If tomorrow never comes... [11 / LÕPETATUD!]

LittleStar - Aitäh, usun, et kui ma pole biuka olümpiaadil ära surnud, kirjutan uue osa homme.
Murtagh - Hah, eksnäis. Kuigi mul on tunne, et siis kui ma hakkan eraldi Surmast kirjutama, siis ta pole pooldki nii äge.

NB: See, mis siit nüüd järgneb on minu ettekujutus teispoolsusest. Juhul, kui ma solvan kedagi, siis mitte meelega.
Teiseks, see jutt peaks vaikselt ronima kas armastus - ja/või fantaasiajuttude alla. Tõsiselt.
Kirja-,koma- ja stiilivigu võib olla.


Kuristikus
Ma ei tea kaua ma kukkunud olin kuid ühel hetkel märkasin ma kaht asja, esiteks ma langesin aeglasemalt ja
teiseks, maapind paistis. Maapeale jõudmine tundus ühe kõige meeldivama asjana üle pika aja. Sirutasin end
igatepidi ning pidin tõdema, et mul tõesti pole aimu kaua ma lendasin.
"Tere tulemast," lausus mulle tume hääl seljatagant, mis pani mind võpatama ja ümberpöörama.
"Tereee," venitas kahtlevalt kui silmitsesin endast lühemat, musta mähkunud kuju.
"Ma olen Surm," tutvustas ta end "Tavaliselt arvatakse, et ma olen pikk, peenike ja vikatiga. Tegelikult, olen
ma lühike, turske ja vikatid mulle ei meeldi."
"Ahah," ütlesin ma ning pidin ütlema, et see mind väga maha ei rahustanud. Miks ma kohtun sellises kohas Surmaga?
Kas.. kas ma olen surnud? küsisin endalt ning tundsin kuidas mul hakkas füüsiliselt valus neid mõteid
mõlgutades. Ma ei tahtnud olla surnud kuigi surm tundus olevat päris loogiline põhjus, et kohata Surma.
"Sa ei ole surnud," kostis Surm ning lisas vaikselt: "Veel..."
"Mis mõttes?" küsisin ma ning vaatasin arusaaamatult Surma mustadesse silmadesse. Ma ei olnud ühelgi nii kaamel
näol näinud nii tumedaid silmi ning mul tekkis kange tahtmine küsida, et kas Surm kannab läätsesid.
"Sul on armastatu," alustas Surm rääkimist "Ja vastavalt paragrahv viiele, punkt kolmele on sul õigus nõuda
veel poolteist tundi pärismaailmas, enne kui sa lähed Taevasse."
Mis mõttes ainult POOLTEIST tundi?! karjusin ma enda mõtetes, suutmata suud lahti kangutada, et midagi päriselt
öelda. Kuidas ma peaks pooleteise tunniga suutma elada ära oma ülejäänud elu?!
"Ma lootsin, et sa tuled siia, minu juurde kuid Jumal rõhutas, et ta tahab sind endale. Ma ei saa aru miks, tal on
nii palju Ingleid ja mul mitte üht!" kurtis Surm edasi, tähelepanemata, et mina olin paanikas.
Pilgutasin totakalt silmi üritades aru saada, mida Surm oli just öelnud, kuid ei, see ei õnnestunud mul kuidagi.
"Aga olgu siis," ohkas Surm ning vaatas mind ootusärevalt "Valmis?"
"Vabandust, valmis milleks?" uurisin ma ettevaatlikult.
"Oma elu viimaseks pooleteiseks tunniks."
".. Ja mis siis saab?" pärisin edasi.
"Sured ära, duh."
"Aga kui ma ei taha surra?" Ma ei suutnud seda küsimata jätta.
"Sured ikkagi," vastas Surm, muutudes veidike kannatamatuks.
"Ma ei taha! MA EI TAHA!" karjusin Surma peale.
"Ära minu peale karju," porises Surm "See on Jumala otsustada, kes sureb ja kes mitte."
"Kas sa mulle erandit ei taha teha?" pakkusin paanikas välja.
"EI."
"Palun?" proovisin palumis tehinkat, see aitas alati mu emal otsuseid langetada kuid Surmal?
"Sa peaksid Jumalaga läbirääkimis pidama," kostis Surm trotslikult vastuseks "Mina olen kõigest ori."
"Sa mässu ei taha teha?" pakkusin kavalalt välja.
"Mulle meeldib mu käskja, ta on meeldiv, lõbus ja mängib pühapäeviti minuga malet. Ma ei taha mässu."
"Aga, aga ta ütleb sulle mida sa tegema pead ja mida mitte. Sul oleks võimalus enese eest ise otsustada!"
"Ma mõtlen selle peale," lubas Surm ning küsis minu käest: "Valmis?"
"Jumalaga kohtuma? JAH," vastasin, ma kavatsesin võidelda oma elu eest, kasutamata vahendeid, isegi siis kui ma peaksin
selle käigus kogemata Jumala surmama.
"Ma mõtlesin, et pärismaailma," ei mõistnud Surm mind hästi.
"Ja mina tahan Jumalaga kohtuda," vastasin ning torutasin huuli.
"Siis sinu soov olgu seaduseks, aga arvesta sellega, et Jumal on kõikidel teistel päevadel peale Pühapäevade väga pahur.
Pohmakas noh," seletas Surm närviliselt.
"Jumalal on pohmakas?" ei mõistnud ma päris hästi Surma.
"Mitte teie mõistes pohmakas," lausus Surm.
"Mis pohmakas tal siis on?" uurisin ma ettevaatlikult, poolteist tundi pärismaailmas hakkas viimaks päris ahvatlevatena
tunduma.
"Loomis pohmakas," porises Surm "Ta muudkui loob ja loob ja loob."
"Ahso," ütlesin veidike muigega, või et loomis pohmakas.
"Nii, et ikkagi Jumala juurde?"
"Ikka jumala juurde," vastasin kindlalt, kui kahtlane võis ikka olla üks mees, kellel on pohmakas loomisest ning kes käsutab
Surma?
"Siis järgne mulle," ütles Surm ning hakkas kõndima. Ma kehitasin õlgu ning hakkasin tumedale kogule järgnema.
Teekond oli pikk ning ma hakkasin tõsiselt juba ümber mõtlema, et võib-olla oleks see poolteist tundi päris hea vahetuskaup. Saaksin öelda Emilyle, et kui palju ma armastan teda, kui eriline ta on. Kuidas ma tahan, et ta saaks õnnelikuks, et ta ei jääks mind taga nutma. Ja tegelikult, isegi kui seda autoõnnetust poleks olnud, ma oleks ju varsti surnud. Mis mõttega ma nüüd võitlen? Kuid ma olin ma tahtmistega juba kaugemale läinud ning nüüd tunnistada Surmale, et ma tegelikult ikkagi ei taha. Ta tapaks siis mu küll ära. Arvatavasti tegelikult sellele ta mõtleski, kuidas mind ära tappa. Väitis küll, et talle vikatid ei meeldi kuid tegelikult olid tal tagataskus erinevate suuruste ja teravustega vikatid.
„Tegelikult, kunagi ma olin tõeliselt äge mees,“ hakkas Surm jälle rääkima.
Kergitasin üllatusest kulme ning olin keeletu. „Ja mis siis juhtus?“ uurisin viisakusest.
„Ma surin ära.“
***
See kõik oli liialt jube mu jaoks. See oli tuba täis aparatuuri ning seal keskel lamas voodis keegi väga kahvatu ning väga kokkulapitud keha. Arst veeretas mu voodile lähemale, et ma näeksin teda. Kas ma peaksin talle hüvasti ütlema? Aga mis siis saab kui ta veel üles ärkab ja saab teada, et ma ei uskunud temasse?
„Kas ta jääb elama?“ uurisin arstilt ettevaatlikult, kartes samas seda vastust.
„Ma ei tea,“ tunnistas arst kurvalt „Tema küll ei saanud kõige tugevamat lööki kuid temal on teist neljast kõige nõrgem tervis.“
„Ta süda,“ ohkasin ning sulgesin sülmad. Tema süda, minu süda, meie südamed.
„Ta süda,“ vastas arst ning lisas: „Mia ja Pia on täiesti taastumas, mõlemad on teadvusel kuid ainult Paul pole teadvusele tulnud. Ma kardan, et ta keha sai liialt kannatada, et ta ei tulegi enam teadvusele. Muutub.. juurviljaks.“
Noogutasin vapralt, surudes pisarad alla ning üritasin samal ajal mõelda, miks too arst minuga nii palju suhtles. Kas ta ei teadnud, et ma olen viisteist? Üritas ta mulle külge lüüa? Kuigi need variandid tundusid võimatutena, sest esiteks ta teadis – või sai vaadata – mu isikukoodi, kust koheselt tuleb mu vanus välja ning teiseks, miks peaks mingi arst mulle külgelööma?!
„Kas.. te.. võikisite meid kahekesi jätta?“ palusin arstionu, kes oli end vahepeal liialt mugavalt istuma sättinud.
„Muidugi,“ kinnitas ta ning lahkus, patsutades mu õlga.
„Paul,“ sosistasin ning sõitsin päris voodi juurde ning tõstsin oma väriseva käe ning panin selle tema südamele. „Ma ei tea, kas sa kuuled mind või mitte kuid ma ei luba sul surra.“
Ma ei võidelnud enam pisaratega, lubasin neil voolata. Ta oli mu ingel. Ta sai suuremad kahjustused lihtsalt sellepärast, et hoida ära seda, et minuga midagi hullu juhtuks. Minu ingel.
„Sa pead võitlema, meie mõlema pärast,“ rääkisin kehale edasi, nuuksudes samal ajal. Mu sõnadest polnud aru saada kuid teadsin, et tema saaks sellest aru, et tema mõistaks neid nuuksetega segatud sõnu. „Sest sel hetkel kui sina alla annad, annan ka mina,“ lubasin liikumatult püsivale kehale.
Kas ta üldse kuulis mind? küsisin endalt kuid ei liikunud kuhugile, hoides oma kätt endiselt noormehe südamel..
Sekunditest said minutid, minutitest said tunnid. Ma ei pannud tähele seda, aegajalt käis mõni õde vaatamas, mingil hetkel olin ma oma käe ära võtnud. Ma vaatasin teda vaikides ning tundsin soovi kellegi peale karjuda. Näiteks Jumalaa peale, sest kohe kindlasti ei saa ma kedagi teist süüdistada kui Jumalat selles, kui ta võtab ära kellegi keda ma armastan.
„Sa peaksid lahkuma,“ ütles õde, kes oli tulnud Paulile mingit ravimit süsitama. Noogutasin kurvalt ning ohkasin. Hommikuni, lubasin talle vaikides ning kärutasin end oma palatisse tagasi.
Ema oli läinud, üllatus ka kui tervepäeva on tüdruk veetnud ühe.. juurvilja kõrval. Hingava juurvilja.
Avasin palatiukse ning valmistusin kiirkäigul magama minema, süüa saan ma esimest korda homme hommikul ning mu kõht esimest korda märkas, et ta pole ammu süüa saanud.
Avasin ukse ning jõllitasin lillesülemit oma öökapil. Mis asja? imestasin ma ning veeretasin end neile lähemale.
Need olid roosid. Mulle ei meeldinud väga roosid, sest need olid nii külmad, kurjad lilled. Minu jaoks olid roosid ning kuninglikud, et kõik teised lilled oleks pidanud end nende kõrval kehvasti tundma. Kuid minu kapil olid tumepunased roosid sättitud imeilusalt vaasi ning olenemata sellest, kas need meeldisid mulle või mitte, olid need imeilusad.
Rooside juures ei olnud mingisugust silti, et kust nad on tulnud või kes need on mulle saatnud. Ja ma tõesti ei osanud arvata, kuna mu klassikaaslased teadsid, et mulle ei meeldi roosid ja teiseks, nad ei kingiks mulle roose ilma, et nad ei jätaks mingit märgi endast maha.
Naeratasin kui noogutasin roose ning tundsin end hästi, kes iganes see ei olnud, suutis mu näole hetkeks naeratuse tekitada.
Voodisse jõudnuna oli mul tekkinud mõteidu, et see võis olla too arstionu kes need roosid kinkis kuid ma ometi kahtlesin selles, kuna ükski arst ei kingi oma patsiendile roose, tumepunaseid roose. Nad üldse ei kingi lilli.
Tinarasketena vajusid mu silmad kinni, enne kui suutsin mõnele paremale ideele tulla.

„Tegelikult, kunagi ma olin tõeliselt äge mees,“ alustas juttu mingisugune lühike, jässakas ning tüsedapoolsem meesterahvas ning tema järel kõndis keegi kiitsakas, peenike ning punapäine. Mul võttis aega mõne sekundi, et mõista kes see oli. Ma ei mõistnud, miks minu unenäos oli peale Pauli veel keegi, keegi, kes nägi jube välja. Ma tahtsin juba Pauli nime hüüda kui minu kõrvale tekkis pahvaku saatel pisikene tiibadega elukas. „Ära hüüa teda,“ hoiatas tiibadel lendlev elukas mind.
„Miks?“ uurisin.
„Nad lähevad Jumala juurde, too poiss ei taha surra.“
Ma naeratasin ja tundsin end õnnelikult, järgnedes vaikselt neile ja kuulates mis Paul kostab selle peale. Tundsin, et minust võik saada suurepärande jälitaja, sest siiani polnud kumbki arusaanud, et ma neid jälitan. Silmitsesin veel seda tiibadel elukat ning pidin tunnistama, et raamatute Inglid olid küll umbes kümmekorda ilusamad ja ometi olin ma õnnelik, et Inglid mu mõteid ei kuule, sest muul juhul oleks ta kuulnud mu mõteteis just tõsist solvangut. Kuid enne kui ma jõudsin tiibadega olevuselt küsida, et kes ta on, küsis Paul: „Ja mis siis juhtus?“
„Ma surin ära.“

Murtagh - aitäh..
LittleStar - *teeb kavalat nägu* Uue osaga tuleb mõni päev oodata. Ja ainult 3 osa on jäänud. :)

Algselt pidi olema 10 osa (ja lõpp hoopis teistsugune, st P oleks lihtsalt sussid püsti visanud) kuid siis mul tuli teine idee, mis tulemusena tekkis 3 osa juurde. Kusjuures, mu algne teine idee erineb "natukene" sellest, mis praegu lugemiseks on. ^.^ Aga rohkemate osadega on see jama, et mingil hetkel tuleb kas ära surra või koomast välja tulla või juurvili edasi olla. Ja kui ta välja tuleks siis oleks mingisugune roosa värk kuni see viimaks kõik ära tüütaks.

Täiesti üllatuslikult avastasin, et oi-oi, unustasin täiesti loole lõpu kirjutada. Kuid pole hullu. Tegin selle viimaks ära ning kuigi ma kavatsesin lõpu kahte ossa panna, tuli üks ning mitte just kõige pikem osa. Kuid samas... Lõpetab loo ilusti ära. Muideks, see jutt oleks pidanud minema armastusjuttude alla. :)
Kirja-,stiili- ja komavigu võib leiduda endiselt!

Kus kulgeb kuu...

Võtsin Paulilt käest kinni ning tundsin kuidas ta nina minu salli sisse surus. „Valmis?“ küsin talt, teades ta vastust juba enne küsimist. „Muidugi,“ noogutab ta ning lisab: „lähme ütleme, et vähe sellest, et me abiellume, me saame ka perelisa.“ Naeran ning kujutan ette juba oma vanemate reaktsiooni.

„Paul! Ära mine!“ hüüan tiivulise olevust kuulamata. Ta pöörab ümber, vaadates mind rahuliku pilguga. „Kui mul pole midagi kaotada, siis miks ma ei või riskida?“ küsib ta mult retoorilise küsimuse. „Aga minu soovid, minu tahtmised?“ nõuan talt vastuseid, pisarad mööda nägu hääletult alla voolamas. Ta jääb seisma, nõnda samuti too tüse, mustas mees ta kõrval. Jooksen järgi ning sirutan käe. „Emily,“ tutvustan end naeratades „Ma armastan seda meest, kelle kõrval te kõnnite.“ Mees vaid mühatab kuid võtab viimaks käe vastu. „Surm,“ tutvustab ta end ning lisab: „Mees, kes saab sinu armastatut Jumala juurde.“ Vaatan uskumatu näoga Paulile otsa. „Tõesti?“ küsin temalt ning jään vastust oodates teda silmitsema. „Tõesti,“ kinnitab ta ning suudleb kiirelt mu huuli „Sest ma armastan sind.“ Naeratasin ning teadsin sel hetkel südames, et mitte midagi ei saa, ei või, valesti minna.

„Nii, et seitsme kuu pärast umbes olen ma vanavanem?“ uurib mu isa Paulilt ääriveeri. Paul naeratab ning ütleb siis: „Tõsi see on. Tuli meilegi üllatusena.“ Pigistan laua all Pauli käsivart ning sulgen unelevalt silmad. Minu isa ja minu peig räägivad lastest, lastelastest. Ema puhkab juba viimased kolm aastat mulla all. Teadsin sel hetkel, et kui sünnib tütar, saab ta mu ema nime. Ema surm mõjus eriti raskelt isale, kes siiani tunneb endal süüd, et ta polnud piisavalt kodus, et ta ei näinud ema depresiooni. „Saate te ikka hakkama?“ uurib isa ning lisab: „Kui Emily sündis oli meil.. Saraga... alguses probleeme.“ Paul naeratab ning vastab siis: „Ma usun, et me saame hakkama. Oleme juba nõnda kaua koos olnud, et vaid surm suudab meid lahutada.“

„Nii, et sina tahad edasi elada?“ kõmistas Jumal suursugusel häälel. Paul ei karda teda, ta on alati kuidagi kartmatuna mõjunud ning on sedamoodi ka seekord. Ilma igasuguse häälevärinata vastab:“Mul on tunne, et mul seal välismaailmas veel mõndagi tegemata.“
„Näiteks?“ uurib Jumal ning ristab käed, ilmselgelt on tal pohmakas. Kas tõesti, Jumal peab pidu?
„Abielluda Emiliga, saada lapselapsi?“ pakkus ta vaid mõned variandid, kuuldes abiellumis juttu vaatasin noormehele uskumatult otsa. Ta tahab abielluda minuga? „Ma tahan vanaks saada,“ lisas ta kiirelt.
„Või niiii..“ venitas Jumal „Lubad sa, et sa, seetähendab, et te mõlemad ei räägi välja, et ma olen õrnahingeline?“ Selle tõestuseks võttis ta taskuräti ning löristas nina. „Ma nii-nii armastan vaadata inimesi, kes on võimelised oma armastuse nimel tegema kõike.“

„Ma ütleks, et see läks hästi,“ ütlesin Paulile kui kõndisime pimeduses kodupoole.
„Teistmoodi poleks saanud ju minna,“ naerab ta ning võtab mul käest kinni. Nõnda tänavate vahel kõndida on märgatavalt julgem kui üksinda. Meie kahekesti, terve maailma vastu. „Mul on sulle üllatus,“ hakkab ta äkitselt rääkima ning võtab taskust välja karbi. Ta avab selle ning ma näen seal pisikest käeketti. „Kümme aastat tagasi kohtusime me tänaval, ma küsisin sult suitsu, sul polnud,“ rääkis ta, keset tänavat, ning vaatas mulle otsa. Tänavalater valgustas vaid meie kahe siluetti. Ma vaatasin talle otsa ja suudlesin teda.
„Järgmised sada aastat samamoodi?“ küsin õrritades kui ta on käeketti mu käe ümber kinnitanud.
„Teisiti ei saakski,“ vastas ta ja mina teadsin, et tal on täielik õigus.
***

Emily võttis mult käest kinni, nuusutasin õrnalt tema salli, tal on lihtsalt vapustavalt hea lõhn, segu parfüümist ning iseenese lõhnast. „Valmis?“ küsis ta minult. Naeratasin, sest teadsin, et ta küsib seda lihtsalt enesekindluse saamiseks. Olime vaid aasta tagasi kihlunud ja korraldasime pulmi, kui ühel hommikul ta pommuudise teatas, me saame lapse! „Muidugi,“ kinnitasin talle „lähme ütleme, et vähe sellest, et me abiellume, me saame ka perelisa.“ Kuulen tema rahustavat naeru ning rahunen ise samamoodi.

„Paul! Ära mine!“ hüüab keegi mu selja tagant, pööran vaatama, kuigi tean vaid üht inimest kellele selline hääl kuulub. See on Emily, kelle kõrval lendleb mingisugune kole paks tiivuline laps. Raamatutes kujutatakse neid märgatavalt ilusamatena.... „Kui mul pole midagi kaotada, siis miks ma ei või riskida?“ küsin temalt, üritades enda südant kõvaks sundida. Ma pean aru saama, et kui see õnneks ei lähe, olen tollest tüdrukust ilma... igaveseks. „Aga minu soovid, minu tahtmised?“ pisaraid trotsides küsib Emily minult. Ma jään seisma, vaikiv Surm minu kõrval samuti. Emily hakkab jooksma mulle järgi ning ka lendlevolevus liigutab oma tiibu veidike kiiremini. Kuid selle asemel, et mulle kätt pakuda, ulatab ta selle Surmale. „Emily,“ tutvustab ta end naeratades „Ma armastan seda meest, kelle kõrval te kõnnite.“ Ma tahaks Surma reageeringut nähes naerma turtsatada, kuid samas sõnad, mis Emily just öelnud on, naelutavad mind paigale. Ta armastab m i n d ? Mees vaid mühatab kuid võtab viimaks käe vastu. „Surm,“ tutvustab ta end ning lisab: „Mees, kes saab sinu armastatut Jumala juurde.“ Pärast viimaste sõnade kuulmist vaatab Emily mulle otsa ning küsib: „Tõesti?“ „Tõesti,“ kinnitan ma talle ning suudlen kiirelt ta huuli „Sest ma armastan sind,“ sositan talle ning tean, et see oli õige hetk, et seda öelda.

„Nii, et seitsme kuu pärast umbes olen ma vanavanem?“ uurib Emily isa minult ääriveeri. Ma naeratan ning vastan:„Tõsi see on. Tuli meilegi üllatusena.“ Tunnen kuidas Emily mu käsivart õrnalt pigistab. Emily ema surm tuli mullegi üllatusena, oli tol ajal nii kiire kõiksuguste koolide-asjade lõpetamisega, et ühel hetkel ei pannudki tähele, et ta ema aina rohkem enda ette hoidis. Kuni viimaks... Nüüd on tema elukohaks suurte puude vilus koht mullas... Tean, et Emily tahaks tütrele nimeks panna oma ema nime, kui tüdruk sünnib, ja mul pole selle vastu mitte midagi. „Saate te ikka hakkama?“ uurib isa ning lisab: „Kui Emily sündis oli meil.. Saraga... alguses probleeme.“ Naeran kereglt, on armas, et keegi muretseb meie hakkama saamise pärast: „Ma usun, et me saame hakkama. Oleme juba nõnda kaua koos olnud, et vaid surm suudab meid lahutada.“

„Nii, et sina tahad edasi elada?“ kõmistas Jumal suursugusel häälel. Ma arvasin, et ta suurem, uhkem kui tegelikult oli. Ja nõnda polnud imestadagi, et ma teda eriti ei karnud. Ma karsin ta sõnu kuid ma ei kartnud seda, milline ta välja nägi.Vastasin, hoides oma häält värisemast:“Mul on tunne, et mul seal välismaailmas veel mõndagi tegemata.“
„Näiteks?“ uurib Jumal ning ristab käed. Surm ei valetanud kui ütles, et Jumalal ei ole just kõige parem tuju.
„Abielluda Emiliga, saada lapselapsi?“ ütlesin talle mõned variandid, mis koheselt mu peast läbi käisid. Teadsin, et Emily on mu kõrval kuid see ei häirinud mind, et ta sellest teada saab nõnda moodi. Mõtlesin veel viivu ning lisasin: „Ma tahan vanaks saada.“.
„Või niiii..“ venitas Jumal „Lubad sa, et sa, seetähendab, et te mõlemad ei räägi välja, et ma olen õrnahingeline?“ Selle tõestuseks võttis ta taskuräti ning löristas nina. „Ma nii-nii armastan vaadata inimesi, kes on võimelised oma armastuse nimel tegema kõike.“ Naeratasin ning kinnitasin talle, et me ei räägi kellelegi Jumala nõrkusest.

„Ma ütleks, et see läks hästi,“ kinnitas Emily mulle. Oli pime ning meie jalutasime läbi linna koju.
„Teistmoodi poleks saanud ju minna,“ naeran talle vastuseks ning kinnituseks võtan talt käest kinni. Tänavad on pimedad ning elutud. Pole inimesi ega loomi, isegi autosid eriti ei liigu. „Mul on sulle üllatus,“ tunnistan talle viimaks, suutmata enam kaua saladust hoida. Lasen talt käest lahti ning kohmitsen hetke oma taskute kallal, tuues välja sealt pisikese ehtekarbi. Avan selle, teades ise, mis sealt tüdrukule otsa vaatab. See on pisike käekett mille valimisega ma nägin tundide viisi vaeva. „Kümme aastat tagasi kohtusime me tänaval, ma küsisin sult suitsu, sul polnud,“ heietasin talle vanu aegu kuigi minu jaoks tundusid need olevat justkui eile. Ta naeratab, olles silmnähtavalt rahul selle kingitusega ning suudleb mind.
„Järgmised sada aastat samamoodi?“ küsib ta minult, kui olen käeketi tema õrna käe ümber kinnitanud.
„Teisiti ei saakski,“ kõlab öös minu täiesti veendunud vastus.

- - -
Emily ja Paul elasid kõrge eani. Neil oli kolm last, kaks tüdrukud ja üks poiss, ja kuus lapselast ja üheksa lapselapselast. Nad surid käsikäes ning on maetud kõrvuti. Nende armastusest räägitakse veel tänapäevalgi legende...

*Kummardab vaikselt* Tänan, ma tänan.

Vaimustav. Tõsiselt...

Aitäh, :)

Mulle meeldis! :)
Selline mõnus armas jutuke. :)
Väikese kiiksuga...
See ka meeldis alguse poole väga, et Paul ei olnud alati rahul Emilyga. Et oli pahane jms, mitte ei näinud teda mingi printsessina valgel hobusel või midagi.
Hea! (Y)