KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]

Ja sinu jutt läheb aina paremaks...
*mõtleb kuidas kurat see võimalik on *

Keegi on kõigile ajupesu teinud ja Jackson on ainuke, kes asjast teab, aga see kes teiste mälu muutis tahab ta kahtlema panna, et kas see mida ta mäletab on tõsi, eks?

Kus on Kira uus soeng?!

Ja oleks vist aeg sul uus osa siia üles panna, mis sa arvad!
(tegemist ei ole küsimusega)

Tegelikult on ainult Tracyle ajupesu tehtud ja Jackson on kõik täiesti iseseisvalt unustanud Miks, see tuleb kunagi hiljem välja...palju hiljem

Ma olen tükk aega otsinud sobivat pilti, mis Kira soengut kujutaks, aga ei ole seda leida suutnud, sest google annab mulle mingeid suvalisi vastuseid Aga põhimõtteliselt, kui Kiral olid enne lühikesed juuksed, siis nüüd on need pikad(Sebieli pärast)ja ta kannab neid hobusesabas. Ma tahtsin lihtsalt kohutavalt kellelegi sellise soengu sokutada ja mõtlesin, et miks mitte. Ma tean, et see peaks temaga kokku puutuvate inimeste arvates imelik tunduma, et alguses olid tal lühikesed ja siis järsku pikad juuksed, aga ütleme nii, et tavalised inimesed ei pane seda miskipärast tähele It's good to be special

Uus osa tuleb homme või ülehomme, sest nagu ma avastasin, on see osa miskipärast lõpetamata jäänud, mis siis, et jutt uuest peatükist edasi jookseb Aga järgmises osas on jälle Arra

Vot nii

14.1

„Öelge seda veelkord,“ palus Jackson, „ja kõvasti aeglasemalt. Nagu ma aru saan, on mul ee...amneesia ja kerge segadus?“ „Amneesia ja kerge ajupõrutus,“ parandas arst, „ajupõrutus.“ „See on küll lohutav,“ mühatas Jackson.
Ta tõmbas teki endale tihedasti ümber, et mitte külmetama hakata, ning põrnitses silmanurgast enda voodi ees seisvat seltskonda, püüdes samal ajal arsti käest kuuldut seedida. Seedida seda, et ta imepärane mõistus, mida Jackson alati kõrgelt hinnanud oli, oli suutnud kuidagi ta peast kustutada rohkem kui kaks nädalat tema elust.

„Olete te siiski kindel, et ma olen siin alles alates kahekümne teisest novembrist?“ päris ta juba kolmandat korda. „Äkki toodi mind siia siiski üheksandal ning te panite mu kogemata valesse osakonda või ajasite kellegagi sassi või...“ „Ma mõistan teie muret,“ lausus arst, kelle kulm Jacksoni ajuvabade küsimuste peale juba kergelt kortsunud oli, „ja teie seisundis on mure tundmine täiesti loomulik, kuid ma kinnitan teine, et kõik, mida ma teile äsja rääkisin, on tõsi.“ „Nii et mu pea käis vastu autokapotti ja mu aju mälukeskus sai kahjustada?“ Jacksoni ilme oli umbusklik – ta ei uskunud endiselt, et oli olnud valmis Tracy nimel auto ette hüppama ja veel vähem suutis ta uskuda, et ta mälu oli tõepoolest, vabandust väljenduse pärast, omadega perses. Selliseid asju juhtus ainult raamatutes, mida Lauren luges ning filmides, mida Lauren vaatas – ja mida Jackson mingil seletamatul põhjusel tihti koos temaga vaatas - , mitte aga päriselus. Mitte TEMA elus.
„Ma ei mõista seda,“ ägas ta pahuralt. „Meditsiinis juhtub tihti asju, mida inimesed mõista ei suuda, kuid see ei tähenda, et need võimatud oleksid.“ Arst köhatas. „Teil on olnud elamusterohke õhtupoolik. Oleks parem, kui te nüüd puhkama heidaksite.“ „Oodake,“ ütles Jackson, kellele ei meeldinud sugugi, et arst nii kiiresti minema kavatses putkata. Tal oli mustmiljon küsimust ja pööraselt vähe rahuldavaid vastuseid. „Millal mu mälu tagasi tuleb? On pagana tüütu olla, kui su mälestustest on suur tükk ära hammustatud.“ Arst naeratas ebaveenvalt. „Ma olen üsna kindel, et see juhtub juba varsti, kuid igal juhul peate te kannatlik olema.“ Nende sõnade järel ta lahkus või pigem põgenes palatist.

Jackson laskus selili patjadele ja oigas vaikselt. „Ma ei suuda seda uskuda! See on nagu mingi mage Hollywoodi film! Pagana pihta, ma lihtsalt ei või...kas keegi ei võiks mulle öelda, et ma näen und?“ Tracy raputas pead. „Ei, Jack. Kuidas oleks, kui sa...“ „...lepiksid sellega?“ pakkus Jackson. „Unusta ära! Kas sina lepiksid sellega, et ei suuda ühel hetkel meenutada, mida sa viimased kaks nädalat teinud oled? Kas lepiksid?“ Tracy raputas pead. „Ei, aga...“ „Ma ei mäleta isegi, mida ma Luke’ile sünnipäevaks kinkisin!“
Suutmata end tagasi hoida, Tracy turtsatas. „Noh, selles osas võin ma sind aidata. Sa oled idioot, kellel on mäluprobleemid ka ilma ajupõrutuse abita. Sa ei kinkinud Luke’ile midagi, sest sa unustasid ta sünnipäeva ära!“ Jackson oleks peaaegu naerma hakanud. „Kuule, see nüüd küll võimalik ei ole! Ma ei unusta kunagi midagi!“ „Olgu peale,“ torises Tracy ning nägi koguni natuke vihane välja. „Ära siis usu mind, kui ei taha, aga ma ei tee nalja! Sa unustasid Luke’i sünnipäeva, sa unustasid Jessica peo ja see, et sa seda ei mäleta, ei tee seda olematuks!“ „Ja kus ma siis õige Luke’i sünnipäeva ja Jessica peo ajal olin?“ tahtis Jackson teada. „Kodus koomas?“ „Seda ära minu käest küsi,“ vastas Tracy nipsakalt ning osutas kolmandale toas viibivale isikule, kes mõnda aega vaikinud oli. „Seda küsi Kira käest.“

Jackson heitis pilgu poisile, kes seina ääres seisis ja tükil ajal midagi öelnud ei olnud. Nüüd avas poiss suu. „Palun ära muutu melodramaatiliseks, Tracy,“ lausus ta rahulikult, „ning palun püüa mitte karjuda. Arst palus Jacksonil puhata ning ma kardan, et sinu käitumine teeb lõõgastumise väga raskeks.“ „Ja sinu käitumine ei tee?“ nõudis Tracy. „Või õigemini sinu kohalolu? Kas ma pean sulle meelde tuletama, et Jackson isegi ei mäleta, kes sa oled?“ Kira raputas pead. „Ei, loomulikult ei pea sa seda mulle meelde tuletama ning ma ei pane seda talle pahaks. Tegemist on ju ikkagi ajupõrutusega.“ See hääl...miski selles hääles pani Jacksonit võpatama ning ta tõmbas endale teki üle pea.

„Teate...mul on hea meel, et te minu pärast muretsete. Võib-olla ei oska ma seda õigesti väljendada, aga tõesti...mul on hea meel. Vähemalt on keegigi siin minu juures, eks? Kuule, Tracy...“ Ta tõmbas teki silmilt ära ning sundis tüdrukut endale otsa vaatama. „Kus mu isa on?“ Tracy kehitas vabandavalt õlgu. „Ma ei tea. Ta käis küll esmaspäeval siin, kuid rohkem ei ole ma teda näinud. Tal on arvatavasti palju tööd.“ „Nagu alati,“ pomises Jackson endamisi. „Tal on juba viimased seitseteist aastat palju tööd.“ Haistes Jacksoni tujumuutust, pidas Tracy paremaks veidikeseks vaateväljalt kaduda. Mine tea, äkki kavatses Jackson hüsteeritsema hakata ja seda ta küll näha ei tahtud.
„Ma lähen toon sulle midagi juua,“ lausus ta sõbralikult, paha tuju kõrvale heites. „Ma tulen peagi tagasi.“ Ta tõusis Jacksoni voodi ees olevalt toolilt püsti, heitis Kirale tigeda pilgu – Jackson hakkas juba peaaegu arvama, et tüdruku arvates käib tema ja Kira vahel mingi vägikaikavedu – ning lahkus palatist, jättes Kira ja Jacksoni kahekesi. „Ma tahan kokakoolat!“ kraaksatas Jackson väikese hilinemisega, ent kuna Tracy oli juba kaugel, ei olnud ta kindel, kas tüdruk teda kuulis.
„Anna andeks,“ ütles Jackson viimaks ning naeratas Kirale vabandavalt. Kira kergitas kulme. „Mille eest?“ „Et ma sind ei mäleta,“ kostis Jackson vastuseks. „Mul on tõesti piinlik. Tracy ütles, et sa päästsid mu elu ja see, et ma sind ei mäleta...“ „See on küll traagiline,“ lausus Kira teeseldud lõbusega, „kuid kahtlemata väga huvitav. Võiks peaaegu arvata, et sa otsustasid mind unustada... “ Vaevumata oma kommentaari selgitama, võttis ta taskust välja oma kuldketiga uuri ja heitis sellele kiire pilgu. „Ma pean minema hakkama,“ ütles ta. „Mul on täna õhtul palju teha.“ Ta hammustas huulde. „Mul on su isa pärast kahju.“ „Selle pärast, et ta siia ei tulnud?“ Jackson raputas pead. „Mis selles ikka erilist on. Ta ei tuleks mind isegi siis vaatama, kui ma surnukuuris oleksin. Mitte et tal selleks siis ka erilist põhjust oleks, sest ma oleksin siis surnud, aga...“ „Sellest hoolimata tahaksid sa, et ta siin oleks,“ vastas Kira mõistvalt, kuid teatud jäisusega, mida Jackson mõista ei suutnud. „Ma tean, mida sa tunned, kuid sa ei oska ettegi kujutada, kui õnnelikus olukorras sa oled. Sul on, keda oodata.“

Ta heitis taas pilgu kellale, nagu oleks ta hetk tagasi vaadatud aja juba unustanud ning manas huultele vabandava naeratuse. „Ma pean tõesti...“ „Sa tuled ju homme tagasi, eks?“ Jacksoni toon oli lootusrikas. Oli küll pisut kahtlane sundida end külastama inimest, keda ta ei mäletanud ja kes võis vabalt olla mingi pervert, kuid mida paremat tal ikka teha oli. „Ma küll ei mäleta sind, aga kui sa ei tule, ajab Tracy mu vaikselt hulluks.“ Jacksoni arvates oli see maailma parim argument, kuid kahjuks Kira tema arvamust ei jaganud. „Ma kardan, et sa pead temaga üksi toime tulema,“ vastas ta tõsiselt. „Mul ei ole sinu jaoks rohkem aega, vähemalt mitte seni, kuni sa oled sellises olekus. Meil on vaja paljust rääkida, kuid see ei ole võimalik enne, kui su mälu taastunud on. Seni, kuni su amneesia kestab, ei ole mul sinuga kohtumisest mingit kasu. Selle pärast tahan ma ka paluda, et sa ei otsiks mind üles, enne kui ei ole oma mälu tagasi saanud.“
Ta keeras külmalt Jacksonile selja ja marssis minema, tekitades Jacksonis küsimuse, kuidas ta üldse oli suutnud kellegi sellisega sõbruneda. Kira oli ju...erakordselt ebasõbralik. Või temal ei olnud Jacksonist mingit kasu? Põrgusse! Ja miks läks Jacksonile üldse korda midagi, mida ütles keegi, kellega koos olemist ta isegi ei mäletanud? Kah asi!

Selleks ajaks, kui Tracy palatisse tagasi jõudis, kaasas pudelitäis mineraalvett, oli Jackson end teki all kerra tõmmanud ning teeskles magamist. Nii otsustas Tracy ta lõpuks rahule jätta ja läks oma teed, andes Jacksonile piisavalt aega, et omaette olla ja vaikselt ja omaette tujutseda.

Kõik teadmised, mis mul hüpnoosi kohta on(või peaksid olema, aga ei ole)pärinevad Lost+Brain mangast ning seega ei vastuta ma, kui selline meetod reaalselt võimalik ei ole Hmmm...Everity ei kukkunud pooltki nii huvitavalt välja, kui ma tahtsin, aga vähemalt sain ma natuke Arra välimust kirjeldada
**
14.2

Reede. Jasonist polnud veel mingit märki ning ka Jacksoni tuju polnud kuigi palju paranenud. Kuidas olekski ta tuju paraneda saanud, kui ta kopitas mingis näruses haiglas, kus ei olnud isegi korraliku telekat! Jacksoni palatis olev tubase antenniga telekas võttis sisse ainult viis kanalit ning ükski neist ei olnud selline, mida Jackson vaadata oleks tahtnud. Mingid meeleheitel koduperenaised teda ei huvitanud ja kokasaadetest polnud mõtet rääkidagi. Kui Lauren temaga oleks olnud, oleks ta ehk isegi mõnda neist vaadata suutnud, sest Lauren suutis ka kõige magedamad saated oma kommentaaridega talutavaks muuta. Lauren aga kantseldas kodus Jacksoni väikest õde ning oodata, et ta ka tema jaoks aega leiab, oli mõttetu. Ja võib-olla oligi hea, et Lauren teda vaatama ei olnud tulnud, sest Jackson teadis suurepäraselt, et naine ajaks teda ainult närvi. Ta küsiks temalt sadu tobedaid küsimusi, millele Jackson vastust ei tea ning vabandaks kuni oksendamiseni oma mehe pärast, kelle jaoks oli oluline ainult töö-töö-töö...

Hea seegi, et arst oli otsustanud Jacksoni juba sama päeva õhtul haiglast koju lubada. Kurb ainult, et ta enne seda haigla psühholoogiga kohtuma pidi. Standardprotseduur, nagu talle väideti, kuigi Jackson oli veendunud, et asi pole mitte standardites, vaid hoopis selles, et nad pidid enne tema välja laskmist kindlaks tegema, et kops vastu kolu ei ole lisaks tema mälu kusutamisele teda veel ka hullumeelseks psühhopaadiks muutnud.
Noh, asi oli muidugi selline, et mõnes mõttes oli Jackson juba sünnist saati psühhopaat olnud, eriti kui tema põlvnemist arvestada. Mille saad, kui ristad politseiniku koeraga? Hahaa, politseikoera...

Jackson uitas haigla kolmanda korruse koridoris ning oli üsna eksinud. Kuidas ta küll alati ära suutis eksida? Arst oli tal käskinud otse mööda koridori minna ja röntgenikabineti juurest vasakule pöörata. Või oli see paremale? Jackson ei saanud enam ise ka väga hästi aru, kuhu poole ta lõpuks pööranud oli. Ta teadis vaid, et ta vajas kabinetti 347. Kabinett 376 oli sellest pisut liiga kaugel. Oma au ja väärikust kõrvale heites pistis Jackson pea suvalise kabineti ukse vahelt sisse ja küsis teed. Seda talle ka juhatati, kuigi alles pärast seda, kui kergelt kiilanev keskealine arst, kes erakordselt innukalt oma noore naispatsiendi jalga oli masseerinud, ta peale koputamata sisenemise pärast karjunud oli. Jackson ei tahtnudki teada, mis selles kabinetis toimus.
Kui ta viimaks õige kabineti ukse avas, pidas ta seda esmapilgul tühjaks. Kas arst oli äkki kohvipausi teinud? Muidugi, Jackson jäi ju hiljaks. Samas aga...

Kabneti tagaruumist väljus rohelises üks kostüümis nooremapoolne naisterahvas, kes kandis peas boheemlaslikku rohelise-pruunikirjut rätikut, mis ta juuksed peaaegu täielikult varjas. Ta nägi Jacksonit ning viipas käega lamamistooli poole, andes Jacksonile märku istet võtta. „Te jäite hiljaks,“ lausus ta kuivalt. „Ma eksisin koridoris ära,“ kohmas Jackson oma halba orienteerumisoskust häbenedes. Ta ootas, et naine purskab naerma, kuid viimane ei mananud näole isegi lõbusat ilmet. „Ma mõistan. Teid vaevavad ajupõrutusest tingitud orienteerumisraskused...“ „Ei, ma eksin pidevalt ära ka ilma ajupõrutuseta,“ vastas Jackson ning vajus pisut vastumeelselt lamamistooli. „Mina olen...“ „Jackson Roberts.“ Psühholoog muigas. „Ma tutvusin juba teie kaardiga. Mina olen doktor Romini.“ „Doktor...Romini?“ küsis Jackson. Kummalisel kombel tekitas see itaaliapärane perekonnanimi temas assotsatsioone ühe pitsasordiga. „Kas te olete itaallane?“ Naine raputas pead ning kinkis Jacksonile esimest korda ühe lahjavõitu naeratuse. „Mu isapoolne vanaisa oli itaallane ning mu emapoolne vanaema oli hispaanlanna. Miks see teile huvi pakub?“ „Teie nimi...“ „Ma olen samasugune ameeriklane nagu teiegi,“ lausus psühholoog läbi ja lõhki ametlikult, kaotades oma häälest sõbralikkuse, mille Jackson hetkeks selles leidnud arvas olevat. „Aitab tühjast lobast. Ajaraiskamine on kallis lõbu ning me ei saa seda endale lubada.“

Ta alustas Jacksoni küsitlemist, torkides esimese hooga poisi isiklikku elu puudutavaid teemasid, millest kõnelemist Jackson selgelt jälestas ning liikus seejärel edasi viimaseid sündmusi puudutavate küsimustega.
Juba ammu ei olnud Everity Romini puutunud kokku nii huvitava juhtumiga ning põhjus ei olnud sugugi amneesias, mis Jacksonit kiusas. Jacksoni juures oli selgelt palju huvitavamaid asju kui amneesia.

Pühapäevaõhtul sai kiirabi kõne tütarlapselt, kes teatas, et üks noormees on autolt löögi saanud ning vajab kiiresti abi. Sündmuskohale jõudnud, seisid päästjad silmitsi ebahariliku olukorraga. Pimedal põiktänaval lamava noormehe riided olid verest läbi imbunud, nagu oleks mitu liitrit punast vedelikku tema kehast välja voolanud, kuid asunud otsima haava, et seda sulgeda, ei suutnud arstid seda kuidagi leida. Vere kogus poisi riietel oli nii metsik, et haav oleks pidanud olema vähemalt kümme sentimeetrit lai ning ohtlikult sügav, kuid kui väike tulipunane kriimustus õlal ning lõhkine huul välja arvata, ei olnud poisil ainsatki vigastust, mis oleks seletanud vere päritolu. Et välistada toime pandud kuriteo võimalus, kinnitas labor juba samal õhtul, et riietel olev veri kuulub ei kellelegi muule kui nende kandjale ning et poiss oleks pidanud verekaotusest kahtlemata surema. Kuidas oli ta veri ta riietele saanud? Mitte keegi ei suutnud seda seletada, samuti jäi kõikidele asjaosalistele arusaamatuks sündmuste käik, mida kõne teinud tüdruk neile kirjeldas. Ta jutustas erakordselt detailitäpselt autojuhi välimusest, kuid ei suutnud öelda ei auto värvi ega ka kellaaega, mis tema sõber sellele ette oli astunud.
Everity oli tüdrukut näinud ning tema silmadesse vaatamine pani ta kahtlema kõiges, mida tüdruk jutustas. Tema silmad olid udused ning otsisid ruumis lakkamatult punkti, millele oma tähelepanu koondada, samal ajal kui ta huuled liikusid ning ülestunnistusi ketrasid. Everity oli juba piisavalt kaua vabatahtlikult alateadvuse seisundeid uurinud, et taibata, et tüdruk oli hüpnotiseeritud, programmeeritud kõnelema tõde, mis ei olnud reaalne, ning käituma kindlal viisil.
Autoõnnetus? Mida enam Everity selle peale mõtles, seda vähem ta sellesse uskus. Toimunud oli midagi hoopis muud ning kusagil leidus keegi, kellel oli vaja seda varjata.

Jacksoni ilme muutus iga hetkega aina tüdinumaks ning tal oli tüütutest küsimustest kõriauguni. Ta tahtis lihtsalt koju minna, oma õde kallistada – vahel vajas temagi pisut hellust – ning midagi head süüa. Haiglatoitu pidas ta tõeliseks saastaks.
„Kaua sellega veel läheb?“ nõudis ta haigutades. „Ma olen ju korras, eks?“ Everity ei noogutanud, kuid ta ei raputanud ka pead. „Peagi võin ma sinu kohta otsuse langetada, kuid seni oleks hea, kui sa pisut lõdvestuksid. Ole nii hea ja tunne end mugavalt ning vaata mulle silma. Ma luban, et lõpetan su küsitlemise õige pea. Enne aga tahaksin ma jutustada sulle ühest oma sõbrast. Kas sa oled nõus mind kuulama?“ Ta vaatas Jacksonile küsivalt otsa ning poiss noogutas tuimalt. Milleks pidi ta kuulama lugu mingi psühholoogi mingist sõbrast? Ta oli küll kuulnud, et mõnikord vahetasid psühholoogid oma patsientidega rolle ning kurtsid neile omaenda muresid, kuid tema oli küll viimane inimene, kelle peal seda rakendada. Kui see aga aitas tal kiiremini koju pääseda, siis...

„Oeh,“ ohkas ta. „Olgu pealegi. Nii et ma pean lihtsalt kuulama?“ Seekord Everity noogutas. „Jah ja ei. Ma oleksin väga tänulik, kui sa mu jutule vahele ei segaks ning mulle silma vaataksid, kui ma räägin. Ma hindan väga, kui inimesed minu vastu sellist viisakust üles näitavad.“ Ta hingas sügavalt ja aeglaselt sisse ja välja ning hakkas Jacksonile sügavalt silma vaadates kõnelema.
„Mu sõber on umbes sama vana kui sina. Tal on sama värvi juuksed, sama värvi silmad ning võib öelda, et teil on isegi samal päeval sünnipäev. Esmapilgul paistab ta olevat täiesti tavaline poiss, kuid temas on midagi, mis on sügaval peidus. Kujuta ette, kuidas ta välja näeb ning kujuta ette, kuidas ta minu juurde tuleb. Ta tuleb bussi pealt ning väljas on jahe, kuid tal ei ole külm, sest ta kõnnib alati kiiresti. Ta annab oma riided garderoobi ning kõnnib trepist üles kolmandale korrusele. Ta ei kasuta lifti. Ta jõuab õigele korrusele, kõnnib koridori lõppu ja pöörab vasakule. Kui ta kabineti ukse avab, olen ma juba kohal. Ta istub lamamistooli ning hingab aeglaselt ja rahulikult sisse ja välja ning tal hakkab aegamisi soe. Ta hakkab väsima ja lõdvestuma ning vaatab mulle hetkekski silmsidet katkestamata otsa...“ Nähes, kuidas Jacksoni silmad tema pilgu all klaasistuvad ning kuidas poiss temaga täpselt samas rütmis hingab, suutis Everity vaevu naeratamast hoiduda. Jackson Roberts oli lihtne sihtmärk. Kui ta oleks tahtnud, oleks ta võinud poisi juba kuke kombel kirema panna, kuid tal olid teised plaanid ning kuked ega kiremine nendesse ei puutunud.

„Ta istub lamamistoolis, mis on nii pehme ja mõnus ning näeb enda ees valget tunnelit. Tema, sina, sa astud tunnelisse ning kõnnid mööda seda. Valgus juhib sind ning peagi jõuad sa suletud ukseni. Sa avad selle, astud sisse ning leiad end eest möödunud pühapäevaõhtust. Kirjelda mulle, mida sa näed.“
Jacksoni hingetõmbed olid muutunud peaaegu hääletuks ning kabinetis oli nii vaikne, et Everity võis peaaegu kuulda akna taga oleva leevikese vaikset lõõritamist.
„Ma olen koos Tracyga restoranis,“ lausus Jackson, silmad udused ja mittemidagiütlevad. „Ta on mu peale väga vihane.“ „Miks ta su peale vihane on?“ küsis Everity julgustavalt. „Palun räägi mulle.“ „Ma unustasin Luke’i sünnipäeva ning veetsin selle asemel aega hoopis Kiraga.“ „Kas sa mäletad Kirat?“ Jackson noogutas vaikselt. „Loomulikult ma mäletan teda. Ta päästis minu elu ja on mulle väga hea sõber.“ „Siirdume tagasi restorani. Sa oled seal koos Tracyga ning ta on sinu peale vihane. Mis edasi saab?“ Everity püüdis oma hääletooni võimalikult rahulikuna hoida. Viimasest korrast, kui ta ise kellegi peal hüpnoosivõtteid rakendanud oli, oli juba kaua aega möödunud ning ta pidi säilitama maksimaalse kontrolli, et mitte Jacksoniga sidet kaotada.

„Ta karjub minu peale, võtab nagist oma riided ja tormab minema. Ma...ma kõhklen. Ma ei taha talle järele minna. Ma tahan lihtsalt...ära minna, aga ma tean, et ei tohi seda teha. Ma lähen...ma lähen Tracyle järele. Ma olen õues, aga ei näe teda ning kõnnin mööda tänavat edasi. Ma aiman, et Tracy...on teisele poole tänavat läinud ning ma pean üle sõidutee minema. Ma näen autosid...“ Everity võpatas. Autod? Kas tõesti...
„Ma lähen üle tee ning kõnnin pimedale põiktänavale. Keegi ootab mind seal, kuid ma ei näe, kes. Ma astun lähemale ning ta seisab minu ees. Ta...“ Jackson vaikis ning ootamatult tundis Everity tema meeltes erakordselt tugevat vastupanu. Ta oli jõudnud mäejalamile ning ei teadnud, kas on võimeline sellest üle ronima. Jacksoni meeltes oli midagi hirmuäratavat.
„Sa seisad pimedal põiktänaval ning keegi on seal koos sinuga...“ alustas Everity ettevaatlikult, kui tema kabineti uks ootamatult valju paugu saatel lahti paiskus ning kõigest sekundi murdosa möödumise järel oli Jackson hüpnoosist välja tulnud ja istukile karanud.
Kurat võtku seda lukustamata ust. Vihaselt pööras Everity oma silmad ukse poole, et teha kindlaks, kes nii ebasobival hetkel sisse oli tulnud, ning püüdis oma näole naeratust manada – keep smiling, keep smiling, keep smiling...
Tulijat nähes otsustas ta aga, et seda ei ole vaja ning ta niigi vihane olek muutus veel vihasemaks.

„Kurat küll, Arra, ma tapan su ära!“ teatas ta vähimagi huumorivarjundita.
Jackson, kes oma oimukohti masseeris, et kummalisest hõljuvast tundest vabaneda, pööras samuti pilgu ukse poole ning avastas, et lävel seisab pikka kasvu üsnagi kummalise välimusega poiss. Esimese asjana pani Jackson tähele tema ülikitsaid pükse, järgmisena jäi talle silma poisi võrkriidest topp ning kolmandaks tema lillad juuksed...ta pilgutas silmi, et veenduda, et ei näe valesti. Poiss nägi pehmelt öeldes välja nagu pesueht animetegelane.
Jacksonile otsa vaatamata pöördus poiss Everity poole. „Türa, ära hakka jälle peale,“ lausus ta rahulikult. „Mida ma siis nüüd jälle tegin?“ „Sa keerasid mu hüpnoosiseansi kihva!“ karjus Everity enesevalitsust kaotades.
Ohhoo, mõtles Jackson, tagasihoidliku välimusega psühholoog on hoopis kuumavereline kisakõri. Siis aga jõudis talle kohale sõna „hüpnoosiseanss.“ Kas see oli mingi nali? Kas kisakõrist psühholoog oli teda hüpnotiseerinud? See seletas kummalist tunnet peas, aga...

Jackson otsustas, et ta ei usu seda. Ei, loomulikult ei uskunud ta seda. Psühholoog oli vaid poisiga nalja visanud ning uimane tunne Jacksoni peas oli suure tõenäosusega põhjustatud tukastusest, mis omakorda oli tingitud naise igavast jutust, kui ta talle oma nõmedast sõbrast jahus...just nii, ei mingit hüpnoosi. Ei midagi, mis paneks ta meenutama, mis oli...
Korraga valdas Jacksonit väga kummaline tunne ja ainus, mida ta soovis, oli kabinetist välja pääseda.

„Mis läind, see läind,“ ütles poiss ilma mingigi kahetsuseta ja vabanduseta, ajades naist sellega ainult vihasemaks. „Karju mu peale veel natuke, ehk aitab see sul aega tagasi keerata.“ „Arra, miks sa siia tulid?“ Poiss võttis taskust välja musta tuvinahast rahakoti ning saatis selle naise suunas lendu, nii et viimane selle suure vaevaga kinni suutis püüda. „Sa unustasid selle hommikul kummutile,“ lausus ta. „Ma mõtlesin, et olen nii lahke ja viskan selle sulle töö juurde ära, kui ma juba nagunii siit mööda lähen. Ja muide, suur tänu, et järjekordselt kisama pistsid. Mu pea hakkas sinu pärast valutama.“ „Minu pea sinu pärast ka!“ ütles Everity pahaselt ja ignoreeris Jacksoni katseid endale pisut tähelepanu saada. Otsustades, et psühholoog on ta hoopiski unustanud, pidas Jackson kõige paremaks salamisi kabinetist välja hiilida ja see õnnestus tal ilma erilise vaevata. Everity erakordselt vali hääl kostis kabinetist veel isegi siis, kui Jackson juba teise koridori otsa oli jõudnud ning ta tänas õnne, et õigel ajal lahkuda oli otsustanud. Kes oleks jõudnud seda kisa ära kuulata!

Ta peatus joogiautomaadi ees, kaevas taskust välja paar münti ning otsustas, et ostab endale purgitäie kokakoolat, sest kui hommikune veega lahjendatud piim välja arvata, polnud ta päeva jooksul midagi joonud. Automaat oli tema vastu koguni liiga kena, sest niipea, kui Jackson oma mündid pilust sisse oli pistnud, kiilus see kinni ja ei olnud vaja olla geenius, taipamaks, et karastusjoogi rüüpamine jääb ära. Vihaselt pressis Jackson nuppu, et oma raha tagasi saada, kuid masin oli ta mündid lõplikult alla neelanud ning tundus talle ainult näkku naervat.
„Pagana kaadervärk!“ sajatas Jackson ning virutas joogiautomaadile jalaga. „Ära tule minuga hüppama!“ Järgmisel hetkel seisis poiss, kelle ilmumine ta psühholoogi küünte vahelt päästnud oli, tema kõrval. Midagi ütlemata lajatas ta automaadile rusikaga ning otsekui tellitult kukkusid mündid pilust välja. „Sa pead teadma, kuhu lüüa,“ lausus ta napilt ning marssis mööda koridori minema, midagi tigedalt omaette pomisedes. Jackson oleks talle äärepealt „aitäh!“ hüüdnud, kuid märkas siis, kui vapustavalt vihane poisi selg tundus – nii vihane, kui üks selg üldse olla sai – ning otsustas seda igaks juhuks mitte teha. Selle asemel kõndis ta tagasi oma palatisse, pakkis oma vähesed asjad kokku ning tõmbas haiglast uttu. Nii palju, kui ta psühholoogi jutust aru oli saanud, oli ta täiesti terve ja võis seega vabalt lahkuda. See sobis talle suurepäraselt, sest ta ei soovinud sellesse neetud haiglasse enam minutikski jääda.

Ma ei oska enam midagi öelda

Ikka sama hea
Psühholoog tundus natuke liiga psühhopaadi moodi ja see hetk kui ta sai peaaegu teada, mis oli juhtunud oli ikka närvesööv.
*taastab oma närve*

Ma loodan, et sa kirjutad ruttu edasi

Everity peabki natuke psühhopaat olema Temal ja Arral on olnud keeruline elu, aga ma ei saa liiga vara paljastada, miks nimelt

Selles osas ilmub jällegi välja üks uus kahtlane tegelane, võib-olla isegi veel kahtlasem kui teised...ma võin vihjata, et ta ei ole sugugi see, kellena välja paistab ja tahab Kirale lähedale pääseda hoopis teistel põhjustel, kui alguses tundub.
See Araabia vanasõna, mida ma tekstis kasutasin...mul on häbi seda öelda, aga ma kaotasin paberi, mille peal selle tõlge oli, ära, nii et ma ei mäleta enam, mida see tähendab

Igatahes...uus osa
**

15.1

„Ja selle logaritmvõrrandi lahendab...kohe vaatame...mister Roberts.“
Jackson kinkis õpetajale altkulmu pilgu. Nii palju siis toredast esmaspäevast. Mitte et ta esmaspäevad kunagi eriti toredad oleksid olnud, kuid sellel esmaspäeval oli kõik hullem kui tavaliselt ning eriti krõbe oli matemaatikatund. Kuidas pidi Jackson saama aru mingitest ajuvabadest logaritmvõrranditest, kui ta kõige lihtsamaidki logaritmülesandeid lahendama polnud õppinud? Ah jaa, õige küll, ta oli neid õppinud, kuid ei mäletanud seda. Tal oli nimelt peas midagi natuke viltu.
„Vabandust, aga ma ei saa seda teha,“ vastas ta õpetajale nii tõsiselt, kui suutis. „Mul on ajutine amneesia.“ Kogu klass puhkes selle avalduse peale naerma ning kuigi peaaegu kõik Jacksoni kaasõpilased sellest juba teadlikud olid ja teda ka uskusid, pidasid nad siiski tekkinud olukorda suurepäraseks meelelahutuseks.

Õpetaja vaatas talle otsa ning naeratas armsalt. „Mister Roberts,“ lausus ta ning tõmbas käega läbi oma halliseguste juuste. „Ma olen õpetajana töötanud ei rohkem ega vähem kui kolmkümmend aastat ning olen kuulnud sarnaseid vabandusi enam kui küllalt. Te ei saa ennast välja vingerdada.“ „Aga...“ püüdis Jackson selle karjuva ebaõigluse vastu võidelda, kuid õpetaja jäi endale kindlaks. „Tulge palun kohe tahvli ette või ma hoolitsen sellest, et juba minuti pärast seisab teie hinneterea lõpus suur ja rasvane D.“ Jackson oleks äärepealt öelnud, kuhu mees selle hinde pista võib, kuid see oleks ta otse direktori kabinetti saatnud ning Jacksonil polnud mingit tuju tema loengut kuulata. Direktori kabinetis ei pakutud ei kohvi ega ka küpsist.
Rusutult tõusis ta oma kohalt püsti, marssis tahvli ette ning asus kriidiga sellele kirjutama. 3log35 + 52 + log57 =...

Kaugemale ta ei jõudnud, sest valjusti plärisev koolikell helises vahetundi. Päästja koolikell, mõtles Jackson kergendatult hingates, viskas kriidi õpetaja lauale, krabas oma pingist oma koolikoti ning tuiskas klassist välja. Oli söögivahetund, kuid Jacksonil polnud isu. Küll aga oli tal paar asja, mille ta korda kavatses ajada ning mõned küsimused nõudsid vastuseid. Jackson tahtis väga teada, miks teenijatüdruk Fanny, kes muidu alati tema vastu nii viisakas oli, teda täna hommikul ilma igasugust häbi tundmata sitapeaks oli nimetanud ning miks oli Jacksoni tuba ootamatult raamatukoguks muutunud. Tracy oli keeldunud mõlemale küsimusele vastamast ning küllaltki põlastavalt vihjanud, et küllap Kira juba vastuseid teab. Kuigi Jackson oli esialgu kõhelnud, kas torkida Kirat või mitte, sest viimane palus tal end üles otsida alles siis, kui ta mälu taastub, otsustas ta lõpuks, et vahet pole ning marssis otsejoones Stonewalli gümnaasiumisse. Mitu õpilast põrnitses teda halvakspanuga, kui ta kooli väravate vahelt sisse astus ning Jackson sai suurepäraselt aru, et Stonybrooki õpilasena polnud ta seal oodatud, kuid nagu ta märkas, ei olnud ta ainus oma kooli õpilane, kes Stonewalli pühad piirid oli ületanud. Kane Light, Stonybrooki õpilasomavalitsuse president, kõndis tema poole, näost hall nagu tolmunud mopp. Jackson viipas talle tervituseks, kuid poiss ei vaadanud talle isegi otsa, vaid tegi näo, nagu ei oleks Jacksonit olemaski. Mis kurat temal veel viga oli? Õpilasomavalitsuse protokollija abina ootas Jackson, et nende kooli omavalitsusinstitutsiooni juht teda vähemalt tervitaks, kuid küllap oli seda liiga palju palutud.

Ta avas koolimaja ukse, astus sisse ning suundus kiiresti seinal rippuva tunniplaani juurde. 12A, 12A...klass 314. Ta otsis just pilguga treppi, kui keegi teda kõnetas.
„Etendus on juba läbi,“ naeris keegi tema selja taga ning kiiresti ümber pööranud, avastas Jackson, et vaatab otsa Byron Matthews’ile, Stonewalli õpilsomavalitsuse endisele presidendile. „Mis etendusest sa räägid?“ küsis ta kahtlustavalt. „Kas sellesse kooli tuleb tsirkus või mis?“ Byron Matthews pugistas naerda. „Mitte just päris,“ ütles ta, „aga tsirkust on siin juba üksjagu saanud. Ega sa juhuslikult siia tulles Kane Lighti ei näinud?“ Jackson noogutas. „Jah, nägin küll. See tõbras ei võinud mulle isegi tere öelda. Aga mis temast?“ „Ta tuli siia, et Kiraga kahe kooli ühise jõuluballi korraldamise plaane arutada...“ „Miks peaks ta Kiraga midagi sellist arutama?“ katkestas Jackson teda. Byron Matthews pööritas silmi. „Kira on meie kooli õpilasomavalitsuse president.“ „Kuidas?“ oli Jackson hämmeldunud. „Ma arvasin, et president oled sina!“ „Kus sa viimased kaks nädalat olnud oled?“ küsis Byron Matthews endiselt silmi pööritades. Jackson neelatas. Viimased kaks nädalat? Seda oleks ta ka ise teada tahtnud.
„Igatahes, nagu ma ütlesin, tuli Kane Light Kiraga jõuluballi korraldamist arutama ja nad rääkisid sellest päris pikalt. Oleksid peaaegu raksugi läinud, sest Kira leiab, et ühine jõuluball ei ole hea mõte, kuid Light on kindlalt veendunud, et meie koolid peavad suhteid parandama ja et ühine jõuluball on selleks parim võimalus.“

„Noh, mingisuguseid suhteid tahab ta kindlasti parandada ja ma kaldun arvama, et kooliga need küll seotud ei ole,“ astus Byron Matthewsi kõrvale üks laiaõlgne ja pikka kasvu kaheteistkümnendik, kes Jacksonile kuidagi tuttav tundus. Kui ta mälu jukerdanud ei oleks, oleks ta tundnud poisis ära Peteri, kes Kirat kord õigeks ajaks tundi oli manitsenud minema. „Küll on kahju, et mul videokaamerat kaasas ei olnud,“ naeris ta. „Ma oleksin seda hea meelega filminud ja youtube’i üles pannud...“
„Millest te räägite?“ ei saanud Jackson aru, kuid meenutas seejärel endale, miks ta üldse Stonewalli kooli roninud oli. „Teate, tegelikult on mul ükskõik, millest te räägite. Öelge mulle lihtsalt, kus Kira on, mul on vaja temaga paari asja arutada.“ Peter muigas. „Ma arvan, et sa ei taha praegu tema silma alla sattuda. Ta on natuke endast väljas.“ „Miks ta endast väljas on?“ ei saanud Jackson aru. „Kas nad läksid käsipidi kokku?“ Miskipärast tundis Jackson, et tema küll Kiraga kakelda ei tahaks ja ta ei olnud kindel, et ka Kane Light seda tahta võiks. Byron Matthews irvitas. „Käsipidi kokku? Sellisel juhul sõidaks Light praegu kiirabiga traumapunkti, kuid nagu sa oma silmaga nägid, on ta suurepärases tervislikus seisundis.“ „Milles siis asi on?“ nõudis Jackson ning vaatas kella. Ta oli juba seitse minutit kasutult ära raisanud. Lihtsalt suurepärane.
„Oota ainult, kuni seda kuuled,“ naeris Peter. „See on tõsiselt hea. Kane Light...kutsus Kirat välja.“

„Mida?“ Jackson ei suutnud oma kõrvu uskuda. „Sa teed nalja! Kuidas see võimalik on?“ Ta oli oma aruka küsimuse üle erakordselt uhke.
Peter muigas. „Noh, igatahes ta kutsus. See oli niiiiiii mage. Tead, Kira hakkas juba minema kõndima, kui Light järsku hüüatas: „Ma tahan välja minna!““ „Ja mida Kira selle peale vastas?“ küsis Jackson, lootes siiralt, et see vastus oli „ei.“ Mitte et tal sellest midagi olnud oleks, kui viimane „jah“ oleks öelnud, aga...
„Ta osutas ukse poole ja ütles: „Aga mine siis. Väljapääs on seal!““
Jackson purskas naerma. „Kas ta ütles tõesti nii?“ küsis ta. „Kui karm! Kuidas Light sellesse suhtus?“ „Natuke halvasti,“ tunnistas Byron Matthews ning ta naeratus kadus. „Ta tõmbus näost halliks ja tahtis midagi öelda, aga ei suutnud ning Kira ei saanud aru, mis tal viga on. Ta pani käe Lighti õlale ja küsis, kas temaga on kõik korras. Paraku ei olnud, Light läks sellest puudutusest natuke närvi ja lükkas teda. Kahjuks ei pannud ta tähele, et nad seisavad trepist vaid meetri kaugusel ja ee...Kira kukkus kogemata trepist alla. See küll ilus ei olnud. Ma võiksin peaaegu vanduda, et kuulsin midagi murdumas...“ „Kus Kira praegu on?“ nõudis Jackson, tundes koheselt muret. „Ma pean teda nägema!“ „Ma pakuksin, et ta on peldikus,“ pakkus Peter, „kuid ma kardan, et ta ei taha sinuga rääkida. Alati, kui sellised asjad juhtuvad, ei taha ta kellegagi rääkida.“ Alati? Peteri jutust jäi mulje, et selliseid asju on ka varem juhtunud. Kui tihti mingisugused perverdid õige peidust välja hüppasid, et Kirale armastust avaldada? „Mind ei huvita, kas ta tahab minuga rääkida või mitte,“ teatas ta. „Ta lihtsalt räägib minuga ja kõik. Viige mind tema juurde.“

Byron Matthews ja Peter vahetasid omavahel tähendusrikka pilgu, kuid tegid siiski, mida Jackson käskis ning viisid ta neljanda korruse poiste tualettruumi, kus seljaga nende poole seisev noormees ühe kabiini uksele kopsis ning midagi arusaamatut pomises. Kõrvu teritades taipas Jackson, et poiss ei kõnele inglise, vaid hoopis jaapani keeles.
„Kazuhiro-san!“ hõikas Peter ning uksele koputanud poiss pööras end ümber. Jackson tundis temas ilma erilise vaevata ära Jaapani vahetusõpilase, kes möödunud kuul Stonewalli jalgpallimeeskonna kapteniks oli tehtud. Kuuendal novembril oli Stonybrooki võistkond Stonwalli omaga sõprusmängu mänginud ja pähe saanud. „Kuidas Kiral läheb?“ Kazuhiro-saniks kutsutu raputas pead. „Ta keeldub välja tulemast.“ Ta rääkis kerge aktsendiga. „Ma arvan, et tal on midagi viga.“ „Miks?“ päris Peter. „Sest...“ Kazuhiro-san kehitas õlgu. „Ma ei oska seda seletada. Ta hääl on nii...“ „Minuga on kõik korras,“ kostis kabiinist Kira hääl. „Lihtsalt...palun jätke mind üksi.“
Jackson suutis vaevu uskuda, kui nõrk Kira hääl oli. Nõrk ja kähe, nagu kannataks ta suurt valu. Ja Byron Matthews oli öelnud, et kuulis midagi murdumas...
„Tule eest,“ nähvas Jackson Kazuhiro-sanile ning lükkas ta kabiini ukse juurest kõrvale, asudes ise sellele prõmmima. „Kira Yukari! Ma tahan sinuga rääkida!“ „Jackson?“ küsis Kira pisut kohkunult ja oli kuulda, kuidas ta ohkab. „Oh ei, ära ütle, et sina ka siin oled. Ma ütlesin juba, et...“

„Ma vannun, et see on juba kahekümne kolmas kord,“ pomises Peter. „Kahekümne neljas!“ täpsustas Byron Matthews, „kahekümne neljas! Kui sa arvestad ka seda korda, kui...“ „Ei arvesta, aga sa unustad Kayleigh Gresti!“ „Ma arvasin, et Gresti-plika ei lähe arvesse! Ta on ju alles kaksteist!“ „Keegi ei öelnud, et...“ „Millest te räägite?“ ei saanud Jackson taas millestki aru. „Kas see pole siis selge?“ päris Kazuhiro-san. „Ei, ei ole!“ „Nad räägivad sellest, kui mitu korda Kirale selle aasta jooksul armastust on avaldatud.“ Jackson oli pahviks löödud. „Kuulge, kutid, see ei ole võimalik. Kakskümmend kolm korda? See on ju utoopia!“ „Kakskümmend neli,“ parandas Byron Matthews, „ja see ei ole utoopia. Kui see number kuude vahel ära jagada, siis teeb see umbes kaks ülestunnistust kuus. Usu mind, ka mina olin alguses skeptiline, kuid see lihtsalt on nii. Aeg-ajalt lihtsalt hüppavad igalt poolt välja inimesed, kes ütlevad Kirale, et nad armastavad teda. See on muidugi tulutu üritus, sest nad saavad alati korvi ja Kira kohtleb neid järgmised kuu aega nii, nagu neid ei eksisteerikski, aga see ei takista neid proovimast. Mina isiklikult pole kunagi aru saanud, mida nad temas leiavad. Ta ei ole ju midagi erilist...“
Polnud raske aru saada, et Byron Matthews oli Kira peale väheke kade.

Ootamatult kostis valju kärin, nagu oleks kangas katki rebenenud ning Kira oigas vaikselt ja valuliselt. „Palun minge ära,“ ütles ta peaaegu anudes. „Palun...“ Tema käsku ignoreerides laskus Jackson külmale põrandale põlvili, vilistades kõikidele bakteritele, kes peldikupõrandal laiutasid. „Mida sa enda arvates teed?“ küsis Peter. „Sa ei kavatse ju ometi piiluda...?“ „Ah, pea suu,“ vastas Jackson, „ja lase mul tegutseda.“
See, mida ta nägi, šokeeris teda. Kira põlvitas tualetipoti ees ning nii palju, kui Jackson taipas, oli ta valust kõveras. Tema suunurgast nirises verd ning ta sõrmenukid olid verele taotud.
Jackson tõmbas oma pea ära ning kargas püsti, virutades jalaga vastu ust. „Kira! Tee see kuradi uks lahti või ma murran selle maha! Ma saan sind aidata!“ „Sa ei saa mind aidata,“ vastas Kira ning kui ta köhis, langes põrandale suutäis verd. „Seda, mis mul viga on, ei saa keegi ravida. Ma pean lihtsalt kannatama, kuni see mööda läheb, isegi kui selleks kulub tunde. Ma ei taha, et keegi sellel ajal minu läheduses oleks, nii et palun lahku.“ „Unista edasi!“ turtsatas Jackson. Talle käis tõsiselt närvidele, et kõik teda kogu aeg igalt poolt minema ajasid.

„Ma mäletan kõike,“ valetas ta kiiresti, lootes, et Kira taipab, mida ta mõtleb.
Esialgu ei vastanud Kira midagi, siis aga kostis riivi avamise hääl ning kabiini uks vajus lahti. „Kui sa tõesti kõike mäletad, siis tule sisse,“ lausus Kira vaikselt. „On midagi, mida sa nägema pead.“
Byron Matthewsi, Peteri ja Kazuhiro-sani küsivaid pilke ignoreerides astus Jackson avarasse kabiini ning suutis vaevu ahhetamast hoiduda.
Kira koolivormipluus oli selja pealt lõhki kärisenud ning sellest tungis välja kurjakuulutav must kühm. Areldi surus Jackson oma käe sellele ning avastas õudusega, et kühm oli Kira naha purustanud. Sellest immitses rohkesti verd ning Jackson taipas, et see pulseeris, nagu oleks sellel omaenda elu.
Üks osa temast soovis oksendada, kui ta teadis, et Kira ei annaks talle andeks, kui ta seda teeks. Oma sõbra täis oksendamine oli kõike muud kui ilus tegu.
„Kui sa mind aidata tahad,“ ütles Kira, „vii mind isa Marcuse juurde.“ „Isa Marcus?“ küsis Jackson arusaamatult ning kirus end kohe oma keelevääratuse pärast. Pagana pihta, nüüd sai Kira aru, et...
Valu kiuste manas Kira suule muige. „Sa oled üks igavene valevorst, Jackson Roberts. Kas sa tead, kuhu valevorstid lähevad?“ „Las ma arvan...põrgusse?“ päris Jackson. „Mul kama. Ja kas saad sa öelda, et ise sajaprotsendiliselt aus oled?“ Kira tundus selle küsimuse üle järele mõtlevat ning raputas vastuseks pead. „Ei, seda ma öelda ei saa.“

Tema seljal olevast kühmust käis läbi jõnksatus ning Jacksonit üllatas väga, et ta seda sugugi imelikuks ei pidanud, vaid seda ilma ainsatki küsimust esitamata aktsepteeris. Ta oli sattunud olukorda, mis meenutas kahtlaselt palju stseeni mõnest halvast õudusfilmist. Tal oli küll pisut paha, seda küll, aga õudne tal igal juhul ei olnud. Ta oleks pidanud kartma, kuid ei teinud seda. Esimese loogilise seletusena torkas talle pähe, et kindlasti oli kops vastu pead tavapäraselt rohkem kruvisid rivist välja löönud, muutes ta kartmatuks, kuid üks osa temast vaidles sellele vastu ja ütles Jacksonile, et ta ei karda, kuna situatsioon on talle juba tuttav.
„Isa Marcus...“ kordas Kira, tuletades Jacksonile meelde, mida ta tegema pidi. „Või oled sa ümber mõelnud?“ „Ei, muidugi mitte!“ kinnitas Jackson. „Lihtsalt, ee...ma olen natuke sõnatu.“ „Väga hea,“ vastas Kira irooniliselt. „Mulle meeldibki rohkem, kui sa vait oled.“ Ta ajas end aeglaselt püsti, näol peegeldumas puhas valu, ning kui ta end välja sirutas, tundus tema seljal olev kühm veelgi suuremaks paisuvat, võttes enda alla juba ligi pool poisi seljast. „Light tegi seda, eks?“ päris Jackson häbenemata. „Kane Light?“ Kira näoilme oli tuim ja mittemidagiütlev ning esialgu arvas Jackson, et ta on vastamiseks liialt ametis valuga võitlemisega, kuid viimaks manas Kira suule vabandava ilme. „Ära kunagi kedagi ilmaasjata süüdista. See, mis juhtus, oli mu enda süü. Ma oleksin pidanud olema hoolikam ja jälgima, et...“ Ta köhis ning Jackson nägi õhku paiskuvaid imepisikesi verepritsmeid ja ta ei tahtnudki enam teada, mis õieti juhtunud oli. Ainus, mis talle luges, oli see, et ta...
Ta pidi Kirat aitama ning mingi osa temast ütles, et see ei olnud mitte otsus, mille ta vabatahtlikult teinud oli, vaid kõrgemalt poolt määratud kohustus, mis ei arvestanud tema vaba tahet.

Ta haaras Kira käest ning tõmbas ta kabiinist välja, ignoreerides kolme paari imestunud silmi, mis teda põrnitsesid. Byron Matthews, Peter ja Kazuhiro-san ei olnudki lahkunud, nagu Jackson lootnud oli ning jõllitasid Jacksonit ja Kirat nii, nagu oleksid nad äsja astunud välja kosmoselaevast ning mitte klaustrofoobialt tekitavast valgest peldikukabiinist. „Kas see on...veri?“ küsis Peter ning tõmbus korraga näost kahvatuks nagu tahvlikriit. Kira märkas, et oli hooletu olnud ja unustanud oma sõrmenukid puhtaks pühkida. Rohkem aga polnudki vaja – Peter kartis paaniliselt verd. „On siis või?“ küsis ta ning tundus iga mööduva sekundiga veel kahvatumaks muutuvat, kuni oli näost peaaegu sinine. „Ei, tomatimahl,“ vastas Jackson kerge irooniaga. Kaks sekundit hiljem tegi Peter katse kõrvalkabiini söösta, et võimalikult kiiresti oma hommikusöögiga nõu pidada, kuid Byron Matthews krabas ta pluusikraest ning tõmbas ta tagasi. Ta vaatas Kirale tõsiselt otsa ning avas suu, et midagi küsida, kuid Kira ei lasknud tal lauset formuleerida. Sellel hetkel, kui kuus uudishimulikku ja mõneti kohkunud silma end uuesti tema näkku puuris, jõudis ta otsusele.
„Quluub al-ahaar qubuur al-asäär!“ hüüatas ta aega raiskamata ning tõstis mõlemad käed õhku, nagu tahaks taevast emmata.

Jackson hammustas huulde, et mitte paanitsema hakata, kui kolm noormeest, kes veel hetk tagasi olid olnud täis energiat, teadvusetult külmale ja mitte just kõige puhtamale põrandale langesid. Kira oli...Kira oli mida? Ei, see oli kõik puhas utoopia. Jackson heitis selle mõtte oma meelerahu huvides kõrvale ning otsustas seda käsitleda kui massipsühhoosi juhtumit. Lõppude lõpuks oli selline asi väga levinud, vähemalt vanasti küll oli. Niipea, kui mõni sinivereline aadlidaam nägi midagi, mis oli vastuolus tema hea kasvatusega, viskas ta ahhetuse saatel pikali ning tema eeskujul langes teisi aadliverd naisterahvaid nagu loogu. Aeg oli küll edasi läinud, kuid massipsühhoosi jõudu ei võinud alahinnata. Jah, see oli kindlasti massipsühhoos, piisas vaid sellest, et Peteril vere nägemise mõjul paha hakkas ja...
Endale päris täpselt oma tegevusest aru andmata hüppas Jackson aknalauale ning lükkas akna pärani lahti. „Roni mulle selga,“ käsutas ta. Kira kergitas kulme. „Jackson, kui sa juhuslikult ei ole seda tähele pannud, siis oleme me neljandal korrusel. Kuigi ma hindan su osavõtlikkust, ei ole mul plaanis täna surma saada.“ „Ära hädalda ja tee, mida ma sulle ütlen! Ega ma ise ka surra ei kavatse!“ Jackson sirutas käe välja ning ohates võttis Kira selle vastu ja ronis aknalauale. Olgu peale, mis seal ikka. Kolme sekundi pärast otsustab Jackson nii või teisiti, et neljanda korruse aknast välja hüpata on kõike muud kui tark tegu...või siis mitte. Enne, kui ta reageeridagi jõudis, haaras Jackson ta jalgadest kinni ja tegi just seda, mida Kira ei tahtnud, et ta teeks - hüppas. Situatsiooni ootamatusest ülimalt šokeeritud, suutis Kira vaevu tajuda, et nad lendavad läbi õhu, enne kui nad juba maapinnal olid. Ehmatus oli nii tugev, et ta oli Jacksoni kaelast kinni krabanud ja peaaegu kägistas teda. „Kuidas sa seda tegid?“ küsis ta, kuigi teadis suurepäraselt, kuidas asjalood olid. Küsimus oli pigem selles, kas ka Jackson seda teadis.

Jackson kehitas õlgu, kinnitades Kira kahtlusi. „Pole õrna aimugi...aga see oli ju äge, või kuidas?“ Vastust ootamata sööstis ta paigalt ning tormas mööda tänavaid, kuni jooksis nii kiiresti, et kõik inimesed, kellest ta möödus, sulasid kokku ühtlaseks värvilaiguks.

See uus tegelane on mingisugune müütiline koletis?
Kõige vägevam oli minu arust see, et Jackson ilmutas veel rohkem oma ime võimetest. Ma loodan, et ta mäletab varsti kõike

Ja järjekordselt oli nii-nii tore uut osa lugeda!

Endiselt pole sõnu.

Siis pean ma varsti uue osa panema, et neid tuleks

Just

Pff...ma kavatsesin uue osa panna üles juba eile, kuid sattusin kogemata musta auku, kui oma matemaatika kursusehinnet nägin. Jah, see on 2 ja matemaatika imeb

Jah, Kane Light on koletis, kuid mitte eriti hirmuäratav, vähemalt mitte esialgu. Mõneks ajaks ta ka jutust kaob. Sean Fletcher on...ütleme nii, et kuigi ma mainin teda suure tõenäosusega vaid paaris osas, on tal kogu jutu seisukohalt äärmiselt oluline roll...kui ma just ümber ei mõtle. Iial ei või teada

Kira käsib isa Marcusel lugeda Koraani esimest suurat, mille tõlge on selline:

Armulise, helde Jumala nimel!
Kiitus Jumalale, maailmade Isandale,
armulisele, heldele,
viimse kohtupäeva kuningale.
Sind me kummardame
ja sind me hüüame appi.
Juhi meid mööda õiget teed,
nende teed, kelle peal on su soosing,
mitte nende, kelle peal on su viha,
ja mitte ekslejate.

Tegelikult ma Koraani eriti ei tunne ja olen seda lugenud tunduvalt vähem kui Piiblit, kuid mul oli mingil hetkel selle vastu mingi kahtlane huvi. If only my mother knew!

Üks Araabia vanasõna on ka seekord teksti sees peidus, kuid selle tõlget pole mul jällegi.

Tundub, et ma pean panema osa uude postitusse, sest see selgitus venis kuidagi liiga pikaks. Nii et...kohe saab

15.2

Isa Marcus näperdas närviliselt oma maopea kujutisega rohelist sõrmust ning manas näole oma parima kuulajailme. Tema kõrval puupingil istuv punapäine mees seletas parajasti agaralt oma pisikestest pereprobleemidest, mille lahendamisel ta isa Marcuselt abi ootas. Või õieti – nõudis. „Need öised väljahiilimised ja kogu see sõnakuulmatus läheb juba üle piiri,“ teatas ta tõsiselt. „Mina ja Ellie oleme kõike proovinud, kuid Jessicat ei pea ükski lukk ega riiv. Ellie sõnul kuluks talle ära üks korralik vestlus, et ta mõistusele ja Jumala juurde tagasi tuua. Ta oleks küll ise teie juurde tulnud, aga...“ Isa Marcus naeratas. „Kui tohib küsida, mister Fletcher, siis miks teie armas abikaasa minuga kohtuda ei tahtnud, vaid teid enda asemel saatis?“ „Te ei meeldi talle eriti,“ teatas mees häbenemata. „Ta leiab, et olete preestriks olemiseks liiga noor.“

Või nii. Isa Marcus tegi näo, nagu võtaks ta selle süütu kriitika ilma igasuguste emotsioonideta vastu. Kas Ellie Fletcher leidis tõepoolest, et ta on oma ameti jaoks liiga noor? Ta oleks selle peale muianud, kui ta vaid võinud oleks. Ta ei olnud naiivne ning teadis, et Ellie Fletcher oli temast sisse võetud. Polnud ka raske taibata, et naine polnud sugugi oma meest enda eest kõnelema saatnud, vaid et Sean Fletcher oli seda ise teha otsustanud. Isa Marcus pidas aru, kas oleks mõttekas mehele mainida, et teab, mis tema peas toimub, kuid otsustas siiski selle kahjuks.
“Kogemustepagas ei ole alati vanusega võrdne,“ ütles ta lahkelt. „Kuigi ma ei ole ehk oma ametit sugugi nii kaua pidanud kui mõni teine, olen ka mina inimeste muredega lähedalt kokku puutunud ning neid aidanud. Kui soovite, astun ma juba täna õhtul teie poolt läbi ning räägin Jessicaga. Ma olen kindel, et...“

Ta ei jõudnud oma lauset lõpetada, sest kirikuuks paiskus valla ning tõi nähtavale kaks isa Marcuse jaoks tuttavat kogu.
Uksel seisis noormees, keda isa Marcus pisut rohkem kui nädal tagasi surnuaias kohanud oli, Jack...Jackson? Hetkeks ei suutnud isa Marcus mõista, mida poiss kirikus tegi, kuid märkas siis, et ta pole üksi. Jacksoni seljas istus Kira Yukari, poiss, keda isa Lazarus ligi kümme aastat nagu oma poega kasvatanud oli, ning nägi haiglane välja. Ta oli kahvatu ja meenutas närtsinud lille, mis liigse kuumuse mõjul närbunud on. Mitte et isa Marcus teda kunagi varem lillega oleks võrreldnud, kuid praegusel hetkel tundus talle, et see võrdlus oli üllatavalt täpne. Tabanud isa Marcuse pilgu, naeratas Kira vabandavalt. „Tere. Kas me saabusime halval ajal?“ Isa Marcus avas suu, et Kirale vastata – ta ei olnud kindel, kas vastus peaks olema jaatav või eitav -, kuid ka seekord teda katkestati, sest Jackson oli Sean Fletcherit märganud ja ta täiesti juhuslikult ka ära tundnud.

„Hei, kas sa pole mitte Jessica vanamees?“ päris ta. „Tead küll, Jessica Fletcheri?“ Tundus, nagu tahaks küllaltki pahura ilmega mees, kes juhtus tõepoolest kogemata olema Jacksoni klassiõe Jessica isa - selle sama Jessica, kelle peole minemata jätmise pärast Jackson nahutada oli saanud -, talle midagi sapist öelda, kuid loobus sellest, kui märkas, keda Jackson seljas kandis. Tema huuled tõmbusid tihedaks kriipsuks ning korraga oli ta niigi pahur nägu nagu raevu kibe mask. Raske oli öelda, mis selle muutuse tinginud oli, kuid Sean Fletcheri pilgus, millega ta Kirale otsa vaatas, peegeldus ei midagi vähemat kui peaaegu tappev viha. Tema silmavaate all muutus Kira veelgi kahvatumaks ning Jackson kuulis, kuidas ta tasakesi ahhetas.
Vihane ilme kadus Sean Fletcheri näolt niisama kiiresti, nagu see ta näo üle oli võtnud ning paar sekundit hiljem oli tema ilme tavapäraselt hapu, ei midagi enamat. „Me ootame teid kell kuus õhtul,“ lausus ta süngelt ning andamata isa Marcusele võimalust keelduda, pööras ta noorele preestrile selja ning marssis kirikuuksest välja, andes Jacksonile kogemata – või siis meelega – ebaviisaka müksu. „Hei, vaata ette!“ nähvas Jackson, kuid mees ei kavatsenudki vabandust paluda ning jalutas lihtsalt minema.
„Ma ei teadnudki, et te Sean Fletcherit tunnete,“ ütles Kira isa Marcusele. „Mul ei olnud õrna aimugi, et ta kogudusse kuulub.“ „Mister Fletcher ei olegi hetkel koguduses tegev,“ vastas isa Marcus, „kuid tema naine Ellie...“ Ta ei lõpetanud oma lauset ning kortsutas kulmu. „Kui tohib küsida, siis kust teie teda tunnete?“

Kira vaikis ning Jackson oleks võinud vanduda, et küsimus oli Kirale erakordselt vastumeelne ning et ta ei kavatsenud sellele vastata. Et isa Marcust ootamisest säästa, ütles ta kähku: „Meil oleks abi vaja. Või noh, Kiral on. Ta ütles, et ainult teie saate teda aidata.“ Isa Marcuse näoilme väljendas üllatust. „Kas midagi on juhtunud?“ „Mul on vaja teiega vestelda,“ sõnas Kira tõsiselt ning ronis Jacksoni seljast maha, jäädes nii sirgelt seisma, kui valu, mida ta tundis, vähegi lubas. „Oleks kõige parem, kui me käärkambris räägiksime. Jackson, jää palun siia,“ ütles ta enne, kui Jackson protesteerimiseks suu jõudis avada. „Ma tulen peagi tagasi.“ „Aga ma ei taha siia jääda!“ porises Jackson. „Mis siis, kui mõni usklik siia tuleb?“ „Me kõik oleme usklikud,“ vastas Kira selle peale. „Me usume vaid erinevatesse asjadesse.“ Ta astus sammu isa Marcuse poole ning mehe silmad läksid jahmatusest suureks, kui ta taipas, et Kira on vigastatud. „Tulge minu järel,“ ütles ta ning juhatas Kira rohkem sõnagi lausumata käärkambrisse.

Jackson viskas ühele kõvale puupingile külili ning hingas raskelt välja. Ta peas oli kõik pisut segamini. Esiteks, ta oli neljanda korruselt aknast alla hüpanud ja kassi kombel jalgadele maandunud. Täiesti seletamatu. Teiseks, ta oli läbinud vahemaa, mille jalgsi läbimine võttis tavaliselt rohkem kui tunni, kõigest nelja minutiga. Veelgi seletamatum. Ja kolmandaks, ta oli oma silmadega näinud, kuidas midagi jõhkrat, näiteks mõni koletis, Kira seljast välja püüdis tungida. Ühesõnaga, ta oli jõudnud staadiumisse, kus ta oli valmis ilma vähimagi kõhkluseta tunnistama, et kokkupõrge autoga oli põhjustanud talle mitte ainult mälukaotuse, vaid ka ajukahjustuse. Seda see kõik ju oli, üks pagana ajukahjustus. Või kes teab, äkki lamas Jackson tegelikult ikka veel haiglas koomas ja kõike seda, mis ta pead segi ähvardas ajada, polnud tegelikult juhtunudki. Uskuda midagi sellist oli palju kergem kui uskuda sellesse, mida ta äsja näinud ja kogenud oli.
**
Isa Marcus surus käe suule ning püüdis anda parimat, et mitte öökima hakata. „Kao siit, räpane deemon!“ käratas ta ning taganes Kirast nii kaugele kui suutis, suutes vaevu sundida end temaga ühte ruumi jääma. „Kao siit!“ „Te olete tõsiste eelarvamuste küüsis, mu kallis püha isa,“ lausus Kira tõsiselt ning tema hääl ei meenutanud isa Marcusele mitte ühegi kandi pealt inimese häält. „Mind deemoniga kõrvutada on peaaegu sama naeruväärne kui öelda, et päike tõuseb läänest ja loojub itta. Ma olen sama püha kui teie, ainult pisut vähem maine.“ „Kes...kes te olete?“ küsis isa Marcus. „Kas...sõnumitooja?“ Kuigi Kira ei näinud sugugi sõnumitooja moodi välja, ei võinud iial teada. Issanda teed olid kummalised.
„Sõnumitoojad toovad sõnumeid Jumalalt,“ lausus Kira. „Mina toon sõnumeid ainult sellelt, kes mind juhib ning seega ei ole ma sõnumitooja selles tähenduses, nagu teie arvate. Ma ei või teile enamat öelda, kuid ma palun, et te ei kahtleks minu heades kavatsustes. Ma ei taha halba ei teile ega kellelegi teisele. Palun...palun tehke lihtsalt, mida ma teilt palun.“ Isa Marcus heitis uuesti pilgu Kira seljale ning hingas raskelt välja. „Kuigi ma võin sind pühitsetud veega kasta, ei saa ma sulle Koraani lugeda, isegi kui sa seda palud. See oleks lubamatu ja Jehoova tahtega vastuolus.“ „Mu kallis isa Marcus, Jumal on üks nii Piiblis kui ka Koraanis.“ „Kui Jumal on üks, siis miks ei võiks ma Piiblit...“ sattus isa Marcus peaaegu ahastusse. „Piibel on täis valesid, mis on maskeeritud püha tõe maski taha ning ma ei taha, et teie huulilt pudeneks ainuski vale. Valed ei taasta, vaid hävitavad.“ „Ja sa julged ennast veel kristlaseks pidada!“ noomis isa Marcus. „Kui sa Koraani Piiblist rohkem hindad, siis oled sa moslem ning sinu usk on seotud mošee, mitte kirikuga!“ „Kirik on vaid institutsioon ning usk ei põhine kirikul, vaid südametunnistusel. Teie südametunnistusel, isa Marcus, peaks olema mind mitte kauem oodata lasta.“

Isa Marcus neelatas ning heitis pilgu ehmatavale kühmule, mis Kira seljast välja tungis. Tundes, et on iivelduse viimaks seljatanud, surus ta oma käed poisi haava sisse ring tiris sellest välja suure ja räsitud musta tiiva, mis imeliku nurga all õhku rippuma jäi. Polnud küsimustki selles, et luu oli murdunud.
Kolm korda õhku ristimärgi joonistanud, võttis isa Marcus taskust püha vee pudeli, mida ta endaga juba preestriks saamisest alates iga päev kaasas oli kandnud ning keeras seejärel pudelil korgi pealt ning pritsis pisut vett Kira õudustäratavale tiivale. „Bismillah ar-rahmaan ar-rahiim, al haadu...“ pomises ta sõnu, mida Kira talle nimetanud oli. „Al hamdu,“ parandas Kira, „al-hamdu lillahi rabbi al-aalamiin.“ „Al-hamdu lillahi rabbi al-aalamiin,“ kordas isa Marcus. Tiivale langenud veetilgad susisesid sulgede musta pinnaga kokku puutudes ning aurustusid, jättes endast õhku maha tillukesed silmaga nähtavad jutid. „Ar-rahmaani ar-rahiim, maliki jaumi ad-diin, jaaka naabudu ua jaaka nastaiin, ihdina as-siraata al-mustaqiim...“ Isa Marcusel oli tunne, nagu tahaks ta pesta nii oma suud kui ka kogu oma keha. Sealsamas pomises ta kiidulaulu moslemite kõigevägevamale. See ei olnud mitte ainult kiriku reetmine, see reetis ka vennaskonna, millesse...
Mõte vennaskonnast andis isa Marcusele jõudu pomisemist jätkata ning ta puudutas vaistlikult sõrmega oma hinnalist sõrmust. Vennaskonda astudes oli ta suurepäraselt teadnud, millesse end segab ning ta ei saanud lubada mõnel pisikesel ootamatusel end rivist välja lüüa. Oma teenistusaastate jooksul oli ta näinud rohkem, kui nii mõnigi teine tema kaasteeline ning teadis paremini kui keegi teine, kuidas sellistes olukordades tegutseda.
Kiral oli õigus, kirik oli tõepoolest vaid institutsioon ja seda ka isa Marcuse jaoks. Tema huvid peitusid aga hoopiski muus kui südametunnistuses.

„Siraata al-ladiina anamta alaihim, rhairival-marhdubi alaihim ua lä ad-daalin, airaata al-ladiina anamta alaihim, rhairival-marhdubi alaihim ua lä ad-daalin, siraata al-ladiina anamta alaihim, rhairival-marhdubi alaihim ua lä ad-daalin...“ Tema pilgu all hakkas koletislik tiib kahanema ning isa Marcus taipas, et haav Kira seljas neelab selle endasse. Ta jätkas viimase lause korrutamist ning hetkel, kui viimane veetilk Kira kahvatule nahale langes, oli tiib täielikult kadunud ning vaid poisi seljas olev hiiglaslik lõhe andis tunnistust selle olemasolust.
„Asetage käed mu haavale,“ palus Kira, hääl endiselt kõhedusttekitavalt ebamaine, „ning öelge järgmised sõnad: Izza al-insaani fi al-lisaani.“ Isa Marcus ei olnud neid sõnu kunagi varem kuulnud, kuid ta aimas, et seekord ei ole need pärit islami pühakirjast. Ta oleks tahtnud küsida, mida need tähendavad, kuid hoidis end tagasi ning tegi, mida Kira palus. Haav tundus isa Marcuse külmade pihkude vastas tulikuum ning ta oleks meeleldi oma käed ära tõmmanud ja jahedasse vette pistnud, kuid see oleks koosviibimist äärmiselt ebanormaalseks osutunud Kiraga liigselt pikendanud. Ausalt öeldes oli isa Marcusel olnud vilets päev ning ta soovis vaid koju minna ja selle unustada. Unustada pärast seda, kui on sellest ette kandnud...
„Izza al-insaani fi al-lisaani,“ lausus ta ning samal silmapilgul hakkas haav kobrutama, kahanedes kiiresti vaid paari sentimeetri pikkuseks piluks ning kaduses siis hoopiski. Kui mees oma käed Kira seljalt eemaldas, oli selle pind sama sile ja veatu , vähemalt selle koha pealt, kus oli olnud haav. Lõviosa Kira seljast oli kaetud vanade armidega, mis kõnelesid kõige jõhkramast kuritööst ning tema käsi...

Andmata isa Marcusele võimalust end kauem uurida, tõmbas Kira särgi selga ning tõusis püsti. „Aitäh,“ lausus ta puhtsüdamlikult. „Aitäh, et aitasite mul ravida vigastust, mis mind juba rohkem kui nädal aega vaevanud on. Ma andsin oma parima, et sellest ise võitu saada, kuid kahjuks pole ma praegusel hetkel piisavalt tugev ning vajasin preestri õnnistust. Te tegite mulle suure teene ning ma jään teile võlgu. Vastutasuks selle teene eest võitete minult paluda kõike, mida soovite.“ Esimest korda viimaste minutite jooksul vaatas isa Marcus Kirale silma ning nende kollane toon kohutas teda. „Kas ma...kas te ei võiks lihtsalt lahkuda?“ küsis ta otsekoheselt. „Lahkuge kohe ning võtke ka oma sõber kaasa.“ Kira pupillid ahenesid ning hetk hiljem olid ta iirised taas roheliseks värvunud. „Ma mõistan,“ lausus ta pisut rusutult, kuid siiski arusaavalt. „Ma teen, mida te soovite ja...veelkord aitäh. Ma loodan, et me kohtume peagi uuesti ja siis juba meeldivamates oludes.“

Sõnatult juhatas isa Marcus Kira käärkambrist välja ning jälgis silmanurgast, kuidas Kira kirikupingile tukkuma jäänud Jacksonit õlast raputas ning väga vastumeelse ilmega poisi püsti tiris, et teda koos endaga kirkust minema vedada. Jackson, kes ilmselgelt leidis, et Kira on ta unenäo ära rikkunud, protesteeris valjusti, kuid jäi vaidluses Kirale alla ning oli sunnitud silmi hõõrudes kirikust lahkuma.
Kui Kira ja Jackson lahkunud olid, pistis isa Marcus käe rüütaskusse ning võttis välja vana vatti saanud mobiiltelefoni. Teistes oludes oleks ta viivitamatult vennaskonna koosoleku kokku kutsunud, praegu aga polnud selleks aega. Kohtumist Jessica Fletcheriga polnud võimalik edasi lükata, kuna Ellie Fletcher oli üks Püha Ilmutuse Tunnustamise kiriku heldemaid patroone ning annetas igal kuul kirikule tuhat dollarit.
Mõeldes tusaselt kriitikale, mis talle osaks saab, kui ta pahurat teismelist valel ajal segab, valis ta siiski endale mällu sööbinud numbri. Toru tõsteti pärast kolmandat kutsungit ning isa Marcus võlus välja nii entusiastliku hääle, kui vähegi võimalik. „Tere päevast, Jonathan. Kas ma saaksin rääkida Lance Dwyeriga? Jah, ma ootan.“
Samal ajal, kui isa Marcus telefoni pomises, jätkas Jackson porisemist. Ta leidis, et Kiral on talle nii mõndagi seletada, kuid seni polnud Kira veel poole sõnagagi maininud, mida isa Marcus temaga õieti teinud oli ning Jackson aimas, et Kira ei kavatsegi seda teha. Aga ta tahtis niiiiiiiiiiiiiiiiii väga teada!

„Kuhu me üldse läheme?“ nõudis ta, kui nad talle tundmatusse tänavasse keerasid. „Ega ometi mitte tagasi kooli?“ „Ei,“ lausus Kira resoluutselt. Nüüd, kui ta enam valu ei tundnud, suutis ta kenasti omal jalal kõndida ning tegi seda taas nii kiiresti, et Jackson temaga samas tempos püsimiseks peaaegu sprintima pidi. „Me lähme minu juurde ning seal näitad sa mulle oma sünnimärki.“

Kohutavalt, mega, super, ... HEA OSA!!

Üliväga kahtlaselt hea osa !
Aga ma räägin täiesti tõsiselt, ma tõesti kujutan oma vaimusilmas seda raamatuna ette.Sellise suure ja paksuna

Kolme raamatuna

Jah...*unistab*
*kujutab ette Bartimaeuse triloogiat*

*blushblushblush *
Ma ise ei suuda seda kuidagi raamatuna ette kujutada. Selleks, et see kunagi raamatu tasemeni välja jõuaks, pean ma selle kallal korralikult tööd tegema Kuigi...äkki võin ma ka salaja pisut unistada

Aga Bartimaeuse triloogia on jah hea. Peaks neid raamatuid kunagi uuesti lugema, kui aega leian.

Ee...Jackson reageerib selles osas ehk pisut üle, kuid ma võin ju teha näo, et ta on erakordselt häbelik
**
16.1

„Midagi ma sulle ei näita!“ Jackson kriiskas nagu mardus ning vähemalt viis inimest jäid tema kisa peale keset tänavat seisma ning heitsid talle altkulmu pilgu. „Ja kust sa üldse tead, et mul sünnimärk on?“ „Sa ise ütlesid seda,“ vastas Kira rahulikult. „Ei öelnud!“ Jackson pani käed puusa. „Ma ei ole MITTE KUNAGI MITTE KELLELEGI öelnud, et mul sünnimärk on! Miks peaksid sina erand olema?“ „Sest et...“ Kira hammustas keelde. „Sest et ma lihtsalt olen,“ ütles ta ammendavalt. „Ma tean ka, et see on mõne delikaatse koha peal, sest sa lähed iga kord närvi, kui ma seda mainima juhtun.“ „Ja mitu korda sa seda õige maininud oled?“ tahtis Jackson teada. „Kaks,“ vastas Kira täiesti ausalt. „Miks see sind üldse huvitab?“ ei saanud Jackson aru. „Kas sulle meeldib teiste inimeste sünnimärke vahtida või mis?“ Kira turtsatas. „Jah, kindlasti,“ vastas ta irooniliselt. „See on minu salajane hobi ja ma suhtun sellesse väga kirglikult. Kuidas siis jääb?“ „Unusta ära.“ Jackson pööras talle selja ning hakkas minema kõndima. „Mina lähen kooli tagasi. Seal mind vähemalt ei ahistata, tänan väga.“ „Ma võiksin mõnele su küsimusele vastata,“ tegi Kira ettepaneku. „Sa ju tahad ometigi teada, mis sellel õhtul, kui sa Tracyga restoranis käisid, tegelikult juhtus?“

Jackson seisatas ning tardus. See kõlas halvasti, väga halvasti. Jackson oli algusest peale kahtlustanud, et lugu õhtusöögist ja autoõnnetusest varjab midagi, kuid talle ei meeldinud põrmugi teada saada, et sellel on mingi seos Kiraga. Mille paganaga ta õieti enne oma mälu kaotamist tegelenud oli? Kas ta üldse tahtis seda teada? Jah, tahtis küll.

„Olgu peale,“ andis ta alla. „Kui sa soovid, võid sellele ju korraks pilgu peale visata. Vastik pervert,“ lisas ta igaks juhuks, et Kira kohe kindlasti taipaks, kui vastumeelne see talle on. Kira ei kergitanud selle peale isegi kulmu. „Sellised märkused ei mõju mulle,“ ütles ta kuivalt ning hakkas mööda tänavat edasi kõndima. Jackson kõmpis talle järele ning pomises vihaselt, kasutades rohkesti vandesõnu. See oli siis tasu selle eest, et ta vajalikul hetkel Kirale abi oli osutanud. Ta oleks oodanud tänu või midagi sellist, aga sai vaid kamaluga kamandamist. Pagana pihta, keegi ei võinud teda käsutada! Ainult et...ainult et Kira juba käsutas teda ning ta ei osutanud just erilist vastupanu.
Vana kahekorruseline puumaja, mille juurde Kira ta juhatas, mõjus tuttavlikult ning kuigi Jackson seda ei mäletanud, teadis ta, et on selles majas kindlasti varem käinud. Milline urgas, mõtles ta. Kuidas võis keegi üldse sellises hoones elada? Maja nägi välja nii, nagu võiksid end seal koduselt tunda ainult prussakad ja termiidid ja vahest ka hiired.

Kira juhtis Jacksoni väikese ja kulunud puust ukse taha, võttis taskust võtme ning keeras ukse lahti. Korter ukse taga oli sama armetu kui maja koridor ja välisfassaad ning Jackson pidas aru, kas Kira solvuks, kui ta minema hiiliks, kuid otsustas seda mitte teha. Mingi elementaarne viisakus oli tal siiski olemas, nii et ta julges nii korterisse sisse astuda kui ka talvesaapad, mille ta sellel hommikul jalga oli pannud, esikusse jätta. Põrand tundus tegelikult üsna puhas. Kes teab, võib-olla ei elanudki kõik vaesed inimesed prahihunnikus.
„Ole hea, võta elutoas istet,“ lausus Kira ning kadus oma tuppa. Ma tulen mõne hetke pärast. Jackson marssis elutuppa ning istus tugitooli, milles nüüdseks juba surnud isa Lazarus oma õhtuid oli veetnud. Ta oleks võinud end seal peaaegu mugavalt tunda, kuid tuba oli tema maitse jaoks liiga lage. Seinad olid masendavalt hallid ning nendel ei rippunud ühtegi pilti ega midagi...

„Võta, joo seda,“ ütles Kira ning ulatas Jacksonile pruuni vedelikuga täidetud pitsi. Jackson kortsutas kulmu. „Viski?“ päris ta. Kira raputas pead. „Köharohi. Mulle näib, et sa oled pisut külmetunud.“ „Unista ainult,“ pomises Jackson, kuid neelas köharohu siiski alla. „Kas sul on kuskil mingi salajane haigustesensor peidus või? Ma olen terve nagu purikas.“ Kira ei vastanud midagi. Ta potsatas teise tugitooli istuma ning vaatas Jacksonile uurivalt otsa. „Kas oled valmis?“ küsis ta. „Ma ei tahaks eriti kaua oodata. Mul on väga tihe ajakava ning oleks kahju sinu peale rohkem kui kümme minutit raisata.“ Jacksoni sees lahvatas viha. „Noh, kahju küll, aga ise sa tahtsid, et ma siia tuleksin ja su aega raiskaksin!“ „Ja seda sa teedki,“ kostis Kira, „raiskad mu aega. Nüüd ole palun hea, näita mulle oma sünnimärki ning lase jalga.“ „Lasengi!“ ütles Jackson tigedalt. „Nagu ma tahaksin siia kauemaks jääda. Ainult et...“ Ta tõmbus näost punaseks ning hammustas huulde. „Ma ei taha seda sulle näidata!“ Kira kalk näoilme pehmenes pisut. „Kus see õieti on?“ „Mu...reie siseküljel,“ ütles Jackson viimaks. „Ja tõsiselt, ma ei demonstreeri seda just eriti sageli!“ „Isegi mitte arstidele?“ päris Kira. „Mulle on jäänud mulje, et isegi sellises koolis nagu Stonybrook on arstlik läbivaatus kohustuslik...“ „Ega ma mingi argpüks ei ole, et ma arste kardan!“ torkas Jackson vihast vahutades. Kira muigas lõbustatult. „Siis ei pea sa kartma ka mind, sest usu mind, mul ei ole põrmugi rohkem tahtmist sind uurida kui mõnel arstil.“

„Olgu peale,“ vastas Jackson ning hakkas oma püksilukku lahti tirima. „Aga pea meeles, mida sa mulle lubasid!“ tuletas ta igaks juhuks veelkord Kirale meelde. „Ma võin sinult küsida, mis iganes mulle pähe tuleb!“ „Viis küsimust,“ vastas Kira, otsustades, et Jacksoni küsimuste stiili arvestades on rohkem kui viis küsimust selgelt liiga palju. „Viis küsimust ja всё.“
Tundmatu sõna peale kulmu kortsutades tegi Jackson seda, mida ta kohe üldse teha ei tahtnud ning kooris püksid nii palju jalast, kui ta uhkus lubas. „Kas oled nüüd rahul?“ küsis ta. Kira muigas. „Kas ma tohin prillid...“ „Ei mingeid prille!“ käratas Jackson. „Arvestades seda, et ma pean istuma, jalad harkis nagu mõnel viimasel libul, on mu uhkusest juba niigi teerulliga üle sõidetud! Kui tahad, tule natuke lähemale, aga jäta prillid mängust välja!“
Olles Jacksonilt loa saanud, astus Kira sammukese lähemale ning tõepoolest, ta nägi tema sünnimärki nii selgesti, et prillide jaoks polnud mingi vajadust. Küll tundis Kira, et keegi võiks talle tuult lehvitada, sest see, mida ta nägi, šokeeris üht osa temast.

Kui Jackson talle tol õhtul öelnud oli, et ta sünnimärk meenutab kätt, millel on sõrmi ülearu, oli ta seda kõike vaid kokkusattumuseks nimetanud. Ta oli kunagi kohanud üht ajalooprofessorit, kelle kaelal olev sünnimärk sarnanes täpipealt Colt Peacemaker'i püstolile ning selles valguses ei tundunud kummalise sünnimärgi omamine kuidagi ebatavaline. Tõsi, kahtlus, et tegemist on Kami no Itte’ga, oli ei olnud sellest õhtust saati Kirat hüljanud ning ta oli seda ka Jacksonile öelnud. Siis ei olnud ta veel sajaprotsendiliselt sellesse uskunud, nüüd aga...
Kami no Itte see oligi. Kami no Itte, paladini, custos morumi, kaitsja märk. Kuigi sünnimärk oli väike, vaevu suurem kui pöial, kõneles see Kiral keha kurikavalale asukale terve loo, mis jutustas kõigest, millele ta viimase nädala jooksul mõelnud oli ning mida ta peljanud oli. Jackson Roberts oli custos morum.
Morien.

„Morien,“ pomises Kira vaikselt, suutmata sõnasabast kinni saada. Jackson vaatas talle küsivalt otsa. „Kelleks sa mind kutsusid?“ päris ta. „Morieniks? Mis värk selle nimega veel on? Morien...“ Tema mälus liigutas miski ning ennegi, kui ta aru sai, oli ta kätega peast haaranud ning püüdis kuidagi teda rabavale valule vastu panna. Ta nägi vaid tuld ja verd, tuld ja verd, seda reetlikku punast värvitooni, mis meenutas talle ühe restorani kardinaid ning mida ta nii väga vihkas...
Valu kadus sama kiiresti, kui tekkinud oli ning Jackson kogus end kiiresti. Rahu, kinnitas ta endale, see oli lihtsalt erakordselt tugev auraga migreenihoog...
„Sa ei taha ärgata,“ lausus Kira ette hoiatamata ning vaatas Jacksonile tõsiselt otsa. „Miks sa oma tegelikku loomust tunnistamast keeldud?“ „Mida tunnistamast?“ ei saanud Jackson aru ning Kira hääletoon ajas teda närvi. Poisi silmad olid taas kollaseks muutunud ning see oli tema juures veel üks asi, millest ta kuidagi sotti ei saanud. „Mul ei ole midagi tunnistada! Mis tegelikust loomusest sa sonid?“
Kira silmad omandasid taas rohelise värvi ning ta näoilme muutus kiiresti vabandavaks. „Palun vabandust,“ ütles ta. „Ma ei tahtnud sind millekski sundida, ma tahtsin lihtsalt küsida, kas sinuga...on kõik korras.“ „Tänan väga, on küll,“ porises Jackson ja tiris püksid jalga tagasi. „Sul on õigus, ma olen vist tõesti külmetanud. See oli migreen, ütlen ma sulle, lihtsalt üks neetud migreen...“

Ta tõusis püsti ning sättis oma jakki. „Kas sa oled nüüd oma uudishimu rahuldanud?“ Kira näoilme oli kõike muud kui rõõmus. „Enamgi veel,“ vastas ta süngelt. „See oli kahtlemata...huvitav kogemus.“ Ta osutas ukse poole. „Sa võid nüüd minna.“ „Oota nüüd!“ vehkis Jackson kätega. „Sa lubasid mulle viis...“ „Mitte praegu,“ lausus Kira ning keeldus talle mingil kummalisel põhjusel otsa vaatamast. „Homme. Tule homme pärast tunde Lõunaristi misjonikeskusesse. Sa ju tead, kus see asub.“ Jacksoni segadusse sattunud pilku nähes ta köhatas. „Ah, õige küll, ma juba unustasin, et sa ei mäleta midagi. Sellisel juhul leiad sa kohaletulekujuhised internetist, kui sa ainult kaarti oskad lugeda.“ „Aga...“ „Ei mingit aga.“ „Sellisel juhul panen ma nendele küsimustele intressi peale ja homme on neid juba kümme!“ teatas Jackson. „Lõppude lõpuks tahan ma ikkagi teada, mille hea pärast sa mu praegu strippama panid!“ „Sa kuuled seda homme,“ ütles Kira tõsiselt. „Homme pärast kooli Lõunaristi misjonikeskuses. Ma oleksin tänulik, kui sa...“ „Tuleksid üksi?“ pakkus Jackson. „Kuidas’s muidu. Vaevalt et keegi teine nii või naa minuga kaasa tahab tulla.“ Pomisedes midagi, mis kõlas kahtlaselt nagu kriitika lubaduste täitmata jätmise koha pealt, pani Jackson saapad jalga, jope selga ning tõmbas uttu, just nii nagu Kira teda palunud oli.

Ta ei saanud tõesti enam mitte millestki aru ja hellitas ikka veel lootusi, et tegemist on koomaunenäoga. Miks muidu oli Kira küsinud, miks ta üles ei taha ärgata? Tal oli viimane aeg koomast välja tulla. Ja kui see neetud päev oli kõike muud kui unenägu ja ta juba oli ärkvel, siis olid asjad natuke pahasti. Ta ei teadnud isegi, miks, ta lihtsalt teadis.
Ta surus käe suule ning köhis. Jah, Kira ei olnud eksinud, ta oli tõepoolest külmetunud. Lihtsalt hämmastav, et ta sellest enne Jacksonit aru oli saanud!

Kira vajus tagasi tugitooli ja ohkas. „Su süda taob liiga kiiresti,“ ütles Sebieli vaikne hääl. „See on sinu süü,“ vastas Kira tujutult. „Su mõtted häirivad mind, sest ma ei saa neist aru. Sa ei ole mulle kunagi rääkinud, kes on Morien, isegi mitte pärast eelmist nädalat, ent nüüd, kui oled Jacksoni sünnimärki näinud, tõmbad sa nende vahele ühendava joone. Kas Jackson on samasugune võõrustajakeha nagu minagi?“ „Kunagi elasin ma Morieniga samas paigas,“ lausus Sebiel osavalt Kira viimasest küsimusest kõrvale põigeldes. „Ta on pärit minu rahva hulgast. Me võitlesime koos, olenevalt olukorrast nii kurjuse kui ka headuse vastu, kuid nüüd on see kõik möödanik. Mina olen tuli ja Morien on jää.“ „Te olete vaenlased,“ spekuleeris Kira, kuid Sebiel ei olnud selle väitega rahul. „Ei, me ei ole vaenlased. Me oleme vennad, igavesest ajast igavesti, kuid läbi ajaloo on meie kohtumised üürikeseks jäänud.“ „Miks?“ küsis Kira. Teema, millest ta Sebieliga rääkis, oli talle peaaegu täiesti võõras. Mõtteid, mis vähegi Kira jaoks salapärast ja tundmatut custos morum Morieni puudutasid, olid alati Kira eest vaka alla jäänud ning see, et olend neid paotas, tähendas, et ta oli hirmul.
„Sest iga kord, kui saatus Morieni minu juurde toob, saab üks meist peagi hukka,“ lausus Sebiel süngelt ning Kira rahutu süda jättis löögi vahele.
**
Kui Jackson koju jõudis, tuli Lauren talle esikusse vastu ja naeratas närviliselt. „Keegi ootab sind su magamistoas,“ lausus ta ning tundus olevat pisut ärevil. Jackson kortsutas kulmu. „Kes?“ päris ta kahtlustavalt. Kohe kindlasti ei olnud see Tracy, sest tüdruk oleks talle juba selle aja peale kaela hüpanud ning kindlasti ei olnud tulija ka Luke või Brandon, sest Lauren nimetas neid alati eesnime pidi. Ta ei kasutanud nende puhul kunagi sõna „keegi,“ sest ta oleks võinud vabalt öelda, et „Kuule, Luke tuli sulle külla“ või „Brandon otsustas läbi astuda.“ Neil olid nimed täiesti olemas.
Ootuspäraselt oli nimi olemas ka Jacksoni salapärasel külalisel, kuid paraku ei muutnud see teda just kuigi rõõmsaks. Mees, kes end ta kirjutuslaua taga sisse oli seadnud, ei olnud keegi muu kui Marcus Mayflower või, nagu Kira teda nimetas, isa Marcus.

*itsitab*
Väga hea osa, eriti sünnimärgi koht.
Isa Marcus hoiatab teda paha deemoni eest ja pritsib ta ristiveega üle, käitub üldse kahtlaselt ja läheb ruttu minema ning jätab Jacksoni talle lolli pilguga järele vaatama?
Ma loodan, et Jacksoni välu tuleb varsti tagasi.
Ja uut osa paluks siis jälle

Just täpselt minu mõte. Väga hea osa.

Isa Marcus üritab kogu ühiskonnale suurt heategu teha, aga selleks oleks vaja, et keegi teda kuulaks ja Jackson ei viitsi seda kohe sugugi teha

Jacksoni mälu tuleb täielikult tagasi IV osa lõpus ja mitte varem, kuigi ma luban, et talle hakkab juba varsti üksikuid pisiasju meenuma. Arrast on ka sealjuures natuke abi, iseasi, kas ta selle üle väga rõõmus on

Jah, ma olen kuri, et Jacksonit nii kaua mäluaugus hoian. Muhahaa, mulle meeldib oma tegelasi piinata

Seekord otsustasin ma panna autori märkused osa lõppu, et mitte vihjata, milles selles osas juttu tuleb. Enjoy!
**

16.2

Mees, kes end Jacksoni kirjutuslaua taga sisse oli seadnud, ei olnud keegi muu kui Marcus Mayflower või, nagu Kira teda nimetas, isa Marcus.
„Mida sina siin teed?“ küsis Jackson otsekoheselt, soovimata keerutamisele ainsatki sekundit raisata. „Ma ei mäleta, et oleksin su endale külla kutsunud.“ Isa Marcus naeratas vabandavalt ning läks oma tavapäraselt teietamiselt sujuvalt sinatamisele üle. „Ma tulin tõepoolest ilma kutsumata, kuid ma kinnitan sulle, et tegemist on vankumatu vajadusega.“

Ta osutas Jacksoni laual seisvale raamatukuhjale, mille teket Jackson kuidagi seletada ei olnud suutnud, kuni Lauren talle lahkelt teatas, et ta on iga viimase kui raamatu ise koju tassinud. „Ma märkasin, et sa loed väga huvitavat kirjandust.“ Ta võttis kuhja pealmise raamatu ning sirvis seda. „“Nõiajahi ajalugu““ luges ta raamatu pealkirja Jacksonile ette. „Kuigi sa tundud olevat täiesti harilik poiss, on sul üsna omapärased huvid.“ Jackson raputas ägedalt pead. „Mina ei laenutanud seda! Või tähendab, laenutasin küll, aga...ma ei mäleta sellest midagi. Mul on nagu väikestviisi mälukaotus. Ja kui see juba jutuks tuli, siis kas me oleme ka varem kohtunud ja kuidas sa tead, kus ma elan? Ma ei ole tavaliselt inimene, kes oma aadressi paremale ja vasakule jagab.“ Isa Marcuse naeratus ei kadunud. „Jah, tõepoolest, me kohtusime ülemöödunud nädalal,“ vastas ta poisi esimesele küsimusele ja kinnitas ta Jacksoni kahtlusi, „ning ei, sa ei andnud mulle oma aadressi, kuid seda polnud sugugi raske välja uurida. Kuigi ma olen preester, on ka minul mõned halvad harjumused ning kiiresti ja osavalt informatsiooni hankimine on üks nende hulgast.“ Ta osutas käega Jacksoni voodile. „Kuidas oleks, kui sa istet võtaksid? Ma tahan sinuga rääkida, kuid tunneksin end ebamugavalt, kui sa püsti seisaksid.“

Leidmata ühtegi head vastuväidet, potsatas Jackson oma voodile istuma. „Et siis...ee...äkki tohiksin ma paluda seletust sellele, mida üks preester minu magamistoas teeb?“ Preester magamistoas. Tahtmatult meenus Jacksonile, et Lauren oli hiljuti sama pealkirjaga raamatut lugenud. Loomulikult oli see tõeline naistekas või, nagu Jackson seda nimetanud oli, koduperenaiste porno. Mitte et see kuidagi isa Marcusega seotud oleks olnud, aga see lisas situatsioonile omajagu koomikat ning Jacksoni näole ilmus midagi muigetaolist. „Kas sa siis ei teagi?“ päris isa Marcus ning tema hääletoon väljendas uskumatust. „Ma tulin siia selleks, et sind hoiatada.“ „Ei tea, kelle eest?“ ei saanud Jackson aru. „Kas sellel tüübil, kes oma autoga minust üle sõitis, jäi mingeid lahtisi otsi ja ta kavatseb tagasi tulla, et oma töö lõpule viia? Selliseid asju juhtub ainult õudusfilmides ja ma ei arva, et...“ „See ei ole naljategemise koht,“ nähvas isa Marcus ning Jacksoni muie kadus sama kiiresti, kui oli ilmunud. Tema kodus ja veel tema oma toas talle ei nähvatud! Ta kavatses just midagi vastu nähvata, kui isa Marcus ütles midagi, mis ta suu lukku pani. „Ma tulin siia selleks, et hoiatada sind su sõbra Kira Yukari eest. Ta on väga ohtlik ning tema seltsis viibides ripub su elu juuksekarva otsas.“
Jackson neelatas. Jah, midagi sellist võis oodata küll. Pärast tänast päeva tundus see mõnes mõttes loogiline, isegi vajalik ning Jackson ei suutnud eitada, et see, millest isa Marcus rääkida soovis, paelus teda. Kolmes asjas oli ta täiesti kindel:

Esiteks, isa Marcusel oli õigus ja Kira oli tõesti ohtlik, iseasi, kas ka Jacksonile.
Teiseks, kuna Kira keeldus talle vastuseid andmast, pidi ta need kusagilt mujalt hankima.
Kolmandaks, Kira ei olnud vampiir ega libahunt ja tore oligi, sest Jackson ei olnud eriline loomasõber.

„Sa ütled, et Kira on...ohtlik?“ küsis ta. Isa Marcus noogutas. „Jah, ütlen küll. Kas sa kavatsed seda eitada?“ Jackson raputas pead, sest tõe eitamiseks oleks pidanud tal ikka väga roosad prillid olema. „Ei, ilmselt ei kavatse, aga põhjendus oleks väga teretulnud.“
Jacksoni sõnadest julgust saanud, tõmbas isa Marcus oma preestrirüü taskust välja väikese mustade kaantega koltunud raamatu. „Kas see on Piibel?“ küsis Jackson mitte just eriti entusiastlikult. Tore küll, just seda ta vajaski, kodust piiblikursust.
„Ei,“ kostis isa Marcus tema suureks üllatuseks, „kuid lisaks Piiblile eksisteerib veel mõningaid pühasid tekste, mida nimetatakse apokrüüfideks. See siin on Eenoki raamat. Kas sa oled sellest kuulnud?“ Jackson kehitas õlgu. Eenoki nimi oli talle küll tuttav, kuid kust, seda ta ei teadnud. Selles, et ta seda oma kooli usuõpetuse tunnis kuulnud oli, ta kahtles. „Ütleme nii, et...“ „Eenoki raamat on üks tuntumaid apokrüüfe, mille väärtus on tunnistatud kaheldavaks ning mis on algupärasel kujul säilinud vaid Etioopia Piiblis,“ alustas isa Marcus juttu, kui oli Jacksoni eitavat vastust aimanud. „Etioopia? Kas see asub Aafrikas?“ ilmutas Jackson oma geograafiaalast võhiklikkust. Isa Marcus noogutas. „Jah, Etioopia on Aafrika riik, kuid mitte see ei ole kõige tähtsam. Kas sa tead, millest Eenoki raamat räägib?“ „See on ju siililegi selge,“ vastas Jackson. „Eenokist.“ „Mitte ainult,“ täpsustas isa Marcus. „Eenoki raamatus on välja toodud mitu olulist sündmust, millest olulisimad on Sõda Taevas ja Pühade Valvurite langemine. Jackson, kuigi ma tean, et sa tahaksid Kirast head uskuda, pean ma su mulli purustama. Kira ei ole su sõber. Ta ei ole isegi mitte inimene. Ta on Grigori, üks kahesajast, kes...“

Jackson ei kuulnud isa Marcuse viimaseid sõnu. Tema pilk oli jäänud peatuma mehe sõrmusel, mida kaunistas maopea kujuline ornament. Midagi selles sõrmuses tekitas temas ebameeldiva tunde. Ta nägi seda esimest korda, kuid tundus, nagu oleks sellel rääkida mingi lugu. Jacksoni ja sõrmuse lainepikkused kattusid osaliselt.
„...võttes,“ jätkas isa Marcus. „Nad vangistati maa ja taeva vahelisse sfääri, kuid nüüd, kui on alanud uus aastatuhat, on aeg...“
Kogu Jacksoni sisemus tõmbus krampi ning migreenihoog ei hüüdnud tulles. Ta jõudis vaevu nimetissõrmed oma meelekohtadele suruda, kui metsik valu teda ründas ning pani ta taas nägema kõige võikamaid kujutluspilte. Punane kleidisaba keset punast verelompi. Heledad juuksed, mis tumedas veres hõljusid nagu kummituslik mererohi. Surnu helesinised verd täis valgunud tühjad silmad, kellegi elav käsi, mille sõrme kaunistas maosõrmus...
Jackson hüppas voodilt püsti ning haaras kätega oma rinnast. Valu oli ta peast lahkunud ja kandunud südamesse ning hetkeks oli ta kindel, et saab kohe infarkti. See küll aus ei olnud, ta oli alles seitseteist ja selles vanuses oli nadi südameprobleemide pärast põdeda, aga ta oli üpris kindel, et see, mida ta kogeb, on arütmia...või oli see sõna hoopis anerüsm? Need olid nii sarnased. Ja siis...

Jackson tundis enda sees kellegi võõra kohalolu ning teadis vaid üht: isa Marcus ei olnud midagi enamat kui libekeelne valetaja ning mitte Kira ei olnud see, keda ta kartma pidi. See oli hoopis isa Marcus. Sügaval sisimas teadis Jackson, et preester on tema vaenlane, isegi kui ta teeskles sõbrameest, kes oli tema heaolu pärast mures. Sittagi. Isa Marcusel oli mingi tagamõte.
Ta taipas, et mees on oma monoloogi lõpetanud ja vaatab teda kohkunult. „Jackson?“ päris ta murelikult. „Kas kõik on korras?“ Jackson raputas pead. „Ei, kõik ei ole korras,“ sisistas ta läbi hammaste, püüdes valu kõrvale tõrjuda. „Sinu ebaviisakus ajab mul kopsu üle maksa ja veel mõne organi. Sa tuled ilma kutsumata ning laimad minu sõpra, öeldes et ta on see ja teine ja Georgi-Gregori mingisugune...“ Tal ei olnud õrna aimugi, mida isa Marcus selle kummalise nimetusega öelda tahtis, aga õnneks oli seda kerge välja uurida, piisas vaid paarist minutist internetis. Enne pidi ta aga mehest lahti saama. „Ma ei kavatsegi oma majas sellist käitumist kannatada!“ jätkas ta turtsumist. Tõsi, maja oli küll Jasoni oma, aga Jackson lohutas end, et kui mees ükskord sureb, saab ta endale kindlasti vähemalt pool maja ja miks mitte ka tükikese aeda. See muidugi oli hoopis teine teema ja mitte selle peale ei pidanud ta isa Marcusega vastamisi seistes mõtlema.

„Ma nõuan, et sa lahkuksid!“ teatas Jackson vankumatult. Isa Marcuse silmad paisusid vihast, kuigi oli selge, et ta püüdis enda ärritust varjata. „Jackson, sa pead mind kuulama. Kira on...“ „Kas ma ei teinud end piisavalt arusaadavaks?“ küsis Jackson vihastudes. „Minu majas ei ole vastikuid munadeta pealekaebajaid vaja! Kao siit ja kohe või ma viskan sind välja!“ Isa Marcus tõusis püsti ning laskis Eenoki raamatul Jacksoni voodile kukkuda. „Ma näen, et sa ei taha mõistlik olla. Mul on kahju. Sinu mõistmatuse tõttu pean ma kasutusele võtma palju karmimad meetmed.“ Ta silus oma rüüserva ning manas näole nii väärika ilme, kui see antud olukorras veel võimalik oli. „Sul ei pruugi mind välja juhatada. Ma leian ka ise ukse.“ Nende sõnade järel tuiskas ta toast välja ning sulges vaikselt enda järel ukse – preestrid ei paugutanud ustega pooltki nii palju kui tigedaks aetud teismelised. Raevunult viskas Jackson raamatu voodi taha ning kihutas vannituppa, et endale külma vett näkku visata. Ta pidi maha rahunema. Õige pea, teadis ta, tuleb tema pisiõde Annie lasteaiast koju ja nõuab, et Jackson talle muinasjuttu loeks. Jackson pidi kiiresti meelerahu tagasi saama, et mitte kogu oma paha tuju tüdruku peale välja valada. Miks ta tuju korraga selliseks muutunud oli, ta ei teadnud. Isa Marcus oli ju ometi meeldiva inimesena tundunud, Kira usaldas teda ja ei kartnud vajaduse korral tema poole pöörduda...Jackson otsustas, et tal olid lihtsalt närvid erakordselt pingul ja see polnud ka mingi ime, arvestades seda, et ta mälu oli läinud. Selline asi oleks igaühe närvipuntraks muutnud.

Ta oli just käed märjaks kastnud ja nendega nägu hõõruma hakanud, kui Lauren vannitoa uksele ilmus. „Ma kuulsin kõrgendatud hääli ning su sõber lahkus minuga hüvasti jätmata. Kas te läksite tülli?“ Jackson tõstis pilgu ja heitis Laureni näole, mis talle peeglist vastu vaatas, kõõrdpilgu. „See mees on preester. Mis ajast ma sinu arvates kiriku esindajatega sõbrustan?“
See, mida ta järgmisena nägi, lõi tal hetkeks hinge kinni. Talle ei vaadanud peeglist vastu tema ise, vaid keegi võõras. Jacksoni nägu oli kadunud ning teisel pool peegliklaasi seisis heledapäine kergelt päevitunud tüdruk, kelle silmist voolasid punased verepisarad.

**

Nii, paar autori märkust
Esiteks, ma ei ole Eenoki raamatuga väga hästi kursis, nii et kui olen kogemata maininud, et see räägib millestki sellisest, millest see tegelikult ei räägi, siis minu viga. Grigorid igal juhul on Eenoki raamatus ka tegelikult olemas. Nad on inglid, kes meenutavad inimesi ning keda karistati selle eest, et nad astusid inimestega lubamatutesse suhetesse. Ma ei ole kindel, kas "The Holy Watchers'i" eestikeelne vaste ikka on Pühad Valvurid, samuti ei ole ma kindel, kas Sõda taevas kirjutatakse suure või väikese tähega.
Tüdruk, kes Jacksonile peeglis ilmub, on olnud minevikus seotud nii Jacksoni kui Kira eludega, aga kuidas ja sellest, miks Jackson teda järsku näeb, tuleb juttu hiljem.

Olen ma juba maininud kuidas mulle meeldib su juttu lugeda.?
Jack son peab kuulama oma sisemist häält, mitte seda mõistuse oma, mis on tal kohati täiesti väärarengut ilmutav ja mälu mitte tagasi tulek ajab ikka mõned siin eriti närvi! *vihjab endale...ja loomulikult Jacksonile*
Ja ma loodan, et see hiljem kui sellest tüdrukust juttu tuleb tuleb üsna varsti!
Ja üldse tahaks jubedalt uut osa, oleks vaja uusi emotsioone-vana emotsioonid hakkavad varsti tasapisi mööda külgi alla voolama!

Tore, et sulle seda lugeda meeldib. Mulle jälle meeldib seda kirjutada. Sõnu on mul kokku juba umbes 85 000 ja see jutt ei taha kuidagi valmis saada.

Selles osas leiab Kira kavala variandi, kuidas mitte vastata neile küsimustele, millele Jackson kõige rohkem vastust tahab ja ütleme nii, et selle peale hakkavad taldrikud lendama

Grigori Otrepjev on tuntud kui Vale-Dmitri I ja valitses Venemaad 1605-1606. Sitzkrieg on saksakeelne sõna, mis tähendab istumissõda ja on ühtlasi ka välksõja (blitzkrieg) vastand
**

17.1

Kira püüdis anda oma parima, et pead püsti hoida, kuid see ei tahtnud tal väga hästi õnnestuda. Ohates lasi ta oma pea norgu ning vaatas enda ees seisvale mehele tõsiselt otsa. „Kas te olete oma otsuses kindel?“ Mehel ei oleks pruukinud tegelikult vastata, sest Kira teadis suurepäraselt, et ta oli kindel ja enamgi veel.
Nii palju siis tööotsast, mille isa Lazarus talle hankinud oli. Nüüd võis ta sellega hüvasti jätta.

Mees vangutas pead, just nagu Kira arvanud oli. „Mul on kahju, kuid ma ei tagane oma otsusest. Sa ei saa enam misjonikeskuses töötada, mitte pärast seda, kui mulle on selgeks tehtud, et sa võid noortele halba mõju avaldada ja valesid ideaale esitada.“
Kui Lõunaristi misjonikeskuse juhataja Derek Rabjohns Kirale helistanud oli ja palunud tal võimalikult kiiresti keskusesse ilmuda, oli ta vaevalt osanud arvata, et mees talle teatab, et on otsustanud ta lahti lasta, aga just seda ta tegigi ja Kirat huvitas tõsiselt, mis selle tinginud oli. Tegelikult ta juba teadis. Derek ei olnud just vaka all hoidnud, et keegi Kira peale keelt oli kandnud, kuid kes, seda ta öelnud ei olnud. Kira oli koheselt isa Marcust kahtlustanud, kuid mõistis siis, et isa Marcusel ei olnud Dereki üle võimu. Derek oli misjonikeskust juhatanud juba siis, kui isa Marcus alles seminaris õppis ning isa Lazaruse lähedase sõbrana oli ta Kirat tundnud juba kümme aastat. Selles, et Derek isa Marcust sama põhjalikult tundis, julges Kira kahelda. Lõppude lõpuks oli isa Marcus sellesse linna kolinud alles kolm aastat tagasi ja ka siis oli ta esmalt töötanud hoopiski ühes teises kirikus. Püha Ilmutuse Tunnustamise kirikus oli ta ametis olnud vaid paar nädalat ning Kira kahtles, et Derek tema juttu kuigi tõsiselt võtaks. Derek Rabjohns, kuuekümnele lähenev pedagoogiharidusega mees kippus endast nooremaid alati ebakompetentsemateks pidama ja isegi nooremate seas oli isa Marcus silmatorkavalt roheline. Ei, Derek ei vallandanud teda isa Marcuse sõnade mõjul. Arvatavasti ei olnud ta isa Marcusega isegi kõnelnud, kuid keegi teine oli. Ja see keegi oli kõigest mehe käest kuuldust Derek Rabjohnsile ette kandnud.

Tundus, et isa Marcusel oli küllalt võimsaid tuttavaid, et Kira elu kihva keerata ning poiss kahetses, et meest usaldanud oli. Ta oli naiivselt lootnud, et isa Marcus oskab mõningat infot ainult endale hoida, kuid nagu selgus, oli ta eksinud. Varem ei oleks ta sellisel veal sündida lasknud, kuid viimase aja sündmused olid ta liiga hajevile ajanud ja nüüd polnud enam parata.
„Kui tohib küsida, siis kellega te minust vestlesite?“ päris ta. Oli vähetõenäoline, et Derek talle vastab, kuid ta ei tohtinud lootust maha matta. Tal oli vaja teada, kes tema vastu mängisid.
Kuigi misjonikeskusest saadud rahasumma ei olnud kuigi suur, oli see ometi Kirale vajalik. Nüüd, kui isa Lazarus surnud oli, pidi ta ise oma arveid maksma ning oli selge, et paar järgmist kuud saavad olema kõike muud kui kerged. Üüri pärast ta muretsema ei pidanud, kuna korter oli isa Lazarusele kuulunud ja mees oli selle talle pärandanud, kuid süüa ja elektrit ning vett kasutada tahtis ta sellegi poolest. Tal oli väike rahasumma kõrvale pandud, kuid ilma lisanduva sissetulekuta pidi sellest piisama ainult paariks kuuks.
Kibedalt tuletas Kira endale meelde, et paari kuu pärast, kui ta on oma kättemaksu teostanud, ei pruugi tal enam raha vaja minna, kuid igal juhul pidi ta oma tulevikku kindlustama ning ilma tööta ei saanud ta seda kuidagi teha.

Derek vaatas talle mornilt otsa. „Kahjuks ei saa ma sulle oma allikat paljastada.“ Kira tusast ilmet nähes tundus ta siiski pisut leebuvat. „Kira...anna mulle andeks. See ei ole midagi isiklikku. Sa tead väga hästi, et ma pean sinust sama palju lugu nagu varemgi. Tead ju?“ „Teil on väga kummaline viis seda näidata,“ pomises Kira, leidmata endas naeratamiseks jõudu. Ta vaatas kella. 14.15. Ta oli lubanud Jacksonit misjonikeskuses oodata, kuid nüüd oli tal selleks igasugune isu kadunud ning ta otsustas koju minna. „Derek,“ ütles ta, sundides end sõbralikuks, „kas ma tohin teilt kui oma tööandjalt viimast teenet valuda? Umbes kell 15.00 peaks siia tulema üks poiss, kes mind otsib. Kui ta tuleb, öelge talle edasi, et ma ootan teda kodus. Kui ta ei peaks teadma, kus see asub, võite talle mu aadressi anda.“
Derek noogutas ja ajas käed laiali, et Kirat sõbramehelikult kallistada, kuid Kira põikas tema väljasirutatud käte alt läbi ning kõndis minema. Ta ei vaadanud tagasi. Misjonikeskus oli olnud kõigest üks ajajärk tema elus ja ta oli teadnud, et ei saa seal enam ühel päeval töötada, kuid ta ei olnud kunagi osanud arvata, et ta võidakse vallandada ja veel mingi mõttetu kaebuse pärast. Ta oli oma tööd alati hästi teinud ja aidanud nii paljusid inimesi kui võimalik, kuid ilmselt ei olnud seda piisavalt...või siis ei piisanud lihtsalt temast endast.

Kaks kaotust ühel päeval, milline traagika. Kõigepealt oli ta kaotanud oma töö ja umbes tunni aja pärast pidi ta kaotama ka Jacksoni. Kira ei näinud lihtsalt muud võimalust. Ta pidi paluma poisil endast eemale hoida, sest teadis, mis teda vastasel korral ees ootab ja ta ei kavatsenudki põhjustada rohkem surmasid kui selle ühe, mille nimel ta elas ja hingas. Selles, kuidas täpselt Jacksonit endast eemale peletada, ei olnud ta veel selgusele jõudnud, kuid üks vaikne hääleke ta peas ütles talle, et kõige nutikam oleks mängida Jacksoni nõrkustele ning juhtumisi teadis Kira suurepäraselt, mis Jacksoni suurim nõrkus oli. Ta ei kannatanud, kui keegi andis talle tühje lubadusi.
Kira möödus oma lemmikkohvikust ning tõdes ohates, et mustikapirukad ja õunamahl jäävad mõneks ajaks ära.
**
Oi, kuidas Jackson vihkas inimesi, kes kokkulepetest kinni ei pidanud ja Kira Pagana Yukari oli üks neist. Kas ei olnud nad mitte kokku leppinud, et kohtuvad Lõunaristi misjonikeskuses? Selle asemel oli Jacksonit oodanud mingi pensionäristunud moega vanamees, kes talle kaardi pihku surus ja teatas, et Kira ei ole enam keskusega seotud ning ootab teda hoopis enda kodus. Loogiliselt võttes ei oleks Jackson pidanud kaarti vajama, sest ta oli alles möödunud päeval Kirat külastanud, kuid ta ei olnud teed jälginud ning tal polnud õrna aimugi, kus poisi kodu tegelikult asub. See oli mehest väga kena, et ta kaardi valmis oli kribanud, aga Jackson ei osanud seda just kõige paremini lugeda ja kasuks ei tulnud ka tema võhiklikkus naabruskonna osas. Kuidas pidi ta Wordsmith Streeti üles leidma, kui ta ei teadnud isegi seda, mis tänaval ta parajasti viibis? Mees, kes oli enda nimeks öelnud Derrick või midagi sellist, oli öelnud, et eksimisvõimalust ei ole. Ta eksis. Jackson eksis mitu korda, enne kui lõpuks valest tänavaotsast Wordsmith Streetile jõudis ja kulus veel kõvasti aega, enne kui ta lõpuks õige aadressi leidis. Wordsmith Street 616. Majanumbrit nähes tundis Jackson halba eelaimdust, kuid andis endast parima, et seda tunnet maha raputada. See oli kõigest number 616, mitte 666. Ei mingit saatana sümbolit või midagi sarnast, kõigest kahjutu 616...kuid 6+1+6 andis kokku numbri 13 ja kas polnud see mitte maailma kõige õnnetum number?
Jackson otsustas, et oma mõistuse säilitamise nimel peab ta tunduvalt vähem mõtlema.

Kira korteri uks ei olnud lukus ning leidmata uksekella helistamiseks mingit mõistlikku põhjust, lasi ta end ise sisse.
Kira seisis pliidi ees, hoides ühes käes ajalehte ning segades teise käega pliidil potis keevat pastat. Tema vöö külge oli kinnitatud mobiiltelefon, mis oli kõrvaklapiga Kira kõrva külge ühendatud ning poiss vaidles parajasti kellegagi. „Nein, Dietrich,“ kinnitas Kira lõplikul toonil. „Alles ist vorbei und ich kann nicht mehr...ja, es ist ricthig, aber ich weiss nicht, wer war er. Ich habe eine Idee aber...doch, doch, doch. Ruf’ mich an, wenn du...jewohl. Ausgezeichnet. Dann kann ich...“ Ta pööras pead ja nägi Jacksonit enda selja taga seismas ning taibates, et teda on pealt kuuldud, pidas ta paremaks oma kõne lõpetada. „Warte, ich muss gehen. Später.“ Ta katkestas kõne, tõmbas klapi kõrvast ära ning nookas peaga laua poole. „Istu. Paari minuti pärast saab süüa.“ Jackson märkas, et laual oli kaks taldrikut ja toimis Kira nõuande järgi. Taburette ta enam ei kartnud.

„Kellega sa nii agaralt saksa keeles lobisesid?“ päris ta. „Kas sellel on mingit tähtust?“ uuris Kira, krabas valamu kõrvalt sõela ning valmistus pastat kurnama. „Minu eravestlused puutuvad ainult minusse.“ „Kõik on läbi ja ma ei saa enam...ja, see on õige, aga ma ei tea, kes see oli. Mul on üks idee, aga....jah, jah, jah. Helista mulle, kui sa...olgu. Oivaline. Siis saan ma...“ matkis Jackson Kira kõnet, olles selle suure vaevaga oma peas ära suutnud tõlkida. „Oota, ma pean minema. Hiljem.“ Ta muigas, nähes, et Kira on pisut üllatunud. „Kaks aastat saksa keelt, tõhk. Kuidas oleks, kui räägiksid nüüd mulle, mis jamad sul kaelas on? “ „Kust sa võtad, et mul mingid jamad kaelas on?“ Kira tõstis Jacksoni taldrikule suure portsu pastat ja kuigi Jackson polnud eriti näljane, oli ta sunnitud tunnistama, et see lõhnas imehästi. Poissi, kes süüa oskas teha, nägi ta elus esimest korda. Ta võttis kahvli, toppis suu toitu täis, mälus aeglaselt ja olles suu tühjaks söönud, hakkas ta rääkima. „Ma lihtsalt tean, et sul on jamasid. See vanamees Derrick...“ „Derek,“ parandas Kira koheselt. „Derek.“ „Derrick ütles,“ jätkas Jackson Kirat kuulamata, „et sa ei ole enam keskusega seotud. Kas sind lasti lahti või mis?“

Kira ei öelnud esialgu midagi, seejärel ta aga noogutas. „Jah, tõepoolest,“ ütles ta viimaks kuivalt. „Hõisassaa ja majanduskriis, ma olen nüüd töötu. Mis Dietrichisse puutub, siis on ta üks mu vana tuttav pühapäevakooli päevilt. Tema isa töötab ühes autoremonditöökojas ning vajab aeg-ajalt abikäsi...“ „Oota, miks sind lahti lasti?“ ei saanud Jackson aru ning Kira arvates oli imetlusväärne, kui kiiresti ta ühelt teemalt teisele ümber suutis lülituda. Alles oli ta teada tahtnud, kellega Kira telefonis rääkinud oli ja kui Kira seda viimaks öelnud oli, ei olnud ta tema vastust isegi mitte tähele pannud...tüüpiline.
„Miks pidi keegi su lahti laskma?“ „Kas sa seda tõesti ära arvata ei oska?“ küsis Kira. „Meenuta meie eilset külaskäiku Püha Ilmutuse Tunnustamise kirikusse. Me kohtusime seal kellegagi.“ „Sean Fletcher,“ hüüatas Jackson pikemalt mõtlemata. „See igavene tõbras!“ Kira raputas pead. „Ei, see ei olnud Sean Fletcher. Kas sul ei tule tõesti kedagi teist pähe?“ „Sellisel juhul...kas see oli isa Marcus?“ Jackson neelatas. „Isa Marcus...kindlasti oli see tema. Kas teadsid, et ta käis eile minu juures?“ Kira raputas pead. „Ei, ei teadnud.“ „Noh, igatahes ta käis. Ta sadas lihtsalt laksust sisse ja hakkas jahuma mingitest apokruupidest või...“ „Apokrüüfidest,“ täpsustas Kira ja kortsutas kulmu. „Miks oleks ta pidanud sulle apokrüüfidest rääkima?“ „Kust mina tean,“ vastas Jackson ning toppis suhu uue suutäie pastat. „Ta viskas mulle mingi Eenoki raamatu nina alla ning teatas, et selle põhjal oled sa Grigori või miski...“ Ta neelas ja oli sunnitud tunnistama, et pasta mitte ainult ei lõhnanud, vaid ka maitses hästi. „Kas tal on õigus?“

Hetkeks lahvatasid Kira silmad kollaseks. „Ma olen sulle juba korra varem öelnud, et ei saa seda sulle öelda enne, kui selle ise ära oled arvanud, kuid ma võin sulle kinnitada, et...ma ei ole mingi Grigori. Ma isegi ei tunne kedagi, kelle nimi oleks Grigori, kui ehk Grigori Otrepjev välja arvata, kuid ma kaldun arvama, et juba aastasadu surnud olnud jõuetu riigijuht ei lähe arvesse.“ Ta kummardus Jacksonile lähemale. „Jackson, kas sa tead, kes Grigorid on?“ Jackson raputas pead - kuigi ta oli plaaninud selle välja uurida, oli see tal poolkogemata ununenud. „Kas sina tead? Ei, muidugi sa tead, sest kuidas muidu saaksid sa öelda, et ei ole Grigori. Kui sa tead ja ei ole üks nende hulgast, siis kes sa tegelikult oled?“
Kira teeskles, nagu uuriks oma küünealuseid. „Ma kardan, et küsimused, mille ma sul esitada lubasin, on nüüd otsakorral.“

Ette hoiatamata kukkus Jackson taburetilt maha. „Mida kuradit!“ hüüatas ta. „Ma pole isegi mitte alustanud! Mida sa õige öelda tahad?“ „Seda, mida sa kuulsid,“ vastas Kira rahulikult. „Me leppisime eile kokku, et sa võid minult viis küsimust küsida ning hiljem nõudsid sa intressi, mistõttu jäi jõusse kümme küsimust. Viimase paari minuti jooksul oled sa mulle täpselt nii palju küsimusi esitanud ja ma ei ole kohustatud sulle rohkem midagi ütlema.“
„Kuule, sa ei saa ometi neid mõttetuid küsimusi arvestada!“ protesteeris Jackson. „Sa ei mängi reeglite järgi!“ „Reegleid annab neid rikkumatagi painutada.“ Kira ohkas. „Olgu pealegi, võib-olla olen ma sinu vastu ebaaus olnud...“ „Oledki!“ teatas Jackson ja pasta ei tundunud talle enam pooltki nii hea. „Sa oled vana vastik tõbras!“ „Mida isa Marcus sulle veel minu kohta ütles?“ päris Kira, suutmata oma uudishimu varjata. „Ta ei väitnud ju ainult, et ma olen Grigori. Ta ütles kindlasti veel midagi muud.“ „Noh, ta ütles, et sa oled ohtlik, aga...“ Kira tõusis laua tagant püsti. „Ja nüüd jõuamegi me välja tõeni,“ lausus ta. „Sa tahad nii väga teada, kes ma tegelikult olen, kuigi ma sulle seda öelda ei saa. Reeglite painutamist jätkates võin ma sulle aga öelda, mis ma olen. Ma olen just see, mida isa Marcus minu kohta ütles: ohtlik. Ma olen ohtlik ja sa pead minust eemale hoidma, kui ei taha et sinuga midagi juhtuks.“ „Midagi sellist nagu autoõnnetus?“ päris Jackson vihast vahutades. Kira noogutas. „Jah, Jackson, just midagi sellist nagu autoõnnetus.“

„Ma teadsin seda,“ pomises Jackson löödult – alles oli ta kogu selle õnnetusejuraga leppida suutnud ja nüüd tuli välja, et toimunud oli hoopis midagi muud! „Mingit õnnetust polnudki. Selles, mis juhtus, oli sinu käsi mängus või olid sa sellega kuidagi muudmoodi seotud, aga...“ „Jällegi õige,“ nõustus Kira. Ta tajus, et oli kogemata poisile liiga olulist informatsiooni andnud, kuid see oli vajalik, et sundida teda end rahule jätma. Jah, ta mängis tõesti alatut mängu, kuid mis parata: kusagil tegutses keegi, kelle võtted olid veelgi alatumad ning Kiral ei olnud aega Jacksoniga jageleda. Ta pidi välja uurima, kelle kuradi pärast ta õieti oma tööst ilma oli jäänud. Kellele isa Marcus koputama oli läinud?
Tema ja Grigori? Isa Marcusel oli kahtlemata lai fantaasialend ning Kira pidi talle au andma: mees oli teinud kavala sammu ja käinud välja teooria, mis oli ohtlikult lähedal reaalsusele. Kas ta ka tegelikult sellesse uskus, ei olnud nii tähtis, küll aga oli selge, et kõigest paari tunniga oli noor preester pannud paika strateegia, mida rakendada. Pagana välksõjaplaani, mis oli kahtlemata arukam kui sitzkrieg. Jacksoniga vestlemine oli oletatavasti olnud esimene samm ning nagu Kira Jacksoni suhtumisest aru sai, ei olnud see erilisi tulemusi andnud, mistõttu oli isa Marcus sunnitud astuma teise sammu ning pöörduma kellegi poole, keda ta usaldas ning kellel oli kiriku üle üüratu mõjuvõim. Pagana pihta, kes see oli?

Ta taipas, et Jackson oli talle midagi öelnud ning oli sunnitud vaid õlgu kehitama. Ta ei saanud samal ajal kuulata ja mõelda. „Mida sa ütlesid?“ küsis ta, kuigi oli veendunud, et ilmselt ei olnud see midagi tarka. Suurema osa ajast oli Jacksoni jutt pläma.
„Ma ütlesin, et...“ Jackson lõi käega. „Pole tähtis. Pea meeles, et sul on keretäis soolas. Kui mu mälu tagasi tuleb ja ma saan teada, mis kurat sellel õhtul juhtus, siis kolgin ma su vaeseomaks!“ “Eks me näe,“ ütles Kira tuimalt ning osutas ukse poole. „Nüüd aga, kui sa tujutsemise lõpetanud oled, siis uks on seal. Ära tule enam kunagi siia. Ära otsi mind enam kunagi üles. Tee täpselt seda, mida isa Marcus sul teha soovitas ja hoia minust eemale.“ „Ole mureta, ma ei tahagi enam sinu lähedusse sattuda!“ teatas Jackson mitte eriti veenvalt. „Sa ajad mind oksele!“ Ta äigas pastataldrikule käega, nii et see üle köögi lendas ja kildudeks purunes, paisates pastat igasse ilmakaarde. „Mul on sulle hüvastijätuks vaid kaks sõna öelda: mine...“ „Head aega,“ ütles Kira, lubamata Jacksonil lauset lõpetada, krabas ta käisest ning viskas ta sõna otseses mõttes uksest välja.

Raske südamega võttis ta kühvli ja harja ning hakkas põrandat pühkima. Mingil põhjusel oli ta enda peale pahane. Ta ei olnud ju ometigi Jacksoni vastu liiga karm olnud, või mis? Ei, seda kindlasti mitte. Ta oli andnud endast parima, et poissi ilma teda haavamata endast lahti ütlema sundida. Ta teadis, et Jackson hindas kokkuleppeid ning nende ületamine oli poisi surmani välja vihastamiseks piisav põhjus. Jackson ei kavatsenud teda enam mõnda aega üles otsida, selles oli ta kindel. Eriti hästi oleks sobinud, kui Jackson oleks teda järgmised kuu aega vältida osanud, sest pärast seda...
Aga see oli juba tulevik.

Hetkel ei oska ma midagi tarka öelda, niiet ma ei ütle siis midagi....
Ma soovin ainult uut osa...