Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD!

Apollos pole teist osa ? :O ( inglise keelset )
Esimene ikka on ?!?! ( eesti keelset )

Millal juba uus osa tuleb ????

praegu. ;d
VÄGA ebanormaalne, peaks mainima x)

2.

Käes oli esimene september ehk AHP, aasta halvim päev, nagu paljud seda nimetasid. Õpilased sisenesid ohates koolimajja, et direktori tavapärast kõnet kuulata.
Helen seisis Tallinna 21. Kooli ees, vaadates uurivalt tulevat rahvasumma. "No kurat küll, kus ta ometi jääb?" Tüdruk sammus jalalt jalale tundes, kuidas sügisene tuul tema paljaid jalgu näpistab.
"Tsau!"
Helen võpatas ja pöördus ümber, seistes nüüd silmitsi oma parima sõbrannaga. "Lõpuks!" urises ta ning haaras Annabeli käest kinni, vedades ta koolimajja sisse.
"Tere tulemast tagasi, loodetavasti oli teil tore suvi ja nüüd on tulemas veel toredam sügis.."
Üheksandikud istusid aulas ning kuulasid direktorit, keskendumata õieti kõnele.
"No kaua ta võib seda ühte juttu ajada?" pomises Donna silmi pööritades ja direktorit jõllitades.
"Arvatavasti lõpmatuseni," vastas Annabel sosinal ning vahetas sõbrannaga pilgu, surudes alla naeruturtsatuse.
"Ta ei oskagi ju vait püsida ja uusi teemasid tal ka ei tule, nii et..." sõnas Sirelin muiates.
"Ta sai selle idee ka kellegi pealt maha viksitud," lisas Helen. Neli tüdrukut turtsatasid naerda, summudates seda veidi õpetaja küsiva pilgu peale.

"Noh, kuidas siis esimene koolipäev tundus? Homme kella kaheksast kooli, jah?" küsis Donna, jalutades tagurpidi teiste ees.
"Oojaa," vastas Helen rusutult ohates. "Ma olen juba praegu väsinud!"
"Helx, sa seda nägid, mis näoga edvard sind passis?" küsis Sirelin, surudes maha itsituse. Helen pööritas vaid silmi, kuid Annabel ilmutas teema vastu rohkem huvi.
"Millisega siis?" uuris ta, raputades Sirelini käest. Tüdruk muigas ja ohkas õndsalt.
"Nagu armunud kutsikas," sõnas ta lõpuks silma pilgutades ning koos Donna ja Bellaga naerma hakates. Isegi Helen ise muigas paljuütlevalt.
Järgmisel hetkel peatus tütarlaste ees üks noormees, kes oma surfiriietes eriti cool välja nägi.
"KARRRL!" hõikas Annabel, joostes poisi juurde ning kallistades teda kiirelt.
"Hei, Karl," sõnasid ka teised naeratades, tundes ära Annabeli naabri. "Tervitused, neiud," vastas noormees muiates, päästes ennast naabri embusest. "Kuidas suvi möödus?"
"Mis meist, kuidas sinul läks?"
Miski Heleni hääles sundis Annabeli sõbranna poole vaatama. Ja tüdruku näol oligi see särav naeratus, mida Bella nii hästi tundis.
"Minul läks suurepäraselt, lained olid hiiglama suured," vastas Karl, panemata arvatavasti neidise flirtivat tooni tähele. Nooruk oli tumedate turris juuste ja tumedate silmadega pikka kasvu kuueteistaastane poiss, kes armastas surfamist ja rulatamist - ühesõnaga iga neiu unistus. Annabel pööritas silmi, lehvitas Karlile ning kõndis siis koos sõbrannadega edasi, pidades mõttes juba plaani, kuidas Heleniga rääkida.

"Sa ei võta Karli oma järgmiseks ohvriks," sõnas Bella, torkides süüdistavalt sõrmega oma parimat sõbrannat. "Sa ei võrguta ka teda ära!"
"Rahune maha! Ta on ju ometi vaba mees. Või sa tahtsid ta ise ära sebida?" küsis Helen üllatunult, kuid muigas siis kavalalt.
"EI! Ma ei taha lihtsalt, et ta kannataks. Täpselt samamoodi, nagu sina ei taha, et Sander kannataks."
Suurte silmadega vaatas Helen sõbrannat, maigutades suud. "Et tema kannataks? Kuule, kõik poisid on minu maha jätnud, mitte mina neid!"
"Huvitav, sest minu arust olid just sina see, kes Edvardi maha jättis."
"Sest ta pettis mind!" Helen pöördus vihaselt kannapealt ringi ning jalutas minema, heitmata ühtegi pilku sõbranna poole.
Annabel turtsatas vihaselt ning marssis tuppa, tänades mõttes jumalat, et ta vanemad Kanaaridel olid.
Endiselt vihasena lülitas tüdruk arvuti sisse, kasutades ära võimalust ema arvutis olla ning logis seejärel internetimsni, klikkides automaatselt grupile "parimad" ning uurides silmi kissitades, kes sees on. "Donna, Edvard, Helen, Inger, Karl ja imelikud," pomises ta, liikudes silmadega üle inimeste, kes lihtsalt vanast harjumusest seal listis olid. Enne, kui tüdruk aga kellegagi rääkima jõudis hakata, avanes üks aken tema ees.

Ingerr. (#) [ I love you! <3 ] says:
Hei. :d
Beltsakas. LL | Yeaah. You're nicee! says:
Hheeiiih, jah! ;d
Ingerr. (#) [ I love you! <3 ] says:
Mis teoksil?
Beltsakas. LL | Yeaah. You're nicee! says:
Ah ei midagi. Üritan siin oma viha maandada, tead.. ;d
Ingerr. (#) [ I love you! <3 ] says:
Ouch, mis juhtus?
Beltsakas. LL | Yeaah. You're nicee! says:
Midagi, tegelt. Mõni lihtsalt hakkas närvidele käima.. Mis ise teed?

Inger oli Annabeli koolist ainult et aasta noorem. Koolis nad küll eriti ei suhelnud, sest Bella oli koos enda sõbrannadega, aga msnis olid tüdrukud üsna lähedased.

Ingerr. (#) [ I love you! <3 ] says:
Niisama. Ootan, et Eddy tagasi tuleks ja räägin Matuga.
Beltsakas. LL | Yeaah. You're nicee! says:
'Key. I'm going to write my story now. So, if you need me, nudge! ;d (ära vigu vaata, eksole. )
Ingerr. (#) [ I love you! <3 ] says:
kk. :d

Bella naeratas pead raputades ning avas wordsi, üritades mõelda, mis jutus edasi peaks juhtuma.

Heh.
Edasii ! : )

Mulle meeldib :) Seega, nõuan edasi!

Like ittt!

Uus osa siis. x) loodetavasti meeldib (:

3.

Helen sisenes pahaselt kunsti klassi, võttes oma tavapärasel kohal istet. Samas lauas koos Annabeli, Donna, Sirelini, Edvardi ja Marteniga. Neiu virutas veidike liiga suure pauguga oma asjad lauale ning ohkas siis silmi pööritades.
"Ja mis meie nukukesel viga on?" uuris Donna, vaadates küsivalt naeratades teiselpool lauda istuvat sõbrannat. Helen ei vastanud midagi, vaid saatis mõlemale poole ennast, tühjade pinkide poole turtsaka pilgu.
"Nii et nüüd oled sa lisaks Ed-ile ka Bellsiga tülis?" küsis Sirelin, nõjatudes samuti huvitunult ettepoole. Kuid enne, kui neidis vastata jõudis astusid Edvard, Annabel ja Marten naerdes klassi.
"Tervitused, tüdrukud," lausus Marten naeratades oma madalal häälel, tehes kolme klassiõe poole maiesteetliku kummarduse.
"Av, Matu," pomises Donna silmi pööritades ning siis taas Heleni poole pöördudes. "Sa ei kavatse meile rääkida?" Küsitletav raputas kindlalt pead, haarates taskust oma liblikatega iPodi ning pistes valju muusika kõrva, nii et ta sai täiesti rahulikult teisi ignoreerida.
"Mida ta teile ei räägi?" küsis Annabel naeratades, vaadates ilmselge huviga sõbrannade poole.
"Seda, miks ta tuju nii halb on," vastas sirelin õlgu kehitades ja laualt püsti tõustes, sest kohe pidi hakkama nende esimene tund.
"Ah see," pomises Bella ohkega ning ajas ennast samuti püsti. "Eks ta vast minu peale pahane ole, aga ma ei kavatsegi oma sõnu tagasi võtta!" Lause lõpp oli täiesti kindlalt Helenile mõeldud, kuid tüdruk ignoreeris sõbrannasid endise eduga. Annabel pööritas silmi ja pöördus õpetaja poole, kes just uksest sisenes.

Helen kõndis koolimajast välja, kõrvaklapid peas ja näol pahane ilme. Koolipäev ei olnud sugugi hästi läinud ning nüüd pidi ta veel tund aega muusikakoolini ootama. Turtsatades võttis neiu suuna Viru Keskuse poole, otsustades, et vaatab pausi ajal poodides ringi.
"Hei!" hüüatas äkitselt üks hääl ning Helen valmistus juba vihaselt vastama, kui märkas viimasel hetkel kõnelejat. "Oi, tere," sõnas ta kiirelt, manades näole rõõmsa naeratuse. "Kuhu minek?"
Karl naeratas ja noogutas peage ettepoole. "Koju ikka," vastas ta muiates, "aga kui tahad, võin sinuga aega veeta. Ma vaatan, et Beltsakas läks teisele poole.."
"Oi, kas sa saaksid seda teha?"
"Ofcourse! Mis teeme siis?"
"Võiks pannkooki sööma minna.."
Karl noogutas ning Helen naeratas magusalt. "Bel ei saa kuidagi meid lahus hoida," sõnas ta endale mõttes, hoides näol laia naeratust ja keelates endal tüli peale mõelda.

"Mis sa siis suvel tegid?" uuris Karl, rüübates piima ning vaadates uudishimulikult Heleni poole. Tüdruk neelatas suutäie alla ning sõnas siis lihtsalt: "Ei midagi erilist, püsisin Eestis, erinevalt sinust." Nooruk naeratas ja noogutas siis.
"Kuule, sa Go Live-le lähed?"
"Jaa, muidugi! Läheks koos?" Kuigi Helen ei olnud plaaninud sinna minna ning oli sellest ainult korra Annabeliga rääkinud, nõustus ta nüüd koheselt.
"Okei, kui sa mu sõbra välja kannatad," vastas Karl silma pilgutades. "Sa tead, kas Belts tuleb?"
Helen raputas vägisi naeratades pead. "Ei tea, aga ma ei usu eriti. Ta ei ole sellist tüüpi."
Karl noogutas ning vaatas seejärel kella. "Ok, sul on aeg minna ja ma pean ka sõpradega kokku saama. Homme koolis näeme!" Silma pilgutades tõusis poiss laua tagant püsti ning kiirustas lehvitades minema. Helen ohkas silmi pööritades ning tõusis samuti, kavandades Annabeliga ära leppimist.

Helen libistas silmadega üle msni nimede ja leidiski peagi otsitu.

Helen. (Elu on ilus, ela seda!) says:
Hei!
Beltsakas. LL | Yeaah. You're nice! says:
Hei.
Helen. (Elu on ilus, ela seda!) says:
Kuule, sorri, ma luban, et ma ei tee Karlile liiga. Ma ei taha suga tülis olla.
Beltsakas. LL | Yeaah. You're nice! says:
Mhm. Okei.
Helen. (Elu on ilus, ela seda!) says:
Kelle kohta su pealkiri on?
Beltsakas. LL | Yeaah. You're nice! says:
Eikellegi, niisama. Kuule, ma pean minema. Mul on kõik veel õppimata. Bye.
Helen. (Elu on ilus, ela seda!) says:
Bye, jah.

Ja juba oligi Annabel offline. Helen raputas kahtlevalt pead, kuid sulges siis samuti arvuti.
"EMA! Ma lähen kuuendal Go Live-le!" hõikas ta oma tuppa minnes.
"Annabeliga või?"
"Ei, ühe teise sõbraga. Bella ei saa tulla!"
"Okei."
Helen turtsatas veidi rahulolematult, kuid võttis laua taga istet, vaadates oma päevikut. "Eks ma homme räägin Beltsiga," pomises ta ohates ning alustas matemaatika ülesande lahendamist.

*Palub kutsikasilmadega uut* (A)
:D

Jõudsin ka lõpuks selle lugemiseni.
Väga hea jutt on. (Y)
UUT

Mmmeeeldis. (YYY)
Ootan uut - käbarad tööle!

Edasii .

Ikka veel pole uut??

Ma saan kedagi koolis tüütama hakata, et ta uusi osasi paneks. (A)

Tubli, tee seda.

niii.. aga millal me siis uue osa saame ?

nüüd ;d

4.

Annabel sulges ohates Heleni vestluse ja nõjatus tooli seljatoele. Tüdruk logis msnist välja ja tõstis inglise keee õpiku ette, alustades ühe jutu lugemist.
Poole tunni pärast avas neiu taas msni ning libistas pilgu üle listi.

Ingerr. (#) [ I love you . ] says:
Hei!
Eddy! says:
Tere, Belts! xp
Beltsakas. LL | Yeaah. You're nice! says:
Hei, Ingu. Hei, Eddy! (:
Ingerr. (#) [ I love you . ] says:
Kuule, me mõtlesime, et võiks koos Go Live-le minna?!
Eddy! says:
Jaah, ja kutsuks Matu ka. (H)
Beltsakas. LL | Yeaah. You're nice! says:
'Key, mulle sobib. Ja kuidas veel.. Kuna see on üldse?? ;d
Eddy! says:
Kuuendal, totu.
Beltsakas. LL | Yeaah. You're nice! says:
Aja, ups. tola olen ;d
Ingerr. (#) [ I love you . ] says:
Oled tulemas?
Beltsakas. LL | Yeaah. You're nice! says:
Ofc. ;d Mis kell kokku saame?
Eddy! says:
13.45, 14 tehakse uksed lahti. ;D
Ingerr. (#) [ I love you . ] says:
Pilet on 100.-, kui sa ei tea
Beltsakas. LL | Yeaah. You're nice! says:
Okkk. ;d
Ingerr. (#) [ I love you . ] says:
Kuidas jutt edeneb? :p
Eddy! says:
Mis jutt? Kirjutad mingit uut?
Beltsakas. LL | Yeaah. You're nice! says:
Uut, jah ja hästi x) Aga ok, ma lähen nüüd. Tsaupaka, homseni! (:

Tüdruk sulges arvuti ning heitis ohates voodisse. Haigutades vaatas ta kella ja hüüatas siis üllatunult. Pool kaheksa. Alles.
Telefon helises äkitselt ja Annabel tõusis võpatades istuli. Ta oli just peaaegu magama jäänud.
"Ee, jaa, hallo!"
"Tere, Annabel."
"Hei, mamps. Kuidas reis läheb?"
"Hästi, hästi. Sul on kõik kombes?"
"Jah!" Vilgatus Heleni näost tantsiskles tüdruku silme-ees, kuid neiu ignoreeris seda edukalt.
"Kuidas koolis on? Antakse juba palju õppida?"
"Emm, jah. Suht palju, aga see ongi hea vaheldus juuh!"
"Okei. Kuidas Helenil läheb? Ja Karlil?"
Sel hetkel kõlas just toas Annabeli lemmiklaul, "Chasing cars". Juba ette teades kes helistajaks on, haaras tüdruk mobiili. "Em, emps, Karl just helistabki."
"Okei-okei. Ole siis tubli tüdruk ja me tuleme viieteistkümnendal tagasi. Armastan!"
"Mhm, okei. Mina sind ka. Tsau!"
Annabel lõpetas kiirelt kõne, viskas telefoni voodisse ning lükkas oma roosa mobiili lahti.
"Hallo! Tsau, Karl!"
"Hei, Belts! Kuule, sa rulatama viitsid?"
"Sa ju tead, et ma ei oska."
"Nojaa, aga Tannu tahab sind õpetada."
"Oiei!"
"Palun!"
"Õõh, ma vihkan, kui sa mind palud!"
"Tuled?"
"Jaah, tulemas."
"I love you, sis."
"Oojaa."
Annabel lõpetas pead raputades, kuid samas ka laialt naeratades kõne. Ohates otsis ta üles oma põlvedeni ulatuvad teksad ning lihtsa musta topi. Juba viie minuti pärast oli tüdruk läinud.

"Belllllaaa! Kuidas see nimi minu kõrvus heliseb!" hüüatas Taniil, tormates laialt naeratades Annabeli juurde. Tüdrukut mänglevalt mõlemale põsele suudeldes astus poiss sammu kaugemale.
"Tere sullegi, Taniil."
"Tannu, sulle alati Tannu," parandas nooruk mänglevalt.
"Tsau, Karl," hüüdis Belts pead raputades ning naabrile lähemale astudes.
"Hei, Belts. Rula kaasas?" küsis poiss muiates. Annabel tegi kohapeal ühe ringi ja asus siis oma taskutes sorima. "Jaah, ma ei mäleta täpselt, kuhu taskusse ma selle panin," vastas neiu muiates.
"Ohh, pole viga, pole viga," sõnas Tannu käsi kokku lüües ning lähemale astudes. "Ta võib minu oma kasutada."
Pärast tunniajalist sõitu tuli Bellal juba rulatamine päris hästi välja. Vähemalt ei kukkunud ta enam ümber.
"Braavo, braavo! Bella, sa oled rulale sündinud, ma ütlen!" hõikas Tannu naeratades, lastes oma pruunid lokkis juuksed patsist lahti.
"'Key, whatever. Ma arvan, et ma peaks minema hakkama. Pealegi, ma olen nii väsinud," sõnas neiu haigutades noormeeste juures peatudes.
"Aga, nukuke, sa tuled ikka mõnikord jälle, eks?" küsis Tannu, olles juba tüdruku piha ümbert kinni võtnud ja keerutades nüüd koos üheksandikuga.
"Ofcourse, Tannu!"
Tannu naeratas ja lasi neiu lahti.
"Siis kohtumiseni."
Annabel turtsatas naeratades ning pöördus Karli poole. "Tuled ka?" Nooruk naeratas laialt ja noogutas.
"Kuule, sa Go Live-le lähed?" küsis Karl pärast pikale veninud vaikust.
"Mhm. Mis siis?"
"Ah niisama. Kellega lähed?"
"Ingeri ja Edvardiga. Ning Marten kah vist. Sa?"
"Jep. Tannu tuleb ka, nii et.."
Poiss pilgutas paljuütlevalt silma. "Ok, tsau siis," sõnas ta, jõudes oma majani. Annabel naeratas ning lehvitas, sisenedes punase aiaga piiratud hoovi.

Annabel jalutas haigutades enda tuppa ning istus voodisse, võtes oma pooleli jäänud raamatu kaasa. Kerge naeratusega alustas ta lugemist, kuid ei jõudnudki eriti kaugele, sest peaaegu kohe hakkas Simple Plani No Love pihta. Bella pööritas silmi ja haaras telefoni.
"Jap, Helen?"
"Hei. Kuule, saaks homme pool kaheksa Virus kokku?"
"Mhm, okei."
"Olgu, tsau siis."
"Mhm."
Tüdruk sulges telefoni, pööritades silmi ning avas siis taas raamatu. "Oh Edward, Bella ja kõik teised. I love you soooo much!" hüüatas ta naeratades, alustades esimese rea lugemist.

Meeldis. (Y)
Uut ootan. :)

Armas osa oliii
Ja nüüd homseks palun uut osa. (A)

Nunnu :) Uut!