Sõprusest armastuseni on vaid üks hiiglaslik samm...

Ta vaatas imetlusega, kuidas mees, kes tema ees seisis, kuuvalguses oma kihvad paljastas ja naeris.
"See pole võimalik! Ma tean sind juba nii kaua ju!"
Mees vaid vaatas teda kivistunud pilgul.Tüdruk jälgis kerge värinaga hinges, kuidas mehe mustad silmad ainiti teda jälgisid.
"Ma olen teist lugenud. Üks ameerika kirjanik. Stephenie Meyer, kirjutas teist... See ei ole lihtsalt võimalik..."
Vampiir lükkas pea kuklasse ja naeris mõnitavalt
"Jah, see hädine inimene, kes sai mingil moel meist teada... Nüüdseks on Aro juba tema informeerija eest hoolt kandnud... Vaeseke. Aga see ei loe, mitte miski ei loe. Sa ju ei uskunud meisse... Ka ülejäänud surelikud ei usu meisse... Ja see teebki asja sedavõrd lihtsaks..."
Tüdrukul käisid judinad üle selja ja ta sosistas
"Sa oled näljane, eks? Su silmad on mustad.."
Mees vaatas teda tuimalt, kuid tema silmadesse oli tekkinud veel üks emotsioon - kurbus. Ta sõnas
"Just because you don't believe in something, doesn't mean that it can't kill you..."
Ta keeras end ümber ja langes põlvili
"Mine Katie. Jookse! Võta mu auto ja kao siit! Ma ei jõua end enam kaua tagasi hoida..."
Tüdruk raputas pead
"Ei. Ma ei lähe. Sa ei tee mulle haiget. Kevini pärast"
Noor naine värises, kuid see ei tulnud külmast. Vampiir pööras ennast aeglaselt ringi
"Sa ei saa aru, see ei ole nii lihtne!"
Tüdruk ei jõudnud reageeridagi sellele, kui mees juba temani jõudis.
"Sa lõhnad nii hästi" sosistas ta Katiele kõrva
Tüdruk oli kindel, et tema süda lõi kiiremini kui koolibril. Ta oli kord temaga sellist lähedust soovinud, kuid see ei olnud päris see, mida ta tookord mõelnud oli. Ma ei karda sind... kordas tüdruk endale mõttes ja sulges silmad.
"Ära karda" lausus mees ja ta tundis, kuidas huuled tema kaela puudutasid. Tal olid helesinised silmad... jõudis tüdruk veel mõelda, siis aga tundis meeletut valu kaelas. Ta hakkas teadvust kaotama kui kuulis veel
"Anna mulle andeks..." ning siis läks kõik mustaks...


Niisiis, väike mõttevälgatus Bioloogia tunnis. Nüüd aga mul oleks teie abi vaja. Kas ma kirjutan edasi või jätan selle nii? Ja jah, see on vampiiridest ning jah, see on üsna Twilighti baasil :)

Okei, otsustasin, et kui oma kausta saan, siis kirjutan oma lõbuks edasi... Vaatan, mis sellest saab.

Ma arvan, et sa peaksid ikka edasi kirjutama, suure tõenäolsusega läheb jutt ikka paremaks, kui halvemaks.
Ja mulle just meeldib see, et see on just täiesti selgelt twi-ga seotud.Pigem käivad närvidele need, mis on nagu ähmaselt, aga samas nii selgelt seotud.

Üpris kena.

Arvan, et sa võiksid siiski jätkata.

Ma ärkasin valges majas suures voodis. Mitte maja ei olnud valge... Vist. Vaid see tuba oli valge, kuna voodi oli akna ääres ja aknast paistis päevavalgust. Hetkeks paistis mulle, et olen üksi, kuid siis ilmus minu vaatevälja naeratava naise nägu. Tal olid kuldsed soojad silmad, helepruunid juuksed ja nii julgustav naeratus, et tundsin, et pean samuti naeratama. Samas tõsinesin koheselt, kui mulle meenus viimane mälestus - imeilus mees surnuaial ning terav valu kaelas... Instiktiivselt tõstsin käe kaela juurde, ning tundsin seal armi. Ka naine oli tõsisemaks muutunud.
"Sam hammustas sind," sõnas ta vaikselt
Noogutasin, kuigi see ei olnud küsimus ning vastasin:
"Kas ma...? Kas ta...? Kas ma olen...?"
Naine raputas pead:
Ei, me jõudsime sinna kohe peale hammustamist ning rebisime ta sinust eemale... Mu mees päästis su. Ta imes mürgi välja..."
Ausalt öelda, tundus mulle see hetk, et olen oma voodis ja näen und. Küllap peegeldus see mu silmist, kuna naine naeratas jälle:
"Sa peaksid tõesti puhkama veel. Sa ei kaotanud küll palju verd, kuid kindlasti on sul šokk... Küll sa jõuad veel kõike küsida, mis sind praegu vaevab."
Ma küll tundsin, et silmad vajuvad kinni, kuid ei nõustunud:
"Ma tahaks Sami näha, kui tohib...?"
Kerge murelik helk käis küll naise silmist läbi, kuid ta noogutas:
"Ma kutsun ta kohe."
Ta väljus toast ning mul oli võimalus veel ringi vaadata. See oli üsna tavaline tuba. Raamaturiiuli, laua ning tooli ja lauarvutiga. Toataimi oli palju, see jäi hästi silma, kuigi voodist ei suutnud ma kindlaks teha, kas need on kunst või päris. Ehmatasin ukse klõpsatuse peale ning jäin vaatama sisenenud inim-... vampiiri.
Sam seisis täpselt ukse kõrval, tundus, et ta ei julge läheneda. Ma olin talle selle eest tänulik. Kuigi ma ei süüdistanud teda milleski, ei tahtnud ma seda kõrvetavat valu uuesti läbi elada. Usun, et kui ta oleks lähemal seisnud, siis ma oleks olnud palju närvilisem. Ta vaatas korra maha ning siis mulle otsa:
"Sa tahtsid mind näha?"
"Jah, ma tahtsin näha, kas sinuga on kõik korras..." Nüüd kui selle välja ütlesin, sain aru kui lollilt see kõlas. Mis temaga ikka juhtuma oleks pidanud.
Paistis, et ka tema arvas seda, sest ta vaatas mind üllatunult
"Ma peaaegu tapsin sind ja sa küsid, kas minuga on kõik korras? Sa peaks mind vihkama..."
"Ma ei vihka sind.. Ma ei saa sind vihata, sa oled mu sõber." naeratasin vaikselt ja vabandavalt.
Sam raputas pead: "Sa oled täpselt sama kangekaelne kui Keviniga koos olles."
"Vähemalt midagigi head ju. Ma ei saa lubada endale parima sõbra uuesti kaotamist. Mis sellest, et sa ei ole päris see, kes ma arvasin sind olevat... Sa juba olid nii kaua kadunud... Sa ei saa jälle kaduda. Ma ei saa hakkama." ma rääkisin nii kiiresti, et olin kindel, et ta ei saa aru mitte ühestki sõnast, kuid nähtavasti ta sai. Vähemalt ta vastas küll niimoodi.
"Me võime jääda... Mõneks ajaks... Õnneks teadsite varem mind vaid sina ja Kevin, nii et sellest ei tohiks probleemi tulla. Aga ma pean sinust mõnda aega pisut eemale hoidma..."
Noogutasin ja sõnasin: "Mõnda aega sobib, aga mitte kaua... Mul on sulle küsimusi."
Mees muigas kergelt ja vastas:
Sa võid neid küsimusi mu perele esitada. Nad vastavad rõõmuga, ma usun... Eriti mu õde. Ma lähen jahile täna. Tulen tagasi mõne päeva pärast... Hoia ennast." Ja ta lahkus. Mina aga vajusin ilma unenägudeta unne, esimest korda üle pika aja...



Niisiis... Selline ta on... Ja see on üsna väga tugevalt seotud ikkagi Twilightiga.
Kõik Stephenie Meyeri tegelased on tema väljamõeldud ja ma ei oma nende üle autoriõigust.
Jah, neid tuleb sisse. Ja jah, te leiate siin sarnasusi Videvikuga.