Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD!

jaanikale. (L) tema lemmikosa. (:
ja head uut aastat kõigile! <3
vigu võib palju olla, ma ei jõua üle kontrollida ;d

15.

Annabel jalutas koos Silja ja Karoliniga maja poole, kust valju muusikat kuuldus. Tüdruk kahtles ikka veel, kas ta oli õigesti teinud, kuid enam ei olnud midagi parata. Ennast kokku võttes astus neiu klassiõdede järel majja, mis Annabelile tundmatut rahvast täis oli. Märkamatult oli keegi õlleklaasi tüdrukule pihku surunud. Ohates kehitas ta õlgu ning võttis klaasist lonksu, otsides silmadega kohta, kuhu minna. "B, see tüüp seal passib sind. Kammoon, pane oma võlud mängu!" hüüatas Silja äkitselt, lükates Annabeli ühe tõmmu poisi poole.
"No kuule, mul on ju Tannu!"
"Häh, peod ongi lõbutsemiseks! Lase ennast lõdvaks!" sõnas Karolin itsitades, pilgutades klassiõele lõbusalt silma. Annabel ohkas silmi pööritades ning astus ühe seinda juures seisva nooruki juurde. "Emm, tere," pomises ta kõhklevalt, rüübates julgustuseks lonksu klaasist. "Heii! Kuidas selle kaunitari nimi ka on?" vastas poiss. Kuigi tema hääl kuulus purjus inimesele avastas Annabel, et see täitsa meeldis talle. Muidugi võis see tuleneda tüdruku enda kiirest purju jäämisest. "Annabel," sõnas neiu silmi pilgutades ja noormehele otsa vaadates. "Ja kas ma võin sind Annuks kutsuda?" Poiss naeratas laialt ning neiu noogutas, lõpetades kiirustades oma õlle. "Tore! Mina olen Silver."
"Sillu," sõnas Annabel itsitades, tõmmates sõrmedega üle poisi põse. "Kui nii parem on," vastas nooruk, lükates tüdruku silme-eest üje juuksesalgu ära. "Aga nagu ma näen, sai sul jook otsa. Mida sa sooviksid?" küsis Silver, haarates Annabelil selja tagant kinni. "Ma ei tea, üllata mind," vastas neidis sosinal, võttes poisi teisest käest kinni. Selleks ajaks ei olnud tüdrukul enam Tannu üldse meeles.

Järgmisel hommikul ärkas Annabel iilge peavaluga. Oiates pööras tüdruk teise külje, soovides uuesti magama jääda. Kui ta aga enda kõrvalt ühe hägusalt tuttava nooruki leidis, ei olnud magamisest enam juttugi. "Mm, mida sina siin teed?" küsis ta, üritades peavalu tahaplaanile suruda. "Hommikust, Annu," vastas nooruk, hõõrudes haigutades silmi.
Äkitselt sai Annabel enda olukorrast aru. "Ou mai gaash! Ega me ometi..." pomises tüdruk, vaadates nüüd juba hirmunult poissi.
"Ei, ma ei usu. Ma ei mäleta, et me.. amelemisemast kaugemale oleks läinud. Ma ei ole selline, tead." Tüdruk turtsatas. "Ainult et kuna sa olid purjus, ei pruukinud sa sina ise olla ja sinu mälu ei saa usaldada," pomises ta, üritades enda riideid leida. Kuid kui ta nüüd mõtlema hakkas, siis oli tal aluspesu seljas, nii et...
"Mis kell on?"
Silver liigutas ennast natuke ning pomises seejärel: "Kaksteist saab kohe. Ooh, ma tahan magada!" Annabel võpatas ning hüppas seejärel püsti. "Kurat, mul hakkab juba viies tund. Ma ei jõua kooli ju! Deemit! Kus K ja S on? Miks nad mind üles ei ajanud? Faaak!"
"Kuule, rahune nüüd maha. Täna sa kooli ei lähe. No kammoon, elab üle. Võta nüüd vaiksemalt, ma üritan siin veel magada!"
"Sa ei saa aru! Mul on täna ju laulmine ja kõik muu!" karjus neiu edasi, joostes mööda tuba ringi ning üritades oma asju üles leida. "Ma ei tea isegi, kelle majas ma olen!"
"See on minu maja. Hinga nüüd rahulikult ja tule istu siia. Kõik on kombes. Sul on paha olla, nii et sa ei läinud kooli ega kusagile. Selge?"
Annabel ainult noogutas, vajudes rusutult voodile istuma.
"See üks popipäev ei tee midagi. Näe, mina elan ka selle üle."
"Aga sa ei käi üheksandas! Ma ei tea üldse, kus koolis sa käid või kui vana sa oled, aga ikkagist!"
"Ma käin TIK-is, üheteistkümnendas klassis ja olen seitseteist. Sünnipäev on 8. juuni, oled kutsutud. Kuna nüüd tuleb 18. sünna, arvesta kõva peoga."
"Asoo. Tänud kutse eest, aga ma ei tea... ses suhtes, et mida mu poiss sellest arvab ja nii.."
"Sul on boyfriend olemas? Raisk, oleksin pidanud aimama. Kena, nagu sa oled. Aga pole midagi, võta ta kaasa. Kui ta su poiss siis veel on." Silma pilgutades tõusis nooruk voodist, tõmbas teksad jalga ja kõndis toast välja. "Muide, mu number on kapi peal," sõnas ta silma pilgutades enne ukse sulgemist. Ja siis oli ta läinud. Annabel turtsatas ning toksis numbri mobiili. Sillu. ;* Naeratades jälgis ta nime, kuid sättis ennast siis korda, tundes, kuidas peavalu taas tunda annab. Kiirustades kirjutas neiu paberile enda numbri ning jooksis siis alla, hõigates esikus olevatele uimastele noortele "tsau".

Koju jõudes viskas Annabel oma käekoti voodile. Ja juba heliseski tüdruku mobiil. Rutakalt haaras neiu telefoni. "Jaa?" hüüatas ta, üritades hommikuhelbeid kaussi kallata. "Tsauuu! Kuidas öö möödus?"
"SILJA! Miks sa mind üles ei ajanud?"
"Nokuule! Sa olid nii nunnu seal koos Silveriga! Pealegi, ei juhtunud koolis midagi põnevat."
"Ikkagist! Sa tead, et mul on poiss olemas, nii et-"
"- ongi tore vahelduseks lõbutseda! Kammoon, B, elu on lõbutsemiseks! Võta vabalt!"
"Jajaa. Mis te koolis tegite siis?"
"Midagi. Tsillasime niisama. Ahjaa. See kena naabripoiss küsis sinu järgi."
"Karl? Mis sa talle ütlesid?"
"Rahu. Ütlesin, nagu on. Et sul on iilge peavalu ja sa jäid koju."
"Tänks! Tavai, homme näeme siis."
"Nojaa, kui sa just.."
"Ei, täna ma ei jõua. Tsauu!"
"Nääh. Tsau!"

Annabel lõpetas naeratade kõne, pannes kausi lauale ning alustades söömisega. Kuid peagi segas telefonihelin teda taas.

"Mm?"
"Hei, Annu! Sillu olen."
"Tsauuu!" Tüdruk neelas kiiresti toidu alla. "Mis värk on?"
"Niisama. Ma mõtlesin, et kas sa minuga välja tahad tulla?"
"Ma ju ütlesin, et mul on poiss olemas."
"Jaa, ma tean. Aga sõpradena ikka. Ta ei saa su sõpru valida."
"No okei. Täna?"
"Vanalinna mäkis."
"Kahe tunni pärast. Tsau!"
"Tavai, tsau!"

ma ei tea, mis mul viga on, et ma veel kirjutan. vb hakkas see nö. lastešampus külge ;d (see maitses väga mitte laste oma moodi XD)

16.

Helen seisis kooli ees, oodates Ingerit. Nähes sõbrannat uksest väljumas, tormas neiu kooliõe juurde. "Sa oled midagi Beltsist kuulnud?"
"Mm, Karl mainis, et ta pea oli hullult valutanud. Sorri, ma pean minema. Näeme." Ja tüdruk jooksiski minema. Helen vaatas sõbrannale järgi, suutmata uskuda, et tüdruk Annabelist nii vähe hoolis. Turtsatades pööras ta ringi ja marssis minema. Arvatavasti oleks ta otse koju kiirustanud, kuid tema teele astus ette Karl, kes tüdruku jooksmise ka peatas.
"Kuule, kus Annabel on?"
"Mis sa arvad, et ma tean? Ma ei suhtle parajasti temaga, kui sa märganud pole! Ma kuulsin, et sina teadsid, et tal pea valutas."
"Sest mina tundsin tema vastu huvi ja küsisin Silja käest."
"Ahsoo, eino fain siis! Lase mind lahti, ma pean minema."
"Nii palju sa siis oma parimast sõbrannast hoolidki!"
"Võiks öelda, et nii palju tema siis meist hoolibki!" Vihasena jooksis tüdruk minema, teades siiski, et ka Karli lause oli tõde. Tüdruk haaras mobiili ning valis kiiresti numbri. "Tsau, sa kokku viitsid saada?"
"Muidugi, musi. Mis sa teha tahad?" vastas Tauno, kuid kuulda oli ka teiste hääli.
"Ma ei tea, niisama. Mingit pidu pole?"
"Ofc on. Märdi pool, praegu. Tule aga siia."
"Palju rahvast?"
"VÄGA!"
"Super. Ma juba lendan!"
"Väga hea, varsti näeme, musi!"
"Musi!"
Tüdruk lõpetas kõne ning kiirustas trammi peale, et pidudest tuttava nooruki juurde sõita.

Viie minuti pärast sisenes Helen uhkesse majja, kus taaskord vanemaid polnud. Naeratades sisenes neidis ja leidis ennast Tauno sülest. "Tsauu!" Nooruk suudles tüdrukus, tuikudes ringi. Helen naeris ning sõnas silmi pööritades: "Tundub, et sa oled siin juba kaua olnud."
"Jep. Ma tahtsin sind ka kutsuda, aga sa olid eile nii tõre, et ma ei hakanud riskima."
"Tavai. Ma olen nüüd ju siin."
Surudes nooruki suule kiire suudluse, haaras ta laualt ühe õllepudeli ning tiris Tauno suurema möllu sisse.

Helen tantsis valjult naerdes Taunoga, keerutades järjest, tundes, kuidas pea ringi hakkab käima. Äkitselt ilmus tema ette pilt Annabelist ja võõrast poisist, kes koos diivanil naersid. Alguses arvas tüdruk, et ta on nii täis jäänud, et kujutab juba asju ette, kuid kui ka Tauno uuris, mida Annabel siin teeb, muutus Helen kahtlevaks.
"Annabel?" küsis ta, keereldes päris klassiõe juurde. "Mida SINA siin teed?" Nimetatud tüdruk pööras pea ära poisilt, keda ta naeratades jõllitanud oli ning silmitses üllatunult Helenit. "Hei, niisama... emn, tšillin siin. Sillu kutsus mind," vastas neidis, vaadates taas naeratades kaaslasele otsa. "Sillu? Kes kurat on Sillu? Ja mis ajast sa pidudel käid? Minuga ei tulnud sa kunagi!"
"Näe, see on Sillu. Silver. Anoh, people change." Annabel pilgutas silma ning rüüpas oma klaasist vedelikku, mis Heleni meelest kindlalt õlu pidi olema. Aga Annabel ju VIHKAS alkoholi! "Nagu ma näen pakub Tauno sulle ikka rohkem huvi kui minu kallis naaber." Tüdruk tõi kuuldavale valju naerupahvaku, mis näitas kindlalt, kui purjus ta on. Nüüd pöördus Helen selle niinimetatud "Sillu" poole, näol vihane grimass. "Sa kuradi jobu! Kuidas sa saad lasta tal juua? Ta EI TOHI alkoholi puutuda. Ta VIHKAB alkot!"
"Ära karju minu Sillu peale!"
"Ära muretse, Annu, kõik on okei. Sina, saa aru, et ma ei takista kedagi tegemast, mida ta tahab. Rahune maha. Ma ei tea üldse, kes sa oledki, aga jäta mind ja Annut rahule." Poiss tõusis diivanilt ja tõmbas Annabeli endaga kaasa. "Ausalt, Helen sa ei ole mu ema, nii et jäta meid rahule!"
"Aga TANNU?"
"Ela enda elu! Tannuga on kõik okei!"
Silver tõmbas tüdruku käest ja Annabel, olles saatnud ehmunud Helenile veel ühe vihase pilgu, läks poisiga kaasa.
"Mis nüüüüüd?" küsis Tauno, kes püsti seismiseks pidi Helenilt toetust otsima. Helen võitles hetkel aga pisaratega, nii et ta ei suutnud midagi vastata. Neiu pööras ringi, jättes niimoodi poisi toestuspunktita. Tauno lendas seal samas tantsivale paaril otsa, teenis ära mitu sõimusõna ning vaatas siis üllatunult tüdrukule järgi. "Pärast näeme, ma lähen koju," sõnas neiu vaikselt, joostes väljapääsu poole. Kohe kui ta välja jõudis, hakkasid pisarad ta silmist laialt voolama. Helen oli harjunud, et Annabel tal alati olemas on. Et ükskõik, mida teised temast arvavad, jääb Annabel tema kõrale. Ja nüüd oli ta läinud. Tema parim sõbranna oli tema enda lolluse tõttu läinud. Nuttes jooksis tüdruk trammi peale, panemata tähele pilke, mis talle heideti. Maailm oli lõpuks ometi kokku varisenud. Helen kavatses igaveseks koju varjule jääda. Sest ta ei suutud Annabeli koos Silja ja Karoliniga ringi hulkumas näha. Pettunult avas Helen ukse ning marssis enda tuppa, keeldudes emale midagi selgitamast.

ma tean. inger ja edvard on kahtlased.

17.

Annabel lasi Silveril ennast juhtida, üritades ennast rahustada. Kuna tema eelmine klaas oli tühjaks saanud, haaras ta järmise. „Kes see oli?“ küsis poiss, lükates tüdruku voodile istuma ning istudes ka ise sinna samasse. Vastamise asemel jõi Belts oma klaasist, mille, nüüd juba kurjema näoga Silver, talt järmisel hetkel ära võttis.
„Anna tagasi! Ise sa ütlesid, et lased kõigil teha, mida nad tahavad,“ hüüatas tüdruk, sirutades käe ette, et Silver talle klaasi annaks.
„Aga kuna ma sinust tõesti hoolin ja tahan sulle parimat, ei saa ma sinu soovi praegu täita. Nüüd ütle, kes ta oli.“
„Õõh! Ma ei ole su sõber!“ vastas Annabel, asetades käed rinnale risti ning jõllitades kangekaelselt akent. Nooruk aga võttis tüdruku lõuast kinni ja keeras tema pea enda poole. Kuigi Annabel üritas nendest tumerohelistest silmadest mööda vaadata, ei õnnestunud see tal kuidagi.
„Annu, palun ütle, kes ta oli ja miks ta sinu eest niimoodi hoolitseda tahtis.“
„Ta on mu.. endine parim sõbranna, kellega ma natuke aega tagasi tülli läksin,“ vastas Annabel lõpuks, suutmata alla suruda ohet. „Miks?“ küsis poiss edasi. Tegelikult Annabelile ei meeldinud sellised lühikesed otsekohesed küsimused, kuid taaskord.. ta lihtsalt pidi vastama. „Sest et ta ei rääkinud, et ta on vahepeal jälle Taunoga kokku saanud. Tauno oli see poiss, kes temaga koos oli.“
„Jaja, ma tean küll Taunot. Ma olen teda ennegi siin näinud. Aga miks ta sulle siis ei rääkinud?“
„Sest.. ma sain Taunoga enne väga hästi läbi, aga siis nad läksid tülli ja mina hea sõbrannana ei suhelnud enam Taunoga. Ja ju Helen siis kartis, et ma saaksin pahaseks või midagi. Pealegi, ta oli just mu parima sõbraga käima hakanud, nii et.. ma ei taha, et Karl haiget saaks.“ Viimase lause ajal vaatas neiu süüdlaslikult alla. „Annu, mida sa minu eest varjad? Sa tead, et võid mind usaldada. Ma ei reeda sind iial.“
„Ma tean,“ pomises Annabel vastu, vältides ikka veel Silveri pilku.
„Annu.“
„Okei, okei.“ Nüüd vaatas tüdruk noorukile otse silma. „Ma meeldisin Karlile, aga ma ütlesin talle ära, sest ma armastasin Tannut.“
„Armastasid?“
Annabel kahvatas, hammustades huulde, kuid ei suutnud ikka veel pilku ära pöörata. „Ma ei tea,“ sosistas ta lõpuks ohates. Ning siis, lõpuks ometi, lasi Silver ta lõuast lahti, kallistades tüdrukut lohutavalt, samal ajal kui Annabel pisaratel voolata lasi.

Inger ootas kannatamatult politseipargis. Edvard oli temaga kohtumise kokku leppinud ning nüüd oli tüdruk selle üärast ärevil. Poiss pidi kohe tulema. Kohe. Ja juba Inger nägigi üht üksikut kuju enda poole tulemas.
Neiust käis läbi elevusvärin ning ta lihtsalt sundis ennast paigale jääma, mitte Edvardit kallistama jooksma. „Hei!“ hüüatas tüdruk rõõmsalt, kui poiss piisavalt lähedale oli jõudnud.
„Tere,“ vastas nooruk täiesti võõral, külmal häälel. Tüdruk kahvatas ning muutus selle kohtumise pärast juba kartlikumaks. „M-millest sa siis rääkida tahtsid?“ küsis neiu, vaadates pelglikult koolivenda. „Ma,“ alustas Edvard, kuid ei lõpetanud lauset. Inger ootas natuke aega, kuid lausus seejärel: „Sa?“
„Ma ei usu, et ma sinu jaoks see õige olen. Kuigi… sa ütlesid, et ma meeldin sulle.. poisina, ei usu ma, et see oleks õige. Pealegi, sa oled veel nii noor, sul ei peagi mingit boyfriendi veel olema. Kui sa selle õige leiad, siis.. on kõik okei,“ sõnas nooruk lõpuks, väänates enda srmi ja vaadates enda kinganinasid. Inger purskas endalegi arusaamatul põhjusel naerma. „Eddy, kuule. Kammoon, sinul oli küll kaheksandas tüdruk olemas. Ja sina oled vähemalt praegu minu jaoks õige. Kuidas sa sellest ar ei saa?“ Naeratades astus tüdruk sammu edasi, teadmata isegi, kust see äkkiline julgus tuli, ning surus enda huuled kikivarvukile tõustes Edvardi omadele. Ja poiss suudles teda vastu. Võib-olla mõtlematult või kogemata, aga sellest Inger ei hoolinud. EDVARD SUULES TEDA! Kui poiss lõpuks eemale tõmbus, naeratas Inger laialt. „Haa! Ma poleks iialgi uskunud, et suudlemine TEGELT KAA nii mõnus on!“ hüüatas ta võidukalt, teges kohapeal kiire pöörde. Edvard turtsatas ja võttis tüdrukult ümbert kinni. „No okei,“ sõnas ta laialt naeratades, „võib-olla sellest tõesti tuleb midagi välja.“ Inger kiljatas ja pööras näo poisi poole. Seekord alustas suudlust nooruk, millele tüdruk heameelega vastas. Selle ilusa hetke katkestas aga vali telefonihelin. Inger võpatas ning Edvard tõmbus tast eemale. „Sorri,“ pomises ta, otsides enda mobiili. Avades telefoni klapi, hoidis nooruk teise käega ikka veel tüdruku ümbert kinni. „Edvard kuuleb.“
„Jou. Kuidas käls?“ vastas Marteni hääl.
„Suurepäraselt. Ta on täiesti minu oma!“ Edvard naeris ning Inger võis kuulda, et desa tegi ka Matu. „Tsauu!“ karjus tüdruk äkitselt, tundmata huvi selle vastu, et Edvard oli nende suhtest ilmselgelt Martenile rääkinud.
„Suude teda minu poolt.“
Inger ja Edvard turtsatasid mõlemad. Siiski surus poiss oma huuled juba kolmandat korda tüdruku omadele.
„Öäk.“
„Ära ole mingi plika,“ vastas Edvard irvitades.
„Haha. Ma jätan teist sinna ilastama.“ Ja enne, kui Ed midagi vastata jõudis, oli kõne katkestatud. Nooruk vaatas muates Ingerit ning suudles teda veel kord.

18.

Annabel lükkas ennast viimaks poisist kaugemale, olles juba ligikaudu pool tundi järjest nutnud. Silver kuivatas neiu pisarad ja naeratas kergelt. „Aitäh,“ pomises tüdruk tänulikult. „Ah, pole midagi. Oligi natuke kuiv tunne,“ vastas Silver naeratades. Ka Annabel turtsatas, vaadates märga laiku nooruki parema õla juures. „Sa pead koju minema?“ küsis Silver äkitselt.
„Mm, ma arvan küll. Homme peaks kooli ka jõudma. Aga.. kas sa mind saata saaksid? Ma ei ole kindel, et ma omal jalal koju jõuan.“
Silver muigas, kuid noogutas siis. „Ikka. Ma ei taha ju koju jõudes uudistest sinu õnnetusest kuulda.“ Annabel naeratas, jälgides, kuidas nooruk püsti tõuseb ja talle aitamiseks käe ulatab. Särades haaras neiu lihaselisest käest ning tõusis samuti. Kui nad ukse avasid, kortsutas tüdruk kulmu. „Ehk ma lähen ees,“ lausus Silver muiates, haarates neiu käest ning tirides teda läbi üldise läbu.
„Niisiis. Kuhupoole?“ küsis poiss, vaadates küsivalt Annabeli poole. Tüdruk naeratas, hoides ikka veel poisi käest kinni ning liikus trammipeatuse poole. „Tramm, kalamaja,“ sõnas ta tähendusrikkalt, pilgutades poisile silma.
Lõpuks tramm tuligi ning mõlemad noored kiirustasid sisse. Silver võttis koheselt ainsal vabal kohal istet ja tõmbas Annabeli endale sülle. Neidis turtsatas lõbustatult ning võttis ka poisi teise käe enda pihku. „Nii tore, et me tuttavaks saime,“ sõnas ta naeratades, pigistades tunnustavalt nooruki käsi. „Jap. Mida ma küll ilma sinuta teeksin?!“ lisas Silver ja mõlemad hakkasid valjult naerma, panemata tähele teisi trammis olijaid.
„Balti jaam,“ kõlas monotoone hääl ja Annabel hüppas püsti, tõmmates ka Silveri endaga kaasa. „Siit peab natuke edasi jalutama,“ sõnas ta naeratades, lastes taaskord Silveri ühe käe lahti. Poiss noogutas naeratades.
Kümne minuti pärast seisid noored punase maja juures. „Näed, siin ma elangi,“ sõnas Annabel, viibates ebamääraselt maja poole. „Nunnu,“ vastas Silver muiates. Annabel avas värava, pööras ümber ning märkas, et Silver oli talle väga lähedal. Tüdruk pilgutas silmi, leides taas need sügavrohelised silmad. Nooruk juba läheneski talle ning mingil imelikul kombel sooviski Annabel seda. Kuid siis kostis hüüe: „BELTS!“ ning Annabel keeras kiirelt põse ette, nii et Silver tegi ta põsele musi. „Karl!“ hüüdis tüdruk võltsilt rõõmsal häälel. „Mis sind siia toob?“ Karl turtsatas, jõudes Annabeli ja Silveri juurde. „Mis mind siia toob?“ urathas ta. „Mure sinu pärast, loomulikult. Sa oled eluaeg mulle väikese õe eest olnud ja nüüd hakkad sa mingisuguste suvaliste.. tüüpidega ringi aelema! Pealegi, Tannu küsis sinu järgi.“
„Suvaliste tüüpidega? Sillu ei ole mingi suvaline tüüp, tead, ja küll ma Tannuga räägin. Aitäh muretsemast. Sillu, tule,“ vastas Annabel, kõndides vastust ootamata maja poole ning tõmmates Silverit endaga kaasa. Karl küll hüüdis midagi, kuid tüdruk ei teinud sellest välja, vaid lükkas Silveri enda ees majja ning tõmbas ukse pauguga kinni.
Paari sekundi pärast sisenesid nad korterisse. „Ee, kas su vanemad-„
„Pole kodus. Homme õhtul tulevad. Nii et siis saab minu olematu peograafik läbi,“ lõpetas Annabel, näol taas lai naeratus. „Kas sa tahad elutuppa või minu tuppa?“
„Sinu tuppa?“
„Tavai.“ Annabel naeratas ning tõmbas nooruki enda järel koridori mööda paremat kätt asuva toa juurde. „Tadaa!“ hüüatas neiu, avades puust ukse. Tuba oli kordamööda roosade ja lillade seinadega ning sinna peale oli kleebitud pilte, plakateid ja postkaarte ning kirjutatud erinevaid sõnu. Silver jäi suu ammuli uksele seisma, vaatamata Annabeli, kes juba voodil istus. „Vauu,“ pomises ta vaid, silmitsedes suurt raamaturiiulit ning fotosid laual. „Tule nüüd! Kaua sul muidu aega on?“ küsis Annabel, vaadates uurivalt sõpra. Silver raputas pead ja jalutas tüdruku juurde. „Nii kaua kui vaja,“ vastas ta naeratades, istudes neiu kõrvale. Tüdruk ohkas, võttis poisi käest kinni ning raputas pead. „Sa tead, et ma ei saa Tannule nii teha. Ma ju alles ütlesin talle, et ma armastan teda. Ja nüüd.. ma ei tea isegi, mida ma tunnen!“
Silver muigas. „Teeme siis nii, et sa oled paar päeva koos selle Tannuga, mind nägemata, ja lepid oma sõpradega ära. Ja siis otsustad, mis teed.“
„Eii! Ma ei saa ju ilma sinuta hakkama!“
„Annu. Täna ma jään siia ja järgmine kord võtame me ühendust nädala pärast. Enne ma su kõnedele ei vasta.“ Annabel turtsatas, kuid kallistas siis noorukit. „Eks ta nii parem oleks. Aga ma igatsen sind terve see aeg. Praegu aga.. teed, kakaod?“ Annabel hüppas naeratades püsti, vaadates küsivalt Silverit. „Mm, kakaod,“ vastas nooruk samuti püsti tõustes ja neiule silma pilgutades. Annabel naeratas ning tiris poisi enda järel kööki. Masinaga kaks tassi kakaod teinud, istusid noored diivanile, Annabel Silveri süles. „Milleski pean ma siiski K-le ja S-le tänulik olema,“ sõnas tüdruk naerdes, toetades pea noormehe õlale. „Muidu ma poleks ju eales sinuga kohtunud.“ Poiss muigas rüübates enda tassist kakaod. „Jah,“ vastas ta lõpuks, “peaks neile kaardi saatma.“ Annabel naeris kõva häälega, asetades igaks juhuks enda tassi maha. Ka Silver pani tassi ära ning tõmbas siis tüdruku enda kõrvale diivanile pikali. Üksteise silmadesse jõllitades püsisi noored liikumatult paigal. Siis aga kummardus Silver ette poole ja suudles tüdrukut. See oli rahulik ja aeglane suudlus, täis romantikat. See oli pigem selline, mis jäätas kogu keha, olenemata sellest, et tegelikult tundis Annabel kui kuumad ta käed olid. Ja kuigi tüdruk ei tahtnud, et see läbi saaks, tundis ta, kuidas nooruk temast eemaldus. „Oled sa kindel, et tahad mind siia, kui.. sa ei ole veel otsustanud?“ pomises poiss, vaadates tüdruku siniseid silmi. „Muidugi! Kui ma pean ilma sinuta terve nädala hakkama saama, siis naudin ma seda õhtut täiel rinnal. Aga palun, ära maini Tannut, ma ei taha talle preagu mõelda. Küll ma klaarin temaga järgmine nädal asjad ära,“ vastas Annabel naeratades, vajutades suudluse poisi suule. „Ise tead,“ pomises Silver, suudeldes neiut taas.

Sain ka viimaks läbi. Mulle meeldis.

Vahepeal olid tõsiselt huvitavad väljendid ja kirjeldused, kuigi oli ka kirjavigased, aga noh. Pole hullu.

Silver on hetkel mu lemmik, muideks.

Ma võin uhkusega öelda, et tubli Ann on see inimene, kelle noortejutud on ainukesed, mida ma lugeda suudan.

Weppy, mulle meeldib, kui järge tuleb. xD
Aga olen küll. Päriselt! Lihtsalt, see on siin üks toredamaid.

19.

Helen läks jalgu järgi vedades kooli, soovimata sinna üldse minna. Annabel temaga ei rääkinud, Karli vältis ta ise, Ingeril olid mingid omad asjad ja Donna ning Sirelin edvistasid omavahel. Kuid tüdruku ema ei olnud ka nõus koolist puudumisega. Üheksas klass ju ikkagist ja iga tund oli väga tähtis. Helenile hakkas see jutt juba vaikselt pinda käima ja päris mitu korda oli ta mõelnud lihtsalt poppi teha. Kuid sel päeval ei olnud see lihtsalt võimalik. Ohates astus neiu garderoobi ning venis siis klassiruumi, kus kõik vadistasid. Kiire pilk tahapoole kinnitas tüdrukule, et Annabel istus enda kohal, Heleni kõrvalpingis ja lobises süvenenult Donna ning Sireliniga. Midagi ütlemata istus tüdruk enda kohale. „Tsau,“ hüüatas Annabel naeratades, nagu nad poleks üldse tülis olnud. „Ee, hei,“ pomises Helen üllatunult, silmitsedes kasvava huviga oma pinginaabrit. „Ma kuulsin, et teil oli eile venkus töö. Jälle peab midagi järgi tegema. Ja veame kihla, et ta hakkab mu puudumise pärast jälle vinguma,“ lasi Annabel silmi pööritades edasi. Helen ei osanud sellise informatsiooni kohta midagi öelda. Äkitselt oli Annabel täiesti tavaline, laterdas täiesti mõttetutest asjadest ja naeratas praktiliselt kogu aeg. „Ahjaa. Mu vanemad tulevad täna koju, lõpuks, nii et ma mõtlesin, et me võiks kokku saada või nii. Nad tahavad niikuinii vaikust ja rahu, aga jeah..“ Annabel naeratas taas. Helen üritas mõistust taas käima saada. „Ee. Sannu tuleb ka täna. Tal on koolis kaks nädalat vaheaeg, nii et,“ sõnas ta lõpuks, raputades kiirelt pead. „Sannu tuleb? Kammoon! Millal sa mulle sellest rääkida kavatsesid?“
„M, ma ei ole kindel.“
„Nojaa. Kuna ta tuleb? Laevaga?“
„Kuuest õhtul. Laevaga, jah.“
„Äge! Ma tulen siis sadamasse. Oi, kuidas ma ta käest juba selle kooli kohta küsida tahan! Oe. Omg, õps tuli.“ Turtsatusega silmi pööritades venis neiu püsti, toetudes ühe käega endiselt laua vastu. Helen, endiselt kerges šokis, tõusis samuti, pöördudes õpetaja poole ja pilgutades hämmeldunult silmi. Ta ei olnud ikka veel sellega harjunud, et Annabel ühel hetkel lihtsalt tüli seljataha jättis ja seda enam mainimata jälle rääkima hakkas. Vähemalt ei olnud ta arvanud, et see ka pärast niivõrd suurt tüli niimoodi läheb. Vaikselt huulde hammustades võttis neiu taas istet, avades enda õpiku ja üritades süveneda tundi.

Koolis oli möödunud kõik täiesti tavaliselt ja kuidagi liiga kiirelt leidis Helen ennast kodust. Arvutis ennast msn-i logides ei olnud ta oma hämmastusest ikka veel täielikult üle saanud. Peaaegu kohe, kui msn sisse logis, avanes kast Tauno nimega.

Tauno. HOMME PIDU! says:
Tsau, musi!
Helen. (Kõik on korras?) says:
Hei!
Tauno. HOMME PIDU! says:
Kuidas koolipäev möödus? XD
Helen. (Kõik on korras?) says:
Hästi. Tegelt lausa vaimustavalt.
Tauno. HOMME PIDU! says:
Tõsi? Mis siis nii head juhtus?
Helen. (Kõik on korras?) says:
Ma leppisin Beltsiga ära.. vist.
Tauno. HOMME PIDU! says:
Vist?
Tauno. HOMME PIDU! says:
Mismõttes? Ja kuidas?
Helen. (Kõik on korras?) says:
No ma ei tea. Täna ta rääkis minuga täiesti normaalselt, naeris jne. Ja me saame täna kokku ka veel…
Tauno. HOMME PIDU! says:
See tähendab, et sa minuga ei saa kokku? ☹
Helen. (Kõik on korras?) says:
Avv, ei. Ma arvan, et ma ei saa sinuga vähemalt nädal aega kokku. Sannu tuleb täna siia ja ma ei saa teda üksi jätta.
Tauno. HOMME PIDU! says:
NÄÄH! Nii palju sa siis minust hoolidki :S Kuidas ma nii kaua hakkama saan?
Helen. (Kõik on korras?) says:
Ma ei tea. See jääb sinu välja mõelda ;D Võib-olla peod aitavad.
Tauno. HOMME PIDU! says:
Paha tüdruk! Keerad endast vanematele selliseid käkke kokku XD
Helen. (Kõik on korras?) says:
Haha.
Helen. (Kõik on korras?) says:
Aga ma parem lähen.. kohe saan Sannu ja Beltsiga kokku. Tsau, musi <3 Kunagi näeme XD
Tauno. HOMME PIDU! says:
Loodame. Bai-bai! (K)

Helen logis naeratades arvutist välja. Kuigi see Annabeli-asi oli endiselt kuidagi harjumatu, hakkas neiu ajule see vaikselt kohale jõudma. Poole kuuest pani tüdruk enda asjad kokku ja lahkus koos isaga kodust. Sadamasse jõudes jooksis neiu sisse, kuid siiski oli Annabel enne teda seal. Nagu tavaliselt. Naerdes kallistas tüdruk sõbrannat. „Oled sa ammu siin?“ küsis ta, võttes sõbranna kõrval istet. „Mm, mitte eriti. Mingi kümme minutit,“ vastas Annabel õlgu kehitades ja üht jalga üle teise pannes. „Hah, tola, aga noh, ta peaks varsti jõudma.“ Helen turtsatas silmi pööritades ning vaatas kella. Üks minut puudus kuuest. Tüdruk tundis elevust, mis ta värisema pani. Ta nägi peale kaht kuud oma parimat sõpra silmast silma. Värisedes tõusis neiu kannatamatult püsti. Kuus. Mitu inimest ootas, kuid laevalt tulnuid polnud kusagil näha. „Rahune maha, Helx,“ sõnas Annabel naerdes, kuid tõusis siiski ka ise. „Näe, seal ta ongi.“ Ja tõesti. Koos teiste inimestega marssis Sander trepist alla, sporikott õlal. Helen naeratas laialt ja jooksis poisile vastu. „SANNU!“ hüüdis ta poissi kallistades. „Terekest, Helen. Tervist, Annabel,“ vastas Sander muiates ja tüdrukut vastu emmates. „Kuidas teil siis läinud on?“ Kuna noorukil oli kooliga palju tegemist, polnud ta eriti arvutisse saanud, nii et Helen ei olnud talle sellest tülist rääkinud. Nüüd vaatas ta kahtlevalt enda pinginaabrit. Kuid Annabel naeratas endiselt ning vastas muiates: „Suurepäraselt! Ja sul? Kuidas kool on?“
„Lahe. Ma olen tõsiselt rahul, et ma sinna läksin. Norra ikkagist ju,“ vastas Sander naerdes, liikudes välisukse poole. „Muidugi, igav on ilma sellise laterdamiseta, mida teie korda saadate! Seal arvestavad kõik kõigiga.“
„Kammoon!“ hüüdis Annabel naerdes. Ka Helen naeris, haarates sõbra ühest käest ning tirides teda kiiremini edasi. „Kiiresti nüüd! Ega meil tervet päeva aega ole! Ma mõtlesin, et läheks bowlingusse,“ sõnas Helen muiates, meenutades nende eelmisi kordi, kus alati kohutavalt nalja sai. Annabel tõstis mõlemad pöidlad püsti. „Vauts, Helx, sinu geniaalsustase aina tõuseb!“ Tüdruk muigas laialt, saades Helenilt ühe müksu ribidesse. Kolm noort kiirustasid auto juurde, istusid peale ja lasid ennast mere puiesteele sõidutada, väljudes seal masinast ning jättes selleks hetkeks tüdruku isaga hüvasti.

Jeap, mulle meeldib. (h) Edassi. :d

Natuke rohkem osasid siis.

20.

Annabel sisenes kõige ees kuulsaali, tormates trepist üles ja makstes juba raha, samal ajal kui teised kaks alles üles tulid. Tüdruk tõesti üritas olla selline, nagu varem. Nagu polekski midagi juhtunud. Aga igatsus Silveri järgi pani tal sees kõik valutama. Ta tahtis nii väga poissi näha. Neiu ei kujutanud ette, kuidas ta nädal aega ilma noorukita hakkama saab. Ta oli küll mõelnud järgmine päev Tannuga välja minna, aga väljavaade sellest ei tundunud enam üldse nii vaimustav, kui enne. Annabel armastas nüüd poissi nagu enda lihast venda, kuid sellisest armastusest ei koolinud keegi. Isegi Karl, tema eluaegne sõber, tahtis enamat. Nüüd, kui ta oli veel Heleniga lahku läinud, ei teadnud tüdruk, mida teha. Kuigi Karl oli teda ja Silverit lahutades Tannu põhjuseks toonud, oli Annabel tajunud tema enda südamevalu. Ja nii ei saanud see jätkuda. Karl pidi temast ruttu üle saama või pidi tüdruk temaga suhtlemise lihtsalt lõpetama. Ise eelistas neidis loomulikult esimest varianti, aga ta ei olnud eriti kindel, et see kõik nii lihtsalt laabub. Kuid siis nägi tüdruk enda sõpru saabumas ning nendele mõtisklustele sai lõpp. „Rada kolm,“ sõnas ta naerdes, kui Sander ja Helen kohale jõudsid. Selleks ajaks oli Annabel juba jalanõusid otsima hakanud. Lõpuks 39 numbri leidnud, pani tüdruk jalanõud jalga ja kiirustas raja juurde. „No, kaua te venite?“ hõikas ta muiates oma kaaslastele, sisestades juba kiirelt nimesid. Beltsu. <3; Helx (K) ja Sannu! XD. Laialt naeratades võttis Annabel number 10 kuuli ning jooksis raja poole, virutades palli võimsalt kurikate poole. Kaheksa maas. Neiu naeratas võidukalt. „Vaadake seda!“ hõikas ta irvitades, pöördudes nüüd juba diivanil istuvate sõprade poole. Järmine kuul ja vise. Möödas. Täiesti. Nii Sannu kui ka Helen hakkasid naerma. „No kammoon,“ sõnas Annabel nende juurde kõndides, „juhtub ikka!“ Helen tegi nägusid ning läks siis veeretama. „Veame kihla, et ta saab null punkti,“ sosistas Annabel vandeseltslaslikult Sannule, kuigi Helen seda raudselt kuulis. Kui esimene kord renni läks, naeratas Belts võidukalt, lüües rusikaga õhku. Kuid kui järgmine kord üheksa kurikat maha läks, turtsatas tüdruk valjult. „Nääh, sobi, raudselt!“ Helen lõi aga Sanderiga käsi kokku. „Tänks,“ pomises Sannu muiates, „sa päästsid mu kihlveo kaotamisest.“ Nooruk muigas, pilgutas silma ja haaras number 15 kuuli. „Reetur selline!“ hõikas Annabel Sanderile, tõmmates Helen endale sülle istuma. „Haha, loomulikult on ta minu poolt, totu!“ sõnas Helen, patsutades pinginaabrit põsele ning tehes talle paar korda pai. „Vaene laps, jäi Sannu toetusest ilma.“ Sel hetkel aga karjatas Annabel pettunult. „SANNU! Mida sa omast arust teed?“ Poiss oli visanud kahe korra peale kokku kõik kurikad maha. Nooruk kõndis naerdes tüdrukute juurde. „Ups, palun vabandust,“ pomises ta Heleni ja Annabeli kõrval istet võttes. „Sinu kord.“
Annabel turtsatas muiates ja lükkas Heleni enda sülest maha. Kui ta tagasi tuli, saanud vaid viis punkti, istus tüdruk juba Sannu süles. „Helx,“ pomises Annabel nördinult, istudes taas diivani nurka.
Kui nad tunni ja pärast naeratades mängu lõpetasid, oli seis järgmine:

1) Sannu, 200 punkti.
2) Annabel, 114 punkti
3) Helen, 99 punkti

Kuid ega Helen seepärast mossitanud. Ta kaotas peaaegu alati, nii et sellest polnud lugu. Nüüd liikus kolmik Viru keskuse poole, kus Helen ja Sannu pidid bussi peale minema. „Mis sa homme siis teed?“ uuris Annabel, vaadates küsivalt poissi. „Mõtlesin, et külastan enda vanu klassikaaslasi,“ vastas nooruk muiates. „Sa tuled kooli?“ küsis tüdruk üllatunult. „Poleks arvanud, et keegi vaheajal kooli tükib.“
„Nojah, omad veidrused,“ vastas Sannu muiates. „Nii et ma ilmselt homme näen sind, või mis?“
„Hahaa, ära loodagi pääseda! Ma pean sulle ju võitmise pärast ometi kätte maksma!“
„Ooei, mitte jälle.“
Annabel turtsatas naerda. Juba nad olidki bussipeatuses ning buss seisis juba ees. „Nojah, eks me homme kohutme,“ pomises Belts, emmates mõlemat kiirelt. Sõpradele lehvitanud kiirustas tüdruk trammi peale, mõtted taas Silveri juurde pöördunud. Raskelt ohates toetas neidis enda pea käele ning luges peatusi, mis tema omani veel jääma pidid. Tüdruku vanemad olid nüüd kodus, nii et viieteist minuti pärast pidi ta ilusasti naeratama ja alles Eesti eluga taaskohanevaid vanemaid enda probleemidest eemale hoidma. Pead raputades sulges Annabel silmad. „Silver,“ pomises ta ohates.

21.

Annabel lõpetas kiirustades oma hommikusöögi, silmitsedes iga natukese aja tagant pliidil olevat kella. „Õh,“ sisises ta, haarates koolikoti ning tormates lõpuks ometi korterist välja. Tüdruk keeras enda tänavalt ära ning karjatas äkitselt. „Tannu!“ hingeldas neidis, tundes ära enda poisi. „Hei, kenadus,“ pomises nooruk, suudeldes tüdrukut kiirelt. Annabel tundis, kuidas süütunne tast üle uhus. „Mida sa siin teed? Kas sa koolis ei peaks olema?“ Tannu naeratas nukralt, haarates automaatselt tüdruku pihast ning kõndides edasi. „Sa ei ole muga nii kaua ühendust võtnud ja ma ei ole sind ennast ka kätte saanud, nii et ma mõtlesin.. kas kõik on ikka korras?“ Poiss kortsutas murelikult kulmu. Belts neelatas vaikselt, tundes, kui väga ta poisile kõike ära tahtis rääkida. Aga ta oli nõrk ja hoolis poisi tunnetest liiga palju. „Muidugi on kõik okei!“ sõnas ta naeratades, suudeldes Tannut kiirelt. Noormees naeratas rahunenult. „Kiirustame siis parem, ma ei taha väga hiljaks jääda.“ Annabel noogutas naeratades ning hakkas koos noorukiga jooksma.

Helen jutustas naerdes Donnaga, kiirustades eesti keele klassist välja, et sööma jõuda. „Bella!“ kõlas äkitselt hüüe, mille peale Helen märkas, kuidas sõbranna kiirelt naeratas. „Tannu,“ sõnas ta vaikselt, kallistades poissi. Kuid järgmisel hetkel ei jäänud tüdrukul aega sõpru jälgida. „Tere jälle, Helen,“ sõnas Sannu naeratades, jõudes koos Karli ja ühe võõra poisiga tema juurde. „Tsauuu! Kuidas kool tundub? Samasugune?“ küsis tüdruk muiates. Poiss vaid noogutas, patsutades Karlile muiates õlale. „Me tahtsime teile oma uut sõpra tutvustada. See on Silver, meie uus üheteistkümendik,“ sõnas Taniil, osutades tundmatule poisile. „Annabel, Sirelin, Donna ja Helen.“ Helen lehvitas naeratades, märgates täiesti erapooletult poisi ilusust. Muiates jälgis tüdruk sõbrannade reaktsiooni. Donna ja Sirelin vahetasid lõbusa pilgu, kindlasti märgates nooruki plusspooli. Seetõttu muigas ka Helen paljuütlevalt. Kuid kui ta pilgu Annabelile viis, nägi ta sõbranna ehmunud reaktsiooni. Kulmu kortsutades jälgis tüdruk klassiõde põhjalikumalt. Kuigi Belts oli naeratuse kiirelt näole mananud nägi Helen agooniat tema silmis. „Meeldiv tutvuda, Silver, aga me peame sööma kiirustama,“ sõnas tüdruk lõpuks, märgates, et poiss oli naeratades Annabeli silmitsenud. „Aga muidugi. Kohtumiseni.. Helen.“ Silver naeratas sõbralikult ja tüdrukud kõndisid minema. „See Silver on ikka hot küll!“ Vadistades jooksid neiud sööklasse.

Annabel seisis käsitöö klassi juures, kõndides närviliselt edasi-tagasi. „Annu!“ kuulis ta vägagi tuttavat häält, mis tüdruku ihu värisema pani. Seda kõigest jõust ignoreerides surus Annabel oma sõrme süüdistavalt Silveri vastu. „Mida sa siin teed?“
„Rahune maha, ma olen siin ainult selle aasta lõpuni. Vahetusõpilasena.“
„Miks sa nendega räägid?“
„Ma ju ei teadnud, et need nemad on. Ma isegi ei teadnud, et sa siin koolis käid! Nad ise tulid rääkima ja tundusid täitsa huvitavad kujud..“
„See ei ole mingi vabandus!“
„Ega ma ei vabandagi. Aga tead, tegelikult sa rikud meie kokkulepet praegu.“
„Haha. Ise alustasid.“
„Sorri. Ma ei tahtnud. Aga ma parem lähen. Aja Tannuga asi korda.“ Kiirelt naeratanud kiirustas poiss minema. Annabel lõi jalaga vastu maad, tegemata välja neljanda klassi tüdrukutest, kes teda imelikult vaatasid.

„BELTS!“ karjus Helen, nähes sõbrannat muusikakooli poole tormamas. „Oota!“ Annabel küll peatus, aga tüdruk nägi vastumeelsust, mis selles liikumises esines. Siiski oli klassiõe näol siiras naeratus. „Hei! Mul hakkab tegelt kohe tund, aga.. kui sul midagi tähtsat on, siis ma võin natuke hilineda ka.“ Helen naeratas ja noogutas. „Ma lihtsalt panin tähele, et sa nagu teadsid Silverit või midagi.“ Annabel läks natuke kahvatumaks, kuid naeratas ikka veel. „Ah, see! Ma nägin teda ühel peol ja imestasin lihtsalt, et ta niimoodi meie kooli tuli,“ vastas tüdruk, liiga kiiresti. Seetõttu oletas Helen, et Belts oli midagi lihtsalt välja jätnud. „Ahsoo. Okei. M, aga ma mõtlesin tegelikult, et me võiksime double date’le minna. Sina ja Tannu ning mina ja Tauno.“
„Eem. Miks ka mitte, jah. Aga ma pean enne Tannuga rääkima. Millal sa tahaksid muidu?“
„Ma mõtlesin, et laupäeval.“
„Hmh, okei. Ma küsin Tannult ja ütlen siis sulle.“
Helen noogutas naeratades. „Tavai, jookse siis, homme näeme.“ Annabel noogutas samuti naeratades ja jooksis minema. Helen raputas pead ning hakkas R-kioski poole marssima.

22.

Annabel istus arvuti taha, avades automaatselt msni. „Ta ei saa sellest aru, ta ei saa sellest aru,“ sosistas tüdruk, libitades pilgu üle listi. Sillu oli loomulikult sees, aga neiu ei tohtinud temaga rääkida. Ohates avas ta hoopis Karli ja Tannuga vestluse.

B. says:
Hei! Helen tahtis koos välja minna. Laup. Oled tulemas?
Tannu (L) Bella says:
Tsau! <3 Ee.. muidugi. Kusagile pidulikumasse kohta?
B. says:
Ma ei tea. Uuri Helxilt, kui jõuad (a) (:
Tannu (L) Bella says:
Davai. Ma pean nüüd minema. Suudlen ;*
B. says:
Okei. Tsau, musi.

B. says:
Karlkuule. Mis te selle Silveriga jamasite? Ta on ju vanem või mis?
Karrl. :p kool. XD says:
Ta tundus cool vend olevat. Pealegi, ta jõllitas koguaeg meid. ;d
B. says:
Asoo, miks?
Karrl. :p kool. XD says:
Ma ei tea. Ta ütles, et ta jäi lihtsalt vaatama
B. says:
m, okei. Ehk koolis näeme siis. (: Tsau.
Karrl. :p kool. XD says:
Jah, näeme.

Annabel logis ohates msnist välja ja alustas õppimisega.

Helen lamas voodis ja vahtis mõtlikult lage. Hetkelise tunde ajel haaras tüdruk mobiili ja valis Tauno numbri.
„Tere, musi!“
„Helen, kallis, tere sullegi! Mis probleem on?“
„Ma tahtsin küsida, et kas sa laupäeval oled vaba?“
„Mm.. jaa. Kas sa tahad pidu panna?“
„Tegelt ma mõtlesin Tannu ja Beltsiga date’le minna. Noh nagu double date. Ja peale seda.. ma võin vanematele öelda, et jään Beltsaka juurde ööseks.
„Ou, diil. Plaanin ma siis midagi erilist? Pärastiseks.“
„Ma ei tea, eks sa mõtle ise. Surprise me.“
„Diil. Aga laupäeval näeme siis, musi.“
„Jah, tsau. Armastan.“
„Ma tean. Tsau!“

Helen viskas mobiili lauale ja jätkas lae vahtimist. Millegipärast pöördusid tüdruku mõtted ikka ja jälle sellele Silverile. Midagi noormeest puudutavat tahtnuks nagu neiule meelde tulla, kuid Helen ei suutnud selleni kuidagi jõuda. Ohates raputas ta pead ning tõusis püsti, kõndides klaveri juurde. Tüdruk võttis suvalise noodi ette ning alustas mängimist, saades alles poole loo pealt aru, mis loo ta võtnud oli. Äkitselt tulid talle kõik alla surutud mälestused meelde. Belts Karolini ja Siljaga naermas, Karli lause, Annabel võõra poisiga naermas.. Helen pilgutas hämmeldunult silmi, meenutades seda viimast mälestust.

„Hei, niisama… emn, tšillin siin. Sillu kutsus mind,“ vastas Annabel, vaadates taas naeratades enda kaaslasele otsa.
„Sillu? Kes kurat on Sillu? Ja mis ajast sa pidudel käid? Minuga ei tulnud sa kunagi!“
„Näe, see on Sillu. Silver. Anoh, people change.“

Helen raputas hämmastunult pead, meenutades seda pilti endale. Silveri nägu. „Oo ei,“ pomises ta ning tormas taas enda tuppa, jõllitades juba jälle lage. See „Sillu“, kellega Annabel seal peol oli, oli see sama Silver, keda poisid neile tutvustasid. See kõik oli nii loogiline: Beltsi kohkunud pilk ja Silveri naeratus. Annabel ei tahtnud poisist enam midagi kuulda, aga Silver käis ikka pinda. Helen tundis, kuidas kaastunne temas õide puhkes. Ja viha selle Silveri vastu. Tüdruk logis msni sisse ja klõpsas away nupu peale. Seejärel tormas ta külalistetuppa. „Sannu, kuule, sa tead selle Silveri msni?“
Sander tõstis pilgu telekalt ja silmitses muiates tüdrukut. „Hakkas huvi pakkuma või?“
„Haha, Sannu, mul on poiss juba olemas.“
„No mine sa tea, millal ta jälle ära kaob.“
„Tead sa Silveri msni või ei?“
„Silver382@hotmail.com.“
Helen noogutas ja tormas enda tuppa tagasi. Olles aadressi sisse trükkinud vaatas ta poisi staatust. Online.

Helen. ( i love you . ) says:
Sa oled Silver?
Sillu. Viis päeva veel. S= says:
Jah. Kes sa oled?
Helen. ( i love you . ) says:
Helen, Annabeli sõbranna.
Sillu. Viis päeva veel. S= says:
Annabeli? Aa, koolis. Jaja. Sa oled see tüdruk, kes Karli ego murdis XD
Helen. ( i love you . ) says:
Hahaha. Ma tahtsin sulle lihtsalt öelda, et ma tean, kes sa oled. Ja jäta Annabel rahule, ta ei taha sind näha. Kas sul on tõesti nii raske sellest aru saada? JÄTA MEID RAHULE!

Enne, kui Silver midagi vastata jõudis, pani Helen talle bloki peale. Vihasena lülitas ta arvuti välja ning jäi aknast välja jõllitama.

draama, draama. seoses kahekümne teise osa lõpuga tahan mina küll teada saada, mis edasi toimuma hakkab! lisa kiirelt.

23.

Annabel kõndis naeratades kohviku poole. Kuigi Sillu ükskõikne hoiak ja Heleni kaastundlikud pilgud tagasid koolis paanitsemise, suutis tüdruk lõpuks rahul olla. Tundus, nagu kõik oleks olnud nii nagu vanasti. Või mis vanasti. Natuke aega tagasi. Siis, kui Silverit ega tüli Heleniga polnud veel olnud. Kuigi Helen üritas kõgest jõust, ei tundud Annabel ennast temaga koos olles enam nii vabalt. Ja Silver. Annabel keelas endal temast mõelda ja sisenes Tannu ees kohvikusse. Eemal nägi tüdruk sõbrannat enda poisiga. Säravamalt naeratades võttis Belts mantli ära ja kiirustas siis koos oma poisiga kaaslaste juurde. „Tsauu!“ sõnas ta vaikselt, emmates püsti tõusnud Helenit, samal ajal kui Tauno ja Tannu käsi surusid. „Ma juba arvasin, et te jääte hiljaks,“ sõnas Helen muiates, kui nad olid jälle istet võtnud. Annabel pööritas tähendusrikkalt silmi. „Süüa ka saab vä?“ küsis ta, vaadates kulmukortsutusega tühja lauda. „Varsti. Me tellisime sealiha,“ vastas Tauno naerdes. Annabelil polnud mingisugust raskust talle vastu naeratada, kuigi, see oli kuidagi imelik. „Tore.“
„Tegelikult tahtsin ma juba tükk aega tagasi küsida, et kust kohast te ikka üksteist teate,“ sõnas Helen äkitselt, vaadates kordamööda Tannut ja Taunot. Tauno oli see, kes enne suu avas: „Ah, meie Taniiliga elasime..“
„.. samas naabruses,“ lõpetas Tannu. Annabeli arust oli nii imelik kuulda kedagi Tannu pärisnime kasutamas. Õlgu kehitades jälgis ta ettekandjat, kes nende praed kohale tõi. „Head isu siis,“ sõnas ta, kui naine oli jälle läinud. Teised noogutasid ja alustasid söömist.

Helen jooksis naerdes koos Taunoga läbi vihma poisi kodu poole. „Kus su õed on?“ küsis tüdruk, kui nad tühja majja sisenesid. „Ära,“ vastas nooruk lihtaslt, suudeldes Helenit pikalt. Tüdruk naeratas. Poisi juhtimisel sisenesid nad tema tuppa, kus Helen üllatusest suudlemise lõpetas. Keset tuba oli suur voodi, mis oli punaste roosiõitega üle kallatud. „Vau, kui me ei oleks nii noored, siis ma arvaksin, et see on meie esimene öö mesinädalatel,“ pomises tüdruk naeratades. Kuid Tauno ei andud talle rohkem aega mõelda, vaid tüüris neiu voodisse.

Hommikul ärkas Helen naeratades, sirutades käe enda kõrvale ja otsides Taunot. Kuid mida polnud, seda polnud. Kulmu kortsutades tõusis Helen istukile ja vaatas häiritult ringi. Ei läinud kaua, kui neiu märkas suurt roosikimpu öökapil. „Kõige kaunimale tüdrukule,“ luges neiu naeratades lipikult. „Olen kohe tagasi, T.“ Lilli nuusutades heitis tüdruk uuesti pikali. Kui Tauno ütles, et ta on kohe tagasi, siis pidi nii ka olema. Ja üsna pea avaneski uks ning Tauno astus koos kandikuga sisse. „Musirull, ma lootsin, et sa ei ärka üles, aga noh.. süüa soovid?“ Laialt naeratades võttis nooruk voodis istet ja ka Helen tõusis uuesti istulike, suudeldes tervituseks poissi. „Millal su omakesed koju tulevad?“ küsis tüdruk, toppides röstsaia endale suhu. „Ma käskisin neil õhtuni eemal püstida,“ vastas Tauno muiates. Ka Helen pidi muigama. „Suurepärane,“ sõnas ta, toetades enda pea poisi õlale.

Uksekell helises ja Helen vinnas ennast voodist välja. See päev oli osutunud üheks parimaks tema elus. Naeratades pani ta riidesse, tegemata välja nõudlikust uksekellast, ning kõndis koos Taunoga siis ukse juurde. Kiire liigutusega oli poiss ukse avanud ja sealt astus sisse tema noorem õde, Ingrid. „Hei, Helen,“ sõnas ta muiates, märgates oma venna embuses olevat tüdrukut. „Ma arvasingi, et sa siin oled. Muidu ei oleks Taun mind ja Kerlit välja visanud.“ Silma pilgutades kõndis tüdruk külmkapi juurde. „Tere, Ingrid. Ega ma pidingi minema hakkama, nii et sa saad oma kodu tagasi,“ vastas Helen, toetudes Tauno vastu, samal ajal kui poiss silmi pööritas. „Sa ei pea tema pärsat kohe minema hakkama,“ sõnas nooruk nördinult, saates õele vihase pilgu. „Ega ma pean tegelt ka minema. Ära Ingridile sellepärast tappa anna. Millalgi näeme, musi. Tsau, Ingrid!“ Ingrid mõmises midagi mahla juues vastu, samal ajal kui Tauno Helenit hüvastijätuks suudles. Kui tüdruk välisuksest välja astus, kuulis ta veel teiste järgmisi sõnu. „Ökk, kuidas sa sellist värki talud?“ küsis Ingrid. Helen kujutas ette tema vastikust väljendavat nägu. „Ah, kao ära,“ vastas Tauno, visates ilmselgelt midagi enda õe suunas. Helen naeratas ja väljus rahulolevalt majast.

24.

Annabel vajutas uksekella, surudes käed enda ees kokku. Peagi kuuliski tüdruk luku avmist ning uks tõmmati lahti. Edvard ja Inger vaatasid talle naeratades vastu. Annabel tundis, kuidas ta põsed üllatusest kumama hakkavad. „Oh,“ sõnas ta vaikselt, vaadates kordamööda sõpru. „Ma tulen parem hiljem.“
„Eiei,“ peatas Edvard teda. „Ma hakkasingi minema.“ Ja kui Annabel tähelepanelikumalt vaatas, olid poisil tõesti õueriided seljas. „Nägemist, Belts, Inger.“ Nooruk suudles kiirelt Ingerit ning kiirustas siis minema. Annabel ainult naeratas kergelt vastuseks. „Nii et te olete siis lõpuks ometi koos,“ sõnas ta sõbranna poole pöördudes. „Jah,“ vastas tüdruk, „aga astu ometi sisse. Mis sind siia toob?“ Annabel hammustas huulde ja järgnes sõbrannale tema tuppa. „Seda et.. ma olen paraja jama sees,“ sõnas ta lõpuks, kui Ingeri toa uks oli kindlalt kinni ja nad olid voodil istet võtnud. „Ma loodan, et sa ei reeda mind, ega räägi sellest kellelegi. Sa oled lihtsalt.. ainus inimene, kellele ma seda hetkel rääkida saan. Ja ma lihtsalt pean seda kellelegi rääkima. Ma ei pea enam kauem vastu.“ Inger noogutas, endise naeratuse asemel murelik ilme. Annabel haaras sõbrana käest ning jätkas, jõllitades nende põimunud käsi: „Inger. Ma.. ma armusin uuesti.“ Nüüd tõstis neiu pilgu, vaadates pisarais silmadega tüdrukut. „Ja ma ei tea, mida teha. Ma lihtsalt ei suuda Tannule öelda, et ma ei armasta teda enam nii, nagu natuke aega tagasi. Ma ei saa talle nii teha!“ Kuigi Inger oli ilmselgelt kohkunud kogus ta ennast kiirelt. „Annabel. Sa pead Tannule rääkima! Küll ta aru saab. Ja kui ei saa, siis on ta lihtsalt üks jobu. Praegu kannatavad sinu pärast nii Tannu kui ka see teine kutt. Sa pead sellele lõpu tegema ja kohe!“ Midagi rohkemat ütlemata haaras neiu mobiili, tegemata ehmunud sõbrannast väljagi. „Hei, Tannu! Oled sa vaba? Mhmh, okei. Tule palun minu poolt läbi, üks asi vajab rääkimist. Jah, tänks. Näeme, tsau!“ Annabel jõllitas kooliõde suu ammuli, olles nutmise täiesti unustanud. „Sa ei teinud seda,“ sosistas tüdruk, näidates sõrmega süüdistavalt Ingeri poole. „Ja ma veel usaldasin sind!“
„Sorri, Belts, aga nii on kõigile parem. Keegi ei taha vaadata, kuidas sa õnnetu või halvas tujus oled. See mõjub teistele ka, tead.“ Täpselt sel hetkel käis kell ja Inger tõusis silmi pööritades püsti. „Ma ei arvanud, et ta nii lähedal on,“ pomises tüdruk vaikselt ohates ja tormates toast välja. Annabel vaatas ahastunult ust. Ta ei teadnud, mida Tannule öelda. Ta ei olnud veel valmis. Kuidas Inger üldse sai uskuda, et ta on valmis?
Liiga kiiresti kuulis neiu samme, mis Ingeri toa juurde tulid. Ja uks läkski lahti. Annabel hoidis vaistlikult hinge kinni. Ja juba ta nägigi Tannu tuttavaid pruune lokke. Ohkega tuli ta tardumusest välja ja langetas pilgu, peas valitsemas täielik tühjus. „M, okei, ma jätan teid omavahele. Pärast näeme,“ sõnas Inger, naeratades õnnetult ja sulgedes Tannu järel ukse. „Ee, Inger ütles, et sul on mulle midagi öelda?!“ Annabel piilus näo ette tõstetud sõrmede vahelt poisi poole, oskamata ikka veel midagi öelda. „Taniil. Tannu,“ lausus ta lõpuks, tõstes pilgu ja vaadates lõpuks ometi noorukile otsa. Tundub, et midagi neiu ilmes mõjus Tannule, nii et ta kiirustas tüdruku juurde ja haaras murelikult tema kätest. „Kullake, räägi kõik südamelt ära. Sa tead, et sa saad mind usaldada. Ma ei reeda sind iial.“ Annabel turtsatas naerda, meenutades, kuidas üks hoopis teistsugune poiss talle need samad laused ütles. Tannu otseloomulikult ei saanud aru, milles nali seisnes. „Sorri. Nii. Tannu, ma.. ei armasta sind enam seda pidi. Noh, et.. sa oled mulle.. nagu lihane vend.“ Tüdruk langetas süüdlaslikult pilgu enda kätele. Tannu oli tüdruku kätest automaadselt eemale tõmbunud. Oma viga märganud asetas poiss käed tagasi. „Kullake, küll sa sellest etapist üle saad. Seda juhtub kõigiga.“ Annabel raputas pead, sundides ennast järgmisi sõnu välja ütlema.
„Tannu, ma armastan kedagi teist. Mul on tõesti väga kahju, aga südant ei saa sundida.“ Tüdruk ohkas, kuid ometi võis tema sõnadest leida äkilist kindlust. Pead tõstes nägi Annabel valu poisi silmades, kuid ta teadis, et oli õigesti teinud. Kui ta ei oleks seda nüüd öelnud, oleks poiss hiljem veel rohkem haiget saanud. Ja Annabel teadis seda. „Anna mulle andeks,“ sosistas ta, kui Tannu jälle liigutama hakkas ning tüdruku käed lahti lasi. „Aga..“ pomises ta ainult, suutmata ilmselgelt lauset lõpetada. „Ma pean minema.“ Annabeli vastust ära ootamata pööras ta ringi ja marssis minema. Kohe oli Inger toas. „Kuidas sa ennast tunned?“ küsis ta murelikult, võttes koha sisse sõbranna kõrval. „Tühjalt. Aitäh, et sa sundisid mind seda tegema. Tõesti, aitäh sulle.“ Annabel naeratas kiirelt, kuid pilgutas seejärel mitu korda silmi, üritades pisaraid tagasi hoida. Ta oli viimasel ajal juba liiga palju nutnud. „Oh, Annabel,“ pomises Inger, kasutades üle pika aja tüdruku täisnime, ja surudes sõbrannat lohutavalt enda vastu.