If tomorrow never comes... [11 / LÕPETATUD!]

Loore - Aitäh. :)
K.C. - Nojah, eks see on igaühe oma maitse ning kuidas ka ei taha, siis igaühele meele järgi ei saa olla. Kuid uuele on lootust lähitulevikus.
black - Saab, varsti!

Mulle just meeldib, et see kahest vaatenurgast on.

Aga tegelikult mulle ei meeldinud, et ta koguaeg nuttis. Selles mõttes, et ma saan aru küll, ma nutaks ka endal silmad peast ära, kui minuga midagi sellist juhtuks, aga mul oli jutu lõpuks juba selline tunne, et tema silmad on nutmisest nii paistes, et ta ei näegi midagi. Ja see tekitas valusa tunde.

Nii, siis veel ei meeldinud see, et Paul vahepeal jutu sees välja ütles, et tal südamerike on. Mulle oleks meeldinud, kui mingil hetkel keset vaikust Paul esimest korda teataks, et ta võib järgmine päev ära surra. Oleks nagu huvitavamaks teinud võimidagisellist.

Siis meeldis eriti see, kuidas kirjeldati Emily emotsioone, kui Paul selle uudise teatas. Väga lahe. Ja rääkides Emlilys; jutus on sellised nimed nagu Teele, Paul, Mihkel, Joosep, Marili jne. Need on kõik ilusad Eesti nimed, onju. Aga siis tuleb mingi Emily. Täitsa teist sorti nimi ju. Natuke häiris.
Aga üldiselt muidugi oli kõik positiivne ja väga meeldis. Ootan uut. xd

Murtagh - Mul on ema kodus üle mm.. kahe kuu ning ta on vist südameasjaks võtnud, et ma pean veel enne oma kuueteistkümnendat sünnipäeva külastama absoluutselt igat oma sugulast (ja usu, neid on palju...) aga mitte-et-see-väga-tore-on läheb ta suht kohe pärast uueaastavahetust ära. Aga hea asi on see, et mul on paar osa peas juba täiesti välja vormitud ning on vaid vaja aega, et nad ära toksida...

Taylor - Heh, teistes osades ta vist nutab vähem (kui üldse nutab, kuigi viimases osas nutab ta vist terve meretäie pisaraid) Kuid sellises kohas on vist ikka enamus sellised nutjad, tüdrukutest vähemalt. Ülelugedes nõustun sinuga kuid samas kui kirjutades see pähe ei tulnud, siis vist ei muutu midagi selles kohas. Aga samas see oleks asja muutunud veel hullemaks või-ma-ei-tea veel rohkem seebiooperilikuks. Nime koha pealt siis, sellel on ka omamoodi mõte. Emily sümboliseerib loos kuidagi seda kõrgklassi last, hästi hoitud ning maailma eest kaitstud. Paul selle eest aga tavaklassi inimene, kes on esimestes eluminutitest võidelnud elu eest. Sellest ka vist nimede vahed või ma tegelikult täpselt ei tea kuid eeldan, et on see asi niimoodi.

Ja varsti-varsti peaks siis uus osa tulema, veidike tavapärast teismeliste elu. :)

Nõme, nüüd sa andsid mulle aimuse, et Paul viskab viimases sussid püsti. Hoian pöidlaid, et ei oleks siis nii. Tänud seletuse eest, et... whatever, see nime värk ühesõnaga. Hehe. Ootan siiani uut.

LittleStar - Tore, et meeldis. :)
Taylor - Sina ja sinu aimndused ja mina ja mu suur suu (või antud juhul klaviatuur)

Täiesti uus ning trükivärske osa! Tegelikult sai see valmis juba eile õhtul kuid kuna internet lahkus (ta selline rändav aegajalt) siis saate seda lugeda täna hommikul. Veidi lühem kui eelmine osa ning ilma sellise draamata. Kuigi mulle väga meeldiks koguaeg teha mingisugust draamat ning hukku ja õnnetust kõikjale külvata, on see selline osa, mida üle lugedes tekkis minul soov öelda: aww.
Kirja-,stiili- ja komavigu võib esineda! Ka minevik ja olevik võivad segamini natuke olla. Kirjutasin osa kogemata olevikus ning alles viimaseid ridu kirjutades sain aru kui lollakas ma olin ning siis kell kümme öösel hakkasin kõike ümber muutma. Ning kuigi ma loodan, et ma suutsin kõik tegusõnad mineviku viia, siis võivad need siiski segamini olla. Andke siis teada kui leiate mõne sellise vea...
Aga, nii moodi on minu eelnev komentaar pikem kui osa, seega ma lõpetan.
Kriitika ja komentaarid on teretulnud!


Aega mul sinu jaoks on

See tund venis nagu näts. Mul ei ole kunagi olnud midagi matemaatika vastu, vastupidi mulle meeldib matemaatika. See oli loogiline, ei vajanud erilist käekirjailu ning kokkuvõttes oli lihtsalt lihtne. Kuid esimest korda elus tundsin soovi, et õpetaja Mihkel Suursoo jätaks oma jutustamise kolmnurkade kohta ning laseks meil minna. Jõulude puhul. See oli viimane matemaatika tund sel aastal ning mina kibelesin juba koolist minema. Oleks too Suursoo vaid teadnud, kellega ma kokku saan! Kuid ta ei teadnud ning sellepärast ma istusin oma tavapärasel kohal, keskel.
„Kordame,“ üritas ta entusiastlikult kõlada, kui seisis meie ees. Ta oli paljude tüdrukute unelm – kakskümend neli aastat vana, tark, blond, sinisilmne, kuid ühe veaga, ta oli kihlatud. „Angela, tule palun tahvli juurde ning lahenda kahesaja kahekümne viiendast esimene,“ rääkis õpetaja segamatult ning liikus klassis taha poole, et jälgida õpilase tööd tahvlil.

„Miks ma kaotan su siis, kui ma olen su alles leidnud?“ ei suutnud ma mõista ning vaatasin talle imestunult otsa.
„Ma ei ole ju veel kadunud,“ lausus ta rõõmsalt, kuid ometi kõlas ta hääl kuidagi võõralt.
„Sa said aru küll, millest ma mõtlesin,“ laususin trotslikult „Sa sured, jätad mu siia maailma üksinda.“
„Ma ei ole ju praegu surnud, võib-olla elan veel järgmised kuusteist aastat sama hästi, kui siiamaani on õnnestunud.“ Tema suunurk tuksatas lustlikult, kuid silmadest peegeldus kurbus. Kas ta kartis surma? küsisin endalt. Me mõlemad istusime põrandal, minul oli tekk ümber ning temal samamoodi. Minu jaoks sel hetkel maailm seisis. Võib-olla ka tema jaoks.
„Kas sa kardad surra?“ küsisin äkitselt ning vaatasin talle suurte silmadega otsa.
„Surm on lihtsalt järjekordne huvitav seiklus,“ lausus ta ning pilgutas mulle silma. „Mida karta suremises? Lihtsalt süda ei pumpa verd, hapnik ei jõua kohale ning aju sureb koos kehaga.“
See jutt kõlas liialt täiskasvanulikult. „Kas sa kardad?“ kordasin oma küsimust.
„Kui, siis veidikene,“ vastas ta viimaks.

„Ehk meie tubli Emily oskab öelda, mis selles ülesandes Angelal valesti läks?“ Mind äratas unelmast üles Suursoo hääl. Esimest korda oli see hääl minu jaoks ebameeldiv. See oli mind äratanud meeldivast unelmast ning nõudis, et ma tegeleksin mingisuguse tühise arvutamisega. Et mitte õpetajale pettumust valmistada, lasin silmadega kiirelt üle tahvli ning leidsin vea. „Märgi viga,“ laususin kiirelt ning lootsin, et see oli viga, mida nad otsisid.
„Tubli,“ kiideti mind kui koera.

„Kas mingisugust ravi ei ole? Lõikust? Tablette?“ pärisin temalt ning ei pööranud oma pilku tema silmilt. Ta naeratas kurvalt, järjekordselt. Mu silmad olid veel eilse ööse nutmisest valusad, kuid ometi tundus pilt olema klaarim kui kunagi varem.
„Mingisugune, kuid palun, ärme räägi kogu aeg mu surmast,“ palus ta mind ning ma pidin leppima nende väheste vastustega, mis ta mulle andnud oli.
„Ja millest me räägime?“ küsisin kiiresti.
„Lilledest ja päikesest ja toidust ja kui soovid, siis kas või autodest.“
Me mõlemad puhkesime samal hetkel naerma. Me hääled sobisid kokku ning see oli rõõmustav ning mina teadisin, et ahmin neid hetkesid endasse, sest ma ei tea, millal on liialt hilja.

„Ma olen üldiselt rahul teie hinnetega, ärge siis unustage oma matemaatilisi oskuseid koolivaheajal,“ rääkis Mihkel Suursoo ning ma tundsin soovi talle karjuda, et räägi kiiremini, kuid surusin huuled kriipsuks kokku ning ei öelnud midagi. „Minugi poolest, minge siis! Ilusat koolivaheaega!“
Ma polnud kunagi olnud eriline klassist välja tormaja, kuid seekord olin ennem klassist väljas, kui teised jõudsid reageerida, et viimane tund oli läbi. Jooksin läbi koolimaja justkui mind ajaks taga kuri koer või ehk jookseksin oma elu eest. Või tema elu eest?
Garderoobis tõmbasin kiiruga mantli selga, jätsin isegi luku lahti ning salli vaid keerutasin lohakalt oma kaela ümber. Müts ning kindad jäid lohakalt taskusse. Me pidime kokku saama, kohe kui mul tunnid lõppevad.
Ma kujutasin teda nii reaalselt ette, seismas minu koolimaja ees. Punased juuksed säramas lumepeegeldus valgusest, sall lohakalt kaelas, käpikud käes ning jope seljas. Ta naerataks mulle ning kui ma jooksen talle sülle, siis ta ei tee teist nägugi. Tal on suva, et me seisame viie tuhande õpilasega kooli ees ning me kallistame, nii avalikult kui üldse võimalik on. Ning siis läheksime me koos kohvikusse, valiksime vaikse nurga ning jooksime kohvi. Ehk hoiaks isegi käest kinni? Me räägiks kõigest muust kui meist endist ning aeg lihtsalt läheks meist mööda. Justnagu vanas tuttavas mustvalges filmis...
Jooksin ähkides koolimaja ette ning vaatasin tühja lumevälja. Seal kõndisid erinevad inimesed, mu enda inimesed, linnainimesed, kuid teda ei olnud. Pettumus haaras mind koheselt endasse. Ja ma ei suutnud uskuda, et ta unustaks meie kokkuleppe. Seda teeksid kõik teised poisid, keda ma tean, kuid mitte tema. Mitte tema. Kuid keda ei olnud, oli tema.
Tõmbasin luku kinni, panin mütsi pähe, võtsin taskust telefoni ning valisisin tuttava numbri.

„Esmaspäeval saame kokku, sobib?“ küsis ta minult. Me seisime õues, minu maja ees. „Ma tulen sulle kooli vastu. Sul on vist rohkem tunde kui mul. Palju sul tunde on?“
„Kuus,“ vastasin ning märkasin, et jälle sajab lund.
„Suurepärane, mul on neli. Jõuan ilusti kodunt läbi käia,“ lausus ta ning naeratas. Tema ripsmetesse oli kinni jäänud lumehelves.
„Kohtume esmaspäeval, pärast kuuendat tundi minu kooli ees?“ kordasin siis uuesti. Ta noogutas. „Ära siis unusta!“ ütlesin talle ning surusin oma huuled vastu tema põske. Ta põsed lõid õhetama, kuid ma ei teinud sellest väljagi.
„Ei unusta,“ lubas ta mulle ning siis pöörasin ma end ümber ja vantsisin koju. Mõtlema, mida esmaspäeval selga panna.

Telefon võeti lõpuks vastu. Kuid vastuvõtjaks polnud Paul, see oli tema ema.
„Tere, kas ma saaksin rääkida Pauliga?“ palusin viisakalt. Mõeldes, miks tema ema võtab vastu poisi telefoni.
“Sellega võib tekkida probleeme,“ seletas mulle leebelt naishääl teisel pool toru.
„Vabandust?“ ütlesin ohmakalt, kuid tundsin, kuidas mu sisikond kiskus krampi.
„Ta läks linna, sinuga kohtuma, aga unustas telefoni maha,“ kõlas vastuseks ning sel hetkel lõi mu maailm pimedaks.
„Arva, kes ma olen,“ sosistati mulle kõrva ning ma kiljatasin. „Paul,“ sosistasin ning pöörasin ringi ning seal ta seisis. Ta nägu õhetas, külmast või jooksmisest või mõlemast. Noormees võttis mu peost telefoni ning rääkis siis sinna sisse: „Tere, ema... Jah, ma leidisin ta üles... Ei ole midagi hullu... Hiljem näeme.“
Ta andis mulle telefoni tagasi ning naeratas. „Anna andeks, et ma hiljaks jäin,“ sositas ta mulle ning mina kallistasin teda. Kõikide nende inimeste ees, kõikide oma klassikaaslaste ees, oma matemaatikaõpetaja ees ning mul oli neist kõikidest suva. Minu maailmas olime me kahekesi.
Haarasin talt käest ning laususin kiirelt: „Ma tean suurepärast kohvikut siin lähedal. Sobib sulle see või on sul juba teisi plaane?“
„Kohvik kõlab suurepäraselt,“ vastati mulle ning mina tundsin, kuidas mulle oleks justkui tiivad selga kasvanud. Ma naeratasin talle ning siis me läksime koos, käsikäes kohvikusse, täpselt nii, nagu ma olin ette kujutanud.

***


Viskasin koti nurka ning haigutasin. „Soovid teed, kullakene?“ tuli ema köögi uksele ning vaatas mind naeratades.
„Ei, aitäh, ma lähen riietust valima,“ laususin emale ning hakksin enda toa poole kõndima, kuid siis pöörasin ringi ning jäin oma emale otsa vaatama. „Mida pannakse esimesele kohtingule selga?“ pärisin temalt.
Ta kõndis minu poole ning võttis mult ümbert kinni. „Nii, et sa lähed Emilyga välja. Kuhu?“ päris ta minult, kui me koos mu toa poole kõndisime.
„Kohvikusse, ma usun,“ vastasin ja avasin oma toa ukse, lastes ema esimesena sisse.
„Tubli. Kinos käimine pole üldse minu arust ilus kohtingu koht,“ rääkis ta vaid temale omasel viisil. „Sel juhul pane mõni ilus kampsun, näiteks see roheline ja korralikud teksad, ega kohvikus väga pidulik ei pea olema.“
Naeratasin ning ta vaatas mind naeratades. „Tore, et sa lähed välja temaga, see teeb sulle ainult head,“ lausus ta veel enne, kui mu toast uuesti välja läks. Istusin põrandale ning silmitsesin oma riidekappi.

„Miks ma kaotan su siis, kui ma olen su alles leidnud?“ küsis ta minult kurvalt. Kardsin, et ta hakkab jälle nutma, kuid üllatuslikult ei. Ta istus seal ning nõudis vaid vastuseid.
„Ma ei ole ju veel kadunud,“ üritasin teda rõõmustada, kuid kardan, et see ei tulnud mul väga hästi välja.
„Sa said aru küll, millest ma mõtlesin,“ lausus ta trotslikult „Sa sured, jätad mu siia maailma üksinda.“
„Ma ei ole ju praegu surnud, võib-olla elan veel järgmised kuusteist aastat sama hästi, kui siiamaani on õnnestunud.“
„Kas sa kardad surra?“ küsis Emily äkitselt ning vaatas mulle suurte hallide silmadega otsa. Ta suutis mind alati niimoodi enda võrku püüda. Ehk see oli vaid temale omane viis?
„Surm on lihtsalt järjekordne huvitav seiklus,“ laususin ning pilgutasin talle vandeseltslaslikult silma „Mida karta suremises? Lihtsalt süda ei pumpa verd, hapnik ei jõua kohale ning aju sureb koos kehaga.“
„Kas sa kardad?“ kordas ta oma küsimust. Mõistsin, et mu vastus ei olnud talle sobinud. Ma mõtlesin mõne aja, kui lõpuks tunnistasin: „Kui, siis veidikene.“
Kunagi varem olin kartnud suremist, kuid viimastel aastatel see oli lihtsalt fakt, tavaline fakt..

Ringutasin ja avasin oma riidekapi, võttes välja just need asjad, mis ema oli soovitanud. Ma ei tea, kuid tihti tundus, et ma olin ema lemmiklaps, kuid samas, kes teab. Mia ja Pia peaksid ju rohkem tema lemmikud olema. Ikkagi tüdrukud.
Tõmbasin just oma rohelise kampsuni selga, kui kuulsin jälle koputamist, lubasin emal sisse tulla. Teadsin, et ta küsis viimastel aastatel luba vaid puhtast viisakusest.
„Millal sa tuled?“ küsis ta minult ning võttis istet diivanil.
„Mul pole õrna aimu,“ vastasin talle ning kammisin oma punaseid juukseid korralikult läbi.
„Mis kell te pidite kokku saama?“ küsis ta nüüd. Tundsin, et olen sattunud justkui ülekuulamisele. Mina olen vaene süütu hing ning ema on kuri politseitädi.
„Kui tal koolis kuues tund läbi saab,“ vastasin ning heidsin uuesti pilgu kellale. Mul on veel aega, kuid mitte palju. Lõpetasin oma juuste silumise, päris lakutud ma ka ei tahtnud välja näha.
„Sinust on suur poiss kasvanud,“ ohkas ema ning tõusis. Ta kõndis minuni ja silitas mu pead ning lahkus siis mu toast, jättes mu üksinda koos mu mõtetega.

„Kas mingisugust ravi ei ole? Lõikust? Tablette?“ päris ta minult. Tema silmad olid veel punased ning tursunud, see on see hilisõhtune nutmine...
„Mingisugune, kuid palun, ärme räägi koguaeg mu surmast,“ palusin ma teda.
„Ja millest me räägime?“ küsis ta kiiresti, justkui kartes, et kui sõnad aeglasemalt ütleb, juhtub midagi väga jubedat.
Mõtlesin viivu ning laususin muigega:„Lilledest ja päikesest ja toidust ja kui soovid, siis kas või autodest.“
Me mõlemad puhkesime samal hetkel naerma ning ma rõõmustasin, sest oskasin teda endiselt naerma ajada.

Kuid äkitselt oli kiireks läinud. Välisriietesse riietusin kiiresti, sall jäi lohakalt kaela ning jope luku panin ma bussile joostes kinni. Ma olin liialt kauaks oma mõtetesse jäänud. Jooksin bussile, unustades telefoni oma tuppa laua peale, täpselt sinna, kuhu olin ta asetanud, et ma teda ei unustaks.
Jõudsin bussile napilt, istusin maha ning panin pea vastu külma klaasi. Jälle oli hakkanud õrnalt lund sadama ning ma naeratasin kui armunud tola.

„Esmaspäeval saame kokku sobib?“ küsisin temalt. Ma olin ta saatnud ta kodu juurde ning seal me siis seisime, tema maja ees. „Ma tulen sulle kooli vastu. Sul on vist rohkem tunde kui mul. Palju sul tunde on?“
„Kuus,“ vastas ta mulle naeratades, lugesin ta näost välja seda, et talle meeldis kokku saamise plaan.
„Suurepärane, mul on neli. Jõuan ilusti kodunt läbi käia,“ laususin rõõmustades.
„Kohtume esmaspäeval, pärast kuuendat tundi minu kooli ees?“ kordas ta siis uuesti. Ma noogutasin.
„Ära siis unusta!“ ütles ta mulle ning äkitselt tõusis ta kikivarvule ning surus oma jahedad huuled vastu minu külma põske. Mu põsed lõid õhetama ning ma tundsin häbi, kuid tema vist ei pannud seda tähelegi..
„Ei unusta,“ lubasin talle ning siis pööras ta end ümber ja vantsis koju. Ma saatsin teda pilguga, kuid kui ta viimaks majja kadus, läksin minema.

Ma oleks juba õige peatuse maha maganud. Vaatasin igaksjuhuks kella ning kõht tõmbus krampi. Esimest korda elus jään hiljaks, kui ma kiirelt ei tee. Tormasin bussist koheselt minema, kui buss sai vaevaliselt oma uksed avatud. Ei mõelnud ma sellele, kuidas me tookord bussis olime oma numbreid vahetanud. Meie kohtumisest oli peaaegu kaks ja pool nädalat möödas, kuid tundus, et see oli olnud märgatavalt pikem aeg.
Jooksin mööda tänavaid, see oli täpselt kaks tänavavahet, mis pidin jooksma. Kartsin, et ta üldse ei tule, et jooksen sinna koolimaja ette ning teda üldse ei ole seal. Et see kõik oli vaid vastik nali. Et ta seisab akna all ning hirnub kõht kõveras koos Mariliga. Kuid ometi lootsin näha teda seismas koolimaja ees, põsed õhetamas ning mind pilguga otsimas.
Tõmbasin hinge ning vaatasin koolimaja esist platsi, otsides silmadega tüdrukut, kes ootaks veidi hilinenud kohtingukaaslast. Nahk mu jope all oli märg, kuid ma ei muretsenud selle pärast, et ma võiks haigeks jääda.
Nägin teda viimaks, ta rääkis telefoniga ning näis närviline. Kõndisin vaikselt, süda vaid tagumas, tüdruku poole. Ta oli mulle seljaga ning üldse ei aimanud, mida ma kohe tegema hakkan. Panin oma käed äkitselt ta silmadele ning sosistasin: „Arva, kes ma olen!“ Ning siis ta kiljatas! Ma pole kunagi eriline naisteekspert olnud, kuid selline kiljatus peaks ju tähendama head?
„Paul,“ sosistas ta ning pööras ümber, telefon ikka vastu kõrva surutud. Võtsin hellalt telefoni ta kõrva äärest ning märkasin, et ta on helistanud mulle. „Tere, ema.“ laususin telefoni „ Jah, ma leidisin ta üles... Ei ole midagi hullu... Hiljem näeme.“
Ning nii lõppes see telefonikõne, jättes meid vaid kahekesi. Ulatasin talle telefoni ja naeratasin. „Anna andeks, et ma hiljaks jäin,“ sositasin talle, justkui kartes, et meid tuhanded kõrvad pealt kuulaks. Ta kallistas mind äkitselt, keset seda tohutut inimmassi, ta kallistas mind. See tuli mulle üllatuslikuna, kuid kallistasin teda kõvasti vastu. Kui me lõpetasime, vaatas ta mulle oma suurte hallide silmadega otsa ning võttis mult käest kinni ja rääkis kiiresti:„Ma tean suurepärast kohvikut siin lähedal. Sobib sulle see või on sul juba teisi plaane?“
„Kohvik kõlab suurepäraselt,“vastasin talle ning olin õnnelik, et meil olid sarnased plaanid. Ta noogutas heakskiitvalt ning käsikäes hakkasime kohviku poole liikuma.

Ma sain alles nüüd aru, kui hästi see pealkiri jutuga kokku läheb.
Eriti Pauli vaatenurgast. Noh, muidugi Emily omast ka,
sest ta kohtub Pauliga ja värki...
See oli väga armas osa muide.
Mina ei leidnud ühtki mineviku-oleviku viga.
Varem mul oli selle Pauli välimusega imelik tunne,
et punaste juustega poiss ei ole eriti kena,
aga selles osas, kui ta oma juukseid silus...
siis ta tundus lihtsalt niiiiiiii armas.
Uut.

Heh, armas ega mida lugu edasi läheb, seda rohkem hakkab pealkiri looga sobima. Minu jaoks on ka seekord kuidagi väga armas, selline lihtne unistusi täis tipitud osake. Ja meeldiv on kuulda, et seal ei olnud vigasid. Heh, punapead on minu jaoks kuidagi erilised inimesed, just naturaalsed punapead. Ja uuega tuleb natuke kannatada kuid usun, et enne uut aastat tuleb üks jõuluhõnguline osake. :)

Heh, armas osa on see tõesti. :)
Aga nagu tavaliselt, söön ma oma sõnu, ei saanud ma lubatud ajaks valmis osa. Kuid nüüdseks ma tean, et lool on kolmteist osa. Ja jõuluhõnguline osa tuleb tõesti. Kannatama peab veel natukene.

Selle osaga on siis nii, et ta algselt oli kirjutatud märgatavalt teistmoodi

Spoiler:

kuid siis ma kuulsin sellist lugu -https://www.youtube.com/watch?v=oy-1TKCvT6k - ja ma otsustasin selle osa täiesti ümber kirjutada, seega andestust, et kaua ootama pidite.
Kuna see osa on jälle kirjutatud läpakas, kus word ei paranda vigu ning a-täht on rikkis, siis võib minu kohta rohkem vigu leida.
Kirja-,koma- ja stiilivigu võib leiduda!
Kuid head lugemist!

Tänapäeva armastuslugu

„Kas sa tuleksid mulle naiseks?“
Ta oli laskunud ühele põlvele, ta peos oli sõrmuse karp, mis oli avatud ning sealt paistis välja väikese kivikesega sõrmus, ning ta vaatas mulle oma roheliste silmadega otsa. Tema silmade ümber olid tekkinud esimesed lõbusad kortsukesed ning tema juuksed olid veidi tuhmunud punakaks muutunud. Kuid kõige suurem muutus oli tema lõuaga, kuigi ta ajas habet pea iga päev, oli ikkagi näha veidike, et see hakkab jälle välja kasvama kuid kõik see sobis temaga.
Oli hilissügis ning üks neist vähestest päevadest millal paistis päike. See oli üks üksik pink pargi serval, täpselt see koht kus ma olin kunagi viieteist aastasena istunud ning tema oli minult suitsu küsinud. Kes oleks teadnud, et suitsu küsimine viib abieluni?

„Emily! Ärka üles!“ äratas mind mu isa kare hääl. „Sa jäid raamatut lugedes tukuma.“
„Oh,“ vastasin vaid ning vaatasin pimeduses ringi. Mul oli olnud nii täiuslik unenägu, nii täiuslik, et ma ei suutnud uskuda alustuseks, et see üldse unenägu oli olnud. Tõusin uuesti istuli ja vaatasin raamatut oma süles – „Romeo ja Julia“.
„Me emaga hakkame kohe minema, kahju, et me Pauliga ei kohtu,“ rääkis isa edasi ning pani tule põlema.
„Ma olen kindel, et te kohtute varsti,“ laususin kuid ei olnud ise selles nii veendunud.
„Ma loodan ka seda,“ vastas isa veel enne seda kui lahkus mu toast.
Silmitsesin raamatut oma süles ning avasin selle leheküljelt, mis mul viimati pooleli oli olnud. Lugesin lehekülje – kaks kuid lõpetasin selle lugemise. See lugu oli nii kurb, et ei sobinud kuidagi minu ilusa unenäoga. Asetasin raamatu oma voodi jalutsisse ja tõusin seejärel, üritades samal ajal teha mingisugust võimlemisele sarnenevaid liigutusi.
„Kullakene, me lähme, ärge siis mind veel vanaemaks tehke,“ tuli uksele mu ema ning pilgutas mulle kavalalt silma. Naeratasin talle ning lubasin, et ma teda vanaemaks ei tee täna õhtul.
Ja siis kuulsin ma välisust sulgumas. Ma olin üksinda ehk vaid umbes pooleks tunniks – paras aeg end valmis sättida. Ma teadsin mida kanda ballidel, koolis, pidudel. Kuid ma ei teadnud mida kanda siis kui Tema külla tuleb. Ma ei tahtnud välja näha kui lits aga ma tahtsin olla ilus. Ma tahtsin pälvida talt komplimenti. Ma tahtsin... olla eriline.
Ma avasin suure hooga oma riidekapi ning jõllitasin tohutus koguses riietele otsa. Kas kleit või seelik või teksad? Ohkasin ja tõmbasin välja oma lemmikteksad. Neid ei olnud midagi erilist kuid see tegi need minu silmis eriliseks. Valisin sinna juurde kerge ning ilusa, valget värvi kampsuni. Panin igaks juhuks selga isegi oma kõige ilusama pesukomplekti – ma teadsin, et me jõua selleni kuid teadmine, et need on mul seljas, lisasid mulle julgust.
Keerutasin end peegli ees ning jäin rahule oma riietusega, lihtne ning armas. Kammisin oma juuksed kõrgesse hobusesabase ning jätsin end meikimata. Kas ta üldse oli näinud mind ilma meigita? Ma arvan, et ta isegi ei tea, et mul on helepruunid tedretähnid näos.
Võtsin veel kingi laualt, selleks olid mu enda kootud käpikud ja raamat, ja kustutasin tule. Sammusin elutuppa, keerutasin end seal korra ning astusin seejärel kuuse juurde. Süütasin küünlad kuusel ja naeratasin. Seejärel süütasin küünlad aknalaual ning toas, kus ei põlenud ühtegi elektrivalgustust, oli äkitselt nii-nii valge. Astusin meie roostevabast terasest köögi ja panin teevee keema kuid otsustasin siis ümber ja otsisin põhjatutest kappidest välja paki alkoholivaba glögi, see oli küll üle aasta vana kuid säilivustähtaeg ei olnud veel kukkunud, seega ma hakkasin hoopis seda soojendama. Vaatasin hajameelselt aknast välja ning koheselt ilmus mu näole naeratus. Õues sadas valgeid lumeräbalaid ning kauguses paistis üks jopes kuju maja poole rühkivat. Ma teadsin, kes see on.
Jook läks keema ning ma valasin selle ümber kannu, lisades sellele pähkleid. Ümisedes viisin kannu suurde tuppa lauale, panin sinna juurde kaks oma lemmikut tassi. Naeratasin nähes, kuidas moderne kodu muutub küünalde ning hea tujuga hubaseks toaks. Nagu ei olekski see tuba tehtud 21.sajandi alguse moe järgi.
Uksekell helises ning ma oleks võinud rõõmust segaseks minna! Õigemini, ma läksingi. Ma tormasin ukse juurde ning avasin selle suure hooga...
Teda ei olnud seal, ukse taga ma mõtlen, ukse taga seisis kamp inimesi. Mu klassikaaslaased, eesotsas Marili. Ma olin vaatepildist keeletu.
„Sisse ei kutsugi vä?“ küsis ta nätsunärides. „Me võtsime omad joogid kaasa, seega no problems, et me su isa baarikapi tühjaks jooks või midagi.“
„Oh,“ suutsin vastuseks öelda ja olin kergelt öeldes ehmatunud. Ma ei tahtnud neid siia. Ma ei taha neid! Nad on nii vastikud jõmpsikad. Ma tahtsin neist kaheks nädalaks lahti saada kuid siin nad seisavad, minu ukse taga ja ootavad, et ma neid sisse laseks.
„Tulge sisse,“ ütlesin viimaks ning avasin ukse, et nad saaks sisse tulla. Neid ei olnud kaks või kolm. Neid oli pea viisteist! Üle poole mu klassist oli kohal, minu elutoas, avamas jooke, krutimas muusikakeskust ning avastades kapide sisu. JÕNGLASED, mõtlesin vihaselt ning tundsin kuidas pisarad silmadesse tõusid. Ma ei hakka nende nähes nutma, korrutasin endale kuid ei olnud selles nii veendunud, et ma suudaks pisaratest hoiduda.
„Noh, ei ühinegi meiega vä?“ Tuli Marili minu juurde, poolik veinipudel käes ning ilmselgelt juba joonud.
“Hetkel mitte,“ laususin viisakalt ning üritasin naeratada. „Kuidas te teadsite siia tulla? Kuidas te teadsite, et ma olen ülehomseni üksi kodus?“
„Mäletad, Martini vanemad on samas kohas,“ tuletas Marili rõõmsalt meelde ning kargas mulle kaela. „Ilusat viimast jõulupüha!“
Ja siis ta kadus, jättes mu üksinda esiku põrandale. Ma olin vihane enda peale, et ma olin nad sisse lasknud. Ma olin vihane nende peale, et nad üldse joovad. Ma olin vihane oma vanemate peale, et nad mingisugusele spa peole olid läinud ja mind üksi koju jätnud.
Ma tõusin otsustunult, ma usaldan oma kodu nende kätte – lootuses, et nad ei põleta seda maha – ja lähen Paulile vastu ning seletan olukorda. Haarasin laualt kingi, panin oma nukumantlikese selga, saapad jalga, salli kaela, kinda kätte ja astusin välja. Tundsin end sel hetkel jaburalt, et olin pea pool tundi mõelenud mida selga panna ja tema ei näegi seda.
Otsisin taskust telefoni ning helistasin talle, sain teada, et ta tuleb jala ning kus kohas ta hetkel on. Hakkasin talle vapralt vastu sammuma.
Ma nägin teda juba kaugelt. Ta ei olnud jopes vaid mustas mantlis, mis lisas tema välimusele aastaid juurde. Lisasin sammu ning mul oli tunne, et seda sama tegi ka tema. Viimased meetrid ning ma olen tema kaitsvas sülemis. Seal, kus ma tundsin end kõige kindlamana. Me jõudsime üksteise juurde ja haarasime siis üksteist tugevasse kallistusse.
Mul oli tunne, et midagi on valesti. Me istusime pargipingil ja ma sain tema nägu lähemalt silmitseda. Ta oli justkui poole nädalaga jäänud viis aastat vanemaks või isegi rohkem. Me olime käsikäes pargipingini kõndinud ning ta oli öelnud, et ta peab varsti koju minema. Ma nõustusin sellega ning mõtlesin sellele, mis võis mu kodus hetkel toimuda.
„Kas midagi on juhtunud?“ uurisin ettevaatlikult.
„Kuidas võtta,“ lausus Paul.
„Räägid sa mulle?“
„Ma usun, et ma ei saa sulle rääkimata jätta.“ Ta naeratas kurvalt kui oli seda öelnud. „Ma kukkusin kokku, kolmapäeval,“ alustas ta oma juttu „Ma lõpetasin haiglas, tilgutite all. Arstid ütlesid, et mu süda ei pea kasvamisele enam vastu.“
Vaatasin talle suurte hallide silmadega otsa. „See tähendab, et...?“ Mu hääl värises kui ma seda küsisin.
„Ma ei tea, mida see tähendab,“ lausus ta kurvalt ning langetas pea.
Ma tundsin, et ma pean midagi tegema. Ma ei suuda vaadata teda. Ta oli jäänud vanemaks ning mulle jõudis kohale, et see unenägu, mida ma näinud olin, et see ei saa kunagi tõeliseks.
„Aga sa oled siin,“ alustasin. Ta avas suu, et midagi öelda kuid ma panin oma sõrmed ta suule, et ta ei räägiks. „Seega, olenemata sellest, mis saab edasi, on need meie esimesed jõulud ning see on minu esimene kink sulle ja ma tahan, et sa lubaks mulle, et see pole viimane kink, mis ma sulle teen.“
Ta naeratas nukralt, ma teadsin, et ta ütleb mulle, et ta ei saa seda lubada. „Emily,“ ohkas ta vaikselt ning tõusis, tirides mu püsti endaga. Ma ulatasin talle paki ning ta võttis selle vastu. Ta naeratas mulle kavalalt ja lausus seejärel: „Teeme nii, et avame kingid koos?“
Noogutasin, mõeldes, et mida on ta otsustanud mulle kinkida.
Ja järgmisel hetkel oli ta laskunud ühele põlvele, ta peos oli kaelakee karp, mis oli avatud ning sealt paistis välja hõbedane kee, selle küljes oli hõbedane südameke, ning ta vaaatas mulle oma roheliste silmadega otsa.
„Kas sa hakkaksid minuga käima?“

***

„Jah, muidugi ma abiellun sinuga!“ kiljatas Emily rõõmust ning hüpas mulle kaela. Tema hallides silmades sädelesid rõõmust. Ta pruunid juuksed lõhnasid ta lemmiklõhna järgi ning sel hetkel ma teadsin, et ma olin teinud õige otsuse. Tema ja mina kuulume kokku, igaveseks. See kõlas justkui mingisugune armastusromaan, kus meie kaks olime peategelasteks. Kuid me olimegi peategelased, meie armastusromaanis.
Ta tõusis püsti ning ma libistasin ta sõrme sõrmuse, mida olin nädalaid otsinud, leides lõpuks selle Täiusliku. Ma naeratasin õnnest ning mõtlesin sel hetkel: oleks ma tol õhtul kuueteist aastasena teadnud, et igavuse peletamiseks tüdrukuga juttu alustamine viib abieluni. Me olime tutvunud samal kuupäeval kuus aastat tagasi, samas kohasi kus ma nüüd teda kosisin.

„Paul?“ kõlas mu ema muretsev hääl ning ma avasin silmad. „On sinuga kõik korras?“
„Jah, on küll,“ vastasin ning pilgutasin uniselt silmi. „Minuga on tõesti kõik korras.“
„Ma loodan ka,“ vastas ema ning pani käed puusa. „Emily juurde sa ööseks ei jää.“
„Miks?“ imestasin, et ema oli mulle sellised piirangud teinud.
„Sa kuulsid mis arstid ütlesid. Ma ei taha teadagi, et sa sureks kuskil külas. Mingisuguse tüdruku juures, kes aastapärast su nimegi ei mäleta.“
„Emaa,“ vingusin „Ta ei ole mingisugune tüdruk. Ja ma ei kavatse veel niipea surra.“
Ema vaatas mind kaasatundlikult ning teatas siis:„Ei jää ja jutul lõpp.“
„Ma viin talle kingi ikkagi ära. Sobib?“ küsisin igaksjuhuks, et äkki ema kardab, et ma suren tänaval või kuskil ära.
„Jah, kui sa oles südaööks tagasi.“ Need sõnad öelnud, lahkus mu ema toast, jättes mind pimedusse.
Toas oli pime ning mulle meenus mida ma olin unes näinud. See kõik oli olnud nii täiuslik, nii ilus ja kahjuks nii ebareaalne. See, et ma elaks kahekümne kahe aastaseks, oli sama hästi kui võimatu, uskudes arste ning nende juttu.
Tõusin voodist ja ringutasin. Nii hea oli kuulda luude raksatusi kuid koos raksatustega kuulsin ka koputust mu toa uksele. Uksel seisis mu isa. Ta oli väsinud ning vaatas mind kurvalt.
„Tead, et su ema armastab sind?“ küsis ta kui oli istunud mu voodile.
Vaatasin teda imelikult kuid vastasin, et muidugi tean.
„Ta kardab,“ rääkis isa edasi „Kardab, et sa sured. Et sa jätad meid üksinda. Või, et sa jätad meid üksi ja lähed tolle Emily juurde ning sured tema kätte vahel.“
Vaatasin isa imelikult, oskamata midagi öelda. See jutt tundus kuidagi nii ebareaalne, midagi mida vaid mu isa oskaks rääkida.
„Ta tõesti meeldib sulle?“ küsis isa „Emily, ma mõtlen.“
„Jah,“ tunnistasin.
„See on õilis tunne,“ vastas isa „Maailm on ilus ja värviline ning isegi teadmine, et varsti sured, ei riku seda.“
Noogutasin ja ta naeratas. Me olime mu toas vaikuses kuni ta tõusis ja lahkus mu toast, öeldes vaid: „Vaata, et sa oled südaööks kodus oled, ma ei taha, et mu naine infarkti saaks või midagi.“ Vanamees muheles kui oli need sõnad öelnud veel mõnda aega.
Ma seisin veel mõnda aega pimeduses, enne kui süütasin valguse ning avasin riidekappi, et midagi endale selga leida. Ma ei teadnud kas me kohtuvad õues või toas. Mida me teeme? Kas me üldse midagi teeme?
Viimaks suutsin valida endale riietuse, mida pidasin sobilikuks selliseks ettevõtmiseks nagu tütarlapsele külastamine. Tegin oma soengu korda ning naeratasin siis iseendale peeglis. Mulle meeldis mu praegune välimus kuigi peamiselt ravimitest toitumise tagajärjel olin ma kahvatum kui tavaliselt. Kuid ma meenutasin niimoodi ehk veidike vampiiri – olid need ju kohutavalt moes hetkel ning kõik neiud ihkasid endale poisiks vampiiri, isegi siis kui nad ei tunnistanud seda.
Mia ja Pia tülitsesid millegi üle köögis kui ma sinna astusin.
“Vau, sa näed küll ilus välja, poleks sa mu vend, sebiksin su ära,“ rääkis blond Mia naerdes ning sai selle eest Pialt näpistada. „Sul on poiss, mäletad? Mul ei ole, seega mul oleks eesõigus... kui ta mu vend ei oleks,“ vastas mustapäine Pia.
„Aga tõsiasi on see, et kumbki ei saa mind,“ vastasin ning vaatasin neile korda mööda otsa. „Kuidas on?“
„Suurepärane,“ vastasid õed ühest suust. Mu mõlemad õed olid otsustanud oma punapäisusest loobuda, olles nüüd blond ning brünett.
„Okey, ma siis lähen,“ rääkisin ja tõmbasin oma jõulukingiks saadud mantli selga. Ma olin otsustanud minna jala, esiteks see ei olnud pikk maa ning teiseks, ma sain mõelda.
Sall, mu kaelas, hakkas mind pooma kui olin mõned sammud majast eemale saanud, tiris´in seda lõdvemaks ning kõndisin edasi. Arsti sõnad pöörlesid mu peas ringi. Valusad sõnad, et ma ei näe oma seitmesteistkümnendat sünnipäeva. Nad polnud seda mulle juba aastaid öelnud ning ma olin juba lootma hakkanud, et mul on võimalus elada vanaks kuid nüüd olid nad lõhkunud mulli järjekordselt.
Peatusin ning hingeldasin, see pani mind imestama, sest ma ei olnud väga kiiresti kõndinud kuid ometi hingeldasin. Ma kartsin. Esimest korda elus kartsin, et ma võin siin samas tänaval ära surra. Sulgesin silmad ja hingasin sügavalt sisse ning välja kuni ma viimaks tundsain end paremini. Hingasin kergendatult ning hakkasin aeglasema tempoga kõndima.
Kui olin üle poole maa kõndinud, helises mu telefon ning helistajaks ei keegi mu kui Emily. Ta tahtis teada kus ma olen ja kuidas ma tulen, vastasin talle ning ta teatas, et ta tuleb mulle vastu.
Nägin teda juba kaugemalt ligenemas, lisasin sammu – kuigi teadsin, et see ei ole hea - , et jõuda temani kiiremini. Mul oli tunne, et ka tema lisas sammu, et minuni kiiremini jõuda. Me jõudsime üksteiseni ja embsime üksteist tugevalt. See oli üks neist kallistustest, millest võis välja lugeda niipaljusid asju kui vaid mul oleks olnud kallistuse seletaja.
Ta vedas mind kätt pidi pingile kuhu me siis ligistikku istusime. Ma olin talle just öelnud, et ma pean varsti ära minemaa ning ta vastas, et ka tal pole eriti aega.
„Kas midagi on juhtunud?“ küsis Emily minult, kartes justkui, et rääkimine mulle haiget teeks.
„Kuidas võtta,“ vastasin napisõnaliselt.
„Räägid sa mulle?“ päris ta koheselt.
„Ma usun, et ma ei saa sulle rääkimata jätta,“ alustasin rääkimist, ma teadsin, et talle ei meeldi see, mida ta kuuleb kuid ma teadsin, et talle on vaja rääkida, et ta väärib tõde. „Ma kukkusin kokku, kolmapäeval.“ Ma tõmbasin hinge ning lisasin siis: „Ma lõpetasin haiglas, tilgutite all. Arstid ütlesid, et mu süda ei pea kasvamisele enam vastu.“
Ta vaatas mulle oma suurte hallide silmadega otsa, justkui hirmunud öökull.. „See tähendab, et...?“ küsis ta, hääl värisemas.
„Ma ei tea, mida see tähendab,“ valetasin ja langetasin pea. Ma ei kavatsenud talle öelda, et see tähendab seda, et mu süda on liialt nõrgaks jäänud.
„Aga sa oled siin,“ alustas ta rääkimist. Ma avasin suu, et öelda talle, et ma ei saa kauaks jääda kuid ta pani oma sõrmed mu suule ning jätkas rääkimist:. „Seega, olenemata sellest, mis saab edasi, on need meie esimesed jõulud ning see on minu esimene kink sulle ja ma tahan, et sa lubaks mulle, et see pole viimane kink, mis ma sulle teen.“
Ma naeratasin nukralt. Me mõlemad teadsime, et ma ei saa seda lubada kuid ometi, teadmine, et me mõlemad soovisime seda, kasvatas vähemalt mulle tiivad.. „Emily,“ ohkasin vaikselt ning tõusin, tirides ta püsti. Ta ulatas mulle paki ning ma võtsin selle vastu. Ma naeratasin talle ning olin õnnelik, et mul oli just kaval plaan tulnud. „Teeme nii, et avame kingid koos?“ küsin temalt ning ta noogutas mulle vastuseks..
Ja järgmisel hetkel oli ma laskunud ühele põlvele, ma hoidsin peos kaelakee karpi, mis oli avatud ning sealt paistis välja hõbedane kee, selle küljes oli hõbedane südameke, ning ma vaaatasin talle oma roheliste silmadega otsa.
„Kas sa hakkaksid minuga käima?“

Tervelt kuus osa on veel, seega ju väga varsti ei lõppe ja ausalt öeldes on lõpp tegelikult küllaltki üllatuslik. Aga rohkem ma sellest ei räägi.
Võimalik, et see oli teistsugune.
Ja varsti uus, näiteks ehk jõuan kirjutamisega lõpuni kolmapäeval. Sellest tuleb üks LUMINE osa.

WOW, ma pole ammu kirjutanud uut osa kuid nüüd viimaks tuli üks suur tuhin peale ning kirjutasin loole kaheksanda osa. Loodan, et mu tuhin ei lahku ning veel 5 osa kirjutatud saab.

Spoiler:

Kuna ma viimasel ajal ainult läpakat omastanud olen, siis on seegi osa kirjutatud Word-is, mis kirjavigu ei paranda ning a-täht on endiselt katki. Lühem on ka kui tavaliselt.
Kirja-,koma- ja stiilivigu võib leiduda!


Kui homset ei tulegi

Õues sadas laia valget lund ning oli olnud poolteist päeva juba uut aastat. See on üks lumine uus aasta, selles olin ma küll kindel, nii paljut lund ma ei mäletanud, et oleks olnud kunagi varem olnud. Võib-olla ehk vaid sellel ajal kui mina olin alles pisikene tattnokk ning käisin kõigile pinda Huvitav millal küll see olla võis?
Ma jälgis silmadega kella, lootuses, et see liiguks kiiremini kuid kell oli otsustanud uuel aastal aeglasemalt käia ning mina nüüd istusin ja ootasin, et kell kiiremini end liigutaks. Ma ei olnud teinud ühtegi uusaasta lubadust, ma ei suutnud end kokkuvõtta ning end seda tegema sundida. Milleks lubada endale asju, mille vastu ma patustan veel enne kui on pool aastast läbi saanud? Kristallsed, imekaunid lumehelbed hõljusid endiselt akna taga.
„Helista Emilyle, me hakkame umbes kümne minuti pärast liikuma,“ lausus Mia, endale iseloomulikul kiirel kõnel, ta oli uuesti oma juuksed punaseks värvinud – nagu Piagi – ning oli nüüd rohkem enda nägu. Ma naeratasin oma väsinud näole peeglis. Ma ei jäänud päevadega vanemaks vaid tundus, et lausa minutitega lisas elu mulle vanust juurde. Mia lasi oma uksel pauguga kinni vajuda kui oma teadeande edastanud kuid vaid hetk läks mööda kui punapäine Pia oma pea sisse pistis. „Kas sul on..“ alustas ta ning naeratas avalalt, ma teadsin, et neil kõigil oli piin mind näha sellises vormis, kuid nad tegid halva mängu juures head nägu. „Nokia peenikest akulaadijat? Mul on enda oma täiesti ära kadunud, nagu täiesti ära k a d u n u d . Ja isegi Mia ei leia seda.“
See oli meie omavaheline nali, et Mia peaks hakkama kadunud asjade otsijaks, kui keegi mõne kadunud asja üles leidis, oli see Mia. Alati.
„Laua peal,“ kähisesin. Olin suutnud oma häälest ilma jääda uusaastaööl ning nüüd kähisesin nagu vana auruvedur.
„Tänks,“ säutsus Pia „Ma võtan selle enda kätte, annan vanaema juures tagasi, siis kui aku täis laadind olen.“ Viimased sõnad öelnud, kadus ta mu toast enne kui ma reageeridagi jõudsin.
Võtsin oma telefoni ning valisin tuttava numbri.
„Paaaul,“ kõlas telefonist rõõmus häälitsus ning minu tuju tõusis automaatselt.
„Heii,“ kähisesin „Mia teatas, et me umbes kümne minuti pärast sõidame välja, et korjame sinu ka peale, siis sa ei pea bussiga loksuma.“
„Oh!“ vastas ta ning lisas siis: „Näeme siis!“
„Näeme.“
Meie telefonikõned olid imelikud, mõnikord võisime tundide kaupa rääkida ning teinekord tundus ka informatsioonivahetamine tüütusena. Oli väljatulnud, et meie vanaemad on põhimõteliselt naabrid ning kuna meie, seetähendab mina ja õed, olime nagunii maale minemas, saime temagi kaasa võtta. Seetähendas pea tunniajalist lokusmist autos, taustaks tüütu tibimuusika, sädistavad õed ning kallistuses olev tüdruk. Minu tüdruk, minu Emily.
Juba kümme minutit hiljem istusin ma turvavöötatult Mia vanas autos ning vurasime mööda tänavavahesid Emily juurde. Emily seisis juba ukse juures, spordikott üle õla tõmmatud ning nägu naeru täis. Ma ei mõistnud sel hetkel, miks ta oli mulle jah öelnud. Miks ta oli nõustunud minuga käima hakata? Tegi ta seda halastusest? Tahtis ta lihtsalt näida kena inimese moodi? Ta oleks saanud iga poissi arvatavasti siin linnas kuid tema käis minuga, haige punapäise poisiga.
Auto peatus ning Emily astus reipal sammul auto juurde, avas pagasi ruumi, pistis sinna oma kotti ning siis oligi ta juba minu kõrvale end istuma sättinud. Tema juustes olid valged lumerätsakad, põsed õhetasid külmast ning tema silmad sädelesid rõõmust. Manasin näole naeratuse kui ta mulle kaisu puges. Mia ja Pia saatsid üksteisele tähendusrikka pilgu kuid Emily seda tähele ei pannud.
„Ma igatsesin su järgi,“ nurrus tüdruk mu süles ning vaatas mind oma hallide silmadega. Ma sulasin seal istmel järjekordselt nagu kõikidel neil varasematel kordadel kui tüdruk minuga oli. Ta lõhnas tema enda lemmikparfüümi järgi, mis ka minule meeldis. See oli justkui tema lõhn, tehtud ainult tema jaoks, sest ma ei suutnud kujutada mitte üht teist tüdrukut lõhnamas sama lõhna järgi kui tema.
„Mina sind ka,“ vastasin ning naeratasin, Emily silmad lõid särama kui ta mu keskkohta kallistas. Ta vaatas mind veidike murelikult kuid ta ei öelnud midagi, kuigi ma teadsin sõnatetagi mida ta mõtles. Ta mõtles selle, kui lahjaks ma jäänud olen. Kui auku mu nägu vajunud oli, kui kõhnaks ma jäänud olin, kuidas ma nägin välja kui väike vana inimene. Ma nägin kõiki neid sõnu tema pilgus, isegi siis kui ta mitte üht sõna ei öelnud.
„Emily,“ lausus äkitselt Pia eestistmelt ning pööras oma näo meie poole. Ta naeratus oli rabav ning samamoodi arvas tema superstaarist peika. „Me lähme homme kelgutama, tahaksid sa meiega tulla?“
„Kuhu te kelgutama lähete?“ päris Emily huvitatult „Kas Paul tuleb ka?“ See viimane küsimus pani mind tahtmatult muigama, kui nad oleks praegu öelnud, et ma ei tule, ütleks ta koheselt ei. Ma teadsin mida me need neli päeva maal teeme, oleme korda mööda üksteise vanavanemate juures ning räägime kõigest ja mitte millegist.
„Küla suurele mäele,“ vastas Pia ning naeratas uuesti. „Kuid Pauli tulemist pead ta enda käest küsima.“ Need sõnad öelnud, tüdrukule silma pilgutanud, pööras ta end uuesti sõidusuunas ja hakkas uuesti Miaga rääkima mingisugusest uuest ööklubist kuhu nad Henriga – see oli ta peigmees – minna kavatsesid.
Emily naeratas ning pööras siis uuesti pilgu minu poole. „Lähme kelgutama?“ küsis ta minu käest naeratades.
„Muidugi, et lähme,“ vastasin ning paitasin tema juuksed. Ta naeratas ning sosistas vastuseks: „Aitäh.“
Ta sättis end paremini minu sülle ning joonistas sõrmedega vastu mu jopet kujundeid. „Millest sa mõtled?“ päris ta minult viimaks, vaadates mind pikalt oma halli pilguga. Tema sõrmed olid lõpetanud kujundite joonistamise, ta käsi seisi nüüd lihtsalt mu südame kohapeal.
„Sinust,“ tunnistasin ausalt, värvudes näost õrnalt roosakamaks. Ma polnud harjunud oma mõteid jagama ning kuigi ma olin alati aus, värvusin ma õrnalt roosakamaks. Ma ei teadnud miks see nii oli kuid see oli nii.
„Mida sa mõtled minust?“ päris ta naeratades, hoides endiselt oma kätt minu südame kohal, justkui kontrolliks, kas see ikka veel lööb. Lööb, aga vaevaliselt.
„Mis sa pärid, jääd ruttu vanaks,“ vastan talle naerdes ning suudlen kergelt tema huuli.
Emily näolt ei kao naeratus, vastupidi see muutub veel suuremaks. „Ma tahan teada,“ kostab ta viimaks.
Naeratan kuid raputan pead. Mul oli keeruline ei talle öelda, ma oleks võinud talle kõik hõbekandikul ette tassida kuid ma ei tahtnud teda ära hellitada. Ma ei tahtnud teda üldse väga hellitada.
„See lumi käib mulle pinda, mitte midagi ei näe,“ vingus Mia autoroolis istudes ning raputas pahuralt oma punaseid juukseid. Õues oli lumesadu tihenenud ning nähtavus oli null. „Pidi see lumi siin, mõned kilomeetrid enne vanavanemate juurde jõudmist. Sõida kolmekümnega ja ikkagi ei näe!“
„Emily,“ pööruds Pia uuesti meie poole „Mul on tunne, et sa pead vanaemale helistama ja ütlema, et sa üheks ööks meie juurde jääd. Ma kardan, et metsavahe on nii täis tuisanud, et täna öösel ei liigu seal keegi.“
Emily noogutas Piale naeratusega. „Ma usun, et ma helistan neile teie vanavanemate juurest, et ma jään üheks ööks teie juurde, ma tean, et nad saavad aru.“
Naljakas oli mõelda, et meie vanavanemad elasid üksteisest vaid kolme kilomeetri kaugusel, vaid paks mets oli kahe talu vahel. Tegelikult see meeldis mulle, ta oli nii lähedal, et üksteisele külla jalutamine oli vaid poole tunni jalutuskäik.
Pia noogutas ning keeras uuesti end sõidusuunda. Sõitsime mõne minuti vaikuses, igaüks oma mõttetesse süvenenuna. Emily oli endiselt mu süles, käsi minu südamel, näol naeratus. Ma armastan seda tüdrukut. Mul polnud kavas seda talle veel täna ega homme öelda. Ma ei tahtnud teda ära hirmutada kuid ma teadsin juba vaikselt, et ma tõesti armastan teda. Meil saab varsti esimene kuu täis sellest päevast millal me tutvusime, sel päeval ütlen ma seda talle.
Emily silmad rändasid ringi ja äkitselt hakkas ta verd tarretavalt kiljuma. See oli läbilõikav kile kiljatus, vaatasin automaatselt sinna poole, kuhu temagi ning nägin suurt metsaveo autot külglibisemises meie poole tulevat.
Iga sekund näis olevat eraldatud. Auto sõitis meie poole suure kiirusega. Lükkasin Emily oma sülest maha ning varjusin oma kehaga tema peale. Vaatas Emily poole ning nägin tema pisaras nägu, suudlesin tema huuli ning surusin oma näo tema näo ligistikku.
Viimane asi mida ma kuulsin oli metalli põrkumine ning tüdrukute karjumine. Viimane asi mida ma tundsin oli Emily hingeõhk minu näol...

***

Vaatasin aknast välja ja naeratasin, täna on tulemas suurepärane päev. Mul on kavas minna maale, kuid mitte lihtsalt maale vaid koos Pauli ja tema õdedega. See tund aega sõitu saab olema üks täislik sõit! Mina Pauli süles, tema õed ees sädistamas, õues sadamas lund. Mu ema ilmus uksele, koputades viisakalt vastu lahtist ust.
Tõstsin pilgu ja naeratasin emale. „Oh kullake, sa särad,“ lausus ema kui istus mu kõrvale. „Sa oled suureks kasvanud,“ ohkas ta viimaks.
„Kas see on nüüd üks järjekordne hala, et ma jätan teid maha ja blablabla?“ küsisin naerdes ning ema raputas selle peale vaid pead ning haaras mind tugevasse embusesse.
„Ei,“ sosistas ta „Ma lihtsalt imestan, kuidas aeg lendab.“
„Ma soovin, et ta ei lendaks,“ ütlesin emale viimaks ning ta kaisutas mind tugevamalt. Ta teadis Paulist, ta teadis, et me käisime, ta teadis, et ta oli haige.
Ta ei öelnud midagi, surus oma huuled vastu mu laupa ning lahkus siis sõnagi ütlemata. Ta polnud kunagi olnud eriline lohutaja kuid samas ometi teadis ta täpselt millal vait olla ja millal midagi öelda. Kadestasin teda selle oskuse pärast, mina kipusin alatasa ütlema natukene liialt palju.
Järgmine hetk helises mu telefon ning seda haarates teadsin juba kidlamast kindlalt kes helistajaks oli. Muidugi oli see Paul, kes ütles, et nad hakkavad kohe sõitma, et pangu ma end valmis. Naeratasin telefonile, kuigi teadsin, et ta ei näe seda, ja hakkasin end õue minekuks korda sättima.
Isa polnud kodus, nagu tavaliselt, ja ema kallistas mind ruttakalt, sest ei tahtnud mind kinni hoida. Lehvitasin talle veel ukse vahelt ning lasin uksel kinni vajuda. Õues sadas paksu lund, mis pani mind jälle naeratama, tammusin ühelt jalalt teisele, spordikott üle õla tõmmatud.
Veidike kipakas auto jõudis mu maja ette . Auto peatus ning ma astusin kiirelt auto juurde, peitsin oma kotti pagasiruumi ning istusin seejärel kiirelt Pauli juurde.
„Ma igatsesin su järgi,“ nurrusin talle kui kiisuke, ma teadsin, et see oli totter ja imal kuid ometi, ma tundsin tohutut soovi seda teha. Olla nagu iga teine tüdruksõber. Ma teadsin, et noormees aegajalt küsis endalt, et miks ma olin talle jah öelnud. Kuid ma ei kujutanud ette, et ma oleks midagi muud öelnud, ta oli selleks liialt eriline. Olin talle sülle pugenud ning vaatasin teda oma hallide silmadega, imestades, kuidas nii ilusatel inimestel kohe kuidagi ei vea.
„Mina sind ka,“ vastastas ta ning ma automaatselt naeratasin. Kuid ometi oli ta vanemaks jäänud, tema silmad olid rohekm auku vajunud kui kunagi varem ning see tegi haiget, näha peaaegu igapäev kuidas ta aina vanemaks ja haigemaks jääb. Ta ei hoidnud seda saladuses, et tal on halvem kuid ometi minu silmis oli ta nii vapper.
„Emily,“ lausus äkitselt Pia eestistmelt ning pööras oma näo meie poole. Ta naeratus oli rabav ning samamoodi arvas tema superstaarist peika. „Me lähme homme kelgutama, tahaksid sa meiega tulla?“
„Kuhu te kelgutama lähete?“ pärisin huvitatult „Kas Paul tuleb ka?“ Kui ta praegu ütleb, et noormees ei tule, siis pole mul kavas sinna minna, sest miks ma peaksin kelgutama nendega kui mul oleks võimalus veeta Pauliga tunde üksteise kaisus rääkides. „Küla suurele mäele,“ vastas Pia ning naeratas uuesti. „Kuid Pauli tulemist pead ta enda käest küsima.“ Need sõnad öelnud, mulle silma pilgutanud, pööras ta end uuesti sõidusuunas ja hakkas uuesti Miaga rääkima mingisugusest uuest ööklubist kuhu nad Henriga minna kavatsesid.
Ma naeratasin ning pöörasin oma halli pilgu Pauli poole „Lähme kelgutama?“ küsisin temalt..
„Muidugi, et lähme,“ vastas ta ning paitas minu juuksed. Ma naeratasin ning sosistasin tänulikult vastuseks: „Aitäh.“
Ma sättisin end paremini Pauli sülle ning hakkasin joonistama sõrmedega noormehe jopele kujundeid. „Millest sa mõtled?“ pärisin kavalalt. Mu sõrmed olid lõpetanud kujundite joonistamise, mu käsi seisi nüüd lihtsalt mu südame kohapeal. Ma hoidsin oma kätt seal, et tunda kuidas noormehe süda lõi, justkui ma kontrolliks, et kas see ikka toimib, töötab. Kuigi läbi paksu jope ning riietekihi polnud seda tunda, andis see mulle julgust juurde.
„Sinust,“ tunnistas ta ausalt, värvudes näost õrnalt roosakamaks. Ta oli nii armas kui ta värvus roosakaks! Midagi, mida enamus poisse oleks kohe kindlasti häbenenud kuid tema ei teinud seda, ning see oli eriline.„Mida sa mõtled minust?“ pärisin naerdes, liigutamata oma kätt tema südame koha pealt.
„Mis sa pärid, jääd ruttu vanaks,“ vastas ta mulle naerdes ning suudeldes kergelt mu huuli. Ma huuled kaarduvad veel suuremaks naeratuseks kui ennem ning ma lausun talle rõõmsalt:. „Ma tahan teada.“.
Paul naeratab kuid raputab pead. See oli üks paljudest asjadest, mis mulle tema juures meeldis, et ta ei rääkinud mulle kõigest, et ta jättis mõned oma mõted enda teada. Enamus poisse oleks mulle koheselt kõik ette kandnud kuid tema mitte. Jäi salapäraseks.
„See lumi käib mulle pinda, mitte midagi ei näe,“ vingus Mia autoroolis istudes ning raputas pahuralt oma punaseid juukseid. Õues oli lumesadu tihenenud ning nähtavus oli null. „Pidi see lumi siin, mõned kilomeetrid enne vanavanemate juurde jõudmist. Sõida kolmekümnega ja ikkagi ei näe!“
„Emily,“ pööruds Pia uuesti meie poole „Mul on tunne, et sa pead vanaemale helistama ja ütlema, et sa üheks ööks meie juurde jääd. Ma kardan, et metsavahe on nii täis tuisanud, et täna öösel ei liigu seal keegi.“
Ma noogutasin ning saatsin Piale naeratuse. „Ma usun, et ma helistan neile teie vanavanemate juurest, et ma jään üheks ööks teie juurde, ma tean, et nad saavad aru,“ laususin viimaks siiralt, teades, et mu vanavanematel poleks midagi selle vastu olnud ning minul veel vähem. Ma saaksin olla terve öö Pauli kaisus ning kuulata kuidas ta süda lööb, hingata tema erilist lõhna sisse.
Naljakas oli mõelda, et meie vanavanemad elasid üksteisest vaid kolme kilomeetri kaugusel, vaid paks mets oli kahe talu vahel. Tegelikult see meeldis mulle, ta oli nii lähedal, et üksteisele külla jalutamine oli vaid poole tunni jalutuskäik.
Pia noogutas ning keeras uuesti end sõidusuunda. Sõitsime mõne minuti vaikuses, igaüks oma mõttetesse süvenenuna. Ma olin endiselt Pauli süles, käsi tema südamel, näol kustumatu naeratus.
Ma vaatasin uudishimulikult õue, et kas tõesti pole mitte midagi näha kuid siis jäid mu pilk kinni kuhugi kuhu see poleks pidanud kinni jääma. Auto poole libises suur masin, automaatselt hakkasin ma kiljuma. See tundus olevat kõige loogilisem kaitse refleks, karjuda. Paul ehmatas kui ma hakkasin kiljuma ning vaatas automaatselt samasse suunda kuhu minagi ning nägin kuidas tema kahvatust näost kadus viimanegi värv..
Iga sekund näis olevat eraldatud. Auto sõitis meie poole tohutu kiirusega. Paul lükkas mu äkitselt sülest ära ning tuli mulle peale, mõnes teises olukorras oleks ma olnud sellest tõeliselt meelitatud kuid nüüd ma kartsin, kohutavalt kartsin. Ma nutsin, soolaseid pisaraid, ma ei tahtnud surra, ei tahtnud! Paul vaatas mind oma roheliste silmadega ning suudles äkitselt mu huuli. Kui ma nüüd surema peaks, oleks see vähemalt midagi erilist. Ta jäi mulle peale lamama, näod ligistikku.
Viimane asi mida ma kuulsin oli metalli põrkumine ning tüdrukute karjumine. Viimane asi mida ma tundsin oli Pauli hingeõhk minu näol...

Ega see nüüd nii hea ka polnud...
Uue osa saamisega on head lootused, arvestades, et see nädal ma rohkem oma nägu kooli ei näita...

On vaja head muusikat, viirukit ning tunnet, et kõik on hästi ning siis tulebki kirjutamise tuhin peale. Kavatsesin tegelikult hakata filmi vaatama ja avasin Word-i lihtsalt niisama klõbistamiseks ning nii valmiski järjekordne osa. Lühike on ta ka, kahjuks kuid ometi minujaoks vähemalt tõsine.
Endiselt, kirja-,koma- ja stiilivigu võib esineda.

Kuristikuserval

"Eiii!" kriiskasin ning sirutasin käe Pauli poole "Ma ei luba sul minna! Ma armastan sind! Sa ei jäta mind maha!"
Paul vaatas mind endale iseloomulikul viisil ning raputas pead. "Ma pean minema, mu aeg on tulnud," sosistas ta ning surus oma huuled vastu mu külma põske. "Ma pean," kordas ta uuesti.
"Ei, ei pea, ma ei luba," kordasin kui segane, üritades temast kinni haarata kuid mu käed läksid läbi tema, püüdes vaid õhku.
Punastejuustega noormees kallutas oma pea viltu ning naeratas. "Ma armastan sind," lausus ta viimaks ning hüpas siis, selg ees, kaljult alla ning langes.
Ma viskusin pikali kuristikule ning vaatasin kuidas tema elutu keha langes. Soolased pisarad veeresid mu põski ning ma mõistsin, et ainus võimalus temaga koos olla, on samuti hüpata.
Ma valmistusin hüpeks kuid siis, hetk enne kuristiku serva jäin pidama. Ma sulgesin silmad ja ohkasin. 'Ma tahan elada,' teatasin mõteis Paulile ning kuulsin kuidas ta mulle vastas: 'Ma tean.'
'Ma kavatsen elada veel kaua ja õnnelikult' teatasin talle jonnakalt seejärel. 'Sa peadki,' vastas lõbustatult mulle. Tore, nüüd olen skiso ka veel, mõtlesin ning närisin huuli.

Avasin ehmatusega silmad ning vaatasin valget lage. Tore, see oli kõigest unenägu, üks kohutav unenägu, ei midagi muud. Kuid siis kuulsin ma võõrast häält enda kõrvalt, mehaanilist piiksumist,
mis kohe kindlasti ei saanud olla seotud minu toaga. Minu toas ei piiksu midagi, sest piiksuvad asjad ajasid mind enamuses lihtsalt närvi. Need olid tüütud, kui nad korrapäraselt piiksusid.
Silmitsesin lage ning avastasin, et see ei ole minu toa lagi. Minu toa lagi ei ole nii puhast värvi valge, minu toa lagi on hallikas-valge. Ma näen und, ma näen und, korrutasin endale ning sulgesin silmad,
avades vaatasin ma seda sama lage. Näpistasin end samuti, igaksjuhuks, kuid ei midagi, peale valu. See ei ole siiski uni, mõtlesin pahuralt ning hakkasin esimest korda tunnetama oma varbaid. Kas need olid vahepeal
kadunud või miks ma neid ei tundnud? Tegelen ma siin mingisuguse hookus-pooksega? Valu lõi mind sõnatuks, sest hetk hiljem tundsin ma kohutavat valu kõikjalt. Nagu keegi oleks mu keha mootorsaega pooleks lõiganud!
Ainus probleem oli selles, et kedagi, kes oleks mu keha mootorsaega pooleks lõiganud, ei olnud.

"Emily, sa ärkasid!" kuulsin äkitselt oma ema rõõmust häält, pärast seda kui ma valust ägisenud oli. Mu ema nägi väsinud välja, tema silmad olid paistes nutmisest ning juuksed polnud päevi pesuvahendit näinud.
"Tere tulemast tagasi, tibuke," lausus isa, kes seisis ema kõrval ning nägi sama räsitud välja. Ta hoidis emast kinni ning naeratas õnnelikult, paistis, et ka temal oli olnud üks pikk öö. Kuid kõige veidram,
nad nägid üle pikka aja välja nagu paar, üks tõeline paarike, mitte nägelevad vanainimesed, kes elavad üksteisega koos vaid harjumusest.
Avasin suu, et midagi öelda kuid ema surus oma sõrme vastu mu huult. "Ära räägi, nii on parem," sosistas ta ning ma vaatasin talle mõistmatult otsa. 'Mis mõttes, parem?' küsisin temalt kuid minu mõtetes ei osanud
mu ema endiselt mu küsimustele vastata.
"Maga veel," soovitas ta hoopis mulle ning surus oma lõhenenud huuled vastu mu laupa.
Sulgesin healapse kombel silmad ning rändasin tagasi unenägude maale.

"Muidugi, muidugi hakkan ma sinuga käima!" kiljatasin ning langesin talle kaela. Ma polnud osanud uneski näha, et ta tahaks minuga käima hakata kuid nüüd kui ta küsis, tundus see kõige õigem, kõige loogilisem
asi mida üldse teha võiks, temaga käima hakata. Paul kallistas mind tugevalt ning ma teadis, ilma vaatamata, et ta naeratas. Meist oleks võinud sel hetkel keegi pilti teha, sellest kuidas kaks noort kallistavad üksteist
keset linna tänavat, keset lumesadu, kui ülejäänud maailm on otsustanud välja surra. Keegi tõesti oleks võinud sellest pildi maalida ning mina oleks selle ükstapuha kui suure rahasumma eest ära ostnud,
peaasi, et ma selle pildi saaks ära raamida ning mu toaseinale kinnitada.
"Kas ma tohin?" küsis ta mult arglikult, uskumata veel päriselt, et ma olin nõustunud.
"Mida?" küsisin taipamatult kui märkasin siis avatud kaelakeekarpi "Muidugi."
Ta avas suu, et täpsustada mida ta tahab kuid mu vastust kuuldes, sulges ta uuesti suu, huuled naeratuseks kaardumas.
Korjasin oma juuksed ära, keerasin salli kaelast ära ning paljastasin oma kaela. Ta võttis karbist ehte ning sättis selle mulle kaela, sulgedes viimaks kinnituse. Ma naeratasin ning tundsin, et ma tahan koheselt õhku tõusta.
"Imeilus," sosistas ta mulle ning ma naeratasin piinlikult ning sättides siis uuesti salli kaela.
"Aitäh," vastasin sosinal, justkui kartes, et keegi üleliigne meid kuuleks, ja pugesin talle embusesse. "Aitäh," ütlesin uuesti, kuid ma ei tea, kas ta seda kuulis, sest tema jope summutas mu sõnad.

Avasin uuesti silmad, ruumis oli pime ning mul oli juba eelaimndus, et ma olen haiglas. "Tere tulemast tagasi," tervitas mind nooremapoolne meesterahvas, oleksin mina umbes kümme aastat vanem, peaksin teda kohekindlasti
äärmiselt ilusaks meesterahvaks, praegu oli ta lihtsalt ilus. "Sa olid ennem teadvusele tulnud kuid siis uuesti unne suikunud, enne kui ma kohale jõudsin."
Naeratasin piinlikult ning ta vaatas mingisuguseid näitajaid.
"Sul vedas, tead seda?" rääkis ta edasi. "Sa peaksid nädalalõppus välja saama ning nädala-kahe pärast ka lahasest lahti saama."
Avasin suu ning üritasin oma keelt allutada enda tahtmisele, viimaks see mul ka õnnetus. "Mis.. mis juhtus?" küsisin viimaks.
"Sa ei mäleta?" imestas ema ning tõusis tugitoolilt.
"See on loomulik, et õnnetust ei mäletata," seletas ta emale ning pöördus tagasi minu poole: "Mida sa viimasena mäletad?"
"Kuidas Paul ütles mulle, et ta on nõus kelgutama minema," ütlesin koheselt, ma olin olnud nii õnnelik kui ta seda lubanud oli.
"Tore," lausus arst ning naeratas "paistab, et sa lihtsalt ei mäleta õnnetust, mis on äärmiselt hea."
"Mmm.. mis mõttes?" sundisin oma keelt järgmisi sõnu moodustama.
"See tähendab seda," seletas ta mulle naeratades "Et su mälu pole kannatada saanud, et sa mäletad kõiki asju, peale kokkupõrke, ma usun, et ta lubas kelgutama tulla seal samas autos?"
Noogutasin,ütlemata midagi. "Mis ju.. juhtus?" pärisin edasi, tundes, et mu keel on jälle töökorras, enam ei pidanud mõtlema kuidas keel üht või teist tähte öeldes olema peab.
"Sa sattusid autoõnnetusse," lausus mees "Sinul vedas, Paul oli su peal, Mia ja Pia on nüüd ka juba stabiilsed."
Sulgesin silmad ning kuulsin äkitselt Mia ja Pia kiljumist, ehmatasin ning avasin uuesti pilgu. Soolased pisarad olid mu põskedele ilmunud.
"Ära nuta, kõik on korras," ütles arst ning üritas veenvalt mõjuda. Kuid seda vist väga ei õpetata arstikoolis, sest mul oli tunne, et ta jättis midagi olulist ütlemata. Midagi, mis on mulle rohkem olulisem kui Mia ja Pia. See
oli keegi, see oli Paul.
"Üks küsimus veel," ütlesin ma, teades, et arstidel on alati kiire.
"No?" küsis ta naeratades ning kirjutas midagi oma paberitele. Võib-olla kirjutas ta sinna, et ma olen üks äärmiselt uudishimulik plikatirts, kelle elu poleks üldse päästma pidanud?
Ohkasin ja küsisin: "Mis sai Paulist? Sellest poisist, kes seal autos oli?"
Arst, kes oli endiselt ilus ja noor, läks näost mitu värvitooni heledamaks, meenutades nüüd äärmiselt kaamet inimest, kedagi, kes kunagi päikest ei näe.
"Sa võid teda homme vaatama minna," lubas ta mulle viimaks.
"Kuidas temaga on?" nõudsin ma ning hakkasin närvi minema, masin mu kõrval piiksus närviliselt.
"Sa ei tohi närvi minna," hoiatas arst ning klõpsas oma pastaka kinni. "Homme saad teada," lubas ta ning pages palatist välja.
Arstid.. mõtlesin vihaselt ning sulgesin silmad uuesti, et ärgata homses.

Istusin pingil, seal samas pargipingil kus me tutvusime Pauliga, ning üks punapäine noormees kõndis minust mööda. Peatus korraks, vaatas mind ja lahkus siis, sõnagi ütlemata. Ma tõusin püsti ning avasin suu, et hüüda talle, et oota, et ma tean kes sa oled, et ma armastan sind kuid ainus mis minu suust kostus oli „mull-mull“ . Imestasin, sest ma polnud kunagi osanud kalakeelt kuid nüüd ei osanud ma ühtegi muud keelt, kui kalakeelt. Üritasin uuesti hüüda punapäisele noormehele midagi kuid ei, endiselt kostus minu suust vaid: „mull-mull.“
Soolased pisarad voolasid lakkamatult mu põskedel, sest ma tahtsin, et too punapäine kutt tagasi vaadaks, et ta mult suitsu küsiks, et ma õpiks teda tundma, et ma hakkaks teda... armastama.

Avasin silmad ning üritasin endale meelde tuletada kus ma olen, kuniks ravimite terav lõhn selle mulle ilusti meelde tuletas. Ema istus mu kõrval ning naeratas. „Isa läks tööle, ta lubas lõunaks tagasi tulla,“ seletas ta, miks ta üksi oli.
Isal polnud kunagi kombeks lõunid pidada kuid nüüd veetis ta lausa tunde mu voodi kõrval. Arst, too sama kes eelmisel päevalgi, kärutas ratastooliga palatisse. „Tere hommikust Emily! Kas sa tead, mis päev täna on?“ lõpetas ta oma tervitusega küsimusega.
Kehitasin õlgu ning ta vastas naeratades, et täna on esmaspäev ning vähem kui nädal on koolivaheaja lõpuni aega, ja mina pidin selle aja haiglas veetma.
„Ma lubasin sulle, et ma viin sind Pauli vaatama,“ lausus arstionu naeratades ning silmitses mind veidike uudishimulikult. „Kuid ma pean sind hoiata, ega see just kõige ilusam asi ei ole, mida näha.“
Surusin pisarad alla ning noogutasin vapralt.
Ta aitas mu koos emaga rattastooli ning kärutas mind siis palati juurde nr.1112.
„Valmis?“ küsis ta ning ma noogutasin uuesti. Ta avas ukse ning mind võttis pahviks vaatepilt, mis sealt avanes...

***

Sekundid, minutit, tunnid möödusid hetkedega. Ma seisin suure kella all ning jälgisin sekundiseieri liikumist. Ma nägin elupilte endast mööda sõitmas. Kuidas ma õpisin sõitma jalgrattaga, see oli mu suur venna, kes mind sõitma õpetas. Kuidas ma esimest korda nägin oma õdesid paljalt, kuidas mind ajasid imestama nende mügarikud rinnakorvil. Need oli imelikud ning veidike kahtlased, justkui kasvajad. Sekundiseieri liikus ning mulle meenusid tuhanded hetked haiglates, erinevates, samades. Tunnid arsti juures, tohutud käsud ja keelud, ravimitetopsid ning viimaks lihtsalt lepimine.
Terve mu elu jooksis mu silme eest läbi. Ma ei tahtnud alla anda, mu mõistus ei lubanud mul alla anda. Kui ma olin nii kaua elanud, nii kaua võidelnud, siis miks ma peaks nüüd alla andma? üritasin säilitada oma kainet mõistust, kuid ma kahtlesin, sügavalt kahtlesin, et mul midagi selle säilitamisest õnnestuda võis, rohkem kukkusin ma selles läbi kui õnnestus seda säilitada. Kahjuks.
Ja siis meenusid miljonid hetked Emilyga. Kuidas tema juuksed lõhnsid! See oli nii eriline lõhn. Mitte ühegi teise tüdruku juuksed pole kunagi lõhnanud samamoodi kui tema omad. Tema parfüüm, mis oli talle nii iseloomulik, magus kuid siiski mingisuguse vürtsikusega. Nagu tema iseloom, magus kuid samas temperamente.
Meenusid tuhanded asjad, miks ma toda tüdrukut armastasin ja see pani mind rohkem võitlema, et ma saaksin tüdrukule öelda, et ma armastan teda, et ta on kõige erilisem tüdruk maailmas ja et ma olen nii õnnelik, et ma osustasin temalt suitsu küsida tol sombusel detsembrikuu pärastlõunal.
Ma tahtsin temaga õnnelikuks saada, näha kuidas ta vanemaks saab, tunda tema huuli oma huultel, tunda tema kätt oma südamel. Ma tahtsin jalutada temaga tundide kaupa mööda vanalinna. Ma tahtsin istuda tema kohvikutes, käia loomaaias ning temaga teatrisse minna.
’Mul on vaja aega!’ karjusin paaniliselt oma maailmas.’ Ma ei taha surra, ei taha!’ karjusin edasi, lootuses, et keegi kuuleb mind, et keegi ütleb mulle, et muidugi ela veel viiskümend aastat, saa meditsiini imeks. Kuid imesid juhtub, neisse tuleb uskuda.
„Tere Paul,“ kostus hääl mu peas, mis pani mind ehmatuses tõmblema. „Rahu,“ lausus hääl rahustavalt „Ma olen Surm, see keda tavaliselt vikatiga kujutatakse kuid tegelikult ma nii hull ei ole.“ Otsisin tühja pilguga hääleallikat kuid ei leidnud. „Sa ei näe mind. Kuid sa pead hüpama,“ rääkis hääl edasi „Sa pead hüpama kuid Emily pead jätma kuristikuservale. Sa ei tohi temga koos hüpata.“
„Miks?“
„Sinu ülesanne on hüpata, mitte minult küsimusi küsida. Tee seda, nagu kästud, kui sa armastad toda tüdrukut,“ teatas hääl resuluutselt ning kadus siis kerge klõpsatuse järel
’Ma tahan temaga vanaks saada’ teatasin viimaks kurvalt ning leidsin end äkitselt kuristikult, Emily oli seal samas ning nuttis. Ma tahtsin tema pisaraid sõrmega kinni püüda ning suhu pista, kuid mu käsi läks tüdrukust läbi kuid ta ei pannud seda veel tähele.
Ma astusin kuristikule lähemale ning võtsin hoogu, et hüpata. ’Hääleke’ mu peas ütles, et ma pean seda tegema, et muud moodi ei saa ma vabaks. Ma ei olnud kindel, kes see oli kuid ma olin kindel, et see pole päriselu, sest millal pärismaailmas sõidavad pilvede peald piilupard Donaldid?
"Eiii!" kriiskas ta äkitselt ning sirutasin käe mu poole "Ma ei luba sul minna! Ma armastan sind! Sa ei jäta mind maha!"
Ma vaatasin teda kurvalt ning raputasin pead, ma pean suutma jätta teda siia seisma. Ma ei tohi teda endaga kaasa võtta. "Ma pean minema, mu aeg on tulnud," sosistasin ma kurvalt ning surusin oma huuled tema põse juurde, mu huuled ei puudutanud ta nahka kuid ma ometi tundsin kui külmad need olid. ’Kas Emily on surnud?’ küsisin endalt kuid ei uskunud seda, mina pean surema, mitte tema, alati on nii, et poisid surevad esimesena. "Ma pean," kordasin kui papagoi, teades, et ma murran ta südame, enda oma samamoodi. Kuid temal, temal oli minu kingitud süda kaelas, minul polnud sedagi..
"Ei, ei pea, ma ei luba," kordas ta, muutudes juba hüsteeriliseks. Ta tuli mu poole ning üritasin minust kinni haarata kuid see ei õnnestunud temal, ta püüdis vaid õhku, ta käed olid läinud läbi minu..
Ma naeratasin nukralt ning kallutasin oma pea viltu. Ma olin kunagi näinud, et nii tegi üks inimene filmis ning ma üritasin nüüd seda sama filmi järgi teha kuigi ma ei suutnud meenutada, mis filmiga tegemist oli. Mäletasin vaid seda, et see film oli Emilyle rohkem meeldinud kui minule kuid see oli esimene film, mida me üldse koos vaatamas käisime. Kinos kusjuures, käisime me tihti, sest see oli hea võimalus olla tund-kaks üksteise vastu neeldunud ning vaadata üht järjekordset Hollywoody filmi. . "Ma armastan sind," laususin viimaks, sest see oli viimane asi, mis mul talle ütlemata oli jäänud, et ma armastasin teda, ma armastasin teda, ma armastasin temas kõike, ma armastasin teda rohkem kui iseennast. Ma vaatasin teda korra veel ning astusin siis üle kuristuku veere ning langesin allapoole, tühjuse poole..
Mu ajus käis järjekordne klõps ja ma olin valmis, et Surm hakkab minuga jälle kõnelema kuid selle asemel kuulsin Emily mõtet: 'Ma tahan elada.’ Naeratasin mõteis ning vastasin talle: 'Ma tean.'
'Ma kavatsen elada veel kaua ja õnnelikult' teatas ta mulle edasi, pannes mind naeratama, see on minu tüdruk – või oli - alati tema ja mitte kunagi keegi teine.. 'Sa peadki,' vastasin ning rõõmustasin, ma tean, et ta saab veel elus õnnelikuks. Kõlas uuesti klõps ning ta kadus, jättes mind langema.
„Suure pärane,“ venitas Surm mu peas ning ma tundsin, et ta naeratas.
„Mis minust saab?“ küsisin viimaks ning sulgesin õhulennul silmad, mu pea hakkas ringi käima.
„Küll näed,“ vastas Surm, kõhistas naerda ning lahkus.
Surm... mõtlesin pahuralt ning sulgesin silmad, ma võin ju magada ka sel ajal kui ma kukkun ja põhja endiselt ei paistnud. Ka ajataju kadus mul täielikult. Nii ma siis langesin, tundes kuidas eluriismed minust lahkuvad.

LOL, kirjutan järgmise juttu sellest kuidas sa kohtud Surmaga?