Mi ángel precioso

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu

Alustuseks seletaksin mõnd asja. Esiteks panin jutu siia, kuigi mul on oma sahtel. Loodan, et Pingu ei pahanda. Mul on omad põhjused.
Teiseks panin jutu just siia, sest armastust eksisteerib igal moel. Päike võib armastada lille ja ema oma tütart. Samamoodi eksisteerib armastus ka selles jutus, ometigi mitte just traditsioonilisel moel.
Kolmandaks on jutt tõsieluline. Mõned asjad jätan välja ja kõik pole päris täpselt meeles, kuid asi seegi.

Aitab lobast.

1.

Tõeline..

Istusin kohale ja pööritasin endamisi silmi, kui see sama naine mu kõrvale istus. Jah, ma teadsin teda. Nägupidi. Ta töötas mu kunagise sõbranna ema juures ja sõbraliku inimesena hakkas ta mind ka tänaval teretama. Viisakusest tervitasin ma teda loomulikult vastu ja just nimelt viisakusest vahetasin ka bussijaamas temaga paar sõna. Siiski olin ma lootnud, et ta ei istu minu kõrvale, kuid just seda ta tegi. Algul rääkis ta siiski õnneks enda taga istuva naisega ja pöördus lõpuks minu poole, parastades endamisi. Nimelt oli ta tollele naisele mingist laadast rääkinud, ise teadmata, kas selline asi üldse toimubki. Küsis ka minu käest, et äkki ongi laat ja jutt polnudki täielikult vale. Kehitasin vaid õlgu ja manasin näole lahke naeratuse. Õnneks oskasin ma siirust hästi teeselda. Rääkisime veel tühjast tähjast ja ma leidsin end tihti mõtisklemas, mis ta nimi küll oli. Õnneks läks ta enne minu peatust maha ja ma sain taas enda mõtetele keskenduda. Kuigi mu mõtted olid vägagi hajevil.

Buss peatus jõnksatusega ja ma tõusin püsti, kuigi tegu polnud minu peatusega. Uksed sulgusid ja sõiduk liikus vaikselt küljelt-küljele õõtsudes edasi, kogudes järjest kiirust. Vaatasin ärevalt ringi ja mõtlesin endamisi, kas ta mitte hoogu aeglustama ei peaks hakkama, sest olime ringteele lähenemas. Kuid selle mõtte varjutas koheselt uus: kus ta on?! Ta ju ütles, et kaubamaja ees. Alles nüüd märkasin, et ka paremal pool teed oli kaubakeskus. Äkki ta pidas hoopis seda silmas? Buss aeglustas lõpuks hoogu ja keeras ringteele. Enam ma ringi ei vaadanud, mõlemad kaubakeskused jäid selja taha. Kirusin end mõtteis, et ma täpsemalt ei küsinud, aga minu õnneks olid mõlemad hooned vastakuti ja eksimisvõimalus väike. Buss keeras madalale kiviplatvormile pisut lähemale ja sõitis selle kõrvale, jäädes lõpuks jõnksatades seisma. Tagasilöök, nagu mina seda nimetasin. Teate ju – see tunne, mis tekib, kui buss on pidurdanud ja siis liigub järsult tagasi. Jõnksatus, mille tõttu ma tihti tasakaalu olin kaotanud ent, mida ma nüüd ennetada oskasin.

Mõned inimesed minu ees läksid juba bussist maha ja ma sammusin kärsitult lähemale. Poetasin juhile suunurgast vaikse tänusõna ja väljusin bussist, tõmmates sügava sõõmu värsket õhku kopsudesse. Ometigi, et see linn polnud kuigi suurem minu kodulinnast ja ei asunud ka kuigi kaugel, oli seal hoopis teine õhk. Kuidagi.. linnalikum. Kui loogiliselt võtta, siis oli selles õhus hoopiski rohkem heitgaase ent ma eirasin seda fakti. Sättisin suure käekoti sangad paremini õlale ja sammusin ülekäiguraja juurde. Kartusest, et ka selles linnas lund sajab, panin ma jalga muidugi oma rasked ja pisut kohmakad talvesaapad, millega ülimalt harjumatu kõndida oli. Muidugi ei olnud lund kusagil. Heitsin pilgu nii paremale kui ka vasakule ja kõndisin pisut kiiremal sammul üle autotee. Sammusin edasi läbi väikese ringtee keskel oleva platsikese, mille keskelt läks läbi tee, mille ääres omakorda mõned pingid olid. Mu pilk eksles ringi, tabamata ühtki tuttavat kuju kummagi poe läheduses. Tõttöelda ei tabanud mu pilk ühtki inimest, kes ootavat näis. Enamus liikusid kas kiiruga poest välja või vastupidi – poodi. Mõned üksikud askeldasid ka oma autode kallal. Vaikselt ohates kõndisin üle teisegi ülekäiguraja ja jõudsin kaubamaja ette.

Vaatasin ringi ja tundsin ärevust enda sees aina suuremaks paisumas. Kus sa oled? laususin mõtteis, kuigi tema seda kuidagi kuulda ei saanud. Astusin veel paar sammu edasi ja heitsin pilgu üles. Silt kinnitas, et tegu oli siiski kaubamajaga. Muigasin endamisi oma rumaluse üle. Loomulikult oli see kaubamaja, ma olin seal mitmeid kordi käinud. Siiski pidin ma kontrollima, lootes, et see mind veidigi rahustab. Tundsin.. või õigemini kuulsin vaikset surinat. Läks vaid hetk taipamaks, et heli tekitas mu enda mobiil, mille ma kotti olin visanud. Loomulikult oli see hääletu režiimi peal. Nagu alati. Mul oli harjumus pärast kooli telefon siiski hääletu peale jätta ja paljud hädaldasid, et mind ei saa kunagi telefoni teel kätte. Tegelikult ma lihtsalt ei sallinud telefoniga rääkimist kuna tihti võisin midagi valesti kuulda ja üle küsida oli ka kuidagi kohatu. Teine räägib pika jutu maha ja sina vastad ainult: „Mh?“

Leidsin lõpuks kobamisi telefoni ja sikutasin käpiku käest. Kergendusohe vallandus mu huulilt, nähes ekraanil tuttavat nime. „Jaa?“ laususin telefonile vastates. Kunagi ei öelnud ma ’tere’ ega ’hallo’. Alati ’jaa?’. „Kus sa oled?“ küsis ta pisut pahural toonil. Naeratasin tahtmatult ja heitsin pilgu enda ümber. „Kaubamaja ees. Kus sina oled?“ küsisin vastu ja jäin vastust ootama. Ta vaikis hetke. „Ka kaubamaja ees. Ma ei teadnud, et neid siin mitu on,“ sõnas ta lõpuks. Tajusin ta häälest pisikest muiet. „Ma näen sind,“ lausus ta äkitselt. Heitsin pilgu instinktiivselt kaubakeskuse poole, mis üle tee jäi. Seal ta oligi. Punased teksad jalas, nahktagi seljas ja nokaga talvemüts peas. „Ma näen sind ka,“ laususin naeratades ja lõpetasin kõne, pannes telefoni tagasi kotti. Tõmbasin luku kinni ja sammusin aeglaselt tema suunas, sikutades samaaegselt käpikut kätte. „Sa oled nii armas,“ ütles ta esimese asjana ja naeratas laialt. Naeratasin vastu. Tõotas tulla vapustavalt tore päev.

Külaline

Sa tead, et see on hea ja miks ma seda siia kirjutan, on ainult see, et keegi teine ilmselt ei ole lugenud seda veel Very Happy

Totaalne lumememm, noh!^.^ Postituste arv : 253 Age : 29

Hmm, tundub huvitav, tahaks teada, mis hakkab edasi saama:), seega, mis ma oskan öelda, uut osa palun Wink

Juubilar Postituste arv : 174 Age : 32 Asukoht : Tartu

NIIII.... -.-

Kärolyn... -.-

Esiteks, mulle ei meeli selle pealkiri. Sa aimad miks, ma usun. Ma loodan, et sellest ei saa mingi ülistusjutt. Sest nagu tegelt ka. Oeh. Mis ma sinuga teen? Muidugi ma tahan uut, sa kirjutad ju nii vapustavalt hästi. Ära siis palun seda punaste teksadega tegelast liiga kiida ja ole ikka nunnu. :)

Uut siis! (Kiiresti.)

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu

Nomh.. ee.. Ma ei nimetaks seda ülistamiseks. See on sulatõsi. Vähemalt ühest küljest vaadates.

2.

..sõprus..

„Siin ka ei ole,“ laususin ma pahuralt, olles riiulitele juba vähemalt viis tiiru peale teinud. „Pole mida?“ uuris ta minu poole vaadates. „Märkmikku. Ma tahan sellist.. ägedat. Mul ei jää enam kõik asjad meelde ja mu päevik on kohutavalt kirju,“ seletasin ma kiirelt, pilk ikka veel ringi ekslemas. Ma olin nii kindel olnud, et just selles poest leian ma kindlasti täpselt sobiva märkmiku. Elen tuli abivalmilt minu juurde ja aitas mul otsida. Tulemusteta. Seal olid ainult tavalised tühjad kõvade kaantega vihikud, kalendrid ja muud ebavajalikku.

Vaikselt ohates järgnesin talle teise poe otsa ja puhkesin naerma, nähes teda parajasti mingeid tobedaid prille ette proovimas. „Tola,“ pomisesin ma endiselt naerdes, mispeale ta mulle altkulmu pilgu saatis. „Ei, väga kena on. Sobivad väga hästi,“ laususin muiates ja vaatasin samuti ringi. Kõik kohad olid täis maske ja kõrvitsaid. „Varsti tuleb Eestisse ka Halloween,“ laususin ma pisut mürgiselt. Minu meelest oli see tobe. Meil oli ju niigi mardi-ja kadripäev. „Muide.. ma mõtlesin, et võiks AmAcAr’i ka mingi Halloween’i peo teha või midagi,“ lausus Elen. Muigasin endamisi – AmAcAr oli minu enda tehtud rpg-foorum ja Elen lihtsalt ei saanud seda enam peast välja. Ta mõtles koguaeg sinna igasugu asju juurde. Tegelastele minevikku, uusi ja huvitavaid sündmuseid. Tänu sellele foorumile me üldsegi tutvusime ja ma ei suutnud siiani oma õnne uskuda.

„Võiks,“ sõnasin ma lõpuks, „aga see eeldaks seda, et rahvas aktiivsemaks ka hakkaks.“ Kurb küll tunnistada, aga ka see foorum oli kahjuks välja suremas. Inimesed on ikka nii püsimatud.. „Teeme uuendusi ja mingi ägeda sündmuse ja küll nad siis hakkavad ka,“ lausus Elen optimistlikult. „Loota ju võib,“ sõnasin ma õlgu kehitades ja naeratasin siis. „Lexi pole ka nii ammu sees käinud..“ alustas ta vihjamisi. Pööritasin endamisi silmi – ta oli endiselt nii kindel, et mina mängisin Alexis’t. „Hanna on haige siiski ja ta puudus ju nii palju,“ asusin ma sõbrannat kaitsma. „Jaa, kindlasti. Ma tean küll, et sina Lexi oled,“ lausus Elen muiates. „Ma EI ole Hanna,“ vaidlesin ma Jumal-teab-mitmendat-korda vastu. „Jah, aga sa oled Lexi.“

Muigasin kergelt ja sammusin riiulite vahel edasi, uurides erinevaid vidinaid. See poeke oli täis igasugu huvitavat pudi-padi ja kõigi asjade läbivaatamiseks oleks läinud tunde. Lõpuks suundusime me ukse juurde ning jätsime mõlemad müüjaga hüvasti. Tavapärastest asjadest vadistades liikusime üle tänava ja sammusime edasi, teadmata isegi, kuhu suund on. Lõpuks jõudsime Kaubamajani. „Lähme sinna,“ lausus Elen reipalt, pannes mind taas naeratama. Noogutasin ja sammusin tema kõrval poe poole.

Astusime sisse ja liikusime läbi väikese värava, mis meid ülejäänud poest eraldas. Mina kõndisin otsejoones riiulite juurde, eesmärgiks sealt endale märkmik leida. Kuid riiuleid katsid vaid igavad pruunid, mustad või tumelillad märkmikud. Just nimelt igavad. Ühetoonilised, must-valge sisuga.. Ohkasin vaikselt, nähes, et ma ka sealt poest midagi ei leia. Elen sirvis niisama riiulitel olevaid vihikuid ja näitas mulle mõnd asja, mis temalgi olemas oli.

„Mul on selline kaustik,“ sõnas ta ülemise riiuli poole viibates. Seal oli kaust paberite jaoks. Tumedal taustal oli punaste lintide ja kaunistustega ümbritsetud pealuu. „Niiceee..“ pomisesin tunnustavalt kulme kergitades. Järsku astus ta mu selja taha, tõmmates mind kaitseks enda ette. Ma võisin lausa tajuda seda.. hirmu. Kuna Elen oli väga hea näitleja, ei taibanud ma koheselt, kas see on teesklus või ei.

„Mis on?“ küsisin veidi kohkunult ja viisin pilgu enda ette, üritades mõista, mille eest ta varjub. Siis hakkasin ma kergelt naerma ja viisin pilgu Elen’ile, sikutades teda enda ette tagasi. Minu ees seisis üks tavaline mees. Aga mitte see ei kohutanud teda. Vaid hoopiski pisitüdruk, kes mehe süles oli. Jah, Elen ei sallinud väikseid lapsi. Ta lausa kartis neid. Tema arvamuse järgi lapsed ainult karjuvad ja haisevad ja on niisama vastikud.

Naersin endiselt ja tõmbasin teda õrritavalt mehele lähemale. Elen sattus kergesse paanikasse ja rapsas end lahti, pagedes teises suunas. „Oh sind..“ sõnasin endiselt naerdes ja vaatasin veel veidi ringi, järgnedes siis neiule. Leidsin ta mängurelvade riiuli juurest ja pööritasin endamisi silmi. Vahel oli raske uskuda, et temas midagigi naiselikku leidus. „Poohiii!“ hüüatas ta rõõmsalt. Olgu.. võtan sõnad tagasi. Midagi naiselikku.. või vähemasti lapselikku temas siiski oli.

Riiuliotsa peal oli hiiglaslik Karupoeg Puhh, keda Elen nüüd säravate silmadega põrnitses. „Sulle ikka tõsiselt meeldib Puhh,“ laususin ma muiates. Ta ei vastanud midagi, ainult noogutas. Ja mina leidsin end Jumal-teab-mitmendat-korda mõtlemas, kui armas Elen ikka on..

Juubilar Postituste arv : 174 Age : 32 Asukoht : Tartu

See oli nii ägens osa. Very Happy

Ootan uut. Olgugi, et ma tean, mis toimub. Very Happy

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu

Palju tahad, vähe saad.. Very Happy

(Sellega meenus minu ja Katre esta.. vaja mingi pähejuhtuv luuletus kirja panna..)
Palju tahad, vähe saad
Vähe tahad, midagi ei saa
Midagi ei taha, peksa saad,
Peksa ei taha, ikka saad!

Totaalne lumememm, noh!^.^ Postituste arv : 253 Age : 29

Aga ma julgen siiski väita, et ma uut osa tahan=P

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 33

Selline huvitav. Ootan uut osa ka :)

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu

3.

..on..

Vedasin ta enne väljumist veel lastevankrite ja turvatoolide juurde, silmitsedes neid muiates. Mina lausa armastasin lapsi ja ei jõudnud ära oodata, mil endalegi mõne saan. Elen tõmbus vaikselt eemale ja ma järgnesin talle vastu puiklemata. Siiski suutsin ta veel enne väljumist ühe väikelapse kõrvalt mööda vedada. Ma võisin küll õel olla, aga ta oli hirmununa lihtsalt nii armas.

„Kuhu nüüd?“ küsisin poest välja, värskesse õhku astudes. „Selverisse..?“ pakkus Elen minu poole vaadates. Noogutasin nõustuvalt ja seadsin sammud õiges suunas. Pöörasime ühele väikesele kõrvaltänavale – sealt kaudu oli otsem tee. „Ma lähen võib-olla Soome vaheajaks,“ lausus Elen. „Ei!“ sõnasin ma automaatselt. „No.. see ei ole kindel veel,“ lausus ta. „See on kindel,“ ütlesin ma vastu. „Sa ei lähe,“ laususin ma tema poole vaadates. Ma võisin tunduda vägagi isekana, aga ma ei suutnud nii kaua ilma temata olla.

Jõudsime lõpuks poeni ja sammusime ukse poole. Viisaka inimesena avas ta mulle ukse, mispeale mina muidugi protestima hakkasin. „Mina olen vanem ju,“ laususin ma kulmu kortsutades. „Aga mina olen viisakam,“ sõnas Elen mind uksest sisse lükates. „Touché,“ pomisesin endamisi ja sammusin edasi. Ta avas mulle ka teise ukse ja vaikselt ohates astusin ma sooja ruumi. Vaatasin hetke ringi ja pöörasin siis pilgu Elen’ile, kes märkamatult taas mu kõrvale oli ilmunud. Naeratasin endamisi ja kõndisin rahulolevalt edasi.

---

Istusin Elen’i kõrvale pingile ja jälgisin hajameelselt ringi siblivaid inimesi. Ta avas krõpsupaki ja sirutas selle minu poole, mispeale ma automaatselt kulmu kortsutasin. Minu hapra kehaehituse tõttu olid nii mõnedki arvamusel, et ma söön vähe ja püüdsid mind võimalikult viisakalt nuumata. Elen lükkas paki lähemale ja alistunult ohates haarasin sealt mõned krõpsud, pistes need huulte vahelt sisse.

Heitsin pilgu temale ja naeratasin endamisi. Tüdruk oli mõtetega nii hajevil, et ei märganudki mu pilku, mis mulle muidugi vägagi sobis. Nii sain ma teda segamatult vaadata. Ma proovisin küll mingit korda luua ja alustada kõige ülevalt, liikudes pilguga allapoole. Kuid see ei õnnestunud mul kuigi hästi, sest ta sinised silmad püüdsid kohe mu tähelepanu. Tahaks ka siniseid silmi, mõtlesin endamisi. Minu silmad olid kõige tavalisemad – sinakas-hallid. Ainsaks lohutuseks oli fakt, et nad suvel särava päikese käes helesinistena paistsid. Aga teadagi seda Eesti kliimat – päikest oli meil vähe. Ja nii olidki mu silmad enamus ajast sogased ja hallikad.

Mu pilk liikus edasi ta huultele. Ma ei oskagi neid nii täpselt kirjeldada. Ta huuled olid alati pisut pruntis, eriti siis, kui ta rääkis. Naeratasin endamisi, kui ta huultega mingi naljaka liigutuse tegi. See naeratus vist püüdis ta tähelepanu, sest Elen heitis pilgu minu suunas. Pöörasin pilgu enda ette, manades näole kõige tavalisema ilme. Tajusin ta pilku endal pikemalt peatumas ja muigasin tahtmatult. Viisin pilku allapoole ja silmitsesin enda süles olevat kotti ja käsi selle peal. Jope oli pisut märg ja ma viisin pilgu taas Elen’ile, kontrollimaks, kas ka tema tagi piisakesed katavad. Mul oli õigus.

„Ma olen märg,“ laususin ma kulmu kortsutades, mispeale Elen naerma puhkes. Muigasin kergelt, mõistes tema mõttelendu ja naeru põhjustajat. „Mitte selles mõttes,“ sõnasin samuti naerdes. Vähemalt läks teema kõrvale juhtimine õnneks..

Pealkiri: Re: Mi ángel precioso 14/12/2009, 20:58

Mulle meeldib. Ma ei oodanud seda, ma ei teagi, miks, aga mulle tegelikult ka meeldib.
Mul pea ka valutab, nii et rohkem kommentaar ei saa.

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu

Mul ka eile pea valutas.. Kogu õhtu. Tean, mida sa tunned.

Ma mõtlen, kas ma hakkan praegu osa kirjutama..

Juubilar Postituste arv : 174 Age : 32 Asukoht : Tartu

Muidugi hakkad. (A)

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu

Ma proovisin. Ja see ei õnnestunud.

Tolstoi meets Gaiman Postituste arv : 1847 Age : 29

aga miks mitte täna?
(Loe: proovi uuesti )

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu

Ma ei suuda keskenduda enam. Homme. Very Happy

Tolstoi meets Gaiman Postituste arv : 1847 Age : 29

aga miks mitte proovida täna, kuidas kirjutada ilma keskendumiseta? mis soga sellest kokku tuleks?

Totaalne lumememm, noh!^.^ Postituste arv : 253 Age : 29

Proovi jahh täna, või tegelt, heal juhul kannataks homseni kaa ära=)

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu

Prsh..

Ma hakkan kirjutama.. Kuigi mu muusa pole hetkel msnis, aga siiski. Very Happy

Juubilar Postituste arv : 174 Age : 32 Asukoht : Tartu

Kus uus osa on?

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu

*Klõnks*

Totaalne lumememm, noh!^.^ Postituste arv : 253 Age : 29

Oehhh, ootan uut osa, aga seda sa tead juba(A)Seega, annan lihtsalt märku, et ma ka ootan(nagu alati), äkki siis on oodata tänase päeva(või noh, õhtu) jooksul uut osa(A)=P

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu

Ma ei oska kirjutada praegu ja ma ei taha kirjutada sellepärast, et ma pean ja siis tuleb jama osa ja ma pole rahul.

Juubilar Postituste arv : 174 Age : 32 Asukoht : Tartu

Täna uut osa ei tule? Sad

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu

ma ei oskaa.. Sad

Homme ka ei tule, sest mind pole homme peaaegu terve päeva.

» Angel *1*
» Lucifer's angel
» Angel with a shotgun