See on MINU, ainult MINU.

"Mis tunne on tappa", küsisin ootamatult politseinikult kes eisis klassi ees ja rääkis kui kahjulikud on narkootikumid. Keda see huvitab, me teame seda, või noh mina tean. Mind ei huvitagi, et ma noorelt maha suren või kuskil põõsas lõpetan. See on minu elu teen mis tahan. "Triin, see pole viisakas", õpetaja punastas, tal oli kindlasti minu pärast väga häbi, mul jällegi kama kaks. Politseinik, paks ja kole, ilmselgelt lahutatud, tugitoolisportlane, kuhu küll selline politseinik kõlbab, ptui minu meelest kuhugi. Politsei avas suu ja ütles napisõnaliselt "Kohutav", järgnes tappev vaikus ja ta lausus "ärge teie proovige kunagi." Tirrr tirr tirr. Päästev tunnikell, jooksin klassist välja nii kuis jalad võtsid. Hakkasin trepist alla minema ja kopertasin. Põmm, lamasin maas ja kogu kooli pilk oli suunatud minule. "Vabandust, ma ei tahtnud, sa tulid nii kiiresti ja ma ei märganud sind" kõlasid mingi poisi vabandavad sõnad. "Mida iganes", kindlasti mõni ennast täis üheteistkümnendik mõtlesin endamisi. Hakkasin ennast püsti ajama, ta ulatas mulle oma abistava kläe. "Hui tahangi su kätt, kao ära" sisistasin kurjalt. Poiss pobises midagi ja kadus nurga taha. Võtsin koti ja sammusin otse riietusruumi, söögiisu oli kapitaalselt kadunud.

Kehalise tund on piinarikas, kuid kergendav on see, et tunnid saavad kohe läbi. Kaks staadioni ringi veel ja ma saan koju. Jooksin kiiresti, nii kuis jalad võtsid. Kuid siis see kordus, see tobe poiss. Tõmmu, mustad sassis juuksed, pikk, sportlik-iga tõdruku unistus kõndis mööda ja ma koperdasin, jälle lamasin ma maas ja oigasin. Poisid naersid samuti ka team. Poiste hulgast oli kuulda hüüet "jääprintsess tule püsti, sulad veel ära." Tõusin kärmelt püsti ja näitasin neile keskmist sõrme

Kodu kallis kodu, astusin uksest sisse võtsin ketsid jalast ja jalutasin kööki. Avasin külmiku ja hakkasin kohukest võtma, kuid järsku helises mu telefon, "pagan" kirusin endamisi. "Jaa, mis on?"
"Hei T tule täna peole, see poiss on ka noh tead küll see küheteiskümnendik" see oli Jossu mu parimsõbranna", "no hea küll tule mulle kaheksaks järgi." Heitsin pilgu kellale , nii mul on viis tundi, käin pesemas, tegin kerge meigi, seadsin juuksed kõrgesse hobusesappa.

Pidu oli täies hoos, rahvast oli palju: Seltskonnast teadsin vaid pooli, kauelt märkasin ka õnnetuste toojat. Läkisn siidri purk käes aeda. Mulle järgnes ka Karl, just nii oli ta nimi. Ta suunudus aeglasel sammul minu juurde ja lausus " Sa oled täna ilus, lähme jalutame", "mida iganes proovisin olla võimalikult ükskõikne." Jalutasime vaikides metsa poole kõndisime metsas ringi kui järsku helises telefon "Kus te olete?" Jossu oli närvis, "tuleme kohe tagasi." Hakkasin omaarust tagasi sammuma, Karl minu järel "kuidas tagasi saame metsast?" Karl vaatas mind imestunult "Jääprintsess oskab isegi rääkida, ma ei tea kus me oleme, ma ei tunne seda koha" Ohkasin, jõlkusime metsas tunnikese, aeg lendas ja ma väsisin, oli lootusetu siit välja saada...

See on nii väike osa, vähem kui 500 sõna, ja juba tegevus käib. Samuti on stiil väheti kummaline ja mõned loogikavead on sees. Samuti, kuigi võib olla inimesi, kes on tihtipeale ülbed, kas on mõni inimene, kes isegi mõtleb nii ülbelt kogu aeg? Mulle meeldis see algus, see tähendab, mulle meeldisid viis esimest sõna, kuid sellel pole sisuga erilist pistmist, või mis? Igatahes, kui sa sama sündmustiku nii umbes kahetuhande sõna peale laiali laotaksid, oleks sul stiil ka samas korras, või mis? Muidu... OK, vist

ülbe natuke... :)