KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]

Selle osa kohta võiks öelda "filler," sest selles ei toimu mingit erilist tegevust, kuigi see annab osaliselt vihjeid selle kohta, mis kunagi kauges tulevikus juhtuma hakkab. Ja Kane Light teeb lühikeseks ajaks comebacki
**

17.2

„Sa hoolid temast,“ ütles Sebieli madal hääl. „Ole vait,“ nähvas Kira ning viskas harja käest. „Ma toimisin vaid oma missiooni huvides. Kui Jackson on tõepoolest see, kelleks sa teda pead, võib ta püüda mind minu ülesande täitmise juures takistada, kui see mulle liiga ohtlikuks osutub ning ma ei saa seda lubada. Sa tead väga hästi, et see, mida ma plaanin, ei ole just lapsemäng ja ma olen enam kui veendunud, et mingil hetkel otsustaks Jackson sekkuda. Sellises olukorras ei jääks mul muud üle kui ta tappa ning see läheks vastavusse minu põhimõtetega tappa vaid see, kelle surmast ma juba kümme aastat unistanud olen.“ Sebieli hääles peitus etteheide. „Kui sa vaid missiooni huvides toimiksid, oskaksid sa tema olemust enda huvides kasutada, kuid see pole sulle kordagi pähe tulnud, sest sa oled kahe tule vahele kistud. Ühelt poolt ihkad sa kätte maksta, teiselt poolt aga üritad hoolitseda selle eest, et Jacksoniga midagi ei juhtuks. Peab tunnistama, et sa üllatad mind. Nende kümne aasta jooksul, mil me seda keha oleme jaganud, ei ole sa isegi mitte püüdnud teha nägu, et mõni inimene sind liigutada suudab ja nüüd võiksin ma peaaegu arvata, et su süda ei olegi kivist...“

„Jää vait,“ ütles Kira uuesti, „ja räägi millestki muust.“ „Ma kardan, et ka see, mida ma nüüd öelda kavatsen, ei meeldi sulle,“ kostis Sebiel pisut pahuralt. „Ma ei oleks arvanud, et sa oma pärandusest nii kergesti loobud. Ära pahanda, et ma seda ütlen, kuid sinu omandiõigus taastus alles hiljuti ja...“ „See omandiõigus, millele sa rõhud, ei ole mind kunagi huvitanud,“ vastas Kira, „ja ka pärandus, millest sa räägid, ei ole minu pärandus. See peaks kuuluma selle algse omaniku tõelistele pärijatele, mitte mulle, ning selle säilitamine on minu privaatsusele ohtlikuks muutunud. Ainus põhjus, miks see ikka veel mulle kuulub, oli isa Lazaruse keeld sellest loobuda ja fakt, et alaealisena pidin ma alluma tema korraldustele. Nüüd aga, kui ta on surnud ja mina piisavalt vana, ei ole mul enam ühtki põhjust sellest kümne küünega kinni hoida. Ma ei vaja seda, ei seda hukkamiskambrit ega ka kellegi teise vere hinnaga kokku kraabitud raha.“ „Kas sa ei käitu natuke ennatlikult?“ päris Sebiel. „Ma mõistan, et sulle on selle raha kasutamine pisut vastumeelne, kuid vaid üks sõrmeliigutus ja sinu kõige pisemadki rahamured laheneksid...“

„Michael Reedi närused sendid!“ käratas Kira ja viskas ka kühvli käest. See lendas lauale ning lõi ka Kira taldriku laua pealt maha, nii et kilde tekkis hulgim. Jumal tänatud, et ta suppi ei olnud keetnud, vastasel juhul oleks teda ees oodanud poole rohkem koristamist. „Ma ei kavatse seda raha surmaähvarduselgi puutuda. Isegi kui mul näljasurm silme ees on, ei kavatse ma seda raha puutuda. Kindlasti on kusagil mõni Aafrika näljahädaliste aitamisest huvitatud organisatsioon või muu ühing, kes selle neetud raha kahe käega vastu võtaksid. Ma oleksin anonüümne annetaja ja keegi isegi ei päriks, kust see raha tulnud on. Mis puutub aga sellesse kinnisvarasse...minu kinnisvarasse...siis ei jää mul muud üle, kui see maha müüa. Jah, mul on viimane aeg oma minevik maha müüa.“
**
„Kane, kullake? Kas sa oled kodus?“
Clear Light pani oma suure reisikohvri trepi kõrvale maha, viskas saapad jalast ning libistas pilgu üle alumise korruse, nii palju, kui silm seletas. Tundus, et maja oli ühes tükis, nii et ta oli muretsenud ilmaasjata. Kusagil ei paistnud ühtegi end koomasse joonud teismelist ja elutoa laual ei kõrgunud ühtegi meetrikõrgust pudelivirna. Kui tema poeg oligi tema äraoleku ajal kontrollimatult pidutsenud, ei olnud sellest jäänud mingeid jälgi.
Kuigi Clear Light oli olnud kodust ära vaid kaks nädalat, tundus talle, nagu ei oleks ta juba aastaid oma voodis maganud ja tema suurimaks sooviks oli end teki alla kerra tõmmata ning kolm päeva jutti põõnata. Ta astus aeglaselt trepist üles ning käega mööda käsipuud libistades märkas ta tahtmatult, et see oli kaetud paksu tolmukorraga. Tundus, nagu oleks koristaja, kes ta maja eest hoolt kandis, sellel nädalavahetusel jätnud kohale ilmumata, ent seda polnud varem juhtunud ja kuigi ta oli rampväsinud, oli Cleari tähelepanu võidetud.
Ta heitis pilgu kellale. 16.20. Ei, Kane ei saanud kohe kindlasti nii vara kodus olla, tal olid kindlasti koosolekud ja üritused, õpilasomavalitsuse juht nagu ta oli. Sellest hoolimata otsustas Clear, et oma poja uksele koputamine ei võta tükki küljest.

Kane’i toa uks oli pöökpuust ning sellel ilutses suur hoiatav silt, mis kuulutas: Ära sega, hammustan. Clear polnud küll kunagi kuulnud, et ta poeg kedagi hammustanud oleks, kuid kes teab. „Kane?“ hüüdis ta ja koputas uksele. „Kas sa oled kodus? Ma tahan sinult midagi küsida!“ Vastust ei tulnud ning Clear valmistus juba järeldama, et ta poeg polnud tõepoolest veel koju jõudnud, kui uks tema prõmmimise peale ootamatult lahti vajus.
Oma poja tuppa astudes ei suutnud Clear ahhetust tagasi hoida. Tundus, nagu oleks Kane’i toast tornaado üle käinud. Kõik asjad, mis ta kirjutuslaual seisnud olid, lebasid hunnikus põrandal. Põrandalamp oli ümber kukkunud ning selle kuppel oli kildudeks. Madrats oli voodist välja kistud ning vedeles kirjutuslaua all, olles pooleldki kaetud riiete ja prahikorvi kergelt lehkava sisuga.
Beeži tapeeti kaunistas suur punane triip ning ilma küsimatagi teadis Clear, et see on veri.
Ta taganes sammu, et sellest õudustäratavast toast pääseda, kuid samal hetkel paiskus aken lahti ning Kane Light seisis tema ees.

Mitte kunagi ei olnud poeg Clearile nii suurt hirmu peale ajanud. Tema näojooned, mis olid kunagi olnud väga pehmed ja meeldivad, olid muutunud jõhkrateks ning tema kehahoiak oli ähvardav, kuid see, mis Cleari kõige enam hirmutas, ei peitunud mitte Kane’i näojoontes ega kehahoiakus, vaid tema silmades.
Need hiilgasid veripunaselt nagu kaks rubiini ning nendes peegeldus selline raev, et Clearile tundus, nagu võiks paljas neisse vaatamine ta südame tegevuse peatada.
Ta üritas midagi öelda, kuid ta hääl värises nii tugevalt, et ta selles vaevalt enda hääle ära suutis tunda. „Ma...olen nüüd tagasi,“ kogeles ta. „Anna andeks, et ma...sind tülitasin. Ma ei...ma ei tule enam siia.“ Kane avas suu ja vastas midagi, kuid hääl, mis tema kõrist tuli, ei kuulunud talle. See oli kõige võõram hääl, mida Clear iial kuulnud oli ja sõnadki olid talle võõrad, justkui oleks need lausutud mõnes võõras keeles.
Ta koperdas oma poja toast välja, pani ukse kinni ning sööstis otsejoones oma magamistuppa, mida ta oli kunagi jaganud Kane’i isaga, kes aastaid tagasi ehitusel juhtunud õnnetuses surma oli saanud. Ta lukustas ukse, tõmbas kardinad akende ette ning puges siis voodisse, tõmmates teki üle pea, nii et ta ei näinud midagi.
Kane oli surnud. Poiss, keda ta äsja kohanud oli, võis küll näha välja nagu tema, kuid ta ei olnud Kane. Clear oleks oma poja iga kell ära tundnud ja võõras, kes luuras koridori teises otsas asuvas toas, oli vaid vilets koopia. Tõeline Kane oli läinud.

Clear kuulatas, kas ei kosta ehk tundmatu ähvardavaid samme, kuid tema ümber valitses vaikus ning olles viimaks esialgsest šokist üle saanud, puhkes ta nutma.
Samal ajal kiskus tundmatu ja hirmuäratav olend Kane’i nahka endal seljast, nagu oleks see vaid vilets riideese, ning sellega hakkama saanud, viskas selle toanurka nagu nartsu.

Selles osas teeb comebacki Arra ja ma ütleks, et mitte just kõige...ee...stiilsemalt. Ja Jacksonil avaneb võimalus kangelast mängida.
**

18.1

Arra Romini oli paremaidki päevi näinud. Paremaid, kuid kindlasti mitte nii huvitavaid.
Ta oli olnud parajasti teel koju ning kõndinud läbi hooletusse jäetud Wellmanni pargi, kui juhtus kokku oma parimate sõpradega. Loomulikult oli sõnapaar „parimad sõbrad“ mõeldud irooniaga ja tegelikult põrkas ta kokku kamba kõlupeadega, kes leidsid, et neil on temaga kana kitkuda. Kamp koosnes seitsmest Arra idiootlikust klassivennast vanuses 14-16 ning nad nägid välja üsna vihased. Kõige vihasemana mõjusid nende hulgast kaksikud Ike ja Mike ja just nende pärast Arra jamas oligi. Või, kui päris aus olla, siis oli ta siiski jamas iseenda ja mitte kellegi teise pärast. Olgu peale, Ike ja Mike olid tema kallal norinud, kuid see oli tavaline värk. Mitte keegi ei käskinud Arral Ike’ile ja Mike’ile öelda, et nad ei peaks nii palju kobisema, eriti kui nende ema on naabruskonna lits, kes kepib kõigiga, kes ta arveid aitavad maksta, kuigi see oli kõigile teada-tuntud fakt. Ta poleks ka pidanud ütlema, et tal on nende emast tonnide kaupa videosid, mida ta on lahkelt nõus neile näitama, et nad neid vaadates onada saaksid. See ei olnud fakt, see oli vale ja ta ei oleks pidanud ütlema ei seda ega teist, kuid polnud parata, Arra Romini ei osanud oma suud kinni hoida.
Ja Ike’ile ja Mike’ile ei meeldinud, kui ta liiga palju suud kulutas.

Kaks või kolm paari käsi krabas temast kinni ja kuigi tal õnnestus ühele tüübile nina pihta virutada, polnud sellest eriti kasu. Tal oli vaid kaks kätt ja kaks jalga, mida löömiseks kasutada sai – peaga löömine talle eriti ei meeldinud – , kuid vastaseid oli seitse ja Arra oli vähemuses.
„Sa veel maksad selle eest, mida sa täna kolis ütlesid, Scarra,“ lausus Mike ja Ike tema kõrval naeris. „Sa saad nii kõvasti kere peale, et verd lendab ja enne tunni aja möödumist on see kõik youtube’is, et kõik saaksid teada, kuidas on kõige õigem siga tappa.“ „Lase mind lahti ja ma luban, et sa saad seda isiklikult tunda!“ lajatas Arra vihaselt, kuid kahjuks ei võtnud keegi ta palvet kuulda. Tema kahjuks, nende õnneks.
„Viime ta jää peale,“ ütles Ike kahjurõõmsalt. „Mulle meeldib vaadata, kuidas punane veri valgele lumele langeb nagu...“ „Lõpeta luuletamine, ma sain juba aru küll,“ vastas Mike. „Uhkem värk. Eks ta ole jah.“

Arra needis oma vastaseid. No tõesti, punane veri ja valge lumi? Kui kõvasti nad teda õige paari peaaegu süütu kommentaari pärast taguda tahtsid? Ilmselt väga kõvasti ja hetk hiljem sai ta sellele kinnitust. Käed, mis teda kinni olid hoidnud, lasid temast lahti, nii et ta prantsatas kõvasti vastu Wellmanni pargi väikest tiiki katvat jääkoorikut. See ei olnud ilmselt eriti paks ning Arra tegi kiire katse end püsti ajada ja ohtlikult pinnalt minema putkata, kui kellegi rusikas teda näkku tabas. Ike naeris ning Arra tundis suus vere maitset. Pagana pihta, oli Ike alles sadist. Oli see nüüd asi, mille üle naerda? Samas, kui Ike samas olukorras oleks olnud, oleks ka Arra ise naerda pugistanud, nii et tegelikult ei saanud ta poissi milleski süüdistada. Kuigi ta oleks võinud vabalt süüdistada Ike’i selles, et ta on selline jobu...tema ja Mike. Nad oleksid võinud temaga kuue silma all arveid õiendada, kuid oo ei, kaksikud ei saanud ilma abivägedeta hakkama. Olid alles...
Argpüksid.

Löögid, mis Arrat tabasid, tegid talle haiget, kuid ta ei näidanud seda välja. Lõppude lõpuks ei saanud ta sugugi esimest korda elus kere peale. 7:1 kaotusseisus polnud ta küll kunagi varem olnud, aga üks kord oli ikka esimene kord. Keegi tõbras virutas talle kaameraga, mille peale Mike marru läks. „Türa, ära seda ära lõhu!“ kärkis ta. „Kui see katki läheb, ei ole meil teda millegagi filmida!“ „No anna andeks, eks!“ ütles keegi, kuid kes, seda Arra ei teadnud ja vaatamisest polnud kasu, sest tal oli hetkeks silme eest mustaks läinud.
Ta kuulis raksatust veel enne kui teised poisid ning teadis, mida see tähendas ja astus sammu tahapoole. Kahjuks mitte nii märkamatult, nagu ta plaan ette oli näinud ning Ike krabas ta õlast. „Hakkad kuhugi minema, Scarra?“ küsis ta. „Sinu matustele,“ kostis Arra ja sülitas suutäie verd Ike’i valge jaki peale. „Punased pritsmed valgel taustal...palun väga, see kindlasti erutab sind.“
Ike virutas talle rusikaga piki lõugu ning hoop oli nii tugev, et Arra paiskus ligi kahe meetri jagu tahapoole ning prantsatas selili jääle. Kõlas uus raksatus ning enne, kui ta end liigutadagi jõudis, andis jää tema all järele ja ta vajus jäisesse vette.

Ta sirutas käe välja, et jääservast krabada, kuid külmus, mida ta tundis oli peaaegu halvav ning kuigi ta servast kinni sai, ei suutnud ta sellest kuigi kaua hoida ja tema sees hakkas tekkima pisike paanika.
Olgu, ta oleks võinud kasvõi terve päeva vees hulpida, aega tal ju oli, aga selle kõige juures oli üks pisike „aga.“
Arra ei osanud ujuda.
„Kuulge, poisid,“ pöördus ta stiilise seitsmiku poole. „Kuidas oleks, kui me selle jama nüüd ära lõpetaksime. Aidake mind nüüd välja, et me võiksime kõik koju minna. Oleks kurb siin oma aega raisata.“
Keegi ei öelnud midagi, siis aga puhkes Mike naerma. „Unista edasi,“ irvitas ta. „Minu poolest võid sa ka ära uppuda, kui soovid, Scarra.“ Scarra – selle hüüdnime oli Arra saanud väikese armi tõttu, mis ta vasakut suunurka kaunistas ning kuigi ta seda hüüdnime üle kõige vihkas, oli see külge jäänud nagu kleepuv tatikuul.
No tore, keegi ei kavatsenud talle appi tulla. Nad kavatsesid tal uppuda lasta ja millegi pärast tundus Arrale, et nende soov võib täide minna. Jääserv, mille küljes ta rippus, murenes ning kui see järsult katki läks, ei leidnud Arra korraga ühtegi toetuspinda ning vajus täielikult vee alla. Ta teadvus kadus umbes kahe minutiga.

Ta ei kuulnud, kuidas kellegi väga vihane hääl üle terve pargi kajas. „Te olete mingid arengupeetusega väärakad!“ karjus tumedapäine poiss, kes kõike pealt oli näinud ning surus käed rusikasse, tundes ilmselgelt põletavat soovi kedagi karistada. „Teile tuleks kumminuiaga piki pead anda, ehk tooks see teile mõistuse pähe tagasi!“ Kes teab kust ilmunud tundmatu viskas oma jope ja koolikoti lumega kaetud maapinnale, sööstis ettepoole ning sukeldus jääauku Arrale järele.
**
Jackson ei olnud kohe kindlasti plaaninud, et tema halb päev lõppeb suplusega jääaugus, kuid mõnes mõttes oli see isegi hea. See lõi ta pea selgeks ning vesi temperatuuriga -100 kraadi oli väga värskendav.
Ta ei suutnud uskuda, mida ta silmad äsja näinud olid. Neid oli seitse ja mitte keegi ei läinud jääauku kukkunud poisile appi...vastikud tõprad, kes kartsid oma käpakesi märjaks teha. Ausalt öeldes ei teadnud Jackson, mis teda poisile järele oli sundinud hüppama, sest ta ei olnud kunagi varem erilisi kangelaslikkuse ilminguid näidanud, kuid ühel hetkel oli ta vees, järgmisel juba veest väljas ja tal ei olnud isegi eriti külm. Adrenaliin, mis muud.
Häda oli ainult selles, et poiss, kelle ta päästnud oli, ei hinganud ning Jackson oli sunnitud kunstliku hingamise põhialuseid meenutama. Talle ei tulnud ühtegi meelde. Peopesadega tuli kuskile suruda, aga kuhu? Olgu, võib-olla polnud surumine nii oluline, aga...

„Noh, oled jamas või mis?“ hõikas üks kutt seitsmest ning irvitas. „Ära karda, topi aga julgelt talle keel kurku, me keegi ei pane seda pahaks.“ „Käi vittu,“ ütles Jackson ja otsustas katsetada tehnikat, mis oli algselt äratanud ellu Lumivalgekese ja seda ammu enne Disney samanimelist joonisfilmi. Ta virutas poisile rusikaga piki kopsu ja käratas: „Ära mängi lolli!“
Üllatus-üllatus, see toimis. Otsekui käsu peale köhis poiss välja suure suutäie külma vett ning ajas end hingeldades istuli.
Jackson oli sunnitud tunnistama, et tegemist oli kõige kummalisema poisiga, keda ta kunagi näinud oli. Ta lillad juuksesalgud turritasid igasse ilmakaarde, ta kõrvas rippus pealuuga kõrvarõngast, ta huule juures oli tilluke arm ning ta kandis kergelt naiseliku lõikega jakki, tanksaapaid ja latekspükse, mis olid nii kitsad, et ei jätnud just eriti palju fantaasia hooleks. Umbes kolm sekundit hiljem sai Jackson aru, et tunneb poissi.
„Hei! Ma tunnen sind!“ hüüatas ta ning oli sunnitud leppima altkulmu pilguga, mille poiss talle kinkis. „Sa oled doktor Romini vend, kas pole?“ „Tõepoolest,“ nentis Arra mokaotsast, „ja sina oled see poiss, kelle pärast mul nägu täis sõimati. Kuidas kõlgub?“ „Ilmselt natuke paremini kui sinul,“ vastas Jackson ning otsustas, et ei pööra poisi latekspükstele eriti tähelepanu – need olid Jacksoni arvates tõepoolest väga häirivad ja mitte niivõrd selle pärast, et need nii liibuvad olid, vaid pigem selle pärast, et ükski korralik mees lihtsalt ei kandnud selliseid hilpe. Mis oli saanud vanadest headest viigi -ja teksapükstest?

„Oota, mida sa sellega öelda tahad, et sul minu pärast nägu täis sõimati?“ pahvatas ta, kui Arra sõnade tähendus talle kohale jõudis. „Täpselt seda,“ kostis Arra. „Kui sa juhuslikult ei mäleta, siis soris mu õde parajasti su ajus, kui ma ilma koputamata ta kabinetti sisse marssisin ja nii ta hüpnoosiseansi ära rikkusin. Tuleb meelde?“ „Tuleb küll,“ tunnistas Jackson. „Tuleb küll, aga...miks pidi ta sind sõimama? Ma mõtlen, vaevalt et ta mu peast midagi huvitavat leidis.“ Vaevalt...samas, kes teab, mida doktor Romini ta peast kätte saanud oli.
Arra kehitas õlgu. „Kes teab. Minul ja Everityl on huvitavatest asjadest väga erinev arusaam.“ Ta sirutas oma käe välja. „Kui sa mu juba veest välja tirisid, siis võin ma sulle vähemalt oma nime öelda. Mina olen Arra Romini.“ „Jackson Roberts,“ vastas Jackson, võttis Arra käe vastu ja raputas seda paar sekundit. „Roberts...kas sa oled kuidagi RobertsCorpiga seotud?“ päris Arra. „Mu isa on,“ kostis Jackson. „Ta on nagu...selle rajaja.“ „Või nii,“ märkis Arra kuivalt. Pagana pihta, jälle oli ta ühe rikkuriga kokku juhtunud. Sellistel inimestel oli elust absoluutselt teine arusaam. Ta lasi Jacksoni käest lahti, tõusis püsti, võttis jaki seljast ning püüdis seda kuivaks raputada. Tal oli pagana külm. Vähe sellest, et vesi külm oli olnud, oli seda ka õhk ja Arral oli tugev kahtlus, et kui ta termomeetrit vaataks, külmuks ta ilmselt šoki tagajärjel surnuks. Mitte et peaaegu uppumine juba piisav šokk ei oleks olnud, aga...
Jackson, oli Arra tunnistama sunnitud, oli ilmunud uskumatult sobival hetkel. Kui teda poleks tulnud, oleks Arra kindlasti uppunud, sest oli selge, et keegi stiilsest seitsmikust vaevalt tema elu päästmise nimel tõmmelda oleks viitsinud. Paari sekundi jooksul püüdis ta kujutleda, kuidas nad kohtusaalist väljuvad, käed raudus, olles äsja mõistetud süüdi Arra surma põhjustamises...The Times pühendab talle terve artikli, mis tema surmajate teod vähimagi süütundekihvatusega hukka mõistab...rahvas armastab teda, kuigi ta ei ole enam elavate kirjas...
Arral oli väga elav fantaasia.

„Hei, sina,“ hõikas Mike ning Jackson pööras pea tema poole. „Kas sa oled tema sõber?“ Jackson ajas end püsti. „Ma ei leia, et peaksin mingile põhupeale aru andma. Tahan, olen, tahan, ei ole. Mis sul sellest?“ „Järelikult oled sa samasugune tropp nagu tema,“ kostis Mike irvitades. „Sina mine õige perse,“ lausus Jackson teravalt. „Sina ei tule mulle ütlema, kes ma olen. Türa, sa tahad tappa saada või mis? Ütle veel midagi ja ma löön su haisvad kollased hambad suust välja ja ära arvagi, et see, et mind on üks ja sind seitse mulle korda läheb!“ Mike tahtis midagi öelda, kuid Ike pani talle käe õlale, et teda vaikima sundida. Tõde peitus selles, et Ike’i jaoks tundus Jackson kuidagi hirmuäratav. Piisas vaid ta näoilme nägemisest, et taibata, et tal oli äärmiselt halb päev olnud ja teatavasti viisid halva päeva üle elanud inimesed oma ähvardused täide hoopis sagedamini, kui teised seda tegid. Ike’ile mürglist aitas. „Tõmbame õige leebet,“ pakkus ta. Mike turtsatas, kuid tundus siiski oma vennaga nõustuvat. Ta vedas hüvastijätuks sõrme püsti ja peagi olid tema ja ta kamraadid silmapiirilt kadunud.

„Niisiis, Arra Romini, millega sa neid vihale ajasid?“ päris Jackson. Ta oli sunnitud tõdema, et Arra nägi üsnagi vilets välja. Ta huul oli verine ning ilmselt oli ta ka muudesse kohtadesse paar head pauku kirja saanud. „Oh, mitte millegi erilisega,“ vastas Arra nagu muuseas. „Tavaline värk, tead ju küll. Mõned inimesed lihtsalt ei kannata, kui nende kulul nalja tehakse.“ Miskipärast tundus Jacksonile, et ta ei tahtnudki teada, milliseid nalju Arra teha armastas. Kui ta nende pärast kloppida sai, ei olnud need ilmselt eriti head. Või siis vastupidi, liiga head.
„Pagan, ma olen läbimärg,“ kurtis Jackson nagu muuseas. „Nüüd oleks sinust viisakas mind enda poole kutsuda ja mulle midagi kuiva selga anda.“ „Unusta ära,“ lausus Arra selle peale. „Mul on kella poole viieks kohtumine kokku lepitud ja kõik muud tegevused langevad ära.“ Ta vaatas kella. Neli läbi...ta hakkas hiljaks jääma ja see ei teinud teda just eriti rõõmsaks. Kui ta hilineb, ei saa ta täit tasu ning ta ei kavatsenudki sellel sündida lasta. Ta pidi kohe jalga laskma. Olgu, oli küll ebaviisakas Jacksoni juurest ilma teda korralikult tänamata minema jalutada, kuid Arra polnud kunagi viisakuse etalon olnud ning viisakusel ei olnud tema jaoks õieti mingisugust tähtsust. Viisakus oli neile, kelle elu ei lubanud neile ei eksimusi moraali ega iseenese vastu.
Arra elul ei olnud kahe nimetatuga mingit seost ning tõtt-öelda ei olnud tal eriti palju seost ka elu endaga.

Ta astus paar sammu eemale ning korjas üles oma koolikoti, mille ta rüseluse käigus kaotanud oli. Jumal olgu kiidetud, et seda koos temaga vette ei olnud visatud, sest vastasel juhul oleksid ta kaardid olnud täiesti läbi ligunenud. „Ma kaon siis,“ ütles ta ükskõikselt. „Kas sul on midagi selle vastu?“ Jackson oleks meeleldi öelnud, et on küll, kuid tal oli kõrini kummaliste inimestega jagelemisest. Kui Arra pidi minema, siis mingu.
Ta heitis pilgu poisi koolikoti külge õmmeldud vapile. „Kas sa käid Wellingtoni akadeemias?“ küsis ta kulmu kortsutades. Wellington ei olnud just hea mainega kool ja Jacksonile meenus, et möödunud aastal oli keegi koolile kolm pommiähvardust teinud. Ilmselt ei pidanud see keegi sellest haridusasutusest lugu ja nii palju, kui Jackson kuulnud oli, oli selleks ka põhjust. Wellingtoni akadeemia eksamitulemused olid ühed osariigi madalamad.

Arra noogutas. „Wellingtonis? Jah.“ Ta ei küsinud, kus Jackson õppis, sest see ei huvitanud teda ning rohkem sõnagi lausumata pööras ta poisile selja ja marssis minema.
Jackson küsis endalt, kuhu Arra õieti minna kavatses, riided jääkülmast veest tilkumas, kuid küllap teadis poiss oma plaane ise paremini.

Go Jackson, GO ! *lehvitab plakatit "Elagu meie surematu kangelane (idioot)"
Ta oleks Mikeil ja Ikeil ikka hambad sisse võinud lüüa, oeh see oleks nii mõnus vaatepilt olnud kuidas kõik seitse veriste ja lonkavatena minema vudivad... Jackson oli selles osas kuidagi üllatavalt cool selline lahe ja värki, hoopiski mitte mälu kaotand idioot, kelle osas ta on viimased osad esinenud vaid ikka üks äge kutt kellel on ka mingit aimu mida ta teeb või siis on vähemalt see mida ta teeb äge ja kangelaslik.
Arrast aja Jacksonist saaksid minu arvates suurepärased sõbrad. Mõlemad on kahtlased, hea temperamendiga, targad, piisavalt lollid ehk siis üksteise jaoks loodud! Ma tõesti tahaksin, et ta rohkem sisse tuleks, sest ta on lihtsalt nii kahtlane.
See Kanei osa oli natsa imelik-ma mõtlen, et imelikum kui su jutt nagu kogu aeg. Kuigi ma olen juba sellega ära harjunud niiet su jutt ei tundugi enam imelik ja need kohad mis enne oleks tundunud nagu üliimelikena on nüüd lihtsalt imelikud...jahm see ei tulnud nüüd just kõige paremini välja... . See tuli kuidagi nii äkki sisse ja tekitas nagu väikse šoki -ma vaatasin pärast selle osa lugemist umbes kolm minutit seina ja oleksin vaadanud ilmselt rohkemgi kui uut osa ei oleks üleval olnud, mida ma väga lugeda tahtsin.
Ja millegipärast hakkasin ma täiesti kõrist naera kui Kira viskas selle raha lauale ja karjus:„Michael Reedi närused sendid!“ See oli nagu ülikoom.
*itsitab*
Aga muidu see kahekõne Kiral ja tollel mis-iganes-ta/see-on olendil oli minu arust väga hea.

Ja ma ei jõua ära kiita sinu kirjutamisoskust niiet ma jätan selle sinul lahkel loal tegematta ning kujutlema sind taaskord ette kõiki neid kiituseid mina ma siia olen juba kirja pannud.

Aga uut osa ma küll palumast või siis nõudmast -kuidas olukord nõuab- ei väsi!
Ma...palun uut!

PS: Tore. Ma arvan, et see katab täielikult minu eelneva kommentaari puudulikkuse. kuigi ega ma ei arva, et ka selles midagi eriti tarka kirjas ei ole.

Mul tekib alati kohutavalt hea tuju, kui keegi mulle pika kommentaari kirjutab, nii et...aitäh

Jackson hakkab varsti natuke targemaks saama Ma olen juba korraldanud talle mõned väikesed flashbackid ja nägemused, et ta ikka kindlasti teada saaks, mis tema ümber toimub. Ma luban, et ta hakkab Arraga kindlasti hästi läbi saama, mis siis, et Arra ei ole endale sõprade hankimise suhtes just eriti positiivselt meelestatud. Tal on selleks omad põhjused, millest ma kindlasti kunagi räägin Omajagu kahtlane on ta tõesti, kuigi kui ma nüüd hoolega mõtlen, siis tundub mulle, et ta on peategelastest kõige normaalsem...juhul, kui kedagi nende seast üldse normaalseks saab pidada, olgugi, et tal on nende hulgast kõige ekstreemsem välimus. Ma ei tea, mis värk mul nende latekspükstega on, aga poiste jalas tunduvad need kuidagi...kahtlased

Kõik, mis Kane'iga seotud on, peabki imelik olema. Ma tahtsin tema koletisliku pooluse välja tuua, iseasi, kui hästi või halvasti see õnnestus. Aga mõneks ajaks jääb ta nüüd enam-vähem inimlikuks ja esialgu veel midagi suurt korda ei saada...peale Kirale pinda käimise, ehk

Ma avastasin, et olen järgmise osa kuidagi eriti lühidalt ja mõttetult kirja pannud, nii et ma püüan seda veidike täiendada. Kui veab, saan ma selle homseks valmis. Mul on muidu juhe veidike kokku jooksnud, aga 100 000 sõna tuleb ehk siiski varsti ära. Pöidlad pihku

*hoiab pöidlaid pihus ja kilkab rõõmust*

*hoiab pöidlaid pihus üritades kõigest väest trükkida*

Rõõm on minupoolne Ma lihtsalt ei saa lühemaid kommesntaare kirjutada kui olen lugenud nii palju ja nii head asja...*unistab*
Ma kirjutan veel ühe pika kommentaari kui sa kirjutad ühe pika jutu

*ootab millal õnnitleda 100 000 sõna täitumisest* ... 100 000 sõna on ikka tõsiselt palju...ikka väga palju.
Ja iga sõna on sellest nii hea lugeda...*unistab...jälle*

Paaalun uuuuut...

Shoot Ma andsin endast parima, et seda osa kuidagi söödavaks muuta, aga peale Arra kahtlase eraelu ei ole selles vist midagi erilist Siiski, mul õnnestus toppida sisse paar vihjet Arra vanemate, kes ei olnud(või siis ei ole) just eriti head inimesed, ning tema tuleviku kohta. Uuemates osades tuleb mõlemast teemast rohkem juttu.

Anyway, I'm glad for your support
**

18.2

“Kas sa ei sooviks pisut šokolaadikooki?“
Arra turtsatas ja vaatas naisele kulmu kortsutades otsa, pidas küsimust tühiseks. Ta sirutas käe üle voodiserva, haaras põrandalt oma pluusi ning pani selle endale selga, nööpides seda maksimaalse aeglusega. Tore küll, üks nööp oli suutnud kuidagi kaotsi minna. Jah, vahel juhtus ka seda.
Ta oli läinud naise juurde saja dollari pärast, mille naine talle ühe pisikese töö eest võlgu oli, kuid seda ei saanud ta teps mitte. Ta oli saanud vaid veidi keskpärast keppi ja hulgaliselt lauseid stiilis „sa ei tea, kui palju sa minu heaks teinud oled“ ja „ma ei saaks sulle tasuda ka kogu maailma kullaga ja“ „oh, Arra!“ Ühesõnaga, sisuliselt ei olnud ta saanud mitte midagi ja ta pihud olid endiselt tühjad. Ta ei tahtnud mingit tänu ega ka kogu maailma kulda. Ta tahtis vaid sadat dollarit, mille peale ta naisega eelmisel päeval kokku oli leppinud ja oli olnud üsna ootamatu, et viimane oli otsustanud...ee...talle natuuras tasuda. Ootamatu, kuid siiski mitte ennenägematu.

Prostituut ta küll ei olnud, kuigi oleks võinud, eriti arvestades seda, kes ta vanemad olid olnud. Arra lootis, et kus iganes nad ka ei oleks, mädanevad nad täiega, samamoodi nagu tema Coronation Streetil mädanes.
Arrale ei meeldinud inimesi sildistada ja ka iseendale ei kippunud ta silti külge panema, ent tema töö sildistas teda isegi siis, kui ta seda ei tahtnud. Ei, mitte prostitutsioon, vaid hoopis ennustamine. Arra oli ennustaja või, nagu ta ennast ise nimetada armastas, detektiiv, ning kui Sherlock Holmesil oli totakas jahimüts, oli Arral sugugi mitte nii totakas kaardipakk. Ta ei kiidelnud oma ennustamisoskusega küll kunagi, kuid ta oli osav, koguni nii osav, et oleks võinud ennustada tulevikku kuni kolmanda inimpõlveni välja. Või teiseni. Või viiekümne aasta jagu ette. Osavus ei tähendanud aga alati initsiatiivi ning kuigi tuleviku ennustamine oli kahtlemata prestiižne eriala, eriti habemega naiste seas, ei teinud ta seda kunagi. Ühe konkreetse inimese tuleviku teadmisest piisas talle küll, tänan väga, milleks talle veel teiste oma vaja oli? Ta armastas kaevata minevikus ning otsida lahendust vastusteta küsimustele ja küsimusi, mis vastust tahtsid, oli alati piisavalt, isegi majanduskriisi ajal.

Arra sai keskmiselt ühe kõne nädalas, mõnikord harva ka ühe kahe nädala jooksul. Küll soovis mõni depressiivne kodukana leida oma aastaid tagasi käest lastud armastatut, küll vana ema oma sõjas kaduma läinud poega ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi. Vaid harva sattus Arra teele ka tõsisemaid väljakutseid ning need polnud sugugi mitte alati meeldivad. Iga vastus, mille Arra oma kaartidelt välja luges, oli nagu õnneloosi peaauhind, kuid tuli ette ka kordi, mil Arra auhinnast meeleldi loobunud oleks. Möödunud aastal oli tema poole pöördunud naine, kelle lapse roolijoodik tema enda silme all surnuks oli sõitnud ning kuna sitapeast juht oli sündmusohalt põgenenud, ei olnud kohtul kedagi karistada ning nii kuulutati juhtum lõpetatuks. Naine tegi selle peale seda, mida antud olukorras parimaks lahenduseks pidas: helistas Arrale. Arra ei olnud küsinud, kust naine tema numbri sai. Ta ei küsinud seda kunagi. Said nad tema numbri kust said, vahet polnud.

Tahtmatult oli Arra aidanud kaasa mõrva toime panemisele ning see rõhus teda pisut, kui ta sellele mõtles. Ta oli lugenud maniakaalse rooligeeniuse kohta välja kõik, millest seitse kaarti talle kõneleda tahtsid ning olles tema usaldusväärsuses veendunud, oli naine maksnud talle täpselt nii palju, nagu kokkulepe ette nägi. Suurema osa ajast oli see summa sada dollarit, mõnikord leppis Arra aga ka vähemaga. Igal juhul, järgmisel päeval, olles mehe isiku väikese uurimistöö abil kindlaks teinud, oli naine mehe juurde läinud ja ta maha lasknud. Sellest juhtumist oli ajalehes pikk artikkel ilmunud ja isegi Arra olemasolu oli selles ära toodud. Tõsi, mitte küll nimeliselt, kuid ajakirjanik oli ära märkinud, et „leinav ema tegutses ennustaja vihje peale.“ Ehk siis, kuigi tahtmatult, oli Arra aidanud üht inimest mõrvata. Mõrvata mõrvarit. Kuigi tal selle üle mõnes mõttes hea meel oli – ja kellel ei oleks olnud? - , ei saanud ta eitada, et oleks võinud suurde jamasse sattuda, kui politsei tema nime teada oleks saanud. Kaardid või mitte kaardid, aga kaasosalise rolli sattumine polnud kuigi ahvatev väljavaade.

Tema viimane juhtum ei olnud midagi kriminaalset. Naine, kes tema poole pöördunud oli, ei soovinud kedagi mõrvata. Ta tahtis lihtsalt teada, kas ta mees, üllatus-üllatus, petab teda või ei. Arra oli sunnitud tema küsimusele jaatavalt vastama. Kahjuks mitte ainult jaatavalt, vaid ka täpsustama, et mängus ei olnud mitte üks, vaid vähemalt kolm naist. Vaene petetud naine, kes oli umbes kolmekümneaastane ja väga ilus, oli palunud tal järgmisel päeval tagasi tulla, lubades talle kindlasti ära maksta, kui on oma mehe suust kuulnud, et see kõik tõele vastab. See vastas tõele ja ilmselt seetõttu oligi naine otsustanud viivitamatult kätte maksta ja oma meest vastu petta. Arra juhtus lihtsalt valel ajal vales kohas olema või siis vastupidi, õigel ajal õiges kohas.
Ta tõusis püsti, haaras voodi kõrval olevalt radiaatorilt ülejäänud riided, libistas neec kiiresti endale selga ning soovis vaid üht: hüvasti jätta. Ta ei mäletanud naise nimegi. See polnud esimene kord, kui ta mälu teda alt vedas, tal lihtsalt oligi kombeks tähtsusetute inimeste nimed unustada ja kümne minuti lõbustus kuulus kahtlemata tähtsusetute inimeste kategooriasse.

Ta ei vaevunud naisele midagi ütlema, kui ta tema magamistoast välja kõndis, kööki suundus ning oma jaki, mis radiaatorile kuivama oli asetatud, selga pani. See ei olnud sugugi nii kuiv kui ta lootnud oli, kuid vähemalt oli see soe, soojem kui tema ülejäänud riided, mis ikka veel kergelt niisked olid.
Kui Arra juba saapaid jalga ajas, astus naine esikusse, tekk siivsalt keha ümber keritud – nagu tal oleks veel midagi varjata olnud! – ja naeratas lahkelt. „Kas ma näen sind veel?“ Arra ei hakanud keerutama. „Ei,“ ütles ta otsekoheselt. „Ega ikka ei näe küll.“ „Arra, tõesti, mul oli väga...“ Teda lõpuni kuulamata astus Arra uksest välja, lõi selle enda järel kinni ning kõndis trepist alla. Ta oli seda kõike varemgi kuulnud.

Tõdedes, et väljas on ikka pagana külm, kõmpis ta lähimasse Wal-Marti, ostis pudeli kokakoolat ning jõi seda ahnete lonksudega. Tegelikult oleks ta tahtnud duši alla minna, kuid ka jahe jook oli piisavalt värskendav. Ohates tõdes Arra, et ta rahakotis elasid nüüd veel vaid ämblikud ja kahjuks ei olnud viimastel tühjast kohast raha tootmisega mingeid kogemusi. Pagan võtku seda saamata jäänud sadat dollarit.
Ta mobiiltelefon helises ning Arral ei jäänud muud üle, kui kõne vastu võtta. „Mida?“ päris ta keerutama. „Hei, Arra, mina siin,“ ütles Everity. Arra turtsatas. „Ma saan aru jah, et sina seal. Mida sa tahad?“ „Mul läheb täna tööl natuke kauem.“ Everity hääl oli vabandav. „Kas sa saaksid minu eest poes ära käia ja õhtusöögiks midagi hankida?“ „Saaksin küll, aga sellisel juhul tähendaks hankimine varastamist,“ ütles Arra igasuguse emotsioonita hääles. „Mul ei ole praegu punast krossigi. Mõikad?“ Everity mõikas ja ei saa öelda, et see teda just eriti rõõmsaks oleks teinud. „Kretiin,“ torises ta vastikult. „Nüüd pean ma sinu pärast peale tööd ringi jooksma.“ Ta vajutas kõne kinni, Arraga hüvasti jätmata, ning viimane oskas selle peale vaid õlgu kehitada. Mis seal ikka, oligi liiga palju palutud, et tema niigi kohutav päev kuidagi viisakalt oleks võinud lõppeda.

Kui ta mööda tänavat kodu poole marssis ja kokapudelit loksutas, et sellest võimalikult palju gaase välja lasta, peatus ta mõte hetkeks poisil, kes pärastlõunal ta elu päästnud oli. Ühelt poolt oli see olnud hullumeelne vedamine ning Arra ei oleks osanud selle eest rohkem tänulik olla, teiselt poolt aga aitas see situatsioon kinnitada seda, mida ta juba niigi teadis.
Saatust, mis end juba kord selle kandjale ilmutanud oli, ei olnud võimalik muuta.
Arra otsustas, et parim viis enda elupäästjale tänu avaldada on temast võimalikult kaugel püsida, sest kes teab, äkki pidi just seesama õnnetu kohtumine rajama teed sündmustele, mis kümne aasta pärast aset pidid leidma ning millest teadlik olemine oli viinud Arralt igasuguse isu inimestega suhelda.

Kindlasti on see [loe:Jackson] sellega [loe:Arra ja Arra tulevikuga] seotud...
Ka Arra eraelu on väga huvitav muideks ja kogu tem,a suhtumine kõigesse sellesse ja üdse olemina, käitumine oli nii mõnus.Nauditav.

JA, Ära üldse muretse, et su jutt võiks mingil määralgi igav olla, ära mitte loodagi ütlen ma sulle. Sa lihtsalt ei oska igavalt kirjutada, igaühele ei ole lihtsalt sellist annet antud, aga selle pärast ei tasu veel nukrutseda!
Ütlen omadest kogemustest, sa ei jää mitte millestki ilma, kui siis ainult negatiivsetest kommentaaridest...aga ma ei usu, et sa neid tahad.

Ja palun postita siis ruttu uus osa siia!

Nõustun

Jah, Jackson on tõepoolest Arra tulevikuga seotud. Kuidas, seda ma praegu ei ütle, kuna see rikuks kogu lõbu ära

Oeh...mind ootab nädalavahetusel ees tõsine arvutivõõrutusravi, sest ma kaon Eestist võimalikult kaugele(loe: Soome) Ma ei kujuta ette, kuidas ma hakkama saan...mul oleks vist aeg tunnistada, et ma olen kerges arvutisõltuvuses. Peaks endale mingi tugigrupi otsima Aga jah...siit tuleb uus osa ja ei, ma ei ole viimases osas Arra vanust sassi ajanud. Arra on küll praegu neliteist, kuid "kakskümmend neli" on selles lauses mõjuva põhjusega.

Enjoy!
**

19.1

„Ma ütlen teile juba kolmandat korda, et ma ei tule teiega mingisse Itaalia restorani!“ teatas Jackson pahaselt. Tegelikult ei öelnud ta seda kolmandat, vaid hoopis seitsmendat korda, aga Tracy oli nii järjekindel, et oli Jacksoni lugemise sassi ajanud. Ta ei kavatsenudki eitava vastusega leppida ja sarnaselt Tracyle ei kavatsenud seda teha ka Carolyn. Ja Debs. Ja Luke. Ja Brandon. Keegi neist ei tahtnud kuulda, et Jackson ei olnud nende ettepanekust huvitatud. Tegelikult oli asi mitte huvitatud olemisest kaugel, Jackson lausa jälestas mõtet Itaalia toidust, kuna see tähendas kahtlemata pastat ja pastat oli ta alles eile söönud. Kira pool. Viimasest oligi ilmselt tingitud asjaolu, et niipea, kui Tracy Itaalia restorani mainis, tuli kogu eilne päev Jacksonile meelde ja...
Parem oli eilsele mitte mõelda, kuna ta oli viimasel ajal niigi liiga palju mõelnud. Samal ajal, kui iga kolmas või kes teab mitmes ameeriklane end üle töötas, oli Jackson suutnud end üle mõelda ning nagu ta ise oletas, põhjustas üle mõtlemine talle hallutsinatsioone. Paar päeva tagasi, kui ta peeglisse vaadates enda asemel hoopiski blondi tütarlast oli näinud, oli ta suutnud selle hetkelise illusiooni kuidagi halva valguse kaela ajada ja oma teadvuses tahaplaanile tõrjuda, kuid möödunud ööl oli küllaltki võigas ilmutis taas tema juurde tee leidnud. Jackson oli pärast ebameeldivat päeva vaevalt unne suutnud libiseda, kui tundis, et keegi teda jälgib. Ta oli käe välja sirutanud, laualambi lülitit vajutanud ning olnud sunnitud tõdema, et tüdruk, keda ta peeglis näinud oli, istus otse tema voodi jalutsis. Jackson kahtles, et tegemist on kummitusega, sest nagu kõik normaalsed inimesed teadsid, polnud kummitusi olemas, kuid kahjuks oli Jackson hetk enne seda, kui ta umbes 120 detsibellise helitugevusega karjuma pistis, sunnitud tunnistama, et tüdruk nägi välja üsna surnud. Ta silmad jooksid verd, ta nägu oli kergelt paistes ning ta kleit, mida Jackson esialgu punaseks pidas, ei olnud mitte lihtsalt punane, vaid hoopis verest läbi imbunud...

Öörahu rikkumise eest oli Jason talle korraliku peapesu teinud ning kui Jackson pahaaimamatult küsis, ega keegi selles majas õnnetult surma ei ole saanud, pomises ta midagi sellist, mis kõlas nagu „idioot“ ning jättis vastuse õhku rippuma. Jackson oleks ta hea meelega ühte sooja ja pimedasse kohta saatnud, kui mitte Jacksoni väike õde Annie, kelle pärisnimi oli tegelikult Annabeth, sellel hetkel, kui Jackson kisa tõstmiseks suu avas, pakkunud ei oleks, et võib oma venna und valvata. Jackson kavatses esialgu keelduda, kuid otsustas siis, et vajas tõesti valvet. Mõlemal korral olid hallutsinatsioonid tekkinud siis, kui ta oli üksi. Tõsi, kui ta nüüd hoolega järele mõtles, siis tegelikult oli Lauren eelmisel korral tema kõrval olnud, aga naine oli ka ise üks paras hallutsinatsioon, nii et see ei läinud arvesse.
Jacksoni une valvamise juures ei olnud Annie kahjuks eriti osav. Ta oli rahutu magaja ning nii sai Jackson öö jooksul umbes sada korda tema väikese jalaga kõhtu, nii et kui ta äratuskell lõpuks helises, tegi see ta tavatult rõõmsaks, vähemalt järgmiseks üheks minutiks.
Kuigi Jackson oli otsustanud, et peab enda tervise huvides veidi aega mõtlemisest hoiduma, oli seda üpris keeruline teha. Keemiatunni ajal oli ta leidnud oma musta mapi vahelt enda joonistatud pildi. Ta vähemalt oletas, et pilt on tema joonistatud, sest ta ei mäletanud seda, kuid nimetähed, mis leheservas seisis, kuulusid kahtlemata talle: Jackson kahtles sügavalt, et tema käes võiks olla midagi, mis kuuluks mõnele teisele J. R-ile. Pildil oli kujutatud süsimustade juustega meest, kelle nahk oli ebaloomulikult valge ja silmad sõna otseses mõttes vampiirilikult punased. Selle pildi olemasolu oli seda kummalisem, et Jackson ei olnud põhikooli lõpetamisest saati pillatsit kätte võtnud. Ta oli kunstitunde lausa jälestanud, sest ükskõik kui väga ta ka ei püüdnud, ei olnud tema ruumid õpetaja jaoks kunagi piisavalt ruumilised ja ruudud piisavalt ruudulised. Seda arusaamatum oli tema jaoks, miks oli ta kaks aastat pärast oma viimast joonistamiskorda äkki selle portree paberile pannud. Mida enam ta seda uuris, seda kindlamini mõistis ta, et pildil oleval isikul on mingi oluline tähendus, kuid ta ei suutnud taibata, milles see seisnes. Polnud siiski vaja olla geenius, et saada aru, et isik oli kõike muud kui meeldiv. Iga kord, kui Jackson tema silmadesse vaatas, tundis ta mingit värelevat viha ning järeldas sellest, et kui tal salapärase mister X-iga kokkupuuteid juhtus olema, olid need kõike muud kui meeldivad.

Ta mõttelend katkes, kui Tracy valjusti ja vihaselt turtsatas ning Carolyn ja Debs sama tegid. Luke ja Brandon ei turtsatanud. Nad norsatasid. „Kas sul on tõesti nii raske meiega pisutki aega veeta?“ tahtis Tracy teada. „Me oleme sõbrad ja sõbrad on kohustatud koos aega veetma! Või oled sa äkki meid oma sõprade nimekirjast maha arvanud ja ei jõua ära oodata, millal jõuad oma kalli Kira juurde joosta?“ Seda teemat Jackson küll puutuda ei tahtnud. Ta oli juba niigi vihane ja Kirale mõtlemine ajas teda veelgi vihasemaks. Kira oli ta mingi seletamatu sopa sisse tirinud, ta isa Marcusega tülli ajanud, teda strippama sundinud, ta küsimustele sülitanud ning keelanud tal endale läheneda...
„Olgu, olgu!“ andis ta lõpuks alla, aimates, et kui ta seda ei tee, läheb see ebameeldiv teema veel kaua edasi ning ta pidi sellest veidi aega puhata saama, et olla suuteline oma järgmist käiku kavandama. Ta ei kavatsenudki Kirat rahule jätta, kaugeltki mitte. Ta kavatses...
„Nii et sa siis tuled?“ Tracy muutus paugupealt rõõmsamaks. „Oh, Jack!“ Ignoreerides Jacksoni trossis näoilmet, hüppas ta poisile kaela ja kallistas teda, tegemata sugugi välja sellest, et Jackson tema haardest välja püüdis vingerdada. „Olgu, olgu, aitab juba!“ ütles ta, olles viimaks Tracy käed enda küljest lahti saanud. „Kuhu poole see neetud restoran siis jääb?“
Ta pööras ringi ning põrkas otsejoones kokku poisiga, kes parajasti telefoniga rääkis. Kokkupõrge oli nii tugev, et telefon lendas asfaldile ning purunes kolmeks tükiks. Otsekohe puuris üks paar vihaseid silmi end Jacksoni näkku. „Idioot!“ ütles poiss teravalt. „Vaata, kuhu sa astud! Sinu pärast jäi mu kõne pooleli...“
„Arra!“ hüüatas Jackson teda katkestades, olles poisi ära tundnud . „Milline üllatus!“

Arra nägu tõmbus pilve. „Milline üllatus jah, kujutad sa ette. Ahsoo, nii et see oled sina...suurepärane. Nüüd tean ma, kellele oma telefoni lõhkumise eest arve esitada. Sa oled Jameson, eks?“ „Jackson,“ turtsatas Jackson. „No jah, vabandust,“ kostis Arra selle peale ja kummardus oma telefoni tükke maast üles korjama. „Mul ei jää kunagi nimed esimese korraga meelde.“ Ta torkas aku oma telefoni sisse tagasi, vajutas korpuse tagakaane sellele peale ning pressis seejärel nuppu. Imekombel tuli telefonile elu sisse tagasi. „Ära sa märgi, see ei läinudki katki,“ vilistas Arra. „Vedas...aga kas tead, sa peaksid tõsiselt vaatama, kuhu sa astud, sest vastasel korral võid sa vastu vahtimist saada.“ „Kas nii, nagu sina eile?“ Arra ei vastanud sellele ning parajasti sel hetkel, kui Jackson avas suu, et midagi öelda, lõikas Luke ta lausele vahele. „Kuule, Jackson, kuidas oleks, kui sa oma semu meile tutvustaksid? Kui sa juhuslikult märganud ei ole, siis seisame me siin juba kaks minutit nagu üks pagana viie rattaga vanker.“ „Ee...jah,“ pomises Jackson noogutades. „See on...ee...Arra. Arra, need on...ee...Luke, Brandon, Carolyn, Debs ja ee...Tracy.“ „Vaevalt et ma nende nimesid kümne sekundi pärast veel mäletan,“ vastas Arra, „aga t o r e kohtuda.“ Ta venitas sõna „tore“ eriti pikalt ning siililegi oleks pidanud selge olema, et ta mõtles selle asemel sootuks midagi muud, aga Jackson polnud siil ja kui oligi, oli ta üks erakordselt kõva peaga siil. „Me lähme Itaalia restorani. Kas tahad ka kaasa tulla?“ „Ausalt öeldes ei,“ ütles Arra otsekoheselt. „Ma eelistan Türgi kööki.“ „Siis läheme hoopis Türgi restorani!“ teatas Jackson entusiastlikult. Arral ei jäänud muud üle, kui ohata. Tavaliselt rakendas ta nii pealetükkivate inimestega üht hästitoimivat taktikat, mis seisnes ühes korralikus sõimamises ja heas hoobis makku, kui tema jõupositsioon seda võimaldas. Jacksoniga oli asi natuke keerulisem. Talle Arra virutada ei saanud, kuigi ta kujutas ette, et see tekitaks üsnagi suurt naudingut. Aga, nagu juba mainitud, langes see võimalus ära. Oleks olnud veidi silmakirjalik lüüa kedagi, kes tema pärast jääauku oli hüpanud. Väga silmakirjalik.

„Olgu,“ ohkas ta sügavalt. „Eks ma siis tulen.“ Ta ei pidanud vajalikuks Jacksoni sõprade nõusolekut küsida, kuigi aimas, et ta kohalolu ei meeldinud neile eriti. Mis veelgi hullem: üks tüdruk, see, kelle nimi algas T-tähega, jõllitas teda pärani silmadega, nagu tahaks tema pilti endale sügavale mällu talletada. Arrale ei meeldinud sugugi, kui keegi teda niimoodi vaatas. Miskipärast meenus talle eilne õhtu ja söömata jäänud šokolaadikook.
Jumal tänatud, et Türgi restoranis šokolaadikooki ei pakutud. Või Arra vähemalt lootis, et ei pakutud.
Ta telefon pistis üürgama ning Arra tõstis selle viivitamata kõrva äärde. „Jah, ma kuulen,“ ütles ta. „Vabandust, ma pillasin oma telefoni maha. Ei, kõik on korras...aga ma ei saa praegu kauem rääkida. Ma kinnitan teile, et ma kaalun teie pakkumist ja annan homme oma vastuse. Aga nüüd head aega.“ Kõne lõpetanud, hingas ta kergendatult. Oi, kui armas klassijuhataja tal ikka oli. Mutt oli endale taaskord pähe võtnud, et Arrat oleks vaja kasvatada ning kuna Arra terve päeva koolis tema eest põgenenud oli, oli ta viimaks talle mobiilile helistanud, et küsida, kas Arra ei tahaks kõneleda sellise toreda psühholoogiga, nagu Milton Mallory...põrgutki. Nii klassijuss kui ka Milton võisid minna...

„Mina olen Tracy,“ ütles Tracy ootamatult, teenides ära kõigi segadusse aetud pilgud. Arra ühmas midagi vastuseks ja otsustas, et tüdruku pilk ei meeldinud talle ikka veel. Ja kui ta peaks teatama, et neist saavad head sõbrad...unustagu ära. Arrale polnud sõpru vaja. Lõppude lõpuks oli ta väga huvitatud sellest, et ta elu kestaks kauem kui kakskümmend neli närust aastat.

Ta oli migis maa-aluses maailmas?Jõi noorendavat eliksiiri?Tal läks lihtsalt lugemine sassi?

Ei mingit maa-alust maailma, eliksiiri ega sassi läinud lugemist. Kakskümmend neli aastat on Arra täielik eluiga, juhul kui...

Aga ma ei ütle, mida see "juhul kui" tähendab. Vähemalt mitte veel. Varsti

... lugeda mingit muud lisaks

Mul ei ole sinu arvutisõltuvuse vastu midagi...juhul kui sa seda õigesse kohta paigutad ja see selles õiges kohas õigeid asju teeb, aga kui see kahjustab õiges kohas õigete asjade tegemist, siis olen ma sinu pärast väga mures ning nõuan -ainult sinu enda tervise nimel -, et sa paneksid kohe aja psühholoogi juurde kinni, või läheksid võõrutusravi keskusesse- kõige paremasse.

Aga asja juurde asudes.
Osa oli suurepärane nagu ikka.
Kuidas taeva päralt sai Jackson omaarvates üle mõtelda, ta on teinud viimasel ajal ikka eriti vähe mõttetööd, vähemal sellist, mis mingeid tulemusi ka annaks.
Tracey on üks igavene ego ja ligiajaja. Ma arvan, et ta tahtis Arraga "sõprussuhteid" soetada, sest ta tahab Jacksoni järel nuhkida ja siis tema saladused teada saada ja teda žantaseerida, endaga käima hakkama või midagi muud taolist, igal juhul ei tee ta seda sellepärast, et talle tndub Arra sümpaatne.

Ma ootan siis kannatamatult uut

Selles osas ei oska Jackson eri rahvustoitudel vahet teha ning Arra saab vahelduseks täiskasvanulikku käitumist rakendada. Ning lõpuks ometi jõuab kätte see hetk, mida me kõik oodanud oleme - Jacksonile hakkavad vaikselt mõned asjad meenuma. Kahju ainult, et ta oma uusi teadmisi alguses kasutada ei oska

Seda, mis plaanid Tracyl Arraga on, ma ausalt öeldes veel ei tea. Kuigi...Karolin, sa andsid mulle selle suuna osas, kuhu nende suhtlemist arendada, ühe väga hea mõtte

Ahjaa, keda oksendamine häirib, siis...palun vabandust

Aga nüüd osa juurde
**

19.2

„Me võtaksime kuus pitat ja...“ „Crepet,“ parandas Brandon Jacksonit. „Crepet. Pita on Kreeka toit, jobu. Loe korralikult menüüd, enne kui midagi tellima hakkad!“ „Kus nüüd tuli ütleja välja,“ porises Jackson ning pöördus ettekandja poole, kes vabandavalt naeratas, otsekui oleks tal piinlik. „Kuus crepet ja seitse...“ „Kuus,“ oli nüüd Arra kord teda parandada, „kuus õunateed ja üks must tee. Kas oleks võimalik, et te teeksite seda ühe koti asemel kahe kotiga? Ja ma oleksin väga tänulik, kui see vähemalt kümme minutit tõmbaks.“ Ettekandja tegi suured silmad. „Kas seda...“ „Vähe ei ole?“ küsis Arra. Ta muutus mõtlikuks. „Jah, õigus. Parem pange juba kolm kotti, vastasel juhul tuleb see liiga lahja.“

„Kolm teekotti! Kuule, sa oled hull!“ ütles Jackson uskumatult, kui ettekandja sama uskumatul ilmel lahkus, et nende tellimust täita. „Ma ei ole kunagi öelnudki, et ma oleksin midagi enamat kui hull,“ vastas Arra ükskõikselt. „Lõppude lõpuks, kas ei ole kõik inimesed omamoodi...“ „Kus te Jackiga kohtusite?“ tahtis Tracy teada ning kuna küsimus oli suunatud Arrale, ei saanud ta vastusest kõrvale hiilida. „Minu õe kabinetis,“ ütles ta, „ja ma ei ütleks, et see maailma kõige toredam kohtumine oli. Mu õde karjus mu peale umbes kümme minutit, et ma ta hüpnoosiseansi ära rikkusin.“ „Hüpnoosiseansi?“ Jacksoni kulm tõmbus kortsu. „Nii et ta üritas mind tõepoolest hüpnotiseerida? Ma mäletan, et tundsin end kuidagi veidralt, aga...“ „Kas sa oled vallaline?“ nõudis Tracy, laskmata Jacksonil oma mõttearendust lõpuni viia. Taeva pärast, mis Tracyl äkki viga oli hakanud? Ta vahtis Arrat, nagu oleks poiss midagi söödavat ning tema pilk vilksas iga kahe sekundi tagant Arra pükstele. Jackson otsustas, et need püksid jamasid Tracy ajudega. Oh issand, miks ei võinud Arra kanda normaalset riietust, selle asemel, et kanda nahktagi ja võrkriidest toppi ja tanksaapaid ja latekspükse ja...oma riietuse poolest meenutas ta kahtlemata kriminaalse taustaga mässajat ning näis, et Tracy oli äsja avastanud, et talle meeldivad mässajad. Jackson tundis Arrale kaasa, kuid siiski, nende pükste eest oli see paras karistus.

Arra ei vastanud Tracy küsimusele, vaid pöördus hoopis Jacksoni poole. „Tegelikult ei tohiks ma sellest rääkida, sest see rikub arsti ja patsiendi vahelist konfidentsiaalsust, aga kuna tegemist on ühtlasi ka peresaladusega, ei näe ma selles probleemi. Kas tead, miks ta su hüpnoosi alla viis?“ Jackson raputas pead. „Sest tal oli kahtlus, et sina...“ Arra osutas Tracy poole, kuid peatus siis. „Ma vist ikka tõesti ei tohiks seda rääkida.“ „Kui sa juba pihta hakkasid, siis ära üritagi pooleli jätta!“ palus Jackson vägagi entusiastlikult. „Ei ole viisakas...“ „Jajah, viisakas,“ lausus Arra. „Olgu peale, viisakusest võin ma ju jätkata. Tracy, sel õhtul, kui Jackson ee...nagu ma aru saan, sai ta autolt löögi...sa olid ju koos temaga, kui see juhtus? Kas sa nägid seda kõike pealt?“ Tracy noogutas hetkegi kõhklemata. „Loomulikult!“ „Aga mu õde ütleb, et ei näinud.“ Arra muigas uuesti. „Ta ütleb, et su mälestused sellest õhtust ei ole, kuidas ta seda nüüd täpselt karjuski...õiged. Lühidalt öeldes, mu õde väidab, et sa olid hüpnoosi all. Sina ka, Jackson. Enamgi veel, ta väidab, et sina, Jackson, hüpnotiseerisid end ise.“ „Mis mõttes!“ ei saanud Jackson aru. „Kuule, see on ju jabur! Ma ei tea hüpnoosist mitte midagi!“ „Oh, Arra, see kõlab nii huvitavalt!“ õhkas Tracy. „Palun räägi edasi!“ „Ma ei tea, kuidas seda sõnastada, aga mu õde on veendunud, et sellel õhtul juhtus teie mõlemaga hoopis midagi muud!“ „Seda ütles Kira ka,“ pomises Jackson ootamatult mossitama hakates ning põrnitses ootamatu huviga tumedast puust lauaplaati. Pagan, ta oli küll üritanud selle peale mitte mõelda, aga...

„Ma olen ohtlik ja sa pead minust eemale hoidma, kui ei taha et sinuga midagi juhtuks,“ lausus Kira. „Midagi sellist nagu autoõnnetus?“ päris Jackson vihast vahutades. Kira noogutas. „Jah, Jackson, just midagi sellist nagu autoõnnetus.“
„Ma teadsin seda,“ pomises Jackson löödult. „Mingit õnnetust polnudki.“ „Jällegi õige,“ nõustus Kira.
Jällegi õige...

Jackson virutas rusikaga vastu lauda. „Neetud,“ pomises ta. „Neetud, neetud, neetud. Isegi kui Kira on minust eemal, suudab ta mulle ikka tõestada, et tal on õigus...tähendab, ma tahtsin öelda, et...ma ei usu sellesse karvavõrdki! Mis ajast oskab üks psühholoog kedagi hüpnotiseerida? Kas seda asja õpitakse ülikoolis või mis?“ „Mu õde ei õppinud seda ülikoolis,“ vastas Arra. „Ta õppis seda kellegi teise käest.“ „Ja kelle siis?“ päris Jackson. „Minu,“ vastas Arra külmalt. Jackson tõmbus seda kuuldes näost kergelt kahvatuks. „Kas see üllatab sind?“ küsis Arra. „Teeb sind murelikuks? Kas sa kardad, et ma tõmban siinsamas pendli välja, hakkan sellega su nina all vehkima ja sunnin sind näiteks...kana kombel kaagutama?“ Jackson võpatas. „Tänan, ei,“ vastas ta, neelates oma sada äsja tekkinud küsimust suurte raskustega alla, ning tema näoilme oli nii naljaks, et Arra suutis vaevu naermast hoiduda. Sekund hiljem ilmus välja ettekandja ning asetas lauale tellitud toidud. Arra ette, kes polnud süüa tellinud, asetas ta vaid läbipaistva tassi porikarva vedelikuga. Arra rüüpas sellest tillukese lonksu ning pööras pilgu taas Jacksoni poole. „Kes on Kira?“ „Mitte keegi,“ vastas Jackson ootamatult teravalt, „mitte keegi.“ „Sa ütlesid just praegu, et isegi kui ta on sinust eemal, suudab ta sulle tõestada, et tal on õigus.“ „Kira on lihtsalt üks tõbras, kellel on kombeks inimestele valetada, neid strippama panna ja seejärel sundida neid endast eemale hoidma...“

„Strippama?“ Debs tõmbas endale sealsamas teed kurku. „Kuule, Jack, sa ei mõtle seda ometi tõsiselt! Ta pani sind...“ „Sa ei pea seda sõna-sõnalt võtma!“ käratas Jackson ning hakkas oma taldrikul lebavat pannkoogi moodi asjandust raevukalt lahti lõikama. „Igatahes on Kira tõbras ning me ei suhtle enam, nii et ma eelistaksin, kui keegi teist mulle teda mõnda aega ei mainiks. Mul on niigi palju vastusteta küsimusi ja kui ma tema ka sellesse nimekirja lisan, siis...“ „Vaat kus lops,“ kostis Luke. „Nii et te ei suhtle enam? Palju õnne lahutuse puhul. Kuidas te oma varad jagate?“ Nüüd oli Jacksoni kord teed kurku tõmmata. „Kuule, mine õige...“ Ta jättis lause lõpetamata, kui Debs talle peaaegu mõrvarliku pilgu saatis ja ta otsustas, et Luke’i tüdruksõpra provotseerida ei ole just kõige mõttekam.
Ülejäänud aja sõi ta vaikuses ja kuulas, kuidas Luke, Brandon, Carolyn ja Debs lõbusalt lobisesid, rääkides mingist MTV uuest programmist. Arra ei proovinudki nende vestlusega liituda. Ta rüüpas vaikselt teed ning Jackson taipas, et tõenäoliselt tundis poiss end sama ebamugavalt kui tema. Tracy oli samuti vait ning äärmiselt süvenenud oma uude lemmiktegevusse – Arra armunud pilguga põrnitsemisse. Miski selles pilgus ütles Jacksonile, et sellest tuleb veel jama.
Söömise lõpetanud, võttis ta vaitlikult kotist oma mapi ning selle vahelt lehe, mida ta päev otsa igal võimalikul juhul põrnitsenud oli. See pilt oleks pidanud talle midagi ütlema, kuid – ei midagi, mitte kui midagi. Täiesti lootusetu.

Arra ilme tundus ootamatult elavnevat. „Kas see pole mitte Sepultus?“ küsis ta pildile osutades. „Se-Se-Sepultus?“ kogeles Jackson kohkunult. „Kas sa tead, kes see on?“ Arra kehitas õlgu. „Ma võin ka eksida, kuid minu arvates on see Sepultus, üks üsna hästi tuntud keskaegne deemon, keda tihti karistuseks inimeste kallale saadeti. Teda on mainitud vähemalt kolmes eri raamatus, kuid ma julgen öelda, et ta on kõigest müüt...Jackson, kas kõik on korras?“ Kogu veri oli Jacksoni näost kadunud ning ta käed värisesid. Selsamal hetkel vilksatas ta silme ees viirastuslik valge näoga mehekogu, kelle juuksed olid mustad kui eebenipuu ning silmad veripunased ning talle tundus, et kuuleb taustal kellegi lämbumise heli.
Ta ei märganudki, et oli kogemata Carolyni pooltühja teetassi ümber ajanud, nii et laud ujus. „Jah, loomulikult on ta kõigest müüt,“ lausus ta ebakindlalt. „Kõigest müüt...“
Müüt, mis tekitas temas korraga kohutava iivelduse. Ta hüppas toolilt püsti, pomises vabandavalt „tualettruum“ ning tormas peldikusse, ehmatades oma kärarikka ilmumisega üht vanemat mees, kes ehmatuse mõjul pissuaarist mööda lasi ja põrandale loigu tekitas. Vaevalt kabiini jõudnud, kohtus Jackson taas äsja söödud Türgi toiduga. Kogu ta sisemus tundus olevat pahupidi pööratud ja veelgi hullemini olid asjad peas, kui seal üldse võis midagi olla hullemini kui tavaliselt. Pildid jooksid tema silme eest läbi kiirusega sada kaadrit sekundis.

Ta oli raamatukogus, jagelemas raamatukoguhoidja Marge’iga. Ta oli koos Tracyga, kes avaldas imestust, miks ta nii palju raamatuid on laenutanud. Ta oli koos Tracyga, kes tema peale karjus. Kes hetk hiljem kokku vajus. Kes lämbuma hakkas. Ta kuulis kellegi häält ja pööras pead. Tema ees seisis Sepultus, punased silmad valge naha taustal kurjalt hõõgumas.
Kellegi käsi haaras ta juustest ning takistas teda nägupidi tualetipotti vajumast. „Jäta järele,“ ägas Jackson, „ja lase mul oksendada!“ „Minu arvates oled sa juba piisavalt oksendanud, nii et ära mängi lolli,“ ütles Arra hääl lihtsalt ja selgelt. Järgmisel hetkel toppis ta Jacksonile nina alla pudeli vett. „Joo. Sul hakkab parem.“ Jackson keeras pudeli lahti, noogutas tänulikult peaga ja jõi, kuigi kahtles, et see kuigivõrd ta enesetunnet võiks parandada. Vesi oli küll külm ja värske ja kindlasti maitsvam kui vesi potis, kuhu ta äsja oma maosisu valanud oli, kuid vaevalt parim vahend selleks, et peletada Jacksoni peast seda, mida ta äsja näinud oli.

„Ma mäletan,“ lausus ta ärevalt. „Ma mäletan, et olen Sepultusega kohtunud. See oli paar nädalat tagasi. Ma käisin koos Tracyga raamatukogus ja...ta kukkus kokku ja siis...“ „Kuule, rahune nüüd maha, eks ole, ja aja ennast püsti,“ ütles Arra karmilt. „Ilmuta mõningaid küpse käitumise tundemärke ja ära tee nägu, et hakkad kohe vedru välja viskama. Kas ma saan õigesti aru, et sulle meenus ühik perioodist, millega seotud juhtumid sa unustanud oled?“ „Mida?“ Hetkeks jäi Jacksonile arusaamatuks, mida Arra selle keerulise lausega öelda tahtis, sest see tundus kuuluvat pigem doktor Romini sõnavarasse, kuid taipas siis ja noogutas agaralt. „Jah, ja Sepultus...“ „Väga hea,“ kostis Arra teda korralikult kuulamata. „Su mälu hakkab taastuma, kuid mitte ilma katalüsaatoriteta.“ Tore, nüüd kasutas Arra keemilisi termineid. „Aga Sepultus...“ „Jackson, nagu ma sulle enne ütlesin, on Sepultus kõigest müüt, sama palju, kui seda on üheksa peaga hüdra ja Peltsebul. Ei, oota,“ kortsutas Arra kulmu, „Üheksa peaga hüdra siiski vahest mitte...aga ma olen täiesti veendunud, et Sepultus ei eksisteeri. Võimalik, et sa kohtasid kedagi, kes meenutas sulle välimuse poolest Sepultuse pilti, mida sa kuskil näinud olid, sest nagu ma juba ütlesin, on temast kirjutatud vähemalt kolmes raamatus, aga...“ „Ma tean, et see oli Sepultus!“ käratas Jackson. „Ma tunnen seda!“
Arra jäi hetkeks vait. „Tunned?“ küsis ta. „Kuidas?“ Jackson asetas käe oma keskkoha peale. „Ma ei suuda seda tunnet kirjeldada, aga ma tean, et see, keda ma kohtasin, oli Sepultus. Deemon Sepultus.“

Arra neelatas, kui taipas, kus Jackson oma kätt hoidis. Lihtsalt suurepärane, oma päikesepõimiku peal. Vaevalt, et see koht talle valetas.
„Noh, see on ju väga tore,“ vastas ta ilma erilise entusiasmita, kuigi Jacksoni öeldu teda pisut loksutanud oli. „Avardab kõvasti maailmapilti ja puha. Nüüd tean ma, kuhu minna, kui mul kunagi deemonite küttimise isu peale tuleb. Raamatukokku!“ „Lõpeta naljatamine!“ Jackson tõusis püsti, kuigi Arra oli tal palunud seda teha juba mitu minutit tagasi ning surus mõlemad käed rusikasse. „Miks ei võiks sa sellesse tõsiselt suhtuda? Sa oled täpselt nagu...“ Arra kortsutas kulmu. „Nagu kes?“ „Nagu Kira!“ „See Kira...kas ta on sulle väga tähtis?“ „Üldse mitte!“ turtsatas Jackson. „Nagu ma ütlesin...“ „...on Kira lihtsalt üks tõbras, kellel on kombeks inimestele valetada, neid strippama panna ja seejärel sundida neid endast eemale hoidma,“ kordas Arra täpipealt lauset, mida Jackson enne kasutanud oli. Situatsiooni koomilisus võttis teda peaaegu muigama. „Ja ma olen sinu arvates täpselt nagu tema?“ Ta köhatas lõbustatult. „Enda mäletamist mööda ei ole ma kunagi kellelegi öelnud, et ma tõbras olen. Tõsi, küll, inimesed võivad seda arvata, aga...ma ei mäleta, et oleksin palunud kellelgi endast eemale hoida...“ Ta vandus. „Kurat võtaks, see pole ka õige. Kes teab, äkki olengi ma nagu tema. Aga strippama...strippama pole ma küll kedagi pannud.“ „Ma ju ütlesin, et...“ „...et seda ei pea sõna-sõnalt võtma. Kuidas soovid, aga sa tead ju, et mis meelel, see keelel...“

Tõtt-öelda hakkas see situatsioon Arra jaoks pisut imelikuks kiskuma. Selle asemel, et kontrollida, kas Jacksoniga on kõik korras, oleks ta pidanud hoopis jalga laskma. Asi oli halb: ta tundis end tema seltskonnas peaaegu hästi ja see oli viimane, mida ta vajas. Kibedusega mõtles ta rajale, mille ta valinud oli ning kui ta kord juba sellele mõtlema oli hakanud, ei suutnud ta seda enam lõpetada. Seni, kuni ta teistest inimestest eemal püsis, oli temaga kõik korras. Ta sai vaikselt ja rahulikult edasi elada ja tähtaeg ei kukkunud. See, mida ta praegu tegi, ei tulnud tähtajale üldsegi kasuks. Polnud parata, ta pidi uttu tõmbama.
„Ma hakkan minema,“ ütles ta napisõnaliselt. „Ehk kunagi veel näeme,“ lisas ta, et Jackson end solvununa ei tunneks – Arra lootis nimelt siiralt, et ei pea teda enam kunagi nägema. Kuigi, mis seal salata, kõige selle põhjal, mida Everity Arrale rääkinud oli, oli Jackson parajalt intrigeeriv kogu selle hüpnoosivärgi ja mälukaotuse ja veel paari värgi pärast. Arrat huvitas tõsiselt, milliseid tulemusi ta saavutada suudaks, kui ta pisut tema ajus kaevaks. Milliseid tulemusi...
Seda kõike peast pühkides pööras ta Jacksonile selja ning valmistus lahkuma, kui Jackson teda kõnetas. „Kuule, Arra...“ „Mida?“ päris Arra, olles pahane, et märkamatult minema ei saanud libiseda. „Mis on?“ „Kui sa teaksid, mis minuga sellel õhtul, kui ma väidetavalt auto ette astusin, tegelikult juhtus, siis sa ju ütleksid seda mulle, või kuidas?“ Arra kehitas õlgu, saamata eriti hästi aru, mida Jackson oma küsimusega mõtles. „Ilmselt, aga mis sellest?“ „Mitte midagi,“ vastas Jackson närviliselt, aga kui Arra talle selja keeras, oleks ta võinud peaaegu vanduda, et Jackson ütles veel midagi, mis kõlas nagu „Sellisel juhul on see lubadus.“ See kõlas väga halvasti, sest lubadused ei meeldinud Arrale mitte üks põrm.

Ta kiirustas tualettruumist välja, viskas lauale paar dollarit, ütles napilt „Makske minu eest ka,“ ja kadus.
Kui Jackson lauda naases, hakkas Tracy teda kohe oma küsimustega ründama. „Ma tahan Arra telefoninumbrit!“ õhkas ta. „Ma tahan talle helistada ja küsida, mida ta õhtul teeb...“ Jackson ei teinud temast väljagi. Varem või hiljem pidi Tracy selle sonimise lõpetama. Kahjuks hakkas aga niipea, kui Tracy vait jäi, kõnelema Luke, näol erakordselt vastik ilme. „Mida aeg edasi, seda imelikumaks su sõbrad muutuvad,“ kommenteeris ta. „Kõigepealt võlud sa kuskilt välja mingi prükkarite kooli tüübi, kes näeb välja nagu piibliõpetaja ja kui sul temast kõrini saab, hakkad sa ringi hängima mingi prostituudi seltsis...“ Ta judistas ennast mürgiselt ning Jackson oletas, et Arra püksid olid ka Luke’ile halba mõju avaldanud. Või, kes teab, äkki oli see mõni muu Luke’i suguse vaese rikkurivõsu jaoks sündsusetu riideese või hoopiski Arra kaela peal olev tätoveering. Jackson oli seda vaid vilksamisi vaadanud, kuid oli sunnitud tunnistama, et see jättis üsnagi imeliku mulje. Milline normaalne inimene tätoveerinuks endale kaela peale kurjakuulutava teksti TOT ZU SEIN IST KOMISCH?*

Piibliõpetaja ja prostituut...oli Luke alles võrdluse leidnud ja seda, et see võrdlus talle ei meeldinud, ei taibanud Jackson enne, kui ta juba Luke’i peale karjuma oli hakanud. „Piibliõpetaja...see sulle kindlasti meeldiks,“ märkis ta väga vihaselt ja valjusti. „See kindlasti erutaks sind. Aaaaaah, Luke, ma olen nii rikutud! Korda koos minuga kümmet käsku, et mind hukatusest päästa!“ Luke’i suu vajus lahti ning ta kõrvad tõmbusid punaseks. „Mine vittu,“ ütles ta ärritunult. „Mine...vittu.“ „Ole mureta, juba lähengi,“ vastas Jackson, viskas sarnaselt Arrale oma raha laua peale, haaras nagist oma jope, salli, mütsi ning kindad ja kadus kus kurat. Nende inimestega polnud tal enam asja. Piibliõpetaja ja prostituut olid lõppude lõpuks siiski palju põnevamad, eriti kuna Jackson nüüd teadis, et vähemalt üks neist teab tema kohta peaaegu sama palju kui teine ja võib aidata tal kõigis teda vaevavates küsimustes selgust saada. Selleks aga, otsustas ta, tuleb tal Arra üles otsida ning kõige kergem variant näis olevat minna otse lõbumajja.
Lõbumajja, mida kutsuti Wellingtoni akadeemiaks.





*"Tot zu sein ist komisch" on üks laul muusikalist "Tanz der Vampire" ning selle pealkiri peaks tõlkes tähendama "surnud olla on koomiline"

Super. just see mida vaja keset nädalat

Mul on praegu väga kiire niiet ma ei saa selle jutu väärilist kommentaari kirjutada, kahjuks.
Mõnus, mõnus, mõnus. Ma ei saa praegu midagi süüa ja selle jutu lugemine on nagu üks...väga hea söödav asi...mmmm.
Oksekoht ei häirinud üldse ja ma tõesti loodan, et Jacksoni mälu taastub ruttu ning mul on väga hea meel, et sellega on juba algust tehtud.
PS: Alati rõõm aidata

Mulle meeldib lugedes krõpsu süüa

Sellest osast...see on pigem vaheosa ja midagi olulist selles ei paljastu, kui ehk paar vihjet Arra vanemate kohta välja arvata. Selle osa sisse on veel ära peidetud ka üks tomat. Kes leiab üles?

P.S. Ma kardan, et tegin Jacksoni selles osas liiga tugevaks. See, et Kira inimesi ühe käega üles suudab tõsta, ei pea kohe tähendama, et ka Jackson samaks võimeline on, ne?
**

20.1

„Ma arvan siiski, et punased lilled oleks paremad,“ lausus Byron Matthews ning surus oma näo peaaegu vastu paberit, et sellel olevat nimekirja paremini näha. „Pigem punased kui sinised.“ „Jätame hetkeks lilledest rääkimise kõrvale,“ lausus Kira tõredalt ning pöördus Kane Lighti poole, kes teda suure huviga vaatas...ei, jõllitas. Andunult. „Selle, mis värvi lilli me saali kaunistamiseks kasutame, otsustame me kõige lõpus.“ „Ikkagi arvan ma, et pigem punased kui sinised...“ lausus Byron Matthews, kes Kirat korralikult kuulnud ei olnud. „Pigem punased kui...“ Kira hakkas vaikselt kannatust kaotama. „Olgu, las siis olla punased lilled,“ lausus ta, suutes vaevu nähvamast hoida. Ta kirjutas midagi oma märkmikusse. „Praeguse seisuga on meil olemas balli kuupäev ja lillede värv, kuid on veel vaja võtta läbi toitlustajad, orkester, valgustus, dekoratsioonid, rääkimata eelarvest...“ „Palun ära muretse nii palju,“ soovitas Kane Light. „Niivõrd, kui see on meie mõlema koolide ühine ettevõtmine, korraldame me kõik koos.“

Ükskõik, kui väga Kira sellele ka vastu ei tahtnud vaielda, ei saanud ta seda teha. Kuna ta eelmisel päeval viimaks Kane Lighti pealekäimisel alla oli vandunud ja direktorilt heakskiidu pälvinud, seisis Stonewalli ja Stonybrooki koolil sellel aastal ees ühine jõuluball ning see ei teinud Kira meelt sugugi rõõmsaks. Tundus, et iga hetkega sajab talle kaela aina rohkem probleeme ja Kane Lightil ei olnud nende seas sugugi väike osa.
Kira ei olnud siiamaani aru saanud, mida Stonybrooki poiss oma teisipäevase avaldusega öelda oli tahtnud. Igaüks oleks võinud arvata, et ta kutsus Kirat välja. Olgem ausad, nii oli see ka kõlanud. See, et Kane Light ta trepist alla lükkas...sellest võis kergesti jääda mulje, et ta oli äraütlemisest haavunud ning tahtis...kes teab, mida ta tahtis. Kättemaks, kättemaks, see magusvalus magus kättemaks. Vähemalt nii, oletas Kira, võis see näida tema koolikaaslastele. Tegelikkuses aga...
Mida enam Kira sellesse süüvis, seda rohkem hakkas talle tunduma, et tegemist oli pettemanöövriga. Kuid pettemanöövriga milleks? Mida Kane Light plaanis? Kes teab, äkki oli ta kavatsenud Kira endaga ballile kutsuda ja teda seal kahe kooli ees häbistada...kuid Kirale ei tulnud pähe ühtegi põhjust, miks pidanuks Kane Light või üldse keegi seda teha tahtma. Olgu, ta oli Stonewallist ja seega paljudele Stonybrooki õpilastele pinnuks silmas, kuid vaevalt et keegi oleks viitsinud hakata tema alandamise peale aega raiskama.

Milles siis asi oli? Kira tundis kõigi oma meeltega, et asi ei olnud kunagi olnud armastusavalduses. Pigem oli see olnud...
Ta ei teadnud, kuidas seda sõnastada, kuid teadis, et Kane Lightil oli mingi tagamõte. Milline tagamõte, teadis vaid Jumal ja vaevalt et ta seda Kirale öelda kavatses. Selleks aga, et saada aru, et õhus rippus midagi kahtlast, ei olnud Kiral Jumala abi vaja.
Ta oli Kane Lightiga küll harva suhelnud, kuid poisi aura oli alati olnud silmatorkavalt soe ja meeldiv. Viimase paari päevaga oli see aga täielikult muutunud, olles nüüd sünkjassinine. Kane Lighti poolt oli midagi halba tulemas ja Kira tundis oma abitust, teades, et ei suuda seda ära hoida.

„Kira, kas sa kuulad mind või ei?“ tahtis Byron Matthews teada ning Kira raputas end oma tardumusest lahti. „Vabandust, mida?“ küsis ta piinlikust tundes. „Ma küsisin, kuidas oleks The Flintstones Quartet’iga,“ kordas Byron Matthews oma küsimust. „Nad on väga osavad.“ Kira ei olnud neist midagi kuulnud, sestap ei saanud ta kohe jaatavalt vastata. „Ma kirjutan su ettepaneku üles, kuid kindlasti oleks parem, kui meil oleks mitu varianti.“ „Sellisel juhul võid ka Blue Moon Orchestra nimekirja lisada,“ lausus Kane Light. „Ma ei kahtle nende võimetes. Kui soovid, võid pärast minu poolt läbi astuda. Ma laenaksin sulle hea meelega nende plaadi, kui tahad. Ka The Flintstones Quartet’i oma, kui vaid soovid, mul on mõlemad olemas.“ Kira raputas automaatselt pead ning oli sunnitud vabandavalt naeratama, püüdes ajusid ragistades aru saada, millal poisi keelekasutus küll nii arusaamatult viisakaks oli muutnud. „Aitäh, kuid täna ei sobi,“ kostis ta nii usutavalt kui vähegi võimalik. Tegelikult ei pidanud ta end sugugi usutavaks tegema, sest ta päevaplaan oli tõesti juba täidetud. Tal oli veel umbes pool tundi aega, et balli korraldamist arutada – tegemist ei olnud ametliku koosolekuga, mõlema kooli õpilasomavalitsused pidid kogunema esmaspäeval – ning pärast seda pidi ta jooksma Dietrichi isa autoemonditöökotta, et ennast mehele abiliseks pakkuda. Koha nimi oli HappyCar ning kuigi Kira selle üsna naljaka leidis olevat, oli ta siiski Dietrichile pööraselt tänulik, et viimane oma isaga kõnelnud oli. Ta teadis suurepäraselt, et vana Dieter värbas harva kedagi, kes ei olnud autoremontimise jaoks kvalifitseeritud. Samas, kas selleks, et kellelegi tööriistu ulatada, oligi mingit kvalifikatsiooni vaja?

Kõike seda poleks vaja olnud, kui ainult mingi näru tema peale keelt ei oleks kandnud...
Ja Kane Lighti poole ei kavatsenud ta eluilmaski minna. Tal oli selle suhtes väga, väga halb tunne ning ta oleks tahtnud oma negatiivseid tundmusi kellegagi jagada, kuid ei olnud mitte kedagi, kes selleks sobinud oleks...peaaegu mitte kedagi.
Jackson. Kuigi ta mälu pisut jukerdas, oleks Kira kahtlemata just temaga kõnelnud. Kira ei olnud kordagi unustanud, kuidas Jackson talle oma võimeid oli demonstreerinud ning teadis, et suure tõenäosusega on ka tema võimeline aurat nägema. Jackson oleks kindlasti võimeline aitama tal aru saada, mis Kane Light’iga valesti on. Ta oleks võimeline aitama Kiral välja nuputada, millal ta muutus ja mis selle põhjustada võis...
„Ei?“ küsis Kane Light, pidades silmas Kira äraütlevat vastust, ning laskis pea norgu. „Kui kahju.“ „Muidugi-muidugi,“ pomises Byron Matthews mürgiselt. „Me kõik teame, miks sul kahju on.“

Kira ohkas sügavalt, mõlema poisi väljaütlemisi õieti kuulamata. See kõik oli nii...neetult ebaõiglane. Kui Jackson oleks olnud tavaline poiss, oleksid nad võinud sõbrad olla. Kui ei oleks olnud ohtu, et ta Kira missioonile vahele segab, oleksid nad võinud sõbrad olla. Kui ei oleks olnud reetlikkuse põhjustatud südamevalu, mida Sebiel Jacksoni keha asustava teise hinge vastu kandis, oleksid nad võinud sõbrad olla. Möödunud ööl oli Kiral õnnestunud vargsi Sebieli mõtetesse piiluda ning mõista, miks viimane nii kangesti soovis, et Kira Jacksoni olemust enda kasuks rakendaks. Mõelda vaid, et rohkem kui pool sajandit hiljem ei olnud Sebiel ikka veel andestada suutnud, et see, kes oli juba aastatuhandeid tagasi tõotanud teda kaitsta, oli...

„Ma pean minema hakkama,“ ütles ta. Byron Matthews oli parajasti midagi öelnud, kuid kuna Kira teda katkestanud oli, ei kõnelenud ta enam edasi. „Näeme siis järgmisel esmaspäeval Stonybrooki saalis,“ sõnas Kane Light. Ta ei teinud katset Kirat minemast takistada, ent kui poiss uksest väljus, tundis ta oma seljal tema pilku ning selles oli midagi nii õelat, et korraga soovis Kira, et tal oleks seljas raudrüü.
Kui ta vaid oleks saanud Jacksoniga rääkida...
Kuid lubadus oli lubadus ja õige pea ei olnud sellel enam mingit tähtsust. Mehe vabanemiseni oli jäänud veel vaid loetud päevad ning pärast seda sõltus kõik ajast, mil Kira rünnata otsustab, ajast, mil ta otsustab rebida puruks selle kõri, kelle omanikku ta kümme aastat järjest igal ööl oma unenägudes tapnud oli. Parem oligi, kui Jackson sellest välja jäi.
**
“Scarra! Kuule, Scarra! Mu ema ütles, et tundis su vanemaid! Nende nimed on Marie ja Francis, eks? Sa oled kindlasti uhke, et nende poeg oled! Mõtle vaid, millist äri nad ajasid ja puha...“
Arra heitis enda ees hüplevale poisile surmava pilgu ja püüdis otsustada, kas too väärib kere peale saamist või mitte. Liiga valjusti suud pruukiva tüübi nimi oli Tom A. Tow ning ta oli Arraga samas klassis õppinud alles kolm päeva...ja läinud selle kolme päevaga Arra torkimise suhtes kaugemale kui paljud teised. Kuigi kõik ta klassikaaslased suhtusid Arrasse põlgusega, ei olnud keegi neist kunagi nii kaugele läinud, et hakata Arra varalahkunud vanemaid norima, üks kord ehk välja arvatud. See oli juhtunud paar aastat tagasi ning siis oli Arra sellel õnnetul vennikesel, kes tema vanemate mälestust solvata julges, õige haprasti läinud. Arra oli küll direktorile seletanud, et murdis poisi käeluu kogemata, kuid loomulikult oli see olnud taotluslik. Mitte ükski tatine nälkjas ei võinud tema vanemate kohta lõugu lõksutada. Tom A. Towile polnud seda muidugi öeldud. Üks osa Arrast tundis poisile kaasa, et ta teiste poolehoiu võitmiseks nii palju esinema pidi, teine osa Arrast leidis aga, et esinemine või mitte, pole vahet, igal juhul kuluks talle ära üks hea nahatäis ja kes teab, isegi mõni luumurd.

Arra tõusis püsti ja vaatas Tomile ülevalt alla. Tore, viimane oli temast lühem, nii et ta ei tundnudki end eriti täbarasti. „Kas sul on mu vanemate kohta midagi öelda?“ päris ta nii rahulikult kui suutis. „Kui on, siis ütle seda.“ „Mul on nii mõndagi öelda,“ muigas Tom. „Näiteks...“ Ta uuris huviga oma küünealuseid. „Ütle mulle, kas on tõsi, et nad olid seotud mingi pedofiilide ringiga ja pandi mõlemad pokri?“ Tom naeris. „Ma kuulsin, et nad vahendasid tänavalapsi rikastele rahavendadele seksiorjadeks. Kas pole uhke tunne olla selliste vanemate laps? Ma vean kihla, et sa kannad nende pärandit edasi, imbetsill nagu sa oled...“
Kui Tom ootamatust löögist tahapoole paiskus ja üsna kohkunud Ike’i ja Mike’i jalgade ette lebama jäi, arvas Arra hetkeks ekslikult, et oli oma enesekontrolli kaotanud ja poisile kallale tormanud – oi seda järjekordset jama direktsiooniga! – kui kuulis enda kõrva ääres lõbusat köhatust. Ei, sugugi mitte tema ei olnud Tomile virutanud. Seda oli teinud hoopis Jackson Roberts.

Jackson hingas pahinal välja ja naeratas totakalt. „Ma olen seda juba mitu päeva teha tahtnud,“ tunnistas ta laia naeratuse saatel. „Kedagi lüüa. Ma kartsin, et mul ei tulegi sellist juhust, aga õnn on minu poolel.“ Kahe sammuga oli ta Tomi juures, krabas ta särgikraest ning tõstis ta vaid ühte kätt kasutades õhku, et tal seejärel maha kukkuda lasta. „Palu Arra käest vabandust,“ ütles ta sõbralikult, „ja suudle ta saapaninasid. On selge?“ Igaks juhuks pidas Arra vajalikuks sekkuda. „Pigem mitte,“ ütles ta mürgiselt. „Mul ei ole vaja, et mingi värdjas mu saapaid lakuks. Ma ostsin need alles paar kuud tagasi ning oleks kurb, kui ma peaksin need kohe ära viskama.“ Tom turtsatas. „Nagu ma kavatseksin su...“

Arra ignoreeris kõhuli põrandal olevat Tomi, kuigi oli sunnitud tunnistama, et võimalus ta püstisele persele üks hoop anda oli päris ahvatlev, ning pöördus Jacksoni poole. „Mida kuradit sa siin teed?“ küsis ta mitte just kõige viisakamalt. Jackson muigas. „Tulin arveid klaarima. Kui sa veel mäletad, siis võlgned mulle midagi.“ Arra suunurgad tõmblesid. Muidugi, Jackson oli ju ta elu päästnud ja tahtis nüüd vastutasu, aga millist? „Kui sa kavatsed mind Tracyle kupeldada, siis jääb ära,“ teatas ta kindlalt, juhuks kui Jacksoni ootamatu väljailmumine peaks tüdrukuga seotud olema. Jackson puhkes selle teate peale peaaegu naerma. „Issand jumal, kelleks sa mind õige pead? Ma ei ole ometi mingi sadist!“ Arra hingas kergendatult. „Asi seegi. Mida sa siis tahad?“ „Üht väikest teenet,“ vastas Jackson lühidalt. „Ma olen kindel, et see ei oleks sinu jaoks sugugi raske ja ma leian, et olen selle igati ära teeninud. Kas sa suudad ette kujutada, kui tüütu oli sind mööda koolimaja taga otsida?“ Esialgu ei suutnud Arra ette kujutada, kuidas Jackson üldse teadnud oli, kus koolis ta käib, kuid siis meenus talle, et oli seda ise paar päeva tagasi poisile öelnud. Oh seda tema suurt suud.
„Ei, ei tea,“ vastas ta, „ja ausalt öeldes ei huvita kas. Olgu, lao aga lagedale, mida sa minust tahad.“ „Sa ütlesid eile, et ma olen hüpnoosi all.“ Arra noogutas. „Ütlesin jah. Kas sa kavatsed sellele vastu vaielda?“ „Ei,“ raputas Jackson pead. „Ma kavatsen hoopis paluda, et sa selle maha võtaksid.“

Hetkeks oli Arra sõnatu. Jackson palus, et Arra talt hüpnoosi maha võtaks? „Tõsiselt räägid või?“ oli ta igaks juhuks küsima sunnitud. Jackson turtsatas. „Kas mul on selline nägu, et ma lasin poole päeva pealt koolist jalga ainult selleks, et tulla siia nalja tegema? Loomulikult räägin ma tõsiselt. Eks katsu ise elada nii, et sul on mingi hiiglaslik mälukas!“ „Olgu, aga...“ Arra ei olnud kindel, kuidas sellele vastata. Ta ei olnud päris kindel, et Jacksoni ajus surkimine on hea mõte. Juba eile oli ta kinnitust saanud, et Jackson on unustanud midagi äärmiselt kahtlast ning ta ei olnud kindel, kas ta ikka tahab teada, millega tegu. Näiteks mõte deemoni olemasolust ei olnud just eriti meelitav.

„Mis hüpnoosijamast te räägite?“ tahtis Mike teada. „Jah, mis hüpnoosijamast?“ lisas ka Tom. „Hüpnoos on nõme!“ „Mitte nõmedam kui su tänane särk,“ kostis Arra. „Kas sind riietab su pime vanaema?“ „Igavene...“ alustas Tom, kuid Jackson heitis talle hoiatava pilgu. „Tõsiselt, ma saan aru, et sa tahad, et ma su rahule jätaksin. Tee see asi ära ja ma jätangi. Oleme kokku leppinud?“
Kuhu Arral põgeneda oli? Kõige kiirem viis Jacksonist vabaneda oli ta soov täita ja Arra kahtles siiralt, et Jackson eitava vastusega lepib. Ta haarab arvatavasti ka tema särgikraest ja sunnib teda natuke õhus rippuma. Või siis püksivärvlist...igal juhul otsustas Arra, et rippumine ei ole sugugi tore. „Olgu peale,“ vastas ta. „Ma teen seda, aga ainult ühel tingimusel. Sa...“ „Jätan su pärast seda rahule.“ Jackson laiutas käsi. „Selge pilt.“ „Jah, seda ka, aga...“ Arra kehitas õlgu. „Vahet pole. Lähme minu poole ja proovime sellega enne ühele poole jõuda, kui mu õde tagasi koju jõuab. Vastasel juhul sunnib ta sind õhtusöögile jääma ja sa pead mitu tundi järjest kuulama lugusid haigla südamekirurgist Mark Wallenbergist.“

Ta vaatas kella. „Kell on praegu...11.55 ja mu kodu lähedal asuv pood läheb lõunapausile kell 12.30...suurepärane, me jõuame sealt läbi.“ „Milleks me poodi peame minema?“ ei saanud Jackson aru. „Selleks, et sulle pipragaasi osta,“ vastas Arra. „Kas sul on ka aimu, kus ma elan?“ „Ee...Harlemis?“ pakkus Jackson huupi. „Lollakas, see asub linna teises otsas. Kas sa Coronation Streeti tead?“ Jacksoni silmad läksid suureks. „Coronation Street? Seesama Coronation Street, kus üks hull majas number 113 kõik majaelanikud ära mürgitas?“ Arra noogutas. „See juhtus mu naabermajas ja usu mind, selles kandis toimub veel muudki põnevat.“ „Selle pärast siis pipragaas?“ Jackson oli pisut hämmeldunud. „Kas nuga ei oleks sellisel juhul parem?“ „Mis, kas sa tahad kedagi tapma hakata?“ küsis Arra ootamatult tõsiselt, nii et Jackson oli sunnitud kiiruga pead raputama. „Ei, loomulikult mitte.“ „Siis jääb pipragaas ja asi ants.“
Nad lahkusid klassist ja kõmpisid trepist alla, saadetuna Tomi mõnitavatest hüüetest, mis kajasid üle terve koolimaja „Scarra! Kus su emme ja issi on?“

Arra manas ette oma parima pokkerinäo. „Ma vihkan kooli.“ „Ära sa märgi,“ pomises Jackson, püüdes aru saada, miks Arra vanemad ootamatult ta klassikaaslastele hambusse olid jäänud.

Selles osas saab Arra lõpuks teada, mis Jacksoniga sellel õhtul, kui ta oma mälu kaotas, juhtus ning see ei kulge tema jaoks just eriti õnnelikult. Väike vihje: ta kohtub olendiga, kes end Jacksoni kehas peidab

Yog-Sothoth, mida Arra paroolina kasutab, on Lovecrafti järgi eriti võimas kosmiline olend või paik. Kumb, sellest pole ma kunagi aru saanud, aga põhimõtteliselt on tegemist millegi kurjaga.

100 000 sõna, mille poole ma vargsi püüelnud olen, olen ma lõpuks täis saanud, aga mingil seletamatul põhjusel olen ma selle jutu kirjutamisega ikka alles kusagil poole peal. Ma saan veel palju trükkida, jippikajee
**

20.2

Sellest, et Arra ja tema õe korter asus halvas naabruskonnas, sai Jackson veenduda juba viis minutit pärast tänavale sisenemist. Vaevalt olid nad poest välja astunud, kui eikusagilt ilmus välja rõugearmilise näoga hiiglaslikku kasvu hiinlane. „Hei, Arra,“ lausus ta ja ta hääl kõmises, nagu tuleks see sügavalt tõrrepõhjast. „Enda mäletamist mööda keelasin ma sul sellesse poodi tulla.“ „Jää vait, Ping,“ ütles Arra rahulikult, samas kui Jacksonile hirm naha vahele puges. Kuidas võis Arra nii muretu olla? Tüüp oli ju hiigelsuur! Nagu Jacksonit juba piisavalt hirmutatud ei oleks, pööras mees oma silmad kiiresti temale ja vaatas talle uurivalt otsa. „Ja kes on su kena sõber?“ „Pole sinu asi,“ vastas Arra. „Hoia temast eemale.“ „Seda me veel vaatame,“ muigas Pingiks nimetatu. Tundus, et ta tahtis veel midagi lisada, kuid Arra krabas Jacksoni käsivarrest ja sõna otseses mõttes lohistas ta minema. „See oli Ping Liang, siinse jõugu ninamees. Ta on üritanud mind terve igaviku kampa meelitada, aga seni ei ole see tal veel õnnestunud ja miks peakski? Hängida ringi Ping Liangi ja Chu Chuga, tänan ei. See oleks sama hea kui üheotsapilet vanglasse.“

Jackson ei hakanud seda kommenteerima, tal oli piisavalt tegemist, et tõrjuda oma peast õudset mõtet, et ta peab üksi koju minema. Issand, milline argpüks ta küll oli! Jackson käis üheteistkümnendas klassis, aga Arra alles kaheksandas ja oli peaaegu alandav, et viimane temast nii palju julgem oli! Tegelikult oli see, et Arra alles kaheksandik on, Jacksonile suur üllatus. Välimuse põhjal oleks ta pakkunud, et poiss on vähemalt temavanune, kui mitte vanemgi. Kuigi ta oli Jacksonist paar sentimeetrit lühem, rääkis ta hoiak elukogemusest ja ta silmades peegeldus kahtlemata suurem arukus, kui teistel kaheksanda klassi tattninadel, keda ta täna kohanud oli. Kes teab, selga sirgu ajades oleks Arra võinud suurepäraselt täisealise inimese pähe passida ja seletamatul põhjusel tundis Jackson end temaga koos viibides nagu laps, kes veedab aega oma suure ja kurja vanema venna seltsis.
Korter, kuhu nad suundusid, asus majas Coronation Street 115 ja nagu Jackson oma silmaga näha võis, oli kurikuulus number 113 tõepoolest selle naaber. Hoone trepikoda lehkas ebameeldivalt betooni ja uriini järele ning maja lift ei töötanud, nii et poisid pidid jalgsi üheksandale korrusele kõndima.

Korter oli küll väikem, kui Jackson oodanud oli, koosnedes vaid kolmest toast, köögist ja vannitoast, kuid sugugi mitte nii jube, kui ta peljanud oli. See nägi koguni üllatavalt normaalne välja. Elutoa seinad olid värvitud helerohelise –ja kollasetriibuliseks ja kuigi see Jacksoni arvates just eriti heast maitsest märku ei andnud, nägi see omamoodi kena välja.
Arra tuba seevastu meenutas Jacksonile piinakambrit.
Tuba oli nii väike, et tahtmatult tõmbas Jackson paralleele Kira toaga, mis meenutas kappi. Ühte seina oli lükatud voodi, teises seinas seisis aga kirjutuslaud, mis oli kuhjatud täis raamatuid, mis olid peaaegu kõik nii paksud, et Jackson ei oleks neid elu sees läbi suutnud lugeda. Voodipoolne sein oli kaetud inetu lillelise tapeediga, mis oli omakorda varjatud viie suure Patrick Wolfi postri poolt. Kirjutuslaua poolsel seinal ei olnud tapeedist haisugi, see oli hall ja kaetud valgete pahtlilaikudega ning lähemal vaatlemisel märkas Jackson, et Arra oli alustanud seinale maalimist, kuid ei olnud veel oma tööga lõpule jõudnud. Veerandi seinast võttis enda alla valge taust, millel oli kujutatud ebamääraste piirjoontega tumedat kogu, kelle poolikust kehast kasvasid välja teravatipulised tiivad.

Arra vajutas seinal olevat lülitit ning kui valgus süttinud oli, tõmbas ta kardinad ette. Valges ei näinud tuba pooltki nii jube välja. „Heida voodile pikali,“ soovitas ta, „ma tulen kohe tagasi.“ „Selili?“ päris Jackson. Arra tegi grimassi. „Ei, kõhuli, sest mul on meeletu vajadus su olematuid muskleid mudida.“ Ta kadus hetkeks ning tuli tagasi objektiga, milles Jackson tundis ära pendli.
„Kas sa kavatsed mind pendli abil hüpnotiseerida?“ küsis ta kahtlustavalt. Arra noogutas. „Jah. Kas sul on midagi pendli vastu?“ Jackson raputasn pead. „Ei, aga...ma ei tea, mulle lihtsalt ei meeldi, kui mu nina all mingi objektiga vehitakse.“ „Kui ei meeldi, siis ei meeldi,“ nentis Arra kuivalt. „Kas sa oled nüüd nii kena ja heidad selili või pean ma su voodi külge siduma?“ Jackson pidas paremaks Arra käsule kuuletuda, sest mõte kellegi voodi külge kinni seotud olemisest oli tema jaoks pisut liiga sadomasohõnguline. Ja kohe kindlasti ei tahtnud ta saada kinni seotud voodi külge, mis oli nii kõva, et tundus, nagu oleks raami peal madratsi asemel hoopis kivimüür. „Kuidas sa selle peal magada saad?“ ei saanud Jackson aru. „See on kivikõva!“ „Kõvem madrats on seljale kasulikum,“ vastas Arra, vaevumata Jacksoni ebamugavusele tähelepanu pöörama. Ta kummardus poisi kohale ja lasi oma pendli rippuma, nii et see Jacksoni silme ees vaikselt edasi-tagasi õõtsus.

Jackson, oli Arra tunnistama sunnitud, oli äärmiselt kergesti hüpnotiseeritav ja ei osutanud mingisugust vastupanu. Juba minut hiljem oli Arra suutud ta täielikku transsi viia. Everityl oleks kulunud arvatavasti mitu minutit kauem, võimalik, et koguni kolm kuni viis. Olles veendunud, et Jackson allub täielikult tema korraldustele, palus ta tal kirjeldada kahekümne teise novembri õhtut. Tõsi, Jackson oli küll palunud Arral hüpnoos maha võtta, kuid kõigepealt kavatses Arra välja uurida, kuidas Jackson üldse hüpnoosi alla oli sattunud.
Everity sõnul oli viimane asi, mida Jackson talle öelnud oli, enne, kui Arra kogemata oma õe kabinetiuksest sisse tormas ja seansi nässu keeras, et viibib pimedal põiktänaval, kus keegi teda ootab ning ootuspäraselt kõneles Jackson ka Arrale sama lugu. Erinevalt Everityst, kelle töö aga ootamatult katsetati, oli Arral võimalik sügavamale sündmuste käiku süüvida ja saada aimu nende jätku osas.
„Sa seisad pimedal põiktänaval ning keegi on seal koos sinuga. Keegi, kes pole Tracy. Mis saab edasi?“ päris ta. Jacksoni vastus mõjus poisi jaoks nagu külm dušs. „Ma olen koos Tracyga restoranis ja ta on minu peale vihane...“

Poiss kordas ennast. Ta oli sündmustelõnga poole pealt katki lõiganud ning selle ketramist otsast alustanud, liikudes tagasi restorani ja vihase Tracy juurde. Pendel Arra käes lõi ohtlikult võbelema ning tundus, nagu mõjutanuks seda nähtamatud lained. Jackson hakkas osutama vastupanu ning Arra sisse hiilis kõhedus, kui ta oma küsimustega jätkas. „Sinu sündmuste kronoloogiline järjestus ei kattu ning sa ruttasid tagasi algusesse. Sa ei ole praegu Tracyga restoranis. Sa oled pimedal põiktänaval ning keegi on seal koos sinuga. Mis ta nimi on?“ „Sepultus,“ vastas Jackson. „Tema nimi on Sepultus.“ „Sepultus?“ küsis Arra hämmeldunult. „Kas sa oled selles täiesti kindel?“ See pidi mingi halb nali olema. Sepultus, nagu Arra isegi teadis, oli deemon ja kuigi Jackson sellele vastu vaidles, oli tema eksisteerimise tõenäosus peaaegu nullilähedane. Ja seal ta oli, koos Jacksoniga pimedal põiktänaval.
„Räägi mulle Sepultusest,“ üles ta käskival toonil ning Jackson jätkas oma jutustust.

„Ta kutsub mind kahevõitlusele. Ta avab portaali ja läheb koos Tracyga sellest läbi. Ma järgnen neile. Ma olen sünges ja pimedas katakombis. Sepultus tantsib Tracyga. Ta sunnib mind endaga võitlema. Ma olen tema ees jõuetu. Ta lubab Tracy ära tappa, kui ma endast parimat ei anna. Laest kukub krohvi. Ma ründan teda. Ta hammustab mu käeluu pooleks. Ma tunnen, et suren. Ma näen valgust. Mul on mõõk. Ma kargan Sepultusele kallale ja surun selle ta kõrile...“
„SUL ON MÕÕK?“ hüüatas Arra hämmeldunult, krabas endale aru andmata Jacksoni õlgadest ja raputas teda. Mõõõõõõõõõõõõõõõõõk? Tule taevas appi! Vähe sellest, et Jackson oli viimase minuti jooksul pildunud fakte nagu püstolkuulipildujast ja tundus, nagu jutustaks ta endaga juhtunu asemel hoopis keskmise tasemega ulmeraamatu sisukokkuvõtet, oli ta veel kuskilt ka mõõga saanud? Sekund hiljem taipas Arra, et oli Jacksoni puudutamisega ja tema peale karjumisega üle piiri läinud, kuid enne, kui ta midagi ette jõudis võtta, juhtus midagi ootamatut.

Löök tabas Arrat nii ootamatult, et tal jäi hing kinni ja ta sulges silmad. Keegi haaras temast kinni ning surus ta nii tugevasti vastu voodit, et Arrale tundus, nagu läheks ta selgroog pooleks. Nii palju siis sellest, et kõvem madrats on seljale kasulikum...
Midagi külma ja põletavalt kuuma puudutas ta kõri ning see ühteaegu nii jäine kui ka kõrvetav sensatsioon sundis teda silmi avama.
Jackson kummardus Arra kohale ja hoidis tema kõril kullast mõõka, suuruse järgi arvestades pisut suuremat kui harilikud ühekäemõõgad, ning ta silmis oli ähvardav pilk. Möödus mitu sekundit, enne kui Arra taipas, et poisi silmade ja juuste värv oli muutunud. Tema iirised olid kaotanud oma hariliku tooni ning muutunud lillaks ning tema tumepruunid juuksed olid omandanud söekarva koloriidi.

Arra neelatas. Alates sellest hetkest, kui ta Jacksoni hüpnoosi alla oli pannud, oli talle tundunud, et temas on midagi hirmuäratavat ning nüüd seisis ta selle sama hirmuäratavaga vastamisi, teadmata, kuhu põgeneda. Midagi oli lootusetult valesti läinud ning lihtsaim võimalus sellest situatsioonist pääseda oleks olnud Jackson hüpnoosist sõrmenipsu abil välja tuua. Ainult et...
Et hüpnoos kindlasti toimiks, oli Arra Jacksoniga kokku leppinud, et vabastab ta transiseisundist mitte sõrmenipsu, vaid eelnevalt kokku lepitud parooli abil. Parooli abil, mille ehmatus tal täiesti meelest oli pühkinud.
Hetk hiljem hakkas Jackson kõnelema ning tema hääl, mis oli muutunud mitu kraadi mahedamaks, oli Arrale täiesti võõras.

„Kes julgeb segada und, millesse mind määratud on?“ päris ta. „Vasta arusaadavalt või ma saadan su teise ilma.“
Arra keha läbis värin ning ta avas suu, et paluda, et Jackson idioodi mängimise lõpetaks, kuid ei suutnud häält teha. Arra abitust nähes tõmbusid Jacksoni silmad vidukile ning ta surus mõõga tugevamini vastu Arra kõri. Sellest motivatsiooniks piisas. „Jackson, jäta!“ kähistas ta nii valjusti kui suutis. „Korja see neetud mõõk mu kõrilt ära!“ „Kas sa oled sõber või vaenlane?“ päris Jackson, kasutades endiselt Arra jaoks võõrast häält. „Vaenlane ma ei ole, seda peaksid sa isegi teadma!“ ütles ta, suutmata otsustada, kas on targem vihastuda või alistuvat lambukest mängida. Jacksonil oli ikkagi mõõk ja Arral ei olnud pipragaasi käe pärast.
Kurat küll, talle hüpnoosiga tegelemisest aitas.
Arra tahtis talle näkku karjuda, et Jackson on üks igavene sitapea, kui telliskivi talle ootamatult pähe kukkus. Mitte küll päris, vaid kujutletav telliskivi, kuid telliskivi igas mõttes.
Ta ei olnud endiselt parooli lausunud, mis tähendas, et Jackson viibis endiselt transiseisundis ning ei oleks tohtinud olla võimeline oma teadvust kasutama.
See, kes tema ees seisis, ei olnud Jackson Roberts, vaid hoopis keegi teine. Ilmselt mitte mingi jõhker elukas, kuid siiski mingi olend. Tundmatu olend, kes võis või ei võinud ohtlik olla. Mis seal ikka, oli ainult üks viis teada saada. Katseta või sure, nagu öeldi.

„Jumala nimel ja kogu valguse nimel – kes sa oled ja millise eesmärgiga sa mulle lähened?“ küsis Arra oma häält rahulikuks sundides. Jacksoni keha enda valdusesse haaranud olend ei vastanud ning Arra muigas kibedalt. Nii palju siis õpetusest, mida raadiosaates „Mõte ja Tee“ igal laupäeval korrutati. Kui sinu isiklikku ruumi tungib tundmatu olend, küsi seda küsimust ja ta vastab sulle...naljanumber.
Ka olend ise pidas seda naljanumbriks ega vaevunudki suud liigutama. Nii kordas Arra oma küsimust veel kaks korda. Sellest oli natuke rohkem kasu, sest seekord sai Arra vastuse, nii pooliku, kui see olla sai. „Defineeri sõna „valgus,““ lausus olend.
Lause meenutas nii väga midagi, mida Jackson öelnud oleks ja hetkeks kahtlustas Arra, et Jackson oli mingil seletamatul põhjusel tema hüpnootilistele võimetele hoopistükkis immuunseks jäänud ning otsustanud talle korraliku vingerpussi mängida, ent see kahtlus kadus kiiresti, kui talle taas ununenud parool meenus. Jackson lihtsalt pidi hüpnoosi all olema, muud võimalust ei olnud...
Ja keegi, kes tema suu läbi kõneles, nõudis, et Arra defineeriks sõna „valgus.“ See oleks olnud lihtne, tal piisanuks vaid öelda, et valgus koosneb seitsmest spektrivärvist ja...
Aga Arra ei kavatsenud midagi defineerida, sest parool, mille ta unustanud oli, meenus talle. No tõesti, kas oleks saanud valida midagi veel raskemat?
„Yog-Sothoth,“ hüüdis Arra aega raiskamata ja nipsutas sõrmi. „Yog-Sothoth!“

Jah, see oli tobe. Lovecraft oli tobe. Hüpnotiseerimine oli ka tobe...Arra needis end, et sellega nõusse oli jäänud. Viimasel ajal laskis ta end liiga kergesti ära rääkida ning see maksis talle valusalt kätte nii isiklikus –kui ka tööelus. Praegune situatsioon sobis kummalisel kombel mõlema alla ja kätte maksis see talle kohe kindlasti.
Niipea, kui Arra parooli lausunud oli, toimus Jacksonis silmnähtav muutus. Tema lillaks muutunud silmad värvusid tagasi helesiniseks ning ta kuri näoilme muutus pehmelt öeldes peaaegu ajuvabaks. Ajuvaba see oligi, sest korraga ei suutnud Jackson kuidagi aru saada, miks ta Arrat kinni hoidis. See nägi kahtlaselt ahistamise moodi välja, ainult et Jackson ei mäletanud, et ta kunagi kedagi ahistanud oleks ja ei leidnud ühtegi põhjust, miks ta seda seekord tegema oleks pidanud.
„Arra?“ vaatas ta poisile küsivalt otsa, püüdes aru saada, milles õieti asi oli. Alles hetk tagasi oli Arra pendliga ta nina all vehkinud ja jahunud, et ta jääb uniseks ja nii edasi.

„Anna andeks, Jackson,“ vastas Arra, „kuid ma ei suuda oma lubadust pidada. Kas tahad teada, mida ma endale lubasin?“ Jackson noogutas. „Et ma ei löö sind,“ kostis Arra ning virutas oma põlvega Jacksonile otse vastu vahtimist, tundes peaaegu sadistlikku rahuldust, kui Jackson põrandale paiskus, oma pea ära lõi ta teadvuse kaotas. Mis seal ikka, enam tühjemaks, kui ta pea juba oli, see enam minna ei saanud. Seejärel tõusis Arra püsti, marssis oma riidekapi juurde ning heitis pilgu selle ukse küljes rippuvasse peeglisse, hõõrudes murelikul pilgul oma kaelal olevat punast vorpi, mille mõõgatera tekitanud oli.
„Idikas,“ pomises ta. „Sellest jääb jälg.“

Jobu. Ma mõtlen Arrat.

Nõustun täielikult Adunaga. Alguses arvasin ma, et Jackson on siin see kõige lollim, aga ei, loomuliult mitte, Arra kõrval tundub Jackson geenius olevat.
Ma nii loodan, et sellest värgist oli midagi kasu. Ma tõsiselt loodan, et Jacksoni mälu taastu, vähemalt mingil määral.
Aga kui Arra midagi veel rohkem vussi ajas siis...!

Ruttu, ruttu uut!


Ja head koolivaheaega! *on tohutult õnnelik*

Koolivaheaeg on paradiis

Kui võimalik, poeksin ma terveks koolivaheajaks teki alla ja lihtsalt magaksin, et oma kooliajal kaotatud unetunde tasa teha, aga siis jääks mul nii palju asju tegemata...pähh

Miks keegi vaesest Arrast aru ei saa? Kujutlege vaid: te püüate kellelegi heategu teha ja järgmisel hetkel ähvardatakse teid relvaga. Igaüks läheks närvi ja ma kardan, et ei ole asja, mille peale Arra närvi ei läheks Midagi vussi ta õnneks ei ajanud ja sellest, mida ta avastas, on väga palju kasu...ainult et esialgu on sellest rohkem kasu Arrale endale, mitte Jacksonile

Uus osa tuleb...homme. Ma loodan

Ta tuhnis tal ajus ringi! *solvunult* ta on igavene kokkuleppemurdja

Hahaa Selle Jacksoni ajus ringi tuhnimisega on jah, paraku nii, nagu ta on Uudishimu, mis muud


See osa on III osa viimane, mistõttu paljastan ma selles osas Arra ühe pisikese saladuse...ehk selle, miks ta kogu aeg nii pahur on ja inimestest eemale püüab hoida. Mmm...ma oleksin tahtnud seda pisut huvitavamalt kirjeldada, aga kuna ma tarost ja ennustamisest rääkivad raamatud juba raamatukokku tagasi viisin, ei tulnud see vist eriti hästi välja Selle kaardilugemismeetodi nimi, mida Arra Jacksonile kirjeldab, on igatahes Maagiline Seitse

Oeh...ma ei jõua järgmist osa ära oodata. Ma tahan teile juba enda isiklikku lemmiktegelast tutvustada Ainult et...järgmine osa on mul pooleli

Aga olgu, siit tuleb osa
**

21.0

„Arra!“ kärkis Everity ning Arra, kes parajasti vannitoast väljus, pani tähele, et õde hoidis oma südame alt kinni. „Kas sa võiksid mulle seletada, mille kuradi pärast on su voodis laip?“
Arra kehitas õlgu. „Ma ei tea. Ju ta siis suri ära, sellel ajal, kui ma peldikus käisin.“ „See ei ole naljakas!“ teatas Everity resoluutselt ning olles taibanud, et Arral on suure tõenäosusega tõsi taga, muutus ta väga kiiresti väga kahtlustavaks.
„Ma ei mäleta, et sul oleks viimased kaks aastat külalisi käinud ja kui käisidki, ei pidanud ma neid pärast su voodist leidma!“ „Ära õienda selle kallal, kelle sa mu voodist leiad või ei leia!“ ütles Arra vihaselt. „Või pean ma sulle meelde tuletama, et MINA leidsin eelmisel nädalal SINU voodist DOKTOR WALLENBERGI, kes on, kui ma ei eksi, ABIELUS ja kellel on KOLM LAST!“ „Kaks,“ parandas Everity, „kaks last.“ „Olgu, kaks last,“ kordas Arra, „aga see ei muuda fakti, et ta on abielus ning kui ta just mingi hullusehoo ajel oma naisest lahutada ei kavatse, oled sina tema jaoks see igavene teine, meelelahutus pärast rasket tööpäeva ja muud ei midagi.“ „Sina oled viimane inimene, kes mulle meelelahutusest rääkima võib tulla,“ turtsatas Everity, kuid leebus siis pisut – mis teha, Arral oli õigus.

„Aga...see...laip...“ „Mu voodis ei ole mingit laipa,“ ütles Arra ükskõikselt. „Kas sa arvad, et ma harrastan sarimõrvarlust? Vaevalt küll, selline asi mulle ei istu, kuigi järele mõeldes võiks ju päris tore olla vahepeal kedagi tappa...igal juhul, et su uudishimu rahuldada, võin ma öelda, et Jackson, üks sinu patsientidest, astus põhjustel, mida ma su väikesele ajule selgitama ei hakka, korraks läbi ning kaotas kogemata teadvuse.“ „Kogemata?“ oli Everity kahtlustav. „Jah, kogemata,“ kinnitas Arra. „Ma virutasin talle natuke kõvemini, kui alguses plaanisin ja ta pani pildi taskusse.“ „Mitu korda ma olen sulle öelnud, et vägivald pole lahendus?“ Arra tegi käega ühe üsna ebaviisaka liigutuse. „Sa tead ju küll, kuhu ma sinu jutu saata tahaksin, nii et...“ Ta ei lõpetanud oma lauset, sest järgmisel hetkel seisis Jackson ta magamistoa uksel ning enam polnud ta sugugi laip. Tema näoilme meenutas õela kindrali oma ning Arra mõtles mõrult, et kindlasti on Jackson igal hommikul pahas tujus. Ta ei oleks saanud paremini pakkuda – Jackson ei olnud tõepoolest hommikuinimene ning iga kord, kui tema majja võeti mõni uus teenija, õppis ta poissi võimalikult kiiresti vältima, et oma närve säästa. Oli asi siis Jacksoni veregrupis või lihtsalt geenides, igal juhul oli ta hommikuti kohtutavalt tujukas.
Arra neelatas, kui Jackson talle tigedalt otsa põrnitses. Tore küll, kohe saab ta peapesu...

„Sa. Lõid. Mind,“ sisistas Jackson üsna vihaselt, kuid siiski paari tooni võrra rahulikumalt, kui Arra oodanud oli, nii et ta lõdvestus momentaalselt. „Jah, lõin küll. Kuidas seda nüüd öeldagi...mul oli juba mitu päeva tahtmine kedagi lüüa. See oleks võinud olla ükskõik kes, nii et ära tunne end puudutatuna.“ „Tunnen ikka küll,“ vastas Jackson, marssis tugitooli juurde ning võttis selles istet. Keegi polnud küll talle seda pakkunud, kuid ega tugitool sellest haiget ei saanud. „Mu nina nimelt valutab.“ „Noh, minu kael valutab ka,“ pomises Arra ja puudutas vaistlikult oma kaelal olevat punast vorpi, mille oli jätnud mõõk, mille Jackson kurat teab kust välja oli mananud.
Alles nüüd märkas Jackson Everity kohalolu ning noogutas talle. „Doktor Romini.“ „Jackson Roberts,“ vastas Everity teda kahtlustavalt seirates. „Kas sa jääd õhtusöögile?“ Jackson meenutas Arra hoiatust, kuid õigupoolest oli tal kõht üsna tühi, nii et ta ei näinud ainsatki põhjust keeldumiseks. „Kui teil midagi selle vastu ei ole.“ „Muidugi mitte!“ hüüatas Everity ning ta silmad lõid särama. „Mulle meeldib, kui külalised majas on!“ Nende sõnade järel tuiskas ta kööki, avas külmkapi ning hakkas pannidega kolistama.
Jackson mudis oma tulitavat nina – see oli paisunud kartulitaoliseks ning ei näinud just eriti ilus välja – ja heitis Arrale uuriva pilgu. „Sa kukkusid läbi,“ nentis ta. „Me leppisime kokku, et sa vabastad mu hüpnoosist, kuid kuna mu mälu endiselt taastunud ei ole, oletan ma, et sa kukkusid läbi.“ Jah, Arra oli tõepoolest läbi kukkunud, sellele ei saanud ta vastu vaielda. Samas ei näinud ta ühtegi põhjust, miks end selle pärast süüdi tunda. Kerge õppustel, raske lahingus. „Ja kelle viga see on?“ tahtis ta teada. „Ma tegin oma parima, et sind oma meeli avama sundida, kuid kahjuks ei ole ükski hüpnoos piisav mõjutamaks seda, kes kangekaelselt enda peas valitsevast tühimikust kinni hoiab.“ Tühimikust, mille torkimine oli päästnud valla Jacksoni sellise külje, millega Arra enam parema meelega kohtunud ei oleks.

„Ütle mulle, kas sa mäletad...mis juhtus, kui ma sind hüpnotiseerisin?“ Jackson kortsutas kulmu. „Kas ma peaksin? Ma olin ju ikkagi, vabandust, hüpnoosi all. Ma mäletan, et mul oli hea ja kerge olla, kuid see oli ka kõik. Ma unustasin rohelisest aastast...“ Ta hammustas huulde. „...ja järgmisel hetkel tegin ma silmad lahti ja sain rusikaga näkku!“
Arra oigas pettunult. Lihtsalt suurepärane! Ta oli kavatsenud Jacksonit magamistoas aset leidnud vahejuhtumi eest karistada, kuid ei olnud mõtet rakendada oma õigust selle peal, kes vahejuhtumit isegi ei mäletanud! Jackson Robertsil oli suurepäraselt valikuline mälu, mis võimaldas tal unustada kõik, mille meenutamine talle üldse ei sobinud. Sellel valguses polnud just kuigi raske järeldada, miks Jackson amneesia all kannatas. Ta oli näinud midagi, mis ta rivist välja lõi ning selle kõik enda sisse luku taha pannud, nii et isegi Arra seda temast välja ei suutnud kangutada.
Arra istus teise tugitooli ning tundus end korraga kümme aastat vanemana. Tal oli vaja teha kiire otsus ja millegi läbi mõtlemiseks polnud aega.
Jackson oli ta uudishimu nii jäägitult pälvinud, et ta ei suutnud seda sõnadega väljendada. Isegi mõtetega oli see keeruline. Informatsioon, mille Jackson talle andnud oli, otsad, mille ta ise kokku oli sõlminud...
Arra haistis kõhkluseta, et tema ees on suurim mõistatus, mida ta elus kohtab ning ta ei kavatsenud seda käest lasta, isegi kui pidi selleks Jacksonile natuke valetama.

„Ma ei suutnud sind hüpnoosi alt vabastada, sest sa oled rakendanud väga võimsat enesehüpnoosi. Selleks, et oma mälu tagasi saada, pead sa kogu südamest mäletada soovima. Praegu sa seda ei tee. Sa küll sunnid end mäletama, kuid sundimisest pole kunagi midagi head tulnud. Et siis...“ Ta nakitses vaikselt oma huuleserva. „Ma ei saa sind aidata. Kui see sind aga lohutab, siis ma sain teada, mis tollel õhtul juhtus.“ Jacksoni silmad süttisid põlema kui tõrvikud. „Räägi mulle!“ hüüatas ta. Arra ohkas. „Ära erutu. See on tegelikult üsna igav, nii igav, et ma pidin seda kuuldes peaaegu magama jääma. Kuigi sa selles praegu kahtles, juhtus täpselt see, mida sulle räägiti: sa said autolt löögi, kuigi see ei juhtunud päris nii, nagu sulle jutustati.“ „Ei!“ oli Jackson hämmeldunud. Arra noogutas. „Jah! Kui Tracy restoranist minema tormas, läksid sa talle järele, kuid kaotasid ta silmist ning eksisid kõrvaltänavasse. Seal kohtasid sa meest, kes meenutas sulle deemon Sepultust, sa ehmatasid ja taganesid ning astusid otse tänavasse sisse keerava auto ette. See oli sinust ikka väga koba. Ma ei imestagi, et Tracy püüdis teha nägu, et sa said viga tema päästmise käigus. Tal lihtsalt ei olnud südant sulle öelda, et sa oled täielik käpard!“

„No kuule, see nüüd küll õige ei ole!“ teatas Jackson uskumatult. Arra irvitas talle näkku. „Ja miks mitte? Kas sa keeldud uskumast, et oled midagi vähemat kui täiuslik?“ „Aga Kira ütles, et oli tollel õhtul juhtunuga seotud! Miks oleks pidanud ta mulle midagi sellist ütlema, kui tegemist oli paljalt autoõnnetusega?“ Arra kehitas õlgu ning näperdas tuimal ilmel oma musta T-särgi peale tõmmatud võrkriidest topi õlapaela. „Kira, Kira, Kira. Miks peaksin ma aimama, miks Kira midagi sellist öelda võis? Niipalju, kui mina aru saan, tahtis ta sind lihtsalt närvi ajada, sest olgem ausad, vaevalt et eksisteerib kedagi, kes seda ei tahaks...“ Jackson hammustas Arra sõnu kuuldes huulde. Kira ja teda närvi ajada. Kas tõesti? Samas jällegi oli paar päeva tagasi poisi korteris aset leidnud tüli tõepoolest ainult üks suur närviajamine ja kui Jackson sellesse tõsiselt süüvis, taipas Jackson, et Arral oligi õigus ja Kira oli kavatsenud teda tõepoolest närvi ajada. Ajada ta närvi ning hoolitseda selle eest, et Jackson loobuks üleliigsete küsimuste esitamisest. Kuid miks? Mida Kiral varjata oli? Jackson aimas, et paljugi, näiteks juba kas või tagamaad, mis puudutasid külaskäiku isa Marcuse juurde ja seda, mis preestri juuresolekul käärkambris toimunud oli. Kira vihje selle kohta, et ta on Jacksoni õnnetusega seotud, tundus mingil moel olevat seotud jamaga, mille isa Marcus ära pidi koristama. Kas see oli õige? Kas see oli vale? Mis siis, kui Kira oli öelnud ainult suusoojaks, et...

Jackson vaatas Arrale sügavale silma, püüdes tabada vihjeid selle kohta, et poiss on valelik, kuid Arra silmad olid ükskõiksed ja külmad ning ohates oli ta sunnitud tunnistama, et need ei kõnelenud talle midagi. Kuigi silmad olid hinge peegel, ei osanud ta neid lugeda. Lihtsalt häbiväärne, et tal nii vähe võimeid oli.
Midagi ta siiski taipas, nimelt: üks kahest valetas talle. Kas oli Kira tõepoolest teda närvi ajanud ja vaid tema kiusamiseks öelnud, et teab tema õnnetuse tegelikku lugu, või valetas Arra, varjates tema eest kurat teab mida. Ta ei teadnud, kumb variant on tõenäolisem. Arrat ta õieti ei tundnud, kui välja arvata pisiasi, et viimane kippus pidevalt oma õega kaklema ning kandis riideid, mida ükski normaalne kutt endale iialgi selga ei oleks pannud. Kirat tundis ta natuke rohkem, häda oli aga selles, et ta ei mäletanud nende tutvusest suurt midagi. Vale vorsti õige kõrvalt eraldamine ja liistule tõmbamine ei olnudki nii lihtne.
„Teemat vahetades...miks sa mind lõid?“ Arra sirutas oma kaela välja ning seda kaunistav punane vorp ei saanud Jacksonile kuidagi märkamatuks jääda. See jooksis risti üle tema tätoveeringu ning tundus, et millisel põhjusel see ka ei tekkinud, oli selleks vaja olnud suurt jõudu. „Kes seda tegi?“ päris ta. Arra häälest puudus igasugune lõbusus. „Sina,“ vastas ta lakooniliselt. „See olid sina. Peab tunnistama, et sa oled isegi hüpnotiseerituna väga vägivaldne. Ma pidin peaaegu krambid saama, kui sa mind kägistama hakkasid – ta kahtles, et Jackson teda usuks, kui ta talle paljastab, et tegelikult oli poiss hoopis mõõgatera vastu ta kõri hoidnud – ja unustasin esimese hooga parooli ära, nii et ma sain pisut vatti. Kas sa said nüüd oma küsimusele vastuse?“ Jackson noogutas abitult. „Silm silma, hammas hamba vastu?“ Arra noogutas. „Midagi sellist. Igal juhul olen ma teinud su heaks kõik, mis võimalik ja ei saa enam rohkem midagi teha. Sinu kahe nädala mälestusi blokeerib soov nende olemasolu unustada ning enne, kui sa sellest alateadlikult üle ei saa, on sinu meeltes barjäär, millele ma ligi ei pääse.“ Barjäär tähendas Jacksoni puhul jõulist mõõgavenda, kes oli valmis Arra kondid pulbriks rappima.

„Nii et kõik sõltub minust endast,“ möönis Jackson kiretult. „Jah," kostis Arra. "Kõik sõltub sinust endast.“
„Järjekordne tupik,“ pomises Jackson. „Minuga juhtub alati nii. Kõik, mis untsu võib minna, lähebki untsu ja ma ei saa seda muuta. Oleks siis veel, et oleks keegi, kes mul need lüngad täita aitaks, aga ei. Mu ümber on ainult tropid, kas keelduvad mulle midagi ütlemast või ütlevad, et ma pean kõik ise välja uurima...“ „Ma oletan, et mina olen tropp number kaks,“ kostis Arra. „Kas see tähendab, et Kira on tropp number üks?“ Jackson heitis talle altkulmu pilgu. „Mitte ainult tropp number üks, vaid tropp kuubis.“ „Tundub, et teil on väga soojad suhted,“ möönis Arra, vaadates, kuidas Jacksoni nägu pilve tõmbub. „Kes teab,“ pomises Jackson tujutult. „Ma ei mäleta mitte ühtegi temaga koos veedetud päeva ega isegi mitte meie kohtumist. Kui ma haiglas ärkasin, ilmus ta lihtsalt ühel hetkel välja ning kui ta kuulis, et ma olen mälu kaotanud, palus ta mul end enne oma mälu taastumist mitte üles otsida. See tegi mind uudishimulikuks, kohutavalt uudishimulikuks ning loomulikult ei saanud ma sellest kinni pidada. Ja siis kiskus kõik kiiva. Minu juurde ilmus preester, kes teatas, et Kira on ohtlik ja et ma pean temast eemale hoidma ning järgmisel päeval ütles Kira, et see on parim, mida ma teha saan. Ma ei tea, mida arvata...ma olen viimase nädalaga kogenud rohkem kui küll asju, millega ma varem kokku ei ole puutunud ja mida ma kuidagi peast välja ei suuda. Maailm mu ümber on suuremaks muutunud, samas kui mu enda isiklikus maailmas on üks auk, mida ma täita ei suuda ja...“ „Auk, mida sa täita ei suuda?“ Arra itsitas. „Selle vastu aitab Viagra.“ „Hei!“ hüüatas Jackson. „Ma ei mõelnud...“ Kaks sekundit hiljem hakkas ta ka ise naerma, sest tegelikult oli Arra nali üsna hästi välja kukkunud. Samas, mida tema aukude täitmisest teadis...

Jacksoni õnneks ei olnud tal aimugi, et seda oli kõvasti rohkem kui tema, sest vastasel korral oleks ta südamerabanduse saanud.
„Sa oled emo,“ märkis Arra kuivalt ning kõndis kööki, vaevumata Jacksoni halamisele mingit tähelepanu pöörama.
Kümme minutit hiljem oli Everity laua katnud ning, nagu Arra ennustanud oli, jahus ta terve aja doktor Wallenbergist. Naine oli teinud pannkooke ja tegelikult oli ta üsna vilets kokk. Jackson kühveldas vastu tahtmist sisse viis pannkooki, enne kui tal õnnestus Evertyt veenda, et ta kõht on enam kui täis ja et kuigi tema kokaoskused on imelised, ei soovi Jackson rohkem süüa. Arra suutis nahka pista vaevalt kaks pannkooki ning kaotas kiiresti huvi nii toidu kui ka Jacksoni ja Everity vestluse vastu, hakates selle asemel sorteerima kaardipakki, mille ta enda taskust välja oli tõmmanud. Arra pidi olema võlur – Jackson kahtles sügavalt, et kaardipakk nii kitsaste pükste taskusse ära mahuks.
„Kas need on tarokaardid?“ päris ta, olles paaril kaardil olevad sümbolid ära tundnud. Lauren oli umbes aasta tagasi kaardipanemise vastu väga suurt huvi tundnud ning üksikud kaardid vedelesid igas maja nurgas, kuid viimaks oli naine oma hobist loobunud, kui oli taibanud, et ei suuda teha vahet isegi mitte suure ega väikese arkaani kaartidel. Isegi Jacksoni teadmised olid Laureni omadest suuremad. Ta teadis nimelt, et suures arkaanis oli palju vähem kaarte kui väikeses. Lihtne!
Jacksoni küsimuse peale Arra noogutas. „Jah.“ Oli alles napisõnaline vastus. „Mida sa nendega teed?“ Arra ohkas. „Mitte midagi.“ Ta pani kaardipaki kõrvale ning asetas käed lauale vaheliti. „Mida ma sinu arvates nendega tegema peaksin?“ Jackson kehitas õlgu. „Seda küsin mina sinu käest. Kas sa oled ennustaja?“ „Ma olen detektiiv,“ kostis Arra ükskõikselt. „Ennustajad kuulutavad tulevikku, mina aga kaevan minevikus.“ „Seega ennustad sa minevikku?“ Arra näoilmes peegeldus küsimus, kust küll Jacksoni-sugused idioodid välja ronisid. Ilmselt tuli neid Stonybrooki erakoolist lausa kümme tükki pakis. „Minevikku ei saa ennustada, kuna kõik minevikusündmused on aset leidnud. Kuidas mineviku ennustamine sinu arvates õige välja peaks nägema?“ Jackson kehitas õlgu. „Kust mina tean? Ma pole spetsialist!“ „Miks ma küll ei imesta,“ pomises Arra. „Kas tead, mida ma sul sellisel juhul teha soovitan? Ära võta sõna.“

„No palun vabandust,“ turtsatas Jackson. „Palun vabandust, et ma tunnen mingit maniakaalselt perversset huvi selle vastu, kuidas sa mingite värviliste papitükkidega musta notsut mängid!“ „Oleks see vaid must notsu,“ pomises Arra, kaaludes, kas ja kui palju ta Jacksonile seletama peaks. Ilmselt mitte eriti palju, otsustas ta, sest kui ta peaks paljastama natukenegi rohkem kui tarvis, ei jätaks Jackson teda rahule enne sajandivahetust ning mõte tema seltskonnast ei olnud Arra jaoks just eriti erutav.
Ta tõusis laua tagant püsti, lükkas tooli laua alla ning läks sõnagi lausumata oma tuppa. Jackson kõhles esialgu, kas talle järgneda või mitte, kuid tundus, et Everity seltsi jäämisel pole mingit mõtet. Naine oli söömise lõpetanud, kuid ei olnud veel laua tagant lahkunud ning oli tõstnud endale ette ajalehe, mida ta hoolega luges. Hetkel oli tal käsil krimirubriik ning Jackson nägi silmanurgast artikli pealkirja, mis kuulutas, et „Veresauna korraldanu palub politsei kaitset“. See küll Jacksonile erilist huvi ei pakkunud ning ta järgnes Arrale.
Arra istus rätsepistes voodil ning andis käega märku, et Jackson tema kõrvale istuks. Kaardipakk jäi nagu maamärk nende vahele. „Kas sa tahad teada, mis suhe mul nende kaartidega on?“ Jackson noogutas agaralt ning mõtles hetkeks, et kui Lauren seal koos temaga oleks, hakkaks naine kindlasti Arra ettepaneku peale kiljuma, kuid pühkis selle ohtliku mõtte kiiresti peast. See oli vägagi ohtlik, sest tõi Jacksoni näole seda tüüpi naeratuse, mille kandjaid tihti liialt kergemeelseteks ja koguni napakateks peeti.
„Ma ostsin need pisut rohkem kui kaks aastat tagasi ühe mustlase käest,“ alustas Arra oma juttu. Kellelegi peale Everity polnud ta seda juttu rääkinud – isegi oma klientidele mitte – ning enda teadmata oli Jacksonil au olla tema uhke esimene kuulaja. „Alguses ei osanud ma nendega midagi peale hakata. Taro polnud mulle kunagi huvi pakkunud ning ma pidasin seda alati mõttetute turbanitega kaardimooride pärusmaaks, aga kui ma olin ühel hetkel mitu seda teemat käsitlevat raamatut läbi lugenud, otsustasin ma lõpuks ka ise kaartide lugemisega tõsiselt tegelema hakata. Mul kulus rohkem kui aasta, et kõiki sümboleid korralikult tõlgendama hakata, kuid aja möödudes...noh, ega tegelikult eriti palju aega ei möödunudki...ütleme nii, et mul on kogu selle kaardivärgi peale natuke annet. Ma olen võimeline ilma inimese nime ja probleeme teadmata tema küsimustele vastama ja tema minevikku kiikama ja sealt fakte välja tuhnima ning seni ei ole mul olnud veel ühtegi ebaõnnestunut katset.“ Olgu, üks siiski oli, kuid Arra pidas paremaks seda Jacksonile mitte mainida. „Ma teenin sellega endale taskuraha, mitte küll eriti palju, kuid pisut siiski.“ „Nii et sa ikkagi oled ennustaja.“ Arra kirtsutas nina. „Ma juba ütlesin sulle, et...“ „...et sa oled detektiiv. Selge pilt.“ Jacksoni silmad läksid põlema ning üle terve ta näo levis kohati totakas irve, mis Arrale sugugi ei meeldinud. Jacksoni järgmine küsimus ei meeldinud talle ka mitte üks teps.
Jacksoni irve venis nii laiaks, et korraks meenutas ta Arrale klouni, kuid klouni kohta oli Jacksonil väga vilets huumorimeel.
„Ennusta mulle tulevikku,“ palus ta.

Arra ei kõhelnud sekunditki, enne kui pead raputas. „Ei. Ma ei tegele tuleviku ennustamisega. Kas ma ei öelnud seda sulle mitte umbes minut või kaks tagasi?“ Jackson naeratas vabandavalt. „Noh, ütlesid vist küll, aga ma mõtlesin, et äkki võiksid sa ma ei tea, mulle erandi teha? Kõigest üks pisikene pilk tulevikku ja...“ „Esiteks pole sa mu sõber ja teiseks EI!“ ütles Arra resoluutselt. „Mitu korda ma seda ütlema pean? Ma ei ennusta tulevikku, mitte kellelegi, mitte kunagi! Kas sul on ka aimu, mida tuleviku teadmine endaga kaasa toob? Kas sa tead, millist elu inimene, kes kogu enda elufooni lahti laotatuna enda ees näinud on, elama peab? Igaühe jaoks eksisteerib mitu erinevat tulevikku. Samamoodi, nagu on olemas tulevik, kus sa pärid oma isa kompanii, on olemas ka tulevik, kus sa võidad Super Bowli, jood end põhja, teed soovahetusoperatsiooni ja kes teab mida kurat veel. Sul on oma elu elamiseks lugematul hulgal võimalusi ja igaüks neist viib välja erinevasse punkti, mille sa ise vabalt valid, kuid kui sa teed selle saatusliku vea ja lased kellelgi endale oma tulevikku ennustada, kaotavad kõik punktid peale selle, mille ennustus välja toob, kehtivuse ning sinu ellu jääb ainult üks, muutmatu tulevik. Ma ei kavatsegi lasta sul teada saada, mis tunne see on, kui su elul on vaid üks kulg, mida ei ole võimalik muuta, ükskõik kuidas sa ka ei...“
„Kas sina tead, mis tunne see on?“ päris Jackson ootamatult tõsiselt. Nuruv toon oli ta häälest kadunud ning sel hetkel oleks Arra võinud teda peaaegu täiskasvanuks pidada. Täiskasvanuks, kellel oli pagana hea nina.

„Ma ei vasta sellele küsimusele,“ ütles ta lühidalt, kuigi aimas, et nüüd on see juba võimatu. Ta oleks pidanud algusest peale oma kaartidega madalat profiili hoidma, kuid Jacksoni vihje mustale notsule oli miskipärast ta harja punaseks ajanud ning nüüd seisis ta silmitsi küsimusega, mille iga vastust, ka eitavat, võis tõlgendada jaatusena. Pagan võtku seda tema rumalust!
„Mida sa nägid?“ küsis Jackson nii vaikselt, et Arra oleks võinud peaaegu arvata, et ta sosistab.
Jackson oli teda läbi näinud – see oli midagi, millega keegi teine, isegi mitte Everity, iial hakkama ei olnud saanud. Jackson oli Arra öeldu enda jaoks lahti mõtestanud ning kogu asja sisu oli tema jaoks mõistetav ainult üheselt.
Jackson teadis.
Ta teadis, et Arra teadis oma tulevikku.
„Ma ei kavatse sulle midagi öelda,“ püüdis Arra kõrk olla, ent ta hääl värises kuuldavalt. Täiuslik, lihtsalt täiuslik. Jackson tajus tema ebamugavustunnet ja hirmu, kuid ei loobunud Arrat tagant utsitamast. „Mida sa nägid?“ küsis ta uuesti ning suutmata taluda, et teda põrnitsetakse, nagu oleks ta mingi kiviaja muuseumi erakordselt haruldane eksponaat, näiteks mammuti mumifitseerunud peenis, pahvatas Arra kõik enda peas ringi keerlevad sõnad korraga välja.

„Esimene kaart – minevik,“ lausus ta rõõmutul toonil. „Ma näen oma perekonna lagunemist ja seda, kuidas mu pereliikmed minu juurest kaovad. Teine kaart – hetkeolukord. Ma vaevlen minevikus toimunud sündmuste tagajärgede käes ja ei suuda nendest lahti lasta. Kolmas kaart – lähitulevik. Minu teele satuvad jõud, kes minu üle võimu haaravad ja mu enda tahet panevad täitma. Neljas kaart – soovitatav lahendusviis. Ma täidan kõik nende soovid, sest viies kaart – ümbruskond – näitab nende poolt tulevat eiramatut survet. Kuues kaart – takistavad faktorid. Keegi, kes vannub kättemaksu, on valmis kogu oma jõuga mulle vastu seisma. Seitsmes kaart...“ Ta hingas sügavalt sisse ning tegi hetkelise pausi. Jackson pelgas, et Arra jääbki vaikima, kuid olles hetke rahunenud, võttis Arra end kokku ja rääkis edasi. „Mis võiks olla selle saatusliku kaardirea viimane kaart, Jackson?“ Ta püüdis naeratada, kuid nägi seda tehes välja nii, nagu oleks tal kusagilt valus. Mõnes mõttes oligi, oli olnud juba pikemat aega, ning oma saladuse avaldamine sellisele isikule nagu Jackson ei teinud ta enesetunnet sugugi paremaks. „Ma ootan õiget vastust.“
Jackson neelatas ja hammustas huulde. Arra kaelale tätoveeritud väljend nägi korraga välja nagu ettekuulutus.
„Surm,“ lausus ta lõpuks. „Seitsmes kaart on surm.“

Arra noogutas. „Jah, surm. Kui täpne olla, siis poodu, kuid ma kardan, et selle kaardi positsioon teiste kaartide seas ei jäta mingit kahtlust. Enamgi veel, see lubab mul näha asju täiesti selgelt. Vähe sellest, et viimane kaart mulle surma ennustab. Selle kaardi järgi mind reedetakse ning reetur on pärit minu lähikonnast, kuid mitte perekonnast. Minnes veelgi kaugemale, on mul alust oletada, et minu reetmise taga on sama isik, kes mulle kättemaksu vannub. Keegi, keda ma väga hindan, astub minu vastu välja ning hoolitseb selle eest, et ma sellest eluga ei pääseks. Aeg, mis mulle jäänud on, ei kulge enam kõverjoont mööda, vaid on muutunud sirgeks ning selle sirge lõpp jõuab iga päevaga lähemale.“
Jackson oli pahviks löödud. „Ma ei saa aru,“ pomises ta.

Seekord Arra tõesti naeratas. „Ma arvan, et saad küll,“ lausus ta. „Arvestades seda, kuidas minu sisemine silm aja võngetega harmoneerub, jõuab umbes kümne aasta pärast kätte hetk, mil keegi mu lähedastest inimestest mulle sõja kuulutab ja mu tapab.“ Ta naeratus venis laiemaks. „Kas tahad end järjekorda panna?“

Kohutavalt hea jutt.
Kõige parem oleks kui sa iga päev vähemalt ühe osa üles paneksid.
Arra on väga lahe mu meelest. Ja tema riietumistiil.
See taro ja tuleviku ennustamise shit mulle ei meeldi, aga see annab jutule juurde salapärast hõngu.
Tahaks juba kohtuda ka kirjaniku enda lemmikuga.
Üldiselt minu lemmikjutt siin. Kui Vasakpööre välja arvata.
Nii et uut.