Mi ángel precioso

Nukker.

Ma teaaan.. *Musi*

Ikka pole siin uut.

Ma.. ee.. kunagi kirjutan. No mul pole aega täna olnud ja.. ja.. hiljem. (A)

Tere, olen Linda, istun Lindakivil ja ootan ühte juttu, mis on Kalevilt (loe: Kärolynilt). Ootan ja ootan aga jutt ei tule ega tule

Ma jah.. kirjutan.. kunagi..

Kiire on ju. Jõulud siiski.

4.

..sõlm, ..

„Solvun,“ sõnasin ma tähtsal ilmel ja püüdsin eemale tõmbuda. See mul küll ei õnnestunud, sest Elen’i käsi oli tugevalt mu pihal ja ta tõmbas mu koheselt tagasi. Koguni veel lähemale endale, kui ma enne olnud olin. „Sa oled liiga tugev, sinu peale ei saa solvuda,“ laususin muiates. Ma ei osanud nagunii üleüldse solvuda. Mõttetu ajaraisk. Nagunii lepid ükskord ära – miks peab siis see alati hiljem olema, kui võib olla ka varem?

Libistasin ka enda käe Elen’i piha ümber ja pugesin talle lähemale. Naeratasin õrnalt, tundes ta sõrmi enda pihal liikumas. „Huvitav, kuhu ta jääb?“ küsis Elen järsku, katkestades mu mõttelennu. „Mh?“ mõmisesin kulmu kortsutades. Kas ta oli ehk midagi veel rääkinud ja ma ei pannud tähele?

„Rahel. Ta peaks juba siin olema,“ seletas Elen. „Aa..“ sõnasin ma muiates. Mul olid vahel ikka nii pikad juhtmed.. „Helista!“ pakkusin abivalmilt. „Juba tuleb,“ lausus Elen pilku uste suunas viies. Minu vaadet varjas kapp ning ma vaid noogutasin vastuseks. Olin just end mugavalt sisse sättinud ja hakkasin parajasti silmi sulgema, kui tumedates riietes tüdruk mu eest läbi sammus ja pingile potsatas. „Nõme ilm,“ sõnas ta tarmukalt, pannes mind muigama.

„Tere sullegi,“ laususin endamisi. Rahel ei pööranud mulle erilist tähelepanu vaid oli liialt ametis enda jope varrukate kuivatamisega. „Me ei jõudnud enam süüa, tahad?“ küsis Elen talle krõpsu pakkudes. „Mkmm,“ mõmises Rahel. Sättisin end mugavamalt Elen’i kõrvale ja silmitsesin ümbrust.

„Ma lähen käin WCs ära,“ lausus Rahel mingi hetk, ise umbusklikult ust silmitsedes. Turtsatasin vaikselt ning Elen vaid noogutas. Pisut julgust kogunud, tõusiski tüdruk püsti ja sisenes vetsu, tõmmates ukse enda järel hoolikalt kinni. Tema teguviis oli üpriski mõistetav – ühiskasutatavad WCd polnud mullegi kunagi meeldinud. Üldse olime me paljuski sarnased nagu hiljem selgus.

„Jaa.. ma panen ka alati kõik õpikud lauale suuruse järjekorras,“ naersin ma kaasa. Tore oli kohata inimest, kellel samasuguseid kiikse leidus. Me olime juba mõnda aega pingil istunud ja lobisenud, kuni jutt jõudis minu perfektsionismini. „Ja siis kellelegi ei meeldi mu ees istuda, sest ma alati sätin nende kraesid ja kapuutse,“ muigasin ma. „Rahel istub terves pingireas üksinda, sest ta on nii hirmuäratav oma korranõudlikkusega,“ lausus Elen, teenides selle lausega Rahel’ilt pahase pilgu. „Ma tean, mida sa tunned,“ sõnasin ma lohutavalt.

Lõpuks.

Armas, aga see oli liiga lühike.
Ja palun kirjuta uus osa. Ruttu, ruttu, ruttu... (A)

Ma olen nii harjunud.

Oli jaa.. Mulle endale ei meeldinud see osa eriti.

Ma üritan meenutada..

Üldse ei huvita, et topeltpost on. Ja siis.. Ma hoiatan teid. See osa on nilbe. :DAga see on nii tavapärane. Enjoy!


5.

..mille..


„Söööök,“ venitas Rahel kärsitult. „Kas Nii ja Naa või pitsakas?“ esitas ta meile küsimuse ja seisatas. Mõlemad vaatasid minu poole ja ma kergitasin pisut muiates kulme. „Küsige jah inimese käest, kes ei tea, millest jutt käib,“ laususin ma naerdes ja jäin samuti keset kõnniteed seisma. „No otsustage ära, siis teame, kuhu poole minna,“ lausus Elen ringi vaadates. „Nii ja Naa on lähemal,“ lausus Rahel ja suundus ülekäiguraja poole. „Kui sa nii ütled,“ pomisesin ma endamisi ja suundusin neile järele.

Üpris ruttu jõudsime me tuttava majani ja ukse poole vaadates märkasingi selle kohal käsitsimaalitud silti tuttava nimega. „Ma ei teadnudki, et siin mingi kohvik on,“ laususin ma mõtlikult uksest sisse astudes. „Siin on hullult head toidud,“ ütles Rahel ja sammus otsejoones nurgalaua juurde, mis jäi ahju taha. Ta pani enda asjad toolile ja läks leti juurde, mis omakorda asus teiselpool ahju.

„Nii armas koht,“ laususin ma ringi vaadates. Keskmise suurusega ruum oli hämara valgustusega ja enamus akende ees olid tumepunased kardinad. Põrand oli kiviplaatidest ja kogu mööbel puidust. Vastasseinas oli vasakul pool lett, mille kõrvalt läks väike koridor köögiosasse. Seinte ääres olid väikesed lauad ja nende äärespingid. Ruum oli soe ja seda täitis hubane muusika.

Õrna naeratusega järgnesin Elen’ile, kes samuti letini oli kõndinud ja menüüd uuris. Seisatasin ta kõrval ja lasin samuti silmadega üle nimekirja. „Ma võtan vist väikesed friikad,“ ütles Elen menüüd käest pannes ja esitas oma tellimuse, lisades ka apelsinimahla. Kirtsutasin nina – apelsinimahl polnud mulle kunagi maitsenud. „Ma võtan ka väikesed friikad ja ee.. Kas teil segumahla on?“ laususin siis, kui Elen oli juba lauda liikunud. Müüja näitas mulle üht mahlapakki ja ma noogutasin nõustuvalt. Maksin arve ära ja kõndisin samuti laua juurde, pannes enda koti selle jala juurde maha.

Pikemalt mõtlemata võtsin istet Eleni kõrval ja tõmbasin jope luku lahti, võttes käed selle varrukatest välja. „Väike strip,“ kommenteeris Elen mu tegevust muigega. Naersin kergelt ja panin ka salli enda selja taha. Peatselt toodi kolm suurt taldrikud friikartulite, viinerite ja salatiga ning nendele järgnesid kolm klaasi mahla. „Kui need on väikesed, siis millised need suured friikad veel on?“ küsisin ma kergelt naerdes ja silmitsesin enda ees laiuvat toidukuhja. Taldrikud olid nii suured, et mahtusid vaevu lauale ära.

Elen jõudis esimesena oma toidukuhjaga valmis ja ega Rahelgi temast pikalt maha ei jäänud. Kui mina olin end õgardiks pidanud, siis need kaks võtsid selle tiitli kiirelt üle. „Ma hoiatan sind.. Kui tal enda toit otsa saab, siis ta hakkab teiste taldrikutest sööma,“ lausus Elen rahulikult ja Rahel noogutas nõustuvalt kavala muige saatel. „Pole hullu, üksinda ma seda kuhja nagunii ära ei söö,“ laususin ma Raheli ilme üle muiates, mis koheselt rõõmsaks muutus.

Elenil hakkas üsna kiirelt igav ja nii otsustas ta mind torkima hakata. Ja seda sõna otseses mõttes. „Sul on pehmed rinnad,“ lausus tüdruk suurte silmadega mu rindu katsudes. Mina vaid muigasin ega lasknud end sellest häirida, juues rahulikult mahlast ühe lonksu. „Ja nii pehmed.. Rahel, tule katsu!“ lausus Elen vaimustusse sattudes. Raputasin naerdes pead ja pugesin Elen’ile lähemale. Oh seda väikest nilbikut..

See jutt on tõsieluline ja ma kirjutan kõike nii nagu ma mäletan. Ma ei hakka siia juurde lisama mingeid utoopilisi asju selleks, et põnevam lugeda oleks. Küll tuleb see aeg, mil kõik perse ka läheb, siis on teil kah põnevam.

Ma ei oska seda üldse kirjutada praegu. Ma ei suuda meenutada lihtsalt..

Mulle meeldib. :)
Siuke mõnus, lihtne, armas. (:
Lihtsuses peitub võlu minu jaoks. Ja reaalsus on minu arust alati parem olnud. (:

Ma ei tea, kuidas teile selline asjade käik meeldib, aga ma tundsin täna hommikul, et ma tahan seda edasi kirjutada ja selline viis on hetkel ainuvõimalik.


6.

.. inglid..


Tammusin jalalt jalale ja heitsin pilgu vasakule, kust poolt buss tulema peaks. Kuigi ma ei tahtnud kohe päris kindlasti neist kahest veel lahkuda, oli ilm siiski üpris külm ja soe buss kõlas ahvatlevana. Üks naine mu taga astus sammu ettepoole ning mu pilk vilksatas koheselt tagasi teele. Jap.. buss.

„Ma ei taha veel minna,“ laususin ma äkitselt, korraga mõistmas, et ma ei näe neid jälle pikka aega. Veidi alistunult ohates panin käed ümber Elen’i, kallistades teda tugevalt. Tüdruk surus mu põsele musi, mis taas naeratuse mu näole tõi. „Ega sina ka kallist ei pääse,“ muigasin ma sammu Rahel’i poole astudes. Tüdruk naeratas kergelt ja kallistas mind vastu. Silmanurgast nägin bussi peatuse ette liikumas ja tõmbusin taas pisut kurvalt eemale.

„Näeme veel kindlasti,“ laususin enda rahustuseks ja astusin bussi, potsatades vabale istmele. Koheselt tõusin ma aga püsti, sest nii nägin ma neid paremini läbi bussiakna. Lehvitasin seni kuni nad mu vaateväljast kadunud olid, eirates teiste bussisviibijate veidraid pilke. Kerge jõnksatusega hakkas buss liikuma, sundides mind maha istuma ja piletiraha välja koukima..


Ärkasin jälle sama koha peal. Ma olin juba harjunud, et iga kord, kui me tülitsesime, nägin ma sama unenägu. Meie esimesest kohtumisest.. Justkui meeldetuletuseks, mille nimel ma võitlen. Mille nimel ma hakkama pean saama. Samas oli see valus meeldetuletus aegadest, mil kõik oli korras. Mil ta mind igatses ja näha tahtis.. Ja täiesti huupi mind nii meeletult igatsema hakkas. Toredad ajad..

Tõusin voodis istukile ja hõõrusin oma uniseid silmi, pöörates pilgu roosale padjale, mida katsid tumedad ripsmetušši triibud. Tegin mõtteis märkuse, et ma järgmine kord enne end magama nutmist meigi maha võtaks. Kuskilt jõuab mu pähe teadmine, et täna on laupäev. Mis tähendab, et ma ei saa Elen’iga terve päeva rääkida.. Ja siis läheb ta Mia juurde ja siis lähevad nad koos Elen’i juurde..

Nädal aega ilma temata.. Jah, ta on olemas, aga teadmine, et Mia koguaeg temaga on. Et ta Mia käte vahel on, mitte minu.. Ma arvasin, et ma olin harjunud. Et ma olin leppinud. Sittagi. See asi hakkab aina rohkem haiget tegema.. Aga keegi ei näe. Ja kui ma üritan selgitada, olen mina paha ja nõme ja tekitan süümepiinu. Ja siis ma kannatan vaikides. Nutan end magama, lootuses, et see kõik oli halb uni ja ma ärkan ta käte vahel. Mida ei juhtu.

Lükkasin teki pealt ja toetasin jalad maha, viies pilgu kellale. Ma polnud ikka päris mitu kuud vabatahtlikult enne kümmet üles tõusnud.. Mõtted tiirlesid endise kiirusega mu peas ning ma lihtsalt pidin selle kõik endast välja saama. Kuna ma Elen’iga rääkida ei saanud, jäi üle kirjutamine. Ma ei vaevunud isegi riideid vahetama, kuigi tuba tundus harjumatult jahe.

Tõstsin sülearvuti voodile ja lülitasin selle kiirelt sisse, peas laused ja terviklik jutt vormi võtmas.

Internetti jälle polnud. Tore. Ma ei saanud veel Mia ees vabandada ja kõike korda ajada. Tahest tahtmata kartsin ma, et ta oli sellest Elen’ile rääkinud.. Et Elen oli jälle vihane.. Et ma jään temast ilma.

Klahve peaaegu pekstes valgus jutt ekraanile ja koos sellega enamus mu segaseid mõtteid, tehes ruumi hirmule, mis aina süvenes. Ma ei saa temast ilma jääda.. ei saa..