oleks tal midagi kurgus ning oli selgelt näha, et püüe Jacksonile vastu hakata valmistas talle piina ja pidi veelgi valmistama. „Žahl juauualani khair min aql aauualahu,“ lausus ta Cherisse’ile otsa vaadates ning murdis sellega tüdruku viimase vastuhaku.

„Kuhu te istuda soovite?“ päris Cherisse monotoonselt. „Palun näidake mulle esimese rõdu plaani,“ kostis Jackson. Cherisse klõbistas pisut klahvidega ja pööras arvutiekraani seejärel Jacksoni poole, lubades tal vabadele kohtadele pilgu peale visata ja neid oli üsna palju, olgugi et etenduseni olid jäänud vaid loetud päevad. Samhainshire’i rahvas vaevalt et kultuuripealinna tiitli püüdmisest huvitus. Pisut asja kaalunud, tegi Jackson oma valiku. „Me võtaksime neli piletit.“ „Neli?“ päris Cherisse uimaselt. „Ja kuhu?“ „Esimese rea kohad 12 ja 13 ning seitsmenda rea kohad 4 ja 5,“ sõnas Jackson, olles ridade ja kohtade vahelist kaugust umbkaudselt hinnanud. Seitsmendast reast oli pea võimatu esimeses reas sosinal kõneldavat kuulda, nähtavusest rääkimata ning sama kehtis ka esimesest reast seitsmenda rea jälgimise kohta. „Ma loodan väga, et see ei ole tüliks.“ Cherisse raputas pead. „Muidugi mitte,“ lausus ta ja hetkeks laua kohale kummardunud, võttis ta Jacksoni palutud piletid neid printivast aparaadist välja ja asetas need Samhainshire’i teatrihoone logoga sinisesse ümbrikusse, mille Jackson temalt naeratades vastu võttis. „Suur tänu, Cherisse,“ ütles ta, süda esimese õnnestumise üle rinnus pekslemas, ning viipas Slice’ile, kes tema selja taga seisis, sama hämmeldunud nagu Harry Potter, kes oli äsja teada saanud, et Sirius Black on tema ristiisa. „Lähme,“ ütles ta ja suundus ukse poole, kui Cherisse’i hääl teda peatas. „Kas ma saan teid kuidagi aidata?“ päris tüdruk. Tema pilk oli tunduvalt selgem kui hetk tagasi ning tundus, nagu oleks ta niipea, kui Jackson temaga silmsideme katkestas, Morieni mõju alt vabanenud. Kes iganes see prantsusepärase nimega tütarlaps ka ei olnud, oli ta tugev. Jackson naeratas mõrult ning raputas pead. „Ei, aitäh. Me astusime vaid korraks läbi, et Jacob Johan Anckarströmi maski koopiat imetleda.“ Ta lehvitas Cherisse’ile hüvastijätuks, haaras endiselt juhmina näiva Slice’i varrukast ja vedas ta enda järel teatrist välja, lootes, et Cherisse neile sekund hiljem karjudes ja pileteid tagasi nõudes järele ei torma.

„Sa...“ Slice’il oli enda loogiliselt väljendamisega raskusi. „Sa...“ „Jah?“ küsis Jackson napilt. „Mida sa temaga...tähendab, sa nagu hüpnotiseerisid teda või...“ „See oli kõigest väike süütu veenmine,“ vastas Jackson, soovimata detailidesse laskuda. „Välja küll sedamoodi ei näinud,“ oli Slice kindel. „Minu arvates tegid sa selle Clarisse’i ikka päris kapsaks...“
Kapsaks või mitte, Jacksonil ei olnud teist valikut ja samamoodi, nagu ta oli selle võtnud Cherisse’ilt, pidi ta selle võtma ka Slice’ilt. „Slice...“ alustas ta. „Kuidas sa suhtud vastuteenetesse?“ „Nagu mis mõttes?“ ei saanud Slice aru. „Ma tegin sulle poes suitsukatet, just nagu me kokku leppisime,“ surus Jackson läbi hammaste, ignoreerides Morieni, kes püüdis öelda, et poest vehkat tegemine küll eriline suitsukate ei olnud ja et neil oleks kõige targem toimida Slice’iga samal moel nagu Cherisse’iga, kuid Jackson ei tahtnud sellest kuuldagi, „ja sinust oleks kena mulle samaga vastata. Ma tahan, et sa pühapäeval minuga teatrisse tuleksid.“ „Seda „Maskeraadi“ vaatama või?“ uuris Slice. „Milleks?“ „Võib juhtuda, et mul on vaja, et sa kellelgi silma peal hoiaksid.“ Kuna Jacksoni lause oli pikk ja koosnes mitmest osalausest, vaatas ta Slice’ile eriti tungivalt otsa, et viimane ikka kindlasti temast aru saaks. „Noh,“ venitas Slice, „ma ei tea, kas ma viitsin...“ „Ma ei jäta sulle tasumata,“ kinnitas Jackson. Slice’i kulm kerkis. „Kui sa minuga koostööd teed, saad sa kõik, mida soovid.“

„Kas see tähendab, et, uh, ma saaksin selle kleidi?“ küsis Slice. „Selle punase? Selle saaks päris hea hinnaga maha ärida...“ Jackson noogutas aeglaselt. „Kui jutt juba kleidi peale läks, siis ega sul juhuslikult kusagil sellega sobivaid punaseid kingi peidus ei ole?“
**
Juhtumisi oli Slice’il punaseid kingi lausa mitu paari, kuna tal oli olnud liiga kiire, et nende müüki panemisega tegeleda, aga kõik need olid Jacksonile väikesed ja kui Slice viimaks nende hulgast Luna Nueva jalanumbriga kõige paremini sobiva paari välja valis ja Jacksonit sellega kõndimist sundis harjutama, otsustas Jackson juba esimese minuti jooksul, et kõrgete kontsade fenomen on midagi sellist, mida ta iialgi mõista ei suuda. Ta oli siiski harjunud, et kõndides on ta kand ja varbad ühel tasapinnal ja kontsade kandmine tekitas temas tunde, nagu oleks ta jalalaba deformeerunud. Miks küll kõik maailma naised sellistest kingadest nii vaimustuses olid? Aga kes teab, äkki tegid nad kõigest halva mängu juures head nägu ja võib-olla oli ka Tuhkatriinu oma klaaskingakese kaotamise asemel selle tahtlikult trepile visanud, et tal koju lonkamiseks vähemalt üks terve jalg oleks. Teine king...
Teine king oli talle jalga kinni jäänud ja sellest polnud võimalik lahti saada.
Võib-olla.

Olgu kuidas oli, kontsadel käimine tundus Jacksoni jaoks kõige hullema piinamisena ning teda huvitas tõsiselt, miks ei olnud feministid veel sellise ebainimliku piinamismeetodi vastu välja astunud. Selleks ajaks, kui ta naiseliku kõnnaku viimaks paika sai, lõid ta jalad tuld nagu printsessidel muinasjutus „Läbitantsitud tallad“ ning talle tundus, nagu ei oleks ta võimeline enam sammugi astuma, rääkimata sammudest, kuid sammuma ta pidi.
Iseendana ei olnud tal vähimatki võimalust Arrale lähedale pääseda, Luna Nuevana aga...
...olid võimalused umbes sama halvad, kuid tasus vähemalt proovida, sest ega see Jacksonil tükki küljest ei võtnud. Võttis hoopis jalad ja suurema osa tema aust ja väärikusest, kui ta viimaks kodutute varjupaiga tagahoovis prügikasti taha peitudes endale kleiti selga üritas tõmmata. See kulges üsna üle kivide ja kändude ja kõige krooniks suutis Jackson luku kinni tõmbamise käigus kingakontsa pidi asfaldil olevasse auku astuda ning kukkumise vältimiseks koperdas ta otsa Tyler’ile, kes oli parajasti põiganud õue suitsu tegema. Mees haaras kohkunult tema õlgadest ja Jackson ootas iga hetk metsikut naerupurset, kui Tyler taipab, kes ta on, kuid Tyler tõmbus näost roosakaks ning pööras piinlikkust tundes pea kõrvale. „Teie õlapael on paigast ära, preili,“ pomises ta ning asus seejärel paaniliselt oma jaki rinnaesist pühkima, taibates, et on sellele äsja tuhka peale ajanud. Jackson tundis Morieni tugevnevat jõudu ning taipas, et Morien oli ta kukkumise hetkel instinktiivselt Udusse mähkinud, püüdes tema saladust kaitsta ning Tyler oli näinud sama pettekujutlust, mille täiustamise nimel Jackson nii meeletult pingutanud oli.

Slice astus Jacksoni selja taha ning tõmbas tema kleidiluku korralikult kinni, sättides ka õlapaela paika. „Oleks nagu valmis,“ ütles ta. „Mis edasi?“ Jackson ignoreeris Tylerit, kes teda, ei, Luna Nuevat ainiti silmitses, ning keskendus Slice’ile vastamisele. „Mul on aeg Püha Ilmutuse Tunnustamise kirikut külastada.“ Ta kohendas oma dekolteed, veendumaks, et kiri, mille ta paar tundi varem Arrale kirjutanud oli, kaduma ei lähe. Oleks olnud ideaalne, kui tal oleks olnud lisaks kingadele ka kleidi juurde sobiv käekott...
Üleüldse oleks olnud tore, kui ta oleks võinud olla ninja nagu Naruto ja kõndimise asemel mööda puid lennata, aga kõike head korraga ei saanud.

Ta lehvitas Slice’ile ja kõndis varjupaiga hoovist välja, suundudes bussipeatuse poole ning jäädes tuulevarju seisma, püüdes mitte teha välja kambast enda kõrval valjusti lällavatest meestest, kes teda nähes vilistama kukkusid. „Hei, kiisuke, miks nii üles löödud?“ hõikas üks nendest. „Kas lähed klubisse pidutsema?“ „Ma lähen kirikusse,“ vastas Jackson külmalt ja trügis bussipeatusest välja, otsustades halva seltskonna tõttu bussisõidust loobuda ning hakates valust hoolimata jala minema. „Vabandage mind.“ Ta kõndis teisele poole tänavat, kiirendas ning seisis viis minutit hiljem Püha Ilmutuse Tunnustamise kiriku ukse ees. Kirik oli juba hämar ja kergesti oleks võinud arvata, et seal pole ainsatki hingelist, kuid Jacksoni sisetunne käskis tal edasi liikuda ning kirikuukse vaikselt lahti lükanud, astus ta kirikusaali ning kuulatas enda ümbrust, tabades isa Marcuse vaikse hingamise, mis tuli pihitooli poolt.
Jackson sammus akna juurde, imetledes selle värvilist vitraaži, ning pööras ennast järsult ümber, kui pihitooli uks kääksatas ja isa Marcus oma kangeid konte sirutades välja astus, näol väsinud ilme. Kui tema pilk Jacksoni oma tabas, peegeldus tema näol segu imestusest ja imetlusest ning tema pilk mõõtis Luna Nueva illusoorse keha iga kumerust, enne kui ta oma ebaviisakust taipas ja näost punaseks tõmbus, tundudes Jacksoni  teadva muige ees pisut ebamugavust tundvat.

„Kas ma saan teid kuidagi aidata?“ päris ta närviliselt. „Ma olin juba lahkumas, aga kui te soovite pihtida, siis...“ Jackson  pead ja naeratas. „Tere õhtust, isa Marcus,“ ütles ta, püüdes oma häält võimalikult kõrgeks sundida, kuid tema pingutustest hoolimata kõlas see endiselt madalalt, endiselt temalikult. „Vabandust, et teid nii halval ajal tülitan, aga ma tulin teie juurde väikese palvega ja loodan, et te saate mind aidata,“ sõnas ta, otsustades, et ei saa alla anda, mitte selle mehe ees, kes oli tema ainus ühenduslüli Arraga. Isa Marcus neelatas ja tundus, nagu ei oskaks ta Jacksoni palvesse kuidagi suhtuda, kuid vastas sellest hoolimata. „Aga loomulikult.“ Tema ilme reetis, et ta oli kõnelenud mõtlematult ning Jacksonile näis, nagu oleksid mehel olnud raske keskenduda. Talle meenus viis, kuidas Arra raamatukogus töötava Paulaga flirtinud oli, et temalt informatsiooni välja pumbata, ja kuidas naine andunult iga tema sõna oli kuulanud ning taipas, et isa Marcus...
...oli temast sisse võetud.
Parandus, mitte temast, vaid Luna Nuevast, keda ta kehastas.
See võimalus oli liiga hea, et seda kasutamata jätta.

„Mul on vaja, et te minu eest ühe kirja edasi annaksite,“ lausus ta, pistis käe oma dekolteesse, hoides seda paigal paar sekundit kauem kui vaja, ning tõmbas sealt välja kinnikleebitud valge ümbriku, mille ta isa Marcusele ulatas. „Ja kellele ma selle üle pean andma?“ päris isa Marcus kirja vastu võttes, näost üha enam tomatikarva, ja Jackson ei suutnud seda talle kuidagi pahaks panna. Paljusid teisi asju küll, kuid mitte seda, sest lõppude lõpuks oli isa Marcus ikkagi preester ja ei juhtunud just eriti tihti, et nii võluv naine nagu Luna Nueva kirikusse sisse jalutas ja temaga kahekesi jäi. Kui Jackson vaid tahtnud oleks, oleks ta võinud hõlpsasti...
Jeesus, kui tema mõtted juba seda rada hakkasid käima, oli ta kohe kindlasti liiga palju Arraga koos olnud. Ei tea, kas temaga taas kohtumine oli ikka hea mõte?

„Arra Rominile,“ lausus ta siiski nii võrgutavalt, kui vähegi võimalik. „See kiri on Arra Rominile.“ Isa Marcus võpatas, kui kuulis Arra nime mainitavat ning tema ilme teravnes pisut. „Mis paneb teid arvama, et ma Arrat tunnen?“ küsis ta, tundudes selle küsimuse kallal tõsiselt ajusid ragistavat. „Üks linnuke sosistas mulle kõrva,“ lausus Jackson, „ning ma otsustasin tema laulu kuulata.“ Ta sirutas oma parema käe välja ning asetas selle isa Marcuse õlale, surudes alla ootamatu soovi oma sõrmed, mis isa Marcusele hetkel peenikeste ja naiselikena näisid, kuid reaalselt tunduvalt jõulisemad olid, ümber tema kõri suruda ja see puruks vajutada, tuues talle surma, mille ta ära oli teeninud, kuna oli külma kõhuga pealt vaadanud, kuidas Jonathan oma pea kaotas. See oleks olnud nii lihtne, kuid kahjuks ei olnud kõik lihtsad asjad tegemiseks sobivad. „Arra Romini käes on midagi, mis mulle kuulub ja ma tahan seda tagasi.“ Teeseldes, nagu oleks ta isa Marcuse õla pealt nähtamatu karva ära pühkinud, tõmbas ta oma käe ära ja sättis sellega oma õlapaela, mis tema õlalt ära kippus vajuma. Tundus, nagu oleks sellel olnud tema kehaehitusega kana kitkuda ja isegi Slice ei olnud teda aidata osanud. Isa Marcus pööras selle peale pilgu maha, teeseldes oma kinganinade uurimist. „Oletame, et ma tean, kus Arra Romini on ning saan teie kirja talle edastada. Kas te olete tõesti nii naiivne ja usute, et ma teen seda ilma, et teaksin, mida te temale ootate?“ küsis ta.

Sel hetkel teadis Jackson, et ta on võitnud ning isegi isa Marcuse järgnevad küsimused, millele vastuseks ta valesid kokku keerutas, ei suutnud teda selles kahtlema panna. Ta luiskas mehele maast ja ilmast, tarokaartidest ja nende vargusest, ennustamisest ja selgeltnägemisest ning külvas ta üle meelitustega, millele vastu panemiseks oli isa Marcus selgelt liiga nõrk. Mehele tema sõrmuse kohta üsna omapärase reaktsiooni osaliseks saanud komplimendi teinud, vaatas ta oma kella ja heitis seejärel preestrile vabandava pilgu. „Mul oli väga meeldiv teiega vestelda, isa Marcus, kuid ma pean nüüd minema.“ Ta osutas kirjale, mida isa Marcus endiselt käes hoidis; kirjale, mis pidi otsustama selle üle, kas Arrast saab tema liitlane või tuleb tal jätkata võitlust üksiku tasujana. „Ärge unustage minu väikest palvet.“ Ta lehvitas mehele ning talle selja pööranud, komberdas ta aeglaselt kirikust välja, tundes esimest korda viimase paari minuti jooksul taas, kuidas valu tema jalgadesse tagasi hiilib ning ta tundis meeletut soovi kingad jalast võtta ja oma teekonda paljajalu jätkata, kuid märkas endale vastu tulevat noort naist, kelle käe otsas rippus tilluke põnn ning otsustas sellega oodata, kuni jõuab inimtühja paika.

Ta sammus nendest aeglaselt mööda ning tema suureks meelehärmiks avas laps, kes tundus olevat tüdruk, suu. „Emme, vaata, seal on kleidiga onu,“ ütles ta oma ema varrukast raputades ja osutas Jacksoni poole. Tirtsu ema pööras ümber ning Jacksonile kiire pilgu heitnud, sakutas ta oma tütart õrnalt juustest. „Ära ole rumal, Lily,“ lausus ta karmilt ja naeratas Jacksonile vabandavalt. „Andke andeks, preili," oli tema toon vabandav. „Lily ei ole tavaliselt nii ebaviisakas, kuid ta on praegu väga väsinud ning...“ Jackson raputas pead. „Sellest pole midagi,“ ütles ta väikest tüdrukut pingsalt uurides ning astus talle ettevaatlikult lähemale, et last mitte hirmutada. „Kas me tohime...kas ma tohin temaga paar sõna vahetada?“ Lily ema tundus küll kõhklevat, kuid noogutas siis. „Aga muidugi.“ Jackson kükitas tüdruku kõrvale ning vaatas tema tillukestesse mandlisilmadesse, mille laud hirmunult võbelesid; mandlisilmadesse, mis nägid läbi teda ümbritseva Udu ning paljastasid Lily nägelikkuse.
Jackson naeratas lapsele julgustavalt. „Millisena sa mind näed?“ küsis ta peaaegu sosinal, veri kõrvus kohisemas. Lily nohises kohmetult. „Kleidis onu...“ „Miks just onu?“ tahtis Jackson teada. „Sest sul on juuksed hallid,“ pomises tüdruk ning keeldus Jacksonile otsa vaatamast, kinnitades Jacksoni kartust, et tema hiilgav maskeering oli tema jaoks nagu hane selga vesi. Oli näha, et tüdruk pelgas teda ja Jacksonile ei meeldinud näha ühtki last asjatult hirmu tundmas. „Sa oled väga terane tüdruk,“ lausus ta lahkelt, „ning seetõttu avaldan ma sulle ühe saladuse. Kuigi ma võin sulle praegu hirmuäratav tunduda, ei pea sa mind kartma, kuid inimeste hulgas liigub veel palju minusuguseid, kellel sinu suhtes sugugi nii sõbralikud kavatsused ei pruugi olla. Kui sa kunagi neist mõnda kohtama peaksid, jookse nii kiiresti, kui jalad võtavad, sest sa oled nende jaoks sama suur vaenlane kui nemad sinu jaoks.“ Ta patsutas tüdruku pruune juukseid, tõusis püsti ning kõndis minema, seisatades veel hetkeks, et kuulatada, kuidas Lily tema sõnade peale nutta tihub ja tema ema teda rahustada püüab, ning kadus seejärel tänavanurga taha, kiirendades seni, kuni Samhainshire’i kodutute varjupaik tema vaatevälja ilmus.

Kui ta tagahoovi hiilis, et kleidist välja pugeda ja panna selga oma tavapärased riided, mille ta hoolikalt prügikasti taha oli peitnud, avastas ta, et Slice, kes oli kas äsja õue tulnud või polnud tuppa läinudki, nõjatub prügikasti najale ning põrnitseb ainiti taevast, mille taustal tähed sel õhtul eriti selgelt kumasid. „Läks sul normaalselt?“ uuris ta. Lubades Morienil end ümbritseva Udu hajutada, asus Jackson kleidilukku lahti sikutama, saades sellega luku kinni tõmbamisega võrreldes palju hõlpsamini hakkama ja vahetas kleidi kiiresti halli kampsuni ja siniste teksapükste vastu. „Me ei tea seda enne pühapäeva,“ möönis ta kingi jalast visates ning mugavatesse talvesaabastesse astudes. „Lootmine on ainus, mida me hetkel teha saame.“
Tema ja Morien võisid vaid loota, et Arra on kirja peidetud sõnumi leidmiseks piisavalt tähelepanelik. Et kellelgi Jacksoni või õigemini Luna Nueva heade kavatsuste suhtes kahtlusi ei oleks, oli ta sokutanud kirjale lisaks mitte ühe, vaid kaks teatripiletit, andes sellega Millenniumi Madudele, kelle käest see kiri kahtlemata enne Arrani jõudmist läbi pidi käima, mõista, et tema eesmärk ei ole Arrat nende valve alt kõrvaldada, vaid sundida poissi tagastama seda, mis õigusega temale kuulub ja ei midagi enamat. Kui Millenniumi Maod vaid tema õnge otsa hakkaksid...

Kuigi Jackson ei olnud eeldanud, et Slice teda ootab, oli ta sellest hoolimata noormehele tema seltskonna eest tänulik, kuna see juhtis tema mõtted kõrvale sellelt, mis saab siis, kui tal ei õnnestu pühapäeval Arrat näha ja teda endaga üheskoos tegutsema meelitada. Kira surm oli midagi, mille korraldamisega ta ka üksi oleks hakkama saanud, kuna tal oli Morien, kuid tema sisetunne ütles talle, et ta vajab selleks tuge, mida saab talle anda ainult Arra ning temaga kohtumiseks oli ta valmis nii oma elu kui maski „Maskiballile“ panustama.

„Emme, vaata, seal on kleidiga onu,“

See oli ikka väga hea

jah, see oli tõesti hea
on tore näha, et kuigi mina olen internetist suve jooksul eraldunud nagu oleks sel mingi haigus küljes ei käi see kõigi kohta.
Jackso võiks oma hallid juuksed ära värvida, praegu tuleb mulle igatahes silme ette üsna kole pilt.
Nagu näha ei ole olnud mina ainuke, kes on viimasel ajal HP'le mõelnud
Uut!

Mis mõttes ?

See HP asi või?
Noh, nende osade peale kokku oli vähemalt kaks kolm HP tegelaste-ja nende tegemiste-mainimist.

Aaaaaaaaaaaaaaaaaa.

Jaaaaaa
But since I can use the Internet, why isn't there a new part? Yeah, yeah I know-life isn't all about me ....unfortunately.

Yeah, the new... fresh... what she said

Kes teab, äkki lasengi ma Jacksonil juuksed ära värvida, aga see on alles tulevik. Ma olen kindel, et Arra oskab talle mõnda "sobivat" värvi soovitada

Ma olen uue osa kallal juba mitu päeva nokitsenud, aga kuna mul oli kõrval selline põnev raamat nagu "The Throne of Fire", ei suutnud ma eriti kirjutamisele keskenduda. Loodetavasti suudan ma siiski tubli olla ja saan uue osa homseks valmis

Ilmselgelt pole täna enam teisipäev, kuid uus osa on lõpuks valmis Oh seda filmiööd

Võib-olla mäletate veel, et see jutt pole jaotatud mitte ainult imelikult nummerdatud peatükkideks, vaid ka eraldi nimedega osadeks. Järgmisel nädalal algava osa nimi on Osa VI: Kolm hurraad magusale kättemaksule ja selle alla kuuluvad peatükid - ma ei kujuta ette, kui palju neid tuleb, sest Microsoft Wordis on see jutt juba üle 400 lehekülje pikk - jäävad selle loo viimasteks

All HP fans should click here and laugh

Enjoy! (kuigi vormistus on natuke korrast ära, sest Open Office vihkab mind )
**

54.0

Vaevalt oli Arra toolile istunud ja esimesest reast üle rõdupiirde alla põrandale piilunud, kui ta otsustas, et Samhainshire’i draamateatril oleks olnud juba ammu aeg uued toolid osta, sest need olid sama kõvad nagu siis, kui Arra viimati teatris oli käinud ja vaadanud Straussi „Salomé’d“,  mille üks lõpunumbritest, „Seitsme loori tants,“ mõjus tema kõhule nii halvasti, et tema kõrval istuv linnapea sai isiklikust kogemusest teada, miks oleks hea mõnedele etendustele vanusepiirangud kehtestada, toogu need pealegi ilma nendeta rohkem raha sisse. Kellele siis ikka nii väga teatris oksendavad lapsed meeldisid. Juba siis olid toolid olnud Arra jaoks ebanormaalselt kõrvad ning aastad polnud neid sugugi pehmemaks muutnud. Samas, kes teab, äkki oli Arra tagumik lihtsalt igikondine ja toolid polnud milleski süüdi. Ilmselt poleks olnud sugugi paha mõte isiklik padi kaasa võtta ja endale istumise alla sättida.

Isa Marcus seisis Arra kõrval ning ulatas talle etenduse kava, mille ta teel trepist üles rõdule läbi oli sirvinud ning vaatas otsiva pilguga ringi. Kui ta Arra arvamust oleks küsinud, oleks Arra talle öelnud, et kui ta oma kaela veel rohkem õieli ajab, võib ta selle ära murda, aga isa Marcus ei ilmutanud talle küsimuste esitamise vastu mingit huvi ja nii süvenes Arra kava vahel olevasse näitlejate nimekirja, nentides, et ükski nimi ei tule talle tuttav ette.
Arra sirutas oma jalad välja, surudes need vastu enda ees olevat piiret ning nautis tunnet, mida tekitas üle pika aja jälle latekspükste kandmine. Troy Ilion oli otsustanud, et kui ta Millenniumi Madude hallis noviitsirüüs teatrisse ilmuks, tõmbaks ta endale tunduvalt rohkem tähelepanu kui vaja ning ei saanud kauem Arrale riideid keelata...
...uusi riideid, sest kuigi Arra oli kangekaelselt oma riideid tagasi nõudnud, ei tulnud nende avalikus kohas kandmine enam kõne allagi, kuna need olid jõuluballil toimunu käigus nii palju kannatada saanud, et Arra kahtlustas, et Troy Ilion oleks need hea meelega põrandakaltsuks võtnud, kui lateks oleks sama hästi vett imanud kui mopp. Ta ilmus pärastlõunal Arra tuppa, katkestades Johannese ilmutuse kohta märkmete tegemise, millega Arra parajasti ametis oli, ning asetas tema voodile tuliuued kirjud latekspüksid, mis nii mõnegi konservatiivse daami oma värvikirevusega minestama oleksid pannud, musta topi, millele oli kirjutatud MY PRIEST LOVED ME MORE THAN YOU EVER COULD – isa Marcus oli seda nähes näost lillaks tõmbunud, nagu hakkaks ta kohe lämbuma ning Arra kahtlustas, et Troy Ilion ärritas teda meelega – ja ainsa isikliku asjana sai Arra tagasi oma pealuuga kõrvarõnga, mille ta endale kiiresti kõrva riputas, sest iial ei võinud teada, millal kõrvaauk kinni kasvamist otsustas alustada. Kui ta oma käekella järele oli küsinud, oli Troy Ilion laenanud talle enda oma ja kuigi see tema randme jaoks veidi suur oli, ei leidnud ta põhjust kurta. Üle kõrvade ulatuvaid lillasid juukseid oleks Arra kõige rohkem tagasi tahtnud, kuid paraku ei jäänud tal üle muud, kui nende puudumisega leppida.

Isa Marcus ahhetas ning kui Arra istmel pöördus, nägi ta punases kleidis noort heledapäist naist trepist alla astumas ja kordamööda temale ja isa Marcusele naeratamas. Nähes, kuidas isa Marcuse suule naeratus ilmus – vastik, vastik, vastik! - , taipas Arra, et Luna Nueva on saabunud. „Isa Marcus,“ ütles ta õrnalt naeratades ja preester suudles tema kätt, ilastades selle kallal tunduvalt kauem kui viisakas oleks olnud. Seejärel pöördus naine Arra poole ning pilk, millega ta teda vaatas, oli tunduvalt tõsisem kui see, millega ta punastavat meest õnnistas. „Arra Romini,“ ütles ta tervituseks ja midagi tema hääles kõditas Arra kõrvu, tekitades temas äratundmisrõõmu. Luna Nueva olekus oli midagi tuttavlikku, mida Arra sõnadesse ei suutnud panna, kuid kui naine sujuvalt isa Marcusest mööda libises ja Arra kõrvale sellele äraneetud numbriga kohale istus, tundis ta, nagu oleks ta kohtunud vana tuttavaga. Talle tundus, nagu oleks ta naist ka varem näinud ning mäletaks tema pruune silmi, mis teda õrnust täis pilguga vaatasid, kuid kujutluspilt, mis tema silme ette kerkis, oli nii ähmane, et tundus, nagu pärineks see mõnest teisest elust.

Kõlas kutsung, juba kolmas sellel õhtul, mis andis inimestele mõista, et on aeg saali tulla ning pettunud ilmel liikus isa Marcus seitsmendasse ritta, istudes kogemata peaaegu sülle rohelisi viigipükse ja sellega halvasti sobivat tumesinist pintsakut kandvale noormehele,vabandades tema ees peaaegu maani, enne kui oma kohale istus. Noormees piidles Arrat silmanurgast ning tema pilk peatus Luna Nueval, kes talle otsekui juhuslikult silma pilgutas, jättes Arrale mulje, et nad tunnevad teineteist. Muidugi võis naine ka lihtsalt tundmatu kutiga flirtida, aga millegi pärast ta seda ei uskunud.
Oskester alustas mängimist ning eesriided avanesid, tuues rahva ette kuningapalee, mille hoovis käis vilgas tegevus. Arra pistis käe püksitaskusse ning tõmbas sealt välja kortsunud kirja, mille isa Marcus reedel tema kätte oli toimetanud ning milles Arra oli näinud märksa enamat kui teised.
 
Reede, 8. jaanuar 2010


Lugupeetud Arra Romini,

Kuigi te mind veel ei tunne, oleks mul suur rõõm teiega tutvuda, seda enam, et teile kuulub midagi, mis alles hiljuti oli minu. Ma loodan väga, et tec olete nõus minuga silmast silma kohtuma ja vestlema paarist asjast, mis ehk teistele tühised tunduvad, kuid meie mõlema jaoks olulised on. Loodan, et ühinete minuga pühapäeval Samhainshire’i teatris toimuval „Maskiballi“ etendusel. Soovi korral võite te tulla ka koos kaaslasega, teie sõprade seltskond on vägagi oodatud. Kohtume pühapäeval kell 19.30 teatrihoone peaukse juures.

Kaunist nädalavahetust

Luna Nueva

Kuigi grammatika polnud kunagi Arra kõige tugevam külg olnud, oli valesti kirjutatud sõna „te“, millest oli saanud „tec“, tema tähelepanu köitnud ja juhtinud tema tähelepanu kirjas olevatele teistest pisut paksema tindiga kirjutatud tähtedele, mis algusest lõpuni lugedes moodustasid kaks sõna. Kaks sõna, millest sai inimese nimi.
Jackson Roberts.

Kuningas saabus lavale ja suundus saadikute juurde, kes teda tervitasid, kuid see kõik jäi Arrale märkamatuks, kui ta enda kõrval istuvat naist pingsalt uuris. Kuigi Luna Nueva näis huvitatult etendust jälgivat, tajus Arra, kuidas kõik tema meeled valvel olid. Arra köhatas oma hääle puhtaks ning vaatas Luna Nuevale tungivalt otsa. „Mulle jäi mulje, et sa ei kutsunud mind siia sugugi vaid selleks, et mingit sitta lavateost vaadata, vaid hoopis selleks, et minu kaartidest rääkida.“ Esialgu tundus Arrale, et naine ei kavatsegi tema sõnadele reageerida, ent ootamatult tõstis ta oma käe ja libistas nimetissõrmega üle tema kaelal oleva punase juti, mille Gabrieli Valgusmõõk tema nahale oli vedanud. „Palun vabandust,“ ütles ta vaikselt. „Ma ei kavatsenud kunagi su kaela ära rikkuda.“
Arra võpatas, kui naise sõnade tähendus aeglaselt temani jõudis. Luna Nueva kõneles nii, nagu oleks tema olnud see, kes mõõgatera vastu Arra kaela surus ja sellega tema nahka kõrvetas, kuigi selle eest vastutas ei keegi muu kui Morien, kes asustas Jacksoni keha...
Otse Arra silme all hakkas Luna Nueva nägu moonduma ning korraga vaatas poiss Luna Nueva armsa näolapi asemel hoopis Jacksoni karmistunud näkku.

„Sina!“ hüüatas ta ning kukkus kogemata toolilt maha, maandudes tagumikuga põrandal, mis oli veelgi kõvem kui tool. Mitmed teatrikülastajad heitsid talle halvakspaneva pilgu, sest poisid, kes teatris toolidelt pudenesid, ei olnud kohe kindlasti viisakad. Silmanurgast märkas Arra, kuidas isa Marcus üle enda ees istuvate inimeste peade küünitab, et näha, mis toimub, kuid hämaruse tõttu ei tahtnud see tal kuidagi õnnestuda. Jacksoni nägu kadus, asendudes taas Luna Nueva omaga, ning tema käsi haaras Arra randmest, tirides ta oma kohale tagasi jõuga, mida hapra välimusega naisterahvas iialgi omada ei oleks tohtinud. „Jackson?“ päris Arra sosinal, suutmata oma õnne uskuda. „Kuidas sa...?“ Jacksonil oli kõvasti seletamist, sest ei juhtunud just iga päev, et mõnele Arra sõbrale – mitte et tal neid peale Jacksoni üldse olnud oleks – rinnad kasvasid, eeldusel, et nad just soovahetusoperatsiooni läbi ei teinud. Üks Everity keskkooliaegsetest kallimatest, kes juhtumisi Everityga samas haiglas töötas ja taastusraviga tegeles, oli alles hiljuti kirurginoa all käinud ja nii mõnedki tema patsiendid kutsusid teda ikka veel Elijah'iks, olgugi et tema passis seisis juba mitmeid kuid nimi Eliza. Näha kedagi oma mehelikkust nurka viskamas ei olnud Arra jaoks seega sugugi uus nähtus, aga Jackson oli küll viimane inimene, kellelt ta midagi sellist oodanud oleks, nii et sellele pidi leiduma mõni alternatiivne seletus. „Siin ei ole selle selgitamiseks õige koht,“ ütles Jackson laval toimuvat jälgides ning kummardus Arrale lähemale, sosistades oma järgmised sõnad talle kõrva. „Me vajame privaatsust ning meil on võimalik saada seda ainult juhul, kui sa minu juhtnööre järgid.“ „Milliseid juhtnööre?“ ei saanud Arra aru. Talle küll sellist muljet ei olnud jäänud, et Jacksonil oleksid ilmnenud imelised võimed kellelegi juhtnööre jagada, nii et ta ootas pooleldi hirmuga, mis sealt tulla võib ja ega ta väga ilmaasjata ei kartnudki.

Vaevalt oli lavaeesriie alla langenud ja esimese vaatuse lõppenuks kuulutanud – ja kuningas endale needuse kaela suutnud tõmmata – , kui Jackson Arra käest haaras ja teda endaga kaasa vedades saaliuksest välja putkas. Silmanurgast märkas Arra, kuidas isa Marcus püsti tõusis ja üritas neile järele tormata, kuid komistas enda kõrval istuva noormehe välja sirutatud jalgade otsa ja käis ninali. Jackson pidas seda võimalust ilmselgelt liiga heaks, et see kasutamata jätta ning rõõmustades isa Marcuse tähelepanu hajumise üle pööras ta paremale, juhtis Arra tühja koridori, mille seintel rippusid vanad pildid näitlejatest, kelle nimesid vaevalt et keegi enam mäletas, hüppas aknalauale ning sööstis avatud aknast välja, tõmmates Arra endaga ja pannes ta valjusti vanduma. Jackson oleks võinud teda vähemalt ette hoiatada! Võrreldes põleva Stonybrooki erakooli katuselt alla langemisega oli see hüpe nagu nohu, kuid see, et Arra aju sellest aru sai, ei tähendanud, et tema kõht sellega samal meelel oleks ning see tõmbus nii ebameeldivalt krampi, et Arrale tunduks, nagu vajaks ta kiiremas korras pimesooleoperatsiooni. Naljakas küll, et pärast kõike, mida ta viimasel ajal läbi oli elanud, suutis ta endast sellise reaktsiooni välja pigistada.

Jackson ei kavatsenud talle toibumiseks aega anda, sokutas end tema käevangu nagu korralik tütarlaps kunagi ja sundis teda mööda tänavat liikuma, tehes näo, nagu oleksid nad kaks täiesti harilikku inimest, kes õhtust jalutuskäiku naudivad. „Kuhu me lähme?“ küsis Arra, tundes, kuidas külm talle naha alla poeb. Must nahktagi, mida Troy Ilion tal kanda oli lubanud, oli jäänud garderoobi ja väljas valitsevaid külmakraade arvestades oli Arra riietus ilmselgelt liiga suvine. „Gravel Gardenisse,“ ütles Jackson, nimetades metsistunud platsi, millel oli kunagi asunud Samhainshire’i botaanikaaed, enne kui see pankrotti läks ja endale uut omanikku ei leidnud. „Gravel Gardenisse?“ Arra peatus järsult. „Unusta ära!“ „See on asukoha ja privaatsuse osas parim valik...“ püüdis Jackson Arrat veenda, kuid Arra raputas kangekaelselt pead. „Asukoha poolest võib-olla küll, aga privaatsuse poolest kindlasti mitte.“ Kuigi kunagine botaanikaaed asus neist tõepoolest vaid kümne minuti tee kaugusel, pidasid mitu ümbruskonna kampa seda tähtsaks strateegiliseks valduseks ja Arra ei kavatsenudki loata võõrale territooriumile tungida, isegi kui Jacksonil, kes nägi hetkel välja kui talvehaldjas, sellest sooja ega külma ei olnud. Ei, see ei läinud kohe mitte, Arra pidi kiiresti mingi alternatiivi leidma. „Battery Street,“ pahvatas ta, hakates kiiresti liikuma ja keerates tänava lõpust vasakule neoontulede valgusvihus kumavale umbtänavale, mille lõpus seisis pisut räämas välimusega heleroosa hoone, mille küljes rippuv värviline silt kuulutas, et seal asub PEACH PARADISE MOTEL.

Leti taga istuv neiu luges andunud pilgul Cosmopolitani – Jackson oletas, et küllap oli keegi kirjutanud taaskord hariva artikli sellest, et G-punkt on kõigest müüt - , kuid Arrat nähes läksid tema silmad särama ning ta lükkas ajakirja kõrvale, tõustes püsti ja kummardudes üle lauaserva, nii et tema rinnad vägisi pluusi seest välja tahtsid vupsata. „Arra!“ hüüatas ta rõõmsalt. „Sind polegi ammu näha olnud!“ Arra viipas tüdrukule. „Tere ise ka, Vicky.“ Jackson heitis Arrale küsiva pilgu. „Kas sa käid siin tihti?“ Arra kehitas õlgu. „Paar korda on ikka ette tulnud, aga kellega siis seda ei juhtuks?“ Jackson turtsatas. „Kui mina sinu vanune olin, ei...“ „Ma kardan, et su kleit on natuke liiga lühike, et lubada sul mulle moraali lugeda,“ kommenteeris Arra ja pöördus tüdruku poole. „Meil on tuba vaja.“ „Millist?“ uuris Vicky. „Merekarbituba on praegu vaba ja kui sa ilusti palud, võib juhtuda, et ma olen nõus sulle allahindlust tegema...“ „Ei mingeid merekarpe ega allahindlust,“ kähvas Jackson, leides ilmselgelt, et Arra tegutseb umbes sama kiiresti kui kilpkonnaga võidu jooksev jänes. „Ega me siia magama ei tulnud!“ Vicky turtsatas. „Seda kuulen ma küll esimest korda,“ ütles ta irooniliselt naerdes ja toksis midagi arvutisse. „Jääb siis tavaline tuba?“ Arra noogutas. „Kui kauaks?“ „Tunnist ajast piisab,“ kostis Jackson ning kinkis Arrale vambiliku naeratuse, mis Arras üsna ebameeldivaid emotsioone oleks tekitanud, kui Jackson ei oleks hetkel näinud välja nagu naine, mida ta aga tegi ning Arra kavatses võimalikult kiiresti välja uurida, kuidas see võimalik oli. „Oled sa kindel, et tunnist ajast piisab?“ uuris ta igaks juhuks. Jackson noogutas. „Kuigi on ilmselge, et sa ei hinda kauneid kunste pooltki nii palju kui mina, kavatsen ma kolmanda vaatuse ajaks teatrisse tagasi jõuda.“

„Igavene...“ Arra krigistas hambaid, teadmata, mida Jacksonile öelda ning pöördus Vicky poole, toppides talle kümnedollarilise nina alla. Tüdruk uuris seda mõne hetke, otsekui kahtleks ta selle ehtsuses, kuid ulatas seejärel Arrale võtme numbriga 17. „See on teisel korrusel, eks?“ küsis Arra. „Ma pole seal varem käinud...“ Andmata Arrale rohkem aega viivitada, tiris Jackson ta endaga teisele korrusele, lükkas ta uksest sisse ja keeras seejärel ukse lukku, jättes võtmed ette ning istudes voodiservale, visates kingad keset põrandat maha. Seda teinud, ohkas ta kergendatult ning lubas Udul enda ümbert ära libiseda, sest arvestades Arra riietumisstiili nägi ta iga päev peeglisse vaadates kaugelt hullemaid asju kui kleidis Jackson. Tundus, nagu ei saaks Arra esimese hooga aru, kuhu Jacksoni rinnad kadusid, kuid ta kogus end piisavalt, et enda üle nalja visata. „Ma ei oleks kunagi arvanud, et kunagi sinuga motelli satun,“ ütles ta, „eriti veel sellises riietuses...“

Jackson kehitas õlgu. „Eks need su püksid ole jah veidi naeruväärsed, aga elus tuleb ikka vahel ootamatusi ette, nii et ära nuta ja hakka aga rääkima.“ „Hakka ise!“ hüüatas Arra, tundes end pisut löödununa, et Jackson Arra kommentaari tema kleidi kohta Arra pükste vastu pööras. „Miks sa selline...“ „Udu,“ vastas Jackson, püüdes nuputada, kuidas seda Arrale kõige paremini seletada. Slice’i eest oli tal palju varjata, nagu ka kõigi teiste eest, kellega ta viimasel ajal kokku oli puutunud, kuid kui üldse oli veel kedagi, keda ta usaldada võis, oli see inimene just Arra. Ta selgitas Arrale Morieni kaasabil lühidalt, mis on Udu ja kuidas see töötab ning libises teooria kirjeldamisest sujuvalt praktika juurde, rääkides oma ebameeldivast kohtumisest Lucius Ferrumiga ja liikudes lõpust tagasi alguse juurde, jutustades mõningate lünkadega Arrale kõigest, mis temaga pärast jõuluballi juhtunud oli. Enda ja Laureni – vabandust, Morieni ja Laureni – ühist ööd ta Arraga lahata ei kavatsenud, kuigi ta kahtlustas, et see oleks küll viimane asi, mis Arra kulmu kortsutama paneks. Halloo, kui Arra juba motelli valvelauatibiga sina peal oli, siis mida tal Jacksonile pahaks võis olla panna? Vaimusilmas oli kogu loo jutustamine tal paremini õnnestunud ja märksa rohkemate täislausetega, kuid õnneks sai Arra põhilisest aru ning kui tuli tema kord kord rääkida, ei osutunud ka ta ise just kõige osavamaks sõnaseadjaks. Kui rõõmsat nägu ta ikka teha sai, jutustades Jacksonile, kuidas isa Marcus teda Dwyerite häärberis rünnanud oli, kuidas Jonathan oma pea oli kaotanud, kuidas Arra oli sooritanud seitsmiktesti ja kuidas Arrast oli saanud Millenniumi Madude liige, sest...
...sest ta soovis, et Jackson elaks. Mitte et ta seda Jacksonile kuulutada kavatses. Ei olnud vaja tema ego lakke ajada.

Kui ta pärast lühikest vaikusehetke kõnelemist jätkas ja jagas Jacksoniga, kuidas Lawrence oli andnud talle käsu Kira mõrvata ning mis selle tegelik põhjus oli, süttis Jacksoni silmades, ühes sinises ja teises lillas, põnevust väljendav tuluke ning kui Arra oma jutu lõpetas, vajus ta sügavale mõttesse, jättes mulje, nagu juurdleks ta olulise elulise probleemi üle, eeldusel, et selline asi kleiti kandes võimalik oli. Arra ju ei teadnud, tema polnud kunagi naisteriiete vastu huvi tundnud. „Kas see on tõesti tõsi, et Lawrence Dwyer kavatseb Jumala vastu sõda alustada?“ küsis ta viimaks Arrale tungivalt otsa vaadates. „Midagi sellist ta tõesti ütles.“ „See tähendab...“ Jackson hüppas voodilt püsti, ajades sellega paigast ära voodi ees oleva maitsetu bambusvaiba. „Mina ja Morien kutsusime su täna endaga kohtuma, et sulle öelda, et soovime aidata sul Kira surma planeerida ja kui Lawrence Dwyeri kavatsused on tõepoolest sellised, nagu ta kinnitas, tähendab see, et...“ „Oota, mis mõttes?“ ei saanud Arra aru. „Sina tahad ka Kira surma? Alles tahtsid sa ju teda päästa!“ „See oli viga,“ pomises Jackson, teades, et Arral oli õigus ja et ta käitus üsna tuulelipu moodi. „Kui me...ma oleks teadnud, mida Kira ellu jätmine endaga kaasa toob, poleks ma Kane Lighti plaani sekkunud.“ „Kas asi on selles, mida su ema sulle ütles?“ Arrale meenusid Ismay Lennoxi sõnad, mille naine Eedeni aias kuuldavale oli toonud ning ta aimas, miks Jackson Kira elule selja oli otsustanud pöörata.

„Paladin, custos morum Morien, sinu peaaegu kaks tuhat aastat kestnud uni lõppeb siin ja praegu. Ava oma silmad ning naase tagasi reaalsesse maailma, et viia lõpule missioon, mille Universumi Kõrgeim Ehitaja sinu õlgadele asetas. Jehoova, selle ja kõigi teiste universumite Jumala tahte järgi on sinu ülesandeks seada maailm valmis tõelise nefilimide soost messia tulekuks ning võidelda ühes Sebieliga antikristusena Viimsepäeva lahingus Armageddonis.“

Jackson uskus, et kui Kira sureb ja Sebiel tema kehast lahkub, suudab ta Armageddoni edasi lükata ja kui mitte igaveseks, siis vähemalt ühe inimpõlve jagu.
Arra lõi silmad maha. „Mul on kahju, et su ema sulle nii sünge tulevikupildi maalis, aga...“ pomises ta, kuid tema suureks üllatuseks raputas Jackson pead. „Ma ei muutnud oma otsust mitte oma ema sõnade pärast, vaid seetõttu, et ma sain teada tõe, mis on nii minu kui sinu sellesse punkti toonud. Selleks, et mu ema ettekuulutus täide saaks minna, peab Morien oma unest ärganud olema ning kui Kira ei oleks teinud aastaid tagasi midagi keelatut, poleks ma pruukinud iial teada saada, et minu sees peitub ehe kurjus. Jonathan jättis mulle laekatäie pabereid Kira mineviku kohta ning kuigi ma talt selle kohta küsisin...“ Jackson asetas käed rinnale risti, otsekui püüaks ta oma olematut dekolteed varjata. „Kira oleks pidanud surema, kuid ta valis elu ja seadis enda ainsaks eesmärgiks kättemaksu,“ ütles ta süngelt, tundes, kuidas vihakeermed tema kõhus pöörlevad, ning paiskas välja kõik, mida ta Kira suust kuulnud oli . „Ma ei suuda seda talle kunagi andestada.“ Kui Jonathan poleks otsustanud Jacksonit asjasse pühendada...

...kuid see polnud ainus, mida Jonathan teinud oli. „Jonathan andis teid mõlemaid välja ja eks ma ise kukkusin ka selle pärast sisse,“ sõnas Arra. „Mitte et ma teda süüdistaksin, sest juba see on ime, et ta end nii jõhkralt piinata lasi, enne kui kõnelema hakkas, aga...“ „Kas sa tundsid teda hästi?“ uuris Jackson. Arra turtsatas. „See on mingi nali või? Sel ajal, kui tal veel pea otsas oli, nägin ma teda ei rohkem ega vähem kui kolm korda ja ma küll ei ütleks, et see meid eriti lähedasteks oleks teinud...“ Jackson muigas. „Ma vean kihla, et kui ta oleks olnud naine, oleksid sa juba esimese kohtumise järel temast kõike teadnud.“ Arra krigistas hambaid, surudes alla soovi Jacksonile karjuda, et ta ei ole sugugi nii odav, nagu Jackson arvab, aga kuna Jacksonil oli vähemalt pooleldi õigus ja Arra polnud osanud kunagi raskesti kättesaadavat mängida, pidas ta paremaks seda mitte teha, sest milleks ikka süütut nägu teha, kui keegi seda niikuinii ei uskunud. „Samas, kes teab, kui palju ta tegelikult meie kohta teadis...“ Jonathanil oli olnud palju teadmisi, mis tema surres kaduma olid läinud ning kuigi ta oli Arraga õhtust süües jutustanud talle Morien-Sebieli varjatud loo, oli see vaid jäämäe tipp ning Arra ei pidanud enam kunagi teada saama, mis oleks saanud siis, kui terve jäämägi üles oleks sulanud. „Ilmselgelt liiga palju,“ nentis Jackson, vihjates Arra väitele, et just Jonathan oli olnud see, kes tema ja Kira tõelise olemuse Millenniumi Madudele paljastas.

„Ja ometi ei kipu sa selle üle kurtma, et ta Kira kohta nii palju teadis, sest see aitas su silmadel avaneda.“ Kärsitult mööda tuba marssimist katkestades istus Arra voodile, mille Jackson vabastanud oli. „Sa ütled, et ei suuda Kirale kunagi andestada, et ta, kuidas sa seda nüüd täpselt ütlesidki, valis elu ja seadis endale ainsaks eesmärgiks kättemaksu, aga kas tead, ma saan temast aru, vähemalt mingis mõttes. Kui keegi ikka su elu perse keerab, siis on loomulik, et sa tahad talle vastuteene osutada. Vanasõnagi ütleb ju, et tee teistele seda, mida sulle tehakse, eks?“ „Ära kunagi tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse,“ parandas Jackson, kuid see läks Arral ühest kõrvast sisse ja teisest välja. „Ameerika kohtusüsteem on suhteliselt hea, aga ükski vanglakaristus, olgu ta kui tahes karm, ei suuda ohvritele tehtut olematuks muuta ja nii võivad inimestel tekkida mingid välja elamata impulsid. Oletame näiteks, et keegi võtab koolis su telefoni ära ja laseb selle vetsupotist alla...“ „Kas sinuga on seda juhtunud?“ küsis Jackson. „See pole tähtis, eks ole!“ nähvas Arra ja jätkas. „Igatahes, kui keegi sinuga midagi sellist teeks, siis mis oleks esimene loogiline asi? Loogiline selles mõttes, et ma ei ootagi, et sa seda tegelikult teeksid, kuigi võiksid. Kõigepealt tuleks rääkida klassijuhatajale, kes omakorda annaks asja direktorile uurimiseks ning direktor kutsuks kiusaja korrale ja nõuaks talt sulle uue telefoni ostmist. Kas sa jääksid sellega rahule?“ „Noh...“ venitas Jackson. „Pigem jääksin ma rahule siis, kui ma saaksin tema pea peldikupotti toppida ja seda filmida.“ „Kättemaks töötab sama printsiibi peal,“ lausus Arra. „Isegi kui õigusorganid on kurjategijale tema karistuse välja mõistnud, ei ole inimestel just kerge vabaneda tundest, et nad oleksid pidanud ise midagi enamat tegema. Usu mind, see on just see, mis Kiral meeles mõlgub, sest isegi kui Mattias Larsson trellide taha saadeti, ei muutnud see tema jaoks midagi ning sellises olukorras on endas viha kandmine täiesti loomulik nähtus. Ma saaksin aru, kui sa ei andestaks talle selle pärast, et ta Tracy ära tappis, sest sellisel juhul oleks tegemist juba sinupoolse kättemaksusooviga, aga panna kellelegi pahaks, et ta kättemaksu soovib, on veidi...“

Arra ei lõpetanud seda lauset ning üürikesteks hetkedeks triivis ta oma mälestustes tagasi aega, kui tema vanemate üle peetav kohtuprotsess oli äsja lõppenud ning Everity ei olnud veel saadud närvivapustusest toibunud ega suutnud Arrale kuidagi toeks olla ja ei selgitanud talle, et vihkamine, mida inimesed tema perekonna vastu tunnevad, ei kao üleöö. Kui ta ühel õhtul pimedas koolist koju jalutas, surus keegi talle kloroformiga kaetud lapi suule ning vrgudes avastas ta end hämarast kuurist tooli külge seotuna ning tema ees seisis pikka kasvu keskealine mees, kelles Arra tundis ära ühe paljudest lapsevanematest, kes tol päeval kohtusaalis olid viibinud, kui kohtunik otsuse ette luges, ning kes leidsid, et see ei rahulda neid. Mehe silmad olid täis viha, kui ta Arra ette põlvili laskus ja sosistas, et paneb teda läbi elama kõike seda, mis tema enda pojale Arra vanemate tõttu osaks oli saanud, et ta vanemad saaksid teada, mis tunne on, kui keegi su last ära kasutab ning kui tema käed Arra pluusi alla libisesid, tundis Arra, nagu jääks ta süda seisma, kuid ta surus paanika alla ja sisendas endale, et see on tema osa karistusest ja et vaikiva pealtnägijana oli ta selle ära teeninud. Mees, kes oli oodanud, et näeb teda karjumas ja rabelemas, oli tema käitumisest niivõrd kohkunud, et oli Arra sõnagi lausumata lahti sidunud ja lubanud tal minna, tegemata enam ainsatki katset talle käsi külge panna. Arra polnud sellest halvamaigulisest vahejuhtumist kunagi kellelegi rääkinud, teades, et võib sellega mehele karistuse kaela tõmmata ning ta ei soovinud seda teha, sest selle lühikese aja jooksul, mis nad üheskoos veetnud olid, oli Arra mõistnud tema tundeid sama hästi, nagu oleksid need olnud tema enda omad. Elu veeretas tihti inimeste teele raskeid kannatusid ja mõnikord oli kättemaks ainus, mis aitas neil halbadest asjadest üle saada.

„Kira tapmine on minu ülesanne ja ma pean tunnistama, et mulle meeldiks väga, kui me saaksime seda üheskoos teha, kuid ainult juhul, kui sa lõpetad tema valedel põhjustel hukka mõistmise.“ Tegelikult oleks Arrale veelgi rohkem meeldinud, kui Kira tapmine poleks üldse vajalik olnud, aga kõike head elus ei saanud. „Kas sa arvad tõesti, et ma eksin?“ küsis Jackson. Arra raputas pead. „Ma ei arva. Ma tean.“
Kuigi Jackson Arra sõnu hea meelega ignoreerinud oleks, ei suutnud ta seda teha ja korraga tekkis tal tunne, nagu oleks ta väike marakratt, kellele ta vanem vend loengut peab. Arra kõneles, nagu oleks igas tema sõnas peidus omal nahal kogetud kindel teadmine ning need vibreerisid tema ajus, muutudes tema teadmiste osaks, näidates Jacksonile, et maailmas oli palju asju, mida ta ei mõistnud, kuid millest teised aru said.
„Kas sa pole mitte natuke varaküps?“ imestas ta. „Mina?“ Arra nägi välja nii, nagu ei suudaks ta otsustada, kas peaks sellise avalduse peale nutma või naerma. „Kõik, kellega ma vähegi kokku olen puutunud, leiavad, et ma olen loll nagu lauajalg ja sina räägid siin mingist varaküpsusest? Tule taevas appi!“ „Tule taevas appi?“ kordas Jackson ning talle meenus mõttelõng, mis veidi aega tagasi katkenud oli. Kui Lawrence Dwyer, Jonathani vampiirist vend taevarahvast tõepoolest jälestas ja Jumala enda vastu plaane tegi, tähendas see, et neil oli ühisosa, mida ta enda huvides ära sai kasutada, olgugi et nagu Arra seletanud oli, ei sobinud mehe ideed Millenniumi Madude tavadega. Kaasaegses ühiskonnas aga omandasid paljud traditsioonid tihti senisest erineva kuju või kadusid sootuks käibelt ning Jackson ei näinud ainsatki põhjust, miks ei võiks nii kõrgel positsioonil olev isik reegleid enda kasuks painutada. Poliitikud tegid seda ju kogu aeg! Kui ta suudab veenda Lawrence Dwyerit, et neil on ühine eesmärk, saab ta ehk operatsiooni raskuspunkti Arra õlgadelt maha veeretada ning Millenniumi Maod mehe kaudu ümber oma sõrme keerata.

„Sebiel ei lase sul mind tappa,“ ütles Kira kindlalt. „Kui sa tõepoolest mu surma soovid, vajad sa selle korraldamiseks võimsaid liitlasi. Millenniumi Maod on selleks kindlasti sobivad.“

Kui Kira tal Millenniumi Madudelt toetust otsida oli soovitanud, oli Jackson talle kindlalt „ei“ öelnud, kuid...

„Ma ei saa sõlmida liitu kellegagi, kellel on minu lähedaste suhtes õelad kavatsused,“ raputas ta pead. „Isegi kui Millenniumi Madudelt toetuse palumine aitaks mul oma jõupositsiooni parandada, ei muuda see seda, et nad on minu vaenlased sama palju kui sina.“

...kuid küsimus polnud selles, nagu oleks tema neid vajanud. Küsimus oli hoopis selles, kui palju nemad teda vajasid.
Kuidas panna nad uskuma, et Jackson oli kõik, mida nad vajasid.

Arra heitis pilgu Troy Ilioni käekellale. „Tund aega on kohe täis.“ „Kas tõesti?“ oli Jackson üllatunud. „Sellisel juhul peame me minema hakkama.“ Ta tõusis püsti, silus oma kleidiserva ning mähkus Arra silme all Udusse, muutudes taas Luna Nuevaks. Ta korjas oma kingad põrandalt üles, pani need tagasi jalga ja valmistus juba toaust avama, kui Arra talle padjaga virutas. „Hei, mille eest see see oli?“ nõudis ta, kui padi põrandale potsatas. „Tule siia,“ viipas ta käega ning kui Jackson tema juurde jõudis, torkas Arra käed tema juustesse, mille Morien enneaegselt halliks, peaaegu valgeks oli värvinud, ning muutis need paari sekundi jooksul tõeliseks sasipuntraks. „Sa näed liiga korralik välja,“ selgitas ta, kui Jackson pahaselt oma juukseid siluda püüdis ning avastas, et see ilma kammita võimatuks osutub, püüdes samal ajal takistada Arrat oma õlapaela alla vedamast, et tema korratu väljanägemine viimase lihvi saaks. „Keegi ei näe motellist lahkudes nii korralik välja.“ Ta pöördus, sammus voodi juurde ning virutas sellele tugeva jalahoobi, nii et vana vedruvoodi ümber paiskus ja madrats selle pealt maha kukkus. „Arra!“ hüüatas Jackson kohkudes. „Milles voodi süüdi on?“ „Selles, et ta on voodi,“ kostis Arra, trügis Jacksonist mööda ning vedas ta toast välja, jättes ukse paokile. Vicky lehvitas neile rõõmsalt, kui nad temast mööda motelli väljapääsu poole suundusid ning tegeles seejärel oma uute klientidega, kelleks olid peaaegu hallide juustega mees ja tema käevangus rippuv noor punapäine näitsik. Nädalalõpp armukesega, kui liigutav.

„Sa ei ole veel mulle öelnud, mida me edasi teeme,“ sõnas Arra, kui nad aeglaselt teatri poole tagasi suundusid, püüdes keelele langevaid lumehelbeid. „Sa ütlesid, et tahad, et me üheskoos Kira surma planeerime, aga mul ei ole võimalik...“ „Ma kannan kõige eest hoolt,“ lubas Jackson, „kuid selleks on mul sinu abi vaja. Ma tahan, et sa mulle homme õhtu oma toa akna avaksid.“ „See ei käi lahti!“ pahvatas Arra, kuid Jackson teeskles, nagu ta ei kuuleks teda. „Ma loodan sinu peale.“ Nad jõudsid tagasi teatrihoone küljele, mis tänavale ei paistnud ning kõigest ühe hullumeelse hüppe järel seisid nad samas koridoris, kus enne aknast välja hüppamist, kuid nad ei olnud üksi. Vastu seina nõjatus punaka nahaga sarviline ja tiivuline olend, kelle deemonlikke punaseid silmi varjas must juuksepahmakas ning kelle saba ärritatult võnkles nagu väga kurjal kaslasel, ent kui ta Jacksoni ja Arra poole astus, kõlas tema hääl rahulikult. „Ma ootasin teid,“ ütles ta ning pöördus Arra poole. „Kas sa tead, kui palju su väike jalutuskäik sulle maksma oleks võinud minna, kui Must Mamba oleks võtnud ühendust Varjude Lordi, mitte minu, sinu mentoriga?“ Tema pilk libises Jacksonile ja kui olend talle naeratas, tundis Jackson külmavärinaid. Arra vaatas olendile, kelles Jackson tundis ära incubuse, söakalt otsa. „Sellisel juhul on ju ainult hea, et ta Varjude Lordiga ühendust ei võtnud.“ Olend muigas, uurides endiselt Jacksonit. „Ma loodan, et teie koos veedetud aeg on väärt seda peapesu, mille sa peagi saad.“ Ta astus Jacksonile lähemale ning miski tema pilgus sundis Jacksonit talle sügavale silma vaatama. „Sul on väga kaunis kleit, Jackson Roberts,“ lausus ta naeratades, „kuid rohelisena näeks see veelgi kaunim välja.“

Arra võpatas kohkunult, taibates, mida Troy Ilioni sõnad tähendavad, kuid samal hetkel, kui ta avas suu, et küsida, mida incubus selle teadmisega peale kavatseb hakata, kõlas teatrikülastajaid saalidesse tagasi kutsuv heli ning Troy hüppas aknalauale, tehes neile mõlemale sügava kummarduse. „Ma loodan, et te naudite ülejäänud etendust,“ ütles ta aknast alla viskudes ning silmist kadudes. „Ta nägi mind,“ oli Jackson sünge. „See on väga halb.“ „Ei pruugi olla,“ kostis Arra, kuigi ta ei olnud oma sõnades eriti veendunud. „Troy Ilion võib küll olla üks Varjude Lordi käealustest, kuid ta tegutseb omaenda reeglite järgi ja seda, kelle poolel ta on, teab ainult tema ise.“

Nad suundusid tagasi teatrisaali ning vaevalt olid nad saaliuksest sisse astunud, kui isa Marcus neist mõlemast kinni haaras ja nad kõrvale tõmbas. „Kuhu te kadusite?“ küsis ta oma häält vaevu valitsedes, kuid Luna Nueva meelas naeratus muutis ta hetkega taltsaks. „Ma räägiksin teile meeleldi kõigest, isa Marcus, kuid ma kardan, et see oleks liiga sündsusetu ja võiks teie puhtust rikkuda.“ Ta libistas käe Arrale ümber õla, tõmmates teda endale lähemale ning nagu tellitult leidis isa Marcuse pilk tema sassis juuksed ja paigalt nihkunud õlapaela, muutudes kahvatuks nagu kummitus. Arra oleks võinud vanduda, et kuulis preestri südame murdumist, kui ta oma kohale tagasi sammus ja tuimalt enda ette põrnitses. Ohhoo, nii et isa Marcus oligi olnud Luna Nuevast sisse võetud ja arvas nüüd, et Arra oli naise ta nina alt ära napsanud. Arra tundis hetkeks peaaegu rõõmu, et Troy Ilion sarnaselt temale teadis, kes see võluv näitsik tegelikult on, kuna see andis neile suurepärase võimaluse üheskoos isa Marcuse üle naerda, kuid talle meenus kiiresti, kui ohtlik incubus olla võis ning tema rõõm asendus murega tuleviku pärast, milles ei paistnud olevat midagi peale akna, mille Jackson tal avada oli palunud.

Kolmas vaatus algas peaministri ja tema naise tüliga ning kui lavale ilmusid kuninga vastu plaane sepitsevad vandenõulased, ohkas Arra väsinult ja sulges silmad. Olles osa vandenõust kõige ja kõigi vastu, ei tahtnud ta näha, kuidas see ka teatrilavale laieneb ja kui isa Marcus talle mõne aja pärast õlale koputas, avastas ta, et on tukkuma jäänud ja Jackson on kadunud nagu tina tuhka. Kuigi ülejäänud teatrikülastajad alles näitlejatele plaksutasid, ei olnud ta haihtumiseks hetkegi kaotanud ning Arra märkas, et ühes temaga tundus olevat kadunud ka isa Marcuse kõrval istunud noormees. Isa Marcus ei rääkinud terve aja, mil nad teatrist Millenniumi Madude peakorteri poole suundusid, Arraga ainsatki sõna ja Arra tundis talle enda ja Jacksoni vale pärast peaaegu kaasa, aga ei hakanud midagi ütlema, sest isa Marcus oli preester ja oligi parem, kui ta naistest eemale hoidis, eriti kui need naised olid tegelikult kostümeeritud mehed. Tagasi enda toas olles vajus ta külili voodile ning põrnitses ainiti enda ees olevat suletud akent, mille avanemisest sõltus mitte ainult järgmine päev, vaid ka kõik ülejäänud.

... what do you mean? the last parts ...

wow, mulle ei olegi kunagi pähe tulnud, et selle jutu juurde sellised asjad kuuluvad. But like it comes out they do and that's not a good thing.

Ma ei ole tegelikult kunagi su süsteemist aru saanud..., aga ega see mind ka tegelikult ei häiri



Ma itsitasin kogu selle aja kui keegi Jacksoni kleidist rääkis, sest see pilt, mis mulle iga kord ennast silme e tte manas oli, noh, mees, kes kandis endale liiga kitsast kleiti *itsitab*

Ja ma ütleks, et Arra ja Jackson ei mõelnudki selle tunniga mingit suurepärast plaani välja, mis päästaks maailma ja annaks neile mõlemale tasuta pulgakommi, aga jahm, mid oligi neilt kahelt oodata? -päris palju. Ma loodan, et nad mõtlevad selle varsti välja.

Minu tunded isa Marcuse vastu sarnanevad Arra omadega.

Uut!

Tegelikult jõudis Jackson siiski plaani välja mõelda, aga ta ei öelnud seda Arrale, kuna aimas, et Arra ei pea seda pooltki nii heaks ideeks nagu tema. Miks, see selgub järgmises osas

Minu süsteem ajab vahel segadusse ka mind ennast, eriti kuna foorumis on see tunduvalt keerulisem kui arvutis, aga ma püüan sellest lühikese ülevaate teha.

Kui ma lugesin John Ajvide Lindqvisti suurepärast raamatut "Let The Right One In", hakkas mulle meeldima mõte oma jutu erinevate teemade järgi erinevateks osadeks jagamisest (kui ma ei eksi, jagunes tema raamat viieks osaks) ja see kukkus välja nii:

Osa I: Õnnelik on see, kellel on selline sõber - peatükid 1.1 - 5.2 - tutvustatakse esimesi põhitegelasi ning erinevalt Kirast tundub Jackson olevat tavaline inimene

Osa II: Sinu jaoks olen ma Jeesus, libu - peatükid 6.1 - 12.2 - Jackson paljastab Kirale oma võimed ja mängu tulevad esimesed deemonid ja Millenniumi Madude liikmed, kuid organisatsioonist endast ei tea veel keegi

Osa III: Tüdruk Poiss, kes mängis tulega kaartidega peatükid - 13.1 - 21.0 - sündmustikku sekkub Arra, juttu tuleb tema ennustamisoskusest ja ta avastab, et Jacksoni sees peitub saladuslik olend

Osa IV: The other Dwyer boy/Teine Dwyeri poiss - peatükid 22.0 - 41.2 - mängu tuleb Jonathan, räägitakse Millenniumi Madude salaorganisatsioonist, Arra saab teada Jacksoni kohta käiva tõe ja Jacksoni ema teeb oma poja kohta sünge ettekuulutuse

Osa V: My name is Evan and I’m alive! - peatükid 42.1 - 54.0 - tegelased püüavad pärast Jonathani surma eluga edasi minna, Arrast saab Millenniumi Madude liige ja Jackson saab teada, kes Kira tegelikult on ja kavatseb teda selle eest karistada

Osa VI: Kolm hurraad magusale kättemaksule - peatükid 55. ... - ? - arvatavasti töötavad Jackson ja Arra ühise eesmärgi nimel...

Oih, kuidagi sai siia iga osa lühikokkuvõte, aga pole hullu

Kui ma peatükid arvutis valmis kirjutan, on nad alati tervikliku numbri all, aga kuna mõned neist on üsna pikad, teen ma nad harilikult pooleks ja nii tekivadki sellised numbrid nagu näiteks 3.1 ja 3.2, aga kui osa ei saa tükeldada, saab see numbri lõppu nulli nagu 43.0.

Loodan, et suutsin asja natukenegi selgitada ja ei ajanud seda veel keerulisemaks

Uus osa on mul juba käsil ning selles osas saab Jackson teada midagi sellist, mida ta uneski näha ei oska

Aitäh
minu jaoks said asjad küll päris palju selgemaks
jään uut osa ootama

Tore, kui minu seletusest kasu oli

Head uut kooliaastat! Kuigi "Toilet face'i" sõbrad peavad uut osa veel paar päeva ootama, suutsin ma selle jutu uue osa siiski 1. septembriks valmis saada.

Enjoy!
**

Osa VI: Kolm hurraad magusale kättemaksule

55.0

 Jackson oli kindel, et näeb und, sest vastasel korral oleks see tähendanud, et ta on oma madratsilt teleporteerunud või oma keha maha jätnud nagu kummitus ja lubanud oma Ba’l minema hõljuda. Ta seisis keset pimedat tühermaad, jalge all põlenud mullakamar, millest kerkis suitsu ning tema pea kohal särasid tähed. Taamal põlesid vanad räpaka ehitusstiiliga  puumajad, mille kohalt sirutus üle taeva virmaliste värvikirev vöö ja kuigi Jackson polnud iialgi midagi nii kaunist näinud, ütles üks väike hääleke tema peas, et ta ei tohi valvsust kaotada.
Öine vaikus tekitas temas tunde, nagu ta oleks surnuaias, kuid helide puudumisest hoolimata tajus ta, et temaga koos viibib seal keegi, kes on Morienist tuhat korda võimsam. Temaga koos. Tema sees.

Kaugelt eemal hakkas paistma tilluke valge täpp, mis iga hetkega aina suuremaks muutus ning Jacksoni vaatevälja ilmus tundmatu noormees, kelle käes helkis taevaterasest mõõk, mis iga kord, kui Jacksoni pilk sellel peatus, erineva kuju võttis. Veel oli noormees liiga kaugel, et Jackson tema nägu võinuks näha, kuid iga tema sammuga muutus vahemaa nende vahel väiksemaks ning kui noormees tema ees seisma jäi ja Jackson talle silma vaatas, tundus talle, nagu kuuleks ta, kuidas saatusejumalannad tema üle naerda kihistavad. Ta astus sammu tagasi ning korraga oli noormees tema selja taga, mõõgatera Jacksoni kõrile surutud, ning kuna ta käed värisesid, kriipis tema mõõgatera  Jacksoni nahka, pannes vere mööda Jacksoni kaela alla voolama. Noormees hingas sügavalt sisse ja Jacksonile näis, nagu oleks talle sellest ainsast hingetõmbest piisanud, et kogu neid ümbritsev õhk endasse imeda ja nad vaakumisse lukustada.

„Viisteist aastat igatsesin ma su järele, kuid enam ei iial,“ sosistas ta häälel, mis Jacksoni judisema pani, eemaldas mõõga Jacksoni kõrilt ning virutas selle ta ribide vahelt sisse, läbistades tema südame nagu noolest tulistatud küpse õuna ning kui Jackson maha prantsatas, seisis noormees tema kohal kui vankumatu tinasõdur ning vaatas alla tema surevasse näkku, mis oli samasugune kui temal.
Jackson ärkas karjatus huulil ning veel enne, kui ta oma suu sulgeda jõudis, tabas teda näkku selle päeva teine – või siis järgmise päeva esimene, arvestades kellaaja hilisust – padi ning selle viskaja polnud sugugi Arra, vaid hoopis Tyler. „Mida kuradit?“ käratas ta. „Inimesed tahavad magada!“ „Palun vabandust,“ pomises Jackson mõrult, sest jah, inimesed tahtsid tõesti magada ja juhuslikult oli ka tema ise üks nendest inimestest, kes magada tahtis, aga kaua sa ikka magada suutsid, kui nägid unes, kuidas keegi su tappis.
Keegi, kes nägi välja nagu sinu täpne koopia.
Kuigi noormees, kes Jacksonile unes ilmus, oli temast ilmselgelt noorem, sarnanes ta Jacksoniga nii palju, et kui ei oleks olnud tema heleblonde juukseid, mitme tooni võrra heledamaid kui Jacksonil, oleks Jacksonil olnud kerge arvata, et langeb oma peegelpildi käe läbi.
Slice ilmus tema kõrvale ning tema ilme oli murelik. „On kõik ikka korras, mees?“ päris ta vaikselt. Jackson noogutas. „Tühiasi,“ lausus ta, kuigi äsja unes nähtu tundus talle märksa tähendusrikkam, kui ta sellel välja laskis paista. „See oli kõigest halb unenägu,“ lisas ta, et Slice’i veenda. Slice’i, mitte aga iseennast. Kuigi erinevalt Luna Nuevast, kes oli osanud tulevikku ette näha, puudutasid Jacksoni nägemused vaid sündmusi, mis toimusid samal ajal, kui nägemused teda tabasid, ja inimesi, kes olid talle lähedased, tundis Jackson sellest hoolimata, et tegemist ei ole tavalise unenäoga. Selles oli midagi kurjakuulutavat, kuna Jackson ei tunnetanud end selles unenäos ei iseenda ega ka Morienina, vaid hoopis kellegi kolmandana.

Taibates, et ei suuda enam magama jääda, tõusis ta madratsilt püsti, haaras selle kõrvalt seisvalt kotilt oma jope ja selle selga pannud ning endale saapad jalga libistanud, hiilis ta põrandal lebavatest inimestest üle astudes akna juurde, nähes pööraselt vaeva, et mitte kellelegi oma saapajälge näkku või ükskõik millise nähtava kehaosa peale vajutada. Huvitav, kas Nõukogude Liidus elasid inimesed samamood pead-jalad koos, pressitud tillukestesse ühiskorteritesse, kus elas tihti rohkem inimesi kui terves Jacksoni perekonna hiiglaslikus majas? Kui Jackson veel põhikoolis käis, oli kusagilt välja ilmunud mingi vene päritolu onkel, kes pidas ajalootunni raames tema klassile loengu elust Nõukogude Venemaal ning jutustas sellest, kuidas ta elas ligi viisteist aastat väikeses toas ühes oma vanemate, kolme õe ja vanema õe abikaasaga, enne kui isa partei kaudu neile suurema elamispinna suutis hankida. Tol hetkel ei olnud Jackson sellele erilist tähelepanu pööranud, sest halloo, selline asi lihtsalt ei olnud võimalik, aga nüüd, kui ta seda kitsukest liiga paljude inimestega täidetud ruumi vaatas, hakkas talle tunduma, et kurat teab, äkki ei ajanudki mees neile jama. Inimene vajas tegelikult ju väga vähe ruumi, sellest oli Jackson viimastel päevadel ka ise hakanud aru saama, nii et oli seletamatu, miks ehitasid kuulsused endale pool linna enda alla võtva elamukompleksi, kui nad oleksid väga hästi mahtunud ära sellest tunduvalt väiksemale pinnale. Oma toa vastu poleks Jacksonil siiski praegugi midagi olnud, sest oli ikka narr küll, kui tema tulekud ja minekud sõltusid sellest, millal varjupaigaelanike eest vastutav vanamees ukse lahti keeras, mitte sellest, millal ta ise tulla ja minna tahtis.
Küll oli hea, et ta oskas akent avada. Kui vaid Arra õhtul samaga toime tuleks...

Jackson teadis, et riskib oma plaani teostades rohkema kui vaid enda eluga, kuid see oli vajalik. Kui Arra talle Lawrence Dwyeri kurikavalatest tulevikuplaanidest oli rääkinud, ei olnud tal õrna aimugi, et ta istutab Jacksoni pähe idee, mis aitab neil kas edu saavutada või tõmbab neile vee peale, nagu oleksid nad kõigest kokkukägardatud peldikupaber. Kui Arra Jacksonile akna avab, ei sõltu miski enam nendest kahest, vaid ainult Varjude Lordist.
Oh seda Kirat küll. Kui ta oli soovitanud Jacksonil Millenniumi Madude poole pöörduda ja tema kõrvaldamiseks abi paluda, ei olnud talle ilmselt kordagi pähe tulnud, et Jackson võib Millenniumi Madude poole pöörduda ja ennast hoopis neile appi pakkuda.

Jackson hüppas aknast välja, maandudes vaikselt nagu kass – talle meenus, et kui ta esimest korda elus Kiraga oli kohtunud, oli Kira talle erakordselt kassilik tundunud - , ning akna enda järel kinni lükanud, jalutas ta hoovist välja ning kõndis mööda hämarat tänavat, teadmata isegi täpselt, kuhu ta minna tahab. Lihtsalt värsket õhku oli niisamagi hea hingata, aga Jackson oli harjunud sellega, et tema käimistel oli mingi kindel eesmärk ja nii otsustas ta otsida mõne kohviku, kus saaks odavalt tassi kohvi juua. Kell oli küll veel üsna vähe, aga juba oli tänaval näha inimesi ja kui Jackson pärast mõnda aega kõmpimist Berkley hotelli juurde jõudis ja selle küljes rippuvat suurt kella vaadates avastas, et kell juba vähem kui poole tunni pärast kaheksa saab, tatsas ta veel mõnda aega edasi ja jõudis kohviku juurde, mille ukse kohal rippuv silt kuulutas, et selle nimi on ALICE IN HUNGERLAND. Otsustades, et naljakas nimi ei tähenda veel halba toitu, otsustas Jackson sinna sisse astuda, rõõmustades, et kohvik oli avatud juba kella seitsmest hommikul.
Ta istus laua taha maha ning kohe tõttas tema juurde ettekandja, ees roosa põll ja nägu naerul. „Tere hommikust!“ ütles ta. „Mida ma teile tuua võin?“ „Ma võtan ühe musta kohvi,“ kostis Jackson, oletades, et suhkru ja piimata kohv meeldib tema rahakotile märksa rohkem kui cappuccino, mida ta tegelikult juua oleks tahtnud.

Kui ettekandja Jacksoni tassiga saabus ja selle talle ulatas, rüüpas Jackson tükk aega kuuma ja mõru kohvi, aimamata, et istus samal toolil, millel Kira sel päeval, kui tema tee Jacksoni omaga ristus, istunud oli ja kuulanud, kuidas Robert Pattinsoni teismelised fännid oma tüütut mula ajavad. Kuigi kell oli veel vähe, liikus väljas juba täiesti arvestataval hulgal inimesi ja nii mõnedki neist astusid ka kohvikusse sisse, kas siis selleks, et endale enne tööle minekut kiiresti midagi hamba alla pista või selleks, et üks kohvitops tee peale kaasa haarata, kuna maha istumiseks neil aega ei jätkunud. Üks naistest, kes parajasti kohvikust mööda jalutas, seisatas Jacksoni pilku tajudes ja enda suureks meelehärmiks tundis Jackson ta ära, kuid seda liiga hilja, et tema eest põgeneda ja hetk hiljem seisis Lauren Roberts tema ees. Ainult et...
...ta ei olnud enam see Lauren Roberts, kellena Jackson teda mäletas.

Veel paar nädalat tagasi oli Lauren olnud tõeline kaunitar – see, et Jackson seda endale tunnistas, ei tähendanud midagi erilist, sest Laureni ilu oligi ainus väärtus, mida ta tema juures kunagi täheldanud oli - , kuid kunagi nii ilus naine, kes oli suutnud Jason Robertsile sellisel moel käpa peale panna, et mees koguni temaga abiellus, oli uue kümnendi esimeste nädalatega närbunud nagu orhidee, mille tema õde Euryale Jacksonile tema seitsmeteistkümnendaks sünnipäevaks oli kinkinud ja mida Jackson kordagi kastnud ei olnud. Laureni nahk, mis tihti solaariumis vatti sai, oli kaotanud oma varasema jumekuse, mõjudes mitte ainult kahvatult, vaid peaaegu sinakalt ning kogu liha tema luudelt näis olevat kadunud ja koondunud kõhupiirkonda, mis oli paisunud nagu nälgival Somaalia orvul. Kuigi Jackson polnud arst, piisas ühest ainsast pilgust mõistmaks, et Lauren ei ole terve. Poiss märkas, et terve tema keha väriseb ohtlikult ja taibates, et Lauren võib iga hetk ümber kukkuda, kargas Jackson laua tagant püsti ja surus naise oma toolile istuma, jäädes tema ette seisma ja mõistatades, kuidas temaga vestlust alustada, sest viimati, kui nad üksteist näinud olid, oli Lauren tema isa rusikatega tagunud ja süüdistanud teda samas kuriteos, mille ta ise toime oli pannud. Oli ju petmine tõesti üks paras kuritegu ja mõnel pool maailmas võidi sind selle eest lausa kividega surnuks loopida, kui sa juhtusid olema naine. Noh, tegelikult võidi sind ka siis kividega surnuks loopida, kui sa ei olnud kedagi petnud, aga olid ikka naine.

„Et siis...“ köhatas Jackson, tundes end veelgi sõnaahtramana kui Bert oma vanavanaema kirstu juures. „Mis teoksil?“ Neutraalne lähenemine tundus olevat antud olukorras parim variant. „Ma ei lootnud sind siin kohata...“ Ei siin ega kusagil mujal, oleks Jackson meeleldi öelnud, aga naist, kes nii vilets välja nägi, ei olnud sünnis solvata. „Ma...“ Lauren neelatas ning pööras pilgu Jacksonilt ettekandjale, kes tema juurde tõttas. „Kas ma saan teid kuidagi kostitada?“ päris ta silmanurgast Jacksonit piieldes. „Klaas mineraalvett,“ vastas Lauren keerutamata ja hetke pärast ulataski näitsik talle klaasi, mille Lauren kiiresti tilgatumaks rüüpas ja lauale asetas. Jacksonile ei jäänud märkamatuks, et kuigi naise nahk oli higine, olid tema huuled kuivad ja lõhenenud, nagu oleks Lauren neid lakkamatult närinud. Klaasi lauale pannud, asetas Lauren mõlemad käed endale sülle. „Ma käisin arsti juures,“ sõnas ta vaikselt, pannes Jacksoni kulmu kortsutama. „Arsti juures?“ oli ta imestunud. Mis asja oli Laurenil sellises kandis arsti juures käia? Robertsite perekonna arst, doktor Foggarty, oli oma praksise juba viis aastat tagasi linnapiiridest välja kolinud ja Samhainshire’i äärealadel hulkumine ja arsti juures käimine ei tahtnud Jacksoni peas kohe kuidagi kokku sobida. „Aga doktor Foggarty ei ole...“ „Doktor Foggarty käskis mul siia tulla,“ selgitas Lauren. „Ta ütles, et tema midagi sellist teha ei saa, aga üks ta kunagine kolleeg on end Leek Streetil sisse seadnud ja ehk julgeb tema proovida.“ „Proovida mida?“ ei saanud Jackson aru. See, et doktor Foggarty mingi asjaga hakkama ei saanud, kõlas väga halvasti.

„Vaata mind!“ käratas Lauren ootamatult, nii et kaks kõrvallauas istuvad vanaprouat koos toolidega väikese hüppe tegid. „Mis sinu arvates minuga toimub?“ Jackson uuris teda põhjalikult. „Sa tundud küllaltki haiglane. Kas sa tegid endale Gremlini dieediga liiga või midagi?“ Kreml, Gremlinid, vahet polnud. Ei olnud sugugi võimatu, et Lauren oli katsetanud mõnd uut kaalulangetamismeetodit ja et see oli tagasilöögi andnud. Kord oli Laurenit huvitanud, mis saab siis, kui nädal aega järjest ainult vett juua ja see nali lõppes sellega, et pärast kaht toiduta veedetud päeva tormas ta otseteed McDonald’s’isse ja kaalus sealt tagasi tulles tunduvalt rohkem kui enne sinna minekut. Seekord ei olnud asi aga sugugi dieedis, nagu Jackson oletas, vaid sootuks milleski muus. „Ma olen rase!“ teatas Lauren ja puhkes nutma.

„Rase?“ pahvatas Jackson, unustades, et püüdis parajasti kohvi neelata ning suutis suure vaevaga lämbumist vältida. „Nii et tulekul on uus väike Roberts?“ „Jah ja ei,“ nuuksatas Lauren, ajades Jacksoni senisest veelgi suuremasse segadusse. „Mis mõttes jah ja ei?“ ütles Jackson läkastades ja mööda oma lõuga alla nirisevat kohvi ära pühkides. „See laps kas on Roberts või ei ole...“ „Vale Roberts,“ pomises Lauren, haarates klaasi, mille ta lauale oli pannud, uuesti pihku ja pigistades seda nii kõvasti, et Jacksonile näis, nagu puruneks see iga hetk tema sõrmede jõulise haarde embuses kildudeks. „Sest see pole mitte sinu isa, vaid sinu laps!“

Klaasi habras pind praegunes ning järgmisel hetkel sadas lauale killuvihm, mille sekka langes kolm tilka verd, sama palju, kui oli tilkunud Lumivalgekese ema sõrmest sel saatuslikul päeval, kui ta endale kogemata nõelaga sõrme suskas. Jackson kargas laua tagant püsti nagu ussist nõelatud, põrutades sealjuures põlvega nii tugevasti vastu lauda, et kohvitass ümber läks ja punased piisad kadusid laualt, kui pruun laine neist üle pühkis. Ta maigutas suud nagu kuivale jäänud kala, kuid ei jõudnud veel midagi öelda, kui Lauren toolilt tõusis, veel kiiremini, kui Jackson seda suutnud oli, ja lükkas Jacksoni ebaloomulikult suure jõuga vastu seina, surudes tema pea kahe nagis rippuva värske trükivärvi järgi lõhnava ajalehe vahele. „Mida kuradit?“ ägas Jackson, suutmata otsustada, kas tal on mõttekas esimese asjana Lauren endast eemale tõugata ja vehkat teha, sest ilmselgelt ajas naine pada ja Jacksonil ei olnud padadega just head suhted, või paigale jääda ja ta ära kuulata, kuna midagi Laureni pilgus...
...meenutas talle korraga päeva, mil ta Arraga jõuludeks sisseoste tehes Kane Lighti ema Clear Lightiga oli kohtunud ja mõistnud, et naine oli läbi elanud midagi kohutavat.

Kui välja arvata terve mõistuse riismed, mis Clear Lightil puudusid, Laurenil aga veel alles olid, oli kahe naise, ühe noore ja teise pisut vanema pilgus, millega nad Jacksonile otsa olid vaadanud, täpselt samasugune hirm tundmatute õuduste ees, millega nende lähedased neid kostitasid.
„Ei ole siin mingit kuradit,“ ütles Lauren ja tema silmad otsekui põlesid, kui ta rääkima hakkas, hääl murdumise äärel. „Aga kes teab, äkki ta ongi kurat! Sinult ju muud oodata polegi! Ta räägib minuga, teeb mulle haiget, võtab ära kogu minu jõu ja kasvab kiiremini kui muru! Ma läksin paar päeva tagasi doktor Foggarty juurde, et ta teeks kindlaks, mis mul viga on ja ausõna, ma olin juba valmis aktsepteerima, et näen hallutsinatsioone, kuid selle asemel teatas ta mulle, et ma olen kuuendat kuud rase! Kuuendat kuud, suudad sa seda ette kujutada? Kaks nädalat tagasi oli mu kõht täiesti lame ja nüüd järsku kuues raseduskuu? Ma selgitasin talle, et see ei ole võimalik, aga ta ei uskunud mind ja kui ma aborti nõudsin, ütles ta, et selle jaoks on liiga hilja ja kuigi ta saatis mu oma tuttava juurde, kes teeb vahel harva aborte veel ka kuuendal raseduskuul, ütles ka tema mulle ära ja ma...“
Laureni pisarad nirisesid mööda tema põski alla ja ta laskis Jacksonist lahti, vajudes rinnuli laua kohale ja surudes käed rusikasse, nagu püüaks ta end kellelgi eest kaitsta, olgu selleks siis Jackson või...
...või hoopiski nende veel sündimata laps.

„Ma ei suuda enam,“ kisendas ta ja hakkas ootamatult rusikatega vastu lauda taguma, nagu oleks see tehtud pehmest võist, mitte kõvast puidust. Selles käitumises endas polnud Jacksoni jaoks midagi imetabast, kuna ka tal endal oli vahel olnud vastupandamatu soov millelegi virutada, enamasti küll seinale, kuid see, et seda tegi Lauren, kellel oli Euryale sõnul olnud maailma rahulikem teismeiga, ja pealegi veel avalikus kohas, lisas asjale negatiivset vürtsi. „Rheon on nii kohutav!“ Jackson oleks juba peaaegu Laurenile öelnud, et ta on vaese Annie vastu liiga julm, kuid taipas siis, et naine ei räägi Anniest, eeldusel, et tüdruk sel ajal, kui Jackson temast eemal oli viibinud, täiskasvanuks polnud saanud ja oma nime ära vahetanud.
„Kes on Rheon?“ päris ta, suutmata kuidagi alla suruda tunnet, et tegelikult ei taha ta seda teada. Aga küsida oli vaja.
„Mis sa ise arvad?“ kriiskas Lauren, ignoreerides üksikuid pealtvaatajaid, kes nende ümber olid kogunenud, tõstis marraskile taotud parema käe maast ja osutas nimetissõrmega oma ümarale kõhule. „Tema ongi!“ Jackson kahvatas. „Sa ei mõtle ometi...“ „Mida ma ei mõtle? Sa arvad kindlasti, et laps, eriti kui ta ei ole veel isegi mitte sündinud, ei saa midagi sellist teha, aga kui maailmas on üldse kedagi, kes seda mõista võiks, siis oled see just sina! Sina pole ju ka normaalne, või kuidas? Olekski liiga palju loota, et sinu poeg teistsugune oleks! Pole hiir ja pole konn ta, mingi veider värdjas on ta...“

Jackson ei olnud kindel, kas teda šokeeris kõige rohkem see, et Lauren tsiteeris Puškinit, või hoopis see, et ta teatas täiesti süüdimatult, et Jackson pole normaalne, aga šokeeritud oli ta igal juhul. Kuigi iga viimane kui Laureni suust viimase minuti jooksul pudenenud sõna tundus tema jaoks uskumatuna, teadis ta, et Lauren ei oleks valetanud. Laurenil jätkus vaevalt nii palju fantaasiat, et „Kerberose lõksu“ rohkete tegevusliinidega sammu pidada ja kohe kindlasti ei oleks ta hakanud heast peast luuletama, et tema kõhus kasvab laps, kes ei ole ei hiir ega konn, vaid hoopis mingi veider värdjas...
Mingi veider värdjas.
Kui tsaar Tsaltaan oma poja ära põlgas ja ta ühes oma naisega tünni sulges ja merre viskas, hulpis tünn päevi ja öid tormistes laintes, samal ajal kui imik aina suuremaks sirgus, igas tunnis vaks või kaks, ja randa jõudmise ajaks oli temast täiskasvanud mees saanud. Pärast seda sai noor vürst hakkama veel suurema hulga imetegudega kui Jeesus Kristus isiklikult, rajades otsekui võluväel tühjale saarele linna, pidades alkeemikust oravat, kes suutis pähkleid smaragdideks muuta, käsutades merepõhjas elavaid vägilasi ning naides kauni vürstinna, kes talle luigena oli ilmunud. Hoolimata põlvnemisest surelikest vanematest oli tal märksa rohkem kangelase tunnuseid kui mõnel kreeka pooljumalal...
Pooljumalal.
Pool.

Jacksonile tundus, nagu oleks ta korraga kõigi oma lihaste üle kontrolli kaotanud ning need lõtvusid, sundides teda mööda seina alla põrandale varisema, nii et murelikud pilgud, mis Laurenile olid suunatud, hoopis temale koondusid. Mõtted, mida ta juba jõuluballist saati mõelnud oli, said selsamal hetkel uue suuna ning viimased pusletükid, mis veel raamis oma kohta ei olnud leidnud, loksusid viimaks paika ning igaühel neist oli killuke näost, mis Jacksonit tema viimases unenäos kummitanud oli. Tema ema sõnad helisesid ta kõrvus nii valjusti, nagu oleks naine neid talle kõrva karjunud.
 
„Jehoova, selle ja kõigi teiste universumite Jumala tahte järgi on sinu ülesandeks seada maailm valmis tõelise nefilimide soost messia tulekuks ning võidelda ühes Sebieliga antikristusena Viimsepäeva lahingus Armageddonis.“
 
Nagu Arragi, oli ka Jackson pikalt juurelnud, kuidas ta Jumala arvates maailma nefilimide soost messia tulekuks ette peaks valmistama, kuid tundus, et selle üle mõtlemine ei tasunud enam ära, kuna Jackson oli selle ettekuulutuse osa juba täitnud. Õieti oli ta küll aidanud valmistada nefilimide soost messia enda, aga keda need peensused ikka huvitasid.
Jackson ei teadnud kristlusest just eriti palju, aga nii palju oli ta ikka kuulnud, et Armageddoni ajal naaseb Jeesus maale ning teeb Saatanale ja tema kambajõmmidele tuupi ning juhatab sellega sisse Tuhandeaastase Rahuriigi. Tõeline Kungla, eks ole. Ainult et...
Ainult et Saatan ei olnud paha ja Jeesus ei olnud mingi messias, kaugel sellest. Nad mõlemad vajasid kedagi, kes nende koha üle võtaks ja kuna Jacksonile oli saatusest ette määratud saada Morieni ja Sebieli taasühendajaks – nagu Otto von Bismarck seda Saksamaaga tegi – ja muutuda seeläbi Antikristuseks, oli temal tulevikus kindel töökoht olemas, aga messiasega, eriti kuna ta pidi olema nefilimide soost, olid natuke kehvemad lood või vähemalt olid olnud.

Kuigi Jackson oli Laureniga öö veetnud, ei mäletanud ta sellest killukestki, sest tema keha oli olnud Morieni käsutuses ja olgugi et Morien oli vaid pool langenud ingel Morien-Sebielist, oli ta siiski oma olemuselt ingel ning inglite ja surelike lapsed olid alati...
...nefilimid.
Laps, keda Lauren ootas, oli nefilim.
Jackson ei teadnud, kas peaks selle üle nutma või naerma. Ühelt poolt tähendas see seda, et Jacksoni võimalused Jumal üle kavaldada ja Armageddoni toimumine edasi lükata kahanesid tunduvalt, teiselt poolt aga, et kuigi Lauren just teda oma lapse isaks oli nimetanud, oli see tegelikult hoopis Morien, olgugi et ükski DNA-test sellega nõusse ei oleks jäänud.

Jackson lootis, ei pea hakkama seda oma isale selgitama, eriti seetõttu, et tal endalgi oli sellega leppimisega raskusi, sest kuigi kogu vastutus oleks pidanud langema Morieni õlule, polnud Morienil teisi õlgu peale Jacksoni omade ja ta ei suutnud lakata end süüdi tundmast. Kui ta ei oleks Morieni üle kontrolli kaotanud...
Jumal oli näinud tema katset oma saatusele vastu astuda läbi veel enne, kui Jackson seda teha otsustas, ning mässinud ta senisest veelgi kõvemini saatusejumalannade kedratava lõnga sisse.
Kohe kindlasti ei tahtnud ta seda oma isale seletada. Ja tema isast rääkides...

„Kas Jason teab sellest?“ küsis ta. Lauren raputas pead. „Ei. Ta sõitis Oklahomasse, et kohtuda arhitektiga, kes hakkab RobertsCorpi peahoonele juurdeehitust tegema ning jääb sinna veel paariks päevaks...“ Nii et Jason oli kodust ära ja ei aimanud ei ööd ega ilma. Jackson ei vaevunud isegi selle üle imestama, sest äri oli alati ta isale olulisem olnud kui perekond ja ei saanud öelda, et tema kumbki katse korralikuks perekonnainimeseks muutuda, ei esimene ega teine, just eriti korda oleks läinud.
Mida ta ütleb, kui saab teada, et Lauren on rase ja mitte temast? Oeh, nagu poleks Jacksonil olnud juba piisavalt probleeme, mille üle pead murda! Hetkel oli tema jaoks kõige olulisem see, kuidas...
Ei, hetkel oli tema jaoks kõige olulisem sellele piinlikule vestlusele punkt panna ja oma pea enne õhtu saabumist kõigist mõtetest tühjaks teha, kuna sellest sõltus tema veenvus. Ta ei tohtinud lasta millelgi ega kellelgi oma tähelepanu kõrvale juhtida.

„Sa peaksid koju minema ja puhkama,“ pomises ta end püsti ajades ja kätt Laureni poole välja sirutades. Kuigi Lauren nägi välja nii, nagu oleks Jacksoni puudutamine talle füüsiliselt vastik, haaras ta siiski tema käest ja kui Jackson ta toolilt püsti tõmbas, ei jäänud talle märkamatuks, et naise peopesad olid karedad nagu liivapaber. „Kui soovid, võime me...tähendab, kui sa tahad, saadan ma su ära.“ Lauren raputas pead ja tema kael tundus korraga Jacksonile nii peenike, nagu võiks see ainsagi vale liigutuse korral pooleks murduda. „Matthew ootab mind Püha Ilmutuse Tunnustamise kiriku parklas.“ Matthew? Ah jaa, õige küll, Matthew oli ju Laureni isiklik autojuht ja Jacksoni arvates üsna ülemakstud, kuna ta sai palka iga kuu päeva eest, olgugi et ta pidi ilmuma tööle vaid siis, kui Lauren kuskile minna otsustas ja kuna ta oli suurema osa ajast Annie’ga ametis, juhtus seda harva. Polnud mingi ime, et Jackson esimese hooga meelde ei suutnud tuletada, kes ta on, kuna teda oli harvem näha kui kuuvarjutust. „Sellisel juhul oleks parem, kui me kumbki praegu oma teed läheksime, kuid ma valetaksin, kui ütleksin, et meil ei ole vaja kohtuda. Ma astun võib-olla paari järgmise päeva jooksul läbi, et arutada, mida me edasi teeme.“ „Mida meil veel edasi teha on?“ ei saanud Lauren aru. „Aborti ma ju teha ei saa, nii et mis mul peale sünnitamise veel üle jääb! Kui ma vaid saaksin sellest asjast loobuda...“ Laureni näole ilmus valugrimass ja ta asetas käe oma kõhule, silitades seda hellalt, olgugi et tema sõrmenukid selle juures valgeks tõmbusid. „Rheonile ei meeldi, kui ma tema kohta midagi halba ütlen...“ sõnas ta ning Jackson tundis, kuidas kõhedus temas pead tõstab. Tema, ei, Morieni pojal, sellel ingellikku verd lapsel, oli veel enne sündimist oma teadvus ning tahe.

Juba emaüsas oli laps, keda Lauren Rheoniks oli nimetanud, hirmuäratav, kuid veelgi enam hirmutas Jacksonit teadmine, et kui just 2012 aastal maailma lõpp ei saabu ja kõigele elavale otsa peale ei tee, võib temast saada üks ja ainus messias, keda maailm kunagi näinud on...
Oskamata Laurenile midagi vastuseks kosta, võttis Jackson taskust paar münti, virutas need lauale – ta ei saanud ju ometigi arvet tasumata kohvikust minema kõndida – ning lahkus  näljase Alice’i majast, suundudes Wellmanni pargi poole, mille põõsaste vahel oli lumekihiga kaetud pink, mille ta paljaste kätega puhtaks nühkis, kuna tal ei olnud kindaid, ning heitis seejärel sellele külili, tundes, kuidas ta pea sadadest ja tuhandetest sellest läbi voolavatest mõtetest sumiseb nagu mesilastaru.
Ta ei olnud tahtnud isaks saada, mitte praegu, mitte niimoodi, aga...
...kui ta peaks juhuslikult surema või Jumala plaanile alla jääma ja inimkonna vaenlaseks muutuma, võis seda last pidada ainsaks heaks asjaks, mille ta maailmale andnud oli, isegi kui ta oli olnud vaid tööriist tema loomiseks.
Ja oht suremiseks oli küllaltki suur.
Oht juba täna õhtul suremiseks.
**
Arra jõllitas enda ees seisvat akent, mis oli suletud sama kindlalt, nagu oleks ta osa allveelaevast, mitte ühest vanast hotellist, mis juba aastaid turistide poriseid saapaid polnud näinud, ning sammus ühest toaservast teise. Ta polnud möödunud öö jooksul peaaegu silmatäitki maganud, kujutades ette üht õudset stsenaariumit teise järel, ning see oli päädinud sellega, et sel hetkel, kui inglid pasunaid hakkasid puhuma, vajus ta nägupidi Johannese ilmutusse ning ilastas kogemata täis lehekülje, millel kirjeldati Saatana tuhandeks aastaks vangistamist. Troy Ilion sellist lorutamist ei aktsepteerinud ning olles Arra päise päeva ajal magamast tabanud, keris ta oma saba tema jala ümber ning kõlgutas teda senikaua õhus, kuni Arra suutis öelda peast kõigi apokalüpsise ratsanike nimesid. Pärast seda oli incubus Arra taas tema õppetööga kahekesi jätnud, kuid lühikese aja järel kaotas Arra uuesti keskendusmisvõime, seekord mitte unele, vaid rahutusele, ning alustas oma kärsitut tammumist, mis venis tundidepikkuseks ja ei pakkunud Arrale vähimatki naudingut.

Arra ei suutnud uskuda, et pärast kõike seda, mida Arra tema Millenniumi Madudest ohutus kauguses hoidmiseks teinud oli, kavatses Jackson nende ette astuda nagu kahuriliha, sest isegi kui poiss vaid selleks läbi kavatses hiilida, et Arraga vestelda, asetas ta end sellega surmaohtu ja Arra suutis seda vaevalt taluda.
Ta peatus poolelt sammult, kui Jacksoni tuttav kogu Paragoni hotelli väravast sisse astus ja aeglaselt ning kartmatult hoone poole suundus, pilk Arra magamiskambri aknale kinnitunud. Aknale, mis oli ikka veel suletud. Otse Arra silme all kasvasid Jacksoni hallid juuksed pikaks ning muutusid Luna Nueva kuldseteks kiharateks, kui ta enda välimuse Luna Nueva oma vastu vahetas. Paar sekundit hiljem oli ta haaranud maja ees seisvast lipuvardast ning mööda seda üles roninud, võttes seejärel hoogu ja maandudes vaikse mütsatusega Arra aknalaual. Luna Nueva käsi sirutus välja ja ta koputas vastu aknaklaasi, sõnastades küsimuse, mille mõistmiseks polnud Arral vaja kuulda ainsatki sõna. Ta raputas pead ning järgmisel hetkel tegi Jackson käega tõrjuva liigutuse, andes Arrale märku aknast kaugemale astuda ning tema peos süttis punane valguskera.

Arra jõudis vaevu põrandale viskuda, kui klaas tema pea kohal plahvatas ja terve toa peenikeste kildudega täitis. Pauk, mille valguskera aknaga kokku puutudes teinud oli, oli nii vali, et oleks võinud äratada ka Seitsmiku liikmed, kelle Arra mullatoiduks oli saatnud ning poiss teadis, et on vaid sekundite küsimus, mil keegi tema kambrisse tormab ja Jacksoni avastab. „Mida vittu sa enda arvates teed, ah?“ nõudis ta raevunult. „Sa midagi vaiksemat ei osanud välja mõelda?“ Luna Nueva huultel mängles kibe naeratus ja kui Jackson Arrale vastas, nõretas tema hääl irooniast. „Sul oleks piisanud vaid mulle aken avada ja ma oleksin liuelnud sisse hääletult nagu nahkhiir, kuid mulle tundub, et ka enda kohalolu valjusti kuulutamisel on teatud eelised.“ Ta osutas ukse suunas ja Arra kuulis selle tagant jooksusamme, mis aina lähemale jõudsid.
Millenniumi Maod teadsid, et Arra kambris on keegi, kes seal olla ei tohiks.
Uks paiskus lahti ning isa Marcus, Troy Ilion ja Gilbert Oakheart sööstsid tuppa, vaadates šokeeritult purunenud klaasi ja Jacksonit, kes seisis keset kilde, näol muie. Isa Marcus tõmbus näost punaseks, kui ta Jacksoni pilgu tabas, ja pööras pea kõrvale.„Mida te siin teete, Luna Nueva?“ päris ta, püüdes karm näida, kuid tema hääl kõlas liiga õrnalt, et teda tõsiselt võtta. Jacksoni peopesast kerkis peaaegu läbipaistvat suitsu, mis punasest valguskerast maha oli jäänud ja kuigi see hetk hiljem kadus, ei olnud ühtegi pilku, mille eest see varjatuks oleks jäänud.

Troy Ilion vaatas Arrale otsa, ignoreerides tema silmades olevat palvet, ning pöördus isa Marcuse ja Gilbert Oakhearti poole. „Kuigi me kõik oleme selle kauni noore daami kohalolust meelitatud, ei ole ta oodatud külaline ja peab oma siinviibimise eest vastust andma. Võtke nad kinni,“ lausus ta käskival toonil, osutades nii Jacksonile kui Arrale, kes, olgugi et ta maoli põrandal lebas, kahtlaselt palju kaasosalise moodi välja nägi ning kuigi Troy Ilionil polnud organisatsioonis põrmugi rohkem käsuõigust kui neil, tõttasid mõlemad mehed incubuse käsku täitma. Isa Marcus haaras Jacksonist ja väänas ta käed selja taha, punastades sealjuures pisut füüsilise kontakti peale, samal ajal kui Gilbert Oakheart Arra põrandalt püsti tõmbas, talle võmmu kuklasse andis ja ta uksest välja tõukas. Troy Ilion viipas isa Marcusele ja kuigi pisut vastumeelselt, juhtis ta Jacksoni uksest välja ja mööda koridori suure puust keerdtrepini, mis viis Varjude Lordi juurde. Gilbert Oakheart krabas Arrast kinni, otsustades, et muidu paneb ta äkki veel plehku, ning kaks käsist liikumatuks sunnitud vangi jõudsid lõvipeakujuliste ornamentidega kaunistatuid ukse juurde, millel ilutses kuldne koputi. Troy Ilion astus ukse juurde, võttis külmast koputist kinni ja koputas sellega kolm korda vastu ust.

„Mu isand, vabandust, et teid sellisel õhtusel ajal tülitan, kuid teile on külaline.“ Ta hingas sügavalt sisse ja avas seejärel ukse, mis erinevalt tollest korrast, kui isa Marcus oma vana sõbra jutule oli püüdnud pääseda, lukustatud ei olnud ja andis oma kaaslastele märku sisse astuda. Lawrence Dwyer seisis parajasti akna juures ja piidles kardina vahelt pimedat tänavat, ent kui inimesed tema kambrisse sisenesid, ta pöördus ja istus oma pruunile nahkdiivanile, viibates oma nimetissõrmega ja andes mõista, et ta ei kavatsegi kellegagi rääkida, kui nende vahemaa on mitu meetrit. „Vaata aga vaata, keda ma näen! Mul polegi veel olnud võimalust sulle selle eest, et sa Arry minu vastu ässitasid, korralikku peapesu teha, mu sarviline sõber,“ ütles ta Troy Ilionile ja pöördus seejärel Arra poole. „Ma ei süüdista sind muidugi milleski, Arry, kuna on selge, et sa ei tegutsenud oma vabast tahtest, vaid käsu peale ja sa oled selle eest mulle juba oma verega tasunud,“ sõnas ta oma huuli limpsates, „aga ma loodan, et sa tead, et kui sa veelkord midagi sellist peaksid üritama, võin ma sinu kohtlemise suhtes ümber mõelda ja otsustada, et sinu pea sobib seda tuba kaunistama palju paremini kui minu isa tehtud põdrapea.“ Ta osutas seina küljes olevale tolmunud jahitrofeele ja tundus, nagu kavatseks ta hakata vaese põdra elulugu jutustama, kuid isa Marcus astus kaks sammu ettepoole ning tõukas Jacksoni varjude Lordi ette. „Mu isand, me tabasime äsja sissetungija, kes Arra Romini toa akna purustas ja ilma loata Millenniumi Madude peakorterisse sisenes.“ Lawrence Dwyer kortsutas kulmu. „Ah see siis oligi see pauk, mida ma kuulsin? Ma arvasin, et Gilbert komistas muuseumitoas ritta seatud endiste Varjude Lordide büstide otsa ja lükkas need ümber...“ Gilbert köhatas ja tõmbus näost kergelt punaseks, tundes ilmselgelt, et tema isand peab teda tunduvamalt kohmakaks, kui ta tegelikult on, kuid ei saanud enda kaitseks ainsatki sõna öelda, sest järgmisel hetkel kinnitus vampiiri pilk tema ees seisvale Luna Nuevaks maskeerunud Jacksonile ning tema näole ilmus puhas rõõm.

Arra võpatas, kui mees diivanilt püsti tõusis ning käega Jacksoni lõuast haaras, seda kergitas ja talle sügavalt silma vaatas. „Milline imeline üllatus,“ sosistas ta ja isa Marcus avas juba suu, et midagi öelda, kuid Arra müksas teda ribidesse, et teda vaigistada, jõudes järeldusele, et Varjude Lordi järgmised sõnad otsustavad, kas tal on tarvis Gabrieli Valgusmõõk välja tõmmata ja Jacksoni kaitsele asuda või mitte, sest kui tal oli valida, kas olla Jacksoni või Lawrence Dwyeri poolt, oli tema valik ilmselge. „Ma olen alati unistanud, et ühel päeval õnnestub mul sinuga kohtuda, kuid ma ei arvanud iialgi, et sa ise minu juurde tee leiad, Jackson Roberts.“ Isa Marcus vaatas segadusse sattunult ringi. „Jackson Roberts?“ oli ta imestunud. „Ma ei näe teda. Luna Nueva on ainus sissetungija, kes...“ Jacksoni vaikne naer vaigistas ta. „Kuna te meie...minu kaitsekihist läbi näete, ei ole see ilmselgelt enam vajalik.“ Udu tema ümbert hajus ja järgmisel hetkel muundus Jackson tagasi iseendaks, kaotades viimasedki kübemed Luna Nueva naiselikkusest ja seistes sirge seljaga Varjude Lordi ees, vaadates teda kui võrdset. „Adhbjkhdnbkdhbehkjhb!“ hüüatas isa Marcus ja vajus kohkunult istuli ja kuigi Gilbert teda õlgadest raputas, ei ilmutanud noor preester vähimatki märki kavatsusest lähima paari sajandi jooksul püsti tõusta.
Jackson ei vaadanud isa Marcuse poole, vaid silmitses ainiti Varjude Lordi ning tegi seejärel midagi, mida Arra uneski näha ei oleks osanud. Ta tegi Varjude Lordile sügava kummarduse ja laskus tema ette põlvili.

„Ma vabandan väga, et nii ootamatult teie juurde saabusin, kuid ma ei teinud seda sugugi kurjade kavatsustega. Ma tulin siia selleks, et end teie teenistusse pakkuda ja ma loodan, et te võtate mu vastu,“ lausus ta ning korraga tekkis Arral tunne, nagu oleks talle nuiaga vastu pead virutatud, ainult et valu, mida ta tundis, oli tuhat korda hullem.
Tema püüded Jacksonit kaitsta olid lõplikult liiva jooksnud ja seda Jacksoni enda otsuse tõttu.

Mida asja?

AH?!

Ma ei saa aru!

See Laureni ja messiase värks on...Adhbjkhdnbkdhbehkjhb!



UUT!

Ma mõistan, miks see osa sinus segadust võis tekitada, kuna see on seotud minu suure religioonikompotiga, mis on arenenud nii omatahtsi, et ka ma ise ei näe selles vahel mingit loogikat. Ma seletan sulle hea meelega kõik lahti, kuid praegu pean ma magama minema, kuna mul on homme vara saksa keel - kahjuks küll ilma Kris Martinita - ja ma vajan oma raskete õpikute ja töövihikute kooli ja tagasi tassimiseks energiat

Õpikud tassitud?
Minul igatahes on, enam ei peaks juurde tulema.
Ja ma oleksin seletuse eest [ülimalt [/i] tänulik *kiisusilmad*

Hehee, õpiku ja sellest poole paksema töövihiku tassimine ootab mind ees igal esmaspäeval, teisipäeval ja reedel, kuna me vajame mõlemat nii tunnis kui kodus ja kahjuks pole neid koolis kuskile jätta

Ma ei tea, kui palju minu seletusest kasu on, kuid ma püüdsin anda endast parima ja panin kirja mõned religiooniteemalised faktid ja ka enda ideed, mille ma nende põhjal lõin, kuid millest jutus eriti juttu pole olnud.

Selleks, et messia teema ja Laureni seotus sellega lahti seletada, pean ma minema tagasi selle koha juurde, kus oli juttu Morien-Sebielist rääkivast legendist (mäletatatavasti kutsus Jonathan Arra restorani ja seletas talle seal kõik lahti). Selle järgi sai peaingel Miikael, kes oli Morien-Sebielisse armunud ja hoolitses selle eest, et Morien-Sebiel pärast oma surma inimeste maailma sattus, Jumala käest karistada ja sündis pidevalt ümber inimkehadesse, enne kui sai tuntuks kui Jeesus Kristus ja risti löödi. Kristlus peab Jeesus Kristust messiaks ja selle järgi lunastas ta surres kogu inimkonna patud, juutide arvates aga on messias veel maale saabumata Taaveti soost Iisraeli kuningas, kes toob juudi rahvale õnneajastu ja ei ole Jumala poeg. Seda vaadet ära kasutades kirjutasin ma, et kuna Miikael lunastas inimkehas surres ainult iseenda, ei olnud ta õige messias ja
inimkonna peab päästma keegi teine.

Messiase üks olulisematest ülesannetest on ühe kristluse käsitluse järgi võitlus antikristusega, kes on Saatana poolt kontrollitud inimene - ega ole ise Saatan, nagu ma võib-olla ekslikult maininud olen - ja sellest võitlusest sõltub kogu maailma tulevik. Kuna ma olen kirjeldanud Saatanat ehk Iblist kui Morien-Sebielist tunduvalt positiivsemat karakterit ja kirjutanud sellest, kuidas ta taevas toimunud sõjas (ma ei ole kindel, mis selle täpne eestikeelne vaste on, kuid inglise keeles on see war in heaven) talle vastu seisis, olgugi et Morien-Sebiel oli tema vend, ning seega ei ole ta selles loos antikristusega kuidagi seotud, kuna tal ei ole kurje kavatsusi. Antikristus on kurjuse kehastus, kellele messias, headuse kehastus, vastandub ning kuna Morien-Sebielist sai alguse pärispatt ja ta põhjustas taevas sõja, on ta selles loos ainus tegelane, kes oleks võimeline olema antikristus, seda eeldusel, et Morien ja Sebiel taasühinevad. Seda kuulutas ette Jacksoni ema, kellest sai pärast oma surma tema vaimne teejuht ning kes asus Morieni isiklikku Eedeni aeda, kus tema olemus peeglisse oli vangistatud, ning kui on olemas antikristus, peab olemas olema ka messias.

Nefilimide soost ehk pooleldi ingel, pooleldi inimene peab ta olema seetõttu, et vaid see, kellel olemas omadused, mis esimesena (inglite loomist ei ole Piiblis kirjeldatud, kuid selleks ajaks, kui Jumal inimese lõi, olid inglid tema juures ja on oletatud, et nad võidi luua pärast taevast ja enne maad) ja viimastena loodutel (Jumal lõi inimese kuuendal päeval ning seitsmendal päeval ta puhkas), on vääriline maailma ja kõigi tema nähtavate ja nähtamatute olendite saatust otsustama. Nagu ma eelmises osas mainisin, on Laureni laps just Morieni, mitte Jacksoni oma ja kuna ta ilmutab juba enne oma sündi üliinimlikke võimeid, on olemas reaalne tõenäosus, et just temast võib saada väljavalitu. Loomulikult võiks nefilimide soost messias olla ükskõik kelle laps, aga ma valisin Laureni tema emaks seetõttu, et esiteks põhjustaks see suure eetilise konflikti, kuna eeldusel, et Morien ja Sebiel taas üheks saavad, tuleks isal ja tema järeltulijal tulevikus teineteise vastu võitlusesse astuda, teiseks aga võib selles näha Jumala viisi Jacksonile ja ka Morienile näidata, et isegi kui nad tema plaane mõistavad (nagu ka Arra), ei ole neil võimalik takistada teda inimkonda hävitamast ja iga nende katse teda peatada viib nad enda eesmärgist kaugemale ja Jumala seevastu jälle sellele lähemale.

Ma loodan, et sellest oli abi

Aitäh, aitäh, aitäh
Sellest oli tõesti abi
Nüüd on mul midagi öelda kui mult küsitakse, mis ma seal arvutis teen: õpin usuõpetust, kuigi ma kardan, et selle peale vaadatakse minu peale veel kahtlasema pilguga kui minu tavalise 'ma loen' vastuse peale...nojah ega elu saagi täiuslik olla.

Hehee, usuõpetus Ma kahtlen sügavalt, et mu õppejõududele minu vaatenurk meeldiks, aga unistada ju võib Eelmisel aastal oli mul koolis maailma usundite kursus ja olemas on ka selline õppeaine nagu piibli teksti kujunemine, kuid seda saab võtta alles magistriastmes

Eelmisest osast on juba üsna kaua möödas ja ma tahaksin uue osa võimalikult varsti valmis saada, kuid arvatavasti juhtub see alles järgmise nädala alguses, kuna sellel nädalal on mul olnud ohtralt kooli (kolmapäeviti saan ma hakata kodu poole astuma alles kell 8 õhtul) ja üritusi, mistõttu pole mul olnud aega väga palju korraga kirjutada

Ups, viimasest osast on juba kolm nädalat möödas. Ma ei mäletagi, et mul selle jutu osade vahel kunagi nii pikk vahe oleks olnud Ok, here goes something

Kindlasti on selles osas palju sõnakordusi, aga mul sai ühel hetkel fantaasia otsa

Põrm on eri Universumeid ühendav aine Philip Pullmani "Tema tumedate ainete" triloogias, Sisyphus on mütoloogiline kuningas, kes peab igavesti rasket kivirahnu mäest üles vedama, kuigi see alati alla tagasi veereb, ja Bedschluss on vihje Anschlussile, mille käigus Austria 1938. aastal annekteeriti.

Nagu te sellest osast kindlasti juba isegi aru saate, hakkab ring tegelaste ümber aina rohkem koomale tõmbuma.

Kas keegi on märganud, et viimasel ajal räägib Jackson jälle rohkem minavormis? See võiks olla hea märk

Laupäeval õnnestus mul hankida endale raamat, mille pealkiri on "Arra", aga kuna see on soome keeles, läheb mul selle lugemiseks tõenäoliselt terve igavik. Selles raamatus on Arra tüdruk

*well, I'm off to school now*

Enjoy!
**

56.0

 „Ma vabandan väga, et nii ootamatult teie juurde saabusin, kuid ma ei teinud seda sugugi kurjade kavatsustega. Ma tulin siia selleks, et end teie teenistusse pakkuda ja ma loodan, et te võtate mu vastu,“ sõnas Jackson, ilma et Morien teda kordagi seganud oleks, ja kiikas Varjude Lordi poole. „Ma tean, et minu soov võib teile pisut uskumatu tunduda, kuid ma kinnitan, et pole kunagi varem midagi nii tõsiselt mõelnud.“ Lawrence Dwyer vaatas Jacksonile ainiti otsa, uurides tema näo igat millimeetrit, nagu püüaks ta näha läbi tema kolba kaitsest ja tungida tema ajju peitunud mõtete juurteni. „Millest selline otsus?“ päris ta. Jackson muigas. „Ma arvasin, et teie kui nii tähtsa organisatsiooni juht oskade minu otsuse mõistlikkust objektiivselt hinnata ja ei kahtle minu motiivides.“ Vampiiri nägu venis naerule ja ta paljastas oma läikivad valged kihvad. „Mina kui nii tähtsa organisatsioon pean kõiges kahtlema, eriti aga kutsumata külalistes, kes kinnitavad, et nende motiivides pole vaja kahelda.“ Ta istus tagasi diivanile ja kehutas Jacksonit sama tegema. „Võta istet ja põhjenda mulle ära, miks peaksime me...“ „Te ei kavatse ju ometigi seda deemonit meie hulka võtta!“ Isa Marcus, kes oli end pisut kogunud, kuid kelle hääl endiselt mõnevõrra värises, haaras viimaks Gilberti abipakkuvast käest, ajas end põrandalt püsti ning astus Varjude Lordi ette, piieldes Jacksonit silmanurgast ja saates tema suunas vihaseid pilke. Ah soo, niipea, kui ta sai teada, kes Luna Nueva maski taga peitub, oli tema armastusest vihkamine saanud. Isa Marcus oli üks igavene tuulelipp.

„Millist deemonit sa silmas pead?“ päris ta isa Marcuselt kergelt õrritaval toonil. „Ma näen siin ruumis küll vampiiri ja incubust, kui ühtegi deemonit hetkel ei paista. Kas on mõni koht, kuhu ma veel vaadanud ei ole?“ „Ma räägin sinust!“ ütles isa Marcus. Jackson turtsatas. „Mulle tundub, et mõned sinu teenrid on üsna ebakompetentsed,“ ütles ta Lawrence’ile. „Ingli ja deemoni omavahel segi ajamine on märk halvast maitsest.“ „Eksimine on inimlik,“ ütles Lawrence Dwyer, kuid viis, kuidas ta sõna „inimlik“ venitas, andis kõigile toasviibijatele mõista, et Jacksoni väide oli talle üsnagi meeltmööda. „Palun jätka.“ „Jätkake parem teie,“ lausus Jackson. „Te soovisite minult midagi küsida.“
Lawrence Dwyer nõjatus Jacksonile lähemale ja üheks õudseks silmapilguks tundus Jacksonile, et vampiir kavatseb oma hambad talle kaela lüüa, kuid vampiir tegi midagi tunduvalt ootamatumat ning asetas oma pea Jacksoni õlale. „Sa oled soe,“ pomises ta. „Ma arvasin alati, et inglid on külmad, sest kuidas saab nendes, kes inimeste vastu kurje plaane peavad, mingit soojust olla?“ „Ma olen soe seetõttu, et füüsiliselt olen ma ikka veel inimene, mitte ingel ja mul on võimalik teiste inimeste eest seista. Seetõttu ma siin olengi.“ „Kas tõesti?“ küsis Lawrence Dwyer. „Kas sa armastad inimesi tõepoolest nii väga, et oled nende nimel valmis liituma vennaskonnaga, kelle jaoks pole sa midagi enamat kui...
„...relv,“ pomises Arra vaikselt.
 
Isa Marcus astus Arra juurde ning lähendas oma nägu tema omale, nii et nende ninad peaaegu kokku puutusid. „Kui sa Millenniumi Madude liikmeks astud, hoolitsen ma selle eest, et Jonathan saaks kiiresti abi.“ „Ja kui ma ei astu?“ „Siis Jonathan sureb ja koos temaga surete nii sina, Jackson kui ka Kira.“
Jackson. Arra silme ees jooksid pildid, mida ta enam iialgi näha ei soovinud. Jackson põrandal lamamas, veri kaelast purskamas. Jacksoni korisevad hingetõmbed, samal ajal kui Kira oma sõrmi tema haavadele surus, näos paanika. Jacksoni isiklik Eedeni aed. Kuigi isa Marcus oli lubanud lisaks Jacksoni eluküünlale kustutada nii Kira, Jonathani kui Arra enda oma, taandus kõik muu tagaplaanile ning paari sekundi jooksul suutis Arra mõelda ainult Jacksonist. Jacksonist, oma parimast sõbrast, kelle saatus oli tema kätes.
 
Arra oli oma elu Millenniumi Madude kätesse usaldanud ja seda vaid selleks, et Jackson nende käest päästa, kuid Jackson oli kõik tema pingutused tühiseks muutnud. Kui Jackson möödunud päeval tema ette oli ilmunud ja talle Kira Yukari kõrvaldamisel abi pakkunud, oli ta tundnud meeletut kergendust, et ei pea oma koormat ükski kandma, ent nüüd tundis ta end nagu Sisyphus, kelle õlgadele polnud asetatud mitte lihtsalt raske rahn, vaid terve mägi.
Jackson ei tohtinud Millenniumi Madudesse astuda. Ta pidi diivanilt püsti tõusma ja sellest ruumist välja jalutama, nagu poleks ta jalg kunagi üle selle ukseläve astunud. Ta pidi hoidma eemale nii hallist noviitsirüüst, sinise kiviga sõrmusest kui ka seitsmiktestist, sest hetkel, mil Arra oma tõotuse oli andnud, oli ta uskunud, et on sellega kõik Jacksonit ähvardavad ohud kõrvaldanud, kuid Jackson oli vabatahtlikult ohutsooni astunud ja Arra tundis end reedetult.

„Just nimelt, Arry,“ ütles Lawrence ja vaatas Arrat hindavalt. „Sinu tähelepanek on väga õige. Kui sa meie ridadesse astud, Jackson Roberts, saab sinust vaid relv, keda me oma suva järgi ära kasutame...“
Naeratus, mis Jacksoni näol mängles, oli jahe ja rõõmutu. „Siinkohal te eksite,“ sõnas ta. Lawrence Dwyer kortsutas kulmu. „Kas tõesti?“ „Mitte minust ei saa relv, vaid teist,“ lausus Jackson tõsiselt.
„Mida sa õige endale lubad?“ hüüatas Gilbert Oakheart Jacksoni suunas sööstes, kuid Troy Ilioni saba roomas mööda tema jalga üles nagu madu ja sundis ta paigale. „Tõepoolest,“ nõustus Lawrence Dwyer. „Mis paneb sind arvama, et sa võid meile, eriti minule, käsklusi jagada?“ „Mul on midagi, mida teil ei ole,“ sõnas Jackson. „Plaan.“
Plaan...
Arrale tundus, nagu oleks vari, mis mõneks ajaks tema peale oli laskunud, nagu käega pühitud.
See kõik oli osa Jacksoni plaanist.
Mis ei tähendanud muidugi, et Arra tema peale vähem vihane oleks olnud, otse vastupidi, kuid siiski.

Jackson ootas, et keegi midagi ütleks, kuid taibates, et vaikus talle vastata ei saa, hakkas ta kõnelema. „Nagu ma kuulnud olen, olete te teinud Kira Yukari surmamisest Arra ülesande, kuid ma kinnitan teile, et Kira Yukari on inimene, kelle puhul ükski teie traditsioonilistest lähenemistest ei tööta. Ma oletan, et suurem osa infost, mida te tema kohta teate, pärineb Jonathan Dwyeri vaatlustest, kuid ma olen näinud asju, mida Jonathan oma kõige märjemateski unenägudes ette ei suutnud kujutada. Ma olen näinud, kuidas Sebiel murdis kõik Lazarus Maximuse kondid, kuidas ta tappis Iblise teenri Sepultuse, kuidas ta võitles õgarikuga ning kuidas ta pagendas inimkehast peaingel Jibrili, keda teie pigem Gabrieli nime all tunnete. Teda suudab tappa ainult keegi, kes on temaga võrdne ja teie hulgas sellist inimest ei leidu. Te võite treenida Arrat palju tahes, aga kui te ta ka Piiblit ära panete sööma ja ta üleni palvehelmestesse mässite, ei muuda see seda, et tema ja Kira, Sebieli võõrustajakeha, on täiesti erineval tasemel. Ainult mina olen võimeline talle otsa peale tegema.“
Arra neelatas, taibates, et Jackson ei kavatsenud mitte teda tema ülesande täitmisel abistada, vaid selle tervenisti endale napsata.
Ta kavatses ennast veelgi rohkem kannatama panna.

Jacksoni silm kiirgas lillalt ning järgmisel hetkel kõneles ta Morieni madala ja jõulise häälega. „Kuigi me oleme üsna erinevad, on meil mõlemal ühine eesmärk,“ sõnas ta. „Ja see oleks, Morien?“ päris Lawrence Dwyer, mõistes, et on endale uue vestluskaaslase saanud. „Takistada Jumalat ja tema kuriteokaaslasi oma plaane ellu viimast,“ ütles Morien süngelt. „Aga võib-olla tahad sa takistada hoopis mind?“ Vampiiri hääl oli ühteaegu nii kahtlev kui ka siiralt huvitatud. „Erinevalt minust pärined sa ju lõppude lõpuks otse jumalast.“ Morien ohkas. „See ei anna mulle mingit põhjust tema vastu tänulik olla. Ei saa ju tunda poolehoidu lapsevanema vastu, kes alguses pere loob, kuid pärast seda oma järeltulijatele kaikaid kodaratesse loobib.“ „Need, kes inimestele kaikaid kodaratesse loobivad, pole ei keegi muu kui inglid, sinu liigikaaslased,“ sõnas Lawrence. „Kas sa eitad seda?“ „Kas sa oled unustanud, et ma olen langenud ja teiste inglite hulgast välja tõugatud?“ küsis Morien. Lawrence raputas pead. „Ei, aga...“ „Loomulikult ei saa ma eitada nende tegusid, küll aga võin ma eitada, et sinu vennaskonnal puuduvad nendega võitlemiseks vajalikud vahendid. Sinu kavatsus Sebieli väge enda huvides ära kasutada ja inglite maailm hävitada ei ole mulle saladus ja ma ei pane seda sulle sugugi pahaks, aga selleks, et Kira Yukarit tappa ja sundida Sebieli tema kehast lahkuma ja sinuga ühinema, ei piisa teooriatest, kuidas seda teha. Seni, kuni Sebiel Kira keha asustab, on Kira elu võtmine võimatu, kuna Sebiel on kohustatud kaitsma Kirat seni, kuni ülesanne, mille Kira talle temaga lepingu sõlmimisel andis, on täidetud ja selleks, et talle ligi pääseda, ei piisa juba läbiproovitud tehnikatest, vaid on vaja tunda tema hingeelu.“ Morien vaatas Varjude Lordile söakalt otsa. „Kui sa tahad Kira Yukarit surnuna näha, saan ma selle väga kergesti ära korraldada, kuid selleks on mul vaja, et Millenniumi Maod teeksid minuga koostööd ja mitte vastupidi. Loomulikult on sul võimalus minu pakkumisest keelduda, kuid see tähendab, et sinu unistus täielikust hävingust libiseb määramatutesse kaugustesse.“ Morien muigas. „Ma olen paladin, custos morum Morien, ja sa ei oskaks endale paremat liitlast soovidagi.“

Lawrence Dwyer tõusis järsult diivanilt püsti - mis mõttega ta üldse uuesti maha oli istunud? - ja hakkas toas edasi-tagasi kõndima, sügades mõtlikult oma karvutut lõuga. „Asi pole selles, et sa sooviksid minu liitlaseks hakata. Sa soovid, et ma kogu kontrolli Kira Yukari kõrvaldamise üle sinule üle annaksin ning ma ei ole kindel, et saan seda lubada. Ma olen Varjude Lord, mitte kellegi kannupoiss!“ „Kui sa tõepoolest Varjude Lordi nime väärid, siis tõesta seda ja võta vastu otsus, millest mitte ainult sina ise, vaid kogu organisatsioon kasu saab,“ ütles Morien kindlameelselt.
Lawrence Dwyer hammustas huulde. „Mulle tundub, et...“ „Ära tee seda!“ katkestas isa Marcus tema lause. „Isegi kui Jackson Roberts on isik number 18, ei tähenda see, et...“ „Vait, Marcy,“ käratas Lawrence Dwyer ja pöördus Morieni poole. „Ma olen otsustanud.“ „Ja...?“ küsis Morien. „Meil on kokkulepe,“ vastas Lawrence Dwyer. „Kui sa garanteerid mulle, et saad Kira Yukari tapmisega hakkama ning et sul ei ole kavas temaga liitu sõlmida ja minu tahtele vastu töötada, luban ma sul veidi aega enda ülesandeid täita ja minu alluvaid koordineerida.“
Morieni näole ilmus muie. „See on teist ülimalt lahke. Kas ma võin kohe alustada?“

Isa Marcus avas suu, et protestida, kuid ta oli nagu hüüdja hääl kõrbes, sest Lawrence vaigistas ta käeviipega veel enne, kui ta sõnakestki öelda jõudis. „Kuidas soovid,“ ütles ta ja kõndis ukse kõrval rippuva nagi juurde, võttis riidepuu pealt oma tumesinise mantli ja libistas selle endale selga, tehes oma pikad patsi pandud juuksed lahti, nii et kergelt lokkis blondid salgud tema õlad katsid ja talle hapra välimuse andsid. Tema teravate kihvadega, mille tema salakaval naeratus paljastas, oli muidugi teine lugu, aga seni, kuni ta oma suud ei avanud, ei näinud Lawrence Dwyer õrnast ja kaitsetust tütarlapsest põrmugi ohtlikum välja. „Kuhu te minna kavatsete, isand?“ pahvatas isa Marcus, olles ilmselgelt nördinud, et lisaks tema vastuväidete, mida oli kindlasti oma tuhatkond, ignoreerimisele kavatses Varjude Lord veel ka tema juurest lahkuda. „Kuhu meie läheme,“ parandas vampiir teda. „Me pole ammu koos jalutamas käinud ja praegu on selleks suurepärane aeg.“ „Aga...“ üritas isa Marcus öelda. „Millal sa viimati nii ilusat kuud nägid, Marcy?“ küsis Lawrence Dwyer magusalt ja astus uksest välja, seisatades vaid hetkeks uksepiidal ja vaadates Morieni pikal pilgul. „Kas ja kuidas sa oma ettevalmistusi tegema sooviksid hakata?“ uuris ta. „Alustuseks tahaksin ma Arraga nelja silma all rääkida,“ ütles Jackson, nüüd juba oma tavapärasel häälel ning kuigi tema toon reetis pisut närvilisust, seisis ta Varjude Lordi ees kindlalt. „Inimesena, kellest te mõrtsuka plaanisite teha, on tal kindlasti minuga palju arutada.“

Lawrence Dwyeri ilme ütles, et ta aimas iga Jacksoni sõna juba ammu enne seda, kui Jackson need kuuldavale tõi. „Gilbert, ole hea ja juhata Arry ja Marcy südamedaam, vabandust, Jackson Roberts konverentsiruumi,“ ütles ta, nautides isa Marcuse tulipunaste põskede nägemist ilmselgelt liiga palju. „Sina, Troy, võiksid mulle kuuma vanni valmis panna,“ andis ta Troy Ilionile ülesande, „kuid palun kasuta seekord kookose-, mitte eukalüptilõhnalist vannivahtu, kuna selles on liiga palju lisaaineid ja see muudab mu naha karedaks.“ Olgugi et  Troy Ilion oma isandale sügava kummarduse tegi, ütles tema näoilme selgesti, et tema poolest võiks Varjude Lord kas või fekaalides supelda ning Arra kihistas vaikselt naerda, kuigi teadis, et suure tõenäosusega on asi naljast kaugel. Arvatavasti oli Lawrence Dwyer võtnud nõuks Troy Ilioni selle eest, et ta Arra tema vastu üles ässitas – nagu oleks Arra pärast Jonathani surma nägemist veel mingit ässitamist vajanud – karistada ja otsustanud, et incubuse alandavate ülesannetega koormamine on sellele suurepärane algus. Vaadates, kuidas Troy Ilioni saba, mida inbubus alates sellest ajast, kui Arrale oma tõelist olemust näidanud oli, harva peitma vaevus, rahutult võnkus, näis talle, et olend arvab sama, kuid siis tabas ta tema pilgu, mis oli tunduvalt lõbusam kui võinuks ning ta mõistis, et kui keegi end üldse selles olukorras alandas, oli see hoopiski kättemaksuhimuline vampiir isiklikult, kelle katsed oma vennaskonna liikmeid ohjes hoida pea naeruväärsena mõjusid.
„Tulge palun minu järel,“ ütles Gilbert Oakheart ja valmistus Arrat ja Jacksonit konverentsiruumi juhatama, kuid Arra sõrmed haarasid Jacksoni varrukast ja ta vedas Jacksoni enda järel uksest välja. „Räägime õige minu toas,“ ütles ta.

Terve tee trepist alla ja Arra kambrisse ei öelnud kumbki sõnagi. Ei öelnud ka siis, kui Arra oma kambri ukse sulges ja seina najale nõjatus, Jackson aga katkise aknaga ootamatult külmaks muutunud toas ringiratast hakkas sammuma. Möödus mitu minutit, enne kui Arra viimaks tundis, et kui ta kohe pisut tatti pritsida ei saa, võiks ta endal samahästi keele otsast hammustada ja ta avas suu, et võimalikult lühidalt Jacksonile paar paremat sõna öelda. Või siis üsna pikalt, sest kui ta juba kord oma suu avanud oli, oli tal üsna raske seda kinni panna ja see juba tähendas midagi, sest kuigi Ike ja Mike olid veendunud, et suu lahti hoidmine oli Arra ainus anne, oskas ta vajaduse korral üsna sõnaaher olla. Praegu polnud aga tema puhul sõnaaherusest juttugi ja järgmise paari minuti jooksul tõi ta kuuldavale nii palju vandesõnu, et kui need oleksid omanud samasugust väge nagu võimusõnad, oleks terve tuba selle peale deemoneid täis olnud. „On sul üldse aimu, millega sa hakkama oled saanud?“ nõudis ta viimaks, kui oli vandumisega lõpparve teinud või seda vähemalt sellises mahus, et ta suutis rääkimise vahepeal ka natuke hingata. „Sa oled ikka tõesti loll, et lihtsalt niimoodi suvaliselt siia sisse marsid! Siililegi on selge, et sinu koht ei ole siin! Sa ei kujuta ette, kui palju vaeva ma nägin, et Millenniumi Maod su rahule jätaksid ja mille nimel? Kui ma oleks teadnud, et sa võtad kätte ja ilmud Lawrence Dwyeri uksele nagu mingi müügimees, ei oleks ma vaevunud sinu heaks sõrmegi liigutama! Ma oleksin saanud rahus edasi elada, aga...“ Jacksoni käsi sulges Arra suu ja Arra tõi kuuldavale uue vandesõnade laviini, aga kuna Jacksoni peopesa heli summutas, ei saanud viimane õnneks teada, mida Arra talle öelda üritas. See-eest võis ta seda aga üsnagi tõepäraselt ette kujutada. „Arra...“ ütles ta. „Mida sa sellega öelda tahad, et sa nägid vaeva, et Millenniumi Maod mind rahule jätaksid?“

Arra põrnitses Jacksonile trotslikult otsa ning poiss taipas, et selleks, et Arra talle vastata saaks, peab tal olema võimalik rääkida. Ta eemaldas oma peopesa Arra suult ja lootis, et kui viimane uuesti karjuma hakkab – tõenäosus selleks oli üsna suur - , teeb ta seda vähemalt paar detsibelli vaiksemalt, kuna Arra hääl oli üsna vali ja Jacksoni kõrvad lõid juba praegu pilli, mis siis veel edasisest rääkida. Seekord tal aga vedas, kuna Arra kurk hakkas tunda andma ja ta pidi volüümi pisut vähemaks võtma. „Kas sa oled mõelnud, miks minust Millenniumi Madude liige sai?“ küsis ta. Jackson noogutas. „Ma pakun, et sa ei teinud seda just eriti vabatahtlikult,“ sõnas ta. „Kümme punkti,“ kostis Arra. „Kui isa Marcus või noh, suur boss Lawrence taipas, et vabatahtlikult ma end nende kätte ei anna, lasi ta isa Marcusel mu sellise valiku ette panna, millest ma lihtsalt ei saanud keelduda. Isa Marcus ütles nimelt, et kui ma Millenniumi Madudesse ei astu, tapab ta su ära, aga kui ma seda teen, ei puuduta sind keegi. Noh, tegelikult lubas isa Marcus ka Jonathani elu päästa, aga see läks natuke nihu juba paar minutit hiljem, nii et ma pole julgenud tema sõnadesse kuigi palju uskuda, aga...“ „Sa tahad öelda, et sinust sai Millenniumi Madude liige ainult seetõttu, et sa üritasid mind kaitsta?“ oli Jackson kohkunud ning tema hääl muutus murelikuks. „Arra, sa poleks...“ „...pidanud?“ pakkus Arra. „Arvestades seda, millise pöörde asjad sinu tänaste tegude pärast võtnud on, näib tõesti nii, aga sel hetkel tundus see hea mõte. Ma ei saa aru, kuidas sa võid ennast Lawrence Dwyeri käsutusse anda! See mees ei anna enne alla, kui sa oled täielikult tema alam, võitle sa selle vastu palju tahes!“ „Sa unustad, et ma pole üksi, vaid koos Morieniga ja kui Lawrence Dwyerist minu isand saab, muutub ka Morien tema käsualuseks,“ pomises Jackson vaikselt, kuid Arra ei pööranud tema sõnadele tähelepanu, tehes näo, nagu poleks ta neid kuulnudki.

„Ta on üks pagana vampiir ja mõrvar veel pealekauba ja...“ „Ka sina oled mõrvar, kas pole?“ ütles Jackson vaikselt, lüües Arra täiesti pahviks. „Ma...see oli...sa mõtled seitsmiktesti, eks? See oli teistmoodi! Sa ju tead, et ma ei tahtnud kedagi tappa, aga ma pidin seda tegema, et ellu jääda! See oli lihtsalt selline situatsioon! Aga mida see tüüp tegi? Püüdis oma venda vampiiriks muuta ja kui see äpardus, lõi ta pea labidaga otsast! See on täiesti erinev sellest, mida mina...“ „Kui inimese elu juba kord võetud on, ei loe, kas seda tehti vabatahtlikult või sunniviisiliselt,“ ütles Jackson pead vangutades ja vaatas Arrale kurvalt otsa, „sest kui elu on lõppenud, ei tule see tagasi enne, kui kõik surnud haudadest tõusevad ja viimane kohtupäev kätte jõuab. Surm, ükskõik milline see siis ka ei oleks, on surm ja kui sa tunned vajadust Varjude Lordi kellegi tapmises süüdistada, süüdistad sa ühes temaga ka iseennast.“ „Ära hakka mulle moraali lugema!“ kähvas Arra. „Ja miks ma seda teha ei võiks?“ küsis Jackson. „Sest sa ei saa aru, mida ma sulle...“ „Hoopis sina ei saa,“ kostis Jackson, „kuigi arvestades seda, et alles eile ütlesid sa mulle, et ma mõistan Kirat valedel põhjustel hukka, peaksid sa sellest suurepäraselt aru saama.“ Ta püüdis õigeid sõnu leida, kuid taibates, et neid ei ole, suundus ta Arra voodi juurde ja heitis sellele selili, selili, vaadates Arra tühja toa valget lage, mis sarnanes nii väga teiste lagedega, mida ta viimasel ajal näinud oli. „Kui sa end reedetuna tunned, siis palun vabandust, aga sa oleksid pidanud juba sellest hetkest saati, kui ma ma täna siia saabusin, taipama, et ma teen seda vaid seetõttu, et Lawrence Dwyeriga kontakti loomine on meile äärmiselt vajalik.“

„Meile?“ Arra kortsutas kulmu. „Minule ja sinule,“ täpsustas Jackson. „Ma lubasin sulle eile, et kui sa vaid täna õhtul oma toa akna lahti teed, kannan ma kõige eest hoolt ja ma kavatsen oma lubadusest kinni pidada, nagu ka meie kokkuleppest, et me tapame Kira üheskoos. Ma juurdlesin eile pikalt selle üle, kuidas meil tema surma korraldada õnnestuks ning jõudsin järeldusele, et selleks, et me seda teha saaksime, on meil ilmtingimata vaja plaanide tegemiseks kokku saada, aga seda on üsna keeruline teha, kui sa oled järelvalve all. Ma püüdsin anda endast parima, et alternatiivset lahendust välja nuputada, aga seda ei ole olemas,“ lausus ta süngelt. „Lawrence Dwyeri liitlaseks saada ja talle koostööd lubada on mu ainus tee sulle piisavalt lähedale pääsemiseks.“ „Sa ei oleks...“ „...pidanud?“ kordas Jackson Arra varasemaid sõnu ning naeratas mõrult. „Mulle tundub, et samamoodi, nagu mina ei täna sind selle eest, et sa minu pärast Millenniumi Madudesse astusid, ei täna sina mind selle eest, et mina seda sinu pärast tegin, nii et me oleme tasa.“ Ta tõstis oma parema peopesa oma näo kohale, uurides seda veidi aega, nagu püüaks oma käejoonte pealt vastuseid otsida ning ajas end seejärel istukile. „Minul, sinul, Kiral ja Jonathanil on kõigil üks ühine nõrkus,“ ütles ta. Arra nägu ei muutunud selle peale sugugi rõõmsaks. „Tore teada, et meil kuttidega, kellest üks on juba surnud ja teine varsti sureb, midagi ühist on,“ märkis ta kuivalt. „Meid tõmbab mulla poole!“ „Ma ei pidanud küll mulda silmas, kuid osaliselt on sul õigus, kuna meid kõiki ühendab midagi, mis on sündinud põrmust.“

„Põrmust?“ Tore lugu küll, Jackson oli otsustanud reaalse maailma, nii ebareaalne kui see ka parajasti ei olnud, fantaasiamaailma vastu vahetada ja hakata pidama jutlusi Põrmu kohta, mis ühendas kõiki Jumala loodud maailmu ning millest kõnelemise magisteerium ära oli keelanud. Ime veel, et ta enda daemonit püksist välja ei tõmmanud ja talle nime ei pannud, aga võib-olla oligi see kõige parem, sest Arra kahtles sügavalt, et veel mõne Morienmoniga kohtumine talle huvi pakuks. „Jah, põrmust,“ sõnas Jackson, mõru muie endiselt huulil. „Meie kõigi nõrkuseks on teised inimesed.“
„Teised inimesed?“ Arra uuris Jacksonit küsival pilgul. „Me kõik oleme sattunud keerulistesse situatsioonidesse vaid seetõttu, et me oleme loobunud tegutsemast iseenda huvides ja keskendunud kellelegi teisele," kostis Jackson vastuseks. Kira, kes kaotas oma vanemad, tundis nii meeletut kättemaksusoovi, et see sundis teda Sebieliga lepingut sõlmima, et surnuist tagasi tulla ja enda perekonna hävitajaile kätte maksta. Jonathan avastas Kira kohta taustauuringut tehes tema saladuse ja oleks pidanud ta kohe hukkamiseks  Millenniumi Madude kätte andma, kuid selle asemel otsustas ta Kira poolele asuda ja püüdis sind enda tunnistajana kasutada, et takistada kedagi tema elu kallale kippumast, kuid kaotas ise oma elu. Sulle anti valida, kas loobuda oma vabadusest või minu elust ja sa valisid esimese variandi, olgugi et ma näen selgesti, kui väga sa oma valikut jälestad. Mis minusse puutub, siis minu valik on sinu omaga väga sarnane, kuna mulle tundub, et sina oled ainus inimene, kelle nimel mul veel põhjust pingutada on. Kui sind mu elus poleks, oleksin ma iga hetk alla andmas, kuna iga päevaga tekib mul aina enam tunne, et ma ei saa võita. Inimkonna ajalugu on alati olnud tulvil sõdu ja rahu pole midagi enamat kui jäävaheaeg, mis kestab vaid teatud aja ja mida pole ka kõige parema tahtmise korral võimalik säilitada, kuna jõud, mis sellele vastu seisavad, on liiga tugevad...“

Arra oli Jacksonit varemgi löönud, nimelt tookord, kui Morien end talle esimest korda ilmutas ja Gabrieli Valgusmõõga tema kõrile surus, nii et punane jälg, mille taevateras tema nahale jättis, sealt senini kadunud ei olnud, kuid tol korral oli kontroll Jacksoni keha üle Morieni käes olnud ning kui Arra rusikas vastu tema lõuga raksatas, suhtus viimase aju sellesse kui esmakordsesse kogemusse. Jackson kaotas tasakaalu ning kukkus Arra voodist põrandale. „Mida sa enda arvates teed?“ päris ta huulelt verd pühkides, kuid tundus, et Arra teadis suurepäraselt, mida ta teeb ja rääkimine kohe kindlasti selle alla ei kuulunud, sest järgmisel hetkel kinkis ta Jacksonile veel ühe hoobi, mis oli piisavalt tugev, et ta selili paisata. Hetkegi kaotamata haaras Arra Jacksoni randmetest ja istus talle kõhu peale – kindlasti oli ta seda manöövrit varem lugematu hulga küpsete daamide peal katsetanud, kuna see töötas üsna hästi – , veendudes seejärel, et Jackson on paigale surutud ja ei saa tema eest põgeneda. „Kas tead, mis juhtub inimestega, kes endale kinnitavad, et neist ei saa kunagi võitjaid?“ küsis ta teravalt. „Neist ei saagi kunagi võitjaid. Kui inimesed hakkavad uskuma, et neil pole lootust edu saavutada, siis suure tõenäosusega pole neil seda tõepoolest, kuna nad elavad nii, nagu poleks neil mingit potentsiaali. Sa oled see, millesse usud ja mida rohkem sa endale kinnitad, et oled nõrk, seda nõrgemaks sa muutud.“ See kõlas küll pisut Everity jutu moodi, kuid ka ilma psühholoog olemata teadis Arra, kui kerge oli täita oma alateadvus negatiivsete emotsioonidega ning hakata käituma vastupidiselt oma tavalisele käitumisele. Lõppude lõpuks oli ka Arra kunagi olnud harilik poiss, ehk isegi pisut igavam kui teised poisid, aga tänu inimestele, kes arvasid Arrat temast endast paremini tundvat ja ei väsinud seda talle korrutamast, oligi ta viimaks muutunud just selleks Arraks, kellest kõik kõnelesid; Arraks, kelle keha kaunistasid tätoveeringud, kelle vaba aeg möödus tihti vanemate naiste seltsis ning kelle arukus jättis kõvasti soovida.

Jackson heitis talle nukra pilgu. „Kas sa arvad tõesti, et mul piisab vaid endasse uskuda, et jõudu juurde saada?“ „Kui sa üksi endasse uskuda ei suuda, siis tea, et mina usun sinusse alati,“ kinnitas Arra Tema suureks üllatuseks hakkas Jackson naerma, kuigi veel hetk tagasi oli ta näinud välja nii, nagu hakkaks ta kohe oma veenidel viiuldama. Nii et Arra tõsiselt mõeldud sõnad tegid talle nalja. „Kas tõesti? Minu mäletamist mööda ei tahtnud sa mind meie tutvuse alguses isegi mitte oma uksest sisse lasta, minusse uskumisest rääkimata!“
 
Arra vaatas enda ukselävel seisvat Jacksonit kahtlustavalt. „Sina. Mis värk on?“ Jackson ei hakanud keerutama. „Kas ma tohin sisse tulla?“ Arra raputas pead. „Ega ikka ei tohi küll.“ Ta püüdis ust kinni lükata, ent Jackson surus jala ukse vahale ning trügis julmalt esikusse, asudes oma saapapaelu lahti sõlmima. „Sa oled täna nii lahke,“ märkis ta teeseldud lõbususega. Arra turtsatas. „Ja sina nii pealetükkiv. Enda arvates ütlesin ma sulle, et sa ei...“ „Hei, mis kurat sul seljas on?“ ahmis Jackson õhku, takistades Arrat lauset lõpetamast.
Arra köhatas demonstratiivselt. Jeesus küll, see oli kõigest põll. Põll, mille peale oli kirjutatud SKINNY BITCH IN THE KITCH’. „See on põll, Jackson,“ ütles ta norivalt. „Kas sul on midagi põllede vastu?“ „Ei, aga...“ Jackson laiutas käsi. „Skinny bitch in the kitch’?“ „Ära tee nägu, et ma pole skinny ega bitch,“ vastas Arra ükskõikselt, „ning mina ei tee nägu, et sa luba küsimata mu korterisse sisse murdsid. Tegelikult peaksin ma su kohe õue tagasi peksma, kuid kuna mul on praegu söögitegemisel lisakäsi vaja, võid sa mind veidi abistada. Kui sa hästi hakkama saad, siis võin ma su isegi ära kuulata, enne kui sulle ust näitan. Tule minuga kööki kaasa ja tee end kasulikuks.“ 
 
„Ma olen endiselt seisukohal, et see oli üks minu elu halvimatest otsustest,“ kostis Arra keerutamata, sest pooleldi oli see isegi tõsi. „Minu elu on tänu sinule viimasel ajal üsna sitt olnud ja ma arvan, et selle parandamiseks on sul viimane aeg mulle öelda, mis on see plaan, mida sa Lawrence Dwyerile nii entusiastlikult serveerisid.“ „Äkki roniksid kõigepealt minu kõhu pealt maha?“ pakkus Jackson. „Ma ei kavatsegi sinuga tõsist vestlust maha pidada, kui sa mu seedeelundkonna peal istud!“ „Mida iganes,“ pomises Arra, kuid vabastas siiski Jacksoni käed ja kõhu, istudes rätsepistes põrandale ja toetades oma pea vastu voodiserva. Jackson ajas end istukile, hõõrus randmeid, mida Arra natuke liiga kõvasti pigistanud oli, ning seadis end taas sisse Arra voodil, olgugi et Arra näoilme ütles talle, et kui ta peaks kas või üritama tema teki alla pugeda, ootab teda kindel surm. Noh, kahju küll, aga Jackson otsustas riskida. Arra teki endale õlgade ümber mässinud ja pisut aega selle soojust nautinud, alustas ta viimaks kõnelemist. „Kui ma mainisin, et meie kõigi nõrkuseks on teised inimesed, ei pidanud ma silmas mitte minevikku, vaid olevikku ja samamoodi, nagu see kehtib minu ja sinu kohta, kehtib see ka Kira kohta. Ta on lasknud end ümbritsevatel inimestel endale liiga kalliks saada ja me saame seda tema vastu ära kasutada.“

„Mis mõttes?“ Arra vihkas seda, kui Jackson mõistukõnes rääkis, kuna ta ise oli üsnagi lühikese jutu mees ja ei sallinud keerutamist. „Kuna Kira on Sebieli võõrustajakeha, on ta ühteaegu nii kaitstud kui kaitsetu. Kui tema elule peaks ilmnema mingi oht, võtab Sebiel tema üle võimust ja seda eriti siis, kui neil mõlemal on ühel ajal üks ja seesama soov. Ma olen näinud, kuidas Kira enda üle kontrolli kaotab ja Sebiel laastamistööd teeb, kuid ma olen veendunud, et on teatud olukordi, milles Kira Sebielile vastu seisab ja tal end juhtida ei lase.“ „Ja need teatud olukorrad oleks?“ uuris Arra, tundes kergendust, et Jackson viimaks ometi kuhugi välja hakkas jõudma. Nii et tal ikkagi oli plaan. Sügaval sisimas oli Arra peljanud, et see on bluff ja kui Lawrence Dwyer sellest teada saab, ei takista keegi ega miski teda tegemast Jacksonist samasugust vangi nagu Arra seda oli. See plaan aga oli reaalne ja...
...ei olnud sugugi selline, nagu Arra ootas.

„Kira ümber on koondunud väike grupp täiesti tavalisi inimesi, kes teda austavad ning kellele Kira samaga vastab, andes endast kõik, et neid kaitsta ja takistada neid enda saladusi teada saamast. Kui me need inimesed ohuolukorda asetame, on olemas reaalne võimalus, et Kira takistab Sebieli end üle võtmast, kuna pelgab, et need inimesed võivad viga saada.“ „Kes nad on?“ küsis Arra. Jackson naeratas. „Aga loomulikult tema sõbrad.“ Nende näod ujusid Jacksoni silme ees. Jaapani vahetusõpilane Kazuhiro Kanazawa, kes Stonewalli gümnaasiumi jalgpallimeeskonna Stonybrooki erakooli vastu võidule viis. Stonewalli gümnaasiumi õpilasomavalitsuse endine president Byron Matthews, kes püüdis lahendada oma kooli õpilaste probleeme ka siis, kui kõik teised nad kuradile oleksid saatnud ja ka siis, kui ta ise seda teha soovis. Peter, mis iganes ta perekonnanimi ka ei olnud, kes alati koos Byroniga oli. Miles Curtis, kes kandis alati nii armetuid veste, kuid kelle süda oli tema riietest sootuks kaunim...
Ei, mitte Miles, kinnitas Jackson endale. Mitte Miles, kes oli tema heaks nii palju teinud, olgugi et ta ei olnud soovinud kuulda tõde, mille Jackson talle hea meelega paljastanud oleks. Ta libises Miles’i näost üle ning tema kujutlustesse ilmus Maisie Stubbsi õrn tütarlapselik nägu; selle sama Maisie Stubbsi nägu, kelle nimel oli Kira kord kümnete silmapaaride juuresolekul paljastanud killukese oma tõelisest olemusest, et tüdrukut hädast välja aidata.
 
Jonah Callagher paiskus õhku ning lendas raevuka röökimise saatel läbi koolikoridori, nagu oleks ta kõigest marionettnukk. Tema keha rammis lage, jättes sinna loperguse süvendi ning sekund hiljem prantsatas ta vastu põrandat, käed-jalad abitult laiali, ning oigas valust, kui tema ninaluu praksatas. „Mu nina!“ kriiskas ta pisut titelikult. „Mu nina!“ „Vaata nüüd end ometi,“ lausus Kira nii enesekindlalt kui suutis, kuid surus siiski käed keha ligi, et end värisemast takistada. „Alles hetk tagasi olid sa poiss, kellele keegi vastu ei hakka ning nüüd pole sa midagi enamat kui kiunuv kutsikas. Kui vastupandamatult huvitav. Näib, et meil kõigil on tugevam ja nõrgem pool, isegi sinul.“ Ta kummardus Callagheri kõrvale ning lähendas oma huuli tema kõrvalestale. „Kui sa peaksid Maisie Stubbsi veel sõrmeotsagagi puutuma, siis murran ma su kaela ning see on kahtlemata palju valusam, kui üks tühine ninaluumurd iial olla võib.“
 
Selle sama Maisie Stubbsi nägu, keda Kira tõenäoliselt armastas, kuid seda endale tunnistamast keeldus.
 
„Nad tuleb röövida,“ ütles Jackson selgel ja kõlaval häälel, tegemata väljagi Arra ilmest, mis ütles, et samahästi oleks Jackson võinud öelda, et talle meeldivad mehed sukkpükstes. „Sa ei saa süütuid kõrvalseisjaid asjasse segada!“ hüüatas ta. „Nad ei ole enam ammu süütud kõrvalseisjad,“ sõnas Jackson. „Nad on Kira jaoks olulised inimesed ning seega pole nad midagi enamat kui mõjutusvahendid, mille abil Kira lõksu meelitada. Sõjas on kõik lubatud.“ „Ma arvasin, et armastuses ja sõjas, mitte lihtsalt sõjas,“ arvas Arra. „Ma olen kindel, et kuskil on keegi, kes armastab sõda rohkem kui midagi muud,“ lausus Jackson mõtlikult. Ta heitis taas Arra voodile pikali, kuid seekord puges ta teki alla, nii et isegi ta ninaots välja ei jäänud, ning asetas oma pea tema padjale. „Kui Jumal annab, lõppeb see kõik laupäeval,“ ütles ta ja sulges oma silmad.
Kui Jumal annab...
...mida ta teha ei pruukinud, kuna tema eesmärgiks oli antikristuse ja nefilimide soost messia kokkupõrge, mis antikristuse võidu korral maailma kaosesse paiskaks. Ja kui Jumal ei anna...
...võib juhtuda, et Jackson sureb või kogem midagi surmast veelgi hullemat, kuna ta oli otsustanud, et selleks, et antikristuse sündimist ära hoida, ei piisa enam Kira eluküünla kustutamisest, vaid tuleb ümber lükata ka Sebieli küünlajupike.
Sebiel pidi surema ja kuna Sebiel temast nii palju tugevam oli, piisas sellest, et ka teda ennast surmaohtu asetada.
Mitte et ta praegu surmaohus ei oleks olnud, aga siiski.

Jackson surus silmad kõvasti kinni ning soovis, et uni ta võimalikult kiiresti endaga viiks, enne kui ta jõuab Arrale öelda, et kui ta äpardub, ei pruugi ta enam kaua elada. Alles äsja oli Arra talle kinnitanud, et usub temasse alati ja selle usu hävitamine tundus Jacksonile tõeliselt julmana. Arra vajas midagi või kedagi, millesse uskuda ja ka tema vajas seda.
Arra raputas Jacksonit õlast. „Hei, kao mu voodist!“ nõudis ta. „Ära mõtlegi ennast siia magama keerata!“ Jackson vaid nohises vastuseks, mispeale Arra pahuralt käed puusa pani. „Ei tea, kuhu mina magama pean kobima, kui sa mul jalus laiutad?“ „See pole minu mure,“ vastas Jackson kähedalt ning hetk hiljem rändas ta unemaale.
Arra laksas endale käega vastu otsaesist. „Uskumatu!“ ütles ta pigem iseendale kui Jacksonile. Jackson oli tema kambrisse sisse sadanud, tema akna purustanud, nii et põrand endiselt kildudega kaetud oli ja temperatuur toas kiiresti langes, Varjude Lordile külje alla pugenud ja kirsiks tordil veel Arra voodi okupeerinud, nagu oleks Bedschluss päeva märksõna. Üle krabisevate kildude astudes marssis Arra oma toast välja, otsustades, et otsib Troy Ilioni üles, sülitab enda rahustamiseks Varjude Lordi vannivette ja hangib endale seejärel portsu laudu, millega aken kinni lüüa.

Kumbki poistest ei näinud, kuidas inimesesarnane kogu oma hiiglaslikke tiibu lehvitades katuselt lendu tõusis ja taeva poole sööstis.
„See lõppeb laupäeval,“ sosistas ta naerval häälel ja kadus silmapiirilt. 

Tiivuline kogu?
tõeliselt tore pikk osa.
Muideks ma sain just aru, kui palju ikka Kira ja Jackson on muutunud. Nagu tõsiselt palju.
Kui palju sellest üldse möödas on kui nad üksteist kohtasid?

haige on ikka nii nõme olla.
Ja kui ma veel kõigile neile asjadele mõtlen, mis ma koolis pean järgi tegema...*quite horrified*

UUT!

Kira ja Jackson kohtusid novembri alguses ja kuigi selle jutu järgi on sellest ajast möödas vaid veidi üle kahe kuu, on selle ajaga palju juhtunud. Kira on minu arvates üsna vähe edasi arenenud, sest kui välja arvata tema katse Jacksonit oma ellu lubada, on ta jäänud minu arvates peaaegu samasuguseks nagu varem ning kõige rohkem on muutunud hoopis Jackson ja Arra, kuna nad mõlemad on pidanud lühikese aja jooksul oma elu sajaprotsendiliselt ümber hindama. Erinevalt Kirast, kes juba lapsepõlvest saati Sebieli võõrustajakeha oli, ei teadnud ei Jackson ega Arra, millised olendid neid ümbritsevas maailmas elavad ja nad pidid sellega ruttu kohanema, samas kui Kira teadis seda kõike juba ammu. Samuti pidid Jackson ja Arra suhteliselt kiiresti väga erinevaid otsuseid tegema, samas kui Kira eesmärk Mattias Larssonile oma perekonna tapmise eest kätte maksta on olnud juba algusest peale üks ja seesama

Kuule, Karolin, millest see jutt, mida sa praegu kirjutad, räägib?

Ma oleks pidanud täna keskenduma sõnauurimuse tegemisele, aga selle asemel tegelesin ma terve päeva puhkamisega, nii et mul tuleb homme tegus päev

See osa on kirjutatud Maisie ja Laureni vaatepunktist. Ma avastasin oma suureks üllatuseks, et kuigi ma olin täiesti veendunud, et Kira on välja öelnud, kui palju ta Maisiest hoolib, ei suutnud ma seda kohta leida, nii et ilmselt eksisteeris see ainult minu peas

Enjoy!
**

57.1

Musta lakknahast saapa nina takerdus prügikasti serva taha ning Maisie Stubbs kukkus põlvili räpasele lumele. Tema vasakut jalga läbistas terav valu ja kui ta end püsti ajas ja mööda tänavat punuma pistis, tarretus veri ta soontes, kui ta kuulis, kuidas sammud, mille eest ta meeleheitlikult põgeneda üritas, talle aina kiiremini aina lähemale tulid.

Oli reede õhtu ning pärast väsitavat koolipäeva – kuna koolil ei olnud õnnestunud leida hoonet, kus õppetööd jätkata, jaotati Stonybrooki erakooli õpilased ära Stonewalli gümnaasiumi ja Wellingtoni akadeemia vahel, mis mõlemad seni, kuni linnavalitsus paremat lahendust otsis, kahes vahetuses pidi töötama – oli Maisie külastanud Samhainshire’i kontserdisaalis toimunud Aasia traditsioonilise muusika kontserti, mille säravaimaks pärliks oli olnud Jaapani muusikute kollektiiv, mis esitas kaunikõlalist õukonnamuusikat gagakut. Maisie oli muutunud seda kuulates nii unelevaks, et kui ta kontserdisaalist väljudes avastas, et on viimasest bussist lootusetult maha jäänud, hakkas ta jala kodu poole kõndima, unustades, et ei orienteeru pimedas sugugi nii hästi kui päevavalges ning oli piisanud vaid ühest valest pöördest, et ilmuda välja Whitechapel Alley nurgal, kus Samhainshire’i kõige kuulsamad lõbutüdrukud oma saaki varitsesid. Püüdes vältida enda poole sammuvat selgelt purjakil meestekampa, mille liikmed endale öist meelelahutust olid saabunud otsima, oli ta ülekäigurajalt üle tänava lipanud ja otsustanud, et üritab kõrvaltänavaid pidi linnast välja viiva peatee juurde jõuda. Maisie saapad olid üsnagi libedad ja ei teinud edasi rühkimist talle sugugi kergeks, pannes ta unistama sõbralikult nurruvast automootorist. Kui tema vanem vend John Stubbs, kes pärast mitut kuud redus olemist ja võlgade tasumisest hoidumist viimaks jõulude ajal koju tuli, lõpuks oma uhkuse alla oli neelanud ja oma vanemate käest raha oli küsinud, sai ta nendelt eitava vastuse ja oli sunnitud oma Honda Civicu maha müüma, olgugi et ta sai selle eest vaid 11 000 dollarit.  Kuigi sellest ei jätkunud kaugeltki mitte kõigi tema võlgade tasumiseks, oli sellest siiski piisanud, et taastada Jonah Callagheri usaldus tema vastu ning ta oli Johnile lubanud, et annab Johnile ülejäänud summa ära maksmiseks nii palju aega, kui viimane vajab.

Ja Maisie kahtlustas, et ta vajas selleks üsna palju aega, veel rohkem, kui oma narkosõltuvusest vabanemiseks. John oli peaaegu pisarates, kui ta oma õele tunnistas, et oli juba üle poole aasta heroiini süstinud ja talle oma vasaku käsivarre veenil olevat inetut pruunikaks tõmbunud ja tillukeste verevalumitega kaetud nahariba oli näitas, ning kahetses kibedasti, et ei olnud professionaalset abi otsinud, kui Kira, kes teda sõltuvuses kahtlustas, tal seda teha soovitas. Seda, kuidas temast narkomaan oli saanud, John oma õele öelda ei julgenud, aga pärast seda, kui Johan Callagher möödunud õhtul tema vennaga vestelnud oli, oli tal tekkinud kahtlus, et oli vaid üks põhjus, miks võis keegi, kes ei olnud kohkunud tagasi Johnilt raha kätte saamiseks Maisiet piinama, kuni Kira sekkus ja abituriendi nii ära ehmatas, et ta enam tüdrukule otsagi ei julgenud vaadata, tema vennale lisaaega anda ja selleks põhjuseks oli Jonah Callagheri enda seotus John Stubbsi haletsusväärse seisundiga. Kaheteistkümnes klass oli tal pooleli, teda vaevasid unehäired, ta oli lühikese ajaga oma tegelikust vanusest aastaid vanemaks jäänud ning tema auto oli müüdud ja seega ei olnud mingit võimalust, et John saaks Maisiele järele tulla ja ta koju sõidutada...

Ta polnud märganud jälitajaid enne kui Coronation Streeti nurgal, kus tema käekoti sang ootamatult katki rebenenud oli, nii et koti sisu tänavat katvale õhukesele lumekihile kukkus. Kummardunud, et oma asju üles korjata, oli Maisie silmanurgast liikumist märganud ja avastanud, et kaks tundmatut pikakasvulist tumedates riietes meest liiguvad tema suunas. Alateadlik hirm oli tema üle võimust võtnud ja sundinud ta kibekiiresti oma asju krabama ning minema kõndima ja kuigi ta oli kogu hingest lootnud, et tegemist on eksitusega, ei jäänud mehed temast hetkekski maha ja niipea, kui Maisie sammu kiirendas, tegid seda ka nemad, nii et sel ajal, kui prügikastiga kohtumine tütarlast aeglustas, ei kavatsenud nemad teps mitte seisma jääda.
Maisie tõusis püsti, ignoreerides viisi, kuidas mõlemad tema põlved terava valuga täitusid, ning hakkas jooksma, tehes seda nii kiiresti, kui libedal asfaldil, mis sellel talvel, kui üldse, graniitsõelmetest isegi und polnud näinud, teha sai. Voltidega must seelik tema õhukestes sukkades jalgade ümber lehvimas ning tuul tema poolpika beeži mantli serva tirimas, tormas ta läbi pimeda öö, nagu oleks tal koerad kannul ning ei kulunud kuigi palju aega, kuni ta lõõtsutas nii, nagu oleks ta ise koer. Surudes käe oma paremale küljele, mille sisse oli korraga tekkinud tuhat torkivat nõela, pööras ta ristteelt vasakule, märkamata, kuhu tema jalad teda viivad ning tegi sellega oma õhtu suurima vea.
Tema ees laius mitme meetri kõrgune kivisein.

Maisie taganes kohkunult ja paar käsi sulgusid tema ümber. „Ja saingi su kätte, preilna,“ ütles jäme mehehääl.
Maisie karjatas ja virutas mehele küünarnukiga ribidesse, astudes samal ajal oma saapakontsaga tema varvastele. Ründaja oiatas valust ja Maisie rabeles tema haardest lahti, kuid ei saanud kuidagi põgeneda, kuna juba seisis teine mees tal risti teel ees. „Ära arvagi, et sul pääseda õnnestub,“ sõnas ta ja sammus Maisie poole. Kuuvalgus langes mehe näojoontele ning enda suureks üllatuseks tundis Maisie ära mehe, keda ta korduvalt politseijaoskonnas kohanud oli, kui viis oma isale lõunasööki, mille mees kiirustades koju oli unustanud. „Inspektor Flurin!“ ahmis ta õhku. „Mida te...“
Teise ründaja suur käsi surus tema suule kloroformis immutatud taskurätiku ning Maisie tundis, kuidas tema teadvus ta maha jätab. Viimase pingutusena tõstis ta oma parema käe ning tõmbas oma teravate küüntega üle Flurini näo, enne kui vajus end uimastanud mehe käte vahele nagu kaltsunukk.

Kui ta viimaks oma silmad avas, tundis ta esimese asjana oma käsi vallutanud tuimust ning sellele järgnes mõistmine, et ta on röövitud. Maisie avastas, et ta on seotud tala külge, mis toestas kõrge laega hämarat ruumi ning tema käed, mis üle tema pea olid tõstetud, olid kanged nagu pulgad. Kui tema silmad pimedusega harjunud olid, julges ta veidi ringi vaadata ning tundis ära Püha Ilmutuse Tunnustamise kiriku, olgugi et ta seal kordagi käinud ei olnud. Möödunud päeval oli tükk kiriku laest keset missat alla kukkunud ja kuigi keegi viga ei olnud saanud, oli kirik ajutiselt suletud. The Evening Times’is oli ilmunud vastavasisuline teade, mille juurde oli lisatud ka foto kirikust enne õnnetust ja kuigi Maisie oli sellele vaid korra pilgu heitnud, oli tal kerge kiriku interjööri fotol nähtuga samastada.
Küll aga polnud ta fotol näinud kahte poissi, kes samuti talade külge olid seotud ning silmi kissitades märkas Maisie, et üks nendest hakkas virguma.
„Hei!“ hõikas Maisie talle, ehmudes omaenda hääle kõlast. See oli vaikne ja rabe ning Maisiele tundus, nagu oleks ta liiga kaua vaikinud. Poiss, keda Maisie kõnetas, kergitas aeglaselt oma pead ning kui nende pilgud kohtusid, mõistis Maisie, et tegemist ei olnud ei kellegi muu kui Stonewalli gümnaasiumi õpilasomavalitsuse endise presidendi Byron Matthews’iga, keda Maisie veel samal hommikul kohanud oli, kui nad kiirustades teineteist koolitrepil peaaegu jalust maha oleks jooksnud. Byron Matthews oli parajasti teel koju, Maisie aga teel kooli – Stonybrooki erakooli 1. – 6. klasside õpilased oli võtnud oma hoole alla Wellingtoni akadeemia, 6. – 12. klasside õpilased aga Stonewalli gümnaasium - , kui see juhtunud oli ning pärast lühikese vabanduse pomisemist olid mõlemad oma teekonda jätkanud.

„Sina?“ oli Byron Matthews imestunud. „Kuidas sa siia said? Kuidas ma...“ Ta rebis oma köidikuid, otsekui loodaks, et suudab need puruks rebida, kuid loobus peagi üritusest ja pöördus teise poisi poole, kes veel teadvusele ei olnud tulnud. „Peter!“ hüüdis ta valjusti, kuid Peteriks kutsutu ei ilmutanud vähimaidki märke soovist üles tõusta ning jätkas oma uinaku nautimist. „Kas ka teid rünnati?“ küsis Maisie. „Jah. Mina ja Peter olime teel uisuväljakule, et Kazuhiro-saniga kokku saada, kui kaks meest meie juurde tulid ja küsisid, kas me teame, mis kell on. Peter võttis oma telefoni taskust välja, et neid aidata ning nad tulid meile kallale. Ma mäletan, et lõin ühele neist üsna kõvasti kottide pihta, vabandust, kubemesse, aga siis läks kõik pimedaks ja...“ „Teid uimastati kloroformiga samamoodi nagu mind,“ pomises Maisie ning vaatas noormehele uurivalt otsa. „Miks oleks pidanud keegi seda tegema?“ Byron Matthews raputas pead. „Mul pole õrna aimugi...“
Kirikuuks paiskus valla ja nende meelehärmiks astusid sisse samad mehed, kes nad kinni olid võtnud, kuid nad polnud üksi. Nende vahel rippus jaapani noormees, kes oli Maisie mäletamist mööda Stonewalli gümnaasiumi jalgpallivõistkonna äss, ning olles altari juurde jõudnud, viskasid nad ta põrandale nagu kaltsu. Või noh, mitte päris, sest erinevalt kaltsust polnud nooruk sugugi vaikne ja pomises jaapanikeelseid vandesõnu, mis tundusid Maisie jaoks piisavalt ropud ka ilma, et ta nende tähendust oleks mõistnud.

„Kazuhiro-san!“ kohkus Byron ja tema näoilme väljendas selgelt, et ta on valmis oma sõbra juurde sööstma, kuid see polnud põrmugi rohkem võimalik kui paar minutit tagasi. Kazuhiro-saniks kutsutu kahvatas Byronit nähes. „Ka sina?“ Enne, kui Byron vastata jõudis, tõstsid mehed Kazuhiro-sani püsti, olles ilmselt jõudnud järeldusele, et neil poleks olnud vaja teda maha pillatagi, lohistasid ta tema raevukast vastu võitlemisest hoolimata neljanda ja viimase lagunenud lage toestava tala juurde ning surusid ta vastu posti. „Hanase, teme!“ käratas Kazuhiro-san Flurinile, kui mees tema käed üles väänas ja need posti külge köitis, aga tema sõnadest, mida iganes need siis ka ei tähendanud, polnud tolku, sest hetke pärast oli Kazuhiro-san muudetud sama liikumatuks kui teised. Maisie märkas mõningase rahuldusega, et tema küüned olid Flurini naha lõhki kraapinud, nii et sellel ilutsevat veripunast triipu ei oleks saanud peita ka kõige naturaalsemat tooni peitepulgaga.  Byron silmitses Kazuhiro-sani ja nookas peaga alguses Peteri, seejärel Maisie poole. „Mulle tundub, et me oleme kellegi välja vihastanud ja ma arvan, et need pole sugugi moslemid, kes ei saa koolis lõunat süüa, kuna ma polnud nende õiguste eest võitlemisel piisavalt innukas...“

„Kuidas on õige öelda, kas moslemid või muslimid?“ kõlas lae alt kellegi vaikne naer ning kui Maisie oma pilgu ülespoole pööras, silmas ta kroonlühtril istuvat tütarlast, kes mõnuga oma jalgu kõlgutas, nagu istuks ta kiigel. „Mida teie sellest arvate, Stark ja Flurin?“ Flurin krigistas hambaid ning Maisiele tundus, nagu tahaks ta tüdrukule paar krõbedamat sõna öelda, kuid ei hakanud seda tegema. „Ma kaldun pigem esimese variandi poole,“ ütles ta ja Stark noogutas, kuigi Maisiel tekkis kahtlus, et ta tegi seda vaid seetõttu, et ei pidanud nii tähtsusetut küsimust ausat vastust väärivaks.
Blond tüdruk, kes kandis pisut lohvakat rohelist kampsunit ning sirge lõikega tumesiniseid teksapükse, hüppas lühtri otsast alla, maandudes nõtkelt nagu kass, ning ajas end täies pikkuses sirgu, uurides oma käekella. „Miks teil nii kaua aega läks?“ päris ta häälel, mis nii noore neiu kohta erakordselt jäme oli, ning Stark turtsatas selle peale nii, et tatti pritsis ja osutas nimetissõrmega Kazuhiro-san suunas. „Sa unustasid meile mainida, et ta jookseb tunduvalt kiiremini, kui talle tarvis oleks.“ Tüdruk tõmbas käega läbi oma kergelt lokkis juuste ning köhatas. „Ma olen kindel, et ütlesin teile, et ta triblab nagu Beckham...“
„Miks me siin oleme?“ pahvatas Maisie nende vestlust katkestades. „Mida te meist tahate?“ Tüdruku pilk vilksas Flurini näole. „Ma ei pea vist küsimagi, kelle küüned sind kratsisid.“ „Inspektor Flurin, miks te seda teete?“ päris Maisie mehe poole pöördudes, lootes, et ehk aitab viimane tal loosse veidigi selgust tuua. Flurini käsi puudutas vaistlikult oma rikutud põske ning ta pööras pea demonstratiivselt ära, andes Maisiele mõista, et temalt vastust loota ei ole.

„Flurin teeb seda, mida tal teha kästakse,“ sõnas kellegi jäine hääl ning kuigi Maisie ei olnud kuulnudki, millal kirikuuks avati, oli see nüüd paokil ja altari suunas sammus neli kogu, kellest üks, pikakasvuline ja blondi punupatsiga tumesinises mantlis mees kandis näol naeratust, mis oli nii õel, et Maisiele tundus, nagu jääks ta süda seisma paljalt ühest ainsast pilgust tollele kummalisele võõrale.
Blond tüdruk sammus Maisie juurde, haaras tema lõuast ning kergitas seda, nii et Maisiel ei olnud tema silmadesse kaemise eest pääsu. „Kas sa kardad?“ küsis ta. „Ära puuduta teda!“ sisistas üks meestest ja Maisie märkas, et ta kandis preestrirüüd. „Sinu räpasus rikub kõike, mida sa puudutad!“ „Kas tõesti?“ küsis tüdruk, laskis Maisie lahti ja sammus preestri juurde, heites oma käed ette hoiatamata ümber ta kaela. „Sellisel juhul oled ka sina räpane,“ muigas ta viisi üle, kuidas preester näost punaseks tõmbus ja ta endast eemale tõukas, nagu oleks keegi äsja kuuma rauaga häbimärgi tema rinnale põletanud. „Miks Jumal sind ometi piksenoolega surnuks ei löö?“ ahastas ta. „Sest Jumal ei loobi piksenooli,“ selgitas lühikeste pruunide juustega poiss, kelle kõrvas rippus pealuuga kõrvarõngas ning kes kandis värvilisi latekspükse ja musta karvase kraega jopet, mille lukk oli eest lahti, paljastades topi kirjaga IF YOU CAN’T GO LEFT, GO RIGHT. „Jumalat seostatakse piksenoolte loopimisega ainult seetõttu, et piksenool oli Kreeka jumala Zeusi sümbol...“

Mees, kes neljast tulijast ainsana kõnelenud ei olnud, patsutas talle õlale. „Need sõnad pärineksid otsekui Jonathan Dwyeri enda suust, aga loomulikult kõlaksid need tõsiseltvõetavamalt, kui tema neid ütleks.“ „Jää vait!“ hüüatas poiss tigedalt. „Minu tõsiseltvõetavusel pole häda midagi!“  Pika patsiga kahvatu blond mees nipsutas sõrmi ning kirikus jäi ootamatult vaikseks. „Te rikute oma lärmakusega pühakoja rahu,“ ütles ta ja vaatas kummaliselt riietatud poisile ning endiselt oma kätt tema õlal hoidvale mehele karmilt otsa. „Ma arvasin, et isegi kui Arry pole võimeline häid kombeid omandama, oled sina selles loomulikult andekas, Troy, kuid mulle tundub, et ma olen eksinud. Pada sõimab katelt, või kuidas?“ Troy langetas oma pea. „Vabandust, isand, ma kinnitan teile, et ma püüan end edaspidi paremini kontrollida ja hoian ka Arral silma peal.“ Kuigi Maisie oli püüdnud anda endast parima, et mitte blondile mehele otsa vaadata, ei suutnud ta siiski oma silmi paigal hoida ning lubas oma pilgul üle mehe näo libiseda, võpatades kogu kehaga, kui nägi tema avatud suust välja turritavaid teravaid valgeid kihvu. Ta polnud ühelgi inimesel iial selliseid hambaid näinud ning korraga tajus ta, et inimestes, kes teda ümbritsesid, oli midagi ebainilikku ja ta tundis seda neist igaühe juures.
„Kas sa tõid mulle polaroidkaamera, nagu ma palusin?“ pöördus blond tüdruk, kelle nime Maisie veel ei teadnud, Arra poole. Arra raputas pead. „Ei tea, kust ma sulle selle polaroidi oleksin võtma pidanud? Kui sa juhuslikult veel kella ei ole vaadanud, siis tea, et kõik poed on juba ammu kinni!“ Ta pistis käe oma jopetaskusse ning võttis sealt välja õhukese digikaamera, mida ta tüdrukule näitas. Teda vaadati kulmukortsutusega.

„Kust sa selle said?“ „Everity lauasahtlist,“ kostis Arra. „Ma põikasin korra kodust läbi...“ „...kuigi ma soovitasin sul seda mitte teha,“ laksutas Troy keelt. „Lausa kurb, kui vähe minu kui sinu mentori sõna sinu jaoks maksab.“ Arra ignoreeris tema kommentaari ning keris kaamera rihma ümber oma randme, samal ajal kui tüdruk röövitute poole pöördus. „Te olete kindlasti hirmul ja ei tea, miks te siin olete, kuid ma kinnitan teile, et teil ei ole põhjust karta.“ „Või et meil ei ole põhjust karta?“ küsis Byron teravalt. Tüdruk vaid naeratas selle peale. „Õige, ma jõudsin juba unustada, et kui inimeste ohutunne kord aktiveerunud on, ei piisa paljastest sõnadest, et neid maha rahustada.“ „Kus ma...“ ägises Peter ja avas aeglaselt oma silmad, pöörates oma pead ning uurides kirikus seisvaid inimesi hämmeldunud pilguga. „Kes te olete?“ „Kas sinuga on kõik korras?“ küsis Byron, unustades hetkeks vihase pilgu, millega ta tundmatut blondi tüdrukut vaadanud oli ning tema ilme muutus palju murelikumaks. „Ma kartsin, et äkki...“ „Mul on selline tunne, nagu oleks keegi mulle raudkangiga vastu pead virutanud, kuid ma ütleksin, et pohmell, mis mul pärast aastavahetust oli, oli palju hullem, nii et ma jään elama,“ sõnas Peter vabandavalt. „Mis siin...“ „Ma palusin enda mäletamist mööda neid õrnalt kohelda,“ ütles tüdruk Starki ja Flurinit piieldes. „Me allume ainult Varjude Lordi käskudele ja sul ei ole mingit õigust meile ettekirjutusi teha,“ urahtas Stark, kuid tema näoilme tumenes niipea, kui märkas, et õudustäratavate kihvadega noormees ei kiida tema öeldut heaks. „Kas ma mitte ei öelnud, et te peate tegema kõike, mida Jackson teil teha palub?“ sõnas ta võiduka ilmega tüdrukule osutades ja Maisie vaatas teda nagu ogarat. Kuigi ta osutas selgelt tüdruku suunas, kõneles ta Jacksoni nimelisest poisist ja Maisiel tekkis kummaline tunne, et vampiirilik noormees teab midagi, mida tema ei tea.
Vampiirilik...

Värin jooksis mööda Maisie selgroogu alla, kui ta tema pärlikarva naeratust kaes ning kuigi tüdruk oli palunud temal ja teistel mitte hirmu tunda, lõi see temas aina tugevamini lõkkele. „Aga isand, ta on...“ protesteeris Flurin, kuid sai vastuseks pearaputuse. „Ma vajan teda oma eesmärgi täide viimiseks ning kui te kahtlete temas, kahtlete te ka minus.“ Tüdruku näole ilmus muie. „Ma julgen kahtlustada, et sina, Lawrence, kahtled minus nendest märksa enam, kuid ma ei pane seda sulle pahaks.“
Tema järgmised sõnad olid suunatud Maisiele. „Ma ju ütlesin sulle, Maisie, et sul ei ole põhjust karta, aga mulle näib, et sa ei kuula mind. Ma hakkan niimoodi veel arvama, et sa oled arem kui isa Marcus...“ „Kuidas sa mu nime tead?“ küsis Maisie ehmunult. „Kas sa oled üks nendest, kellele John võlgu on?“ See, et ta Jonah Callagheriga arved enam-vähem klaariks oli teinud, ei tähendanud veel, et elu selle pärast lill oleks olnud. „John?“ oli tüdruk imestunud. „Ma ei tunne ühtegi Johni, küll aga tunnen ma teid kõiki rohkemal või vähemal määral, mis siis, et te sellest ise aru ei saa. On loomulik, et ma tean, et sina oled Maise Stubbs, sina...“ Tema pilk liikus Byronile. „...oled Byron Matthews, sina...“ Järgmisena osutas ta poisile, kes valjusti jaapani keeles vandunud oli „...aga Kazuhiro Kanazawa ja mis sinusse puutub...“ Ta seisatas Peteri ees. „Peter.“ „Lihtsalt Peter?“ küsis Arra. „Peter Burrows,“ kostis Peter. „Mulle tundub, et sa ei tunne meid sugugi nii hästi, nagu sa väidad,“ oli ta irooniline, kuid tüdruk ei lasknud end sellest kõigutada. „Harilikud nimed jäävad mulle tunduvalt halvemini meelde kui ebatavalised, kuid see, kas sinu nimi on Peter Burrows või Heater Furrows, on praegu sama oluline kui see, kus järgmine Kentucky Fried Chicken avatakse. Te olete täna siia kutsutud, kuna...“ „On alles viis kedagi kutsuda,“ pomises Kazuhiro-san, kuid keegi ei teinud temast välja, eriti tüdruk, kes kõnelemist jätkas. „...te kõik olete seotud ühe kindla inimesega, kellega minul ja teistel siin viibivatel isikutel nii mõnigi kana on kitkuda ja selleks, et temaga arved klaarida, on teie kohalolu eluliselt vajalik.“ „Keda sa silmas pead?“ uuris Peter. „Ega ometi mitte...“ „Ma räägin Kira Yukarist,“ sõnas tüdruk. „Kirast?“ oli Maisie šokeeritud. „Mida Kira sulle halba on teinud?“ „See on isiklik asi ja ma ei saa seda sulle öelda,“ sõnas tüdruk ning viipas Arrale. „Kas alustame?“

Arra kehitas õlgu. „Mida sina arvad?“ „Kuidas oleks, kui me kõigepealt nende suud kinni teibiksime?“ pakkus Lawrence abivalmilt. „Ma kardan, et see oleks natuke julm,“ arvas Troy. „Kuidas julm?“ imestas Lawrence. „See lisaks olukorrale vürtsi...“ „Ja mida sa edasi kavatsed teha, kui nende suud teibiga sulgenud oled, murrad nende kondid ja naelutad nad seina külge samamoodi nagu Jonathani?“ päris Arra üsnagi tigedalt. „Jonathani?“ küsis Peter. „Jonathani jah,“ ütles Arra, „ja nagu sellest veel vähe oleks, lõi ta tema pea labidaga otsast...“ „Sa tahad öelda, et tema tappis Jonathani?“ Byroni silmad läksid nii suureks, nagu tahaksin need tema pealuust välja hüpata. „Oh, ära sellega küll oma pead vaeva,“ kostis Lawrence. „Selleks ajaks, kui ma ta pea maha lõin, oli ta juba surnud.“
Maisie ei suutnud oma kõrvu uskuda.
Inimesed, kes neid vangis hoidsid, olid kellegi tapnud, tõenäoliselt Byroni, Peteri ja Kazuhiro-sani ühise tuttava, ning nüüd sirutasid nad oma käsi Kira järele...
Ja ka nende järele.
Kogu elu jooksis ta silme eest läbi nagu tummfilm.
„Arra?“ päris tüdruk ning poiss noogutas, vajutades digikanupule ning suunates selle Maisie suunas, et teda pildistada, kuid jäi siis pahural ilmel selle ekraani põrnitsema. „Kuule, Jackson, tule õige siia, ma vajutasin vist kuskile ja nüüd viskas see asi mulle mingi lollaka kirja ette...“
Ka tema nimetas tüdrukut Jacksoniks.

„Kuidas see võimalik on?“ nõudis tüdruk. „Digika kasutamine on ju lapsemäng!“ „Võib-olla siis tõesti, kui sa sellega lapsest saati mänginud oled, aga kõik meist ei sünni USB-kaabel suus!“ teatas Arra.
Tüdruk puhkes tema sõnu kuuldes metsikult naerma ning õhk tema ümber väreles, tuues nähtavale tema meheliku kehaehituse, mida Maisie õige hapraks oli pidanud, ning neelas tema pikad blondid kiharad endasse, paljastades tüdruku lühikesed hallid juuksed ning näo, mis ei saanud kuuluda ühelegi naisele.
Arra kõrval seisis pikka kasvu hallide juuste ja vitraaži valgusvihus sädeleva lilla silmaga nooruk, kes kramplikult oma kõhust kinni hoides naerda pugistas.
Maisiel kulus mõni hetk taipamaks, et tunneb teda, kuid enne, kui talle tema nimi meenus, jõudis see Byroni huultele.
„Jackson Roberts?“ päris ta ettevaatlikult, otsekui peljates, et tal selle nime kasutamise pärast ebameeldivusi tuleb.

Nooruk lõpetas naermise. „Kas sa näed minu tõelist välimust?“ „Kõik näevad sinu tõelist välimust, sest Udu ei varja sind enam,“ pomises Arra ning Maisie märkas, et preester nimega Marcus nägi seda taibates tükk maad rõõmsam välja. „Ma olen alati arvanud, et sinu rumalus, Arra Romini, paneks ka kõige rahulikuma mehe enesekontrolli kaotama, aga et sa suudad koguni deemoni oma kattevarjust loobuma panna, ma ei teadnud...“
Maisie hammustas huulde ning vaatas ainiti Jacksonit, kes veel hetk tagasi oli näinud tema silmade jaoks välja nagu teismeliseeast vaid vaevu välja jõudnud tüdruk, kes mõjus nii kaunilt, et pani Maisie oma lühikeseks lõigatud juuste ja puuduva meigi pärast piinlikkust tundma. Ükski inimene ei saanud nii hõlpsasti oma füüsilist vormi vahetada, see käis vastu kõigile loodusseadustele ning isa Marcuse sõnad helisesid Maisie kõrvus nagu kellad Vatikani peaväljakul.
Deemon.
Deemon.
Deemon.
Deemon.
Deemon.
Jackson Roberts pidi olema deemon ja kuigi Maisie kunagi varem üleloomulikesse jõududesse ei olnud uskunud, tundis ta praegu nende kohalolu iga oma keharakuga.

„Keda sa rumalaks nimetad?“ nõudis Arra, ent isa Marcus ei kuulnud seda, kuna Jackson hüüdis midagi sama teravat, ehk isegi teravamat, ning nende hääled segunesid helipudruks, millest oli raske midagi aru saada. Isa Marcuse kommentaari üle vihastudes haaras Jackson Arra käest digika, vajutas paarile nupule ning suunas seejärel objektiivi Maisie poole. „Naerata mulle,“ palus ta ning järgmisel hetkel olid Maisie silmad välgust pimestatud. Ta polnud kunagi selliseid heledaid valgussähvatusi talunud ning nagu tavaliselt, ei näinud ta vahetult pärast seda oma silme ees midagi muud kui vaid uduseid värvilaike. Ta kuulis veel kolme nupulevajutust ja järeldas sellest, et ka poisid olid pildile püütud, kuid ise ta seda näha ei saanud, kuna välgusähvatus, mis mõjus tema silmadele hullemini kui põrgutuli, oli temalt hetkeks nägemise röövinud.
„Oivaline,“ lausus Lawrence, vaadates pilte, mille Jackson teinud oli. „Sa oled inimeste emotsioonide pildile püüdmises väga osav, aga...“ „Aga?“ kehutas Jackson teda jätkama. „Oled sa kindel, et sellest piisab, et Kira Yukarit kokkulepitud ajal sinuga kohtuma meelitada ja sa ei pea talle tuhatoosis kellegi sõrme saatma?“ „See, et Kira tuleb kohale, on sama kindel kui see, et minu nimi on Morien,“ lausus Jacksoni häälest palju madalam hääl, mida Maisie varem kuulnud ei olnud, kuid milles oli poisi häälele mitmeid sarnaseid noote. „Ta hoolib oma sõpradest liiga palju, et neid kaotada ning sellest saab tema komistuskivi.“ „Ma arvan, et sa pead silmas hauakivi,“ pakkus Lawrence, kuid need sõnad kõlasid Maisie kõrvus tühjalt.

Jackson oli lasknud nad röövida, et Kira kiriku pimedasse sügavusse meelitada ja tal sealt elu võtta. Kui Maisie Jacksoni kiirgavasse lillasse silma vaatas, nägi ta selles peegeldumas kindlat otsust, mida ei olnud võimalik ümber lükata, ning intelligentsust, mis oli liiga suur, et kuuluda harilikule keskkooliõpilasele. Maisiele tundus, nagu näeks poisi silm temast läbi ja teda tabas õudne mõte, et see ei pruugi sugugi tema oma olla, vaid võib kuuluda hoopis kellelegi teisele.
„Ma ei teadnudki, et sina ja Kira olete sõbrad,“ pressis ta läbi hammaste. „Ta ei maininud mulle kunagi, et ta sind tunneb.“ Kira ei olnud seda vajalikuks pidanud...
...nagu ka Maisie’ga suhtlemist, sest kuigi ta tõttas alati iga Maisie palve peale kohale, võttis ta õige harva temaga ise ühendust ja sellele mõtlemine tegi Maisie meele väga kurvaks. Tundus, nagu hoiaks poiss temast eemale, soovimata teda endale isegi nii lähedale lasta, et Maisie saaks end tema täieõigusliku sõbrana tunda, olgugi et ta oleks soovinud palju enamat, ning pettumusetunne uhtus Maisie’st üle, kui ta mõistis, et Kiral ei olnud mingit põhjust talle öelda, et Jackson ei ole tema jaoks võõras, sest Maisie tähendas talle sama palju kui teised noored, kellele ta kunagi Lõunaristi misjonikeskuses oma nõu ja abi oli pakkunud. Sama vähe.

Jackson raputas pead, aimamata, millised mõtted Maisie peas keerlevad, ning kui ta kõnelema hakkas, kõlas tema hääl samamoodi nagu ennegigi ning selles polnud jälgegi sügavast õelusest, mis Maisiet nii väga kohutanud oli. „Me ei ole sõbrad,“ ütles ta tõsiselt. „Me ei püüaks..“ Ta köhatas ja parandas end. „Ma ei püüaks kunagi oma sõpru tappa, vaid annaksin endast kõik, et neid kaitsta ja kui vaja, võiksin ma ka nende eest surra.“ Arra irvitas pisut pingutatult. „Mina küll sinu eest surra ei kavatse.“ „Ma ei andestaks sulle, kui sa seda teeksid,“ ütles Jackson vaikselt. „Me kõik sureme ka ilma, et me seda kellegi teise nimel peaksime tegema. Mõni meist libastub kaubanduskeskuse katusel suitsu tehes ja kukub oma pea sodiks, teine kasutab kakskümmend aastat järjest alumiinium klorohüdraadiga deodoranti ja avastab ühel päeval, et tal on arenenud välja ravimatu vähivorm, aga ükskõik kuidas surm ka ei saabu, ei muuda see seda, et Vikatimehe eest ei saa põgeneda ja oma elu enneaegselt minema viskamise asemel oleks kasulik seda täiel rinnal elada.“ „Täiel rinnal?“ kordas Arra. „Ma pole kumagi näinud selliseid rindu, millel ma elada tahaksin, aga...“ „See oli metafoor,“ täpsustas Jackson. „Keegi pole käskinud sul...“
Maisie ei suutnud oma kõrvu uskuda. Kuigi Kira elu oli kaalukausil, kõnelesid poisid kõige argisematest asjadest, nagu oleksid nad äsja baaris kokku saanud, et mõned õlled võtta, meestejutte rääkida ja suunduda seejärel klubisse piljardit mängima, nagu oleks tegemist täiesti hariliku reedega ja nagu oleksid nad täiesti tavalised poisid, mitte kurjategijad, kes Kira surma plaanisid. Kuigi keegi neist ei olnud Kirat veel sõrmeotsagagi puutunud, ei näinud Maisie juba praegu nendes midagi enamat kui vaid mõrtsukaid ja põles ühteaegu nii hirmust nende ees kui ka soovist neid peatada.
Kira ei tohtinud surra. Ta oli selleks liiga hea inimene. Tema sõbrad vajasid teda. Maisie vajas teda.
Nad tuli peatada.
Ja tundus, et ka ühel teisel inimesel oli sama mõte.

Keegi ei olnud märganud, millal Kazuhiro-san oma köidikud lahti oli saanud, aga ühel hetkel sööstis ta nagu tuul ukse poole. Ta surus oma õla vastu ust, lükates selle paokile ja oli juba peaaegu kirikust väljas, kui Lawrence ootamatult tema ette ilmus ja talle täiest jõust rusikaga rindu lõi, nii et tumedapäine poiss hoobi jõust kirikusse tagasi vaarus ja vahekäiku pikali paiskus. Mõne hetke lamas ta põrandal, kogu õhk tema kopsudest välja löödud, kuid siis ajas ta end ägisedes istuli ja tegi katse tagasi altari poole roomata, otsekui loodaks ta sealt kaitset leida, aga Lawrence marssis tema poole nagu terrakotasõdur ning haaras tal kaenla alt kinni, tõmmates ta püsti. „Ma olen alati arvanud, et asiaadid on introverdid, aga mulle tundub, et sinus on midagi märksa enamat kui sangviinikute maitsetu veri.“ Ta vedas oma teravatipulise küünega mööda Kazuhiro-sani kaela ning pärast üürikese hetke möödumist voolasid mööda poisi kaela tillukesed punased verepiisad. „Oo jaa,“ ütles Lawrence'i häälel, mille taga oli raske kuulda midagi muud kui iha. „Kui ilusasti see pulseerib...“ „Ära tee seda,“ sisistas Jackson, kes näis ainsana olevat võimeline midagi ütlema. Troy uuris huvitatud ilmel kiriku laemaalingut, Flurin ja Stark suundusid Peteri ja Byroni köidikuid kontrollima, et veenduda, et pole nende kinni sidumisel teinud mõnda viga, mis võiks lubada neil pageda, Arra asetas oma käed rinnale risti ja judistas end ning isa Marcus taganes ettevaatlikult, hoides paremat kätt oma kaelal, nagu pelgaks ta, et tema on järgmine, keda rünnatakse.

Kuigi Lawrence hetkeks oma tähelepanu Jacksonile koondas, ütles tema näoilme, et tema sõnadest pole mingit kasu veel enne, kui ta talle vastas. „Sa unustad, et kuigi sa oled selles ruumis ainus inimene, kellesse ma suhtun kui võrdsesse, ei ole sul mingit õigust keelata mulle midagi, mis jääb väljaspoole meie kokkulepet,“ ütles ta ja surus oma huules Kazuhiro-sani verisele kaelale, asudes tema verd imema. „Kyuuketsu...“ pomises noormees rabeledes ja tegi katse Lawrence’it endast eemale lükata, kuid juba langes ta vampiiri mõju alla ning ei suutnud enda päästmiseks midagi ette võtta.
Maisie kõrist pääses välja meeleheitlik karje, kui ta mõistis, kes Lawrence, see pikk blond mees, must king jalas, kes temas juba nende esimesest ühes ruumis veedetud minutist temas õudu oli tekitanud, tegelikult oli ja tõde oli kohutavam, kui ta iialgi arvata oleks osanud. Peapööritus, mis teda järsult tabas, pani ta silme ees virvendama ning pühkis tema kõrvust nii Byroni kui ka Peteri raevuka röökimise, kui ta minestusse langes.
Taas silmad avanud, leidis ta end nii sünges pimeduses, et ta poleks näinud ka sõrme suhu pista, isegi kui ta seda üritanud oleks. Tänavavalgus oli kustunud, jutustades Maisiele mõista, et käes on öö kõige pimedam aeg, ning kirikus oli nii vaikne, et ta ei kuulnud isegi omaenda hingamist. „Byron? Peter? Kazuhiro-san?“ hõikas ta, kuid ainus, kes talle vastas, oli kaja, mis kirikuseintelt tagasi põrkus ning tekitas temas tunde, et ta pole ihuüksi mitte ainult kirikus, vaid ka kogu maailmas.
**
Lauren Roberts toetas pea vastu külma posti, sellest sama kramplikult kinni hoides, ning andis endast parima, et suruda alla oksendamissoovi, mis tabas teda iga kord, kui buss liiga järsu pöörde tegi. Kesköö oli juba möödas ning kuigi ta oli vaevalt kümme minutit tagasi bussi peale astunud, tundus talle, nagu oleks tema teekond kodu poole kestnud terve sajandi. Tema autojuhil Matthew’l oli olnud vaba päev ja kuigi Lauren oli püüdnud teda keelitada end sellest hoolimata oma õe Euryale poole, keda ta külastada oli lubanud, viima, oli Matthew eitavalt vastanud, öeldes, et peab sõitma Texasesse oma õe pulma ja nii ei olnud Laurenil jäänud muud üle, kui omapäi hakkama saada.

Õieti ei teadnudki ta, milline sundus teda just sel õhtul oma õe juurde oli ajanud, sest alates sellest ajast, kui naine pärast oma abikaasa Mason Aspeni surma jooma hakkas, olid nende kohtumised harva lõbusad olnud ja ei olnud ka seekord, kuna Euryale oli olnud täis nagu tinavile, kuid kaine või mitte, oli ta kuulanud ära kõik, mida Lauren talle rääkis, isegi kui ta teda ei uskunud, ning ulatanud talle armulikult viinapitsi, mille ta täis kallas, öeldes, et maailmas pole midagi, mida üks korralik klõmm parandada ei suudaks. Lauren oli tundnud kiusatust tema eeskuju järgida ja oli käe kõhklematult pitsi järele sirutanud, ent Rheoni raevuhoog, mis sellele järgnes, oli olnud nii tugev, et ta oli pitsi põrandale lükanud, nii et see kildudeks purunes ja linoleumile kena loigu jättis, ning oma õe korterist põgenenud. Vastik väike põrguline, küllap arvas ta, et Lauren püüab teda alkoholiga tappa ja ega Laurenil tegelikult midagi selle vastu poleks olnudki...
„Emme,“ kuulis ta oma peas Rheoni häält, „ma saan sulle anda vaid seda, mida sina mulle annad ja kui sa ei anna mulle armastust, pole mul võimalik anda sulle vastu midagi muud kui vihkamist.“ „Armastust?“ sosistas Lauren, vankudes ohtlikult, kui buss paremale keeras. Kuidas sai Rheon loota, et ta võiks armastada last, kes teadis juba enne oma sündi iga tema mõtet ning võttis temalt kõik võimalused normaalseks eluks? Kuidas sai ta loota, et Lauren suudaks armastada koletist, isegi kui see kasvas tema enda üsas?

Lauren eemaldas oma vasaku käe ettevaatlikult posti küljest, hoides sellest vaid paremaga, ning lehvitas endale tuult. Bussis oli palav kui saunas ning see oli äärest ääreni tuubitud täis inimesi, kes olid tulnud Samhainshire’i kontserdisaalis toimunud kontserdilt ning olid valmis olema surutud kokku nagu kilud karbis, et ainult koju saada. Ka Lauren ootas koju jõudmist sama kannatamatult kui nemad, kuid paraku polnud kodus kedagi, kes tema saabumist ootas. Vaevalt oli Jason jõudnud Oklahomast lahkuda, kui tal tuli sõita Alaskasse, ilma et ta isegi kodust läbi oleks jõudnud lipata ning kuigi Lauren seda kõigest hingest eitada püüdis, ei suutnud ta eirata tunnet, et kaugeneb oma abikaasast iga päevaga üha enam. Rasedakõht, mida tal olla poleks tohtinud, oli viimaste päevadega veelgi enam paisunud, lähenedes hiigelvirsiku mõõtmetele, aga kui Jason teda viimati näinud oli, oli Lauren olnud endiselt sale...
...ja ei olnud kandnud tema poja last.

Lauren kuulis valju pauku ning järgmisel hetkel pidurdas buss nii järsult, et tema sõrmed posti küljest lahti rebenesid ja ta kukkus bussi porisele põrandale. Inimesed tema ümber sumisesid nagu mesitarus ja kuigi ta kuulis üksikuid lausekatkeid, mille põhjal võis oletada, et kellegi auto oli bussi eest läbi sööstnud ja vastu puud põrutanud, neelas tema kõhtu tungiv valu ta endasse ja ta hammustas nii tugevasti huulde, et ta tundis suus vere maitset. „Kas teiega on kõik korras?“ küsis talle tundmatu noormees, kes tema kohale kummardus ja Lauren haaras värisedes tema väljasirutatud käest, lubades inetut kulunud pruuni vesti kandval noormehel end jalule tõmmata. „Kas te saite haiget?“ päris noormees ning Lauren valmistus pead raputama, olgugi et see oleks tähendanud valetamist, kuid ootamatult tõmbus noormees kahvatuks. „Te veritsete,“ pomises ta ja Laurenile tundus, nagu jätaks ta süda löögi vahele, kui ta tundis, kuidas soe veri mööda ta reisi alla niriseb.

Rheon oli valmis.
Aeg oli käes.