Mõttevälgatus selline. Pole veel pealkirjale mõelnud

Klassiuks avanes & sisenes kaks tundmatut kuju. Sinisilmne, pihani ulatuvate lumivalgete juustega neidis, kelle olekust võis juba aru saada, et ta pole just kõige soojema südamega. Tema sügavsinised silmad olid külmad & kalgid. Tütarlaps ei näinud ümbritsevast eriti välja tegevat. Korraks tundetu pilguga üle klassi lastes, võttis ta otsekoheselt suuna seinaäärse pingirea teise laua juurde & võttis seal oleval toolil sujuvalt istet.
Teiseks tulijaks osutus poiss. Helepruunid, peaaegu blondid juuksed & kassilikult kiirgavad rohelised silmad. Kutt paistis ümbritsevat paremini tajuvat. Aeglaselt libistas nooruk silmadega üle terve ruumi. Lõpuks peatus tema pilk minul. Kuti silmad tõmbusid kergelt kissi & ta kallutas pea kergelt paremale poole viltu. Tundus nagu tahaks ta mind oma pilguga põletada. Tundsin, kuidas mind läbis kerge värin. Pisut aega seisis noormees lihtsalt paigal. Terves klassiruumis lasus lausvaikus, oleks võinud ka nõela kukkumist kuulda. Mind endiselt pilusilmi vaadates, hakkas poiss aeglasel sammul minu poole liikuma. Tasaselt, sujuvalt, rahulikult... Jõudsin veel vaevu märgata noormehe näol salakavalat naeratust...

... Telefon helises. Kobasin pimesi aknalaual ja lõpuks saatis mind ka edu. Avasin vaevaliselt silmad ning panin telefoni äratuse kinni. Pomisesin midagi omaette, kuid ega ma isegi enda sõnadest aru saanud.
Lebasin vaikides voodis ja vahtisin lakke. Sellest tõotas tulla järjekordne igav koolipäev, aga ometi... Ometi oli mul tunne, et täna juhtub midagi. Ma ei suutnud küll ette kujutada, mis see midagi olla võis, kuid ometi sees kuidagi kripeldas. Tõusin aeglaselt istukile ning vaatasin kalendrit.
14. jaanuar, kolmapäev.
Raputasin kergelt pead ning tõusin siis vaikse ohke saatel püsti. Igaks juhuks kätega laualt tuge otsides, suundusin otse peegli ette ja mis ma nägin?
Šokolaadipruunid, kergelt lokkis, poolde selga ulatuvad juuksed, mis hetkel ebaloomulikult igasse erisuunda turritasid. Helekollased, hallisegused silmad, mis tänu unisele hommikupoolikule vaevu avatud olid. Jah, see ma olin. Seesama, pruunide juuste, kollaste silmade, üsna lühike, saleda kehaehitusega tüdruk, kes seisis ööriietes enda toas, peegli ees. Täies koosseisus.

Hommikused toimetused tehtud, haarasin enda toast oma koolikoti. Keerasin välisukse lukku ning hakkasin rahulikul sammul kooli poole astuma.
Tänav oli tühi, tundus, nagu peale minu polekski ilmas enam kedagi elavat.
Ehmusin ja jäin hetkeks seisma, mul tõmbus korraks silme eest mustaks ning nägin hetkelise kiirusega silme ees valget jänest. Sulgesin silmad ja raputasin kergelt pead. Umbes poole minuti pärast, kui olin juba vaikselt toibunud avasin silmad ning... Otse minu eest läbi, üle tee, jooksis lumivalge jänes. Täpipealt selline, nagu olin ennist silme ees näinud. Olin kergelt hämmingus, kuid jõudsin siis otsusele, et kujutasin seda kõike lihtsalt ette. Vaevalt, et minule nüüd mingisugused harukordsed anded kaasa antud olid.
Tuli tunnistada, et ma tõesti uskusin maagiat ja võlujõudu. Olin üsna kindel, et igas inimeses ja igas hetkes, peitus killuke neist mõlemast. Uskusin inimesi, kes tulevikku ennustasid ning samuti ka neid, kes suutsid ravida. Maagia ja võlujõud – need olid asjad, mida ma tahtsin uskuda, kuid igal asjal on piirid.

Kell helises, istusin üksinda aknaaluse rea eelviimases pingis. Vaatasin mõtlikult aknast välja. Akna taga keerlesid pisikesed, valged lumehelbed. Õpetaja sisenes klassi, algas ajaloo tund.
Seda veel vaja, ajalugu oli minu arvates lihtsalt kõige igavam tund üldse ja see venis nii aeglaselt nagu... Ma kohe ei teadnudki, millega seda võrrelda, aga igatahes pidi see olema midagi, mis venib väga aeglaselt, väga pikaks.
Õpetaja hakkas eelmise tunni teema kohta küsimusi küsima. Nagu tavaliselt oli Martin see, kes kõike teadis. Tuupur nagu ta oli. Lumivalgete juustega, lühike poiss, prillid ees.

Ega tal vist oluliselt sõpru ei olnud, eks ta sellepärast oligi seda teed läinud. Sisustas oma vaba aega ainult õppimisega. Pööritasin tahtmatult silmi, mitte, et mul midagi poisi vastu oleks olnud, aga mulle ei meeldinud õpilased, kes alatasa õpetajatele pugesid.
Tund polnud veel poole pealgi, kui järsku kuulsime koputust klassiuksele. Mõned õpilased läksid päris ähmi täis, kuid mina ei tundnud eriti huvi, niikuinii õppealajuhataja või direktor, kes tulid teatama, et see ja see õpataja on haigeks jäänud ning nende tundide asemel on hoopis need ja need tunnid.
Uks avanes, aga ma ei tõstnud pilku, vaid joonistasin oma päeviku tagumistele lehekülgedele. Tuli tunnistada, et kunstikool oleks olnud kindla peale minek.
Kuulsin enda eest, enda kõrvalt pinkidest ja ka klassi teises otsas olevatest pinkidest ohkeid. Tundus nagu nad oleksid millestki tõsises hämmingus. Kibrutasin kulmu ja vaatasin siis enda klassikaaslasi, kes jahmunult ukse poole vaatasid ja alles siis, kui endagi pilgu sinna pöörasin, jõudis mulle kohale, mida nad seal nii huvitunult vaatasid.
Klassi olid sisenenud kaks meievanust õpilast. Tütarlaps lumivalgete juuste ja sügavsiniste silmadega. Teine poiss, kassilikult kiirgavate roheliste silmade ja helepruunide, peaaegu blondide juustega.
Mul vajus suu lahti. Ma teadsin ju neid. Ma olin sada prontsenti kindel, et ma teadsin neid, kuid kuidas? Sellele ei suutnud ma seletust leida.
Heledapäine tüdruk libistas korraks külma pilgu üle klassi ja läks ning istus siis seina äärde, teise pingi taha. Poiss seisis hetke paigal, silmitsedes üksikult iga õpilast meie klassis. Viimaks jõudis ta pilk ka minuni. Vaatasin ta kissitavatesse rohelistesse silmadesse, mis mind üksikasjalikult jälgisid. Tundsin, kuidas mind läbis kerge värin. Nagu oleks noormees tahtnud mind oma pilguga põletada. Ja siis... Mulle meenus! Ma teadsin, kus ma neid näinud olen! Unenäos!
Nägin, kuidas poisi näole kerkis kerge muie. Ma tajusin, et ta teab midagi. Midagi, millest mul endal aimugi ei olnud, kuid samas nagu oli ka. Seda tunnet oli võimatu seletada.
Klass oli haudvaikne. Absoluutselt kõikide pilgud olid suunatud ukse juures seisvale poisile. Kes nägi välja nii salapärane, nii kaunis, nii... maagiline. Temas oli midagi.
Nooruki näol olev muie muutus laiemaks, salapäraseks naeratuseks. Pilgutasin paar korda silmi, ma ei suutnud seda uskuda. See oli tänase päeva jooksul juba teine kord, kus mul oli tunne, nagu oleksin seda kõike ette näinud. Kõigepealt üle tee lippav valge jänes ning nüüd need õpilased.
Ma ei taibanud. Ma lihtsalt ei saanud aru. Kas see kõik oli juhus? Või äkki olid mulle tõesti osaks saanud erilised anded? Ma ei tea, kuid ma ei tea, kas oleksingi tahtnud teada. See kõik tundus hetkel nii segane. Mu pead täitsid miljonid küsimused, mis endale vastust ootasid. Aga mina polnud inimene, kes oleks suutnud neile vastata, ma lihtsalt ei osanud seda teha.
Noormees märkas mu jahmatust ja kallutas pea paremale poole viltu, täpselt nagu unenäos. Hetke paigal seistes, hakkas ta minu poole suunduma. Vaatasin seda kõike ehmatusega pealt, mu kurk kuivas, mu huuled olid kuivusest juba krobelised, kõnevõime mul täielikult puutus. Jäi mulje, nagu ma oleksin halvatud.
Noormees sammus minust mööda ja istus otse minu taha pinki. Olin enam, kui sada protsenti kindel, et ta jälgis mind. Iga minu liigutust. Tajusin tema kõrvetavat pilku enda seljal.
Täna tundus ajaloo tund veel pikem, kui tavaliselt. Enamasti tundus see kestvat kolm tundi, kuid täna... Täna kesti see terve igaviku. Kauem, kui kunagi varem. Ning terve selle igaviku, istusin ma teadmatuses. Terve tunni jooksul ei kuulnud ma mitte ainsatki õpetaja sõna. Ei pannud tähele mitte ühtegi naerupahvakut, mis kaaslaste poolt kostusid. Ma lihtsalt istusin ja vahtisin ehmunult enda lauda, samal ajal teades, et mind jälgitakse.
Roheline silmapaar minu taga, oli mulle jäädavalt kinnitunud. Ma ei pidanud isegi selja taha vaatama, et sellest aru saada. Ma tajusin seda, tundsin nende üksikasjalikku pilku enda seljal.
Viimaks ometi helises kell. Mu keel, mu huuled, mu kurk – need olid täielikult kuivanud, ma ei suutnud mitte midagi öelda. Aga õnneks polnud selleks ka vajadust. Haarasin oma ajaloo õpiku, töövihiku, vihiku, päeviku ja pastaka. Pistsin need nii kiiresti, kui suutsin enda seljakotti ja peaaegu, et jooksin uksest välja.
Vahetund möödus nagu linnutiivul. Ma ei rääkinud mitte kellegiga. Olin endiselt nii hämmingus. Täielikult oma mõtetes, suutmata küsimustele vastata. Vahetevahel otsisin pilguga üles võõra poisi. Ta istus veidi eemal, põrandal maas, selg vastu seina toetatud. Panin tähele, et suhteliselt minu lähedal oli tüdrukute kamp, kes omavahel naerda kihistasid ja muudkui noormehe poole vaatasid. Muidugi, et ma märkasin poisi näol tahtmatut muiet, kui ta paaril korral mulle otsa vaatas ning ma tema jälgimisega vahele jäin. Ma tundsin, kuidas mu põsed õhetasid.
Matemaatika – see oli järgmine tund. Järjekordne kõrvulukustav kellahelin. Kisa ja kära saatel valgusid õpilased klassi sisse. Suundusin joonelt enda pingi poole.
Istusin seinapoolse rea viimasesse pinki. Järjekordselt üksinda. Tegelikult istusin ma igas aines üksinda. Ma ei suhelnud enda klassist eriti kellegiga. Ega ma täpselt ei oskagi põhjust öelda, aga mõnikord jäi mulle mulje, nagu ma poleks eriti nende seltskonnas oodatud.
Tagasi reaalsusesse tõi mind see, kui minu ette libises virsikukarva käsi, mis lauale valge paberikese asetas. Avasin kokku kortsutatud paberi. Sellel seisid ainult neli sõna.

Sul on ilusad silmad.

Tahtmatult kerkisid mu kulmud veidi. Alles seejärel suvatsesin vaadata, kes see kirja saatnud oli. Järjekordne ehmumine. Ma polnud isegi märganud, millal poiss mu kõrvale istunud oli. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas siis oma salapärast naeratust.
Muigasin kergelt. Ega ma midagi ausalt öeldes vastata ei osanud. Hetke pärast saabus järgmine paberitükk.

Ma tean, et sind vaevavad teatud küsimused.
Aja möödudes, saad neile vastused.
Muuseas, Robi olen.

Taaskord olin kui halvatud. Kuidas ta teadis? Kes ta selline oli? Robi? Mina oleksin talle küll midagi erakordsemat nimeks pakkunud. Näiteks nagu... Ahh, ma ei tea isegi. Aga kindlasti mitte Robi. Igatahes tundsin end kohustatuna talle vastama. Pöörasin paberi teise külje ja kirjutasin sinna:

Säsil.
Mida sa õige neist küsimustes tead, mis mind vaevavad?

Ma lihtsalt ei suutnud seda küsimata jätta. Lükkasin paberi ettevaatlikult poisi ette. Robi sõrmed puutusid minu omade vastu, kui ta kirjakese vastu võttis. Jällekord ebatavaline värin. Mis temas küll oli?
„Preili Blow, kas te palun vastaksite nüüd sellele küsimusele?“ kuulsin proua Sherman’ küsimas. Mis küsimusele? Ma ju ei teadnud isegi millest jutt käis? Appi, mida ma nüüd siis tegema pidin? Järjekordne valge paber lükati minu ette.

Näiteks ei suuda sa hetkel välja mõelda, mis küsimusest jutt käib.
Vastus on 7321.

Vahtisin hämmastunult paberit, kuid võtsin ennast siis kokku ja pöörasin pilgu proua Sherman’le. „Seitse tuhat kolmsada kakskümmend üks?“ sõnasin üsna ebakindlalt, nii et vastus kõlas pigem nagu küsimus. Õpetaja noogutas rahulolevalt ja hakkas siis teisi õpilasi küsimustega pommitama. Vaatasin suu ammuli Robile otsa.
„Kuidas sa seda teadsid?“ sosistasin üllatunult. Isegi sosinas oli kuulda, et olen üsnagi ärevil. Robi pööras pilgu minnule ja sosistas vastu: „Küll sa varsti aru saad.“

*Ootan kriitikat ja kommentaare. Selle jutuga kindlapeale jätkan. Mõtteid jagub, kuid ei oska öelda, millal järg siia jõuab.* : )

Goood (Y) U know, that I like that.
See on tõesti midagi, sa tead seda. Super. Sisu lihtsalt nõuab, et teada loetaks ning paneb järge nõudma. Muidugi jah, ajaloo tund ei paista kellelegi meeldivad xD
'Sul on ilusad silmad.' see on hea. (, Ja muide, see pealkiri, mille all sa selle mulle saatsid. See on ideaalne. (Y)

Yeahh. I know. : )
Eks see ajalugu venib nagu.. mhkhmm.. : D
'Sul on ilusad silmad.' *Tänab Cassat*
Eks ma siis mõtlen selle pealkirja peale. : )

Narkar Postituste arv : 44 Age : 28

Väga hea. Meeldib, tundub huvitav ka, ootan uut osa. :)

Tänud. Uus osa kindlasti tuleb, aga ei oska öelda millal. Lähiajal arvatavasti. : )

Võlur Postituste arv : 59 Age : 28 Asukoht : Aruküla.

P2nta. kirjutas:: Yeahh. I know. : )
Eks see ajalugu venib nagu.. mhkhmm.. : D
'Sul on ilusad silmad.' *Tänab Cassat*
Eks ma siis mõtlen selle pealkirja peale. : )

.. härja ila. ;P

Või siis kaamlitatt. : D
Aga jeaahh.. : D

Võlur Postituste arv : 59 Age : 28 Asukoht : Aruküla.

ma pole seda ju veel komminudki! omg. -.-
AGAAAA. sa juba tead minu arvamust selle kohta. (;
SUPERSUPERSUPERSUPERSUPER HEA! SA LIHTSALT PEAD EDASI KIRJUTAMA! JA KUI EI KIRJUTA, MA SUNNIN!

Päris hea.
Meeldib, et pole sellist... uimast starti. Lihtsalt hakkab pihta ja on.
Oleks lahe, kui kuti oskused jääkski mmmm... tuvastamata Very Happy

Kui midagi negatiivset siis äkki seda, et see meenutab mingit filmi mulle, mida ma raudselt näinud olen aga ei mäleta selle nime hetkel.

Jaa, Pump. : D
Jätkan-jätkan. : D
Aga ära üle liialda, see pole teab, mis meistriteos. : D

Aitäh.
Seda poisi värki ma veel mõtlen jah. Selles suhtes, et algselt mul olid sellised veidi teistmoodi plaanid. Aga ma vaatan, mis parasjagu pähe turgatab. : )

Filmi? Ei oska öelda. Ise pole seljuhul näinud igatahes. Idee tuli lambist ja pole midagi otseselt ette võtnud, ega midagi taolist. : )

Oh, uut osa saab? Very Happy

Huvitav, kuigi veidi konarlik. (:

Uus osa tuleb. Varsti. Ei oska täpselt öelda millal, aga lähiajal.

Konarlik? Äkki veidi selgitust? Siis teab, mis järgmine kord paremini teha. : )

Viimati muutis seda P2nta. (19/11/2009, 20:42). Kokku muudetud 1 kord

*Nii, siit tuleb siis uus osa. Palun väga vabandust kirjavigade pärast, kui neid peaks ilmnema. Ning ütlen ette ära. Et see osa pole just midagi suuremat väärt. Mul oli suhteliselt juhe koos. Nii, et andke andeks, et selline mõttetu osa või nii. Üritan järgmise paremini sõnastada ja loodan, et siis on juba mõtteid ka kergem kirja panna. Ootan siis endiselt kommentaare, kuidas tundub jne. Samuti kriitika kohapealt seda, mida saaks paremini teha, aga otseselt näkku ka ei peaks ütlema, et "issan jumal, see on nii nõme". Ette tänades, P2nta.*

Jälle! Ta ütles seda jälle! Kui kaua suudab üks inimene seda korrutada? Pööritasin silmi ja pöörasin pea mujale. Kannatamatu inimene, nagu ma olin. Seejärel avasin ma enda päeviku tagumised leheküljed ja hakkasin neile
joonistama.
Robi nihkus mulle lähemale ning silmitses üle mu õla minu kunstiteoseid.
„Sa joonistad päris hästi, peaks mainima,“ lausus poiss vaiksel hääletoonil kiitvalt.
Ma ei pööranud sellele tähelepanu ning kritseldasin edasi. Märkasin, kuidas Robi kergelt õlgu kehitas ning siis tagasi oma koha poole naaldus.
Tõstsin pusa varrukat ja vaatasin käekella. Millal see tund ükskord lõppeb? Ma ei suutnud
enam seal paigal istuda.
Tervelt kaks minutit veel, no ausõna, mida ma seal nii kaua teen? Mõelda vaid, kaks minutit olid ju tervelt sada kakskümmend sekundit! Ootasin. No heliseks see kell nüüd ometi! Ootasin.
No ausõna, lõppeks see tund nüüd ära ükskord! Ootasin. No mis toimub? Ootasin. Mu sõrmed trummeldasid puust laual. Mu kannatus hakkas katkema.
Silme eest lõi mustaks ja ma nägin kella. Sulgesin kiiresti silmad ja kogusin ennast veidi. Mis minuga lahti on? Miks mul alatasa silme eest mustaks lööb? Ma ei saanud aru. Täpselt sel hetkel, kui ma silmad uuesti avasin, helises ka päästja koolikell.
Võtnud enda koti ja õpikud laualt, olin ka klassist läinud. Jõudsin veel näha paari õpilase jahmunud nägu endale järele vaatamas. Tavaliselt olin mina ju see rahulik. Lahkusin klassist viimasena. Ootasin suuremad ummikud klassiukse juures ära. Aga täna olin nagu kuul klassist väljas.
Jooksin treppidest alla, otse garderoobi. Viskasin koolikoti hooletult pingile ning vahetasin jalanõud. Nii kiiresti, kui suutsin, tõmbasin endale jope selga.
Hetke pärast seisin juba koolimaja kõrval, pargiteel. Mu pea ähvardas lõhkeda. Seal oli nii palju vastusteta küsimusi, kõik järjepidevalt seda endale nõudmas. Jalutasin natuke maad edasi, jalatsid lumes sahisemas. Jõudsin samblarohelise pargipingini ning istusin sellele. Toetasin pea kätele. Sedasi ma küll jätkata ei suuda, see oli kindlamast kindel. Kui ainult kogu see tänane päev oleks üks halb unenägu. Jah, see võiks ju nii olla küll. Hetke pärast ärkan ma üles ja veedan oma tavapärase igava päeva ilma igasuguste kahtlaste asjaoludeta.
Sulgesin silmad. Üks, kaks, kolm, lugesin mõttes. Helekollaste silmadega säravalt ümbrust slmitsedes, mis... Jah, see oli endiselt seesama koht. Mina, enda laimirohelise jope,šokolaadipruunide juuste, neoonkollaste kinnaste ning tuttmütsiga, pea kätele toetatud, istumas samblarohelisel pargipingil, mis asub keset lumiseid puid, kristalselt sätendava pargitee kõrval.
Silmitsesin pisut nukra pilguga enda rohelisi kõrge säärega ketse, mis olid mu kitsaste musta värvi teksapükste säärte peale tõmmatud.
Vaatasin käekella. Ohh, tund oli juba alanud.
Jõllitasin maapinda, järsku kerkisid mu vaatevälja kellegi rohelised jalanõud. Sama tooni nagu minu omad. Tõstsin pilgu...
No palun ei!
„No mis on?“ küsisin kulmi kergitades.
Robi istus mu kõrvale pingile ja kehitas õlgu.
„Tead. Ma mõtlesin, et meil polnud just kõige parem algus. Vahest oleksid nõus mulle nii-öelda teise võimaluse andma?“ päris poiss pärast lühikest vaikusehetke.
Ma teadsin, et ta vaatab minu poole, seega ei vaevunud ma midagi vastama, vaid kehitasin
kõigest õlgu.
„Palun?“ sõnas ta vaikselt.
Pöörasin pea tema poole ja kui ta siis vaatas mind oma kassilike roheliste silmadega, salapärane naeratus näol laiumas, no mida ma siis tegema pidin.
„Ohh, heakene küll siis.“
Noormees noogutas tänulikult, endiselt mind jälgides.
„Kas sa hetkel tunnis ei peaks olema?“ küsisin siis huvitunult.
Robi turtsatas lõbusalt ja vastas: „Tegelikult vist isegi peaksin, aga samas... Ka sina peaksid ju seal hetkel olema.“
Pööritasin silmi, see oli mul vist juba lausa harjumuseks saanud.
„Jaah, eks vist peaksin küll. Aga ma mõtlesin, et sul on ju kõik uus. Õpetajad, klassid, klassikaaslased... Ja sul pole isegi nendes klassides istekohti paigas?“
Poiss vaatas mind arusaamatu näoga, nagu ei saaks ma millestki aru.
„Hmm. Tegelikult on mul istekoht olemas küll. Kui sobib, siis ma istuksin meelsasti sinu kõrval. On see okei?“
Noogutasin aeglaselt ning mõtlikult. Hetkeline vaikuse hetke. Mõtisklesin enda arusaamatuid mõtteid. Tegelikult ei teadnud ma ise ka, miks ma mõtlen mõtteid, mis on täiesti mõttetud. Mis mõtet on mõelda mõttetuid mõtteid, millel pole mitte mingisugust mõtet, vähemalt mõtleja jaoks?
„Aga ma tahaksin siiski teada, kuidas sa matemaatika tunnis teadsid, millest ma parasjagu mõtlesin? Ja miks sa üldse arvad, et mind mõned küsimused vaevavad?“ pahvatasin äkki nii järsult, külma tooniga, et ise ka võpatasin.
Robi kallutas pea paremale poole viltu.
„Noh... Tegelikult lugesin ma matas seda kõike välja su silmadest. Sa näisid kohkunud ning oli ju üsna arusaadav, et sa ei mõistnud, millest õps rääkis. Ma usun, et sellest oleks absoluutselt igaüks aru saanud. Või mis sina arvad?“
Mu näole ilmus mõtlik ilme. Ajasin pea kuklasse ning vahtisin vesihalli taevast ja lumega kaetud puudelatvu, mis mu vaadet ääristasid. Isegi, kui Robi matemaatikas mu arusaamatuse silmist välja luges, siis minu teistest küsimustest ei saanud ta ju kindlasti aru saada. Ma ei saanud ju õieti isegi neist aru.
Oo, orav! Ühe puu ladvas istus ornažikas-pruun oravapoiss. Silmitsesin teda. Loomake istus lihtsalt ühe oksakese peal paigal. Küll temal võib ikka kerge elu olla. Ei ühtegi probleemi. Ei koolis, ei kodus, ei sõprade, ei vanemate, ei õpetajatega. Mitte mingisuguseid. Absoluutselt. Samas. Ega nüüd tema elu ka päris lilleline pole. Talv. Toit. Aga ikkagi. Kergem oli tal igatahes, see oli üpriski kindel. Seejärel tegi orav paar kiiremat sammukest ning mõne hetke pärast oligi mu vaateväljast kadunud.
Langetasin pea ning üritasin kannatada seda rusuvat, piinlikku vaikust, mis meie vahel oli.
„Et... Kas läheme kooli tagasi? Või kavatsed sa ülejäänud päeva poppi teha?“ küsis Robi lõpuks vaikuse katkestuseks, endal naer näol ja silmad elurõõmsalt säramas.
Muigasin kergelt ja vaatasin poisile viltuselt otsa.
„Kuule, ei tea jah. Mis sul endal plaanis on siis?“
Naeratus Robi näolt kadus. Selle asemele ilmus mõtlik viltune muie.
„Ma ikka mõtlen, et peaks vist minema ja tänase päeva ikka ilusti koolis ära olema. Ja ma usun, et ka sina peaksid minuga kaasa tulema. Ma ju ei leia muidu isetkohtagi üles,“ sõnas ta siis viimaks ja turtsatas lõbusalt.
„Nojaah. Seda küll. Aga kunsti me enam ei jõua. See lõppeb juba... Hmm... Kümne minuti pärast,“ laususin siis naeratuse saatel, ise pilku kellal hoides.
Noormees pööritas silmi.
„Kunst on sul niikuinii viis. Mis muidu järgmine tund oleks?“ päris ta uudishimulikult.
Mõtlesin järele. Ega ma tegelikult isegi ei teadnud. Õigemini ei mäletanud. Noh, mis ta siis nii väga olla võis. Just siis, kui oleks vaja teada, ei meenu. Super!
„Oota hetk. Ma üritan meenutada. Nii... Ajalugu oli ära... Matemaatika ka... Kunst lõppeb kohe... Eeee... Kirjandus. Voh, täpselt!“ hõiskasin ma rõõmsalt. Jah, mäluga oli mul tõesti pisut probleeme. Kuid selles süüdistasin ma küll oma vanemaid ja neid teisi tegelasi, kes end kohe nii tähtsaks pidasid, et end nii-öedla minu esivanemateks pidasid. Noh, seljuhul, kui nad seda tõesti olid, pidid nad ikka väga uhked olema. Enesehinnanguga ei tohiks mul igatahes takistusi tekkida. Sellega on kõik kõige paremas korras.
„Aga... Kirjandus... Meil tuleb ju kirjand kirjutada tunnis. Täiesti lõpp. Õpetaja plaanib meile nii-öelda üllatuse valmistada ja laseb meil kirjandi kirjutada. Ei no tänan väga, seda veel vaja. Mis sest, et ma selles aines üsna tugev olen ning suudan alati kirjandid viie peale kirjutada. Aga ta oleks pidanud meid siiskis ette hoiatama eelmises tunnis. Aga ta ei teinud seda!“ hakkasin üsna valjult ja pikalt hädaldama.
Robi vaatas mind muigel näoga ja päris seejärel: „Kas oskad ka kirjandi teema kohta paar sõna poetada?“

*Ja tõesti, palun andke siis andeks, et selline mõttetu, lühike jutujätk ning kõik kirjavead.*

Ma ei oska täpselt öelda, kuidas ta konarlik oli, lihtsalt tundus selline, nii et ära seda väga tõsiselt võta. See on ju ometi minu kriitika, mis pole just eriti hea kriitika. Very Happy

Ahjaa, kas nad tõesti istusid väljas 35 minutit (noh, tavaliselt kestavad tunnid 45 minutit ja kunsti lõpuni oli neil 10 minutit ja siis ma jäin vaatama)? Et teksti põhjal ei olnud see arusaadav (või ma ei lugenud järjekordselt korralikult) ja... mul kadus mõttelõng käest ära... Midagi oli tegelikult veel, kuid ma ei mäleta enam mida.

Ja ikka veel on väga hea ja ma loen ikka veel kindlast edasi. Very Happy

Mulle meeldib endiselt..
Aga mind ajas vähe see lõpp lolliks - siukeseks nagu siis, kui ma esimest korda "Hortonit" nägin(vahtisin pikalt suu ammuli telerit, midagi kohale ei jõudnud)
Aga viimaks sain vist ikka pihta. Ma vähemalt arvan nii xD .
Eii, edasi kindlasti, tibbu!

Suur ja laisk lohe Postituste arv : 116 Age : 30

hiih, ma küll sain lõpust pärishästi aru. isegi muigele võttis Very Happy

agajahh, vägahea. jätka aga, jään uut osa ootama :)

Okei. Ega ma lihtsalt jah, huvi pärast küsisin. Tead, selle ajaga on nii, et eks nad seal istusid jah umbes nii kaua. Vesteldes möödub aeg ju üsna kiiresti, vähemalt minul. : D

Jaa Stipsu. Eks see oligi veidi segane, aga jah. Tore, et ikka aru said. : D
Edasi ikka üritan jaah! : )

Tore kui meeldib.
Uus osa tuleb kindlasti, millalgi! : D

Võlur Postituste arv : 59 Age : 28 Asukoht : Aruküla.

Mul on ainult kaks sõna: Super! Jätka! ;P

Njahahaha. Vedru, sind küll. : D
Aga eks ma jätkan ikka jahh. : )

Võlur Postituste arv : 59 Age : 28 Asukoht : Aruküla.

Muidugi. Lihtsalt pead jätkama. ;p

Mulle meeldib Very Happy

Kuigi esimene osa oli tõesti paremini kui teine ja mul läksid teise osa juures juhtmed natuke sassi Very Happy

Robi on huvitav. Tahaks juba teada, mis tema saladus on.

Jajjjaa, jätkan-jätkan. : )

Tore, kui meeldib. Esimene oli parem jahh, nõustun, teise osaga jooksis mul endal ka juhe kokku ja siis ei suutnud kirjutada.
Robi on äge kuju, ütleme siis nii. : )

Viimati muutis seda P2nta. (19/11/2009, 20:57). Kokku muudetud 2 korda

*Tuleb siis kolmas osa. Tore, kui mitmetele ikkagi meeldib see jutt, annab kohe kirjutamisel innustust juurde. Aga ma ei tea. Ma ei oska öelda, kas see osa on hea või mitte, kuid üles ma ta siia igatahes topin. xd
Kindlasti ootan siis endiselt kommentaare ja kaunis-kanget kriitikat ka natukene. Kirjavead andke mulle palun andeks, eks ole.*

Pilgutasin hämmeldunut silmi ja vaatasin Robile otsa: „Noh, vaba teema on, aga sõnade arv peab jääma kolmesaja ja kolmesaja viiekümne vahele. Kuid...“
Vakatasin.
Ma ei saanud ise ka aru, mida ma just öelnud olin. Kuidas ma üldse sain praegu siin sellist teksti ajada? Õpetaja polnud ju kirjandit möödunud tundides mitte kordagi maininud.
Enesele märkamatult olin pingilt tõusnud ning seisin hetkel harkisjalu lumes, samal ajal käed žestikuleerimisest endiselt õhus, silmitsesin suurte silmadega poissi. Viimaks langetasin käed. Sulgesin silmad ning hingasin kümme korda rahulikult, sügavalt sisse ja välja.
Ma lihtsalt aimasin, et kirjanduses ootab meid, õpilasi, midagi ees. Kõhutunne või pigem nagu... Pigem nagu alateadvus. Võib-olla kujutasin ma seda kõike aga lihtsalt ette. Igatahes avasin ma oma silmad ja vaatasin poisi poole, kes endiselt rahulikult pingil istus, kuid mind väga kahtlase pilguga silmitses.
„Okei, läheme siis tagasi kooli? Muid ei jõua me järgmisesse tundi samuti.“
Robi noogutas nõusolevalt.

Avasin kirjanduse klassi ukse ja piilusin sisse.
„Vabandust, et hilineme,“ sõnasin selge häälega õpetajale, viimasele ka vabandava pilguga otsa vaadates.
Astusime Robiga klassi ning viisin pilgu noogutavalt õpetajalt klassikaaslaste poole.
Nägin, kuidas osad klassiõed silmitsesid mind kadedalt, sosistasid midagi õelal toonil omavahel või nohisesid pahuralt omaette. Paar poissi plaksutasid, endal lai naeratus suul ning mõnelt poolt oli kuulda ka vilistamist.
Tundsin, kuidas mu põsed kergelt õhetama hakkasid. Pilk vilksas korraks Robi poole. Poiss oli aga täiesti rahulik, nagu see kõik oleks täiesti normaalne, loomulik, igapäevane asi.
Hakkasin rahulikult enda pingi poole sammuma, taaskord akna alla, viimasesse pinki. Tahtsin just pingiridade vahele siseneda, kui komistasin. Hakkasin just tasakaalu kaotama, et seejärel pikali kukkuda, aga enne kui jõudsin seda teha, haarasid mu käest kellegi soojad sõrmed ning tõmabsid mind jälle proportsiooni. Vaatasin selja taha, nägin Robi halvustavat pilku, mis oli Keit’le suunatud. Viimane oli mulle jala ette pannud. Robi pilgust ning olekust oli arusaada, et niimoodi ta seda ei jäta.
Sikutasin oma kätt, andes nii poisile märku, et oleme endiselt siiski ning see pole õige koht märatsema hakkamiseks. Noormees heitis Keit’le veel viimase mürgise pilgu ning sammus siis mulle järele.
„Kuule, see pole esimene kord, kui ta siin enda jalgu igale poole ette jätab. Nii, et pole vaja sellepärast siin erilist tüli tekitada, eks ole?“ laususin sosinal tungivalt Robile, kes mu kõrvale toolile istus.
Poiss pööras pilgu minule.
„No kuule, tüdrukutele ikka igale poole jalgu ei jääks. Seda enam, et see pole esimene kord, peaks keegi talle lõpuks selgeks tegema, et see ei ole lahe. Absoluutselt,“ sõnas poiss kindlalt, mulle otse silma vaadates.
„Ja mis sina pead siis kohe mingisugune supermees või päästja rüütel olema ja temasuguste narridega jagelema hakkama või?“ sisistasin mürgiselt, „ning sulle teadmiseks, ma suudan ise ka enda eest seista. No, kui pani jala ette, siis pani. Oma mure, ise jääb luust ilma, kui keegi sellele lõpuks otsa lendab.“
Nüüd olin juba päris pahane.
„Ma ei kahtlegi selles, aga vahest mõni inimene hoolib ka nende narride jalaluudest!“ lausus ta vastu sama mürgiselt.
„Tagumine laud, vaikust!“ sõnas õpetaja tahvli juurest rangelt, „peale tunde on teil üksteisega tegelemiseks aega küll ja küll. Uues koolis kohe märkusega alustada, see ei tõota head!“
Viimane lausepool oli mõeldud küll Robile, aga ometi haistsin, et arvatavasti olin suutnud ka endale märkuse hankida. Sellel veerandil esimene, oojee! Pööritasin irooniliselt silmi, märkasin, et ega Robigi polnud asja just eriti tõsimeeli võtnud. Seejärel viisin pilgu uuesti õpetajale, kes just parajasti kõnelema oli hakanud: „Nii, ja kuna meil sai eelmisel tunnil kõik vajalik materjal läbi võetud, mõtlesin, et võiks teile täna pisikese üllatuse valmistada!“
Tõmbusin pingule. Kirjand, käis mul mõtteist läbi. Kuulsin, kuidas osad õpilased tõid kuuldavale rõõmuhõiskeid, ikkagi üllatus ju, kuid mis sorti, seda nad ju ei teadnud.
Tabasin Robi tähendava pilgu mind jälgimast ning vaatasin poisile küsivalt, kulme kergitades otsa. Nooruk raputas kõigest vaevunähtavalt pead ja pööras siis pilgu õpetajale.
„Ning meie tänaseks üllatuseks,“ jätkas proua Clarke kõnelemist, „on kirjand! Kas pole tore!“
Tundus, et Clarke ise oli küll õnnest segane, jäi mulje, nagu tahaks ta kohe rõõmsalt klassis keksima hakata. No oleks see alles vaatepilt!
Turtsatasin selle mõtte peale tasaselt, kuid õnneks ei pannud keegi seda tähele.
Juba jagati klassis pabereid ning õpetaja nõudis peagi klassis vaikust, nimelt kord oli pärast üllatuse teadasaamist jäädavalt kadunud, kuid ometi jäi sumin piisavalt vaikseks, et kuulda õpetaja korraldusi: „Otsustasin, et seekord saate kirjutada vabal teemal... Kuid... On ka üks kuid. Nimelt sõnade arvu saate te siiski ette. Seekord seleks siis kolmsada kuni kolmsada viiskümmend sõna. Kirjutate vähem, kirjutate rohkem, võtan punktid maha ja hinde alla.“
Vot see oli tüüpiline proua Clarke, mõtlesin sarkastiliselt.
Robi pööras pilgu minule ja sosistas: „No vaata aga! Sul oligi õigus. Sa ju ütlesid pargis, et kirjutame kirjandit ning mõtle vaid. Kirjutamegi!“
Noogutasin, ilma, et oleks õieti poiste sõnadele oluliselt tähelepanugi pööranud, kuid üpris kindlasti nende tähendus minuni ei jõudnud. Millest küll kirjutada? Need olid mu ainukesed mõtted hetkel.Lemmikloomadest? Kooliteest? Lemmikõpetajatest? Lemmikvärvidest? Hobidest? Kodumaast? Oota korra, mõtlesin. Kerisin oma mõtted pisut tagasi ning vaata, aga vaata! Värvid. Vot see oleks teema, millest keegi tein ei kirjutaks, selles olin üsnagi kindel.
Võtsin oma sinise pastaka ja kirjutasin paberile oma lookleva käekirjaga:

Kuidas iseloomustavad värvid inimest?

Üsna hea ja lihtne teema tundus olevat. Nimelt olin just paar nädalat tagasi sellise teema kohta natuke uurimistööd teinud. Mitte küll kooliasjus, oh ei! Niisama, ajaviiteks, enda jaoks.

„Noh, kuidas sul kirjandi kirjutamine läks siis? Mis teema valisid?“ küsis Robi samal ajal, kui olime bioloogia klassi poole suundumas.
Kehitasin õlgu ja vastasin: „Ma ei teagi. Üsna hästi ma arvan. Teemaks võtsin värvid, täpsemalt öeldes, kuidas iseloomustavad värvid inimest. Ja ise?“
Nüüd seisime juba õige klassi ukse taga. Toetasin end vastu seina ja vaatasin poissi, kerge muie näol.
„Eks kuidagi ikka läks ka. Esimene päev uues koolis, üsna kerge oli õpsile selle teema kohta nii palju sõnu, nagu ta nõudis, jahuda,“ lausus ta naeratades.

Pöörasin pilgu hetkeks paremale ja mis ma nägin? Keit jutustas oma suurepärasele kambale enda suurejoonelisest vägiteost, nimelt enda pikkadest jalgadest, mis mulle ette jäid. Tabasin ära ka paar lauset, mis minuni jõudsid. Need nägid välja umbes sellised: „No eks ta muidugi oleks käpuli põrandale lennanud, kui see tüdrukute-armastajast uus kutt poleks tal käest kinni haaranud.“
Sellele järgnes naerupahvak. Vot nüüd oli minu mõõt täis.
Kõndisin kindlal sammul poistepundi poole ja vaatasin teeseldud naeratuse saatel Keit’le otsa: „Aa, jou! Noormees Pikk koib! No kuidas su suured lestad elavad siis? Ah, et halvasti? No mis ebameeldiv üllatus seljuhul. Minu kaastunne! Uskumatu, et keegi SINU jalgade otsa koperdas, need on ju nii pisikesed ja lühikesed, et ei tohiks ju mitte phelegi inimesele tee peale ette jääda. Oii, ma tõesti tunnen kaasa. No vahest järgmine kord läheb paremini? Kukutakse sinu pika loiva peale ning krõks. Luu läinud!“
Manasin näole teeseldud kaastundliku naeratuse. Seejärel vajusin kogu oma raskusega, nii palju, kui mul seda tol hetkel siis oli, Keit’i varvaste peale.
„Oh, anna andeks, ma kogemata! Kaotasin tasakaalu,“ laususin irooniliselt, kätega ägedalt žestikuleerides. Poisi näol oli küll selline ilme, nagu tahaks ta kohe röökima hakata, aga see polnud ju sõprade ees kuidagi võimalik. Tüdruku poolt sõprade ees alandatud võis poisi jaoks olla üks hullemaid asju, vähemalt minu arust.
Jälle kord kinkisin kuttidele lõbusa naeratuse ja lehvitasin siis neile: „Ciao!“
Paari sekundi pärast seisin taas Robi kõrval, viimasega ka koheselt vestlema hakates.
„Noh? Polnud paha, eks ole? Ma usun, et sina poleks suutnud Keit’le nii tõhusalt selgeks teha, et plikadega ei maksa jamada,“ sõnasin lõbusalt ja puhkesin siis naerma.
Poisi näole ilmus muie.
„Nii tõhusalt ma seda vist tõesti ei oleks suutnud teha,“ mainis ta lõbusalt ja lisas seejärel, „muuseas, mulle tundub, et su alateadvus või kõhutunne või misiganes ta siis ka ei oleks, peab ikka päris paika pidama, või mis? Vähemalt täna kirjandi osas ju küll.“
Naer lakkas ning mu ilme muutus tõsiseks. Silmitsesin mõtlikult noormeest, kuid eha ma kaua mõtiskleda ei jõudnudki, kui mu mõttelõnga katkestas Mic, kes meie seltskonda saabus.
Poiss pani oma käe mu õlale, tundsin end veidi ebamugavalt.
Pikka kasvu, hästi tumepruunide juuste ning rosinapruunide silmadega poiss, kelle nahka võis võrrelda karamellpudinguga, hakkas kõnelema: „Hei, Sässu! Noh, täna ei olegi minuga veel rääkima tulnud, mis? Olid hõivatud või? Tavaliselt oled küll iga päev väga suhtlemisvalmis või nii.“

Võlur Postituste arv : 59 Age : 28 Asukoht : Aruküla.

Lihtsalt.. Täiesti super jutt. Ma ei saa mainimata jätta, et sa saad suurest peast RAUDSELT kirjanikuks! Või.. Luuletajaks. xd
Sa lihtsalt OSKAD kirjeldada.. Ja teha igast muid värke. ;P

GO SANNU, GO SANNU, GO, GO, GO SANNU!

Ohh, Cassa. Ära liialda. : )
Kuigi kirjanik on amet, mis võiks mulle võib-olla isegi meeldida. Peab kaaluma seda värki. Aga ega ma nüüd nii hästi ka ei kirjuta, nii et. Arenemisruumi on küllaga. ; )

» (pole nime veel)
» Selline on elu!!!!
» "Miks sa pead selline olema?"

Mõttevälgatus selline. *Pole veel pealkirjale mõelnud*

Mõttevälgatus selline. Pole veel pealkirjale mõelnud