Tema Canterbury suvi

Järgmisel päeval oli Carl juba pool üheksa Jane ukse taga. Tal olid jalas shortsid ning rannaplätud, ülakeha oli paljas. Jane, kes oli kell kaheksa ennast ülesse ajanud, pesemas käinud ning söönud, avas kohe ukse, kui poiss koputas. “Ma olen valmis!” lausus ta rõõmsalt, haaras ukse kõrvalt kapilt enda kokkupakitud koti ning sammus siis Carli järel autosse. Carli kott asjadega vedeles tagaistmel. “Niisiis, kuhu me täpsemalt läheme?” päris Jane, kui ta oli enda asjad ära pannud ja nüüd turvavööd kinnitas. “Siit 30 km kaugusele,” vastas Carl, kellel oli erakordselt hea tuju. Olgu. Kui Jane ei suutnud temast eemale hoida ning Carl ei suutnud tüdrukust, siis võisid nad ju koos olla. Jane on nagunii siin ainult suvel, siis saab Carl ülejäänud elu piinelda ning Jane saab Eestis rahulikku elu edasi elada.

Nad olid eile õhtul kokku leppinud, et sõidavad homme, ilusa ilma korral järve äärde. Sinna nad nüüd teel olidki. Jane lasi akna alla ja nautis tuult, mis tema juukseid sasis. Ta ei olnud ennast kunagi nii õnnelikuna tundnud.

Jõudnud järve äärde, parkis Carl auto ära, noored võtsid enda asjad ning sammusid siis mööda kivist rada vee juurde. Rahvast oli päris palju, kuid nemad otsisid teistest kaugemal vaba koha, kuhu enda rätikud panna. Carl oli kaasa ostnud juua ning Jane oli teinud võileivad.
Jane lasi kleidil liivale kukkuda, tal olid ujukad juba all. Carl imetles tüdruku keha ja tüdruk nägi seda, kuid ta ei teinud ühtegi katset seda kuidagi rohkem varjata. Oli suvi ning ta tahtis enda keha pruuniks praadida. Järgmisel hetkel sai tüdruk aru vaid sellest, et Carl oli plätud jalast visanud, Jane sülle haaranud ja siis vette jooksnud.
“Aaah, see on külm!” karjus Jane ja pritsis poissi täiega, kuigi nad olid mõlemad juba läbimärjad. “Ära karju nüüd,” muigas Carl, kui enda käed tüdrukule ümber pani ja teda suudles. Isegi vees olles, tundis Jane, kuidas tema jalad nõrgaks läksid ja ta oleks vist põhja vajunud, kui poiss teda kinni ei oleks hoidnud.

Kui nad olid üle poole tunni vees olnud, vedas Jane Carli kaldale. Kuna oli nii palav, ei olnud neil vaja ennast isegi kuivatada, päike aurustas kohe kõik vee nende kehal. Jane viskus rätikule ning jõi isukalt vett, seejärel asus ta võileibu välja otsima. Kui ta Carli poole vaatas, kes oli ka rätiku juurde jõudnud, karjatas Jane ja oli sekundiga poisi juures, hoides teda kinni. Carl tuikus, ta oli täiesti lubivalge. “CARL, MIS SUL VIGA ON?” karjus Jane paaniliselt. Tal ei olnud aimugi, mida teha ning järgmisel hetkel oli Carl liivale pikali vajunud, käed ja jalad laiali. Jane kaotas täielikult pea. Ta karjus ja raputas poissi, viimaks suutis ta telefoni välja otsida. Mõned inimesed olid ka sinna jooksnud, keegi jõudis juba enne Jane kiirabi kutsuda. Tüdruk oli täiesti paanikas. Mis poisiga juhtunud oli? Miks ta ei reageerinud? Päikesepiste ei olnud ju selline.. Ja järgmisel hetkel ümbritsesid neid lisaks teistele ranna külastajatele ka kiirabitöötajad ning Carl tassiti autosse ja ka Jane võeti kaasa ja talle anti rahustit, sest ta segas neid juba enda pärimisega ja paanitsemisega.

Alles pärastlõunat sai Jane teada, mis Carlil viga on. Peaaegu. Ta istus koridoris, närides närviliselt küüsi, kui õde tema juurde tuli. “Kas teie olete härra Yale’ga?” küsis õde ning Jane noogutas hädiselt. “Carliga saab kõik korda. Tal oli lihtsalt järjekordne nõrkushoog. Seda juhtub vahel pärast teraapiat, kui sa rohud võtmata jätad.” Jane vaatas nutuse näoga ja arusaamatult naisele otsa. “Hoog? Mis hoog?” Õde oli samuti segaduses. “Te olete ju ikka Carli õde?” Jane raputas pead. “Me oleme sõbrad.. Ma alles tulin siia..suveks..” Nüüd väljendas õe pilk arusaamist. “Oi, oi. Siis ilmselt pole Carl teile enda haigusest rääkinud. Ma arvan, et te võite minna ja talt ise selle kohta küsida. Ta on ärkvel.” Jane suutis vaevalt vaevalt enda värisevaid jalgu sundida edasi liikuma, kuid viimaks jõudis ta platisse, kus Carl voodis lebas. Jane jalad hakkasid kohe kiiremini liikuma, kui ta poissi nägi. Ta kummardus, et teda kallistada, kuid võpatas siis, kui Carl ütles: “ma tahan, et sa ära läheksid. Ma olin loll, kui lasi sellel ikkagi nii kaugele minna. Mine ära! Said aru! Ma ei taha, et keegi mind sellisena näeks!” Jane taganes koperdades. “Mida? Carl, miks?” Jane silmad muutusid jälle vesiseks, ta ei suutnud lihtsalt enda tundeid vaos hoida. Ja see, et Carl juhtis tähelepanu enda välimusele, tegi asja veel hullemaks. Ta oli.. väga valge, sinaka kumaga.. ning tema silmaalused olid väga tumedad, justkui oleks keegi teda peksnud. “Mine ära! Sa ei meeldi mulle. Sorry,” lausus Carl kalgilt. “Sa olid minu jaoks lihtsalt üks vahepala. Mine Eestisse ja ela enda elu edasi, unusta mind ära, mina olen sind juba unustanud.” Jane nägu väljendas õudust, kui ta palatist ära jooksis ning siis haiglast otse vanaema juurde edasi.