If tomorrow never comes... [11 / LÕPETATUD!]

Loo pealkiri on tulnud ühest minu lemmiklaulust ning minu arust haakub see päris hästi loo sündmustikuga. See on selline omapärane mõte, olin arvutist ära minemas kui see mõte täiesti äkitselt ründas ning nõudis kirja panemist. Sarnase sisuga on kirjutatud lugusid varem, kirjutatakse ka hiljem, on isegi tehtud filme.
Kirja-,koma- ja stiilivigu võib esineda.
Pai ja loodan, et meeldib.
Kriitika ja komentaarid on teretulnud!

Kohtumine

Istusin pingil, inimesed kõndisid minust mööda, igal ühel neist oma elu, omad tegevused. Näis, et ainult minul ei olnud midagi teha kui istuda ja oodata. Oli detsembri algus kuid lund ei olnud veel maha sadanud. Sitt ilm, nii ma ütlesin selle kohta. Ma ei oodanud kedagi. Mul olid küll sõbrad kuid neid ma ei oodanud pargipingil istudes.
„Tere neiu,“ tervitas mind võõras hääl. Ma viisin pilgu tollele võõrale. Ta oli poiss, punaste juuste ning rohekate silmadega, midagi omapärast ning meenutas mulle veidike norras olevaid trolle.
„Kas sul mulle suitsule tuld on pakkuda?“ jätkas ta kõnelemist, kui oli veendunud, et ma kuulen teda.
„Ma ei suitseta,“ vastasin napilt.
„Kahju,“ kostis poiss ning istus minu kõrvale pingile. „Ma ka tegelikult ei suitseta,“ kostis poiss pärast vaikust.
„Miks sa siis küsisid?“ pärisin imestunult ning vaatasin talle suurte silmadega otsa.
„Ma tahtsin sinuga rääkida,“ kostis ta ausalt ning naeratas häbelikult. Selles naeratuses oli midagi erilist.
„Või nii,“ venitasin ning muigasin tahtmatult, „miks sa minuga rääkida tahtsid?“
„Sa näisid kuidagi üksik,“ tuli vastus kiirelt. Märkasin, et ta ei kandnud kõige moekamaid riideid kuid need riided, mida ta kandis, näisid vaatamisel olema puhtad. Poiss üldse näis olema kuidagi korralik ning hästi hoitud.
„Miks sa seda arvad?“ imestasin, olgu tal oli õigus, ma olin üksik. Ma olen eluaaeg olnud üksik kuid enamus inimesi ei saaks sellest aru, mitte siis kui nad lihtsalt kõnnivad sinust mööda.
Ta vaatas mulle oma roheliste silmadega otsa ning ma märkasin kui palju tedretäppe tal näos oli! Ta näost oli näha, et ta kaalutles kas rääkida välja või mitte. „Noh,“ alustas poiss ning lisas siis: „sa istud üksinda pargipingil. Pole just vaja olla eriline geenius, et mõelda, et oled üksik.“
„Võib-olla ma ootasin kedagi?“ pakusin ning üritasin teha nägu, et ma mõtlesin seda lauset tõsiselt.
„Võib-olla mitte?“ vastas ta ning hakkas naerma, ma läksin tema naeruga kaasa, imestades kui kergendavalt see naer mulle mõjus.
Ja sel hetkel hakkas raekoja kell lööma, kargasin nagu oleksin saanud nõelata pargipingilt püsti. „Kurat,“ vandusin ning hakkasin kottis telefoni otsima. „Ma pean nüüd minema, tore oli sinuga rääkida,“ laususin kiirustades ning hakkasin lähedal oleva bussipeatuseni kõndima. Ta nägi välja nagu ta oleks segaduses.
„Mis on su nimi?“ hüüdis ta mulle.
„Emily,“ karjusin vastuseks, teadmata kas ta kuulis seda või mitte, mina tema oma nagu nii ei tea. Tuli buss ning ma astusin sellele, jättes pargipingi poisiga kaugenema endast.

***

Ma kõndisin temast juba kolmandat korda mööda. Ma kogusin julgust. Ma tahtsin temaga rääkida, tema pruunid juuksed ning hallid silmad tundusid olema kuidagi nii ilusad, nii ahvatlevad. Kehv ilm oli nagu tavaliselt. Detsembri algus kuid tunne on, et oleks oktoober. Tõmbasin käega üle oma punaste juuste ning astusin tüdrukule ligi.
„Tere neiu,“ tervitasin teda ning üritasin varjata värinat oma hääles. Muidugi ma kartsin temaga rääkida! Mu ema on mulle eluaeg õpetanud, et võõrastega ei rääkida. Ta pööras pilgu minu poole ning jäi nüüd oma leebete hallide silmadega mulle otsa vaatama. „Kas sul mulle suitsule tuld on pakkuda?“ pärisin, üritades teha täiesti ükskõikse näo nagu ma tavaliselt küsiksiki koguaeg inimestelt tänaval tuld.
„Ma ei suitseta,“ vastas ta pepsilt kuid see mind ei häirinud, vastu pidi, see meeldis mulle. Tüdruk kes ei suitseta, see on midagi veel ilusamat, ma usun.
„Kahju,“ laususin, üritades jätta muljet, et mul reaalselt on ka kahju. Istusin ta kõrvale kuni lõpuks ei suutnud vaikida, ma pidin rääkima tõde. „Ma ka tegelikult ei suitseta,“ tunnistasin viisakalt ning üritasin mitte punastada.
„Miks sa siis küsisid?“ küsis tüdruk imestunult. Õige küsimus, ka mina oleks seda küsinud.
„Ma tahtsin sinuga rääkida,“ vastasin ausalt ning vaatasin teda. Tema riietus vastas moe viimastele suundadele, arvatavasti rikast perest lapsukene. Mida ma mõtlesin kui temaga rääkima hakkasin!
„Või nii,“ ütles ta vaid vastuseks kuid küsis peadselt: „miks sa minuga rääkida tahtsid?“
„Sa näisid kuidagi üksik,“ vastasin kiirelt, et ma ei hakkaks mingisugust ilusat vastust välja mõtlema. Kui ma seda tegema hakkan läheb kohe kindlasti midagi metsa.
„Miks sa seda arvad?“ kõlas tüdruku poolt imestunud hüüatus.
Ma ei olnud kindel, kas ma oleks pidanud talle midagi vastama või mitte kuid teatsin, et midagi ma peaks siiski vastuseks ütlema, sest nii on ju viisakas. Mõtlesin ning lõpuks alustasin: „noh.“ Kaugemale ma ei jõudnud kuid nähes seda kuidas ta seda vastust ootas, andsin alla ning tunnistasin: „sa istud üksinda pargipingil. Pole just vaja olla eriline geenius, et mõelda, et oled üksik.“
„Võib-olla ma ootasin kedagi?“ pakus ta kavalalt kuid ma sain aru, et ta ei mõelnud seda päriselt millegi pärast. Mul pole õrna aimu miks kuid ma sain.
„Võib-olla mitte?“ ütlesin ning hakkasin naerma, see oli enesekaitserefleks omamoodi kuid nähes, et ta hakkas naerma ning see ei olnud kõigest viisakusest naermine, tundsin end paremini. Kohe palju paremini.
Raekojas lõi kell, ma ei süvenenud sellesse mitu korda ta lõi kuid mu pingikaaslane küll, sest hetke pärast libises üle ta huulte üks vängem sõna ning siis ta juba ütles: „ma pean nüüd minema, tore oli sinuga rääkida“. Minul oli ka tore sinuga rääkida, tütarlaps. Mõtlesin kui ta eemaldus minust.
Kuid ma tahtsin ta nime teada ning selle teada saamiseks, hüüatasin üle tänava: „Mis on su nimi?“ Ma ei uskunud, et ta seda kuuleks, kuid kuulis.
„Emily,“ kandus minuni tuhm vastus enne kui ta bussile astus.
Emily, Emily on selle ilusa tüdruku nimi, jätsin meelde kui hakkasin aeglaselt kõndima. Võib-olla me kohtume veel?

Mulle endale meeldib see jutt seega kirjutamine läheb kuidagi väga libedalt. Seega, siin on teine osa!
Kirja-, koma - ja stiilivigu võib esineda!
Kriitika ja komentaarid on teretulnud!

Me räägime teistel teemadel

Kell oli veidike üle kahe kui ma prantsatasin bussijaama põrandale istuma. Ma olin bussist maha jäänud! Kui buss läheb kell kaks välja ning mina jõuam kaks läbi viis minutit bussijaama on väike tõenäosus, et jõuan bussile. Ma ei jõudnud. Tõmbasin kapuutsi üle pea ning üritasin end välja lülitada, järgmise bussini on kõigest kaks tundi aega kui jube ootamine see ikka olla saab?
Tundsin, et keegi vaatas mind ning avasin oma hallid silmad. See oli poiss, punaste juuste ning roheliste silmadega.
„Ee.. tere” laususin kahtlevalt noormehele, mulle tundus, et ma olin teda kusagil näinud kuid küsimus oli selles, et kus?
„Tere Emily,” vastas poiss leebelt ning naeratas. Ta laskis oma kotil õlalt maha libiseda ning seejärel võttis istet minu kõrval.
„Kuidas sa mu nime tead?” sattusin juba paanikasse, mingisugused poisid ei peaks minu nime teadma, selles olin ma kohe väga kindel.
„Sa ise ütlesid selle mulle,” vastas ta õlgu kehitades. Tema kott oli päevi näinud ning riidedki mitte just kõige uuemad. Miks ma üldse sellise räpakolliga suhtlesin? Ma oleks võinud ju bussist maha jäädes kohvikusse istuma minna.
„Oleme me kohtunud?” pärisin imestunult ning tegin suured silmad, tavaliselt ma mäletasin inimeste nimesid hästi ning nende nägusid.
„Sa jooksid bussi peale, ma ei jõudnud sulle oma nime öeldagi,” lausus ta veidike vabandavalt ning sirutas minule käe. „Ma olen Paul,” tutvustas end.
Võtsin käe vastu ning surusin seda, märgates veel enne, et ta käsi oli täiesti puhas. Mõtlesin viivu ning plahvatasin siis: „sa oled see poiss pargipingilt!”
Ta noogutas rõõmsalt ning lausus: „tore, et sa mäletad mind.” Tema kõnemaneer oli siiras ning aus, pannes mind koheselt mõtlema, kui vana poiss üldse olla võiks.
„Ma ei suutnud sind koheselt meenutada,” tunnistasin ausalt ning tundsin kuidas mu põsed hõõguma hakkasid.
„Pole hullu,” lausus ta naeratades, „ega ma ei ootagi, et iga inimene mäletaks kes ma olen.”
„Aga mind sa ju mäletasid,” vaidlesin vastu.
„Sinuga on teised lood,” kostis ta muigega ning vaatas kõrvale. Võib-olla tugines see tuledest kuid mulle tundus, et ta tedretähne täis nägu värvus punakamaks. Mu põsed ei hõõgunud eriti. Olin harjunud sellega, et poisid mind ja mu välimust ja mida kõike veel kiidavad.
„Aitäh,” kostsin siiski vastuseks. Me vaikisime kuid mingisugusel imelikul kombel polnud see ebameeldiv vaikus, see oli sõbralikus õhkkonnas vaikus, kus lihtsalt kõik sõnad olid ära kasutatud. „Kui vana sa oled?” küsisin lõpuks talt kuid tundsin, et ma võin end hulluks mõelda.
„Kuusteist,” vastas ta silmagipilgutamata, „ma küsiks, et kui vana sa oled. Kuid tean, et tüdrukutele ei meeldi kui neilt vanust küsitakse.”
„Arva!” hüüatasin rõõmsalt
„Kuusteist?” pakkus ta naeratades ning vaatas mind. Tema rohelised silmad näisid nii targad ning varjamas saladusi.
Raputasin pead ning tõmbasin ka oma kapuutsi peast ära, lastes oma pruunidel juustel valla pääseda. „Natuke vähem,” kostsin vastuseks kavalalt.
„Viisteist?” pakkus ta siis ning vaatas mulle otsa. Tal oli omapärase kujuga nina, pärast pisikest mõtlemist, leidsin, et selline nina võis tekkida sellest, et tal oli ninaluumurd.
Noogutasin ning paljastasin oma hambarea. „Ma saan siiski varsti kuusteist,” vastasin, et mitte näida päris pisikese tatikana „kahe kuu pärast.”
„Sul on veebruaris sünnipäev?” küsis ta minult ning tõmbas käega üle oma punaste juuste.
Noogutasin uuesti kuid küsisin siis: „ja sinul on millal sünnipäev?”
Ta vaatas mind kahtlevalt kuid muigas siiski. Mõtlesin, et mida ta võib mõelda, tema nägu näis nii mõistatuslik. „Oktoobris,” vastas ta kuid täpsustas „oktoobri lõpus.”
„Nõndasamuti minul, ainult et veebruari lõpus,” vastasin ning rõõmustasin, kuigi ma ei usu horoskoopidesse, peaks poiss olema skorpion ja mina olen kalad. Kaks veelooma saavad hästi läbi. Ma ei teadnud miks see mind rõõmustas kuid ometi see tegi seda.
„Kas sul telefon on?” päris temalt ning vaatasin teda hindavalt, justkui ma oleks mõelnud temast kui potentsiaalsest poisssõbrast.
Ta raputas pead. „Sellist imevidinat mul ei ole, varastati ära ning uut ma enne jõule ei saa,” täpsustas ta oma pea raputamist.
„Kahju,” laususin siiralt ning tundsin viha nende varaste vastu, kes tema telefoni rotti olid lasknud.
Tema silmad pöördusid vaatama kella ning naeratus ta näol kahvatus. „Anna andeks, ma pean minema!” lausus ta kiiresti ning vabandavalt „kohtumiseni Emily.”
Kui taipasin mis oli juhtunud, ohkasin. „Kohtumiseni Paul,” laususin endamisi ning vaatasin väljuvate busside tabelit ning mõistatasin millisele bussile ta läks.
Kell oli kolm läbi kümme minutit kui ma uuesti kapuutsi pähe tõmbasin ning jäin mõtlema tollest kummalisest poisist.

***
Ma jäin bussist maha! Milline suurepärane saavutus! Nüüd on järgmise bussini aega natuke vähem kui tund aega kuid bussist maha jäämise pärast pean kaks kilomeetrit läbi metsa kõndima, vastikult pime on ka selleks ajaks kuid ei mingit vingumist.
Vaatasin uudistavalt ringi, märgates üht tuttavat kuju. Kas see tõesti oli Emily? Ma polnud teda nädalaid näinud kuid mälestus temast ei olnud tuhmunud. Astusin lähemale ning silmitsesin teda, mõistatades miks ta istub bussijaama põrandal.
„Ee… tere,” tervitas ta mind kahtlevalt. Ta ei mäletanud mind, ma nägin seda tema näost kuid vale oleks olnud oodata, et ta mäletaks mind.
„Tere Emily,” laususin leebelt ning naeratasin. Lasin oma kotil üle oma õla libiseda ning istusin siis tema kõrvale.
„Kuidas sa mu nime tead?” sattus tüdruk paanikasse. Oleksin ma tüdruk, satuksin ehk samamoodi. Olin pahane iseenda peale, et tahtsin tüdruku ees ässa mängida ning tõestada, et ma mäletan ta nime.
„Sa ju ise ütlesid selle mulle,” vastasin õlgu kehitades. Mõtiskledes mis bussi ta ootab ning kuhu ta minemas on.
„Oleme me kohtunud?” päris ta minult. Märkas seda vähemalt küsida, tubli tüdruk. Muidugi oleme me kohtunud, ainult sina mind ei mäleta.
„Sa jooksid bussi peale, ma ei jõudnud sulle oma nime öeldagi,” laususin veidi vabandavalt ning sirutas talle käe. „Ma olen Paul,” tutvustasin end, teadsin, et nii on viisakas ning jäin käsi õhus rippumas teda vaatama.
Ta võttis käe vastu ning surusin seda. Kuid äkitselt ta plahvatas:: „sa oled see poiss pargipingilt!”
Ma noogutasin rõõmsalt ning laususin: „tore, et sa mäletad mind.” Imestasin, et bussipeale jooksmise mainimisega tulin talle koheselt meelde.
„Ma ei suutnud sind koheselt meenutada,” tunnistas ta ning märkasin, et ta põsed hakkasid hõõguma. Imestasin endamisi, et miks ta punastab sellise tühja-tähja pärast.
„Pole hullu,” laususin naeratades, „ega ma ei ootagi, et iga inimene mäletaks kes ma olen.”
„Aga mind sa ju mäletasid,” vaidles ta vapralt vastu.
„Sinuga on teised lood,” kostsin ma muigega vastuseks ning viisin pilgu kõrvale. Tundsin oma põski soojenemas ning mõtlesin, et ehk oleks õige aeg lahkuda. Tüdrukut arvatavasti kiidavad märgtavalt rikkamad ja ilusamad mehepojad.
„Aitäh” vastas ta viisakalt, vähemaid häid kombeid ta tundis. Me vahele tekkis vaikus, teiste inimeste jutusumin oli kõik mis mu kõrvadeni jõudis. . „Kui vana sa oled?” küsis ta minult äkitselt.
„Kuusteist,” vastasin ma silmagipilgutamata, „ma küsiks, et kui vana sa oled. Kuid tean, et tüdrukutele ei meeldi kui neilt vanust küsitakse.”
„Arva!” hüüatas ta rõõmsalt
„Kuusteist?” pakkusin ma naeratades ning vaatas teda. Tal olid suured hallid silmad, täis terve maailma kurbust, ma ei tea milline tunne on armunutel kui kujutasin ette, et võib-olla selline nagu mina praegu tundsin..
Ta raputas pead ning tõmbas ka oma kapuutsi peast ära, lastes oma pruunidel juustel valla pääseda. Tema pruunid juuksed olid samuti ilusad ning väga hoolitsetud. „Natuke vähem,” kostis ta vastuseks kavalalt.
„Viisteist?” pakkusin siis ning vaatasin talle otsa..
Noogutas ning paljastas oma hambarea. „Ma saan siiski varsti kuusteist,” vastas ta kuid lisas koheselt: „kahe kuu pärast.” Minu poolest oleks ta võinud ka alles just viisteist saanud olla, ilus oli ta ikkagi.
„Sul on veebruaris sünnipäev?” imestasin ma ning tõmbasin käega üle oma punaste juuste.
Ta noogutas uuesti kuid küsis siis minult: „ja sinul on millal sünnipäev?”
Ma vaatasin teda kahtlevalt kuid muigasin siiski. Ta küsis mu sünnipäeva justkui nii nagu ma oleks tema sõber, justkui inimene tema sõprusringkonnast „Oktoobris,” vastasin kuid täpsustasin: „oktoobri lõpus.”
„Nõndasamuti minul, ainult et veebruari lõpus,” vastastas ta. Jätan meelde ning kui me ehk kunagi seal kandis kohtume kingin sulle midagi, ma ei tea veel mida, sest mul pole raha, et sulle osta asju kuid ma leian midagi mida talle kingida, selles olin ma kindel.
„Kas sul telefon on?” päris ta minult.
Ma raputasin pead. „Sellist imevidinat mul ei ole, varastati ära ning uut ma enne jõule ei saa,” selgitasin ma oma pearaputamist. Mul oli kunagi üks selline vanem asi, mis töötas väga ilusti ja viisakalt kuni keegi tarkpea selle rotti laskis.
„Kahju,” lausus ta ning mulle tundus, et selles ühes sõnas oli peidetud kogumaailma siirus.
Ma vaatasin kella ning pidin ehmatusest ära surema vaid viie minuti pärast läheb mu buss ning peatus on täitsa kaugel. Tõusin kiiruga püsti, krahmasin oma kotti ning laususin: „Anna andeks, ma pean minema!”. Vaatasin teda veel korra, naeratasin vabandavalt ja ütlesin: „kohtumiseni Emily.” Ja siis hakkasin ma kiiruga bussipeatuse poole kõndima. Kahetsesin, et olin pileti ära ostnud muidu oleks ehk veelgi saanud temaga rääkida. Sulgesin silmad ning mõtlesin Emilyile. Võib-olla me kohtume veel?

Aitäh black! Sellest on ma usun, et kasu kui tuuakse välja suuremad eksimused ning ma üritan neist kõigest väest õppida. Lauseehituse jama ma tean ka samuti ning üritan end kõigest väest parandada kuid eks näis, mis juhtuma hakkab. Aga suur aitäh. :)

Murtagh - aitäh, et tõid välja mu suure algustähe jamad. Jätan meelde, et kui üle loen, vaataksin ka korralikumalt suurt algustähte. Ning suur-suur aitäh selle eest, et mu pealkirja vea välja tõid. See tõesti pidi korralikult o-ga olema, mitte a-ga.

Ning mõlemale, aitäh lugemast ning komenteerimast. :)

Oeh, kuna mu lemmikarvuti, kus Word enamus kirjavigu ära parandab, läks talvepuhastusele ning loeb hetkel maeiteamisasju seal, siis otsustasin ma loo jätku kirjutada teises arvutis. Sellepärast võib olla seekord ka rohkem näpukaid. Kuid loodan, et leidsin kõik siiski üles.
Aitäh neile kes on mu kirjavigadele tähelepanu juhtinud. Tehke seda ka edaspidi kui viitside või soovite.
Kirja-,koma- ja stiilivigu võib esineda. Õigekiri ei ole mu tugevaim külg.
Kriitika ja komentaarid on teretulnud! :)

Siis kui maailm magab...

Vaatasin närviliselt käekella. Kas see viimane buss tuleb nüüd või mitte? Kas mul õnnestus sellest viimasest bussist maha jääda tõesti? Puhusin närviliselt õhku välja ning tatsasin edasi-tagasi. Palvetasin, et buss tuleks ning ma ei peaks kõndima viit kilomeetrit läbi pimeda linna üksinduses.
„Tere Emily,“ kostus mu seljatagant kellegi tuttav hääl ning mina pidin ehmatusest ära surema. Keerasin sammu pealt ümber ning vaatasin otsa poisile, kellel olid punased juuksed ning rohelised silmad.
„Paul,“ õhkasin ning kargasin talle kaela. Kallistasin teda kõvasti ning tema oli ilmselgelt üllatunud. Kuid ometi, pärast esimest kohmetust, asetas ta käed mu puusadele ning tõstis mu hetke pärast õhku. Keerutanud mind – ma imestasin kust ta nii palju jõudu sai – ning asetas siis mu pehmelt uuesti asfaldile seisma.
Vaatasin talle oma hallide silmadega otsa ning imestasin endamisi, mida ta üldse teeb sellisel kella ajal linnas. „Kas sa kodus ei peaks olema?“ pärisin noormehelt kui ta bussiaegu uuris.
„Ma lähen koju,“ vastas ta ning vaatas mind oma roheliste silmadega ning naeratas. Ma oleks võinud seal samas bussipeatuses ära sulada.
„Milline üllatus!“ kiljatasin kuid lisasin: „Mina ka.“
Ta muigas kuid ei hakkanud naerma. Ta üldse tundus seekord olema kuidagi eemal olevam kui tavaliselt. Kuid tegelikult olime me vaid kaks korda ka kohtunud kuid ometi tundsin ma end tema seltskonnas kuidagi vabalt.
Ta oli kahvatum kui eelmine kord kui usun, et see tuli vaid kehvast tänavavalgustusest. „Mis bussi sa ootad?“ pärisin ning jäin temale uudishimulikult otsa vaatama.
„Viite,“ vastastas ta kuivalt ning küsis siis minult: „Ja ise?“
„Samuti viite.“ See vestlus oli kuidagi nii ebamugav ning ma hakkasin oma varasema käitumise pärast juba piinlikust tundma. Oli mul vaja selline nõmedik olla! Ta on madalamast klassist kui mina ning isegi siis ei hooli ta minust. Tundsin kuidas masendus minus pead tõstis.
„Anna andeks,“ alustas ta ning vaatas mulle kahetsevalt otsa, „kuid ma olen hetkel natuke hajevil.“
„Nonoh,“ vastasin ja uurisin ta nägu. „Miks?“
Tal oli kurb ilme kui ta mulle otsa vaatas ning ma juba tundsin kahetsust, et ma seda küsinud olin. Pole mul vaja oma nina kõikjale pista.
„Ma usun, et ma jätan selle enda teada, Emily,“ lausus ta ning ristas käed, „ma ei taha sind sellega üldse koormama hakata.“
„See ei koormaks mind,“ kinnitasin ning üritasin ta näolt välja lugeda mingisuguseid emotsioone kuid ta nägi välja täiesti tühi nagu tal poleks hinge. See avastus ehmatas mind. Võib-olla on ta narkomaan? küsisin endalt ning raputasin ägedalt oma juukseid. Ma ei usu, et ta oleks narkomaan, ta ei näe nagu narkomaan välja, kinnitasin endale.
Ta vaatas mulle kurvalt otsa kui lausus: „Anna andeks Emily aga ei.“
„Kui ei, siis ei,“ üritasin näida positiivne ning vaatasin käekella. „Kuhu sa eelmine kord sõitsid?“
„Maale, vanavanemate juurde,“ lausus ta muigega ning ma hingasin kergendatult, ta ei olnud mu pärimise pärast mu peale pahane.
„Ma sõitsin samamoodi,“ laususin üllatunult ning vaatasin sinna poole, kust oleks pidanud tulema buss ning märkasin üllatusega, et see tuligi. „Suurepärane, buss tuleb!“ laususin, varjamata oma erutust, ma tahan teada kus ta maha läheb.
Paul naeratas viisakalt mulle ja otsis taskust telefoni välja. Ma ei suutnud oma elevust varjata, tal on telefon, seega saame numbreid vahetada.
„Sul.. on... telefon...“ ei suutnud ma erutust varjata ka kõneledes.
Ta noogutas. „Vend ostis endale uue ning andis oma vana mulle,“ seletas ta ning astus teele lähemale.
Buss saabus suure puhinaga peatusesse, ta astus bussi ning ulatas mulle käe. Ma tahtmatult naeratasin ning sosistasin: „Aitäh.“ Ta vaid naeratas ning ei öelnud midagi.
Istusime kõrvuti ühte tagumisse pinki. „Saan ma su numbri palun?“ ei suutnud ma küsimata jätta. Ta noogutas ning lisas: „Ja mina sooviks sinu oma.“
Otsisin taskust oma telefoni välja ning tundsin jälle kahetsust, et mul oli nii beibelik telefon. Ta ulatas mulle oma telefoni ning mina talle. Järgmised pool minutit veetsime me üksteise telefonidesse numbreid toksides. Ta sai kiiremini valmis kuid koheselt sain ka mina sellega hakkama. Ulatasime üksteisele tagasi ning naeratasime tahtmatult kui me käed kokku puutusid.
„Ma tahan, et lund hakkaks sadama,“ laususin leebelt kui asetasin pea tema õlale. Ta naeratas ning lükkas mul tukka silmade eest ära.
„Mu vanaema ütleb alati, et ega tali taeva jää,“ üritas ta mind lohutada ning ma tundsin, et need sõnad mõjusid kui äärmiselt heade lohutussõnadena.
„Kunagi on ikka esimene kord kui see taeva jääb,“ vaidlesin vastu kuigi teadsin, et see vaidlus on tema poolt juba ammu võidetud.
„Ei, ma ei usu, et see taeva jääks, mitte see aasta,“ kostis ta vastuseks ning toetas oma pea vastu mu pead. Kell oli üksteist läbi viis minutit ning ma teadsin, et saan kodus paraja peapesu kuid see ei hirmutanud mind.
Hääl, mis ütles bussipeatuste nimesid, teatas ka selle peatuse nime. Ta vaatas mind ning lausus siis poolsosinal: „Ma pean nüüd minema.“
„Kahju,“ vastasin ma ning tõstsin pilgu. „Kas me veel kohtume?“
„Kohtume, kindlasti kohtume,“ kinnitas ta naerdes ning tõusis, paitades õrnalt mu pead. „Nägemiseni Emily“
„Nägemiseni Paul“ vastasin kui poiss liikus uste poole, et väljuda. Toetasin pea uuesti vastu külma klaasi ning saatsin pilguga pimeduses kõndivat mehepoega.

***

Ma olin käinud haiglas ning seejärel veel vanema venna juures. Ta oli lubanud mulle oma telefoni ning kuigi see rõõmustas mind, et ta andis oma vana telefoni mulle. Kuid ometi läksid mu mõtted tagasi sinna arstikabineti. Iga kuu kohtume me, mina kui noor kuueteist aastane ning tema keskeas mehepoeg. Ta räägib ja uurib ning ütleb mulle, et kohtumiseni järgmisel kuul. Me kunagi ei tea, kas me tegelikult kohtume või mitte.
Kõndisin bussipeatuse poole, kell oli kohutavalt palju ning ma kartsin, et ma olen jäänud viimnasest bussist maha. Pagana vennanaine, talle meeldib mind alati toita. Tundsin lauast lahkudes, et ma ei taha toitu järgmised paar nädalat nähagi.
Bussipeatuses aga oli üks tuttav kuju, kelles tundsin ära Emily.
„Tere Emily,“ laususin talle leebelt..
„Paul,“ kiljatas Emily ning hüppas mulle kaela. Ma olin siiralt ehmunud, sest tavaliselt ühed tüdrukud ei tee seda, eriti sellisel kellaajal. Esimesest ehmatusest üle saanud põimisin oma käed ümber ta piha ning tõstsin ta õhku ja keerutasin natuke.
„Kas sa kodus ei peaks olema?“ päris ta minult sel ajal kui uurisin bussiaegu.
„Ma lähen koju,“ vastasin ning vaatasin teda, õrn naeratus huultel.
„Milline üllatus!“ kiljatas ta uuesti. „Mina ka.“
Ma muigasin kuid ei hakkanud naerma. Ma paratamatult mõtlesin uuesti sellele arsti külastamisele. Arst oli seekord olnud kuidagi muretsevam kui tavaliselt ning see tegi mind ettevaatlikuks.
„Mis bussi sa ootad?“ päris ta minult, üritades jätta huvitatu muljet.
„Viite,“ vastastasin kuivalt ning küsisin siis tüdrukult: „Ja ise?“
„Samuti viite.“ kõlas tuhm vastus. Tundsin süütunnet, kuna olin oma mõtetega eemal ning mulle tundus, et ka tüdruk tunnetas seda. Ma ei tahtnud talle haiget teha kuid tundsin, et naeratamiseks polnud ka erilist põhjust.
„Anna andeks,“ alustasin vaatasin teda kurvalt. „Kuid ma olen hetkel natuke hajevil.“
„Nonoh,“ vastas ta ning uuris: „Miks?“.
„Ma usun, et ma jätan selle enda teada, Emily,“ laususin ning ristasin käed. „Ma ei taha sind sellega üldse koormama hakata.“
„See ei koormaks mind,“ kinnitas ta ning üritas näida väga huvitatud, samuti näis, et ta justkui mõtleks millegi peale väga pingsalt.
Ma vaatasin temale kurvalt otsa kui laususin: „Anna andeks Emily aga ei.“
„Kui ei, siis ei,“ üritas Emily näida positiivne ning vaatas käekella. „Kuhu sa eelmine kord sõitsid?“
„Maale, vanavanemate juurde,“ laususin muigega, vanavanemate juures meeldis mulle käia.
„Ma sõitsin samamoodi,“ lausus ta üllatunult, see üllatas ka mind, poleks uskunud, et sellisel linna beibel võiks maal vanavanemaid olla.. „Suurepärane, buss tuleb!“ hüüatas ta peatselt.
Ma naeratasin viisakalt ja otsisin taskust telefoni välja. .
„Sul.. on... telefon...“ ei suutnud ta erutust varjata ka kõneledes ning paratamatult pani mind muigama, pole ma ainus kes kokutab!.
Ma noogutasin. „Vend ostis endale uue ning andis oma vana mulle,“ seletasin ning astusin teele lähemale, et saaks koheselt bussi peale astuda..
Buss saabus suure puhinaga peatusesse, see oli vana ning elu näinud buss, millelt olid isegi sildid maha tulnud. Ma astusin bussi ning pöörasin end, et ulatada talle käsi, ta naeratas ning võtis sellest kinni.Olles bussis ta sosistas: „Aitäh.“ Ma tundsin kuidas mütsi all kõrvad soojenesid kuid ometi ma vaid naeratasin ega öelnud midagi.
Istusime kõrvuti ühte tagumisse pinki. „Saan ma su numbri palun?“ ei suutnud ta küsimata jätta. Ma noogutasin ning lisasin: „Ja mina sooviks sinu oma.“
Otsisin taskust oma telefoni välja ning vaatasin tema oma. See oli märgatavalt kallim, peenem ning uhkustavam kui minu oma. Me vahetasime telefone ning mõnda aega me vaid toksisime üksteise telefonidesse oma numbreid. Tundsin kiusatust vaadata ta numbreid, et kas seal on kedagi näiteks ´musi´ nime all kuid surusin soovi alla. Ka tema sai valmis ning me vahetasime uuesti telefone. Kui me käed kokku puutusid tundsin ma ootamatut soojalainet.
„Ma tahan, et lund hakkaks sadama,“ lausus ta äkitselt kui oli pannud oma pea mu õlale. Naeratasin ning lükkasin tal tukka silmade eest ära..
„Mu vanaema ütleb alati, et ega tali taeva jää,“ üritasin ma teda lohutada
„Kunagi on ikka esimene kord kui see taeva jääb,“ vaidles ta mulle vapralt vastu.
„Ei, ma ei usu, et see taeva jääks, mitte see aasta,“ laususin leebelt tüdrukule. Toetasin oma pea vastu tema pead, tema juuksed lõhnasid nii meeldivalt, et ma oleks võinud neid nuustama jäädagi.
Hääl, mis ütles bussipeatuste nimesid, teatas ka selle peatuse nime. Ma vaatasin teda kurvalt ning laususin siis poolsosinal: „Ma pean nüüd minema.“
„Kahju,“ vastas ta siiralt ning tõstis pilgu. „Kas me veel kohtume?“
„Kohtume, kindlasti kohtume,“ kinnitasin ma talle naerdes ning tõusin, paitades õrnalt ta pead. „Nägemiseni Emily“
„Nägemiseni Paul“ vastas ta mulle kui olin eemaldunud, et minna uste juurde. Kui oli bussist maha astusin, saatsin kurval pilgul bussi kuni see kadus.
Võib-olla, Emily, me veel kohtume? mõtlesin kui hakkasin kodu poole astuma.

Umm, black. Ega saagi oodata viieteist-kuueteist aastastelt, et nad koguaeg suudaks korralikud ja täiskasvanulikult käituda. Vähemalt mina ei suuda alati end talitseda ning mõnikord olen jube pubekas. *khmm* Aga aitäh, et tõid vead välja, parandan need ära, ma seekord viitsin.

Topeltpost, jälle. Sain nüüd valmis juba neljanda osaga ning üllatuslikult on mul veel mõteid mida neid kahte tegema panna. Eks üksjagu tuleb neid ka praegu päriselust. Võib-olla ehk veidi lühem osa siiski...
Kirja-,koma- ja stiilivigu võib olla! Ma pole kunagi olnud tugev õigekirjas (kuigi see pole õigustus)
Kriitika ja komentaarid on teretulnud!

Meil kõigil on sõbrad…

Tõmbasin vihaselt kapuutsi pähe ning jõllitasin aknast välja. Sadas vihma juba mitmendat päeva ning ma hakkasin kahtlema, kas üldse ma veel kunagi näen päikest. Puhisesin vihaselt kui auruvedur ning avasin ukse kuid hüppasin siis tagasi. Ma ei taha vihma kätte minna, mitte veel. Kui ma viie minuti pärast toast väljas ei ole, jään sünnipäeva peole hiljaks. Haarasin vihmavarju ning läksin teisele katsele.
Pladistasin oma mummuliste kummikutega porilombis ning ootasin sõbrannat. Mina olin see kes alati hiljaks jäi kuid täna tundus, et on vastupidi ning see tegi mind närviliseks. Võtsin telefoni ning hakkasin igavusest nimesid lugema. Jõudnud nimeni Paul, ma muigasin tahtmatult kuid ometi lugesin edasi. Mu ülemeelikuse peale inimesed vaid naeratasid ning mul oli äkitselt tunne, et mummuliste kummikute ning kollase vihmavarjuga nägin ma äärmiselt huvitav välja.
Mulle viirastus, et ma nägin Pauli kuid ei, vaid telefon mu peos hakkas vibreerima. Võtsin kiirelt vastu ning sain teada, et mu sõbranna jääb veel kümmekond minutit hiljaks. Kinnitasin talle, et pole hullu ning lõpetasin poriloigus tatsamise.
„Kas sa väsisid ära?” küsis tuttav hääl mu seljatagant, sundides mind koheselt ümber pöörama. Seal ta seisis. Poiss, punaste juuste ning roheliste silmadega. Ma oleks ehk tahtnud talle kaela karata kuid ei teinud seda, tundsin et see ei ole viisakas.
„Mm.. Võib-olla,” kehitasin lihtsalt õlgu ning vaatasin neisse tuttavatesse rohelistesse silmadesse.
Ta muigas ning ma tundsin siirast heaolu sellest, et olin suutnud ta lihtsalt naeratama panna.
„Sul on ilus kollane vihmavari!” teatas ta äkitselt mulle ning mina hakkasin naerma. See oli kuidagi nii äkiline kompliment, mis paratamatult ajas mind naerma. Kuigi noormehed kommenteerisid tihti mu välimust kuid mitte mu vihmvarju.
Vaatasin tema riietust ning ei osanud midagi erilist välja tuua. Seega suutsin vaid üle huulte pressida vastuse: „Aitäh.” Ma oleks tahtnud öelda palju rohkem kuid ma ei osanud kommenteerida temas midagi.
„Lähme sisse?” küsis ta ning näitas peaga kohviku poole. Iga teine kord oleks ma kiljudes öelnud: jah-jah-jah. Siis nüüd raputasin ma pead.
„Ma tuleks, hea meelega, aga..” vastasin kurvalt „mul jõuab kohe sõbranna siia.”
„Nojaa,” vastas ta hapult „sel juhul ma peaks minema hakkama.”
„Ei-ei, ära mine!” kohkusin ma tema minemise juttu peale.
„Sul tuleb ju sõbranna?” küsis ta kahtlevalt ning vaatas mulle otsa. Tema silmist peegeldus arusaamatus ning ma ei osanud kuidagi moodi reageerida.
„No tulebki, varsti. Aga see ei tähenda, et sa praegu peaks ära minema,” laususin veendunult ning sulgesin oma vihmavarju. Vihmasadu oli lakanud ning nüüd oli lihtsalt taevas raskelt hall.
„Või nii,” vastas ta kahtlevalt endiselt ning surus oma käed sügavamale taskutesse. „Kus te siis sõbranna minemas olite?” küsis ta veidikese ajapärast.
„Peole,” tunnistasin ausalt ning tundsin äkilist pahameelesööstu, ma teadsin mis sellistest pidudel juhtub, palju alkoholi ja vähe täisealisi ei olnud hea koosseis, kuid täpsustasin: „sünnipäevapeole.”
„Ohoh,” lausus ta ning vaatas mind. Võib-olla mulle tundus kuid täna ta silmitses mind kuidagi teistmoodi. Justkui ma oleks teinud midagi kohutavalt halba, midagi katastroofilist.
„Emiliiii,” kõlas kisa kuskilt ning ma pöörasin end ümber, et näha kus kohast see kisav sõbranna tuleb. Ta jooksis minuni ning kallistas siis mind tugevalt, jäädes siis minu kõrvale poriloiku seisma.
„See on Paul,” tutvustasin Pauli oma sõbrannale, „ta on mu.. koolivend!” Ma valetasin, ma tundsin kohutavat süütunnet kuid ma valetasin lihtsalt, et sõbranna ei hakkaks küsima nõmedaid küsimusi. „Ja see on Marili, mu sõbranna kellest ma enne rääkisin,” tutvustasin Marilid.
„Tere Paul,” lausus Marili naeratades, ma teadsin seda pilku mis tema pähklipruunides silmades vilksatas, ta pidas Pauli ilusaks. „Kas sa tuled meiega ka peole ä? Et kui tuled, peaksid natuke mulle raha andma, ma otsin juba enamus asjad ära aga kui erisoove on, siis saab ikka.”
Vaatasin hirmunult Paulile otsa, ta paistis endiselt pahane sellepärast, et ma nimetasid teda oma koolivennaks. Kuid kuidas ma oleks pidanud teda nimetama? Sõber? Poisssõber? Suvaline? Tuttav?
„Ma täna ei liitu teiega,” lausus ta äärmiselt meeldivalt Marilile ning lisas siis: „Aga ma nüüd lahkun. Kohtumiseni Emily..Marili.”
„Tsau,” lausus Marili ning tegi oma vasikasilmi poisile, oleks olnud ime kui tüüp praegu temasse poleks armunud.
„Nägemiseni Paul,” vastasin kurvalt ning üritasin vaadata talle silmadesse, kuid ta vältis mu pilku. Suunasin oma pilgu sõbrannale ning üritasin tema vadistamist kuulata, samal ajal mõtlesin ma Paulile.

***

Sadas jälle vihma. Oli vist kolmas kui mitte neljas päev kus ainus mis toimus oli see, et vihma sadas. Ning seda sadas palju. Vahepeal tibutas, vahepeal oli seenevihm ning hetkel sadas see kergelt teralisena. Üritasin peituda sügavamale oma jope sisse kuniks märkasin üht tüdrukut seismas poriloigus. Tal oli käes kollane vihmavari ning jalas armsad mummulised kummikud. Astusin talle lähemale, jäädes talle seljataha seisma.
„Kas sa väsisid ära?” küsisin talt naerdes. Ta ehmatas ning pööras kanna pealt ümber, ma valmistusin juba selleks, et ta kallistab mind kuid ta ei teinudki seda.
„Mm.. Võib-olla,” vastas ta ning kehitas õlgu. Ma ei suutnud muiet tagasi hoida ning muigasin siis sellepeale. Oskamata midagi öelda, teatasin lõpuks: „Sul on ilus kollane vihmavari!” Ta hakkas selle komplimendi peale heledal häälel naerma ning mina ei osanud kindlat seisukohata võtta, kas ma olin nüüd midagi valesti öelnud või mitte.
„Aitäh.” Oli napp vastus tema poolt.
„Lähme sisse?” pakkusin meeleheitlikult ning vaatasin teda. Ma olin saanud äsja taskuraha ning kaks teed või kohvi oleks mu rahaline seis vastupidanud.
„Ma tuleks, hea meelega, aga..” vastas ta lihtsalt „mul jõuab kohe sõbranna siia.”
Ma ei teadnud, kas ta valetas või mitte kui üritasin uskuda, et ta siiski räägib tõtt, et tal tegelikult ongi sõbranna kohekohe tulemas.
„Nojaa,” laususin siis kurvalt „sel juhul ma peaks minema hakkama.”
„Ei-ei, ära mine!” hüüatas ta minu üllatuseks.
„Sul tuleb ju sõbranna?” küsisin kahtlevalt ning vaatas talle otsa. Tema silmist peegeldus mingisugune omapärane kurbus, millest ma aru ei saanud kuidagi.
„No tulebki, varsti. Aga see ei tähenda, et sa praegu peaks ära minema,” lausus ta lihtsalt ning sulges oma kollase vihmavarju. Sadu oli selleks korraks lõppenud ning nüüd oli taevas lihtsalt ühtlaselt hall.
„Või nii,” vastasin kahtlevalt ning surusin käed sügavamale taskusse. „Kus te siis sõbranna minemas olite?” pärisin viimaks tüdrukult kui uudishimu mind lõhki oli ajamas.
„Peole,” tunnistas ta kuid lisas koheselt:„sünnipäevapeole.”
„Ohoh,” laususin ning enne kui mul oli võimalus midagi enamat öelda, kõlas üle tänava verd tarretav hüüatus:„Emiliiii!” Kaugemalt tuli suure jooksuga üks blond tüdruk, kellel oli hiiglaslik käekott. Ta kallistas Emilyt ning jäi siis tüdruku kõrvale poriloiku seisma.
„See on Paul,” tutvustas Emily mind tüdrukule „ta on mu.. koolivend!” Ma kortsutasin kulmu selle koha peal. Kas ma tõesti ei olnud väärt lihtsalt ütlemist, et ma olen sõber? Vaid mind lihtsalt nimetatakse… koolivennaks.. „Ja see on Marili, mu sõbranna kellest ma enne rääkisin,” tutvustas Emily Marilid mulle. Naeratasin talle viisakalt ning tundsin suurt soovi lahkuda.
„Tere Paul,” lausus Marili naeratades. Tema plaksutas oma ripsmeid nii palju, et mul oli tunne, et mul hakkab kohe pea ringi käima. Kuid siis ta küsis minult:. „Kas sa tuled meiega ka peole ä? Et kui tuled, peaksid natuke mulle raha andma, ma otsin juba enamus asjad ära aga kui erisoove on, siis saab ikka.”
„Ma täna ei liitu teiega,” laususin ning üritasin võimalikult meeldiv olla ning lisasin siis: „Aga ma nüüd lahkun. Kohtumiseni Emily..Marili.”
„Tsau,” lausus Marili ning tegi oma vasikasilmi mulle edasi. See nägi nii jube välja, et ma tahtsin veel kiiremini põgeneda kui varem.
„Nägemiseni Paul,” lausus Emily ning üritas mulle otsa vaadata, kuid mina vaatasin automaatselt kõrvale. Täna ma ei mõelnud, et me võiks veel kohtuda.

Heh, see on veidi nõrgema sisuga ehk tõesti. Sellepeale olen ma ka mõelnud, et Pauli osa võiks eespool olla, eks mõnikord juhtub seda, ei julge lubada. :)

Heh, aitäh Murtagh. :) Tavaline ehk võib-olla tõesti kuid siiski mitte midagi kohutavat.
Aitäh Taylor :) Ma olen küll vist liialt laisk, et parandama hakata kuid jätan meelde, kus kohas ma vigu teen.

Hea uudis siis see, et kohe-kohe on viies osa ka valmis ning hetke seisul on see 8 leheküljeline Wordi dokument (ja mina kirjutan ju 12'ga), seega on mida lugeda.

Jälle topeltpost.. Asi hakab tasapisi lõpupoole suunduma kuid mitte veel päris kohe...
Kirja-,koma- ja stiilivigu võib leiduda. Kuigi loodan, et suuremad vead olen siiski üles leidnud...
Kriitika ja komentaarid on teretulnud!

Kaob kord kõik, mis meile armas...

Vaatasin tühjal pilgul aknast välja ning üritasin mõelda kuid keegi oli mu mõtted ära korjanud. Ma ei tea kes see oli, või tegelikult tean küll, kuid ma ei tahtnud ta peale mõelda. Ma ei olnud ta peale enam pahane, milleks? Kodus olles sain isegi aru miks ta nii tegi.
Õues oli pime, oli õhtu ning kell näitas mõne minuti üle üheksa. Teises toas rääkis televiisoris päevauudistes naishääl. Naeratasin endamisi ning tõmbasin aknale kardina ette.
„Paul!“ kõlas üle korteri mu ema hüüatus „Kas sa lähed varsti magama?“
Vastasin talle jaatavalt ning hakkasingi sättima, et minna magama. Mu elu käis kindla rütmi järgi. Kell seitse üles, siis kella kaheksaks kooli, kella neljaks koju, siis ehk veidi õues ja kella poole kümneks magama. Nühkisin masinlikult, just masinlikult, oma hambaid kui kuulsin oma telefoni nõudlikult helisemas.
Ema tuli, telefon käes vannitoa uksele ning ütles kui ulatas mulle: „Emily helistab, kes iganes ta ka pole.“ Telefoni minu kätte andnud, lahkus ta ukselt, lubades mulle veidi privaatsust.
„Tere Emily,“ laususin kui olin viimase hambapasta vahu oma suust välja sülitanud.
„Paul... aita... mind.. palun... ta... ta... ta...“ kostusid läbi telefoni minu poole nuuksed, sõnadest oli keeruline aru saada, sest kui inimene räägib sosistades ning nuttes, siis häälikud muutuvad sarnasteks.
„Oota, Emily, ürita maha rahuneda,“ laususin talle ning astusin vannitoast välja ja võtsin suuna oma toa poole.
„Ma.. ei.. suuda.. rohkem...“
„Mida sa ei suuda? Emily!“ ei suutnud ma end talitseda ning paratamatult reetis mu hääl kerge paanikanoodi.
„Päästa mind,“ kostus nuuksete vahelt kaks väga meeleheitliku sõna. Telefoni oma õla ja kõrva vahele surudes võtsin kapist uuesti teksased välja. Samal ajal telefoniga rääkides: „Kas sa tahad, et ma tuleks sulle järgi?“ Teadsin, et see on lollakas küsimus kuid tahtsin olla kindel, et minuga lihtsalt lolli nalja ei tehta.
„Jaah,“ kostus vastuseks väga arglikult.
„Kus kohas sa oled? Ütle mulle aadress palun,“ käskisin tal aadressi sellepärast öelda, et ma saaks taksoga sinna minna.
Ta sosistas mulle vastuse ning ma lubasin talle, et olen nii kiiresti kui võimalik kohal. Vahetasin kiiruga pluusi ära, tõmbasin pusa peale ning haarasin oma rahakoti. Ma polnud oma taskuraha veel ära kulutanud ning kuna peokoht asus linnas sees, siis ei tohiks mul rahast puudust tulla.
„Ema! Isa!“ hüüdsin elutoas. Ma pidin enam-vähem karjuma, et rääkida ilmateate noormehest kõvemini. Ema vaatas mind imelikult ning avas juba suu, et mulle midagi öelda kui ma hakkasin kiirustades rääkima: „Mu sõber Emily on hädas, ma lähen toon ta taksoga ära. Kas ta tohib ööseks siia jääda?“ Seda viimast ma küll ei tahtnud öelda kuid mis öeldud, see on öeldud. Ma millegi pärast uskusin, et see ei ole vajalik kuid vanemad tuleb kõige hullemaks ette valmistada.
Ema vaatas kahtlevalt isale otsa. „Mis moodi hädas?“ ei mõistnud ta mind koheselt.
„Ma ei tea, kuid ta nuttis hüsteeriliselt,“ vastasin õlgu kehitades „Ma lähen sinna taksoga ja tuleme koos siis siia, kui tal kuhugi mujale minna ei ole.“ See viimane täpsustus oli väga tähtis.
„Siis on sul vist raha vaja,“ kostis isa esimesed sõnad sellel õhtul, noogutasin kergelt, ta näitas käega rahakoti poole, „vaata mis seal on, võta sajane või kaks, kuidas ise paremaks pead.“
Võtsin ta rahakotist kaks sajast, pistsin need oma sajase kõrvale ning tundsin end üllatavalt rikkana. Tõmbasin tossud jalga, jope selga ning läksin. Takso olin ma juba tellinud ning see seisis maja ees. Istusin taksosse ning ütlesin aadressi, taksojuht noogutas ning hakkas sõitma.
Mind pani imestama see, kui mõistvalt mu ema ja isa sellesse suhtusid. Tavaliselt nad ei tahtnud kuuldagi sellest, et ma pea pool kümme üldse kuhugi läheks, eriti veel mingisugust tüdrukut otsima. Panin pea vastu külma autoklaasi ning ohkasin kergelt, nad olid mind usaldama hakanud, mis mulle igas teises olukorras oleks väga meeldinud kuid nüüd ei osanud ma seisukohta võtta.
Takso peatus maja ees, ütlesin taksojuhile, et tulen kohe tagasi, et ta oodaku mind. Ta noogutas mõistvalt ning ma tormasin majja, teadmata kus kohast ma peaks teda otsima. Maja oli täis lagastatud, enamus noori juba „natuke“ joonud ning üritas nüüd enda arust lahedad olla. Nad ei meeldinud mulle. Ma soovisin nende peale karjuda, et neile on antud võib-olla kaheksakümned aastat elada ning nad kulutavad seda nii kohutavalt. Nägin üht veidi kainemat neiut ning kiirustasin tema juurde.
„Emilyt, oled näinud?“ pärisin temalt ilma pikema jututa. Ta noogutas ning näitas ülemisele korrusele, sosistades et vanemate toas. Sel hetkel haaras mind kohutav eelaimdus ning ma üritasin end maha rahustada, samal ajal kui ma enam-vähem jooksin teisele korrusele ning otsisin vanemate tuba. Leidnud selle avasin ukse ning mind võttis vastu õõvvastav vaatepilt. Alasti kistud tüdruk värises toanurgas, kari joobunud poisse – ka mitte eriti kaetult – olid seal niisamuti. Lõin tule põlema, nähes siis täpsemalt mis seal toimus. Seal ei olnud ainult üks tüdruk, seal oli tervelt neli paljast tüdrukut ja oma kuus või seitse pool- või täiesti paljast mehepoega.
„Mis kurat siin toimub?“ käratasin joobunud inimestele pahaselt ning otsisin pilguga Emilyt, leides ta samamoodi alasti toaservas ning nutmas. „Et kõik oleks kolme minutiga riides! Muul juhul kutsun politsei!“ Ähvardasin, sest teadsin, et muu ei aita. Äkitselt hakkas kõigil kiire, nad olid mõistnud, et mul oli tõsi taga ning kui ma oleks politsei kutsunud oleks joomise ning narkootikumide eest tulnud päris soolane trahv...
Emily, kes oli samuti midagi selga leidnud, tuli värisedes minu juurde. „Selline sa siis oledki,“ laususin talle põlastavalt ning vaatasin talle otse silma. Tema silmad olid tursunud ning punased nutmisest, meik oli laiali ning juuksed sassis.
„Anna mulle andeks,“ sosistas ta mulle ning üritas mulle rohkem külje alla pugeda. Ta suust tuli pahvakas alkoholi lehka ning see pani mind nina kirtsutama. Sundisin end toas ringi vaatama, enamus oli nüüd kadunud ning veel viimased kohmitsesid, otsides taga oma pluuse, rinnahoidjaid, sokke ja kõiksuguseid muid asju. Ohkasin ning võtsin tüdrukult käest kinni ja vedasin ta läbi maja takso juurde. „On sul kõik olemas?“ märkasin veel enne taksosse istumist pärida. Ta noogutas hirmunult ning värises endiselt, võtsin oma jope ning asetasin selle tema õlgadele.
Ta istus taksosse, mina tema kõrvale ja ütlesin juhile, et tagasi sinna, kust me olime tulnud.
Emily nuuksus uuesti. „Kuhu.. ma.. lähen...“ halises ta ning suured soolased pisarad veeresid üle tema põskede. Ma oleks tahtnud need ükshaaval kinni püüda.
„Sa tuled minu juurde,“ laususin viimaks ning ohkasin, võtsin oma taskust taskurätikute paki, võtsin seal ühe rätiku ning hakkasin ta põski puhastama. „Ma rääkisin oma vanematega kuna ma juba kartsin seda, et sul pole kuskil ööbida. Homme räägime edasi,“ seletasin talle leebelt ning lõpetasin ta põskede puhastamise. Nüüd oli ta nägu lihtsalt punane ning veidi tursunud kuid ta ei meenutanud pandat.
Ülejäänud sõidu me vaikisime, vaikuses oli vaid vaikselt mängiv raadio ning Emily nuuksatused. Ma ei mõistnud täpselt, mis tunded mind üldse valdasid. See oli justkui segu vihast, meeleheitest, segadusest, ehmatusest ning veel mõndagi muud.
Arve oli veidi üle saja kuuekümne krooni ning Emily seda arvet kuulis, läksid tal silmad suureks kui tõllarattad, rahustasin ta maha ning maksin arve ära.
Kõndisime vaikides treppidest üles ning kui ma tahtsin juba võtmeid otsima hakata avati uks suure hooga. Uksel seisis mu ema. „Lõpuks, tänu taevale, ma hakkasin juba kartma,“ seletas ta ning vaatas esiteks mind ning siis tüdrukut mu kõrval „Issand jumal! Mis on sinuga tehtud? Ja sa vist oled Emily?“
Selle koha juures tüdruk noogutas hirmunult ning mina naeratasin. Mu ema oli psühholoog ning sai suurepäraselt hirmunud inimestega hakkama. „Ära muretse, kõik on nüüd korras. Mul on köögis sooja teed, sinna saab palju suhkrut sisse panna,“ rääkis ta soojalt tüdrukule ning kutsus ta sisse. Emily vaatas mulle otsa ning ma noogutasin tüdrukule, lükates teda samal ajal õrnalt. Ta läks korterisse sisse ning ma järgnesin talle, tõmmates ukse kinni. Nad suundusid kööki ning ma läksin isa otsima.
„Aitäh paps,“ laususin talle siiralt. Mu isa oli alati olnud napisõnaline kuid kui ta juba midagi ütles, siis neil sõnadel oli alati tähendus. Alati.
„Pole tänuväärt,“ lausus ta mulle, vaadates oma roheliste silmadega otsa „Ema tegi tüdrukule su tuppa diivanile aseme, ma usun, et see sobib teile mõlemale.“ Noogutasin selle kohapeal ning vaatasin talle otsa, et kas ta ütleb veel midagi.
„Paul, istu,“ käskis ta mind, võtsin istet tugitoolis ning jäin talle otsa vaatama. „Kas ta meeldib sulle?“ küsis isa mult koheselt. Ma ei teadnud mida vastata kuid noogutasin. „Kas ta teab tõde?“ küsis ta siis. Nüüd ma raputasin pead. „Kas sa kavatsed talle seda rääkida?“ päris ta edasi. Kehitasin õlgu, ma ei olnud kunagi sellepeale mõelnud. „Olgu siis, sinu elu – sinu otsustada,“ lausus ta kokkuvõtlikult ning tõusis, astus mu juurde, tõmbas korra oma suure käega üle mu punaste juuste ning soovis siis mulle head und. Lahkudes kustutas ta tule, jättes mind ning mu mõtteid pimedusse.
Sünnitusmajas öeldi, et ma naljalt üle aasta ei ela. Nüüd olen kuusteist, lõpetan põhikooli ning elan endiselt. Iga päev ütlen ma inimestele mõttes hüvasti, sest ma ei tea, kas ma elan homse päevani.
„Paul?“ kandus minuni küsimus, tõstsin pea ning nägin ema „Isa vist rääkis sulle, et tegin talle aseme su tuppa. Aga ta oli tõesti hirmunud, ta ei rääkinud midagi mulle. Kas...kas teda vägistati?“ Ma tean, et need viimased sõnad tulid tal väga vaevaliselt üle huulte.
„Ma.. ei.. tea, mis seal tehti ja mida seal ei tehtud,“ kostsin vaevaliselt vastuseks ning vaatasin oma ema väsinud nägu. Kell oli kohe-kohe üksteist.
„Olgu siis, ma otsin talle oma mõne öösärgi ja siis saate mõlemad magama minna,“ rääkis ta veel ning lisas enne kui ära läks: „Sa oled head poiss, Paul.“
Naeratasin, mu ema ütles seda alati kui tahtis mu tuju tõsta. Tõusin tugitoolis ning kõndisin oma tuppa, vahetasin riided kiiruga ning istusin voodi serval kui Emily vaikselt sisse astus. Ta vältis mu pilku. Ta puges mu diivanile tehtud peasse ning sulges silmad, ta silmalaud värelesid ning ma teadsin, et ta võitles iseendaga.
Tõusin uuesti ning kõndisin diivani juurde, põlvitades seal ees olevale vaibale. Ta oli nüüd süütu, nii väsinud ning ometi kuidagi äärmiselt täiskasvanu.
„Paul,“ sosistas ta äkitselt ning avas oma silmad. Tema silmad olid jälle veekalkvel. „Kas sa annad mulle andeks?“
„Miks ma ei peaks andma?“ imestasin ning vaatasin teda imestunult.
Ta kehitas õlgu. „Lihtsalt,“ kostis ta viimaks ning pisarad veeresid üle ta põskede. „Ma olin nii loll, ma uskusin neid tüüpe, nad ütlesid, et nad ei tee midagi,“ puhkes ta äkitselt rääkima „Ma poleks pidanud üldse minema.“
Naeratasin kurvalt ning vaatasin tüdrukut. „Pole hullu, nüüd on kõik korras,“ sosistasin talle rahustavalt.
„Ma olin vastik loll viieteist aastane,“ lausus ta vihaselt.
„Ei, sa ei ole,“ vaidlesin vastu „Me kõik teeme vigu.“
„Millega ma olen sind ära teeninud?“ küsis ta minult äkitselt, vaadates mulle silma.
Muigasin mõrult. Sellisele küsimusele polnud võimalik vastata. „Ma usun, et sa lihtsalt oled,“ vastasin ausalt.
„Sa oled liiga hea inimene, et veeta aega minusuguste elupõletajatega,“ lausus ta veendunult. Raputasin ägedalt pead. „Ära arva nii, palun,“ sosistasin talle piinatult, tõusin aeglaselt ning kustutasin tule.
„Ilusaid unenägusid, Emily,“ soovisin talle kui olin oma voodisse jõudnud.
„Näe mind unes,“ lausus ta vaikselt ning mina muigasin. Muidugi ma nägin teda unes. Me olime vaikinud mõnda aega kui ma sosistasin: „Ma suren varsti, võib-olla mitte homme kuid ülehomme võib-olla küll.“
Arvasin, et ta ei kuulnud seda kui siis kostus tema hääl: „Me kõik sureme kunagi.“
„Sureme, kuid mina varem kui teised,“ vastasin aeglaselt „Mul on kaasasündinud südamerikke. Arstid arvasid kui ma sündisin, et ma suveni ei ela.“
Ma kuulsin kuidas tüdruk uuesti nutma hakkas, ta ei öelnud midagi ning mina ei suutnud mõnda aega midagi öelda kuni lõpuks laususin: „see ei ole nüüd küll asi mille pärast nutta.“
Kuid ta ei öelnud midagi, vaid tuhmid nuuksed kõlasid minuni. Ma kuulsin kui ta diivanilt püsti tõusis ning mu voodi juurde tuli.
„Kas.. ma.. tohin.... su kõrvale tulla?“ küsis ta minult „Lihtsalt, selleks ööks, palun?“
Võtsin voodis koomale ning lasin tal enda kõrvale heita, asetasin teki nii, et meil mõlemal oli soe. Võtsin talt ümber kinni ning nii me uinusime koos, minu nina tema lõhnavates juustes.

***

Marili sädistas mu kõrval poistest, kes seda pidu korraldavad. Kui toredad ja hästi kasvatatud täiskasvanud noormehed pidavat nad ikka olema! Võib-olla ehk veidi alkoholi lembelised ning narkootikumidega tegelevad ka. Sellekoha peal krimpsutasin ma nina. Marili ei mõistnud mind, vanasti olid mulle sellised asjad meeldinud kuid siis polnud tutvusi, nüüd on tutvused ja ma ikkagi pirtsutasin.
„Kas see, Paul, meeldib sulle?“ küsis ta nii muuseas, või vähemalt üritas jätta muljet, et ta küsib seda niimoodi.
“Võib-olla,“ vastasin põiklevalt ning tänades jumalat, et sõbranna ei kuulnud mu südame tukseid.
„Tal on nii nunnud rohelised silmad ja punased juuksed,“ sädistas ta edasi ning ma lisasin loetelule mõttes veel ühe märksõna: suurepärane iseloom.
„Olemegi kohal!“ teatas Marili mulle ning ma olin sunnitud uuesti mõtetest välja tulema. Ei saand vastu vaielda, et peokoht oli suurepärane. Linna servas, teistest majadest kaugemal asuv maja. Ei vastikuid naabreid ega muid selliseid tüütuid nähtusi.
„Ohoo, Marili on siin, koos oma suurepärase sõbranna Emilyga,“ kõmistas blond poiss öelda kui oli uksele ilmunud. See kõlas kuidagi väga imelikult ja läägelt minu jaoks ning ma ei teadnud miks...
Blondi poisi selja tagant tuli brünett mees, kes kõndis otsejoones Marili juurde ning suudles teda, Marili laskis isegi pudelikotil maha prantsatada. See oli siis Robert. Marili oli talle terve eilse päeva rääkinud temast nii, et mul oli tunne, et mu kõrvad kukuvad pea küljest kohe-kohe ära. Kui nad lõpetasid suudlemise, võttis Robert kiirelt pudelikoti maast ning võttis tüdrukult käest kinni, ma ohkasin ning järgnesin neile vaikides.
„Joogid pane sinna,“ käsutas blond poiss mind ning andis pudelikoti minu kätte, Robert ja Marili olid juba kadunud... Asetasin joogid sinna ning paratamatult pidin märkima, et seal oli palju jooke... Võtsin siidri ning istusin tugitooli, inimesi ja jooke tuli koguaeg juurde. Varsti mängis ka muusika nii kõvasti, et inimesed pidid karjuma, et midagi edasi öelda.
„Emily, tule üles, seal on märgatavalt lõbusam,“ tuli näost õhetav Marili mu poole ning haaras siis mult käest kinni. Ma ei osanud alguses midagi arvata, läksin temaga kaasa ning kohe teisele korrusele mingisugusesse tuppa.
Sealne seltskond tegi mind närviliseks, koos minu ja Mariliga oli seal veel kaks tundmatud tüdrukut, mõlemad samamoodi natuke joonud. Millegi pärast tõmbus mu sisikond krampi. Toas oli hämar, vaid laualamp põles, kuid märkasin koheselt, et peale nelja tüdruku oli ka vähemalt viis poissi.
„Mängime viskiga kaarte,“ kostis üks poistest, keda ma varem ei olnud näinud. Ta tõi viski pudeli välja kuid poisid ei olnud sellega nõus. Nad tõid välja mingisuguse imeliku valge pudi, puistasid selle a4 suuruses raamatu tagakaanele ning ükspoistest hakkas seda telefonikaardiga portsjoniteks jagama, samal ajal teine poiss keeras sajakroonist rulli. Ma mõistsin mis see on ning see ei olnud süütu kanep. See oli midagi märgatavalt hullemat...
Poisid tõmbasid selle üksteise järel ninna. Tüdrukutele seda ei antud kuid Marili nõudis seda väga kõlavalt endale. Ta sai lõpuks oma tahtmise ning sai valget puru endalegi ninna tõmmata.
Järgmised kümmekond minutit poisid itsitasid, lihtsalt itsitasid. Kuid siis hakkasid nad üksteise järel lähenema meile. Marili ning Robert olid juba ühte toa nurka koondunud ning tegelesid seal üksteisega. Aegajalt kõlas sealt poolt itsitamist, siis lendasid riided ning siis kõlas tugevaid ohkeid, ma mõistsin mis toimub. Ning mulle hakkas karm reaalsus pähe jõudma.
Üks poistest oli mu seljast juba suutnud pluusi ära rebida kuid suutsin end peita tema ees toa nurka. Uks oli ainult väljapoolt avatav ning ma avastasin, et me olime seal lõksus. Poisi paljad käed ihalesid mu keha järgi kui ma värisedes toanurka üritasin põgeneda. Pisarad voolasid üle mu näo, ajades laiali mu meigi ning ma olin paanikas, täielikus paanikas.
Leidsin kobamisi telefoni ning helistasin esimesele ettejuhtuvale inimesele... Paulile.
„Tere Emily,“ teretas mind noormehe meeldiv hääl teiselpool toru.
„Paul... aita... mind.. palun... ta... ta... ta...“ sosistasin talle nuttes. Ma kartsin, ma kohutavalt kartsin. See poiss oli korraks teise tüdrukuga satun hoogu ning oli mu jätnud korraks üksinda.
„Oota, Emily, ürita maha rahuneda,“ lausus ta vastuseks, ma ei mõistnud kuidas ta sai üldse soovitada mul maha rahuneda!
„Ma.. ei.. suuda.. rohkem...“ sosistasin ning virutasin poisile jalaga.
„Mida sa ei suuda? Emily!“ ei mõistnud noormees mind
„Päästa mind,“ sosistasin talle ning surudes järgmisi nuukseid kramplikult alla.
„Kas sa tahad, et ma tuleks sulle järgi?“ küsis ta minult, noogutasin kuigi mõistsin, et ta ei näe seda, et ma noogutan
„Jaah,“ suutsin vastuseks tuua.
„Kus kohas sa oled? Ütle mulle aadress palun,“ käskisin ta mul aadress öelda. Pingutasin ning tuletasin aadressi meelde, ütlesin talle selle kiirustades. Ta lubas tulla. Ma uskusin, et ta peab oma sõna...
Iga minut näis kui tund, ma närvitsesin seal toas. Blond poiss, kes oli olnud uksel, tegeles nüüd minuga. Ma olin aluspesu väel ning noormees oli alasti. Ta oli riietes ilusam ning võib-olla teises olukorras oleks ta ka paljana ilus olnud kuid nüüd ma surusin end tugevamini vaid vastu seina.
„Ära karda, musikene, see teeb ainult esimesel korral haiget,“ sosistas ta mulle mesimagusal häälel ning tuli veelgi lähemale. Ma värisesin hirmust. Ma ei jaksanud talle enam vastu võidelda, ma teadsin, et need löögid hoiavad teda vaid minutiks paariks eemale.
„Ei, ei, ei“ kordasin nagu rikki läinud raadio, ma ei tahtnud kuuldagi sellest, millega ta kavatses tegeleda.
„Kas su sõbranna ei öelnud sulle, millega siin tegeldakse?“ küsis ta naeratades ning suudles mu poolpaljast rinda.
„EI!“ kiljatasin kui ta kuumad huuled puutusid mu kananahal ihu. See põletas ning ma tõmbusin automaatselt temast eemale. Ma ei mõelnud Marili peale, tüdruk oli mu reetnud ning lamas nüüd Roberti kaisus seitsmendas taevas.
Teised tüdrukud ei võidelnud vastu. Näis, et neile meeldis see, mis nendega toimus. Mul oli tunne, et ma olin ainus inimene seal ruumis, kes kartis ja arvatavasti olingi. Nad nautis seda kuidas mitu poissi nendega korraga tegeles. Hakkasin mõtlema, et kas ka mitte tüdrukud ei olnud laksu all.
Sel hetkel avanes uks, kui blond poiss oli mulle veel rohkem lähenenud oli, seal seisis kellegi kontuur. Ma teadsin kes see oli ning ohkasin. Ohkasin õnnest, kergendusest ning tundsin soolakat maiku suus, mõistsin, et olin kogu selle aja nutnud.
Ta pani tule põlema ning pilgutas imestusest silmi. Ta oli ehmunud arvatavasti sellest mida ta nägi. Vaatasin uudistavalt ringi ning vaatepilt mis mulle avanes oli kõike muud kui ilus.
„Mis kurat siin toimub?“ käratas Paul vihaselt ning lisas siis: „Et kõik oleks kolme minutiga riides! Muul juhul kutsun politsei!“
Alguses kõik lihtsalt vahtisid teda, näol imestunud ilmed. Nad ei suutnud uskuda, et keegi julges segada neid. Kuid siis hakkas kõigil kiire. Kas neile jõudis kohale, et noormees mõtles neid sõnu tõsiselt. Korjasin vaikides oma riided põrandalt ning riietusin kiiresti. Läksin kahe tüdruku järel ukse poole kuid jäin Pauli kõrvale seisma.
„Selline sa siis oledki,“ lausus ta mulle põlastavalt. Ma ei suutnud ta näost lugeda mitte kui midagi välja ning see hirmutas mind veelgi.
„Anna mulle andeks,“ sosistasin nuuksudes ning tundsin põlastust enda vastu. Ma olin täiesti saamatu inimene ning kõik läks mul valesti.
Viimne kui inimene oli ruumist lahkunud kui poiss võttis mu käest kinni ning tiris mind majast välja, ta ei rääkinud minuga mitte üht sõna ning paistis, et ta ei kavatsenud seda ka üldse teha.
„On sul kõik olemas?“ küsis ta minult äkitselt, enne kui istusime autosse. Noogutasin kuid ei öelnud midagi. Ta vaatas mind korra ning võttis siis oma jope ning asetas selle mu õlgadele. Tema jope lõhnas millegi hea järgi.
Ta istus taksosse, mina tema kõrvale ning ta ütles juhile, et tagasi sinna, kust me olime tulnud.
Olin uuest nuuksuma hakanud.. „Kuhu.. ma.. lähen...“ halisesin ning suured soolased pisarad veeresid üle mu põskede.
„Sa tuled minu juurde,“ lausus ta viimaks ning ohkas. Ta võttis oma taskust taskurätikute paki, võttis seal ühe rätiku ning hakkas mu põski puhastama. „Ma rääkisin oma vanematega kuna ma juba kartsin seda, et sul pole kuskil ööbida. Homme räägime edasi,“ seletas ta mulle leebelt ning lõpetas siis mu põskede nühkimise.
Ülejäänud sõidu me vaikisime, vaikuses oli vaid vaikselt mängiv raadio ning minu nuuksed.
Kui me kohale jõudsime ning taksojuht arve ütles, pidin ma ehmatusest pikali kukuma. See arve oli tohutu! Kuid tema ütles vaid mulle, et pole midagi ning ulatas juhile raha.
Kõndisime vaikides treppidest üles ning kui Paul hakkas taskutest midagi otsima, ma eeldan, et võtmeid avati uks äkitselt. Seal seisis üks vanem naine, see on siis tema ema, mõistsin. „Lõpuks, tänu taevale, ma hakkasin juba kartma,“ seletas ta ning vaatas esiteks Pauli ning siis mind „Issand jumal! Mis on sinuga tehtud? Ja sa vist oled Emily?“
Selle koha juures ma noogutasin ning Paul naeratas. Ma ei mõistnud miks ta seda tegi ning see tegi mind veidi närviliseks.... „Ära muretse, kõik on nüüd korras. Mul on köögis sooja teed, sinna saab palju suhkrut sisse panna,“ rääkis ta soojalt mulle ning kutsus seejärel mu sisse. Ma vaatasin Paulile otsa, ta noogutas mulle, lükates mind samal ajal õrnalt. Ma astusin sisse ning tema astus minu järel, tõmmates korteriukse kinni.
Korter ei olnud teab kus luksuslik kuid ometi väga ilus ning maitsekalt kujundatud.
„Köök on siin pool,“ juhatas ta ema mind ning näitas käega köögi poole, noogutasin ning astusin tema järel kööki. „Istu.“ lausus ta mulle kui valas teed tassi, „Palju sa suhkrut soovid? Kaks või kolm lusikatäit? Või soovid hoopis mett?“
„Kaks lusikatäit suhkrut,“ ütlesin vaikselt ning istusin, tõmmates jalad endale lõua alla. Köök ei olnud suur kuid ometi ilus ning hubane. Kujutasin ette kui mõnus oleks olnud selline köök meie majas. Meil oli suur roostevabast terasest köök, kus kellelegi kaua istuda ei meeldinud.
Pauli ema ulatas mulle teetassi ning ma võtsin selle vastu. Tee oli tavaline kummeli tee ning see meeldis mulle.
„Tahad sa mulle rääkida, mis seal toimus?“ küsis ema uurivalt kuid samas mõistvalt. Ma soovisin, et minul oleks selline ema.
Raputasin ägedalt pead.
„No olgu siis,“ lausus ta ning võttis oma teetassi. „Mul on neli last, kaks tütart ja kaks poega,“ alustas ta rääkimist „Paul on noorim, enne teda oli Josep ja enne neid kahte olid kaksikud tüdrukud, Mia ja Pia.“
Naeratasin endamisi ning rüüpasin teed, ütlemata midagi.
„Oeh, ma pole ennastki tutvustanud!“ hüüatas ta ning lõi käsikokku, just enne seda oli ta teetassi uuesti lauale pannud. „Minu nimi on Teele ning mu abikaasa on Mihkel.“
Noogutasin ning võtsin uue sõõmu teed, et ma ei peaks ütlema midagi.
„Tegin sulle aseme Pauli tuppa. Kas see sobib sulle?“ küsis ta minult mu arvamust. Noogutasin, mul ei olnud Pauli vastu midagi.
„Olgu siis, ma toon sulle mõne oma puhta öösärgi ning siis saate mõlemad magama minna. Ahjaa, vets on näe seal,“ ta näitas käega ukse peale, millele oli kinnitatud silt WC ning pissivast poisist.
Ta jätis mu üksi kööki Rüüpasin veel teed ning kui tass tühjaks sai, viisin selle kraanikaussi. Kuid siis oli ta juba öösärgiga tagasi. See ei olnud väga luksuslik kuid ometi puhas ning viisakas. Naeratasin vastu võttes ja läksin vetsu riideid vahetama.
Ma leidsin ta toa kergesti üles ning avasin selle. Paul istus voodiserval ning oli samamoodi riided ära vahetanud. Ma pugesin teki alla ning sulgesin silmad. Ma tundsin uuesti soovi nutma hakata ning ma ei teadnud miks. Surusin soovi nutta alla, sellepärast et ma ei tahtnud noormehe ees uuesti nutma hakata.
Ma kuulsin, kuidas ta tõusis enda voodilt. Arvasin, et ta läheb tuld kustutama kuid ta hoopis tuli diivani juurde ning põlvitas selle ette. Ma ei avanud silmi, et näha mis näoga ta seal oli..
„Paul,“ sosistasin ma äkitselt ning lõin oma silmad lahti, ma vaatasin talle otse silma.. „Kas sa annad mulle andeks?“
„Miks ma ei peaks andma?“ imestas Paul.
Ma kehitasin õlgu. „Lihtsalt,“ kostsin viimaks ning pisarad veeresid uuesti üle mu põskede. „Ma olin nii loll, ma uskusin neid tüüpe, nad ütlesid, et nad ei tee midagi,“ rääkisin kiiresti „Ma poleks pidanud üldse minema.“
Ta naeratas, kuid see ei olnud rõõmus naeratus, see oli kurb naeratus.. „Pole hullu, nüüd on kõik korras,“ sosistas ta mulle
„Ma olin vastik loll viieteist aastane,“ laususin vihaselt.
„Ei, sa ei ole,“ vaidles ta vastu „Me kõik teeme vigu.“
„Millega ma olen sind ära teeninud?“ pärisin temalt äkitselt. Saades aru kui lollakas küsimus see on alles siis kui ma olin seda küsinud.
.„Ma usun, et sa lihtsalt oled,“ kõlas mulle vastuseks
„Sa oled liiga hea inimene, et veeta aega minusuguste elupõletajatega,“ laususin veendunult. Ta raputas ägedalt pead. „Ära arva nii, palun,“ sosistas ta mulle ning tõusis, kõndis ukseni kustutas tule ning läks uuesti voodisse.
„Ilusaid unenägusid, Emily,“ soovis ta mulle.
„Näe mind unes,“ laususin vaikselt ning muigasin. Mina näen teda kindlasti unes.
Mul oli tulnud juba uni kui kuulsin Pauli sosistamas: „Ma suren varsti, võib-olla mitte homme kuid ülehomme võib-olla küll.“
Ma ei osanud alguses midagi sellise lause kohta öelda ega reageerida. Lõpuks vastasin lihtsalt: „Me kõik sureme kunagi.“
„Sureme, kuid mina varem kui teised,“ vastas ta aeglaselt „Mul on kaasasündinud südamerikke. Arstid arvasid kui ma sündisin, et ma suveni ei ela.“
Sel hetkel oli mul tunne, et keegi lõi mulle midagi teravat südamesse. See võis küll olla tõde kuid see oli valus tõde. Ma olin hakanud just uskuma, et ta on koos minuga. Sõber kui enamat ei suuda kuid vähemalt sõber, inimene kellele alati kindel olla ning nüüd ta ütleb, et ta peaks juba ammu surnud olema! Tahtsin karjuda talle, et ära valeta kuid teadsin, et ta ei tee seda. Soolased pisarad hakkasid uuesti üle mu põskede veerema.
„See ei ole nüüd küll asi mille pärast nutta.“ lausus ta veidike ehmunult. Naeratasin pimedas tuhmilt, see kõlas kuidagi nii valusalt. Nuuksusin voodis edasi kuni äkitselt tõusin. Ma ei tea, mis käskis mulle üldse üles tõusta kuid ma tegin seda. Ma kõndisin tema voodi juurde ning jäin sinna seisma. Ma avasin suu ning enne kui suutsin selle uuesti kinni panna laususin: „Kas.. ma.. tohin.... su kõrvale tulla? Lihtsalt, selleks ööks, palun?“
Aknast paistis piisavalt valgust, et ma nägin kuidas ta keeras end nii, et ma mahtusin ta kõrvale. Pugesin talle sügavale kaissu ning sulgesin uuesti silmad. Täna öösel ei lase ma tal surra, mõtlesin vapralt ning tundsin kuidas ta võttis mult ümbert kinni. Naeratasin pimedas ning suikusin aeglaselt unne.

Murtagh - võimalik, võimalik
black - mis asi see nüüd täpselt ebareaalne on? Selles osas, et kui minule oleks nii helistatud, oleks ma samuti appi läinud (eriti kui on mõni inimene keda ma oma sõbraks loen või kes mulle vägaväga meeldib). Vanemate asi oli minu jaoks ainsana natuke ebareaalne kuid on ka vabama kasvatusega emmesid-issisid, ma usun (või vähemalt tahan uskuda). Läbisaama hakkab selles mõttes, et ma olen väga kehv järjejuttu kirjutaja, isegi imestan, et olen suutnud viis osa kirjutada ning endiselt veel on mõteid, tavaliselt kipun teise - kolmanda osa juures allaandma, sest asi enam ei huvita mind. No ütleks, et umbes viis osa tuleb veel ehk siis lugu on poole peal.

Järgmist osa tuleb nüüd mõne päeva oodata. :)

No need asjad põhimõteliselt ei toimu nii, et on nende esmakohtumisest mööda 4/5 päeva hiljem. Aga samas võib seda ka pooleldi minu veaks ka lugeda, et ma ei kirjuta juurde selliseid märkmeid nagu 'kolm päeva hiljem' või muid selliseid asju, vist peaks aga ei tea, need ei meeldi mulle. Arvatavasti see ongi tüüpiline.

minumeelest tore jutuke :)