Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD!

Aww(A) See oli tõesti nunnu.
Mulle meeldib see, et jutt on reaalne. Kõik see GoLive värk ja see et ta ise jutte kirjutab ja..

Uut paluksin ka(A)

5.

Helen hüppas lehvitades üles-alla, andes Karlile ja ühele võõrale poisile (väga nägusale, nagu tüdruk enda mõttes märkis) märku oma asukohast.
"Hei! Saa tuttavaks, see on Taniil. Taniil, Helen," sõnas Karl neiuni jõudes ja korda-mööda sõpradele osutades.
"Tervist, iludus!" hüüatas Tannu, sirutades käe meelekoha poole, nagu annaks au. "Sa vist tunned mu venda, Martenit."
Helen naeratas säravalt. "Sellest siis ka see kummaline sarnasus," pomises ta pigem endale kui noorukitele. Tannu vaid noogutas muheledes. "Kas liigume?" Noormees osutas hämmastava maiesteetlikusega värava poole. Helen astus turtsatades edasi. "Ma pole veel jõudnud Matu käest küsida, aga kas te olete mingist kuninglikust perest pärit või?" Vastuseks purskasid poisid ainult naerma ning kõndisid edasi.

Annabel jalutas koos Edvardi, Marteni ja Ingeriga mööda lauluväljakut, jäätis käes ja nägu naerul. Noored olid just Smilersi kontserdilt tulnud ning suundusid nüüd edasi, otsides mingisugust tegevust.
"Belllllaaa, arva ära, kes ma olen!" hüüatas äkitselt üks lõbus hääl ja Annabelil läks silme-eest kõik pimedaks. Turtsatades hüüdis neiu: "Tannnnuuu!" Poiss lasi muiates kätes tüdruku õlgadele vajuda ning pööras Annabeli ümber. "Ja kuidas minu lemmik rulatajal läheb?" uuris ta laialt naeratades.
"Mis sa ise arvad, kui Matu ja Ed minuga kaasas on?"
"Oh, Marten, pisipoiss, kas võtad vennast õppust ja õpetad pärast ka oma sõbrakest?" Ja juba järgmisel hetkel oligi Taniil oma venna juures.
"Hei, Karl, Helen!" hüüdis Annabel läbi möllu, emmates mõlemat sõpra kiirelt.
"Belts!" hüüdis nooruk vastu ning Helen nogutas naeratades. "On lõbus olnud?" Bella raputas pead ja kiirustas ühe võõra juurde. "Hei, vabandage, härra, kas te saaksite meist pilti teha?" Vanamees noogutas silma pilgutades, võttes kaamera vastu.
"Tule mulle kukile," sosistas Karl, vaadates naerdes Helenit.
"Miks?"
"Lihtsalt tule!" Helen kortsutas kulmu, kuid tal ei jäänud eriti mõtlemisaega, sest nooruk küürutas juba tema ees. Lõbusalt ohates hüppas neiu poisile selga.
"Üks kaks.." alustas Annabel.
"KAKADUU!" [color)indigo]hüüdsid kõik naerdes. Viimasel hetkel oli Tannu Annabeli sülle haaranud ja Edvard ning Marten Ingeri enda põlvedele istuma tõmmanud.
Tannu läks Bellat keerutades eemale ja suudles teda järgmisel hetkel.[/color] "Mi-?" alustas Annabel, kuid ei saanud lõpetada, sest Taniil suudles teda uuesti. "Kas sa tahaksid käima hakata?" Tüdruk võpatas märgatavalt ja silmitses kahtlevalt poissi. "Kas sa üritad siin nalja teha?" küsis ta lõpuks. Tannu asetas Bella aeglaselt maha ja haaras mõlema käega neiu põskedest.
"Bella, kas ma olen kunagi sinu kulul nalja teinud?" Nooruk lükkas Annabeli lõua üles poole, nii et tüdruk pidi talle otsa vaatama. "Ei," vastas neidis vaikselt, silmitsedes poisi pruune silmi. "Ja muidugi olen ma nõus!"

Kui noored tagasi teiste juurde jalutasid, surus Taniil koheselt Karli kätt, laskmata seejuures Bellast lahti. "Noh, Belts, nii et sa läksidki õnge?" küsis Karl irvitades, pilgutades tüdrukule silma. Annabel pööritas vaid silmi, pigistades kergelt Tannu kätt.
"Mille ma maha magasin?" küsis Helen, kui kõik peale tema naerma hakkasid.
"Noh, ee, Hellu, tead. Me emn, hakkasime just Tannuga käima," pomises Annabel, vaadatesmaha ja punastades juustejuurteni. Natuke aega valitses noorte vahel vaikus ja siis jooksis Helen oma parima sõbranna juurde ning kallistas teda tugevalt, nii et Tannu pidi Annabeli käest lahti laskma. "Nägid, ma ütlesin sulle, et sa leiad endale poisi, Beltsakas. Ma ütlesin sulle!" Ja kõigi üllatuseks puhkes ta nutma. "Helen, oled sa ikka veel elus?" küsis Inger lõpuks, vaadates üllatunult kooliõde. "Jah," nuuksus tüdruk vastuseks, lastes lõpuks ometi Annabeli lahti ja kuivatades pisarad. "Ma olen lihtsalt nii õnnelik!" Neiu naeratas laialt ja plaksutas käsi. "Niisiis, mis me edasi teeme?" Kõik seitse noort puhkesid naerma, laiutades itsitades käsi.

Helen istus laialt naeratades arvuti taha. "Kui Belts käib Tannuga, on täiesti kindel, et ta ei huvitu Karlist," sõnas ta endale mõttes. Helen poleks iial arvanud, et uudis Annabelist ja mingist poisist teda nii õnnelikuks teeb.

Helen. [ naerata, naerata, naerata. ] says:
Heii, kallikesed!
Beltsakas. LL | Tannu! <3 ;* says:
Jouks! ;*
D.O.N.N.A. ^^ says:
Tsau! :)
Sirru. GO LIVE! says:
Tsauh! Miks nii rõõmus tuju?
Helen. [ naerata, naerata, naerata. ] says:
Sa ei teagi vä? Beltsakas sai endale poisi! Ühe Karli sõbra.
Sirru. GO LIVE! says:
Wow! Õnnitlused, väikseke x)
D.O.N.N.A. ^^ says:
Ausalt, nüüd oled sa üks meie seast!
Beltsakas. LL | Tannu! <3 ;* says:
*punastab* (a)
Helen. [ naerata, naerata, naerata. ] says:
Igatahes. Ma mõtlesin, et me võiksime korraldada ühe tüdrukute õhtu.
Helen. [ naerata, naerata, naerata. ] says:
Beltsaka pool, ehk?!
Sirru. GO LIVE! says:
Väärt idee!
D.O.N.N.A. ^^ says:
Vägagi. Belts?
Beltsakas. LL | Tannu! <3 ;* says:
Emn, millal?
D.O.N.N.A. ^^ says:
Homme? Võtaks õppimisasjad sinu poole kaasa ja läheks esmaspäeval koos kooli?
Helen. [ naerata, naerata, naerata. ] says:
Jap! ;D
Sirru. GO LIVE! says:
Mulle sobib! :)
Beltsakas. LL | Tannu! <3 ;* says:
Nagu mullegi, vanemaid pole niikuinii kordus ;d
D.O.N.N.A. ^^ says:
OTSUSTATUD! :p
Beltsakas. LL | Tannu! <3 ;* says:
kuuest õhtul?
Helen. [ naerata, naerata, naerata. ] says:
Okei, tänud x)
Sirru. GO LIVE! says:
Sulle, Helx, sulle. Ok, kohtumiseni siis ;p

Meeeldis. (YYY)
Belts sai poisi, Belts sai poisi...
Aeh.
Täiega meeldis! (:
Ootan uut. ;D

Midagi ikka on.

Ja sry, ma just mingi 10 minti enne sinu posti kadusin. (A) Aga Iris pole solvujat tüüpi, nii et arvatavasti on kõik korra.s ;D

Heaaa.

Edasiii

Heeh
Ma ei solvund ja ma õiendasin teise teema peale

ja vääääääga hea jutt on

UUUUUUUUTTTTT!!!!

6.

Annabel, Donna, Helen ja Sirelin istusid Beltsaka toas, lahendades erinevaid matemaatika ülesandeid. "See on ikka nii mage, et meile nii palju õppida antakse," pomises Helen pead kätele toetades. Donna veeretas ennast selili ja põrnitses lage. "Ära üllata," pomises ta nördinudlt ja pööras ennast taas kõhuli.
"Me võiks vahelduseks juba midagi muud teha. Õues on juba piiimee!"
"Mida huvitav?" uuris Annabel, pöörates pea sõbrannade poole. Kõik neli neiut vaikisid mõtlikult.
"Ma tean!" hüüatas Sirelin lõpuks. "Me mängime tõde ja tegu!" Donna ja Helen vaimustusid ideest koheselt, kuid Bella raputas vaid rusutult pead. "Kindlad?" küsis ta kahtlevalt, kuid teised jooksid juba mööda tuba ringi, otsides tühja pudelit. Ning õnneks või õnnetuseks sattus Helen pudelilao juurde.
Ja juba kolme minuti pärast olid kõik tüdrukud toa keskel ringis, pudel põrandal keerlemas.
"Nii, Bella," sõnas Donna, kes oli keerutamist alustanud. "Tõde või tegu?"
Annabel mõtles natuke, jälgised pudelit, mis temal oli peatunud. "Tegu," sõnas ta peagi, tõstes pilgu sõbrannadele.
"Jess! Ma lootsingi seda!" Tüdruk lõi võidukalt rusikaga õhku. "Helista Karlile ja kutsu ta välja.. ning suudle teda!"
Nii Helen kui ka Annabel vaatasid suu ammuli klassiõde.
"Sa tahad, et ma suudleksin Karli, kui ma olen just Tannuga käima hakanud?" küsis Annabel, olles oma kõnevõime taastanud.
"Ausalt, mõtle, mis see endaga kaasa võib tuua," oli ka Helen sõbranna poolt, kuigi hoopis teisel põhjusel. Belts vaatas tänulikult pinginaabrit.
"Te teate reegleid," pomises Sirelin. "Sa võid ka keelduda, aga siis pead pandi andma.." Annabel raputas pead ja tõusis püsti. "Okei, ma teen ära," pomises ta mobiili kätte võttes.
Juba paari minuti pärast oli tüdruk öösärgis valjas, märgates eemal seisvat Karli. Raskelt ohates astus neiu oma ülesandele vastu.
"Tere, Belts, mis vaja oli?" Poisi häälest võis kuulda, et talle ei jäänud Bella imelik käitumine märkamatuks. Aga neiu tõstis lihtsalt pea ja suudles poissi pikalt, jättes ta siis sinna suud maigutama ja kiiresti sisse joostes.
Pudel peatus Donnal. "Keda sa viimati suudlesid?" küsis Annabel, seirates huviga sõbrannat.
"Martenit."
"MIDA?" Nüüd oli Beltsi huvi märgatav. "Miks?"
"Jäta need küsimused järgmiseks korraks."
Bella turtsatas ja Donna keerutas pudelit. "Helx, tõde või tegu?"
"Tõde."
"Kes sulle meeldib?"
Helen vaatas hetkeks kahtlevalt Annabeli. "Karl," sõnas ta siis veendunult, tegemata kahe sõbranna huilgamisest välja. "Tõde või tegu?" küsis ta Sirelini käest, vaadates küsivalt klassiõde. "Tõde," vastas neiu sundimatult naeratades ja silma pilgutades.
"Kellega sa käima tahad hakata?"
"Edvardiga."
"Oke-. MIDA?"
"No kuule, ta on ju ülikena. Pealegi suhtleb Belts temaga kaa ja seda sa pahaks ei pane," sõnas Sirelin õlgu kehitades. Annabel muigas, kujutledes ette, kuidas Sirelin Edvardile külje alla poeb. Neiu polnud eriti veendunud, et see sõbrannal ka õnnestub, aga sellest võis veel palju nalja tulla. "Okei," sõnas ta vaigistavalt, suutmata oma muiet varjata, "keeruta."

Järgmisel hommikul ärkasid tüdrukud äratuskella helina peale. Kõik olid kusagile põrandale magama jäänud ja tekid peale tõmmanud.
Haigutades tõusis Annabel püsti ja kirus mõttes seda, et nad olid kella neljani üleval olnud. "Kuulge, me peame veerand tunni pärast minema hakkama," sõnas ta haigutades ja toolile istuma vajudes. "Ja essa on mata.."

Haigutades jõudis nelik kooli, viis minutit enne tundide algust. Kõik neli tüdrukut istusid klassi ukse ette maha, hoolimata sellest, et mõni õpetaja võis nendega õiendama hakata.
"Hei, Beltsakas, saaksime rääkida?"
Annabel tõstis pilgu, avades sulgunud silmad, ja nägi enda ees seismas Karli, kes teda tõsiselt silmitses. Neiu noogutas ja sirutas käe, et nooruk ta püsti aitaks.
"Mis siis nii privaatset vestlust vajab?" uuris Belts, kui nad olid teise koridori otsa jõudnud. Karl ei vastanud talle pikka aega, kuid avas lõpuks siiski suu.
"Kuule, see eilne asi," sõnas ta maha vaadates. "Ma tõesti ei taha Tannule nii teha, nii et.. võiks seda enam mitte juhtuda?" Poisi tõsine hääletoon ja hoiatav pilk ajasid tüdruku nii naerma, et ta ei suutnud vastu panna ning puhkeski kõva häälega itsitama.
"Kuule, mees," sõnas ta endiselt naerdes, "me mängisime tõde ja tegu ning ma olen kindel, et see on suht ainulaadne juhtum."
"Aa, okei. Hiljem näeme siis."
Midagi Karli hääles sundis Annabeli taas tõsiseks. Kulmu kergitades jälgis ta poisi teekonda oma klassi juurde, kehitas siis õlgu ning kõndis tagasi matemaatika klassi juurde.

"Noh, mis ta tahtis?" küsis Donna haigutades, pöörates vaid kergelt pead sõbranna poole. Annabel mõtles hetke ning vastas siis lihtsalt: "Ah ei midagi." Haigutades vaatas ta õpetajat, kes neile ukse lahti keeras. "Ei istu maas," sõnas naine noomivalt, kuid tüdrukud ei pannud seda eriti tähele. Selle asemel vanssisid nad klassi ja vajusid tagapinkidesse istuma.

Heaa. :)
Edasiiii .

üliüliüliüliüliüliülieHeaaa!!!

Saab juba uut v?

Uuuuuuuut!!!

kuule sina, iirimaa, ole üldse vait! sina loed niikuinii kõik osad ette, nii et.. pole mõtet tingida ;d
btw, miks sind, kurat, arvutis pole? (ma siis mainin, et homme me vist ei kohtu.. /

aga teile teistele, eksole. tänud, et loete, kommenteerige ikka täiega ja kriitikat kah, eksole! (mitte, et ma siis väga midagi muudaks, aga see selleks.. )
btw, natuke pikem siis.. ainult nats.

7.

Inger jooksis kiiruga treppides üles, suutmata oodata, mil ta kolmandale korrusele jõuab. Lõpuks peatuski neiu hingeldades ajaloo klassi ees. Vahetunni lõpuni oli jääud veel viis minutit, aga tüdruk ei hoolinud sellest.
"Annabel!" hõikas ta klassi sisenedes ning hoogsalt käsi lehvitades. "Meil on probleem."
Annabel ja Helen, kes olid klassi tagumises pingis kaarte mänginud, vahetasid pilgu ja kiirustasid siis kaheksandiku juurde. "Mis viga?" küsis Belts kohe, vaadates küsivalt sõbrannat. Inger tõstis hingeldades pea. Tema näos peegeldus kõike muud peale rõõmu. "Tannu ja Karl.. kaklevad," pomises ta lõpuks, langetades taas pilgu. "MIDA?" karjusid Helen ja Annabel koos, panemata tähele pilke, mis klass neile saatis. "Kus?"
"All aatriumis," vastas Inger hingetult osutades ebamääraselt käega selja taha. Üheksandikud pistsid jooksu, jättes treppidel hooletult astmeid vahele.

Kui tüdrukud aatriumisse jõudsid, nägid nad kohe, et teiselt poolt lähenes tekkinud ringile õppealajuhataja. Aega raiskamata jooksid tüdrukud ringist läbi, poiste juurde. Edvard üritas kogu jõust Karli tagasi hoida ning Marten askeldas oma venna kallal, kuid kohe oli näha, kes neist vanem ja tugevam oli.
"Mida te ometi teete?" küsis Annabel, astudes poiste vahele ja vaadates kordamööda noorukeid.
"Parimad sõbrad sellist skandaali ei tee," lisas Helen, astudes nüüd samuti poiste vahele.
"Tema minu parim sõber küll ei ole," sisises Taniil, seirates üksisilmi Karli.
"Miks siis?" uuris Belts imestunult, pöörates pea küsivalt Karli poole. "Jobu," sisises Karl ainult ning Tannu ei jõudnud midagi vastata, sest ringi astus õppalajuhataja. "Mida te omastarust teete?" küsis ta oma rangel häälel, vaadates kõigi ringis olijate nägusid. "Preili Annabel?"
"Ei mida tea midagi, ma üritasin just selgusele jõuda," pomises tüdruk, silmitsedes ikka veel korda-mööda Tannut ja Karli.
"Härrased, direktori kabinetti!"
Karl ja Taniil saatsid üksteisele veel ühe põlgliku pilgu, rapsisid siis ennast nooremate koolivendade käest lahti ja läksid õppealajuhataja järel direktori kabineti poole.
Annabel vaatas suu ammuli neile järgi ning võpatas seetõttu, kui keegi ta õlast haaras. "Belts," sosistas tuttav hääl, "kell käis juba." Annabel pöörds ümber ja nägi endale otsa vaatavat Helenit ja Ingerit. Tüdruk noogutas, naeratas kergelt ja kiirustas siis koos sõbrannadega klassi.

Annabel toetus vastu koolimaja seina, jälgides õpilasi, kes majast väljusid. Lõpuks astuski uksest välja inimene, keda ta oodanud oli. "Karl," sõnas neidis lihtsalt, andes märku, et nooruk tema juurde tuleks. "Kas sa ütled mulle, miks te kaklesite?" Kui noormees pead raputas, ohkas Belts vaikselt. "Siis ma ei räägi sinuga enam." Ja mitte midagi rohkemat lisamata kiirustas ta ristikheina poole viiva tee juurde, kus Inger ja Helen teda juba ootasid.

*******

T. Bella, mu arm! <3 says:
Karl, me peame midagi ette võtma! Ma ei kannata seda, et ta minuga ei räägi.
Karl :S says:
Mhm. Aga me ei tohi talle tegelikku põhjust öelda..
T. Bella, mu arm! <3 says:
Sp, et ta sinuga edasi räägiks?
Karl :S says:
Ei, sp, et ta meie mõlemaga edasi räägiks! Ma tunnen teda küllalt hästi, et teada, kuidas ta reageerib.
T. Bella, mu arm! <3 says:
Ahah, nojah..
Karl :S says:
Niiet.. mis me talle siis ütleme?
T. Bella, mu arm! <3 says:
Mingi, et me tülitsesime mingisuguse vana tüdruku pärast..
Karl :S says:
Kellega sina käisid, aga kes mulle meeldis?
Karl :S says:
Ja kellega te läksite lahku sp, et mina meeldisin talle.. ja sina ütlesid alles nüüd mulle.
T. Bella, mu arm! <3 says:
Ja miks mitte vastupidi?
Karl :S says:
sest ta teab kõiki mu tüdrukuid?!
T. Bella, mu arm! <3 says:
Assoh. Tavai siis.. millal räägime?
Karl :S says:
Sa täna ei viitsi siia tulla? Saaks kohe tehtud..
T. Bella, mu arm! <3 says:
Ok, tulen kohe.

Karl ohkas ning tõusis arvuti tagant, joostes õue ja jäädes seal Tannut ootama. Paari minuti pärast peatuski noormees Karli juures. Sõnagi lausumata sisenesid nad punase aiaga hoovi.
Poisid vajutasid uksekella ning peagi avaski Annabel ukse. Saatnud mõlemale noorukile pika pilgu, avas ta suu. "Ja mida teile?" küsis ta piinlikult viisakal toonil.
"Me tulime rääkima.. miks me kaklesime," pomises Karl, vaadates ukse tagant paistvat tuba. "Ahah," pomises Belts, astudes ukse eest. Kaks noorukit sisenesid korterisse, võtsid jalanõud jalast ja suundusid siis elutuppa. Annabel jõjatus kapi vastu ning silmitses küsivalt poisse.
"Seda et.." alustas Karl.
".. me kaklesime ühe tüdruku pärast.."
".. kellega Tannu kunagi käis, aga kes mulle hullult meeldis."
"Ja noh, me läksime lahku, sest sellele tüdrukule meeldis Karl, aga ta ei julgenud seda Karlile öelda."
"Ja Tannu ütles alles nüüd.."
Tükk aega oli vaikus ja siis küsis Annabel vaikselt: "Kes see tüdruk oli?"
"Mida?" küsis Karl, kuid nähes neiu pilku, maigutas nooruk suud. "Ee.. sa ei tea teda," pomises ta lõpuks, teades ka ise, kui valelik ta jääl oli. "Sirelin," sõnas Tannu kiirelt. Belts vaatas üllatunult poisse. "Aga.. aga, miks mina sellest midagi ei teadnud?" Taniil ja Karl vahetasid kiirelt pilgu. "Ei tea," pomises Karl ettevaatlikult.
"Nii et sa räägid nüüd meiega?" päris Tannu, nägu lootusest säramas.
"Jeaah, olks," pomises Annabel. "Aga nüüd kasige minema, ma pean õppima."



sorri, aeg otsas, pärast korrastan!

Uuuuut .

Ma tahan ka uuuuuut!

Näääh, pole aus
Tule ruttu tagasiiii!

Yay Rutturuttu nüüd!

Iirimaale, keda ma juba näha tahan, mis siis, et ma alles teda nägin. (mis tähendab muidugi, et see, mis ma seal ütlesin on täiesti mitte arvestatav lause, eksole ;d)
Hanele, kes on lihtsalt KÕIGEPAREM ja kelleta ma ei suuda olla ja et mul on väga kahju, et teda täna meiega ei olnud <3 ;*
Pähklile, kellega oli lihtsalt liiga tore täna. (vaata kui kohane su nimi on.. hansuke ja greeteke :D)

8.

"Sirelin! Sirelin! Oota natuke," hõikas Annabel, joostes klassiõele järgi. "Miks sa mulle ei öelnud, et sa Tannuga käisid?" Neiu naeratas küsivalt, andes märku, et ta ei hooli sellest suhtest põrmugi. "Emn, kuidas palun?" küsis Sirelin kulme kergitades. "Milline Tannu?"
"Noh, Taniil loomulikult, kes siis veel. Või oled sa paljude Tannudega käinud?" sõnas Annabel kannatamatult. "Miks sa ei öelnud, et sa temaga käisid?"
"Aah, kust sa tead, et me käisime?"
"Tannu ise ütles. Muide, sa meeldisid Karlile kaa, nii et.. kui ta sulle ikka veel meeldib, siis.. Millal te üldse käisite?"
"Aa, jaa," lausus Sirelin mitte eriti entuasistlikult, "vaata, Belts, asi on nii, et.. ma ei huvitu enam Karlist. Jah, ma olen tast üle saanud."
"Okei, aga teinekord ikka räägi mulle oma poistest, eksole?!"
"Mhm, okei."
Annabel naeratas säravalt ja tõttas edasi, märgates eemal Helenit ja Ingerit,
Sekund hiljem seisid Karl ja Taniil kummalgi pool Sirelini. "Ega sa seda tagasi ei ajanud?" küsis Tannu kohe, jälgides Annabeli selga, mis rahva seast paistis. "Ei, aga mida kuradit see tähendas? Et ma käisin sinuga? Sa ei ole üldse minu maitse."
"Sorri, esimene nimi, mis pähe tuli, ta ei oleks muidu pärimist jätnud.."
"Ausalt," lisas Karl, "ma oodan, et sa ei räägi meid välja."
"Tänud. Muide, sa oled laupäeval mu sünnale kutsutud. Minupool, seitsmest õhtul ja ööläbi," lausus Tannu silma pilgutades ning poisid olidki läinud.

Inger, Annabel ja Helen istusid Viru keskuse tesel korrusel olevas söögikohas. "Te mõlemad tulete ikka Tannu sünnale?" küsis Annabel, pistes oma banaanijäätisega pannkoogist järgmise tüki suhu. "Jap," vastasid tüdrukud naerdes. "Ajaa, Ingman, kummaga sa käid, kas Eddy või Matuga?" küsis Helen. "Või mõlemaga?" lisas Belts, tõstes huvitunult pilgu oma pannkoogilt, Inger vaatas korda-mööda sõbrannasid ja ohkas siis silmi pööritades. "Mitte kummagagi."
"Aga kummaga tahaksid?" küsis Helen edasi. Inger turtsatas kergelt. "Mis see teie asi on?"
"Paluuuun!" hüüdis Annabel vaikselt, seades käed kokku ja vaadates suurte silmadega tüdrukut.
"Eeh! Okei siis! Aga te ei tohi seda kellelegi rääkida."
"Okei," sõnas Helen laualt naeratades, Inger saatis talle pika pilgu ning sõnas siis: "Edvardiga. Marten on nagu rohkem vend.."
"Üüh!" pomises Helen muiates, vahetades Annabeliga salakavala pilgu.
"Tubli!" kiitis Belts, "millal sa ta ära sebid? Või õigemini, talle oma saladust räägid, sest ma olen kindel, et sina meeldid talle täiega."
Inger oli nüüd näost täiesti punane ning jõllitas lauda, oskamata midagi rohkemat öelda.
"Aga millal sa Karli ära sebid?" küsis tüdruk lõpuks, pöördudes Heleni poole. "Siis me saaksime kolmese kohtingu teha."
Nüüd oli Heleni kord punastada. Neiu vaatas mitte midagi öeldes Annabeli, kelle näol püsis endiselt naeratus. "Mhm," sõnas ta, "teil mõlemal on nädal aega aega, et endale poisid sebida. Ja peaks mainima, et laupäeval tuleb teil soodne võimalus." Silma pilgutades tõusis neiu püsti ja viis oma nõud ära. "Nüüd aga pean kahjuks minema. edu, homme näeme." Ja tüdruk kõndis muiates ära, jättes kaks sõbrannat üllatunult endale järgi vaatama.

*******

Helen jõudis poolteist tundi pärast Beltsi lahkumist koju. Avades kiirelt arvuti ja logides msni klõpsas ta kohe Karli nimele.

HELEN. ( naerata!) says:
Hei!
K. :) says:
jouks.
HELEN. ( naerata!) says:
Kas homme toimub Tannu b'day auks ka midagi?
K. :) says:
Mhm. Hommikul kella kuuest tema poole.
HELEN. ( naerata!) says:
Okei. Aga saaks ehk enne kokku? Ma ei tea täpselt, kus ta elab (a)
K. :) says:
Ok. Poole kuuest minu pool?
HELEN. ( naerata!) says:
Sobib. Olen kohal siis, näeme :)
K. :) says:
Mhm.
HELEN. ( naerata!) says:
Tsau.
K. :) says:
tsauks.

Helen ohkas kergelt, olles juba harjunud selliste lühikõnedega. Kergelt silmi pööritades sulges neiu poisi vestluse. Paari minuti pärast avanes aga uus vestlus ning Helen võis näha oma parima sõbranna pealkirja.

Bella, Tannumusi. <3 | Tannul sünna (L) says:
Jäuuuh! ;*
HELEN. (naerata!) says:
Hei!
Bella, Tannumusi. <3 | Tannul sünna (L) says:
Ma kuulsin, et sul sujub täitsa hästi Karli sebimine. xd
HELEN. (naerata!) says:
Misasja?
Bella, Tannumusi. <3 | Tannul sünna (L) says:
Karlike viis mind ilusti teie vestlusega kokku XD Mõnud, eks!
HELEN. (naerata!) says:
Aah, shut up!
Bella, Tannumusi. <3 | Tannul sünna (L) says:
Yeah xd Okey. Mis muidu teed? Valid homseks kleiti välja? ;d
HELEN. (naerata!) says:
Beltsakas, sa lubasid! Pealegi, mida ma ikka valin, sa oled ju ka seal..
Bella, Tannumusi. <3 | Tannul sünna (L) says:
Kas ma kuulsin pettumust? XD Rahune, tobu, mind ei ole. Ma lähen juba varem üksinda. ;d
HELEN. (naerata!) says:
Ähh!
Bella, Tannumusi. <3 | Tannul sünna (L) says:
Sa peaksid mind tänama ;d Saaad teda segamatult sebida. Kuigi.. ma pean tunnistama, et kahju on sellest ilma jääda XD
HELEN. (naerata!) says:
Ah jää vait!
Bella, Tannumusi. <3 | Tannul sünna (L) says:
Yeaaah, ok. ;d

Helen naeris valjult, suutmata ennast peatada. Tegelikult ta oligi õnnelik, et sai Karliga kahekesti minna. Muheledes tõusis ta arvuti tagant ning hüppas voodisse, sulgedes naerdes silmas ja mõeldes Karlile.

*******

Inger mudis enda käsi, vaadates närviliselt maja enda ees. Iga hetk pidi uksest väljuma Edvard ning tüdruk oli nõuks võtnud noorukile oma tunnetest rääkida. Seetõttu oligi ta nii närvis ja kujutles ette, mis selle vestlusega juhtuda võib. Nad võisid tülli minna ja seda ta välja ei kannataks. Ohates astus neiu majast sammu võrra eemale ja oli juba valmis lahkuma, kui uks avanes ning koolivend kiirustas välja. "Tsau!" hõikas ta naeratades. Inger ohkas kuuldamatult ja pöördus juba naeratades sõbra poole. "Hei," pomises ta mitte eriti entuasistlikult.
"Mis me teeme? Kutsume Matu ka?"
"Emn, parem mitte. Ma tahtsin sulle midagi öelda."
"Okei, kuulan," vastas Edvard naeratusega, mis neiule nii väga meeldis.
"Seda et... Sa meeldid mulle," lausus Inger, kuid nähes poisi muutumatut nägu lisas ta kiirelt: "Nagu poisina, mitte sõbrana."

Edasiii !