(pole nime veel)

Päike tõuseb aegamööda, liigub tasa, vaikselt. Temal pole mitte kuhugile kiiret.

Päike. Ainus asi, mille olemasolus kindel olen. Kõik muu on kui unenägu, mingi film, mis ei ole päris, aga ometi tundub nii tõeline. Meelde tulevad ühe lastelaulu sõnad:
„See on koht ööpimeduses
keegi ei tea kus see on.
Seal on taevas lossid,
legendid ainus tõde,
võlukunst peidab end kõiges.
See on fantaasia,
koht kus kõik on lubatud.
Leia oma taevaloss,
unista julgelt.“
Mõnikord kuulen oma mõtteis ema seda jälle laulmas, õrnalt ja tasa, mulle unelauluks. Ning siis tunnen isa koredat kätt oma pead paitamas. „Emma,“ hõikab keegi väga tuttava häälega ja rebin end unistustest ning mälestustest lahti. „Emma, ma pean sind nüüd söötja juurde saatma. Sa pole seal juba neli päeva käinud.“ Tõstan pilgu ja vaatan nendesse tundetutesse silmadesse, milles näen alati iseenda hinge peegeldust. „Ma ei taha,“ vastan mõõdetud toonil. „See on mõttetu. Ma ei kuule peale seda süsti normaalselt. Ma ei näe peale seda nõmedat süsti korralikult. Ma olen nagu nukk peale seda närust ja valusat süsti. Ma ei tule.“ Mu hääl on paisunud juba karjumiseks, aga ma tean et sellel pole mõtet. Isegi siis, kui sa ütled et sul on kõik korras, tulevad Valvurid ja sulle tehakse see süst, tahad või mitte. Mõned üksikud inimesed on proovinud vastu hakata... kuid nad on viidud mingi-sugusesse suurde musta kasti. Sealt ei tule mitte keegi välja. „Emma, lähme. Ma ei taha ka seda süsti, aga kui me seda ei saaks, siis...“ Minul saab sellest Simoni möögimisest villand ja ma võtan oma koti ja hakkan Söötja juurde kõmpima, võimalikult aeglaset ja ringiga. Ma tõepoolest ei taha sinna minna. Kuigi koolis öeldakse et see „väike torge“ on selleks, et me üldse ellu jääksime ja haigeks ei jääks, tundub see mulle rahva orjastamisena. Peale süsti on kõht mitu päeva täis ja kõik meeled justkui uimastatud, aeg venib ja sa ei tunne mitte midagi. Ma kardan seda. See... teeb su asjaks, mida saab vabalt käsutada, see teeb su orjaks.
„Vaata ka õige kuhu sa astud! Kas sul ei ole silmi või, et sa mind ei näinud?“ käratab äkitselt vihane ja kare hääl. See tõmbab mind tagasi olevikku ja järsku seisan ma vastamisi ühe pika, vihase ja ärritunud tüdrukuga. Pomisen vabandusi ette ja taha, teen võimalikult tundetu näo ja teesklen nagu ei näeks teda õieti. See mõjub. Tüdruk pööritab silmi, torkab minust möödudes küünarnukiga ribidesse ning kõnnib kärmelt edasi. Selline käitumine on tavaline. See on nii kogu aeg olnud ja ilmselt jääbki olema.
Astun Söötja juurde, lühikese, vana ning alati rõõmsa olekuga naise juurde. Teda hüütakse ka Vanaemaks, vanuse kui ka iseloomu pärast. Väikesed lapsed lähevad tema juurde rõõmuga, sest neile teeb Söötja erilise süsti, mis teeb nad õnnelikuks ja taltsaks. Hingan sügavalt sisse ja lausun pisut väriseva häälega: „Ma tulin süsti saama.“ Tädike suu venib naerule ning siis viipab ta mu sõrmega ühe plaadi peale.

Jutt tundus põnev, mõni näpukas oli isegi kusagil sees, aga muidu on päris hea. Tahaks nüüd teada saada milline on ümbrus ja tegelased ja muu selline. Muidu ei olegi hetkel midagi väga palju öelda, uue osaga oskab ilmselt rohkem. Ootan uut!